Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress” 01.04.2014

Kirjutatud umbes kaks nädalat varem (kui teemad olid tulisemad). Ja algselt oli rõhuasetus pisut teine, nimelt rohkem seesmise ja välimise seletuse gradatsioonile, tähendab sellele, mil määral lähtuda hinnagutes tulemusele ja mil määral tahtele-kavatsusele. Nt kas vihaõhutaja häbiväärset tiitlit väärib pigeb see, kes plaanib kurja (õnnestugu see või mitte), või see, kelle tegude tagajärjeks on viha (olgu ta ajendid kuitahes õilsad).
Aga kirjutamise käigus sai juba sissejuhatusega maht otsa, nii et tulemuse sisugi sai üsna teine.

Lehest jäi välja selline pealkiri ja alguslõik:

Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Biheiviorismiks kutsutakse sellist üldhoiakut, mis vaadeldavale asjale seesmist subjektsust ei omista. Näiteks lähenetakse puhtloodusteaduslikult ning püütakse leida seaduspärasid sisendi ja väljundi, stiimuli ja reaktsiooni vahel. Puud tuntakse tema viljadest. Mõju ja tagajärg ongi olemus.

Vähemasti inimesele pole õhtumaises kultuuris kombeks sellise lihtsustusega läheneda. Inimese puhul ei lähtuta ainult tema tegevuse mõjust ja tagajärgedest, vaid püütakse aimata ka kavatsusi ning vähemasti moraalne hinnang teole antaksegi just kavatsustest mitte tagajärgedest lähtuvalt. Biheivioristlikult vaadates pole tahtmatul tapmisel ja mõrval vahet, sest tagajärg on ju üks.  Moraalsest ja ka juriidilisest aspektist lähtuvalt on ikka vahe küll ja väga suur.

Saada supereurooplaseks, aga jääda eestlaseks

Olla inimene – see tähendab eelkõige olla tahteliselt autonoomne ja seega ka süüdiv. Umbes nõnda mõistab seda Õhtumaades domineeriv maailmavaade –  ilmalikustunud kristlus, müüdiline kompleks, millele toetuvad nii inimõigused kui ka euroopalikeks nimetatud väärtused, mille kuulutamisest ei väsita. Ühtekokku võiks seda nimetada ka inimsuse religiooniks.

Selle järgi on kõik inimesed võrdsed just oma tahtelises autonoomias ja süüdivuses. Karjast praagitakse välja need, kel pole süüdivust, tähendab, see väike käputäis, kelle puhul psühhiaater nukralt pead vangutab. Need vaimuhaiged isendid raskematel juhtudel isoleeritakse teistest ja neil pole samu õigusi, nad ei käi valimas ja nende üle kohut ei mõisteta.

Süüdivus on inimesele fundamentaalselt olemuslik. Kõik muud omadused on teisejärgulised ja ei tule arvesse. Ja mitte lihtsalt ei tule arvesse, vaid neid on moraalselt lubamatu arvesse võtta. Pole oluline, kas keegi on loll või tark, millist jumalat kummardab, mida usub, mis rahvusest, rassist, soost või seksuaalsusest ta on. Tähtis on ainult teovõimelisus (juriidilises mõttes), süüdivus, tahteline autonoomia.

Biheivioristliku hoiakuga kahekümnendale sajandile vaadates võib öelda, et kommunism oli räigelt kuritegelikum ideoloogia kui natsism, sest ohvreid oli vähemalt suurusjärgu võrra rohkem.
Aga kultuuriruumis, kus domineerib inimsuse religioon, neid isegi ei võrdsustata. Sest natsid saatsid korda pühaduseteotuse just inimsuse religiooni vastu: nad dehumaniseerisid ühe inimrühma. Juutidele ja mustlastele ei omistatud seesmisust, nad määrati objekti staatusesse. Inimsuse kandjaid koheldi kui midagi, mis ei kanna inimsust. See on inimsusevastane kuritegu par excellence.

Kommunistlik režiim aga inimsust ei teotanud, vaid sooritas „kõigest” sadakond miljonit mõrva.

Aforistlikult sõnastatuna: natslik režiim oli inimsusevastane kuritegu, kommunistlik režiim oli pelgalt väga paljude inimeste vastane kuritegu. Ka holokausti pidamine teiste massimõrvade ja genotsiididega kõrvutamatuks näitab kuivõrd metafüüsiline (et mitte öelda religioosne) on ilmalik õhtumaalane ka tänapäeval.

Veel üks oluline aspekt on see, et kommunistlik ideoloogia on inimsuse religiooni lähisugulane, selle barbaarsuseni kärsitu versioon. Need, kes tajuvad praegu läänest ägedalt peale tulevaid väärtusi ängistavalt ja rõhuvalt, kasutavadki tihti nende määratlemiseks „kultuurimarksismi” mõistet. See on üsna täpne nimetus. Loomulikult ei saa iga suvaline ideoloogia hakata ulatuslikult levima. See peab olema psühholoogiliselt sobiv ja mingis väga üldises mõttes resoneeruma mõne inimloomuse aspektiga. Kui kahte vastanduvat suurt tendentsi võimalikult mittebiheivioristlikult käsitleda - ehk siis üritada mõista nende sisemisi ajendeid - võib öelda, et sotsiaalses aspektis inimsuse religioon absolutiseerib ligimesearmastust, vähem pidulikult - sõprust. See tähendab positiivset hoiakut, mis ületab kõik muud lahterdusprintsiibid inimeste vahel. Inimsuse religiooni teostumatu unistus on kujutelm kogu inimkonda ühendavast sõprusest.

Fašismi-natsismi sotsiaalne aspekt absolutiseerib seevastu veresideme, tähendab, omade ja võõraste vahel selget eristust tegeva ja rõhutava ühtekuuluvustunde. See lahjeneb seda enam, mida kaugemale jõutakse oma elementaarühikust, tugevaimast veresidemest – vanema ja lapse suhtest (sõnade „ema” ja „isa” asendamine mõistetega „eellane A” ja „eellane B” on antifašism terminoloogia tasandil, Marx ja Engels panid ette laste riigistamise de iure ja de facto).

Sõprus ja sugulus ei ole loomuldasa konfliktis, küll aga võivad tekkida sellised konfliktolukorrad, kus peab valima ühe või teise vahel. Need toovad esile seesmise dominandi. Hõimukuuluvuse prioriteedi reetmise klassikalise näitena võib tuua Romeo ja Julia, aga ka Andrese ja Pearu lapsed, kes perekondade vaenu kiuste sõbrustasid. Pronksiööd pole vist mõtet mainidagi...

Sõprustunne lahjeneb samuti sõpruskonna suurenedes. Nii juhtubki, et seal, kus inimsuse religioon fašismi-natsismiga ühte sulab - laiendatuna kogu inimkonnale - on mõlemad juba lootusetult lahjad. Natsionaalsotsialismi võib nimetada oma rahvusega piiratud kommunismiks, ütleme, rahvuskommunismiks ja kommunismi kogu inimkonnale laiendatud fašismiks-natsismiks, ütleme, humaansotsialismiks. Vastandid sulavad ses punktis ühte.

 Idealistlikult võttes pole ju põhimõtteliselt võimatu olla sõber või hõimlane ka 7,2 miljardiga. Aga ehkki teisest rahvusest või rassist inimene võib olla parim sõber, jääb vahetu sugulustunde jaoks side siiski kaugeks. Eesti inimene lihtsalt ei suuda Usain Bolti väleduse üle sama siirast rõõmu ja uhkust tunda kui Gerd Kanteri kettakaare üle.

Kahekümnendal sajandil mindi verisesse äärmusesse mõlema tendentsiga. Kesk- ja Lääne-Euroopa suurtrauma on fašismis-natsismis, meie kodukandis aga kommunismis. Kuid nüüd oleme ka meie end sidunud üha enam Kesk- ja Lääne-Euroopaga ning tagajärjeks on kommunikatsioonihäired, mis siin ilmnevad ka põlvkondlikena. Täisikka on jõudnud vabas Eestis sündinud noored, kel erinevalt oma vanematest puudub isiklik kokkupuude siinse kahekümnenda sajandi totalitarismiga. Nooremas põlvkonnas leiab teadvustamatult aset omapärane enesekolonisatsiooni-ilming. Õpitakse Läänes ja lääne teooriate järgi, ning seal on teemaks "mida meie, valged, teistele teinud oleme ja kuidas sellise patukoorma ja orjapidajaminevikuga edasi elada". Eestis võtab selline hoiak perversselt pahupidise iseloomu, eriti võrreldes veidi vanema põlvkonna elukogemuse ja ajalooteadmisega. Praeguse Eesti alade põlisrahvas on ajalooliselt kogemuselt võrreldamatult lähemal puuvilla- või suhkrurookasvanduse orjadele kui piitsa hoidnud härrasrahvastele. Võib isegi öelda, et kui eestlane õpib endale selgeks ajaloolise lääneeurooplase „valge mehe süü”, siis pole see mitte ainult enesekolonialism, vaid ka omamoodi eneserassism – orjapidaja nahavärv, järelikult orjapidaja.

1992. a. detsembris pidas Juri Lotman Hispaanias ettekande, milles ta näitas, kuidas vene revolutsioonieelsete koodide lugemine kahekümnenda sajandi hakul Läänes osutus ekslikuks. Lotmani järgi ei seisnenud oht Läänele, vastupidiselt oletatule, sugugi mitte vene slavofiilias – s.o. rahvusliku kallakuga liikumises –, vaid tolle universalistlikus vastuvoolus, vene europeismis, mis Lääne matkimise loosungi asendas peagi deviisiga Läänele mitte ainult järele jõuda, vaid sellest ka ette minna.

Eesti supereuroopalikud liikumised Euroopale muidugi mingit ohtu ei kujuta. Eesti on nii pisike ja väeti, et tema püüd olla euroopalikum kui Euroopa on ohtlik ainult talle enesele.