Hirm ja rahvuslus. Häda demokraatia pärast

Ilmus pisut kärbituna ajalehes „Eesti Ekspress” 6.05.2015

Hirm ja rahvuslus. Häda demokraatia pärast

Mihkel Kunnus

Rahvusluse ja demokraatia suhe sarnaneb mõneti vanuse ja füüsilise võimekuse seosele. Alguses on nõnda, et mida rohkem vanust tuleb, seda rohkem kasvab ka füüsiline võimekus, seejärel on seos suhteliselt lõtv, aga mingist etapist alates toob vanuse lisandumine paratamatult kaasa füüsilise võimekuse languse (selle fataalse maksimumini).
”Püüdlused rahvusliku eneseteostuse ja demokraatliku korra poole on positiivses korrelatsioonis seal, kus rahvus on alistatud võõra võimu poolt ja ei saa oma püüdlusi väljendada ning samas on ka demokraatlikud institutsioonid hävitatud,” kirjutab Nõukogude protektoraatide juhtumit Euroopas näiteks tuues Leszek Kołakowski essees, mille pealkiri mõjub provokatiivsemalt kui see seda on – „Demokraatia on loodusega vastuolus”. Ta ei kutsu seal kuidagi üles demokraatia vastu, vaid kirjutab lahti äratundmist, et „need inimlikud institutsioonid, mis tekivad spontaanselt, planeerimata, ei loo demokraatiat, pigem isegi instinktiivselt tõrjuvad seda”.

Demokraatia on filosoofide leiutis, idee. Rohkemgi veel, see on ideaal, tähendab miski, mis pole iseenesestmõistetav, miski, mille poole peab pürgima ja mille püsimine vajab pidevat pingutust. Näiteks pole ka sooneutraalne tööjaotus kuidagi spontaanne, seda pole iial üheski ühiskonnas eksisteerinud. See aga ei tähenda, et selline idee ei saaks olla ühiskonnakorralduslikuks orientiiriks. Planeerimatute ehk spontaansete inimelu vormide näitena toob Kołakowski etnilise olemise (rahvas või hõim) ja religiooni ning rõhutab, et „demokraatia ohustab mõlemat ja mõlemad püüavad end selle ohu eest kaitsta”.

Rahvus kujutab endale ette, et Jumal või loodus on talle eraldanud territooriumi ja teised võivad sellel territooriumil elada – kui neid ei ole liiga palju – ainult rahvuse armust, mille võib iga hetk lõpetada. Varad sellel territooriumil kuuluvad samuti rahvusele. Kołakowski osutab, et igasugused demokraatlikud institutsioonid on rahvusele ohuks: „kodanike võrdsus poliitikaelus, seega ka võimorganite valimisel; võrdne õigus eraomandile, samuti sõnavabadus, sest sõna võib kasutada – ja kasutatakse – rahvuse või tema eneseusu naeruvääristamiseks haritud inimeste poolt, aga haritud inimesed mõistavad teisi kultuure paremini kui harimatud ja seega on vastuvõtlikumad kosmopoliitsetele vaadetele. Rahvus nõuab tsensuuri”.

Eesti on mitmes mõttes juhtum, kus ideelised vastuolud ilmnevad võimendatuna. Lihtsustatult võib öelda, et Eesti ja eestlus võlgneb oma olemasoluõigustuse antiikfilosoofilisele ideele, et suurus ei loe. See, et Eesti on nii väike ja eestlasi on nii vähe, ei tee seda kuidagi vähem riigiks või vähem rahvuseks kui mõnda suurt ja vägevat. Substantsi tasandil on eestlane hiinlasega võrdne. Rahvus on rahvus ja punkt. Sõnastame lohvakamalt: ei loe, kui suur või väike on rahvakild, vähemusel peavad olema enamusega võrdsed õigused. Selle õilsa idee rakendamine taasiseseisvunud Eestis annab aga huvitava kahvli: võrdseks ülendatud pisirahvus peab hakkama muretsema võrdseks alandatud suurrahvuse õiguste pärast ja kõige tipuks on see „rahvusvähemus” samast substantsist, millest selle pisirahvuse ajalooline ja olevikuline surmaoht.
Sarnane on olukord keelega. Substantsi tasandil on eesti keel võrdne mis tahes teise keelega.

Kuigi Lääne-Euroopa riikides, kus liberaaldemokraatliku reeglistiku üldkehtivus samuti põrkub immigrantide väikeste omakultuuridega, on sisserändajad keeleliselt siiski integreeritud. Ometi väidavad meil mõned vähemuste esindajad, et elu elamine oma emakeeles, enamuse keelt kasutamata, on elementaarne inimõigus. Iivi-Anna Masso küsib sellele osutades retooriliselt, kas ajakirjandus teeb murelikke lugusid sellest, „kuidas Prantsusmaal sündinud araabiakeelsete immigrantide lapsed peavad prantsuskeelses koolis käima või nende vanemad seadust järgides töökohal prantsuse keeles suhtlema? Kas peab keegi inimõiguste rikkumiseks seda, et Ühendriikides on raske karjääri teha inglise keelt oskamata?” Ja vastab samas: „Millegipärast aga toob eestlaste soov, et Eesti ühiskond võiks toimida eelkõige eestikeelsena, kaasa süüdistusi diskrimineerimises ja natsionalismis”. Jah, idee tasandil on asi selge. Riigikeel on riigikeel, suurus ei loe. Paraku juhinduvad inimesed märksa vähem platonlikust ideede maailmast kui sellest teisest, kus inglise või prantsuse keele ära õppimine ei ole kuidagi samaväärne eesti keele ära õppimisega.

Jose Ortega y Gasset kirjutab „Masside mässus“: ”Liberalism on poliitilise õiguse printsiip, mille kohaselt riiklik võim, ehkki kõikvõimas, piirdub iseendaga ja püüab enese kululgi jätta valitsetavas riigis koht neile, kes ei mõtle ja tunne nagu tema, see tähendab, nagu kõige tugevamad, nagu enamus. Liberalism – tänapäeval tuleb seda eriti meeles pidada – on ülim suurmeelsus; see on õigus, mille enamus loovutab vähemusele, väljendades nõnda kõige õilsamat mõtet, mis planeedil eales kõlanud. See kuulutab otsust elada koos vaenlasega; veelgi enam: elada koos nõrga vaenlasega. Inimsool oli üpris vähe tõenäosust jõuda nii ilusa, nii paradoksaalse, nii elegantse, nii peadpööritava, nii loodusvastase ideeni. Elada koos vaenlasega! Valitseda koos opositsiooniga!”

Briljantselt öeldud. Siin on korraga nii idealismi kui realismi. Realistlikkus peitub siin ühes üliolulises täpsustuses, selles, et see vaenlane on nõrk. Mõttetu on ülekutse elada koos tugeva vaenlasega (nagu oleks mingit võimalust tugeva vaenlasega midagi muud teha!) või manitseda eestlast, et see ei kipuks (v)allutama Venemaad.

Ideede kodu ja mõjuagent on aju. Tihti kasutatakse ideelise mõjutamise kirjeldamiseks kujundit „ajupesu”. See on ses mõttes eksitav metafoor, et ülehindab mõistuslikkuse osatähtsust inimese käitumises. Täpsem – aga kaugeltki mitte täpne! – oleks öelda, et aju ei saa pesta, pigem saab aju saab välja lülitada või sellest mööda minna. Üsna tõhus viis on selleks tempo üles kruvimine. Näiteks kui kaubanduskeskused tahavad tööstuslikes kogustes mõttetut tavaari maha müüa, siis ei korralda nad ostjate motiveerimiseks retoorilist tulevärki ega palka väitlejaid, vaid korraldavad kampaaniaid, mis sugereerivad kõrgendatud tempot st igasugused osturallid ja –möllud. „Ära mõtle! Osta!” Sama protsess toimub netikommentaariumis, miska oleks ehk üks tõhusamaid viise nende intellektuaalse taseme tõstmiseks panna kommenteerimisele viiteaeg – saadad kommenteerimisnõude ja programm laseb sul seejärel poole tunni pärast kommenteerida. See tõmbab spontaansed purtsatused alla (ja trollib trolle). Kiirsüvenemine on mõisteline vastuolu. Mõistuse mõjulepääs vajab aega ja turvalisust.

Üks peamisi looduslikku ehk evolutsioonilist päritolu signaale ajanappusele on hirm. See pole juhus, et kõiksugused demokraatiavaenulikud tendentsid sisaldavad oma sõnalises tähistuses „–foobia” järelliidet, hirmu tähistajat. Turvalises ühiskonnas fašistlikud ideed ei nakka. Kui igas linnaosas võib turvaliselt jalutada, kui igaüks võib olla kindel, et ta mõtte- ja väljendusvabadus ei ole piiratud, et ta võib hirmuta välja öelda oma veendumusi, siis võivad koraanid ja meinkampfid vedeleda igal lauanurgal. Kodanikujulgus on üks olulisimaid demokraatlikke voorusi. Diktatuurid on hirmuühiskonnad ja demokraatia vaenlased saavad võimule hirmutades. Saidki.

--------------

Viidatud Leszek Kołakowski essee pärineb kogumikust „Miniloenguid maksiprobleemidest” (tlk Hendrik Lindepuu, Laiuse 2007)
Viidatud Iivi-Anna Masso arvamuslugu „Rahvuslus kui süüdistus” ilmus „Diplomaatias” nr 91, märts, 2011. Netis: http://www.diplomaatia.ee/artikkel/rahvuslus-kui-suudistus/