Soomeugri poksi ärkamisaeg
Eesti rahvusteadvuses haigutab
poksi kohal suur auk. Spordiajaloos ehk mitte täielik, aga seda tunneb ainult
kitsas ringkond.
Meie suur eepik Anton Hansen
Tammsaare on öelnud surematud sõnad: „Kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või
rusikad.”
Laulurahvana tuntud eestlased on siiani ikka rohkem muusika poole pöördunud.
Laulurahvana tuntud eestlased on siiani ikka rohkem muusika poole pöördunud.
Ka soomlaste „Kalevala” lugudes
võeti sõna tõhustamiseks appi pigem muusika kui rusikas. Kui oli vaja rammu katsuda,
siis tähendas see tihti just võistulaulmist. See viis pole Eesti vägevamatele
poegadelegi võõras. Kui aga oli vaja mõõtu võtta ihurammus, siis visati näiteks
kiviga kaugust või söödi võidu.
On olnud ka vaenulikumaid
kokkupõrkeid, ent just löömises on ürgne eestlane näidanud üles erakordset
tehnilist juhmust. Isegi lauaga lüües ei taibanud ta seda ise serviti keerata,
vaid peksis terve koorma lapiti puruks, tähendab, oli täiesti võimetu isegi
kogemusest õppima.
Löömiskunsti tehnilist nulltaset kompenseeris neil muistseil ajul tohutu ihuramm. Kui raudpead tulid jälle meite põlde talluma, siis osad virutati neist poolest saati maase nagu puuvaiad. Aga see oli ka kogu virutamine.
Legend teab pajatada, et kui
hilisemate aegade rahvuskangelasele Georg Lurichile kaagid öisel tänaval
kallale tungisid, siis ei peatanud ta neid täpse löögiga, vaid viskas lähedal
oleva maja katusele.
Muutuste tuuled hakkasid puhuma alles
õige hiljuti – siis, kui tekkisid esimsed katsed rahvuslikku omapära sünteesida
mõne võõramaa tehnikaga. Näiteks rahvusomase kiviviskevõistluse segunemisel
löömiskunstiga sündis kivipall – spordiala, mis ei jõudnud aga kunagi
massidesse.
Alles pärast seda kui
malesuurmeistri Paul Kerese vaimuvalgus sähvatas läbi ugriliku lihasaju, sai
poksiseeme siinmail idanema hakata.
Ja justkui läbi taguotsa hambaid
ravides taipas toona üks sportlik noormees, et „poks on kui malemäng, kus ruute
malelaual asendavad hõredad kohad vastase kaitses, nuppe aga kinnastatud
rusikad”.
On kõnekas, et see üks ja ainus
poksilöök, millega meie müütiline rahvuskangelane hakkama sai, oli tema
kuulsusrikka elu viimane tegu. Ta raksatas rusikahoobi põrgu väravate
kivikaljusse ja jäi sinna kättpidi kinni. Just äsja sai ta selle sealt lahti.
Ja on tõeline rõõm ja au, et seda tuleb esimesena suruma just Soome poksihiid.
Täna, 21,03,2015 toimub esimene profipoksi tiitlimatš Eestis.
Saatan on detailides nagu öeldakse.
VastaKustutaKa mina ei osanud võitluskunstidest lugu pidada enne kui ise järgi proovisin. Kombat oligi esimene koht kus sellega kokku puutusin. Ja tõesti, gümnastika on nii füüsiline kui ka vaimne. Samas on midagi paradoksaalset selle kõige koosluses. Tegu on ju siiski omamoodi brutaalsusega, väga peenelt kalkuleeritud ja peaaegu teaduseni lihvitud, isegi et elegantse, kuid ikkagi vabandamatult primaalse tegevusega.
Aga vahest ongi seda kõike vaja meelde tuletada, et säiliks ka arusaamine meie endi haprusest. Need kes ei praktiseeri... noh... nende peal praktiseeritakse.
Ei ole ise suur poksi tundja, aga kas Ruslan Provodnikov ei löönud mitte juba varem soomeugri poksis otsa lahti? On ta ju tuntud manside rahvuskangelane ja kah vist profipoksis.
VastaKustuta
Kustuta"Eesti rahvusteadvuses haigutab poksi kohal suur auk. Spordiajaloos ehk mitte täielik, aga seda tunneb ainult kitsas ringkond." :)