Mihkel Mutt "Õhtumaa Eesti"

Ilmus kolmandiku võrra lühemana ajalehes „Sirp” 20.03.2015.

Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika

Mihkel Mutt, Õhtumaa Eesti. I. Kultuuripublitsistikat ja kirjandusartikleid. Kujundanud Tiina Tammetalu. Fabian, 2014. 416 lk.

Mihkel Kunnus

1.

Tutvudes Mihkel Muti varasemate esseekogumike retseptsiooniga süvenes mus veendumus, et antud juhul on mul väga oluline rõhutada oma autoripositsiooni, konkreetsemalt siis sünniaastat – 1982. Mul pole isiklikke mälestusi näiteks sellest, kuidas ta „tuli kirjandusse 1980ndate aastate algul iroonilise proosa virtuoosina, äratas tugevaid tundeid ja lõi endast reljeefse kuvandi” ja „oli meie vaimuilma uus tuul, justkui muukeelse ja muumeelse kultuurikihi peal kasvanud välismaa kirjanik, kes senised esteetilised ja moraalsed hoiakud tühjaks tegi” (Kalev Kesküla[1]). Vastupidi, pisut utreerides võiksin öelda, et avastasin oma tudengipõlves Mihkel Muti kui ühe põneva nõukaaegse kirjaniku, kelle tähelend oli alanud juba enne minu sündimist. Hääl ta raamatutes kõlas mu jaoks selgelt minevikust, mitte aga ühest pikema kestvusega olevikuregistrist. Küllap sellist hoiakut võimendas mu bioloogilise nooruse ja riigi puberteetliku kapitalismi ajaline ühtelangemine. Näiteks Mihkel Muti lelle Viktor Muti pärandiga tutvusin enne. See on toonast elutunnet hästi iseloomustav seik. Nimelt pidas õppejõud (bioorgaaniline keemia) vajalikuks vabandada, et lubab endale sellist sentimentaalsust, et heietab poole sajandi vanustest laboratoorsetest meetoditest, aga tahtis rõhutada, et Viktor Mutt oleks kindlasti saanud esimese eestlasena Nobeli preemia, kui poleks ise kuulunud žüriisse. Kõrvalepõike kõrvalepõikena mainis, et suure bioorgaaniku sugulane on populaarne kirjanik Mihkel Mutt, keegi, kellelt mina olin tollal lugenud vaid mõnda ajaleheartiklit. Eks positivistlik loodusteadus on ikka loomuldasa minevikuvaenulik ja näoga tulevikus nagu nooruski, ent toona õhkus kogu eluolust sellist suhtumist.

Mõningaid „katkestuse kultuurile” omaseid sümptomeid adun küll. Näiteks essees „Mälestuste mäletamisest” käsitletakse kirjanike mälestamise temaatikat ja käiakse välja idee, et „äkki tuleks ilmutada suuremat perspektiivitunnet ning praegu meie väljapaistvamatele  kirjanikele juba üksnes sel otstarbel majad kinkida, et kunagi oleks võimalus neile sinna muuseumid sisse seada” (lk 109). Turtsatasin, sest spontaanselt tajusin seda ideed selge groteskina. Kui aga lugesin edasi ja Mutt ohkas ka ise selle idee liigse utoopilisuse peale ja rääkis vähemasti monumentidest ja mälestustahvlitest, siis sain aru, et mu automaatses reaktsioonis oli tegu põlvkondade vahelise elutunde erinevusega. Olen kasvanud endastmõistetavusse, et literaaditöö on suuresti entusiasmipõhine ja alati mõne muu töö kõrvalt. Mõistetavamaks saab see romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” käsitletud temaatikaga, sealt peegelduva melanhoolse tõdemusega, et nõukogude aeg oli kunstinimestele ja loovharitlastele vähemasti materiaalses mõttes lausa anomaalselt muretu. Samuti õhkus varasemast retseptsioonist seda suuremat vaimuinimeste kollegiaalsust, mis nõukaajal olevat valitsenud, ja isegi kriitilisemad märkused paistsid mõneti kui peresisesed naginad.

Niisiis, kirjutan kindlasti oma põlvkondliku piiratusega, andku vanad tarikad ja vettinud mägrad see andeks!

Kõnealusest kogumikust on kirjutanud väga hea ja (kongeniaalselt) eritleva ülevaate Leo Luks ja seal öeldut ma kordama ei hakka, lisaks võiks ehk lugeda ka põlvkonnakaaslase Kalev Kesküla arvustust esseekogule „Meedia, mu meedia”[2]. Proovin järgnevaga pisut analüüsida Mihkel Muti kõige üldisemat maailmavaatelist hoiakut ja filosoofilist temperamenti, kõrvutades teda selleks mõne teist tüüpi vaimuinimesega.

2.

Näiteks Mihkel Mutt ei ole Uku Masingu tüüpi, kohe üldse mitte. Uku Masingul oli üheks sagedaseks sõimusõnaks „tervemõistus” (kokkukirjutatuna) ja igasugused äärmused ja (tunnetuslikud) piiriületused olid talle väga omased. Püüdes formuleerida Muti kultuurikriitika eripära ütleb Leo Luks: „Kõige olulisem märksõna selle iseloomustamiseks võiks olla mõõdukas tervemõistuslikkus [Leo Luksi rõhutus – M.K.]” (lk 104). Igaks juhuks täpsustaks veel siiski üle, et sõna „mõõdukas” on siin pisut liiane, pleonastlik, sest mõõdukus on ise tervemõistuslikkuse atribuut. Sestap võiks täpsustus „Mutt on maksimaalselt, äärmuslikult tervemõistuslik” tunduda jällegi paradoksaalsena, mõistelise vastuoluna. See maksimaalne tervemõistuslikkus seisneb muuhulgas selles, et Muti kultuurikriitikas puudub igasugune unistajalikkus ja utopism, hoiak, mis on üks ilmaliku konservatiivsuse mõõtmeid. Küllap on see ka üks neist põhjustest, mis seab ta mõningasse reesuskonflikti selliste intellektuaalidega nagu Märt Väljataga, kes vahendab maakeelde maailmaparanduslikust usust kantud (majandus- ja ühiskonnateoreetilisi) artikleid, ja „tugitooli anarhist” Rein Rauaga, kelle päevapoliitilistes sõnavõttudes on revolutsioonilist paatost omajagu. Maksimaalselt antiteetilise hoiaku sõnastab siiski Uku Masing: „Kuitahes mõttetu ja lootusetu olekski katse lahkuda sellest „tegelikkusest”, aga viibimine praguses ontlikkus „seedimis-elus” selles maailmas, on veelgi mõttetum”[3]. Kui Mihkel Mutt katsub inimest lepitada paratamatuga, siis Uku Masing kutsub üles võitlema isegi mööduvuse ja termodünaamika seadustega.

Samuti on Masing öelnud, et „mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega”[4]. Masingule tähendab see muidugi seda, et mõistuse piirides püsida pole mingit mõtet, Muti maksimaalne tervemõistuslikkus aga seisnebki suuresti selles, et ta mõistuse piiridest kunagi ei välju. Antropoloogilises plaanis tähendab see haruldast askeesi, sest suurem osa inimestest toetub ikka suurema osaga ala- ja mittemõistuse sfäärile, mis oma tohutus hõlmavuses ulatub instinktidest, hirmudest ja unistustest, vandenõuteooriate, horoskoopide ja religioonini, lühimalt –  maailmapildini, mis on kõige üldisemalt müüdiline. Mutt aga kasutab kontseptualiseerimiseks müüdilise maailmapildi surmavaenlast – ajalooteadust ning lisaks ühiskonna- ja loodusteaduste positivistlikke andmeid. Samuti oleks mõeldamatu, et Mihkel Mutt püüaks tõele läheneda mingite šamanistlike meetoditega, droogidega „taju uksi” avardades vms. Võib sõnastada ka vähem ülevalt – see pole askees, vaid täielik abitus mõistuse ees, võimetus murda mõistuse ike, suutmatus isegi alustada seda võitlust, mida pidas Dostojevski („hakkan uskuma!”).

See hoiak avaldub ka eneserefleksioonis. Essee „Kolm juhuslikku naist” joonealuses tunnistab, et näeb neid kolme naist siduva valikuna ainult oma teadvust ja on sunnitud häiritult möönma, et alateadvus teeb oma tööd ja lisab: „Mulle ei ole aga alateadvus kunagi meeldinud, ma olen tahtnud ikka päristeadvus olla”[5].

3.

William James kasutas tunnetushoiakute kaardistamisel ühe atribuudina telge, mille ühes otsas on hirm eksida ja teises iha mõista. Ja see pole niivõrd skaala, kuivõrd pingeväli, sest mõlemad hoiakud on ikka mingil määral esindatud, ent samas töötavad mõneti teineteisele vastu. Eksimishirmu äärmusliku domineerimise all redutavad skeptikud, kes nõuavad muudkui üha rangemaid tõestusi, seal on Descartes oma kurikuulsa cogito lävel ja õnnetu Hume, kellele eilsed loodusseadusedki pole täna piisava kindlusega garanteeritud. Teises otsas on lennuka fantaasiaga kontseptualiseerijad, kes ei vaja eriti fakte, et mõista maailma Tegelikku Korda ja iga „näiline vastuolu” osutub nagu naksti selle sama süsteemi ilminguks, mida nad juba „teavad”, ja nõnda vandenõuteooriatest kõiksuseni veetilgas, siin on epistemoloogilised kõigesööjad.

Veel aitaks kaardistada telg, mille ühes otsas on parsimooniaprintsiip ja teises, ütleme, paranoiline tõekujutlus, mille järgi asjad on a priori tegelikult hoopis teist moodi kui paistavad ja tõde on eelkõige miski, mis tuleb paljastada. Paranoline tõetunnetus elab proosalikkuse eitusest ja januneb millegi ilmutuselaadse järele, olgu sügavamõtteline aforism mõnelt gurult või lühike artikkel mõnest nn alternatiivsest meediakanalist. Masse lummab ikka ime, saladus ja autoriteet, kinnitab demokraatlikult klikimaias sotsiaalmeedia Ivan Karamazovi sõnu.

Parsimooniaprintsiibile vastav tõetunnetus seiseb seevastu eelkõige täpsustamises, nüansseerimises, eritlemises ja kõiges muus tüütus ja vaevarikkas, eruditsiooni ja andmeid nõudvas intellektuaalitöös. Siia jõuavad need, kelles on korraga tugev iha mõista, ent võimetus uskuda igasugust umbluud ja faktidest vabastatud teooriaid. Mihkel Mutt on üks neist.

Näiteks rääkides igasugustest kunsti- ja kirjandusedetabelitest ütleb, et objektiivselt parimaid on vist võimatu välja selgitada, aga „samas ei maksa absoluudi võimatusest heituda, kalduda teise äärmusesse, teha eelnenust väga kaugele ulatuvaid üldistusi ning absolutiseerida (ajaloolise) tunnetuse võimatust üleüldse” ning toob näiteks ühe markantsema, Michel de Certeau, „kes isegi Foucault’d (!) süüdistas liigses objektiivsuses, sest too kasutab oma teostes nn ajaloolist tõestusmaterjali. [...] Kõigi sääraste õpetuste ühisjoon on ajaloo kuulutamine täiesti väljaspool objektiivse sfääri olevaks. Kõik sõltub sellest, kes ajalugu parasjagu tunnetab, kelle vaatenurgast see on kirja pandud. Endastmõistetavalt kaasneb sellega igasuguse induktsiooni kui meetodi ja empiiriliste uurimuste põlu alla panek. Tähtis on deduktsioon, aprioorne skeem.”[6]

Ta osutab praktilistele konsekventsidele (tuues näiteks Molotov-Ribbentropi pakti) ja jätkab: „Relativism mõistagi eitab üldkehtivat moraali ja väärtusi kui selliseid. Kõik sõltuvat kohapealsetest asjaoludest, tunnetus on täielikult sotsiaalselt determineeritud. „Nemad” seal Hiinas ongi õnnelikud, et ei saa suud pruukida, sest neid on nii aastatuhandeid determineeritud” ja lõpetab artikli sõnadega: „Jah, ma olen „valge isane” ega saa sellega nõustuda”.[7]

Intelligentne ja haritud postmodernist võiks teda ehk süüdistada kujutletava vastase karikeerimises, ent Mutt on kirjutanud palju päevaajakirjandusse ning põhupäid veendes on õlemehikese tampimine igati adekvaatne meetod, sest minu arust suhtub ta postmodernismi ilmse põlgusega just viimase peamise praktiseerumisvormi – harimatuse ja lolluse apologeetika – tõttu, tähendab, tunneb puud viljadest.

Antipaatiat postmodernismi vastu võimendavad ka väärtushoiakud.
Ta kirjutab Toomas Haugi kohta nagu endast: „T.H. lähenemine on kõike muud kui postmodernne. Ta „läheb sisse” ja „läheb edasi” (Mart Mäger), annab ka hinnanguid ja väärtustab, tal on niihästi esteetilised kui ka väga tuntavalt rahvuslikud ideaalid, mis on ju postmodernsest vaatevinklist täiesti out!” (lk 175)

4.

Kogumiku pealkiri on väga täpne. Muti esseistika on parimal viisil täitnud eesmärgi saada eurooplaseks, aga jääda eestlaseks. Muti kohta kehtivad üsna täpselt need samad sõnad, mis ta ütleb järelhüüetes suurkujudele, keda ta sügavalt austas: „Kuigi ta seda valjult ei deklareerinud, tundelisuse väliste ilminguteta, oli Kross suur rahvuslane selle kõige valgustatumas ja parimas tähenduses” (lk 390), „Särav rahvusvahelime mees [Lennart Meri] oli hingelt üks kõige suuremaid eesti patrioote, keda olen kohanud – selle sõna klassikalises tähenduses. [...] Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni.” (lk 397), veel: „horisondi avaruselt kahtlemata maailmakodanik, oli Enn Soosaar rahvuslik konservatiiv selle sõna targas tähenduses” (lk 398).

Tsiteeritud iseloomustuste korduvates täpsustustes peegeldub püsiv teadlikkus sellest, et ilma nende täpsustusteta kannaksid antud karakteristikud tänapäeval pigem negatiivset hinnangut, rahvuslus moonduks natsimiks-rassismiks ja konservatiivsus tagurluseks ja reaktsionäärluseks, teisisõnu, paariks tigedaks olevikukitsarinnalisuseks ehk millekski, millest Mutt ja eelmainitud asuvad väga kaugel. Natsism-rassism ja reaktsioonilisus toetuvad müüdilisele maailmapildile ja valgustusliku mõistuse tugevale piiratusele, aga konservatiivsus ja rahvuslus (siis nende sõnade parimas, valgustatud ja targas tähenduses) sulavad kompleksiks, millele viitas A.H. Tammsaare oma testamentlikuks jäänud essees „Truudusest” ja millele viitab Hannah Arendt öeldes, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades”[8].

           

5.

Eelnevat võiks kontrasti pärast taas kõrvutada Uku Masinguga, kes kuulutas 1931. aastal, et „eestlased olla ja eurooplaseks saada tähendab surma, eestlased olla ja asiaatideks saada tähendab elu”[9].

Ilmar Vene alustab Uku Masingu esseekogumiku „Pessimismi põhjendus” tutvustust lausega: „Oleks juba aeg ütelda otsustavalt välja: tavapärasest maailmanägemisest hälbib Uku Masing üle talutava määra”[10]. Seevastu Kalev Kesküla kirjutab Muti esseekogumikku „Muti tabloid” arvustades: „ Paksude läikkaante vahele kogutult ei mõju Muti tõdemused niivõrd uudsetena, kuivõrd just ilmsetena. Jutt pole just originaalne, aga tõsi ometigi. Ausalt öelda ei leidnud ma raamatust õieti midagi, mis oleks tõeliselt vaidlema ärgitanud”[11].

See saaks ehk kõlada etteheitena püsivas igavuses vinduvale esteedile, aga mitte harijale, sest see, millega Mutt tegeleb, on rahvavalgustus, üks pedagoogika vorme, võitlus rumaluse ja harimatusega. Mutt teab, et see võitlus on võitmatu, sest iga inimene sünnib rumaluse sõdurina ja kui suudabki rinnet vahetada, sureb peagi vanadusse.

Mutt kirjutab taolist Hamleti-küsimust käsitledes: „Mida peab väärikas inimene tegema, kui ta mõistab, et võita pole lõpuks mingit šanssi? Kas kohe lõpetada või kõige kiuste siiski edasi võidelda? See küsimus on euroopa kultuuris äärmiselt püsiv. Ja minu lemmikmõtlejad on need, kes väidavad, et tõeline heroisim ja inimvaimu suurus peituvad just selles, kui kõige kiuste võidelda, nii kaua kui suudad”(lk 15).

6.

Uku Masingu hinnang on üldreeglina pöördvõrdelises seoses käsitletava autori tunnustatusega. Masingu eruditsioon ja viitestik on tohutu, aga üldtunnustatud suurusi mainitakse harva ja kui, siis ikka mõneks põlglikuks nähvakaks. Kui aga võtta kõrvutamiseks Mihkel Muti kirjanduslikud imetlusobjektid –  Thomas Mann, Fjodor Dostojevski, A.H. Tammsaare – , siis võiks valikuprintsiibi tagantjärgi koondada kreedoks: suurim läänest, suurim idast, suurim kohapealt. Mõistagi pole see mingi valikuprintsiip a priori, vaid vaistlik äratundmine. Meenutades oma tudengipõlve kirub Mutt oma toonast individualismi ja originaalitsemisvajadust, tõrget õppida sama asja, mida teised, ning muudkui otsida alternatiivsemat, ainukordsemat[12]. Võib ehk öelda, et Uku Masing jäi sellesse faasi pidama (ja paisutas selle inimvõimete piirile), ent Mutt kasvas sellest varakult välja. Ütleb ka Kalev Kesküla, et „kunagisest irriteerijast ja elitaarsete kultuurihoiakute viljelejast on tänaseks saanud tubli koolmeister ja selles rollis on Mutt järjepidev”[13].

Sellise koolmeisterlikkusega käib kaasas teatav ebaoriginaalsus, ütleme, kainuse ebaoriginaalsus, nii nagu iga keemik toetub täiesti ebaoriginaalsele perioodilisustabelile ja pole midagi originaalset Dostojevski talendi tunnustamises. Lisaks kehtib Muti kohta täieliselt see, mis ta ütleb Toomas Haugi kohta: ta „ei fantaseeri ega belletriseeri selles mõttes, et tema artiklid rajanevad põhjalikul uurimistööl” (lk 174).

Teadagi mis probleem sellega võib kaasneda – tõde ei pruugi olla piisavalt seksikas ega olla nii köitev nagu mõni lennukas spekulatsioon või „paljastus”. Tõearmastus võib palju kaotada ajastu suurväärtuses – meelelahutuslikkuses – kui Sokratse kombel kuivalt sedastada, et on meeletus pöörduda jumalate (loe: spekulatsioonide) poole küsimustega, millele saab vastuse loendamise ja mõõtmisega.

7.

Informatiivne on ka Mihkel Muti maailmavaate asetamine skaalale, mille ebapiisavuse nentimisel ja sellest hoolimata kasutamisel on pikk ja väärikas traditsioon: vasak- ja parempoolsus. Loomulikult pole antud juhul tegu esmajoones poliitiliste eelistustega, milles eelnev küll tihti kajastub, vaid adumisega inimese kohast ja olemusest maailmas. Vasakpoolsusele on omane näha, et suured poliitilis-majanduslikud süsteemid kohtlevad inimesi ebaõiglaselt ja väga paljud satuvad endast mitte sõltuvatel põhjustel kohutavatesse oludesse ja samas mõned satuvad endast sama vähe sõltuvatel põhjustel sulepatjatele, tihti esimeste ekspluataatoritekski. See on tõesti nii. Süütu inimene on heidetud hiiglaslikku masinavärki. Parempoolne intellektuaal seda vaevalt eitab (reaalpoliitik tihti küll), aga teda iseloomustab samas allergilisus vasakpoolse lemmikleevendi – revolutsiooni –  vastu. Esiteks ta näeb, et suur osa sest ühiskondlikust süsteemist ongi juba maailmaparandusmasin, see on kaadervärk, mis on kild-killu haaval üles ehitatud kohanedes suurte looduslike ja inimese seesmiste stiihiatega. Teiseks, ta teab, et tüüpilise revolutsiooni põhitunnusteks on: a) lähtumine õigluse ideest, b)meetodiks „peksame kõik segi, küll siis asi kuidagi ise laheneb” (Dostojevski), c) välja tuleb hoopis-hoopis midagi muud, enamasti midagi sootuks hullemat.

Siin peegeldub veel üks oluline punkt: vasakpoolne rõhutab rohkem tõsiasja, et inimene on süütu (välja arvatud need ekspluataatorid, naah!) ja kannatab süütult, parempoolne jaatab pärispattu (see teoloogiline termin pole moraalne kategooria argitähenduses, kuigi võib kõlada süüdistusena), mis väljendub veendumuses, et inimklotsidest pole võimalik mingit eriti head asja ladudagi, iga ühiskondlik elukorraldus on  paratamatult pingeid täis kaardimajake, mille liiga rapsakas muutmine päädib alati veresaunas. Püüdes kaotada „ahistust kultuuris” ei jõuta Eedenisse, vaid Hobbes’i kirjeldatud stardipunkti. Hardo Pajula sõnastuses:

„Lühidalt: me oleme kõik kiskjad, ja ühiskonnakorralduse probleemi mõistuspärane arutelu peaks lähtuma sellest alusoletusest. Kummatigi peitub minu arvates just siin vasak- ja parempoolsuse (nii palju kui nendel mõistetel üldse tähendust on) olemuslik veelahe: esimeste arvates muudab inimese kiskjaks ebaõiglane ja kuri kapitalistlik ühiskond, teised näevad Augustinuse eeskujul juba vastsündinutes „saatana jäsemeid“”[14].

8.

Leo Luks kirjutab: „Oma lemmikkirjanikku Tammsaaret Dostojevskiga võrreldes kirjutab Mutt: „Ja ometi kiirgab mõlema kirjaniku loomingust väga  tajutavalt, et kuigi inimene on nõrk ja saab oma heitlustes tihti lüüa, on ta väärt kaastunnet ja armastust. Seda võiks nimetada melanhoolseks humanismiks” (lk 336). Mulle hakkab üha enam tunduma, et samamoodi võiks nimetada ka Muti enda vaimset hoiakut”[15]. Kirjutan alla.

„Inimene on loomu poolest nõrk,” kirjutab Mutt „Kehamahladega seotud huvid varjutavad alaati vaimsemad – see on aksioom. Liha on kui lillekene ning inimloomus kooldub ikka kergema vastupanu teed”[16]. Seda tuletatakse ikka aeg-ajalt meelde. See on tõesti aksioom.

Siin on ka Muti moralismi – ja ta tõesti on moralist – mõningane paradoksaalsus. Kujundlikkusele pisut lõivu maksetes võiks öelda, et Muti jutlustatav moraal ongi see, et ei tohiks liialt moraliseerida.

See johtub osalt sellest, et Mutt mõtleb ühiskondlikult, keskmistavalt, statistiliselt, see tähendab, erandlik leid ei kummuta seaduspära, rohusööjast lõvi leidmine ei falsifitseeri tõsiasja, et lõvi on kiskja.

Idalistlikud moralistid ja võitlevad revolutsionäärid kipuvad aga moraliseerima üsna vastupidise loogika alusel – nad ülendavad kurioosumi ettekirjutuseks, kõlbeliseks eeskujuks. Nad kuulutavad sõjakas-võidukalt, et on leitud taimetoitlasest kulturist, kaheksakümne aastane riistvõimleja, mees, kes tahab saada lasteaiakasvatajaks jne. Nende kohta käib hästi Pascali märkus stoikude aadressil: "Nad järeldavad, et inimene suudab alati seda, milleks ta on mõnikord suuteline, ja et kuivõrd kuulsusejanu suudab neid, kes kuulsust ihkavad, teatud tegudele sundida, siis võivad teisedki sedasama teha. See on palavikuline tegutsemine, mida terve inimene ei suuda jäljendada. Sellest, et leidub kindlameelseid kristlasi, järeldab Epiktetos, et igaüks võib selleks saada"[17]. Mihkel Mutt nii ei arva.

9.

„Inimene vajab tingimata pühadust ja hardust. Ma ei salli postmodernismi, aga eeskätt mitte sellepärast, et see on kaotanud piirid kunsti ja elu vahel, vaid et tänu üleüldisele suhtelisusele on elus eneses püha ja harras sfäär peaaegu olematuks ahenenud. On kerge öelda, et püha ja harras peab sündima inimese enese hinges. Aga hing on ju enamasti nõrk”(lk 102-103).

Samas kinnitab ta , et vähemasti Euroopas „nüüdisinimene ei saa enam jumalat uskuda” (lk 103). See on jälle mõneti paradoksaalne, sest mingis mõttes tõde siin instrumentaliseeritakse. Või siis loobutakse valgustuslikust, universalistlikust teesist, et tõde on põhimõtteliselt igale mõistusolendile kätte saadav. Pühadus ja hardus on vajalik, rippugu pealegi tühjuses. Lähisugulus postmodernismiga on igatahes adutav.

Võib vist öelda, et Muti (ja Thomas Manni ja paljude teiste ilmaliku mõtteviisiga vaimuinimeste) usutunnistuse võtab kenasti kokku eneseirooniline humanist Serenius Zeitblom – „vanameelne inimene, takerdunud teatavatesse armsatesse romantilistesse vaadetesse, mille hulka kuulub ka see, et kunstniku olemuse ja väikekodanlikkuse vahel valitseb pateetiline vastuolu” –  „Doktor Faustuses”: „Neis aastates on koolielu elu ise; asendab seda; selle huvid sulevad horisondi, mida iga elu vajab, et väärtusi luua, mille suhtes iseloom ja võimed, kui relatiivsed nad ka poleks, end maksma saaksid panna. Seda suudavad nad inimlikult ainult siis, kui see relatiivsus märkamatuks jääb. Usk absoluutsetesse väärtustesse, olgu see illusoorne või mitte, on minu arvates elu eeltingimus”[18].

Siin hakkavad nüüd vastandid ühte sulama, Dostojevski oma tõotusega jääda pigem Jeesuse kui tõega juhul kui need vastuollu peaks sattuma, suurinkvisiitor oma kaitsekõnega väetite eest, humanismi valitute heroism, modernism ja valgustatud (et mitte öelda elitaarne) postmodernism. Ehk on siin kohane tsiteerida Isaiah Berlini kuulsa inauguratsiooniloengu lõppu:

„See, et meie põhimõtetel puudub jäävustagatis, ei tee neid sugugi vähem pühaks. Just soov tagatise järele, mis kinnitaksid meie väärtuste igavikulisust ja kaitstust kusagil objektiivses taevariigis, ei tarvitse õigupoolest olla midagi muud kui igatsus lapsepõlve kindlustunde või algelise muinasaja absoluutsete väärtuste järele. „Mõista oma veendumuste paikapidavuse suhtelisust,” nagu ütles üks meie ajatu imetlusväärsemaid kirjamehi [Joseph Schumpeter – M.K.], „ja ometi kohkumatult nende eest seista – see eristabki tsiviliseeritud inimest barbarist””[19].

10.

Mihkel Muti esimene raamat oli novellikogu „Fabiani õpilane” (1980). „Fabianile, nimele ja inimesele, kelle põhijooned – tegelikus elus saamatuvõitu intellektuaal, kellele meeldib arutleda ja targutada ning kes jälgib maailma põgusa üleoleku, blaseerumise ja irooniaga”[20] jääb Mutt enam-vähem truuks läbi kogu oma loomingu.

Kust pärineb nimi Fabian, seda ei tea kindlalt öelda, aga Erich Kästneri romaan „Fabian. Ühe moralisti lugu” (e.k. 1981) tundub nii mitmeti kattuv ja kongeniaalne, et see tundub juhuslikkuseks liiga ebatõenäoline. Ka Kästneri Fabian on intelligentne, läbinägelik vaatleja ja samuti elujõuetu ja väga passivne nö indolentne.

„Kõik see tuli sellest, et ta kujutles, nagu võiks maakera ainult siis pöörelda, kui tema, Fabian, seda pealt vaatab,” kirjutab Kästner mõrkava irooniaga. „Teistel oli elukutse, nad jõudsid edasi, abiellusid, tegid oma naistele lapsi ja uskusid, et see kõik kuulub asja juurde. Tema aga pidi, pealegi veel vabatahtlikult, teispool barjääri seisma, pealt vaatama ja aeg-ajalt meeleheitesse langema” ja Fabian pihib: „Mul on üks eesmärk, kui seda tohib eesmärgiks nimetada! Ma soovin aidata inimesi korralikeks ja mõistlikeks muuta. Esialgu aga tegelen ma inimeste vaatlemisega nende vastavate kalduvuste seisukohalt”[21].

Fabian mis Fabian. Esseistikas on Mihkel Mutt märksa asisem ja tõsisem ning kindlasti konstruktiivsem. Esseistikas on Mutt ilmalik õhtumaine haritlane, kes esindab elutunnet ja väärtuskompleksi, millel on väga suur kattuvusosa humanist Settembriniga Thomas Manni „Võlumäest”. Näiteks lisaks kõigele eelnevalt siinkirjutatule iseloomustab nii Mutti kui Settembrinit „armudiskursuse” pea olematuks pisendamine, „kuuvalguse viirastused”, niisked kireniutsatused ja ihauimastus on välja lõigatud. Mutt blokeerib need sildiga „armujobinad” ja punkt. Ka see on väga settembrinilik. Nagu ka rahulik ja järjepidev (rahva)valgustustöö. Ja kui siia juurde arvestadada ka vurlele vastanduv matslikkus A.H. Tammsaare mõttes ehk truudus oma juurtele, siis võibki panna tema kultuuritööle koondiseloomustuseks „Vargamäe Settembrini kannatlik pedagoogika”. Tõsi Mutt on pessimist ja tal pole erilisi illusioone inimkonna arengu osas. Projekt Inimene võib olla pelgalt huvitav evolutsiooline kõrvalekalle kuskil pole kirjas, et see ühel hetkel lihtsalt ei lõppe. See eristab teda Settembrinist, aga sarnastab Uku Masinguga.

---

[1] Kalev Kesküla. „Mihkel Mutt, eesti moralist” http://blog.ekspress.ee/Arhiiv/Vanad/1997/02/areen/raamat2.html

[2] Leo Luks. „Kui palju kaalub kõva sõna?”, Vikerkaar 2014, nr 9, Kalev Kesküla vt viide 1

[3] Uku Masing. Budismist. Ilmamaa. 1995, lk 118

[4] Samas, lk 76

[5] Looming, nr 12, 2014

[6] „Edetabelitest”, kogumikus Muti tablod. Kupar, 1999, lk 74

[7] Samas, lk 75

[8] Hannah Arendt. Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte  vallas.  Ilmamaa, 2012, lk 116-117

[9] Uku Masing. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. Ilmamaa, 1993, lk 37

[10] Ilmar Vene. „Vastandlikkuse vaevas”. Postimees, 3. II 1996

[11] Kalev Kesküla. „Muti katekismus”. Looming, nr 3. 2000, lk 471

[12] Mihkel Mutt. „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool.” Fabian 2010, lk 67-69

[13] samas

[14] http://nihilist.fm/kiri-martinile-vabaduse-kusimuses/

[15]  Samas lk 103

[16] „Liha on kui lillekene”, kogumikus Muti tablod. Kupar 1999, lk 71

[17] Blaise Pascal Mõtted Hortus Litterarum/Logos 1998, lk 195

[18] Thomas Mann Doktor Faustus Eesti Raamat 1987, lk 26, 43

[19] Isaiah Berlin „Vabaduse kaks mõistet”, kogumikus Valik esseid. Hortus Litterarum 1998, lk 121

[20] Maimu Berg „Mihkel ja Victor on vennad”, järelsõna Mihkel Muti raamatule „Hiired tuules” Eesti Päevaleht AS 2009, lk 245

[21] Erich Kästner Fabian. Ühe moralisti lugu. Eesti Raamat 1981, lk 29,35