Humanismil oleks aeg surra. Garrett Hardin 100

Täna, 21. aprillil 2015, oleks saja aastaseks saanud Garrett Hardin. Tasub meenutada.

1968. aastal juhtus Euroopas palju piinlikku, aga tema avaldas ajakirjas "Science" essee "Ühisvara tragöödia".

Eero Janson MTÜst Eesti pagulasabi kirjutab täna: „Poolteist aastat tagasi, kui 2013. aasta oktoobris leidis aset üle 360 hukkunuga Lampedusa tragöödia, oli Euroopa tõepoolest raevus. Nüüd Liibüa ranniku lähedal ümber läinud põgenikepaat, mille pardal oli üle 700 hinge, on aga tunnistus EL-i hoopis kalgimaks muutunud poliitikast, mis eelistab piiride valvamist inimeste päästmisele.”

Garrett Hardinil ilmus aastal 1974 essee „Päästepaadieetika: vaeste aitamise vastu”.

Oletagem korraks, et pärast kohutavat laevaõnnetust leiate end koos väikese rühma ellujäänutega keset ookeani päästepaadist. Teie ümber vees on veel sajad ellujäänud, kes anuvad, et neid paati lastaks. Kui aga liiga palju veel ellujäänuid paati lasta, siis läheb see põhja ja hukkuvad kõik. Palju lasta veel paati? Ja kuidas valida, kes?

Kujutage nüüd ette, et see päästepaat on planeet Maa ja paadis on nö rikkad riigid...

Robert Arp resümeerib: „Päästepaadieetika kohaselt ei ole inimesed sünnilt ega tegudelt võrdsed. Mõne elu on väärt rohkem kui mõne teise oma ja kõigile ühtemoodi elamisvõimalust pakkudes ei ole tagajärjeks muud kui kiirem lõpp kõigi jaoks”.

Humanistlik reaktsioon probleemile on ühene: sellist dilemmat ei saa olla, sest ei tohi olla, sest see on sügavalt ebaeetiline!

Kraad viisakam humanist tagurdab skeptitsismi, mis on probleemieituse pisut intelligentsem versioon – „Pole piisavalt tõsikindlaid andmeid, et olla kindel, et Maa ei suuda toita praegust 7,3 miljardit ja rohkemat inimest aegade lõpuni!”
Teine probleemieituse versioon on samuti humanismile omane: tema jumalus Inimmõistus aitab, kindlasti aitab! „Ega kiviaeg lõppenud kivide otsalõppemise pärast!” jms.

Palju segadust tekitab mõiste „inimese väärtus”. Nii humanist kui, ütleme, ilmalik posthumanist võivad kenasti nõustuda, et inimelust suuremat väärtust pole, ent ilmalik posthumanist eelistab metafüüsilisele postulaadile – mis tõesti ei võta ruumi ega maad ega oli mingi arvulise piirväärtusega – maiseid parameetreid.

Analoogne on asi inimõigustega. Sümpaatne sotsiaalne instrument, ei vaidle, aga vatte on teisel na vähevõitu. Täpsemalt, polegi. 

Äsja jõudis raamatupoodidesse Chares Darwini suurteose „Inimese põlvnemine” eestindus. Kõnekas on üks joonealune märkus tõlkija eessõnas:
”Veel aastat kuuskümmend tagasi püsis üldine eelarvamus, et inimese ja temast madalamate elusolendite vahel eksisteerib mingi sügav vaimne lõhe või oluline kvalitatiivne erinevus”.

Et vältida õlemehikese punumise süüdistust, võtan humanismi määratluse Vikipeediast:

Kaasaja filosoofias vaadeldakse humanismi kui optimistlikku maailmavaadet inimkonna tuleviku suhtes, uskudes täiustumisse, tarkusesse, sõprusesse, armastusse, sallivusse. Humanism sisaldab veendumust, et praegune elu on ainus, mis meil on. 20. sajandi humanism põhines agnostitsismil ja ateismil. Humanistid peavad inimmõistust elu juhtivaks jõuks. Humanistid soovivad ühiskonda vabastada religioossetest uskumustest, mis nende arvates pidurdavad inimarengut.

Humanism vastandub:

a) arusaamale, et ekisteerib kõrgem jõud (nt jumal, suur energiaallikas), millest inimkond sõltub;

b) seisukohale, et inimene on üksnes osake loodusest ning uuritav loodusteaduse meetoditega nagu kõik muugi looduses.

Küllap natuke targem humanist täpsustab, et olgu-olgu, sõltume küll ühest suurest energiaallikast (Päike), aga Inimmõistus hoiab teda päitseist. Või, noh, vähemasti kohe hakkab hoidma!

Olen ise ikka öelnud, et tulevik on puna-roheline, muud pääsu pole. See on parim variant. Teised variandid on must-, pruun- vms rohelised.
Häda on aga selles, et see punane ehk sotsiaaldemokraatlik ideoloogia on reeglina sügavalt humanistlik. Ja seda just ontoloogilisel tasandil. Vahel on tunne, et nad tõemeeli usuvad, et „hoolimises on jõud”. Et kui sa ikka ilgelt hoolid ja armastad ja üliempaatiline ja võrdõiguslik oled, siis toidadki kahe kala ja viie leivaga tuhanded inimesed.

Humanistlikule ontoloogiale vett peale tõmmates ei jaata aga ma nende argipoliitilist suurkonkurenti, neid, kes sarnaseid jumalikke kvaliteete Turule omistavad.

Ammugi ei kiida ma takka humanimi eelastele, neile, kes arvavad, et maailma käekäik on otsesõltuvuses Inimese seksuaalmoraalist.
(Taas rõhutan: seksuaalpurismi ökoloogilisest tühisusest ei järeldu kuidagi, et selle eitus või vastand oleks kuidagi relevantne, ei, homoklubi väärib ses aspektis sama palju tähelepanu kui kirik st üldse mitte).

Nö „rohelise sotsialismi” eetiline alus võiks lähtuda äratundmisest, et praeguse tehnoloogilise taseme juures on töö antropoloogiline osakaal nii tühine, et selle saaduste kuhjamine mingi vähemuse kätte pole eriti õigustatud. Loteriis ei ole teps igaüks oma õnne sepp.

Kas posthumanistlik vaade on pigem konservatiivne või liberaalne?

Mõlemat ja ei kumbagi.

Võiks öelda, et liberaalne, sest patu mõiste kipub muutuma mis tahes kontekstis anakronistlikuks (kätte on jõudnud aeg, mil „Teadus ütleb, et pole pattu ja pole süüd, on ainult näljased”) ning paljud traditsioonid, mis väga kaua on olnud positiivse sisuga, saavad lausa vastupidise märgi enda ette.

Eriti nn „elukultuur” katoliiklikus mõttes. Elukultuur katoliiklikus mõttes tähendab iga inimelu pidamist pühaks (st abordikeeld, eutanaasiakeeld jms). On arusaadav, et üsna hilise ajani see oligi väga vooruslik ja mõistlik moraal. Väga rasketes oludes ja nappide vahendite juures on see ainuõige strateegia – kõik ressurss säilimisele. Ent ühenduses loodusteadustega annab nii katoliiklik elukultuur kui humanism päris hukatusliku koosluse – demograafilise plahvatuse.

Väetile sobib tõepoolest elumotoks „Kõik ressurss (oma liigi) eluhoidmisele ja paljunemisele!”, aga loodusteadustega väestatule see enam ei sobi teps.

Ema Teresale omistatakse pea 100 000 elupäästmist. Fritz Haberi ja Carl Boschi nimed nii ikoonilised pole – nende välja töötatud sünteetiliste väetiste arvele kirjutatakse ca kolme miljardi näljasurma ära hoidmine. Landsteiner ja Lewinsohn (veregrupid ja –ülekanne), Edward Jenner (rõugevaktsiin), Norman Borlaug (Roheline revolutsioon) jne – kõigile neile inkrimineeritakse sadade miljonite suurusjärgus elupäästmisi.

Konservatiivne maailmavaate esindajad on tihti öelnud, et nende konservatiivus tuleb sellest, et nad arvestavad ka surnutega. See on inimesele omane – pidada mälestust pühaks. Ses mõttes on posthumanistlik rohelus lausa antikonservatiivne – see proovib arvestada veel mitte sündinutega, et ka tuleviku inimestel oleks koht, kus olla. Mitte kunagi elanute pärast ei tule praeguseid mõnusid koomale tõmmata, vaid kunagi elama hakkavate pärast.

Teisalt tasub meenutada Kalevi Kulli elegantset sõnastust:
”Rohelist maailmavaadet saab määratleda konservatiivse maailmavaatena. Konservatiivne tähendab elamist igavese järgi. Kristluse väärtused on inimese väärtused. Roheline maailmavaade näeb inimest tervikuna tema ökosysteemis. Ökosysteemide väärtused on kestvamad, igavesemad – tähendab, roheline vaade on veelgi konservatiivsem”.

Tõesti, mingid tuumikperekondlaslikud tuulelipud tulevad oma aastatuhandetega keksima! Katsugu enne ikka püsiväärtused paika saada! Võib alustada näiteks hiljuti ilmunud David R. Montgomery raamatust „Muld. Tsivilisatsioonide hävig”.

Nii nagu inimkonna kasv nii ka majanduse kasv hävitab enda,

Vt ka Garrett Hardin „The Tragedy of the Commons”

P.S.  Loe ka seda: "Säästev areng - demokraatia suutmatus iseennast amputeerida"

Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress” 01.04.2014

Kirjutatud umbes kaks nädalat varem (kui teemad olid tulisemad). Ja algselt oli rõhuasetus pisut teine, nimelt rohkem seesmise ja välimise seletuse gradatsioonile, tähendab sellele, mil määral lähtuda hinnagutes tulemusele ja mil määral tahtele-kavatsusele. Nt kas vihaõhutaja häbiväärset tiitlit väärib pigeb see, kes plaanib kurja (õnnestugu see või mitte), või see, kelle tegude tagajärjeks on viha (olgu ta ajendid kuitahes õilsad).
Aga kirjutamise käigus sai juba sissejuhatusega maht otsa, nii et tulemuse sisugi sai üsna teine.

Lehest jäi välja selline pealkiri ja alguslõik:

Pruuni idatuule ja roosa läänetuule pealne maa

Biheiviorismiks kutsutakse sellist üldhoiakut, mis vaadeldavale asjale seesmist subjektsust ei omista. Näiteks lähenetakse puhtloodusteaduslikult ning püütakse leida seaduspärasid sisendi ja väljundi, stiimuli ja reaktsiooni vahel. Puud tuntakse tema viljadest. Mõju ja tagajärg ongi olemus.

Vähemasti inimesele pole õhtumaises kultuuris kombeks sellise lihtsustusega läheneda. Inimese puhul ei lähtuta ainult tema tegevuse mõjust ja tagajärgedest, vaid püütakse aimata ka kavatsusi ning vähemasti moraalne hinnang teole antaksegi just kavatsustest mitte tagajärgedest lähtuvalt. Biheivioristlikult vaadates pole tahtmatul tapmisel ja mõrval vahet, sest tagajärg on ju üks.  Moraalsest ja ka juriidilisest aspektist lähtuvalt on ikka vahe küll ja väga suur.

Saada supereurooplaseks, aga jääda eestlaseks

Olla inimene – see tähendab eelkõige olla tahteliselt autonoomne ja seega ka süüdiv. Umbes nõnda mõistab seda Õhtumaades domineeriv maailmavaade –  ilmalikustunud kristlus, müüdiline kompleks, millele toetuvad nii inimõigused kui ka euroopalikeks nimetatud väärtused, mille kuulutamisest ei väsita. Ühtekokku võiks seda nimetada ka inimsuse religiooniks.

Selle järgi on kõik inimesed võrdsed just oma tahtelises autonoomias ja süüdivuses. Karjast praagitakse välja need, kel pole süüdivust, tähendab, see väike käputäis, kelle puhul psühhiaater nukralt pead vangutab. Need vaimuhaiged isendid raskematel juhtudel isoleeritakse teistest ja neil pole samu õigusi, nad ei käi valimas ja nende üle kohut ei mõisteta.

Süüdivus on inimesele fundamentaalselt olemuslik. Kõik muud omadused on teisejärgulised ja ei tule arvesse. Ja mitte lihtsalt ei tule arvesse, vaid neid on moraalselt lubamatu arvesse võtta. Pole oluline, kas keegi on loll või tark, millist jumalat kummardab, mida usub, mis rahvusest, rassist, soost või seksuaalsusest ta on. Tähtis on ainult teovõimelisus (juriidilises mõttes), süüdivus, tahteline autonoomia.

Biheivioristliku hoiakuga kahekümnendale sajandile vaadates võib öelda, et kommunism oli räigelt kuritegelikum ideoloogia kui natsism, sest ohvreid oli vähemalt suurusjärgu võrra rohkem.
Aga kultuuriruumis, kus domineerib inimsuse religioon, neid isegi ei võrdsustata. Sest natsid saatsid korda pühaduseteotuse just inimsuse religiooni vastu: nad dehumaniseerisid ühe inimrühma. Juutidele ja mustlastele ei omistatud seesmisust, nad määrati objekti staatusesse. Inimsuse kandjaid koheldi kui midagi, mis ei kanna inimsust. See on inimsusevastane kuritegu par excellence.

Kommunistlik režiim aga inimsust ei teotanud, vaid sooritas „kõigest” sadakond miljonit mõrva.

Aforistlikult sõnastatuna: natslik režiim oli inimsusevastane kuritegu, kommunistlik režiim oli pelgalt väga paljude inimeste vastane kuritegu. Ka holokausti pidamine teiste massimõrvade ja genotsiididega kõrvutamatuks näitab kuivõrd metafüüsiline (et mitte öelda religioosne) on ilmalik õhtumaalane ka tänapäeval.

Veel üks oluline aspekt on see, et kommunistlik ideoloogia on inimsuse religiooni lähisugulane, selle barbaarsuseni kärsitu versioon. Need, kes tajuvad praegu läänest ägedalt peale tulevaid väärtusi ängistavalt ja rõhuvalt, kasutavadki tihti nende määratlemiseks „kultuurimarksismi” mõistet. See on üsna täpne nimetus. Loomulikult ei saa iga suvaline ideoloogia hakata ulatuslikult levima. See peab olema psühholoogiliselt sobiv ja mingis väga üldises mõttes resoneeruma mõne inimloomuse aspektiga. Kui kahte vastanduvat suurt tendentsi võimalikult mittebiheivioristlikult käsitleda - ehk siis üritada mõista nende sisemisi ajendeid - võib öelda, et sotsiaalses aspektis inimsuse religioon absolutiseerib ligimesearmastust, vähem pidulikult - sõprust. See tähendab positiivset hoiakut, mis ületab kõik muud lahterdusprintsiibid inimeste vahel. Inimsuse religiooni teostumatu unistus on kujutelm kogu inimkonda ühendavast sõprusest.

Fašismi-natsismi sotsiaalne aspekt absolutiseerib seevastu veresideme, tähendab, omade ja võõraste vahel selget eristust tegeva ja rõhutava ühtekuuluvustunde. See lahjeneb seda enam, mida kaugemale jõutakse oma elementaarühikust, tugevaimast veresidemest – vanema ja lapse suhtest (sõnade „ema” ja „isa” asendamine mõistetega „eellane A” ja „eellane B” on antifašism terminoloogia tasandil, Marx ja Engels panid ette laste riigistamise de iure ja de facto).

Sõprus ja sugulus ei ole loomuldasa konfliktis, küll aga võivad tekkida sellised konfliktolukorrad, kus peab valima ühe või teise vahel. Need toovad esile seesmise dominandi. Hõimukuuluvuse prioriteedi reetmise klassikalise näitena võib tuua Romeo ja Julia, aga ka Andrese ja Pearu lapsed, kes perekondade vaenu kiuste sõbrustasid. Pronksiööd pole vist mõtet mainidagi...

Sõprustunne lahjeneb samuti sõpruskonna suurenedes. Nii juhtubki, et seal, kus inimsuse religioon fašismi-natsismiga ühte sulab - laiendatuna kogu inimkonnale - on mõlemad juba lootusetult lahjad. Natsionaalsotsialismi võib nimetada oma rahvusega piiratud kommunismiks, ütleme, rahvuskommunismiks ja kommunismi kogu inimkonnale laiendatud fašismiks-natsismiks, ütleme, humaansotsialismiks. Vastandid sulavad ses punktis ühte.

 Idealistlikult võttes pole ju põhimõtteliselt võimatu olla sõber või hõimlane ka 7,2 miljardiga. Aga ehkki teisest rahvusest või rassist inimene võib olla parim sõber, jääb vahetu sugulustunde jaoks side siiski kaugeks. Eesti inimene lihtsalt ei suuda Usain Bolti väleduse üle sama siirast rõõmu ja uhkust tunda kui Gerd Kanteri kettakaare üle.

Kahekümnendal sajandil mindi verisesse äärmusesse mõlema tendentsiga. Kesk- ja Lääne-Euroopa suurtrauma on fašismis-natsismis, meie kodukandis aga kommunismis. Kuid nüüd oleme ka meie end sidunud üha enam Kesk- ja Lääne-Euroopaga ning tagajärjeks on kommunikatsioonihäired, mis siin ilmnevad ka põlvkondlikena. Täisikka on jõudnud vabas Eestis sündinud noored, kel erinevalt oma vanematest puudub isiklik kokkupuude siinse kahekümnenda sajandi totalitarismiga. Nooremas põlvkonnas leiab teadvustamatult aset omapärane enesekolonisatsiooni-ilming. Õpitakse Läänes ja lääne teooriate järgi, ning seal on teemaks "mida meie, valged, teistele teinud oleme ja kuidas sellise patukoorma ja orjapidajaminevikuga edasi elada". Eestis võtab selline hoiak perversselt pahupidise iseloomu, eriti võrreldes veidi vanema põlvkonna elukogemuse ja ajalooteadmisega. Praeguse Eesti alade põlisrahvas on ajalooliselt kogemuselt võrreldamatult lähemal puuvilla- või suhkrurookasvanduse orjadele kui piitsa hoidnud härrasrahvastele. Võib isegi öelda, et kui eestlane õpib endale selgeks ajaloolise lääneeurooplase „valge mehe süü”, siis pole see mitte ainult enesekolonialism, vaid ka omamoodi eneserassism – orjapidaja nahavärv, järelikult orjapidaja.

1992. a. detsembris pidas Juri Lotman Hispaanias ettekande, milles ta näitas, kuidas vene revolutsioonieelsete koodide lugemine kahekümnenda sajandi hakul Läänes osutus ekslikuks. Lotmani järgi ei seisnenud oht Läänele, vastupidiselt oletatule, sugugi mitte vene slavofiilias – s.o. rahvusliku kallakuga liikumises –, vaid tolle universalistlikus vastuvoolus, vene europeismis, mis Lääne matkimise loosungi asendas peagi deviisiga Läänele mitte ainult järele jõuda, vaid sellest ka ette minna.

Eesti supereuroopalikud liikumised Euroopale muidugi mingit ohtu ei kujuta. Eesti on nii pisike ja väeti, et tema püüd olla euroopalikum kui Euroopa on ohtlik ainult talle enesele.