9. september 2019

Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?


Ilmus ajalehes „Postimees“09.09.2019
Pildiotsingu tolstoi kreutzer sonaat tulemus

Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Mihkel Kunnus


„Postimehe“ möödunud reedesest juhtkirjast võis lugeda: „Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.“ (PM 6.09.2019)
See kergitas teadvusesse küsimuse – kas korruptsioon on pelgalt äririsk? Kusjuures õige tühine. Võiks isegi öelda, et asjade praegune kulg on korruptsiooni soodustamine. Vahele jäädes – mida isegi ei pruugi juhtuda, eks – pole tagajärjeks midagi enamat, kui kuluderea pisuke paisumine. Tühiasi. Igati kantav, puhtratsionaalselt lausa õigustatud risk. Tuli ka meelde, et olen sellise küsimusega pealkirjastatud arvamusloo juba kirjutanud, kuus aastat tagasi, seoses nn Oa tänava skandaaliga (PM 12.06.2013). Ka siis ei lõppenud korruptsioonijuhtum – toona reformierakondlik – poliitilisest perspektiivist vaadatuna millegi muuga kui kasumi ajutise vähenemisega. Jah, mitte krahhi, pillide kotti paneku või miinustesse langemisega, vaid kasumi ajutise vähenemisega. Korruptsioon tasus ära ka koos vahele jäämisega.

Korruptsiooni eest sellises valdkonnas rahatrahviga piirdumine on sama naeruväärne kui seda oleks dopingu puhul spordis. Rahatrahv ja korras, siis kohe võistlustulle tagasi. Analoogiat võiks kasutada ka konstruktiivselt st võib-olla peaks neid karistama samuti nagu dopingupatuseid st alguses ajutise võistluskeeluga ja korduval rikkumisel eluaegsega.

Kaja Kallas kirjutas 18. märtsil oma blogis, et välistasid koostöö EKREga muu hulgas selle pärast, „et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist“. Propageerivad. Õigustavad. Ähvardavad. Aga Keskerakond aktiivselt õõnestab. Juba ammu. Sest selline korruptsioon on õigusriigi praktiline õõnestamine, mitte kõigest deklaratiivne või sümboolne. Õigusriik tõhendab õiguse esimust, aga korruptsioon õigusest raha jõul mööda minemist. Ja ka majandusele tervikuna on see väga kahjuliki.
Aga siin on Reformierakonna ja Keskerakonna klapp mugavam, sest nad mõlemad on puhastatud küünealuste ja kombeka suupruugiga ning õigusriigi õõnestamine käib neil valged kindad kandes.
Väikse kohandustega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja „Kreutzeri sonaadis“: „Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.“
Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.

Ahto Lobajakal on ju õigus, kui ütleb, et „2012. aastal juhtus Andrus Ansipi ja Kristen Michali erakond Vestmann-Piibeleht-situatsioonnis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine poliitilisse korruptsiooni. Reformierakond oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.“ („Sittväetis“ 2.09.2019 PM)

Enne valimisi olen huvi pärast ikka uurinud valimiskompasse ja kõige sagedamini saanud tulemuseks, et mul on suurim ideoloogiline kattumine Keskerakonnaga. Et olen mõneski mõttes vasaktsentrist. Ometi pole mul isegi sekundimurdosaks tulnud kiusatust Keskerakonda valida. Ja maailmavaatelisel positsioneerumisel pole sellega midagi pistmist. Sama Reformierakonnaga.
Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või NSVLi ELiga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib. EKRE tegevus meenutab selles võrdluses tünni kolkimist – lärmi on hirmsalt, vanad sõbrad katavad ehmunult kõrvad, aga nii tömbi asjaga plekktünni katki ei tao. Isegi kui kuraasi ja pealehakkamist on rohkem kui küll. Ikka joostakse kärss vastu erinevaid protsetuurireegleid lömmi. Ja see on hea, sest alternatiiv oleks veel hullem.

Kui aga sellele õnnetule olukorrale – ja olukord on õnnetu, sest nii kõveratest mandaatidest sirget koalitsiooni vist kokku panna ei saagi – püüda mingi elujaatavam analoogia leida, siis meenub Julius Wagner-Jaureggi allaandmatu optimism. Ta leiutas malarioteraapia ja sai selle eest 1927. aastal Nobeli preemia meditsiinis. Malarioteraapia seisnes selles, et süüfilisehaige nakatati malaariaga ja malaaria tekitatud palavik küpsetas toona ravimatu süüfilise organismist välja. Malaariat oli juba kergem ravida. Loodetavasti on nõnda ka meie poliitilises analoogias.






7. september 2019

Igavatest asjadest ei tüdine kunagi ära. Intervjuu Meelis Friedenthaliga

Tehtud Estonian Literary Magazine'i jaoks. Ilmus ka ajalehes "Sirp" 18.08.2019


Luuletamine pärast Auschwizi ja kirjandus enne ökoloogilist katastroofi
Alljärgnev intervjuu on tehtud 2019 aasta juuli alguses ajakirja Estonian Literary Magazine jaoks. Mihkel Kunnus küsitleb kirjanikku ja teoloogi Meelis Friedenthali.

Pildiotsingu meelis friedenthal tulemus


Meelis Friedenthal, ühe su meeldejäävamava teksti, romaani „Mesilased“ tegevus toimub nn väikse jääaja ajal, mil siinse ala rahvastik langes suure kolksuga. Nüüd terendab midagi sarnast ees, aga lausa globaalselt, temperatuur liigub küll vastassuunas, aga taas tuleb esile inimese abitus ja olemishaprus. Pärast Auschwitzi olevat (olnud) luuletamine võimatu. Kuidas on lood kirjandusega enne ökoloogilist kollapsit, kuuenda suure väljasuremislaine esimestel päevadel?



Osaliselt on sinu küsimuses juba vastus sees, siin on mitmeid viiteid minevikule. Kirjandus toetubki paratamatult alati minevikule, ajalisus on nii kirjutamise kui ka lugemise protsessi sisse kirjutatud. Muidugi võib öelda, et selline minevikule toetumine ja selle tõlgendamine toimub sageli oleviku probleemidele lahenduste leidmise pärast. Sellisena on kirjandus teatava piirini võimeline kujundama arusaamu minevikust ja selle kaudu mõjutama tulevikku. Võibolla see ongi kirjanduse utopistlik võimalus, luua olemasoleva põhjal mingisugust uut kimäärilist maailma, mitte niivõrd prohvetlikult seda maailma ette ennustada. Mulle näib, et praegu, elades aeglase katastroofi eelaimduses, võib proovida vaadata tagasi minevikku, et kas me suudame sealt midagi õppida. Utoopia kerkis žanrina esile varauusajal, just sellel perioodil kui olid levimas apokalüptilised hirmud maailmalõpust ja tajuti selgelt olemasoleva maailmakorra kokkuvarisemist. Kokku varisesidki nii poliitilised kui ka religioossed struktuurid, mis olid keskaja jooksul Euroopat kujundanud ning asemele tekkis modernne maailm. Utoopiad olid osa sellest protsessist, mille kaudu üritati sõnastada programme uue maailma jaoks. Olemata teinud sellealast statistikat on mul aga tunne, et utopistlikku vaadet on praegusel ajal vähe, pigem on levinud rohkem või vähem moralistlik düstoopilis-apokalüptiline ootus. Mis on mõistagi vajalik ja vältimatu, olukorra diagnoosimine ja isegi karikeerimine on paratamatu, aga usutava ja vastuvõetava pääste sõnastamine tundub puudu. Kui aga päästet ei ole sõnastatud, siis seda ka ei tule. 



Tunnistan, et mu küsimus oli vähem formaalne kui mulle meeldinuks. Ühelt poolt saan aru suhtumisest, mis käratab, et maja põleb ja see pole aeg tegeleda kirjanduse ja muu meelelahutusega, või et  igasugused kunsti-inimesed tuleks tootvale tööle saata. Teiselt poolt tahaks vastu käratada, et praegu pole suuremat sigadust kui tootev töö ja et me koduplaneet on kooma veerele toodetud. Küll oleks hea kui inimesed ohjeldamatu ja üha enam robotiseeritud tootmise asemel musitseeriks, loeks ja kirjutaks, mitte ei tarbiks asju ja reisiks oma sisemaailmas, mitte lennukiga niigi hapras atmosfääris. Kuidas sa seda pingevälja näed?



Ma kardan, et see ei ole päris otsene vastus su küsimusele, aga ma olen juba mõnda aega mõelnud igavuse tundmise olulisusest ja - näilise - mittemidagitegemise vajalikkusest. Teisisõnu näib, et nii meelelahutus kui tootev töö on mingil moel ikkagi tegutsemine, enese tegevuses hoidmine. Eriti just praegusel ajal on võimalik pidevalt end lõbustada kasvõi seriaalide vaatamisega või võrgust poliitika kohta lugemisega. No ei ole igav, kahjuks. Muidugi võib öelda, et võimalus tunda igavust tähendab, et keegi teine peab eluspüsimiseks vajaliku töö sinu eest ära tegema ja tegelikult pole võimalik pikalt tõelist igavust tunda, sest kui inimene paigutada sensoorse deprivatsiooni tingimustesse, siis läheb ta varsti hulluks. Aga samas selline pidev vaimses lõbustuspargis ringi jooksmine või tähtaegade hirmus rabelemine toidab ärevust ja pinget ning see üldine ärevuse foon muudab inimesed muidugi tähelepanelikuks, aga samas vastuvõtlikuks rutakatele ja läbimõtlematutele otsustele, kiirele vihale, tähelepanu hajumisele. Seesama poliitiline ärevus, mis meil siin praegu valitseb, on mingit pidi just sellise hirmuseguse põnevuse tagajärg, kuidas jagunetakse kangelaslikeks ja dissitentlikeks patriootlikeks võitlejateks, radikaalseteks headuse kaitsjateks. See on oma monotoonnses ärevuses tüütu, seda ei jõua lihtsalt enam vastu võtta. Ma saan muidugi aru, et kui sina ei sekku maailma, siis sekkub maailm sinu ellu ja muidugi ma ei ole - ega tahagi olla - neutraalne. Aga see on kõik lihtsalt tüütu, nagu peavalu. Ei saa tunda igavust, ei saa midagi muud teha kui vaid selle tuikamise peale mõelda. Kirjandus on siin vahest teatavas eelisseisundis, sest see on aeglasem, vahel oma arutluskäikudes natuke igavgi. 



Huvitav. Ma olen ikka mõelnud - võib-olla on see liiga julge üldistus -, et teatud seesmise arenguastme juures kaob ära võime tunda igavust. Vähemasti siis, kui mõistame igavuse all nälga väliste muljete järele, seisund, mis näiteks (nutiseadmete eelses) lapsepõlves oli sage. Nüüd piinab pigem väliste muljete liig. Millal sa üldse viimati tundsid tõelist igavust?



Ma vahel püüan igavust tunda, selles mõttes, et ei tee otseselt mitte midagi, vaatan näiteks niisama aknast välja ja ei püüa peas midagi planeerida ega selgeks arutada. Mõtted muidugi tulevad ja lähevad iseenesest, väga kaua niimoodi olla ei saa, aga selline mittemidagitegemine, isegi mitte mediteerimine või millegi nimel pingutamine, tundub kuidagi sobiv. Selle kohta on viimasel ajal ka hulgaliselt uurimusi tehtud, et igavuse tundmine on igatpidi loominguliselt kasulik, ma ei oska neid tulemusi ei ümber lükata ega kinnitada, aga igavus kui tunne on ilmselt midagi järjest haruldasemat juba iseenesest. Näiteks valu, hirmu või kiivuse käes ei ole võimalik seda tunda. Niiviisi on igavus väga erinev tüütusest, sest igavatest asjadest ei tüdine ära. Ma vahel olen sattunud lugema mingisugust igavat raamatut, aga kuidagi nii täpselt, et ei hakka tüütama, ei hakka vastu, aga ei ole ka põnev. Loed ja oled kuidagi parajal kaugusel kõigest. Ma ei ole muidugi kindel, et see alati autoritel meelega valitud stiil on. Samas on muidugi raamatuid kus põnevuse või emotsiooni püüdmine on omaette eesmärgiks, lihtsalt siis mingi ekstreemsusega šokeerida või häbitusega rabada, see ei tundu palju parem populistliku poliitika võtetest.  



Vahel mõtlen - alati välja ütlema seda ei kipu - et kui kirjandus suudaks inimesi kasvatada, siis peaks Venemaa olema üks arenenumaid ühiskondi. Aga.
Samas olen ikka veendunud, et see on õige, et ülikoolides on kirjadusteaduskonnad enesestmõistetavad, aga näiteks arvutimänguteaduskonnad mitte. Teatud kirjanikutüüp - romaanikirjanik umbes nii nagu määratleb Milan Kundera - on olnud uusaegse inimmõistmise tipp. Kui elujõulisena näed seda traditsiooni?



Võibolla mitte igakülgselt elujõulisena, aga samas väga vajalikuna. Kirjandus mitte ainult ei uuri inimest vaid ka loob inimest, annab lugejale ettekujutuse, milline üldse saab olla inimene. Ma arvan küll, et Dostojevskil on suur rolli Vene inimese kujundamisel, tema programm oli ju luua vastukaal “Lääne mõtlemisele” ja mitmes mõttes see on praegu ju teostundki. Kui me näiteks vaatame meie kooliprogramme, siis kirjandus on üks väheseid valdkondi seal, mille kaudu õpitakse inimest tundma, ei inimeseõpetus ega bioloogia ei anna seesuguseid teadmisi, meie koolides puudub üldiselt eetika ja filosoofia, religiooniõpetus jms ained ning vaid ajaloo ja kirjanduse kaudu toimub üldse inimvaimu käsitlemine. Kuni valgustusajastu lõpuni aga toetus enamus Lääne haridusest just antiikkirjandusele ja Piiblile. Kirjanduse lugemine on põhimõtteliselt üks väheseid ligipääsuteid nende teemade juurde ka tänapäeval, terved rahvad koonduvad mingisuguste tekstide ümber, mille kaudu nad end mõtestavad. Raamatud, mida kõik on mingil põhjusel lugenud (nt kasvõi kohustuslik kirjandus koolis), määrab põlvkonnad, nad saavad nende tekstide kaudu omavahel kontakti, see loob ühise mõtlemisplatvormi. Praegu on muidugi probleemiks, et selliseid tekste jääb üha vähemaks, mida “kõik” on lugenud. See tekitab paratamatult kultuurilist getostumist, kaotab võimaluse vihjeteks ja viideteks suuremate rühmade vahel, vandeseltsliku tihedama ja lühendatud suhtluse vormi. On oht, et suhtlemine muutub iroonia- ja viidetevabaks, vaid ühetasandiliseks informatsioonivahetuseks. Ma ei ole kindel kui hästi suudavad seda meemid ja netflixi seriaalid asendada.



Sellega on raske mitte nõustuda. Kohustusliku kirjanduse kohustuslikkuse üle hädaldatakse alatasa ja sageli teevad seda just nimelt kaasaegsed autorid, kes näevad selles institutsionaliseeritud nimekirjas liiga vägevat konkurenti. Ometi on mul tunne, et selles tohutus paljususes, mis meid tänapäeval ümbritseb, peitub killustumisoht ning just nimelt on vaja ekstra rõhutada klassika tähtsust, et tekiks korralik vaimne ühisbaas, mis üldse võimaldaks vähegi sügavamat suhtlust. Milline on sinu suhe kohustuslikku kirjandusse? Lugesid omal ajal hea meelega? Kas “Tõde ja õigus” ja “Kevade” läksid korda?



Ega väga ei läinud. Ma lugesin truult kõik kohustusliku kirjanduse küll läbi, aga ei Tammsaarega ega Lutsuga mul kooli ajal mingisugust kontakti ei tekkinud. Näiteks Goethe Fausti lugesin küll juba kooli ajal väga hea meelega. Aga see muidugi polegi alati vajalik, et tekiks kontakt, vaid vaja on nendest lehekülgedest ennast kasvõi läbi lohistada. Ma hindan neid kohustusliku kirjanduse tekste praegu palju rohkem, Tammsaart olen pärast paaril korral üle lugenud, tema ambitsioon ja haare on muljetavaldavad. Aga kooli ülesanne ei olegi õpetada ju seda mis on lastele enne teada või mis on neile meeldiv, vaid seda, mida peetakse vajalikuks. Kõik õpivad meil matemaatikat hoolimata sellest, kas see on neile huvitav või mitte, sest nii ühiskond kui õpetajad usuvad kuidagi, et see on neile väga vajalik ja selline usk aitab ületada kõhklusi, kas ikka on vaja ruutvõrrandit õppida või mitte. Kuna meil pole sarnast usku kirjandusse, siis on sellist ebakindlat rabelemist palju ja nii nagu koeraomaniku ebakindlus kandub üle koerale, nii kandub ühiskondlik ebakindlus kirjanduse suhtes üle. Kuigi viimasel ajal on muidugi palju juttu olnud selles, et need ühiskondlikud muutused kõige oma alternatiivsete faktide, populismi jms kraamiga, on valdkond, mille vastu aitaksid vaid teadmisest inimesest ja ühiskonnast ja ajaloost - ehk siis humanitaarsed teadmised - pole ometi see kuidagi ametlikult ikkagi selgelt sõnastatud. Hiljuti just oli uuring, et filosoofia on parem vahend teatavate pseudoteaduslike argumentide äratundmiseks kui koolimatemaatika või -füüsika. 



Küsimus võib näida piinlikkuseni tüüpiline, aga mind huvitaks väga, millised on su viimased sügavamad lugemiselamused? Mida soovitaks ja miks?



Ma katsun mõõdukalt palju lugeda, tähendab, erialasele kirjandusele lisaks ka niisama, ilma mingi selge eesmärgita. Viimasel ajal on filmid ja seriaalid pigem pettumust valmistavad, aga kirjandus üldiselt ei valmista pettumust - kuigi suuri ja eredaid lugemiselamusi tuleb vist harvem ette kui enne. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi võimetusega kirjandust nautida “niisugusena nagu see on”, vaid selle asemel ma kipun ikkagi analüüsima, et kuidas see on tehtud ja miks autor on just selliseid valikuid langetanud. Samas mõned tekstid jälle ületavad selle distantsi. Kõige viimane raamat, mille ma lõpetasin oli Susanna Clarke “The Ladies of Grace Adieu”, see on lühilugude kogumik, kus on toredat erinevate stiilidega mängimist. Hiljuti loetud jutukogumikest meeldis mulle David Foster Wallace “Teatavate piiride poorsusest”, üldse maksab Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid kõiki lugeda. Viimati loetud romaanidest tahaks - erinevatel põhjustel - soovitada Lukas Bärfussi “Koalat” ja Daniel Galera “Verest nõretavat habet”. Eesti autoritest paar aasta tagust Baturini “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, ma arvan, et see on viimaste aastate jooksul üks paremaid Eesti keeles ilmunud tekste.

Ja küsimus sulle kui kirjanikule. Mis suunas uitab praegu sinu kui autori (ala)teadvus? On midagi vaimus küpsemas?



On küpsemas, või õigemini ei teagi, kuidas seda nüüd kirjeldada - ma arvasin, et ma isegi olen päris kaugele jõudnud järgmise raamatuga, aga siis hakkasin seda üle lugema ja jõudsin järeldusele, et niisugusel kujul ei kõlba. Ma ei teagi täpselt, mida sellega nüüd peale hakata, võibolla peab otsast peale alustama. Iseenesest on see mul esmakordne kogemus niiviisi raamatule otsa vaadata ja jõuda järeldusele, et ei sobi, võrdlemisi segadusseajav, aga õpetlik muidugi ka.



Elagu õpetlikkus! Lõpetuseks sarnane küsimus kogu kirjanduselule laiendatult: tajud ehk mingeid üldisemaid tendentse praeguses kirjanudeselus? Kas ehk tegevpoliitikute spontaansed sõnavõtud  pole võtnud satiirikutelt ja absurdikirjanikelt töö? Kas sotsiaalmeedia on autori ellu äratanud ja autori biograafiast saanud loomingu oluline osa?



Tõsi ta on, et kui postmodernism jõuab juba poliitikasse, siis kirjandus peaks olema juba edasi liikunud. Selliselt tahaks näha tegelikult uut modernsust, uue maailma mõtestamise püüet. Nende biograafiate taga võib olla autentsuse otsing, mis muidugi on väga modernne igatsus, sealtsamast hakkab mõistagi ka autor taas surnust üles tõusma. Mul on tunne, et autor on praegu igasuguste väljamõeldud uudiste ja eksitavate valede rägastikus üks võimalus mingisuguse kindluse, aususe, tõenäolisuse saavutamiseks. Et kirjatüki taga on tõepoolest keegi, kes vastutab ja see vastutus ei ole pelk konstruktsioon. 



Igatahes nende sõnade taga oli Meelis Friedenthali meiliaadress. Aitäh ja pikka iga!