24. september 2015

Natsidest ja liberastidest. ABC

Pagulastemaatika on toonud kenasti esile tõsiasja, et arvamuste paljusus ja erimeelsus on midagi õige ebameeldivat. Mida olulisemas asjas erimeelsused on, seda talumatum tundub nende kandja. (sellest pikemalt olen kirjutanud siin).

Esile on kerkinud sõimusõnad liberast, tolerast, lillaroosa jms.

See on mõistetav, sest liberaalne hoiak on eelnimetatud ebameelduvuse mõjul mandunud õige ägedaks ideoloogiatööks (ja EPL on nende oluline häälekandja). Üheks selle ilminguks on positiivse tähenduspilvega sõnade kaaperdamine. Sümtomaatiliseks näiteks sõna „sallivus“ ja selle võõrkeelne vaste „tolerantsus“.

sallima ‹42
kellegi v. millegi suhtes rahulikult, heatahtlikult meelestatud olema; kedagi v. midagi taluma, välja kannatama.

 „Tolerantsus tähendab suhet ebameeldivasse, taunitavasse, vastuvõetamatusse.
Pole mõtet rääkida selle tolereerimisest, millesse suhtutakse neutraalselt, mis on meeldiv, saati selle, mida pooldatakse.„(samas)

Mainitud ideoloogiatöös aga ankurdatakse see suhet väljendav mõiste jäigalt positiivse suhtumisega seksuaalvähemustesse, usulistesse ja rassilistesse eripäradesse jne.
Siis piisab „salliva“ pühitseva sildi saamiseks kooseluseaduse pooldamisest jne. Seevastu näiteks SAPTK&co on a priori sallimatute leeris.
On mõistetav, et selline ideoloogiline töötlus tekitab paljudes ägedat protesti. See, kes ütleb, et Varro Vooglaid või Markus Järvi on sallimatuse jutlustajad, on auga ära teeninud tolerasti-liberasti tiitli. Sest see on liberalismi moonutav ideologiseerimine.

Tsiteerin Ortega y Gasset'i raamatut „Masside mäss“:
”Liberalism on poliitilise õiguse printsiip, mille kohaselt riiklik võim, ehkki kõikvõimas, piirdub iseendaga ja püüab enese kululgi jätta valitsetavas riigis koht neile, kes ei mõtle ja tunne nagu tema, see tähendab, nagu kõige tugevamad, nagu enamus. Liberalism – tänapäeval tuleb seda eriti meeles pidada – on ülim suurmeelsus; see on õigus, mille enamus loovutab vähemusele, väljendades nõnda kõige õilsamat mõtet, mis planeedil eales kõlanud. See kuulutab otsust elada koos vaenlasega; veelgi enam: elada koos nõrga vaenlasega. Inimsool oli üpris vähe tõenäosust jõuda nii ilusa, nii paradoksaalse, nii elegantse, nii peadpööritava, nii loodusvastase ideeni. Elada koos vaenlasega! Valitseda koos opositsiooniga!“

See on suurepärane sõnastus. Olen nõus, et liberalism on ülim suuremeelsus (ei, Reformierakonnal pole sellega midagi pistmist). Aga tuleb rõhutada ka teisi punkte, mis Ortega y Gasset'i välja toob.

Esiteks. Liberalism tähendab, et oma vaenlased jäetakse ellu, neile jäetakse eluõigus ja enesemääratlusõigus. Liberaal ei saada kedagi ajaloo prügikasti. Tõeline liberaal elab koos vaenlasega, elab koos sellega, kellel on teistsugused arusaamad ja veendumused. Ja just nimelt võime taluda oma vaenlast enda kõrval, on tolerantsuse algne tähendus ja sisu. Ja selline tolerantsus on tõesti liberaalile hädavajalik voorus.

Teiseks. See on nüüd eelneva eeldus, liberalismi eeldus, mille Ortega y Gasset põhjusega välja toob – liberaal peab olema kõige tugevam. Mitte ükski mitteliberaalne vähemusideoloogia ei tohi saada võimule. See ja ainult see oleks liberalismi hukk.
Liberaalses ühiskonnas võib igaüks olla moslem, katoliiklane, vegan, nats, Lundi ülikooli sotsioloog, maausuline, sooanarhist või muu säärane. Uskuda valge rassi ülimuslikkusesse pole kuidagi pentsikum kui uskuda, et lahiguväljal hukkudes saab laksust 72 neitsi juurde või et sugu on sotsiaalne konstruktsioon või et meid valitsevad reptiilid. Küll aga peab liberaalne valitsus vaatama, et mitte ükski vähemusgrupike ei hakkaks oma väärtussüsteemi jõuga teiste peal rakendama. Riik ei tohi sundida katoliku kirikut aktsepteerima homoabielusid, aga ka katoliiklik vähemus ei tohi saada oma väärtusi kehtestada kui universaalseid ja riiklikke. Natsid võivad teha oma rassipuhtaid enklaave, aga ühtegi riiklikku instantsi ei tohi nende väärtushinnangud imbuda. Ei nende ega moslemite ega katoliiklastele. Aga oma koduust võib mustale näidata iga hele helves, tasa-tasa.

Liberaalne ühiskond ei ole kindlasti õdus ega pingevaba. Vastupidi, see on parasjagu pingeline, isegi väga pingeline. Sest see hõlmab kõiki neid vähemusi, kes peavad üksteist veidi või lausa täielikult värdjalikeks.

Liberalism ei ole eriti ka mingi valik, see tuleb pigem võimetusest kokku leppida ühtses väärtussüsteemis. Veelgi täpsemalt: pluralistlik liberalism on paratamatuks tagajärjeks sellele, et kokku suudetakse leppida ainult täielikus miinimumis, selles, et eriarvamusel olijat maha ei või lüüa. Ja paraku on nõnda, et kui maha ei või lüüa (või vangi panna), siis eriarvamused säilivad. Liberalismi alternatiiv oleks see, et üks mitteliberaalne huvigrupp saab kõige tugevamaks ja hävitab eriarvamused. Kui ei hävita, siis ta aga ongi liberaal, see, kes on kõige tugevam, aga jätab ka vaenlastele eluõiguse.


P.S. Nii EKRE demoniseerijatele kui marurahvuslastele tuletaks meelde, et neil puudub võimalus võita. Kas tõesti nn radikaalid rahunevad, kui neid pidevalt materdatakse ja sildistatakse vihakõnelejateks? Või mida teha liberastidega, kes on tõupuhtad eestlased? Ajupesu või paranduskoloonia?

P.S.2 Sallivusest on hea ülevaate andnud Marju Aas portaalis Kirikiri.


10 kommentaari:

  1. "Tolerantsuse ajastu on saabunud. Maha kõik, kes niimoodi ei arva!"
    / Sotsiaalse sidususe minister /

    VastaKustuta
  2. Vastused
    1. 43 Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja
      vihka oma vaenlast!
      44 Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage
      nende eest, kes teid taga kiusavad,
      45 et te saaksite oma taevase Isa lasteks - tema laseb ju
      oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada
      õigete ja ülekohtuste peale!
      46 Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka
      te saate? Eks tölneridki tee sedasama?
      47 Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis
      teete? Eks paganadki tee sedasama?
      48 Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on
      täiuslik!

      Kustuta
  3. Minu paremäärmuslik vihakõne kõlab nii, et marurahvuslastel on täielik võimalus võita. Noh nagu kulakud kolhoosid seljatasid.

    Valge rassi ülimuslikkus on ilmselge.. Kõigil teistel rassidel on kõik võimalused vastupidist tõestada aga senimaani pole nad seda teinud ega tee ka edaspidi. Geneetika vastu ei saa isegi kommunism. Me võime ju veel pooled valged maha lüüa ja teise poole vangi panna aga vaene nigru Aafrikas nälgib ikka edasi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kollase rassi ülimuslikkus, tahtsid öelda?

      Kustuta
    2. Eks iga ülimuslikkus sõltu ülimuslikkuse mõõdupuust.
      Bioloogiline vitaalsus ja arvukus on valgel üks hädisem, IQ kollasel kõrgem jne
      Debiilsete netikomentaatorite suhtarv võib ka valgeil olla kõrgeim

      Kustuta
  4. Omamoodi jätkuks viidatud Marju Aasa (Aasi?) artiklile, kus ta muuhulgas arutles ka nö. moraalse kahju defineerimise üle.
    Tuleb välja, et on ka inimesi kes on valmis asja viima selle loogilise lõpuni (õigus mitte solvuda):

    https://www.washingtonpost.com/news/volokh-conspiracy/wp/2015/09/11/university-of-california-considering-recognizing-a-right-to-be-free-from-expressions-of-intolerance/

    VastaKustuta
  5. EKRE ei võida? Ma pole selles nii kindel. Ühiskonnas kipub teesile järgnema antitees ja liberastlik vägivallatsemine kõige kõrgemal tasandil (Kadrioru-oinad, riigiametnikkonda enda mülkas püherdama sundiv viletsus) puht sotsiomehhaaniliselt tingib selle, et iga natukenegi tervelt mõtlev inimene paneb teise ääre poole plagama.

    VastaKustuta
  6. “Küll aga peab liberaalne valitsus vaatama, et mitte ükski vähemusgrupike ei hakkaks oma väärtussüsteemi jõuga teiste peal rakendama. Riik ei tohi sundida katoliku kirikut aktsepteerima homoabielusid, aga ka katoliiklik vähemus ei tohi saada oma väärtusi kehtestada kui universaalseid ja riiklikke.”

    Kuidas aga on valitsusel reaalselt võimalik seda ülesannet täita? Võib ju püüda vältida seda, et ükski vähemusgrupike oma väärtuseid riiklikesse otsustesse ei suruks. Aga mingitel väärtustel riigi otsused peavad põhinema (või vähemalt neid väljendama); ju siis (pluralistlikus ühiskonnas mitte just ülekaaluka) enamusgrupi omadel. Riik ei saa olla väärtushinnangu-neutraalne. Näiteks kui ta seadustab homoabielud, domineerivad ühe grupi väärtushinnangud teise üle, samuti siis kui ta seda ei tee. Ning sageli väljendavad erinevad riiklikud otsused enam-vähem sarnaseid väärtusi. Vähetõenäoline on olukord, kus homoabielud on seaduslikud, aga abielueelne seks mitte: nii homoseksuaalsete kui abieluväliste suhete aktsepteerimine põhineb väärtusel, et ühiskonnal ei ole õigust kontrollida selle liikmete intiimelu.

    Niisiis domineerivad liberaalses demokraatlikus ühiskonnas enamuse väärtused. Aga eks vähemusgruppide püüd oma väärtussüsteemi teistele peale suruda ongi raevukas võitlus selle eest, et saada enamus oma poolele. Milliseid meetmeid peaks riik kasutusele võtma, et seda takistada? Kas ei tõendagi ühiskonna liberaalsust asjaolu, et selline võitlus üldse eksisteerib, on avalik ja vägivallatu? Muidugi oleks tore, kui see oleks ka heatahtlik ja viisakas, aga kuidas saada inimesi viisakalt käituma, on rohkem vist lasteaiahariduse teema. :)

    VastaKustuta
  7. Määrite pähe liberasmuse idealiseeritud pilti, mis sisuliselt valelik.

    VastaKustuta