28. september 2019

#Kliimastreik. Näiteid täiuslikust rumalusest keskkonnaküsimuses


Kõne kliimastreigil Tartus 27.09.2019. (rekonstrueeritud mälu järg, mõne fragmendi ja kujundiga täiendatud ja lisatud paar viidet)


Näiteid täiuslikust rumalusest keskonnaküsimuses


Head kohalviibijad,
oma väikeses sõnavõtus ei tahaks ma teha žanrikohaseid loosungeid ja esitada nõudmisi, vaid tuua paar õpetlikku näidet. Kliima- ja keskkonnaprobleemide põletavus on selge ja ma ei hakka neid üle kordama.
Alustuseks tooks ühe reaalse näite, kui sügavalt vääraks võib moonduda mõni idee, kui salakaval võib olla rohepesu.
Kuu alguses kirjutas Peeter Krimm „Pärnu Postimehes“ artikli „Metsis ja mets, tõed ja valed“. Nimetaksin täpselt täiesti rumalaks.
Tsiteerin sealt paari lõiku:
„Minu arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Rail Baltic, millega seoses metsise kaitseala debatt algas, on ette nähtud autotranspordi arvelt vähendama keskkonnareostust, täpsemalt fossiilse süsiniku emissiooni. Sama eesmärk (peale riigi rahakoti ja töökohtade) on puidukasutusel. Puitu ei saa kasutada ilma puid raiumata ja naftaga võrreldes on puidu eelis fakt, et see on taastuv vara: raiutu asemele kasvab uus.
/.../
Süsiniku emissiooni vähendamine on esmatähtis ning kõik muu, eriti üksiku linnu- või loomaliigi kaitsmine tähtsusetu ja selle teostamine metsaraiete arvelt kahjulik, et mitte öelda kriminaalne.
Puit kui seni teadaolevaist ainus alternatiiv fossiilkütusele suudab kas nüüd just peatada, aga vähemalt aeglustada mõrvarlikku protsessi. Seda võimalust tuleb kasutada maksimaalselt, kasvatades tipptasemel palgimetsi nagu soomlased. Selles peaks eraomanikele eeskujuks olema just nimelt RMK, kelle kallal on hambaid teritanud juba mitu aastat.“

Öelda, et süsiniku emissiooni vähendamise nimel võib ohverdada konkreetseid kooslusi ja liike, on enam-vähem sama, mis öelda, et inimõigused on selline üliväärtus, et selle nimel peaks olema lubatud ka mõni ennetav genotsiid või kohtuotsuseta mahalaskmine.
Lisaks on artiklis ka sellised seisukohad, mis keskkonnaaktivismile vastandujate hulgas sagedased, näiteks oma vaimse piiratusse ülendamine kogu inimkonnale, näiteks, et puidu ahju ajamine on ainus alternatiiv fossiilkütustele.
Ühtlasi kutsustakse üles kordama Soome metsapoliitka vigu.

Atmosfääriprobleemid on mitmes mõttes erandlikud ja ebatüüpilised keskkonnahoiu küsimuses. Kliimat mõjutav süsihappegaas on globaalne selle sõna otseses mõttes, lausa sedavõrd, et keskkonnakaiste seisukohalt on see peaaegu abstraktsioon. Ometi keskkonnaprobleemide lahendused on alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed ja terviklik globaalkeskkond moodustub lokaalsuste summast, mille kohal atmosfäär hõljub oma globaalses erandlikkuses. Eesti roll gobaalses keskkonnakaistses peab olema just nimelt lokaalne, siinsete koosluste ja ökosüsteemide kaitse.
Selles mõttes on tsiteeritud artikkel rohkem kui täipselt täiesti loll, see on lisaks lausa ohtlikult ja kriminaalselt rumal. Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Ka täna hommikul ilmus ajakirjanduses üks täpselt täiesti loll artikkel. Seekord Sven Sesteri sulest. „Põlevkivist ja rohepöördest“. Seal soovitab ta mitte kiirustada põlevkivisektori sulgemisega.
Tsiteerin: „Kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata.“
Tõesti. See on täpselt täiesti loll seisukoht, mille lühinägelikkust rahamaias tunnelnägemine veelgi rõhutab.
Olla kliimapoliitikas eesrindlik ja samal ajal jätkata põlevkiviga ja sellesse lausa investeerida on kirjeldamatuseni juhm, peaaegu mõisteline vastuolu.
2017 aastal moodustas põlevkivitööstus 4% SKPst ja 1.5% tööhõivest. Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest (vt siia) Ja siis tuleb üks tegelane, kes ütleb, et eesrindlik oleks sellega jätkata!
Veel. Eesti süsihappegaasi emissioonist tuleb üle 70% põlevkivi tõttu. Nii, see tähendab, et kõik muu kokku on alla 30%. Seal on küte ja transport. Suur osa vedelkütusest põletatakse põllumajanduses. Murdosast murdosa läheb kaubaveoks. Sellest omakorda murdosa saaks väidetavalt säästa Rail Balticu ehitamisega. Vähe sellest, et see väide on ise kahtlane ja ei arvesta ehitamiseks kuluva energiaga, on täiesti kriminaalne ohverdada selleks taas reaalseid kooslusi.
Sesteri artikkel kuulub rahakallistava rohepimeduse meistriklassi. See on briljantselt ja sädelevalt juhm.
Tahaks talle hüüda, et ehk ostaks pigem selle raha eest pisut tulevikku juurde Eestimaale, oo isamaalane!




Nüüd üks lugemissoovitus. Selleks on viimane „Vikerkaar“, mis on keskkonnaproblemaatika erinumber. Seal on terve rida häid ülevaateid erinevatest keskkonnaprobleemidest, veest ja maastikust, rahvatervisest ja õhusaastest, toitumisest ja teoloogiast. Eriti mulle meeldib, et kliimast on seal vähe juttu, üks artikkel. Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.

Aitäh, et tulite. Soovin teile vaprust ja püsivust!

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?

Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016


Ilmus „Postimehe“ veebis 27.09.2019

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?


Mihkel Kunnus

Maarja Vaino kirjutas hiljuti artikli laste kliimastreigist („Laste kliimasõda“ 25.09.2019). Mulle väga meeldis lõik, mis oli tõstetud artikli päiseks: „Selle asemel, et kutsuda lapsi koolist ära kliimamuutuste vastu protestima, tuleks neil teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet – siis on ka lootust jõuda keskkonda hoidvate lahendusteni“.

Kujutlusvõime on miski, mida on raske õpetada, sest õpetatakse ju ikkagi midagi juba olemasolevat, aga kujutlusvõime peaks looma midagi, mida veel olemas ei ole. Õnneks lastel kujutlusvõimet jätkub, piisab, kui jätta neile selleks lihtsalt piisavalt aega hinge tõmmata. Küll aga tahaksin osutada matemaatika-füüsika ja kujutlusvõime komplitseeritud seostele. Matemaatika ja füüsika annavad ühelt poolt meile imelise võime hankida teadmisi, milleni vahetu kogemus ei küündi, nad annavad võime surra halbadel ideedel meie eest, et halvasti ehitatud maja kukuks kokku juba projekteerimislaual, mitte reaalsuses, aga teiselt poolt vaadatuna on nad just seeläbi kujutlusvõime kammitsejad ja maale kutsujad, unistaja halastamatud kainestajad.
Näiteks kujutlus loob filmi „Matrix“, fantaasia maailmast, kus uinutatud inimesi kasutatakse energia-allikana, aga füüsikateadmistega mõistus toriseb pahuralt, et see süsteem pole võimalik, sest inimene, nagu kõik teisedki bioloogilised organismid, on elavana termodünaamiliselt tasakaalust väljas, nad on elavana alati ja ainult energiatarbijad, mitte -allikad. Ainus viis inimest energiaallikana kasutada on ta ära süüa.
Parafraseerides vaimufilosoof Daniel Dennettit: kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale füüsika ja matemaatikaga tüli ei pea tegema.
Leibnizi üleskutse „milleks vaielda, arvutagem!“ väärib palju laiemat rakendamist kui pelgalt füüsikatund. Ma rakendan nüüd oma kujutlusvõimet ja see maalib mu ette järgmise stseeni ühest füüsikatunnist, mille realiseerumistõenäosusega on nagu on.

Õpilast tabab kujutlus ja ta hüüatab: „Õpetaja! Ma käisin autopoes, tavaline aku pole üldse hirmkallis võrreldes auto hinnaga ja elektrimootor on palju parem mootor kui sisepõlemismootor. Miks ei võiks pagasiruumi tavalisi akusid täis laduda ja sedasi sõita?“
Õpetaja: „Aga arvutame! Arvutame kasvõi ligikaudselt! Näiteks palju kaaluvad need akud ja palju neid vaja läheks, et annaks sama energia, mis sellises keskmises bensiinipaagitäies, näiteks 40kg-s bensiinis?“
Õpilane: „Oi, arvutame! Mulle hirmsasti meeldib arvutada! Katsusin seda akut, see oli päris raske, nagu ämber vett, kümme kilo vähemalt. Mahutavus 60Ah.“
Õpetaja: „Tore. Bensiini kütteväärtus on 46MJ/kg“
Õpilane: „Jess, algandmed! Nii. 40kg bensiini – see on päris hea paagitäis! – annab 40kg x 46MJ/kg tähendab 1840MJ energiat. Nii, 60Ah, amper tähendab kulonit sekundis, järelikult 60 kulonit sekundis tund aega jutti, see on 60x3600 = 216000 kulonit. 12-voldise pinge juures teeb see tööd 12 x 216000 ehk 2592000 džauli, ümardatult 2,6MJ. 1840MJ jaoks läheks selliseid akusid vaja 1840MJ/2,6MJ ehk 708 tükki, need kaaluks siis umbes 7080kg, veidi üle seitsme tonni ...“
Õpetaja: „Esiteks, keskmise sõiduauto kandevõime on poole tonni kandis, teiseks auto kaalub ise ka vähemalt tonni, sellist akut kandev rohkemgi, kolmandaks, kaheksatonnisele jurakale enam tavalisi rehve alla ei pane, neljandaks, teed peavad olema ka märksa tugevamad, viiendaks, kiirendus ja pidurdusvõime ning juhitavus langeb ka kordades, kuuendaks kasvab energiatarve kilomeetri kohta...“
Õpilane: „Näh, mul läks tuju ära! Arvutan parem, kas inimene saaks toituda hiirtest!“
Õpetaja: „Õige! Arvutame! Võtame ööpäevaseks energiakuluks 2500kcal, hiir on keskmiselt 25g ja kaloraažilt lahja liha, tähendab neljast hiirest saab umbes 150kcal, ööpäevas läheks vaja seega umbes 67 hiirt, kui püüda päevas kümme tundi pausideta hiiri, siis peaks saama uue hiire kätte iga 9 minuti tagant“.
Õpilane: „Näh! Füüsika ja matemaatika on ju halastamatu kitsenduste süsteem! See ei ütle, et kõik on võimalik, vaid pigem, et väga vähe on võimalik!“
Õpetaja: „Nii on, Greta, nii on.“
Õpilane: „Aga bensiin tuleb naftast ja kui nafta saab ju ükskord otsa?“
Õpetaja: „Nafta ei saa otsa, selle varude täielik ammendamine ei tasu end ära, piisab sellest, et pinnalähedane nafta otsa saaks, arvuta, kui sügavalt tasuks üldse urgitseda, et energeetiliselt plussi jääda!“
Õpilane: „Pole enam tuju! Arvutame parem seda, kui palju peaksid vanad noortele ka ammendamatuid loodusvarasid jätma, mis õigusega üldse nõutakse tuhamäe otsas iibetõusu!“
Õpetaja: „Ee... seda ei saa arvutada, see on poliitika ja eetika küsimus. Praegu on lähtutud printsiipidest, kes ees see mees ja pärast mind tulgu või veeuputus. Veeuputus.. hehee.. noh, mõnel pool tuleb hoopis veepuudus!“
Õpilane: „Aitab, lähen streikima!“
Õpetaja: „Istu, viis!“

Kui konkreetsemalt keskkonnateema juurde tulla, siis füüsikaõpetajal pole õpilasele rahustavaid lugusid pakkuda. Pole ka liiga lihtsustav öelda, et ühed esimesed hädakraaksujad olid just nimelt füüsikud, ning esimene teaduslik maailmalõpustsenaarium on ka just nende välja pakutud, (täpsemalt siis 19. sajandi esimese poole termodünaamikute poolt ennustatud universumi soojussurm).
Ning kui ideoloogia mõiste laiendada mis tahes reeglite süsteemile, siis füüsika on totalitaarne ideoloogia par excellence, inkvisitsioonikohtuks on füüsikaline reaalsus ise ja seal pole dissidentidel vähimatki lootust.

A.H. Tammsaarel on võrratu ütlus – noorelt pole häbi olla noor. Täiskasvanuna aga võiks ja peaks küll. Näiteks kui täiskasvanud ei suuda reaalsusega leppida on see juba lausa ohtlik. Ei pea minema XX sajandi sõgedaimate projektide juurde, geo- ja sotsiaalinseneerluse juurde, oleme veelgi maisemad. Läheme füüsika juurde. Pinna- ja ühiseluvormid on küll ümberkujundatavad, aga mitte lõpututes piirides. Savi on voolitatav aga piiratud ulatuses, potte ja ahjusid saab teha, aga pitsi sellest ei koo ja täikammi ei tee. Füüsika fundamentaalprintsiibid on aga täiesti jäigad.
Füüsikute ja lüürikute vastanduse on kultuurimällu põlistanud Charles Percy Snow oma põhjaliku esseega „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“ (e.k. 2017, olen sellest raamatust pikemalt kirjutanud SIIN)

Füüsikalise keemia haridusega Snow, kes oli ka arvestatav ilukirjanik, meenutab oma mitmeid viibimisi kirjanduslike intellektuaalide koosviibimistel, kus mõnigi kord suure naudinguga väljendati „oma uskumatust [loodus]teadlaste kirjaoskamatuse üle“. Ja kui provokatsioonile allunud Snow on küsinud vastu, et kui paljud neist suudaks selgitada termodünaamika teist seadust. „Reaktsioon on olnud jahe; ja vastus on olnud eitav. Ometi ma küsisin midagi sellist, mille vasteks oleks küsimus: kas te olete lugenud mõnd Shakespeare'i teost?“
Snow oli britt, meie kultuuriruumis võiks asendada Shakespeare'i näiteks A.H. Tammsaarega, aga sellele osutamine juhtiks tähelepanu peamiselt kõrvale. Nimelt sellele, et termodünaamika teist seadust ei saaks asendada Newtoni teise seaduse, Ohmi seaduse või mõne muu koolifüüsikasse kuuluvaga. Snow ei tee osutust, et ei tunta triviaalsusigi, vaid et ei tunta fundamentaalsematki.
See pole juhus, et meie viimane universaalgeeniusele lähenev haritlane Uku Masing ohkas eksistentsiaalse meeleheite sügavusest religioosset lootust välja pigistades, et ehk saab inivaim kuidagi kunagi termodünaamika teise seaduse vastu.
Termodünaamika seadustest tuleneva on detaliselt eesti keeles lahti kirjutanud Kaupo Vipp raamatus „Globaalpohmelus“. See sünge raamat on tore seetõttu, et kliimasoojenemisest seal praktiliselt ei räägita. Asjad keskkonnaga on praegu väga hapud lood ka siis, kui kogu kliimavärk üldse kõrvale jätta.
Lühema maakeelse ülevaate termodünaamika teise seaduse ehk entroopia kasvu seaduse ülemvalitsusest võib saada ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnest, mille ta pidas 1988. aastal NB! just nimelt noortele teadlastele („Akadeemia“ 1993 nr 3).
„Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda,“ küsib Karl Rebane kohe kõne alustuseks olles enne veel tsiteerinud ühe põhjaliku termodünaamika raamatu algust, kus viidatakse just nimelt sellele Snow kirjakohale, mis siingi just toodud sai. Karl Rebane jätkab: „Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses.“

Olen Vainoga nõus ka selles, et debatt tuleb hoida avatuna, aga debati sisuks peaks olema see, mida teha ja kuidas käituda selles täbaras olukorras, kus faktiliselt oleme. Ja oleme. Inimesed, kes kardavad – ja õigusega – et looduskaitse nime all tahetakse meil kehtestada taas mingeid kvaasikommunistlikke utoopiad, ei tohiks last pesuveega välja visata. Lahendus pole keskkonnaprobleemide nürimeelne eitamine kõige napakamate vandenõuteooriateni välja, vaid arukamate lahenduste pakkumine.
Briti konservatiiv Roger Scruton on sellest hästi aru saanud ning kirjutanud mahuka raamatu „Kuidas tõsiselt mõelda koduplaneedist. Keskkonnateadlik konservatism“
(How To Think Seriously About The Planet. The Case For An Environmental Conservatism. Oxford University Press 2012). Selles raamatus joonistub teravalt välja Scrutoni sügav erinevus võrrelduna kõigi nende pahurate tarikatega, kes tahavad, et asjad „lihtsalt oleks nii nagu nad kogu aeg on olnud“, tähendab, nii nagu nad on juhtumisi harjunud, põlistagu see siis autostatud kesklinna, plasitiktaarat või pinnalähedast põlevkivi läbi aegade. Scruton ütleb „termodünaamika teine seadus ütleb meile, et entroopia alati kasvab ja iga süsteem, iga organism, iga spontaanne korrastus hajub lõpuks juhuslikkuses. Kas ei ole konservatiiv lihtsalt keegi, kes ei suuda leppida selle tõega? Ma saan vastata, et inimlike asjade kaduvus ei tee konservatismi kasutuks – mitte rohkem kui on kasutu meditsiin lihtsal põhjusel, et „lõppude lõpuks oleme me kõik surnud”, nagu Keynes on tabavalt väljendanud. Pigem tuleks meil tunnistada lord Salisbury tarkust oma filosoofia napisõnalises kokkuvõttes ja nõustuda, et „viivitus on elu”.“ Väljasuremislaine on alanud, võimalik, et me ei suuda seda peatada, aga meie kohus on pidurdada negatiivseid tendentse maksimaalselt.
Scruton rõhutab, kui oluline on ümber teha praegune süsteem, kus suurkorporatsioonid lõikavad tootmiselt kasumi ja jätavad reostuse kõigi teiste kanda. Ta rõhutab ka seda, et eesootavates rasketes ja pöördelistes aegades – aruka inimesena näeb ta nende vältimatust – on väga oluline säilitada kõik lokaalne, kodune ja omane. Selles sarnaneb ta kõigi nendega, kes, kasutades Kaupo Vipi kujundit, näevad globaalpohmeluse vastumürgina lokaalravitsust. Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.
Kui Greta Thunberg'ile mingi kultuurilooline analoogia otsida, siis ta oleks see laps, kes hüüdis, et kuningas on alasti. Ta pole kindlasti lahendus, aga veel vähem on ta probleem. Probleem on ökosüsteemi taastootepiiri ületamine. Kus see piir täpselt on? Täpselt ei tea, aga kindlasti kuskil selja taga.

Lühidalt: kardan, et lapsed, kes on korralikult matemaatika ja füüsikatunnis käinud, mässavad praeguste poliitikute vastu veelgi vihasemalt. Ja õigusega. Ning kui nad veel bioloogiat ja ökoloogiat peaks ka juurde õppima, siis hoidke piip ja prillid. Ja värvilised sokid ja kaabu.
Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016



21. september 2019

Vaatlus korruptsioonile teoloogi seisukohalt


Nädala kommentaar Raadio Kukusse 20.09.2019
Pildiotsingu adam old testament tulemus

Korruptsioon

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on nädala kommentaar teemal „Korruptsioon“.

Korruptsioon on võõrsõna. See tuleb ladinakeelsest corruptio'st, mis tähendab rikutust, moraalset laostumist. Kõlab väga süngelt ja rängalt. Seevastu selle sõna lähim maakeelne sugulane – onupojapoliitika – kõlab märksa pehmemalt, lausa kodusoojust õhkavalt. Korruptsioon ei ole kuritegu, mis puudutaks rahvast nii-öelda seljaajutasandil. See on näiteks võrreldamatu pedofiilia või loomapiinamisega, mille puhul kommentariaat keeb lintšivihas ja võistleb selles, kes suudab võikama piinamisviisi õiglase karistusena välja pakkuda.

Onupojapoliitikaga on veelgi kiretumad lood. Onupojapoliitika, eriti selle sõna otseses mõttes – näiteks, et keegi võimukandja jääb oma onupoja soosimisega vahele – tekitab veelgi vähem kirgi, või lausa üldse mitte. See on mõistetav, sest siin hakkab läbi kumama arhailisem moraalikihistus. Näiteks ühe põhjusena, miks Afganistanis ei õnnestu kuidagi demokraatiat juurutada, on see, et vanad hõimutavad on liiga tugevad. Ja nende järgi on võimule saanul lausa kõlbeline kohustus oma sugulasi aidata. Teisisõnu onupojapoliitika on seal just nimelt moraalne, mitte ebamoraalne käitumine.

Taoline kahetisus peegeldub ka niinimetatud vilepuhujate puhul. Ühelt poolt on nad õigluse rüütlid, tõe paljastajad, teiselt poolt jällegi reeturid. Ja reetmine on rängim kuritegu arhailisemate moraalikoodeksite järgi. Isegi tapmisest rängem. Näiteks Dante põrgu kõige alumistes ringides pole mitte tapjad, vaid reeturid. Reetmises on nähtud teatavas mõttes üksikisikust sügavamale ulatuvat tapatööd, sotsiaalset tapatööd, elu põhiliste sidemete kahjustamist. Nende sidemete, mis on olulisemad igast niigi kaduvast üksikisikust, sest need sidemed teevad üldse elu võimalikuks inimesel, sel ülisotsiaalsel loomal. Reetmise vastand on truudus ja lojaalsus. Kellele? Ikka omadele. Omadele, kes on eristatud võõrastest, vähem omadest.

Õigusriik aga ütleb, et ei tohi olla omasid ja võõraid õiguse subjektide vahel. Aga see ei ole asjade loomulik olek. Selle pärast pidi revolutsiooniline Paulus omal ajal, kirjas galaatlastele, ütlema: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ See on hilisem arengukihistus, mis peab arhailisema kinni katma, aga ära ei suuda seda kaotada.

Siin kohtume veel ühe hilisuusaegse refrääniga sotsiaalse õigluse sireenilaulus. See on diskrimineerimine. Diskrimineerimine tähendab laias laastus ebavõrdset kohtlemist mingil ebarelevantsel alusel. Kusjuures ikka kipuvad need ebarelevantsused olema mingi oma-kategooria laiendused. Soodustingimusi kiputakse andma oma sugulastele, oma soole, oma rassile, oma rahvusele, ammugi siis oma liigile. Neile ei tohi olla lojaalne, sest see on üldisemale tervikule ja üldisemale õiglusprintsiibile kahjustav. Ja ongi. Kohe väga.

Kui üleeelmiste valmiste aeg söandati poetada paaril korral, et mis see korruptsioon nüüd nii ränk kuritegu on, siis võttis tuline antisotsialist ja vabaturujutlustaja Peeter Koppel vaevaks kirjutada artikkel pealkirjaga „Korruptsioon jooksutab rikkuse loomise masina kinni“. Seal toob ta punkt punkti haaval välja kui laastavalt mõjub korruptsioon vabale turumajandusele kui rikkuse loomuse masinale. Tsteerin algust:
„Korruptsioon õõnestab õigusriiki ja tõkestab majanduse toimimist laiemalt. Õigusriik on aga turumajanduse olemasoluks hädavajalik. Majandusagentide omavaheliste suhte takistusteta toimimiseks on nimelt ülioluline, et omandisuhted ning kodanike õigused ja kohustused on üldiselt hästi teada, aktsepteeritud ning nende piirjoonte paigas hoidmiseks kasutatakse vajaduse korral (riiklikku) sunnijõudu. Turumajandus eeldab võrdsete võimaluste ja kindlate üheselt mõistetavate reeglitega mänguväljakut ning riik selle väljakuna peab majanduse tõrgeteta toimimiseks olema selline kus lepingud peavad, pettuse eest saab karistada ning kellelgi ei teki ebaõiglast eelist.“
Ja tal on õigus. Pole liialdus öelda, et korruptsiooni väljajuurimatus on üks põhjusi, miks majandusparempoolsete ideaalid iial liialt ei realiseeru.

See parempoolsete täbarus võib tekitada kõditavat kahjurõõmu majandusvasakpoolsete hulgas. Paraku kahjurõõmuga siin piirduda tulebki, sest kõik senised katsed luua võrdsusutoopiad on jooksnud selle sama klannistumise otsa. Sotsialismimaad kukuvad korruptsiooni tõttu läbi ja isegi rängemini, sest tsentraliseeritud ja rohkem ühiselutasandeid haarav võim korrumpeerib samuti tsentraliseeritumalt ja rohkemaid ühiselutasandeid haaravalt. Kõik katsed luua mingit sotsialismi on lõppenud mingit laadi nomenklatuuri tekkega, kus omade ja mitte-omade eristus on terav nagu mõnes päris vanas ühiselukorralduses. Marx ja Engels tabasid küll ära, kus on kurja juur, nimelt perekonnas, aga nende põhjendus oli vale. Perekond pole mitte ekspluateerimishierarhia rakuke, vaid eriti terava oma-võõra eristuse algühik. Romantilis-argisemas kõnepruugis: lapsevanematel on kalduvus oma lapsi armastada, hoolida neist rohkem kui teistest inimestest. Ka varanduse pärandamine neile tundub kuidagi õigem kui lihtsalt ühiskonnale jätmine ja nii edasi. Erandeid on muidugi, aga üldist tendetsi see ei väära. Kui onupojapoliitika saab ehk veel välja juurida, siis pojapoliitikaga on märksa raskem.
Inimeste loomupärane kiindumistung rikub ära nii parempoolse vabaturu utoopia kui vasakpoolse tsentraalkorralduse utoopia. See väljajuurimatu kalduvus kohelda sõpru, endisi klassi- ja trennikaaslasi, suguvendi ja -õdesi heatahtlikumalt kui teisi inimesi, on teisest küljest vaadatuna see sama neetud ebaõiglus, kalduvus, mis vajab pidevat vastutööd. Kiindumuskalduvuse ja truudustungi püsiv ainevahetusjääk on sotsiaalne ebaõiglus. Gnostik Markion ütles Vana Testamendi Jumala kohta otsesõnu: see oli õiglane ehk kuri. Hea jumal on õnnestatud ebaõigluse Jumal, armastuse ja halastuse, mitte õigluse jumal. Ometi on tõsi, et need kvaliteedi on mõistlik jätta Taevasse. Või siis pere piiresse. Ühiskonda ja riiki ei saa nendele printsiipidele ehitada.

Pööridudes tagasi etümoloogia poole corruptio – rikutus, moraalne laosatus. See osutub täpsemaks kui meeldiks tunnistada. Arhailisemat sõnavara kaasutades võib siis öelda, et korruptsioon on pärispatu sümptom sotsiaalsel tasandil. Teisisõnu, see on teoloogiline mõiste.

19. september 2019

Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks


Kõne Meeleavaldusel Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks Tartus 19. septembril 2019


INIMENE, KES USALDAS RATAST







Head kohalviibijad, alustan mõne tsitaadiga.
Andres Arrak kirjutas kord aastal 2010 „Sirbis“i:
„Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”ii.Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala."

Samas lehes kirjutab Urmas Varblane:
"Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud.Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses."iii

Mõned päevad hiljem kirjutas Mikk Salu „Eesti Päevalehes“:
"Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.
Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus."iv

Rohkem näiteid ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes tooma. Ma kogusin neid tsitaate toona kui tõendeid usust teaduse lunastavasse toimesse.
Kontekstist nii palju, et esimesed neist oponeerisid Kaupo Vipi artiklitele ees terendavast kollapsist (Kaupo Vipi „Globaalpohmelust“ soovitan soojalt!).
Religioosne suhtumine teadusesse on pärast seda ainult süvenenud. Ja halvemuse suunas. Kui praegusaja probleemide puhul on tõesti ja igati õigustatud pöördumine teaduse poole – seal on tõesti meie peamine leevenduslootus –, siis suhtumine teadusesse on muutunud veelgi arhailisemaks, veelgi religioossemaks. Pean siin silmas seda, et Jumala poole küll pöördutakse ja temalt loodetakse päästet, aga palka talle ei maksta. Ta tuleb ja päästab... noh, omaenese kõikvõimsusest ja armust. Palvetamisest piisab.

Ometi, maisuses püsides, peaks olema strateegia ilmne. Kuna teaduses peitub meie peamine lootus, peaks seda ekstra hästi finantseerima, toetama, aitama. Sest teadus pole ju midagi muud, kui abstraktsioon teadlaste tööst. Teadlased aga on inimesed ja neile läheb vaja palka, turvatunnet, töörahu.

Tulles aga tagasi tänase sündmuse juurde. Nüüd tahaks tsiteerida Milan Kunderat:
„Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Siin pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti.“
Sarnaselt on ka valitsusliikmete sõnamurdjalikkusega. Mis on seda hullem, et kõik koalitsiooniliikmed taganevad siin oma antud sõnast. Teadusrahastuse suurendamiseks oli ühiskondlik kokkulepe olemas, oli lausa pretsedentitu üksmeel. Nüüd on pretsedentitu reetlikkus, sõnamurdmine. Siin pole midagi paljastada. See on lihtsalt olemas.

Ürituse formaadist tulenevalt sõnastaksin nüüd nõudmised. Kuna ajakirjandusliku alatuse ajastul on oht, et sõnu kistakse kontekstis ja pannakse tähendama ka lausa vastupidiseid asju, peab nõudmised sõnastama väga täpselt ja ettevaatlikult.

1. Me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!
2. Me ei allu lubaduste murdmise teel vägivaldsusele üles kutsumisele – ärme tõmba Ratast rattale!

Kordan: me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!





9. september 2019

Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?


Ilmus ajalehes „Postimees“09.09.2019
Pildiotsingu tolstoi kreutzer sonaat tulemus

Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Mihkel Kunnus


„Postimehe“ möödunud reedesest juhtkirjast võis lugeda: „Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.“ (PM 6.09.2019)
See kergitas teadvusesse küsimuse – kas korruptsioon on pelgalt äririsk? Kusjuures õige tühine. Võiks isegi öelda, et asjade praegune kulg on korruptsiooni soodustamine. Vahele jäädes – mida isegi ei pruugi juhtuda, eks – pole tagajärjeks midagi enamat, kui kuluderea pisuke paisumine. Tühiasi. Igati kantav, puhtratsionaalselt lausa õigustatud risk. Tuli ka meelde, et olen sellise küsimusega pealkirjastatud arvamusloo juba kirjutanud, kuus aastat tagasi, seoses nn Oa tänava skandaaliga (PM 12.06.2013). Ka siis ei lõppenud korruptsioonijuhtum – toona reformierakondlik – poliitilisest perspektiivist vaadatuna millegi muuga kui kasumi ajutise vähenemisega. Jah, mitte krahhi, pillide kotti paneku või miinustesse langemisega, vaid kasumi ajutise vähenemisega. Korruptsioon tasus ära ka koos vahele jäämisega.

Korruptsiooni eest sellises valdkonnas rahatrahviga piirdumine on sama naeruväärne kui seda oleks dopingu puhul spordis. Rahatrahv ja korras, siis kohe võistlustulle tagasi. Analoogiat võiks kasutada ka konstruktiivselt st võib-olla peaks neid karistama samuti nagu dopingupatuseid st alguses ajutise võistluskeeluga ja korduval rikkumisel eluaegsega.

Kaja Kallas kirjutas 18. märtsil oma blogis, et välistasid koostöö EKREga muu hulgas selle pärast, „et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist“. Propageerivad. Õigustavad. Ähvardavad. Aga Keskerakond aktiivselt õõnestab. Juba ammu. Sest selline korruptsioon on õigusriigi praktiline õõnestamine, mitte kõigest deklaratiivne või sümboolne. Õigusriik tõhendab õiguse esimust, aga korruptsioon õigusest raha jõul mööda minemist. Ja ka majandusele tervikuna on see väga kahjuliki.
Aga siin on Reformierakonna ja Keskerakonna klapp mugavam, sest nad mõlemad on puhastatud küünealuste ja kombeka suupruugiga ning õigusriigi õõnestamine käib neil valged kindad kandes.
Väikse kohandustega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja „Kreutzeri sonaadis“: „Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.“
Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.

Ahto Lobajakal on ju õigus, kui ütleb, et „2012. aastal juhtus Andrus Ansipi ja Kristen Michali erakond Vestmann-Piibeleht-situatsioonnis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine poliitilisse korruptsiooni. Reformierakond oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.“ („Sittväetis“ 2.09.2019 PM)

Enne valimisi olen huvi pärast ikka uurinud valimiskompasse ja kõige sagedamini saanud tulemuseks, et mul on suurim ideoloogiline kattumine Keskerakonnaga. Et olen mõneski mõttes vasaktsentrist. Ometi pole mul isegi sekundimurdosaks tulnud kiusatust Keskerakonda valida. Ja maailmavaatelisel positsioneerumisel pole sellega midagi pistmist. Sama Reformierakonnaga.
Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või NSVLi ELiga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib. EKRE tegevus meenutab selles võrdluses tünni kolkimist – lärmi on hirmsalt, vanad sõbrad katavad ehmunult kõrvad, aga nii tömbi asjaga plekktünni katki ei tao. Isegi kui kuraasi ja pealehakkamist on rohkem kui küll. Ikka joostakse kärss vastu erinevaid protsetuurireegleid lömmi. Ja see on hea, sest alternatiiv oleks veel hullem.

Kui aga sellele õnnetule olukorrale – ja olukord on õnnetu, sest nii kõveratest mandaatidest sirget koalitsiooni vist kokku panna ei saagi – püüda mingi elujaatavam analoogia leida, siis meenub Julius Wagner-Jaureggi allaandmatu optimism. Ta leiutas malarioteraapia ja sai selle eest 1927. aastal Nobeli preemia meditsiinis. Malarioteraapia seisnes selles, et süüfilisehaige nakatati malaariaga ja malaaria tekitatud palavik küpsetas toona ravimatu süüfilise organismist välja. Malaariat oli juba kergem ravida. Loodetavasti on nõnda ka meie poliitilises analoogias.






7. september 2019

Igavatest asjadest ei tüdine kunagi ära. Intervjuu Meelis Friedenthaliga

Tehtud Estonian Literary Magazine'i jaoks. Ilmus ka ajalehes "Sirp" 18.08.2019


Luuletamine pärast Auschwizi ja kirjandus enne ökoloogilist katastroofi
Alljärgnev intervjuu on tehtud 2019 aasta juuli alguses ajakirja Estonian Literary Magazine jaoks. Mihkel Kunnus küsitleb kirjanikku ja teoloogi Meelis Friedenthali.

Pildiotsingu meelis friedenthal tulemus


Meelis Friedenthal, ühe su meeldejäävamava teksti, romaani „Mesilased“ tegevus toimub nn väikse jääaja ajal, mil siinse ala rahvastik langes suure kolksuga. Nüüd terendab midagi sarnast ees, aga lausa globaalselt, temperatuur liigub küll vastassuunas, aga taas tuleb esile inimese abitus ja olemishaprus. Pärast Auschwitzi olevat (olnud) luuletamine võimatu. Kuidas on lood kirjandusega enne ökoloogilist kollapsit, kuuenda suure väljasuremislaine esimestel päevadel?



Osaliselt on sinu küsimuses juba vastus sees, siin on mitmeid viiteid minevikule. Kirjandus toetubki paratamatult alati minevikule, ajalisus on nii kirjutamise kui ka lugemise protsessi sisse kirjutatud. Muidugi võib öelda, et selline minevikule toetumine ja selle tõlgendamine toimub sageli oleviku probleemidele lahenduste leidmise pärast. Sellisena on kirjandus teatava piirini võimeline kujundama arusaamu minevikust ja selle kaudu mõjutama tulevikku. Võibolla see ongi kirjanduse utopistlik võimalus, luua olemasoleva põhjal mingisugust uut kimäärilist maailma, mitte niivõrd prohvetlikult seda maailma ette ennustada. Mulle näib, et praegu, elades aeglase katastroofi eelaimduses, võib proovida vaadata tagasi minevikku, et kas me suudame sealt midagi õppida. Utoopia kerkis žanrina esile varauusajal, just sellel perioodil kui olid levimas apokalüptilised hirmud maailmalõpust ja tajuti selgelt olemasoleva maailmakorra kokkuvarisemist. Kokku varisesidki nii poliitilised kui ka religioossed struktuurid, mis olid keskaja jooksul Euroopat kujundanud ning asemele tekkis modernne maailm. Utoopiad olid osa sellest protsessist, mille kaudu üritati sõnastada programme uue maailma jaoks. Olemata teinud sellealast statistikat on mul aga tunne, et utopistlikku vaadet on praegusel ajal vähe, pigem on levinud rohkem või vähem moralistlik düstoopilis-apokalüptiline ootus. Mis on mõistagi vajalik ja vältimatu, olukorra diagnoosimine ja isegi karikeerimine on paratamatu, aga usutava ja vastuvõetava pääste sõnastamine tundub puudu. Kui aga päästet ei ole sõnastatud, siis seda ka ei tule. 



Tunnistan, et mu küsimus oli vähem formaalne kui mulle meeldinuks. Ühelt poolt saan aru suhtumisest, mis käratab, et maja põleb ja see pole aeg tegeleda kirjanduse ja muu meelelahutusega, või et  igasugused kunsti-inimesed tuleks tootvale tööle saata. Teiselt poolt tahaks vastu käratada, et praegu pole suuremat sigadust kui tootev töö ja et me koduplaneet on kooma veerele toodetud. Küll oleks hea kui inimesed ohjeldamatu ja üha enam robotiseeritud tootmise asemel musitseeriks, loeks ja kirjutaks, mitte ei tarbiks asju ja reisiks oma sisemaailmas, mitte lennukiga niigi hapras atmosfääris. Kuidas sa seda pingevälja näed?



Ma kardan, et see ei ole päris otsene vastus su küsimusele, aga ma olen juba mõnda aega mõelnud igavuse tundmise olulisusest ja - näilise - mittemidagitegemise vajalikkusest. Teisisõnu näib, et nii meelelahutus kui tootev töö on mingil moel ikkagi tegutsemine, enese tegevuses hoidmine. Eriti just praegusel ajal on võimalik pidevalt end lõbustada kasvõi seriaalide vaatamisega või võrgust poliitika kohta lugemisega. No ei ole igav, kahjuks. Muidugi võib öelda, et võimalus tunda igavust tähendab, et keegi teine peab eluspüsimiseks vajaliku töö sinu eest ära tegema ja tegelikult pole võimalik pikalt tõelist igavust tunda, sest kui inimene paigutada sensoorse deprivatsiooni tingimustesse, siis läheb ta varsti hulluks. Aga samas selline pidev vaimses lõbustuspargis ringi jooksmine või tähtaegade hirmus rabelemine toidab ärevust ja pinget ning see üldine ärevuse foon muudab inimesed muidugi tähelepanelikuks, aga samas vastuvõtlikuks rutakatele ja läbimõtlematutele otsustele, kiirele vihale, tähelepanu hajumisele. Seesama poliitiline ärevus, mis meil siin praegu valitseb, on mingit pidi just sellise hirmuseguse põnevuse tagajärg, kuidas jagunetakse kangelaslikeks ja dissitentlikeks patriootlikeks võitlejateks, radikaalseteks headuse kaitsjateks. See on oma monotoonnses ärevuses tüütu, seda ei jõua lihtsalt enam vastu võtta. Ma saan muidugi aru, et kui sina ei sekku maailma, siis sekkub maailm sinu ellu ja muidugi ma ei ole - ega tahagi olla - neutraalne. Aga see on kõik lihtsalt tüütu, nagu peavalu. Ei saa tunda igavust, ei saa midagi muud teha kui vaid selle tuikamise peale mõelda. Kirjandus on siin vahest teatavas eelisseisundis, sest see on aeglasem, vahel oma arutluskäikudes natuke igavgi. 



Huvitav. Ma olen ikka mõelnud - võib-olla on see liiga julge üldistus -, et teatud seesmise arenguastme juures kaob ära võime tunda igavust. Vähemasti siis, kui mõistame igavuse all nälga väliste muljete järele, seisund, mis näiteks (nutiseadmete eelses) lapsepõlves oli sage. Nüüd piinab pigem väliste muljete liig. Millal sa üldse viimati tundsid tõelist igavust?



Ma vahel püüan igavust tunda, selles mõttes, et ei tee otseselt mitte midagi, vaatan näiteks niisama aknast välja ja ei püüa peas midagi planeerida ega selgeks arutada. Mõtted muidugi tulevad ja lähevad iseenesest, väga kaua niimoodi olla ei saa, aga selline mittemidagitegemine, isegi mitte mediteerimine või millegi nimel pingutamine, tundub kuidagi sobiv. Selle kohta on viimasel ajal ka hulgaliselt uurimusi tehtud, et igavuse tundmine on igatpidi loominguliselt kasulik, ma ei oska neid tulemusi ei ümber lükata ega kinnitada, aga igavus kui tunne on ilmselt midagi järjest haruldasemat juba iseenesest. Näiteks valu, hirmu või kiivuse käes ei ole võimalik seda tunda. Niiviisi on igavus väga erinev tüütusest, sest igavatest asjadest ei tüdine ära. Ma vahel olen sattunud lugema mingisugust igavat raamatut, aga kuidagi nii täpselt, et ei hakka tüütama, ei hakka vastu, aga ei ole ka põnev. Loed ja oled kuidagi parajal kaugusel kõigest. Ma ei ole muidugi kindel, et see alati autoritel meelega valitud stiil on. Samas on muidugi raamatuid kus põnevuse või emotsiooni püüdmine on omaette eesmärgiks, lihtsalt siis mingi ekstreemsusega šokeerida või häbitusega rabada, see ei tundu palju parem populistliku poliitika võtetest.  



Vahel mõtlen - alati välja ütlema seda ei kipu - et kui kirjandus suudaks inimesi kasvatada, siis peaks Venemaa olema üks arenenumaid ühiskondi. Aga.
Samas olen ikka veendunud, et see on õige, et ülikoolides on kirjadusteaduskonnad enesestmõistetavad, aga näiteks arvutimänguteaduskonnad mitte. Teatud kirjanikutüüp - romaanikirjanik umbes nii nagu määratleb Milan Kundera - on olnud uusaegse inimmõistmise tipp. Kui elujõulisena näed seda traditsiooni?



Võibolla mitte igakülgselt elujõulisena, aga samas väga vajalikuna. Kirjandus mitte ainult ei uuri inimest vaid ka loob inimest, annab lugejale ettekujutuse, milline üldse saab olla inimene. Ma arvan küll, et Dostojevskil on suur rolli Vene inimese kujundamisel, tema programm oli ju luua vastukaal “Lääne mõtlemisele” ja mitmes mõttes see on praegu ju teostundki. Kui me näiteks vaatame meie kooliprogramme, siis kirjandus on üks väheseid valdkondi seal, mille kaudu õpitakse inimest tundma, ei inimeseõpetus ega bioloogia ei anna seesuguseid teadmisi, meie koolides puudub üldiselt eetika ja filosoofia, religiooniõpetus jms ained ning vaid ajaloo ja kirjanduse kaudu toimub üldse inimvaimu käsitlemine. Kuni valgustusajastu lõpuni aga toetus enamus Lääne haridusest just antiikkirjandusele ja Piiblile. Kirjanduse lugemine on põhimõtteliselt üks väheseid ligipääsuteid nende teemade juurde ka tänapäeval, terved rahvad koonduvad mingisuguste tekstide ümber, mille kaudu nad end mõtestavad. Raamatud, mida kõik on mingil põhjusel lugenud (nt kasvõi kohustuslik kirjandus koolis), määrab põlvkonnad, nad saavad nende tekstide kaudu omavahel kontakti, see loob ühise mõtlemisplatvormi. Praegu on muidugi probleemiks, et selliseid tekste jääb üha vähemaks, mida “kõik” on lugenud. See tekitab paratamatult kultuurilist getostumist, kaotab võimaluse vihjeteks ja viideteks suuremate rühmade vahel, vandeseltsliku tihedama ja lühendatud suhtluse vormi. On oht, et suhtlemine muutub iroonia- ja viidetevabaks, vaid ühetasandiliseks informatsioonivahetuseks. Ma ei ole kindel kui hästi suudavad seda meemid ja netflixi seriaalid asendada.



Sellega on raske mitte nõustuda. Kohustusliku kirjanduse kohustuslikkuse üle hädaldatakse alatasa ja sageli teevad seda just nimelt kaasaegsed autorid, kes näevad selles institutsionaliseeritud nimekirjas liiga vägevat konkurenti. Ometi on mul tunne, et selles tohutus paljususes, mis meid tänapäeval ümbritseb, peitub killustumisoht ning just nimelt on vaja ekstra rõhutada klassika tähtsust, et tekiks korralik vaimne ühisbaas, mis üldse võimaldaks vähegi sügavamat suhtlust. Milline on sinu suhe kohustuslikku kirjandusse? Lugesid omal ajal hea meelega? Kas “Tõde ja õigus” ja “Kevade” läksid korda?



Ega väga ei läinud. Ma lugesin truult kõik kohustusliku kirjanduse küll läbi, aga ei Tammsaarega ega Lutsuga mul kooli ajal mingisugust kontakti ei tekkinud. Näiteks Goethe Fausti lugesin küll juba kooli ajal väga hea meelega. Aga see muidugi polegi alati vajalik, et tekiks kontakt, vaid vaja on nendest lehekülgedest ennast kasvõi läbi lohistada. Ma hindan neid kohustusliku kirjanduse tekste praegu palju rohkem, Tammsaart olen pärast paaril korral üle lugenud, tema ambitsioon ja haare on muljetavaldavad. Aga kooli ülesanne ei olegi õpetada ju seda mis on lastele enne teada või mis on neile meeldiv, vaid seda, mida peetakse vajalikuks. Kõik õpivad meil matemaatikat hoolimata sellest, kas see on neile huvitav või mitte, sest nii ühiskond kui õpetajad usuvad kuidagi, et see on neile väga vajalik ja selline usk aitab ületada kõhklusi, kas ikka on vaja ruutvõrrandit õppida või mitte. Kuna meil pole sarnast usku kirjandusse, siis on sellist ebakindlat rabelemist palju ja nii nagu koeraomaniku ebakindlus kandub üle koerale, nii kandub ühiskondlik ebakindlus kirjanduse suhtes üle. Kuigi viimasel ajal on muidugi palju juttu olnud selles, et need ühiskondlikud muutused kõige oma alternatiivsete faktide, populismi jms kraamiga, on valdkond, mille vastu aitaksid vaid teadmisest inimesest ja ühiskonnast ja ajaloost - ehk siis humanitaarsed teadmised - pole ometi see kuidagi ametlikult ikkagi selgelt sõnastatud. Hiljuti just oli uuring, et filosoofia on parem vahend teatavate pseudoteaduslike argumentide äratundmiseks kui koolimatemaatika või -füüsika. 



Küsimus võib näida piinlikkuseni tüüpiline, aga mind huvitaks väga, millised on su viimased sügavamad lugemiselamused? Mida soovitaks ja miks?



Ma katsun mõõdukalt palju lugeda, tähendab, erialasele kirjandusele lisaks ka niisama, ilma mingi selge eesmärgita. Viimasel ajal on filmid ja seriaalid pigem pettumust valmistavad, aga kirjandus üldiselt ei valmista pettumust - kuigi suuri ja eredaid lugemiselamusi tuleb vist harvem ette kui enne. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi võimetusega kirjandust nautida “niisugusena nagu see on”, vaid selle asemel ma kipun ikkagi analüüsima, et kuidas see on tehtud ja miks autor on just selliseid valikuid langetanud. Samas mõned tekstid jälle ületavad selle distantsi. Kõige viimane raamat, mille ma lõpetasin oli Susanna Clarke “The Ladies of Grace Adieu”, see on lühilugude kogumik, kus on toredat erinevate stiilidega mängimist. Hiljuti loetud jutukogumikest meeldis mulle David Foster Wallace “Teatavate piiride poorsusest”, üldse maksab Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid kõiki lugeda. Viimati loetud romaanidest tahaks - erinevatel põhjustel - soovitada Lukas Bärfussi “Koalat” ja Daniel Galera “Verest nõretavat habet”. Eesti autoritest paar aasta tagust Baturini “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, ma arvan, et see on viimaste aastate jooksul üks paremaid Eesti keeles ilmunud tekste.

Ja küsimus sulle kui kirjanikule. Mis suunas uitab praegu sinu kui autori (ala)teadvus? On midagi vaimus küpsemas?



On küpsemas, või õigemini ei teagi, kuidas seda nüüd kirjeldada - ma arvasin, et ma isegi olen päris kaugele jõudnud järgmise raamatuga, aga siis hakkasin seda üle lugema ja jõudsin järeldusele, et niisugusel kujul ei kõlba. Ma ei teagi täpselt, mida sellega nüüd peale hakata, võibolla peab otsast peale alustama. Iseenesest on see mul esmakordne kogemus niiviisi raamatule otsa vaadata ja jõuda järeldusele, et ei sobi, võrdlemisi segadusseajav, aga õpetlik muidugi ka.



Elagu õpetlikkus! Lõpetuseks sarnane küsimus kogu kirjanduselule laiendatult: tajud ehk mingeid üldisemaid tendentse praeguses kirjanudeselus? Kas ehk tegevpoliitikute spontaansed sõnavõtud  pole võtnud satiirikutelt ja absurdikirjanikelt töö? Kas sotsiaalmeedia on autori ellu äratanud ja autori biograafiast saanud loomingu oluline osa?



Tõsi ta on, et kui postmodernism jõuab juba poliitikasse, siis kirjandus peaks olema juba edasi liikunud. Selliselt tahaks näha tegelikult uut modernsust, uue maailma mõtestamise püüet. Nende biograafiate taga võib olla autentsuse otsing, mis muidugi on väga modernne igatsus, sealtsamast hakkab mõistagi ka autor taas surnust üles tõusma. Mul on tunne, et autor on praegu igasuguste väljamõeldud uudiste ja eksitavate valede rägastikus üks võimalus mingisuguse kindluse, aususe, tõenäolisuse saavutamiseks. Et kirjatüki taga on tõepoolest keegi, kes vastutab ja see vastutus ei ole pelk konstruktsioon. 



Igatahes nende sõnade taga oli Meelis Friedenthali meiliaadress. Aitäh ja pikka iga!