Tahtsin eelmise postituse kommentaariumisse linkida Marek Tamme esseed "Teini Eesti" (Eesti Ekspress 07.06.2007), aga see pole enam netis ripakil (Eesti Ekspress on teadupärast mõistnud, et valgustuslik progress ja tagurlus on erinevad, aga võrdsed), seega võtan endale vabaduse (ja valgustusliku kohustuse) seda pikalt tsiteerida (ainult üks suur täpitäht jääb tsiteerimata:) ):
"ks tunne kummitab mind viimasel ajal üha sagedamini: Eesti ühiskond infantiliseerub. Kuigi statistilised näitajad osutavad üheselt ühiskonna vananemisele, kinnitab minu isiklik mulje vastupidist: inimeste sotsiaalne teismeiga pikeneb ja tähtsustub iga aastaga, üha hinnalisem on püsida noor, üha olulisemaks muutub teinide hääl.
Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”. Tagantjärele paistab isegi see aprillimäsu Tallinna tänavatel vene teismeliste enesekehtestamistungi väljundina. Üldiselt tundub aga, et teismeliste võimutäius on ennast kõige edukamalt maksma pannud veebiportaalides, mille tänane lipulaev on kahtlemata rate.ee.
Nagu kinnitas hiljuti portaali asutaja, on sellel praegu ligemale 335 000 kasutajat, üle poole neist vanuses 16–21. Teisisõnu valdav osa Eesti teismelistest, kes veedab aega omasuguste hindamisega. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud olukorda, kus suur osa teismelistest teineteist nägupidi teavad. Suuresõnaliselt võiksime rääkida suisa kollektiivsest teiniteadvusest, mida rate.ee ja teised portaalid kujundavad.
Kuid teiniajastu kõneleb meiega mujalgi kui veebis või teinimissi valimistel (veel üks uuemal ajal Ameerikast laenatud hullus). Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende sihtrühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.
Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme. Veelgi eredamalt paistab meedia teinistumine aga välja päevalehtede veebiportaalides, eriti Postimehe ja Õhtulehe omades, kust näiteks hetk tagasi sain teada, et “Paris Hilton valab vanglahirmus pisaraid”, “Jessica Alba maiustab iga päev” ja et “Britney Spears oksendas WCs”.
Ühiskonna infantiliseerumine torkab üllatuslikult silma ka ülikoolis. Septembris akadeemilist õppeaastat alustades tundub üha enam, et oled eksinud hoonega ja sattunud ülikooli asemel keskkooli. Kusjuures sedasama muljet kinnitavad teisedki kolleegid. Tõenäoliselt on see ennekõike massiülikoolide ajastu nähe, kus kõrgharidusele püüdlevad enam-vähem kõik gümnasistid, ent see ei seleta siiski kõike. Ülikooli sisseastumisvestlused paljastavad ilmekalt sellesama ärksa ja ignorantse teiniteadvuse, mida vormivad rate.ee ja “Hip!”. Eksamitöödes ilmutab see ennast sageli kuni stuudiumi lõpuni.
Tõenäoliselt on lugeja jõudnud nüüdseks sellesama küsimuseni, mille endale loo kirjutamise alguses ise esitasin: kas ühiskonna infantiliseerumine on tõepoolest objektiivne tõsiasi või pelgalt minu vananeva mina vaimusünnitis?
Noorus on hukas, tõdes 4. sajandil e.m.a Aristoteles, ja ta on leidnud tänaseni palju poolehoidjaid. Lootuses pääseda sellest vanast lõksust püüdsin oma muljetele leida kinnitust vestlusest sotsioloogidega. Pidin aga tunnistama, et nemad mu seisukohti ku igivõrd ei jaganud. Pigem osutati, et tõeline nooruse kuldaeg oli 1990. aastatel, mil ühiskonnas haaras võimuohjad enda kätte kurikuulus “võitjate põlvkond”. Minu arvamust see kummatigi päriselt ei kõigutanud.
Sest see “võitjate põlvkond”, mille käekäigu jälgimisele on pühendunud Mikk Titma, kandis siiski hoopis teist mentaliteeti kui praegused teismelised. Pigem võiks öelda, et nendel polnudki õiget teiniiga – neist said kohe “väikesed täiskasvanud”, kes pandi vastutama riigiasutuste ja suurettevõtete käekäigu eest.
Praegune noorus seevastu pigem hoidub “suureks saamisest” ja eelistab pikendada oma teismelisepõlve. Uued tehnilised vahendid ja ühiskonna üldine suunitlus paistab sellele ainult kaasa aitavat. Kuid pean tunnistama, et seda kõike saan ikkagi väita vaid iseenda muljetele tuginedes, pretendeerimata nende väidete teaduslikule vettpidavusele ja riskeerides reeta oma sotsiaalset kohenemisvõimetust.
Siiski võtan endale julguse arvata, et sotsiaalse teismeea pikenemine ja tähtsustumine pole pelgalt mu isiklik kimäär, vaid kajastab vähemalt osaliseltki reaalseid ühiskondlikke protsesse. Kas ei peaks aga sellest järeldama, et mõistepaar “esimene ja teine Eesti” ei peegelda enam kogu tegelikkust ning me peaksime pöörama suuremat tähelepanu uuele nähtusele – teini Eestile?"
Parafraseerides José Ortega y Gasseti väidet tema “Masside mässust” (1930), võiksime tunnistada “teismeliste tulekut sotsiaalsele võimutäiusele”. Tagantjärele paistab isegi see aprillimäsu Tallinna tänavatel vene teismeliste enesekehtestamistungi väljundina. Üldiselt tundub aga, et teismeliste võimutäius on ennast kõige edukamalt maksma pannud veebiportaalides, mille tänane lipulaev on kahtlemata rate.ee.
Nagu kinnitas hiljuti portaali asutaja, on sellel praegu ligemale 335 000 kasutajat, üle poole neist vanuses 16–21. Teisisõnu valdav osa Eesti teismelistest, kes veedab aega omasuguste hindamisega. Mitte kunagi varem pole Eestis olnud olukorda, kus suur osa teismelistest teineteist nägupidi teavad. Suuresõnaliselt võiksime rääkida suisa kollektiivsest teiniteadvusest, mida rate.ee ja teised portaalid kujundavad.
Kuid teiniajastu kõneleb meiega mujalgi kui veebis või teinimissi valimistel (veel üks uuemal ajal Ameerikast laenatud hullus). Igal hommikul ajalehti lugedes on mul tunne, et ma olen kohe-kohe nende sihtrühmast välja langemas. Üha mahukamaks muutuvad teismelistele suunatud rubriigid (musternäide on Postimehe “Hip!”) ja lisalehed, üha infantiilsem paistab päevalehtede üldine kirjutamisstiil. Ma elan siiani vana kujutluse võimuses, et ajalehe lugemine on nagu suhtlemine endast targema ja kogenenuma inimesega, kes aitab maailmas toimuvast paremini aru saada. Paraku meenutab lehelugemine üha enam murdeealisega lävimist, kes alles ise otsib kohta maailmas.
Oma huvidest tingituna torkab see mulle kõige selgemalt silma kultuuri- ja eriti kirjanduskülgedel, mille suhtumine lugejatesse toob üha enam meelde sovetiaja teismeliste häälekandjad Pioneeri ja Sädeme. Veelgi eredamalt paistab meedia teinistumine aga välja päevalehtede veebiportaalides, eriti Postimehe ja Õhtulehe omades, kust näiteks hetk tagasi sain teada, et “Paris Hilton valab vanglahirmus pisaraid”, “Jessica Alba maiustab iga päev” ja et “Britney Spears oksendas WCs”.
Ühiskonna infantiliseerumine torkab üllatuslikult silma ka ülikoolis. Septembris akadeemilist õppeaastat alustades tundub üha enam, et oled eksinud hoonega ja sattunud ülikooli asemel keskkooli. Kusjuures sedasama muljet kinnitavad teisedki kolleegid. Tõenäoliselt on see ennekõike massiülikoolide ajastu nähe, kus kõrgharidusele püüdlevad enam-vähem kõik gümnasistid, ent see ei seleta siiski kõike. Ülikooli sisseastumisvestlused paljastavad ilmekalt sellesama ärksa ja ignorantse teiniteadvuse, mida vormivad rate.ee ja “Hip!”. Eksamitöödes ilmutab see ennast sageli kuni stuudiumi lõpuni.
Tõenäoliselt on lugeja jõudnud nüüdseks sellesama küsimuseni, mille endale loo kirjutamise alguses ise esitasin: kas ühiskonna infantiliseerumine on tõepoolest objektiivne tõsiasi või pelgalt minu vananeva mina vaimusünnitis?
Noorus on hukas, tõdes 4. sajandil e.m.a Aristoteles, ja ta on leidnud tänaseni palju poolehoidjaid. Lootuses pääseda sellest vanast lõksust püüdsin oma muljetele leida kinnitust vestlusest sotsioloogidega. Pidin aga tunnistama, et nemad mu seisukohti ku igivõrd ei jaganud. Pigem osutati, et tõeline nooruse kuldaeg oli 1990. aastatel, mil ühiskonnas haaras võimuohjad enda kätte kurikuulus “võitjate põlvkond”. Minu arvamust see kummatigi päriselt ei kõigutanud.
Sest see “võitjate põlvkond”, mille käekäigu jälgimisele on pühendunud Mikk Titma, kandis siiski hoopis teist mentaliteeti kui praegused teismelised. Pigem võiks öelda, et nendel polnudki õiget teiniiga – neist said kohe “väikesed täiskasvanud”, kes pandi vastutama riigiasutuste ja suurettevõtete käekäigu eest.
Praegune noorus seevastu pigem hoidub “suureks saamisest” ja eelistab pikendada oma teismelisepõlve. Uued tehnilised vahendid ja ühiskonna üldine suunitlus paistab sellele ainult kaasa aitavat. Kuid pean tunnistama, et seda kõike saan ikkagi väita vaid iseenda muljetele tuginedes, pretendeerimata nende väidete teaduslikule vettpidavusele ja riskeerides reeta oma sotsiaalset kohenemisvõimetust.
Siiski võtan endale julguse arvata, et sotsiaalse teismeea pikenemine ja tähtsustumine pole pelgalt mu isiklik kimäär, vaid kajastab vähemalt osaliseltki reaalseid ühiskondlikke protsesse. Kas ei peaks aga sellest järeldama, et mõistepaar “esimene ja teine Eesti” ei peegelda enam kogu tegelikkust ning me peaksime pöörama suuremat tähelepanu uuele nähtusele – teini Eestile?"
