Eesti Maaülikool või Eesti Maaerikool?

 

Töötasin aastast 2013 Eesti Maaülikoolis keskkonnafilosoofia ja eetika õppejõuna. Sel kevadel vallandati mind ilma hoiatuseta. 


Selleks, et mis tahes võimukandjad ei saaks meelevaldselt omavolitseda ja türanniseerida, on arenenud tsivilisatsioonides välja kujundatud erinevad institutsioonid.

USA ajaloolase Timothy Snyderi raamatu "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" üks keskne sõnum ongi see, et jälgid asjad juhtuvad kõigepealt nendes riikides, kus institutsioonid lagunevad või lakkavad funktsioneerimast. Sestap algab ka demokraatia suubumine diktatuurideks enamasti sellest, et võimud kaaperdavad institutsioone. Genotsiid edenes kõige kiiremini ja tulemuslikumalt seal, kus institutsioonid lakkasid funktsioneerimast.
Viitan sellele raamatule lihtsalt seepärast, et see on hea raamat (näitab muu hulgas geopoliitika ja ökoloogia läbipõimitust jms). Eelöeldu sisu on iseenesest parimas mõttes ebaoriginaalne.

Alljärgnevalt analüüsin võrreldamatult kergemakaalulist näidet – Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiseltvõetavuse lagunemist.

Rõhutan: kui institutsiooni. Eesti Maaülikoolis on ja on olnud väga kompetentseid, tarku ja südametunnistusega teadlasi, on olnud ja on praegugi.

Ka meelevaldse vallandamise vastu peaks institutsioonid kaitsma. Näiteks töölepingu seadus ja kohtusüsteem.
Ma vaidlustasin kohtus vallandamise ja menetlus praegu käib.

Siin on nüüd teine maine konks. Kohtuprotsess toimub ajas ja see võtab väga kaua aega st õiglus võib küll võita, aga inimene elab ikka reaalajas. 
(Mul oli koroona-ajal üks hästi lihtne kohtuasi. Varjatud puudus kasutatud auto ostmisel, tõesti lihtne, lihtne ja selge mehhaaniline viga - ikkagi võttis kohtuprotsess peaaegu kaks aastat aega! Korduvalt tahtsin kajastada, aga mõtlesin, et ootan tulemuse ära ja nii ei jõudnudki... tülpimus ja tüdimus varjutas isegi kohtuvõidurõõmu.)


Miks mind vallandati?
Ega ma ei tea. Eks käisin kellelegi (juba üle talutavuse piiri) närvidele.
Millega? Eks oletada võib paljugi, aga kohtusse jõuab põhjendus läbi mitme astme "katkise telefoni", kusjuures igas etapis üritatakse põhjus võimalikult legitiimseks põhjenduseks maskeerida. Et mitte otse öelda vassida ja valetada.
Nii nagu mõnele tudengile saan ilgelt närvidele käia sellega, mis ma (kunagi) meedias olen kirjutanud, miska ülikooli raames on ta sunnitud selle ebasümpaatia formuleerima puudusena loenguandmisviisis vms.

Kohtusse andmise üheks plussiks ongi see, et Eesti Maaülikool (EMÜ) peab seda vallandamist nüüd põhjendama. Raske rikkumise korral on vallandamine igati seaduslik, aga siis peab ka see raske rikkumine olemas olema. Ja nüüd seiran juba hea mitu kuud seda vassivat vingerdamist antropoloogipilgul.


Veel. Ega Eesti Maaülikool pole ka mingi ühtses harmoonias hingav kooslus, selles on teravad sisepinged ja vastavalt ka rindejooned.
Üks kaugemalt seirav vana tark akadeemik ütles, et umbes kolmandik on (minu sõnastus) metsaniitmistööstuse käsilased, umbes kolmandik on ökoloogiliselt kompetentsed ja kolmandik konformistlik vahevariant.

Ma arvan, et üksjagu EMÜ probleeme tuleb rahapuudusest. See paneb vingerdama ja kahtlaseid kompromisse otsima, nügib igasuguseid kirjanene nõukogusse ja paneb tudengite ees lipitsema (et neid ikka tuleks ja et keegi ära ei läheks).

Kusjuures viimane probleem on palju üldisem (st ei puutu ainult EMÜsse) ja väga tõsine, mis puudutab kõrghariduse kvaliteeti. Selle probleemi üks juurikas otsapidi demograafias (teine rohkem kultuuriline). Kui mina (s. 1982) ülikooli läksin, siis olid põlvkonnad suured ja ülikoolid said lausa kasvada. Ja kasvasidki. Aga nüüd on põlvkonnad väikesed, aga ülikoolid ikka suured. 
Kui kunagi oli nii, et ülikoolidesse oli (suur) konkurss ja ülikool sai valida võimekamaid (ning ähvardada seanaha vedajaid ja spikerdajaid välja viskamisega), siis nüüd meelitatakse õppima keda iganes, sest pearaha on pearaha. Ja välja juba naljalt kedagi ei visata.
Põlvkondade arvuline erinevus on minu ajaga võrreldes kõva kolmandik, umbes 22000lt vähem kui 14000 peale, kusjuures praegu konkurentsi pakuvad ka välisülikoolid rohkem konkurentsi (minu ajal ikka keegi naljalt omal rahakotil välismaale ei läinud).
Lühidalt: ülikoolides on tudenginappus ja eriline nappus on võimekatest tudengitest.
(praegused põlvkonnad on üldse alla 10000! Mida ülikoolid veel 20 aasta pärast teevad?)

Nii leiabki õppejõud end tihti olukorrast, kus ta näeb, et tudeng ei ole kohe üldse kõrghariduse materjal, aga ta tuleb ikkagi läbi vedada.
Näiteks, kuidas reageerida, kui tudeng kirjutab, et fossiilkütused on pahad, sest nende põletamiseks tuleb väga palju metsa maha võtta (jah, see näide on elust enesest). Või lähtub mingitest eriti pentsikutest vandenõuteooriatest. Või on vaevu kirjaoskaja. Rasked juhtumid, eks. Sest sa ei saa öelda, et kuule, loe nüüd see raamat läbi ja tee see ja see peatükk selgeks. Mingis mõttes oleks sellisele inimesele humanistlik öelda, et "Kuule, proovi mingit käelist tegevust, ehita midagi või kasvata taimi, seda tehes tunned end palju paremini...."

Ma lähtusin üldiselt sellest, et las inimene olla loengus, kuulab ja midagi ehk ikka kõrvade vahele jääb. Ei tee kellelegi halba õppetöös osalemine.
Alati oli loengus ka säravaid silmi ja andekaid noori, neid, kes jäid pärast õppetööd küsimusi küsima, õppejõuga vestlema jne. 

Ühelt poolt on igati humanistlik anda maksimaalselt paljudele võimalus end harida, aga ülikoolidiplomil on ka teine funktsioon. See on n.ö. garantiikiri teatava (haridus/intelligentsus)taseme kohta. 
Kõnekeelsemalt: lollide läbilohistamine (pearaha nimel) devalveerib kõrgkoolidiplomit kui kvaliteedimärki. Pole midagi kummalist kui formaalselt ülikooliharidusega inimene on vaevu poolkirjaoskaja.

Kui loengukursus on lõppenud ja hinded väljas või arvestused käes, saab tudeng jätta õppeinfosüsteemi (ÕIS) tagasiside. Seal on rida küsimusi ja saab jätta ka sõnumi järgmise aasta tudengitele.

Kopeerin siia ilma väljajäteteta mu loenkursuse kohta jäetud tagasiside (kokku on selle jooksul olnud tudengeid paarsada).
Need on siis vastused küsimusele: "Mida Te ütleksite selle õppeaine kohta tulevastele õppijatele?"

Ülikooliaja kõige paremini veedetud tunnid. See ei ole mingi tavaline filosoofia, vaid midagi palju enamat

Võtke ristsõna kaasa, hea lahendada :D

Soovitan kohal käia, väga põnevad loengud.

Väga põnev ja vajalik õppeaine, kindlasti käige kohal ja saage uusi teadmisi! Õppejõud on väga tark ning inspireerib õpilasi saama uusi teadmisi.

Tore aine. Soovitan kohal käia, siis on endal hiljem lihtsam. Paneb teistmoodi mõtlema.

Ideaalne aine inimestele, kel meeldib humanitaari loodusteadustega siduda. Oli loengutest alati nädala tipphetk

Käia kõikides loengutes kohal. Kui kohal ei käi peab suuliselt ühe raamatu vastama.

Hariv

Paneb mõtlema erinevatele asjadele elus, avardab maailmapilti. Hea vaheldus kõikidele teistele ainetele, kus on üks kindel eesmärk ja on vaja teha referaate, esseesid jms või pähe õppida tohutus koguses materjali.

Rahulik aine. Aktiivne arutelu.

Väga huvitav ja silmiavav aine, tasub kuulata ja kaasa mõelda.

Kõik loengud olid äärmiselt huvitavad.

väga põnev aine

Käid ilusti kohal, siis kõik hästi.

Väga tore aine ja õppejõud väga professionaalne! :)

Stressivaba õppeaine, kus saab rahulikult teadmisi omandada ilma mingisuguse pingeta.

Võtke vabalt ja mõelge kaasa. Siin aines esitatakse küsimusi, millele pole varem pole tulnud. Paneb mõtlema kohe.

Käige kohal, algus on segane aga lõpp on huvitav ja kasulik.

Suurepärane aine, tekitab põnevaid mõtteid! Tuleb käia vaid kohal ja kaasa mõelda.

Annab väga palju juurde kriitilisele mõtlemisele ka erialavaldkonnast väljaspool, mis on rohkem eluks vajalik kui tuim tuupimine.

Huvitav ja mõtlemapanev aine.

Huvitav aine. Käige kohal ja rääkige kaasa, siis saab aine väga lihtsalt läbitud.

Väga paneb mõtlema ennast ümbritseva maailma üle. Väga õpetlik ja tore.

ok

Väga põnev õppeaine, annab uue niši filosoofiasse ja loob vaheldust kohustuslikesse ainetesse.

Osalege loengutes. Kaasahaaravad loengud. Soovitan kõigile peale nende kes kalduvad depressioonile. Käige kindlasti loengutes kohal ja osalege aruteludes, laiendab maailmavaadet ja annab võimaluse ka keskkonnakaitse erinevaid külgi avastada Nagu õppejõud soovitab, ära istu läpakas või telefonis, sellist aega võid kodus ka raisata.

Väga põnev aine! Käsitletavad teemad väga aktuaalsed. Õppejõud antud valdkonna suhtes väga kirglik, hea kuulata.

kindlasti seda väärt, silmaringi arendav ning mõnus aine

Äärmiselt põnev aine, aga peab ka põhjalikult kuulama, et järg ära ei kaoks.

Õppejõud on ebameeldiv, aga ainet on lihtne läbida: pole vaja muud teha kui lihtsalt klassis kohal olla.

Kuulake, mõelge kaasa, kuna selliste teemadega teistes ainetes kokku ei puutu.

vahva

Arvestuse saamiseks soovitan ilusti lihtsalt kohal käia

Väga huvitav aine!

Sel aastal aga oli üks, ütleme, väga negatiivne tagasiside.
Tudeng leidis, et õpetaja Kunnus on täiesti ilge inimene ja tuleks lahti lasta.

Järgnevad sündmused lühidalt: instituudi direktor allus tudengi korraldusele ja lasi õppejõu lahti.
Kas see oli ainus või peamine põhjus, on raske öelda (motivatsioonianalüüsi klassiku Maslow järgi on monokausaalne motivatsioon väga haruldane).

Häda on muidugi selles, et päris nii lihtsalt ametlikult ei tohi.

Oleks väga mugav, kui ma oleks lahkunud n.ö. poolte kokkuleppel.
Ega mul polekski selle vastu väga midagi, sest mu koormus oli väike (0,2 kohta, palk ca 260eur/kuu) ja pole ka väga isu töötada kohas, kus väiklasele tigedusele antakse institutsionaalne jõud taha, aga osad kolleegid leidsid, et ma peaks asja ikka kohtusse andma. Et saaks pingeid maha ja pildi selgemaks. Et oleks selge, millistel tingimustel tohib vallandada ja millisel mitte.
No eks ma siis andsin.

Ja nüüd läks eriti ilgeks vingerdamiseks. Sest hoiatuseta vallandada võib ainult raske eksimise korral.
Ja nüüd on vaja see mulle kuidagi külge pookida ja kohtus vett pidaval kombel.  Et konkreetseid rikkumisi ei ole, ei jää EMÜl muud võimalust kui panustada abstraktsetele.
Näiteks väita, et ma rikkusin head akadeemilist tava ja mu väärtused pole Eesti Maaülikooli omadega samad. Vat, ilmnesid järsku sellised rasked eksimused.

(mu arust on eriliselt liigutav see, et mõlema poole huve silmas pidades pole võimalik töösuhet jätkata. Kui hoolitsev! Nad vallandavad mu ilma hoiatuste minu huve silmas pidades!)


Olen nüüd kohtu ja maaülikooli vahel vahendanud omajagu kirju ja tee või tina – ma ei jaksa! Mul ei jätku enam kuidagi tsivilisatsioonilist jõudu võtta Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiselt.

Üks näide. Maaülikooli jurist Marit Seesma kirjutas kohtule (st institutsioon institutsioonile) põhjenduseks järgmist:

Niisiis, üheks mu konkreetseks raskeks eksimuseks on see, et ma olevat kasutanud seletuskirjas instituudi direktorile ülikooli suhtes ironiseerivat väljendusviisi.
Siit hargneb nüüd surmtõsiste institutsioonide jaoks kaks kohtulikku selgust nõudvat alamprobleemi.
Neist esimese jaoks tuleks pöörduda arvatavasti TÜ semiootikute poole. Nimelt, kas viidatud lõigud ikka on iroonilised (nt minu arust kasutatakse seal redundantselt teisi teksti kunstilise modelleerimise võtteid, mis on ka selgelt eksplitseeritud: "ilukirjanduslikuma kujundiga").
Teiseks, kas selleks, et ironiseeriva väljendusviisi kasutamine klassifitseeruks raskeks eksimuseks (nii raskeks, et selle kasutamise eest on õigustatud hoiatuseta vallandamine), on piisavalt legitimeeriv tõsiasi, et EMÜ jurist ironiseerva väljendusviisi keelu paneb paksu kirja ja joonib veel alla kah!
(Kardetavasti see selgub kuskil 2030 paiku riigikohtus).


Praegu ei jaksa rohkem blogida, juuni Trinokkel vajab tegemist, loe parem seda.
Kui lapsed lasevad, siis kirjutan juba peagi oma süü st raske eksimuse algdetailidest, st kirjeldan milline oli sattumuslik etapike enne seda, kui surmtõsine ja irooniavaba institutsioon asus neid kohtukõlbulikuks töötlema.
Olla põnevil: juttu tuleb Jonathan Haidtist ja surnud kanada seksimise eetikast.


P.S. Veel üks näide tegelikest ja esitatud põhjustest. Täiesti võimalik, et EMÜ juristi paksul ja allajoonitud irooniavaenulikkusel on isiklikumpõhjus (ka).
Seda nime guugeldades leidsin ühe vana EE artikli, kus Seesmaa kaitses maaomanikku, kes tahtis vanal kalmistul tsiklirallit sõita. Vaidluseks läks siis selle üle, kas kalmistu on keskaegne või mitte:

"Maa omanik ei olnud asjade sellise käiguga ilmselgelt rahul. OÜ Tulevikumets esindaja Marit Seesmaa saatis tänavu märtsis Muinsuskaitseametile viie lehekülje pikkuse juriidilisest terminoloogiast pungil kirja, milles ta sisuliselt vaidlustab ka arheoloogide-ajaloolaste ekspertarvamuse.

„Puudub vähimgi teave selle kohta, mis teeb uuringute läbiviijate arvates uuringuga hõlmatud alast Lõuna-Eestile omase külakalme," kirjutab Seesmaa. Tema arvates ei ole võimalik väita, et tegemist on keskaegse kalmega: „Meie arvates peaks leiud olema dateeritavad pigem Põhjasõja ajaga".

Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut tänab oma (samuti 5 lehekülje pikkuses) põhjalikus teadusliku sisuga vastuses ettevõtjaid elava ajaloohuvi eest. 
/.../

Tagatipuks leiab ettevõte, et kaitse alla võtmise käskkirjas kasutatud terminid „keskaegne külakalmistu", „arheoloogilised eeluuringud ja „olulise väärtusega kinnismälestise tunnustega kinnisasi" on määratlemata õigusmõisted. Kraut märgib, et mainitud terminid ei ole ei määratletud ega määratlemata õigusmõisted, vaid rahvusvaheliselt aktsepteeritud teaduslikud mõisted.

Ettevõtte selgitustaotluse raames arheoloogiateaduse mõistet selgitades soovitab Kraut aga muuhulgas lugeda 5. ja 6. klassi ajalooõpikuid.
/.../

Miks see kõik nii läks? Asjaosaliste eriarvamuste põhjal võib püstitada mitu versiooni:

• 1. Aarne Volkovit kurvastas see, et enam ei saa mäe peal rallit korraldada, ja tunne, et teda ei kaasata piisavalt oma maa peal toimuvasse
• 2. Marit Seesmaa tahtis oma juriidiliste hammaste teravust ja ajalootundmist testida
• 3. Volkovit ja/või Seesmaad vihastas Muinsuskaitseameti (Ants Krauti) irooniline kiri
• 4. Tegu on ehteestlasliku jonniga

"