1. november 2019

Rohelise Eesti mure


Ilmus ajalehes „Sirp“ 01.11.2019. Kirjutatud septembris 2019 st mõni näide on sellevõrra aegunud (nt Sven Sesteri artikkel jne), on ka mõningaid muid muudatusi, Kalevi Kulli kiri on lehes küljendatud omaette looks jms.


Rohelise Eesti mure

Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist.

Mihkel Kunnus


Kus on poliitikas rohelised?
Puhtteoreetiliselt mõtiskledes tundub mulle, et on kaks parteilist maailmavaadet, mille puhul oleks korraga mõistetav, et nad saaks valimistel kõige rohkem hääli. Või siis hoopis kõige vähem. Need on sotsiaaldemokraadid ja rohelised. Õhtumaine liberaaldemokraatlik heaoluühiskonnapüüdlus pole laias laastus midagi muud kui sotsiaaldemokraatia ning erinevad erakonnad pakuvad siin vaid variatsioone, teatud nüansierinevusi. Ses mõttes on sotsiaaldemokraatlik ka meie Reformierakond ja Isamaa ja spetsiifilisest retoorikast puhtaksroogituna isegi EKRE. Aga just seepärast, et see orienteeritus on nii üldine, võiks selle nii-öelda sulgude ette võtta. Poleks midagi imelikku, kui sotsiaaldemokraadid sellistena oleks maailmavaatelisest eristumisvõimetusest ja tööpuudusest tulenevalt kõige vähem hääli saavaks jõuks. Sarnane võiks teoreetiliselt olla olukord rohelistega. Kliimatemaatika on üldvaldav ja keskkonnaprobleeme peab ülioluliseks igaüks, kes vähegi üldse ühiskondlikele asjadele pihta saab ja tulevikule mõtleb. Tähendab, nii nagu iga Euroopa demokraatlik riik on vaikeseadena olnud sotsiaaldemokraatlik, peaks see nüüd olema sedavõrd roheline.

Eelöeldu on puhtmõistuslik ja loogiline, tähendab, selle kohta võib öelda, et olin oma arutluses filosoof, kuid mitte praktik. See ei tähenda, et filosoofid on rumalad, vaid ma pidasin silmas seda teadmise tüüpi, mille kohta Uku Masing ütles sapiselt, et see on katse tuletada kärbse mõistest kärbse jalgade arvu. Selmet üle lugeda ja vaadelda.
Läheme natuke teaduslikumaks, tähendab, teeme reaalsuskontrolli, kõrvutame faktidega. Siis võime näha, et näiteks viimastel valimistel, nii Europarlamendi omadel kui siseriiklikel Euroopas, on rohelised teinud ajaloolisi rekordeid, olgu Soome või Saksamaa või Prantsusmaa, rohelised on väga populaarsed. Praegune Rooma paavstki on pretsedenditult roheline, Greta Thunbergi ähvardavad mõned Nobeli rahupreemiaga, mõned lausa pühakustaatusega. Eestis aga tundub rohelisusega – ma ei pea silmas konkreetset parteid, vaid üldisemalt – pigem kehvasti olevat.

Nüüd võiks vaadata ka kujunemislukku. Seda ma ei hakka oma küündimatuse tõttu ise üritama ja pöördun heatahtliku targema inimese poole. Professor Kalevi Kulli vastus väärib täies mahus ära toomist:



Kalevi Kull rohelistest
Roheline liikumine on maailmavaatelisena väga noor. Kuigi ökoloogia sündis teadusena juba rohkem kui sada aastat tagasi, tuli ta teadusest välja rahva sekka (ehk ajakirjandusse) keskkonnaprobleemide teadvustudes alles 1960ndail, sealhulgas Rachel Carsoni raamatu "Hääletu kevad" (Silent Spring) mõjul. Donella ja Dennis Meadowsi jt “Kasvu piirid” (Limits of growth) ilmus 1972, Herbert Gruhli “Üht planeeti rüüstatakse” (Ein Planet wird geplündert) 1975. Niisiis, vaid pool sajandit on ökoloogia-põhine roheline vaade saanud end kujundada, ning poliitilise liikumisena veelgi vähem. Esimene niisuguse nimega partei – Rohelised (Die Grünen) Saksamaal sündis aastal 1980, Riigipäeva valiti nad aastal 1983.
Rohelised olid uutmoodi parteiks – teisiti riides ja teisiti käituvad poliitikud. Mitte vasakul ega paremal, vaid ees, nagu Herbert Gruhl sõnastas. 1980ndail sündisid seejärel rohelised parteid reas teistes riikides, kümnendi lõpul ka Eestis.
Roheline maailmavaade ulatub väga sügavale kõigisse elu sfääridesse. Sellest tulenes ka tema esimene suur probleem – valmisolek muudatuste ulatuseks polnud ühesugune isegi roheliste endi seas. Nii juhtuski, et enamikus maades lõhenes roheline partei varsti mitmeks – radikaalsemaks ja mõõdukamaks liikumiseks. Populaarsus valijate hulgas on eri maades olnud võrdlemisi erinev. On omamoodi paradoksaalne, et Norras, mis on olnud üks ökofilosoofia arengu liidreid (seal ju tegutsesid Arne Næss and Sigmund Kvaløy), on roheline partei saanud vähe hääli. Ent nad olid ka kaunis radikaalsed. Næss sõnastastas süvaökoloogia (deep ecology) põhimõtted. Ei ole ka Inglismaal roheline partei veel esimene valik, kuigi just seal sündis hiljuti oluline ökokollapsiga hakkamasaamise liikumine süvakohanemise (deep adaptation) nime all, mille algatas kliimateadlane Jem Bendell.
Eestis on rohelisel liikumisel olnud mitmeid algusi. Augustis 1982 oli Raikkülas peetud teoreetilise bioloogia augustisessiooni teemaks ‘roheline elamisviis’, mis hiljem Eesti Looduse vestlusringi algatas (Eesti Loodus 7, 1985). Aastal 1988 loodi Eesti Roheline Liikumine, ja samal aastal Eesti Looduseuurijate Seltsi juures Teaduslike Roheliste Ühendus. 1989 asutati Raplas Eesti Roheline Partei ja 1990 loodi Eesti Roheline Erakond (ERE), mis 1991 liitusid erakonnaks Eesti Rohelised. 1992. aasta Riigikogusse sai üks roheliste saadik, järgmisse mitte ühtegi. Vahemikus 1998–2006 rohelistel oma parteid Eestis ei olnud. Erakond Eestimaa Rohelised loodi novembris 2006, järgmise aasta valimistel saadi Riigikogusse kuus kohta, 2011., 2015. ja 2019. aasta valimistel mitte ühtegi. Suur parteisisene lõhenemine toimus aastal 2010, milles oli näha muusikute ja füüsikute tüüpi vastandumist. Vähevõitu on neid, kellesse mahuvad mõlemad tahud.
Parteid on muidugi vaid esindused. 1980ndate lõpu Venemaast lahutumise liikumine oli suuresti rahvuslik-rohelisel alusel. Argument, et Pandivere veekaitseala on vaja meie inimeste ja meie ökosüsteemi tervise pärast, oli tugevam igasugustest ideoloogilistest vastuseisudest oma teadusliku põhjendatuse tõttu – ja need põhjendused on õiged tänini. Aastal 1994 esines Europarlamendi roheliste fraktsioonis olnud Jakob Uexküll Tartu Ülikooli aulas kõnega "Eesti tee rohelisse tulevikku", kus põhjendas, et Eesti võib roheliste riikide eesotsas olla. Miks siis ikkagi praegu on toetus rohelistele väiksevõitu? Või kas ikka on, kui pidada rohelist maailmavaadet silmas, ja mitte just parteid?
Sõna mahe sai eesti keeles oma praeguse tähenduse aastast 1988. Mahetootmise ja mahetoidu kasutamise osas on praegu toetus ikka päris suur. Erinevaid rohelisi liikumisi ja suuri algatusi on järjest lisandunud, sealhulgas "Teeme ära" ning "Organic Estonia". Miks siis ikkagi...
Roheline arusaam põhineb ökosüsteemi tasakaalu mõistmisel ja kohalike koosluste hoiul. See nõuab õppimist. Mitte ainult ajakirjanikud ja erinevate elualade inimesed, vaid ka paljud teadlased pole läbi mõelnud, kuidas toimib ühiskond, majandus ja riik, milles tarbimine lõpetab kasvu ja jääbki ühele tasemele – sest vaid siis saab ökosüsteem olla tasakaalus. See ju tähendab, et majandus enam ei kasva. Et Eesti saab oma energiavajaduse – umbes 2 gigavatti võimsust – täielikult kohalikest taastuvatest allikatest (tuulest, Päikesest, heinast ja küttepuudest) katta, on paljudele energeetikutelegi selgeks saanud alles pärast aastakümnete pikkust põhjendamist. Et kui energia on odav, siis kütame oma kliima kindla peale veeuputuseks, varem või hiljem – kuivõrd on see arusaadav?
Praegust olukorda on iseloomustatud kui post-säästlikku (post-sustainable). See on, kui roheline säästlikkuse idee on jõudnud juba enamiku inimesteni, ent ökosüsteemi tasakaalulise toimimise tingimuste mõistmine mitte. Niisuguses olukorras on kasvu taotlev (ja seega mittesäästev) majandus täis ökoreklaami, ent pakutav on pigem rohepesu – pealiskaudne ja tegelikku ökoloogilist mõju mitteomav. Näiteks kuigi füüsik Peeter Saari on igapidi arvutuslikult põhjendanud, et "säästulambid" Eesti tingimustes ei säästa, pole lambifirmad sellest huvitatud. Kuigi Avalikult Rail Balticust on väga üksikasjalikult põhjendanud, et see suurehitus oma kavandatud kujul on Eesti ökosüsteemile hukatuslik, on hoopis pealiskaudsemate lausetega võimalik mittespetsialistidest valijaid süvenemast hoida. Kuigi fosforiidi kaevandamine Pandiveres ei ole ökoloogiliselt mõistlik, saab ratsa rikkaks saamise lootust levitades kergesti ümber veenda neid, kes aineringete reegleid eriti ei tunne.
Kokkuvõttes, roheliste seni madalal toetusel on mitu põhjust.
(1) Roheline maailmavaade on noor, ta mitmes osas alles kujuneb välja.
(2) Ta nõuab ökosüsteemi tasakaalutingimustest arusaamist, seega rohkem haritust kui enamik teisi parteidega esindatud maailmavaateid.
(3) Roheliste puhul on sisemine vastuolu radikaalse ja mõõduka tiiva vahel raskesti hallatav.
(4) Rohepesu levik diskrediteerib tugevasti rohelist vaadet, sest firmade poolt rohelisena pakutav ei oma tegelikku head mõju.
(5) Ühiskonnas, milles on soov kasvus kellelegi järele jõuda, on rohelisel vaatel vähem toetust kui seal, kus sellist alaväärsust ei tunta.
Eesti eripära mitmete Lääneriikidega võrreldes tuleneb arvatavasti suuresti just viimasest punktist. Kuigi meil on veel käsitsi tegemise ja kehalise töö oskust, mida süvakohanemise ajastu nõuab ja vajama saab, pole piisavalt eneseusku selle väärtusse. Ent siinne lühianalüüs vääriks juurde veel palju põhjalikumat Eesti rohelise arengu ülevaadet. Et paremini mõista.


Raudteel ja ratsa rikkaks
Ei saa salata, olen ise ka korduvalt öelnud, et fraas „olen rohelise maailmavaatega, aga toetan Rail Balticut praegu kavandataval kujul“ kõlab sisuldasa sama moodi nagu „ma pole küll rassist, aga neeger ikka päris inimene pole“. Ja see tähendab, et ökoloogilise mõistmise miinimumi ületanud erakondadest ükski valimiskünnist ei ületanud.
Kalevi Kulli viimase väitega meenuvad kõige küünilisemad populistlikud loosungid ratsa rikkaks saamisest ja Euroopale jõukuses järele jõudmisest (ja lausa etteotsa saamisest). Ja et need loosungid tõid kõige rohkem ka hääli. Üht vaadet esindab Sven Sesteri hiljutine sõnavõtt „Postimehes“ („Põlevkivist ja rohepöördest“ PM 27. IX 2019), mis teavitab ühemõtteliselt, et „kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata. Fookus tasub suunata sellele, kuidas võimalikult rikka riigina reaalselt rohepööre ellu viia“. Sealjuures toetub ta sellele, et „Rahvusvahelise Energiaagentuuri, aga ka Maailma Energeetikanõukogu hinnangul kasvab naftatoodete tarbimine veel paarkümmend aastat. Kasvu veavad peamiselt keemiatööstus ja maanteetransport arengumaades, aga ka lennundus ja laevandus“. Ja kõige krooniks katsub ta muljet jätta, et mõtleb kuidagi roheliselt. See on näide ilmselt kaunis laialt levinud mõttekäigust: kuna varsti tuleb ausaks hakata, siis oleks hea enne võimalikult palju kokku varastada.
Mis kliimapoliitikast siin rääkida, kui eelduseks on see, et naftatoodete tarbimine (ja sealhulgas lennunudus!) kasvab veel paarkümmend aastat! Saaks vist sõnastada veelgi läbipaistvamalt: kahandame süsihappegaasi emissioone süsihappegaasi emissioonide kasvades.
Eriti vastuoluline (õieti vigane) on siinjuures jutt Rail Balticust kui suurest kliimaprojektist. Keskkonnaministeeriumi enese kodulehelt võib lugeda, et „Energeetikasektor on suurim kasvuhoonegaaside allikas Eestis. 2017. aastal pärines 88,8 protsenti Eesti kasvuhoonegaaside heitkogusest energeetika-valdkonnast.“ ja „Transpordisektor moodustab 13,2 protsenti energeetikasektori heitkogusest ja 11,7 protsenti Eesti koguheitest.“1 Sellest väikesest osast moodustab kaubavedu põhja-lõuna suunal väikese osa ja Rail Baltic peaks siis sellest murdosa murdosast murdosa vähendama. Ja seegi pole kindel. Mis aga on kindel, on selle suur maksumus ja suur kahju looduslikele kooslustele.
Ometi on ka kõige ökokaugemates erakondade mõned vähemasti matemaatilis-majanduslikult täiesti valgustatud pead, näiteks Endel Oja EKREs tegi siin väga tunnustamisväärset selgitustööd (kuni enese väga kahetsusväärse diskrediteerimiseni siinsesse teemasse mittepuutuval asjaoluli) ja Priit Humal Isamaas. Ometi on nende mõjukus olnud väike, nagu ka Aleksei Turovskil SDE-s või Rea Rausil Keskerakonnas.

Eksponentfunktsioon ja lapsepõlvehariduse kiire aegumine
Statistika ja andmete hiilgava populariseerija Hans Roslingi väga lugemisväärse raamatu „Faktitäius“ (e.k. 2018ii) juures tasub tähele panna kahte asja. Esiteks seda – mis on ka raamatu keskne sõnum – kui pööraselt kiiresti vananevad tänapäeval need teadmised maailma rahvastikust, majandusest, elatustasemest, epidemioloogiast jms, mis oleme ise koolis õppinud. Teiseks seda, millise iseenesestmõistetavusega Rosling jätab muutujate hulgast välja keskkonnaolukorra, loeb selle taustakonstandiks. Viimane on iseloomulik just seetõttu, et see on Hans Roslingi (1948-2017) enda pimetähn, oma enda lootusetult vananenud koolieatarkuse usaldamine (selle kohta vaata detailsemalt SIIT ).
Heaks näiteks sobib tsiteerida Marek Tamme artiklit viimasest „Vikerkaares“ (nr 9, 2019. See on keskkonnateema erinumber ja tungivalt soovituslik lugemisvara):
„Kõige hämmastavam ja õõvastavam praeguses ökoloogilises kriisis on tõsiasi, et peamine hävitustöö elukeskkonna kallal on toimunud mõne viimase kümnendi jooksul ehk siis ajajärgul, mil kõigil, kes vähegi teada tahtsid, oli olemas vajalik informatsioon, et oma käitumist muuta. Keskkonnakriis ei ole sajanditepikkune pöördumatu protsess, vaid pigem ühe inimpõlvkonna saavutus. Enam kui pool fossiilsete kütuste põletamisest atmosfääri paisatud süsinikust on sinna jõudnud viimasel kümnendil. Teisiti öeldes, Balti ketist alates on inimesed hävitanud oma elukeskkonda rohkem kui kogu liigi senise eksitentsi jooksul.“
Marek Tammel on õigus (ta toetub siin David Wallace-Wellsi värskele raamatule „The Uninhabitable Earth: Life After Warming“ New York 2019).
See on üks põhjus, miks USA füüsikaprofessor Albert A. Bartlett nimetas inimeste võimetust mõista eksponentfunktsiooni kõige suuremaks ohuks globaalsete protsesside hindamisel.
Teen ühe näitearvutuse. Oletame, et see Rahvusvahelise Energiaagentuuri prognoos, millele viitab ka Sven Sester, on korrektne. Oletame, et kasv on sama, mis möödunud kolmkümmend aastat. Võtame Marek Tamme näite ja ekstrapoleerime seda. Kui topeldumine toimub kolmekümne aastaga, siis on aastane kasvuprotsent üldsegi mitte jahmatamapanev, vaid näeb isegi tagasihoidlik, et mitte öelda konservatiivne välja: ln2/30= 0,0233, teisisõnu ca 2,3% aastas. 2,3% tundub ju väga väike. Aga kui mingi asi kasvab 2,3% aastas, siis on see 30 aasta pärast kaks korda suurem. Võib-olla ei tundu isegi see väga kohutav (no kellele ei meeldiks kaks korda suurem majandus!). See, mis siin varju jääb, on aga tõsiasi, et topeldumisaja jooksul ületab kasvava asja maht kogu eelneva mahu kokku. See eksponentfunktsiooni integraali omadus panigi Marek Tamme hämmelduma. Matemaatiline järeldus oleks siis eelnevale järgmine: kui fossiilkütuste tarbimine kasvaks veel kolmkümmend aastat 2,3% aastas, siis lisataks aastatel 2020-2050 õhku rohkem süsihappegaasi kui kogu senise inimeksistentsi jooksul kokku on lisatud. Ja olukord on juba praegu väga-väga halb, nii halb, et seda on võimatu topeldada. Kui inimliigi mõju on praeguseks kasvanud sellise määrani, et maismaaselgroogste biomassist moodustavad farmiloomad koos inimesega ca 96%, siis seda tendentsi ei anna enam topeldada. Oleme juba päris seina ääres. Täiemahuline kaos jõuaks palju varem kätte, kui see uduhämune aasta 2050. 30 aastat sellist kasvu on muidugi võimatu, aga häda on selles, et ülaltoodud artikkel toetub tõsimeeli sellisele eeldusele. Ja siin on oluline teha märkus, et Sven Sester sai siin näiteks täiesti juhuslikult, ta esindab maailmapilti ja mõtteviisi, mis pole kahjuks üldse originaalne, vaid paraku üsna levinud.
Kui eksponentfunktsiooni ja naturaallogaritmi käsitlemiseks läheb vaja vilumust gümnaasiumiprogrammi tasemel, siis Rail Balticu kui kliimapäästuprojekti haletsusväärsuse eksplitseerimisest piisab põhikoolimatemaatikastki. Selleks, et näidata, kui tühise osa Eesti süsihappegaasi emissioonist moodustab põhja-lõunasuunaline kaubavedu, mille osaline raudteele kolimine seda väidetavasti pisut vähendab, tuleb osakaalud kokku korrutada ja siis mitte eksida komajärgsete nullide loendamisel.

Pildiotsingu exponential growth environment tulemus

Roheline kooslus on liigirikas
Füüsikute ja lüürikute vastuseis roheliste eneste sees on kujund, mis viitab end praktikas korduvalt tõestanud hüpoteesile, et rohelised pole väga ühtne kamp.Vastupidiselt süüdistusele ökofašismis on ökoloogilise kompetentsi miinimumi ületanud jõudude poliitilise edutuse põhjuseks liiga vähene fašistlikkus s.t. pluralism ja killustatus konkurentsivõimetuseni Tõsi on see, et mingi taseme rohelisuseni võib jõuda kaunis erinevaid teid pidi. Materialistlikumat maailmavaadet konkretiseerides – pean konkretiseerimise all silmas, et tullakse reaalsete Maa andmete juurde, mitte ei püsita platonlike formulatsioonide tasandil – võib jõuda tehnoloogiliselt optimistliku rohelisuseni (panen siia ebamäärase viitena Marek Strandbergi), termodünaamika tõlgendamise kaudu võib jõuda tehnoloogiliselt pessimistliku rohelisuseni (siia paneks näiteks Kaupo Vipi ja Karl Rebaseiii), nii-öelda lüürilis muusikalismad rohelised oleks näiteks erisugused valgustatud uuspaganad ja uusanimistid, olgu Ahto Kaasik või Valdur Mikita. Kuna nad näevad olukorra tõsidust, siis liigsest optimismist nad ei pakata, nemad üritavad hävingut maksimaalselt edasi lükata. Nende pilk on süvalokaalne, kohalikkust ja kodupaika kaitsev. Siis on veel spirituaalsem, end maailmas kodusena tundev või vähemasti kaotatud kodusust taastada püüdev liin (paneks siia kuhugi Toomas Trapido).
Kristlikku vastutustunnet planeedi ees jutlustab esimene ökopaavst, paavst Franciscus. Märkimisväärne punaroheline liikumine – mis näiteks põhjanaabril on täiesti esinduslik – näib Eestis pea täiesti puuduvat. Siis on veel noorema ja linlikuma kontingendi seas üha populaarsem humanismi edasiarendus, humanistlike printsiipide laiendamine teistele liikidele, veeganlus ja vastuseis spetsiesismile ehk liigirassismile. Jne. Pilt on tõesti kirju ja juured väga harali.
Oma vaimusilmas unistan ehk sellisest poliitdebatist, kus omavahelist kooselu otsivad ökoglobalistid ja ökolokalistid, need, kes on seisukohal, et inimesed tuleks maksimaalselt linnadesse pakkida, ja need, kes leiavad, et linnad on üldse saatanast, need, kes leiavad, et õigus on Pentti Linkolal, ja need, kes leiavad, et õigus on Marek Strandbergil, need, kes unistavad AI-st, ja need, kes leiavad, et pääsetee on spiritualismis. Igatahes sellised, kellel ökoloogiamõistmise miinimum on täidetud. Mitmekesisus muidugi jääb, rahuelu elurikkuses on ju rohelise vaate mõte.
Pildiotsingu eesti rohelised konnad tulemus

P.S. „Mitte miski bioloogias ei oma mõtet ilma evolutsioonita,“ on tuntud evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhansky paljutsiteeritud lause. Tahaks seda parafraseerida: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Näiteks eriti pensioni.



iMikk Salu „EKRE mõjukas liige korruptsiooniafääris: Endel Oja küsis lobitöö eest pistist“ Eesti Ekspress 1.X 2019
iiiKaupo Vipp on tuntum ja tema „Globaalpohmelus“ suurepärane kokkuvõte, aga ühe artiklimahus populaarteadusliku tekstina võib ehk lugeda ka ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnet „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonnakaitse ka objektiivselt raske“. Akadeemia 1990, nr 3

26. oktoober 2019

Pensionisambast


Nädalakommentaar teemal „pensionisammas“, Vikerraadios 25.10.2019

Pildiotsingu simeon column tulemus


Paljud majandusteooriad modelleerivad inimest kui Homo economicus't. Homo economicus on omaenda majanduslikku võimekust maksimeeriv ja ratsionaalseid otsuseid tegev enesekeskne inimene. Tegu on kahtlemata väga robustse lihtsustusega, mida on õigustatult pilganud ka paljud majandusteoreetikud ise, saati siis psühho- ja antropoloogid.
See, et inimesed pole keskkeltläbi ülearu intelligentsed ning liitintresside ja muu säärase arvutamine on enamikule hoomamatu akrakadabra ei puutu liiga palju asjasse. Mida IQ testid mõõdavad, pole liiga selge, aga midagi nad mõõdavad ja korrelatsioon elulise edukusega sel on. Olgu. Kõnekam on ehk nii-nimetatud vahukommitest. 1972. aastal pani Stanfordi ülikooli psühholoogiaprofessor Walter Mischel katsealused lapsed järgmise valiku ette: kas üks vahukomm kohe või kaks vahukommi veerand tunni pärast. Ilmnes, et võime lükata mingi iha rahuldamine tulevikku, on üks olulisemaid karakteristikuid, mis iseloomustab inimese üldist edukust elu, puudutagu see siis majanduslikku heaolu või kehakaalu.

Aga oluline on siiski mitte unustada, et täiesti vale
Homo economicuse mudel pole, selles iva siiski on. Nagu annab mõista käitumisökonoomika professor Dan Ariely: meil kõigil võib ette tulla olukordi, kus erinevate tingimuste kokkulangemisel juhtub, et käitume ratsionaalselt. Samuti saab luua ühiskondliku fooni, mis soodustab käitumist Homo economicusena. Näiteks, millises olukorras ja olekus teeme otsuse. kas liituda kolmanda pensionisambaga või hoida raha teises sambas edasi. Kas kahe klikiga tehtava otsuse saab teha ka reede õhtul või ainult tööpäeva hommikupoolel pikalt ankeete täites. Ja kas otsus on lihtsalt tühistatav või ümberpööratav. Sümpaatne on näiteks see, et abiellumiseks peab perekonnaseisuametis nii pikalt plaanist ette teatama ja sellele kindlaks jääma, et selle aja jooksul jõuavad kaineneda ka tsüklialkohoolikutest romantikud.
Romantika lainel jätkates võib ühe ühiskondliku koondkitsaskoha sõnastada aforistliku lühidusega:
Homo oeconomicus on viljatu, lapsi ta ei saa. Laste saamine on küll viimane asi, mida võiks teha meie praeguses ühiskonnas isiklikku majanduslikku võimekust maksimeeriv ratsionaalne olend. Ka kurikuulus ja paljukirutud palgalõhe ei jookse sugude vahelt, vaid vanemate – eriti üksikvanemate – ja kõigi muu vahelt. Sotsiaalministeeriumi praegu kehtivast arengukavast võib lugeda mustvalgel: “just laste olemasolu suurendab leibkonna vaesusriski”. Jah. Nii on.

Lapsi muidugi saadakse, saadakse majandusliku kahjumlikkuse kiuste, sest inimene kohe tõesti ei ole kuigi hästi modelleeritav
Homo economicusena. Kusjuures loodus on disaininud lausa vastava ratsionaalsuse vähendamise automaatika paljunemiskäitumise juurde. Kireuima pöördumatud bioloogilised otsused on tänapäeval küll tehnoloogiliselt välditavad ja mõnda aega tagantjäreke tühistatavadki, aga igatsus elumõtte või vähemast elu õite järele ulatub sest kaugemale. Instinkt trumpab mõistuse üle, võiks sõnasatada mõni bioloogialembesem reduktsionist. Isegi sedavõrd, et sellele on võinud kuni päris viimase ajani ka lokaalselt toetuda ja globaalselt kuni tänini. Inimene on globaalsel skaalal sedavõrd vähe Homo economicus, et hoopis ülemäärane paljunemine ähvardab pikas perspektiivis saatuslikuks saada. Vargamäe Andresel oli laste saamine ka majanduslikult mõttekas.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli «Ühispõllu tragöödia». Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.
Oma arutluskäigu toetuseks tõi Hardin näite keskaegsest Euroopast, kus külakogukonnale kuulunud maa liigse karjatamise tagajärjel sageli viljatuks muutus. Asi oli selles, et igal üksikul taluperel oli selge huvi oma lehm ühispõllule saata, sest sellest saadav tulu kuulus otse talle, samal ajal kui ülekarjatamisest tingitud kulu langes kogu külale. Sealt alates tähistabki termin “ühispõllu tragöödia” majanduskirjanduses sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.
Globaalses plaanis kehtib see tänini. Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib.
Vananeval õhtumaal on lisaks veel üks ühispõld, seda demograafilise kestlikkuse näol. Ühiskondlik Kestlikkus on samuti ühisvara. Edukamad on need, kes sellesse ise minimaalselt panustades oma heaolu maksimeerivad. Majanduslikult edukamad on need indiviidid, kes demograafilisse kestlikkusesse isiklikult ei panusta ja lasevad selle ära teha teistel, ülejäänud ühiskonnal. Kusjuures riik premeerib neid selle eest. Kes on laste saamisele eelistanud enese suuremat majanduslikku võimekust, see on maksnud rohkem makse ja väärib ka suuremat pensioni. Laste mittesaamine on majanduslikult lausa topeltpremeeritud. Kusjuures laste saamine ei ohusta ainult kompetentsilangusega, vaid lõhub rängalt üha olulisemat tänapäeva töölisvoorust – igasugust paindlikkust.

Siin aga võiks korraks tulla tagasi Mischeli ja vahukommide juurde. Tuletan meelde, et katses pakutud valik oli järgmine: kas üks komm praegu või kaks kommi veerand tunni pärast. Paljud valisid ühe kommi ja kohe. Praegustel, vähemalt natukegi valgustatud riigilastel on aga järgmine valikuvõimalus: a) üks komm praegu, või b) võib-olla 1,1 kommi ebamäärases tulevikus kui kõik kujutletamatult hästi läheb. Aga tõenäoliselt pool kommi või vähem.


Pluss veel see, et mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Ja pensionireform kohe kindlasti.


18. oktoober 2019

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast


Ilmus ERRis 08.10.2019

Hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast

Mihkel Kunnus

Erinevatel teadlastel on inimestele väga palju väga halbu uudiseid. Kohe väga halbu. Majandusteadlased – nimetagem neidki siin lahkelt teadlasteks – kraaksuvad suurt majanduskriisi, Peeter Koppel on muigamisi loonud ennustatavale tähise Suur Pahandus. Termodünaamika alusprintsiipe mõistvad inimesed ütlevad, et odavate energiaallikatega kütame oma planeedi niikuinii kuumaks ja et ainus leevendus on kõvast koomale tõmbamine, ökoloogid raporteerivad pidevalt järjekordsete liikide väljasuremisest ja elurikkuse kiirest kadumisest, meie metsasid raiutakse laastavas ja röövellikus mahus. Takkaotsa kliimaprobleemid. Häda on selles, et neil on kõigil õigus, kuigi mõned rängad probleemid on ebamäärasemas tulevikus (näiteks termodünaamilised piirid on pigem üsna kaugel, kliimaprobleemid on Eestist vaadatuna ka pigem kaugel, majanduskriisi võib kujutleda juba kuklasse hingamas ja see kujutlus on mõneti isetäituva ennustuse omadustega, samas metsade röövraie ning elupaikade kadumine toimub juba praegu reaalajas ning Rail Balticu nimelist kuritööd Eesti looduse ja rahva vastu aetakse ka tuima nürimeelsusega ikka edasi hoolimata väga paljude haritlaste korduvatest märgukirjadest).
Mihaly Csikszentmihalyi
Siin tuleb asja vaadata ka psühholoogiliselt, mitte pelgalt intellektuaalselt, valgustuslike ideaalide vaimus, mis näeb peamiste takistustena õigete valikute teel harimatust ja intellektuaalset küündimatust. Intellektuaalses mõttes ei ole kuigi raske mõista, et taastumatutele ressurssidele ei saa põhimõtteliseltki kestlikku elukorraldust luua, pole raske ka mõista, et reostus, keskkonnamürgid, põllumaa väljakurnamine ja muu säärane võib olla lausa hukutav. Kas arusaam kasvuhoonegaaside mõjust pole kuigi keeruline. Ainuüksi see metafoor ise on nii täpne – ega me ju aiamaal kasvuhoonet ka otseselt küta, aga paari lihtsa võttega püüame rohkem päikesevalgust kinni ja igasuguse küttekehata klaashoone läheb kui võluväel lausa troopilisuseni lämbeks.
Inimene lihtsalt ei suuda väga halbu uudiseid – eriti sellises koguses – kohe ja adekvaatselt vastu võtta. Ja üldse – mis oleks adekvaatne reaktsioon näiteks järjekordse liigi väljasuremisest kuulmise korral? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui sulle selgitatakse, et suur krahh on vältimatu ja me peame praegu tegema väga suuri pingutusi ja väga suuri ohverdusi, et jõuda pelgalt väga halbadesse ja kitsastesse oludesse, mitte aga täiemõõdulisse katastroofi? Mis oleks adekvaatne reaktsioon, kui antakse valida väga halbade ja väga-väga halbade valikute vahel?

Mõned traagilised aspektid on inimolemusse paratamatult sisse kirjutatud ning nendega on inimene läbi aegade pidanud toime tulema ning kultuur on loonud vastavad leevenduspraktikad. Isegi kui su elu on parim võimalik, tähendab, elad rahuajal suhteliselt jõukas ühiskonnas ja oled hea tervisega ja sind ei taba mingid erakorralised õnnetused, siis isegi sellel juhul pead matma oma vanemad ja keskmiselt pooled oma sõpradest, eks. Teisisõnu tragöödia ja lein on inimese pärisosa. Ja lein selle sõna kõige laiemas mõttes peab tabama ka igaühte, kes selge pilguga praegu keskkonnale vaatab.

Siin saab nüüd minna täpsemaks ja leida leinaprotsessi analüüsist päris kõnekaid analoogiaid.
Üks tuntumaid leinaprotsessi analüüse on n.n. Kübler-Rossi mudel, mis jaotab leina viieks faasiks, mis on tuntud akronüümina DABDA (Denial, Anger, Bargaing, Depression and Acceptance). Maakeeli siis eitamine, viha, tingimine, masendus ja leppimine. See pakub teatavaid analüütilisi analoogiaid küll. Laiendan nüüd selle leinapsühholoogia mudeli eestikeelse vikipeedia selgitusi praeguse olukorra näitlikustamiseks.
Kuidas reageeritakse kliimaküsimusele, keskkonnaprobleemidele laiemalt või minu pärast kasvõi IPCC viimasele raportile?

1.“Eitamine – tavaliselt esmane reaktsioon, mil kannataja kujutleb tegelikku olukorda ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.“
Selle faasi psühholoogiline analoogia iseloomustab poliitilisel maastikul kõige paremini EKREt ja selle sugulaskonda. Olukorda eitatakse, tegelikku olukorda kujutatakse ekslikult ja endale meelepärases reaalsuses.
Eitus leiab väga mitmesuguseid abivahendeid alates sõnumitooja materdamisest ja teadlaste korruptsioonis süüdistamisest kuni erinevate vandenõuteooriateni välja (religioonipsühholoogiliselt on kõnekas, millist oragisatoorset võimekust ja mõjuvõimu omistatakse näiteks filantroop George Sorosele)
Siin tuleb veel juurde grupipsühholoogiline aspekt. Kui mingi väide saab grupi-identiteedi tunnuseks, siis selle tõeväärtus on teisejärguline. Kui inimese identiteedi osa on „Meie oleme need, kes kliimasoojenemist ei usu“, siis kliimasoojenemise faktiline reaalsus on täiesti teisejärguline. Kliimasoojenemise eitamisega kinnitatakse oma grupikuuluvust ning signaliseeritakse oma lojaalsust sellele grupile. Klimaatiline reaalsus ei puutu üldse asjasse. „Meie ei usu kliimasoojenemist“ on siin samas funktsioonis nagu „Meie lipp on selliste ja selliste värvidega“.
Lisaks töötab siin teine psühholoogiline mehhanism, mida psühholoogiaklassik Robert B. Cialdini nimetab kohustumiseks ja järjekindluseks. See on inimese seesmine sund jääda kindlaks oma avalikult välja öeldud seisukohale. Inimsesel on seesmine sund olla identiteedisignaliseerimisel järjekindel. Sotsiaalmeedia võimendab seda efekti tohutult, kuna väljaütlemised salvestuvad ja muutuvad tagantjärele viidatavaks. Järjepidevus on kahtlemata oluline voorus ja sotsiaalse usalduse säilitamiseks üks keskseid – ei saa ju usaldada tegelast, kes oma seisukohti alatasa muudab! Aga siin tuleb näha ka seda, et see voorus peidab endas arenemisvõimetust, võimetust tunnistada oma kunagiste seiskohtade ekslikkust. Ja mida rohkem ja kauem on inimene mingit seisukohta avalikult kaitsnud, seda raskem on tal tunnistada selle ekslikust.

2. „Viha – isik tajub, et eitamine ei saa enam jätkuda ja tekib frustratsioon, mida väljendatakse oma lähedaste suhtes. Levinud mõtted selles etapis on: "Miks mina? See ei ole õiglane! "; " Kuidas see minuga juhtus? "; "Kes on süüdi? ";" Miks Jumal laseb sellel juhtuda?"“
Küllap selle faasi psühholoogilises analoogias on paljud noored, eriti need, kes on Greta Thunbergi ümber koondunud. See on viha. Viha selle vastu, et leiavad end kirstu sünnitatuna. Ja see viha on igati mõistetav, aga samuti pole seal midagi konstruktiivset peale tahte mobiliseerimise ja otsustajate utsitamise. Ometi on see miski, mille olulisust ei saa kuidagi alahinnata. Eriti siis, kui otsustajad ise tammuvad veel esimeses faasis. Need noored on mulle sümpaatsed, sest see on kõige arukam ja isegi täiskasvanulikum protestivorm, kuhu oma eakohane mässumeelsus suunata.

3.“Tingimine – haigel on lootus, et leina põhjust on võimalik vältida või vähendada ja eluiga mingil viisil pikendada. Väiksema trauma korral püütakse välja kaubelda kompromissi.“
Selle faasi psühholoogilises analoogias tammub enamus tegevpoliitikuid ja n.n. tervemõistuslasi (mainin igaks juhuks, et sõna „tervemõistuslane“ kasutas Uku Masing sõimusõnana nende kirjeldamiseks, kes peavad oma laiskuse, harjumuste ja olemismugavuste häirimatuse eest seismist terve mõistuse väljenduseks). Nad nõustuvad, et põlevkivipõelatmine on halb ja perspektiivitu, aga tingivad. Olgu, ahju enam ei aja, aga õli võiks veel pparkümmend aastat toota! Kummi võiks ikka maksimaalselt venitada. Metsa ei saa täielikult maha võtta küll, aga raiemahte võiks veel veidi suurendada küll ja tööstust natuke suuremaks paisutada. Nad saavad aru, et keskkonda ei saa lõputult kahjustada, aga natuke rohkem veel siiski võib. Ökosüsteemide kahjustamine on tõsti väga halb ja tuleks lõpetada, aga Rail Balticu nimel võiks veel rea elujõulisi kooslusi ohverdada küll. Taastumatutele loodusvaradele ei saa kestlikkus süsteemi rajada, aga fosforiidi võiks veel enne välja urgitseda. Majandus ei saa vist tõesti lõputult kasvada, aga meie eluajal ikka võiks. Või no vähemalt meile antud nelja valitsusaasta jooksul, et meid tagasi valitaks. Üldjoontes nad leiavad, et kui kuristikku hiilida, siis alla ei kuku.

4. „Masendus – "Olen väga kurb, milleks vaevuda üldse midagi tegema?"; "Ma suren peagi, mis tähtsust on kõigel?"; "Igatsen oma armsate järele, milleks jätkata?" Neljandas staadiumis muutub isik kurvameelseks, sest tajub suremise paratamatust. Ta tõmbub endasse, on vaikne, keeldub külastajatest ja veedab palju aega mornina ning leinameeleolus.“
Selles faasi psühholoogilises analoogias on küllap need, kes on liiga lähedalt näinud poliitilisi katseid midagi ette võtta. Need, kes on tutvunud poliitiliste katsetega keskkonnaprobleeme lahendada, need, kes näevad, et suurete keskkonnaalaste kokkulepete ajalugu on ühtlasi suur luhtumiste ajalugu. Need, kes näevad, kuidas katsed midagi ette võtta on ikka ja jälle jooksnud vastu seina ja seda ikka esimeses faasis tammuvate inimeste vastuseisu ja suurtöösturite ja rahabosside aktiivse lobitöö ja vastutegevuse tõttu. Selles faasis võib näha elukogenud ökolooge, klimatolooge, keskkonnafüüsikud ja igasugu muid teadlasi, kes on juba aastate eest hääle kähedaks karjunud, aga näinud, et tulemust sel pole ja fakte eiratakse tuima järjekindlusega.

5. „Leppimine– "See on OK"; "Ma ei suuda võidelda ja võin pigem end ette valmistada." Viimases etapis võtavad inimesed surma ja paratamatuse omaks. Sellele etapile on iseloomulik rahulik retrospektiivne enesevaatlus ja emotsionaalne stabiilsus.“
Siin on need, kes on säilitanud või taastanud oma realismiga piiratud optimismi, need, kes ei anna alla süngete prognooside kiuste, siin on need, kes räägivad kukkumise pehmendamisest. Seltskond on siin kirju ja meeleoludki erinevad. On süngemaid ja on (tehno)optimistlikumaid, on neid, kes panustavad tehnoloogia veelgi suuremale arendamisele ja neid, kes leiavad, et tuleks minna looduslähedasemaks tagasi. Ideed ja ettepanekud, mida siin välja käiakse, võivad erineda radikaalselt. On neid, kes usuvad radikaalsesse trasformatsiooni, ja on neid, kes tsiteerivad stoilisel pilgul Lutherit - „Isegi kui tean, et homme on maailmalõpp, istutan täna õunapuu“. Siin on Kaupo Vipp oma „Lokaalravitsusega“ ja siin on Marek Strandbergi ja Katrin Idla reipad visioonid. Mulle meeldivad nad mõlemad. Üldse, mulle meeldivad kõik, kes siin on. Ja mida varem kogu avalikkus ja otsustajaskond sellesse faasi jõuab, seda parem, sest siin käib debatt, mis on konstruktiivne. Stsenaariumid, mis siin välja käiakse, võivad suuna valikult erineda lausa diametraalselt. On täiesti mõistatav arutluskäik, mis ütleb, et inimesed tuleks pakkida kokku linnadesse, kus nad tegeleksid üksteisele teenste pakkumisega ning loodus oleks jäetud maksimaalselt omapäi, toit kasvatataks mitmekorruselistes robotite hooldatavates kasvuhoonetes jne. Aga täiesti mõistetav on ka arutluskäik, mis näeb ette ökoloogilises tasakaalus elavate väikekogukondade hajaasustuse jne. Siin faasis on konstruktiivne ökoglobalism (ja õigusega, sest atmosfäär on globaalne sõna otseses mõttes) ja konstruktiivne ökolokalims (ja õigusega, sest kõik kooslused on sõna otseses mõttes lokaalsed, paiksed).

Parafraseerides suurt evolutsioonibioloogi Theodosius Dobzhanskyt: mitte miski ühiskondlikes reformides ei oma enam mõtet ilma ökoloogilise perspektiivita. Eriti pensionireform.


11. oktoober 2019

Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu


Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ X. 2019


Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu



Mihkel Kunnus

1.
Ärge unustage, et organismid on algoritmid,“ rõhutab üks kaasaja populaarsemaid autoreid Yuval Noah Harari oma rahvusvahelistes bestsellerites. Harari on hariduselt ajaloolane ja oma väite kinnitamiseks viitab ta teadusele. Sellise viitamise kallal võiks kiuslikult närida, aga ülearu originaalne see suhtumine tõesti ei ole. Loodusteadused on konsensuslikult – ja õigustatult! – kõige paremate teadmiste allikaks (iseasi on see, kui suur on see valdkond, milles sellise garantiiga teadmised võimalikud). Loodusteadused kitsamas tähenduses modelleerivad maailma matemaatiliselt ja sellise modelleerimise pretsedenditu edukus paneb ühelt poolt ka humanitaarsemaid distsipliine seda matkima ja samas toidab hästi uskumust, et maailm on ülesehituselt olemuslikult matemaatiline. Seda suhtumist põlistab veel ka asjaolu, et tõenäoliselt on oma valdkonnas edukamad ja seetõttu ka autoriteetsemad just need teadlased, kes tõesti usuvad, et matemaatika on midagi enamat kui lihtsalt üks puhtinimlik asi, see on enamat kui üks hästi üheselt mõistetav kommunikatiivne süsteem, et tegeledes matemaatikaga ja maailma matemaatiliselt modelleerides kombatakse kõiksuse struktuuri ennast.
Koordinaateljestiku looja, Prantsuse filosoofi ja matemaatiku René Descartes'i roll on sellise maailmapildi kujunemisel olnud nii suur, et teda on nimatatud lausa uusaja filosoofia isaks. Nagu ikka, maksab ajalooline täpsus ja mõtteloo kujunemise keerukus siin lõivu teatavale tseremoniaalsusele ja pidulikkusele, aga sümboliks sobib ta tõesti suurepäraselt.

Sel aastal möödub 400 aastat Decartes'i legendaarsest unenäost (ööl vastu 11. oktoobrit 1619), mil 23 aastasele noorukile ilmus unes kujutlus universumist kui hiiglaslikust mehhanismist, matemaatilisest kellavärgist. See teadvushämaruse personaalfilm suunas ta elukäigu rajale, mille järgi me teda tänapäeval mäletame. Toona kõiges peituv animistlik komponent – hing – pagendati siis maailmast. Elavat hinge pole mehhaanises kellas, pole ka mujal. Kõik loomadki on mehhaanilised nagu kellad, aga keerukamad.
Tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett kirjutab sellele alla ning kinnitab oma suuremahulises monograafias „Darwini ohtlik idee“: „Elu Maal on arenenud miljardite aastate jooksul üheainsas hargnevas puus – Elupuus – toimunud erinevate algoritmiliste protsesside tulemusena.[...] Selles seisnebki Darwini ohtlik idee: algoritmi tasand on just see tasand, mis seletab kõige paremini ära antiloobi kiiruse, kotka tiiva või orhidee kuju, liigirikkuse ja kõik need imepärased nähtused.“i

Descartes uuris ka „orgaanilise kelli“ tõelise teadlaseinnukusega, täiesti vabana igasugusest antropomorfistlikest kujutelmadest, et loom on ka nagu inimene, nagu mina. „Kui te lõikate maha elava koera südame kitseneva otsa ning panete oma sõrme ühte õõnsusesse, siis tunnete selgelt, et süda surub iga kokkutõmbe ajal sõrmele ning lõdvenemise ajal surve lakkab“ii. Ei ole vist vaja meelde tuletada, et koeri lõikus ta elusast peast ja narkoosi asemel kasutas ta vana head kinnisidumist.
Elavalt lahti lõigatava koera meeleheitlikke agooniakarjeid pidas ta samaväärseks kriginaga, mida tekitab kell, kui hammasrataste vahele satub liiv.



2.
Miks ma räägin sellest selles ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“? Sest loodusfilmidele – ja loomakäsitlustele laiemalt – heidetakse sageli ette antropomorfismi. Heidetakse ette, et loomi kujutletakse liialt inimlikena, et loomadele omistatakse inimlikke tundeid ja motivatsioone. See on sageli tõesti nii. Aga alustasin Descartes'i räigustega, et juhtida tähelepanu vatandsuundumusele, sellele, et see pole mitte vähem ekslik ja ohtlik, vaid pigem rohkemgi.
Descartes ehmatab meid sellaga, et ta läks antropomorfismi eitamisega kaugemale kui oleme harjunud, Descartes oli seal rangem ja järjepidevam kui tavaks. Kuulu järgi oli tema laborisse tööle saamise üheks nõudeks suutlikkus lüüa oma koera jalaga. See test pidi näitama, et inimene on piisavalt vaba sentimentaalsest antropomorfismist. Võib öelda, et keegi ei läinud ühe spetsiifilise intellektuaalse askeesiga nn antropomorfismi metoodilise eitamisega nii kaugele kui Descartes.
Hollandi etoloog, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal on selle hoiaku tähiseks loonud termini antropoeitus [anthropodenial] ning ta kutsub koos Ameerika bioloogi Gordon Burghartiga üles kriitilisele antropomorfismile. (vt SIIA!)
Antropoeitus „tähendab a priori inimlaadsete joonte eitamist meie juures. Antropomorfism ja antropoeitus on vastupidises [st pöördvõrdelises – M.K.] seoses: mida lähem on meile teine liik, seda enam on selle liigi mõistmisel abiks antropomorfism ja seda ohtlikum antropoeitus. Teisalt, mida kaugem on mingi liik meile on, seda suurem on risk, et antropomorfism võib põhjustada küsitavaid sarnasusi, mis tekivad peaaegu omatahtsi. Kui ütleme, et sipelgatel on „kuningannad“, „sõdurid“ ja „orjad“, siis on see pelgalt antropomorfistlik lühinägelikkus. Me ei tohiks anda sellele suuremat tähtsust kui juhtudel, mil anname orkaanile mõne isiku nime, või kirume arvutit, justkui sel oleks vaba tahe.“iii
On vale arvata, et imetaja ei tunne psüühilisi piinu, kui ta näiteks vastsündinust lahutatakse. Muide, ravimitööstus teab seda hästi, mistõttu saab psühhofarmakone edukalt teiste liikide peal tesitida. Kassile saab tekitada kassiahastust sõna otseses mõttes.
Ent on samuti on vale arvata, et karusloomad vaimustavad noorte inimeste kombel emantsipatsioonist ja vabadusaatest. Farmiloomad tunnevad tõelisi psühholoogilisi piinu, aga mitte näiteks alandust ja ebaõiglust, mis on pigem ülikollektiivse inimese küllaltki spetsiifilised kannatused. Samas mõnes puhtinimlikuks peetud tundes võib mõni teine liik inimest ületadagi. Näiteks nobelistist etoloog Konrad Lorenz on öelnud, et kõige truum loom on koer (mitte igast tõust koer, aga mõnest küll), tähendab, koera kiindumussuhe peremehesse võib olla kõige raskekujulisem ja parandamatum truudus üldse. Ses mõttes ei ole siin psühholoogilised antropomorfistlikud analoogiad üldse alusetud. Tuntuim näide on ehk üks Jaapani koer, akita tõugu Hachiko, kes pärast peremehe surma teda üheksa aastat raudteejaamas truult ootas (sellest on vändatud ka film – Hachi: A Dog's Tale (UK 2009) – aga kuna ei ole seda näinud, siis ei saa kommenteerida).

3.
Aeg-ajalt on kasulik filosoofilised targutused kõrvale jätta ning vaadata asja läbi pragmatistliku pilgu, tähendab, vaadelda oma käitumist ja praktikaid, mitte mõtteid, arusaamu ja seisukohti. Vaadata mitte seda, mida me arvame end uskuvat, vaid seda, milliseid uskumusi me välja elame, käitume ja praktiseerime. Eriti oluline on see loomade puhul, sest erinevalt inimesest ei leia nemad inimlikest jutustustest õigustust ega lohutust.
Milan Kundera on sellest oma tuntuimas raamatus kirjutanud nii hästi, et see väärib pikemat tsiteerimist:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.
Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.[...]
Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.
See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“iv

Jah, pragmatistlikult vaadatuna on pilt selge: maailm on andnud õiguse Descartes'ile. Mitte et Descartes'il oli õigus, vaid me käitume nagu Descartes'il oleks olnud õigus.

4.
Ilmekaks näiteks sellest, kui sügavale on imbunud kartesiaanlik maailmapilt õhtumaisesse mõtteruumi, on üks lõik loomaõigusluse kaasaegsese klassikasse kuuluvast teosest, Austraalia filosoofi Peter Singeri raamatust „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975). Nimelt peab ta vajalikult pikalt ja argumenteeritult tõestada, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu (sic!)v. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes elusorganismi ainult algoritmilise masinana modelleerida saabki, aga enese, tähendab inimese poolde pöördudes hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Teadvus kui filosoofiline/teaduslik suurprobleem (või ka hirm, et arvutid hakkavad mõtlema) saab ilmneda ainult sellele, kes algselt materialislik-reduktsionistlike metoodiliste lähte-eeldustega kõik kogemusliku ja seesmusliku maailmast välja roogib ja siis omaenese teadvuse ees ehmunult seisma jääb, sest selle olemasolu eitamine ja arhailise maailmapildi jäänukiks lugemine on liiga palju ka kõige paadunumale materialistlile. See on lävepakk, mille otsa iga järjekindel neokreatsionist peab koperdama. Neokreatsionism on Frans de Waali loodud mõiste ja see "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"vi.
Kujundlikumalt väljendudes on tegu siis epistemoloogilise ranguse buldoosriga, mis lükkab kogu teadvuslikkuse inimesse kuhja ja nimetab selle siis suureks probleemiks – et tohoh, kust see siis järsku siia ilmus?! Ilmus tasapisi, aastamiljarditega vaikselt üha keerukamaks evolutsioneerudes nagu kogu elugi.

5.
Peter Singer lähtub utilitarismist – loomade puhul on see triviaalne, inimeste puhul lihtsalt vale. Inimeste suhe kannatusega on nii kompleksne ja vastuoluline, et võib aforismitseda, et inimesele pole suuremat psüühilist kannatust kui võimetus leida oma elu tähenduslikustamiseks väärilisi kannatusi. Kui aga jääda rangelt ratsionalistlikuks ning liita „eukleidilise mõtlemisega“ utilitarstlik kannatuste minimeerimise printsiip fenomenoloogilise tõsiasjaga, et elu on kannatusrikas (et mitte öelda budistlikku ühemõttelisusega, et elu on kannatus), siis saab lihtsa deduktsiooni teel päris õõvastava imperatiivi: eetika kõrgeim siht on elu(suse) vähendamine. Näiteks suur mõistuslane Bertrand Russell olla oma nooruspäevil murdnud humanistliku kaastunde sirgjoonelisel mõjul pead, kuidas võimalikult tõhusalt võimalikult palju inimesi tappa, sest need kannatavad elusolemise käes nii kohutavalt. Kui see veel spetsiesismi-kontseptsiooniga üle käia, siis saab antropotseeni saatev liikide kuues suur väljasuremislaine rasvase plussmärgi – enne isekat enese liigi eutaneerimist hoolitseb Homo sapiens ka vähemsuutlike kaaskannatajate eest!

6.
Loodusfilmidest rääkides peaks kindlasti mainima ka representatiivsuseprobleemi. Klassikalised loodusfilmid on reeglina sama representatiivsed kui, ütleme, inimfilmid marslasele.
Ses mõttes on inimfilmid ja loomafilmid samavõrd esinduslikud. Tähendab üldse mitte. Sellel on laias laastus kaks allikat. Esiteks filmitakse erilisi inimesi ja erilisi loomi, teiseks valitakse nende argielust väga erilised ja eredad seigad. Tavaline elu on nii loomadel kui inimesel ... tavaline. Igav ja madala esteetilise väärtusega. David Attenborough ja BBC kajastatu pole vähimalgi määral representatiivne. Ja üha kiiremini ähvardab kätte jõudvat aeg, mil neil on ainult puhtmuseaalne väärtust ja nad on meenutused kadunud maailmast.
Inimkond on praeguseks hävitanud 83% metsikutest imetajatest ja poole taimedest, et teha ruumi oma vajadustele: praeguseks on biomassi poolest 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikudvii. Sestap, kes tahab tõelisi dokumentaale, neid, mis kajastavad reaalsete loomade reaalset elu, peaks pigem vaatama loomaõiguslaste klippe, mis on salaja tehtud loomafarmidesse sisse murdes. Need esindavad 96% loomade elust. Matsalu loodusfilmide festivalil näeb aga murdosast murdosa põnevamaid ja dramaatilisemaid eluhetki.
Descartesi unenägu kestab ja see on enam-vähem kõigile liikidele peale inimese õudusunenägu.


Seotud kujutis


iDaniel Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011. lk 63-73
iiTsiteeritud Rupert Sheldrake „Dogmadeta teadus“ Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2014. lk 45
iiiFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018. lk 35
ivMilan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992. lk 175-176
vPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste.“ Koostanud ja toimetanud Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74
visamas, lk 146


7. oktoober 2019

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd


Ilmus ajalehes "Sirp" 04.10.2019

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd



Mihkel Kunnus

Siim Pauklin Ellujääjad Tuum 2018
Urmo Jaanimägi Kolimise laastav mõju EKSA 2018


Siim Pauklini „Ellujääjaid“ ja Urmo Jaanimäe kogumikku „Kolimise laastav mõju“ on hea vaadata koos. Ja mitte selle pärast, et autorid on esmaste sotsiaalste tunnuste järgi väga sarnased – nooremas keskeas mehed, kelle keskpära pikalt ületava intelligentsuse tunnistuseks on edukas rahvusvaheline karjäär loodusteadustes, ning kes on ilukirjanduses suutnud end juba heas valguses näidata (näiteks Siim Pauklini vaimukaid leide koondav pseudohaikukogumik „Aheldatud Jõgeva“ on omas ebamäärases žanris kindlasti üks mu lemmikuid). Kuid autorite kirjandusväliste sotsioloogiliste tunnuste suur kattuvus on ka enam-vähem kogu sarnasus. See pisik, mille hammustus kummagi kirjandusse on toonud, on nende teoste järgi hinnatuna täiesti erinev, tähendab, neid ei ole hea koos vaadata eriti peente eristuste tegemiseks ühe kirjandustüübi sees, vaid vastupidi, nad moodustavad teravalt eristuva kontrasti ja on nõnda sobivateks näideteks pea ühismõõdutest loomeimpulssidest.
Urmo Jaanimäge tundub kirjutama panevat elu proosa avastamine. Umbes nii nagu Milan Kundera kirjeldab essees „Eesriie“ skemaatiliselt romaanikirjaniku sünni. Seal on pilgu selgus, kainus, iroonia ja leebe koomilisus, kõik see, mis avaneb kujutluste käriseva eesriide tagant. Pole siin dostojevskilikku maksimalismi, religioosset kirge, viinana pähe hakkavat lummatust looduse ilust või heroilist põrnitsemist eksistentsisügavikku. On leebe täiskasvanumuie. Urmo Jaanimäe tulek kirjandusse annab tunnistust ühe proosakirjaniku sünnist.

Kui Kundera kasutas romaanikirjaniku väljajoonistamiseks selle kontrastsust lüürilise poeediga, siis Siim Pauklin on küll poeet, aga mitte lüüriline selles mõttes nagu Kundera silmas pidas (st oma enese hingest pimestatud). Pauklini looming võrsub, ütleme, maailma lummuse tagasitulekust, selle hävimatusest, selle taasilmumisest pärast Newtoni ja valgustajate laastustööd. Pauklini looming on järjekordne märk nn disenchantmenti läbikukkumisest. See peegeldub isegi formaadis. Pauklini kogumikus on iga terviklik tekstiühik ülesehituselt selline, et algab mõne kõneka ja teadusliku kirjeldusega ja siis see lagune poeesiaks, murtud ridades hämminguks ja imestuseks, kummastuseks.
Näiteks kogumiku esimene tekst „Kukkumine ja tõusmine“ algab igati realistliku kirjeldusega sellest, kuidas „Hiiglaslik kosmiline tulekera üritas väikest sinirohelist planeeti nimega Maa koos kõige sellel elutsevaga enda sisemusse tõmmata, kuid see ei õnnnestunud. Maa kukkus inertsi tõttu Päikesest mööda – nagu on juhtunud eelnevad neli ja pool miljardit aastat“ ning siis see asjalik, suuresti reaalteaduslik kirjeldus läheb üle hämmelduseks, millest sünnib poeesia: „Läbi ruumi ja aja/ tummalt hanereas/ tihedas udus/ Meie sammud sahisevad/ langenud lehevaibas/ ...“(lk 9).
Kui Jaanimäe kogumiku pealkiri on lihtsalt ühe loo pealkiri, siis Pauklini „Ellujääjad“ on märksa kontseptuaalsem. Evolutsioon – selektiivne ellujäämine kogu selles julmuses, jõhkruses, pentsikuses ja lummavuses – on üks keskseid fenomene, mille üle mõtiskledes teadlaslik pelk ikka ja jälle kummalisse imestusse libiseb. Ses mõttes on Pauklini tekst eksistentsialistlik ja teoloogilinegi, kindlasti tugeva vertikaalmõõtmega. Näiteks lugu „Inimese vestlus maailmaga“ algab konnakärbse teadusliku kirjeldusega („Konnakärbse emane isend meelitab end kärnkonna end ära sööma, et konna soolestikus saaks munadest vabaneda kärbsevaglad, kes tungivad konna ninaõõnde ja hakkavad toituma seal leiduvatest kudedest. Suuremaks saades söövad end vaglad end üha sügavamale kärnkonna pea sisse. Kui ninasõõrmeist on järel vaid kaks suurt auku, hakkavad vaglad kärnkonna silmi õgima. Lõpuks tungivad vaglad koljusse ja hakkavad aju sööma. Alles seejärel kärnkonn sureb“) ja seejärel realistlik loodusteaduslik kirjeldus pudeneb aga vaikselt murtud ridadega poeesiaks, kirjeldaja on justkui jahmud selle isetu ja pimeda geenitantsu grotesksest tulemist ning ilmub religioosset laadi tunne, kust kumab Vana Testamendi hõngu. See on võimetus jääda neutraalseks vaadates geenitantsu Maal empaatilise pilguga. Ja kui Iiobi puhul keerutab Looja veel kuidagi välja, siis konnakärbse või Cymothoa exiguaga enam mitte. Valgustus saatis võib-olla ajaloo prügikasti teodiike, aga sama protsessi käigus varjust ilmunud biodiike on veelgi rängem probleem.
Cymothe exigua ehk keelt sööv lutikas on üks kõhedust tekitavamaid elukaid, kelle loodus suutnud luua. See paari sentimeetri pikkune parasiit ronib enamasti lõpuste kaudu kala suhu, kus ta haagib ennast kala keele külge. Siis sööb ta aegamisi keele ära ja kinnitub alles jäänud keelelihase köndi külge, asendades niimoodi kala keele oma kehaga. Mõelgem, mida kala ise toimuvast arvab ja mida selle protsessi käigus tunneb – tema primitiivne närvisüsteem ja väike aju võivad talle kasuks tulla, sest täie mõistusega seda protsessi aduda oleks põrgulik“. (lk84)
Siim Pauklini tulek kirjandusse annab tunnistust ühe poeedi sünnist.

Kui kõrvutseks tuua Jaanimäe kogumiku pikim (ja ehk ka kunstiküpseim) lugu „Illusioon, illusioon“, siis tegu on minajutustusega, kus umbes gümnaasiumiealine peategelane kirjeldab oma armumist. Jaanimäe lugude ajastu ja tehnoloogiline tase lubab oletada inspiratsiooniallikana isiklikke mälestusi. Nii näiteks on ka selles loos lauatelefoni valvamine, kõne ootamine ja püüd teist telefonile tabada üheks oluliseks tegevuseks. See on suurepärane proosapala, mis kujutab noore armunu ehedaid piinu, tobedat enesekesksust, empaatiapuudust ja halenaljakat käitumist kogu selle proosalikkuses.

Kunstitehnilist arenguruumi on veel mõlemal, aga nad lähevad aina paremaks. Konkurentideks on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud, tähendab üldse mitte. Voodi kõrvale öökapile sobivad mõlemad hästi, sest öökapp on funktsionaalses mõttes hommiku- ja õhtukapp. See on väljataandamatu komplementaarsus. Pauklini teine pala „Kergus või raskus?“ arutleb kaasa Milan Kundera „Olemise talumatu kerguse“ esimese osaga. Küsimus ei saa lõplikku vastust. Nii nagu ei saanud ka Kunderal. Sestap on tagajärjeks mitteplaneeritud tööjaotus. Jaanimäele jäi kergus, Paukline raskus. Aga täpikestega nagu yin-yangis.


28. september 2019

#Kliimastreik. Näiteid täiuslikust rumalusest keskkonnaküsimuses


Kõne kliimastreigil Tartus 27.09.2019. (rekonstrueeritud mälu järg, mõne fragmendi ja kujundiga täiendatud ja lisatud paar viidet)


Näiteid täiuslikust rumalusest keskonnaküsimuses


Head kohalviibijad,
oma väikeses sõnavõtus ei tahaks ma teha žanrikohaseid loosungeid ja esitada nõudmisi, vaid tuua paar õpetlikku näidet. Kliima- ja keskkonnaprobleemide põletavus on selge ja ma ei hakka neid üle kordama.
Alustuseks tooks ühe reaalse näite, kui sügavalt vääraks võib moonduda mõni idee, kui salakaval võib olla rohepesu.
Kuu alguses kirjutas Peeter Krimm „Pärnu Postimehes“ artikli „Metsis ja mets, tõed ja valed“. Nimetaksin täpselt täiesti rumalaks.
Tsiteerin sealt paari lõiku:
„Minu arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Rail Baltic, millega seoses metsise kaitseala debatt algas, on ette nähtud autotranspordi arvelt vähendama keskkonnareostust, täpsemalt fossiilse süsiniku emissiooni. Sama eesmärk (peale riigi rahakoti ja töökohtade) on puidukasutusel. Puitu ei saa kasutada ilma puid raiumata ja naftaga võrreldes on puidu eelis fakt, et see on taastuv vara: raiutu asemele kasvab uus.
/.../
Süsiniku emissiooni vähendamine on esmatähtis ning kõik muu, eriti üksiku linnu- või loomaliigi kaitsmine tähtsusetu ja selle teostamine metsaraiete arvelt kahjulik, et mitte öelda kriminaalne.
Puit kui seni teadaolevaist ainus alternatiiv fossiilkütusele suudab kas nüüd just peatada, aga vähemalt aeglustada mõrvarlikku protsessi. Seda võimalust tuleb kasutada maksimaalselt, kasvatades tipptasemel palgimetsi nagu soomlased. Selles peaks eraomanikele eeskujuks olema just nimelt RMK, kelle kallal on hambaid teritanud juba mitu aastat.“

Öelda, et süsiniku emissiooni vähendamise nimel võib ohverdada konkreetseid kooslusi ja liike, on enam-vähem sama, mis öelda, et inimõigused on selline üliväärtus, et selle nimel peaks olema lubatud ka mõni ennetav genotsiid või kohtuotsuseta mahalaskmine.
Lisaks on artiklis ka sellised seisukohad, mis keskkonnaaktivismile vastandujate hulgas sagedased, näiteks oma vaimse piiratusse ülendamine kogu inimkonnale, näiteks, et puidu ahju ajamine on ainus alternatiiv fossiilkütustele.
Ühtlasi kutsustakse üles kordama Soome metsapoliitka vigu.

Atmosfääriprobleemid on mitmes mõttes erandlikud ja ebatüüpilised keskkonnahoiu küsimuses. Kliimat mõjutav süsihappegaas on globaalne selle sõna otseses mõttes, lausa sedavõrd, et keskkonnakaiste seisukohalt on see peaaegu abstraktsioon. Ometi keskkonnaprobleemide lahendused on alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed ja terviklik globaalkeskkond moodustub lokaalsuste summast, mille kohal atmosfäär hõljub oma globaalses erandlikkuses. Eesti roll gobaalses keskkonnakaistses peab olema just nimelt lokaalne, siinsete koosluste ja ökosüsteemide kaitse.
Selles mõttes on tsiteeritud artikkel rohkem kui täipselt täiesti loll, see on lisaks lausa ohtlikult ja kriminaalselt rumal. Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Ka täna hommikul ilmus ajakirjanduses üks täpselt täiesti loll artikkel. Seekord Sven Sesteri sulest. „Põlevkivist ja rohepöördest“. Seal soovitab ta mitte kiirustada põlevkivisektori sulgemisega.
Tsiteerin: „Kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata.“
Tõesti. See on täpselt täiesti loll seisukoht, mille lühinägelikkust rahamaias tunnelnägemine veelgi rõhutab.
Olla kliimapoliitikas eesrindlik ja samal ajal jätkata põlevkiviga ja sellesse lausa investeerida on kirjeldamatuseni juhm, peaaegu mõisteline vastuolu.
2017 aastal moodustas põlevkivitööstus 4% SKPst ja 1.5% tööhõivest. Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest (vt siia) Ja siis tuleb üks tegelane, kes ütleb, et eesrindlik oleks sellega jätkata!
Veel. Eesti süsihappegaasi emissioonist tuleb üle 70% põlevkivi tõttu. Nii, see tähendab, et kõik muu kokku on alla 30%. Seal on küte ja transport. Suur osa vedelkütusest põletatakse põllumajanduses. Murdosast murdosa läheb kaubaveoks. Sellest omakorda murdosa saaks väidetavalt säästa Rail Balticu ehitamisega. Vähe sellest, et see väide on ise kahtlane ja ei arvesta ehitamiseks kuluva energiaga, on täiesti kriminaalne ohverdada selleks taas reaalseid kooslusi.
Sesteri artikkel kuulub rahakallistava rohepimeduse meistriklassi. See on briljantselt ja sädelevalt juhm.
Tahaks talle hüüda, et ehk ostaks pigem selle raha eest pisut tulevikku juurde Eestimaale, oo isamaalane!




Nüüd üks lugemissoovitus. Selleks on viimane „Vikerkaar“, mis on keskkonnaproblemaatika erinumber. Seal on terve rida häid ülevaateid erinevatest keskkonnaprobleemidest, veest ja maastikust, rahvatervisest ja õhusaastest, toitumisest ja teoloogiast. Eriti mulle meeldib, et kliimast on seal vähe juttu, üks artikkel. Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.

Aitäh, et tulite. Soovin teile vaprust ja püsivust!

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?

Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016


Ilmus „Postimehe“ veebis 27.09.2019

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?


Mihkel Kunnus

Maarja Vaino kirjutas hiljuti artikli laste kliimastreigist („Laste kliimasõda“ 25.09.2019). Mulle väga meeldis lõik, mis oli tõstetud artikli päiseks: „Selle asemel, et kutsuda lapsi koolist ära kliimamuutuste vastu protestima, tuleks neil teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet – siis on ka lootust jõuda keskkonda hoidvate lahendusteni“.

Kujutlusvõime on miski, mida on raske õpetada, sest õpetatakse ju ikkagi midagi juba olemasolevat, aga kujutlusvõime peaks looma midagi, mida veel olemas ei ole. Õnneks lastel kujutlusvõimet jätkub, piisab, kui jätta neile selleks lihtsalt piisavalt aega hinge tõmmata. Küll aga tahaksin osutada matemaatika-füüsika ja kujutlusvõime komplitseeritud seostele. Matemaatika ja füüsika annavad ühelt poolt meile imelise võime hankida teadmisi, milleni vahetu kogemus ei küündi, nad annavad võime surra halbadel ideedel meie eest, et halvasti ehitatud maja kukuks kokku juba projekteerimislaual, mitte reaalsuses, aga teiselt poolt vaadatuna on nad just seeläbi kujutlusvõime kammitsejad ja maale kutsujad, unistaja halastamatud kainestajad.
Näiteks kujutlus loob filmi „Matrix“, fantaasia maailmast, kus uinutatud inimesi kasutatakse energia-allikana, aga füüsikateadmistega mõistus toriseb pahuralt, et see süsteem pole võimalik, sest inimene, nagu kõik teisedki bioloogilised organismid, on elavana termodünaamiliselt tasakaalust väljas, nad on elavana alati ja ainult energiatarbijad, mitte -allikad. Ainus viis inimest energiaallikana kasutada on ta ära süüa.
Parafraseerides vaimufilosoof Daniel Dennettit: kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale füüsika ja matemaatikaga tüli ei pea tegema.
Leibnizi üleskutse „milleks vaielda, arvutagem!“ väärib palju laiemat rakendamist kui pelgalt füüsikatund. Ma rakendan nüüd oma kujutlusvõimet ja see maalib mu ette järgmise stseeni ühest füüsikatunnist, mille realiseerumistõenäosusega on nagu on.

Õpilast tabab kujutlus ja ta hüüatab: „Õpetaja! Ma käisin autopoes, tavaline aku pole üldse hirmkallis võrreldes auto hinnaga ja elektrimootor on palju parem mootor kui sisepõlemismootor. Miks ei võiks pagasiruumi tavalisi akusid täis laduda ja sedasi sõita?“
Õpetaja: „Aga arvutame! Arvutame kasvõi ligikaudselt! Näiteks palju kaaluvad need akud ja palju neid vaja läheks, et annaks sama energia, mis sellises keskmises bensiinipaagitäies, näiteks 40kg-s bensiinis?“
Õpilane: „Oi, arvutame! Mulle hirmsasti meeldib arvutada! Katsusin seda akut, see oli päris raske, nagu ämber vett, kümme kilo vähemalt. Mahutavus 60Ah.“
Õpetaja: „Tore. Bensiini kütteväärtus on 46MJ/kg“
Õpilane: „Jess, algandmed! Nii. 40kg bensiini – see on päris hea paagitäis! – annab 40kg x 46MJ/kg tähendab 1840MJ energiat. Nii, 60Ah, amper tähendab kulonit sekundis, järelikult 60 kulonit sekundis tund aega jutti, see on 60x3600 = 216000 kulonit. 12-voldise pinge juures teeb see tööd 12 x 216000 ehk 2592000 džauli, ümardatult 2,6MJ. 1840MJ jaoks läheks selliseid akusid vaja 1840MJ/2,6MJ ehk 708 tükki, need kaaluks siis umbes 7080kg, veidi üle seitsme tonni ...“
Õpetaja: „Esiteks, keskmise sõiduauto kandevõime on poole tonni kandis, teiseks auto kaalub ise ka vähemalt tonni, sellist akut kandev rohkemgi, kolmandaks, kaheksatonnisele jurakale enam tavalisi rehve alla ei pane, neljandaks, teed peavad olema ka märksa tugevamad, viiendaks, kiirendus ja pidurdusvõime ning juhitavus langeb ka kordades, kuuendaks kasvab energiatarve kilomeetri kohta...“
Õpilane: „Näh, mul läks tuju ära! Arvutan parem, kas inimene saaks toituda hiirtest!“
Õpetaja: „Õige! Arvutame! Võtame ööpäevaseks energiakuluks 2500kcal, hiir on keskmiselt 25g ja kaloraažilt lahja liha, tähendab neljast hiirest saab umbes 150kcal, ööpäevas läheks vaja seega umbes 67 hiirt, kui püüda päevas kümme tundi pausideta hiiri, siis peaks saama uue hiire kätte iga 9 minuti tagant“.
Õpilane: „Näh! Füüsika ja matemaatika on ju halastamatu kitsenduste süsteem! See ei ütle, et kõik on võimalik, vaid pigem, et väga vähe on võimalik!“
Õpetaja: „Nii on, Greta, nii on.“
Õpilane: „Aga bensiin tuleb naftast ja kui nafta saab ju ükskord otsa?“
Õpetaja: „Nafta ei saa otsa, selle varude täielik ammendamine ei tasu end ära, piisab sellest, et pinnalähedane nafta otsa saaks, arvuta, kui sügavalt tasuks üldse urgitseda, et energeetiliselt plussi jääda!“
Õpilane: „Pole enam tuju! Arvutame parem seda, kui palju peaksid vanad noortele ka ammendamatuid loodusvarasid jätma, mis õigusega üldse nõutakse tuhamäe otsas iibetõusu!“
Õpetaja: „Ee... seda ei saa arvutada, see on poliitika ja eetika küsimus. Praegu on lähtutud printsiipidest, kes ees see mees ja pärast mind tulgu või veeuputus. Veeuputus.. hehee.. noh, mõnel pool tuleb hoopis veepuudus!“
Õpilane: „Aitab, lähen streikima!“
Õpetaja: „Istu, viis!“

Kui konkreetsemalt keskkonnateema juurde tulla, siis füüsikaõpetajal pole õpilasele rahustavaid lugusid pakkuda. Pole ka liiga lihtsustav öelda, et ühed esimesed hädakraaksujad olid just nimelt füüsikud, ning esimene teaduslik maailmalõpustsenaarium on ka just nende välja pakutud, (täpsemalt siis 19. sajandi esimese poole termodünaamikute poolt ennustatud universumi soojussurm).
Ning kui ideoloogia mõiste laiendada mis tahes reeglite süsteemile, siis füüsika on totalitaarne ideoloogia par excellence, inkvisitsioonikohtuks on füüsikaline reaalsus ise ja seal pole dissidentidel vähimatki lootust.

A.H. Tammsaarel on võrratu ütlus – noorelt pole häbi olla noor. Täiskasvanuna aga võiks ja peaks küll. Näiteks kui täiskasvanud ei suuda reaalsusega leppida on see juba lausa ohtlik. Ei pea minema XX sajandi sõgedaimate projektide juurde, geo- ja sotsiaalinseneerluse juurde, oleme veelgi maisemad. Läheme füüsika juurde. Pinna- ja ühiseluvormid on küll ümberkujundatavad, aga mitte lõpututes piirides. Savi on voolitatav aga piiratud ulatuses, potte ja ahjusid saab teha, aga pitsi sellest ei koo ja täikammi ei tee. Füüsika fundamentaalprintsiibid on aga täiesti jäigad.
Füüsikute ja lüürikute vastanduse on kultuurimällu põlistanud Charles Percy Snow oma põhjaliku esseega „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“ (e.k. 2017, olen sellest raamatust pikemalt kirjutanud SIIN)

Füüsikalise keemia haridusega Snow, kes oli ka arvestatav ilukirjanik, meenutab oma mitmeid viibimisi kirjanduslike intellektuaalide koosviibimistel, kus mõnigi kord suure naudinguga väljendati „oma uskumatust [loodus]teadlaste kirjaoskamatuse üle“. Ja kui provokatsioonile allunud Snow on küsinud vastu, et kui paljud neist suudaks selgitada termodünaamika teist seadust. „Reaktsioon on olnud jahe; ja vastus on olnud eitav. Ometi ma küsisin midagi sellist, mille vasteks oleks küsimus: kas te olete lugenud mõnd Shakespeare'i teost?“
Snow oli britt, meie kultuuriruumis võiks asendada Shakespeare'i näiteks A.H. Tammsaarega, aga sellele osutamine juhtiks tähelepanu peamiselt kõrvale. Nimelt sellele, et termodünaamika teist seadust ei saaks asendada Newtoni teise seaduse, Ohmi seaduse või mõne muu koolifüüsikasse kuuluvaga. Snow ei tee osutust, et ei tunta triviaalsusigi, vaid et ei tunta fundamentaalsematki.
See pole juhus, et meie viimane universaalgeeniusele lähenev haritlane Uku Masing ohkas eksistentsiaalse meeleheite sügavusest religioosset lootust välja pigistades, et ehk saab inivaim kuidagi kunagi termodünaamika teise seaduse vastu.
Termodünaamika seadustest tuleneva on detaliselt eesti keeles lahti kirjutanud Kaupo Vipp raamatus „Globaalpohmelus“. See sünge raamat on tore seetõttu, et kliimasoojenemisest seal praktiliselt ei räägita. Asjad keskkonnaga on praegu väga hapud lood ka siis, kui kogu kliimavärk üldse kõrvale jätta.
Lühema maakeelse ülevaate termodünaamika teise seaduse ehk entroopia kasvu seaduse ülemvalitsusest võib saada ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnest, mille ta pidas 1988. aastal NB! just nimelt noortele teadlastele („Akadeemia“ 1993 nr 3).
„Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda,“ küsib Karl Rebane kohe kõne alustuseks olles enne veel tsiteerinud ühe põhjaliku termodünaamika raamatu algust, kus viidatakse just nimelt sellele Snow kirjakohale, mis siingi just toodud sai. Karl Rebane jätkab: „Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses.“

Olen Vainoga nõus ka selles, et debatt tuleb hoida avatuna, aga debati sisuks peaks olema see, mida teha ja kuidas käituda selles täbaras olukorras, kus faktiliselt oleme. Ja oleme. Inimesed, kes kardavad – ja õigusega – et looduskaitse nime all tahetakse meil kehtestada taas mingeid kvaasikommunistlikke utoopiad, ei tohiks last pesuveega välja visata. Lahendus pole keskkonnaprobleemide nürimeelne eitamine kõige napakamate vandenõuteooriateni välja, vaid arukamate lahenduste pakkumine.
Briti konservatiiv Roger Scruton on sellest hästi aru saanud ning kirjutanud mahuka raamatu „Kuidas tõsiselt mõelda koduplaneedist. Keskkonnateadlik konservatism“
(How To Think Seriously About The Planet. The Case For An Environmental Conservatism. Oxford University Press 2012). Selles raamatus joonistub teravalt välja Scrutoni sügav erinevus võrrelduna kõigi nende pahurate tarikatega, kes tahavad, et asjad „lihtsalt oleks nii nagu nad kogu aeg on olnud“, tähendab, nii nagu nad on juhtumisi harjunud, põlistagu see siis autostatud kesklinna, plasitiktaarat või pinnalähedast põlevkivi läbi aegade. Scruton ütleb „termodünaamika teine seadus ütleb meile, et entroopia alati kasvab ja iga süsteem, iga organism, iga spontaanne korrastus hajub lõpuks juhuslikkuses. Kas ei ole konservatiiv lihtsalt keegi, kes ei suuda leppida selle tõega? Ma saan vastata, et inimlike asjade kaduvus ei tee konservatismi kasutuks – mitte rohkem kui on kasutu meditsiin lihtsal põhjusel, et „lõppude lõpuks oleme me kõik surnud”, nagu Keynes on tabavalt väljendanud. Pigem tuleks meil tunnistada lord Salisbury tarkust oma filosoofia napisõnalises kokkuvõttes ja nõustuda, et „viivitus on elu”.“ Väljasuremislaine on alanud, võimalik, et me ei suuda seda peatada, aga meie kohus on pidurdada negatiivseid tendentse maksimaalselt.
Scruton rõhutab, kui oluline on ümber teha praegune süsteem, kus suurkorporatsioonid lõikavad tootmiselt kasumi ja jätavad reostuse kõigi teiste kanda. Ta rõhutab ka seda, et eesootavates rasketes ja pöördelistes aegades – aruka inimesena näeb ta nende vältimatust – on väga oluline säilitada kõik lokaalne, kodune ja omane. Selles sarnaneb ta kõigi nendega, kes, kasutades Kaupo Vipi kujundit, näevad globaalpohmeluse vastumürgina lokaalravitsust. Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.
Kui Greta Thunberg'ile mingi kultuurilooline analoogia otsida, siis ta oleks see laps, kes hüüdis, et kuningas on alasti. Ta pole kindlasti lahendus, aga veel vähem on ta probleem. Probleem on ökosüsteemi taastootepiiri ületamine. Kus see piir täpselt on? Täpselt ei tea, aga kindlasti kuskil selja taga.

Lühidalt: kardan, et lapsed, kes on korralikult matemaatika ja füüsikatunnis käinud, mässavad praeguste poliitikute vastu veelgi vihasemalt. Ja õigusega. Ning kui nad veel bioloogiat ja ökoloogiat peaks ka juurde õppima, siis hoidke piip ja prillid. Ja värvilised sokid ja kaabu.
Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016