Hakkab jälle pihta

Eile esitleti Tartus Elektriteatris sarja „Hakkab jällepihta” uut hooaega. Oli väga naljakas.

Goethe on öelnud, et kunst ei peaks kujutama piinlikku. Seega talle Maimik-Tolk tandemi looming vist ei istuks, sest see ongi suuresti piinlikkuse-huumor.

On teatud esteetilised valupunktid, mille talumatus eristab inimkaraktereid küllalt hästi. On neid, kes ei talu kitši, neid, kes talu paatost, neid, kes ei talu vulgaarsust. Arusaadavalt võrsub siit ka kunstimaitse ja inimesed, kellega seltsitakse kergemini.

Kundera on kirjeldanud ühte korda, mil kohtusid kitši vastu allergiline inimene (st Kundera ise) ja inimene, kes ei talunud vulgaarsust. Nad mõistsid seda kiirelt ja läksid lahku jahedate viisakusavaldustega. Vulgaarsus on tõhus vahend kitši vastu, ühe ravim oli teise mürk.

Meenub ka juhtum vürst V.-ga, kes oli pärast pealesunnitud popdiiva kontserti nii tasakaalust väljas, et avaldas valjuhäälselt tungivat soovi nuusutada leevenduseks sitta.

(Kundera defineerski kitši sita absoluutse eitusena).

Mõni ei talu glamuuri, mõni Levikat ja Zavoodi.

Mõškini maksiim, et ilu päästab maailma, on tüüpnäide massiteadvuse klišeestavast ja dekonstektualiseerivast toimest. Võib jääda lausa mulje, et Dostojevski oli „Cosmopolitani” eestkõneleja!

 www.wumo.com

„Vendades Karamazovites” pihib Dmitri Aljošale, et Karamazovid on putukad, kellele Jumal andis himuruse, ja :

„Ilu – see on hirmus ja kole asi! [...] Siin lähevad piirid kokku, siin elavad ühes kõik vastuolud [...] Seejuures ei või ma taluda, et mõni, isegi südamelt kõrgem ja kõrge mõistusega inimene alustab madonna ideaalist ja lõpetab Soodoma ideaaliga. Veel hirmsam on see, kes, kandes juba  hinges Soodoma ideaali, ei eita ka madonna ideaali, ja selles põleb ta süda ning tõeliselt, tõeliselt põleb, nagu ka noortel süütutel aastatel. Ei, inimene on lai, isegi liiga lai, mina oleksin teinud kitsamaks. Kurat teab, mis, isegi peab ütlema! Mis mõistusele näib häbina, see südamele aina iluna. Kas Soodomas on ilu? Usu, et Soodomas peitubki ta suurema osa inimeste jaoks – kas teadsid seda saladust või mitte?  Kole on see, et ilu on mitte ainult hirmus vaid ka saladuslik asi. Selles võitleb kurat Jumalaga, võitlusväljaks aga on – inimeste südamed”.

Dostojevski on ka kirjeldanud mehe lukustuvat kiindumust mõnesse ihaldatu kehaosasse, mis nõnda saab omamoodi ikooni staatuse, isikliku lunastuse koondtähiseks. Küllap materjali ammutas ta selleks üldistuseks oma maanilisest kirest oma noore sekretäri jalgade vastu, Maimik-Tolk olid läinud universalistlikumat teed ja vältinud fetišeerumise äärealade kirevat, kuid väherepresantiivset paljusust, seega paradiisi sümboliks kujunes hr Vesilinnule noore kirjandustudengi nappides bikiinides kvaliteetrasvaga vormitud tagapõsed, kujund, mis on kahtlemata väga suure kõnetusvõimega.

Kaadri mõjuvust toestas hästivalitud uimastav-unenäoline muusika.

Thomas Mann kirjeldab armunud Hans Castorpi:

„Me tuletame meelde ja kordame veel, et olukorrale, milles Hans Castorp viibis, harilikult sünnipärane-omane on eneseavalduse-tung ja –sundus, eriline pihtimise- ja tunnustuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita, – seda võõrastavam meile kaineile, mida vähem asjas ilmselt mõtet, mõistust ja lootust. Kuidas säärased inimesed õieti ennast reedavad, seda on raske ütleda; näib, et nad ei saa midagi teha või tegemata jätta, mis neid ei reedaks”

Viimatiöeldu näitlikustamisest sündis ehk enim nende episoodide koomikast –  armuliblikatest (või kiimaherilastest) hammustatud mehe täielik võimetus mitte ennast reeta.
Isegi Vesilinnu teismeline tütar näeb minutiga läbi oma isa normaalsusest tugevalt hälbiva seisundi.

Sarnasel viislil põruvad ka Priit Võigemast ja Rein Pakk (kes mängivad ennast). Ainsana õnnestub pettus esoteerik Ingmaril. Aga temas pole ka oma ohvri vastu ihakübetki, tema on leskproua rikkusi nooliv kelm.

Üsna ülekantav on ka Clavdia Chauhat’ pilk puperdava südamega Hans Castorpile:

„Kolnurkse kübaraga naine silmitses teda peast jalgadeni naeratusega, millest ei paistnud mingit kaastunnet, mingit muret tema välimuse rüüste pärast. Naissugu ei tunne üldse säärast kaastunnet ega säärast muret kire koleduse ees, – kirg on sellele ilmselt palju omasem kui mehele, kes loomuldasa end selles sugugi kodus ei tunne olevat ja keda vastassugu alati pilke ja kahjurõõmuga teretab kire piirkonnas.”

Tõsi, kire piirkonnas tervitati nii mõndagi pilke ja kahjurõõmuga. Noh, ütleme, kõiki.

Thomas Mann, mees, kes väga harva naeris, pidas humoristi inimkonna heategijaks.

Dostojevski teostes tundub huumor puuduvat pea täiesti, aga ometi on ka tema andud naerule väga olulise, et mitte öelda olulisima osa inimese tundmisel (Gogolit pidas ta naeru sügavuse suurimaks mõistjaks).
Ta kirjutab sellest pikemalt „Nooruki” teise köite kolmandas osas. Ta ütleb, et naerja kontrollib oma nägu sama vähe kui magaja (küll rõhutab, et üht-teist saab ka õppida, aga naer on siiski suuresti anne) ja seega on naer mõneti kõige parem sissevaade inimese loomusesse. „Selle pika tiraadi naerust mahutan ma siia sihilikult, isegi ohverdades jutu voolu, sest pean seda üheks oma elu tähtsamaks järelduseks” [jah, see oli teaser].

Tõsine ja verega kirjutav Kundera ülistab samuti naeru, elu taandamatult koomilist mõõdet.

“Oma sünnist peale põlgab romaan tragöödiat, selle suurusekultust, selle teatraalset päritolu ja selle pimedust eluproosa suhtes” defineeris Kundera.

Naer on vastumürk igasugusele fanatismile – ilmalikule ja religioossele, ideoloogilisele ja esteetilisele.

Jaan Kaplinski kirjutab kogumikus „Kust tuli öö”:

„Olen aru saanud, et kuriteod ja õnnetused on asjad, mis meid kõige tugevamini vennastavad ja ühendavad. Ilma õnnetuste ja kuritöödeta oleksime igaüks omaette, ei moodustaks  kollektiivi ega ühiskonda.[...] Solidaarsust tunneme ikka tavalise omasuguse inimesega, ühiskondliku olevusega, kes teeb avarii, hangib endale altkäe üht-teist, virutab töölt tsementi, värvi või vähemalt naelu, unustab enda kätte sõbra raamatud, satub abieluvälistesse seksvahekordadesse, kellel on kõrge vererõhk, veenilaiendid, maohaavad, kes teeb purjuspäi lollusi ja tuletab seltskonnas meelde, kuidas käis poisikesena õunaraksus, lasi metsa peidetud Saksa automaadist, viskas õllepoe akna sisse ja põgenes võmmide eest.

Niisugustest mälestustest ja juhtumustest sünnib arusaamine, et me kõik oleme patused eksijad inimesed ja see arusaam on tõelise inimliku solidaarsuse alus. Et olla hea ühiskonnaliige, peab inimene oskama parasjagu seadust rikkuda. Kui ta seda ei oska, võib temast saada pühak või päris kurjategija. Mõlemad on asotsiaalsed olevused ja kumbagi ei sallita.”

Mingit sarnast moraali võib aduda ka Maimiku-Tolgi seriaalis: eluproosas, argi-ihades ja oleme-muredes, tobeduses ja koomilisuses me oleme vennad ja õed.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus

See tekst valmis oktoobris 2013 ärgitatuna Margit Tõnsoni esseest „Õnnelik Krõõt” (EE 12.VII.2013), mis polemiseerib õige veidralt A.H.Tammsaare ja „Tõe ja õigusega”.

„Milleks meile veel need tõlkekirjanduse halli varjunditega pärlid, kui meil on juba “Tõde ja õigus”? Juba esimesel leheküljel “kiskus noore naise süda valusasti rinnas kokku”. Õnnetu Krõõt.

Lisaks inimestevahelistele suhetele keerab Tammsaare edukalt tuksi ka inimese suhte töö ja eneseteostusega.”

Alljärgnev ilmus umbes poole lühemana Eesti Ekspressis 16. I 2014. Trükiversioonis on välja jäetud otsene suhestumine Tõnsoni esseega, Karl Mihkla dokumentalistika jms.

Tervemõistus ja valede juurtega südametunnistus.

Mihkel Kunnus

Uku Masing kasutas terminit „tervemõistus” sõimusõnana. Sellega tähistas ta seda stampidest, stereotüüpidest, mütoloogiatest jms koosnevat argitunnetust, mille tõttu inimeste elu pole siin ilmas pahatihti rohkemat kui „üksteise kolkimine poolunes”. Selle nägemine läks väga hinge ka A. H. Tammsaarele. Kirjandusteadlase Daniel Palgi sõnadega: „Tal oli tohutult

palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule

maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast”.

Uku Masing on ka öelnud, et selle neetud tervemõistuse aluseks on üks põhiviga – modelleerida kõike iseendana ehk inimesena. Igale poole kiputakse omistama inimlikke kvaliteete. Pole midagi erakordset selles, kui tähtis pereisa, kes alles muigas selle üle, kuidas ta tütreke nukuga tõsimeeli räägib, nüpeldab järgmisel hetkel ehedas solvumises oma sülearvutit, kes ei käitunud nii nagu tema tahtis. Ja õpilased füüsikatunnis ikka väga hästi ei usu, et gravitatsioonijõud üldse ei väsi. Kui viskan minema mõne tarbeeseme, kes on mind kaua truult on teeninud, tunnen tahtmatult süümepiinu oma tänamatuse pärast.

Puhtinimlikke kvaliteete omistatakse ka märksa suurematele süsteemidele. Näiteks loodusele või planeedile. Kui tervemõistuslasel saak ikaldub, siis arvab ta, et põld on solvunud ja tuleb lepitust otsida. See, et mitmesuguste looduskatastroofide – olgu maavärin või üleujutus – taga tuleb näha planeedi pahameelt, on meediakommentaarides üsna levinud. Ookean ei pruugi lõputult taluda hooramist ja poistepilastust ning tõmbab hiidlainega Tai ranniku puhtaks neist himuraist skandinaavia turistidest!

Kogemusest tulenevalt on loodust ja maad peetud ikka kaunis kapriisseks ja tujukaks. Ega ta iseloomujooned head ole küll. Jagab kiitust täiesti ebaõiglaselt ja vahel on mingi tuju ajel lihtsalt kohutav – katk ja ikaldus aastaid jutti, palu ja otsi lepitust, kuidas aga saad.

On väga levinud ka idee heast, armastavast ja halastavast inimülesusest, aga sel lool on ikka see lisamärkus, et tasu hea ja voorusliku käitumise eest ei tule selles ilmas, vaid alles pärast surma teispoolsuses. Ja kui tekkisid need usuvoolud, mis kinnitasid, et veidike võib saada tasutud ka selles maailmas, siis hakkas see usk üldse kaduma. Sest kui süstemaatiliselt oli näha, et ole kui tahes vooruslik, parem saak on ikka sellel, kes põllule sõnnikut veab, siis polnud kauge enam idee, et küllap just see on kõige tähtsam riitus, mis põllul tuju lahkeks teeb. Karga ise või muul ajal lambaid ja peksa naist, see ei lähe põllule üldse korda. Põldu huvitab ainult väetis ja kastmine. See protsess – palvetamisele käega löömine ja loodusteadusele keskendumine – päädis nn Rohelises Revolutsioonis, intensiivpõllumajanduse meetodite ulatuslikus rakendamises ja paremate sortide kasutamises, mis tõid kaasa põllumajandustoodangu enneolematu tõusu. Ja üha enam inimesi hakkas arvama, et enne surma on toit ikka parem kui pärast.

Tänapäevalgi on väga palju neid, kes arvavad, et linnastumisest ja majanduslangusest tulenevate hädade vastu on kõige tõhusam vahend mõni laulupeolik lepitusriitus. Näiteks üldrahvalik heteroseksuaalne monogaamia, kärts rassipuhtust marjaks peale (mõistagi need, kes arvavad, et päästavad vastandriitused – hooramine ja rassiline verevärskendus –, on eelmistega samal vaimsel tasemel).

Küllalt on ka neid, kes otsesõnu arvavad, et Nõukogude Liit lauldi laiali, et mitte öelda loitsiti väetiks.

Tuleme tagasi A.H. Tammsaare juurde, sest tema oli suurvaim, kes oli sellest Masingu sõimatud tervemõistusest vägagi vaba. Ta ei arvanud, et moraal määrab ühiskondlikud olud – see on jäänuk mütoloogilisest elutundest – , ta tundis liiga palju aja- ja kultuurilugu, ühiskonna- ja loodusteadusi, et sedasi arvata. Juba 28-aastaselt (nii noorelt alustavad taipamist vähesed) rõhutas A.H. Tammsaare, et „südametunnistus muutub aja ja koha järele”. Kuna elukorraldus ei saa püsida muutumatu, siis peavad paratamatult muutuma ka meie kõlbelised, seesmisest äratundmisest juhinduvad tõekspidamised.

Kuid siin tuleb täpsustada mõõtkavu – ta poleks iial arvanud, et sooneutraalse tööjaotuse saab ekstrapoleerida mingi sooneutraalse lasteaia või mõne muu taolise totruseni. Küll aga oleks ta tõenäoliselt nõustunud väitega, et feminismiteoreetikute targutused on tühine järelripats sellele, kuidas (kodumajapidamis)masinate laialdane levik vabastas nii mehe kui naise lihastööst. Küllap oleks ta nõus ka sellega, et kui luua ühiskond, kus ihuramm ei loe (sest kõik on masinaid täis), siis selles kerkib esile südametunnistus, mis  tööjaotuse suhtes nõuab sooneutraalsust. Ja südametunnistust ei saa inimene eriti muuta – maajuurtega inimene tajub ideed sooneutraalsest abielust sama traagiliselt kui linnajuurtega feminist enda lüpisikuga lauta saatmist lihtsalt sellepärast, et ta on naine. Kuigi armastatakse rääkida südametunnistuse vabadusest, ilmneb südametunnistus just vabaduse puudumisena. Inimene ei saa oma südametunnistust muuta. Südametunnistust ilmneb ta omanikule inimülesena, ühenduses absoluutsega ja seepärast on ka moraalidispuudid nii viljatud. Ka praegust peavooluväärtust, nn tolerantsust, millel pole sallivusega midagi pistmist, jutlustatakse martinlutherlikult abitu sõjakusega „siin ma seisan ja teisiti ma ei saa!”.

Muide, enamiku A.H. Tammsaare raamatute sündmustikust toimub linnas. Ja väga palju kujutatakse just seda esimese põlvkonna „valede juurtega” olemist ja sellest põhjustatud pingeid. Kuna paljud eestlased tajuvad Euroopa Liitu sattumist sarnaselt st on seal „valede juurtega”, siis on meie suurkirjaniku looming (jälle) aktuaalne.

Margit Tõnson kirjutas 12. juuli Ekspressis: „Tammsaare on kirja pannud – oma ema ja isa elukäigu pealt – talurahvale iseloomuliku “elufilosoofia”, mis tänagi veel surub võrratult toredaid inimesi üksteise järel enesehaletsuse jäledasse mülkasse.”
Ei, see polnud mingi filosoofia, isegi mitte jutumärkides. A.H.Tammsaare oli üks esimesi, kes taipas, et see elusfäär, mille määrab filosoofia, metafüüsika ja „positiivne mõtlemine”, on õige kitsuke (kuid võib mõnevõrra ehk laieneda väga rikastes demokraatiates). „Tõe ja õiguse” esimene osa on võitlus aineliste oludega ja kusjuures tõeline eneseteostuse lugu (muide, seda just nii nagu mõtles Maslow – teiste kaudu, teistele andes, siin: jätta oma lastele parem elu kui endale - , mitte kristalliseerunud egoismi mõttes).

Karl Mihkla kirjutab ülevaateteoses „A.H. Tammsaare elutee ja looming”: „Nagu kõigi talude, nii oli ka Kolgioja talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”.

Mis saab olla sellistes oludes (ehk sellistest oludest pärinedes) suurim eneseteostus kui oma maa ehk mõisaorjusest vabanemine? KUIDAS oleks pidanud Andres end teostama? Mõnel tantrakursusel või isikliku lõhnaseebi välja töötamisel?  

A.H.T. isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” sest vahepeal suri kirjaniku onu Jüri Bakhoff ja pärandas 500rbl. (ibid.).

Laenurojus isikliku kodu nimel – kõlaks nagu isegi tänapäevaselt, või mis? Ja kuivõrd on selle ikkagi määranud mingi filosoofia või „Tõe ja õiguse” esimese osa liigne lugemine?

Karl Mihkla kirjutab Tammsaare vanemate iseseisva elu algusest: „Esialgu püüdis noorpaar suurema osa talutöödest ise ära teha. Võõrast tööjõudu kasutati peamiselt suvel. Nagu kirjanik mäletab, pidas ta isa esiotsa tüdrukut, karjast ja poisikeseohtu sulast, et tuleks odavam. Hiljem, kui kasvasid omad lapsed, kadusid pikkamisi võõrad palgalised, esiteks sulane, pärast ka tüdruk. Talu omaenda poisid-tüdrukud rakendati jalamaid töhe, kui nad hakka juba kaela kandma. Kõigi Tammsaare-Põhja talu vanade ja noorte käed olid hommikust õhtuni tööd täis.”

Kuna iga laps suurendas tööjõu näol talu majanduslikku võimsust, sündis neid peaaegu regulaarselt iga pooleteise aasta tagant, kokku kaksteist, tulevane kirjanik Anton neljandana. Anton tahtis väga kooli minna, aga isa keeldus korduvalt, sest tööjõust oli kahju.

Ajal ja oludes, kus iga laps suurendab perekonna majanduslikku võimsust, on ja peabki olema hoopis teistsugune moraal ja südametunnistus kui ajal ja oludes, kus iga laps kahandab perekonna majanduslikku võimsust.

Oswald Spengler ütles, et suurperekond linnas on lihtsalt groteskne. Veel ütles ta, et demokraatia tähendab linnamoraali tungimist maale. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilise mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nt tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad (ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama). Ja linnamoraalne maigutaks ainult suud, kui tema rassismiteemalise targutamisele vastaks maamoraali esindaja, et jah, muidugi on kõik rassid võrdsed –  juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel.

Mida arvaks „Õnnetu Krõõt”, Antoni ema Ann Hansen Margit Tõnsoni positiivsest programmist –  „Palju enam tulu võiks tõusta sellest, kui kas või koolis tegeldaks enam eneseväärikuse ja enese väärtustamise, iseseisvuse ja iseseisva töö tegemise, suhtlemisoskuste ja adekvaatse enesehinnangu kujundamisega”?
Kuutõbise sonimine.

Erilist nõutust tekitab Tõnsoni väide: „Õnn on valik. Ja samamoodi on valik ohkimine ja hädaldamine ning see abitu fatalism, mida Tammsaare “Tões ja õiguses” vahendab. Vargamäelikust ohvrimentaliteedist läbi imbunud ellusuhtumisega pole meil tulevikumaailmas midagi peale hakata.”
Abitu fatalism ja vargamäelik ohvrimentaliteet?! Vargamäe Andres on lausa vastandprintsiipide kehastus!, temas pigem puudub igasugune ohvrimentaliteet ja alistumus – ta rühmab oma olukorra nimel hinge tõmbamata, ei alistu maale, üha uusi kive välja ajavale põllule, veab pikki kraave ja võitleb oma kujutluste Vargamäe nimel lakkamata. Ei anna ka kunagi alla kiuslikule naabrimehele ja protsessib visalt kohtuski. Tragöödiline mõõde tekib sellest, et Andrese võitlustempoga ei jõua ta lähedased sammu pidada.

Seega langeb Tõnsoni ja Tammsaare moraal ses aspektis pigem kokku – kui rühmata sellise pöörasuse ja mõõdutundetusega oma pesa punumise kallal, võib tagantjärele selguda, et lõid hoopis endale vägeva kalmu, mitte pesa.

Veel üks inimlik kvaliteet, mida inimlik tervemõistus paljudele asjadele omistab, on halastus, inimlik kvaliteet, mis on psühholoogiliselt lähedane passiivsele optimismile ja lootusele – küll kõik läheb ikka kuidagi hästi st küll olud halastavad. 

„Tõe ja õiguse” ehk üks häirivamaid stseene on see, kus Indrek meenutab korda, kui Andres peksab tema ema, Marit. Seal on märkus, et kui keegi sel hetkel oli veel haledam ja viletsam ja rohkem kannatav, siis oli see peksja ehk Andres. Seda märkust ei põhjendata. Aga võib aimata. Mari nuhtleja oli halastusvõimeline, Andrese oma mitte.

Kahekümnendal sajandil kaikus võimsalt ateistlik rõõmuhüüd – „Me ei vaja looduse armuande! Me võtame ise, mis vaja!”. Tõsi, loodust pole mõtet paluda. Ei pahanda ta, kui metsad maha võtta, veekogud tühjaks püüda ja nafta välja imeda. Ei, ei pahanda. Aga nüüd hakatakse vaikselt aru saama, et ta ka ei halasta. Tühje ja täis maardlaid on võrdselt sama vähe põhjust paluda. Ka lagastatud ja tühjaks ammutatud loodust pole mõtet paluda. Isegi riitused ei aita, olgu siis ohvriloomade veristamine, pede-peks, võimukirumine või korralik laulupidu heteroseksuaalse monogaamiaga.

Reastada halastavuse järjekorras: pank, Vargamäe Andres, maa, ainevahetus. Reastada nii, kuidas tervemõistus lubab.

Inimese väärtus ja eneseväärikus

Ilmar Vene on jälle paari hea esseega maha saanud. Ta eritlus- ja nüansseerimisvõime on aga nii hirmsalt vohama hakkanud, et ajakirjanduslikmad formaadid kipuvad ahtaks jääma, miska paisutuvad arutlused monograafiateks, seekord üks Karl Ristikivist, teine Hando Runnelist.
Kujutlen ette kohusetundliku filoloogiatudengi raevupurset: „No räägi ometi asjast! Püsi fookuses, naah!”
Jah, harva pakutakse kliendiväärilist intellektuaaliteenust...

Kõrvalepõikest Gogoli juurde teeb ta kõrvalepõike uhkuse juurde ja sealt väikse üldistusega – „Tuleb otsekohe tunnistada, et religioossete püüdluste ebapiisav edukus on johtunud eesmärgi saavutamatusest”.
Ja siis näitlikustab kiirkorras:

„Kristluse (ja muude kõrgreligioonide) siht seisneb eelkõige kõlbluse, s.t. väärikustunde, s.t. uhkuse võimendamises, kuid peavahendit eesmärgi saavutamiseks nähakse „uhkuse” põlustamises või koguni surmavaenlaseks kuulutamises. Vasturääkivusest pakitsevad isegi evangeeliumi põhilised, üldtuntuks muutunud käsusõnad. „Aga mina ütlen teile: ärge pange vastu inimesele, kes teile kurja teeb, vaid kui keegi lajatab sulle vastu paremat põske, keera talle ette ka teine”(Mt.5:39) Õpetussõna kõlab väga ilusasti, aga lisamata on jäänud, et põse ettekeeramise teeb võimalikuks ainult tingimus: ettekeeraja mäekõrgune üleolek lööjast. Kuid mis saab sel juhul võrdsusest, kristluse põhinõudest? Täidab löödut kristlik meelsus, siis ta on lausa kohustatud otsekohe vastu lajatama.”

Vahemärkus,

Toomas Pauli raamatus „Seitse sabasulge” on peatükk „Küünik Jeesus”. Tuntud kirjakohta selgitab Paul seal nii: „Arrogantne parema põse pööramine sellele, kes on vastu vasakut lajatanud, ei toimi kakluse situatsioonis, küll aga õigusühiskonnas. Tegemist ei ole lömitamisega, vaid teisest üleolemisega. [---] Kui taustaks ei ole õigusühiskond, on see reegel mitte ainult kasuta,  vaid lausa väär. Jätta kohtus oma õigus nõudmata ning pöörata selle asemel ette ka vasak põsk saab siis, kui teine taipab, et sina oled väiklasest solvumisest üle. Üle saab pakkuda ainult siis, kui on kehtestatud kindel norm. Rooma sõdur tohtis sundida kohalikku elanikku end eskortima vaid ühe versta (Mt 5,41) – Jeesus soovitas omadel ka teise lisada”.

Ilmar Vene jätkab:

„Kristluse piires saadakse vastuolust üle seeläbi, et „uhkuseks” kuulutatakse kurikuulsa surmapatu vastand: igas katekismuses seisab, et „uhkeks” tuleb pidada inimest, kes peab oma tähendust tegelikult suuremaks. Miskipärast ei tule kellelegi pähe, et see on just, mida kõrgreligioonid taotlevad: pidagu inimene meeles oma jumalikku päritolu ja arvaku endast rohkem! Kes siis ei taipaks, et ennast kõrgemalt hindav inimene ei soostu end müüma mõne rahapaberikese eest? Nende seas, kes arvavad endast liiga palju, ei saa olla korruptsiooni, ühiskondluse põhimäändajat. [...]”

Siit ka see sümmeetriline raev, millega üksteist põrnitsevad kiriklik traditsionalist ja tema ilmalik teisend – humanist (nt  Leo Naphta ja Lodovico Settembrini). Mõlemate meelest teine korraga ülendab ja alandab inimest lubamatult.
”Kae hullu, tema läbi kõnelevat Jumala hääl, upitab oma sattumuslikku traditsiooni Igaveste Tõdede ja loomuseaduse peegelduseks ja sellega alandab piskuks Inimese Kannatuse ja tema kaasasündinud võrdsed õigused Inimesele kui sellisele!”
”Ennenäe kultuurimarksisti, see könn, tuleb siin Jumalat mängima, kõik olevat üks kultuuriline konsrukt ehk inimese enese, mitte Looja looming, ise nimetab inimest üheks loomaks teiste seas, evolutsiooniliseks sattumuseks, kelles pole surematut hinge!”

Idealistlike loomaõiguslaste seas olen kohanud palju selliseid, kes ei vaidlusta inimese ülimuslikkust, vastupidi, nad on selles täiesti veendunud – Inimene on looduse kroon ja peremees. Häda on lihtsalt selles, et ta on halb perem.. halb karjane.

Seega peab Inimene loobuma tööstuslikest loomafarmidest ja tegema nende asemele kodutute loomade varjupaiku ja haiglaid vigastele metsloomadele jne.

Loomulikult ei saa iga suvaline kontseptsioon hakata ulatuslikult levima, see peab olema psühholoogiliselt sobiv, väga üldises mõttes loomusega resoneeruma.

Essees „Pahustumine” põikab Vene korraks Bulgakovi juurde ja möödub samast kohast:

„Vahest niisama palju kui kirjanikuna tuleb Mihhail Bulgakov arvesse ka inimväärikuse kehastajana, selle kaitsjana; seda muidugi tingimusel, kui meid mõistetakse lahti kohustusest väärikuse mõistet täpselt piiritleda. Sest mille muuga saaks „väärikus” seostuda, kui mitte oma väärtuse adumisega? Inimese väärtus aga – kuidas sellest rääkida, kui me ilmtingimata võrdsed oleme? [...] võime veenduda, et väärikusega on hädas oldud kõigil aegadel. Ainult üks tõeliselt kasutuskõlvuline väljapääs ilmub: vaadata mõiste sisulisest tähendusest sihiteadlikult mööda.”

Eks ta ole. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton, keda ähvardab muuhulgas pühakustaatus, lahendab probleemi elegantselt, öeldes, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik  moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.
Ja esitabki kristluse tõesuse (loe: edukuse) ühe tõestusena selle, et see on hõlmavam kui mõistuse reeglid st miski, mis kutsumuslikke mõtlejaid hirmasti häirib.

Inimväärikuse mõistuslikul määratlemisel jääks hätta tõesti, sest selle alusmõiste – inimene – on praktikasfääris õige kasutu. Eritus inimene ja mitte-inimese vahel on nii elementaarne, et sellega ei ole praktilisel inimesel midagi teha. Inimese mõiste ei erista Mao Zedongi Mahatma Gandhist, sarimõrvarit halastajaõest, kommunisti fašistist, täiskasvanut lapsest jne.

„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“, kirjutab Robert Musil „Omadusteta mehes”.

See on juba päris adekvaatne inimväärikuse kirjeldus. Jaan Krossil oli ka päris hea mõiste – üleolekuveendumus.

Uku Masingu kohtumisest eneseväärikusega inimestega sündis väga täpne spetsifikatsoon – „Nad arvavad, et kui nad oleksid sama targad kui mina, siis nad oleks palju targemad”.

Irooniku eneseväärikus on tihti oma teadmatuse teadvustamisest tulenev üleolekuveendumus.

Kas nüüd kõrgreligioonide mõjul või mitte, aga moraal ja kõlblus on kindlasti midagi sellist, mis on sellega seotud – inimene, kel on teised põhimised kõlbelised orientiirid, on kindlalt alaväärne. Seepärast vaatavad ka nn tolerantsuse jutlustajad igaühte, kes selle "tolerantsuse" kõlbelist raami ei jaga, seesmiselt hubiseva üleolekuveendmusega isegi siis, kui viisakusekammitsad seda välja ei lase öelda.

„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega,“ siunab oma kohtumist eneseväärikaga Dostojevski põrandaalune.

Tundub, et noorena on soolised erinevused keskeltläbi suuremad (sest seksuaalsusel motivatsioonidünaamikas loomuldasa suurem roll). Üks hea tervisega eneseväärikas noor isane on sisimas veendunud, et ta on universumi peadirektor, kelle tulemisega maailm algab, et ta suudab purjus peaga üle järve ujuda, on võrratu auto- ja tsiklijuht, ning igale komplimendile reageerib eneseväärikas noor isane jaheda noogutusega, millega kaasneb hulk täiendeid ja täpsustusi. Hea tervisega eneseväärikas noor emane on aga veendunud, et ta jalgevahel on lunastav naftamaardla, millele ligipääsu väärib ainult vastava kaliibri šeik (noort Uku Masingut ajas marru, kuidas üks „naharibake” võib üles kaaluda tema kõrvadevahelise raamatukogu).

„Alla 35 aastased on harva sümpaatsed” (Maugham?)

Dostojevski põrandaalune tundis end mõõtmatult avaram olevat kõigist, kelle pähe pole korrakski tulnud äratundmine, et ta on tühine ja naeruväärne. Sealt siis tema üleolekuveendumus ja eneseväärikus.