13. detsember 2011

Feminismist, õiglusest ja muudest jõhkrustest


Feminism kuulub sellesse idealistlikku perekonda, mis peab õiglust väga suureks väärtuseks. Feministid arvavad, et õiglus on kohane printsiip ühiselu korralduseks.


Kui guugeldada märksõnaga „feminism“ pilte, on esimene pilt selline:

järgmine:

järgmine:
veel:
Siis veel näiteks üks selline üritus oli hiljuti:
Rusikad! Jõud! Vägi!

Õiglust peavad hüveks üldiselt tugevad ja võimekad isendid. Kui mõtlen oma tutvusringkonnale, siis feministid on neist kõige intelligentsemad ja võimekamad. Samuti kõige kaugemale jõudnumad.
Mul on ka antifeministidest tuttavaid. Üks (naissoost, UT humanitaareriala) on päris otse öelnud, et „feministid on täiega nõmedad. See on ikka nii nõme, et naised peavad ka tööl käima. Mu arust naine peaks ilus ja hoolitsev olema ja mees käib tööl“. Ta pole kuigi võimekas.  Kena ja hoolitsev küll. Loodetavasti leiab väärt mehe.

Nõrkadel pole mõtet rusikatega vehkida. Õiglus on karm värk. See passib ainult vägevatele isenditele. Klaaslagi on takistuseks ainult lennuvõimelistele. Teistele pakub kullide eest kaitset.
(ja võimaldab dramatiseerida gravitatsiooni)

Üldine õiglus on kotkaste värk. Eliidiprojekt.
Ja tulumaks olgu kõigile võrdne!

Kindlasti ei tohi olla õiglane laste vastu. Nad ei kannataks seda lihtsalt välja. Soomes ongi algklassides õiglusest loobutud ja hindeid ei panda. Eestis on nt Waldorf-koolid läinud sama teed. Ja diskrimineeritakse õigupoolest lõpuni välja. Öeldakse individuaalne lähenemine. Kõigile püütakse anda jõukohane ülesanne: võimekatele raskem, vähemvõimekatele kergem. Kui aga õpilased ringi sahmivad ja näiteks töö aeg teise ülesannetele pilgu heidavad, siis võib tihti tärgata võimekamal õiglustunne: „Ohoh, miks temal lihtsamad ülesanded on?! See pole õiglane!“
Ja noored inimesed võivad siin kaunikesti jõhkrad olla. Seepärast peab õpetaja siin klaasseinad ja -laed vahel hoidma. Et lapsed aru ei saaks, et ühtedele on ühed reeglid ja teistele teised. Et osad saavad hindeid tulemuste, teised püüdluste, mõni lihtsalt eneseületuse eest.

Kui kirjutasin kogumikust „Kapiuksed valla“ õiglase arvustuse, siis tuli üks tuttav feminist (UT doktorant) mu juurde ja vangutas pead: „Mihkel, teised tulid alles kapist välja, sa juba oled õiglane!“, teine (samuti UT doktorant): „Ma saan aru küll, et sul on õigus, aga kuule, kas sul neist hale ei ole? Ma arvan, et siin tuleb lihtsalt pool valida ja aidata neil võita, ei saa õiglane olla.“

Kirjandust pean ma üldiselt eliidi-alaks st vägevamate isendite asjaks. Seega arvan, et kirjanduskriitik võiks õiglane olla küll. Vägevamatele ei tee õiglus midagi, vastupidi, see toob need väetite hulgast esile. Tammsaare vastu võib olla õiglane kohe täie rauaga.
Debütantidega... njaa.
Ka siin on mind palju noomitud: „Mihkel, teine alles alustas, sa oled juba õiglane!“

Kirjanduskriitikas olen ma küll läbi ja lõhki feminist. Ei mingit seksismi, kõiki tuleb hinnata õiglaselt!

Päris läbini õiglane muidugi olla ei saa. Nii maailma mastaabis. Ei, siin peab ikka natuke armastama ka. Eesti kirjandust peab kahtlemata natuke armastama ka. Puhast õiglust kannataks sellest liiga vähesed välja.

Surnute vastu on kergem õiglane olla. Sest inimstele üldiselt ei meeldi kui nende vastu õiglased ollakse. Õiglus on külm ja karm. Õiglus meeldib ainult tugevatele isenditele. See peksab põhu nende ümber maha ja laseb nende vägevusel silma paista.

„Lukksepp Goša ütleb oma kõrgharidusega, 3000-liikmelise tehase direktorist kallimale: «Edaspidi võtan kõik otsused vastu mina sel lihtsal põhjusel, et ma olen mees!» Naine langetab pea, palub vabandust ja tõstab Gošale suppi… Kogu lugu.“ - toob Raul Rebane näite ebaõiglusest. On ebaõiglus, on. Naine on siin võimekas ja tugev. Sellised kaotavad ebaõiglusega kõige rohkem.
Siin tuleks õiglust teha nii mis tolmab.

Üldiselt inimesed tahavad, et neist hoolitaks, et neid armastataks sh kirjanikud. Ka nende hulgas on palju neid, kelle enesearmastus on nii loomterve, et nad peavad seda, kui neid ei armastata, ebaõigluseks. Noorte inimeste hulgas on see hoiak üpris sage ja see on üldiselt hea ja tervislik.

Kui aga keegi teine kirjanik näeb, et kriitik armastab ja hoolib tema konkurenti, siis tärkab tas armukadedus, mis väljendub õiglustundena. Näiteks: „Veidekas, raisk, ei ole õiglane, ta armastab, hoolib omadest!“
(Kuigi selliste etteheidete tegijad peaksid mõtlema, kas nad ise ja nende armsamad kannataksid ikka õiglust välja... võibolla peaksid nad hoopis alternatiivse peremudeli kõrvale asetama, mitte õiglust nõudma.)

Mõistagi ei räägi ma siin romantilisest, kirglikust armastuses (mis on samuti üks jõhker ja egoistlik värk). Hea määratluse saab Rein Raua raamatust „Vend“:
„Armastus algab võimest eelistada täiusele ebatäiuslikkust. Sellest, et sa mõistad oma vanemate, oma kodumaa, oma laste ja oma kalli inimese puudusi ja vigu, loomulikult igatsed, et neid poleks, kuid ometi ei võtaks nende asemele iial kedagi või midagi teist, mis siis, et vigadeta“.

Oma.

Küllap see on hea, et Veidekas eesti kirjandust armastab. Ma ise olen noor ja keevaline ning kipun ikka õiglane olema. Eelistan vigadeta ja puudusteta asja puudulikule ja vigasele. Isegi kui viimane on oma.
Lapsi ja kodumaad peab armastama. Kirjanduses võib natuke rohkem õiglust lubada.

Psühholoogilisel tasandil on õiglus ja armastus vastandid. Kommunistidele on ka hirmsasti õiglus meeldinud. Perekond tuleb hävitada, ütlesid nad kohe alguses. See on loogiline. Perekond on üksus, mis põhineb armastusel, mitte õiglusel. Vanemate suhtumist oma lastesse iseloomustab kõige ehedam onupojapoliitika. Alati eelistavad nad just oma lapsi. Ei mingit õiglust, puhta hoolimine ja armastus. Kui on.
Ikka on armastatud ka oma liiki. Seda on nimetatud humanismiks, õigluse poolt lähenejad ütlevad – spetsiesism. See tähendab oma liigi eelistamist, oma liigi armastamist. Puudulikku oma liigi esindajat eelistatakse mittepuudulikule teise liigi esindajale. Ebaõiglus, ütleb Peter Singer. Tõsi.

Dostojevski määratluse järgi on läbini õiglane maailm põrgu, sest põrgu on võimetus armastada.
Kommunism tähendab põrgut, läbinisti õiglast maailma.
(See on ka viljatu, mis on aga täiesti omaette teema. Ja need, kes arvavad, et laste riigistamine on igati hea mõte, no... eks siin ole teatav korrelatsioon nende endi ontogeneesietapi ja vanemlike instinktide väljakujunemisega) 

Ka praegune bürokraatia tendeerib selle suunas.

Mulle muidugi feminism meeldib. Vägivald ja jõhkrus üldse. Õiglus! Vähemalt tugevate isendite vahel. Poksiringis näiteks. Olen isegi jalad appi võtnud. Nii on veel õiglasem.
See on selline mõnus tunne, surin, adrenaliin, oma vägevuse tunnetamine ja selle valla laskmine. Võrdsed reeglid, võrdsed tingimused, võrdsed võimalused – talent ja töökus kohtub talendi ja töökusega. Ei mingit halastust. Olgu ka kirjanduses nii.

Kirjanduskriitikas on mulle korduvalt ka seda ette heidetud, et ma suhtun naistesse (ja veel noortesse naistesse) õiglaselt. Paljud arvavad, et see on liiga jõhker. Et neist peaks hoopis hoolima.
Pean seda täiesti aktsepteerimatuks, isegi skandaalseks, jälestusväärseks seksismiks.

„Ja kuidas sa põhjendaksid feministlikult, miks sa põrmustasid süstemaatiliselt Birk Rohelennu raamatud nii täielikult, aga noored meesautorid jätad täiesti vaatluse alt välja? Kas see pole lihtsalt üks pisut odav trikk eksponeerida oma suurepäraseid ideid veel suurepärasemana, kõrvutades ja naeruvääristades üht kultuuriliselt Teise positsioonil olevat kirjanikku ja tema loomingut? Või Kristiina Ehini puhul võtsid kirjutada terve oopuse autori funktsioonist, aga tunnistasid ausalt, et ei viitsi end isegi pühendada Ehini loomingusse. Feminismi üks oluline tahk on ka hoolimine, mitte lihtsalt huupi võrdsuse taga ajamine. Feministina sa muidugi tead seda ju isegi“.

Tüüpiline viga: õiglus ja hoolimine aetakse sassi. Feminism on õigluse, mitte hoolimise liikumine. Vaata pilte!, rusikas pole hoolimise atribuut, eks.
Hannes Varblane ütles Betti Alveri auhinna sõnavõtus Linda-Mari Väli raamatut kommenteerides: „Selle plika ees võtan ma mütsi maha!“
On see nüüd siis feminism või antifeminsim?
(olgu-olgu, L-M. V. Oli kirjutamise ajal alla 18 st ametlikult alamõõduline. Teeme erandi!)

Patronaaž ja matronaaž on üks praktilise antifeminismi tugevamaid juuri.

Õiglus on aga tugevate ja võimekate isendite asi. Akadeemikud, teadlased, tippjuhid. Sinna on õiglust vaja. Kirjanduskriitikasse ka. Sest kirjandus peaks samuti olema ikka võimekate värk, eliidiprojekt.

„Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”“ haletseb antifeminist Iivi Jõe-Cannon.
Poliitika on nagu õiglus – löögikindlate isendite ala. Savisaar, Ansip, Laar jne  on veel teisi inimesi, kelle vastu enamvähem kogu rahvas oleks suunanud nõnda pühendunult kogu oma mõnitusjõu? (Mitte et ma arvaks, et see lahmimine ja kolkimine oleks siin konstruktiivne ning igati tore, aga võtku hää hoolija, olgu Raul või Iivi, siin vaagida, kuidas peaks selline rahva hääle kinnikeeramine praktikas välja nägema? Lapime lastetoa puudujääke riikliku tsensoriga, või?)

Ühiskond tervikuna võiks olla pigem hooliv. Paljukest neid ikka on, kes kannatavad välja saatuse, mis nad õiglaselt on ära teeninud.

Jeesus arvas ka, et armastus on parem kui õiglus.

7. detsember 2011

Futurismist

"Olete muidugi kuulnud futurismist? See on uus vool kunstis. Tema jaatavad põhijooned on veidi segased, kuid ei­tavad küljed selle eest üliselged. Nad ütlevad: „Maha kõik vana! Maha kõik, mis enne meid on olnud! Maha kõik, mida meie pole teinud! Maha Hellas, renessanss, Shakespeare, Goethe, Dostojevski!”
Futuristid unustavad, et nende peas midagi päris uut ei või olla; kõik on nii või teisiti minevikust päritud, sellest, mis enne neid olnud. Kui nad nüüd minevikule „maha !” karjuvad, siis kõlab see hüüd ka neile enestele.   See on hädahüüd !
Ja see hädahüüd tuletab meelde Rooma keisrit, kes kahetses, et inimsool üks pea ei ole, sest siis võiks terve soo korraga hävitada. Nagu näete, unustas roomlane, et ta kogu inimsoo pea raiumisega ka iseenese nupu maha oleks võtnud.
Aga ehk ei pidanudki see keiser ennast inimeseks? Õige! Rooma keisrid olid jumalate järeletulijad, kui mitte jumalad ise; vähemalt said nad surmas jumalateks. Aga ehk oli tal ka aimu üheksateistkümnenda aastasaja üliinimesest? Võimalik! Sest room­lastel oli nii paljustki aimu. Nad olid ajaloo suuremad röövikud, aga rääkisid ainult õigusest, rahvaste õigusest. Selle poolest olid nad täielikud futuristid – tulevikumehed.
Nad hävitasid kõik, mida Rooma kere ei seedinud, aga nad õpetasid ka ilmale, et neil selleks ainult üks õigus oli: rusikas.
Ja siis tuli mees, kes ütles : armasta! Ja vaata: armastuse kuulutajad said suurteks tule- ja mõõgakandjateks. Nad küünisid kõrgemale kui õiguse õpetajad. Armastamine ja armastusest jutlustamine tegi inimese kurjaks. Mida kõrgemale tõusis luulelend armuõnnest rääkides, seda rohkem hakati valmistama sõjariistu nende tapmiseks, kes pidid armastama.
Võim ja ahnus olid vägevamad kui õigus. Nad olid ka vägevamad kui armastus. Õigus pidi valitsema tuhandeaastases riigis, aga ilm tundis ainult rusikat. Ja kõik ütlesid : rusikas on õigus. Armastust upitati troonile kakstuhat aastat, aga rahvad tunnevad ainult raudrusikat. Ja paljud ütlesid: armastus on kurjus.
Seal, kus räägiti kõige sügavamaid sõnu armastusest, valmis­tati ka kõige parem raudrusikas, mis pidi rahvaid hirmus hoidma kui lapsi. Mida armsam laps, seda kibedam vits.
Niisugune on inimesesoo ajaloo saatuse pilge. Eks ei ole see kõik väärt, et talle „maha!” karjutaks? Eks ei ole kõik, mis sünnib, väärt põrmuks saama? Eks ei olnud Rooma keiser tõetundmisele lähedal, kui ta soovis inimsoole ühist pead? See mees oli iseenese kaudu tõtt tabanud: kuri on inimene algusest saadik.
Talle pole sellest küll, et ta oma vastasest võitu saab, ei, ta peab tema hävitama kogu minevikuga. „Maha!” karjub muha­meedlane ja raamatukogud ning kunstikorjandused hävinevad. „Kao!” hüüab kristlane ja terveid rahvaid ühes nende minevikuga pole teps enam. „Hävine!” hõiskab sakslane Löwenile ja Reims’ile ning aastasadade kunstivarandused saavad põrmuks.
Aga Kant ütleb, ilmas olevat kaks imeasja: inimese südame­tunnistus ja tähistaevas. Ja ta ütleb veel: inimene pidavat nõnda talitama, et tema teod võiksid olla teistele seaduse juhtnööriks.
Sa õnnis vanapoiss (vanapoisid on ikka õndsad)! Sa surid õigel ajal, sul polnud vaja oma arvamisi revideerida.
Nüüd aga elame futurismi vallas. Maha minevik! Maha Kant ja tema poolehoidjad! Ja elagu Nietzsche, sest tema räägib üliinimesest, kellel on ainuõigus hävitamiseks, rüüstamiseks.
Aga oh sa armas üliinimene, ehk on ka sinuga lugu niisama kui  Rooma  keisriga  ja futurismiga? Ehk hakkad ka sina heit­lema minevikuga just sellepärast, et tulevik sulle hirmu peale ajab ? Ehk ärkab sinus aimdus, et patt vaimu vastu ei leia andeksand­mist? Kui sa ometi kokku juhtuksid oma kaasvenna Raskolnikoviga, kes pidas omasuguseid satikateks ja kes lõpuks leidis, et ta ise on nende sarnane !
Kas tõesti rääkisid roomlased asjata õigusest ja kas  ei ole armujutlus jätnud vähematki märki rahvaste rinda?"

A. H. Tammsaare 1914

30. november 2011

Rohkem loovust ülikooli!

vt sealt ka Valdur Mikita üpris samateemalist esseed!


Rohkem loovust ülikooli!

Mihkel Kunnus



1.
Loovus on kahtlemata midagi väga head. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.
Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks.
Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast Koolitust.
Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnasprobleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.
Loovamad inimesed kasutavad loovuse järele õhates ka sünonüüme, näiteks „kreatiivsus“ ja eriti „innovatiivsus“.
Skype oli innovatsioon ja saagu Nokia.

2.
Mis puudutab tarbimist, loodusvarade kasutamist, majanduskasvu jms, siis kõik seni kogutud teabega arvestavad matemaatilised mudelid ning võimalike arengustsenaariumide arvutisimulatsioonid hoiatavad – meie planeediga piirduvas suletud ruumis ei saa pidev kasv kaua kesta. Mõistagi ei saa ükski matemaatiline mudel ega arvutisimulatsioon olla loov või sisaldada loovust parameetrinagi.
Majandustegelane Andres Arrak suhtub seega skeptiliselt väidetesse, et
kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Ta ütleb: „Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala." ("Sirp" 22.10.2010)
Tema kolleeg Urmas Varblane kinnitab:
Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses." ("Sirp" 22.10.2010)
Ka tööstuse arendamise eest rüütliks löödud eesti päritolu mäeinsener Arvi Parbo ütleb:
"Optimistliku mudeli kohaselt vaibuvad eksponentsiaalselt kulgenud protsessid inimühiskonnas paarisaja aasta pärast. Tulevikumaailmas elaks ligikaudu viisteist miljardit inimest ja keskmine elatustase oleks neli korda kõrgem. Maavarade kättesaadavus poleks probleem, sest uued tehnoloogiad arendaksid asendusi. Optimistliku mudeli kohaselt ei ole tulevikuprotsessid ohjeldamatud, sest inimeste leidlikkusel pole piire." (kõnest «Maavarad ja tulevik» Austraalia tehnoloogia- ja inseneriteaduste akadeemias 16. novembril 2003)

Selliseid näiteid võiks erilise vaevata noppima jäädagi. See, millele eelmainitud härrased toetuvad, pole aga ise veel loovus, vaid pelgalt lootus. Loovuse lootus ja historitsismi viletsus.
Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade tõestus“(Hb11:1)

3.

Kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui selle juures endale detailidega ei pea tüli tegema. Ühe viisina võikski määratleda lootust kui positiivset eelhoiakut tuleviku tundmatusse, mida pole veel tumestanud praktilise mõistuse nõue konkreetsuse ja detailide järele.
See sama lootustõgiv nõue konkreetsuse ja detailide järele aitab aga ka selgitada, miks kaasaegne ülikool on nõnda loovusevaenulik ja miks ta ka selline olema peab. Nimelt lähemal vaatlusel selgub, et
a) loovus on enam-vähem paratamatult komplektis isikuomadustega, mida kaasaegne ülikoolisüsteem ainult taunida saab, ning
b) loovuse avaldumise tingimused on tugevas reesuskonfliktis ainuüksi sellistegi süsteemivoorustega nagu õiglus ja efektiivsus.

Alustame esimesest.
Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused. See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt toestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.
Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

4.
Sellega, et head õppijad kipuvad paraku olema üsna kehvad mõtlejad, seletab Susan Pinker („Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud“ e.k. Pegasus, 2010) näiliselt soolisele diskrimineerimisele viitavat tõsiasja, et hoolimata sellest, et naised moodustavad kõrgharitutest märksa suurema protsendi kui mehed, domineerivad viimased endiselt juhtivatel ametikohtadel nii juriidilises kui tehnilises valdkonnas, rääkimata poliitikast.
Selliseid seoseid ei ole muidugi kuigi mõistlik rõhutada, mõnes alamas kooliastmes väljagi öelda, sest ilma selletagi kipuvad paljud noored inimesed oma puudusi, mida jagavad mõne tunnustatud vaimusuurusega, pidama nimetet vaimusuuruse piisavaks tõendiks ja garantiiks ning näiteks katsuvad alustuseks juua geeniusevääriliselt. Pealegi süsteem ei saa ju põhimõtteliselt soosida süsteemitust ning tugev enamus kõrvalekaldeid on üheselt negatiivsed ning suurem osa sest mässust, mis isasisendite hulgas kõvasti sagedasem, leiab oma väljundi erinevates arutustes ja riskikäitumistes ning sisendi pahatihti vanglas.
Kas naised on kuritegelikuks käitumiseks võimelised? On küll, aga siiski on nii mõrvarite kui murdvaraste hulgas mehi üle üheksa kümnendiku. Ning ka kõiksugu muude hälbeliste hulgas. Olgu need siis heliloojad või sarimõrvarid.
Ometi kuulub ülikool ikka oma aega ja ühiskonda ning ta ei saa kuidagi õilmitseda lahus ajastu põhiväärtustest, millest praegu üks kesksemaid on Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist.

5.
Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne. Nii seadusandluse kui ülikooli juures on enamasti ikka helgemad ja kainemad pead, tähendab, püütakse lähtuda võimaluste võrdsusest. Pinged sellest muidugi ei kao.
Kuidas tuvastatakse võimaluste ebavõrdsust? No ikka tulemuste ja saavutuste ebavõrdsusele osutades. Ometi saaks võrdsete võimaluste korral olla võrdsed tulemused ainult võrdsete võimete korral (ja NB! samasuguste motivatsioonidünaamikate korral). Siin aga hakkab Rongaemake Loodus halastamatult iseäratsema, mistõttu võrdsusejutlustajad põlgavad sügavalt bioloogiat (esindagu seda siis sotsiobioloogiaks kutsutud pleistotseenist pärinev kohastumus või nii hiline eksadaptatsioon nagu nn EcoEvoDevo) ning vihkavad lausa reflektoorselt ja freneetiliselt kõike pärilikku, seisuslikust geneetiliseni. Meritokraatlik instinkt nõudleb puhta lehena alustavat subjekti või vähemasti ühelt stardijoonelt alustamist, aga igat sorti pärilikkuse sisuks on variatsioon vanatestamentlikul teemal „Vanemate patud nuheldakse nende laste kaela“.

Maslow hoiatab: „Lõpuks pean märkima, et peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ (samas, lk 30-31)

6.
Maslow on täpne, „Keda süüdistada?“ on vältimatu küsimus. Andekust annab loodus, aga loodus on väljaspool head ja kurja st teda ei saa süüdistada. Aga süüdistamise vajadus sellest ei kao (süüdistamisvõime on üks inimese elujõulisuse eksimatumaid indikaatoreid). Seetõttu põlistatakse seda kaunikesti napakat ja eksitavat, aga moraalselt lohutavat metafoori „haridust andma“. Haridust annab inimene, tähendab süüdiv instants, ja mida saab anda, seda saab ka võrdselt anda ja seda tuleb ka võrdselt anda! Kirssidega ja kõigile!
Andekus seevastu on pärilik kapital, sinivere bioloogiline ekvivalent ja mida demokraatlikum on inimene, seda enam ta mis tahes pärilikkust ja kaasasündivust jälestab, ning vähemasti esimestes kooliastmetes on juba täiesti loomulik, et nõutakse riiklikke kaldteid ka vaimselt ratastoolis olijaile, ning intuitsioon, mis on andnud sopajoodikule ja professorile valimiskasti ees võrdse mandaadi, ihkab laiendada oma mõjusfääri sinna, kus antakse kõrgharidusi.
Mõistagi sellest, et loodus diskrimineerib, ei saa järeldada, et inimesed ja ametnikud ei diskrimineeri ning selle vältimiseks tuleb süsteemis inimliku faktori osakaalu vähendada, tähendab, teha kogu kupatus masinlikumaks, formaalsemaks, bürokraatlikumaks. Sellel igati õilsal ja ikka kestval reformimisprotsessil on paraku üpris palju kõrvalnähte. Üks neist puutub ka käesolevasse teemasse. Nimelt loovaimaks inimtüübiks kipub olema sellisele süsteemile eriliselt vastuvõetamatu frukt, nimelt molutav talent, selline, kellel on vabadust uurida seda, mida tahab, ja sellise tempoga nagu ise tahab. Selliste võimaluste võrdne andmine kõigile on arusaadavalt täiesti mõeldamatu.
Nagu Musil ütleb: rumalus on seestpoolt vaadatuna talendist eristamatu ja väljaspoolt vaadatuna loovusest ja progressist.
Isegi kui kõrvale jätta motivatsiooniline komponent inimese saavutusvõimes, mis teeb viimase rangelt võttes tuvastatavaks ainult aposteriori, peavad umbisikulise seaduse ees talent ja andetu olema võrdsed ning loovate jaoks peaks olema õiglases ehk mittediskrimineerivas süsteemis olema sellised augud, et sõelast enam eriti rääkida ei saaks.
Kindlat ja üheselt formuleeritud nõudmised ja võimalikult diskrimineerimisvõimaluseta kontrollimeetodid soosivad neid, kes on samuti võimalikult formaalsed ja masinlikud, tublid loovuseta õpihiired, kes läbivad süsteemi efektiivselt ja tõrgeteta.
Tagaigatsetud inimlik side õppejõu ja tudengi vahel, suhe, milles on võimalikud nii võimsad regulatsiooni- ja motivatsioonimehhanismid nagu piinlikkus ja tänulikkus, au ja häbi eeldavad sellist konkreetsust ja isiklikkust, millega kaasnevad ühtlasi kõik diskrimineerimisvõimalused. Ja milline looduse poolt solvatu ei tunne end diskrimineerituna?

7.
Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele. Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene „Pahustumine“, 2002, lk 265-266)

8.
Ainult inimsuse vaenlane teeb koolikatseid, näitab näpuga, et see või too isik on ilmselges halvemuses. Süüdistamisvõime veel päästab. Iga inimene pürib vaistlikult õnne poole olla teise süül õnnetu, süsteemi süül õnnetu; sellest kõvasti rängem saatus on isikliku süü tunnetamine, mis on aga siiski veel puhas rõõm ja helgus võrreldes võimalusega olla nö loodusseaduslikult, süüta süüdi.
Lühimalt: loovus on aristokraatlik relikt, atavism, läbini ebademokraatlik ja ebaõiglane, isegi ebamoraalne ja kohe kindlasti täiesti ebasüstemaatiline.
Probleem on seega õige lihtne. Muidugi selle lühikirjeldus, mitte lahendus.
Mistõttu tuleks lahendusi otsides sellele läheneda loovalt. Tehnoloogia on ennegi imet teinud, inimese leidlikkusel ei ole piire!
Seega olge loovad! Laske fantaasial lennata!

19. november 2011

Kirjanduselamus ja Lafite'i vein

INFANTOKRAATIA [infantocratie]. „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“ (Musil „Omadusteta mees“). Lapse tõsidus: tehnikaajastu pale. Infantokraatia: inimkonnale peale surutud lapsepõlveideaal.
(Kundera „Romaanikunst“)


„Keegi mootorrattur tuli piki tühja tänavat, o-käsiselt, o-jalgselt põristas ta perspektiivi pidi üles. Tema näol oli tohutu tähtsalt röökiva lapse tõsidus. Ulrichile meenus seejuures kuulsa tennisemängija pilt, mida ta oli mõne päeva eest mingis ajakirjas näinud: too seisis kikivarvul, oli paljastanud jala sukapaelast kõrgemale ja teise jala heitnud endale pea ligi, tehes reketiga kõrge löögi, et pall vastu võtta; sinna juurde manas ta ette inglise guvernandi näo. Samas numbris oli olnud pilt kellestki ujujannast, kuidas too lasi ennast pärast võistlust masseerida; jalgade ja pea juures seisid tõsiselt kiikavad tänavariietuses naisterahvad, samal ajal kui tema lebas selili ja alasti voodil, üks põlv andumise asendis üles painutatud, ja sellel puhkasid kõrvalseisva massööri käed. Masseerija kandis arstikitlit ja vaatas ülesvõttelt vastu, nagu oleks naiseihult nahk maha tõmmatud ja keha ripuks konksu otsas. Säherdusi asju hakati tookord nägema ja kuidagi tuleb neid ka tunnustada, nagu tunnustatakse kõrgehitisi ja elektrit. „Ei saa oma aja peale kuri olla ilma ise kahju kannatamata,“ tajus Ulrich. Ta oli ka iga hetk valmis kõiki neid elava kujutisi armastama. Millega ta iialgi hakkama ei saanud, oli vaid see, et armastada neid jäägitult, nagu nõuab sotsiaalne mõnutunne.“


„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega“
(Dos. „Ülestähendusi põranda alt“)

Mul on tunne, et tuglas armastab kirjandust nagu üks isand Lafite'i veini. Tammsaare aga oli öelnud nagu noor Dostojevski kunagi oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“.

„Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuudav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu,“
kirjutab Kundera „Romaanikunstis“.
C.S.: Kuid kas pole kõik romaanid paratamatult psühholoogilised? See tähendab, et nad uurivad psüühe mõistatust?
M.K.: Olgem täpsemad: kõikide aegade kõik romaanid uurivad 'mina' mõistatust.
[...]
C.S.:Kuid mis? Sellest Teie romaanides ei räägita. Võib tekkida kahtlus, et Te näete ainult meie ajaloolise olukorra ühte poolt?
M.K.: Võimalik, kuid see pole nii tähtis. Tõepoolest, tuleb aru saada, mis on romaan. Ajaloolane jutustab meile toimunud sündmusi. Raskolnikovi kuritegu pole aga kunagi toimunud. Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti.



Tõsine lugeja1: Kes määrab, milline kirjandus on kvaliteetkirjandus ja milline mitte? Tõelise kirjanduselamuse võib saada ka sellest ja sellest. Milline oli sinu suurim kirjanduselamus viimati?
Tõsine lugeja2: Oksase „Puhastus“ oli tõeline elamus. „Musta pori näkku“ oli ka tõeline elamus. Siiani võdisen!
Tõsine lugeja3: Lugesin Prousti. Ei olnud elamust. Liiga pikad laused, komasid täis, nah. Kundera „Identiteet“ oli küll elamus. Kahe tunniga lugesin läbi, nigu naksti!
Tõsine laps4(keemik): Mina segasin ebaküdooniamahla piimaga ja see tõmbus tükki, kalgendab paremini kui piimhape. Sain tõelise elamuse!
Tõsine laps5(matemaatik): Ma mõõtsin joonlauaga ringi ümbermõõdu, niiviisi keerates, ja siis jagasin läbimõõduga. Sain 3,142 – see on väga täpne! Käsitsi, raisk!
Tõsine laps6: Tõmbasin kolm õlli sise, siis hakkasin viina panema ja vaatasin „Avatari“ - täiega elamus! Viinaga on elamus garanteeritud, vaata või „Siili udus“!
Tõsine laps7: Mingi lang ei tule ütlema, mida ma loen ja milline on õige elamus, rsk!

31. oktoober 2011

Tammsaare ja sfääride muusika

Kirjutades ettekannet „Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel“ valmistas mulle kõige rohkem peavalu õige üldistusastme ja näitlikustamise määra valimine.
Tundus, et ettekande keskne väide – Mihkel Mutt on sama tüüpi kirjanik kui Milan Kundera ja Thomas Mann (ja Robert Musil ja ..) – on neid autoreid (põhjalikult) lugenuile triviaalsus, mis ei vääri erilist esiletõstu, ning neile, kes pole lugenud, jääb asi täiesti mõistetamatuks.

Üks hiljaks jäänud ja välja kärbitud lõik:
Õiget abstraktsioonitaset aitab ehk tabada Turovski sõnastus: „[S]eks on tung, instinktiivne ja seega on just seks „deemonitele avatud“ inimsuhete ala. Thomas Manni romaanis „Doktor Faustus“ on see mitmel korral teoloogiatudengite arutlusteema. Instinktiivne, deemonlik on ühtlasi ka rahvuslik kõige üldisemas n-ö etnodünaamilises mõttes“ („Loomult loom“, lk 93-94).
Mälestuste kuuendas osas ütleb Mutt: „Mis tõepoolest peamine: lavastamine on sisimas väga erootiline elukutse – kui erootikat võtta iharusena laiemalt, mitte kui tühipaljast seksuaalsust“ ning kinnitab samas, et ta polnud kunagi teatris päriselt sees. „Ma olen üldse väga harva „sees“ olnud, see on juba tüübi küsimus“, teeb ta sulgudesse remargi. („Looming“ nr 9. 2011, lk 1283). Rahvustunnetesse ei sulanduta, iharuses ei lahustuta, vere hääl ei joovasta lõpuni – alati jääb kristlik-sokraatiline jääk, mõistuslik-kõlbeline subjekt, mis on immuunne laulupeolikule karjavaimule (selle varjukülgi kirjeldab novell „Vana Faabiani nutulaul“).“
Mul on tunne, et paljudele pole see kuigi hästi adutav, et tragöödia vaim, muusika, iharus, deemonlikkus, seks, „rahvuslik kõige laiemas n-ö etnodünaamilises mõttes“ jms kõik viitavad ühele ja samale kompleksile, ühele ja samale afektistruktuuri ja motivatsioonidünaamika põimingule.

Tammsaaret ei puudutanud ma ettekandes rohkem kui märkusega, et teda peab Mutt meie kirjanikest suurimaks. See pole pelk truism. A.H.T kuulub nimelt samasse kirjanikutüüpi (noorim sest sugupuust on vist Jan Kaus (ei löö hetkel nagu rohkem silme ette), kuigi mitte lähisugulane, ta on mingis mõttes objektiivsem, või, ütleme, vaatleb kartesiaanlikumas, rahunenumas olukorras – eluks kutsutud tasakaaluharjutus pole niivõrd muusika vs Kristus + Sokrates, vaid kujutlus vs tegelikkus; ka Mutt on rahulikum kui Tammsaare. Tammsaarel on haav ikka üsna lähedal Mannile ja Musilile; Nietzsche sõnadega – ta on muusika kui alasti haava käes kannatanud).

Maarja Vaino alustab ariklit „Anton Petrovitš ja sfääride muusika“(„Keel ja Kirjandus“ 2010, 7) järgmiselt:
Anton Hansen Tammsaare loomingu tähelepanelik lugeja märkab tema teostes kordumas muusikaga seotud motiive, mis vahel tunduvad olevat üsna olulises positsioonis. [...] Ometi ei ole muusika motiivistikku ja selle tähendust Tammsaare loomingus seni kokkuvõtvalt vaadeldud. [...]
Toomas Haug on oma „Kõrboja peremehe” käsitluses romaani finaalis heliseva nõmme ja raba kohta märkinud: „Me peame jätkama kirjaniku osundatud kontekstis ja ütlema – see on musica universalis, sfääride muusika seal „Kõrboja peremehe” viimases peatükis, mis tervitab lapse sündi ...” (Haug 2007: 1888).“

Esimene lause on kõige õigem: „Anton Hansen Tammsaare loomingu tähelepanelik lugeja märkab tema teostes kordumas muusikaga seotud motiive, mis vahel tunduvad olevat üsna olulises positsioonis.“

Edasi läheb juba käest ära. See ei ole musica universalis, see ei ole sfääride muusika. Tammsaarel osutab muusika samale kompleksile, millega heitlemisest on sündinud Manni, Kundera, Musili jmt looming (varasemalt-teravamalt muidugi Schopenhauer, Wagner, Dostojevski, Nietzsche).

See on, ütleme, elumuusika.
Tammsaare puhul piisab üsna heaks ülevaateks romaanist „Kõrboja peremees“ ja jutustustest „Varjundid“ ja „Viiul“.

Sfääride muusika viitab harmooniale, rütmistatusele jms astronoomilises mõõtkavas ja ontoloogias.
Varjundites“, millele osutab ka Maarja Vaino, laseb Anton Petrovitš ( Anton Hanseni (Peetri poja) enda nimi Vene keisririigi kombe kohaselt) küll ühe korra fantaasial lahti rabeleda ning tulemus on kaunikesti pütagoorlik küll, ent samas A.P. võitleb muusikaga ning nimetab seda haiguseks. Sfääride muusika ei saa kuidagi olla haigus.

Kõrboja peremehes“ on asi ehk kõige ilmekam.
Alguses on Villu elumuusikaga harmoonias, see on tema ümber ja sees. Kohe esimene peatükk algab sellega, kuidas äsja vabanenud Villu imetleb kihavat loodust ja linnulaulu.
Villu tahaks ise laulma hakata ja hõisata, nii et metsad ja hiied kesk soid ja rabu vastu kajaksid. Villu tunneb täna siin aidalakas, et ka temas otsib laulu miski nimetu, mis tuleb ei tea kust, tuues aimamata rõõmu, kergust, peaaegu meeletust.
See on sama tundmatu, kes teda tänini maailmas ümber vintsutanud, teda jooma ja kaklema ajanud, talle kinnitanud, et ühes või teises neiu hääles, ühes või teises pilgus, ühes või teises juuksepalmikus on õndsus ja igavik. Tema, Villu, on seda tundmatut ikka uskunud, on uskunud ja usu pärast kõik mängu pannud, nagu viimane kordki, kui ta võitles kümnekonnaga ja sattus vangimaja tappide ja tabade taha enam kui terveks aastaks.“

See on see muusika, elumuusika, mitte sfääride muusika. Villu on siin ja oli enne selle muusikaga kooskõlas, Sokratese ja Kristuse mürgist puutumata, märatsev, pulbitsev, elujõust pakatav. Ta on väga suur ja jõuline, teda kirjeldatakse kui tõelist mürakat (6 jalga, A.H:T oli ise umbes 5 st ca 30 cm lühem); Villu on tõeline alfaisane, naised ihalevad teda ja mehed kardavad, tema rasked rusikad kõhkle hetkegi. Elumuusika laulab temas, ta ronib külma järve ja huikab nii, et mets kajab.
Aga rõhutatakse korduvalt – aru tema käitumist liialt ei reguleeri. Ta on kakleja, mõrvar, puskariajaja jne. Aga naistele meeldib siiski hirmsasti. Just selle pulbitseva vitaalsuse pärast.
Teda juhtis „Mingisugune vaistlik aje, mis oli võimsam mõistusest ja nähtavasti tõsiasjust“ ning ka Annale on see väga kütkestav.

See sama vitaalsus saab hiljem ka saatuslikuks. Villu lõhub end ära, temast saab poolpime sant ja nõrgemad isased, kes varemalt tema tõttu pussi ja revolvritki kaasas kandsid, haletsevad teda jne.
Villu laul on lauldud“
15. ptk alguses on meeled töntsid, piirjooned ähmased ja loodus ei ole enam üldse kodune.
Tantsib küll Annaga jaaniööl, aga pärast Annaga järve ääres istudes on vaikus ning „Pill on ainuke, mis häälitseb üle järve nõmmele – Villust ja perenaisest mööda, nagu poleks tal nendega midagi asja“.
Mööda saab minna ainult elumuusika. Siis kordub Manni&co leitmotiiv: elukutse isendile, kellele see on keelatud (rõhutatakse: Anna tahab teda kui meest); tagajärjeks surm, enesetapp. Isend ei kannata seda välja.
(Kui Rein unistab helisema hakkavast Kõrbojast, siis on see elumuusika, ta ootab sinna uut elu. Ja seepärast hakkab ka Kõrboja helisema, kui sinna tuleb Villu laps. Elumuusika tähendab tugevat verd, elu kestmist üle isendite. Sfääride muusikaga, nagu pakub Toomas Haug, pole sel midagi pistmist).
Üsna lakooniliselt esineb see motiiv Thomas Manni novellis „Väike härra Friedemann“; armuhüüe organismile, kellele see on keelatud, ja tagajärjeks jällegi enesetapp.
Või Houellebecq'i „Võitlusvälja laienemises“ Tisserandi enesetapp. Tisserand on nii kole, et paljunemine pole talle lubatud. Ta ei kannata elumuusikat välja ning sureb neitsina, tapab end pärast ööklubi külastamist.
("Elementaarosakestes" on rockstaar lausa jõeltis, tühjaks kougitud silmakoobastesse masturbeeriv  monstrum)

Sama motiiv – muusika sellele, kellele see on keelatud - on ka „Varjundites“. Anton Petrovitš on elujõuetu isend. „Seal on kõhn ja vimmas helilooja.... Ikka räägib ta muusikast ja muusikameestest, sattudes vaimustusse, nagu näeks ta üksikuid toonikudesid selgesti esitatud joontena. Ta tahaks ise mängida või teiste mängu kuulata, aga arstid on talle selle ära keelanud. Ta tahaks muusikalistele unistustele anduda ja uusi teemasid üles tähendada, aga sellest kuulutatakse talle surma“. Ta ei pea muusika kutsele vastu, mistõttu hukkub (jällegi enesetapp).
Samuti on lugu Soonjaga. Ta andub elumuusikale ja peab surema. Miks? Sest ta ei tohi, tal, ütleme, on fülogenees umbes, elu ei saa temast läbi voolata, seega on vool talle tappev. Piltlikult: ummistunud torule ei tohi survet sisse panna, muidu see läheb lõhki.
Aga Soonja on nõrk, allub elumuusikale:
Ja ma tunnen ta sõnadesosinat kui tuleleeki ning ta puutuvaid sõrmeotsi pildumas sädemeid. Joovastav surin voolab läbi keha ja meelteuim tõuseb segaduseni. Sirutan käsivarred, et nendega ahmida ta niudeid, ulatan huuled ta nagu arenemises peatunud rinnamuksude poole. Aga ta kehas vilksatab kartlik tuksatus ja pisut eemale nihkudes kummardab ta veel kord minu otsaesiseni, seda suudlusega puudutades, kuna ta suuril targul silmil ütleb:
Kunagi ei tohi need imetada.“
Ja ma kuulen ta häält, mis oleks nagu tuulehoo kantud eksija hüüe või uppuja viimane kaebus – inimeste, jumalete, kogu ilma poole.“

Soonja on ontogenees, milles fülogenees on ummistunud. Tema rinnad ei tohi iial imetada. Elumuusika on talle tappev.

Novellis „Viiul“ on muusika kolmas toime. Kordan skemaatiliselt veel esimesi ka:
a) elujõuline kuid barbaarne kooskõla. Sandistumata Villu. Selle näiteks sobib veel Musili Moosbrugger, Nabokovi Humbert Humbert või Houellebeqci „Elementaarosakeste“ David, vitaalsed aistingutest ja tungidest juhitud kiremõrvarid ja sadistid (NB! sadism ja jõhkrus pole eesmärk, nad on lihtsalt väljaspool head ja kurja) (eluline näide on Mihkel Raua "Musta pori näkku". Ja Jan Kausi reaktsioon sellele)
b)tappev tahtekujundaja ja -võimendaja fülogeneesiks kõlbmatutele isenditele (fülogenees kui elususe läbivool isendist ehk paljunemine). Sandistunud Villu.
c) illusoorne ontogeneesiülesus st elujõuetuse allikas; elumuusika elutu surrogaat, sügavaim võimalik masturbatsioon (füsiloogiline repertuaar mängitakse maha ilma selle kohastumuslike tagajärgedeta); preili Mardus.
[see c on väga sageli omane kunstnikele, kirjanikele jt elujõuetutele vaimuinimestele; fülogenees on neil juba umbes, nad on elusale elule selja keeranud, aga muusika pakutud lohutus aitab vähemalt ontogeneesil loomulikult hääbuda; kontserdil vesistav Hesse on musternäide;]


Punkt c) on üldisemalt hannobuddenbrooklus; surmaigatsuse ilu, mis teeb elukõlbmatuks; muusika avab negatiivse lõpmatuse.
Siis oli temas võimust võtnud täielik julgusetus, mis oli talle nii hästi tuttav. Jällegi tajus ta, kui valus on ilu, kui sügavasse häbisse ja igatsevasse ahastusse tõukab see inimese ja õgib ära ka julguse ning sobivuse argieluks. See rusus teda nii lootusetult ja ränkraskelt, et ta endale järjekordselt tunnistas, et teda ei rõhu ainult isiklikud mured, vaid peab olema veel mingi koorem, mis algusest peale on ta hinge vaevanud ja selle ükskord ka lämmatab...“ (Th.M.)
Muusika indutseerib elutunde, mis „elu häält kuuldes võpatab hirmust ja vastumeelsusest, siis on sel mälestusel, sel lõbusal, väljakutsuval häälel säärane mõju, et haige pead raputab ja kätt tõrjuvalt selja taha sirutades põgeneb edasi mööda teed, mis võimaldab pagemise... ja siis on selge, et ta sureb. “ (Th. M)
See on Tammsaarel üpris puhtal kujul esitatud novellis „Viiul“.
Neiu Mardusele kingitakse stradivaarius (legendi järgi see sama, mis mängis saatuslikku rolli „Kreutzeri sonaadis“!)
„„Ma ei lähe kunagi mehele, kui ma ei pääse sellest siin,“ kordas ta selgitavalt ja näitas oma viiulit.“
Ega siis onu mulle muidu alatasa kinnita, kui ta mind viiuliga näeb: sinus on kaduma läinud eine Hausfrau, ein Hausmütterchen [sks k. koduperenaine, koduemakene]“
Kuigi onu on talle leidnud ka abikaasakandidaadi, ühe vitaalse ja elujõulise isase, kes on „Tüse, tubli, mehine! [...] Ta on küll pisut jõhker, agata on sõna parimas mõttes täismees, õrnus ja pehmus on naiste osa.“
Preili Mardus on elule juba peaaegu kaotsi läinud, pihib ja uneleb jutustajale, ühele noorhärrale, kuid unenäolise idülli katkestab robustne peigmehekandidaat, mistõttu deemonlik stradivaarius raksatab vastu lagipead kildudeks.
Preili Mardus minestab karjatusega, aga kosub peagi ning vitaalse ja tõhusa isasega peetakse varsti ka pulmad. Novelli lõpus leiab noormees lehest kuulutuse, kus otsitakse viiulimeistrit, kes suudaks stradivaariust parandada. Jutustaja:
On see inimene aru kaotanud, et ta mõtleb lasta selle hingede koopa ära parandada? Kas ta siis tõesti ei aima, mis ta sellega ühele oma lähimale teeb? Või tahab ta ehk meelega selle õnnetu õrna hinge purustatultki veel helisema panna kõdunenud ja mürgitatud puus? Pean ma lõpuks uskuma, et Ravatänav ise on samasugune tõbras nagu tema kallis sõber Pullogi? Ah jumal, kes vastab, kes vastab! See on ju nii hirmus meeletu, kui see ka ei oleks, aga tõtt teades võiksin ehk selle viiuli parandatult Ravatänava enda lagipähe uuesti puruks lüüa“.
(Ravatänav on preili Marduse onu ja Pullo peigmehekandidaat)

Tammsaarel (nagu Musilil, eriti Mannil ja...) on muusika alati seotud elu ja surmaga, barbaarse elajaliku vitaalsuse ning kristlik-sokraatiliste impulsside konfliktiga.


Liigi kui fülogeneetilise inertsi vajadused on potentsiaalselt konfliktis isendi vajadustega. Paljudel liikidel tähendabki paljunemine ühtlasi hukkumist. Kui nälg-tüüpi vajadused saab veel kuidagi homöostaasi, tasakaalude jms säilitamise mehhanismidega seletada, siis seksuaaltung on (organismi seisukohalt) müstika. Just seetõttu, et see võib nii vabalt organismi enesesäilitusmehhanismidest üle sõita.

Need kirjanikud tematiseerivad muuhulgas seda, kuidas seksuaaltung avaldub inimese motivatsioonidünaamikas, milline on fülogeneetilise inertsi subjektiivne avaldumine, teisisõnu, kuidas organism tajub seda sundi, tungi, kutset, mis võib tema primaarsed enesesäilitusmehhanismidki rivist välja lüüa.
„Ma olen nii õnnelik, et võiksin praegu surra,“ sositab üks õnnelik armunu teisele. „I dont care, if I lose my mind,“ hüüab ekstaatiline eurolaulik hirmutavalt täpselt. „Murda mõistuse ike!“ on Muusiku lipukiri. Fülogenees on organimiülene, ontogeneesi seisukohalt igavikulinegi; liik loitsib läbi muusika.

Mõistus on atribuut, mis korraldab, reguleerib ja sünkroniseerib organismi, mitte liigi enesesäilitust, liigi säilimseks peab mõistus teatud tingimustel välja lülituma ning evolutsioon on mõistagi pidanud siia „disainima“ organismile positiivse tagasiside. Alkohol on lihtsaim näide mõnust, mis kaasneb mõistusliku kontrolli kadumisega; kireline või muusikaline mõistusekadu on kaunis sarnast laadi.
See, et muusika teemaks on valdavalt või isegi olemuslikult seksuaalsus (ehk fülogeneetilise inertsi kaja organismis) on nii ilmne, et sellele on isegi pentsik osutada (seksuaalsus mõistagi kogu oma variatiivsuses – räpilik-vägistavast agressiivsusest ja madonnalikust igihargitamisest kõige hillitsetumate ballaadide ja platoonilisemate tundevärelusteni), seepärast peavad ka massihuvi taotlevad muusikud (st popmuusikud) olema eelkõige seksikad. See on vaieldamatult nende kõrgeim väärtus. Popsuperstaaride a la Madonna fenomen seisneb selles, et ta suudab kuuekümneseltki teismeliste kubet kõditada; tema siht pole kõlbeline ja vaimne kasvamine, vaid seksikuse maksimeerimine ja säilitamine; popmuusik poseerib bikiinides, mitte kurguni kinninööbitult Sokratese büstile toetudes.

Millalgi Irma oli tahtnud armuda selge peaga, täie aruga, sest ta arvas seda võlgnevat oma haridusele ja kumerale otsaesisele, aga nüüd ta alles taipas, kui vähe oli ta siis aimanud, mis on armastus. Ta oleks nagu kõik muu, mitte aga aru ja haridus.
Kui tahad õieti armastada, siis unusta, et oled inimene, ja saa loomaks, isegi taimeks. Jah, saa lihtsalt selleks, mis õilmitseb ja lõhnab ning mille lõhn röövib igalt lähenejalt aru, muutes ta samuti mõneks loomaks või taimeks nagu sa isegi.“

Miniatuuris „Kandlemängija” saadab Jumal oma poja asemel maa peale kandlemängija, öeldes, et „ilm nõuab jällegi lunastust, aga mul on ainult üks poeg,– sellepärast mine sina inimeste sekka ja kuuluta uut armuõpetust, nagu ma seda sulle kandlekeeltesse olen pannud.“
See on lunastus muusika kaudu (nii nagu Nietzsche seda välja pakkus). Villu on väljaspool head ja kurja.
Ja häda neile sentimentaalsetele õrnhingedele, kes haletsevad haigeid ja elujõuetuid, loendavad isendeid. Milline sõgedik jälgiks sümfooniaorkestris üksikute pillide ühinemist või lahkumist?



30. oktoober 2011

Mihkel Mutt Milan Kundera ja Thomas Manni vahel VIII

 algusesse

13.
Nabokov, kes üle kõige kartis, et ei pane tähele teiste kannatusi, põlgas igasugust muusikat ja džässi lausa jälestas.
Vana Tolstoi, see kristlasest alfaisane, „kardab (nagu Goethe, nagu Platon) muusikat, sest see ärritab liiga tugevasti tema salapäraselt sügavat tunnetevoogu. „Muusika mõjub mulle kohutavalt,“ tunnistab ta, ja tõepoolest, sel ajal kui tema pere sõbralikult klaveri ümber istub ja muusikat kuulab, hakkavad tema ninasõõrmed jubedalt tõmblema; kulmud tõmbuvat kokku, ta tunneb „imelikku survet kaelas“, äkki pöörab ta näo ära ja läheb uksest välja, sest tema silmadesse valguvad pisarad. „
Que me veut cette musique,“ ütleb ta kord, üsna ehmunud omaenda vapustustusest. Jaa, ta tunneb, et muusika tahab temalt midagi, see ähvardab temast midagi välja tuua, mida ta on otsustanud endast mitte kunagi välja anda, midagi, mida ta hoiab peidus oma tunnete salakapi põhjas, aga nüüd purskub see tugevas ärevuses välja ja ähvardab kaitsetammisid üle ujutada. Midagi ülivõimsat, mille jõudu ja ülemäärast suurust ta kardab, hakkab ennast liigutama, vastumeelsusega hoomab ta, et kuskilt tema sügavusest, kõige sügavamast sügavusest, haarab meelelisuse voog teda kaasa ja tõmbab ta väärale teele. Tema aga vihkab (või kardab) tõenäoliselt ainult talle endale teadaoleva ülemäärasuse tõttu omaenda liigselt jõulist vereringet, seepärast jälgib ta naist kui niisugust terve inimese kohta ebaloomuliku, erakliku vihaga[...] Nii nagu muusika, nii tähendab ka naine sellele antikreeklasele, sellele kunstlikule kristlasele, sellele vägisi mungaks hakanud mehele lausa kurjust“ (Zweig 2001:165-6)
Kes on väike härra Friedemann? Midagi väga representatiivset. Ta on mees, kes ei tohi järele anda vere sireenilaulule. Ta tapetakse dekolteega, võimendatud armukutsega. Ka Hanno annab järgi muusika uinutavale hüüule ja hukkub. Ilu kutsele vastamise eest peavad eluga maksma nii Aschenbach kui Castorp. Adrian Leverkühnil – veel ühel tugevalt autobiograafiliste joontega karakteril – on lepingus kirjas, et armastada ta ei tohi.
Humbert Humbert seevastu läheb oma armukutsega pärivoolu, laseb muusikal ennast kanda, haub mõrvaplaane, on lapsevägistaja (Dostojevski järgi suurim võimalik kuritegu) ning lõpuks ka mõrvar (ja lüürilisemad inimesed elavad talle hingest kaasa). Seksuaalmõrvar on ka „Omadusteta mehe“ Moosbrugger ja nietzscheaan Clarisse rõhutab, et „Moosbruggeri heaks tuleb midagi teha, see mõrtsukas on musikaalne!“(OM1:235).

14.
Doktor Faustus“ on romaan fašismist, vere hääle võidust (indiviide loendava) headuse ja mõistuse üle, massi võidust üksikisiku üle. „Luther vihkas mõistust ja ülistas muusikat – niisiis saksluse esinduskuju,“ resümeerib Ilmar Vene(2002:188) [võlgnen esseele „Pahustumine“ väga palju] Manni defineerivat arusaama saksa vaimust. Selles romaanis ühendas Mann kaks abstraktsioonitasandit, mängis nii indiviidi kui ühiskonnatasandil läbi põhiopositsiooni – muusika vs mõistus ja headus, Dionüüsos vs Kristus ja Sokrates, gospel vs Kafka, Tõnis Mägi vs Marju Lauristin.
„Robert Musili „Omadusteta mehes“ mängivad Clarisse ja Walter klaverit neljal käel, „olles metsikud nagu kaks kõrvuti kihutavat vedurit“. „Istudes oma väikestel pinkidel, olid nad ärritunud, armunud või kurvad eimillegi üle, või ehk kumbki millegi üle eraldi“, ning ainult „muusika võim ühendas neid /.../ Nende vahel toimus selline kokkusulamine, mida saab võrrelda suure avaliku paanikaga, mil sajad inimesed, kes varem erinesid üksteisest kõikvõimalikul viisil, teevad korraga samu liigutusi, toovad kuuldavale samu sõgedaid karjeid, ajavad kõik silmad ja suu pärani“. Nad pidasid „neid pulbitsevaid käärimisi, neid siseelu emotsionaalseid purskeid, see tähendab hinge kehalise keldri ebamääraseid hädasid, kogu inimkonda ühendavaks igavikukeeleks“.
See irooniline kommentaar ei ole suunatud vaid muusika pihta, see ulatub sügavamale, muusika lüürilisse olemusse, puudutab nõidust, mis toidab ühteaegu pidustusi ja tapatalguid ja muudab indiviidi ekstaatiliseks massiks.“ (Kundera 2008:52)
Mihkel Mutt räägib otse muusikast ja selle mõjust vähe. Kõige kokkuvõtlikumalt teatriarvustuses „Diskori kättemaks“ (KÜS:132-139). Ta peab vajalikuks alustada pehmendavate sõnadega: „Mul pole vähimatki muusika, selle õilsaima ning puhtaima kunstiliigi vastu“, keskel pehmendab samuti oma sõnu öeldes, et on pelgalt vastu muusika pretendeerimisele monopolile ning lõik lõpeb nii: „Kordan: ma ei pane ette sulgeda lastemuusikakoole!“. Miks Mutt peab vajalikuks sellist kolmekordset pehmendust ja vabandamist? Eks ikka sellepärast, et ta peab iseenesestmõistetavaks, et iseloomustused, mis ta muusika toime puhul välja toob, on ühtlasi rängad etteheited ja süüdistused.
Mutt kirjutab(KÜS:133-134, minu rõhutused - M.K.): „
Eneses selgusele jõudmine ja selle selguse kommunikatiivseks muutmise võime, suutlikus väljendada end mõiste vormis on inimese põhiomadus. Meie noorte hulgas on „tekst“ alla käinud, võime verbaalseks suhtlemiseks nõrgenenud[...]Muusika võib innustada, anda uut jõudu ning peenendada tundeid, kuid võib ka muuta inimese passiivseks, sest ta „tuleb peale“, nõuab, et ennast tema alla heidetaks, end meeleliste aistingute mõjuvalda antaks. Seevastu mõtestatud kõne ajal tuleb end pidevalt kokku võtta, ületada sõnavaliku probleeme, olla aktiivne ja orienteeruda väljapoole. Need kaks kommunikatsiooniliiki, kollektiivne allumine muusikale ning verbaalne kõne on vastandlikud nähtused.[...] Muusika tasandab teed, viib kuulajad ühele lainele, mille tagajärjel elatakse läbi väike grupimüsteerium. Nii on lihtsam kui oma pingutustega kaasvestlejani jõuda.[...] väljendusoskuse nõrkus on masendav, sest enamasti käib sellega kaasas mõtlemise puudulikkus ja sotsiaalne debiilsus“.
Mis on selliste muusikaliselt organiseeritud massi-inimeste suurim puudus? Mutt vastab: „See, et teatavas suhtes nad ei ole inimesed, nagu me seda sõna uhkelt kasutada tahaksime. Neilt on röövitud nende „ise“, nad on lasknud selle röövida. Neil ei ole oma tahet, nad tahavad, mida neil käsib tahta reklaam, ümbrus, „nagu kõik“.
Nad on orienteeritud läbinisti väljaspoolt.“(KÜS:133)
Selle protsessi fenomenoloogiat on päris hästi kirjeldanud Tolstoi(1958:66): „Muusika sunnib mind unustama iseennast, oma tõelist seisukorda, ta viib mind mingisse teise, mitte minu enese seisukorda: muusika mõju all näib mulle, et ma tunnen seda, mida ma tegelikult ei tunne, et ma mõistan seda, mida ma ei mõista, et ma suudan seda, mida ma ei suuda. Ma seletan seda sellega, et muusika mõjub nagu haigutus, nagu naer: ma ei taha magada, kuid haigutajale vaadates ma haigutan; pole põhjust millegi üle naerda, kuid naerjat kuuldes ma naeran ometi.
Muusika viib mu otsekohe, vahetult sellesse hingelisse seisundisse, milles oli muusika looja.“
Musil ütleb, et muusika on laenuks võetud hing.
Nõidus“ ei kõla tänapäeval vahest kuigi väärika analüütilise mõistena, ega ka „deemonlikkus“, mida armastab kasutada Mann; lihtsaima aimduse saab ehk kui meenutada kaadreid mõnelt biitlite või Elvise kontsertsalvestuselt, kus noored inimesed justkui kurjast vaimust vaevatuna hüsteeritsevad, kriiskavad ja minestavad. Hea näide on ka ööklubi, kujutlegem näiteks, et sinna satub kaine ja sünnilt kurt: ta näeb, kuidas muidu mõistuspäraselt käitunud inimesed hakkavad sinna ruumi astudes ühes rütmis väänlema ja hargitama, maigutavad suud ja vidutavad silmi ning üritavad andunult õhuga kopuleerida; muusika on kahtlemata tõhusaim kiimakark, selle sünkroniseeriv toime mõjub ihumahladele ergutavalt (rütmitaju on paarituspartneri valikul väga tähtis kriteerium! Ning seda väga paljudel liikidel). Muusika nõidus toimib mõistagi eelkõige seljaaju tasandil, aistinguliselt, sellest ka korraga muusika olemuslik antiintellektuaalsus kui demokraatlikkus. „Muusika ei nõua mingit intelligentsust ega haritust,“ rõhutab Hesse. Sülelapski võngutab end muusikarütmis. Tuleb aga rõhutada, et kuigi ärritus, mida kõnealused autorid tunnetavad muusika suhtes, on laadilt moraalne, ei ole sel midagi pistmist puritaanliku seksuaalmoraaliga, patt, mis siin tehakse, on just eelkõige subjektiautonoomiast ja mõistusest loobumine, mitte aga kerglased ja lüürilised kiimalahendused, mis muusikaga käsikäes käivad.
Mõistagi, inimest ei vaeva miski rohkem kui tema vabadus, enamikule inimestest on see tõepoolest meeldiv, kui „rütm haarab kaasa“, kui nende sisemaailm on väliselt dirigeeritud. Ses mõttes võib melomaaniat võrrelda hingelis-moraalse rasvumisega, harjumuseks saanud vaimse lösutamisega, aga see pole siiski olulisim. Muusika vaimus peituv kilkav verejanu, eetikavaba vaimustumine suurusest, süütu elurõõm, soe ja õdus pori ning eelkõige kristlik-humanistliku subjekti kadu on see, mis muusika vaimu romaani vaimule nii vastuvõetamatuks muudab, miks Mann nimetab seda miinusmärgiga kristlikuks kunstiks ja seab teatri eeltingimuseks primitiivsuse ja barbaarsuse.
[Sellele seisundile on] harilikult sünnipäraselt omane eneseavalduse-tung ja -sundus, eriline pihtimise- ja tunnistuseiha, pime iseennasttäis-olek ja painav soov maailma enesega täita” - see on häbitunne miinusmärgiga. On võimatu teha laulu „Eestlane olla on piinlik ja häbi“ ning vastavat võimast ühistunnet. Sellised kärpivad ja tagasitõmbavad hoiakud on kristlik-humanistliku subjekti atribuudid. Nagu ka mõistus ja süü. Sellest ka muusika lunastus – see vabastab mõistusest, süüst ja häbist.
Pidusid ja tapatalguid toidab üks ja sama nõidus, rõhutab Kundera.
15.
Käesoleva ettekande võtaksin kokku järgmise väitega: on eksitav ja varjestav siduda Mihkel Muti looming kuidagi geneetiliselt toonase teatriuuendusega, Undi hoiakulise lähenematuse, Vahingu närvitõmblustega jms, need on siiski sattumused. Muti tragöödiavaenulik ja konstruktiivselt humanistlik proosalikkus on liiga terviklik ja orgaaniline, et pidada seda tervenisti reesuskonfliktiks toonase teatrivaimustusega, eriti pateetika ja fanatismiga, mis selle ümber olla heljunud; viimane võis küll võimendada akuutsust, aga põhimine on Muti loomingus sama vähe aegunud kui Mannil, Musilil ja Kunderal.