Ilmus ajalehes Postimees 28.02.2020
Keskkonnaeetikat
pole enam vaja
Mihkel Kunnus
„Saage tuttavaks. See on dr Cathy
Wilkinson-Jameson-Durant,“ osutas võõrustaja ühele küllaltki
glamuursele prouale mingi interdistsiplinaarse seminari järgsel
kokteiliõhtul. „Dr Wilkinson-Jameson-Durant on ärieetika
professor,“ kummardus võõrustaja eaka lühikest kasvu
matemaatikaprofessori poole. „Mille professor?“ uuris kõva
kuulmisega matemaatik. „Ärieetika,“ kordas võõrustaja
valjemalt. „Mille?“ küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus
näojooned teravdusid pingul tähelepanust. „Ärieetika,“ ütles
võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud
õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. „Ei, ma ei saa ikka
midagi aru,“ sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu
lõtvus taas, „see kõlab nagu „ärieetika“.“
Eelnenud lõiguga alustab Hardo Pajula
mõistulookest „Õlest kassid“ (PM 24. IX 2013), kus ta ärgitab
lugejat vaatama enesesse, et hinnata oma kõlbeliste printsiipide
sõltuvust üldisest heaolust ja turvatundest. Roman Fristeri
autobiograafilises romaanis „Müts“ varastab peategelane natside
surmalaagris öösel teise vangi mütsi. Ilma peakatteta hommikusele
loendusele ilmunud vangid lasti aga kohapeal pikema jututa maha.
„Moraalsus on väidetavasti universaalne ja kategooriline,“
kommenteerib Briti filosoof John Gray, „Roman Fristeri loo õppetund
seisneb selles, et see on elumugavus, millele saame tugineda vaid
normaalsetel aegadel.“
Kas keskkonnaeetika on samasugune
jõudeajas meeliskleva ülikooliprofessori puhtteoreetiline leiutis?
Ei ja jaa. Ei, sest pole olemas sellist tegelast nagu jõudeajas
meelisklev ülikooliprofessor (de facto eeldab see amet just
vastupidiseid võimeid st suurt stressi- ja ebakindlusetaluvust ning
imetabast alkeemilis-algebaralist suutlikkust ristata Exceli-tabel,
bürokraatia ja mõttekas teadustegevus). Ja jaa, sest
keskkonnaeetika kui sisukas distsipliin on vist tõesti surnult
sündinud laps. Ühe kõige tuntuma õhtumaise filosoofi Immanuel
Kanti üks kõige tuntum eetikaalane maksiim kõlab nõnda: ära
kohtle teist inimest mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid ka
eesmärgina iseeneses. Kohaldades seda sisimat äratundmist
keskkonnale, saaks tulemuseks umbes järgmise maksiimi, ütleme siis
– keskkonnaeetilise maksiimi – ära kohtle keskkonda pelgalt
vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses.
Selle kõlbelise idee praktiline
vastand on ajalooliselt igatahes reipa sõjakusega välja hüütud
küll: „Me ei vaja looduse armuande, me võtame ise, mis vaja!“.
Ideed sellest, et erinevatel
keskkonnaosistel võiks olla väärtus ka iseeneses, jõuti siiski
välja käia, aga kuigivõrd levida need ei jõudnud, sest palju
varem jõudis kohale, arusaam, et hoopis me ise ikka väga vajame
looduse armuande ja et inimene ise on loodusest täielikult sõltuv.
Lühidalt: looduse kui vahendi väärtus muutus nii teravalt
aktuaalseks, et looduse kui iseväärtuse idee ei jõudnud levima
hakatagi. Ka esimesed looduskaitsealad ja rahvuspargid loodi mitte
nende iseväärtust silmas pidades, vaid hinnates nende väärtust
inimese jaoks. Esmalt oli see väärtus eelkõige esteetiline.
Looduskaitse sündis umbes järgmisest mõttest: „See koht on nii
ilusa loodusega, et seda ei peaks toorainemaardlaks ära kasutama!“.
Üks esimesi ökoloogilise pilgu
selginemisest rääkivaid tekste, Rachel Carsoni „Hääletu
kevad“(1962, eesti keeles 1968) ei hoolinud samuti loodusest
looduse pärast, vaid näitas eelkõige inimese looduskahjuliku
käitumise kahjustavat mõju inimesele enesele. Loodusest
mittehoolimine osutus lihtsalt rängaks lühinägelikkuseks,
keskkonnakahjustamine on lihtsalt pikka vinnaga enesekahjustamine ja
ökotsiid on üks genotsiidi vorme.
Siit võib nüüd valgustuslikus vaimus
küsida, et ehk päästaks parem haridus? Kui inimesed mõistaksid
paremini ökoloogilisi seoseid, liigirikkuse olulisust ökoloogilisele
stabiilsusele, mõistaks aineringeid (näiteks seda, et praegu pole
ohtlikult avatud ainult süsinikuringe, vaid ka lämmastiku- ja
fosforiringe), siis hakkaks ta keskkonna suhtes mõistlikumalt
käituma, sest ta mõistaks, et keskkonda kahjustades kahjustaks ta
iseennast. No vaevalt. Eetilised dilemmad ei kao loodusteadusliku
hariduse kasvades.
Mis on see eetika tuumküsimus, millele
teadus ei saa põhimõtteliseltki vastata? Ikka see, et mil määral
mu praegune mina peaks hüvesid jagama mu tulevase minaga.
Tõmbasin selle baasdilemma praegu
teadlikult maksimaalselt kokku. Abstraktsuse vähendamiseks võib
tuua ühe konkreetse näite. Tõenäoliselt on intensiivseim võimalik
nauding mõne tugevatoimelise narkootikumi mõju. Ometigi pole
narkomaani elu midagi kadestamisväärset. See on lühike ja
trööstitu, tervikuna väga õnnetu ja kõike muud kui
kadestusväärne. Narkomaania tähendab õnnetut saatust, mitte
õnnestunud ja õnneliku elu.
Kui minna oma nahast ja nabast
pisu-pisut kaugemale, siis võib öelda Prantsuse kuninga Louis XV
kombel, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib öelda, võib.
Aga siin on jällegi see häda, et enamik inimesi ei suuda elada
teadmisega, et nendega lõppeb kõik. Eksistentsialist Albert Camus on
tabavalt öelnud, et teispoolsuse (s.o. surmajärgsesse eksistentsi
uskumise) kadudes transtsendenteerub siinpoolne tulevik ehk kõik
meie teod projitseeruvad tuleviku taustale. Nõnda ei suuda
rahvuslane pidutseda, kui teab, et ta rahvus sureb peagi välja.
Nõnda ei suuda ilmalik noor elust rõõmu tunda teades, et
keskkonnal pole tulevikku. Aga seda tunnet kvantifitseerida ei saa.
Täiesti mõistetav on ka Dmitri
Karamazovi karakterisse paigutatud ilmpulss, kus see terve elu
viletsuses virelenud mees saab korraga sahmaka raha ja otsustab
seejärel teha ühe meeletu peo, joota talumehedki šampanjast täis,
õgida end silmini kalamarja täis, et tunda end korrakski – ja
ainult korraks! – vabana tulevikupainest. „Tantsida nii nagu
poleks homset“ – see on väga täpne kujund. Dostojevski asemel
võib tuua näite ka kaasaegsemast klassikast, joonissarjast
„Simpsonid“. Ühes osas kaanib Homer Simpson viina majoneesiga ja
seletab sinna juurde, et see võib tektitada kohutava pohmeluse ja
peavalu, aga see peavalu ja pohmelus on tulevasel Homeril, mitte
praegusel ja „oi ma ei kadesta seda tuleviku Homerit, hea, et see
pole mina,“ muheleb oleviku Homer ja võtab järgmise klõmaka.
Majanduslikumas vaatevinklist paistaks
tuumküsimus järgmiselt: üle millise ajavahemiku peaks maksimeerima
majandusliku kasu? Tehnoloogilised uuendused on seda ajavahemikku
lühendanud. Või vähemasti andnud konkurentsieelise neile, kes
maksimeerivad kasumit lühemat tulevikku hõlmates. Näiteks kalade
ülepüük, intensiivpõllumajandus ja lageraie on lühiperspektiivis
kõige kasumlikumad, siin pole küsimustki. Aga ainult
lühiperspektiivis. Isegi nii näruse maavara nagu põlevkivi abil on
võimalik olevikku tuleviku arvel kütta. See on meie rahvuslik viin
majoneesiga.
Umbes siin on ka meie keskkonnadebati
psühholoogiline juur – iha tantsida nii nagu poleks homset.
Seepärast on keskkonnadebatt õigupoolest mõneti põlvkondade
vaheline konflikt.
Teadus ei saa vastata küsimusele, mil
määral me vajame hingerahuks tulevikuperspektiivi, fakt on see, et
inimesed ei vaja seda võrdselt ja pensionisambajant kriibib sellel
küsimusel vaid õrnalt pinda. Kas peaks hoolima keskkonnast on
õigupoolest küsimus, kas peaks hoolima lastest. Mitmest põlvkonnast
pärast ennast? Pole lapsi, pole probleemi, eks tantsi, kui suudad.
Ja vähemasti vaimses ööklubieas suudetaksegi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar