Liberaalne demokraatia vs sipelgapesa ehk Moraali lohutav debiilsus

Hiljuti näidati ETVs väga head film - Ecopolis China, Soome 2013

Üks huvitavaid aspekte on seal see, et seal tuleb filmiliku visuaalsusega välja üks kummitus, mis käib ikka mööda maailma – sipelgapesa kui ideaalühiskond. Ja selle konkurents sellega, mida võiks laias laastus nimetada liberaalseks demokraatiaks.

Film algab sellega, kuidas valge habemega professor – kes võiks veel paremini sobida õhtumaise mõtte esinduskujuks! (andke õiguslased andeks, aga muud laadi tegelased on ajaloolõikeliselt tugevas vähemuses). Valge habemega, leebe ja rahulik professor teatab, et meil on maailma

Foto pärit siit

päästmisega kiire. Ta hääl on väsinud. Ta on palju aastaid aktiivselt tegutsenud ja NB! ta pole tegutsenud mitte mingi tülika „puukallistajana” kuskil tippkohtumise akna taga skandeerides, vaid kõik need aastad  on tal olnud juurdepääs ja audients kõrgemate võimuinstitutsioonide juures.
(Ta on oleks nagu Kaupo Vipp, kelle puhul poliitikud on Andres Tarandi nõu kuulda võtnud.)

Ivan Krastev on toredasti öelnud:
” Tõtt-öelda ei ole demokraatia kunagi kuigi hiilgavalt toime tulnud inimeste vigade ärahoidmisega. Ometigi on ta institutsionaalsel, psühholoogilisel ja intellektuaalsel tasandil tulnud hiilgavalt toime sellega, et on muutnud inimestele nende vigade parandamise kergemaks. Demokraatlik ühiskond on olemuselt ennast korrigeeriv ühiskond. Ta laseb oma kodanikel nende kollektiivse kogemuse põhjal tegutseda ning seda kogemust mõtestada. Seega pole juhuslik, et demokraatlikud konstitutsioonid ei kujuta endast põhiolemuselt muud kui juhtnööre, kuidas vältida kõige hiljutisemat katastroofi. Kui lugeda näiteks Saksa põhiseadust, siis on selge, et tegu on käsiraamatuga, kuidas tagada, et tulevane Adolf Hitler ei tuleks Saksamaal enam demokraatlikul teel võimule.”

Teadagi: kindralid valmistuvad eelmiseks, mitte tulevaks sõjaks. Klapib. Eelmiste ühiskondlike kataklüsmide lõhnagi suhtes ollakse vähemalt suures plaanis üliallergilised (vastavaid algatus-ideid muidugi leidub, sest suurtes rahvahulkades on küllaga neid, kes tahavad korrata vanu vigu. See on üks selline konservatiivsuse vorm).  Nii f- kui k-sõna ei taha mainidagi, diskussioon karjutakse surnuks.

Zhang Yue on hoopis teise suhtumisega. Filmipildis tuleb ka see kenasti välja: energiline, kärsitu, elavaloomuline ja noor, tõeline tegudeinimene. Ja kohe saadab pikalt idee, et asi peaks algama rohujuuretasandilt. Põhjendus

Foto pärit siit

on küllalt adekvaatne: tavalisel töötaval inimesel polegi aega ja võimalusi, et end kurssi viia ja samuti pole nii palju ressursse, et omagi ellu hoobilt muudatus tuua, saati globaalsel tasandil.
Samuti puudutab ta muretult õhtumaist ülitabu – sündivuse riiklikku reguleerimist. Veel üks „eelmine viga”, mis istub demokraatliku süsteemi immuunsüsteemis.

Kui mult ühes sotsiaalmeediavestluses küsiti, mida arvan moraalist, vastasin kiiresti, et globaalprobleemidest rääkimisel on see rohkem risuks jalus. Lause, mis on hõlpsasti kontekstist rebitav, sestap tsiteerin rahvaliku armastuse kaitse all olevat Valdur Mikitat:
” Inimteadvus ei suuda lihtsalt opereerida selliste mõistetega nagu inimkond, maakera või globaalne katastroof – need mõisted väljuvad inimese jaoks tajutava ettekujutuse piiridest.
Väga otsekoheselt öeldes ei ole tsiviliseeritud inimese jaoks suurt vahet, kas teisel pool riigipiiri elavad inimesed või tarakanid ja kas pärast teda tuleb tulekahju või veeuputus.

Vastuolu tuleneb sellest, et evolutsioon ei ole sundinud inimest «suurelt» mõtlema. Evolutsioonis on osutunud kasulikuks hõimusisene koostöö, kuid mitte koostöö eri hõimude vahel.

Ajaloos on alati olnud kõige turvalisem võõrale igaks juhuks nuiaga pähe valada. Inimesel puudub globaalne mõtlemine ning inimkultuuri kõige haavatavam külg on see, et tegelikult ei ole tsivilisatsioon sünnitanud inimkonda.

Seetõttu tundub avarii Tallinna-Tartu maanteel alati palju hirmsam kui genotsiid teispool maakera või ebamäärane hoiatus terve maailma kokkuvarisemisest.
”
Järgmine puudus: moraal on juba selline, et opereerib eelkõige oma-võõras KIIReristusega (näiteks, mis valu see on kiirelt ära tunda, kas sulle jalutab vastu mees või naine?), nahavärvus on ka kiirelt tuvastatav oma-võõras liigitus-alus ja siis mõistagi seksi- ja söögitabud.
Seevastu arusaam, et planeet võiks pöördumatult tuksi minna, on ideeline nähtus, matemaatiliste ekstrapolatsioonidest ja muust, mis ei ole kuidagi kergesti omaks võetav või mõistetav st see pole kuidagi instinktiivne ega kogemuslik.
Olgu abordivastased või suurfarmivastased – kõige suuremat ühiskondlikku resonantsi tekitavad nad nii, kui võimaldavad teatud asju  meeleliselt tajuda (visuaalse taju reprodutseerimine on tehniliselt kõige lihtsam).

Järgmine suur probleem moraaliga on see, et see töötab süü- ja lepituse skeemil, tähendab, selle aluseks justkui oleks maksiim: „Kui miski ei toimi positiivselt või ootuspäraselt, siis on see solvunud”.

 Saak ikaldub-> järelikult on põld mu peale solvunud->tuleb otsida lepitust. Üks tore vihmatants või nirgiohverdus ehk? (Põllu ega vastasoo soovide lugemisel ei ole inimliik kunagi suurt terasust üles näidanud. Aga Roheline revolutsioon oli siiski edukam kui seksrevolutsioon).

 Kujudlikult: „Mäh, meri ei anna enam saaki nagu vanasti? Toobi head koduõlut talle küll meeleheaks ohverdasin, järelikult on miski Korda rikkunud. Lähen teen eidele nabaalust kõdi nagu kord ette näeb ja siis ehk Taevaisa leebub taas. Kui see ka ei aita, siis ajame küla kokku ja viskame kõige kahtlasema tegelase Mustjala pangalt alla”.

(Igaks juhuks kordan üle, et nendest keeldudest ja tabudest üle astumised aitavad sama vähe.)

Pisut antropotsentrilisemaks evolutsioneerudes (st animismist kaugenedes st kui metsa ja põldu ei peeta enam suhtlusvääriliseks) muutub moraali loogika umbes järgmineks: „Kui miski ei toimi positiivselt või ootuspäraselt, siis on süüdi mõni inimene või inimgrupp”.  See loogika raiub kategooriliselt: õnnetusi ei juhtu!
Tänapäeval väljendatakse seda vormis „Kes vastutab?”
(Eredamad näited, mis hetkel meenuvad on metroloogi süüdistamine Pärnu üleujutuse aeg ja lasteaiakasvatajate demoniseerimine ühe lapse hukkumise korral).
Maailma suuradministraatori roll antakse riigile ja iga õnnetustüübi kohta peab olema vastav institutsioon ja seega ka ametnik, „kes vastutab”. Kuidas vastutab? No teeb näiteks tagasiastumisrituaali, vastutuse a la Viiol vms

Siit hakkab nähtub moraali järgmine suurmiinus: moraal annab üldiselt instrumentaalselt debiilseid käitumisjuhiseid (õigluse huvides tuleks märkida, et see-eest annab ta neid väga kiirelt ja kiirus on ju ometi väärt hüve, eriti klikimeedia ajastul).

Eriti selgelt nähtub see siis, kui Korrast hälbija ongi väga selgelt ja üheselt tuvastatav nt liiklusretsidevist, loomapiinaja, pedofiil, narkomaan. Siis tulbid moralistid võistlevadki sellega, kes suudad karmima karistuse (et mitte öelda lintšimisviisi) välja mõelda.
Hammurapi seadused on kindlasti üldise moraaliga paremas kooskõlas kui näiteks see: „Juuraprofessor: asugem narkootikumide legaliseerimise teele”.

Võib lihtsustada: süüdlane on tegija ehk põhjustaja, millel on moraalne mõõde (süü).

See, mida austatud professor ülal tegi, on üks esmavõtteid, millega moraali instrumentaalset debiilsust üritatakse vähendada st ta hakkas lahti harutama põhjuslikke seoseid.
Sellel menetlusel on palju kaheldamatuid voorusi, näiteks probleemide reaalse lahendamise tõenäosuse kasv, aga ka selline ambivalentne nähtus nagu süü hajumine. (Reaalse lahendamise võimalikkuse kasvatamine vähendab rituaalse ehk psühholoogilise lahenduse võimalikkust).
Teravalt tõi selle problemaatika välja Dostojevski, tema põranda-alune kannatas just selle käes, et süü hajus ta liiga arenenud mõistuse käes. Mehe vitaalsus langes, ta istus oma urkas („põranda all”) ja suutis ainult hambaid kiristada ja eluterved otsemõtlejad, kes olid õnnistatud võimetusega näha teisegi astme põhjuseid, rääkimata kaugematest seostest, ajasid teda närvi (just ja ainult närvi, sest ta ei suutnud leiutada neile süüd, mille eest neid nuhelda).
Sama probleem kirjutati ehk põhjalikumalt lahti Ivan Karamazovi kujus, aga võiks mainida Albert Camus’d, kelle kuulsaim essee tegeleb muuhulgas õige sarnase probleemiga – suutmatusega leida süüd. Võiks sõnastada isegi teravamalt: kas süüta elu väärib elamise vaeva?
Lühidalt: süü kadumisega kaob ka maailmast ka suurim moraalne rõõm, millest põrmlane ses karmis elus lohutust leidnud. Lohutust ja kinnitust, et Kord, mida praegu küll pole suudetakse (taas)luua. See lootus ja lohutus kaigub muidugi karistatava süüdlase karjeis. Süüdlase kannatustest ammutatakse suurt jõudu.
Kui saatanlik intellekt polnud oma kurja valgust kuigi palju maailma heitnud, siis lohutas surnukspiinatava lamba koringi, aga mõelge kui palju lohutaks tänapäeval see traditsiooniline menetlus, et võtaks ühe musta lamba, seoks talle karvadesse paberirullid kõige nende nimedega, kes mõne ratturi surnuks sõitnud, ja kihutaks siis selle loomakese kõrbesse surema?

Patuoina traditsioon on ka mõistuse valgusel muutunud korraga võikaks ja haledaks.

Olen ka varem öelnud, et süüdistusvõime on üks elujõu mõõtmeid. Ja ses suhtes kõik funktsioneerib. Kuidagi ei saa kurta, et meie ühiskond kannatab süüdistusvõime hääbumise all. Ja nagu vana Lotmani teooriate kinnituseks: vanad kihistused ei kao, lihtsalt uued lisanduvad.

Ses mõttes võib Voltaire’i eluõhtu tõdemust „Me jätame selle maailma maha niisama rumalana ja niisama kurjana, nagu me ta siia ilma tulles eest leidsime” tõlgendada optimismina inimese elujõusse.

(Kurjuse ja rumaluse vastu võitlemine on korraga kangelaslik ja argpükslik – kangelaslik, sest võitled palju tugevama vastasega, argpükslik, sest pole mingit ohtu kanda võitjavastutust.)

*

Ja ega inimõiguste nimeline puuslik parem pole. Sellelegi omistatakse tihti mingit müstilist väge. Üks probleem on selles, et inimõiguste rikkuja peaks olema süüdlane (olgu inimene või inimlik institutsioon). See on kena poliitiline meede mõnede mineviku vigade ära hoidmiseks.
Võin anda ka kena humanistlik-sotsialistliku valemi kogu inimkonnale elutingimuste tagamiseks ja vaesuse kaotamiseks: absoluutselt kõik inimesed hävitavad ära oma päritolu ja isikut tõendavad dokumendid ning putkavad ühe riigipiiri võrra läände. See globaalne nihe tagab kõigile inimõiguste järgi normaalsed elutingimused.

Piltlikult: Aga kui Maa sooritab massimõrva?
Teisisõnu: see inimõigustekontseptsioon on üks inimliku vastutus-usu vorme. Selle, kus Maailma Suuradministraatori roll antakse riigile või riikide ühendusele ja iga õnnetustüübi kohta peab olema vastav institutsioon ja seega ka ametnik, „kes vastutab”. No näiteks, kui NordStreamiga peaks midagi juhtuma ja Läänemeri muutuks elutuks, siis mõni ametnik astuks tagasi, mõni tegelane pandaks ehk istuma vms.
Milline lohutus!

Vast nii lolli lugejat pole, kes loeks siit välja, et inimõigused solvasid Maad ja nüüd tuleb lepituseks inimõigusi rikkuma hakata. Gaiaga otsitakse lepitust üldiselt positiivsemas mõttes (ja radikaalsemad ökofašistid ei võitle inimõiguste kui selliste vastu, vaid ontliku jahimehe loogikaga – liigi populatsiooni tervise huvides tuleb selle arvukust piirata).

Üldiselt arvan, et praegu on inimõiguste kõrgaeg. Inimõigustele mõeldes tuleb silme ette kujutluspilt Ivan Karamazovist, kes sõitis Euroopasse kui kalmistule, „et põlvitada ja niisutada oma pisaratega kõige armsamaid kive”.

Claude Levi-Strauss tüdines põhjalikult rituaalist „hea tahte perioodiline deklareerimine” samuti selle instrumentaalse debiilsuse tõttu (instrumentaalne debiilsus ei pea kuidagi otseselt vastik olema nagu looma veristamine vms, see võib olla midagi nii armast ja süütut, et ei taha selle instrumentaalsele debiilsusele osutadagi, grupipalvusest heategevusjooksuni või vihmametsade nimel seksimiseni (sic!)):
” Niisiis ähvardab inimkonda kaks ohtu, mille ulatusest etnoloog ja bioloog ühtviisi aru saavad. Olles veendunud, et kultuuriline ja orgaaniline evolutsioon käivad käsikäes, teavad nad, et minevikku naasta küll ei saa, kuid samuti on nad teadlikud sellest, et rajale, millel inimene praegu sammub, koguneb selliseid pingeid, et rassiviha on veel üpris mahe pildike ägedast sallimatusest, mis võib juba homme maad võtta, ilma et ettekäändeks oleks vaja tuua rahvuslikke eripärasid. Et tänaseid, samuti aga lähitulevikus tekkida võivaid veelgi kardetavamaid ohtusid ohjeldada, peame mõistma, et nende põhjused on palju sügavamal kui lihtsalt teadmatuses ja eelarvamustes: me saame oma lootuse panna ainult ajaloolistele muutustele, mida on veelgi raskem esile kutsuda kui edasiminekut ideede arenguteel”.

Thomas Manni "Võlumäes" põrkuvad kaks maailmapilti. Ühte esindab Settembrini, humanist, kes töötab kannatuste sotsioloogia kallal (üritab kaardistada kõigi kannatuste põhjused, et need kaotada), teaduseusku optimist, intelligentne versioon praegugi levinud usust, et termofusiooniga varustatud 3D-printer suudab kohe-kohe uue planeedi printida. Tema oponent on katoliiklane Naphta, kelle kohta on õigusega öeldud, et ta on ebasümpaatsem, kuid tihti veenvam. Kui kannatusi kaotada ei saa... tuleb tagasi anda süü, sest süüdlase kannatusi on lausa kosutav tunnistada.
Igatahes Zhang Yue keeras Settembrini ja Naphta maailmapiltide pingeväljas skaala umbes siia:

Broad employees (here lining up for a morning briefing) have to memorize the chairman’s advice on everything from brushing teeth to having kids.
Photo: Noah Sheldon