22. märts 2020

Linnar Priimägi "Luule ja tõde"


Ilmus veidi pehmendatult ajalehes „Sirp“ 20.03.2020

Kui piisab ahvidest ja lastest

Linnar Priimägi Luule ja tõde Ilmamaa, 520 lk


Võid ahvide ja laste ees,
kui sellest piisab, tark ja sügav näida
- J.W. v. Goethe „Faust“

Mihkel Kunnus


Mul on tunne, et Linnar Priimäe (s. 1954) teoste retseptsioon sõltub päris palju lugeja east, sest ta on vägagi elus autor (Barthes'i mõttes) ja olnud seda juba pikka aega, varasemastki, kui siinkirjutaja üldse elus(s. 1982).
Nii alustab Aivar Kull (s. 1955) kogumiku „Luule ja tõde“ arvustust järgmise meenutusega:
„Linnar Priimägi sai tuntuks 1980. aastatel paljuski tänu sellele, et kujundas toimetajana tollasest Tartu ajalehest Edasi silmapaistva kultuurilehe, mille laupäevaseid kultuurikülgi oodati suure põnevusega. Seal esinesid meie parimad kirjanikud-esseistid-tõlkijad: Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Aivo Lõhmus, Henn-Kaarel Hellat, Linnart Mäll, Jaan Unt... Mäletan, kui uhke tunne oli mul endal pääseda sinna kultuuriküljele ühe Bunini novelli tõlkega (Edasi 21. 12. 1985). Samas vallandas Priimägi vahel üliteravaks muutunud poleemikaid, kogudes rohkesti nii pooldajaid kui ka vaenlasi.“(ERR 30.08.2019)i Sarnast suhtumist olen kohanud ka teistel vanema põlvkonna esindajatel. Linnar Priimägi on paljude jaoks, ütleme, teeneline vaimuinimene ja mul pole vähimatki põhjust selles kahelda.
Minu aastakümneid hiljem ärganud teadvusesse ei jõudnud Linnar Priimägi tähelepanuväärse kultuuritoimetajana või aukartust äratava õppejõuna, vaid juba koomika ja triksterlusega lahutamatult segunenult, nimelt eelkõige ühe huvitava ekstsentrikuna vanemast põlvkonnastii.
Lugenud kogumiku „Luule ja tõde“ läbi – ilusti laua taga istudes, puhanud peaga ja märkmelehti kõrval hoides – leian, et sellele kogumikule on kirjutatud enam-vähem täiuslik arvustus. Selleks on Eda Ahi nõtke ja vaimukas kommentaar 2019. detsembri „Müürilehes“iii (antagu selle eest Ants Orase nimeline kriitikaauhind!) Võrratu sõnastus ja võrratu taktitunne! Viimane pole sugugi tühine voorus. Näiteks sel põhjusel mulle väga meeldis Marek Tamme kirjutis Ülo Vooglaiu „elutöö“ „Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale“ kohtaiv. Mulle on jäänud mulje, et Ülo Vooglaid kehastab paljude jaoks „vana tarka meest“. Küllap oma osa on siin Ülo Vooglaiu arhetüüpsel välimusel ja oma osa väljenduslikul modaalsusel. Vooglaiu – ja Linnar Priimäe – väljenduslikule modaalsusele on ühiselt omane teatav kärkiv nõudlikkus, mis võib vallandada sarnase reflektoorse hoiaku, mis tabab tublit ja koostöövalmit koolijütsi ärritunud õpetaja ees. Ometi kaob tõsiseltvõetavus kohe, kui loobuda aprioorsest aukartusest ja püüda öeldut kriitiliselt läbi katsuda või kuidagi ellu rakendada. Ma ei taha Priimäe ja Vooglaiu analoogiaga mingil juhul kaugele minna, sest Ülo Vooglaiu suured skeemid on ilma igasuguse seletusjõu ja rakenduspotentsiaalita tühikäigul jooksvad katergoriseerimised kategoriseerimise pärast, aga Linnar Priimägi on tõeline erudiit ilma igasuguse pisenduseta ja tema tekstidel on vaieldamatult silmaringi avardav ja kultuurilugu tutvustav väärtus. Igasuguseid huvitavaid kultuuriloolisi fakte ja etümoloogiaid kõige laiemas mõttes on Priimäe tekstides tõesti külluslikult. Samas on sage ka põhjendamatu hoiak, et etümoloogias peitub tõde, et lähenedes algupärale lähenetakse tõelisemale tähendusele (siin peaks semiootiku kutsehoiak filoloogi omale lausa vastanduma, mõelge või haakristi tegelikule tähendusele). Leidub ka mitmesuguseid üllatavaid ja inspireerivaid tähelepanekuid ja mõttekäike, eriti psühholoogiasse puutuvaid (psühholoogiline mõõde on kirjandusanalüüsides kahetsusväärselt harv, ometi on selle avamine kirjanduse suur eelis positivistlikust rangusest impotentsuseni kammitsetud tõsiteadusliku (eksperimentaal)psühholoogia ees). Aga järsult väljendudes võiks öelda, et sellega ka asi piirdub.

Kuidas lugeda Priimäed?
Üks enimviidatud autoriteete Priimäel on Juri Lotman. Kasutaksin viimast nüüd ka Priimäe enese tekstide peal. Artiklis „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“ eristab Lotman erinevaid lugemispsühholoogilisi häälestusi lähtuvalt erinevate tekstitüüpide tõesustingimustest. Lotman kirjutab seal näiteks sellest, kuidas „ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.
Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.“v
Ühe asjana saabki kohe välja tuua selle, et erinevalt Lotmani töödest Priimäe esseedest sellise üldistusastme ja funktsionaalsusega lõike eriti ei leia. Ja pean silmas heuristilist laadi, tüüpi, mitte suurust (mõttetu oleks lagedale tulla väitega, et Juri Lotman on suurem humanitaarteadlane kui Linnar Priimägi, eks). Lotmani kirjutistest leiab külluslikult selliseid tunnetuslikult instrumentaalse väärtusega üldistusi, Priimäe omadest mitte. Viimane on eruditsioonist hoolimata pigem poeet(loe: erakordsete partikulaaridega lummaja).
Olulisem tahk, millele eeltoodud tsitaadiga osutada tahan, on aga see, et kui Priimäe tekste lugeda juba natukene teadlaslikuma hoiakuga, natukenegi skeptilisemalt, rangemalt ja vaidlevamalt, siis laguneb suur osa neist kiirelt laiali ja järgi jääb üks kuhi sädelevaid eruditsioonipärle ja ei muud.
Kui Linnar Priimäge vaadata kui elukunstnikku, romantilist elunarkomaani, kes on suutnud olla postmodernistliku ajastu lameduse kiuste värvikas ja isikupärane autobiograaf in vivo, siis saab ta enam-vähem maksimumpunktid, ent ta esseede iseväärtus lahutatuna sest elukunstiprojektist on ikka kaunis väike (taas, kui kõrvale jätta nende väärtus faktikogumina).
Näiteks see sama eelnev mõttekäik Juri Lotmanilt jääks üsna paljuütlevaks ja veenvaks ka siis, kui ma asendanuks ta nime fraasiga „ma ei mäleta, kes, aga keegi ütles“. Seevastu Priimäe lennukad üldistused jäävad õige kahtlasteks ka siis, kui seal ei kuulutata vastuvaidlemist välistavalt toonil, et pärast Hegelit on filosoofial väärtust ainult sedavõrd kui see on huvitav (lk 446), vaid võetakse üsna teaduslikuna näiv väljendusvorm, näiteks „Oma aluselt on humanitaarne mõtlemine analoogiates, kus järeldused ei liigu mitte üksikult üldisele ega üldiselt üksikule, vaid üksikult üksikule. (Ka kujundlik mõtlemine on analoogiline.) Analoogia esimene samm on tuua üksiknähtuste maailma sisse paarsus. Kõrgemal astmel tehakse analoogiajäreldusi juba paaride vahel. Nelikute ahel on iga humanitaarse arenguprotsessi kirjeldamise varjatud selgroog, olgu siis tegemist kunstide, religiooni või filosoofia ajalooga. [rõhutus originaalis – M.K.]“ (lk 397).
Kui siin usaldavast hoiakust loobuda, siis laguneb asi kohe laiali. „Ei ole!“, „No demonstreeri!“, „Kas Hegel oleks ikka nõus?“, „Oletame, et ongi. Ja mis siis?“

Linnar Priimägi kui autoriteet
Ilma autoriteedita kultuur ei saa (isegi füüsikas mitte nagu on veenvalt näidanud Karl Popper). Autorieet peab olema usaldusväärne, peab olema kindel, et te teenite sama jumalat. Näiteks, et teid mõlemat innustab (leopoldvonrankelik) tõetaotlus. Või Traditsiooni või Kiriku teenimine. Linnar Priimäe autoriteetsus laguneb juba siis, kui piirduda ainult kõnealuse esseekogumikuga (ja jätta eluvõõralt tunnetusliku müüri taha tema muu avalik tegevus, näiteks sõnavõtud (sotsiaal)meediasvi). Asi pole faktiteadmistes, eruditsioonis ja hiilgavas mälus, vaid nendes sidemetes, mille abil ta seostab oma teadmisi tänapäeva eluoluga, kuidas tõmbab paralleele ja milliseid kõlbelist laadi hinnanguid ja juhiseid ta loob. Nimelt tunduvat need olevat motiveeritud peamiselt tujudest ja hetkekapriisidest, epateerimistahtest ja paljust muust sellisest, mis ei sobi kuidagi kokku soliidsuse ja moraalimajaka autoriteetsusega. Linnar Priimäe praktikad ei koondu austusväärsusesse, vaid imetlusväärsusesse. Nii nagu imetlusväärsed on säravad poeedid või muusikud. Vaimumaailma autoriteedid on austusväärsed nende teenete tõttu millelegi endast suuremale, Priimägi rakendab sarnased võtted pigem enda imagoloogilisse ülesehitusse. Seegi liin on mulle pigem sümpaatne, sest igatahes on staarnohikud mulle mõõtmatult meeldivamad kui staarjuutuberid või staarmeikarid, aga niiviisi väheneb tema funktsioon õpetajana, kelle kiiluvees ise kiiremini õppida ja areneda. Eelneva saab võtta väga lühidalt kokku: teda ei saa vaimuinimesena just eriti usaldada.
Toon paar näidet. Artiklis „Filoloogia, mida enam pole“, kirjutab ta, et filoloogia on „vahendatud kogemuse maailm“ ja siin ei saa toimuda „plats puhtaks!“ loosungi all toimuvaid põlvkonnavahetusi. „Seda rõhutas Goethe 30. juunil 1824 von Müllerile, Coudrayle ja Meyerile: ei saa autoriteetseks pidada väga noori filolooge – alles viiekümneselt on siin patres curiae. Proovitagu seda seda tulla ütlema tänapäeval! Mõned parandused, mida noored filoloogiharidusega keeletoimetajad-näitsikud on teinud mu kirjutistesse, pole näidanud muud kui nende hariduse puudulikkust, mida korvab häbematu iseteadvus – ülikoolidiplomiga kinnitatud õigus olla ise rumal ja näidata mind endasugusena. Sellistest vägistaja-toimetajatest pagemaks loobus kunagi ajakirjanduse rostrast deklaratiivselt Jaan Kaplinski.“( lk 242)
Mu arust on see näide väga representatiivne. Lihtne mõttekäik on varustatud väga vaimuelitaarse viitega (Goethe kuupäeva täpsusega!) ja väga kärkiva moraalse nõudlikkusega ning joonealuses märkmes on pedagoogiliselt lahti seletatud harva esinev sõna „rostra“ (vaenlaselt vallutatud sõjalaevade ninamikega kaunistatud kõnetribüün Vana-Roomas). Sisu pole aga just eriti sügav või nõtke – mokk maha nagamann, ülikoolidiplom ei loe midagi, kulupead kummarda ja hallpead austa!
Koondkogumik annab veel eriti autoriteetsust õõnestava toime sellega, et sadakond lehekülge hiljem tuuakse Jaan Kaplinski sama asja eest hoiatavaks näiteks! Joel Sanga küsimusele, et mida ta arvab ajakirjanduse keelepruuki üha rohkem kippuvatest deminutiividest, vastab Priimägi: „Keeletunne on paigast ära. Stiilitasemeid ei eristata enam ega osata valida. Maagiaga pole sel pistmist, loitsud nõuavad erilist ettevaatust. Siin on aga tegu vaid harimatute rahvuskaaslastega, kultiveerimata keelega. Jaan Kaplinski muide nõuab igamehele õigust emakeelt taandaretada... Noored ei puutu enam kokku korraliku keele näidistega, ilu- ja teabekirjandus, mida meil nii vilkalt üllitatakse, on rämpskeelsed, eriti tõlked“(lk 458).
Mida rohkem aeg edasi, seda rohkem sugeneb tekstidesse kivisildniklikke-ülovooglaidlikke passusi. Ja see ei tee head.
Veel üks näide. Artiklis „Günter Grass – kes ja mis“ kommenteerib ta neid, kes Grassi nuhtlevad selle eest, et viimane vaikis nii pikalt sellest, et oli 17-aastasena mõned kuud Waffen-SS-is. „Nad unustavad, et inimese elulugu on tema kõige isiklikum omand.“ (lk 425) Viimane lausepool on läbivas sõrendudes. Unustavad. Mida unustatakse. Eks ikka fakte. Nad mitte ei ole arvamusel või kõlbelist laadi seisukohal, et inimese elulugu pole isiklik omand, vaid on unustanud, et see seda kaheldamatult on! Kui Priimäele Priimäed teha, siis võiks vehkida kätega ja kuulutada kategooriliselt, et see vana tarikas unustab ära, et isiklik on poliitiline. Veenimsjõud toetub a priori antud autoriteedile või ei millelegi. Selles on asi.
Ta on end kriitika eest ennetavalt kaitsnud sellega, et seab vaimse lati ülikõrgele („ära unusta, et arvustamine on teritatud intellekti töö!“), filosoofia kristalliseerus (loe: sai valmis) Hegelis (nagu muusika Mozartis ja romaan „Doktor Faustuses“) ja Hegeli piisavaks mõistmiseks ei piisa lihtsalt heast saksa keele oskusest, vaid peab tundma ka vana saksa keelt. Siin tunnistan täielikult oma küündimatust nende nõuete täitmiselt ja pobisen trostliku õpilasena lihtsalt, et Õpetaja vahendustöö on na kasin ja sellest suurest ja ainulisest mõistmisest pudeneb tekstidesse vaid väikseid vähekaalukaid ja väikese üldistusvõimega tsitaadipudemeid. Võiks öelda ka, et Linnar Priimäe eruditsioonikasutus ei ole valgustuslikult fokusseeritud, vaid pigem moodsa persoonibrändingu vahend.
Väga hästi sobib Priimäe kohta ka see, mida ütles Toomas Haug Tuglase kohta viimast Tammsaarega kõrvutades.
„Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. /.../
Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“vii
Jah, see käib Linnar Priimäe kohta väga hästi. Tuglas ja Tammsaare, ahv ja koer, Priimägi ja Muttviii.

Luuletaja tõde
Lõpetuseks tahaks taas meenutada seda, mida Milan Kundera ütles luule kohta:
„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.“ix Ses mõttes on arvustatava kogumiku pealkiri igati tabav. Ja on ju Linnar Priimägi kõige muu juures ka silmapaistev luuletaja sõna otseses mõttes.
Ja võib-olla on ka siin põhjus, miks just teine särav luuletaja Eda Ahi kirjutas nii briljantse arvustuse sellele kogumikule. Sest päriselt ei saa ma lahti tundest, et nuhtlen Priimäge ebaproportsionaalselt palju selle eest, mis ta ei ole ja jätan ebaõiglaselt palju kõrvale seda head, mis ta on. Pealegi kõik eelöeldu on vaadeldav noore koera klähvimisena vana ahvi ümber.


Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.





ii Kultuuriloolise kõrvalepõikena: juhtumisi on mu esmakokkupuude Linnar Priimäega ka dokumenteeritud. Nimelt gümnaasiumi kirjandustunnis – see võis olla aastal1999 või 2000 – oli kord grupitööks teha mingi ajakirjanduslik toodang. Mina tegin paari klassivennaga „Kroonika“ paroodianumbri „Kloonika“ ja selle kaanele lõikasime parasjagu laineid löönud „Kroonika“ kaanelt vannis istuva alasti Linnar Priimäe. See „Kloonika“ on mul juhtumisi alles.
iv„Vikerkaar loeb. Vikerkaar loeb. Kas maailma on võimalik püüda sõnadesse?“ Postimees 29. III 2019 https://kultuur.postimees.ee/6557435/vikerkaar-loeb-kas-maailma-on-voimalik-puuda-sonadesse
vJuri Lotman, „Kirjaniku biograafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms
viNäiteks käesoleva arvustuse kirjutamise aejal ilmus ERRis „Linnar Priimägi protokoll 33: Tule tulema!“, kus ta muu hulgas käsitleb vegalust. Selle käsitluse kohta võib lühimalt öelda: harimatu inimese pundar stereotüüpseid klišeesid teda isiklikult ärritava ilmingu suhtes.

vii„Tammsaare ja Tuglas“ Sirp 22.XII 2006
viii Taas kultuuriloolise märkusena tunnistan, et minusugune koer jäi 2020. aasta Kulka esseistikazüriis arvulisse ja ealisse vähemusse.
ix Elu on mujal. tõlkinud Pille Kruus.Tänapäev, 2009, lk 254.

8. märts 2020

Kuus raamatusoovitust. Kulka 2019.


Kulka 2019. aasta esseistika- ja vabaauhinna nominatsioonidele kirjutatud lühitutvustused.

Thomas Mann kaitsepositsioonil


Ajaloolase ja pikaaegse diplomaadi Margus Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ hõlmab endas ajalikke ja ajaloolisi vaatlusi õhtumaise inimese toimetamisele, osa neist on varem ilmunud aga üksjagu näeb trükivalgust ka esmakordselt.Maitseprooviks võib üles otsida „Kaks minutit vihkamist“ 2017. aasta 10. novembri „Postimehest“ või „Keskaja kaitseks“ 1990. aasta viimasest „Akadeemiast“, kogumiku lõpetavad pikem käsitlus Venemaa ühiskondliku kliima kujunemisest sine ira et studio ja eelmise aasta alguses kirjutatud 80-leheküljeline essee Soomest, ikka ka Eestile mõeldes.Ühtlasi rehabiliteerib Laidre avar ja ajalooteadlik, humanistlik ja realistlik vaade kõvasti katoliiklikku vaimusust, mis SAPTKi-poiste rüütlimängude ja pueriilse laamendamise ajal kõvasti räsida on saanud.

Haruharva kui üldse tekitab mõni raamat elevust nõnda Jumalast ja noortest hüljatud kohas nagu füüsikaõpetajate list. Oma valdkonna elava legendi Piret Kuuse „Aegruum“ seda suutis ja põhjust on küllaga. Kuigi võib vist öelda, et filosoofiliselt kõige relevantsemaks (või vähemasti akuutsemaks) teaduseks on praegu bioloogia, siis Piret Kuusk hoiab oma erakordselt selget ja ranget pilku füüsika ja metafüüsika ühenduskohal („Aegruumis“ ei ole mingit kohta udutavatele meelisklustele teadvuse kvantobjektide analoogiatest ja muudele säärastele spekulatiivsetele fantaasiatele). Samuti on siin rida elu- ja teadusloolisi ülevaateid füüsika suurkujudest, filosoofilisi artikleid ja ka südamevalu eestikeelse teaduse käekäigu pärast. Ka lugeja suhtes on see teos nõudlik.

Tõnu Õnnepalu on väljendanud mõtet, et klassikalise romaani aeg on möödas ja enam pole mõtet püüda kirjutada suuri panoraamseid vaateid, kus toimetavad registraaatorilesed ja vaesed tudengid. Andrei Hvostovi raamat „Kirjad Maarale“ kinnitab seda teesi, sest rangelt võttes pole tegu üldse ilukirjandusega, vaid millegi mälestuste, autobiograafia ja esseistika vahepealsega, aga ometi õhkub siit seda inimhinge süübivat tunnetavat vaimu, mis romaanikunsti kunagi humanitaarse mõtlemise eesliinilie viis. Seepärast pole ka juhus, et Hvostov sai selle raamatu eest tiitli „Eesti kirjanik 2019“ ja mängulise kohustuse kirjutada „Tõe ja õiguse“ VI osa.

Rein Kuresoo „Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed“ on väga ilus ja kurb raamat. Ilus on see sellepärast, et selles on palju häid fotosid Aafrika loodusest, kurb aga selle pärast, et informeeritud ja haritud pilk loodusele tänapäevalt ainult kurb olla saabki. Toimub ajaloo kuues suur väljasuremislaine ja looduse kohal hõljub paratamatut üksjagu matusemeeleolu ja hüvastijättu. Ometi on Kuresoo kõike muud kui kvaasireligioossetes ängides urbaniseerunud veganhipster, ta on kaine ja asjalik ning peamine – hea huumorisoonega muhe jutuvestja, kelle reisimuljed on täis tähelepanekuid, mida võimaldab ainult põhjalik ökoloogiline haridus ja hea naturalistivaist, mistõttu on see raamat hoopis teine tera kui mõni „siiras ja vahetu“ minu-raamat, see on hariv ja avardav ning väga nauditav, väga soovitatav nii noorele kui vanale.

Tuntud anekdoodis mõtiskleb eestlane elevandipuuri juures selle üle, et mida elevant küll temast arvab. Eestlase siira mure leevendamisel on kaks rasket takistust.Esiteks ei oska elevant rääkida ja teiseks ei arva ta tõenäoliselt suurt midagi. Juhani Salokandle eneseväljendusoskus küündib lausa raamatuteni ja seekord käsitleb ta eestlase rahvusteadvuse nii keskset punkti nagu Anton Hansen Tammsaare ja tema looming. „Noore Eesti südametunnistus“ ilmus algupärandina aastal 2017 ja nüüd on Piret Saluri vahendusel ka eesti keeles loetav. Tulemus on tõesti huvitava perspektiivinihkega ning raamatust saab hea ülevaate omaaegsetest oludest ning visandatakse Tammsaare teoste intelligentse ümberjutustused. (vt ka SIIA)

Huvituda Tammsaarest tähendab huvituda inimesest. Pole vale öelda, et Tammsaare on meie suurim psühholoogiline realist, aga pole vale ka öelda, et tema hilisem looming on orgaaniline eepos või lausa müüt antropoloogilises tähenduses. Mihkel Muti raamat „Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“ koondab eneses kakssada lehekülge kommentaare ja tähelepanekuid, mis on tehtud Tammsaare toel ja Tammsaarest tõukudes. Elava klassiku käsitlus suurest klassikust ei ole raske lugemisvara, sest autori sulg on tõesti nõtke, küll aga teeb see väga mõtlikuks, sest tuulates Tammsaaret tuulatakse inimest.

6. märts 2020

Nädalakommentaar. Holism.

Raadio Kuku nädalakommentaar 06.03.2020

Kujutiste tulemus päringule brünhilde gunther tied up

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „holism“.

Briti matemaatik ja filosoof Bertrand Russell on muigamisi jaganud filosoofid kaheks, nendeks, kes usuvad, et maailm on ämbritäis haavleid, ja nendeks, kes usuvad, et see on kausitäis želeed. Russell sündis aastal 1872, tähendab tema vaimse võimekuse kõrgaeg kattus murranguliste sündmustega füüsikalises maailmapildis. Kuid toona ilmsiks tulnud lõhed kummitavad teoreetilist füüsikat tänini. Ämbritäis haavleid on metafooriks universumile, mille algosad on eneseküllased ja tervik on lihtsalt nende kogum.Muidugi nad mõjutavad vastastikku üksteist, eriti kui satuvad lähedale või lausa põrkuvad, aga on siiski eneseküllased. Želee parteisse kuulujad aga usuvad, et universum on esmaselt terviklik ja igasugused kohalikud eripärad on terviku suhtes sekundaarsed. Näiteks Einsteini järgi on kõigil vastasmõjudel täiesti ületamatu piirkiirus, valguse kiirus, ja kui üks asi on teises väga kaugel – nagu astronoomilises maailmas sageli – siis ei avalda see teisele mingit mõju. Vähemasti senikaua kui mõju vahendaja kohale jõuab ja seda kiirusega, mis ei saa ületada valguse kiirust. Kvantfüüsika aga postuleerib kvantpõimituse, seose, mida ruumiline distants üldse ei sega, kvantpõimitus on seos, mis avaldub hetkeliselt mis tahes vahemaa taha. Need maailmavaated ei ühildu kohe kuidagi ja see, et kummastki maailmavaatest lähtuvad insenerid suudavad luua igati toimivaid tehnoloogiaid, on seda ärritavam.
Küll aga võib vist öelda, et sügavalt korda lähevad toonased probleemid märksa vähematele kui siis. Nagu tänapäeval võib vaevalt leida inimest, kes oleks valmis surema vankumatu veendumuse tõttu küsimuses, kas Maa tiirleb ümber Päikese võis vastupidi.
Ometi mõttemustrid, millest sündisid ka eelkirjeldatud fundamentaalfüüsika parteid, avalduvad ka sellistes valdkondades, mis lähevad meile vägagi korda.
Füüsikutele paistab njuutonlik maailmapilt nostalgiat ja melanhooliat süstiva naiivse lapsepõlveidüllina – oh, kui selge ja ilus toona kõik paistis. Oli suur tühi ruum, kus selgepiirilised asjad liikusid üheselt ja viksilt lihtsate ja rangete matemaatiliste seaduspärasuste järgi. Tõsi, romantikud ja igasugused muud udutajat siunasid Newtonit, et too võttis maailmalt lummuse, aga matemaatikat armastavad inimesed nägid seal teistsugust ilu – selguse ja ranguse matemaatilist ilu. Siis, 19. sajandil hakkas see ilu lagunema. Eelkõige termodünaamika ja statistilise molekulaarfüüsika tõttu. Näiteks energia jäävuse seaduse formuleerija Hermann von Helmholtzi tõukas väidetavalt enesetapule see, et ta ei suutnud välja kannatada hävitustööd, mis ta ise njuutonliku maailmapildi kallal korda saatis. Newton oli armas, aga tõde oli armsam, kuigi lõppeks väljakannatamatu.
Samas njuutonliku maailmapildi tunnistavad lootusetult naiivseks ka omavahel lepitamata kvantfüüsika ja relatiivsusteooria mõlemad. Jätame kvantfüüsika praegu kõrvale ja vaatame relatiivsusteooriat. Pange tähele, tegu on just nimelt relatiivsusteooriaga, see mõiste on täpne. Relatiivsusteooria postuleerib relatiivse ontoloogia, sellise, kus olemasolevad asjad on kõige fundamentaalsemal tasandil suhtelised. Mingis mõttes on see veel välja kannatatum kui kurikuulus moraalirelativism, sest kui moraalirelativismi saab südametäiega sildistada selle jutlustaja moraalseks hälbeks või moraalse kompassi puudumiseks, siis nii neutraalne ja inimülene asi nagu füüsikaline reaalsus on selliste intellektuaalsest laiskusest sündinud hinnangute suhtes täiesti immuunne.
Näiteks me oleme argikogemusele tuginedes harjunud mõtlema, et mass on keha omadus. Omadus ja punkt. Relativistliku ontoloogia järgi pole see aga sugugi nii. Kui rangelt relativistilt küsida, et mis on mingi konkreetse keha mass, siis vastaks ta, et see on suhteline ja oleneb, mille suhtes ja mis kiirusel. Jah, relativistlikus füüsikas sõltub keha mass keha kiirusest. Õnneks väikestel kiirustel ehk maises maailmas ja makrokehade puhul võib jumala rahus vanaviisi lähtuda eeldusest, et mass on keha fundamentaalse omadus ja see ei sõltu kuidagi sellest, kui kiiresti keha liigub.
Aga läheme veidi inimlikumaks ja vaatame massi asemel inimlikumaid kvaliteete.
Saksa kangelaaseeposes „Nibelungide laul“ võtab Burgundi kuningas Gunther Sigfriedi abiga endale naiseks vägilasneiu Brünhildi. See oli aga pisut liiga suur suutäis. Kui pulmaööl peig Brünhildile läheneb, siis seob Brünhild ta pikemalt mõtlemata kinni ja riputab terveks ööks konksu otsa rippuma. Seejuures nimetab ta Guntherit ikka „võimsaks“ ja „õilsaks rüütliks“. Praegusajal kõlab see irvitamisena, kuid kultuuripsühholoogid on väitnud, et muistne autor ei näinud siin mingit vastuolu. Ta oli, ütleme, psühholoogiline njutonjaan. Gunther oli õilis ja väärikas olenemata sellest, mis temaga sünnib. Guntheri õilsus ja väärikus olid tema fundamentaalsed ja võõrandamatud omadused, mis ei sõltunud kuidagi Guntheri olukorrast või käitumisest.
Selline tagasivaade süstib pisut optimismi. Me siiski suudame areneda relativistlikuma ja holistlikuma ontoloogia suunas. See võimaldab loota,et tuleb aeg, mil vaadatakse sama kummastusega praeguse ajastu peale, kus inimesed tõsimeeli uskusid, et inimese moraalsed omadused iseloomustasid inimest nagu mass füüsikalist objekti njuutonlikus füüsikas, et kriminogeensus või agressiivsus on inimese omadus, mitte situatsiooni karakteristik. Uskusid, et XX sajandi koletused ei saa korduda, sest toimivas heaoluühiskonnas paistis neile nende endi humaansus sama suur ja kindel ja kadumatu nagu nende dieedi- ja treeningukindel mass.

28. veebruar 2020

Keskkonnaeetikat pole enam vaja


Ilmus ajalehes Postimees 28.02.2020


Kujutiste tulemus päringule keskkonnaeetika võtmetekste

Keskkonnaeetikat pole enam vaja

Mihkel Kunnus

„Saage tuttavaks. See on dr Cathy Wilkinson-Jameson-Durant,“ osutas võõrustaja ühele küllaltki glamuursele prouale mingi interdistsiplinaarse seminari järgsel kokteiliõhtul. „Dr Wilkinson-Jameson-Durant on ärieetika professor,“ kummardus võõrustaja eaka lühikest kasvu matemaatikaprofessori poole. „Mille professor?“ uuris kõva kuulmisega matemaatik. „Ärieetika,“ kordas võõrustaja valjemalt. „Mille?“ küsis vanahärra uuesti ning tema krimpsus näojooned teravdusid pingul tähelepanust. „Ärieetika,“ ütles võõrustaja nüüd juba nii häälekalt, et paar lähemal seisnud õpetlast uudishimulikult tema poole kiikasid. „Ei, ma ei saa ikka midagi aru,“ sõnas matemaatikaprofessor pettunult ning tema nägu lõtvus taas, „see kõlab nagu „ärieetika“.“
Eelnenud lõiguga alustab Hardo Pajula mõistulookest „Õlest kassid“ (PM 24. IX 2013), kus ta ärgitab lugejat vaatama enesesse, et hinnata oma kõlbeliste printsiipide sõltuvust üldisest heaolust ja turvatundest. Roman Fristeri autobiograafilises romaanis „Müts“ varastab peategelane natside surmalaagris öösel teise vangi mütsi. Ilma peakatteta hommikusele loendusele ilmunud vangid lasti aga kohapeal pikema jututa maha. „Moraalsus on väidetavasti universaalne ja kategooriline,“ kommenteerib Briti filosoof John Gray, „Roman Fristeri loo õppetund seisneb selles, et see on elumugavus, millele saame tugineda vaid normaalsetel aegadel.“

Kas keskkonnaeetika on samasugune jõudeajas meeliskleva ülikooliprofessori puhtteoreetiline leiutis? Ei ja jaa. Ei, sest pole olemas sellist tegelast nagu jõudeajas meelisklev ülikooliprofessor (de facto eeldab see amet just vastupidiseid võimeid st suurt stressi- ja ebakindlusetaluvust ning imetabast alkeemilis-algebaralist suutlikkust ristata Exceli-tabel, bürokraatia ja mõttekas teadustegevus). Ja jaa, sest keskkonnaeetika kui sisukas distsipliin on vist tõesti surnult sündinud laps. Ühe kõige tuntuma õhtumaise filosoofi Immanuel Kanti üks kõige tuntum eetikaalane maksiim kõlab nõnda: ära kohtle teist inimest mitte kunagi pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses. Kohaldades seda sisimat äratundmist keskkonnale, saaks tulemuseks umbes järgmise maksiimi, ütleme siis – keskkonnaeetilise maksiimi – ära kohtle keskkonda pelgalt vahendina, vaid ka eesmärgina iseeneses.
Selle kõlbelise idee praktiline vastand on ajalooliselt igatahes reipa sõjakusega välja hüütud küll: „Me ei vaja looduse armuande, me võtame ise, mis vaja!“.
Ideed sellest, et erinevatel keskkonnaosistel võiks olla väärtus ka iseeneses, jõuti siiski välja käia, aga kuigivõrd levida need ei jõudnud, sest palju varem jõudis kohale, arusaam, et hoopis me ise ikka väga vajame looduse armuande ja et inimene ise on loodusest täielikult sõltuv. Lühidalt: looduse kui vahendi väärtus muutus nii teravalt aktuaalseks, et looduse kui iseväärtuse idee ei jõudnud levima hakatagi. Ka esimesed looduskaitsealad ja rahvuspargid loodi mitte nende iseväärtust silmas pidades, vaid hinnates nende väärtust inimese jaoks. Esmalt oli see väärtus eelkõige esteetiline. Looduskaitse sündis umbes järgmisest mõttest: „See koht on nii ilusa loodusega, et seda ei peaks toorainemaardlaks ära kasutama!“.
Üks esimesi ökoloogilise pilgu selginemisest rääkivaid tekste, Rachel Carsoni „Hääletu kevad“(1962, eesti keeles 1968) ei hoolinud samuti loodusest looduse pärast, vaid näitas eelkõige inimese looduskahjuliku käitumise kahjustavat mõju inimesele enesele. Loodusest mittehoolimine osutus lihtsalt rängaks lühinägelikkuseks, keskkonnakahjustamine on lihtsalt pikka vinnaga enesekahjustamine ja ökotsiid on üks genotsiidi vorme.

Siit võib nüüd valgustuslikus vaimus küsida, et ehk päästaks parem haridus? Kui inimesed mõistaksid paremini ökoloogilisi seoseid, liigirikkuse olulisust ökoloogilisele stabiilsusele, mõistaks aineringeid (näiteks seda, et praegu pole ohtlikult avatud ainult süsinikuringe, vaid ka lämmastiku- ja fosforiringe), siis hakkaks ta keskkonna suhtes mõistlikumalt käituma, sest ta mõistaks, et keskkonda kahjustades kahjustaks ta iseennast. No vaevalt. Eetilised dilemmad ei kao loodusteadusliku hariduse kasvades.
Mis on see eetika tuumküsimus, millele teadus ei saa põhimõtteliseltki vastata? Ikka see, et mil määral mu praegune mina peaks hüvesid jagama mu tulevase minaga.
Tõmbasin selle baasdilemma praegu teadlikult maksimaalselt kokku. Abstraktsuse vähendamiseks võib tuua ühe konkreetse näite. Tõenäoliselt on intensiivseim võimalik nauding mõne tugevatoimelise narkootikumi mõju. Ometigi pole narkomaani elu midagi kadestamisväärset. See on lühike ja trööstitu, tervikuna väga õnnetu ja kõike muud kui kadestusväärne. Narkomaania tähendab õnnetut saatust, mitte õnnestunud ja õnneliku elu.
Kui minna oma nahast ja nabast pisu-pisut kaugemale, siis võib öelda Prantsuse kuninga Louis XV kombel, et pärast mind tulgu või veeuputus. Võib öelda, võib. Aga siin on jällegi see häda, et enamik inimesi ei suuda elada teadmisega, et nendega lõppeb kõik. Eksistentsialist Albert Camus on tabavalt öelnud, et teispoolsuse (s.o. surmajärgsesse eksistentsi uskumise) kadudes transtsendenteerub siinpoolne tulevik ehk kõik meie teod projitseeruvad tuleviku taustale. Nõnda ei suuda rahvuslane pidutseda, kui teab, et ta rahvus sureb peagi välja. Nõnda ei suuda ilmalik noor elust rõõmu tunda teades, et keskkonnal pole tulevikku. Aga seda tunnet kvantifitseerida ei saa.
Täiesti mõistetav on ka Dmitri Karamazovi karakterisse paigutatud ilmpulss, kus see terve elu viletsuses virelenud mees saab korraga sahmaka raha ja otsustab seejärel teha ühe meeletu peo, joota talumehedki šampanjast täis, õgida end silmini kalamarja täis, et tunda end korrakski – ja ainult korraks! – vabana tulevikupainest. „Tantsida nii nagu poleks homset“ – see on väga täpne kujund. Dostojevski asemel võib tuua näite ka kaasaegsemast klassikast, joonissarjast „Simpsonid“. Ühes osas kaanib Homer Simpson viina majoneesiga ja seletab sinna juurde, et see võib tektitada kohutava pohmeluse ja peavalu, aga see peavalu ja pohmelus on tulevasel Homeril, mitte praegusel ja „oi ma ei kadesta seda tuleviku Homerit, hea, et see pole mina,“ muheleb oleviku Homer ja võtab järgmise klõmaka.
Majanduslikumas vaatevinklist paistaks tuumküsimus järgmiselt: üle millise ajavahemiku peaks maksimeerima majandusliku kasu? Tehnoloogilised uuendused on seda ajavahemikku lühendanud. Või vähemasti andnud konkurentsieelise neile, kes maksimeerivad kasumit lühemat tulevikku hõlmates. Näiteks kalade ülepüük, intensiivpõllumajandus ja lageraie on lühiperspektiivis kõige kasumlikumad, siin pole küsimustki. Aga ainult lühiperspektiivis. Isegi nii näruse maavara nagu põlevkivi abil on võimalik olevikku tuleviku arvel kütta. See on meie rahvuslik viin majoneesiga.

Umbes siin on ka meie keskkonnadebati psühholoogiline juur – iha tantsida nii nagu poleks homset. Seepärast on keskkonnadebatt õigupoolest mõneti põlvkondade vaheline konflikt.
Teadus ei saa vastata küsimusele, mil määral me vajame hingerahuks tulevikuperspektiivi, fakt on see, et inimesed ei vaja seda võrdselt ja pensionisambajant kriibib sellel küsimusel vaid õrnalt pinda. Kas peaks hoolima keskkonnast on õigupoolest küsimus, kas peaks hoolima lastest. Mitmest põlvkonnast pärast ennast? Pole lapsi, pole probleemi, eks tantsi, kui suudad. Ja vähemasti vaimses ööklubieas suudetaksegi.

26. veebruar 2020

Inimolemuse taimne aspekt


Ilmus Edmund Burke'i Seltsi lehel 15.11.2016
Inimolemuse taimne aspekt


Mihkel Kunnus

Kujutiste tulemus päringule earth


Mõistagi on inimese taimsest aspektist rääkides tegu metafooriga, aga selle kujundlikkuse määr sõltub suuresti vaatenurgast. Paljusid häirib juba inimolemuse liigne nihutamine loomalikkuse sfääri, mis siis veel rääkida taimsest, sellest veelgi „madalamast eluvormist“. Ometi on meil taimedega näiteks üks ja sama geneetiline kood (see tähendab, et nukleotiidi tripletid seatakse aminohapetega vastakuti samamoodi). Me oleme tõelised sugulased. Samuti on rakkudevaheline suhtlus väga sarnane (vegetatiivne semioos, ütlevad biosemiootikud). Oleme seesmiselt küllalt taimsed ja kui loomsed ehk närvisüsteemilised protsessid saavad raskelt kahjustatud – inimene on koomas – siis on ta ikka väga taimelik (inglise keel on siin üsna täpne).

Olulisem aga oleks ehk vaadata inimese sõltuvust taimest, sest see on totaalne. Esiteks on hapnik, milleta me ei suuda üle paari minutigi elada, taimset päritolu ja kohad, mis on taimsest sfäärist liiga eraldatud, võivad mõjuda sõna otseses mõttes lämmatavalt (näiteks mõned suurlinnad halbade ilmastikuolude korral).
Teiseks, taimse kanda jääb kogu primaarproduktsioon, mida inimene eluks vajab (ka fossiilkütused on taimset (ja osalt sinivetikalist) päritolu), kõik, mida inimene sööb, on vähemalt ühes etapis taimne. Naftatki muudetakse põllu abil taimseks ning siis loomsete eluvormide abil muundab inimene osa taimset ka loomseks toiduks, aga primaarne on ikkagi taimne. Pole olnud näljahäda, mis oleks tulnud näiteks sigade või kanade „ikaldusest“, küll aga kirendab ajalugu taimse saagi kõhetusest tulnud näljahädadest ja inimeste massilisest hukkumisest selle tagajärjel. Öeldakse, et eestlase päästis näljahädadest kartul ja esimese laiemapõhise hariduse andis lina.

Pikast ajaloolisest perspektiivist vaadatuna on inimliigi suuremad arenguhüpped olnud mingis mõttes taimsed revolutsioonid – kütist-korilisest põlluharijaks ja XX sajandil Roheline revolutsioon. Viimane ei tundu ehk kvalitatiivselt samaväärne, aga kui vaadata, millise tohutu demograafilise plahvatuse see endaga kaasa tõi, siis võib selle kõrvutusega leppida küll.

Mõningate aktuaalsete protsesside mudelina võiks kasutada näiteks Süüriat. Enne Teist Maailmasõda elas Süürias umbes kaks ja pool miljonit inimest, see kasvas praeguseks pea kümne kordseks – umbes 23 miljonit. Hiljuti tabasid Süüriat aastaid väldanud suured põuad ja põllumajandus – taimne! – kukkus suuresti kokku ja inimesed kolisid maalt massiliselt linnadesse, kus neil polnud eriti tööd ega elutingimusi ning see on üks ideaalne lähtetingimus massilisteks rahvarahutusteks (nagu ka leiva hinna tõus), puhkeski kodusõda ja vallandusid tohutud migrantide vood. Kes on migrant? Inimene, kellel on mingi raske probleem oma juurtega. Juur aga on taimne aspekt par excellence.

Üks, mis eristab taimset ja loomset, on see, et loom saab liikuda. Inimene saab ka ja inimene ise vajab väga vähe ruumi – tohutud inimmassid saab suurlinnadesse kokku pakkida! Taim aga vajab maad. Ja inimene vajab taimi. Kui kasutada irriteerivat võrdlust, siis Hitler ei otsinud Lebensraumi oma inimestele, vaid taimedele, millest need inimesed sõltuvad. Ja praegu hävivad vihmametsad (ja sellega ka liigid) nii pöörase kiirusega, sest inimene raadab maad sojapõldude jaoks, taimede jaoks, mille järele ta üha rohkem isutab. Hitler oli poolpõrunud malthuslane, kelle aju põrunud pool jäi muuhulgas saatuslikult kinni otsesõnaliselt võetud halba metafoorikasse, mis siinsesse tõlgituna kõlaks nii: juut on juuretuse kvintessents (rändrahvas mustlastega sai Hitler liigagi edukalt hakkama). Aga selle õnnetu metafoori järgi toimus mõne aasta eest globaaljuutlik triumf, sest rohkem kui pool inimkonnast hakkas elama linnades, eriti suurlinnades. Ja kui keegi arvab, et linnastumine on mingi konkreetse rahvuse probleem (saati, et seda saab lahendada mingit konkreetset rahvust hävitatades) on ta juba täispõrunud.
Kui metafoorikummi veelgi venitada, siis võib öelda, et riik on taimne moodustis, sest riik vajab territooriumi nagu taim, ütleme, riik on inimese taimse sõltuvuse sotsiaalkultuuriline projektsioon.

Oswald Spengler räägib taimsest ja loomsest oma suurteose teise köite esimeses peatükis (nii mõnigi tahk sarnaneb ülaltooduga). Ühtlasi tuletaksin meelde, et kogu ta teooria raskuspunkt asub taimsel metafooril, ta vaatab kultuuri kui taime: kultuur tärkab maal ja mullas, religioossena, jõuab suurlinnas õitsenguni, kus närbub tsivilisatsiooniks (muide, A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ järgib spenglerlikku skeemi ja autor on seda otsesõnu ka väljendanud). Kui Spengler kirjeldab seda protsessi seestpoolt, fenomenoloogiliselt ja kultuuriliselt, siis suurepäraseks positivistlikuks paarikuks „Õhtumaa allakäigule“ on ohtra faktoloogiaga väärindatud Clive Pontingi raamat „Uus maailma roheline ajalugu. Keskkond ja suurte tsivilisatsioonide kokkukukkumine“ (e.k. Varrak 2009), milles „üksteise järel rullub lugeja ees lahti impeeriumide ja kõrgkultuuride saatus – Sumeri, Egiptuse, Maia, Polüneesia, Rooma. Selgemaks saavad varjatud reeglid, mis suuri tsivilisatsioone kord õitsengule, kord hävingusse määravad. Mudel on üldjoontes üsna sama: asustuse levik soodsa keskkonnaga piirkonda, mis jääb tavaliselt inimeste liikumisteede lõikumiskohta; kultuuri areng ja koos sellega looduskasutuse intensiivistumine; kõrgkultuuri periood, mille pikkus sõltub peamiselt looduskeskkonna ressursirikkusest ja vastupanuvõimest; näljahädad ja ühiskonna lagunemine, põhjuseks veepuudus, põldude sooldumine, soostumine, erosioon jt. inimtegevusest tulenevad keskkonnamuutused.
Suhteliselt lühikese kõrgkultuuri perioodi jooksul suudavad tsivilisatsioonid kujundada keerulise ühiskonnakorralduse ning püstitada endale mälestusmärke püramiidide, kivikolosside ja muude kummaliste ehituste näol, mille järgi neid tänapäeval peamiselt tuntakse. Samuti mõelda ja üles tähendada mõtteid oma võimsuse ja erilise positsiooni kohta. Mõtted, mida hiljem, langusaegadel, mõeldakse, kaovad ühes nende kandjatega.“ (Timo Maran „Pilguheit rohelisse peeglisse“, Sirp,01.11.2002)

Võib mõneti üllatada, aga raskekujulise kainuse käes kannatav supermõtleja Spengler suhtub teadmistesse ja tunnetusse üldisemalt sama suure või suuremagi ükskõiksusega (et mitte öelda põlgusega) kui näide eeltoodud tsitaadis. Õpetlaslikkus, filosofeerimine ja igasugune vaimlemine ei väära protsessi.
Kõik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid on ühel meelel selles, et elu väärib kõige tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib omateed ega tee väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel kogukonnal õnnestub „järgida õpetust“, siis saavutavad nad sellega parimal juhul seda, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on käsitletud.
Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus. Põlgusel, millega sõdur ja riigimees on igal ajal alla vaadanud tindinäppude ja raamatukoide peale (kes arvasid, et maailma-ajalugu on olemas vaimu, teaduse või koguni kunsti pärast), ei puudu teatav mõte. Ütleme selle ühemõtteliselt välja: tajumisest vabaks saanud taipamine [nii määratleb Spengler mõtlemist – M.K.] on vaid üks elu külgedest – ja mitte see otsustav. Õhtumaise mõtlemise ajalugu tohib mitte mainida Napoleoni nime, tegelikes ajaloosündmustes aga võis Archimedes koos oma kõigi teaduslike avastustega avaldada väiksemat mõju kui too sõdur, kes ta Sürakuusat rünnates maha lõi.“ (Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid, Ilmamaa, 2012, lk 32).

Jah, lõppeks kipub ikka peale jääma see va „reaalpoliitika“. Nii nagu füüsika-nobelistide patsifistlikku hoiatusjutlust ei pidanud teoinimesed suurt millekski ning tootsid tuumapomme ikka sellises koguses, et võiks kogu soojaverelise elu Maal mitmekordselt hävitada.
Samuti on praegused nii tehnilised kui moraalsed süsteemid ikka nende jõudude teenistuses, mis jätkavad inimolemuse taimse aspekti ignoreerimist. Sealt leiame sõjanduslik-poliitilise kompleksi, globaalkapitalistlikud suurkorporatsioonid aga ka inimkeskse humanistliku eetika, mis ütleb inimene ennekõike ja ükski inimene pole iial üleliigne. Inimõigustel puudub ruumiline ulatus, teisisõnu, see ei arvesta taimse aspektiga, miska Spengleri-Pontingi skeem on säilitanud oma kehtivuse ja seda nüüd juba pretsedenditult globaalses mõõtkavas.




11. veebruar 2020

Paavo Matsin "Kongo tangoo"




Kujutiste tulemus päringule kongo tango

Üks žanripuhas matsin Budapestist, ronkadest ja inglitest

Mihkel Kunnus

Paavo Matsin ütleb OPis igati õigustatult: „Kui tänapäeval kirjutatakse väga palju mingeid žanre, siis Bulgakovi žanr ongi bulgakov väikese tähega, minu raamatute žanr võiks samamoodi olla matsin.“i
Eesti kultuur ja kirjandus on nii väike, et siin mõningane pärisnimelisus täiesti kohane žanrimääratlus. Suuremas kultuuris tunduks selline ettepanek juba liialt nartsissistliku praalimisena, umbes, et „žanr – see olen mina!“, aga meil tundub see igati õigustatud. Kinnitan omalt poolt, et Paavo Matsin on vähemasti eesti parim matsinikirjanik. Viienda raamatu kaanel on autori kodanikunimi ja see on kena kokkuvõte senisele loomingule: Doktor Schwarz „Alkeemia 12 võtit“ (2011), Pāvs Matsins „Sinine kaardivägi“ (2013), Paša Matšinov „Gogoli disko“ (2015) ja Friedrich Reinhold Kreutzmatsin „Must päike“ (2017).
Kellele matsinid meeldivad, sellele meeldib ka „Kongo tango“. Ikka on siin nõiduslik atmosfäär ja unenäolised pildid, mis kõik on lugejate ette kujutlusilma maalitud väga nõtke sulega. Tõeline maiuspala keelegurmaanile.

Raamat on hästi kujundatud ja suurepäraste illustratsioonidega (Ramo Teder) ning esikaanel on auga välja teenitud medal-lätakas-vimpel „Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse esikoht 2019“.
Romaanivõistluse žürii liige Holger Kaints kirjutab „Saagi mitmekesisusest hoolimata langetas eri vanuses ja erinevate kirjanduslike maitsetega žürii (Vahur Afanasjev, Tiit Aleksejev, Ene Paaver, Aare Pilv, Kerttu Rakke, Maire Laurik ja allakirjutanu) väga üksmeelse, võiks lausa öelda, et žürii liikmetele ainumõeldavana tundunud otsuse. Esimene auhind läks käsikirjale „Kongo tango”, mille autoriks osutus pärast ümbriku avamist Paavo Matsin. See teos oli oma teostuse ja viimistletuse tasemelt silmanähtavalt teistest üle. Romaani laad on neile, kes on Matsini varasemaid teoseid lugenud, üldjoontes tuttav. Ent vaieldamatult on tegemist edasiminekuga ka autori tasandil. Materjali käsitlus on sel korral kuidagi eriliselt hõrk.” (Looming nr 9, 2019)
Pole raske kahelda, et teos on teostuse ja viimistletuse taseme poolest teistest üle, aga edasisega hakkab mu vaimustumisvõime nõtrus märku andma. Ma pole kindel, et see on parem „Gogoli diskost“. Mingit laadi krehvti oli seal nagu rohkem. Aga olgu, maitse asi.
Samas mida räägib EKLi romaanivõistlusest, rõhutan romaani-võistlusest, see, kui selle võidab pesueht matsin? Olgugi, et väga hea matsin.

Oma virina relativeerimiseks tsiteerin korraks Linnar Priimäge:
„Kriitiku olemuslik sõltumatus on seltskondlik probleem eriti just ühisvaimustuse aegadel. Kriitik on alati poole jalaga väljas seisja, tema vaimne põhihoiak on distantseeritus, tema olemuslik iseloomujoon on „entusiasmi vaegus“, Mangel an Enthusiasmus, millest Goethe puhul kõneleb Thomas Mann, „vaimustumisvõime vaegus“, Mangel an Begeisterungsfähigkeit, mille võtab omaks Bertolt Brecht, too kriitik teatrilaval. Kriitik olla pole seltskondlikult kerge.“ii
Ja et oma virinat veelgi suhtelisemana näidata osutan ka Hermann Brochi „Kuutõbistele“ (EKSA 2019, tõlkinud Mati Sirkel), mille eestindus hiljuti ilmus ja mille lugemine mul mõõdupuu kodumaise jooksva kraami loodimiseks mõnevõrra ära rikkus.
Broch kirjutab oma triloogia kommentaaris: „See romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud. Kirjanduse valdus teaduse „mitte enam“ ja „veel mitte“ vahel on sel moel piiratumaks, kuid ka kindlamaks muutunud, hõlmates kogu irratsionaalse läbielamise valdkonda, ja ta teeb seda piirialal, kus irratsionaalsus esildub teona ning muutub väljendusvõimeliseks ja kujutatavaks. Siit tuleneb spetsiifiline ülesanne näidata, kuidas unenäolisus määrab tegevust ja kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäoliseks muutuma.“ (lk 759).
Unenäolisuse eest saab Matsin maksimumpunktid, aga see, kuidas unenäolisus määrab tegevust, puudub brochilikus mõttes „Kongo tangos“ täiesti (matsini puhul pole see niivõrd puudus, kuivõrd žanrile omane). Seda, kuidas sündmused on ikka uuesti valmis unenäolisteks muutuma, näitavad meile juba aga liigagi hästi ka kõik reaalajas toimetavad uudisvood. Elu kipub üha suveräänsemalt ära tegema järjest rohkematele kunstižanritele, alates jämekoomikast ja satiirist ning lõpetades absurdi ja tragöödiaga.

Mõnel rahulikumal ja napimas infovoos kulgeval ajastul olnuks Paavo Matsin ehk prohvet. Ta tekstide väljataandamatu hämarus ja põhimõtteline allumatus hermeneutilisele paljastusele täidavad prohvetlikkuse miinimumtingimusi hästi. Visioonide lennukus ja halvaenelisus täidavad ka kõrgemad nõuded. Tänapäeval taandub matsinlik prohveteering aga hermeetiliseks ampsuks, unenäoks, mida juba paar tundi pärast ärkamist meenutada ei suuda.
Siit ka „Kongo tango“ ainus probleem – see on täiesti mõttetu. See aga ei ole mingi puudus neile, kes säherdust kvaliteeti raamatult ei ootagi ning rahulduvad lustimisega keelemeisterlikult loodud nägemuslikus maailmas. Märt Väljataga sõnul „esitab romaan küsimuse, mis jääb lugejat painama: milleks see kõik – milleks kogu see tulevärk, mis mõte neil seiklustel ja ohtratel metamorfoosidel linnust inimeseks ja inimesest linnuks?“ ja oletab siis ettevaatlikult „Kongo tangole“ mingit sümptomaatilist mõõdetiii. No kes teab.

Soovitaks seda raamatut fantaasia ja keeletunde ergutamiseks kindlasti ka koolinoortele, aga kirjandusõpetajale ehk mitte. Sest lihtne on võtta Krossilt või Tammsaarelt üks motiiv kirjandiks, aga anda õpilastele ülesandeks kirjutada kirjand „Kongo tango“ põhjal on sama ränk karistus nagu vaba teema, tähendab miski, mis on nauditavalt võimetekohane vaid vähestele.


ii„Kes on kriitik?“ rmt-s Luule ja tõde, Ilmamaa 2019, lk 64

8. veebruar 2020

Ludiidid märatsevad ühispõllul




Kujutiste tulemus päringule luddite


Ludiidid märatsevad ühispõllul

Mihkel Kunnus

Inimesi, kes söandavad tehnoloogilisi uuendusi kritiseerida, tabab tihti kõrvutus ludiitidega. Mäletatavasti kutsuti ludiitideks inimesi, kes nägid tehnoloogilises innovatsioonis rohkem häda kui õnnistust. Toona oli probleemiks see, et uudsed kangatootmise masinad jätsid suurel hulgas oskustöölisi äkitselt oma leivast ilma. Nende lahendus tekkinud olukorrale oli robustne ja sirgjooneline – masinad tuleb puruks peksta. Tänapäeval pole aga haruldane sama robustne ja sirgjooneline lähenemine neile, kes tehnoloogia leviku pahupooltele otsustavad. „Kuradi ludiid jälle, tagasi puu otsa, vä?!“
Olgu. Katsume vaadata rahulikumalt terviku poole.

Tehnoloogia positiivsed aspektid on päevselged. Vähemalt kellelegi, vähemalt selle kasutusele võtjale. Muidu seda tehnoloogiat poleks. Tehnoloogia ei kasva ise. See on sõna otseses mõttes tehtud ja tehtud ikka seetõttu, et see on kellelegi kasulik.
Küllap oleks liialdus väita, et kogu inimkonna progress on ainult tehnoloogiline, aga kaheldamatult oleks näiteks suurem osa moodsast inimõigustediskursusestki, vabaduse- ja võrdsuseaatest ilma tehnoloogiata pelk ilukõne, sooja õhu võngutamine. Mis kasu oleks olnud näiteks feminismist – liikumisest, mis on ajalooliselt olnud progressiivne ilma igasuguse irooniata – , kui see poleks saanud sörkida tehnoloogiliste muutuste sabas? Traavlite ohjamise edukus sõltub käsivarre tugevusest, roolivõimendiga auto juhtimine mitte. Olgu auru-, elektri- või sisepõlemismootor, selle võimus on inimese omast nii pika puuga üle, et igasugused inimeste vahelised rammuerinevused taanduvad tühiseks. Tehnoloogia, mitte traktaat nimega „lutipudel“ andis võimaluse mehel ja naisel võrdsemalt panustada järglase eest hoolitsemisse. Sellised tehnoloogiad nagu pesumasin, rasestumisvastased vahendid, tampoonid, pabermähkmed jne on naist de facto vabastanud rohkem kui kogu ajaloo feministlik lektüür. Ilma tehnoloogilise arenguta vaevalt oleks kadunud orjandus jne.
Samas oleks selle kiidulaulu kõrval sõge silmad kinni pigistada tehnoloogia varjukülgede ees. Alustame väga lihtsast näitest, reha asendumisest lehepuhiriga. See on kellelegi kasulik, muidu poleks seda juhtunud. Jätame kõrvale selle, et see on kasulik lehepuhurite tootjale ja kahjulik rehatootjale. Tundub, et kohamehele on see kasulik ja isegi sedavõrd, et ta on valmis selle nimel reha ja lehepuhuri hinnavahe kinni maksma. Aga varjuküljeks on esiteks lärm. Paljudel inimestel, kes valdkonda üldse ei puutu või puutuvad väga kaudselt, lihtsalt elukvaliteet langeb. Lisaks veel üldine kahju, mis jaotub täiesti ebamääraselt ja üldiselt, nimelt keskkonnakahju.
Mida hõlmavam on tehnoloogia, seda paljutahulisemad ja – pange tähele! – ennustamatumad on selle ootamatud kõrvalmõjud. Näiteks sotsiaalmeedial on ilmselgelt väga palju plusse ja inimesed armastavad seda väga, aga täiesti ootamatult ilmnesid sellega lausa geopoliitilised aspektid, rääkimata ilmsematest nagu ühe üliolulise demokraatliku institutsiooni – vaba ajakirjanduse – kriisi langemine või spetsiifilisematest nagu uut liiki küberkiusamised ja koolivägivald, millega õpetajad ja lapsevanemad alles hädaga ja tagantjärele peavad kiirelt õppima toime tulema. Samuti nutiseadmete mõju kognitiivsetele võimetele ja isegi rühi- ja uneprobleemid.
Tehnoloogilise progressi ajalukku vaadates võib kenasti üldistada: tehnoloogia on miski, mis asendab vanad ja tuntud probleemid uute ja ootamatutega. Nendel uutel ja ootamatutel probleemidel on võrreldes vanade ja tunututega üks suur eelis – need on tihti tulevikus ja sageli veidi kaugemal. Tehnoloogia on suurepärane viis lükata oma hädad teiste kaela, olgu tulevaste põlvkondade ja tundmatute kogukondade. Aga tegu ei ole siin tingimata küünilisuse või hoolimatusega, vaid inimomase lühinägelikkusega. Neutraalsema ja antropoloogilisema pilguga inimkonda jälgides võib öelda, et inimesed hindavad uusi tehnoloogiad eelkõige nende vahetute, siin ja praegu kätte tulevate hüvede järgi ning pikemaajalisi ja kaudsemaid tagajärgi lihtsalt ei nähta või lihtsalt eiratakse.
Fossiilkütuste massiline kasutuselevõtt on suurepärane näide. Tegu on väga kontsentreeritud energiaga, seda on väga mugav kasutada ja heitgaasid, noh, heitgaasid hajuvad õhku ja keegi ei pane neid tähelegi. Kuni lõpuks ületatakse mingi piir ja kõigil hakkab üksäkki väga halb. Miljonid ja miljardid väiksed ja konkreetsed tehnoloogiast kasu saajad tekitavad väga üldise ja globaalse kahju. Ning sellele probleemile lähenetakse tihti veel palju toorema ja robustsema sirgjoonelisusega kui ludiidid enda omale toona. Globaalseid keskkonnaprobleeme vahel eitatakse sõgeduseni ulatuva fanatismiga, kliimaprobleemide eitamisse suunatakse kogu vandenõuteoreetiline ressurss või siis keskendutakse mõne sõnumitooja materdamisele, eriti mugav on see siis, kui selleks on mõni kooliõpilane, kes söandab tsiteerida teadlasi hetkel, kui kana ei pissi teps.

Termodünaamika teisest seadusest tuleb range ühemõttelisusega, et lokaalse korrastatuse hinnaks on suurem korrastamatus kusagil mujal, iga soojusmasin teeb tööd ainult ja ainult entroopia kasvu arvel. Tehnoloogia lihtsalt intensiivistab seda protsessi. Tehnoloogia kasutajale tähendab see rohkem džaule ajaühikus ehk rohkem vatte, suuremat võimsust.
Kui füüsikalisel vaatluskaaameral veidi resulutsiooni vähemaks keerata, siis näeme, et see soojusliikumise halastamatu ühesuunalisus – isevooluliselt liigus soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale – kehtib näitekas ka tooraine kontsentratsiooni gradiendi puhul. Praegu üha rohkem vaja minevaid akusid toodetakse ju nõnda, et mõnes harvas Maa piirkonnas juhuslikult tekkinud kõrgemat liitiumikontsentratsiooni hajutatakse üle inimkonna laiali. Mingi osa saab sellest taaskasutusse suunata, aga selle protsessi kasutegur pole kunagi 100% ainelise saagise mõttes ja samuti võtab see ringlus omakorda energiat.
Samuti hajutab tehnoloogia vastutust. See on metafoor, aga juhtumisi täiesti tabav.

Kuuekümnendate aastate lõpus avaldas USA ökoloog Garret Hardin ajakirjas Science ülerahvastusprobleemi käsitleva artikli “Ühispõllu tragöödia”. Hardin väitis, et miljonite üksikindiviidide iseseisvad soojätkamisotsused ei vii ühiskondlikult optimaalse rahvaarvuni, vaid põhjustavad inimeste arvu kiirest kasvust tingitud loodusvarade nappuse ja nõnda kõigi majandusliku viletsuse.
Majanduskirjanduses hakkas termin “ühispõllu tragöödia” tähistama sagedast olukorda, kus eraomandiõiguste puudumise korral tekib indiviididel ajend mingit ühisvara üle kasutada, sest ühelgi neist ei ole kõnealuse hüvisega ühtegi pikemaajalist plaani.
Keskkonnaressursid ja atmosfääripuhtus on ühisvara samas mõttes ja majandusliku võidujooksu võidab see, kes neist kõige vähem hoolib. Selle hinnaks on terviku allakäik, aga noh, tervik on ju mujal ja tulevikus. Või siiski enam mitte nii kauges tulevikus. Lapsed tulevad tänavatele protestima mitte seepärast, et nad pole füüsika ja bioloogiatunnis olnud, vaid just seepärast, et nad on seal olnud.

P.S. Pealkirjastamisel kasutasin ka suhteliselt hilist tehnoloogiat (selle sõna avaras tähenduses). inglise keeles kutsutakse seda clickbait'iks. Ka see tehnoloogia on osadele otseselt kasulik ja kahjulikud kõrvalmõjud on ebamäärasemad, aga aina kuhjuvad ja kuhjuvad.