"Tagasitulek isa juurde"

Ilmus „Eesti Ekspressis“ 30.09.2015. Toimetaja lisas järgmise päise: „Subjektiivse mälu ja ajalooteadusliku tõlgenduse vahelist pinget on käsitletud iivelduseni, leiab Adolf Šapiro lavastust „Tagasitulek isa juurde vaadanud Mihkel Kunnus“.
Tsiteerisin neid sõnu öeldes Märt Väljataga („Viimasel aastakümnel on räägitud ad nauseam mälupoliitikast, mälestusmärkidest, kohustusest mäletada jne. “). Ja pealkiri on otsene tsitaat Milan Kunderalt.
Mul pole siin ühtegi oma mõtet, vannun!

Inimene võitleb võimuga nagu mälu unustusega

Madis Kõiv„Tagasitulek isa juurde”

Lavastaja Adolf Šapiro.

Osades Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Anne Reemann, Kalju Orro, Epp Eespäev, Külli Teetamm, Piret Kalda, Rain Simmul

Esietendus 16. septembril Linnateatris

„Ühel päeval oli ema jalutuskäigu ajal kaugusesse vaadanud ja öelnud: „Mis tore väike valge küla seal on?“ Seal polnud küla, vaid piiritulbad. Ema nägemine halvenes ja Karelil oli temast kahju.

Ent nägemishäire tundus väljendavat midagi olulisemat: see, mis neile paistis suur, oli ema arvates väike; need, mis nende jaoks olid piiritulbad, olid ema jaoks majad.

Ausalt öeldes polnud see ema juures päris uus joon. Erinevus seisnes selles, et varem valmistas see neile nördimust. Näiteks siis, kui ühel ööl tungisid nende riiki hiigelsuure naaberriigi tankid. See mõjus nii šokeerivalt, nii hirmuäratavalt, et keegi ei suutnud pikka aega muule mõelda. Käes oli august ja pirnid aias olid küpsenud. Nädal varem oli ema kutsunud apteekri pirne korjama. Ent apteeker polnud tulnud ega isegi vabandust palunud. Ema ei suutnud talle andestada ning see ajas Kareli ja Marketa endast välja. Nad tegid emale etteheiteid: kõik mõtlevad tankidele, aga tema mõtleb pirnidele. Siis kolisid nad ära ja võtsid kaasa mälestuse ema väiklusest.

Aga kas tankid on ikka tähtsamad kui pirnid? Aja möödudes mõistis Karel, et vastus sellele küsimusele pole sugugi nii ilmselge, nagu ta oli alati arvanud, ning salamisi hakkas talle meeldima ema perspektiiv, kus esiplaanil oli suur pirn ja kusagil kaugel tagaplaanil tank, mitte suurem kui kirilind, kes võib iga hetk minema lennata ja silmist kaduda. Oo jaa, tegelikult oli õigus hoopis emal: tank on kaduv ja pirn igavene.“¹

„Meil polnud kuhugi minna ja me lihtsalt jalutasime tundide kaupa tänavatel. Ma mäletan, et üks vanamutt müüs metroo juures kirsse uduseks tõmbunud klaaspurgis. Me ostsime ja tahtsime kuhugi istuda, kuid pärast vihma olid kõik pingid märjad, me jõudsime ühele laste mänguväljakule, seal oli katkine kiik. Ma panin liivakasti servale oma koti, milles olid õpikud, istusin sellele ja tüdruk istus minu põlvedele. Sõime kirsse, need olid küpsed, neist tilkus mahla. Kirsikivid sülitasime alguses liiva sisse, mis oli vihmapiiskadest kananahal, täis konisid, klaasikilde ja õllepudelikorke, püüdsime tabada mõne lapse jäetud liivakooki, mis oli vihma käes laiali vajunud. Meie vastas oli mäletamatute aegade tagune mälestusmärk hukkunutele - sõduri kuju, käsi ära murtud, selles oli ta arvatavasti kunagi hoidnud automaati – käeköndist paistis armatuur. Hukkunud sõdur vaatas tühjade valgete silmaaukudega kuhugi üles, puude märgi latvu, kust tuulepuhangu ajal pudenes jälle piisku. Terve käega kutsus ta kedagi kedagi kaasa, arvatavasti meid, sest peale meie ei olnud mänguplatsil kedagi, et kuulge, lähme, poisid, ronime nende puude otsa, sealt on terve taevas käeulatuses! Ja siis ei sülitanud me kirsikive enam niisama maha, vaid pigistasime need kõvasti sõrmede vahele, nii et libedad kivid lendasid nagu kuulid otse sõduri pihta ja jätsid kipsile – või millest ta tehtud oli – kirsikriimud. Mahlast ja kividest olime ise ka kõrvuni määrdunud, käed olid meil kirsimahlaga koos. Tüdruk tulistas täpselt, paremini kui mina, ükskord tabas sõdurit otse silma. Silmavalgele tekkis kirsist silmatera, jäi mulje, et sõdur kõõritab ühe silmaga meie poole, et kuidas nii, mina hukkusin teie eest, ja teie tulistate mind kirsikividega! Me naersime laginal ja läksime jälle tänavatele hulkuma. Nüüd, palju aastaid hiljem, tean ma, et käteta kipssõdur mõtles meile järele vaadates hoopis midagi muud: ma hukkusin millegi olulise nimel ja enda nimel, ja kui te tulistate sellel mänguplatsil, mis on tulvil vihma ja teie armastust, mind kirsikividega, siis olgu pealegi, võib-olla see ongi osa tollest olulisest.“²

1Milan Kundera „Naeru ja unustuse raamat“, tlk Pille Kruus,Varrak, 2014, lk 45-46

2Mihhail Šiškin „Veenuse juus“, tlk Jüri Ojamaa, Varrak, 2010, lk 365-6

Päästepaadieetika

Kitsendasin ja laiendasin ühe varasema sissekande "Eesti Ekspressi" jaoks. Kirjutatud umbes kuu aega tagasi (st enne kurikuulsat Vao "massimõrvakatset").
Ilmus "Eesti Ekspressis" 16.09.2015

P.S. Soovitan tungivalt äsja ilmunud ajakirja "Horisont" keskkonnaajaloo erinumbrit "Antriopotseen. Maakera inimeste meelevallas". 2015 nr 5 (sept-okt).

PÄÄSTEPAADIEETIKA

Mihkel Kunnus

1.

Kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See on üks kõige laiemaid defintsioone kultuurile. Nii lai, et hõlmab paljusid liike, aga mitte kõiki. Näiteks kapsaussil pole kultuuri. Ta koorub munast ja tal on täielik haridus oma eluga hakkama saamiseks. Lõviga aga nii ei ole. Lõvilaps peab oma vanemailt eluoskusi õppima. Muidu jääb hätta. Kultuuri edasikandumiseks on erinevate põlvkondade kontakt vältimatu. Mida kõrgema liigiga tegu, seda suurem see peab olema. Kapsaussiröövik ei pea oma vanematega üldse kokku puutuma, inimlaps peab seevastu väga pikalt eelmise generatsiooniga koos olema, et üldse eluvõimeliseks saada.

Nii määratletud kultuur on mõistagi liigispetsiifiline. Näiteks inimliik ei suuda väikestele euroopa naaritsatele korralikeks kasuvanemateks olla, miska inimese kasvatatud naaritsad looduslikus keskkonnas hästi ellu jääda ei suuda.

Püsin laia määratluse juures: kultuur tähendab mittegeneetiliselt päritud oskusi jääda ellu oma keskkonnas. Kuna inimene elab väga erinevates keskkondades – kõrbest jääväljadeni – on ta kultuurid väga erinevad. Kuid vaatame kaugemalt, nii kaugelt, et need erinevused kaovad. Siis näeme, et kõige üldisemad ellujäämisstrateegiad puudutavad kolme valdkonda: sööki, seksi ja hügieeni. Ka surnutega ümberkäimine läheb hügieeni alla, sest surnud on oluline nakkusallikas.

Seestpoolt vaadatuna ilmnevad neisse valdkondadesse puutuvad hoiakud – olenevalt ürgsusest – vaistlikkusest moraalsuseni kõige üldisemas mõttes. Väga ürgne on näiteks mädaneva korjuse eemaletõukavus ja potentsiaalse sigimispartneri kütkestavus (homodel on lihtsalt sihik viltu), mistõttu neid hoiakuid on väga raske kui mitte võimatu tahteliselt muuta. Kõigis inimkultuurides reguleerib moraal söömist, seksi ja hügieeni, sest need valdkonnad on olnud inimliigile evolutsiooniliselt võtmelised.

Moraalsed tunded on mõistuslikult väga raskesti ümberkorraldatavad. Toon ühe väga kergekaalulise näite. Mu vanaema ütles ikka, et leivapätsi ei tohi “selili” panna. Kulturoloogina ma saan aru, kust sellised kombed tulenevad, aga ometi on mu mõistus nende ees jõuetu. Kui keegi paneb leivapätsi lauale “valet pidi”, siis see ärritab mind hirmsasti, kuigi mõistuslikult saan aru oma hoiaku irratsionaalsusest. Ja hoidku mu silme toiduga mängimast!

Igal liigil on looduses arvukuse reguleerimise mehhanismid. Näiteks jäneste arvukust reguleerivad toit, haigused ja kiskjad. Inimese populatsiooni suurust reguleerivad ainult toit ja haigused. Selles mõttes sarnaneb ta näiteks rändrohutirtsuga – kui toitu küllaga, siis paljuneb nagu hull ja ükski teine liik ei suuda ta populatsiooni mõistuse piiresse õgida. Siis saab toit otsa ja populatsioon kukub kolksuga.

XX sajand on inimesele liigiajaloolises mõttes loonud täiesti enneolematu keskkonna ja erakordsed olud: toiduküllus ja antibiootikumidega meditsiin. Tähendab, mõlemad arvukuse reguleerijad suruti korralikult alla. Tulemuseks on mõistagi populatsiooni eksponentsiaalne kasv, nii-öelda demograafiline plahvatus. Praeguseks on suurem osa põllustki paljaks õgitud.

(Põld on siin kujund, mis hõlmab mullaviljakust, vee- ja väetisevarusid jms, st jätkusuutlikku tootlikkust).

2.

Käesoleval aastal oleks saja-aastaseks saanud Ameerika ökoloog Garrett Hardin (1915–2003)

Aastal 1974 ilmus ajakirjas BioScience tema essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Ta palub seal lugejal kujutada ette olukorda, kus pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on rikkad riigid (OECD, kuhu kuulub ka Eesti). Millised päästame ja paljudel laseme uppuda? Kõiki päästa ei saa.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdub skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”

Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Praeguse humanismi eellased ehk konservatiivsed kiriku-kristlased tunduvad aga olevat veendumusel, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist ja terendavast hukatusest saab päästa ainult range heteroseksuaalne monogaamia. Näiteks Montenegro patriarh ja Serbia õigeusukiriku juhid tegid eelmisel aastal avalduse, milles süüdistasid Serbiat, Bosniat ja Horvaatiat tabanud üleujutustes seda, et Eurovisioni-võitis vale seksi kehastus Conchita Wurst. See kõik on mõistatav, sest õige seksimise imperatiiv on ürgvana.

(Rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Liigiajaloolises mõttes eilesündinud loodusteaduse antud hoiatused lähevad siin sügavasse konflikti aastamiljoneid vana verehäälega, mis korrutab tungivalt: söö õigesti! seksi õigesti! pea puhtust ja mata oma surnud!

Meid on juba praegu 7,3 miljardit, paljud alad lootusetult paljaks näritud, käimas on intensiivseim rahvasteränne liigi ajaloos, mis pealegi kogub üha hoogu juurde.

Võime ette kujutada, et rändrohutirtsule on sünnikontroll sügavalt loomuvastane, patt ja jäledus. Ainus võimalus oma liigikaaslaste massihukkumine ära hoida tähendaks neile konflikti aastamiljonite vanuse verehäälega, sisima äratundmisega, mis on õige ja mis on vale. Rändrohutirtsudel puudub mässav mõistus ja nad on moraalsed ning kuuletuvad oma sisehäälele: nad õgivad kuidas suudavad, paljunevad kuidas suudavad ja jätavad siis massihukkaja rolli keskkonnale.

Robert Arp resümeerib Hardini esseed: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Oh, kui vaid suudaks taluda vaatepilti valet pidi leivapätsist!

Mart Sander "Litsid"

Kirjutasin “Postimehele” arvustuse Mart Sanderi raamatust “Litsid. Naiste sõda.” Paberlehte mahtus sellest alla poole. Terviktekst ilmus netis tasulisena ("Postimees +" 4.09.2015).

Toon sissejuhatuseks siin ära ka kultuurikommentaari ERRile.


Käisin mõne päeva eest vaatamas Mart Sanderi mononäidendit „Juhuslik nimetaja”. Oli täitsa tore tükk, mitte stand-up-comedy, vaid pigem sit-down-horror. Lähemalt ei saa rääkida, sest etendus on puändiga.
Aga tahtsin rääkida hoopis autorist ja ainunäitlejast Mart Sanderist. Täpsemalt – võrrelda teda Kaur Kenderiga. Mõistagi on kõrvutus provokatiivne, sest on raske ettekujutada erinevamaid tüpaaže. Esimesel olid juba mähkmetelgi viigid, teine räpib nokats peas veel täismehe-ealisenagi, esimene on rõhutatult kõrgkultuurne, kõrgklassiline, teine seltsib mõnusaimalt päti- ja aguliesteetikaga. Härrasmees ja jõmm.

Kummatigi on neis mingi kultuurifunktsioon vägagi sarnane. Ja ma ei pea silmas seda, et kultuuritegevuseks mõeldud institutsioonid nende tegevust ei toeta. Nimelt mõlema loomingu puhul on autori isiksusel ja avalikul kuvandil lausa määrav roll nende loomingu vastuvõtule. Akadeemilises kirjanduskriitikas on teksti autonoomus aksioomiks. Võib ehk öelda, et see hoiak kristalliseerus 1967 aastal, mil ilmus mõjukal Prantsuse humanitaarteoreetikul Roland Barthes’i artikkel „Autori surm”. Sellest mõistest on saanud käibefraas (hiljuti etendati samanimeline teatritükkki). Autori surma all pidas Barthes silmas seda, et ilukirjanduslike tekstide puhul kaotab hääl oma päritolu, need tekstid on eneseküllased. Mitte päris nii nagu Pythagorase teoreemil pole midagi pistmist Pythagorase elulooga, aga mõneti siiski. Võibolla oleks parem võrdlus riigieksamiga, lõpukirjandiga. Neid hinnatakse, aga hindaja ei tea absoluutselt midagi kirjandi kirjutaja isikust. Nii on tehtud, sest see on õiglane, see välistab diskrimineerimise soo, vanuse, rahvuse või mille iganes alusel. On ainult tekst. Kui selline hindamine on õiglane, siis Mart Sanderi ja Kaur Kenderi tekstide hindamine on meie kultuuriruumis vist üks ebaõiglasemaid, nende tekstidel lasub autori vari kõige tugevamalt. Barthesi mõttes on nad väga elus autorid. Ei ole tähtis, kas kass püüab hiiri või mitte, tähtis on ainult see, mis värvi ta on.
Vastukaaluks võiks meenutada üht Juri Lotmani artiklit aastast 1984. Selle pealkiri on „Õigus biograafiale. Teksti ja autori isiksuse tüpoloogilisest suhestatusest”. Õigus biograafiale – see kõlab lootusetult aegunult. Sest kui vajab eraldi arutlust, kellel on õigus biograafiale, siis on ilmne, et kellelgi seda õigust pole ja tänapäeva kõikehõlmaval võrdõiguslusajastul saab vastus olla ainult üks: kõigil on õigus biograafiale. Mõistagi kaasneb sellega ka ajastu tüüpviga: õigus biograafiale ei anna veel biograafiat.

Väiksed litsid teevad armastust, suured (maailma)sõdu

Mihkel Kunnus

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. Esimene raamat. Ajakirjade Kirjastus 2015

Autori elupikkune huvi ja igatsus Teise Maailmasõja eelse kadunud maailma järele on selles teoses leidnud sobiva vormi, tulemuseks on mitmekihiline põnevik, kus põimub ajalooline konkreetsus ajalootu inimloomusega, intriigide ja ihadega.

Raamatul on väga õnnestunud kujundus. Selleks on Mart Sanderi enda maal, millel klassitsistlik naisakt on purunemas ja purustajaks on Stalini sots-realistlik portree, selline, milliseid vorbiti türanni all ägades tuhandeid ja mille vaatamisest polnud pääsu. See maal on teose sisu ja vormiga hästi kooskõlas. Romaani keel on elegantne, täpne ja väljapeetud, ilukirjanduslik selle sõna kõige heamaitselisemas argipruugis ning ainult üks sõna irdub sellest registrist, on omamoodi koledaks mõraks idüllilises pildis ja mõjub nõnda kui nõukogude sõduri kirsasaabas suurkodanlase vaibal . “Litsid!”. See sõna häirib, see sõna ei sobi sellesse maailma, sellese keelepruuki, sellesse raamatusse (tuletan raskekujulistele keelepuritaanidele meelde, et sel sõnal endal on ammu surematu koht eesti kirjanduse kõrgeimas tipus – “Litsid mehed need Vargamäe omad”, eks).

Mõraga kitš aga ei ole enam kitš. Kadunud Pätsu-aega on idealiseeritud ja sellest sündinud kitši ka välja naerud (nt Andrus Kivirähki Ivan Orava lood), ent kitši väljanaermine ei ole veel tõele näkku vaatamine. Andrei Hvostov on hiljuti kirjutanud essee eesti kirjanduse tabudestⁱ. Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata (pole käistlenud oma mineviku häbisid, sõjakuritegusid, kollaboratsiooni) ning toob kontranäiteks rahvalikult armastatud Jaan Krossi romaani „Paigallend” peategelase Ullo Paeranna:
”Ullo Paerand. See on inimene, kes jääb alati ja kõiges truuks kõrgematele printsiipidele. Ta ei võta vastu isegi Vatikani stipendiumi, sest selle eelduseks on üleminek katoliku usku, aga seda meie Ullo ei tee põhimõtteliselt. Nii nagu ta ei tee koostööd paavsti nuntsiusega, nii jääb tal persse pugemata Saksa okupantidele, ning, iseenesest mõistagi, Nõukogude kommunistidele. Ullo on täielik ja absoluutne antikollaborant.”

Mart Sanderi kasutab „Litsides” omapärast kummastusvõtet: nö härrastemaja on vaat et idülliline koht. Seal on heatahtlik, hoolitsev ja kaitsev emand Kukk, kellel on oma „kanakestega” suurepärased suhted. Seal väga hea töötada, uusi tahtjaid tuleb lausa eemale tõrjuda. Nende töösuhted klientidega on alati olnud meeldivad, sest konkreetne asutus on üksjagu elitaarne, külastajateks on jõukad härrasmehed, balti-saksa aadel (kes küll repatrieerimise tõttu peagi kaob), vesteldakse pidulikult laua ümber, kuulatakse muusikat jne.

Esimesed vägistajalikud elemendid – esimesed mõrad – tulevad kõrgete nõukogude sõjaväeametnikega. Need juhatas härrasteklubisse riiginõunik Elmar Metsla, mees, kelle sidemed olid võimaldanud alles hiljuti saada võileivahinnaga üks lahkuvate balti-sakslaste häärber, millesse nüüd see luksuslik härrastemaja tehtud ongi. Ja Elmar Metsla on tõeline antitees Ullo Paerannast. Tal on lausa nõiduslik võime tajuda, kust poolt suurem tuul puhub, kuhu nina pöörata ja kust kasu lõigata. Näiteks kord põgeneb emand Kukk talle pealsesunnitud nõukogude ohvitseridega pidutsemise eest: „Ta soovis, et suudaks olla nagu Elmar [Metsla], kes oskas kogu viimase aasta sündmuste labürindis ekselda iialgi ühtegi tupikusse jõudmata, jättes kõik uksed enda ees ja taga valla. Ta ühtaegu nii kadestas kui kartis meest, kes suutis olla kõigi usaldusalune ja nõuandja; kellele ilmselt mitte keegi ei olnud nii lähedane, et ta ei suudaks seda reeta, kaotamata hetkekski oma neutraalset naeratust.” (lk 327)

Mainitud kummastusvõte tulebki sellest, et litsid selle sõna otseses tähenduses on kõige vähem litsid ja mida rohkem võimuredelit mööda üles ronida, seda litsakamaks aga asi läheb. Kodanlikus härrastemajas valitsevad „harmoonilised kaubandussuhted” asendab üha sügavamale imbuv okupatsioonivõim ärakasutamise, reetmise ja vägistamisega. Mis on ka nõukogude võimu maaletuleku üldisem kuju.

Olen nõus Andrei Hvostoviga, et kollaboratsionismi suuremate tegelaste, toonase poliitilise raskekaalu hinge pole veel ilukirjandusliku selgepilgulisusega vaadatud (kardan, et Jaak Valge hiljuti kirjutatud “Punased” (2014) käib oma teaduslikkuse ja dokumentalismiga paljudele üle jõu). Ilukirjandusliku selgepilgulisuse all pean silmas esteetilist sünteesi, mis tugineb faktidele ja kainele analüüsile, mitte aga ei opereeri mingite müütiliste ja kvaasireligioossete kategooriatega nagu valguse ja pimeduse jõud, deemonlik kurjus jms. See eeldab aga tavatut võõristust ja oma psüühilise integreerituse tugevat disproportsioneerimist, sest rahulik ning kaine jutustajapilk inimsusvastastastele kuritegudele võib kõrvaltvaatajale mõjuda lausa moraalse puudena, groteskse südamatuse ja empaatiapuudusena.

Kommunistide seesmisus jääb Mart Sanderi pilgu alt suuresti välja, sest raamat ei pretendeeri kuidagi suure hõlmavusega panoraamvaatele, küll aga annab see raamat väikese ilukirjandusiku vaate nende inimeste maailma, kelle lugu ei peeta reeglina jutustamisväärseks. See sisaldab ka kujutust väikse ja poliitikakauge inimese kollaboratsionismist, sellest, kuidas debiilseid punaloosunged hakkavad kirjutama ka noorukesed lõbutüdrukud ja seda täiesti sõltumata oma poliitilisest veendumustest. Ning teades, et neid loosungeid kasutatakse valelikuks propagandaks, võltsmeeleavalduse etendamiseks.
Ühe väikse näitena võibki tuua selle, kuidas ametlikult polnud Nõukogude Liidus sellised härrastemajad kuidagi aktsepteeritud ja: “„Sellepärast ma andsingi asjale natuke ametlikuma käigu,“ rääkis härra Metsla õhinal. „Konsulteerisin veidi ning kas teate mis − võetakse ette samme, et vormistada teie asutus kui punalippude õmblemise käitis!“” (lk 282). Tüdrukud, kes olid talvel hooga kudunud vabatahtlikult Talvesõtta minejaile kampsuneid, olid sunnitud valmistama plakateid, sest nende metseen nõunik Metsla aitas organiseerida “spontaanset” rahvademonstratsiooni seltsimees Ždanovi tervituseks.

Ühele XX sajandi suurimale ühiskondlikule mõtlejale Hannah Arendtile viidates võiks nimetada seda “kollaboratsionismi banaalsuseks”. Need tüdrukud aitasid okupantidele kaasa, tundmata nende vastu vähimatki sümpaatiat, lausa jälestust. Ometi, kui neil üldse on mingi süü, siis see, et nad lasid end veenda, et enese heroiline surnuksjooksmine vastu määratult võimsamat jõudu on täiesti mõttetu. Selline pragmaatilisus ei ole ju kuidagi deemonlik, saati deemonlik kurjus.
Ja kas ei kõla Metsla hääles see paljukiidetud eestlase alalhoidlikkus ja talupoja tarkus, kui ta seletab proua Kukele:
„Vaata, mis toimub mujal. Londonit on pommitatud kolm kuud igal ööl ja päeval; nemad omakorda pommitavad Saksa ja Itaalia linnu. Kreekas, Egiptuses, Liibüas, Norras – kuhu ka ei vaataks, igal pool langevad pommid ja tärisevad relvad. Meie oleme maksnud väikese hinna – oma kulla ja oma uhkuse. Aga ma parem lehvitan tribüüni ees nelkidega, kui küürutan pommivarjendis. See väike tsirkus tuleb lihtsalt üle elada; kunagi me veel vaatame sellele tagasi ja naerame!“ (lk 314)

“Litsid” on dokumentaalse ainesega elegantselt ja teravmeelselt põimitud põnevik, kus väljamõeldud tegelased on kõrvuti ajaloolistega. Sündmuste suur plaan on samuti dokumentaalne ja seega ajalooga kursis olevale lugejale on ootamatusi vähem, ent vürtsi lisavad jällegi keerulised perekonnasaladused ja muu, mis tuleb teose pealisehituse põnevikužanrist.

i Andrei Hvostov „Eesti kirjanduse tabud”, Sirp 12 XII 2013

Kasvatus ja haridus

„Ilmamaa“ kirjastus on jälle üllitanud ühe mitmel põhjusel tutvumisväärse teose. Hilda Taba kirjutiste kogumik „Kasvatus ja haridus“ on – nagu mitmed teised selle sarja raamatud – korraga väärtuslik nii mõtteloo kui koduloo aspektist. Näiteks kõnealuses on mälestuslikud artiklid sellest, kui raske oli toona saada kõigi võimaluste maale („Immigrant, turist, üliõpilane Ameerika väraval“ (1930), „Kitsad väravad“ (1930)), millised ühiskondlikud tendentsid tundusid siis haritlasele pakilisimad („Kultuurikriisist“ (1930-31)) jne.

Edgar Krull ja Karmen Trasberg on kirjutanud asjaliku ja informatiivse ees- ja järelsõna. Esimene on teoreetilisemat laadi sissejuhatus, viimane eelkõige elulugu, sest selle elu lugu on tõesti huvitav (Wikipedia ja Viikipeedia artiklid on õige kehvakesed). Pole ju kuigi tõenäoline, et ühest vaesest Eesti maaperekonnast, kaheksa õe ja venna kõrvalt sirgub üks XX sajandi tuntumaid pedagoogikateadlasi. Aasta 1902 pole ka just hellitav aeg Euroopas sündmiseks.

Kirjutasin sellest raamatust väikse tutvustuse, mis ilmus „Sirbis“ 4.09.2015, aga antud juhul on ilmestav lugeda tervet seda lehenumbrit, mis on hariduse eri. Nii mõnigi artikkel osutub illustratsiooniks. Ja ka sama kuupäeva „Õpetajate Leht“. 

Ilusti on jõudnud peavoolumõtlemisse sellised ilged klišeed nagu „ haridus on liiga tuupimis- ja faktidekeskne, rõhku peaks pöörama loovusele ja mängulisusele“ jne. 4.09.2015 „Õpetajate Lehest“ võime lugeda, et TLÜ kasvatusteaduste instituudi doktorant Imbi Henno kaitses doktoritöö „Loodusteaduste õppimisest ja õpetamisest Eesti koolides rahvusvaheliste võrdlusuuringute taustal” ning seda, et

„Autori uurimusest selgus, et õpilaskesksete õpetamisviiside, sh uurimisõppe, kognitiivsete aktiveerimisstrateegiate kasutamise ja kujundava hindamise tõhusamal rakendamisel Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus mitte ei paranenud, vaid halvenes.

Nii vähenes Eesti õpilaste loodusteaduslik sooritus PISA 2006 interaktiivse õppe indeksi ühikulise kasvuga 13, praktiliste tegevuste indeksi ühikulise kasvuga 24 ning õpilasuurimuste indeksi ühikulise kasvuga 31 punkti. Eriti kriitiliselt hindasid õpilaskesksete meetodite kasutussagedust tippsooritajad ning nende koolide õpilased, mille sooritus loodusteadustes oli kõrgem riigi keskmisest.“

Inimene mõtleb, jumal naerab, laps ja loomake kogeb

Mihkel Kunnus

Hilda Taba „Kasvatus ja haridus”, Ilmamaa, 2015, tõlkinud Ilmar Anvelt ja Katre Ligi

Kui Ameerika Ühendriigid on maailm, siis on Hilda Taba(1902-1967) maailmanimi. Järelsõnast võib lugeda, et „[v]ähesed teavad, et ta sündis, kasvas üles ja sai hariduse Eestis. Kuuludes 20. sajandi tuntuimate pedagoogikateadlaste hulka, jäi ta aga oma kodumaal aastakümneteks tundmatuks” (lk 353).

See võib kõlada vääritult ja tänamatult, aga ma ei loeks seda tundmatust kuigi suureks kaotuseks kodumaa pedagoogikale (aga ainult pedagoogikale!). Seda seepärast, et Eesti pedagoogika ja kasvatusteaduslik filosoofia on – või vähemasti oli enne Teist Maailmasõda – nii rikkalik ja arenenud, et seda võiski vabalt koos lihakehaga eksportida. Ainuüksi „Eesti mõtteloo” sarjast on aus ära märkida Ado Grenzsteini(1849-1916) „Eesti haridus” (2013) ja sellest üsna erinev, haridusele pühendunud Peeter Põllu(1878-1930) kogumik „Lastest tuntakse meid” (2007). Peasüü Hilda Taba kogumiku pedagoogikaalasel „üleliigsusel” on aga auga teise trüki välja teeninud Johannes Käisi(1885-1950) „Kooliraamatul” (1996, 2004). Tunnuslik on ka see, et Alfred Koort(1901-1956), esimene Eesti kutseline filosoof, pühendab pedagoogikale ja haridusfilosoofiale terve rea artikleid (kättesaadavad näiteks sama sarja kogumikus „Inimese meetod”, 1996).

Lisaks eeltoodule on Hilda Taba ettepanekud ja seisukohad muutunud nüüdseks küllaltki peavoolulisteks, tihti lausa iseenesestmõistetavusteks. Kogumik „Kasvatus ja haridus” sisaldab seitset eesti keeles ilmunud artiklit aastatest 1930-31, pluss üks aastast 1925 ja aastal 1932 New Yorgis publitseeritud doktoritöö The Dynamics of Education eestindust.

Hilda Taba doktoritöö üheks juhendajaks Ameerikas oli suur John Dewey(1859-1952) isiklikult, pragmatistlik filosoof, kes saavutas angažeeritud intellektuaalina nii suure autoriteedi, et käibele läks ütlemine, et Ameerika avalikus elus pole ükski asi enne ära otsustatud, kui John Dewey pole oma sõna öelnud. Dewey filosoofiast lähtuvat lähtuvat kasvatusteaduslikku suunda, mida arendab ka Hilda Taba, nimetati „progressiivseks teooriaks” ja viimast „praktiseerivaid koole kutsutakse üldise nimega the childcentered school – lapsele keskendatud kool”(lk 76). Kõlab tuttavalt, kas pole?

Näiteks õppimine tegutsemise kaudu on üks John Dewey pedagoogika keskseid märksõnu. Taba toob progressiivse teooria iseloomustuseks välja kuus punkti: 1.Vabadus kontrolli asemel, 2. Lapse algatus õpetaja algatuse asemel, 3. Isetegevus, 4. Õppekorraldus lapse seisukohalt, 5. Loov endaväljendus (creative self-expression) ja 6. Personaalsuse arendamine selle sotsialiseeringu kaudu. (lk 77-83).

Üksikasjalikuma ülevaate John Dewey pedagoogika alustest vahendas eesti lugejale juba Alfred Koort („Inimese meetod”, lk 384-402). „Õpetaja ülesandeks kujuneb seega sellise kasvatusliku ümbruse organiseerimine, milles õpilane satub situatsioonidesse, kus kerkib esile aktiivne mõtlemine ja katsetamine. Ainult säärastes situatsioonides võime kasvatada häid distsiplineeritud mõtlemisharjumusi, nagu vaatlusoskust, probleemide avastamist ja tahtelist pingutust”, sest „[m]aailma olu ei avastu Dewey järgi mitte vaiksele tegevusetule kontemplatsioonile, vaid tundelis-tahtelisele elamusele” (lk 390).

Kõik need tänapäeval propageeritavad õuesõpped, aktiivõpped, tegevusõpped, probleemõpped jne käivad Dewey intuitsioonidega sama sammu. Rohkem elulisust!

Hilda Taba doktritööst võime lugeda nagu nagu tänasest „Õpetajate Lehest”: „Kuna kasvatuse teadlikul juhtimisel ja planeerimisel on traditsioon eelistanud vaid ühte õppimisse puutuvate tegurite rühma, nimelt akadeemilist ainestikku, on õppekavad esindanud peamiselt selle ainestiku ülevaateid, ning käsitlenud õpilaste kohtlemist ja õppeprotsesside edaspidiseid tagajärgi üksnes niipalju, nagu näis olevat vajalik seoses ainestiku omandamisega.

Sellisel alusel edendatud kasvatus on kitsas kahes mõttes. Esiteks on kogemust mõjutavate tegurite koguhulgast õpetlikuks peetud ainult sisulist külge. Seda on teadlikult valitud ja pedagoogilisel otstarbel planeeritud. Teiseks on igasuguse kogemussisu hulgast ainsaks teadliku planeerimise objektiks valitud intellektuaalne akadeemiline õpe.”(lk 307)
Ikka rohkem elulisust! Maha tuupimine, faktid ja surnud kirjasõna! Kõik õpetatav tuleb võimalikult seostada eluga, tuua rohkelt elulisi näiteid jne.

See kõik on väga tuttav. Miska pedagoogikast huvitatutele soovitaks Hilda Taba asemel lugeda deweyliku kasvatusteaduse teravat ja läbinägelikku kriitikat Hannah Arendtilt. Artiklis „Kriisist hariduse vallas” (kogumikus „Mineviku ja tuleviku vahel”, Ilmamaa, 2012) taandab Arendt sellise haridusteooria „hukatuslikud meetmed” skemaatiliselt kolmele veendumusele. „Esimene neist väidab, et on olemas lapse oma maailm ning lastest moodustunud ühiskond, mis on autonoomne ja tuleb niipalju kui võimalik jätta laste eneste valitseda.”(lk 217) Lühemalt: kõik need jutud lastele lapsepõlve jätmisest jne, mis kipuvad ignoreerima „tõsiasja, et laps on arenev inimolend, et lapsepõlv on ajutine elujärk, ettevalmistus täiskasvanueaks” (lk 220) ja et lapsi omapäi jättes jäetakse nad nö kärbeste jumala mõju alla. Samuti rõhutab Arendt, et mida erinevamad on lapsepõlves (sh koolis) kehtivad reeglid täiskasvanumaailma omadest, seda keerulisem ja valulisem on üleminek ühest teiste (seda üleminekuvalu on välja toodud paljudel hariduskonverentsidel; ei ole kerge hüpata lapsekesksest ja halastavast koolikeskkonnast, kus istuma ei jäeta, tööd saab alati järele vastata ja puudumisega lepitakse, halastamatusse neoliberalistlikku olelusvõitlusesse).

Teise hukatusliku veendumusena toob Arendt välja selle, et „[m]oodsa psühholoogia ja pragmatismiusu mõju all on pedagoogika arenenud üldiseks õpetamisteaduseks nii, et on end osanud täielikult vabastada õpetatava sisust” (lk 218). See probleem pole Eestis vahest nii akuutne. Küllap seepärast, et üle poole põhikooliõpetajatest ja ligi pool keskkooliõpetajatest on Eestis üle 50-aastased, üle 60 aastaseid on 16 protsenti ja alla 30-aastaseid vaid 7 protsenti.

Kolmas hukatuslik veendumus ongi Arendti järgi see, „mida uusaegne maailm on sajandeid uskunud, ning mis leidis süstemaatilise kontseptuaalse väljenduse pragmatismis – suudetakse teada ja mõista vaid midagi niisugust, mida ollakse ise läbi teinud. Niisuguse veendumuse rakendus haridusele on primitiivne, kuid endastmõistetav: asendada õppimine „tegutsemisega” niipalju kui võimalik. /---/ [Õpetaja tuleb] alaliselt õppivana hoida, nii et ta ei annaks edasi „surnud teadmisi”, vaid demonstreeriks pidevalt, kuidas teadmisi luuakse.” (lk 219). Lisaks veel „omistatakse erilist tähtsust mängu ja töö erinevuse kaotamisele, niivõrd kui see on võimalik – esimese kasuks /---/ Nii loobutakse lapsepõlve autonoomia nimel sellest, mis peaks last ette valmistama täiskasvanute maailma astumiseks: järk-järgult omandatavast töö-, mitte aga mängimise harjumusest.”(lk 219-220). Viimase üheks tunnuseks võib tuua näiteks selle tagasisideküsitlustes ilmneva tendentsi, et isegi ülikoolis hindavad tudengid loenguid esmalt selle kriteeriumiga, mis just mängu puhul on primaarne – huvitavus. Õppejõududele heidetakse harva ette ebasüstemaatilisust, õpetatava ebarelevantsust, pinnapealsust vms. Surmapatt on ikka loengu igavus!

Arendti argumentatsioon on muidugi põhjalik ja paari siin toodud märksõna asemel soovitan lihtsalt sellega tutvuda.

Mis siis kannatab progressiivse teooria, eluläheduse ja kogemuspõhisuse rakendamisega? Lühim vastus oleks, et mõtlemine. Tsiteerin Oswald Spenglerit:

“Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. /---/ Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik ” 2.kd, lk 21, autori kursiiv – M.K.) Hiljem ütleb ta otsesõnu: ”Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub” (samas, lk 621).(mikrokosmos tähendab Spengleril inimese siseelu-sisemaailma, makrokosmos välist keskkonda, ümbrust).
Semiootikud ütleksid siin lihtsalt, et inimliku mõtlemise aluseks on sümboliline semioos. Ja taas tasub meenutada Jack Goody antropoloogia klassikasse kuuluvat uurimust ”Metsiku mõtlemise kodustamine” (e.k. 2005), mis näitab, et erinevus ”primitiivsete” ja ”arenenud” kultuuride vahel tuleb kirjaoskusest. Kiri on aga par excellence näide sümbolilisest märgisüsteemist (märgi tähendus on lahutatud tajust).

Lühimalt: pragmatistlik-kogemuspõhine suundumus püüab inimest iga närvilõpmega üha kontaktsemalt „maailma sulatada”, seevastu mõtlemine eeldab maksimaalset võimalikku eraldatust, lahtihaagitust. See väljendub argitruismis, et mõtlemiseks on vaja rahu ja vaikust, mitte meelelis-kogemuslikku ülestimulatsiooni. Pragmatistlik pedagoogika rõhub mittesümbolilisele semioosile, suurendab tajumise ja arusaamise seost, mitte ei vähenda. Selline metoodika on ideaalne õpetamaks kõike praktilis-kehalist, auto juhtimisest ja heegeldamisest müüriladumise ja moderntantsuni. Abstraktse mõtlemise arendamiseks aga sobib kõige halvemini. Samuti arendavad igasugused moodsad ja kõrgtehnoloogilised, piiksuvad ja vilkuvad multimeedialahendused last rohkem rõõmsa pärismaalase kui vilunud IT-spetsialisti suunas. Pole ka juhus, et Silicon Valley’s on autismi osakaal suurusjärk kõrgem kui ülejäänud ühiskonnas: looduse poolt kaasa antud meeleline pärsitus korreleerub positiivselt abstraktse mõtlemise suurenenud võimekusega.

Kummatigi on Hilda Taba tõeline PhD, ütleme, Philosophiae Doctor selle sõna parimas etümoloogias. Väitekirja ligi kahest ja poolest sajast leheküljest on kõva kakssada tuumakas ja nõtke filosofeerimine. Kusjuures see on väga hea ja orgaaniline, selge ja kirglik mõttetöö. Hoolimata suurtest juhendajatest on näha, et Taba on väga iseseisev mõtleja. On lausa hämmastav kui vähe on selles doktoritöö kohta viiteid. Kui ütlesin, et pedagoogikal on sellest tõlkest vähe võita, siis see oli täpsustav kitsendus. Hilda Taba väärib avastamist nii semiootikutel kui filosoofidel. „Kasvatuse dünaamika” on üks parimaid holistliku filosoofia näiteid eesti keeles. Hilda Taba kritiseerib seal põhjalikult staatilist, atomistlikku ja dualistlikku metafüüsikat ning inimkäsitlust, elukäitlus on selgelt organitsistlik ja evolutsionistlik (näiteks Hannah Arendt on minu üks väheseid, kes suudab käsitleda inimest olemuslikult ontogeneetilisena ja seda teadmist ka arvesse võtta). Inimorganism nagu iga muu elusorganism on ontoloogiliselt arenev ja aladetermineeritud, alati aktiivsena ümbruses (ümbruse mõiste on Hilda Tabal väga lähedane Jakob von Uexkülli Umweltile, omailmale). „Subjekt, mis on eraldatud objektist ja seega ka nende ühisest vastastikmõjulisest funktsioonist, on vaid abstraktsioon”(lk 132) kirjutab Taba. Ta ei väsi ka demonstreerimast biheiviorismi stiimul-reaktsioon-skeemi mehaanilisuse tobedust või psühholoogilise reduktsionismi ekslikkust. Elu on kõige sügavamas mõttes protsess ja seda ei saa kirjeldada staatiliste lõigetega sellest või kehana passiivses, newtonlikus ruumis, kinnitab Taba. Samuti ei saa laboratoorsetes tingimustes isoleerida uurimiseks üksikkogemusi, sest elu on orgaaniliselt mäluline ja igas uues kogemuses on eelmiste jälg.

Hilda Taba doktoritööd lugedes meenus tahtmatult üks kommentaar Jaak Tombergi mäluteemalisest loengust, kus Henri Bergsoni käsitlus praagiti representatiivsest argikujutlusest välja kui „liiga hea mõtlemine”. Hilda Taba mõtlemine on samuti liiga hea, et keegi teine peale tema suudaks selle juurest hüpata nii asise ja piiratud dokumendi nagu riiklik õppekava juurde. Igatahes kummastav on näha, kuidas akadeemiline töö, mille sihiks ehk viimaseks peatükiks on „Mõtted õppekavast”, alustab keerukate mõttekäikudega elusa ja elutu eristusest.

Pagulased, multikulti, rassism. Paar fragmenti.

Ilmus „Äripäevas“ 3.09.2015 pisut lehesõbralikumaks toimetatult.
Eeldavad rahulikku täida-lüngad lugemisviisi, palun vabandust.



Ikka multikultist, rassismist ja eugeenikast


Pagulasteemast on nii palju räägitud, et ammendav ülevaade ületaks lehemahu suurusjärkudes. Seega toon järgnevates teesides välja mõned vähem levinud aspektid.

1. Kas multikulti on väärtus?
Lühim vastus: jah, on. Aga siin tuleks meelde tuletada, et väärtus tähendabki selles kontekstis kultuuri väärtust, mis tähendab, et seda ei saa selgitada kasu või mõistlikkuse kategooriates. Sellist tüüpi väärtusele orienteerumine võib olla ühiskonnale vägagi kulukas, aga selle väärtussüsteemi liige võib ajada uhkelt pea püsti ja teatada: „Me ei tee seda kasu pärast, vaid see on meie kultuuri väärtus!”
Mis kasu on moslemil Mekas käimisest? Tihti on see pööraselt kulukas, ebamugav ja paljud hukkuvad rüsinas. Õige vastu on: sest olla moslem tähendab sooritada palveränd Mekasse.
Hakata sellist tüüpi väärtusi kasukategooriatesse tõlkima on jõuetu advokaatlus.

2. Kas nn euroopalikud väärtused on toredad?

Mitte eriti. Sobib taas võrdlus palverännakuga Mekasse. See pole midagi hullu, kui moslemikogukond ei asu Mekast kaugel ja pole suur, aga see traditsioon muutub üha kurnavamaks, kui kogukond paisub ja levib. Natuke multikultit on tore, kuid palju on üsna põrgulik. Aga need on väärtused ja väärtuste juurest Exceli tabeliga ei vehita. Mis oleks kui eestlased jätaks laulupeo ära, sest seda raha saaks kasulikumalt kasutada?

3. Kas nn euroopalikud väärtused on mõistlikud?
Ei, need on lausa lollid. Aga nii ütleb juba kõrk kulturoloog.
Üks nn euroopalikke põhiväärtusi on üldinimsus, see tähendab, et inimestevahelised erinevused ei loe. Isegi kui sildiks on „Erinevus rikastab” kannab see väärtust, et inimeste vahelised erinevused ei loe.
Häda on selles, et tegelikult loevad nii pärilikud erinevused kui kultuurilised erinevused. See lause paneb aga moodsa õhtumaalase võpatama, sest see on tema kultuuri ühe alusväärtuse otsene eitus.

Aga teadus avaldab mõju aeglaselt, kui üldse. Küllalt on teadlasi maha löödud, küpsetatud jne.

4. Häda kultuurierinevuste pärast.

Kultuurierinevusi talutakse üsna hästi oma kultuuriruumi kõrval (kui see pole agressiivne, näiteks territoriaalsete pretensioonidega kultuur). Talutakse ka oma kultuuriruumi sees, kui tajutakse end turvaliselt.
Kõige valulisem näide koodide paljususega ilmneb soolisel suhtlemisel. Piltlikult: noormees võib neiut solvata nii sellega kui paneb talle käe põlvele kui ka sellega, et jätab panemata, nii joogi eest maksmise kui maksmata jätmisega.
Erilugu on veel maakultuuridega (kui see ikka on maakultuur, mitte kild linnakultuuri maal). Kujundlikult: oleks õilis sadism tuua kõrbepoeg või mägilane hangede ja rabalaugaste vahele. Pagan, loevad ka geograafilised erinevused!

Suurlinnad on multikultilase päriskodu.

5. Õuduspilt laevatäiest tumedatest noormeestest
Kas nad on keskmisest agressiivsemad ja kriminogeensemad? Loomulikult, aga seda mitte nende rassi pärast, vaid selle pärast, et noored mehed on igas populatsioonis kõige agressiivsemad ja kriminogeensemad. Vanglad on lõviosas täidetud just noorte meestega ja seda üle maakera. Kuna neil puudub võimalus omakultuuriliseks sooliseks suhtluseks, siis on ka seksuaalne frustratsioon garanteeritud.

Oh õud, loevad isegi soolised ja ealised erinevused!

6. Eugeenika

Rasside olemasolu eitamine on moodne kreatsionism st väärtuste nimel faktide eitamine.

Nimetamatuseni kurikuulus Adolfi projekt meenutab eelkõige koerte tõuaretust st see oli põhilaadilt esteetiline. Tõukoerad aga ei ole eriti vitaalseid ja elujõulised, vaid tihti lausa elujõuetud. Mõned eriti puhtad koerarassid ei suuda iseseisvalt paljuneda, osad on pidevas agoonias, Saksa lambakoera tagasilla on äpardunud kunstnikud peaaegu düsfunktsionaalseks aretanud. Loomulikult toimivad kõik aretusprintsiibid ka inimliigil.

Nahkpeadele on mul teaduselt kehv uudis: rätipeade populatsiooni spermakvaliteet on parem kui eurooplaste populatsiooni oma. Peale kemikaalidega reostatud keskkonna on moodne meditsiin üheselt düsgeeniline. Igiammune väärtus Hippokratese vanne on muutunud mõneti oma vastandiks. Eesti meeste sperma kvaliteet on üks Euroopa parimaid, sest heaoluühiskonna mõju pole veel praegu siia jõudnud. Geenimaterjal paraneb seal, kus ellu jäävad tugevamad, mitte seal, kus praktiliselt kõik. Õhtumaade arstid suudavad juba mõnda aega suguküpseks inimisendiks poputada sellist geneetilist materjali, et sel puudub igasugune mõistuslik põhjendus ja see projekt on ühiskonnale väga kulukas. See on täiesti selge väärtus.

Pedagoogi rõõmud

“Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?”

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb  kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga.”

-Godi Keller “Südamega koolis”

“Niivõrd kui laps ei ole veel maailmaga tuttav, tuleb teda sellega järk-järgult tutvustada; niivõrd kui laps on uus inimolend, tuleb hoolt kanda selles eest, et uus asi suhetes maailmaga, nagu see on, küpseks viljakandvas suunas. Igal juhul tähendab hariduse andjate suhe noortega siin suhet nendega, kes esindavad maailma, mille eest nad peavad hakkama vastutama, kuigi see maailm pole nende tehtud ja kuigi nad võivad, kas salaja või avalikult, soovida, et see oleks teistsugune, kui see tegelikult on. Tulevast vastutust ei ole mitte juhuslikult antud pedagoogide hooleks. Täiskasvanud juhivad noori pidevalt muutuvasse maailma, ja mitte kellegi, kes keeldub kandmast ühist vastutust maailma eest, ei tohiks olla lapsi, nagu tal ei tohiks ka lubada võtta osa neile hariduse andmisest.”

- Hannah Arendt “Kriisist hariduse vallas”

“Sest nemad, nad olid ju minu lapsed, ega nad ju ise siia ilma tikkunud. Mina tõin nad ilmale, et las elavad. Aga nagu näha, ei kõlba maa veel elamiseks, siin ei ole laste jaoks veel midagi valmis: valmistasime küll, aga ei jõudnud korda! … Siin nad elada ei saa, ja kuskil mujal ei olnud neil kohta – mis meie, emad, tegema peame? Ega üksi ei ole ju ka mõtet elada…”

- Andrei Platonov “Ema. (Hukkunute nõudmine)”

“Seda ei juhtunud küll kuigi tihti, aga mul on siiski meeles mitu korda, kui mind klassist poole ladina keele lause pealt pealt minema viidi ning kuidas ma pärast nahatäit sama lause kallale asusin. Ja eksivad need, kes arvavad, et sellised abinõud ei aita. Nad täidavad oma ülesannet hästi. Tegelikult ma isegi kahtlen, kas klassikalist haridust on üldse antud või saabki anda ilma ihunuhtluseta.”

- George Orwell “Oh noorus, oh rõõmud”