17. juuni 2015

Inimväärtused Vahemeres


Migratsiooniekspert Uku Särekanno pealkirjastab oma blogipostituse retooriliselt:
Kas Eesti riik saab lubada 30 000 laipa Vahemeres?

a) RAHANDUSMINISTER: Vabalt! See ei lähe meile sentigi maksma, laibad on biolagunevad. Võime lubada endale ka miljon laipa Vahemeres!
b) INIMÕIGUSLANE: Mitte mingil juhul! Üks hukkunugi on liiga palju. Iga inimene on väärtus! Me ei saa lubada endale käed rüpes istumist.

Konks on selles, et niipea kui nõustuda inimõiguslasega, siis järgmisena pöördutakse ikkagi rahandusministri poole ja küsimus transformeerub ümber: mitme laiba tekkimise ärahoidmist me saame endale lubada (ja mille arvelt)?
Teisisõnu, rahaüleseid väärtusi saab praktiliselt kaitsta ainult rahaga. Kas need siis üldse on rahaülesed? De facto ei.


Väide „Inimene on väärtus” tuleks analüütilise selguse huvides lüüa kaheks:

väärtus A: inimesel on instrumentaalne väärtus, ta on tootlik, ühiskonna jõukusesse ja elujõusse panustaja.

väärtus B: inimesel on metafüüsiline väärtus, tema elu ja heaolu on kõrgeim väärtus, mille nimel tegutseda.

Arusaamatused tulevad tihti sisse sellest, et esimene ei kehti kohe kuidagi iga isendi kohta, see on maine fakt, mida mingi deklaratsiooniga ei loo. Ja teise tagamiseks kõigile peab olema piisavalt esimesi.
Näiteks tuntud sotsiaaldemokraatlik slogan „Me oleme nii kehvas seisus, et ei saa endale lubada mitte ühegi inimese kaotamist” muutub selgeks lolluseks, seda mõelda väärtuse A raames st majanduslikut. Mida arvaksime firmajuhist, kes teataks, et firma on majanduslikult nii kehvas seisus, et ta peab kümme küünega ka kõige hullemast looderdajast ja joodiktöötajast kinni  hoidma? (tegelikult hakkab ta ju... koond... brh!)
Ja riigil ON firma-mõõde (vt Kreeka)

Et EKRE&Pojad siinkohal ülbeks ei läheks, siis rõhutan, et „igal eestlasel on väärtus” on variandi B, mitte variandi A modifikatsioon. Olukord võib vabalt kujuneda selliseks, et me ei saa endale eestlust lubada. I’m sorry! Мне жаль!

Aastal 1905 kirjutas George Herbert Shaw, et „üldine austus raha vastu on meie tsivilisatsiooni ainuke lootusrikas tõsiasi“, sest „raha ja elu on lahutamatud“, lühimalt: „Raha on elu“.

Oswald Spengleri järgi oleme jõudnud tsivilisatsiooni, see tähendab arenguastmele, „kus traditsioon ja isiksus on kaotanud oma vahetu kehtivuse ja iga idee tuleb kõigepealt rahasse ümber mõelda, et seda teoks teha. Algul oldi rikas tänu sellele, et oldi võimas. Nüüd ollakse võimas tänu sellele, et omatakse raha. Alles raha tõstab vaimu troonile. Demokraatia on raha ja poliitilise võimu täielik võrdsustumine.”


Alles raha tõstab võimu troonile. Ainult rahandusminister saab anda inimõiguslasele võimu.
Aga rahandusminister on teadagi Exeli-mees. Ja Exelit mõnitada tähendab tegelikult matemaatikat mõnitada.
Aga maine elu, elu ilmalikus mõttes allub matemaatikale. Võiks isegi öelda, et matemaatika on selle maailma seadusandja.


Tsiteerime nüüd igasse inimesse taandumatu väärtuse postuleerinud Jeesust: ”Minu riik ei ole sellest maailmast”.
Ja seda taandumatut väärtust ei kahjusta uppumine Vahemeres kohe mitte kuidagi (seda kahjustab... no küsige Varro Vooglaiult).

Igatahes kristlik käitumine oleks selge. Tuleks võtta otsesõnu hädakarjet S.O.S. – Save Our Souls, päästke meie hinged. Mõistliku hulga kaplanite, pappide ja preestrite appi saatmisega oleks küllap nõus isegi rahandusminister.



1 kommentaar:

  1. See rahajutt nüüd sõna sõnalt päris õige ei ole riigi tasandil. Pigem tuleks arvestada ressurssidega, mis mõne tuhande/miljoni immigrandi ülalpidamiseks kuluvad ja sealt reaalsed järeldused teha. Kui EL annaks meile piisavalt raha, et 10 miljoni immigrandiga tegeleda, siis ilmselt jääksime ikkagi hätta. See on see häda nende Exeli tabelitega ja sellega, kui riiki vaadeldakse firmana. Firma võib tõepoolest loodrist või huligaanist lahti saada (ja mitte ainult neist), riik seda ikka teha ei saa.

    VastaKustuta