tag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post1042122261026103664..comments2024-02-09T10:30:33.471+02:00Comments on Kultuurieugeenika: Vikergallupist lüürikuteniMihkel Kunnushttp://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comBlogger24125tag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-5926634092310464972011-03-30T18:07:22.211+03:002011-03-30T18:07:22.211+03:00Ühismõõdutusele viitamine tähendab võrdlemisvõimal...Ühismõõdutusele viitamine tähendab võrdlemisvõimaluse eitamist, eks.<br /><br />Märt Väljataga 2009 a luuleülevaates "Kahtlustan, et jutt luule killustumisest ja laadide paljususest ei peegelda niivõrd luuletajate taotluste järsult kasvanud ühismõõdutust ja lugejaskonna ootuste süvenevat kattumatust, kuivõrd kriitika mugavat relativismi. Kui luuleoskusi arvustada ei söandata või ei osata, siis on mugav väljapääs kuulutada, et võrdväärseid luulemänge on sama palju kui luuletajaid, iga luuletaja on sui generisning väärib omal alal kuldmedalit. Tekstide paljusus ei tühista aga W. H. Audeni sõnu: „Luuletuselt tuleb nõuda kahte asja. Esiteks peab see olema hästitehtud verbaalne objekt, mis teeb au keelele, milles see on kirjutatud. Teiseks peab see ütlema midagi tähtsat meile kõigile ühise tõeluse kohta, ehkki seda nähakse ainulaadsest perspektiivist. Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks.”"Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-47357690919504246712011-03-30T01:24:26.459+03:002011-03-30T01:24:26.459+03:00Tjah. Mõttetu vaielda antud juhul. Turnitakse ju e...Tjah. Mõttetu vaielda antud juhul. Turnitakse ju eri redelitel hoopis.Meelis Oidsaluhttp://kihelus.wordpress.comnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-75606411056210786082011-03-29T22:15:07.810+03:002011-03-29T22:15:07.810+03:00khm... [kottlolli] lapse jaoks võib ema NÄIDA neit...khm... [kottlolli] lapse jaoks võib ema NÄIDA neitsi<br /><br />KORDAN:<br />„Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest,“ trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma („Sigaret“).<br />See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel."<br /><br />Kordan eriti: "POLE ERISTUST NÄIVA JA OLEMUSLIKU VAHEL".<br /><br />Kui seda eristust ei peeta oluliseks, siis ollakse veel kärssapidi lüürilisuses.<br /><br />Mihkel Mutt: "Aina vähemaks jääb inimesi, kes tunnevad igatsust tungida läbi näilikkuse loorist." - sellele kirjutan ka jalgadega alla ja see on väga pagana kurb.<br />Eriti kui see näivuseloomine seatakse NORMiks.<br /><br />(link Muti artiklile: http://www.postimees.ee/?id=394969 )Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-16040426968867179572011-03-29T21:53:41.321+03:002011-03-29T21:53:41.321+03:00Autor on selle kommentaari eemaldanud.vvhttps://www.blogger.com/profile/17523025630719218120noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-18301655486709507312011-03-29T20:53:45.424+03:002011-03-29T20:53:45.424+03:00njah.. raske vaielda, sest märkuses sisalduvad väi...njah.. raske vaielda, sest märkuses sisalduvad väited pole niivõrd valed, kuivõrd mööda.<br /><br />a)poeg, armuke, õpilane jne pole vastastikku välistavad rollid, aga näited, mis ma tõin, olid näited välistavatest "rollidest"... ei saa olla neitsi ja hoor vaheldumsi,eks, üks neist on paratamatult teesklemine st NÄIV, ebaehe (ja kriitik, lugeja kontrollibki, kas Poeedi elus pole mingit Poeetlust välistavat käitumismustrit).<br />b) Bukowski väide ei päde, sest ma pole väitnudki, et eraelu pole loomingu aines, lüürilisuses, enese kunstistamises see ongi nii. Ma lihtsalt osutasin, et on enam kui kummaline seada see NORMiks ja teiseks, siis rakendub ka biograafilisuse kontroll [a propos, mis oleks, kui selguks, et Bukowski teksitd kirjutab keegi ontlik raamatukoi?]<br /><br />Puus ja punaselt:<br />Kordan!: "Kordan:"Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.""<br />Kordan ka Oidsalu-Piigi määratlust:<br />"maailma vaatleva autori kogemine, temaga identifitseerumise võimalus. Luuleelamus ei piirdu parimal juhul ainult luuletaja vaadeldud maailma kogemisega, vaid sellele lisandub ka nauding maailma vaatleva autori jälgimisest, kõneleva poeediga face-en-face asetumise võimalusest."<br /><br />NB! siin räägitakse POEEDIST, mitte luuletustest.<br /><br />Veel rohkem puust ja punaseks:<br />Meelis Oidsalu: "Mind on alati võlunud loojad, kelle loome ei sünni pelga mängulusti või edevuse ajel, kelle loomingus on teatud sunnituse, sunduse pitser. Piigi tekstid on tema luuletajasunduse kandjad, need on nagu tätoveeringud vangi ihul ja sellisena on ta aus looja, eht poeet." ("Miks Piik luuletab?" Sirp 02.10.2009)<br />NB! Oidsalu juhindub siin POEEDI EHEDUSEST, see on see, mis määratleb autentsust - poeet, mitte luule; täpsemini - prevaleerib POEEDI ja teksti suhe, mitte teksti ja lugeja.<br />NB!NB! See pole mingis mõttes veider, erakordne või pretsedenti loov arvustus.<br />(link: http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=9468:miks-piik-luuletab-&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3269)<br /><br />NB!NB!NB! Lugege see eellingitud Lotmani artikkel läbi!Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-598299520777932292011-03-29T20:23:55.272+03:002011-03-29T20:23:55.272+03:00Autor on selle kommentaari eemaldanud.vvhttps://www.blogger.com/profile/17523025630719218120noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-20050280248127480952011-03-29T14:15:18.227+03:002011-03-29T14:15:18.227+03:00"Rõhutan siiski, et vaid üpris kitsast laadi ..."Rõhutan siiski, et vaid üpris kitsast laadi luule puhul on poeedi biograafia tähenduslik (Contra värsse ta eraelu vast ei mõjuta, eks)… aga "Loomingu" definitsioonile vastavaid asju küll."<br />Kui ON luulemina (ja tõepoolest ÜHEL luulelaadil on), siis selle autentsust kontrollitakse (see tegevus ei pruugi loomulikult olla kuigi intensiivne) st see ON oluline. Kas Andrus Kasemaa võiks olla ühtlasi edukas businessman, kes teeb nädalas kolm lendu äriklassis? Kas Tõnu Õnnneaplu võiks olla tegelikult toimekas pereisa? jnejne<br />Ei, NEED luuletajad on oma loomingu osad (selles ka Väljataga märkus Õnnepalu enesetehnilisuse kohta)..<br /><br />Lõik sellest Lotmani artiklist:<br />"mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.<br />Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga."<br /><br />Kordan:"Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga."Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-87463892930244048892011-03-29T14:00:14.296+03:002011-03-29T14:00:14.296+03:00No ei ole nõus. Kui Robert Randma tahab olla presi...No ei ole nõus. Kui Robert Randma tahab olla president ja ta sellest kirjutab, nii et lugeja ka muud moodi sest aru saada ei või, et just Randma ise tahabki predisendiks siis see on see nn lüürilisus või infantiilsus või minakesksus. Aga kui lugeja tunneb ära, et kurat, see ei ole ju Randma ise, kes tema tekstis presidendiks tahab saada, vaid ilukirjanduslik tekstuaalne subjekt, vahemina? Ma pole Randmad lugenud, nii et tema näide on hüpoteetiline. <br /><br />Kirjaniku reaalset elu ei loeta luuleülevaate üheski osas kellegi loomingu osaks.Meelis Oidsaluhttp://kihelus.wordpress.comnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-63758924809931644982011-03-29T13:45:36.331+03:002011-03-29T13:45:36.331+03:00Aha! Quod erat demonstrandum!
Aga see ongi ju lü...Aha! Quod erat demonstrandum!<br /><br />Aga see ongi ju lüürilisus, täpsemini, see loogika on lüürilise maailmatunnetuse loogika. See, mis eeldab, et selline emantsipatsioon on võimalik.<br /><br />Tsiteerin (juba korduvalt) iseennast: <br />""Ainuke kohanemine, mis mulle meeldis, oli mäng, aga see pidi olema intensiivne. Üks mängu vorme oli ka isiksuse tüüpide vahetamine. Võisin olla küüniline ärimutt, õrnahingeliste ja naiivsete näitlejate moodi haldjas, pidurdamatult vallatu näkk või nukrameelne poeet. /.../ Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina? Eranditele ei avatud väravaid. Kui sa olid niinimetatud intellektuaal, sa lihtsalt "ei saanud" (nende väljend) olla näkk või eksperimentaator. Mu põhiline mäng oli selle arvamusega võidelda, tahtsin välistada välistamist," jonnib noor Kadri Kõusaar ("Vaba tõus")<br />"Ma tahaks olla keegi, kes ma muidu kunagi olla ei saaks. Tahaks olla president ja kuulus näitleja ja buda munk ja armas vanaisa ja veel miljon inimest," trambib jalgadega samas arenguetapis Robert Randma ("Sigaret").<br />See, et nad mõlemad mainivad näitlejat, pole juhus, sest just teater on see koht, kus ühel päeval võid olla hoor, järgmisel nunn, ühel päeval president, teisel nukrameelne poeet (nende kirjaniku mängimine on üks mäng teiste seas ja sellest poleks midagi halba kui nad sealjuures nii palju lärmi ei teeks). Teatris pole eristust näiva ja olemusliku vahel. Elamuse intensiivsus on ainus kriteerium."<br /><br />Vrdl:<br />"MINU LUULEMINA [...]ERINEB PÄRIS KÕVASTI MU KRIITIKUMINAST. JA MINU KRIITIKUMINA MINU LUGEJA-MINAST VÕI VAATAJA-MINAST"<br />OK, tore... aga on mõned staatused[ja isiksuslikud küpsusastmed], kus just nimelt AJALINE PIDEVUS ja TEISTE "ROLLIDE" VÄLISTAVUS on tajutav autentsusena. Kuivõrd veenvalt ja tõsiseltvõetavalt kõlaks tegelane, kes tutvustab oma erinevaid autentseid minasid näiteks nii: "Hommikuti tavatsen ma olla tõsikristlane, samuti olen ma iga nädal vähemalt 50 tundi oma naisele tõeliselt truu, laupäeva õhtutel olen satanist ja pühapäeva hommikutel tõeliselt õrnatundeline poeet, vahel teen mõne tööotsa bordellis..."<br />"Tahtsin välistada välistamist","Miks ei suudetud aru saada, et inimesel võis olla mitu tõelist mina?" -K.K.<br /><br />See luulemina ja autorimina (ekspiltsiitne eristumine) ei ole väga sageli tajutav mitte kvaliteedimärgina, vaid tõendina valskusest, teesklusest, alaväärtuslikkusest (nt Berk Vaher on kõige eksplitsiitsemalt väljendanud seda, kuivõrd kõrgelt hindab ehedust ja siirust ning on selle nimel valmis tegema olulisi järeleandmsi tehnilises meisterlikkuses).<br /><br />Minakesksetes luuležanrites saab kirjaniku reaalne elu (tänapäeval eelkõige siis googlepilt) vääramatult luule ja retseptsiooni osaks... ja kes tahab olla tõeline poeet, peab ka elama nagu tõeline poeet st tema elu peab olema tema luule ehedustagatiseks.<br /><br />See on psühholoogiline paratamatus. Juri Lotmanil on selle kohta artikkel "Kirjaniku biograafia kui loomeakt". See lõppeb sõnadega:<br />"poeet kujundab oma argikäitumist vastavalt stereotüüpidele ning teatavate kunstiliste taotlustega, vormides enda image'it oma kirjanduslike karakterite näo järgi. Loovisiksuse käitumise programmilisus on iseäranis silmatorkav romantismis, ent äratuntav ka teiste kultuuriajastute analoogsetes nähtustes. <br />Kõik see, muutes poeedi eluloo uurimise samavõrd vaevarikkaks kui põnevaks, seab kahtluse alla juurdunud tava käsitleda biograafiat kirjandusloolisest protsessist sõltumatuna."<br /><br />Poeet pole teadlane, kelle saavutused on ta eraelust sõltumatud.<br />Rõhutan siiski, et vaid üpris kitsast laadi luule puhul on poeedi biograafia tähenduslik (Contra värsse ta eraelu vast ei mõjuta, eks)… aga "Loomingu" definitsioonile vastavaid asju küll.<br /><br />P.S. Kõnealune Lotmani artikkel on netis lahkelt ripakil: http://lepo.it.da.ut.ee/~silvi11/kultuurisemiootika/kirjanikubio.htmMihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-78448087870192074562011-03-29T12:29:31.621+03:002011-03-29T12:29:31.621+03:00MO'le ka üks teoreetilisem küsimus: kas mõista...MO'le ka üks teoreetilisem küsimus: kas mõistan õigesti, et luulemina on mingis mõttes roll, [õnnestunult veenev] poos? ("...autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks").<br /><br />JEP, NII SEE ON MÕELDUD<br /><br />Kui jah, siis mida tähendab see "maailmatajuline autentsus"?<br /><br />MAAILMATAJU ON JUST SELLE LUULEMINA OMA, MITTE KONKREETSE TIINEKA VÕI VANAMEHE MINA. KUI TIINEKAS VÕI VANAMEES SUUDAB OMA MAAILMANÄGEMISE LUULEMINA ESITUSSE ANDA, NII ET LUGEJA HAKKAB SEDA OMISTAMA LUULEMINALE VÕI (NAGU SA ÜTLED) SELLELE "ÕNNESTUNUD POOSILE" JA MITTE TIINEKALE VÕI VANAMEHELE ENDALE, SIIS SEDA MÕELDAKSEGI "EMANTSIPATSIOONI" ALL. JÜRI PERLERI JA JÜRI TALVETI LUULEMINAD ERINEVAD JUST MAAILMATAJULISELT, MITTE LUULETEHNILISELT, ÜKS ISIK ON LOONUD KAKS ERINEVA MAAILMAJUGA LUULEMINA. <br /><br />Viimaks: kui luulemina on emantsipeerunud autori isikust, ent nende nimi on sama (st autori ja luulemina eristamist ei markeerita (nt pseudonüümi kasutades)), kas pole siis nt see "Loomingus" ilmunud luuleülevaade Paavo Piigi ja Meelis Oidsalu luule[mina] osa?<br />[ja mis saab sel juhul luulemina pidevusest kui ühest kvaliteedikriteeriumist?] <br /><br />EIP, MINU LUULEMINA (KUI SEE EKSISTEERIB, SEESAMA PIDETUSE KÜSIMUS ON MU LUULEMINA PUHUL PROBLEEMIKS, NT, MINU PUHUL ON TEGEMIST AUTISTIGA, MA ARVAN) ERINEB PÄRIS KÕVASTI MU KRIITIKUMINAST. JA MINU KRIITIKUMINA MINU LUGEJA-MINAST VÕI VAATAJA-MINAST (NT TEATRI PUHUL ARVAB MU AJALEHE-KRIITIKUMINA ASJADEST SAGELI TEISITI KUI BLOGIS LAHMIV VAATAJA). JÜRI TALVETI / JÜRI PERLERI LUULEMINAD ON MÕLEMAD ÜHTMOODI INIM-TALVETIST<br />EMANTSIPEERUNUD..., KUIGI TALVET KASUTAB ÜHE PUHUL PSEUDONÜÜMI, TEISE PUHUL MITTE.<br /><br />Ühe Sinu eelmise märkuse juurde naastes: me ei kehtesta lüürilisust kui normi, vastupidi, see "emantsipatsiooni" jutt peaks just välistama järelduse, nagu oleks teost vääristavaks mõõteks kirjanik ise. Väärt luule puhul peaks see hoiak, mida luule esindab, olema taandatav millelegi muule kui luuletaja isikule. Sestap peetaksegi seal ülevaateski kõiki esimeses isikus kõnelejaid harrastusluuletajaiks.Meelis Oidsaluhttp://kihelus.wordpress.comnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-63096671918906445472011-03-28T17:19:13.508+03:002011-03-28T17:19:13.508+03:00See läheb nüüd küll teemast liiga kõrvale, aga..
2...See läheb nüüd küll teemast liiga kõrvale, aga..<br />2010 a kõige ärritavamad proosatekstid olid üpris kindlasi Oksaneni "Puhastus" ja Chris Kala "Ebaõnnestunud"... aga ärritatus on nende puhul siiski funtamentaalselt erineva kvalitatiivsusega. "Puhastuse" ärritavust võib pidada päris mitmes mõttes heaks ärrituseks, selliseks, mis õigustab head avangardi jne.<br />Kala puhul on see pigem ärritunud nördimus, et enam ei häbeneta isegi sellist asja kirjandusena tiražeerida.<br />Wimbergi värsid ärritasid pigem nagu Kala "Ebaõnnestunud" st jagan siin Alvar Loogi konkreetset nõutust... ja Berk Vaheri, Joel Sanga jt üldisemat nõutust.<br />oma sõnadega:<br />"tundub, et poeetilisus on tänapäeval üha vähem teksti (s.t verbaalse kaadervärgi) omadus. Luuletused on justkui kirjanduslikud poolfabrikaadid, midagi "värvi ise" ja kargu vahepealset, ning poeetilisus on pigem kultuurikood, teatav meeleseisund, selline harras enesesse kukkunud tardumus, mille sügavuse presumptsioonil võib liugu lasta kui tahes argine ja proosaline tekstihake. Selles meeleseisundis inimesele on kõik poeetiline nagu kanepiuimas vennikesele naljakas ning võime seda seisundit saavutada iseloomustab rohkem lugejat kui teksti. Üldiselt markeerib seda kultuurikoodi ridade napp pikkus, see, et ühele reale kirjutatakse ainult paar sõna. Palju abi on ka meisterlikust etlemisest, sest poeetilisus on meeleseisundina nakkav nagu naer."Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-84778619574053929122011-03-28T17:03:22.922+03:002011-03-28T17:03:22.922+03:00äää... ilusti poksime, munadesse ei löö, roppusi e...äää... ilusti poksime, munadesse ei löö, roppusi ei loobi ja isiklikus ei lähe!<br /><br />[Anonüümsed kommenteerijad võiks kasutada pseudonüümi või numbrit, muidu lähevad omavahel sassi]<br /><br />MO'le ka üks teoreetilisem küsimus: kas mõistan õigesti, et luulemina on mingis mõttes roll, [õnnestunult veenev] poos? ("...autori emantsipeerumist luuletaja isikust ehk selle tekkimist, mida nimetatakse luuleminaks").<br />Kui jah, siis mida tähendab see "maailmatajuline autentsus"?<br /><br />Viimaks: kui luulemina on emantsipeerunud autori isikust, ent nende nimi on sama (st autori ja luulemina eristamist ei markeerita (nt pseudonüümi kasutades)), kas pole siis nt see "Loomingus" ilmunud luuleülevaade Paavo Piigi ja Meelis Oidsalu luule[mina] osa?<br />[ja mis saab sel juhul luulemina pidevusest kui ühest kvaliteedikriteeriumist?]Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-17271571861724637462011-03-28T08:28:10.030+03:002011-03-28T08:28:10.030+03:00Huvitavad kommentaarid, kuigi selle "vanainim...Huvitavad kommentaarid, kuigi selle "vanainimeste perselakkumise" jutuga võiks hoogu pidada. Wimberg, keda me samuti oma luuleülevaates esile tõstame, peab end kindlasti vanainimeseks ja tohutuks lüürikuks. Nagu ka Kitsnik ja Kangro ja Kruusa ja Kilusk...:) Aga laske edasi, loen huviga!Meelis Oidsaluhttp://kihelus.wordpress.comnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-16668911379299625482011-03-27T23:53:08.928+03:002011-03-27T23:53:08.928+03:00Seda loomingu ülevaadet lugedes ("autentne va...Seda loomingu ülevaadet lugedes ("autentne vaimsus" "kunstiväärtuslik luule" jne) jäi küll vägisi mulje, et 50-date luulekriitika on tagasi, ainukese vahega, et sotsrealism-stalinism pole normatiivne nõue. Igasugune eksperimetaalsus on autism?? Väga jäik maailmanägemine, kusjuures peamine rõhk on vanainimeste perselakkumisel. No maitea, Talvet on "kunstiväärtuslik" ja Koff või Kotjuh ei ole.. PS Igasugune kõrvalekaldumine luulenormist keelatud!Anonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-24208240807269232402011-03-27T10:09:02.773+03:002011-03-27T10:09:02.773+03:00Kõigepealt: Tänan! Nii selgelt artikuleeritud ja s...Kõigepealt: Tänan! Nii selgelt artikuleeritud ja sisukas kommentaar teeb au igale blogisabale.<br /><br />Söandan arvata, et adun vähemasti suunda, kust selline järelduskäik võiks esile kerkida, ja seega oleks vahest ökonoomseimaks vastuseks retooriline küsimus: kas ka (Eestis) aastal 2011?<br /><br />Kas graffiti ON kunst?<br />A: on, aga leiab väga harva oma küpse vormi<br />B: väga harva [no vaata neid sokerdusi seintel!]<br /><br />Pigem ilmaliku üldhäälestuse tõttu eelistan [Eestis aastal 2011] mentaliteeti B. <br /><br /><br />“Filosoofi jaoks jällegi teadlane on küll sisukas, aga sõge, ta ei tea, mida ta teeb, ta kirjeldab ja klassifitseerib, kogub putukaid, teadmata, kuhu ta sellega tahab jõuda.”<br /><br />So-oh! Ja filosoof teab, kuhu ta tahab jõuda?! Eks otsi temalgi eesmärgist lahtirabelenud tunnetus püsivat rahu. (Et Russelli või Descartes’i absoluutne tõsikindlus on kuidagi kangem vaakum kui Higgsi boson? Et analüütilise filosoofi hüpertrofeerunud eristusvõime on kuidagi arukam kui stringiteooria üheteistmõõtmeline ruum? Et heideggerlase surma poole sorge autentsem entroopikute Wärmetod’ist?)<br /><br /><br />Üldjoontes olen ma nõus distsipliinide autonoomsusega, selle kena (milliliku) libaralistlik-demokraatliku hoiaku ekstrapoleerimisega gnoseoloogiasse: igal tunnetusviisil on suveräänsus oma enesemääratlusele, eesmärkidele ja vahenditele [viisakusest võiks veel lisada: ning nende ainsaks piiriks on teiste tunnetusviiside samad õigused], AGA<br />lähtun siiski eeldusest, et on teatavad loomulikud hierarhiad [tean kui arhaliliselt ja keskaegselt see kõlab] ning analoogia (isegi rohkem, lausa korrelatsiooni) vean ontogeneesiga. Umbes nagu Kundera kui seob lüürilisuse bioloogilise noorusega; lühimalt: pean jäävhammaste põlistamist (täpsemini: üleskutset hambavahetusele) olulisemaks piimahammaste põlistamisest. On ühiskondlik tendents panna ontogenees paaritusikka paigale tammuma (Madonna on siin võimsa sümbolväärtusega: ta kehastab ideaali, mille sihiks on tarretada ontogenees sugutusikka, tekitada veel haua äärelgi paarituskihusid, like a virgin ka pärast sünnitamisi ja menopausi).<br />[Marek Tamme artikkel “Teini Eesti” meenub praegu..]<br /><br />Aga tõsi ta on, et arengu võimalikkuse tunnistamisega kaasnevad olulised ohud mõningatele humanismi dogmadele (sellest olen pisut irjutanud sissekande “Miks maailm oleks teatrita parem paik” alguses), aga olen siiski programmiliselt vastu humanistlike ideaalide (inimesel on väärtus sõltumata tema omadusetest sh laps on samavõrd inimene kui täiskasvanu) laiendamisele loomingule ja kunstilisele tunnetusele üldisemalt [hoolimata põhimõttelisest võimatusest seda formaliseerida [sest kunstilise tunnetuse funktsioon on suuresti algoritmistatuse ületamine]]. <br /><br /><br />P.S. Rõhutan üle, et ei kasutanud lüürilisust luule sünonüümina (essentsina), vaid nii nagu seda määratleb Hegel-Kundera (õigupoolest on siin kontseptuaalne kokkulangemine Thomas Manni ja Robert Musiliga väga suur). Seepärast ma toon ka sissekande lõppu selle Väljataga loendi ning osutan Piigi-Oidsalu määratluse tavatule spetsiifilisusele.<br />Pealegi üks mu olulisimaid mõjutajaid Uku Masing nimetas ennast ikka luuletajaks st luulevaenulik ma kohe kindlasti pole.Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-61062263234010565042011-03-26T23:01:48.602+02:002011-03-26T23:01:48.602+02:00Lüürilisus on ebaküps ainult... kuidas me seda kut...Lüürilisus on ebaküps ainult... kuidas me seda kutsume, proosalisuse? vaatepunktilt. Luule (või teater) ei ole ju kõigest prelüüd proosale, see on ka seda, aga ainult proosa seisukohalt. Luulel, lüürilisusel - kui nüüd teha siin see käik, et lüürilisus on luule olemus või essents, nagu näib arvavat ka Gombrowicz oma "Poeetide vastu's" - on oma element, oma funktsioon, oma võime, mida proosal ei ole. See on nagu filosoofia ja teaduse vahekord. Teadlase seisukohalt tegeleb filosoof iseendaga, võib ka öelda: pelga vormiga. Tema jutt on (sisust) tühi. Filosoofi jaoks jällegi teadlane on küll sisukas, aga sõge, ta ei tea, mida ta teeb, ta kirjeldab ja klassifitseerib, kogub putukaid, teadmata, kuhu ta sellega tahab jõuda. Nagu Kantil aru ja meelelisuse vahekord: aru ilma meelelisusta on tühi, meelelisus ilma aruta pime. Nüüd proosa ehk meelelisuse (siinkohal proosa tõesti langeb ühte meelelisusega, asjaga, sisuga:) seisukohalt näib muidugi, et vahekord ei ole nõnda sümmeetriline: eiei, ei ole nii, et lüürilisus ja proosalisus oleksid "erinevad, aga võrdsed", on nii, et proosaline vaatepunkt on kõrgem, tal on nii parim osa lüürikast kui veel omapoolne panus, ta on arengu kõrgem aste jne - aga ei pane tähele, et nõnda räägib ta vaid enda positsioonilt, mis ongi s ü n t e e s i (romaan kui süntees, mis suudab sisaldada kõiki zhanre, mis suudab kirjeldada, edasi anda kõiki olemisvorme - universaalne rezhiim) positsioon. Proosa arvab, et ta sünteesib endasse parima luulest ja läheb edasi - sellepärast, et proosa olemus ongi sünteetiline! Proosa ülendab siin oma toimeprintsiibi üdiseks seaduseks. Täpselt samuti arvab teadlane, et ta läheb kaugemale kui filosoof, et ta tegeleb tegeliku teisega, uurib seda ega spekuleeri oma siseilmas. Tal ongi õigus, aga ühekülgselt. Luule ja teater - isegi oma lüürilisuses, mina-ruumi uurijatena - ei ole pelgad prelüüdid proosale, proosalisele või romaanlikule hoiakule. Kui Õnnepalu on ebaküps, siis on see selline ebaküpsus, mida ei saa kunagi integreerida millessegi "küpsemasse", mis jääb alati selle nö küpsuse kõrvale ja tegeleb millegagi, millega küpsus kunagi tegeleda, seda nii kaugele arendada ei saa - teatava puhta vormiga. Muidugi, sellisse tegevusse näib olevat lihtne lülituda ja sellepärast on meil palju noori luuletajaid ja vähe noori romaanikirjanikke, ja igaüks arvab, et ta on filosoof, mitte teadlane - see tekitab palju vahtu, mida peabki kritiseerima ja ära riisuma. Aga nt Õnnepalus leiab see rezhiim oma tugeva esinemiskuju. Hea luule on sama harv kui hea romaan. Ja sama hea. Ja võiks ka öelda, et teatavas mõttes sama "küps" - selles mõttes, et ei saa - ega pea - sealt millekski muuks edasi arenema, otsekui me ei saa eeldada, et filosoofia areneks teaduseks.Anonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-10825214933758258592011-03-26T20:28:36.568+02:002011-03-26T20:28:36.568+02:00kuus punkti!kuus punkti!Koolhttps://www.blogger.com/profile/14284727253667757451noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-74233854620417864562011-03-26T19:26:59.433+02:002011-03-26T19:26:59.433+02:00Njah... kusjuures ühe tendentsina tahtsin ma sessa...Njah... kusjuures ühe tendentsina tahtsin ma sessamas vikergallupis mainida liiasuse vähesust (väljendus on vähekommunikatiivne, pigem nagu röökimine või monoloog hämarasse saali).. kehib täiesti ka siin. Sain aru, kui vähe ma mõistsin su eelmist kommentaari (ja kui nihkesse sellele seega vastasin), aga rohkem ka selgemaks ei läinud :)<br /><br />Taksonoom ei vastanda, temal on kõik kataloogikaardid erinevad, aga võrdsed; aga põllumehel on küll kasulikud putukad ja kahjulikud putukad, umbrohud ja kultuurtaimed ;)Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-42079151689246675232011-03-26T17:33:42.022+02:002011-03-26T17:33:42.022+02:00Jah, kui Sa räägid suutmatusest, elik keegi püüab,...Jah, kui Sa räägid suutmatusest, elik keegi püüab, aga ei suuda või veel hullem, ei püüagi ja mõtleb, et suutis, siis küll. Võhiklikkuse vastu tuleb võidelda, nõus. Aga oma segases lauses ei mõelnud ma tõsta esile mitte tundelisust ega mõistuspärasust, vaid vastandamist kui sellist. Kundera peab tõeliseks romaaniks üht, 19. sajandis romantist midagi muud. Viide tormile ja tungile polnud seetõttu juhuslik (justnimelt, pihtimuslikkus). ps! Dovlatov on selle käsitluse järgi parandmatu lüürik, jumal tänatud.Koolhttps://www.blogger.com/profile/14284727253667757451noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-31160469105498786232011-03-26T15:48:37.097+02:002011-03-26T15:48:37.097+02:00Eiei, asi pole mitte tundelisuses (vs ratsionalist...Eiei, asi pole mitte tundelisuses (vs ratsionalistid-realistid), vaid suutmatuses ületada autobiograafiline intentsioon, lüürilisus, et teose väärtustav mõõde on autori Mina.<br /><br />Kõige teravamalt ütleb selle välja vahest Kundera (Todorovil on see iseenesestmõistetav ja Ross ning Rohelend artikuleerivad oma tähelepanekut ja vastumeelsust).<br /><br />Kundera kirjutab suurtest romaanikunstnikest (Kafka, Musil, Broch, Gombrowicz...): "nad olid vaenulikult meelestatud romaani isiklikuks pihtimuseks muutumise vastu; nad olid allergilised proosa ornamendistamise vastu; nad olid läbinisti pühendunud reaalsele maailmale. Nad kõik kujutasid romaani ette suure antilüürilise luulena." ("Eesriie")<br /><br />Kasutasin siin sama vastandust.Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-14264056462069935442011-03-26T15:11:02.474+02:002011-03-26T15:11:02.474+02:00Aga kui Tundelisest Käbist kirjutanuks Proust? Mu ...Aga kui Tundelisest Käbist kirjutanuks Proust? Mu arust on see täitsa normaalne, et ratsionilistidest ja realistidest saab ühel päeval siiber ja hing ihaldab vastuoksa sisekaemuslikku tormi ja tungi (või risti-rästi ja vastupidi). Maailm oleks ääretult igav, kui poleks põhjust vastanduda (kehtib ka muudes (elu)vadkondades). Kindlat meelt kultuuripisvinnige pigistamisel!Koolhttps://www.blogger.com/profile/14284727253667757451noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-40001455453456937942011-03-26T10:17:34.790+02:002011-03-26T10:17:34.790+02:00Ei, ei väida (aga nt Pascal küll :)).
Korrates Vä...Ei, ei väida (aga nt Pascal küll :)).<br /><br />Korrates Väljataga rõhutatud nõuet Audenilt: "Luuletaja öeldut ei ole kunagi varem öeldud, aga kui see on kord juba öeldud, siis tajuvad lugejad öeldu kehtivust ka iseenda jaoks."<br />Samalaadset väljendab Kundera Proustiga. Kunstniku "toode" peab olema kunstnikust lahutatav, lüürilisus tähendab vastassuunalist hoiakut st kunstnikku ja tema toodet ühtesulatavat.<br />Ega autorlus ripub alati küljes (ja peabki, sest autor on ka see, kes oma sõnade eest vastutama peab), aga on oluline vahe, kas pidada seda tootjainfoks nagu peenekirjalist kleepsu pakendil või põhiväärtuseks.Mihkel Kunnushttps://www.blogger.com/profile/07197345515526119495noreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-7352143061137987012011-03-26T08:30:30.431+02:002011-03-26T08:30:30.431+02:00väidad siis, et 1. pööret ei võigi kasutada vä?väidad siis, et 1. pööret ei võigi kasutada vä?Anonymousnoreply@blogger.comtag:blogger.com,1999:blog-8452579719513336924.post-53780304467312106432011-03-24T23:14:11.715+02:002011-03-24T23:14:11.715+02:00Autor on selle kommentaari eemaldanud.vvhttps://www.blogger.com/profile/17523025630719218120noreply@blogger.com