25. mai 2011

Roheline süü

 NB! Peter Singeri tekst "Kõik loomad on võrdsed" on leitav kogumikust "Keskkonnaeetika võtmetekste" ja selle pdf'i leiad siit.

Kirjutasin selle paar aastat tagasi. Kusagil avaldatud pole. Pühendan heatahtlikult ühe  eelmise postituse kommentaariumi puhul LMV-le.



ROHELINE SÜÜ


Princetoni ülikooli professorit Peter Singerit (s 1946) peetakse ehk üpris õigustatult üheks 20. sajandi ja tänapäeva mõjukamaks filosoofiks, tema esseid ja kolumne on Eesti päevalehtedeski ilmunud kahekohaline arv. Tema mõjukuse võib panna suuresti selle arvele, et ta on silmatorkavalt ebaoriginaalne ja tema järelduskäikudes tunnevad end mugavalt kõik, kes on pisutki söandanud naturalistlikel karkudel traditsiooniliste väärtuste kaljust eemale, pehmemale liivale ukerdada. Ta tavatseb end määratleda kui ateisti ja utilitaristi. Sellest kahest määratlusest saab hõlpsalt tuletada mõned seisukohad, üheks on üldine kannatuse minimeerimine käsikäes võrdsuse printsiibiga: „Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72). See on igati sümpaatne seisukoht. Ateismist-naturalismist tuleneb see, et inimene pole mingi eriline ja eriliste õigustega (Jumala näo järgi loodud) olend, vaid üks liik teiste seas ja „mistahes kriteeriume me ka ei valiks, peame möönma, et need ei järgi täpipealt meie oma liigi piirjoont“ (Singer 2008: 84) ja seega on inimese eelistamine lihtsalt selle pärast, et ta on inimene, samalaadiline diskrimineerimine nagu seksism või rassism. 


Lühidalt järeldub sellest levinud kõlbeline üleskutse, et „meie hoolivus teiste suhtes ning meie valmidus arvestada nende huve ei peaks sõltuma sellest, millised nad on või millised on nende võimed. See, mida hoolivus või arvestamine meil täpselt teha nõuavad, võib varieeruda vastavalt meie tegevusest mõjutatute omadustele: Ameerikas üles kasvavate laste heaolust hoolimine nõuab, et õpetaksime nad lugema; sigade heaolust hoolimine ei pruugi nõuda rohkem, kui et jätame nad koos teiste sigadega kohta, kus on piisavalt toitu ning ruumi vabalt joosta. Kuid põhielementi — olendi huvidega arvestamist, mistahes huvid need ka ei oleks — peab võrdsuse printsiibi kohaselt laiendama kõikidele olenditele, mustadele või valgetele, meestele või naistele, inimestele või mitteinimestele“ (Singer 2008: 68–69). 

Singer rajab oma lähenemise asjaolule, et kõigil (kõrgematel) loomadel on ühtviisi võime kannatada ning tunda valu, ning sellest piisab, et asetada kõik loomad (sealhulgas inimene) eetiliselt sama pulga peale: kõikide kannatusi tuleks vältida. Loomaõiguslased annavad suhteliselt sarnase formuleeringu: „Tõenäoliselt usub enamik inimesi, et teist inimest tappa ja tarbida on vale, loomaõiguslased soovivad seda mõtteviisi nii palju kui võimalik rakendada ka loomadele, andes neile teatud põhiõigused“ (Mering, Taperson 2009: 565). 

Selliste ilusate ja õilsate loosungite vastu on raske argumenteerida mitte ainult seetõttu, et ainuüksi kõhklemisest, saati vastandumisest, piisab, et enda kaastundlikkust ja südame suurust taoliste idealistide-loogikute silmis pöördumatult degradeerida ja a priori saatana advokaadi rolli sattuda, vaid ka seetõttu, et tõepoolest on raske leida õiglustundelist (naturalistlikku) selgitust, miks ei tuleks kõikide kannatusi vältida. 

Taoliste loosungite kasutamine enesekirjeldusena on üpriski moekas ja laialtlevinud nagu kaubamaja riided (ilus asi ja kõik teised kannavad ka). Kusjuures nii väljendudes pole ma mitte niivõrd ninakas kuivõrd täpne, sest tegu on just nimelt pelga enesekirjeldusega ja sellisega, mille lahknemine praktikast on päris suur. 

Hoolimata sellest, et kõiksugu looma- ja ökoõiguslased on oma enesekirjelduses tihti lausa võitlevad ateistid, pole nad seda oma praktikas, mis näib toetuvat sügavale sisimale veendumusele, et maailmal on lapsevanema omadused, st olukorda saab parandada piisavalt järjepideva õigus(t)e nõudmisega ehk jonnimisega. Õigusi säilimisele ja väärikale eksistentsile nõutakse ahvidele, rottidele, kanadele, lehmadele, sigadele jne kuni pinnavormide ja ökosüsteemideni välja. Iroonilisel kombel ei anna nad endale kuigivõrd aru, kellele nad need nõudmised esitavad. Kas sellele tühjale kohale taevas? Või siis sellele ühele ja erilisele loomaliigile, kes on loodud/evolutsioneerunud selliseks, „et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maapeal roomavad!“? 

Seda lõiku Moosese esimesest raamatust võib vast üsna julgelt pidada öko-inimeste poolt enim neetud ja sajatatud kirjakohaks, mida tsiteeritakse nende poolt kui lühikokkuvõtet kõigest sellest, mis on õhtumaises kultuuris valesti. See ühendab endas antiteesina loomaõiguslaste nõude: „loomad ei ole inimeste jaoks“ (Mering, Taperson 2009) ja, ütleme [kuna tegu on väga kirju seltskonnaga, väldin teadlikult liiga konkreetseid väljendeid], ökotegelaste nõudega „Inimene ei seisa loodusest väljas“. Viimase puhul on üpris lihtne näidata, et tegu pole justkui nõude, vaid loodusteadusliku faktiga (väga hea ülevaade inimese tihedast seotusest ökosüsteemiga vt nt Ponting 2009). Ometi on tegu nõudega ja selle loodusteadusliku faktiga ühteaegu süüdistatakse, ähvardatakse ja hoiatatakse ning olulisem selle fakti juures ongi just moraalne mõõde. Selle illustreerimiseks Toomas Paul (2009) „võtab loodusteadlasi kuulda“ ning asja puust ja punaseks ette tehes paigutabki inimese loodusesse ja sedastab: „Kuna inimene on kõigest üks paljudest elusolenditest, osa ökosüsteemist ja loodusest, on kõik see, mida ta teeb, loomulik ehk looduslik. Jutt mingist suurest „vastutusest elu eest” on kohatu. [...] Selles mõttes ei ole puid langetav kobras kübetki looduslikum kui lageraiet tegev metsavaras. Viimasel on lihtsalt konkurentsieelis, nagu ka küülikutel Austraalias.“ Bioloogiliselt on kõik korrektne. Artikli lõppu riputab Toomas Paul muiates ateistliku rõõmusõnumi: „Tänapäeva darvinismi suurim apostel Richard Dawkins organiseeris mullu oktoobris Londonis sadadele linnabussidele suured loosungid „There’s probably no God. Now stop worrying and enjoy your life” („Usutavasti pole Jumalat olemas. Seega: ära enam muretse ja naudi elu”). Kas ei ole see globaalsest majanduskriisist muserdatud kunagise vägeva impeeriumi metropoli vaevatutele ja koormatutele hingepalsam?“ 

See, millega ateism ega utilitarism siin hakkama ei saa, on süü, see naturaliseerimisprotsessi igavene jääk. Ei aita Dawkinsi lohutus, et keegi ei pahanda, kui sellel Päikese kõrval käärima läinud kivikeral pisut pööraselt ja pöördumatult omatahtsi solberdame. Süü on ka see kategooria, mis lõikab inimese teravalt ja järsult loodusest ära. Ei saa öelda, et elevandil on lont, kaelkirjakul pikk kael ja inimesel süü — erinevad, aga võrdsed. Keele, kultuuri, tööriistad, kronesteesia jms saab kõik mingis vormis ka teistel loomadel leida, aga süüd ei saa. Süüd lausa ei tohi!

Mihhail Lotman (2008) võtab ökofašistide ideoloogiliselt kireva seltskonna üldistatud ideologeemi kokku nõnda: „Ökosüsteemis eksisteerivad paljud liigid, igaüks oma nišis. Kuid on olemas üks liik, mis ei püsi nišis, hävitab teisi liike ja ruineerib kogu maailma ökosüsteemi. See liik on Homo sapiens. Et ökosüsteem päästa, tuleb selle liigi vastu võidelda, vähemalt suruda see oma kappi tagasi (st tuleb likvideerida linnad, kogu kultuur, ennekõike meditsiin).“ 

Nii loomaõiguslased kui ökofašistid omistavad inimesele kui liigile süü, st teavitavad sekulaarse sõnavaraga sünnipärasest süüst ehk pärispatust, ent ühes asjas nad erinevad diametraalselt: kui ökofašistid tahavad inimest loomulikku ehk süütusse loodusesse tagasi suruda ja nende unistus on inimese kaotamine tema loodusesse lahustamise läbi, siis loomaõiguslased tahavad inimesest lahti saada teda loodusest välja lõigates, toitumise- ehk üksteiseõgimise ahelast välja ajades, ent ometigi pole ideaaliks mingi klorofülli sünteesivaks geenmodifitseeritud inimene, kes kivil (et mitte talluda rohtu ja putukaid) istudes õhust ja päikesest söönuks saab, vaid pigem midagi lunastaja sarnast, kes ka teisi elajaid olelusvõitlusest välja aitab („Inimühiskonnas on kombeks nõrgemate eest hoolitseda, mitte jätta neid surema, järgides looduslikku valikut. Loomaõiguslaste meelest tuleks samasugust suhtumist rakendada ka loomadele“ (Mering, Taperson 2009)). 

„Kui olend kannatab, ei saa siin olla ühtegi moraalset põhjendust seda kannatust mitte arvesse võtta. Ükskõik mis liiki olendiga on tegemist, võrdsuse printsiip nõuab, et tema kannatust arvestataks võrdselt mistahes teise olendi sarnase kannatusega — niipalju kui on võimalik teha ligikaudseid võrdlusi“ (Singer 2008: 72). 

De facto on see väär nagu Singeri aksioomid ikka. Kannatuse õigustamise võimsaim ja universaalseim atribuut on süü ja vähe sellest, et see on ka see kriteerium, mis eraldab inimese kõikidest teistest liikidest (võime küll pisut ja mitte kuigi eksistentsiaalselt süüdistada Pontut vaibale pissimise pärast, aga mitte iial koera kui liiki!),ühtlasi on see kategooriaks, mis tühistab Singeri teise võluva printsiibi, õigupoolest terve tema epohhi loova raamatu (Animal Liberation 1975) (millest pärineb ka siin viidatud artikkel), sest järeldused, mille kasuks selles „raamatus argumenteeritakse, tulenevad ainuüksi kannatuse minimeerimise printsiibist“ (Singer 2008: 87). 

Selle väite tõestamiseks ei pea minema pronksmonumentide ja Dostojevskini („inimene armastab oma kannatusi!“), piisab täiesti, kui vaadata neid netikommentaare, mis on mõne loomapiinamist kajastava artikli juures: kannatuse minimeerimisest ei piisa kaugeltki, lausa vastupidi!, süütule kannatusele on kõrvale tarvis lisakannatust — süüdlase kannatust ja mida suuremat kannatust süüdlasele (süüdlane peab ilmtingimata olema!) soovitakse, seda moraalselt küpsemaks end peetakse. Sest on üks eriline kannatus, mis lunastab teise kannatuse ja ükski loom seda kanda ei saa. 

Leedukas Svajūnas B., kes viskas tema ema kanu murdnud koera sillalt alla, saavutas rahvusvahelise kurikuulsuse ja pandi kaheksaks kuuks vangi. Ta põhjendas oma tegu sellega, et ema oli koera tõttu pidevas näljas. Põhjendus põhjenduseks, koer lihtsalt ei saa süüdi olla; leedukas küll. Vajadustega pole siin samuti midagi pistmist. Kui igavlev kiisuke Emmanuelle-Cyntherella suvatseb lõhefileekese seedimist väikse linnu- või hiirepiinamisega ergutada, siis käitub ta vastavuses oma loodusliku loomusega ja on täiesti süütu, nagu on täiesti süütu ka maastikku ümber kujundav kobras. Kassi pole mõtet surnuks piinatud looma korjuse juures nuhelda, inimest aga küll, sest ka iga ateist teab, et inimene kannab endas Jumala kvaliteete ja seega tema ristilöömine lunastab. See, kas mõnda loomakest ka sellised inimestevahelised rituaalid ja žestid kuidagi aitavad või lohutavad, ei puutu asjasse, sest süüdlase karjed on sulnim unelaul.



Lühidalt: naturalistlikud-utilitaristlikud ning õiguspõhised eetikateooriad ei suuda määratleda, kellelt (ja mille alusel) nõuda õiguste täitmist ning ei arvesta süü kui inimesele ainuomase kategooria fundamentaalse ja olemuselt naturaliseerimatu rolliga inimese motivatsioonidünaamikas.


P.S. Üleskutset meeleparandusele ei väära muidugi ükski vorm, olgu loomaõiguslaste või ökofašistide, Peter Singeri või Richard Dawkinsi, saati see siin.


----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Mering, Kristina; Taperson, Kadri 2009 „Loomaõiguslased: loomad ei ole inimeste jaoks“ Eesti Loodus nr 11, lk 564–565.
Lotman, Mihhail 2008 „Heidegger, automobiilid ja tapvad asjad“ Postimees 12, jaan.
Paul, Toomas 2009 „Darwini evangeelium“ Sirp 12. veeb.
Ponting, Clive 2009 Uus maailma roheline ajalugu Varrak.
Singer, Peter 2008 „Kõik loomad on võrdsed...“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste Tartu lk 64–87.

11. mai 2011

Söök ei mõju enam

Kirutasin ühe teksti. Teksti kui sellise. Sel puudub žanr ja ajalugu. Kirjutamine pole millestki ajendatud ja tekst ise suhestu millegagi.




Sööja on süüdi.
Jah, sööja on süüdi.
Ta ei söö.
Üldse ei söö.
Mitte midagi tervislikku vähemalt.
Ei.
On köögis, vaatab külmkappi, kolksutab uksi.
Peseb nõusid.
Peseb nõusid.
Nühib.
Nühib.
Kuivatab.
Kuivatab.
Üldse ei söö.
Kultuur on selline.
Majandus on selline.
Tehnoloogia on selline.
Anoreksia.
Ei mingit kehavormi
puusa
tagumikku.
Esteetikakriis.
Üldse ei söö.
Eelroogagi.
Isegi GDAd ei saa täis.
Jamie Oliver
Miks pole televisioonis ühtegi kokandussaadet.
Vanasti küll oli.
Lilian Kosenkranius.
Kas proua lubaks mul endile säärast retsepti tutvustada.
Kulinaarsed lubadused.
Tunnustatud Eesti Maitse
Grillfest
Viimast Leiburi uudistoodet proovisid või.
Ei.
Mida ajalugu sellest arvab.
Aga see ei vasta ju leiva definitsioonile.
Tagama hea seedimise ja rõõmsa meele läbi päeva.
Tagama.
Leibö.
Saiö.
Saib.
Saibik.
Eesti Köök.
Tagama.
Me peaksime ikka üksteise sööke rohkem sööma.
Tagama.
Millal saab Imre Kose Jamie Oliveriks

14aastane eesti poiss või tüdruk, kes tunneb, et kere on hele ja nälg nagu näpistaks ja otsib mõnusat, meeldivat, huvitavat tegevust,
 mille läbi seda leevendada,
miks ta peaks valima söömise?


Kes tajub tänapäeval ennast isuka ja matsutavana, teisi õgardite või kugistajatena, kaasaega vitsutava ja konsumeerivana?
Kes kogeb oma sisemuses sujuvat eesmärgipärast kulgu?
kõhukorin           peristaltika

Eesti köök on eemale tõmbunud, seisma jäänud, ja täidab ühiskonnas
üldjoontes samu funktsioone mis joomine.
lõtv mälumine    lodev neelamine  substantsitu roojamine

Kas te kujutaksite ette, et me kasutaksime praegu samasuguseid lauanõusid, mis aastal 1890? Haruline kahvel, lame taldrik, õnar lusikas, ühe põhjaga kruus?
kas suhu ka läks?    Miks ei läinud?    Ja temal läks!

Köögis, mis on niigi hulluksajavalt kõrgtehnoloogiline, põrisev, surisev, kiiritav
mõjub klasskaline söömine arhailise, pingutatud sooritusena.

Ma ei taha menüüsse mitmekesisust juurde. Ma tahan seda VÄHEMAKS.
Soolaga-PAN-soolaga, inuliiniga-probiootiliste bakteritega
gluteeniga-gluteenivaba   diabeetikutele-laktoosivaba
võib sisaldada pähklijääke 
sojaga- sobib taimetoitlastele koššer
parim enne-kõlbik kuni

Mis siis, kui loobiksime väsinud vastandustest ja vaataksime, mis nendest kokkusegamisel võib sündida?
Kui ei keedaks aasta aega ühtegi suppi, küpsetaks pirukat, mooriks liha, grilliks kana, köögivilju, vorste, vaid teeks süüa.

Mis see tähendab, otsustagu igaüks ise. Niikaua, kui see ei liiguta.

Neljanda suutäie järel viskan ma tavaliselt lusika käest.


Kui kokandus ei suuda tabada, mis tunne on praegu seedida, selles ühiskonnas, sellisel ajastul, siis on ta tõepoolest määratud kaduma.

10. mai 2011

Kommunism, Caulfield, tänamatus, ei-, ei-, ei-

Nõukogulikus maailmakäsituses oldi järjekindlalt tõrjuv „ka ebaisikuliste vaenlaste, bioloogia ja iseärnis geneetika suhtes. Kogu nõukoguliku ajajärgu vältel oli inimese biologiseerimine surmapatt number üks: tungid ja alateadvus, mõistuspärasele põhjendusele allumatud, ei saanud nõukogulikku maailmapilti sulanduda. Kõige kohutavam oli muidugi geneetika; on pärilikkus tõepoolest arengu oluline määraja, siis ei saa inimese olenematusest enam juttugi olla. Isegi praegu veel põhjustab geneetika säärast hirmu, et uute avastuste tutvustusele järgneb tingimata täiendus: väga palju on siiski ka meie endi teha.
       Üldistav kokkuvõte oleks seega: Nõukogude Liidus taheti inimest vaimselt uuendada; siht seisnes selle teostamises, mida varasemate aegade õpetajad olid kõigest soovinud. Mõnigi kord on seda soovi väljendatud sententsliku lühidusega; kui näiteks Konfutsius püstitas nõude, et kõike, igapäevased pisitoimingud kaasa arvatud, tehakse aukartusega, siis sedagi saaks tõlgendada soovina inimest vaimselt uuendada. Missugune võiks olla inimene, kes kõike ja kõiki respekteeerib? Eks ikka selline, kelle elupäevi täidab esmajoones tänutunne. Inimene, kes oma pisitoiminguid sooritab aukartusega, on teadlik siinse maailma ilust ja sellestki, missugust õnne siinse kauniduse nägemine tähendab. Lühidalt: tegemist on läbinisti vaimsustunud, s.t. jumaliku inimesega.
       Teine, veelgi tuntum sentents: „ilu päästab maailma“ (Dostojevski). Muidugi päästab, kuid alles teatud tingimuste täitumisel. Suutlikkus näha ilu oleneb meie hingeseisundist; armastavale inimesele ilmub kõik ilusana, säärased aga, kes kõike näevad ilusana, ei põhjusta midagi halba: niisiis osutub maailm päästetuks, kui inimesed on täidetud armastuse s.t. jumalikkusega.
Retsept kõlab niisiis rohkem kui lihtsalt: täita inimesed positiivse elutundega! Lõpuks peab igaüks seda ise tegema ja seepärast kerkib küsimus, missugustest varudest ta hakkab elurõõmu ammutama? Siin on punkt, mis ühiskonna teaduslikke uuendajaid lahutab varasematest „idealistidest“: nood ju ei vaevunud küsimust positiivsete emotsioonide lähtest meeldegi tuletama. Marksistid seevastu teadsid: ühiskond, mis on kujundatud nii kauniks ja õiglaseks, et selle liikmete petmine ja ekspluateerimine osutub välistatuks, muutub rõõmude ammendamatuks allikaks.“ (Ilmar Vene „Üldistamise üksildus“, Looming nr 10, 2010)

Dostojevski küsib, mis saaks inimestest, kui neile langeksid äkki kõik teaduslikud teadmised kaela ja vastab: „Jah, muidugi satuksid nad esialgu vaimustusse[...], nad tormaksid avastusi tundma õppima (see aga võtaks aega); nad tunneksid endid korraga nii-öelda õnnekülluses olevat, uppumas materiaalsetesse hüvedesse; võib-olla nad käiksid või lendaksid õhus, kataksid tohutuid vahemaid kümme korda kiiremini kui praegu raudteel, nad saaksid muinasjutulisi põllusaakse, looksid võib-olla keemiliselt organisme ja inimese kohta tuleks kolm naela loomaliha, nagu unistavad vene sotsialistid, — ühesõnaga: söö, joo ja tunne elust mõnu! „Nüüd,“ pistaksid kõik filantroobid kisama, „nüüd, kus inimene on kindlustatud, nüüd ta ilmutab end! Ei ole enam materiaalset puudust, ei ole enam kurnavat „keskkonda“, mis oli kõikide pahede põhjuseks, nüüd muutub inimene kauniks ja õiglaseks! Ei ole enam lakkamatut tööd, et endal kuidagiviisi elu sees hoida, ja kõik tegelevad nüüd ülevama sfääriga, sügavate mõtetega, üleüldiste nähtustega. Nüüd, alles nüüd on saabunud ülevam elu!“ [...]Kuid vaevalt jätkuks seda vaimustust üheksainsakski sugupõlveks! Inimesed märkaksid korraga, et neil ei ole enam elu, ei ole vaimuvabadust, ei ole tahet ega isiksust, et keegi on neilt korraga kõik selle ära varastanud; et inimese nägu on kadunud ja tekkinud orja loomalik kuju, elaja kuju üksnes selle erinevusega, et elajas ei tea, et ta on elajas, inimene aga saaks aru, et ta on elajaks muutunud. Ja inimkond roiskuks; inimesed kattuksid paisetega ja hammustaksid piineldes oma keelt, nähes, et leiva eest, „leivaks muudetud kivide“ eest on neilt elu ära võetud. Inimesed mõistaksid, et tegevusetus ei ole õnn, et ilma tööta kustub mõte, et oma ligimest ei saa armastada, kui talle tööd ohvriks ei tooda, et madal on muidusaajana elada ja et    õ n n    e i    s e i s n e   m i t t e    õ n n e s,   v a i d   ü k s n e s   t e m a   s a a v u t a m i s e s.  Saabub igavus ja igatsus: kõik on tehtud ja midagi pole enam teha, kõik on teada ja midagi pole enam teada saada. Tekiks hulganisti enesetapjaid [...]“.

Dostojevski „Holden Caulfield“ — põrandaalune — on oma enesevaatluses olnud loomulikult kõige kaugemale ulatuv, kõige refleksiivsem ja eneseteadlikum (ja täiesti loomulik, et toonane tsensuur lõikas kõnealuselt teoselt kolmanda osa ära — Dostojevski väljapakutud positiivne programm ei saanud valitseva materialistlik-sotsialistliku peavooluga kuidagi ühilduda. Ega suurt ka praegusega).
„„Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin ma diivani juurde, langesin sellele kummuli ja ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas.“ See murdumine oli toimunud vahetult pärast seda, kui ta on prostituut Liza kallanud üle võimsa moraalikõnega. See kõne toimub mõneti üpris sarnaselt psühholoogiliselt positsioonilt, kust kõneleb ka Salingeri kangelane. Ja tema paljud tänapäevased analoogiad.
Kui väljenduda napisõnalisimalt, siis võiks öelda, et Salingeri „Kuristik rukkis“ on tänamatuse romaan, ühe psühholoogilise ummiktee kirjanduslik õilistus. See psühholoogiline ummiktee või seisund on ühesõnaliselt patt. Patt siis mitte kui (kellegi esitatud) süüdistus, vaid kui antus, seisund (sobib ka määratlus "eksistentsiaalne luhtumine"). Omadused, mida Ilmar Vene ülaltoodud tsitaadis resümeeris — tänulikkus ja sel viisil määratletud armatsus —, on Holdenile täiesti võõrad.
Holden tahab olla püüdja rukkis st HEA, aga ilma vaeva nägemata. Seda psühholoogilist seisundit kohtab uuemas (ja oeh, mitte ainult) kirjanduses päris palju. 

„noorte suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid“, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuid oleks? – proovige kord seda vägitegu! – ei, te keeldute!“ kirjutab Dostojevski.
      Siin kohtab ehk lakoonilisemalt motiivi, millele toetuvad rõhutatult (aga erineva eksplitsiitsusega) ka Thomas Mann,  Nietzsche, Musil jt. Kangelaslikkus on ainult kestvuses, oma eluristi ära kandmises (selles aspektis — elukohustuse vankumatu järgimine meeletu surmatungi kiuste — võib sugulastada isegi Manni ja Masingut!), „isegi elu anda – ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk – kirglikult ihatakse ilu!“ Täpne.

Holden on kärsitu ja laisk, ta ei viitsi õppida, elu vaeva kanda, ta arvab, et tema PUHAS TAHE on piisav (kui mitte rohkemgi) VÄÄRTUS, mis tõstab  ta teistest kõrgemale, ta arvab, et temas pesitsev soov — olla ühe näpuliigutusega kangelane ja elupäästja  — õilistab kõik praktikad (õigemini nende olematuse), et pelgalt see soov (ilus ja idealistlik, eks) on küllaldane.

„Nietzsche on enda meelest tahtmise geenius. Ta ongi ennast, kõik selle, mis tema kompleksi või kaanonisse kuulub, suurel määral välja tahtnud. Ja see inspireerib meeletult järgi tegema. Sest kas pole kõikides maailma gümnaasiumide lõpuklassides auahneid noorukeid, kes heietavad maailmavallutamise plaane, aga kel esijalgu ei paista kuidagi õnnestuvat jalga trepi esimesele astmele saada? Ja seal tuleb N, kes ütleb, et polegi tarvis katsetada poliitika, ajakirjanduse, äri või millegi muuga, sest too kõik on tühine ja pehkinud ersats. Milleks kaudtee, kui saab lõigata tribüünile? Tuleb ainult uskuda, et ollakse teistest parem“  kirjutab Mihkel Mutt.

    Vast ikka rohkem Holden, kui Nietzsche. Nietzschel on mõnes lauses lausa mitu koma ja see on enamikele tänapäeva täiskasvanutelegi liig mis liig (eriti lehelugejale, nagu toimetajad on mulle korduvalt mõista andnud). Kui Holdengi, sest võib arvata, et raamatu „Kuristik rukkis“ populaarsus ole paljus tingitud sellest, et tabas ajavaimu ja ka artikuleeris teatavat psühholoogilist seisundit, mis heaoluühiskonna teismeealistel üsna sage, ning selle elutunde (taas)sõnastuseks pole žanri tähtteose tundmine kaugeltki vajalik.

Birk Rohelennu tegelastele tundub maailm tülgastuseni kole st dostojevskilikult maailma päästvast ilutajust kaugel eemal. Võrdlesin tema elutunnet Sartre’i „Iivelduse“ omaga. Sartre tunnistas oma sümpaatiat kommunismile avalikult, samuti jälestas oma minevikku, mistahes pärilikkust, mis sisaldab ka siis oma pärilikkust vanematest, teisisõnu  — tänamatus. Kristlikule elutundele on ikka olnud omane tajuda elu võlgnevusena (loomulikult mitte ainult kristlusele; Jaapani puhul rõhutati seda hiljutise maavärinajärgse tsiviliseerituse esiletoomisel korduvalt), seega ka tänutundes. Sartre ütleb sellest printsipiaalselt lahti ja leiab end tülgastuses. Nn intellektuaalide apostel Paul Tillich tervitas seetõttu Sartre’i „Iiveldust“ hõisates — kui inimesed näevad, kuhu viib sartre’ilik inimkäsitlus, ütlevad nad sellest õlgu väristades lahti. Tillich paraku ülehindas üsna rängalt inimese intellekti. Demokratiseerumisprotsess jätkus ja jätkub ja see tähendab paratamatult mõistuse osakaalu vähenemist käitumise reguleerimisel, sest mõistus on äärmiselt ebademokraatlik institutsioon ning ühiskonnas, mis hindab üle kõige iga indiviidi vabadust (st liberaalne demokraatia), ei saa nii tülika ja harjumatu organiga enesejuhtimise määr kuigi kõrge olla (toetuda tavadele, harjumustele, taju- ja suguorganitele, matkimisele jms on  isendi kui psühhofüüslise terviku seisukohalt pea alati ökonoomsem).
Äratundmine, et mõistus, mis reguleeriks käitumist, ei pea sugugi enda oma olema, ulatub üldise mälu kaugusele. Ei arvanud ju Platon, et kõik peaksid ta ideaalriigis filosoofid olema — piisab valitsevast ladvikust. Reformatsioonist-romantismist peale on selle vastu üha enam tõrkuma hakatud, isiklikkus on saanud nii suureks väärtuseks, et oma lollus tundub kõhklematult suurem väärtus kui „võõras“ tarkus. Hoidku jumal veel päranduseks saadud tarkuse eest!

[Muide, aeg-ajalt võib kohata kõhedusttekitavat ilmingut, et mingi väite isiklikkust peetaksegi selle väärtuslikuimaks omaduseks - kõrgeim võimalik tõde on indiviidi arvamus (ja selle kahtluse alla seadmine on korraga nii epistemoloogiline kui moraalne fopaa). Mikk Pärnits kommenteerib mu arvustust: "igasugused tsitaadid arvustuses olid sisutäiteks, kuna endal tal originaalseid mõtteid polnud" (selle arvamuse hinnangulisus ei jäta kahtlust). Meenub ka teine sama kategooria vennike Roone Roost, kes Terevisioonis oma asja tutvustades tõi näite, et ta kirjandusõpetaja oli tal kirjandit parandades midagi sisulist parandanud ning sellega tema koolipõlastuse demonsteerimine piirduski st konkretiseerimine oleks olnud ajaraisk, sest tema arvamuse kritiseerimine on juba iseenesest vale. Olen sellist moraalselt solvatud teismelise protesti ka ise (füüsikaõpetajana!) kogenud : "Kuidas minu arvamus saab vale olla?" Olin läbikriipsutanud lause "Minu arvatses on see selle pärast, et väiksemad kehad ei kuku suuremate peale." Küsimuseks oli, et miks ei kuku Kuu Maale.]

Kui kristlus käsitas elu võlgnevusena, mida tuleb siinpoolsuses osalt lunastada, siis selle aspekti ilmalik teisend ilmneb vastupidisena – nii kui inimene sünnib, on tal hunnik õigusi ehk nõudmisi st maailm on hoopis talle võlgu [selle protsessi loomulik etapp on idee eksistentsi kui teene tasustamisest maises vääringus ehk palk eksisteerimse eest (mille juhuslikult just rohelised ehk kõige rohkem maisusele keskendunud erakond nüüd ka kodanikupalgana on välja pakkunud)]. Sellele lisandub oluline psühholoogiline aspekt – riigile on võimatu olla tänulik.

Eakas teismeline Andres Mähar alustab oma kuulsat Käi-perse-tiraadi:
Ma tahan
ma nõuan
 see mina siin

Täpne algus. See MINA siin TAHAB ja NÕUAB. Just-just. Kellel tuleks mõttessegi tõsta käsi, vaikselt köhatada ja argsi küsida: „Vabandage, härra, aga mille nimel või alusel Te nõuate?“
Pealegi on tegu emotsiooniga, õiglaselt (oo, kahtlemata õiglaselt! Sest kuidas üldse saakski minu viha olla ebaõiglane?!) pahandunud emotsioonipurskega! Kes söandaks vaidlustada emotsiooni?! Indiviidi solvatud tahte purset?
Siis laob Mähar kõik letti, mis talle ei meeldi, esteetiliselt, moraalselt jne.

Väga hollywoodlik — emotsioonipurse on midagi positiivset ja tervitatavat. „Kurat, nüüd aitab!“
Emotsioon kui väärtus, eks.

„Pühendan selle raamatu Holden Caulfieldile ja kõigile teistele õnnetutele hingedele, kel mingigi tundlikkus ja tunnetusvõime säilinud on“.

Kalevi Kull ütles kord, et see oli vist pärast „Kuristikku rukkis“ kui emotsiooniga puusalt tulistamine kuidagi aktsepteeritavaks muutus. 

LMV toob esile tundlikkuse kui väärtuse. Ühes kommentaariumis lisab: „Ma tõesti tahaksin, et katsutaks mõista (aga mitte h u k k a mõista) neid noori, kel tegelikult ju nii ilusad ja õiged ideaalid on, mis sest, et noorusliku mässumeelsuse teine külg on ahastus, tupikutunne ja sügav hingeline ärevus“.

Usk, et inimese ideaalid (ja tahte puhtus), on lunastava-õigustava toimega või lausa väärtus, on kristlik relikt ning kui tulla kõnealuse raamatu ühe olulisema teema juurde – ökoloogilise kriisi juurde, siis lausa ohtlik atavism. Kas siis BP tahtis Mehhiko lahte naftat lasta? Ei, kindlasti mitte. (Kas on üldse keegi, kes tahab reostada?) Aga see ei loe. Ökoloogiline ideoloogi taotleb (või vähemasti peaks) olla läbinisti siinpoolne – see maailm on ainus, mis meil on, ja seda ei tohi ära lagastada. Kas taheti lagastada või ei tahetud lagastada, teadmatusest või ahnusest jne — sel pole tähtsust.
Palve neid noori mitte hukka mõista, tugineb veendumusele tahte olulisusest. Õigupoolest see on palve, et neisse suhtutaks armastava Jumal-Isa kombel, nagu see, kes näeb, et tegelikult tahavad nad õigeid ja ilusaid asju ja just see on määrav, mitte tulemused. Rangelt ilmalik ja ökoloogiline maailmapilt oleks üpris vastupidine: loeb ainult väline (st keskkonnamõju) ning sisemonoloogid, refleksioonid, ideaalid, see, miks nad on ahastuses ja kõik muu, mis neid praktikaid saadab, on täiesti teisejärguline.

Ka see on tabav, et ideaali väärtust kinnitatakse selle ilule osutamisega.

Isaiah Berlin kirjutab: „Idealism (sõna, mis on omandanud oma nüüdisaegse tähenduse eranditult seoses kõnealuse ideede revolutsiooniga [~romantismi esilekerkimine — M.K.]), mida enne kaheksateistkümnendat sajandit peeti liigutavaks, aga lapsikuvõitu ja naeruväärseks näitajaks ja mis kuidagi ei kannatanud välja võrdlust praktilise kaine meelega, omandas üheksateistkümnenda sajandi alguses absoluutse väärtuse, mida me tänini tunnistame: öelda inimese kohta, et ta on idealist, tähendab seda, et kui tema eesmärgid tunduvadki meile absurdsed või koguni peletavad, aga tema käitumine on omakasupüüdmatu ning ta on valmis ennast põhimõtte nimel ja oma esmaseid materiaalseid huvisid mikski pidamata ohvriks tooma, siis me peame teda sügava austuse vääriliseks.“

Üks süvaökoloogia teese on: teadust on vaja tunda, et osata loodust mitte muuta.

Ei aita siin ka põhjalikud persesaatmised ja ilusad ideaalid. Aineringeid laulupidude, inimkettide, vms emotsioneerimiste ja kollektiivste meeleliigutustega ei muuda. „Elu andagi on kerge, see on kõigest vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk!“

Aga kui mugav on üks üldõilistav emotsioonipuhang aastaid vältava harimise ja eluviisi muutuste kõrval!

Revolutsiooni usk: peksame kõik segi, küll siis asi ise laheneb. (Dos.)



LMV raamatus kordub sageli motiiv: meilt on röövitud see ja see (NB! tegu on koolinoortega). Irooniline on, et ennast peetakse anarhistideks ehk omandi eitajateks. Ometi saab midagi röövida vaid omajatelt st nad peavad end sündinud omajateks, või pigem loomult omajateks, sest juba sündinuna on ühiskond neile võlgu. See on tänulikkus miinusmärgiga — ja oi kui halb neil on olla!


*

Skvottimine, mis on samuti üks LMV raamatu teema, sobib antud meelsusega imehästi. Eitame omandit, et võtta endale omand (mugavalt, ilma vaeva nägemata).
 
„Inimesed on  sünnilt võrdsed“  — kõlab pärilikkust eitav kõlbeline postulaat. Või siiski täpsustatult: „Inimesed peavad olema sünnilt võrdsed! Ja kui ei ole, siis teeme jõuga! (Epi)geneetilise pärandumise-pärilikkusega on praegu mõningaid komplikatsioone, aga varanduslik pärandumine läks esmalt ning mingu üha uuesti! Häda end üles töödanud indiviidile, kes tahab oma last teistest kõrgemale upitada[nt eliitkooli, eks]! Iga indiviid alustagu nullist! Kõik peavad olema sünnilt võrdsed!“ (See pole kaugeltki ainus punkt, kus ilmalikustuv kristlus paljunemise vastu sõdib)
 

Kõige paremini oleks LMV raamatu gängile mõjunud üks kainestav rasedus. Ökoloogiline ideoloogia on sihitud kestvusele, tsüklilisusele, jätkuvusele. Neil kangelaslikel mässajatel, kes ukse pauguga kinni löövad ja pea kuklas (NB!)demonstratiivselt ühiskonnast eemale jalutavad, on juba alates Thoreau’st üks fundamentaalne viga — nende mudelid ei ole kestlikud. Inimene eraldub kõige sõltumatumas ja iseseisvamas ontogeneesifaasis ning kuulutab siis kangelaslikult, et kõik peaksid nii tegema. Vanuritest rinnalapseni, jah? Kui suur on vähim terviklik kooslus, mis oleks öko st indiviidiüleselt kestlik? Kas ühiskond peaks in corpore kodust ära jooksma (Thoreau, Caulfield, LMV tegelased)?


----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------


LMV vaatab õiges suunas. Loodetavast jätkub ka visadust ja entusiasmi. Teatraal (Mähar), kes peab oma põlguseväljendust ja persesaatmist teeneks ühiskonnale, panustab mõistagi emotsioonile ja karjub: „sa peaksid olema noor, sa peaksid olema vihane, VIHANE!“

Ei peaks. Nooruse värskusel ja energilisusel on ka positiivne, konstruktiivne versioon. See on entusiasm.
Sa peaksid olema entusiastlik, pühenduv, töökas ja entusiastlik. ENTUSIASTLIK!