Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised ka.

Idee koosviibimiselt TulevAeg 25-28.07., kirjutatud 25.11., ilmunud 11.12.2014 „Postimees+”

Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised kaasaarvatud

Mihkel Kunnus

Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema. Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust!

Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: „Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.”

See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand öeldes, et ka naistele peaks olema ajateenistus kohustuslik, sest see annab noortele vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: „Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest” (PM 16. XI). Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek Tarandi omale: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast. Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?

Loosung „Kõik kohustuslikult ajateenistusse!” kõlab tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks rääkida igal võimalikul hetkel õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks "elumalev". Üks osa võiks sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga. 

Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.

Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates põlvkondades asetleidvaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A.H.Tammsaare, et kõige vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt „Meie noorsoo arengust” KT nr 17). Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega asised oskused.

Sellisel kõikehõlmaval „gümnaasiumi 13. aastal” oleks väga palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).

3. Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keelt, vennastatukse ühistes katsumustes ja saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumide vaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseärnis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende peale, kes kelgivad, et „septembris ta ei joo”.

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CV-s. Ja mis väga oluline – tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele „ei käi tööl, koolis ega koolitustel“), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10. Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust. Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neete on ainult koormaks ja toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!, siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne protsendi meestest (vt PM 9.VI  „Noorte meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama”).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et oma ülalpidamisega kõige laiemas mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.