30. november 2011

Rohkem loovust ülikooli!

vt sealt ka Valdur Mikita üpris samateemalist esseed!


Rohkem loovust ülikooli!

Mihkel Kunnus



1.
Loovus on kahtlemata midagi väga head. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.
Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks.
Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast Koolitust.
Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnasprobleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.
Loovamad inimesed kasutavad loovuse järele õhates ka sünonüüme, näiteks „kreatiivsus“ ja eriti „innovatiivsus“.
Skype oli innovatsioon ja saagu Nokia.

2.
Mis puudutab tarbimist, loodusvarade kasutamist, majanduskasvu jms, siis kõik seni kogutud teabega arvestavad matemaatilised mudelid ning võimalike arengustsenaariumide arvutisimulatsioonid hoiatavad – meie planeediga piirduvas suletud ruumis ei saa pidev kasv kaua kesta. Mõistagi ei saa ükski matemaatiline mudel ega arvutisimulatsioon olla loov või sisaldada loovust parameetrinagi.
Majandustegelane Andres Arrak suhtub seega skeptiliselt väidetesse, et
kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Ta ütleb: „Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala." ("Sirp" 22.10.2010)
Tema kolleeg Urmas Varblane kinnitab:
Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud. Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses." ("Sirp" 22.10.2010)
Ka tööstuse arendamise eest rüütliks löödud eesti päritolu mäeinsener Arvi Parbo ütleb:
"Optimistliku mudeli kohaselt vaibuvad eksponentsiaalselt kulgenud protsessid inimühiskonnas paarisaja aasta pärast. Tulevikumaailmas elaks ligikaudu viisteist miljardit inimest ja keskmine elatustase oleks neli korda kõrgem. Maavarade kättesaadavus poleks probleem, sest uued tehnoloogiad arendaksid asendusi. Optimistliku mudeli kohaselt ei ole tulevikuprotsessid ohjeldamatud, sest inimeste leidlikkusel pole piire." (kõnest «Maavarad ja tulevik» Austraalia tehnoloogia- ja inseneriteaduste akadeemias 16. novembril 2003)

Selliseid näiteid võiks erilise vaevata noppima jäädagi. See, millele eelmainitud härrased toetuvad, pole aga ise veel loovus, vaid pelgalt lootus. Loovuse lootus ja historitsismi viletsus.
Usk aga on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade tõestus“(Hb11:1)

3.

Kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui selle juures endale detailidega ei pea tüli tegema. Ühe viisina võikski määratleda lootust kui positiivset eelhoiakut tuleviku tundmatusse, mida pole veel tumestanud praktilise mõistuse nõue konkreetsuse ja detailide järele.
See sama lootustõgiv nõue konkreetsuse ja detailide järele aitab aga ka selgitada, miks kaasaegne ülikool on nõnda loovusevaenulik ja miks ta ka selline olema peab. Nimelt lähemal vaatlusel selgub, et
a) loovus on enam-vähem paratamatult komplektis isikuomadustega, mida kaasaegne ülikoolisüsteem ainult taunida saab, ning
b) loovuse avaldumise tingimused on tugevas reesuskonfliktis ainuüksi sellistegi süsteemivoorustega nagu õiglus ja efektiivsus.

Alustame esimesest.
Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused. See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt toestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.
Tsiteerides Abraham Maslow'd : „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

4.
Sellega, et head õppijad kipuvad paraku olema üsna kehvad mõtlejad, seletab Susan Pinker („Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud“ e.k. Pegasus, 2010) näiliselt soolisele diskrimineerimisele viitavat tõsiasja, et hoolimata sellest, et naised moodustavad kõrgharitutest märksa suurema protsendi kui mehed, domineerivad viimased endiselt juhtivatel ametikohtadel nii juriidilises kui tehnilises valdkonnas, rääkimata poliitikast.
Selliseid seoseid ei ole muidugi kuigi mõistlik rõhutada, mõnes alamas kooliastmes väljagi öelda, sest ilma selletagi kipuvad paljud noored inimesed oma puudusi, mida jagavad mõne tunnustatud vaimusuurusega, pidama nimetet vaimusuuruse piisavaks tõendiks ja garantiiks ning näiteks katsuvad alustuseks juua geeniusevääriliselt. Pealegi süsteem ei saa ju põhimõtteliselt soosida süsteemitust ning tugev enamus kõrvalekaldeid on üheselt negatiivsed ning suurem osa sest mässust, mis isasisendite hulgas kõvasti sagedasem, leiab oma väljundi erinevates arutustes ja riskikäitumistes ning sisendi pahatihti vanglas.
Kas naised on kuritegelikuks käitumiseks võimelised? On küll, aga siiski on nii mõrvarite kui murdvaraste hulgas mehi üle üheksa kümnendiku. Ning ka kõiksugu muude hälbeliste hulgas. Olgu need siis heliloojad või sarimõrvarid.
Ometi kuulub ülikool ikka oma aega ja ühiskonda ning ta ei saa kuidagi õilmitseda lahus ajastu põhiväärtustest, millest praegu üks kesksemaid on Võrdsus, see vooruseks ülendatud destillaat kadeduse ja kaastunde kokteilist.

5.
Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne. Nii seadusandluse kui ülikooli juures on enamasti ikka helgemad ja kainemad pead, tähendab, püütakse lähtuda võimaluste võrdsusest. Pinged sellest muidugi ei kao.
Kuidas tuvastatakse võimaluste ebavõrdsust? No ikka tulemuste ja saavutuste ebavõrdsusele osutades. Ometi saaks võrdsete võimaluste korral olla võrdsed tulemused ainult võrdsete võimete korral (ja NB! samasuguste motivatsioonidünaamikate korral). Siin aga hakkab Rongaemake Loodus halastamatult iseäratsema, mistõttu võrdsusejutlustajad põlgavad sügavalt bioloogiat (esindagu seda siis sotsiobioloogiaks kutsutud pleistotseenist pärinev kohastumus või nii hiline eksadaptatsioon nagu nn EcoEvoDevo) ning vihkavad lausa reflektoorselt ja freneetiliselt kõike pärilikku, seisuslikust geneetiliseni. Meritokraatlik instinkt nõudleb puhta lehena alustavat subjekti või vähemasti ühelt stardijoonelt alustamist, aga igat sorti pärilikkuse sisuks on variatsioon vanatestamentlikul teemal „Vanemate patud nuheldakse nende laste kaela“.

Maslow hoiatab: „Lõpuks pean märkima, et peame end põhimõtteliselt valmistama ette sotsiaalse ebaõigluse alibist loobumise põrutavatest tagajärgedest. Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“ (samas, lk 30-31)

6.
Maslow on täpne, „Keda süüdistada?“ on vältimatu küsimus. Andekust annab loodus, aga loodus on väljaspool head ja kurja st teda ei saa süüdistada. Aga süüdistamise vajadus sellest ei kao (süüdistamisvõime on üks inimese elujõulisuse eksimatumaid indikaatoreid). Seetõttu põlistatakse seda kaunikesti napakat ja eksitavat, aga moraalselt lohutavat metafoori „haridust andma“. Haridust annab inimene, tähendab süüdiv instants, ja mida saab anda, seda saab ka võrdselt anda ja seda tuleb ka võrdselt anda! Kirssidega ja kõigile!
Andekus seevastu on pärilik kapital, sinivere bioloogiline ekvivalent ja mida demokraatlikum on inimene, seda enam ta mis tahes pärilikkust ja kaasasündivust jälestab, ning vähemasti esimestes kooliastmetes on juba täiesti loomulik, et nõutakse riiklikke kaldteid ka vaimselt ratastoolis olijaile, ning intuitsioon, mis on andnud sopajoodikule ja professorile valimiskasti ees võrdse mandaadi, ihkab laiendada oma mõjusfääri sinna, kus antakse kõrgharidusi.
Mõistagi sellest, et loodus diskrimineerib, ei saa järeldada, et inimesed ja ametnikud ei diskrimineeri ning selle vältimiseks tuleb süsteemis inimliku faktori osakaalu vähendada, tähendab, teha kogu kupatus masinlikumaks, formaalsemaks, bürokraatlikumaks. Sellel igati õilsal ja ikka kestval reformimisprotsessil on paraku üpris palju kõrvalnähte. Üks neist puutub ka käesolevasse teemasse. Nimelt loovaimaks inimtüübiks kipub olema sellisele süsteemile eriliselt vastuvõetamatu frukt, nimelt molutav talent, selline, kellel on vabadust uurida seda, mida tahab, ja sellise tempoga nagu ise tahab. Selliste võimaluste võrdne andmine kõigile on arusaadavalt täiesti mõeldamatu.
Nagu Musil ütleb: rumalus on seestpoolt vaadatuna talendist eristamatu ja väljaspoolt vaadatuna loovusest ja progressist.
Isegi kui kõrvale jätta motivatsiooniline komponent inimese saavutusvõimes, mis teeb viimase rangelt võttes tuvastatavaks ainult aposteriori, peavad umbisikulise seaduse ees talent ja andetu olema võrdsed ning loovate jaoks peaks olema õiglases ehk mittediskrimineerivas süsteemis olema sellised augud, et sõelast enam eriti rääkida ei saaks.
Kindlat ja üheselt formuleeritud nõudmised ja võimalikult diskrimineerimisvõimaluseta kontrollimeetodid soosivad neid, kes on samuti võimalikult formaalsed ja masinlikud, tublid loovuseta õpihiired, kes läbivad süsteemi efektiivselt ja tõrgeteta.
Tagaigatsetud inimlik side õppejõu ja tudengi vahel, suhe, milles on võimalikud nii võimsad regulatsiooni- ja motivatsioonimehhanismid nagu piinlikkus ja tänulikkus, au ja häbi eeldavad sellist konkreetsust ja isiklikkust, millega kaasnevad ühtlasi kõik diskrimineerimisvõimalused. Ja milline looduse poolt solvatu ei tunne end diskrimineerituna?

7.
Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele. Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseärnis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene „Pahustumine“, 2002, lk 265-266)

8.
Ainult inimsuse vaenlane teeb koolikatseid, näitab näpuga, et see või too isik on ilmselges halvemuses. Süüdistamisvõime veel päästab. Iga inimene pürib vaistlikult õnne poole olla teise süül õnnetu, süsteemi süül õnnetu; sellest kõvasti rängem saatus on isikliku süü tunnetamine, mis on aga siiski veel puhas rõõm ja helgus võrreldes võimalusega olla nö loodusseaduslikult, süüta süüdi.
Lühimalt: loovus on aristokraatlik relikt, atavism, läbini ebademokraatlik ja ebaõiglane, isegi ebamoraalne ja kohe kindlasti täiesti ebasüstemaatiline.
Probleem on seega õige lihtne. Muidugi selle lühikirjeldus, mitte lahendus.
Mistõttu tuleks lahendusi otsides sellele läheneda loovalt. Tehnoloogia on ennegi imet teinud, inimese leidlikkusel ei ole piire!
Seega olge loovad! Laske fantaasial lennata!

7 kommentaari:

  1. Tere. Üks loovus palun. Aitäh.

    VastaKustuta
  2. Ei, blondid ei saa.

    P.S. Loe Mikita esseed ka. Kuld!

    VastaKustuta
  3. Nagu vanasõnagi ütleb: "loovus on lollide lootus".

    VastaKustuta
  4. :D

    Su kognitiivses süsteemis on ilmselgelt generatiivne lõtk

    VastaKustuta
  5. Aga ehk oleks loovuse tõstmisel kasulik muuta õppimismeetodeid. Näiteks ei seostu faktid meie ajus ilma kontekstita mitte millegagi, meie aga tihti õpime fakte. Nende paremaks meeldejätmiseks on vaja nii konteksti (kontseptuaalset infot maailma kohta) kui konteksti asetuvaid fakte endid, mis koos kontekstiga jäävad paremini meelde. Nii nagu inimaju õpib elus läbi kontekstide, kus me viibime.

    Seda ühest küljest.

    Teisest küljest kasutab Stanfordi ülikool loovuse tõstmiseks kauneid kunste ja muusikat tehniliste alade õppimise juures - nii saabki tööd vasak ajukäär ja parem ajukäär ning tulemuseks on tehniliste lahenduste teostamise uudsemad ideed. Kontekstigi me ju haarame koostöös mõlema ajupoolkera koorega, mitte lihtsalt vasakuga. Kuigi siin on muidugi vahe loovuse ja ettepandud õppimisviisi vahel, kuid neid ühendab meetod, mis rakendab mõlema ajupoolkera koort.

    VastaKustuta
  6. "Mõistagi ei saa ükski matemaatiline mudel ega arvutisimulatsioon olla loov" ?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sest need on algoritmilised.
      Loovus eeldab viga, huupi-visklemist, abduktiivset seostumist st mitte-algoritmilist komponenti. Biologistlikumalt: rahutust ja huvi.

      Kustuta