Pärisinetus photoshoppimatus peegelpildis

Ilmunud: Sirp 10.12.2010 (kärbitud umbes 2000 tm tsitaate ja muidugi silutud korrektsemaks kirjakeeleks :) ).

Pärisinetus photoshoppimatus peegelpildis ehk esteetiline lunastamatus cosmoneurootilises tajuväljas.

Peale lugeja humanistliku automatismi ei kinnita suurt midagi, et Birk Rohelend püüaks problematiseerida füsioloogilist atraktiivsust kui indiviidi ainuvääristavat kategooriat, pigem on see hierarhiseerimisprintsiip internaliseeritud ning tegelaste eksistentsi dramatiseeritakse selle raames.

Birk Rohelend. Mina, Mortimer. Kujundanud Indrek Sirkel. Tänapäev, 2007. 120 lk.

Birk Rohelend. Mu sõraline sõber. Kujundanud Lauri Tuulik. Tammerraamat. 2009. 216 lk.

Birk Rohelend. Enesetapjad. Kujundanud Evelin Kasikov. Tänapäev. 2009. 224 lk.

Mihkel Kunnus

1.

Kõik kolm Birk Rohelennu proosaraamatut on jõudnud mõne romaanivõistluse esikolmikusse. Ainuüksi see fakt kutsub üles põhjalikumale analüüsile ja just sisulisele analüüsile, sest need tekstid pole kindlasti keelelises mõttes meisterlikud ega nauditavad, parimal juhul (ja üldiselt see on nii) keelekasutus ei häiri ning samuti tundub meelelahutuslikkus olevat üsna teisejärguline¹ (pean seda hea kirjanduse tunnuseks). Birk Rohelennu teosed on mõeldud kirvesteks meis jäätunud mere tarvis ning sellele, kuivõrd nende valmistaja on sule- või soss-sepp, pööraksin siin kõige vähem tähelepanu ja keskenduksin enim jääle, mida need algelised löögiriistad võiksid tabada. Kuigi kõrgimat loojanatuuri võib häirida tema Loomingu käsitlemine „pelgalt“ antropoloogilise toormena, arvan, et ka antud juhul tähendab see kõige väärtuslikuma osa esiletoomist.

Kõnealused teosed esindavad (tänapäeva?) noorkirjandusele üsna iseloomulikku joont: esiletõstu vääriv teos tähendab väärt analüüsi objekti, mitte väärt mõttetöö tulemust, ning lugeja (või vähemasti kriitik) peab olema see, kes on varustatud aja, analüüsivõime ja läbinägelikkusega, mis kirjutajal puudu jäi ja mis tekstile väärtuse annab. See iseloomustus ei pea olema tingimata halvustus, sest geeniuse-laadne loomeinimene on väärt juba ainuüksi meediumina, mille läbi miski suurem kõneleb, ja tundub, et ka siin vaadeldav kraadiklaas turritab välja ühest põlvkondlikust suundumusest. Birk Rohelendu võiks küll pidada selles mõttes geniaalseks, aga mitte suurusjärgult, vaid loojatüübilt. Dostojevski on öelnud, et talent tihti orjastab oma valdaja, haarab tal justkui kraest kinni ja tarib niisugusel alandaval viisil õigest teest hoopis kaugele. Ka see ajastuline vaim, mis ühest kenast noorest naisterahvast on Birk Rohelennu teinud, tundub olevat üsna painajalik ja tugevalt neurootiline ning see kajastub ilmekalt siinkäsitletavates teostes. Seega oleks inspiratsiooni asemel ehk isegi täpsem rääkida seestumisest ning kuna võib arvata, et see tige vaim muuhulgas taastoodab end läbi nende teoste, siis julgen öelda, et kõnealune geenius vajaks vist rohkem eksortsisti kui metseeni või kriitikut.

2.

Toomas Vint kirjutab oma blogis „Mu sõralise sõbra“ [edasi: MSS] kohta: „Masendav. Tundub, et meie riigis tõstab vaikselt pead terrorismile lähenev esimese hea elu põlvkonna vasakpoolsus. Midagi sarnast, mis sõjajärgsetel kuuekümnendatel päädis Mao ja Pol Pothi ideedega, või midagi Baader Meinhofiga sarnast, või hoopis on tegu eelmänguga Antonioni Zabriskie Pointi lõppkaadritele. Birk Rohelennu raamatus ei ole midagi meelt rõõmsaks tegevat või südant soendavat. Peategelane vihkab ja põlgab valimatult kõike, see pole Õnnepalu julgusetu minakesksus ega Kenderlik kenitlev mina.“

Ma arvan, et sarnane tunne võib vallata väga paljusid Rohelennu teoste lugejaid, eriti vanematesse põlvkondadesse kuulujaid. Birk Rohelennul on küll orgaaniline sugulus vasakpoolsusega, aga sel pole midagi pistmist ideoloogilisusega. Ideoloogilisus eeldab mingitki mõistuslikku omaksvõttu, kasvõi ajupesu, aga aju ja mõistuslikkusega on Birk Rohelennul väga vähe pistmist, Birk Rohelend ei ole vähimalgi määral intellektuaal (väärtimõistmiste vältimiseks: nimetan Birk Rohelennuks [edasi: BR], seda vaimu, elutunnet, autoripositsiooni, mis sellenimelisi teoseid kannab, mitte inimest, kes peitub selle pseudonüümi taga). Vasakpoolsusega seob BR-i instinktiivne vastumeelsus mis tahes põlvkondadeülese determineerituse ja seotuse vastu: vanemaid reeglina vihatakse ja-või tehakse kõik, et nende mõjust vabaneda ning pere loomine on tulevikuvisoonidest üheselt välistatud (näiteks korduvalt nimetatakse loodet parasiidiks ema ihus). Kui marksismi järgi pidi perekond kaduma kui eraomandist tingitud nähtus ja tänapäeva õiguslased võitlevad perekondliku seotuse vastu lähtudes sotsiaalse mobiilsuse ideest (vanemate staatus ei tohi mõjutada lapse oma st nende seotust tuleb lõdvendada) ja kõlbelisest intuitsioonist, mis nõuab igale inimesele võrdseid võimalusi sõltumata tema omadustest (sh vanematest ja lastest), siis BR-i perevaenulikkus tuleneb lihtsalt ülimast individualismist, mis vihkab mis tahes seotust ja sõltuvust, ning igasuguseks klassivihaks või maailmaparanduseks on BR-i tegelased lihtsalt liiga enesekesksed.

3.

Igas BR-i teoses väljendab keskne tegelane vähemalt korra oma elutunnet fraasiga „tahan elu/ühiskonda endast välja oksendada“. Iiveldus, tülgastus, jälestus, oksendamine on sõnad, mis korduvad nii tihti, et söakam toimetaja oleks võinud neid selle triloogia pealkirjadekski soovitada (teosed pole küll omavahel sisuliselt seotud, kuid neid viisistav elutunne on üks ja sama). Pidasingi esialgu BR-i kehvavõitu Sartre'iga polemiseerijaks, näiteks:

„Taas valdas Morti kõikemattev tunne. „Ma tahan elu endast välja oksendada,“ mõtles Mort. „Ma olen sellest kõigest kaugelt liiga tüdinud.“ See pole eksistents.“ („Mina, Mortimer“ [edasi: MM], lk 12) või „Valge lagi üksiku mustaservalise rõngakujulise lambiga tundus täiesti iiveldamaajav“ (MM, lk 15), samuti tehakse peeglisse grimasse, tuntakse iiveldamaajavat võõristust mõne kehaosa suhtes jne. Samas urgitsetakse palju minevikus, viidatakse lapsepõlvemõjudele ja ollakse võimeline kireliseks sõltuvussuhteks – need omadused ei sobiks Antoine Roquentinile kohe kuidagi.

Järele pärides selgus, et BR pole „Iiveldust“ lugenud: tähendab, tegu pole kehva poleemikaga, vaid mõnetise elutundelise ühtelangemisega. Sartre, kes samuti jälestas oma lapsepõlve, on tunnistanud, et teda tõukas tagant tungiv vajadus eralduda, olla eriline, saavutada täielik vabadus ja sõltumatus ning oma märkmikusse kirjutas nõude saada hiljemalt kahekümnekaheksa aastaselt kuulsaks. Selline iseloomustus sobiks ka paljudele BR-i tegelastele, eriti kesksetele. Taolise sartre'ilku eluprojekti luhtumine on üks „Enesetapjate“ (edasi: E) olulisi probleeme: „See on nii halastamatult kurb, et minust ei saanudki jumalik-deemonlikku ikooni... et ma ei realiseerinudki seda müstilist potentsiaali, mis minus oli ja kusagil sügaval ikka veel osaliselt alles on“ (lk 168). Selle tungi demokratiseerumist on üprs raske mitte märgata nii noorkirjanduses kui muus meedias, nii objekt- kui metatasandil. Noorkirjanike üldisimaks erinevuseks Sartre'ist on kehv kirjaoskus, kultuurikihi kõhetus ja eruditsiooni puudumine (intelligentsus kui erudeerituse bioloogiline eeltingimus võib isegi olla).

4.

BR-i tegelased ei vihka ja põlga sugugi valimatult kõiki ja kõike nagu võib esmapilgul paista, aga valikukriteeriumid, ei häbene siin ajakohatut hinnangulisust, on haritud ja kõlbeliselt arenenud inimesele nii võõrad, et neid on väga raske fikseerida hoolimata sellest, et need pole sugugi peidetud. Vihje võib saada BR-i Ketlin Priilinna arvustusest (Sirp 27.08.2010): „Kuidas saab kolmekümneselt otsustada selle üle, kas 16aastase maailma on usutavalt kirjeldatud? Näiteks märgates silmatorkavalt veidrat stiilivalikut nagu Inga sätendavaid mooniõitega pükse ja Jakobi triigitud/ viigitud teksaseid. Aga fotoalbum teatab mulle vastuvaidlematult, et ka mina ise nägin tolles vanuses üpriski kohatu välja – just sellesama nooruse tooruse ja tahumatuse tõttu, nüansside tajumise väljaarenematuse pärast. Samuti meenub kõikuv enesehinnang, mis lubas ühel hetkel näha peeglis koletist ja järgmisel printsessi.“

Nüansimeele kriis ühel uuel suundumusel (et mitte öelda põlvkonnal) tähendab (kokku)sobimatut riietust! Ja tõepoolest, selle pilguga BR-i üle lugedes muutub pilt tunduvalt selgemaks. Riiete kirjeldamisele pööratakse tõesti väga palju tähelepanu ning ühtlasi on esteetilisus (aisthêtikos - meelelise tajuga seotud) selgelt olulisimaks organiseerivaks printsiibiks. BR-i loomingu kohta sobib väga täpselt dr Zeitblomi ütlus „Doktor Faustuses“: „On suur viga näha esteetilises humaanse kitsast ja eraldatud lõiku. Esteetiline on midagi enamat, ta on õieti kõik, mis köidab või eemale tõukab /.../ Esteetiline lunastatus või lunastamatus, see on saatus, millest sõltub õnn ja õnnetus, maapealne seltsiv kodusolek või kohutav, kuigi uhke üksildus, ning ei tarvitse olla filoloog teadmaks, et kõik inetu on vihatud“ (sõnadel „inetu“ (hässlich) ja „vihatud“ (verhasst) on saksa keeles ühine tüvi – tõlkija märkus. „Eesti Raamat“ 1987, lk 281.).

Ei vihata valimatult, vihatakse neid, kes on valesti riides ja/või koledad. Representatiivsed lõigud saab mugavalt noppida juba näiteks Rahvusraamatukogu ja Tartu Linnaraamatukogu blogides toodud katkenditest:

„Ma ei tea, kuidas on võimalik, et inimeste ilumeel aastatega sedamoodi kängub. Et noorena kannavad kõik naised miniseelikuid ja keerutavad purskkaevu serval istudes varbakesi, aga kui nad saavad kuuekümneseks, teevad nad endale need kohutavad keemilised lokid, mis näevad välja nagu puudli tagumik, ning kasvatavad endale nina alla paksud hallid vuntsid. Mis omakorda ei takista neil näos vohavate karvade all huuli erkroosaks värvimast“ (MSS, lk 83-84).

„Kaugemal vasakul istus mingi rõve paks mees, kes vahtis temast mööduva ettekandja jalgu ja higistas erutusest. Poiss pööras igavleva pilgu menüüle. Keegi heade kavatsustega andetu inimene oli üritanud seda dekoratiivsemaks muuta, lisades kehvavõitu pildid üsna talutavalt serveeritud roogadest. Ükski nendest ei tekitanud pealevaatamisel temas isu. Ta tellis tassi musta kohvi ja jäätisekokteili ning jättis endale otsustamisaega. Lahkuva ettekandja jalad olid mittemidagiütlevad, naise võltsblondid juuksed lihtsalt jälestusväärses olukorras, lõhenenud otstega ja räpakad.“ (E, lk 28).

5.

Elutunne, mis kannab BR-i teoseid, on suitsidaalsuseni ebameeldiv. Peeter Helme mainib MSS-i arvustuses, et käsikirja hindaval žüriil ei jäänud „kahtlustki – autobiograafiliste sugemetega kirjandusteose on kirjutanud keegi Kaur Kenderi või Toomas Verrevi moodi jõrmivõitu mees“ („Vikerkaar“, 12, 2009). Selline mulje võib jääda seetõttu, et naistesse suhtutakse tõepoolest väga toorelt, aga ometi on mõnded detailid (isegi MSS-is, mis on teistest teostest väljapeetum), mis ei sobi jõhkralt penetreeriva macho-kuvandiga kohe kuidagi. Esiteks peategelane Karl lausa vihkab füüsilist vägivalda (MSS,lk 27), teiseks, positiivseim inimsuhe on tal vanema mehega, Ivaniga, endise turvamehega, kes oli lahti lastud, sest „ta oli kolmel külastajal näo sodiks peksnud, kuna need tahtsid endaga kaasa viia naist, kes sellest kaasaminekust ilmselgelt huvitatud polnud, vaid karjus ja rabeles“(MSS, lk 156), ja Ivani positiivsus peitub meheliku turvatunde pakkumises: „Ja ma istusin vaikides [Ivani] kõrval ja mul oli tohutult hea olla, sest ma tundsin ennast tema juuresolekul absoluutselt kaitstuna“ (MSS, lk 156), samuti on kuldsete lokikestega, peenelt riietuv Karl täielik ilueedi (nagu valdav osa BR-i meeskaraktereid). Need omadused – vägivallahirm, jõulisele mehele naaldumine, dändilikkus – seonduvad pigem nõtkerandmelise stereotüüpgeiga, aga mis siin ehk olulisim, siis jõrmilik suhtumine naistesse on üldjuhul seotud iha brutaalsusega, vägistajalikkusega, ometi BR-i suhtumist naistesse võib pidada üpris antipoodseks – see sünnib iha totaalsest puudumisest, iha võimatusest. BR-i naiseviha on abjektiivne, see on tülgastus, millest pole mingit pääsemist, naine on seal üdini jälk. Nimetaksin sellist suhtumist ilmutavat elutunnet cosmoneuroosiks, sest BR-i teostes tundub kajastuvat naise (väärdunud) ettekujutus mehe ihast, mehe pilgust naisele.

Cosmoneuroos on esteetiline non posse non peccare – võimatus olla meeldiv, võimatus olla ihaldusväärne, kuid ometi on see cosmo ülim imperatiiv (naisele) – sina pead olema ihaldusväärne! BR-i põrgulik elutunne võrsub konfliktist, vääramatust sunnist olla ihaldusväärne maailmas, kus see on võimatu (sest sa ei saa ennast photoshoppida). Kõige tervamalt on see esil „Mu sõralises sõbras“ ja väljapääs sellest olukorrast on ainult üks – surm. Aga enne veel nakatab oma vanemate maja tapva seenega ja kordab seal juures: „Kõik, mis on kole, peab surema“ (MSS, lk 209, 213). Sealt võib tuua ka mõned kõnekad lõigud:

„Kui ma oma ema vaatan, siis mõtlen küll, et ükski naine pole kunagi liiga vana, et mitte muretseda oma välimuse pärast.“ (MSS, lk 81)

„Ma ei ole kunagi näinud naist, kes ei oleks paks ega inetu.“ (MSS, lk 65)

„kui ma mõtlen sellele, mida kõike ühe naise keha sisaldab, ajab see mind öökima“(MSS,lk 79) „Need naised on nagu loomad! Ja ma ei suudaks kunagi magada kellegi sellisega, keda ma olen pidanud vaatama siis, kui ta ... Noh, seda teeb. Selles mõttes on keisrilõige ikka täielikult õigustatud, kuigi, ega see arm nüüd ka seksikas pole. Ah, üldse, kui sellest juba rääkida, siis aru ma ei saa, milleks üldse lapsi saadakse [...] Aga miks naised tahavad, et nende tissid ripuksid vööni, keha vajuks vormituks ja elu läheks raisku, seda ma tõesti ei mõista. Ometi on ju nii geniaalseid vahendeid leiutatud. Depo Provera näiteks – tuleb meelde?“ (MSS, lk 94)„Jah, Cosmopolitanist võib küll lugeda, mis imenippe naised kõik meeste võrgutamiseks ära teevad, aga kurat, tegelikult vedeleb enamik neist voodil nagu surnud kalad. Tõesti, kuradi palju naisi ei oska teha korralikku minettigi!“ (MSS, lk 167)

See maailm, õigemini elutunne, on cosmo-ideaalist kõrvalekaldujale ehk igale luust ja lihast inimesele täiesti lohutu, sest „ainus, millega tegelikult ära elada saab, on meeldimine“ (MSS, lk 44) ja „selleks, et inetu naisena ellu jääda, peab olema mehe mõistus“ (E, lk 129) ning paopaika pole ka armastuses, sest „mul ei ole keha, millega armastada päriselus nii, nagu ma hinges armastan“ (E, lk 214) ning vananemise tõttu inetus ainult süveneb ja „kui ma vaatan, kuidas mu ema põlved iga aastaga järjest rohkem kortsu lähevad ja kuidas ta tagumik aina lamedamaks ja laiemaks vajub, siis mõtlen, et ma pigem sureksin maha, kui oleksin kellegi temasugusega abielus“ (MSS, lk 83).

Kui BR-i käsitletakse kirjandustundides, siis peaks õpetaja rõhutama, et ükski heteroseksuaalne mees ei jälesta sedaviisi naist ja eriti gümnaasiumieas võitlevad nad pigem allasurumatu ihaga, ja ei jälesta ka geid, sest eks nende huvi ole suunatud rohkem omasooliste ihaldamisele kui vastassooliste jälestamisele. Kui siit mingigi positiivne võrdum välja pigistada, siis võiks BR-i teoseid vaadelda näidetena sellest, mis juhtub, kui inimest sundida ihalema sugupoolt, mille ihaldamist tema füsioloogia kohe mitte ei toeta.

6.

Kõigis kolmes käsitletavas BR-i teoses on keskne roll noorel ilusal hästiriietuval mehel, kellel on oma ilu tõttu naiste üle nii suur mõju, et ta võib muretult käituda kõige enesekesksema tõprana. Ja käitubki. Näiteks Sofia suhtub Zen'i lausa ümmardavalt, sest „Zen oli kohutavalt ilus[...] Tema ilu ületas ilu ranged piirid“ (E, lk 56), aga Zen kohtleb Sofiat nagu kaltsu, sest ta „teadis suurepäraselt, et Sofia teda ootab. See oli alati nii. Zen libistas saapad aeglaselt jalga ja nööris nende pikad sääred kinni. Tal olid lihtsalt vaimustavad jalad.“ (E, lk 114) Zeni põlgus Sofia vastu on kohati päris äärmuslik: „Jumal, kuidas ta seda väikest valget rotinäoga tüdrukut vihkas![...] Ja see jälestusväärne ennastohverdavus ja vaoshoitus!“, aga ju mugavuse pärast ta teda ikka peab, sest Sofia kokkab jne. ega ole ka ülearu tülikas, sest saab ju alati öelda: „MINA lähen nüüd kohvikusse, SINA lähed koju“(E, lk 119-120).

Vankumatu ihaldusväärsus on BR-i teostes üheselt meeste monopol. Zeni ilu ülendab ta lausa Absoluudiks, tema rohelistele silmadele lauldakse ekstaatilist oodi ning põrmupaisatu „altarile on toodud ülim visuaalne ohver armastuse manifestina“ (E, lk 88-89, minu kursiiv – M.K.).

Naine ei saa seevastu oma alahädiseski ihaldusväärsuses olla kunagi kindel, ole siis Annalis või Lili. „Kui esimene lasi ennast iga kolme nädala tagant vaesel salongineiul karvadest üleni puhtaks kakkuda, siis teise jalgevahe oleks ka igale metsmehele au teinud“, esimene peab arvestama võimalusega, et ta on Mehe pilgule „mingi kosmeetilise tehnika tippsaavutustega toodetud värdjas“ ning teise puhul võib Mees „ära minestada selle kirjeldamatult tülgastava haisu käes“ (MSS, lk 46-47). Naine peab olema raseeritud ja raseerimata – non posse non peccare.

7.

BR-i cosmoneuroos varieerib mitmekülgselt järgmist motiivi: vääramatult ihaldusväärne meestegelane (MMis ja MSSis peategelane) jälestab erinevatel viisidel teda ihaldavat naist, kes ei vasta cosmoideaalile.

„Kui ma kuulan naist, kes vingub, et ta rinnad lotendavad, aga keeldub silikoone panemast, soovitan ma tal üldjuhul ennast maha lasta või lesbiks hakata; veel parem, kui mõlemat. Kui keegi tuleb mulle ütlema, et tema õige juuksevärv on parim võimalikest, siis ma ütlen talle: „Kullake, kui issand oleks tahtnud, et sa selline välja näed, oleks ta kõik mehed värvipimedaks loonud.“ Ja kui mõni naine avaldab arvamust, et armid, tedretähnid või karvad ei ole inetud, löön ma ta nina all lahti esimese kättejuhtuva Vogue'i ja käsin: „Näita mulle naist, kes näeb välja nagu sina“.“ (MSS, lk 99)

Vääritimõistmiste vältimiseks tuleb siin teha paar märkust.

Esiteks, võib arvata, et cosmoneuroos on üldisem ja võib tabada ka mehi, pole ju tibi ja mimm (ega ka jõmm) enam ammu soolised kategooriad ning andunud keskendumine fassaadipoleerimisele on ajakohaselt võrdnõme, seega tuleks rangelt võttes BR-i soolist asetumist pidada sattumuslikuks. Ka BR-i teoste vast vaimseima(!) kuju – „Enesetapjate“ biokeemik Haraldi – ettevalmistus tüdruku kohtama kutsumiseks on põhjalik ihuhooldus: päevaplaani hakkavad kuuluma regulaarsed kätekõverdused ja kõhulihaste harjutused, samuti vahetatakse hommikukohv rohelise tee ja pitsa porgandite vastu, käiakse hambaid valgendamas ning ostetakse uued riided ja „kuu ajaga pidi Harald vähemalt viis kilo maha võtma, muidu ei tasunud tüdrukule lähenedagi“(E, lk 77). Mulle meeldiks seda võtta kui järjekordsed tõendit BR-i suutmatusest ette kujutada mehe (täpsemalt nohiku!) elutunnet ja käitumisstrateegiaid, ent muus meedias peegelduv ei luba enam olla nii kindel. Õigupoolest ei kinnita miski peale lootusrikka lugeja humanistliku automatismi, et BR püüaks (teadlikult) problematiseerida esteetilisust kui isikut ainuvääristavat kategooriat, pigem tundub, et selline hierarhiseerimisprintsiip on internaliseeritud ning oma eksistentsi dramatiseeritakse alandlikult selle raames.

Siinkirjutaja hinnang selle tendetsi süvenemise puhul on juubeldusest täiesti erinev, aga võrdne.

Teiseks, kuigi olen suundumuse koontähise tuletanud ajakirja „Cosmopolitan“ nimest, sest selle sümbolväärtus tundub suurim, ei maksa kuidagi paremaks hinnata selle ilmingu valdkonnalitsakaid satelliite alates eelviidatud Vogue'ist kuni professionaalsetest kiimaõhutajatest popmuusikuteni, superstaaridest ja metroseksuaalidest Eurovisioni ja kogu selle glamuuris röhkiva meelelahtistuseni. Õigustaks sellist lahmivalt lahterdavat hinnangulisust aistingulisuse ja ihumahlanduse loomuldasa suurema eluvõimega: see on nagu õllejoomine – inimesed teevad seda ka vabatahtlikult, ilma tunnustuse ja riikliku toetuseta ning kuigi moraalne sirgjoonelisus on juba a priori hirmutav, sest on lähisuguluses diskrimineerimisega (aga enam-vähem samane elujõuga!), siis vähemasti kirjanduses ei tolereeriks ma ülearu praktikaid, mis põlistavad füsioloogilisele atraktiivsusele tuginevat väärtushierhiat (jah, ainsus). Mul on isegi hooti luul, et kirjandus võiks upitada inimest lausa vastassuunas. Kehamahlade pulbitsemine ei vaja meeleparanduslikku ja askeetlikku toetust, igihargitava Madonna vananemisväärikus õigustust Mihkelsoni vaimusuuruse ees, ikka vastupidi. Ei näe mingit põhjust tervitada sellist „kirjanduse demokratiseerumist“ (üks võimsamaid eufemisme), olgu siis tegu Cosmopolitani „Kuu kompuga“, kes „purustab igasugused stereotüüpsed kujutlused kirjanikust kui pahurast kampsuniga vanamehest“(sic!), „Kroonikasse“ Porno-Barbie'ks photoshopitud poetessi või raamatutreileriga, kus astub üles mukitud õhupallide representatiivseim kiht (rõhutan: toimekate fertiilustunnuste ja tõhusate sugumarkerite evimine ei välista kuidagi vaimsete pürgimuste ja saavutuste olemasolu, küll aga kinnistab nende agressiivne eksponeerimine vastandmõjulisi väärtussüsteeme). Logosele peab ikka ka jääma lapike kuiva maad, kust seda ükski metro- ega muumõnuseksuaal turuloodusseadustega välja ei trügi ning see ei pea sugugi olema sub specie aeternitatis, AD 2010 käib kahjuks kuhjaga küll ja kui need tungivad lihaletitajad ise sellel nii hirmsasti ei piinleks, siis ütleks kohe kurjasti.

8.

Veel üheks cosmoneuroosi tunnuseks BR-il on see, et naise püüdu olla ihaldusväärne ja usku sellese naeruvääristatakse pidevalt, näiteks: „Ma lihtsalt ei oska kuidagi seletada seda, et naised, keda ma olen korduvalt pikalt saatnud, ikka ja jälle mu katusekorteri ukse taga kella helistavad ja kujutavad ette, et see on kohutavalt seksikas, kui mantli all kantakse ainult pesu“(MSS, lk 46), eriti kõnekas on see, et ühtegi positiivset programmi ei anta ning kuigi võib öelda, et mingi utoopiline (cosmo)ideaalnaine – Margot – MSSis visandatakse, siis ka tema, olles „kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olen“, pole ihaldusväärne: nad ei maganud Karliga kunagi (MSS, lk 39) ja see idülliline kuu, mis Margot Karli juures elas, oli Karl (keda kujutatakse pidevast naistejälestusest hoolimata väsimatu sugutäkuna!) „kohe päris tsölibaadis“(MSS, lk 59).

Randvere Ruthiga Margot erilist võrdlust ei kannata, kuigi möödaminnes mainitakse ka tema tavatut vaimsust: „Margot oli pikk ja blond ja kõhn ja hästi mustade prilliraamidega, ja tal oli selline kitsas punane mantel, mis pani kõik mehed talle tänaval järele vaatama. Aga ta ei olnud üldse selline nagu teised naised, sest tal olid kupli all ajud ja mõnikord rääkis ta isegi nii huvitavalt, et see röövis mu tähelepanu tema väikestelt tervatelt rindadelt“ (MSS, lk 38)

Ütleksin, et Margoti fenomen seisneb eelkõige tema steriilsusel, plastmassilikkusel, elulisel photoshopitusel. Kõige enam meenutab ta elusuuruses Barbie't. Margot magas täiesti hääletult, ta „ei läbustanud kunagi vannitoas ega jätnud iialgi ühtegi oma isiklikku asja kusagile vedelma“, ta oli ilus ka laialiläinud meigiga, „ta sõi ära umbes kümme juustusaia ja libistas seejärel selga oma kõige kitsama seeliku“ (MSS, lk 38-39). Margotil „ei olnud päevi, sest ta süstis endale Depo Proverat ja see võttis need ära“ (MSS, lk 80), sest loomulikult Karl „ei saa aru miks kõik naised seda [Depo Proverat] ei kasuta – see võiks ju olla elemantaarne“, sest peale selle, et Karl ei või taluda mõtetki enda kõrval vananevast naisest, on ta „mõelnud, et ma ei suuda kunagi abielluda, sest naistel on menstruatsioon. See on lihtsalt nii ilge! Puhas mõte sellest, et inimene mu kõrval seestpoolt laguneb, mingisugust veresegust kehamahla tilgub, ajab mind oksele. Noh, ja muidugi see lõhn. See spetsiifiline lõhn“(MSS, lk 79).

Margoti taolisele naisele on vast kõige lähemal Jaapani roboti-insenerid, sest elektritoitele minek tundub selle Barbie-ideaali teostumisel võtmeline.

9.

Mingit kainestavat äratust võiks ehk BR-i looming pakkuda selle prantslusesse haigestunud bulgaarlanna jüngritele, kes kipuvad uskuma, et ka kõige robustsema primitiivi iga tegutsemist motiveerib printseslik pirtsakus mõne orgaanilise aine suhtes või kui talumees veristab orika, siis teeb ta seda metafüüsilisest tülgastusest sea kui sellise vastu.

Küll aga ma ei pea BR-i teoseid noortele heaks lektüüriks, sest vaevalt et õrnas ja tundlikus eas inimestele selliste kujutelmade indutseerimine kuidagigi kasulik võiks olla. Inimene, kes suudab näha BR-i loomingut kui illustratsiooni cosmonduse-superstaarinduse väärtuste ummikteest, ei vaja enam ammu sellist hoiatust. BR on kogemata mõnes mõttes objekttasand sellele, mille metatasand on suur osa Houellebecqi loomingust, aga probleemi teadvustamiseks on just metatasand, kõrvaltpilk oluline.

Loomulikult kirjandus ei pea olema keeleliselt virtuooslik ega ka mingi moraalitelling või elutarkuse institutsioon, iga antidiskrimineerija võib kinnitada, et kirjandusel on õigus olla ka teksti(eritus)mõnu, päevakajaline plära või väljaprinditud blogi, kuid BR-i teostel on õpetlik ambitsioon ja nendel lugudel on moraal. Kõige reljeefsemalt on moraalsus õnnetuseks esil debüütteoses „Mina, Mortimer“.

Milline on „Mina, Mortimeri“ moraal? Autori oma sõnadega: „mõtlesin midagi sellist, et oma õnne ei saa rajada teisest inimesest sõltuvusse; et selles mõttes jah, ood individualismile“², teisisõnu, see on väga erinev (truistlikust) aksioomist „inimene võib kõige õnnelikumaks saada teiste inimes(t)e kaudu“ ja eriti erinev on see Tolstojevski aksioomist „inimese õnne ei saa rajada teise õnnetusele“. Õigupoolest on MMi moraal viimase üpris puhtakujuline antitees, BR on praktiline antikristlane – inimene ei tohi ohverdada end teiste heaks, inimene peab tegema seda, mida ta ise tahab ja tänulikkus on pahe. Need kõlbesteks imperatiivideks üldistatud teismelisetujud ja elutarkuseks üldistatud jonnihood esitatakse kõiketeadva autori positsioonilt st neid ei saa omistada ebaküpsetele karakteritele.

Kui peategelase Morti ema armub oma poja sõpra, siis otsustab ta oma kirehoole alluda, abielu lahutada ja ka kõigele muule reipalt käega lüüa st käituda emotsiooni ajel ja tulevikule mõtlemata nagu mõni sõge pubekas muiste. Ema jagab oma äsjaavastatud elutarkust ka pojale: „Ma olen aru saanud, et oma sisetunnet tuleb usaldada[...] raske on hoopis seda teha, mida teised sinult ootavad“. Autor kommenteerib: „Ema silmad ei olnud enam tühjad, need olid lootust täis. „Ma kavatsen elama hakata,“ ütles [ema] Mortimerile. Ema oli suureks kasvanud.“ (MM, lk 102-103)

Kõige rängemalt on patustanud Morti isa. Tema süüks on see, et talle on „piisanud sellest, et [tal] on töö, kodu ja pere ning [ta] ei ole osanud muud tahtagi. [Ta on] sellega rahul olnud“(MM, lk 104). Kuigi Mortil on temast kahju, täpsemalt, tal on „kahju sellest, et kahe inimese õnn oli nii jagamatu, et kui see ühele ära anti, polnud teise jaoks enam midagi järel“ (MM, lk 103), siis isa süü (st egoistliku eneseteostusprojekti puudumine ja pereeluga rahuldumine) on nii ränk, et see halastust ei või leida. Isa otsib küll alandlikult lepitust: „Ma tahtsin öelda, et sa.. sul ei ole vaja muretseda[...] raha sa saad, nii palju kui kulub. Sa ei pea millestki puudust tundma.[...] Kui sa tahad, üürin ma sulle korteri või ostan, kuidas heaks arvad[...]“ Isa vaatas maha. Tal oli häbi. „Ah, noh,“ ühmas poiss,“pole nii oluline. Küll ma hakkama saan.“ [...]„Sa võid mulle ju külla tulla,“ lausus isa ja tema silmades oli lootusekübe, mis oli nii tilluke, et kustus juba enne seda, kui ta jõudis lause lõpetada. Nad mõlemad teadsid, et see on lõpp“(MM, lk 116-117).

Visake vanemad prügikasti ja tehke, mide Teie Ise tahate! Vähimagi tänulikkuse puudumine iseloomustab ka teisi BRi tegelasi, MMis on see lihtsalt idealistlikumalt ja selgemalt esil ning seal ka kinnitatakse, et see on üks õige ja küps käitumine.

„Mina, Mortimeri“ keel on konarlik ja sõnakasutus kohmakas, süžee hakitud ja filmilik, moraal lapsik, egotsentristlik, tänamatust ja enesekesksust pühitsev ning kuigi see on ilmunud (kirjastuse „Tänapäev“) noorsooromaani sarjas, ei soovitaks ma seda noorsoole (vähemasti ilma täiskasvanu kommentaarideta). Võiks isegi öelda, et tegu on kahetsusväärselt püsiva vormi saanud kirjanduslapsusega, kui sellele ei pookuks külge mõned autori omadused, mida iseärnis jäärapäiselt loetakse teose osaks, need on noorus ja debütantlus ning koosesinevalt evivad need tavakohaselt peaaegu ammendamatut apoloogilist jõudu. Seega ei saa hoopis välistada, et tegu on tulevase klassiku esmasammuga ja „Mina, Mortimeri“ nurka viskamise asemel tuleks sinna pigem autogrammi küsida, sest nendest sipukatest on autor tõepoolest raginal välja kasvanud.

1 Vt nt kommentaari Toomas Vindi Blogis: http://toomasvint.com/2009/10/birk-rohelend-2009/ ja sõnavõtte Purpurmusta Oru foorumis: http://www.purpurmust.org/foorum/

2 http://ellilood.blogspot.com/2008/10/jagamatu-nn.html#comments