tag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post5462462371676976007..comments2024-02-09T10:30:33.471+02:00Comments on Kultuurieugeenika: Jagav Kaus ja antikommunikatiivne PulkkinenMihkel Kunnushttp://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comBlogger12125tag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-42085371623040217662011-06-08T18:36:39.633+03:002011-06-08T18:36:39.633+03:00PS Huvitav oleks teada mitu korda esineb romaani j...PS Huvitav oleks teada mitu korda esineb romaani jooksul sõna: "igatsus", "valu", "kurbus", "põrandapragu".Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-20861988332868356842011-06-08T18:34:31.880+03:002011-06-08T18:34:31.880+03:00Eks mu subjektiivset vastuvõttu mõjutas ka juhusli...Eks mu subjektiivset vastuvõttu mõjutas ka juhuslik ebasoodne naabrus; see kestvus muutlikkuses, mida mainid tagakaanel (tundub vähemasti väga Sinu kirjutatuna), on teemaks ka George Saiko romaanis „Triivimisi“, millesse just süvenenud olin, mis on aga täiesti, täiesti teine kaalukategooria. (ka seal osutatakse „sellele narrile, kes usub, nagu võiks möödunut ja unustatut võrdsustada mitte kunagi olnuga.“)<br /> See „miski, mis inimeses püsib, olgugi et aeg püüab kalestada ta hinge, tuhmistada ta mälu ja murrab lõpuks maha ta keha“ on Pulkkise puhul see, mida Kundera nimetab poeetiliseks mäluks, see, mida Rorty nimetab mina sattumuseks („Sattumuslikkus, irooni a ja solidaarsus“ NB! Moto on Kunderalt!), need on privaatsed idiosünkraasiad, millel puuduv nö avalik, üldine väärtus. Pulkkinen ei ütle/näita, et inimese mina konstitueerivad privaatsed idiosünkraasiad, see üldistus tuleb lugejal endal teha; Pulkkinen laob ette küll hunniku konkreetsusi: beebi käesirutus, mida inimene ei unusta; mustikasupp, mida üks 14-aastaselt endale pähe kallas; suudlusüritus, kui mööda jalutas - mäletad ju küll - see Marta, kellese pooled poisid olid armunud jne. NB! Ükski neist privaatmälestustest ei oma muud funktsiooni, kui hermeetilisemaks tegemine; need ei ava kuidagi isiksust, ei ole lapsepõlvekajad, mis vormivad isiksust läbi terve eluea. <br />Kas „Tões“ on üldse isiksusi? Minu arust küll mitte... lapsest vanurini – kõik vaatavad hingestatud pilgul kaugusesse, poetavad nappe repliike ja eeldavad pieteeditundelist ülisügavuse projitseerimist neisse.<br />Kui Pulkkinen on psühholoogiliselt sügav, siis mis on ... Kundera, Fowles? Rääkimata Dostojevskist või Proustist.. ja siin ei ole asi suurusjärkudes, tüübierinevuski on kvalitatiivne.<br /><br />Aga kardetavasti on omajagu õigus ka anonüümsel esmakommenteerijal...Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-14560697679134246612011-06-08T18:34:13.343+03:002011-06-08T18:34:13.343+03:00Milan Kundera ( „Elu on mujal“, lk 121-122):
„Surm...Milan Kundera ( „Elu on mujal“, lk 121-122):<br />„Surma esines tema luuletustes tihti. Kuid ema eksis (ta oli alati tema värsside esimene lugeja), kui üritas seda selgitada elu traagilisusest lummatud poja varaküpsusega.<br /> Surmal, millest oli juttu Jaromili luuletustes, oli päris surmaga vähe ühist. Surm muutub reaalseks siis, kui ta hakkab inimesse tungima vanaduse pragude kaudu. Kuid Jaromili jaoks oli see ääretult kaugel; see oli abstraktne; tema jaoks polnud see reaalsus, vaid unistus.<br /> Aga mida ta sellest unistusest otsis?<br /> Ta otsis sellest ääretust. Tema elu oli meeletult väike, kõik, mis teda ümbritses, oli tähtsusetu ja hall. Kuid surm on igavikuline; see on jagamatu ja lahustamatu.<br />[...]<br />Kuid surmast unistades ei otsinud ta sellest üksnes lõplikkust, vaid ka õnne.[...]<br />Maailm haavas teda pidevalt; ta punastas naiste juuresolekul, ta tundis häbi ja nägi kõikjal vaid pilkamist. Surmaunistuses leidis ta vaikuse, seal elati aeglast, tumma ja õnnelikku elu. Jah, surm sellisena, nagu Jaromil seda kujutles, oli juba kogetud surm: see meenutas veidral kombel aega, kui inimene ei pea maailma astuma, sest ta on maailm iseeneses ja see kõrgub tema kohal kaitsva võlvina, emaüsa-sisese kaarena.<br /> Selles surmas, mis meenutas lõppematut õnne, soovis ta ühineda armastatud naiisega. Ühes tema luuletuses embasid armastajad teineteist nii kõvasti, et sulandusid teineteisesse ja moodustasid ühe olendi, kes ei suutnud enam liigutada, moondus pikkamisi kiviks ja muutus igaveseks, allumata aja proovile.“<br /><br />Ka Pulkkisel on embussesse suremine ja keegi, kes „tahtis teha hälli, kuhu ta jääks orvuna elu lõpuni nutma“. Kundera „Elu on mujal“ on taolise afektistruktuuri (arenguetapi) võrratu analüüs (kui täpne on ainuüksi ülaltoodud tsitaat!); motiivilisi kattumisi on väga palju: unenäolisus, surm, tunnete intensiivus kui autentsuse mõõt ja nende väljendamine ajalistes kategooriates (viimast olen ise põhjalikumalt käsitlenud)jne.Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-66636623630175004142011-06-08T16:18:44.582+03:002011-06-08T16:18:44.582+03:00Kas ma näen surma romantiseerimises ja kurbuse ilu...Kas ma näen surma romantiseerimises ja kurbuse ilustamises mingit sügavamat ohtu?<br /><br />Ei, üldiselt mitte, sest jah, see on mingis mõttes loomulik, eakohane. Esteetilisi enesetappe tuleb küll ette, aga need on siiski vähemuses. <br />Küll aga mulle mitte põrmugi ei meeldi, et sellele antakse nö „täiskasvanumaailmast“ positiivne tagasiside. Olen siin Kadri Liigiga täiesti samal positsioonil ja pean tema reaktsiooni täiesti adekvaatseks: „No mis jutt see on!“. <br /><br />On mõned suured teemad ja tundlikud punktid, mille näppimise eest tuleb lastele pigem joonlauaga vastu näppe anda, mitte kohelda neid kui võrdseid, kui samaväärseid [oi kui vastuolus on need laused praeguse totaaldemokratiseerimisega!]. <br />Näiteks kurikuulsad Tartu skinnid; paljud neist on põhikooliealised nagamannid, kes kogunevad kampa ja terrosiseerivad mõnda üksikut asiaadist tudengit (need on head pisikesed ja ohutud, eks). Adekvaatne reaktsioon sellisele käitumisele on just nimelt laks vastu sõrmi ja tagumik triibuliseks; signaal peab olema väga ühene – sel viisil oma isiksusele suurust ja kaalukust juurde ei saa (väga kahjulikud on igasugused ajakirjanduslikud mullistused, võõraviha, rassism, ideoloogia – nagamannid tunnevad, kuidas nad on Suured ja Tähtsad, et see, mida nad teevad, on Suur ja Oluline, neile pööratakse See Pilk). Või nagu ma Pärnitsa puhul kirjutasin: „nahkmantlisse mässitud nagale tuleb teha selgeks, et kui ta ohverdab surnuaial kassi, siis ei pane see vaatepilt peale juhtuvat täiskasvanut risti ette lüües kirikusse põgenema, vaid tekitab tahtmise satanistikese pepu sealsamas korralikult kuumaks kütta.“<br />Liik laksab ka Kõusaarele kui lapsele: „No mis jutt see on!“.<br />Pulkkinen mängib ka suurte sõnadega.<br /><br />Ma ei pea sütitavaid kõnesid Cartlandi vastu või ei nõua Baricco koristamist lettidelt, ega Pulkkise või muu. „Aga Finlandiale kandideerimine, rahvusvaheline müügiedu jms on ju ometi faktid, mis päris tühjad ometigi olla ei saa. Ja tõlkijaks on Jan Kaus“ ometi „selle väljaveninud õhklemise kunstiline väärtus on ikka kaunis niru. Näiteks Kausi enda „Hetk“ lööb seda ikka pika puuga.“<br /><br />Või nagu sõbrale (teatraalselt ja kunstiliste liialdustega nagu semud ikka)pihtisin: „Mu enda viha lahti ja löövamaks kirjutamisel on isiklikum tagapõhi: nimelt see raamatulaadne toode röövis mult 15 eurot ja 2,5cm riiulipinda. Oh, liialt usaldsin seda tralli - Kausi tõlge, HeadRead, Soome kirjandustunnustused jne. Ei ole midagi, et käid raamatupoes kiiresti ja usaldad igasuguseid teiseseid viiteid... jälle valuline elutarkus“.<br /><br />Pulkkise tunnustamine on mulle umbes sama, kui tänaval suitsetavat mudilast nähes teda täiskasvanuna kohelda — suitsetab, järelikult täiskasvanu, sest suitsetamine on ju täiskasvanute asi.<br /><br />Par excellence näide on muidugi Veidemanni arvustus Maria Lee’le:<br />http://wwx.postimees.ee/220208/esileht/ak/312187.php/<br />„Maria Lee luuletaja debüüdi tugevust, võimalik et erakordsustki aimub juba avataktis, mis on hingetuks võtvalt jõuline deklaratsioon («eeskiri»): sünd kui mõrv, lennuvõimetuks tegev armastus ja kahekordne üleskutse mitte jätta surres auke kosmose pinnale.“<br />„Vihiku juhatab sisse sünd, raamat juhatatakse välja suitsiidse apokalüpsisega: «Maailma lõpp ongi rongi lõgin udusse hääbuvail mustadel rööbastel,/ millel me kõik oleme kunagi sooritanud enesetapu / ja kuhu me kõik tuleme kunagi tagasi valgesse haihtunud hävinguna.» Võimas!“ <br /><br />No mida?!?<br /><br />Et sellisel idandipoputamisel (linnastamisel) võivad olla ka kaugemale ulatuvad tagajärjed, olen kirjutanud oma programmilises ettekandes „Humanismi õnnetusi“ <br /><br />Brh.. Samuel Colti demokraatia – anname kõigile võimaluse tappa. Demokraatia tähendab ju võrdseid võimalusi...Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-59939039703900763772011-06-08T15:32:06.835+03:002011-06-08T15:32:06.835+03:00Kõige pealt väike märkus Naphta lohutuse kohta — s...Kõige pealt väike märkus Naphta lohutuse kohta — seda läheb vaja siis, kui Settembrini ehk insener põrkab oma mõistsuse kui maailmaparandusliku jõu piiridele, kui temasse sugeneb kahtlus (mis võib küpseda veendumuseks!), et mittemiski on suurpaugutunud valutavateks tükkideks, millest ei olegi võimalik midagi mittevalutavat kombineerida st insenerioptimism (või nagu Nietzsche ütleb: [sokraatilise kultuuri rüppe peidetud] end kõikvõimsaks pidav optmism) variseb kokku. Üha parandamatuks ähvarduva ökokriisi tõttu on see üha aktuaalsem. Insener on oma ideelisel kujul/olemuslikult täiesti lohutamatu: kui tema optimism suubub pessimismi, siis on see talle tappev; nii Nietzsche kui Naphta pakuvad teed sellise pessimismi ületamiseks (ja tõepoolest, see pole mingi pai haiglavoodis vms; väikekodanlikku mitteinsenerlust pakkub just Suurinkvisiitor või Püha Manuel Hea).<br />(mõned tänapäevased näited usust insenerlikku kõikvõimsusesse olen kogunud siia: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/kinnitatud.html ; viide vastavale Nietzsche kirjakohale on siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2010/10/lunastus-naivuse-kaudu-xiv.html )Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-47389893338548318182011-06-08T10:45:51.058+03:002011-06-08T10:45:51.058+03:00Hea Mihkel,
me võiksime jääda nüüd arutlema "...Hea Mihkel,<br /><br />me võiksime jääda nüüd arutlema "Tõe" üksikasjade teemal - ühe märkusena olgu siiski öeldud, et Eeva stseenid (sh surmastseen) on Elsa ja Martti lapselapse Anna kujutluse vili. Nii et taotluslikult noore inimese fantaasia. <br /><br />Aga see selleks. Tahaksin selle asemel küsida laiemalt: näed Sa Pulkkise või Kõusaare jt surma romantiseerimises ja kurbuse ilustamises (või kurbusest lohutuse otsimises) mingit sügavamat ohtu? Kuna mu meelest on noorema inimese mõnevõrra epateeriv suhtumine surma ja kurbusse loomulik (sama loomulik kui eksistentsialisti kiretum ja illusioonivabam hoiak või leinaja aastatepikkune meeleheide ja abitus), siis kas Sa näed sellises suremise kirjeldamises mingit sügavamat tendentsi, mis on katmas näiteks Thomas Manni ambivalentsemat maailma?<br /><br />Ja veel: Naphta - lohutus? Kierkegaardi kombel ei sisalda usk Naphta jaoks mingit lohutust, see algab meeleheite puhastustulest ja kestab selles. See peab hülgama "kaastunde" ja muu "elupürjerlikkuse" (siin väljendub Naphta kaunis nietzschelikult) ja otsima "moraalsest kaosest" "püha terrorit" - mis lohutust pakuks selline hoiak mõnele surijale? Mida lohutavat saaks või oskaks Naphta öelda? Ta on võimeline ainult ristama Settembriniga vaimurapiire, kuni asi läheb päris relvade peale ja Naphta lahendus on destruktiivne, ennasthävitav. Ehk kommenteeriksid?Jan Kausnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-45714692674515698502011-06-08T00:57:48.767+03:002011-06-08T00:57:48.767+03:00Väga kõnekas on ka Eeva surmastseen:
„On ilus päe...Väga kõnekas on ka Eeva surmastseen:<br /><br />„On ilus päev, mu arm, unedes, sõnades ja surmas.<br />Varsti ulatub vesi mu põlvedeni, siis reiteni. Pinna all on vaikus, kalade maailm, kus pole häält.<br />On ainult need sõnad, mis tüdruku kõrvus veel aastaid kajavad. Need kajavad veealustes tubades, mis on siit kaugel, ka siis, kui mina pole enam mina, vaid kalade soost.“Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-32427359700093490632011-06-08T00:45:44.400+03:002011-06-08T00:45:44.400+03:00[grafomaani painaja - kommentaari pikkus on piirat...[grafomaani painaja - kommentaari pikkus on piiratud :#]<br /><br />Pulkkise „lahendus“ pole aga kumbki (nii Naphta kui Settembrini omad on austustväärivad), ta on lapsuke, kes mängib hea meelega nii tablettide kui krustifiksiga kummagi sisu adumata. Maupassant [naturalistide lähedus annab muidugi väljendusele oma osa] oli ühel pool rindejoont Settembriniga, kes vihkas, jälestas surma (inseneri jõuetusraev), aga see, mida pakub Pulkkinen, ei ole väärikus, surmaga lepitamine, märatseva ja riistu loopiva inseneri maha rahustamine. Selliseks lugemine oleks mu arust ebaadekvaatsuseni heatahtlik [kahtlemata insenerlik etteheide], pigem on ikka rohkem seda „kaunist kurbust“ ja koolitüdrukupaatost, millele viitab Liik. Kui palju on seal romantilist kurbust! Raamat algab motoga „Iga kurbus[...]“, ja peagi „vajus kurbus talle peale nagu klaas. [] Kurbus jõudis kohale, ta lasi sel tulla, katsetas sellega justkui harjutamise mõttes. See oli juba käeulatuses, poolel teel. Kurbusele tuli ruumi teha, see sülle võtta. Vastasel juhul tuli see hirmuna, äkitselt ja ootamatult, ristmikul teed ületades või poes mandariine või kartuledi koorides.“ (lk 10). Väga representatiivne lõik. Kui kaunis kurbus! Kui ilus ja sügav tunne! + hermeetiline, akommunikatiive konkreetsus (ristmik, kartulid, mandariinid)[selline kirjanduslik võte on täiesti tüüpiline; emoblogi ABC]. Settembrini keskenduks ravile (kuitahes meeleheitlikule! a la „Kiirabihaigla“), Naphta lahkuja hingeõnnistusele,jah, lohutusele; ühine on see, et mõlemad keskenduksid surijale... aga Pulkkisele on surm kurbuse ilu allikas, tema keskendub kurvastuse poeesiale, kõrvalseisjatele(!), kelle kurbusel on Tragöödia puudutuse läbi autentsuse garantiimärk. Ei ole Settembrini ja Maupassant ega ka Naphta ja Tolstoi [teostes], on hoopis üks teismeline koolitüdruk, kes kirjutas pärast eksamitel läbikukkumist : „Ma ei söanda sellele kummalisele, painajalikule, kuid samas õrnale tundele, mis mind valdab, anda kurbuse õilsat ja sügavat nime. See tunne on nii kõikevaldav, nii isekas, et mul on lausa häbi, ent kurbust olen alati väärikaks pidanud. Ma ei tundnud enne kurbust; ma teadsin igavust, kahetsust, harvu südametunnistusepiinu. Nüüd mähkub miski ümber minu nagu siidikangas, kõditav ja pehme, ning lahutab mind teistest.“ (Francoise Sagani „Kurbus kummaline tunne“ algus).Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-4978997716707445032011-06-08T00:44:10.636+03:002011-06-08T00:44:10.636+03:00Tere, Jan!
'
Mu arust sobib Pulkkise “Tõe“ juu...Tere, Jan!<br />'<br />Mu arust sobib Pulkkise “Tõe“ juurde üsna täpselt järgmine lõik Kadri Liigi arvustuselt Kõusaare raamatule „Vaba tõus“ (odott, selle tagakaanel on ju ka Sinu kiitev tutvustus! ):<br />'<br />„Ent nagu öeldud, tuleb autori noore-inimese-suhtumine kõige rohkem esile viisis, kuidas ta poetiseerib surma. „Vahetult pärast Miroslavi surma mõtlesin, et see oli kõrgema jõu poolt mulle korraldatud, ja Miroslav mängis kõrgema jõuga kokku. Sest ta oli nii hea, ja tal oli nii ükskõik. Ta teadis, et tema surm teeb mind paremaks, eksistentsiaalsemaks — süvendab ja päästab.“ (Lk. 16.) <br /> No mis jutt see on! Niimoodi saab surmast rääkida vaid noor inimene, keda surm, kui ongi riivanud, siis turvalisest kaugusest, tekitades „ilusalt sügavaid“ mõtteid, „kaunist kurbust“ ja muud seesugust. Aga mitte täie jõuga hinge kinni lüües. Siis tulevad pähe hoopis teistsugused mõtted. Tean seda tuttava käest, kelle abikaasa noores eas õnnetult surma sai. Umbes aasta pärast õnnetust küsisin talt, et kuidas... noh, kuidas on. Aasta möödas ja... Ning üks asi, mida ta rääkis, oli just see, kuidas oli muutunud suhtumine inimestesse. Et kui ta varem vahel vaatas, kuidas üks või teine inimene oma elu seab ja mida temalt võiks õppida — ja sellise vaateviisi juurde võiks kuuluda ka tahtmine muutuda „paremaks ja eksistentsiaalsemaks“ —, siis nüüd mõtleb ta inimesi vaadates ainult seda, et nad on tehtud halvast materjalist. Üldse ei pea vastu, nii kui midagi juhtub, lähevad kohe katki.<br /> Eks see mu tuttav oligi ju muutunud eksistentsiaalsemaks. Aga ta ei pööranud sellele mingit tähelepanu, selle pärast ennast imetleda oleks talle tundunud täiesti talumatu. Kõusaare suhtes surmaga on aga just teatavat koolitüdrukupaatost, surmtõsiduse varjust paistvat eneseimetlust. Ja tore on — surma tegelikust külaskäigust paranemine on nii ränk ja aeganõudev, et seda küll hea kirjanduse tegemise hinnaks ei saa seada.“ („Looming“ 2004, nr 9)<br />'<br />Kui mäletad, siis Beekmani arvustuse alguses määratlesin kaks põhilist strateegiat, kuidas kriisidega käituda – inseneri ja muusiku tee. Need kattuvad suuresti selle kaheks jaotusega, mida sina äsja tegid ja mida (iseärnis surma korral) teeb Thomas Mann Settembrini ja Naphta abil. Õhtumaise ühiskonnas, eriti Eestis, domineerib selgelt Settembrini hoiak – surma (kriis!) üritatakse lahendada insenerlikult st probleemi kaotades st meditsiini arendades (ka eesti meedias vilksatas hiljuti hull doktor, kes lubas 1000aastast elu juba õige pea), surma lükatakse insenerlikult nii edasi kui vähegi saab; surm on kultuuris võimalikult kaotatud, kõikjal süstitakse elurõõmu – tuleb mõni surija tuju rikkuma, viiakse haiglasse, püütakse korda teha, kui ei õnnestu, siis tehakse kõik, et surmaga seonduv mööduks võimalikult kiiresti ja valutult (seitsme aastane leinariietuse kandmine on mõeldamatu!) – surm EI TOHI elu tematiseerida (Heidegger käigu ***sse!),sellele vastav kõlbeline imperatiiv on näiteks käibetarkusena loobitav „Elu ei tohi olla ettevalmistus surmaks!“. Viimane on aga praktiline antikristlus (traditsioonilise, või ütleme parem – keskaegse kirikluse ja elutunde vastand), mida omal moel esindab ka Naphta (omal moel, sest ta on pigem valgustatud lunastaja, kes ise ei usu, ent pakub teistele LOHUTUST, nagu Dostojevski Suurinkvisiitor või Unamuno Püha Manuel Hea). Ka see on surma „ära kaotamine“, surma eitatakse, surm pole surm, vaid üleminek (tõelisemasse ellu).Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-8448204473287850792011-06-07T19:02:08.623+03:002011-06-07T19:02:08.623+03:00Hea Mihkel,
tänud huvitava ja edasi-tagasimõtlema...Hea Mihkel,<br /><br />tänud huvitava ja edasi-tagasimõtlema ajendava arvamuse eest. Ma kommenteeriksin (alustuseks?) ühe näite varal. Maupassant'i "Bel Amis" on üks kummitav stseen, mis kirjeldab Forestieri surmaagooniat. Seda vaatavad pealt proua Forestier ja Duroy, kel on prouaga omad plaanid. Aga see selleks. Mulle on alati mõjunud see, kuidas Maupassant kujutab Forestieri surma - seda õudust ja agooniat, igasuguse ülevuse puudumist, surija piinu ja karjeid, et ta ei taha surra. Tema viimased sõnad on: "Kalmistule ... mina ... oh Jumal!". Sellele järgneb sõnatu agoonia, tõmblused, veri, "sõrmede õudne jalutuskäik". Lõpp.<br /><br />Olen nõus, et Pulkkise tegelasi - eriti Sinu täpselt valitud haigla-stseenis - on võimalik lugeda kuidagi kättesaamatult, ebarealistlikult rahulike ja väärikatena, mis lugejatega ühendamise asemel neid üksteisest eristab. Vähihaige naine konstateerib fakti ja elu võetakse kõlavalt, aga napilt, nagu aforismides kokku. See on Maupassant'i kirjelduse totaalne vastand. Ja võib-olla polegi Pulkkise variant tõsi ja tõde, et selline suhtumine suremisse on tegelikult kättesaamatu. <br /><br />Ent ehk peab jätma kaks võimalust. Esimeses peab kirjandus peegeldama reaalsust, võimendama seda, võtma selle osadeks lahti ja need osad lugejale justkui mikro- või teleskoobi ette andma, mitte halastama, vaid kirurgina lahkama, ning diagnoosi panema. (Kusjuures millegipärast arvatakse, et misantroopia on alati ausam variant.) Teises aga peaks kirjandus lugejat lohutama - ta peaks seadma mingi ideaali, olgu siis kas või ebarealistliku ideaali. Kuidas surra? Oleks ju tore, kui saaks seda teha mõningase väärikusega nagu Pulkkise Elsa (ta ei ole ju pilvedes, ta kardab ja kahetseb, kuigi jah, ta pole üksi nagu Forestier). Jah, võimalik, et tegelikult läheb nii nagu Forestieril.<br /><br />Aga see polnudki öeldud niivõrd vaidlemiseks, kuivõrd tänumeeles, et oled võtnud nõuks asja arutada. Võib-olla on Sul õigus, et peegeldan mingeid oma leitmotiive ja kinnisideid teisele teosele. Tõlkimise põhjus oli siiski emotsionaalne - miski kõnetas mind nii nagu ma ise kõneleda ei oska (mis Sinu meelest tundub olevat hea variant, eks).Jan Kausnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-48690241729585370912011-06-06T23:41:19.419+03:002011-06-06T23:41:19.419+03:00(Eks lahmimist tuleb kommentaariumiteski ette...)
...(Eks lahmimist tuleb kommentaariumiteski ette...)<br /><br />Ei saa vaielda!<br /><br />Küll aga pidasin antud juhul, ütleme, teist rõhuastetust silmas.Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-25036315225778278922011-06-06T23:28:47.937+03:002011-06-06T23:28:47.937+03:00vahe on väga selge, sina oled kuri, aga kaus ei ol...vahe on väga selge, sina oled kuri, aga kaus ei ole. missa lahmid!Anonymousnoreply@blogger.com