Kaplinski vägistamine IV

eelmine osa

Üsna ebameeldiv on näha, kui kergelt ja iseeneslikult libiseb kogu arutelu (kommentaariumis) õiguslaslikule rajale st hakatakse nõudma oma soo õigusi ja-või kirjeldatakse kui hirmsat ülekohut kannatab nende  sugu seksuaalsuhtluses ja-või protesteeritakse selle peale, et nende sugupoolele ei osutata neile väärlilist teenust jne
õõõhh… õõõh…
õiglus ja turuloogika selles sfääris…õehh..

Aga üks oluline asi jäi siiski selgitamata. Nimelt JK ründajate sage seksism ja šovinism (ärgem võtkem neid kohe hinnanguina, tahan eelkõige osutada ontoloogiale).

See, et õiguslus ja vendlus (solidaarsus) esindavad vastandtendentse, on küllap üksjagu lihtsamini mõistetav kui see, et (võrd)õigus ja au on vastandtendentsid.

Lühimalt: iga au on seisuse-au, aga võrdõiguslus eitab seisusi. Või, noh, tegelikult tihti mitte: inimõiguslus-humanism käsitab inimest seisusena ning see on siis seisus, mis vastandub loomale kui sellisele. Siit ka need väitevormis moraalsed üleskutsed – ”oleme ikka inimesed, mitte loomad!” vrdl ”Oleme ikka härrasmehed/džentelmenid/jne”.
Seisusel on au ja seisusel on häbi. ”Inimene – see kõlab uhkelt!” ”Me oleme ikka inimesed, mitte loomad! Ära häbista Inimest õigustades oma käitumist loomalike impulssidega!”.

Pärast päris pikka arutelu sekkub Danlei ja näitlikustab küllalt hästi seisuslikku elutunnetust.

Danlei(M): Vadeva. Ausalt. Meie ülesandeks peaks olema praegusel hetkel kaitsta siiski nõrgemat, kelleks antud juhul on naised. Mingi selline argumentatsioon annab taaskord õigustuse inimestele, kelle arvates 12-aastased lapsed meelitavad neid endaga seksima või naine annab flirtides õiguse temaga jõuga paarituda jne. Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena. Ausalt.

Mikun(M): Häbi on hea, sest häbi on seisuse tunnus. Nagu ka nõrgemate kaitsmine. See on meheau - šovinismi positiivne tuum. Võrdõiguslus sätestab aga nii mehe kui naise võrdse moraalse agentsuse ja füüsiline üle- või alaolek on täiesti sekundaarne. Jõukasutus on aga niikuinii riigi monopol, siin pole midagi vaielda.

Danlei(M): Meheau ei lubaks mul isegi sellisel kombel anda õigustavaid argumente non-misiganes seksile. See on lühinägelik ja ühiskondlikult ohtlik.

Danlei(M): Meheau kõlab muidugi ilgelt kickassilt.

[Teen siin väikse vahekommentaari. Lausa musternäide: ”Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena.” Mida on Mikun teinud oma aeglase otsustusvõime ja targutustega, sellega ei ta ei asu kohe ja üheselt ja selgelt naiste kaitsele? Ta on häbistanud mehe seisust. Tema on oma käitumisega pannud häbi tundma teise. Õiguslikus plaanis on õigussubjekt indiviid, igaüks vastutab oma käitumise eesti ise ja ainult ise ning üks indiviid ei saa vastutada teise eest. Üks indiviid ei saa sooritada teise kuritegu, küll aga üks seisuslik saab häbistada teist, täpsemalt kogu seisust. Seetõttu on seisus solidaarne ja eneseregulatsiooniga: Danlei kutsub üles Mikuni käituma oma seisusele vastavalt, sest temal on häbi: ”Mul on ausalt sinu pärast häbi. Mehena”.]

Mikun(M): "Neid võttis enesestmõistetavusena küll juba Spengler, resümeerides, et iga au on seisuse au, aga seisus on hierarhilise ühiskonnakorralduse nähe. Ülo Vooglaiu raamatut „Vanaisa” tutvustades („Mehe au”, Sirp 6. I 2012) küsite (retooriliselt): „Kust peakski [kasvav poiss] omandama algteadmisi selle kohta, mida tähendab mehe au, mida tähendab meistri au? Kui paljudes koolides sellest kõneldakse, kui paljudes peredes selle peale mõeldakse?” Küllap kool, kus kõneldaks programmiliselt mehe aust, põhjustaks nüüd ehk suuremagi skandaali kui mõni sooneutraalne lasteaed. Ametlikult kindlasti, sest on meil ju nüüd riiklik autuse volinikki. Mehe mõõt lausa ei tohi olla (mehe) au, sest see käsitab meest seisusena ja see tähendab, et mehele on teised nõuded, kohustused, privileegid kui teisele seisusele ehk naisele. Dostojevski näitas väga täpselt, et iga võrdõiguslikkuse psühholoogilises tuumas on „õigus olla autu”."

[Viide]

Mikun(M): kui nüüd siirusesse laskuda, siis pean isegi möönma, et selles sfääris jään ka mina seisuslikuks; ainus kord, kus ma kedagi nö tänaval rünnanud olen, on üks jalahoop pähe noorsandile, kes tüdruku joogi sisse pulliergutit kallas (ja see polnud lõpp..), aga kui üks naesterahvas meeste vastu vägistamiskeemiat kasutas, siis ainult pragasin kõvasti "Sirbi" lehekülgedel.

See on puhas šovinism, meeste ja naiste erinev kohtlemine. Meenub, et kui teema oli aktuaalne, siis Igor Gräzin ütles, et koolis peaks õpetajatel olema õigus vajadusel kasutada ka füüsilisi mõjutusvahendeid, aga ainult poiste korral, tüdrukute keha peab jääma puutumatuks. Sügav sooline eristus kohtlemisel.

Danlei(M): Meeste ja naiste erinev kohtlemine on ka see, et solvav mees saab ilmselt pasunasse, aga solvav naine mitte. Mind häirib siiski pigem see, et selliselt non-misiganes rape'i puhul oleks matemaatilises teoorias võimalik, aga ühiskondlikus plaanis mitte, sest sellised argumendid annavad teatud rühmadele enda tegevuseks vabandused. Mees ei saa ja ei tohi tulla välja vabandusega, et ta juba flirtis minuga ja oli juba poolpaljas. Lihtsalt ei tohi. Saad ju aru? Äärmusteni minev poliitkorrektsus on muidugi naeruväärne ja puha, aga mingil hetkel peaks inimene aru saama ka enda rollist ühiskonnas. Kaplinski võib omaette arutledes ju vaimse gümnastikana seda kasutada, aga kui selline mõtteviis saata laiali laiemale pinnale, siis on see niivõrd ohtlik, et seda ei tohi isegi kaitsta, sest see läheb laiali veelgi laiemale pinnale, mis on niivõrd ohtlik, et ... saad aru küll.

Mikun(M): Ei, loe Kaplinskit täpsemalt, ta ütleb sisuliselt sama asja, ainult natuke laiemalt. Kui sina ütled, et mees peaks käituma nagu mees (kaitsma nõrgemaid jne) ja punkt, siis Kaplinski ütleb, et mees peab käituma nagu mees ja naine peab käituma nagu naine. Siis süsteem töötab. Au-põhine ja õigus-põhine süsteem peab kumbki olema terviklik, ei saa nii, et ühest üks element ja teisest teine nt et mehel on au, aga naisel õigused.

Igal seisusel on oma au ja ka moraalsed agentsused võivad seisuseti päris palju erineda.
Üks väheseid seisusevahesid, mida enamik inimesi tänapäeval tunnetavad, on (väike)laps vs täiskasvanu. Lapsel ei ole võimalik täiskasvanut solvata (nii nagu ori ei saa solvata isandat, riivata isanda au), ta võib olla tüütu ja häiriv, aga solvata ei saa.
Seisustevahelises konfliktis detailid ei loe (see on ka üks viis seisuslikkust tuvastada).
Kui teenija on rünnanud isandat või on olnud konflikt pärisorja ja mõisniku vahel, siis pole vaja teada sellest konfliktist mingeid detaile, sest ei isand ega mõisnik ei saa olla süüdi. Kui kuuleme, et mänguväljakul tekkis füüsiline konflikt 5-aastase ja 30-aastase vahel, siis pole vaja teada ühtki detaili, et otsustada: 30-aastane vastutab.
Kui naine ei saa põhimõtteliseltki olla süüdiv, siis on ta teisest seisusest. Ja kuna ta niikuinii ei saa olla süüdiv, pole mõtet ka detailidega jännata. Kui mehe ja naise seksuaalkonflikt on alati ja detailidest sõltumata mehepoolne vägivald, siis on see nagu lapse ja täiskasvanu füüsiline konflikt –  alati läbinisti täiskasvanu vastutusel.

Isand on orja ees süüdi?

Chrsive(M): See oli nii jabur tekst et ma ei viitsinud isegi vihastada.
[loe: detailidesse pole vaja süübidagi!]

Masan(N): Liiga palju seksuaalset vägivalda on maailmas, et edasi õõnestada igasugust naise "ei'd" ja seda kahtluse alla seada.

Naise ei on sama kategooria nähtus nagu mehe au – miski, mis ei toetu indiviidile, vaid seisuslikule tervikule. Nii nagu Mikuni käitumine häbistab Daneid, sest nende au on ühine ja seotud, nii on ka kõik naise ei'd seotud üheks naisseisuse ei’ks. 

Millal on meie tänavail kõndiv mustanahaline omaks võetud? Siis kui tal on võimalik meid, kahvatujuukselisi sinisilmi häbistada. Kui ma näen Toomemäel väikest natsipunni kakerdamas, siis on mul häbi nii tartlasena kui eestlasena ja ma kipun neid korrale kutsuma (ärge häbistage mind, rsk!, kuradi tatikad!)

Lapsed on muidugi alamseisus. Neil on ka teine moraalne agentsus. Kui nad eksivad, siis reageerime hoopis teistmoodi kui omade puhul. Aga kui täiskasvanu ei käitu oma seisusele vastavalt, kui käitub nagu laps, siis käratame: "Käitu nagu täiskasvanu!" (nt Toomas Jürgenstein tõi Refi valetamisskandaali puhul välja, et ta ei saa enam lastele aususest rääkida, sest täiskasvanu-au on rüvetatud. NB! Refi poliitikud õõnestasid tema tõsiseltvõetavust õpetajana! ka Hannah Arendt on osutanud sellele, et kui õiguslus tungib kooli ja asendab autoriteedi st seisuslikkuse, siis kool hävib)
Kellegi tunnistamine alamasse seisusesse ei tähenda mingil juhul nende halvasti kohtlemist, vastupidi, tihti neid privilegeeritakse oma heatahtlikult isandapositsioonilt suurejooneliselt (eriti kui nad ei kujuta mingit ohtu: lapsed, naised, pärismaalased jne, eks). Näiteks kui seksuaalvähemused kirjutasid piinlikult halva ja kitsarinnalise kogumiku, siis enamik arvustajaid suhtus neisse väga suuremeelselt (”Oi, näe, seksuaalvähemused! Jaa, näete, teiegi teete raamatu, kaaned ja puha! Küll te olete armsad! Ei, ma ei lase kellelgi teile liiga teha! Ja see on üks väga vahva kogumik!”).

Kui mingeid moraaseid sattumusi tahetakse serveerida ajaülestena (nt heteroseksuaalset monogaamiat või tuumikperekonda vms), siis oponendid tavatsevad osutada selle normi ajaloolisusele ja kultuurispetsiifilisusele ning enamasti see kultuur hõljub vaba linnuna nii looduslike kui ühiskondlike olude kohal ja neist täielikult sõltumatuna, mitte ökoloogilis-ühiskondliku elukorralduse kultuuriliselt edasikantava destillaadina. Spengleril on üsna õigus kui ütleb, et demokraatlik õiguslus tähendab linnamoraali tungimist maale.

Ma ise kasvasin üsna selgelt maamoraali järgi. Olen sellest tsipa ka kirjutanud:
”Mäletan, et algklassides oli meikikasutav tüdruk linna lits (neid meil muidugi polnud, sest kes tahaks olla linna lits, aga hoiatavad kuuldused levisid), lõpuklassides aga toonisid tüdrukud juba huuli küll.

Korruptsioon, onupojapoliitika, ebaõiglus, ebavõrdsus ja kõik säärane värk vohas mis hirmus. Näiteks oli selge sooline segregatsioon. Tüdruku löömine oli suurim võimalik kuritegu, mille keegi korda võis saata. Kui midagi sellist oleks juhtunud, siis oleks see eksinud lambuke kohe lintšitud. Poisid võisid omavahel nagistada küll, aga sedagi tuli harva ette ja kindlasti mitte midagi tõsist. Noh, nagu vennadki kaklevad ju väiksena. Seda lugu mäletan ka eredalt, kuidas eesti keele ja kirjanduse õpetaja rääkis loo (ikka loo, sest meil ju midagi päriselt ei juhtunud), kuidas üks poiss olla teisel hamba välja löönud ja tema kui õpetaja oli lööjat kaitsnud. Sellepärast, et lööja oli kaitsnud oma ema au, teine poiss oli öelnud, et vat, su ema on joodik, noh, oligi, ütles õpetaja, aga teise ema kohta ei tohi iial midagi halba öelda.

Ei saadud aru, et au, eriti soolistatud au – mehe au ja naise au – tuleb vahetada välja sootu õiguse vastu.”

Mehe vägivald naise vastu oli õigustamatu – sellises situatsioonis sai ainult mees jääda süüdi. Naine aga pidi olema tagasihoidlik, mäletan veel neid pedagoogide šokeeritusi augustatud kõrvade, hiljem värvitud huulte suhtes – tütarlaps, kui madalale sa võid langeda?!
(Vanaema räägib mulle ka ikka lugu, et nägi rongis ninarõngaga noormeest! See võis olla umbes 90ndate keskel. Viimati oli väga häiritud, et Breivikul on juuksed peas, vangil tuleb ikka pea paljaks ajada!)

„Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …” (lk 59). Nopib Doris Kareva vanaisa Vooglaiu mälestustest välja.

Auga on muidugi see asi, et see tahab kõva kulturiseeritust ja hoopis teistsuguse avatusega ühiskonda  - mida tähendab kaotada au anonüümses linnakeskkonnas? Suurt midagi. Seega tuleb ka jõukasutus lähisuhetes riigile delegeerida. See on ilus idee. Üldse ei vaidle. Muidugi häda on selles, et kust võtta see riigimuskel iga köögilaua taha, kui lihuladki juba ise peavad hakkama saama… äkki võtaks vastu veel mõne tagatagu!-tüüpi seaduse?

küllap lõpp