Humanismil oleks aeg surra. Garrett Hardin 100

Täna, 21. aprillil 2015, oleks saja aastaseks saanud Garrett Hardin. Tasub meenutada.

1968. aastal juhtus Euroopas palju piinlikku, aga tema avaldas ajakirjas "Science" essee "Ühisvara tragöödia".

Eero Janson MTÜst Eesti pagulasabi kirjutab täna: „Poolteist aastat tagasi, kui 2013. aasta oktoobris leidis aset üle 360 hukkunuga Lampedusa tragöödia, oli Euroopa tõepoolest raevus. Nüüd Liibüa ranniku lähedal ümber läinud põgenikepaat, mille pardal oli üle 700 hinge, on aga tunnistus EL-i hoopis kalgimaks muutunud poliitikast, mis eelistab piiride valvamist inimeste päästmisele.”

Garrett Hardinil ilmus aastal 1974 essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Oletagem korraks, et pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on nö rikkad riigid...

Robert Arp resümeerib: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdab skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”
Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Palju segadust tekitab mõiste „inimese väärtus”. Nii humanist kui, ütleme, ilmalik posthumanist võivad kenasti nõustuda, et inimelust suuremat väärtust pole, ent ilmalik posthumanist eelistab metafüüsilisele postulaadile – mis tõesti ei võta ruumi ega maad ega oli mingi arvulise piirväärtusega – maiseid parameetreid.

Analoogne on asi inimõigustega. Sümpaatne sotsiaalne instrument, ei vaidle, aga vatte on teisel na vähevõitu. Täpsemalt, polegi. 

Äsja jõudis raamatupoodidesse Chares Darwini suurteose „Inimese põlvnemine” eestindus. Kõnekas on üks joonealune märkus tõlkija eessõnas:
”Veel aastat kuuskümmend tagasi püsis üldine eelarvamus, et inimese ja temast madalamate elusolendite vahel eksisteerib mingi sügav vaimne lõhe või oluline kvalitatiivne erinevus”.

Et vältida õlemehikese punumise süüdistust, võtan humanismi määratluse Vikipeediast:

Kaasaja filosoofias vaadeldakse humanismi kui optimistlikku maailmavaadet inimkonna tuleviku suhtes, uskudes täiustumisse, tarkusesse, sõprusesse, armastusse, sallivusse. Humanism sisaldab veendumust, et praegune elu on ainus, mis meil on. 20. sajandi humanism põhines agnostitsismil ja ateismil. Humanistid peavad inimmõistust elu juhtivaks jõuks. Humanistid soovivad ühiskonda vabastada religioossetest uskumustest, mis nende arvates pidurdavad inimarengut.

Humanism vastandub:

a) arusaamale, et ekisteerib kõrgem jõud (nt jumal, suur energiaallikas), millest inimkond sõltub;

b) seisukohale, et inimene on üksnes osake loodusest ning uuritav loodusteaduse meetoditega nagu kõik muugi looduses.

Küllap natuke targem humanist täpsustab, et olgu-olgu, sõltume küll ühest suurest energiaallikast (Päike), aga Inimmõistus hoiab teda päitseist. Või, noh, vähemasti kohe hakkab hoidma!

Olen ise ikka öelnud, et tulevik on puna-roheline, muud pääsu pole. See on parim variant. Teised variandid on must-, pruun- vms rohelised.
Häda on aga selles, et see punane ehk sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on reeglina sügavalt humanistlik. Ja seda just ontoloogilisel tasandil. Vahel on tunne, et nad tõemeeli usuvad, et „hoolimises on jõud”. Et kui sa ikka ilgelt hoolid ja armastad ja üliempaatiline ja võrdõiguslik oled, siis toidadki kahe kala ja viie leivaga tuhanded inimesed.

Humanistlikule ontoloogiale vett peale tõmmates ei jaata aga ma nende argipoliitilist suurkonkurenti, neid, kes sarnaseid jumalikke kvaliteete Turule omistavad.

Ammugi ei kiida ma takka humanimi eelastele, neile, kes arvavad, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist.
(Taas rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Nö „rohelise sotsialismi” eetiline alus võiks lähtuda äratundmisest, et praeguse tehnoloogilise taseme juures on töö antropoloogiline osakaal nii tühine, et selle saaduste kuhjamine mingi vähemuse kätte pole eriti õigustatud. Loteriis ei ole teps igaüks oma õnne sepp.

Kas posthumanistlik vaade on pigem konservatiivne või liberaalne?

Mõlemat ja ei kumbagi.

Võiks öelda, et liberaalne, sest patu mõiste kipub muutuma mis tahes kontekstis anakronistlikuks (kätte on jõudnud aeg, mil „Teadus ütleb, et pole pattu ja pole süüd, on ainult näljased”) ning paljud traditsioonid, mis väga kaua on olnud positiivse sisuga, saavad lausa vastupidise märgi enda ette.

Eriti nn „elukultuur” katoliiklikus mõttes. Elukultuur katoliiklikus mõttes tähendab iga inimelu pidamist pühaks (st abordikeeld, eutanaasiakeeld jms). On arusaadav, et üsna hilise ajani see oligi väga vooruslik ja mõistlik moraal. Väga rasketes oludes ja nappide vahendite juures on see ainuõige strateegia – kõik ressurss säilimisele. Ent ühenduses loodusteadustega annab nii katoliiklik elukultuur kui humanism päris hukatusliku koosluse – demograafilise plahvatuse.

Väetile sobib tõepoolest elumotoks „Kõik ressurss (oma liigi) eluhoidmisele ja paljunemisele!”, aga loodusteadustega väestatule see enam ei sobi teps.

Ema Teresale omistatakse pea 100 000 elupäästmist. Fritz Haberi ja Carl Boschi nimed nii ikoonilised pole – nende välja töötatud sünteetiliste väetiste arvele kirjutatakse ca kolme miljardi näljasurma ära hoidmine. Landsteiner ja Lewinsohn (veregrupid ja –ülekanne), Edward Jenner (rõugevaktsiin), Norman Borlaug (Roheline revolutsioon) jne – kõigile neile inkrimineeritakse sadade miljonite suurusjärgus elupäästmisi.

Konservatiivne maailmavaate esindajad on tihti öelnud, et nende konservatiivus tuleb sellest, et nad arvestavad ka surnutega. See on inimesele omane – pidada mälestust pühaks. Ses mõttes on posthumanistlik rohelus lausa antikonservatiivne – see proovib arvestada veel mitte sündinutega, et ka tuleviku inimestel oleks koht, kus olla. Mitte kunagi elanute pärast ei tule praeguseid mõnusid koomale tõmmata, vaid kunagi elama hakkavate pärast.

Teisalt tasub meenutada Kalevi Kulli elegantset sõnastust:
”Rohelist maailmavaadet saab määratleda konservatiivse maailmavaatena. Konservatiivne tähendab elamist igavese järgi. Kristluse väärtused on inimese väärtused. Roheline maailmavaade näeb inimest tervikuna tema ökosysteemis. Ökosysteemide väärtused on kestvamad, igavesemad – tähendab, roheline vaade on veelgi konservatiivsem”.

Tõesti, mingid tuumikperekondlaslikud tuulelipud tulevad oma aastatuhandetega keksima! Katsugu enne ikka püsiväärtused paika saada! Võib alustada näiteks hiljuti ilmunud David R. Montgomery raamatust „Muld. Tsivilisatsioonide hävig”.

Nii nagu inimkonna kasv nii ka majanduse kasv hävitab enda,

Vt ka Garrett Hardin „The Tragedy of the Commons”

P.S.  Loe ka seda: "Säästev areng - demokraatia suutmatus iseennast amputeerida"