Keskkonnaeetikat pole enam vaja

Ilmus ajalehes Postimees 28.02.2020

Keskkonnaeetikat pole enam vaja

Mihkel Kunnus

„Saage tuttavaks. See on dr Cathy Wilkinson-Jameson-Durant,“ osutas võõrustaja ühele küllaltki glamuursele prouale mingi interdistsiplinaarse seminari järgsel kokteiliõhtul. „Dr Wilkinson-Jameson-Durant on ärieetika professor,“ kummardus võõrustaja eaka lühikest kasvu matemaatikaprofessori poole. „Mille professor?“ uuris kõva kuulmisega matemaatik. „Ärieetika,“ kordas võõrustaja valjemalt. „Mille?“ küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus näojooned teravdusid pingul tähelepanust. „Ärieetika,“ ütles võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. „Ei, ma ei saa ikka midagi aru,“ sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu lõtvus taas, „see kõlab nagu „ärieetika“.“

Eelnenud lõiguga alustab Hardo Pajula mõistulookest „Õlest kassid“ (PM 24. IX 2013), kus ta ärgitab lugejat vaatama enesesse, et hinnata oma kõlbeliste printsiipide sõltuvust üldisest heaolust ja turvatundest. Roman Fristeri autobiograafilises romaanis „Müts“ varastab peategelane natside surmalaagris öösel teise vangi mütsi. Ilma peakatteta hommikusele loendusele ilmunud vangid lasti aga kohapeal pikema jututa maha. „Moraalsus on väidetavasti universaalne ja kategooriline,“ kommenteerib Briti filosoof John Gray, „Roman Fristeri loo õppetund seisneb selles, et see on elumugavus, millele saame tugineda vaid normaalsetel aegadel.“

Kas keskkonnaeetika on samasugune jõudeajas meeliskleva ülikooliprofessori puhtteoreetiline leiutis? Ei ja jaa. Ei, sest pole olemas sellist tegelast nagu jõudeajas meelisklev ülikooliprofessor (de facto eeldab see amet just vastupidiseid võimeid st suurt stressi- ja ebakindlusetaluvust ning imetabast alkeemilis-algebaralist suutlikkust ristata Exceli-tabel, bürokraatia ja mõttekas teadustegevus). Ja jaa, sest keskkonnaeetika kui sisukas distsipliin on vist tõesti surnult sündinud laps. Ühe kõige tuntuma õhtumaise filosoofi Immanuel Kanti üks kõige tuntum eetikaalane maksiim kõlab nõnda: ära kohtle teist inimest mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses. Kohaldades seda sisimat äratundmist keskkonnale, saaks tulemuseks umbes järgmise maksiimi, ütleme siis – keskkonnaeetilise maksiimi – ära kohtle keskkonda pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses.

Selle kõlbelise idee praktiline vastand on ajalooliselt igatahes reipa sõjakusega välja hüütud küll: „Me ei vaja looduse armuande, me võtame ise, mis vaja!“.

Ideed sellest, et erinevatel keskkonnaosistel võiks olla väärtus ka iseeneses, jõuti siiski välja käia, aga kuigivõrd levida need ei jõudnud, sest palju varem jõudis kohale, arusaam, et hoopis me ise ikka väga vajame looduse armuande ja et inimene ise on loodusest täielikult sõltuv. Lühidalt: looduse kui vahendi väärtus muutus nii teravalt aktuaalseks, et looduse kui iseväärtuse idee ei jõudnud levima hakatagi. Ka esimesed looduskaitsealad ja rahvuspargid loodi mitte nende iseväärtust silmas pidades, vaid hinnates nende väärtust inimese jaoks. Esmalt oli see väärtus eelkõige esteetiline. Looduskaitse sündis umbes järgmisest mõttest: „See koht on nii ilusa loodusega, et seda ei peaks toorainemaardlaks ära kasutama!“.

Üks esimesi ökoloogilise pilgu selginemisest rääkivaid tekste, Rachel Carsoni „Hääletu kevad“(1962, eesti keeles 1968) ei hoolinud samuti loodusest looduse pärast, vaid näitas eelkõige inimese looduskahjuliku käitumise kahjustavat mõju inimesele enesele. Loodusest mittehoolimine osutus lihtsalt rängaks lühinägelikkuseks, keskkonnakahjustamine on lihtsalt pikka vinnaga enesekahjustamine ja ökotsiid on üks genotsiidi vorme.

Siit võib nüüd valgustuslikus vaimus küsida, et ehk päästaks parem haridus? Kui inimesed mõistaksid paremini ökoloogilisi seoseid, liigirikkuse olulisust ökoloogilisele stabiilsusele, mõistaks aineringeid (näiteks seda, et praegu pole ohtlikult avatud ainult süsinikuringe, vaid ka lämmastiku- ja fosforiringe), siis hakkaks ta keskkonna suhtes mõistlikumalt käituma, sest ta mõistaks, et keskkonda kahjustades kahjustaks ta iseennast. No vaevalt. Eetilised dilemmad ei kao loodusteadusliku hariduse kasvades.

Mis on see eetika tuumküsimus, millele teadus ei saa põhimõtteliseltki vastata? Ikka see, et mil määral mu praegune mina peaks hüvesid jagama mu tulevase minaga.

Tõmbasin selle baasdilemma praegu teadlikult maksimaalselt kokku. Abstraktsuse vähendamiseks võib tuua ühe konkreetse näite. Tõenäoliselt on intensiivseim võimalik nauding mõne tugevatoimelise narkootikumi mõju. Ometigi pole narkomaani elu midagi kadestamisväärset. See on lühike ja trööstitu, tervikuna väga õnnetu ja kõike muud kui kadestusväärne. Narkomaania tähendab õnnetut saatust, mitte õnnestunud ja õnneliku elu.

Kui minna oma nahast ja nabast pisu-pisut kaugemale, siis võib öelda Prantsuse kuninga Louis XV kombel, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib öelda, võib. Aga siin on jällegi see häda, et enamik inimesi ei suuda elada teadmisega, et nendega lõppeb kõik. Eksistentsialist Albert Camus on tabavalt öelnud, et teispoolsuse (s.o. surmajärgsesse eksistentsi uskumise) kadudes transtsendenteerub siinpoolne tulevik ehk kõik meie teod projitseeruvad tuleviku taustale. Nõnda ei suuda rahvuslane pidutseda, kui teab, et ta rahvus sureb peagi välja. Nõnda ei suuda ilmalik noor elust rõõmu tunda teades, et keskkonnal pole tulevikku. Aga seda tunnet kvantifitseerida ei saa.

Täiesti mõistetav on ka Dmitri Karamazovi karakterisse paigutatud ilmpulss, kus see terve elu viletsuses virelenud mees saab korraga sahmaka raha ja otsustab seejärel teha ühe meeletu peo, joota talumehedki šampanjast täis, õgida end silmini kalamarja täis, et tunda end korrakski – ja ainult korraks! – vabana tulevikupainest. „Tantsida nii nagu poleks homset“ – see on väga täpne kujund. Dostojevski asemel võib tuua näite ka kaasaegsemast klassikast, joonissarjast „Simpsonid“. Ühes osas kaanib Homer Simpson viina majoneesiga ja seletab sinna juurde, et see võib tektitada kohutava pohmeluse ja peavalu, aga see peavalu ja pohmelus on tulevasel Homeril, mitte praegusel ja „oi ma ei kadesta seda tuleviku Homerit, hea, et see pole mina,“ muheleb oleviku Homer ja võtab järgmise klõmaka.

Majanduslikumas vaatevinklist paistaks tuumküsimus järgmiselt: üle millise ajavahemiku peaks maksimeerima majandusliku kasu? Tehnoloogilised uuendused on seda ajavahemikku lühendanud. Või vähemasti andnud konkurentsieelise neile, kes maksimeerivad kasumit lühemat tulevikku hõlmates. Näiteks kalade ülepüük, intensiivpõllumajandus ja lageraie on lühiperspektiivis kõige kasumlikumad, siin pole küsimustki. Aga ainult lühiperspektiivis. Isegi nii näruse maavara nagu põlevkivi abil on võimalik olevikku tuleviku arvel kütta. See on meie rahvuslik viin majoneesiga.

Umbes siin on ka meie keskkonnadebati psühholoogiline juur – iha tantsida nii nagu poleks homset. Seepärast on keskkonnadebatt õigupoolest mõneti põlvkondade vaheline konflikt.

Teadus ei saa vastata küsimusele, mil määral me vajame hingerahuks tulevikuperspektiivi, fakt on see, et inimesed ei vaja seda võrdselt ja pensionisambajant kriibib sellel küsimusel vaid õrnalt pinda. Kas peaks hoolima keskkonnast on õigupoolest küsimus, kas peaks hoolima lastest. Mitmest põlvkonnast pärast ennast? Pole lapsi, pole probleemi, eks tantsi, kui suudad. Ja vähemasti vaimses ööklubieas suudetaksegi.

Paavo Matsin "Kongo tangoo"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 29.01.2020

Üks žanripuhas matsin Budapestist, ronkadest ja inglitest

Mihkel Kunnus

Paavo Matsin ütleb OPis igati õigustatult: „Kui tänapäeval kirjutatakse väga palju mingeid žanre, siis Bulgakovi žanr ongi bulgakov väikese tähega, minu raamatute žanr võiks samamoodi olla matsin.“ⁱ

Eesti kultuur ja kirjandus on nii väike, et siin mõningane pärisnimelisus täiesti kohane žanrimääratlus. Suuremas kultuuris tunduks selline ettepanek juba liialt nartsissistliku praalimisena, umbes, et „žanr – see olen mina!“, aga meil tundub see igati õigustatud. Kinnitan omalt poolt, et Paavo Matsin on vähemasti eesti parim matsinikirjanik. Viienda raamatu kaanel on autori kodanikunimi ja see on kena kokkuvõte senisele loomingule: Doktor Schwarz „Alkeemia 12 võtit“ (2011), Pāvs Matsins „Sinine kaardivägi“ (2013), Paša Matšinov „Gogoli disko“ (2015) ja Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike“ (2017).

Kellele matsinid meeldivad, sellele meeldib ka „Kongo tango“. Ikka on siin nõiduslik atmosfäär ja unenäolised pildid, mis kõik on lugejate ette kujutlusilma maalitud väga nõtke sulega. Tõeline maiuspala keelegurmaanile.

Raamat on hästi kujundatud ja suurepäraste illustratsioonidega (Ramo Teder) ning esikaanel on auga välja teenitud medal-lätakas-vimpel „Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht 2019“.

Romaanivõistluse žürii liige Holger Kaints kirjutab „Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.” (Looming nr 9, 2019)

Pole raske kahelda, et teos on teostuse ja viimistletuse taseme poolest teistest üle, aga edasisega hakkab mu vaimustumisvõime nõtrus märku andma. Ma pole kindel, et see on parem „Gogoli diskost“. Mingit laadi krehvti oli seal nagu rohkem. Aga olgu, maitse asi.

Samas mida räägib EKLi romaanivõistlusest, rõhutan romaani-võistlusest, see, kui selle võidab pesueht matsin? Olgugi, et väga hea matsin.

Oma virina relativeerimiseks tsiteerin korraks Linnar Priimäge:

„Kriitiku olemuslik sõltumatus on seltskondlik probleem eriti just ühisvaimustuse aegadel. Kriitik on alati poole jalaga väljas seisja, tema vaimne põhihoiak on distantseeritus, tema olemuslik iseloomujoon on „entusiasmi vaegus“, Mangel an Enthusiasmus, millest Goethe puhul kõneleb Thomas Mann, „vaimustumisvõime vaegus“, Mangel an Begeisterungsfähigkeit, mille võtab omaks Bertolt Brecht, too kriitik teatrilaval. Kriitik olla pole seltskondlikult kerge.“ⁱⁱ

Ja et oma virinat veelgi suhtelisemana näidata osutan ka Hermann Brochi „Kuutõbistele“ (EKSA 2019, tõlkinud Mati Sirkel), mille eestindus hiljuti ilmus ja mille lugemine mul mõõdupuu kodumaise jooksva kraami loodimiseks mõnevõrra ära rikkus.

Broch kirjutab oma triloogia kommentaaris: „See romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud. Kirjanduse valdus teaduse „mitte enam“ ja „veel mitte“ vahel on sel moel piiratumaks, kuid ka kindlamaks muutunud, hõlmates kogu irratsionaalse läbielamise valdkonda, ja ta teeb seda piirialal, kus irratsionaalsus esildub teona ning muutub väljendusvõimeliseks ja kujutatavaks. Siit tuleneb spetsiifiline ülesanne näidata, kuidas unenäolisus määrab tegevust ja kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäoliseks muutuma.“ (lk 759).

Unenäolisuse eest saab Matsin maksimumpunktid, aga see, kuidas unenäolisus määrab tegevust, puudub brochilikus mõttes „Kongo tangos“ täiesti (matsini puhul pole see niivõrd puudus, kuivõrd žanrile omane). Seda, kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäolisteks muutuma, näitavad meile juba aga liigagi hästi ka kõik reaalajas toimetavad uudisvood. Elu kipub üha suveräänsemalt ära tegema järjest rohkematele kunstižanritele, alates jämekoomikast ja satiirist ning lõpetades absurdi ja tragöödiaga.

Mõnel rahulikumal ja napimas infovoos kulgeval ajastul olnuks Paavo Matsin ehk prohvet. Ta tekstide väljataandamatu hämarus ja põhimõtteline allumatus hermeneutilisele paljastusele täidavad prohvetlikkuse miinimumtingimusi hästi. Visioonide lennukus ja halvaenelisus täidavad ka kõrgemad nõuded. Tänapäeval taandub matsinlik prohveteering aga hermeetiliseks ampsuks, unenäoks, mida juba paar tundi pärast ärkamist meenutada ei suuda.

Siit ka „Kongo tango“ ainus probleem – see on täiesti mõttetu. See aga ei ole mingi puudus neile, kes säherdust kvaliteeti raamatult ei ootagi ning rahulduvad lustimisega keelemeisterlikult loodud nägemuslikus maailmas. Märt Väljataga sõnul „esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja inimesest linnuks?“ ja oletab siis ettevaatlikult „Kongo tangole“ mingit sümptomaatilist mõõdetⁱⁱⁱ. No kes teab.

Soovitaks seda raamatut fantaasia ja keeletunde ergutamiseks kindlasti ka koolinoortele, aga kirjandusõpetajale ehk mitte. Sest lihtne on võtta Krossilt või Tammsaarelt üks motiiv kirjandiks, aga anda õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand „Kongo tango“ põhjal on sama ränk karistus nagu vaba teema, tähendab miski, mis on nauditavalt võimetekohane vaid vähestele.

ihttps://kultuur.err.ee/995329/paavo-matsin-minu-raamatute-zanr-voiks-olla-matsin

ii„Kes on kriitik?“ rmt-s Luule ja tõde, Ilmamaa 2019, lk 64

iiihttps://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/nevermore/

Ludiidid märatsevad ühispõllul

Ilmus ajalehes „Õhtuleht“06.12.2019

Ludiidid märatsevad ühispõllul

Mihkel Kunnus

Inimesi, kes söandavad tehnoloogilisi uuendusi kritiseerida, tabab tihti kõrvutus ludiitidega. Mäletatavasti kutsuti ludiitideks inimesi, kes nägid tehnoloogilises innovatsioonis rohkem häda kui õnnistust. Toona oli probleemiks see, et uudsed kangatootmise masinad jätsid suurel hulgas oskustöölisi äkitselt oma leivast ilma. Nende lahendus tekkinud olukorrale oli robustne ja sirgjooneline – masinad tuleb puruks peksta. Tänapäeval pole aga haruldane sama robustne ja sirgjooneline lähenemine neile, kes tehnoloogia leviku pahupooltele otsustavad. „Kuradi ludiid jälle, tagasi puu otsa, vä?!“
Olgu. Katsume vaadata rahulikumalt terviku poole.

Tehnoloogia positiivsed aspektid on päevselged. Vähemalt kellelegi, vähemalt selle kasutusele võtjale. Muidu seda tehnoloogiat poleks. Tehnoloogia ei kasva ise. See on sõna otseses mõttes tehtud ja tehtud ikka seetõttu, et see on kellelegi kasulik.

Küllap oleks liialdus väita, et kogu inimkonna progress on ainult tehnoloogiline, aga kaheldamatult oleks näiteks suurem osa moodsast inimõigustediskursusestki, vabaduse- ja võrdsuseaatest ilma tehnoloogiata pelk ilukõne, sooja õhu võngutamine. Mis kasu oleks olnud näiteks feminismist – liikumisest, mis on ajalooliselt olnud progressiivne ilma igasuguse irooniata – , kui see poleks saanud sörkida tehnoloogiliste muutuste sabas? Traavlite ohjamise edukus sõltub käsivarre tugevusest, roolivõimendiga auto juhtimine mitte. Olgu auru-, elektri- või sisepõlemismootor, selle võimus on inimese omast nii pika puuga üle, et igasugused inimeste vahelised rammuerinevused taanduvad tühiseks. Tehnoloogia, mitte traktaat nimega „lutipudel“ andis võimaluse mehel ja naisel võrdsemalt panustada järglase eest hoolitsemisse. Sellised tehnoloogiad nagu pesumasin, rasestumisvastased vahendid, tampoonid, pabermähkmed jne on naist de facto vabastanud rohkem kui kogu ajaloo feministlik lektüür. Ilma tehnoloogilise arenguta vaevalt oleks kadunud orjandus jne.
Samas oleks selle kiidulaulu kõrval sõge silmad kinni pigistada tehnoloogia varjukülgede ees. Alustame väga lihtsast näitest, reha asendumisest lehepuhiriga. See on kellelegi kasulik, muidu poleks seda juhtunud. Jätame kõrvale selle, et see on kasulik lehepuhurite tootjale ja kahjulik rehatootjale. Tundub, et kohamehele on see kasulik ja isegi sedavõrd, et ta on valmis selle nimel reha ja lehepuhuri hinnavahe kinni maksma. Aga varjuküljeks on esiteks lärm. Paljudel inimestel, kes valdkonda üldse ei puutu või puutuvad väga kaudselt, lihtsalt elukvaliteet langeb. Lisaks veel üldine kahju, mis jaotub täiesti ebamääraselt ja üldiselt, nimelt keskkonnakahju.
Mida hõlmavam on tehnoloogia, seda paljutahulisemad ja – pange tähele! – ennustamatumad on selle ootamatud kõrvalmõjud. Näiteks sotsiaalmeedial on ilmselgelt väga palju plusse ja inimesed armastavad seda väga, aga täiesti ootamatult ilmnesid sellega lausa geopoliitilised aspektid, rääkimata ilmsematest nagu ühe üliolulise demokraatliku institutsiooni – vaba ajakirjanduse – kriisi langemine või spetsiifilisematest nagu uut liiki küberkiusamised ja koolivägivald, millega õpetajad ja lapsevanemad alles hädaga ja tagantjärele peavad kiirelt õppima toime tulema. Samuti nutiseadmete mõju kognitiivsetele võimetele ja isegi rühi- ja uneprobleemid.

Tehnoloogilise progressi ajalukku vaadates võib kenasti üldistada: tehnoloogia on miski, mis asendab vanad ja tuntud probleemid uute ja ootamatutega. Nendel uutel ja ootamatutel probleemidel on võrreldes vanade ja tunututega üks suur eelis – need on tihti tulevikus ja sageli veidi kaugemal. Tehnoloogia on suurepärane viis lükata oma hädad teiste kaela, olgu tulevaste põlvkondade ja tundmatute kogukondade. Aga tegu ei ole siin tingimata küünilisuse või hoolimatusega, vaid inimomase lühinägelikkusega. Neutraalsema ja antropoloogilisema pilguga inimkonda jälgides võib öelda, et inimesed hindavad uusi tehnoloogiad eelkõige nende vahetute, siin ja praegu kätte tulevate hüvede järgi ning pikemaajalisi ja kaudsemaid tagajärgi lihtsalt ei nähta või lihtsalt eiratakse.

Fossiilkütuste massiline kasutuselevõtt on suurepärane näide. Tegu on väga kontsentreeritud energiaga, seda on väga mugav kasutada ja heitgaasid, noh, heitgaasid hajuvad õhku ja keegi ei pane neid tähelegi. Kuni lõpuks ületatakse mingi piir ja kõigil hakkab üksäkki väga halb. Miljonid ja miljardid väiksed ja konkreetsed tehnoloogiast kasu saajad tekitavad väga üldise ja globaalse kahju. Ning sellele probleemile lähenetakse tihti veel palju toorema ja robustsema sirgjoonelisusega kui ludiidid enda omale toona. Globaalseid keskkonnaprobleeme vahel eitatakse sõgeduseni ulatuva fanatismiga, kliimaprobleemide eitamisse suunatakse kogu vandenõuteoreetiline ressurss või siis keskendutakse mõne sõnumitooja materdamisele, eriti mugav on see siis, kui selleks on mõni kooliõpilane, kes söandab tsiteerida teadlasi hetkel, kui kana ei pissi teps.

Termodünaamika teisest seadusest tuleb range ühemõttelisusega, et lokaalse korrastatuse hinnaks on suurem korrastamatus kusagil mujal, iga soojusmasin teeb tööd ainult ja ainult entroopia kasvu arvel. Tehnoloogia lihtsalt intensiivistab seda protsessi. Tehnoloogia kasutajale tähendab see rohkem džaule ajaühikus ehk rohkem vatte, suuremat võimsust.

Kui füüsikalisel vaatluskaaameral veidi resulutsiooni vähemaks keerata, siis näeme, et see soojusliikumise halastamatu ühesuunalisus – isevooluliselt liigus soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale – kehtib näitekas ka tooraine kontsentratsiooni gradiendi puhul. Praegu üha rohkem vaja minevaid akusid toodetakse ju nõnda, et mõnes harvas Maa piirkonnas juhuslikult tekkinud kõrgemat liitiumikontsentratsiooni hajutatakse üle inimkonna laiali. Mingi osa saab sellest taaskasutusse suunata, aga selle protsessi kasutegur pole kunagi 100% ainelise saagise mõttes ja samuti võtab see ringlus omakorda energiat.

Samuti hajutab tehnoloogia vastutust. See on metafoor, aga juhtumisi täiesti tabav.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli “Ühispõllu tragöödia”. Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.

Majanduskirjanduses hakkas termin “ühispõllu tragöödia” tähistama sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.

Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara samas mõttes ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib. Selle hinnaks on terviku allakäik, aga noh, tervik on ju mujal ja tulevikus. Või siiski enam mitte nii kauges tulevikus. Lapsed tulevad tänavatele protestima mitte seepärast, et nad pole füüsika ja bioloogiatunnis olnud, vaid just seepärast, et nad on seal olnud.

P.S. Pealkirjastamisel kasutasin ka suhteliselt hilist tehnoloogiat (selle sõna avaras tähenduses). inglise keeles kutsutakse seda clickbait'iks. Ka see tehnoloogia on osadele otseselt kasulik ja kahjulikud kõrvalmõjud on ebamäärasemad, aga aina kuhjuvad ja kuhjuvad.

Jan-Werner Mülleri populismikäsitlusest

Ilmus mõnevõrra toimetatult nädalalehes „Sirp“06.12.2019

Populismi mõiste kitsendus on hea, aga tüpoloogia oleks parem

Mihkel Kunnus

Jan-Werner Müller Mis on populism? Tõlkinud Triinu Pakk. TLÜ kirjastus 2018. 176 lk

See on väga rõõmustav, et Jan-Werner Mülleri „Mis on populism?“ ilmus nii operatiivselt eesti keeles. Selle raamatu puhul on operatiivsus oluline, sest aktuaalsus on esimene märksõna, mis selle teosega meenub. Nii heas kui halvas. Kusjuures see halb on pigem tühine. See seisneb selles, et Mülleri „Mis on populism?“ pole niivõrd klassikapotentsiaaliga monograafia kuivõrd väike ajakohane essee, mis eelkõige oma suhtelise pikkuse tõttu eraldi kaasi väärib. Vabalt võiks see ilmuda ka jooksvalt „Akadeemias“, „Vikerkaares“ või „Loomingus“ kui mahu tõttu üksinda suuremat suuremat osa numbrist ei täidaks. „Vikerkaare“ parempoolsuse erinumbris (2016, nr 10-11) ilmuski sellelt autorilt kattuva sisuga artikkel, mis peamise kokku võtabⁱ.
Kusjuures see saaks olla ka oma praeguse lühiduse juures (kõigest 176 taskuformaadis lehekülge) vabalt lühem, sest Müller kordab selles end üsna palju ja peamist teesi sõnastatakse korduvalt. Ses mõttes on Müller kannatlik pedagoog. Teose ajakirjanduslikkust rõhutab samuti see, et näitedki on eelkõige vahetust kaasajast. Mülleri „Mis on populism?“ on kirjutatud lihtsas keeles, lühike, heas mõttes ennast kordav ja väga aktuaalne – rohkem võimalikult laiale lugejaskonnale vastu tulla vist ei saagi.

Mis on populism?

Müller kritiseerib põgusalt teisi levinud arusaamasid populismist ja annab pakub siis välja enda oma. Ta teeb seda eelkõige avaliku debati kommunikatsiooniselguse nimel ja püüab samas silmas pidada praegu aktuaalsete tendentside konkreetset ühisosa. Ta ütleb, et populismi vajalik aga ebapiisav tunnus on kriitilisus eliitide suhtes ning võtmeliseks kitsenduseks on pluralismivastandus ja ainuesindamisele pretendeerimine. kusjuures viimane ei ole empiiriline, vaid moraalne. See ongi raamatu põhitees. Populistid on need, kes kritiseerivad eliite ja ütlevad, et nemad on tõelise/õige rahva ainuesindajad.

Selline ilming on praegu laialt levimas küll ning nii ka Eestis. Ses mõttes on Mülleri käsitlus asjakohane ning üks raamatu suurimaid väärtusi ongi minu arust just see, et tegu on tõlkeraamatuga ja autor ei räägi Eestist. Seda huvitavam on näha, kui suured kattuvused on kohelikel ilmingutel nendega, mida kirjeldab Müller. Ometi on Mülleri määratletud populismil rida sõsarilminguid, mis populismi peamist voolu toetavad, aga ise vastutusest pääsevad, kui Mülleri määratlusele rangelt truuks jääda.
See oleks ehk ka suurim etteheide Müllerile. Kust võtab ta pretensiooni populismi mõiste selliseks monopoliseerimiseks? Pole ju Populismi näol tegu loomuliku liigiga (natural kind).Sest kõik need teised populismimääratluses ja käsitlused, mida on ometi hulgi, tabavad ju samuti midagi olulist. Pealegi on tegu üsna laialt levinud tavakeele sõnaga, mille tähendusväli lai, kontekstitundlik ja hägune, aga ometi kommunikatiivselt pruugitav.

Eesti keele seletav sõnaraamat annab päris kena määratluse: „rahvapärasust, (odavat) populaarsust taotlev poliitika, võimule pürgimisel rakendatav demagoogia sugemetega poliitiline tegevus“.
Ka Vikipeedia artikkel algab igati adekvaatse täheldusega: „Mõiste täpsema defineerimise osas teadlastel üksmeelt pole“.
Ses mõttes või mutatis mutandis ka Mülleri populismikäsitlust ennast populistlikuks pidada, konkreetsemalt siis tema pluralismivastasuse tõttu. „Niisiis on populismi tuumväide pluralismivastasuse moraliseeritud vorm. Need poliitilised tegelased, kes sellele väitele truudust ei vannu, lihtsalt ei ole populistid“. (lk 53) Minu arust oleks kohasem siiski populismi mõiste pluralism säilitada (õigupoolest on ka see ettepanek pelgalt saatuse armastamine, sest vaevalt Mülleril on väge ja võimu oma nägemus ainuvalitsevana kehtestada). Sestap oleks parim lahendus ja intellektuaalitöö mingit laadi tüpoloogia välja pakkumine populismi mõistele. Näiteks ütleb Leif Kalev eessõnas, et „populismi [võib] mõista ka positiivsemas võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena. Ilma populismita võib demokraatiast saada kiiresti valikutevaene oligarhia, kus vaadatakse vaid, et siseringi käsi hästi käiks. Mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ega lase võimukandjail liiga mugavaks minna.“ (lk 7). Ja kas polnud see just see, mis oli Reformierakonna pika võimulpüsimisega juhtunud? Ei tulnud ju Aitab Valelikust Poliitkast ja Sirbi-skandaal ning haritlaste suuteipimine sugugi tühja koha pealt.

Säilitada pluralism

Leif Kalev kirjutab: „Müller pakub meile pidepunktid demokraatia seisukohalt ohtliku populismi säljaselgitamiseks ja analüüsiks. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja püüdluses ainuvõimule. See on kvalitatiivselt teistsugune kui eliidi kritiseerimine või maagiliste lahenduste pakkumine, mida populistid samuti teevad.“(lk 6) Ühelt poolt kõik õige, aga samas eristusjõud vähene, sest teisi jõude ehk konkurente ei armasta suurt keegi ning ainuvõimust ei ütleks kah keegi ära. Maagiliste lahenduste pakkumist võib nimetada kvalitatiivselt erinevaks, võib, aga ometi ei raputa see menetlus sellelt populismisilti. See võimaldaks teha näiteks esimese tüpoloogilise eristuse: a) maagiliste lahenduste populism. Siin võiks olla kõik kirvemeetodi lahendused nagu „Piirid kinni ja asi ants!“, „Kui on must, näita ust!“ ja igasugused vastuolulised komplektid, mis lubavad korraga rohkem toetusi ja kõrgemaid pensione ning maksulangetusi. Sellega oleks lähisuguluses näiteks, ütleme, b) unistuspopulism. Populism, mis müüb täitmatuid unistusi, olgu siis kiirelt viie kõige rikkama hulka või lokaalne demograafiline plahvatus hommepäev. Sellist arusaama nimetab Tõnis Saarts populismi mõiste üheks enamlevinud kasutamiseks „vales võtmes“: „Pupulism kui rahva seas populaarsete, kuid lühinägelike ja vastutustundetute lahenduste või poliitikate pakkumine. Kuigi see võib olla populismi väljenduseks, pole see kaugeltki selle mõiste tuum.“ⁱⁱ Ma pole kindel, kas siin saab nii üheselt eristada tuuma ja väljendust ja kas sellist essentsiaalset tuuma üldse olemaski on. Teise tüüpilise populismimõiste eksikasutusena toob Saarts välja populismi võrdsustamise paremäärmuslusega.

Mõeldes SAPTKile turgatab pähe kujund moraalipopulism, aga populismi ja moraali suhe on komplitseeritum ja vajab pisutki süvenenumat pilku.

Populism ja moralismi läbipõimitus

Seda, et moraalil ja populismil on sügavam seos, rõhutab ka Müller. „Populistid väidavad, et nemad ja ainult nemad esindavad rahvast. Mõelgem näiteks Türgi presidendilt Recep Tayyip Erdoğanile, kes oma arvukaid kodumaiseid kriitikuid trotsides kuulutas: „Meie oleme rahvas. Kes teie olete?“ Muidugi ta teadis, et ka tema vastased on türklased. Ainuesindamisele pretendeerimine ei ole empiiriline: see on selgelt moraalne hoiak. Ametisse kandideerides kujutavad populistid oma poliitilisi võistlejaid ebamoraalse, korrumpeerunud eliidi osana; valitsedes keelduvad nad tunnistamast mingitki opositsiooni legitiimsena. Populistlik loogika annab mõista, et keegi, kes populistlikke parteisid ei toeta, ei pruugi õieti päriselt rahva hulka kuuluda – rahva, keda kujutatakse alati õigel teel oleva ja moraalselt puhtana.[Mülleri rõhutus – M.K.]“(lk 29)

„Populism, pakun ma, on üks eripärane moralistlik kujutelm poliitkast, niisugune poliitikamaailma tajumise viis, mis seab moraalselt puhta ja täiesti ühtse – ent, nagu ma viimaks väidan, fiktsionaalse – rahva vastamisi eliitidega, keda peetakse korrumpeerunuks või mingil muul viisil alamaks.[Mülleri rõhutus – M.K.]“ (lk 52)

Ei jõua piisavalt ära rõhutada, et eliitide ülesandeks on mitte anda korruptsioonisüüdistusele alust. Kui Saarts määratleb populismi, kui „maailmavaade[t], mille järgi on ühiskonnas kaks vastandlikku gruppi: korrumpeerunud eliit ja rahvas“ⁱⁱⁱ, siis ajalugu ja kaasaeg kubiseb näidetest, kus see ju nii ongi. Seda ei tohi unustada. Aga populismi ja moraali seos on tõesti oluline. Eriti seetõttu, et kui püüda kujutada populismi ühe peamise psühholoogilise jõustaja vastandsuundumust, siis võiks olla selleks just nimelt moralism. Moralism kui hoiak, mis esitab rahvale moraalse nõudmise olla parem, töökam, kasinam, vooruslikum jne. Näiteks moralistlik reaktsioon alkoholiaktsiisi tõusule olnuks „Jooge vähem!“ või meietavalt „Joome vähem!“, seevastu populistlik hoiak apelleerib ikka sellele, et mingi kuri jõud (korrumpeerunud eliit) on rahvale jälle kuidagi liiga teinud. Karskusliikumine on moralistlik, „Maksud sõidavad Lätti!“ populistlik. Praegu on kõige positiivsemas mõttes moralistlik liikumine igasugune veeganlus, loomaõiguslus jms, sest moralismi sisuks on ikka üleskutse enese vabatahtlikule piiramisele moraalsetel kaalutlustel.
Näiteks SAPTKi keskendumist homoküsimusele nimetaksin just seepärast moraalipopulismiks, et vaid väga väiksele osale inimestest on homoseksuaalsusest hoidumine moraalne enesepiiramine, valdavale enamikule on see mitte mingit pingutust nõudvaks vaikesätteks, ning vaikesätte kujutamine moraalse saavutusena on populismiga vähemalt psühholoogilises lähisuguluses, eriti kui see vaikesäte on lausa ajalooline saatus (rass, sugu, ajalookannatused jne). Kui SAPTK nõuaks sama kindlameelselt abielulahutuse keeldu ja jutlustaks sama raevukalt abielueelse seksi amoraalsust, siis ei oleks nende mõju ligilähedaseltki selline^iv. SAPTKi homotrummi tagumine on tõelise, heas mõttes moraalse nõudlikkuse (näiteks säästlike ja keskkonnasõbralike eluviiside nõudmise) psühholoogiline vastand – see paitab ja kiidab inimesi selle eest, mis nad juba on (ja otsib teeb mugavalt kontrasti välja joonistamiseks ühest vähemusest patuoina), nad apelleerivad hoiakule „Teile on liiga tehtud! Te väärite paremat elu!“, mitte aga „Võtke end ometi kokku! Te pole praegust heaolu ära teeninud!“, moralism ütleb, et sina oled patune ja süüdi, populism ütleb, et tema on patune ja süüdi. Ja taas: ei maksa unustada, et mõnikord see ka nii on.

Moraliseerimise puhul on aga sedasi, et kui see ei adresseeri seda ainsat moraalsete valikute agenti – üksikisikut, siis muutub moralism väga hõlpsalt ühe järjekordse mütoloogia konstrueerimise vahendiks, selliseks, kus religioonipsühholoogilise substantsi saab mingi abstraktne tont, olgu selleks kapitalism või globalism, neoliberalism või fašism (sellega ma ei ütle muud, kui et nende nähtusetega võitlemiseks pole moralism sobiv vahend). Samas inimene, zoon politikon kasutabki orienteerumiseks mütoloogilist kaarti. Nii, et ka siin jääb kõik samaks hoolimata intellektuaalsest moraliseerimisest.

P.S. Ühe märkusena võib veel lisada, et olgugi Mülleri rõhuasetused väga aktuaalsed abstraheerib ta populismimõiste küllalt sõltumatuks ajaloolisest konkreetsusest laiemas ja sügavamas mõttes, tähendab, ta jätab kõrvale ökoloogilise olukorra ajaloolisest unikaalsusest.

iSee on netis vabalt kättesaadav: https://www.vikerkaar.ee/archives/20250

iiTõnis Saarts „Liberaalse demokraatia sõnastik“, Vikerkaar 2019, nr 10-11, lk 64

iiisamas

ivKasutaks võimalust juhtimaks tähelepanu asisele ja pragmaatilisele perekonnakaitsele, ühele artiklile, mis teeb konstruktiivsuses pika puuga ära kogu SAPTKi aastate pikkusele deklaratiivsetele ponnistustele: Erkki Laaneoks „Lapsele ühest vanemast ei piisa“ Postimees 30. X 2019

Mudlum "Poola poisid"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 02.12.2019

Mudlumi poisid

Mudlum Poola poisid Strata 2019. Toimetanud Kajar Pruul. 400 lk

Mihkel Kunnus

Füüsilise objektina on see raamat enam-vähem täiuslik – kujundusest paberi ja fondini. Ega muidu ka palju kehvem pole. Žanrimääratluselt jään aga pisut hätta. Päris raskekaaluline ilukirjandus see pole, aga kaudeltki mitte ka kergekaaluline meelelahutus. Küllap tekitas eelhäälestust, et mitte öelda eelarvamust sama inimese arvustused, mis on laadilt sageli sellised muhedad ja pretentsioonitud muljetused. Õnneks eksisin. Tegu on väga hea ja küpse ilukirjandusega selle sõna parimas mõttes. Nõtke, varjundirikka keele ja haarava stiiliga.

„Müürilehe“ oktoobri kultuurisoovitustest võib lugeda: „Raamat räägib Poola poistest. Või äkki salaja ridade vahel hoopis ühest eesti (sub)kultuurifenomenist. Või siis ikkagi Poola poistest. aga igal juhul kohtame kauni kaane taga äärmiselt elavalt mudlumlikku detailirohket poeetikat.“

Minu jaoks – ütlen siin „minu jaoks“ väljenduspositsiooni pisendavalt – oligi väikeseks häirituseks see ridadevahelisus, mis aegapidi üha suuremaks kärises. Algus oli lausa võrratu, sest käsitles aega ja sündmusi, mille dokumentaaluse ja päriselulisuse määr jäi mulle nähtamatuks. Raamatu algus oli minu jaoks ilukirjandusena täiesti autonoomne kunstiteos, hiljem hakkasid ZA/UM ja prototüübid üha rohkem läbi vilkuma. Kordan taas pisendavalt, et „minu jaoks“. Kui Poola poistele sokutatud võimalus üle võtta kohalik kultuurileht oli juba nii suur auk, et inspiratsiooniallika tahtlikuks mittemärkamiseks pidanuks ma ka teise silma kinni pigistama. Ja et lõpuks poisid lähevad hoopis multifilmi tegema.

Antagu mulle andeks, aga tsiteerin taas Milan Kunderat:

„Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.

Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!

Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.

Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“¹

Aga sellest pole siiski suuremat, kui see, et nooremad põlvkonnad, lugejad tulevikust (olgu neid ohtralt!), väheminformeeritud ja lihtsalt kehvema mäluga inimesed saavad sest romaanist rohkem. See võib tunduda paradoksaalne, aga kunstiteos – eriti just proosateos – annab tihti autonoomsena rohkem, mõjub esteetiliselt võimsamalt, kui on varjul need ühendused, mis selle reaalsusesse maandavad (muidugi võib olla ka vastupidi – eriti just luules – et just dokumentaalsus annab tõelise maigu ja kaalu). See varjatus võimaldab tegelastel ja sündmustel mõjuda iseseisvate kunstiliste kujunditena ning ei lase tekstil taanduda pelgalt veidi moonutatud valikuliseks dokumentalistaks. Eks sellele viita ka Milan Kundera. On ju hea romaanikunstniku üheks võimeks oskus filtreerida reaalusest suurema üldistusastmega seiku. Mudlumil on see anne kahtlemata olemas. Ometi pole tegu pelga filtreerimisega. Nähtu taasesitamisel on osatud väga meisterlikult luua nauditav ja veenev kunstiline nihe, projektsioon kujutletavasse Poola lähiminevikku. Ja tegu on just nimelt mingi lummava, romatilise poolaliku maailmaga, läbi kunagiste kultuurimõjututuste sisse imbunud poolalikkusega, millel tegeliku Poolaga vast liialt pistmist pole (selline kurtuaasse armastuse laadi suhe, kus kokkupuude reaalsusega rohkem segab ja lõhub, kui innustab ja ehitab).
„Poola poisid“ käteb endas kõige muu kõrval empaatilist pilku normaalsesse ühiskonda (mis modelleeriks seda veel paremini kui selline institutsioon nagu kool!) halvasti sobivate inimeste eluhaprusele ja eluvintskusele, on ajutised eluasemed ja juhtunud lapsed, hiiglaslik lasu sigaretikonisid ja pesemata nõusid, lapitud riided ja rahamure. Ometi elu. Ometi ilu.

„Poola poiste“ idusid on märgata ka Mudlumi varasemas loomingus. Näiteks kogumikus „Tõsine inimene“ (ZA/UM 2014) on paar novelli, kus figureerivad samad tegelased, mis siingi. See kinnitab oletust, et teos on autori mingites teadvuskihistustes kaua küpsenud ja laagerdunud. Võimalik, et just seepärast teos nii hea ongi.

1Milan Kundera „Eesriie. Essee seitsmes osas“ Tänapäev 2008, lk 91