Metaarvustus. Jüri Liiv "Suur rohepesu käsiraamat"

 Ilmus toimetatult ajakirjas "Akadeemia" 7. 2024
(toimetamata kujul panen blogisse sel igaval põhjusel, et just sel kujul on tekst mul failina olemas)

Eksistentsiaalne häda ajab teadushärja kunstikaevu

Kireva elukäiguga ning mitmekülgne täppisteadlane Jüri Liiv on kirjutanud kolm müügihitti. Keemia õhtuõpiku, Füüsika õhtuõpiku ja Suure rohepesu käsiraamatu (SRK). Esimesed kaks on ausad õhtuõpikud sõna parimas tähenduses, nende eest saadud riiklik teaduse populariseerija auhind igati õigustatult välja teenitud ning ka müügihiti staatus ikka omas žanris. Viimane aga hälbib mustrist järsult. See suutis olla kõige müüdum lausa üldarvestusesⁱ ning küllap ka üks kõige enim käsitletud raamat ajakirjanduses.
Kusjuures avalikkuse reaktsioon raamatule ongi ehk huvitavam ja kultuurilooliselt kõnekam kui raamat ise n.ö. objekttasandil. Sellel on funktsionaalselt suure algustähega Kunsti tunnused st (tagantjäreletarkusega) saab öelda, et see mõjus kunstiteosena. Suure algustähega Kunsti all pean siin silmas kultuurifenomeni, mis on suure algustähega Teadusega ühel pulgal, kuid vastastikku konverteerimatud, olemuslikult ühismõõdutud.

Ometi käsiraamat (või õhtuõpik – formaat, mida tellijad ootasid) peaks olema loomuldasa üks kõige Kunsti kaugemaid raamatužanre. Selline maksimaalselt asine tarbetekst, ühel pulgal sõna- ja telefoniraamatuga. SRK ei ole seda teps.
Raamatu väljaandmist toetanud Eesti Teadusagentuur põhjendab oma distantseerumist järgmiselt:

„Arvestades nii taotluse sisu kui ka autori tausta (Jüri Liiv on varasemalt kirjutanud nii keemia- kui füüsika õhtuõpikud, mille eest on teda ka tunnustatud kui head teaduse populariseerijat), siis on täiesti mõistetav, et komisjon tegi [raamatu kirjutamise tellimist] toetava otsuse. Tegemist on ju olulise teemaga, mis laiemat käsitlust vajab ning ka õhtuõpiku formaat ja varasem kogemus toetas antud taotlust.

Nüüd on aga kahjuks selgunud, et 2023. aastal andis OÜ Hea Lugu välja Jüri Liivi raamatu „Suur rohepesu käsiraamat“, kus on taandutud esialgsest õhtuõpiku sarja kaubamärgist ja kuvandist. Sellega nõustusid ka taotlust konkursil hinnanud eksperdid.”ⁱⁱ
Raske on nende ekspertidega mitte nõustuda. SRK on formaadilt ebaühtlane, parimas mõttes õpikulikud lõigud ja peatükid vahelduvad sarkastilise huumori ja blogiliku muljetamisega, asjaliku käsitluslaad vaheldub lajatavate lihtsustuste ja üldistustega. Tulemus sai igatahes nii mõjus, et omaette saatelõigu sai raamat ja autor ka rahvusringhäälingu ühes kõige vaadatuma saates „Pealtnägija”ⁱⁱⁱ, rääkimata sotsiaal- ja peavoolumeediast.

Nõnda reageeritaksegi mõjusale Kunstile, see puudutab, raputab, tekitab kirgi ja poleemikat. Üks osa on siin kindlasti selles, et kõik rohepöördesse puutuv on hetkel poliitiliselt väga tundlik ja laetud. Teine osa, mis kinnitab üle suguluse Kunstiga, on see, et teema on kõige raskemal kombel eksistentsiaalne, ignoreerimatu ja lahenduseta.

Etteruttavalt võib öelda, et mida olulisem-võtmelisem-fundamentaalsem on teema loodusteaduslikus mõttes, seda õpikulikumalt see raamatus esitatud on. Õpikulik tähendab siis seda, et teemaga kursis olevale inimesele on see teada (seega subjektiivselt igav); seda, et öeldu on parimas mõttes ebaoriginaalne ja vanamoodsas kõnepruugis: tõene.
Näiteks EMÜ makroökoloogia professor Lauri Laanisto kirjutab oma blogis: „Kui Liiv kirjutab aineringetest, või näiteks sellest, kuidas metsaraie ei aita mitte kuidagi süsinikusidumist suurendada – siis need tõesti kõik on enamvähem õpikutõed ja need osad raamatust kvalifitseeruksid igati õhtuõpikusse”^iv.
Keskkonnateadlane Erik Puura kirjutab Facebooki-postituses: „Esimesel sirvimisel oli äratundmisrõõm suur, sest paljud joonised (erinevate ajalooliste ühiskondade energiatarbimine, maailma energiatarbimine liikide ja riikide kaupa jne) on täpselt samad, mida olen õpetanud juba 30 aastat keskkonnageoloogia õppeaines.” (postitus 17.nov. 2023)
Bioloog ja teaduse populariseerija Urmas Tartes alustab oma esseistlikku arvustust nõnda: „Lugesin «käsiraamatu» läbi. Pean nentima, et poole pealt muutus minu jaoks lugemine õhinast rohkem sundimiseks. Sest enda kui valdkonda tundva inimese jaoks ma sealt uut teada ei saanud. Kõik minu jaoks läbikäidud ja uuritud ja jätkuvalt jälgimisel teemad.” (PM 2.11.2023)^v

Minu kätte sattus raamat kohe pärast ilmumist ja ega ma sealt põhimises midagi uut tõesti teada ei saanud, kuid huvitav oli ikka (näiteks selles on palju koduloolisi fakte ja näiteid, mida inglise keelses materjalis pole). Lugesin ja rõõmustasin, et selline ajastu olulisima teema kokkuvõtlik käsitlus on nüüd ka eesti keeles olemas, ning kartsin – nagu tulevik näitas, siis maksimaalse ekslikkusega – et see raamat ei saa üldse tähelepanu ja upub jõulueelse kirjastamistulva alla sootuks. Sestap valisin sõnu hoolikalt. Pealkirjaks panin: „Roheummiku kokkuvõtteraamat – tumedam kui tuhat Thunbergi” (PM 6.9.2023), sest see, mida Jüri Liiv kirjeldab, on just nimelt ummik, eksistentsiaalne-tsivilisatsiooniline ummik. Ta näitab praeguseid ökoloogilisi ja klimaatilisi trende, mis viivad kiirelt katastroofi, ning värvide ja kujunditega ta tagasi ei hoia. Samuti näitab ta, et ükski praegu olemas olev tehnoloogia sellest välja ei aita. Arusaadavalt ei saa selline sõnum kuidagi sobida neile, kes erinevaid tulevikutoredusi pakkudes demokraatlikus valimiskampaanias osaleda tahavad. Samuti pole temas gretathunbergiliku lühinägelikkust ja kitsapilgulisust, mis näeks probleemi lahendusena näiteks fossiilkütuste kasutamise kohest lõpetamist vms.
„Tartu Ülikooli keskkonnasõbralike materjalide keemia teadur Jüri Liiv on ühtede kaante vahele koondanud peamised võltslootused, mis seotud praeguse rohepöördega. Tulemuseks on väga aktuaalne, õpetlik ja musta huumorit täis lugemisvara, sest suurt midagi peale võltslootuste nimetatud valdkonnas polegi,” kirjutasin arvustuse juhtlõiguks.

Võib sõnastada raamatu talumatu tuuma: Jüri Liiv ütleb täppis- ja loodusteaduslikus keeles, selles samas keeles, milles on ikka jutustatud inimkonna progressi ja edu, viimase paarisaja aasta Lootuse keeles, et lootust ei ole. Ta on nagu „Saladusliku saare” Cyrus Smith, kes järsku laiutab käsi ja ütleb, et olukord on objektiivselt lootusetu, lahendus puudub ja siia me kõngeme.

Nüüd lähebki asi psühholoogilseks. Kui ennist tsiteerisin Lauri Laanisto blogipostitusest lõiku, kus ta kinnitas peamise õpikulikkust, siis postitus ise algab resoluutse distantseerumisega: „Seda raamatut ei saa lihtsalt tõsiselt võtta! Kasvõi Nemvaltsi tehtud jooniste pärast. Need on täpselt sellised "naljapildid", nagu ajakirjades Torkaja jne ”, Erik Puura Facebooki-postituses järgneb eeltsiteeritud tunnustavale lõigule aga see: „Kui aga minu käest küsida, kas seda käsiraamatut tohib kasutada õppematerjalina ülikoolis või isegi algkoolis – siis vastus on resoluutne ei, mitte mingil juhul”. Järgnevalt toob Erik Puura rea näiteid Liiva toodud näidetest, kus Liiv on olnud liiga lihtsustav ja vähenüansseeritud (elektriauto vs diiselauto, paber- vs kilekott) ning heidab ette maitsetut huumorit.

Ma olen kindel, et kui Lauri Laanisto või Erik Puura oleks kirjutanud mõnes väärikamas ja nõudlikumas formaadis, siis oleks vastumeeluse põhjendused olnud samuti märksa soliidsemad. Umbes taolised nagu näiteks Urmas Tartesel (samas)^vi. Aga söandan oletada, et see oleks vaid, ütleme, rafineeritum ebasiirus.

Suur psühholoogiaklassik William James aitab selgitada:

„Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.”^vii

Pikema, põhjalikuma ja kaasaegsema seletuse (koos ohtra viitestikuga empiirilistele uurimustele) leiab moraalipsühholoog Jonathan Haidit värskest eestindusest „Õiglane meel” (orig. 2012, e.k. 2023) esimesest osast, mille pealkiri on täpne sisukokkuvõte: „Kõigepealt tekivad intuitsioonid, strateegiline analüüs järgneb pärast” (lk 19-113).
Kõigepealt on tugev intuitiivne vastumeelsus Jüri Liiva raamatu-sõnumi vastu ning strateegiline analüüs tuleb pärast. Ja mõistagi on see „strateegiline analüüs” ehk vastumeelsuse põhjendus seda ratsionaalsem ja argumenteeritum, mida ratsionaalsem, haritum ja sõnaosavam on põhjendaja ning mida rohkem on tal aega oma seisukohta sõnastada. Sel põhjusel on vahetumad ja kiiremad, spontaansemad ja kerglasemad reaktsioonid raamatule isegi informatiivsemad, lõdva randmega visatud põgus blogipostitus või sotsiaalmeediakommentaar kõnekam kui aeglaselt settinud artikkel. Nagu on kõnekas Eesti kõrgeima lennuga rohepöördeametniku, Cambridge’i ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juhi, Euroopa Liitu ÜRO kliimaläbirääkimistel esindanud Annela Anger-Kraavi ebamugavustunnet kiirgav puterdamine „Pealtnägijas”, kus ta peamine sõnum on, et nii ei tohi öelda, nii lootusetu ei tohi olla.

Kui Anger-Kraavi kirjutab, et Jüri Liivi „ raamat on ilmselges vastuolus IPCC raportitega, mis põhinevad tuhandete teadusartiklite sünteesil,” siis selle väite võib parimal juhul lugeda demagoogiliseks (karmimalt: valeks või laimuks). Ei suutnud ma tuvastada mingit vastuolu, ei leidnud seda ka üheltki kriitikult (samuti ei vastanud Anger-Kraavi vastavale järelpärimisele). Võib öelda, et IPCC põhjal ei saa üheselt järeldada (ega välistada!) Jüri Liiva kõige süngemaid prognoose, aga see on ka kõik. Soliidsem ja viisakam oleks muidugi lihtsalt öelda, et inimkond liigub paraku üldjoontes ikka Rooma Klubi esimese raporti business-as-usual stsenaariumi järgi. Ilmar Vene oletab üsna veenvalt, et Thomas Manni imetlus Oswald Spengleri suhtes moondus vastandmärgiliseks just seetõttu, et viimane seiras tõsiasju sobimatul ilmel, ütleme, et vastikuks ei muutnud teda igati tunnustusväärne analüüs ja läbinägelikkus, vaid seda saatev heroilis-pidulik pilk ja solvav leinapuudulikkus^viii. Miski, millele valgustjärgne mõistuspärasus apelleerida ei saa. Eks Jüri Liivi psühholoogiline enesekaitse – rämedavõitu vehmihuumor – mõjub sarnaselt.

Seda, miks Jüri Liiv tegelikult nii vastumeelne on, on raske intelligentselt väljendada, siiram väljendus kõlaks paratamatult nii teoloogilis-arhailiselt, et see ei sobiks kuidagi valgustuslik-ratsionaalsesse üldraamistikku.

Albert Camus on elegantselt sõnastanud, et teispooluse kaduses transtsendeerub tulevik. Jüri Liiv on ses küsimuses talumatu lapsesuu, ta osatab igasuguse taktitundetuseta seda täielikult paralüseerivat valu, mida tunnevad Platonovi tegelased lapse surma juures. See on totaalne lootusetus ja tummus, ilmaliku Jumala – tuleviku – surm. Need on muidugi mõtleja vaevad ja piinad, normaalne inimene on tegude inimene tegutseb, mitte ei mõtle.
Tsiteerides Oswald Spenglerit: „Kõik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid [sealhulgas Rooma Klubi – minu lisandus, MK] on ühel meelel selles, et elu väärib kõige tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib omateed ega tee väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel kogukonnal õnnestub „järgida õpetust“, siis saavutavad nad sellega parimal juhul seda, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on käsitletud. Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid [sealhulgas IPCC – minu lisandus, M.K.]. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus.”^ix

Kui paneme kõrvuti rahvusvahelised kliimakonverentsid ja maailma süsihappegaasi emissioonid – või veel hullem: Rooma Klubi stsenaariumid ja Stockholmi Keskkonnainstituudi raportid – , siis peame tunnistama, et vähemasti seni on de facto antud õigus Spenglerile: kuskil on mingid paksude prillidega ja valgetes kitlites hädakraaksujad, aga elu kulgeb ikka neist sõltumata tegelikus, tähendab poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas. Rohelisusest räägitakse juba ammu nii söögi alla kui söögi peale, aga kalgid mõõtmised kinnitvad: vähemasti siiani pole üldplaanis rohepesust suurt kaugemale jõutud, värskeid rekordeid teevad nii süsihappegaasi emissioonid kui temperatuur.

Mõistagi pole tegelik elu ka nii skemaatiliselt mustvalge, vaim ja mõistus ei määra riikide ja inimeste saatust, kuid mõnevõrra kujundab ikka. Ja et plaane tehakse ikka mingil (alateadlikult) tulevikuhorisondil, siis viimase radikaalne teisendamine võib mõjuda väga häirivalt. Nõnda tallub Jüri Liiv õige talumatult ka kohalikuma tähtsusega konnasilmadel, osutab lapsesuiselt sellele kui kontraproduktiivne on majanduslikus ja-või ökoloogilises mõttes praegusel kujul kavandatav Rail Baltic ja metsaniitmine, saati hõllandused vesinikuenergeetikast või totaalsest elektriautondusest.

Lõpetuseks
Jüri Liiv ütleb inseneride keeles et insener on läbikukkunud. Kuid ei suuda ka sõnades paradigmat vahetada (võib-olla on see ka veel üks põhjus, miks ta paljudele nii häirivalt mõjub: teda ei saa süüdistada kõige laiemas mõttes füsikalismist hälbimises, see annab immuunsuse uhuu-süüdistuse ees). Kui küsisin talt positiivse programmi kohta, siis tuli vastus ikka „inseneri-paradigmas”, lootus on küll kaduvväike, aga sulasoolareaktorites ja sünteetilistes süsinikkütustes midagigi ikka terendab ja lootust annaks veelgi tulevikutehnoloogia keskuse loomine, kuhu ka kohalikud ärimehed oma raha võiks suunata^x. Võitlus termodünaamika seadustega on küll võimatu, aga proovima peab! Usun rohepöördesse, sest see on absurdne. (Siin meenub Tolstoi kommentaar Nietzsche suunal: räägib endale vastu, järelikult siiras).
„Suure rohepesu käsiraamatu” lõpus aga leiab soovituse realistlikuma inseneri-hoiaku suunas, viimasel lehel on üks soovitus lisalugemiseks: J. Bendell., „Süvakohanemine: kliimatragöödia teejuht” Akadeemia nr 11. 2022
See soovitus mõjub eriti realistlikult, kui sõna „tragöödia” juurde võtta kõik see, mis Nietzsche kirjutab „Tragöödia sünnis”. Kliimatragöödia teejuhile on soovitatav seega lugeda kõrvale Hardo Pajula kureeritud Tähenduse Teejuhte^xi. Kui insener on läbi kukkunud, siis aitab muusika.

Vestlusõhtu Tartu Linnaraamatukogus 20.04.2024

ihttps://raamatud.postimees.ee/7886872/raamatute-edetabeli-esikohale-tousis-eesti-teadlaskonnas-palju-koneainet-tekitanud-raamat

iihttps://etag.ee/etag-selgitab-suur-rohepesu-kasiraamat-asjaolusid/

iiihttps://novaator.err.ee/1609136729/rohepoorde-skeptiline-rahvaraamat-ajas-teadlased-tulli

ivhttps://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2023/11/12-november-2023-juri-liiv-suur.html

vhttps://arvamus.postimees.ee/7888834/urmas-tartes-rohepesu-sunnib-siis-kui-teaduspohist-sisendit-hakkab-asendama-haaletuspohine

vi „Raamatu üks keskne paradoks seisneb selles, et Rohepööret «kataklüsmiks» nimetades on autor ise järjekindel Rohepöörde toetaja,” kirjutab Tartes. Pean tunnistama, et mina raamatut lugedes midagi paradoksaalset ei tajunud. Küllap on asi selles, et Tartes tajub sõna „rohepööre” üsna üheselt European Green Deali eestikeelse vastena. Siis muutub Liivi jutt kohati paradoksaalseks tõesti. Mul on aga tunne, et nii ametlik keeletaju nagu Tartesel on lugejaskonnas pigem vähemuses ning Liiva esitatav sisuline kriitika on just nende „rohepöörajate” suunas, kes, nagu ütleb Tartes, „majanduskasvu eeldused ja kasvu piirid sujuvalt mainimata jätavad”. See on psühholoogiliselt igati mõistetav seisukoht, kuid ei anna siiski alust süüdistada Liivi ebateaduslikkuses. Nii lootus kui lootusetus on mõlemad väljaspool teaduslikkust.

vii James, William 2005. Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks. Rmt-s Pragmatism ja elu ideaalid Vagabund lk 14

viii Ilmar Vene „Mann contra Spengler” Sirp 15.3.2012

ix Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid, Ilmamaa, 2012, lk 32

xJüri Liiv „Ükski tehnoloogiline lahendus ei luba seniselt tarbivat eluviisi kuidagi jätkata” Postimees 4.10.2023

xiKord kuus ilmuv „Postimehe” vaheleht.