Kirjanduselamus ja Lafite'i vein

INFANTOKRAATIA [infantocratie]. „Mootorrattur sööstis mööda tühja tänavat, käsivarred ja jalad O-kujulises asendis, ning liikus kõuemürinal silmapiiri poole; tema näol peegeldus lapse tõsidus, kes peab omatehtud lärmi kõige tähtsamaks.“ (Musil „Omadusteta mees“). Lapse tõsidus: tehnikaajastu pale. Infantokraatia: inimkonnale peale surutud lapsepõlveideaal.

(Kundera „Romaanikunst“)

„Keegi mootorrattur tuli piki tühja tänavat, o-käsiselt, o-jalgselt põristas ta perspektiivi pidi üles. Tema näol oli tohutu tähtsalt röökiva lapse tõsidus. Ulrichile meenus seejuures kuulsa tennisemängija pilt, mida ta oli mõne päeva eest mingis ajakirjas näinud: too seisis kikivarvul, oli paljastanud jala sukapaelast kõrgemale ja teise jala heitnud endale pea ligi, tehes reketiga kõrge löögi, et pall vastu võtta; sinna juurde manas ta ette inglise guvernandi näo. Samas numbris oli olnud pilt kellestki ujujannast, kuidas too lasi ennast pärast võistlust masseerida; jalgade ja pea juures seisid tõsiselt kiikavad tänavariietuses naisterahvad, samal ajal kui tema lebas selili ja alasti voodil, üks põlv andumise asendis üles painutatud, ja sellel puhkasid kõrvalseisva massööri käed. Masseerija kandis arstikitlit ja vaatas ülesvõttelt vastu, nagu oleks naiseihult nahk maha tõmmatud ja keha ripuks konksu otsas. Säherdusi asju hakati tookord nägema ja kuidagi tuleb neid ka tunnustada, nagu tunnustatakse kõrgehitisi ja elektrit. „Ei saa oma aja peale kuri olla ilma ise kahju kannatamata,“ tajus Ulrich. Ta oli ka iga hetk valmis kõiki neid elava kujutisi armastama. Millega ta iialgi hakkama ei saanud, oli vaid see, et armastada neid jäägitult, nagu nõuab sotsiaalne mõnutunne.“

„Ma tunnen üht isandat, kes eluaeg uhkustas Lafite'i veinide tundmisega. Ta pidas seda positiivseks omaduseks ja ei kahelnud seega kunagi oma täisväärtuslikkuses. Ta suri rahuliku või õigemini lausa triumfeeriva südametunnistusega“

(Dos. „Ülestähendusi põranda alt“)

Mul on tunne, et tuglas armastab kirjandust nagu üks isand Lafite'i veini. Tammsaare aga oli öelnud nagu noor Dostojevski kunagi oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“.

„Romaani vaim on keerulisuse vaim. Iga romaan ütleb lugejale: "Asjad on keerulisemad, kui sa arvad." See on romaani igavene tõde, mis on aga üha vähem kuudav küsimusi ennetavate ja välistavate lihtsate ja kiirete vastuste melus. Meie ajastu vaimu jaoks on õigus kas Annal või Kareninil, ning Cervantese vana tarkus, mis räägib meile, kui raske on teada ja kui tabamatu on tõde, näib tülikas ja kasutu,“

kirjutab Kundera „Romaanikunstis“.

C.S.: Kuid kas pole kõik romaanid paratamatult psühholoogilised? See tähendab, et nad uurivad psüühe mõistatust?

M.K.: Olgem täpsemad: kõikide aegade kõik romaanid uurivad 'mina' mõistatust.

[...]

C.S.:Kuid mis? Sellest Teie romaanides ei räägita. Võib tekkida kahtlus, et Te näete ainult meie ajaloolise olukorra ühte poolt?

M.K.: Võimalik, kuid see pole nii tähtis. Tõepoolest, tuleb aru saada, mis on romaan. Ajaloolane jutustab meile toimunud sündmusi. Raskolnikovi kuritegu pole aga kunagi toimunud. Romaan ei uuri tegelikkust, vaid eksistentsi. Ja eksistents pole see, mis on juhtunud, eksistents on inimese võimaluste väli, kõik see, mis inimesest võib saada, kõik see, milleks ta on võimeline. Avastades inimese ühe või teise võimaluse, joonistavad romaanikirjanikud eksistentsi kaarti.

Tõsine lugeja1: Kes määrab, milline kirjandus on kvaliteetkirjandus ja milline mitte? Tõelise kirjanduselamuse võib saada ka sellest ja sellest. Milline oli sinu suurim kirjanduselamus viimati?

Tõsine lugeja2: Oksase „Puhastus“ oli tõeline elamus. „Musta pori näkku“ oli ka tõeline elamus. Siiani võdisen!

Tõsine lugeja3: Lugesin Prousti. Ei olnud elamust. Liiga pikad laused, komasid täis, nah. Kundera „Identiteet“ oli küll elamus. Kahe tunniga lugesin läbi, nigu naksti!

Tõsine laps4(keemik): Mina segasin ebaküdooniamahla piimaga ja see tõmbus tükki, kalgendab paremini kui piimhape. Sain tõelise elamuse!

Tõsine laps5(matemaatik): Ma mõõtsin joonlauaga ringi ümbermõõdu, niiviisi keerates, ja siis jagasin läbimõõduga. Sain 3,142 – see on väga täpne! Käsitsi, raisk!

Tõsine laps6: Tõmbasin kolm õlli sise, siis hakkasin viina panema ja vaatasin „Avatari“ - täiega elamus! Viinaga on elamus garanteeritud, vaata või „Siili udus“!

Tõsine laps7: Mingi lang ei tule ütlema, mida ma loen ja milline on õige elamus, rsk!