30. juuni 2013

Kultuurisõda ja jumala mängimine



(Uku Masingu häälele)

Vahur Koorits kirjutas toreda loo praegusest nn „kultuurisõjast”.

Sõda pole üldse halb termin ses mõttes, et väitlevad leerid ei suuda üldse üksteist mõista, mistõttu proovivad end kehtestada nii lärmi kui seadusega ehk jõuga.

See on isa ja poja tüli. Liberalism-humanism on (konservatiivse) kristluse laps (ei määratle leere täpsemalt, kes mõistab, see mõistab).
Selle üks ilming on see, et mõlemad peavad inimest jumalaks (õigupoolest peaks kirjutama – Inimest Jumalaks).

Kuna liberalist-humanistid peavad end ateistlikeks ja ilmalikeks, siis nemad jumala mõistet ei kasuta. Küll aga sõimab vastasleer neid va kultuurimarksistideks, kes tahavad jumalat mängida. Näiteks perekonda ümber defineerida või lasteaiast saati miskit sooneutraalsust juurutada.
Ometi on nad ise sama veendunud, et inimene on jumal, sest... nad arvavad, et see on võimalik! Mitte mingil juhul ei tohi perekonda ümber defineerida, sest kui inimene ehk jumal perekonna ümber defineerib, siis see ju ongi muutunud!
Sestap ka selline kurioosne sõgedus, et traditsioonile perekonna kaitsmiseks peetakse selle definitsiooni ehk mõiste ehk sõnasisu kaitsmist! Kõige pealt on ju sõna!

Jajaah, defineerime aga abielu sooneutraalseks ja mis me siis saame? Mehi-naisi on 50:50 (piisab sellisest täpsusest). Järelikult paarduvad pärast abielu sooneutraalseks defineerimist paarid statistiliselt nõnda:
M-M
M-N
N-M
N-N
St 50% tuleb heteroabielusid, 25% mees-mees abielusid ja 25% naine-naine abielusid.
Üks leer leiab, et see on hiilgama vahva ja teine, et see on sodoomia ja patt ja rahvuslik katastroof.

(Ei tea, kas need Rootsi sooneutraalsed lasteaednikud, kes muuhulgas rootsi keelt sooneutraalseks treivad, pole üldse tulnud selle peale, et neist mitte kuigi kaugel on üprisväga sooneutraalne keel ja see ei muuda mitte midagi).

*

Moraal on kahtlemata tähtis, aga tähtis on ka aru saada, mis ta on ja millises valdkonnas suhteid reguleerib.

Arvata, et loodus huvitub meie heast tahtest, heast suhtumisest, vabandamisest jms on religioosse usu jäänuk, mis ei erine kombest vihma nõiduda või viljaõnne jaoks munka mööda põldu rullida.  Tuleb ju Looduse ehk Jumalaga häid suhteid hoida! Muidu pahandab ja saadab üleujutuse või seitse aastat põuda.
Muide, kui Nord Stream peaks Läänemere tuksi keerama, siis Schröderi või Putini lintšimisest hooliks Läänemeri samapalju kui hõbevalge viskamiset või nirgi ohverdamisest või paavsti pobinaist.

Aga see ei tähenda vastutamatust, vaid pigem suuremat (eelnevat) vastutust  - pöörumatute kahjustuste eest ei saa kuidagi vastutusele võtta. 
Siin lähedal on ka marksismi-humanismi antiökoloogilisus – nad usuvad kultuuriparandusse, aga arvavad, et see on võimalik lahus looduse parandamisest. Et Inimene on lahus loodusest ja blasfeemia on ühendada humanistlike väärtusi maisete kategooriatega. Näiteks küsida, mitu inimõigust Maale mahub või siis teisest rassist inimese võrdväärsus seada sõltuvusse ruumilise kaugusega endast.

*

Suhtumine kannatusse.
Siin on nende kahe rinde sugulus kenasti sees näiteks Belinstki hüüatuses:

” Jeruusalemmas otsivad Kristust ainult inimesed, kes kas pole iialgi kandnud teda oma südames või kes on ta kaotanud. Kes on võimeline kannatama nähes teiste kannatust, kel on raske näha temale võõraste inimeste rõhumist, see kannab Kristust oma südames ja sel pole vaja minna jalgsi Jeruusalemma.”

Kristlikud konservatiivid ja tervemõistuslased peavad kannatust kui mitte era-asjaks, siis kindlasti teisejärguliseks (jumalike) moraalstete imperatiivide suhtes (mida nad kirjeldavad ja tajuvad igavikulistena). Kui igavikulised moraaliseadused mõnele inimesele mõjuvad liiga prokrusteslikult, siis neile reageeritakse mõtestamisega.

Suhtumises pedofiiliasse võib näha mõistmispunkti humanist-liberaalidele, küllap nad kirjutavad alla moraalsele imperatiivile – „Sina ei tohi mitte lapsi trukkida ja kui see ülimuslik keeld ka mõnele isendile piinu põhjustab, siis on need piinad tema era-asi, aga kindlasti mitte põhjendus seda ülimuslikku keeldu rikkuda!”

Pedofiilia võib asendada abordi, eutanaasia, homoseksuaalsuse vms-ga.

Humanistid-liberaalid lähtuvad üldjoontes aga kannatuse minimeerimise printsiibist. Kui mitte-eutanaasia, mitte-abort, mitte-heteroseksuaalsus põhjustab mõnele isendile liiga suuri kannatusi, siis on vastavate meetmete rakendamine õigustatud, sest (inim)kannatuste minimeerimisest kõrgemat printsiipi pole (ja siinpoolse piinlemise eest igavest  õndust ei päri).

Praegu ülimalt pop filosoof-utilitarist Peter Singer kirjutab oma tähtteoses „Animal Liberation” (1975), et  kogu see raamat lähtub kannatuse minimeerimise printsiibist.

Säärase utilitarismiga on häda see, et... inimese suhtes on see täiesti vale, kõigi teiste liikide suhtes iiveldama ajavalt triviaalne.

No ei ole vaja doktorikraadi filosoofias, et tulla arusaamisele, et loomadele pole mõtet ülearuseid piinu põhjustada.

Mis aga Bentham-Mill-Singer&co’d puudutab, siis nad võiksid alustada näiteks Dostojevskist, sest nad ise ei suuda näha, mil viisil inimene armastab oma kannatusi, neid tahab endale tekitada, nendega uhkustab... kuni jeesuslike instinktideni st tungini ristile ronida ehk teiste eest kannatada (väike sissejuhatav essee).

Põhjalikumalt ja nüansseeritumalt on see „kultuurisõda” lahti kirjutatud Thomas Manni „Võlumäes” jesuiit Naphta ja humanist Settembrini vastuseisuna.

27. juuni 2013

Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.






Tootev töö ja moraal. Õhtumaade lugu.




Kas pole kummaline, et ühelt poolt kurdetakse, et lapsi on nii vähe, et varsti pole töötajaid, kes pensionisüsteemi panustaks ja samas kummitab Euroopas suur tööpuudus. Eriti noorte hulgas. Alati saab kurta, et noorte moraal on alla käinud. Paraku peab möönma, et suured hädad tulevad pigem noorte liigsest moraalsusest. Milline on üks hea ja moraalne laps? Ikka selline, kes võtab omaks oma vanemate kombed. Paraku seda enam hästi teha ei saa. Maailm on liialt muutunud ja noortel pole võimalik üle võtta oma vanemate põlvkonna edumudeleid (või nende moodi laenata, kui pilk läände pöörata).

Teatav põlvkondade vaheline moraalne pinge on õhtumaisesse kultuuri sisseprogrammeeritud, sest see kätkeb endas ideed elu paremaks muutumisest. Mis ei ole sugugi süütu idee. Arusaam, et majandus peab kasvama, on üks selle idee kehastusi.

Tööstusrevolutsiooni algusaegadest on pärit ka drastilisemad mässud tehnoloogilise arengu vastu. Näiteks masinalõhlukjate ehk ludiitide liikumine. Tööstusmasinate kasutuselevõtmine jättis paljud inimesed töötuks. Väga paljud kangrud pidid jätma töö, mida oli nende pere teinud mitu põlve. Ja tõesti, nad jäid töölistena üle ning pidid ümber õppima. Vaevalt, et humanitaarideks, aga ei või iial teada.

Kuid üks oluline muster hakkas juba välja joonistuma. Nimelt tõsiasi, et masin teeb tööd palju tõhusamalt, efektiivsemalt ja odavamalt kui inimene. Ja sestap ongi mingi ettevõtte, tootmisüksuse – majanduse tervikuna – efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. Inimori on ka kõige närusemates tingimustes liiga kulukas ja nõnda siginevad ka supermarketitesse tasapisi masin-kassiirid. Ning ühiskondade jõukust ja nn konkurentsivõimelisust määratlebki suures osas see, kui palju on jõutud inimesi masinatega asendada.

Moraaliprobleeme tuleb siin küll, sest töö ja töökus on sügavalt moraalsed kategooriad. „Võrdse töö eest võrdne tasu” on üks õigluse nurgakive. Nii tulebki ette tihti nurinaid riikidevahelises võrdluses. Et miks on seal nii palju kõrgemad palgad kui meil. Ei tööta ju Soome koristaja Eesti koristajast kümme korda efektiivsemalt!

Tõsi, ei tööta. Aga see ilmestab veel ühte tööstusühiskondade sügavat tendentsi – mida rohkem on ühiskond tervikuna (kõrg)tehnoloogiline, seda väiksem on inimese enda osakaal tööpanusena. Veel praegugi on tavaks igasuguseid kahtlaseid tegelasi tootvale tööle saata, aga paraku, kui vaatame arve, siis võime öelda, et tootvat tööd teevad eelkõige masinad.

Meil on vange rohkem kui põllumehi. Ja kas põllumees – tootja par excellence - on rikas? No vaevalt.
Õhtumaalane ei tooda, õhtumaades toodavad masinad. Inimesed suuresti tarbivad ja tegelevad varade ringi tassimise ja transpordiga või raha ümberjagamisega ja kõikmõeldava haldamise ja manageerimisega. Töö ja töökus on ammu lahti haagitud tasust ja tootlikkusest. Kas advokaat on tootev tööline või pigem  raha ümber jagaja? Või kullaärimees? Või pankur? Või lennufirma juht? Ei, nad jagavad jõukust ümber. Omal spetsiifilisel moel.
Jõukuse ümberjagamisel on palju mehhanisme ja institutsioone. Seda võib teha näiteks riik. Aga võib ka pank. Näiteks meil jagavad pangad raha ümber, Eesti töölistelt Rootsi pankadele. Saab ka nii.

Kui inimese edukust mõõta rahas, siis oleks lotovõitja üliedukas. Ka ühiskonna saab sarnaselt üles ehitada, et imeväiksele vähemusele langeb osaks õnn ja teiste elu on siis tühi lotopilet.
See, et töö ja töökus on tasust ja tootlikkusest lahti haagitud (need võivad juhuslikult ka kokku langeda) on võibolla moraaliprobleem, aga suur probleem on see, et masinad pole energiatarbest kuidagi lahti haagitud.
See on muu hulgas ökoloogiline probleem, sest energiakandjaiks on lõviosas fossiilsed kütused.

Aga väga palju ka majanduslik ja sotsiaalne probleem. Sest kui tööd teevad lõviosas masinad, siis on see ühiskond ülitundlik energiasisendi mahu ja hinna suhtes. Kõik kaubad sisaldavad elektri- ja bensiinihinda.  
Kaupo Vipp kirjutab raamatus „Globaalpohmelus”:
„Näiteks olid enne naftaajastu algust (vastavalt Census of England and Wales 1911. aasta statistikale) Suurbritannia elanikkonna tööhõives kolmeks kõige suuremaks tegevusalaks põllumajandus, söekaevandamine ja olmeteenuste osutamine. 2008. aastaks moodustasid kolm suurimat tööhõivegruppi müügipersonal, keskastme juhid ning pedagoogid. Silmatorkav on, et 100 aasta eest oli majanduse põhiosa rajatud inimeste vähekvalifitseeritud füüsilisele tööle, ning enamus põhitegevusaladest olid otseselt seotud ühiskonnale sisendenergia hankimisega kas toidu või fossiilse kütuse näol. Kuid tänaseks ei ole kõige olulisema suurusega tööhõivegruppidel ei energia hankimisega ega füüsilise tööga enam eriti pistmist.”

Vargamäe Andresel rühmasid lapsed tööd teha. Juba õige väiksest peale. Enamasti oli see seotud sisendenergia hankimisega – karjas käimine, põllutööd, heinategu jms. Lapsed suurendasid majandussüsteemi võimsust ja jõukust. Kui aga lapsed oleks kõik sellele piiratud talu maa toidule jäänud – ja taga hullemaks! hakkanud omakorda lapsi saama! – oleks menüü pidanud õige varsti lahjemaks jääma. Lapsed oleks muutunud vana Andrese toidukonkurendiks. Nii juhtub alati, kui konkureeritakse piiratud ressursile ja kasvatakse liiga palju. Hispaania noored on juba praegu Hispaania pensionäride toidukonkurendid, mitte sotsiaalsüsteemi panustajad. Ja see pole ainult Hispaania saatus, vaid tööstustsivilisatsiooni tervikuna.