10. juuni 2011

Õigusegeen ja õpitud sugu

Sirbis on see peaaegu poole lühem, välja on jäetud paljud näited ja ka mõned tervikteemad. Kärpe tegin ise, mitte toimetaja.


Õigusegeen ja õpitud sugu ehk õige sallivuse kehtestamine

Enamike autorite ebaküpsus pöörab aktuaalse temaatikaga kogumiku taotluse peaaegu vastupidiseks ja laiaulatuslikud müüdilammutusplaanid realiseeruvad ühe spetsiifilise müüdi monoloogilises näitlikustamises


Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta  Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. 144 lk.   

Mihkel Kunnus


„Kultuuri põhijooneks on see, et inimene umbusaldab kõige sügavamalt tema enda ringkonnast väljaspool elavat inimest, nii et seega ei pea mitte ainult germaanlane juuti, vaid ka jalgpallimängija klaverimängijat arusaamatuks ja alaväärtuslikuks olendiks. Lõpuks püsib ju iga asi ainult oma piiride varal ja järelikult tänu teataval määral vaenulikule aktile oma ümbruse vastu“
Robert Musil „Omadusteta mees“


„Vaadake, noored on suuremeelsed, see tähendab, et suuremeelsed ning impulsiivsed on head noored, kuid sallivust on neil vähe.“
Fjodor Dostojevski „Tasane“



1.
See kogumik on nagu buumiaegne küprokmaja linnaäärsel põllul st ühiskondlike ootuste palavikupuhangust ja utopistlikest unelmatest kehutatud amatöörteostuse traagiline lõpptulem, mis ei kannata eriti sihtotstarbelist kasutust ega kainet pilku. Aga erinevalt rämpsehitistest võib siin mõni täiendav kommentaar olla üsnagi päästev ning senised arvustajad on tõestanud, et on võimalik ka nii ootustesõbralik möödalugemine, millele antud võrdluses vastaks kas majast mööda kolimine või elutuppa püstitatud telk. Suurimad positiivsused, mis kõnealuse kogumikuga seostuvad, on tunnistus tegijate kiiduväärt teotahest, ühe olulise diskursuse kõnelemise selgus senises retseptsioonis ning lõpptulemuse kõrge antropoloogiline väärtus luhtunud taotluste kiuste.

2.
Vähemustest rääkides on keskseks mõisteks teadagi sallivus. Iga progressiivne inimlaps teab, et vähemusi tuleb sallida (loe: kriitikavabalt ja a priori soosida) ja punkt. Sellest positsioonist lähtuvad ka senised kriitikud, eelkõige Mart Niineste (EPL 28.01.2011„Kapiuksed valla”: kaeme kiikriga Kapimaale, mida kõike teada saame) ja Mele Pesti (EE 10.03.2011 Kapis ei olnudki midagi koledat), aga pisut ka Aro Velmet (Sirp 07.04.2011 Tee läbi avatud kapiuste?). Niineste ja Pesti irratsionaalselt ülistavad arvustused (või õigemini tutvustused) on kogumiku peamise mentaliteediga kongeniaalsed, korrates ka selle rängimaid vigu: refleksioonitu veendumus enese seisukohtade õigsuses ja võimetus mõista alternatiivseid vaatepunkte koos varjamatu põlgusega nende vastu. Ka Velmet ei sea oma poolehoidu vähemuste sallimisele ja õigusloome parendamisele kuidagi sõltuvusse antud kogumiku kvaliteediga ning kirjutab samuti eelhoiakulise ja remontiva heatahtlikkusega, ent ei ohverda kriitilist meelt siiski päris täielikult ning suudab justkui mõne põgusa köhatusega artikuleerida kogumiku keskset müüti paremini kui ükski artikkel kogumikus. Kohe kõigest detailsemalt.

3.
Niineste kirjutab: „Üldisest toonist irdub ainsana endrokrinoloogi-günekoloogi Maie Väli essee transseksualismist, keha ja vaimu konfliktist. Rangelt meditsiinilisest vaatepunktist kirjutatud tekst sõnastab asja haigusena, soodüsfooriana, mille raviks kasutatakse hormoonravi ja soovahetusoperatsiooni. Ravi tulemuslikkust mõõdetakse patsiendi rahulolus pärast konflikti lahenemist hormonaalsel-kirurgilisel teel. Samal ajal võib sellist käsitlust võtta kui omalaadset huumorit, irooniat nende arvel, kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad.“
            See on väga representatiivne lõik. Esiteks, kogumikul on tõepoolest mingi „üldine toon“, kuigi toimetaja ütleb sissejuhatuses, et kokku on kogutud lausa „äärmiselt erinevad LGBT teemad“. Need teemad võivad äärmiselt erinevad tunduda ainult sellele, kes istub selle sama kitsa mätta otsas, kus põhilised autoridki.
Teiseks, Maie Väli igati asjalik essee on tõesti kirjutatud täiesti teise mätta otsast ja seetõttu ta nii üksildasena irdubki.
Vahemärkusena olgu öeldus, et eelneva ja järgneva kriitika alt jäävad peale Väli välja ka Helen Talalaevi neutraalne ja informatiivne käsitlus Eesti geiliikumise ajaloost (võrrelduna USA, Lääne- ja Ida-Euroopaga) ning Kätlin Kaldmaa põgus ülevaade „veendunud vanapoistest“ eesti kirjanduses. Need on hästi kirjutatud teksid ning väärivad ainult tunnustust, kuid neis puudub nii destruktiivne kui konstruktiivne mõõde, millega käesolevas kriitikas suhestuda.  
            Maie Väli erandliku käsitluse kaasamise on teinud võimalikuks tõik, et soodüsfooria moodustab seksuaalvähemuste seas märkimisväärse ideoloogilise erandi. Nimelt sel puhul tahab inimene ise olla teistsugune st ta hädasid ei põhjusta pinged sisemiste tungide ja ühiskondlike normide vahel ning seega ei saa ka teda serveerida kui ühiskonna ohvrit, kelle nimel „iganenud väärtusi“ purustada, ometi on just indiviidi enesemääramise vabastamine mis tahes normidest vähemusõiguslaste paleus. Haigus tähendab aga kõrvalekallet tervisest ehk normist, seega on meditsiin — Maie Väli mätas — kindlasti üks ideoloogiliselt kahtlane valdkond, mida näitlikustab ka tsiteeritud lõigu kolmas representatiivsus:  a priori üleolev ja põlglik hoiak meditsiinilisse seisukohta, automaatne agressiivsus neisse, „kes seksuaalvähemuslikku loomust tõvena tunnistavad“. Seda illustreerib suurepäraselt ka toimetaja Brigitta Davidjantsi reaktsioon kurikuulsale Peeter Mardna juhtumile (EPL 15.12.2008 Homohirm sööb hinge seest):
„Ma po­le psühhiaat­rias pä­dev ega tea, kas dok­tor Mard­nal on õigus. Kuid ar­ves­ta­des Ees­ti ühis­kon­na foo­biaid, on need sõnad oht­li­kud. Se­da enam, et sel­li­ne väi­de eel­daks just­kui min­git ra­vivõima­lust. Ja mis oleks ra­vi eesmärk? He­te­ro­sek­suaal­sus? Ka sel­leks, et mõis­ta, kui eba­tea­dus­lik on ho­mo­sek­suaal­su­se võrd­le­mi­ne zoo-, pe­do- või nek­ro­fii­lia­ga, ei pea ole­ma arst.“
            Samadelt alustelt lähtuvad ka Pesti ja Niineste: pädevus ega teise positsiooni mõistmine pole isegi mitte vajalik — ei Pesti, Niineste ega Davidjants argumenteeri ju Mardna või Väli vastu oma suuremast meditsiinilisest pädevusest! —, arstide täpsem ära kuulamine pole vajalik, sest nad saavad ainult eksida, kuna nende väited on vastuolus Tõega ehk vähemusõiguslaste iseenesestmõistetavalt ainuõigete kõlbeliste veendumustega!
            Homoseksuaalsuse võrdlemine zoo-, pedo- või nekrofiiliaga on väga ilusti teaduslik (kuigi enamasti kasutab seda tasalülitust, ütleme, traditsiooniline konservatiivne tervemõistus). Siinsed vähemusõiguslased ei suuda taibata isegi seda triviaalsust, et kui nende lähtekohaks olevas kõlblussüsteemis on sugu, rass ja seksuaalne orientatsioon ühe tasandi nähtused — isiku (kaasasündinud) sattumused, mille alusel ei tohi kedagi diskrimineerimida —, siis bioloogilisest-meditsiinilisest vaatenurgast nähtuna need ei ole sama tasandi nähtused. Rass või sugu pole haigused, sest siin pole tegu ühegi bioloogilise funktsiooni häirega ja NB! kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired (sugutungi aktiveerumine ja kinnistumine bioloogiliselt vale objekti puhul) — tõsiasi, mis on üdini ebasümpaatne liberaaldemokraatlikele kõlbelistele intuitsioonidele. Kui 50-aastane mees „paneb“ 15-aastast tüdrukut, siis on bioloogiliselt kõik korrektne, funktsioonid toimivad, aga see ei ole mitte järjekordne tõestus, et meie kõlbelised intuitsioonid on „valed“, vaid järjekordne näide selle kohta, et bioloogiast ega meditsiinist pole väga mõttekas otsida argumente eetiliste tõekspidamiste tarbeks.
Kui aga loobuda igasugusest normatiivsusest, teleoloogiast ja funktsionaalsusest ka bioloogias ja meditsiinis, siis haiguse ja ebanormaalsuse kategooriad kaotavad tähenduse ning humanioria saab lihtsalt juurde ühe absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu füüsika. Kusjuures kõrbes nälga sureva lapse elustsenaarium on täpselt sama eneseküllane kui selle rasvunud õhtumaalase, kes oma basseini ääres infarkti saab. Sihti pole, mõtet pole, funktsioone pole — erinevad, aga võrdsed!
            Abielu pole bioloogiline funktsioon, see on sattumuslik formatsioon sellel suurema vabadusastmega tasandil, mida tavatsetakse kultuuriks nimetada. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega.
            Piinlik on aga see, et vähemuste sallimine (mis antud kogumikus tähendab sageli enda ja endasuguste sallimist!) on mõne arust nii ühemõtteline moraalse ülimuse garantii, et sellega kaasneb kogu muu ilmse üleoleku hulgas ka õigus teadlasi ja meditsiinitegelasi mõnitada, religioossetest inimestest rääkimata.

4.
Märkimisväärne osa kogumiku mahust pühendatakse mõistagi homofoobiale, üks eraldi käsitlus ja loomulikult palju pikki lõike ja alapeatükke teistes artiklites. Samuti kulutatakse palju energiat korduvale ja kattuvale selgitamisele, et sõna „homoseksuaalsus“ on väga heterogeense inimgrupi väheütlev üldistus. Täiskasvanud inimeste (vahelisi) mitte-heteroseksuaalsed orientatisoone ja identiteete eritletakse kohati rohkem kui kümnesse kategooriasse (lk 57-8). Tõsi, see on oma kaaskodaniku vastu ikka väga lugupidamatu, kui ei suudeta teise vastu niigi suurt huvi tunda, et ei ajaks sassi  genderqueeri ja transvestiiti, sooanarhisti ja biseksuaali.
            Siin on ka üks suurimad palke teraste pinnu-tuvastajate silmis. Soovitan kogumikku lugedes jälgida, kui suuri eristusi suudetakse teha sellises üldkategoorias nagu homofoob(ia). Ma arvan, et kui autorid ja toimetaja selle pilguga kogumiku uuesti üle loeksid, siis hakkaks neil ikka väga piinlik. Selles kogumikus homofoob ei ole inimene, ta on osake näotust massist, kes tuleks seaduse jõuga silma alt ära koristada. Homofoobil puudub isiksus, homofoob ei vääri fokusseeritud pilkugi, rääkimata dialoogist.
            Mida arvata energiakulukat tähelepanu ja eristusi nõudvalt vähemusõiguslaselt, kes ise tee vahet Peeter Mardna ja Varro Vooglaiu lähtepunktide vahel, ei erista skinheadi Tõnis Lukasest, anonüümset netikommentaatorit Joel Luhametsast? Ühed värdjad kõik, eks?
See on koht, kus austet vähemusõiguslased peaksid põhjalikult peeglisse vaatama. Kui tahta teada, miks kogu LGBTQIFASjne pahatihi ühte (taunitavasse) patta pannakse, siis võiks pisut ka juurelda selle üle, miks antud kogumikus kõik seksuaalvähemuste taunijad ja kriitikud ühes (taunitavas) pajas on.

5.
Keskmist arutluste kvaliteeti aitavad näitlikustada järgmised lõigud, mis on kogumikus lausa tüpograafiliselt esile toodud: „Kuidas on ühiskond lärmakate poliitikute eeskujul muutunud nii soorituskeskseks, et märkab erinevate seksuaalete orientatsioonide puhul vaid seksi ja näeb iga suguühte tagajärjel sündimas lastehorde?“ (lk 69, selliseid seoseid loob TÜ sotsioloogia doktorant, sic!), teisal: „Heteroseksuaalsed inimesed arvavad teadvat täpselt, mida ja kuidas homoseksuaalid tunnevad, kuidas käituvad ja mida teevad, ning üldjuhul põhinevad eksiarvamused lihtsal järeldusel: homod teevad kõike vastupidi kui heterod“ (lk 73) Sic!
            Mul on siiralt kahju, et see kogumik nii halb on. Tegijad pidanuks aduma, et mõjuvad paratamatult esindajatena, ning autorite valik oleks pidanud olema iseärnis hoolas (siin on ka häid autoreid, aga need jäävad paratamatult tagaplaanile). Prohmakad, mis siin sisse on lastud, on nii räiged, et kompromiteerivad kogu püha üritust: kõrvaltvaatajal on paremal juhul piinlik näha, kuidas nõutakse mõistmist ja tähelepanu ja eristust, kui ise ollakse mõistmatud, tähelepanematud ja ühehülbastavad. Kui EGN [kogumiku väljaandja MTÜ Eesti Gei Noored] tahaks oma moraalset kapitali pisutki tõsta, oleks elementaarne alustuseks vabandada oma pimedalt agressiivset käitumist nii Mardna kui Lukase suhtes. Kuni seda pole tehtud, jääb EGN vähemasti minu silmis kambaks ennastäis fanaatikuteks, kes peavad oma sättumust ja sellega kaasnevate isiklike huvide kokkulangemist õhtumaise kultuuri üldsuundumusega isiklikuks kangelasteoks.
            Loodetavasti suudab ka Reimo Mets varsti näha Lukases ja Mardnas ennekõike inimest (vahest isegi inimest, kes seisab väärtuste eest, millesse ta usub ja mille kandjaid esindab!), mitte homofoobi, kellele lajatada kohe kui mõni paragrahv vähegi võimaldab. Selline kurikas selja taga empaatiast rääkimine on lihtsalt tülgastav. Sõltumata rassist, soost, seksuaalsest orientatsioonist ...

6.
Kogumiku kesksetele autoritele on homofoobia ja heteronormatiivsus kaks ähmast udukogu, mis sageli ei eristu omavahelgi rääkimata siis lahterdustest ja eristustest nende sees. Samas on vähemusõiguslased öökimiseni tüdinud homoseksuaalsuse kõrvutamisest pedo-, zoo- ja nekrofiiliaga. Siin laiutab sügav sümmeetriline dialoogivõimetus.
            Mõttemustrid on siin kaunikesti samad. Lühimalt väljendudes: Vale sisse ei hakka keegi eristusi tõmbama. Kui ma tean, et 2+2=4, siis ma ei viitsi isegi kuulata neid, kes väidavad midagi muud ja pole vahet, kas nad väidavad, et 3 või et 5, vahet pole: vale on vale. Pole ju mingit mõtet valet täpsustada! Kui heteroseksuaalsus on ainus õige seksuaalsus, siis pole vahet, kuhu võpsikusse see täpselt kaldunud on, pedo-sse või zoo-sse. Kui igal inimesel on kaasasündinud vabadus seksuaalsele enesemääratlusele, siis pole oluline, mil põhjusel seda konkreetselt eitatakse. Vale on vale, rohkem eristusi pole tarvis. Veendunud vähemusõiguslasele on eristus ateistliku psühhiaatri ja kristliku konservatiivi vahel sama mõttetu nagu heteronormatiivsele eristus homoseksuaali ja zoofiili vahel.
            See on kogumiku üks põhipuudusi, millest võrsuvad paljud teised: kesksed autorid on Tõe haldajad, oma müüdi vankumatud sallimatud jutlustajad. Milline siis on see müüt?

7.
 „Tänapäeva ontoloogia püüab paljastada meie liigenduste, mõtlemismallide ja kogemuste ajaloolisust, selleks et näidata, kuidas meie poolt iseenesetmõistetavaks peetud praktikad on ajaloo tulemus ja võivad seega olla teisiti. Selle keskne püüd on avada võimalus kujutada alternatiive, kaotades selle unustuse, mis liitub valitsevate praktikate algupäraga. See toimib kriitikana, näidates, kuidas teatud ontoloogilised korrad on peitnud oma ajaloolisuse ning paistnud vältimatute ja küsitamatutena“ resümeerib Johanna Oksala („Feministlik filosoofia tänapäeva ontoloogiana“, Ariadne Lõng 1/2, 2005/2006, lk 93). Tõsi, umbes nii see käib.
            Aro Velmet rõhutab kogumiku avaessee olulisust:  „[see annab võtme  ka] „Kapiuste” teiste, empiirilisemate tekstide mõistmiseks. Raili Põldsaar rõhutab, et normatiivsed terminid „mehelikkus” ja „naiselikkus” toimivad eelkõige traditsiooniliste võimusuhete põlistajatena (lk 6–11). Mehed ei nuta, naised hoiavad kodu jne. Minnes poliitilisemaks: mehed teenivad mehe palka, peavad sõda ja tegelevad äri ja poliitikaga. Ei ole raske näidata, et need stereotüübid ei ole mitte looduse poolt paika pandud, vaid ajalooliselt  kujunenud[...]“. Looduse poolt paika pandud/kaasa sündinud vs ajalooliselt kujunenud/kultuuriline on üks põhilisi atribuute tänapäeva ideoloogilistes kemplemistes, seisukohtade de- ja remütologiseerimises. Ka selles kogumikus kulutatakse kõvasti energat, et näidata paljude väärtuste ja normide ajaloolisust jne, et lammutada nende enesestmõistavus ja avada tee alternatiividele. Müüdiline teadvus vajab konstante ning historiseeriv ajalooteadvus mõjub neile lammutavalt. Ega müüdilisusest muidugi pääseta ka ise.
            Müüdi, mis on kogumikus üheselt ja võimsalt domineeriv, paar keskset seisukohta on järgmised: igal inimesel on kaasa sündinud õigused (inimõigused) ning sugu on sotsiaalne konstruktsioon. „Täpselt vastupidi!“ karjataks arvatavasti iga bioloogia poolt alustav või kainem inimene. Õiguse ontoloogia on selle müüdi kandjale just selles unustuses, mis on liitunud valitsevate praktikate algupäraga ja kaotanud nõnda võimaluse kujutada alternatiive. Soovitan lugedes jälgida, kuidas räägitakse inimõigustest — nad usuvad tõesti, et need on kaasasündinud nagu mõni organ, kops või maks! Võib leida isegi retoorilise küsimuse: „Miks jätab suurem osa homoseksuaale seismata oma õiguste eest, mille puhul mõni teine mõtleks, et need on talle kaasa sündinud ja mis siin ikka tänaval vehelda?“(lk 65). Sic!
            Üldtoon ühiskonna suhtes on vaenulik: see põhiliselt ahistab ja represseerib ning kirjutab ette kammitsevaid norme. Näiteks sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna peaspetsialist Christian Veske kirjutab ülevaate sellisest jõletisest nagu „valitsev ideoloogia“ ja muu hulgas toob näiteks ka natsistliku Saksamaa, et ka kõige juhmim lugeja saaks aru, et „valitsev ideoloogia“ on midagi väga väga halba. Süsteem ja valitsev ideoloogia, mis kõige muu jõhkruse hulgas kirjutab ette soo ja soorollid, piirab inimese kaasasündinud õigusi ja tõelist autentset Mina! Siin tuleb küll tahtmine hüüda: „Oh, lapsukesed, õiguslased! Mõelge nüüd natuke, mis asi see õigus üldse on! Kuidas need õigused ikka kaasasündinud on?“ Kas teadlased on juba sekventeerinud inimõigusi kodeeriva genoomilõigu? Siis saaks neid teistelgi loomadel korrektselt tuvastada (nagu unistab Peter Singer) või teha näiteks inimõigustega GMO-rändrohutirtsu.

8.
Täiesti erilisel kohal on kõnealuses müüdis abstraktisoon inimene. Üldjuhul on autorid lausa sõgeduseni nominalistid, näiteks TÜ dotsent Raili Põldsaar annab avaessees mõista, et mehelikkusi on sama palju kui mehi: „[a]sjalikku diskussiooni mehelikkuse üle kipub pärssima eksitav harjumus rääkida mehelikkusest ainsuses, mistõttu jääb mulje, et tegu on ühtse mõistega või ehk koguni „loodusnähtusega“ ja jätkab: „mehelikkuste paljusus pole ainult ajalooline või geograafiline — ka täna on meie kõrval palju mehelikkusi, rämedast jõmmist tundliku esteedini“(lk7-8). Tõsi, soole viitavad sõnad ehk diskrimineerivad kategooriad on vaja tähendusest tühjendada, et keel ometi kord õigeks saaks ja inimesed ei moodustaks selliseid grammatiliselt korrektseid mõttetusi nagu „naiselik mees“, „mehelik naine“ või „puust raud“. Kui aga jutuks tuleb inimene (või homofoob või valitsev ideoloogia), siis muutuvad kõnealused über-nominalistid hoobilt paadunud realistideks: inimene on olemus, mille kõrval kõik aktsidentsid on sekundaarsed.
„Kõige tähtsam on ikkagi inimene,“ noogutab Pesti kokkuvõtlikult. „Siltidest hoolimata esmajoones inimene,“ paneb Rain Uusen oma artikli alapealkirjaks. „Seksuaalvähemuste „liigina“ kohtlemine on igas mõttes problemaatiline,“ kordab ka Maali Käbin ja lisab kohe: „Tegelikult on seda igasugune inimeste kategooriatesse jagamine“(lk 56). „Oluline on hoolida inimesest, mitte tema seksuaalsest orientatsioonist,“ kinnitab Agnes Alvela. „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi,“ rõhutab Janika Saul (lk 30).

9.
Janika Sauli ulm biseksuaalsusest (lk 29-34) ja Maali Käbini fantaasia „LGBT identiteetide konstrueerimisest“(lk 48-61) on antropoloogiliselt ühed tänuväärsemad, sest nad arendavad kõnealuse müüdi sisemise loogika kaugemale kui teised. Kusjuures nii kaugele, et dialoog eelmise põlvkonnaga üldhoiakuga muutub enam-vähem võimatuks, kuna nende moraalsed väljundid saavad lausa antiteetiliseks. Nimelt kristluse sellisel ilmalikustumise astmel muutub heteroseksuaalsus amoraalseks — väide, mis tundub paljudele tervemõistuslastele nii jabur, et seda pole mõtet lähemalt uurima hakatagi. Ometi heteroseksuaalsust hakatakse tajuma amoraalsena, sest see on diskrimineeriv: see on hoiak, mis väljab teatud inimgrupi teatud võimalustest ning seda nende sünnipärase omaduse tõttu, teisisõnu, see arendab edasi seda sama kõlbelist intuitsiooni ja loogikat, mis seab põlu alla rassismi, seksismi jms. Heteroseksuaalsus on seksism privaatsfääris (analoogne on lugu homoseksualismi või mis tahes muu jäigalt piiritleva seksuaalsusega). Seepärast rõhutab Maali Käbin, et inimene tuleb vabastada mistahes kategooriatest ning Janika Saul postuleerib väga üheselt: „Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“(lk 30).  Parim, mis „paadunud heteroseksuaalil“(!) teha, on seda mitte välja näidata, tunnistada end biseksuaaliks (veel parem ja tähenduslikum termin: sooanarhist, vt lk 58) ning oma partneri sugu sattumuslikuks. Seda rõhutab ka Saul: „võtmesõna on võime. See sõna määrabki kogu biseksuaalsuse olemuse. Selle mõiste järgi ei pea biseksuaalne inimene enese tõestamiseks või täisväärtusliku biseksuaali tiitli saamiseks magama samast ja vastassoost inimesega[...]Biseksuaalne inimene on selleks lihtsalt võimeline“(lk 30).
            Oma heteroseksuaalsuse avalik rõhutamine on lihtsalt väga ebaviisakas. Seepärast kasutab  Pesti ka selliseid väljendeid nagu „agressiivsed heteropromo tegijad“ või „paduheterod“. Kuidas on üldse võimalik selline väljend nagu „paduhetero“? Lihtne: see on hukkamõistev väljend inimese kohta, kes huvitub seksuaalselt ainult(!) vastassoost ehk käitub seksuaalsfääris diskrimineerivana, ning vähe sellest — on nii matslik, et ei häbene seda kõva häälega välja öelda! Pange tähele, biseksuaal ei tähenda häbiväärset kõlbelist lodevust, vaid see on ihaldusväärne staatus, epiteediga täisväärtuslik! Häbi on olla hoopis paduhetero! Saul küll lohutab, et pole hullu: kui kohe üldse ei taha mõlemast soost inimesega magada, siis ei pea, võimest piisab. Huh...
            Ja on üsna arusaadav, et nii diametraalselt lahknevate kõlbeliste intuitsioonide korral on dialoog üpriski võimatu: ei vähemusõiguslased ega konservatiivid suuda näha üksteise hoiakute kõlbelist dimensiooni.

10.
Hüütakse kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“(lk 60).
Viimases tsitaadis valib Käbin õige vormi, sest nagu Voltaire on öelnud, kui miski on liiga tobe, et seda öelda, tuleb seda laulda. Tõepoolest, muusika mõjub mõistusele halvavalt ning see, kuidas siin konstrueeritakse suhtevaba suhet ja Teise vaba identiteeti, on nii napakas, et see oleks väljakannatatav ainult viisistatult. Sellest kõigest hoolimata on nad ühe piirangu, konservatiivsuse unustanud ja jätnud selle kahe silma vahele kui iseenesestmõistetavuse. Nimelt jätavad ka nemad veel alles ühe piirava essentsi: inimsuhte/armastuse kahevalentsuse. Tõeline Armastus tähendab neile ikka harudeta vektorit.
Kui juba perekonnaseaduse ümbertegemiseks läheb, siis tuleks perekonda defineerida kui ühiselulist üksust, mis koosneb kahest või enamast Inimesest. Küsimusele „miks piirata abielu kui täiskasvanud inimeste vabatahtlikku liitu arvuga kaks?“ ilmalikustuva kristluse loogika vastust ei leia. Ainus vastus võiks olla, et „meie kultuuris on alati ju kaks olnud“, aga see argumendistruktuur on nende endi poolt nii põhjalikult naeruvääristatud, et...

„Oluline on vaid see, et partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“. Miks ainsus, seltsimees Saul? Kas Armastusel on siis säärane arvuline piirang, kitsendav olemus?

[PS. Eeskujuliku näite peremudelist, mida ei ahista igandlikkonservatiivne paarissuhte norm, pakub Majakovski elulugu (näide on hea, kuna see oli neil teadlik ja kontseptuaalne eeskuju) ning kohaseid näiteid on ka Tšernõševski märgilisest romaanist „Mida teha?“; selle kriitikat võib leida juba inimhinge tippinsenerilt Dostojevskilt romaanis „Nooruk“ ja loomulikult hipiliikumiste kriitikas ja vabaarmastuse kommunide piinlikus paaridesseloksumises. Päris huvitavat aasimist pakub ka Uku Masing loenguüleskirjutuse „Budismist“ lõpus.
Majakovski biograafiat tutvustades sellele ka vihjasin:
"Ühtlasi peaks see viljatu eksperimentaalperekond pakkuma kasvatuslikku kõverpeeglit tänapäeva perekonnareformijatele, kes kuulutavad samuti veendunult, et ühiseluliste üksuste komplekteerimisel täiskasvanud inimese tahtest ülimat väärtust pole, ent erinevalt sajanditagustest progressivistidest hoiavad tänapäevased nürimeelselt kinni konservatiivsest ja essentsialistlikust lähtepunktist, et abielu tähendab just ja ainult paarissuhet, mõistamata, et seisukoht, nagu oleks armastus vaid kahe inimese vaheline asi, on pelgalt igandlik juriidiline eelarvamus." 
{lähtun siinses ekstrapolatsioonis kõnealuse müüdi sisemisest loogikast ja seetõttu ei ole vajalik polügaamia, polüandria jmt näidete toomine muudest kultuuridest}]

11.
Konservatiivsematel inimestel tasuks meelde jätta, et vähemusõiguslus pole progresseeruv kombelõtvus ja moraalne langus, vastupidi, tegu on sõjaka kogenematusega, äärmuskalduvusega, moraalse liialdusega, mis möödub, kui inimene jõuab ikka, mil saavutamatus kaotab oma esteetilis-heroilise lumma ja pole enam väärtus ning inimene hakkab ideaalidele eelistama eesmärke. Vastasrindel aga soovitaks pisut kaineneda ning olla mõistvam ja sallivam.

----------------------------------------------------------------------------------------
Veel paar märkust:
a)
 Aastal 1776 teatas Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsioon: “Meie jaoks on iseenesestmõistetav, et kõik inimesed on loodud võrdseina ja nende looja on neile kaasa andnud teatavad võõrandamatud õigused, mille hulka kuuluvad elu, vabadus ja õigus taotleda õnne.”
Sellele ka viidatakse, aga kultuuriloolist tausta, saati selle tähendust antud kontekstis ei aduta: kui pole Loojat, pole ka õigusi st iga inimese mõõdetamatut väärtust, mis ei sõltu tema (kaasasündinud) omadustest. Emake Loodus ei saa mingeid sääraseid õigusi anda ja ku va Peter Singer & co tahab läbinisti ilmalik olla, siis peaks ta nentima, et mitte kellelgi ei ole mingeid õigusi (mitte, et „avastab“ neid ka kiludel, ahvidel või võitlushärgadel!). See, et kõikidel inimestel on võõrandamatud õigused on kultuuriline konstruktsioon par excellence (ja kultuurilisele konstrueeritusele viitamine implitseerib teadupärast vähemasti muutmissoovituse kui mitte muutmisnõude!) ja on irooniline, et selle väljakuulutajad evisid kõige kahtlasemaid aktidentse ja korraga – nad olid valgest rassist, keskealised, kristlased, kolonialistid, heteroseksuaalsed  mees-tipppoliitikud.

b)
Omaette artikli võiks kirjutada Kundera teostega kõrvutades. Valle-Sten Maiste kirjutab Kundera tegelaste kohta väga õigesti: „Nad usuvad, et identiteet luuakse sartre’likult, jäigalt, valikuga, mitte subtiilse vastasmängu teel.“ Käbin läheb üsna sama liini mööda (selle mentaalsuse taustu on üsna hästi avanud Chalres Taylor raamatus „Autentsuse eetika“). Maiste on selle müüdi ajalugu avanud väga hästi ühes Vahingu käsitluses(„Keel ja Kirjandus 2009, nr 3“); Houellebecq juba üsna veriselt, eelkõige siis hipi-liikumise näitel (need arvasid ka, et kui kõik ahistavad piirangud ja kategooriad kõrvale heita, siis on oh-la-la-laa!).
„Kõikide poliitikute, kõikide parteide ja liikumiste esteetiliseks idealiks on kitš“ ja „see, mis teeb vaskpoolsest vasakpoolse, on Suure Marsi kitš,“ kirjutab Kundera „Olemise talumatus kerguses“(6. osa) ja seal samas toob ta näite heldimuspisarast, topeltpisarast, mis teeb kitšist kitši, see on pisar, mis ütleb, kaunis on heldida inimkonna ühise Suure Marsi pärast [st oma konkreetse kitši pärast].
„Marsiala oli väga turvaline. Sammusin 30meetrise vikerkaarelipu kõrval. Pisar tuli silma hetkel, kui halli taevasse lennutati värvilised õhupallid — see oli ilus ja vabastav“ („Kapiuksed valla“ lk 117)

c) Omaette käsitlust vääriks (sest on universaalsem) ka butlerduse (tema performatiivsus on samuti versioon teemal inimene on see, kelleks ta ennast teeb, kelleks valib) genees, väljakasvamine Indiviidi Tahte ülimustamisest ja jumalikustamisest (Nietzsche, Sartre, Beauvoir jne)

22 kommentaari:

  1. Homoseksuaalsus on loomariigis üldlevinud nähtus, mis on liigiti säilinud sadade tuhandete aastate vältel. Kui homoseksuaalsus oleks täielikult düsfunktsionaalne, kui seksuaalne orientatsioon ja käitumine oleks taandatav eranditult ja ainult paljunemisele, siis sureks homoseksuaalsus populatsioonidest kiirelt välja. Seda ei ole juhtunud, homoseksuaalsus on sadade liikide puhul levinud käitumismall, millest saab järeldada, et homoseksuaalsus on evolutsiooniliselt neutraalne (mitte düsfunktsionaalne) või on tal mingi muu, hetkel teadmata positiivne funktsioon. Väide, et "kõik mitteheteroseksuaalsed suhted on sigimisfunktsiooni häired" üsna suure tõenäosusuega väär, vähemalt evolutsioonilises mõttes. Meditsiini kui organismi arenguga tegeleva vallaga on muidugi natuke teisiti, aga tasub meenutada, et üks igasuguse häire määratlemise aluspõhimõtteid on, et asi on häire vaid siis, kui ta takistab elus (antud ühiskonnas, väärtuste ja uskumuste süsteemis, jne) hakkamasaamist. Tõsikindlusjüngrite kiuste on ka meditsiin selles aspektis kontekstitundlik, st asi ei ole ainult normis ja kõrvalekaldes.

    Aga muidu kuld tekst, nagu ikka. "Majast mööda kolimine" :D

    VastaKustuta
  2. Nõus, nõus, aga see ei väära kuidagi mu väidetet antud kontekstis(loomariik loomariigiks - ka värvipimedus või kurtus on loomariigis üldlevinud jne.), kordan: "Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega".

    VastaKustuta
  3. Mul jäi su kirjutisest põhiliselt meelde see, et gei-liikumise esindajad peaksid Mardna ees vabandama, et nad ärritusid, kui viimane neid haigeteks nimetas - siis jäi veel see meelde, et teoses pekstakse enamalt jaolt segast, aetakse mingil harimatul viisil mingit idealistlikku asja (mis küll mingil põhjendamatul (?), taevast kukkunud viisil langeb kokku ajaloolis-kultuuriliselt sattumuslike hoikuliste trendidega) ja ei osata konservatiivide ja muude troppidega dialoogis olla (agressiivne olles rikutakse võimalus dialoogiks ise ära, sest ei austata teiste idealismi - mitte enamus ei peaks sõnu valima, geidel endil tuleks ikka sõnu valida, kui enamust tahavad kõnetada). Suve tõttu ei suutnud aru saada, miks meditsiinist peaks üldse otsima homoabielude poolt- või vastuargumente - kas oluline on siin see, kuidas ikkagi meditsiooniliselt saab öelda: on haiged või ei ole, kui ei ole haiged, siis las abielluvad, aga kui on, siis ärgu parem abiellugu kah. Sorry.

    VastaKustuta
  4. Kardetavasti see point, et teadus ei anna juhiseid eetikale (Hume jne) tundus mulle sedavõrd elementaarne, et langesin koheselt pedantsusesse...

    VastaKustuta
  5. [vastan hiljem, olen natuke aega netist eemal]

    VastaKustuta
  6. Jaanus,
    EGN ei pea vabandama Mardna ees oma ärritumise pärast, vaid jõu kasutamise pärast (Mardnat sunniti vabandama; kus juures tema avaldus oli kõrval viibiva ajakirjaniku üles nopitud pobin, mitte mingi avaldus!). Nii arvas ka nt Linnar Priimägi (http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/linnar-priimagi-akki-geid-ongi-haiged.d?id=20562267 ).

    Tõsi, kogumikus aetakse harimatult mingit idealistlikku asja.

    Ajaloolis-kultuuriliste trendidega kokkulangemine on sattumuslik (trendi ei osata eksplitseerida, oma hoiakuid historiseerida jne) ning NB! see trend pole ainuline.

    Ma ei arva, et nad peaksid ise (ja mitte teised) valima sõnu, vaid osutan kõige elementaarsemale kõlblusvormelile - ise tuleb täita nõudeid, mis teistele esitatakse. Kõigil tuleks olla sõnu valiv ja tähelepanelik.

    Seda, miks üldse peaks meditsiinist otsima poolt või vastuargumente homoabieludele, ma üldse ei käsitlenud; et seda tehakse, on antropoloogiline fakt, NB! mille põhjendamatusel ka osutasin (sh juba ka siin kommentaariumis).
    (Põhjenduste analüüsis vast passivad suuresti Susan Sontagi "Haigus kui metafoor" omad).

    VastaKustuta
  7. Aitäh hea analüüsi eest! Kas oleksite nõus paari sõnaga täpsustama oma seisukohta, et "Abielu pole bioloogiline funktsioon, see on sattumuslik formatsioon sellel suurema vabadusastmega tasandil, mida tavatsetakse kultuuriks nimetada. Meditsiinist ei saa argumente ei homoabielude poolt ega vastu ning haiguse tingimatu seostamine ravimistaotlusega on sama jäme stereotüpiseerimine kui abielu tingimatu seostamine reproduktiivsusega."

    Selgitan, millest mu küsimus on ajendatud. Muidugi pole abielu bioloogiline funktsioon, kui peate selle all silmas mingit bioloogilist kvaasiparatamatust või "normi". Aga mida peate täpsemalt silmas "sattumusliku formatsiooni" all? Mulle näib, et mõistes "sattumuslikku" kui midagi, mis võib olla, aga võib ka mitte olla, siis ei paista abielu kui selline olevat sattumuslik, vaid sattumuslikud on abielu ühed või teised vormid erinevates kultuurides ja ajalooperioodidel. Abielu oma elementaarsel tasemel kui enam-vähem püsiv reproduktiivne kooslus perekonna alusena näib olevat üsna üldine nähtus. Kas on teada mõni ühiskond, mis saaks hakkama päris ilma abieluta, jättes viimase täpsema vormi praegu vaatluse alt välja?

    Teine küsimus on "jämeda stereotüübi" kohta abielu tingimatust seostamisest reprodukiivsusega. Mulle jäi ebaselgeks, mida te sellega silmas pidasite. Kas "jäme stereotüüp" viitab sellele, et abielu ei ole tegelikult tingimatult seotud reproduktiivsusega, st et reproduktiivsus ei ole abielu üks konstitutiivne, vaid ainult sattumuslik element?

    Kolmas on teie käsituse kohta moraalsuse allikast. Muidugi on see ebaproportsionaalselt globaalne küsimus paari sõnaga selgitamiseks, aga palun viidake siiski kasvõi hästi üldsõnaliselt, kust teie arvates tuleks otsida moraali allikat.

    Palun vabandust kui olete neid küsimusi oma blogis või artiklites juba käsitlenud.

    VastaKustuta
  8. Uhh.. moraalsuse allikas? See küsimus käib mulle üle jõu. Täpsemini, pole seda kuigivõrd oluliseks pidanud. Ma pole kohanud seda mõistet mujal, kui moraalidebattides retoorilise relvana oponendi moraalsete seisukohtade õõnestamises ( a la „muidugi te arvate nii, see tähendab vääralt ja ekslikult, sest te olete kaotanud (kontakti) moraalse allika(ga)!“). Moraalsus on antus; on ka patoloogilisi isendeid, kelle käitumist seda laadi jõud ei reguleeri, aga üldiselt on need isendid ühiskonnast isoleeritud; nad on tunnistatud süüdimatuks, eks, ja süü on ikka üks moraalsuse keskseid mõisteid.
    Ka kõnealuses debatis kõik osapooled süüdistavad üksteist vastastikku nii et lausa lust vaadata ja ses mõttes probleemi pole. Probleemid on ikka moraalsuste erinevuses, mitte moraalsuse puudumises (tõsi, enda moraali ainuõigeks pidades on erinemine puudumisest eristamatu... mõneti on see paratamatu, sest teatav tingimatus ja absoluutsus on moraalsusele olemuslik).

    „Mulle näib, et mõistes "sattumuslikku" kui midagi, mis võib olla, aga võib ka mitte olla, siis ei paista abielu kui selline olevat sattumuslik, vaid sattumuslikud on abielu ühed või teised vormid erinevates kultuurides ja ajalooperioodidel. Abielu oma elementaarsel tasemel kui enam-vähem püsiv reproduktiivne kooslus perekonna alusena näib olevat üsna üldine nähtus. Kas on teada mõni ühiskond, mis saaks hakkama päris ilma abieluta, jättes viimase täpsema vormi praegu vaatluse alt välja?“

    Jah, oleme sattumuslikkuse mõistest enamvähem samamoodi aru saanud (selle mõiste võttis contingency vastena kasutusele Märt Väljataga Richard Rorty raamatut „Sattumuslikkus, iroonia ja solidaarsus“ tõlkides).
    Miks mõne nähtuse sattumuslikkusele osutamine sageli häiriv on, on just see „aga võib ka mitte olla“-komponent st muudetavuse implitseerimine. See aga ei pruugi sugugi nii olla, õigupoolest on muudetavus (eriti kergesti muudetavus!) pigem erandlik. Mu emakeel on sattumuslik, aga üpris raskesti muudetav jne. Seda rõhutab ka Rorty: sattumuslikkus ei tähenda kuidagi muudetavust, saati kergesti!

    Tundub, et see väike segasus, mida selgitada püüate, tuleneb hoopis abielu mõiste erinevast kasutusest. Kasutasin seda mõistet rohkem antud kontekstist lähtudes, nii nagu seda seaduses määratletakse ja NB! aktuaalseim ongi see ju abielu ümberdefineerimises seadusandluses (lapsed sünnivad ikka mehest ja naisest, see pole sellises lähenduses muidugi sattumuslik!) ja NB! Ka praeguses seaduses pole ei perekonna ega abielu määratlemisel kasutatud reproduktiivsuse mõistet, saati konstitueerivana. Õigupoolest määratleb see ju eelkõige omandi-, pärandus- jmt suhteid.
    Võiks veel näiteks küsida, kas seksuaalne truudus peaks olema riigi asi või inimeste omavaheline asi? Kas truudusemurdmine peaks olema kohtulikult karistatav jne... kunagi oli, nüüd on funktsioonijaotus teisenenud. Küll aga tahetakse nüüd teha riigi asjaks perevägivald.
    Ses mõttes pole reproduktiivsus isegi mitte abielu sattumuslik element, vaid ontoloogilises plaanis midagi sootuks lahjemat: tegu on pelgalt väga tugeva korrelatsiooniga ;)

    VastaKustuta
  9. Vast mõjub pisut illustratiivselt ka järgmine lõik (Valle-Sten Maite artiklist "Keeles ja Kirjanduses", mille sissekandes ka linkisin):
    "Tuleb tunnistada, et paari- ja peresuhete osakaal inimolu vältel on lähisajandiga võrreldes olnud teistsugune. On elatud aegu, kus perel ei olnud mingeid emotsionaalseid ja koguni seksuaalseid funktsioone või rahuldas peresuhe viimaseid vaid osaliselt. Spartas tapeti lapsi kergemal käel, kui Vahing oma kassikatseid tegi. Lugegem, kuidas ta oma proosas selle üle lakkamatult kaebleb. Veel ülemöödunud sajandil, kui suurpered olid meil ja mujal tavalised, ei sündinud need valdavalt mahasurumatu partneritevahelise armastuse ja emotsionaalse turvatunde vajadusest. Laste arvukus oli selgelt tingitud tööjõuvajadusest, millega pered silmitsi seisid. Lastetöö polnud väga tavaline mitte ainult vabrikuis, vaid veel enamgi taludes. Seksuaalsuhteid jpm on ajaloo vältel loomulikult nii või teisiti ja ühtedel või teistel motiividel püütud reguleerida. niisugust tuumperekonna ideoloogiliselt puhtemotsionaalset väärtustamist nagu XX sajandi keskel, kus ka homod lõid ühiskonna survel lasterikka perekonna, nagu kirjeldab Elaine Tyler May „Eraeluajaloo” V köites (1991), varasemast ajaloost naljalt ei leia."

    Küsimus on seega: milliseid kooseelu aspekte tuleks reguleerida riiklikult?

    See küsimus on aga nii kaine, et seda tavaliselt ei küsita. Käesoleva artikli/blogisissekande üheks eesmärgiks olgi kainestamine (kained inimesed eriti ei kakle, on igati mõistvamad jne), alustuseks vähemusõiguslaste lähtepunktide müüdilisust eksplitseerides: raevukalt NÕUDA saab Õigluse, müütilise Korra taastamist, mitte aga teha ettepanekut riiklike regulatsioonide ümberkorraldamiseks. Sõjakal nõudmisel ja muudatusettepanekul on ikka vaks vahet :)

    VastaKustuta
  10. "Moraalsus on antus;"
    Jah, usun, et sellega nõustuksid omal moel kõik antud diskussiooni osapooled. Olgu selleks antuseks siis bioloogiline substraat, kultuur või inimloomus. Mis jätab meid endiselt küsimuse ette.

    "on ka patoloogilisi isendeid, kelle käitumist seda laadi jõud ei reguleeri"
    Mis laadi patoloogiaga on tegemist? Kas see on taandatav ühele kolmest eelnimetatust või mingile nende kombinatsioonile või hoopis muule tegurile?

    "süü on ikka üks moraalsuse keskseid mõisteid."
    Mnjah, see näib bioloogia välistavat, vähemalt keskselt kohalt, sest ilmselt ei kuulu süü bioloogiliste kategooriate hulka.

    "Probleemid on ikka moraalsuste erinevuses, mitte moraalsuse puudumises"
    Täiesti nõus. (Asendaksin küll "moraalsuste erinevuse" "moraalsete erinevustega")

    "(tõsi, enda moraali ainuõigeks pidades on erinemine puudumisest eristamatu... mõneti on see paratamatu, sest teatav tingimatus ja absoluutsus on moraalsusele olemuslik)."
    Ent kui see on moraalsusele olemuslik ja moraalsuse puudumine on patoloogia, siis on moraalsete tõekspidamiste tingimatu iseloom ju igati normaalne ja loomulik. Miks seda siis ette heita? Või te ei heidagi seda ette, ei konservatiividele ega homoseksuaalidele?

    (Et jutt ei läheks liiga pikaks, katkestan siinkohal.)

    VastaKustuta
  11. "Miks mõne nähtuse sattumuslikkusele osutamine sageli häiriv on, on just see „aga võib ka mitte olla“-komponent st muudetavuse implitseerimine. See aga ei pruugi sugugi nii olla, õigupoolest on muudetavus (eriti kergesti muudetavus!) pigem erandlik. Mu emakeel on sattumuslik, aga üpris raskesti muudetav jne. Seda rõhutab ka Rorty: sattumuslikkus ei tähenda kuidagi muudetavust, saati kergesti!"
    Selle näitega on sarnane lugu kui abieluga. See, et mingi keel on selline või teistsugune on sattumuslik (on selline, aga _võiks_ ka teistsugune olla) ent see, et keel on, ei ole sattumuslik.

    VastaKustuta
  12. Patoloogiliste isendite pataloogilisuse all pidasin silmas seda, mida tuvastavad (kohtu)psühhiaatrid. Sellega kordasin lihtsalt üle, et moraalitus ei ole antud teema puhul relevantne st kasutada kõnealuses diskussioonis vastandust moraalne vs moraalita on eksitavalt kõnekeelne.

    Jah, oma moraalsete veendumuste tingimatust ei heida ma kellelegi ette; nende tingimatus on mõneti psühholoogiline paratamatus.

    Abielu määratluse jätaksin siiski kitsamaks, juriidilisemaks. Eestis sünnib ju praegugi enamus lapsi väljaspool abielu. Kui nimetame abieluks kõiki moraalinorme, mis reguleerivad reproduktiivkäitumist mis tahes kultuuris ja ajalooetapil, siis saame nii laia mõiste, millega pole midagi peale hakata. Sisuliselt tähendaks see reproduktiivkäitumise samastamist abieluga (siis tõepoolest võrdlus keelega passiks: reproduktiivkäitumine pole sattumus, küll aga selle konkreetsed vormid).

    Kui tõlkida praegu aktuaalseima problemaatika valupunkt kiriklikku sõnavarra, siis küsimus ei kõlaks "kas homoseksuaalsus on patt?" vaid, "kas see on maise kohtu asi?".Nt.: Jumala nime ilma asjata pruukimine pole maise kohtu asi, selle üle mõistab kohut ainult Jumal; tapmine on mõlema kohtu asi, siin riik nö dubleerib, sest tapmine puudutab liiga otseselt maisusesse ka.

    VastaKustuta
  13. "Kasutasin [abielu] mõistet rohkem antud kontekstist lähtudes, nii nagu seda seaduses määratletakse"
    Mõistete tuletamine seadustest on kahtlane praktika, kuna seadused ei määratle mõisteid kui selliseid vaid ainult nendega seotud nähtuste õiguslikke aspekte. Aga olgu, "kasutamine" pole ka päris "tuletamine".

    "NB! aktuaalseim ongi see ju abielu ümberdefineerimises seadusandluses"
    Ümberdefineerimise taotlejad ilmselt ei tuleta oma abielu-mõistet seadusest, vaid leiavad, et seaduses antud määratlus ei vasta asja enese tegelikkusele. Selles mõttes ei saaks neid nimetada nominalistideks, kuna nad leiavad, et abielu on tegelikult midagi muud kui seadus ütleb. Pigem oleks nominalistlik just seisukoht, et abielu mõiste tuleneb seadusest (mitte asja enese tunnetamise püüdlusest).

    "(lapsed sünnivad ikka mehest ja naisest, see pole sellises lähenduses muidugi sattumuslik!)"
    Lisaksin siia, et ka laste kasvamine oma vanemate hoole all pole lihtsalt sattumuslik, vaid loomuliku korra oluline häire.

    "NB! Ka praeguses seaduses pole ei perekonna ega abielu määratlemisel kasutatud reproduktiivsuse mõistet, saati konstitueerivana."
    Juriidiliste määratluste omapära tõttu ei ole iseenesestmõistetavad elemendid neis sageli eksplitseeritud. Määratletakse see, mis nõuab õiguslikku reguleerimist. Tavaliselt kasutatakse implitsiitsele sisule viitamiseks vist osutust "seadusandja mõttele" või intentsioonile. Ja kui perekonnaseadust tähelepanelikult sirvida, siis võib sealt hoolika otsimise tulemusena leida siiski terve peatüki põlvnemise, vanemlike suhete jms kohta. Aga kui peate silmas literaalselt "reproduktiivsuse" mõistet (või pigem sõna), siis tuleb tunnistada, et seda sealt ei leia.

    "Õigupoolest määratleb see ju eelkõige omandi-, pärandus- jmt suhteid."
    Enne omandi- ja pärandussuhteid ikka "abielulist kooselu".

    ---------

    Üldisemalt, kas tahaksite võimaliku moraalsuse allikana tuua sisse seadused ehk õiguskorra?

    VastaKustuta
  14. "Kui nimetame abieluks kõiki moraalinorme, mis reguleerivad reproduktiivkäitumist mis tahes kultuuris ja ajalooetapil, siis saame nii laia mõiste, millega pole midagi peale hakata. Sisuliselt tähendaks see reproduktiivkäitumise samastamist abieluga (siis tõepoolest võrdlus keelega passiks: reproduktiivkäitumine pole sattumus, küll aga selle konkreetsed vormid)."

    Ei, ma ei pidanud silmas reproduktiivkäitumise samastamist abieluga. Kahtlemata on reproduktiivkäitumine laiem kui abielu. Ja muidugi leidub abielusid, kus ei saada järglasi või isegi ei taotleta seda (tegelikult aktiivselt välditakse). Pidasin silmas, et abielu kui selline püsiva kooselu vorm, mis on loomu poolest viljakas ja suunatud ka järglaste üleskasvatamisele, ent niisamuti abikaasade sügavale ühtsusele, on inimkonna jaoks mitte sattumuslik, vaid loomupärane.

    VastaKustuta
  15. "Üldisemalt, kas tahaksite võimaliku moraalsuse allikana tuua sisse seadused ehk õiguskorra?"

    Ei!!! (hakkasin kohe mõtlema, kuidas ma sellise mulje võinuksin jätta!)

    Seadus on ja jääb õigulsega alati pingelistesse suhetesse. Ma arvan, et siin kehtib väga ilusti see, mida Uku Masing ütles mõistuse (eksitentsialismi puutuva)lohutusvõime kohta: mõistuse pakutud lohutus on arusaam rahulolematuse paratamatusest.


    "Pidasin silmas, et abielu kui selline püsiva kooselu vorm, mis on loomu poolest viljakas ja suunatud ka järglaste üleskasvatamisele, ent niisamuti abikaasade sügavale ühtsusele, on inimkonna jaoks mitte sattumuslik, vaid loomupärane."

    Tinglikult võib nii öelda küll. Proovisid perekonda hävitada Marx-Engels, hipid jmt ikka loksus asi paarisuhetesse.
    Dostojevski "Ülestähendusi põranda alt" oleks siin ehk lähim suunanäitaja: seal ka tegelane ütleb, et olgu, näitate mulle, mis on mõistlik, mis on minu ratsionaalne kasu ja mis on mu loomus, aga vot, jonnin!, käige ***sse oma mõistlikkuse ja tõestatud kasuga, mina teen nagu MINA TAHAN ja kui ma tahan, saadan kõik mõistlikkused ja kasud seenele. Ja praegune aeg (NB! individulistlik liberalim!) käsitleb indiviidi tahet kõrgeima hüvena ja seega isiksuse jonni ei tohi seadusega piirata...
    [see on õudne ja koomiline ühekorraga]

    See on päris pikk teema, kirjutan sellest peagi ühe pisikese eraldiseisva essee (oli nii kui nii plaanis).
    [hetkel pole rohkemaks aega]

    VastaKustuta
  16. Aitüma mõtteid jagamast!

    VastaKustuta
  17. Kuidas suhtuda sellesse, et näiteks Delfi portaal on astunud (minu arvates) lingvistiliselt täiesti absurdse sammu, ning "blokkinud" (keelustanud/tsenseerinud) sõnad "pederastia", "pederast", "pede"... jne.
    Püüdsin selle kohta läbi Delfi kommentaariumi vastust saada, kuid selle tulemusena kustutati minu kommentaarid ning blokeeriti IP-aadress.
    Avaldasin selle kohta siirat hämmastust ning lähetasin Delfi toimetusse (kõikidele toimetajatele) meilitsi 3 arupärimist järjest, milledele ainus rekatsioon ühe lause näol tuli kelleltki sekretärilt, kes soovis minu telefoninumbrit, et moderaator saaks minule helistada...
    Enda pöördumises Delfi peatoimetaja poole püüdsin teda kurssi viia sõna "pederastia" ajalooga (juba enne NSVL moodustamist), viitasin ÕS-le ning seletasin, et kahjuks puudub eesti keeles kahe MEHE vahelist suguakti kirjeldav (mõni) teine ja/või analoogne väljend. Sõnu "geindus", "geiism" või "geima" minu teada eesti keeles ei esine...?
    Seda hämmastamav on see, et näiteks naistevahelise suhte iseloomusmiseks kasutatav "lesbism" on Delfis edasi täiesti "legaalne ning lubatud".
    Milline oleks Teie arvamus sellisest (siiski ühe loetuima online-portaali) käitumisest ja kas selle ühe sõna "vägivaldne kaotamine" või tsenseerimine eesti keelest on põhjendatud?

    VastaKustuta
  18. Vabandan eelmises postituses mõningate lohakusvigade/näpukate pärast.
    Tahtsin lisaks Teid tänada ning avaldada tunnustust Teie "Sirbis" ilmunud ja siin blogis täismahus avaldatud loo eest.
    Ei meenu, et oleksin lähiminevikus meediast sellel teemal midagi niivõrd: head, nauditavalt loetavat ning paremini argumenteeritumat lugenud. Ja sellest on sügavalt kahju, et varsti juba tervet mõistust lämmatama hakkav, ülbitsev homopropaganda, ei ole kaugeltki korrelatsioonis selle võõr/väärnähtuse propaganda vastaste (nn "homofoobsete") üllitistega.
    Seda enam: sügav kummardus Teie ees.

    VastaKustuta
  19. Tänan, tänan!

    Delfi tsensuuripoliitikat ma muidugi kommenteerida ei saa.

    Mulle muidugi meeldiks kõige rohkem, kui inimesed ise suudaksid oma keelekasutust kontrollida (idealism missugune!)ja oleksid võimalikult mõistvad.
    Poliitilise korrektsuse jms juurutatud tsenseerimised ja tobedusse kalduv "keeleparendus" on mulle üpris vastumeelne, aga vastumeelne on mulle ka enesekeskne väljendusõiguse nõudlemine (a la "meil ei ole neeger halvustava tähendusega ja vot räägime nii, rsk!"), mis teistega ei arvesta.

    Vaevalt, et Teie nimetatud sõnad (heuristiliselt, kommunikatiivselt) asendamatud on.
    See, millised sõnad muutuvad solvavaks, pole alati ülearu loogiline, aga mõistlik on sellega lihtsat arvestada.. eriti selliste diskussioonide puhul, kus tuleb pidevalt ähmastavatele emotsioonidele vastu töötada.
    Kõnealune vastuseis pole küll päris valimiseelne Reform vs Kesk "debatt", kus põrkuvad monoloogsete hüüatustena kvaasireligioossed usutunnistused, aga liiga palju ei erine ka.
    Need on paraku nii emotsionaalsed teemad, et kainuse eest tuleb võidelda iga vahendiga, väiksed keelelised taandumised on siin täiesti tühine ohver.

    VastaKustuta
  20. Tänan Teid. Mõistetav ning saalomonlik vastus.
    Kuigi kaldun arvama, et (erinevad) inimesed kasutavad edasi täpselt samasuguseid (erinevaid) väljendeid, nagu nad siiani (erinevates) olukordades on kasutanud.
    Vastavalt inimeste taustale, kontekstile ning meelsusele.
    Ning mingi nö poliitkorrektne tsensuur ja/või püüe kellegi poolt lingvistikat omatahtsi vägistada, ei anna siiski soovitud tulemusi.
    Või kui - siis pigem pingesteb niigi suhteliselt teravat vastuseisu ja annab ehk sootuks vastupidise efekti.
    Aga tänud veelkord hea artikli ning vastuse eest!

    VastaKustuta
  21. Braavo, Mihkel Kunnus! Väga hästi kirjutatud! Kui nüüd veel dialoog nö teise poolega ka tekiks. Lõppeks oleme ju kõik üks ja seesama. Mida rohkem vormi külge klammerduda, seda suurem on vastandumine, seda teravam on vastasseis meie ja nemad, õige(d) ja vale(d).

    VastaKustuta