17. detsember 2014

Suhtumisi muulastesse

Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ... 
Lisa puuduvad ise! 

I. Õiglane suhtumine
1.1. Sünkrooniline õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!
1.2. Diakrooniline õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid maksiprobleemidest”):
„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.”

Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud. Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.

II. Rassistlik suhtumine
2.1. „Parempoolne rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne, ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri ja selle kandja vahel.
Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega suuremate õiguste ja privileegidega.
2.2. „Vasakpoolne rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.
2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.
2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead, kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.
Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.

III. Pragmaatiline suhtumine
Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja rassismid, käitume nii ja nii, sest
3.1. siis nad pole enam viies kolonn
3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu immigrant oleks veel hullem
3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab
jne

VI. Traumaatiline suhtumine
Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas. Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest, küüditamisest, repressioonidest jne
Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina, mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...

V. Dialoogiline suhtumine
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.



11. detsember 2014

Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised ka.

Idee koosviibimiselt TulevAeg 25-28.07., kirjutatud 25.11., ilmunud 11.12.2014 „Postimees+”


Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised kaasaarvatud


Mihkel Kunnus


Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema. Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust!

Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: „Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.”

See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand öeldes, et ka naistele peaks olema ajateenistus kohustuslik, sest see annab noortele vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: „Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest” (PM 16. XI). Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek Tarandi omale: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast. Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?

Loosung „Kõik kohustuslikult ajateenistusse!” kõlab tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks rääkida igal võimalikul hetkel õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks "elumalev". Üks osa võiks sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga. 

Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.
Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates põlvkondades asetleidvaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A.H.Tammsaare, et kõige vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt „Meie noorsoo arengust” KT nr 17). Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega asised oskused.
Sellisel kõikehõlmaval „gümnaasiumi 13. aastal” oleks väga palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).

3. Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keelt, vennastatukse ühistes katsumustes ja saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumide vaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseärnis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende peale, kes kelgivad, et „septembris ta ei joo”.

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CV-s. Ja mis väga oluline – tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele „ei käi tööl, koolis ega koolitustel“), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10. Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust. Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neete on ainult koormaks ja toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!, siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne protsendi meestest (vt PM 9.VI  „Noorte meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama”).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et oma ülalpidamisega kõige laiemas mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.



Ilmus Delfis/EPL’is 18.11.2014



Ebademokraatlik moraal


Mihkel Kunnus


Kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks?

Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees „Haigus kui metafoor”, kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.

Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks, sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus, demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene, kes käitus A.
Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt moraali kui sellise põlu alla panemist.

Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali. Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.

Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid. Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale”.
Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel tasandil, näiteks ümbernimetamisega.

Demokraatlik loogika on töötab täpselt vastassuunas: inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid võimalikult võrdselt jagada.

Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.

Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna „lontrused” ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida” ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida – valikut, kellega abielluda.
Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte patustajat”, küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)

Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad”. Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.

Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt, tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides.

Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.
Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka, olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus.
Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!”

Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka labaselt väljendujaid).

Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest.
14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust! 

P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.