8. jaanuar 2019

Kui naised olid terasest ja autod malmist


Ilmus ERRis 08.01.2018

Kui naised olid terasest ja autod malmist


Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ Hea Lugu 2018, 160lk




Tagakaanelt võib lugeda: „Kirjanikud omavahel“ on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas."
Kuigi Eeva Pargi raamat „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ kuulub just nimelt sellesse sarja ja Eeva Park on lausa „geneetiline kirjanik“, julgen öelda, et see sarjakirjeldus selle raamatu kohta ülekohtuselt pisendav. See teos ei ole sugugi kitsalt kirjanike siseringi asi. Kujutan ette, et sellel raamatul on väga lai kõnetuspotentsiaal. Eeva Pargi (s 1950), ta sugulaste ja kaaskondsete elu on olnud nii tähendusrikas, et sellest on saanud dokumentaalses ja mälestuslikus vormiski panna kokku teose, milles esitlub unversaalne inimsaatus konkreetses elukäigus ja seda parima romaanikunsti vääriliselt. See on üks neid paradoksaalseid olukordi, kus erakordsus ühendub representatiivsusega, üldinimlikkusega.

See raamat on loetav väga kergelt, ka lihtsalt ajaviitena. Aga samas on siin otsivamale vaimule ka väga palju mõtteainet. Kergelt loetavas tekstikoes on rebendeid, millesse piiludes võib uppuda neist avanevasse maailma. Võtame näiteks järgmise lõigukese: „Vanaisa majapidamises olid need loomad, mida kolhoosnikue lubati: lehm, mullikas, kanad, lambad, siga. Aias õunapuude vahel kasvatati viljagi, sest maad – põldu – ju enam polud. Heinagi tehti kust sai, kõik kraaviperved kraabiti üle, sest vanaisa majapidamisest pidi söögikraami jätkuma ka meile kõigile, kes me seal suvel pika söögilaua ümber istusime ja sügisel suurte toidukoormatega linna sõitsime.“ (lk 52-3)
Kui pööraselt kaugeks ja võõraks, kui raskesti ettekujutatavast maailmast on see kirjeldusekatke pärit!
Või siis selline:
„Mingit dramaatilist tuha päheraputamist Debora [Vaarandi] ei harrastanud. Ta kinnitas, et oli alati – igas olukorras – toiminud oma veendumuste järgi, kuid ega me sellesse teemasse ülearu ei süüvinudki. Üks lugu, mida ta meenutas, oli aga vägagi otseselt kommunistliku parteiga seotud. Nimelt olid kaks vene madrust üritanud teda vanalinna treppidel röövida ja vägistada. Päris viimasel hetkel katkise näo ja lõhutud riietega pakku pääsedes avastas Debora, et koos muhvi ja kotiga oli kadunud ka tema parteipilet. Just seda – parteipileti kaotust –, mitte jõhkrat kallaletungi, meenutas ta kui tõelist katastroofi. Nimelt ei järgnenud sellele intsidendile mitte süüdlaste kinnivõtmine ega vabandav kaastundeavaldus, vaid hoopis parteiline noomitus, mis oli siis kommunistile väga karm karistus.“ (lk 31)
Ei ole kindel kui suurt mõistmist Debora tänapäeva feministide hulgas leiaks, sest lisaks eelöeldule ütles ta Eeva Pargile sedagi „et tal on – kogu kurbusest hoolimata – hea meel, et tal laps oli, ning et emaks saamise ja olemise kogemuseta jääb naisel – inimesel – maailma mõistmine paratamatult puudulikuks.“(lk 24)
Või kas ei kajastu okupatsioonikogemuse kunstiline kontsentratsioon ilmekalt selles lausekatkes, kus ta kirjeldab lapsepõlveseltsilist, väikest Roti nimelist koera, „kes millegipärast alati ainult kolmel jalal ringi lidus ja kodus üldse toitu ei puutunud, vaid meie Pääsküla naabritelt lõbusate trikkidega maiuspalu välja lunis, [Roti] ajasid vene sõdurid üsna pea ühel varakevadisel päeval (sügavas Põllu tänava rattaroopas, kust ta jooksu pealt välja ei suutnud hüpata) kogu ümbruskonna laste silme all suure naeru saatel sõjaväe veoauto ratta all surnuks“ (lk 59)
Samas käib elu ikka omi mustreid mööda, on (sari)abielu(probleemi)d ja vastastikused lapseröövid lahutatud abikaasade vahel.
Vilja Kiisler kirjutab:
„Eeva Park joonistab oma ema, luuletaja Minni Nurme ilmasambakuju välja nõtke ja liigutavana. Nurme toimetab poolmüütilise esiemana, kes ei karda ei keravälku ega Aadu Hinti, suudab vabakutselise heitlikus elus ära toita viis last, hoiab kindla käega teel Halli Ruuna nimelist autoloksu ja säilitab imelikult rõõmsa meele koos mõistatusliku mõtlikkusega.“
(„Kirjanduse kollane“ Postimees 7. XII 2018)
Nii on. Mootoritehnikast teadlikumale võin täpsustuseks öelda, et Hall Ruun polnud mingi autoloks, see oli midagi palju ettearvamatumat ja deemonlikumat, see oli Moskvitš 400. Võhiklikumale lugejale võin öelda, et taolisega sõitmine on midagi raskejõustiku ja seiklusspordi vahepealset, ja et sel oli mõjuvaid põhjusi, miks „naine oli autoroolis tol ajal üsna haruldane“ (lk 56). Ja keskne põhjus võib-olla polnudki saadana patriarhaat, mis Lääne kultuuri Willendorfi Veenusest saati punase niidina läbib ja tänaseni aina võimsamaid tuure võtab, vaid näiteks see, et seda tuli vändast käima lüüa (raskejõustiku komponent) ja tõenäosus jõuda sihtpunkti oli kulli-kirja küsimus (seiklusspordi komponent). „Tänu Ruunale tundsime meiegi varsti igat maanteeveerset oja, kust sai ikka ja jälle tühjaks visisenud radiaatori jaoks vett võtta“ (lk 57)
Raamatus küll seda ei mainita, aga sel mudelil puudub salongiküte ja klaasipuhastil polnud eraldi elektrimootorit nagu tänapäevastel, vaid selle pani tööle sama mootor, mis autot ennastki (sic!). Sellest johtus oluline viga: just vihma ja lumega, kui aeglaselt pidi sõitma, töötas ka klaasipuhasti mootori madala töökiiruse tõttu aeglaselt ning ei jõudnud esiklaasi puhtana hoida. Jälle objektiivne fakt ja ajastu kunstiline kujund korraga.
„Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt enam elusana koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles neid hüvastijätuks.“(lk 56)
Oluliseks teemaks on ka reetmine ja seda väga mitmel tasandil ja erineva kujundlikkuse astmega, osalt muidugi ajastust lähtuvalt. Lisaks inimhinge reetlikkusele, soodustas seda reetmist (ideede, riigi, vanemate, kodumaa, perekonna jne).
*
„Siis aga selgus, et esmasündinu oli sünnitusmajas vahetusse läinud ja teine ema nõudis kohtu kaudu (siis juba aastaseks saanud) laste vahetust“(lk 125).
Jajah, siis elas terasnaiste sugu, ei ole enam selliseid...



2018 raamatusoovitusi ERRi

Koos teiste soovitajatega on SIIN.

Raamat on tarkuse, hariduse ja harituse sümbol. Ja praegu, 2018. aasta lõpul läheb sel sümbolil võrratult paremini kui sellel, mida ta sümboliseerib. Kliki- ja sotsiaalmeedia koostöö valimiseelsel ajal on iseäranis vaenulik järelemõtlikkuse suhtes, miska sujuvamaks üleminekuks soovitaks alustuseks paari sellist raamatut, mis sobivad ka hästi neile inimestle (jõulukingiks), kes muidu eriti raamatuid ei loe, aga muidu on igati ärksa ja arutleva vaimuga.
Mihkel Muti „Kõik on hästi“ (Fabian) on järg tema menukale kogumikule „Mõtted“ (LR, 2017), seal on sellised lühikesed miniesseed ja laastukesed, tähelepanekud elust, ühiskonnast, poliitikast ja inimestest. Ideaalne öökapiraamat. Samuti on ideaalne öökapiraamat eelmisega žanrilt väga sarnane Sławomir Mrożeki valitud teoste V köide „Vested“, mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu. Selle aasta sisse jääb ka teine tema tõlgitud ja väga lugemisväärne teos: Poola nobelisti Czesław Miłoszi päevaraamat „Jahimehe aasta“ (Edmund Burke'i Selts ja Hendrik Lindepuu kirjastus).
Kindlasti soovitaks veelkord üle raamatud, millest olen ERRi portaali tutvustused juba kirjutanud. Üheks on
paavst Franciscuse entsüklika „Ole kiidetud. Laudato si“ (kirjastus Gallus, tõlkija Helve Trumann) ja teiseks Hans Roslingi, Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundi raamat „Faktitäius“. Viimane on eriti hea üle lugeda praeguses, täieliku sõgeduseni langevas valimislärmis, sest seal on metoodilised retseptid meeleselguseks ja rahunemiseks.
Detsembri alguses käis Eestis Hans Roslingu sõber, Rooma Klubi auliige Anders Wijkman, kes tunnustas Roslingut igati, ent rõhutas, et ökoloogiline mõõde tema töödes ja maailmapildis oli kõige puudulikum. Sellega saab ainult nõustuda, aga see polnud ka Roslingu raamatu teema. Seepärast soovitaks lisaks paavsti entsüklikale juurde lisaks hankida äsja ilmunud Eesti Rooma Klub toimetiste esimene number „Mõõt või meelevald“ (Eesti Rooma Klubi, koostanud ja toimetanud Tuuli Stewart). Selles kogumikus on ühtede kaante vahel õige eriteemalised ja erineva raskusastmega tekstid. Seal on näiteks Andres Tarandi ülevaade Rooma Klubi Eestisse tulekust, professor Kalevi Kulli (inimkondliku) maharahunemise retsept, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Sirje Keevalliku ülevaade kliimaga toimuvast, kaks tulevikku vaatavat artiklit Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professorilt, Riigikogu Arenguseire Keskuse eksperdilt Erik Terkilt, mitu artiklit hariduse (tuleviku) teemadel jne. Lühimalt: tegu on väga mitmeharulise ja hõlmava kogumikuga, mille hankimine väärib hankimisvaeva (selleks tuleb minna Eesti Rooma Klubi lehele).
Samasse perekonda kuulub ka Valdur Mikita värske raamat „Eesti looduse kannatuste aastad“ (Välgi metsad). Tegu on Mikita sellise teosega, milles on ilukirjanduslikku pehmendamist märksa vähem kui ta eelmistes teostes ja praegune metsanduspoliitika saab siin kõvasti ja õigustatult pihta. Isegi sedavõrd, et peeti vajalikuks algatada Mikita vastu eriti jälk ja madal diskrediteerimiskampaania, mille käigus paisati ajakirjandusse inimeste süvenemisvõimetusele (põhjendatult) apelleerivad klikikorjepealkirjad, kus refereeriti valikuliselt ja suunava pahatahtlikkusega Mikita kunagist artiklit Eesti Ekspressis, kus ta rääkis oma väiksemahulisest, pettumust valmistanud metsamüügist ja vajadusest teha metsamüügietehingud läbipaistvaks. Seepärast soovitan Eesti rahva, kultuuri ja looduse tulevikust hoolivatel inimestel kindlasti lugeda seda raamatut ka.
Ettevõtlikuma pilguga elule vaatavatele inimestele soovitaks aga ÜROd ja eri riikide valitsusi nõustanud ettevõtja ja majandusuuendaja Gunter Pauli raamatut „Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti“ (Lilleoru keskus OÜ, tõlkija Vahur Lokk), see ei paku mingit imerohu, sest ainult eluvõõras utopist saab pakkuda tõsimeeli imerohtu, küll aga võib siit leida inspiratsiooni ja näiteid sellest, kuidas hapuks kiskuvat olukorda leevendada. Ja see on juba päris suur asi. Võimalik, et isegi parim asi, sest nagu ökoloogiliselt tundlik Briti konservatiiv Roger Scruton ütleb igati soovitatavas raamatus „Kuidas olla konservatiiv?“ (EKSA, tõlkinud Mart Trummal)läbi lord Salisbury suu: „Viivitus on elu“. Kui maailm liigub (öko)katastroofi suunal, siis viivitus on elu, on.
Et aga ühiskonnamure ja maailmasaatus päris enda alla ei mataks – kui hädakraaksumine ja apokalüpsisepasunad ei põhjusta muud kui tegutsemishalvatust, siis olgu nad pigem vait! – siis soovitaks lõpetuseks kahte suurepärast raamatut sarjast „Kirjanikud omavahel“. Ei maksa sest nimetusest end heidutada lasta. Eeva Pargi „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ ja Maiu Bergi „Meie hingede võlad“ (kirjastus „Hea Lugu“) on väga üldinimlikud ja hingehariduslikud, kirjanduselust ei pea sealjuures üldse huvituma.

8. detsember 2018

Robert Nozicki raamatu "Anarhia, riik ja utoopia" ilmumise puhul

Kirjastus Ilmamaa andis äsja välja USA filosoofi Robert Nozicku peateose "Anarhia, riik ja utoopia" (tõlkis Jüri Eintalu).
Sobib hästi ühiskondlikult mõtlevale inimesele jõulukingiks :)


Olgu asjaosalised kiidetud!

Sel puhul on autori (Mats Volberg) loal all ära toodud raamatu saatesõna.








Kui lääne filosoofia ajalugu esitatakse poliitikafilosoofia perspektiivist, öeldakse mõnikord, et pärast John Stuart Milli ja Karl Marxi oli kogu valdkond sisuliselt varjusurmas kuni 20. sajandi teise pooleni, mil John Rawls selle ellu äratas. Olenemata sellest, kas see väide on täpne või mitte,1paistis vähemalt Robert Nozick umbes nii arvavat, sest ta kirjutab, et Rawlsi “A Theory of Justice” (1971) on panus, mille väärilist pole nähtud “pärast John Stuart Milli kirjutisi, kui üldse kunagi” (lk. 271), ja seetõttu peavad poliitikafilosoofid edaspidi “kas töötama Rawlsi teooria raames või siis selgitama, miks nad seda ei tee” (lk. 271–272). Nozick ise valib teise tee ning kuigi sissejuhatavates filosoofiakursustes reklaamitakse käesolevat teost kui vastust Rawlsi teosele, pühendab Nozick Rawlsile vastamiseks ja oma poolse alternatiivse õiglusteooria esitamiseks vaid ühe peatüki kogu raamatust. Nozicku peamine eesmärk on hoopis leida õigustus riigi eksisteerimisele (millele viitab ka raamatu esimene rida).2 Siiski on meeldiv nentida, et teatud mõttes saab eesti lugeja seda ligi poolsajandit tagasi toimunud debatti nüüd ise sarnasel moel kogeda, sest Rawlsi 2015. aastal ilmunud teose “Õiglus kui ausameelsus: taasesitus”3 ja Nozicku käsitluse tõlke ilmumise vahele jääb umbes sama pikk ajaline vahe kui Rawlsi ja Nozicku raamatute esmaväljaannetel 1970. aastatel. Kuna Nozicku teos “Anarhia, riik ja utoopia” (1974) on niivõrd mahukas ning see on olnud niivõrd mõjukas, ei ole mul mingit lootust pakkuda lugejale ammendavat konteksti ja kirjeldust kõigele, mis seda vääriks või vajaks.4 Alustan paari kommentaariga Nozicku ning tema teose kohta üldiselt. Seejärel järgin pealkirja poolt antud kolmikstruktuuri ning vaatan lähemalt anarhia-küsimust ehk kas üldse mingi riik on õigustatud, küsimus, millele Nozick vastab jaatavalt, ent nendib, et ainult minimaalne riik; seejärel pöördun riigi-küsimuse juurde ehk kas võiks olla õigustatud ulatuslikum riik kui minimaalne, millele Nozick vastab, et mitte ilma inimeste õigusi rikkudes; ning viimaks jõuan utoopia-küsimuseni ehk kas selline minimaalne nägemus pole liialt kahvatu, millele Nozick vastab eitavalt. Kuna Rawlsi ja Nozicku vahelised erinevad seisukohad tulevad väga hästi välja 7. peatükis, tundub sobilik mainida mõnd sama olulist sarnasust nende mõtlemises. Lõpetan saatesõna sellega, et püüan vaadata, kuidas Nozicku mõtted sobituvad tänasesse poliitilisse diskussiooni sotsiaalse õigluse vallas.


I
AUTORIST

Robert Nozick (1938–2002) oli väga omapärase ning elava stiiliga autor, olen kindel, et lugejale paistab see kohe esimestelt lehekülgedelt hästi välja. Nagu ta ise eessõnas ütleb, olevat tema eesmärk esitada filosoofiline uurimus (exploration), mitte traktaat ega lõplik tõde (lk. 11). See tähendab, et ta jätab tihti küsimused lahtiseks, annab lugejale vaid esialgsed tulemused või lihtsalt tõstatab hulga küsimusi. Selle viimase võtte puhul on mõnikord keeruline mõista, kas need on mõeldud retooriliste küsimustena, mis peaksid Nozicku argumentatsiooni edasi viima, või on need küsimused, mida Nozick esitab lugejale, kutsudes teda kaasa mõtlema, või esitab Nozick siiralt küsimusi, millele ootab lugejalt vastuseid. Samas ei peaks lugeja arvama, et teda ootab ees raamat, kus puudub argumentatiivne rangus ning analüütiline lähenemine. Kaugeltki mitte. Nagu Nozick ise eessõnas kirjutab (lk. 8), on ta valinud sellise laadi, mis on omane kaasaegsetele filosoofilistele töödele epistemoloogias või metafüüsikas. Nozick on igati õigustatud oma tööd selliselt iseloomustama, eriti kuna ta ise aitas nende valdkondade arengule kaasa, lisaks veel teadusfilosoofiale ning aksioloogiale (“Philosophical Explanations” (1981), “The Examined Life” (1989), “The Nature of Rationality” (1993), “Socratic Puzzles” (1997), “Invariances” (2001)). Eric Mack (2018) kirjutab Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias, et nooruses pooldas Nozick sotsialismi ning asutas Columbia ülikoolis õppides üleriigilise vasakpoolse liikumise Students for a Democratic Society kohaliku haru. Kuid Princetoni ülikoolis kraadiõppes tutvus ta Murray Rothbardiga, kes kallutas Nozicku libertaarlike vaadete poole. Mack (2018) lisab, et Nozicku raamat šokeeris
filosoofilist maailma (sest on ju üldteada, et ülikoolid on pigem vasakpoolsed, aga käesolev teos üsna parempoolne). Nozick paistis seda šokki täiesti ette aimavat, ta märgib teose eessõnas (lk. 7–8), et kindlasti leidub lugejaid, kes ei taha uskuda tema järeldusi, ning enamik inimesi, keda ta tunneb ja austab, temaga ei nõustu. Kuid ta tuletab lugejale meelde, et pelgalt sellele osutamine, et esitatud vaade on vastuolus vaatega, mida lugeja soovib omaks võtta, ei ole veel vastuväide esitatud vaatele. Mis loevad, on argumendid, ning Nozick usub, et argumendid on tema poolel. Kahtlemata on see tõsi, et argumendid on need, mis loevad. Aga iga argument koosneb eeldustest ja kuigi võib leiduda alamargumente üksikute eelduste kaitseks ja omakorda nende argumentide alamargumente jne., siis ühel hetkel peab põhi vastu tulema. Selline uute argumentide leidmine ei saa minna “kuni alguseni välja” (all the way down). Ühel hetkel tuleb öelda: “Siin on minu aluseeldused ja nende põhistamiseks ei ole enam argumente.” Juhul kui keegi võtab omaks teistsugused aluseeldused, siis võib ta tunnistada, et Nozicku argumendid on küll kehtivad, aga kuna arvamused aluseelduste osas lähevad lahku (ning sinna pole midagi parata),siis ei peata Nozickuga tingimata nõustuma. Probleemiks on siin muidugi see, et Nozicku aluseeldused on kahtlaselt sarnased Rawlsile (sellest pikemalt hiljem). Nagu juba mainitud, on käesolev raamat üsna mahukas ning hõlmab hulga erinevaid teemasid. Raamatu oluliseks vooruseks on see, et mitmed selle osad on täiesti iseseisvalt loetavad, eraldi kogu ülejäänud raamatust. Sellise võimaluse tuntuim näide on 3.peatükis käsitletav kogemusmasina mõtteeksperiment, (mis on ilmselt see tekst, mille järgi Nozickut kõige enam tuntakse) (lk. 76–79) aga ka avaliku teadustussüsteemi mõtteeksperiment 5. peatükis (lk. 146 jj.) või Wilt Chamberlaini näide 7.peatükis(lk. 241jj.). See, et viimaks on ilmunud neist (ja teistest sarnastest osadest) eestikeelne tõlge, mis on kergelt kättesaadav, on kindlasti meeldivaks uudiseks kõigile neile, kes ühel või teisel tasemel filosoofiat õpetavad. Kuid huvi selle raamatu vastu ei peaks piirduma vaid filosoofidega, siin on palju huvitavat ka õigus- ja majandusteadlastele ning kõigile teistele, keda huvitab ühiskonna toimimine.

II
ANARHIA


Kuigi Nozicku raamatust mõeldakse tihti kui tema õiglusteooria detailsest esitusest, pühendab ta konkreetselt õigluse küsimusele vaid kaks peatükki, ning raamatu peamiseks küsimuseks on, nagu juba mainitud, hoopis riik ja selle olemasolu õigustamine. Probleem kerkib Nozicku ette sellisel kujul seetõttu, et ta alustab olulise aluseeldusega, et “indiviididel on õigused”. Kui lugeja sooviks siinkohal teada, kust need õigused tulevad või mis on nende õiguste aluseks, siis selles osasjääbNozickuvastusüsnanapiks(vt.nt.lk.66),sellele juhtis tähelepanu juba Thomas Nagel (1975: 142–144) raamatule kirjutatud retsensioonis. 1. peatüki lõpus mainib Nozick, et toetub John Locke’i kirjeldusele loomuseisundist ning et täielikku seletust loomuseaduse alustele ei leidu ka tema “Teises traktaadis”, mistõttu sellise täieliku aluse pakkumine jääb igal juhul mõneks teiseks korraks (lk. 27). Siiski selgub hiljem, et neil õigustel on kantiaanlik alus, “indiviidid on eesmärgid ja mitte pelgalt vahendid; ilma nende nõusolekuta ei või neid ohverdada või kasutada muude eesmärkide saavutamiseks” (lk. 59). Sellise aluse puhul teame, et need õigused on võrdselt kõigil ratsionaalsetel olenditel ning niivõrd, kuivõrd isiku mõiste hõlmab ratsionaalsust, teame, et need õigused on võrdselt kõikidel isikutel. Kuna õiguste mõiste taandub mitte pelgalt vahendiks olemisele, siis ütleb Nozick, et “on asju, mida ükski isik või isikute rühm ei tohi [teistele] teha (nende õigusi rikkumata)” (lk. 7). Kuna meil kõigil on õigused ja need õigused on võrdsed ja kuna need õigused piiravad meie tegutsemist, siis on küsimus, mida Nozick püüab lahendada see, kuidas üldse saab eksiteerida mingeid võimu- või alluvussuhteid isikute vahel (ilma et neid õigusi rikutaks). Inimeste ühenduses, kus poleks võimu- ega alluvussuhteid, ei oleks tavaarusaama järgi riiki, seega vastates sellele küsimusele, vastab ta ka eelmisele küsimusele. Sisuliselt seda sama küsimust, olgugi et teistsuguses sõnastuses, on hiljem püüdnud lahendada ka Rawls. Tema lähtepunktiks oli see, et isikud on vabad ja võrdsed, mis tähendab, et neil on teatud omadused ja staatus, mis nõuab nende teatud viisil kohtlemist. Rawlsi jaoks saab isikute staatus kui vaba ja võrdne algusesarnasest kantiaanlikkust algest (vt. pikemalt Volberg (2013) ja Volberg (2015), eriti4.peatükk). Ning “Poliitiliseliberalismi”(Rawls1993: 4) keskseks probleemiks on “kuidas on võimalik püsivalt eksisteeriv õiglane ja stabiilne ühiskond, mis koosneb vabadest ja võrdsetest isikutest, kes on jäädavalt ja sügavalt lahutatud mõistlike lahkarvamuste poolt religioossetes, filosoofilistes ja moraalsetes doktriinides”. Hiljuti on Gerald Gaus (2011: 1) püüdnud seda probleemi, olgugi et jällegi teises sõnastuses, lahendada küsides: “Kuidas saavad vabad ja võrdsed isikud nõuda endale voli teha ettekirjutisi teistele vabadele ja võrdsetele isikutele?”

Nozicku vastus sellele probleemile, kokkuvõetuna ühte lausesse, on, et riik kerkib loomuseisundist ilma kellegi õigusi rikkumata esile seeläbi, et iga üksik ratsionaalne agent taotleb omahuvi (ja mitte riigi loomist). Veidi pikemalt seletatuna käib see protsess umbes järgnevalt. Alustades locke’ilikust loomuseisundi kirjeldusest, märgib Nozick, et sellisel elul oleks mitmeid ebamugavusi ning raskusi. Eelkõige seonduvad need oma õiguste maksmapanekuga ning kohtumõistmisega. Olles üksikisikud loomuseisundis, oleks meil kõigil õigus mõista kohut nende üle, kes meile või teistele on liiga teinud, aga see oleks tihti keeruline,sest üksikisiku jaoks oleks korraliku kohtuprotsessi läbiviimine pikk ja vaevaline.Lisaks tekib probleeme sellega, et loomuseadust saab mitmeti tõlgendada, seega peame enne loomuseaduse rakendamist püüdma lahendada konfliktid erinevate tõlgenduste vahel. Kui Locke hüppab selle juurest üsna otse seisukohani, et järelikult tuleksid inimesed kokku ja sõlmiksid ühiskondliku lepingu riigi asutamiseks, siis Nozick märgib, et seal peaks olema vahepeal veel üks etapp. Kuigi ühiskondlikku lepingut ei ole, toimub siiski koondumine, selleks, et loomuseisundi ebamugavustega hakkama saada, aga see koondumine ei ole ühte kesksesse riiki, vaid mitmetesse väiksematesse kaitseühendustesse. Kaitseühenduse liikmed lähevad teistele liikmetele appi, kui neil on vaja oma õigusi maksma panna; kuna ühenduses peitub jõud, siis on selline ühendus kõigile liikmetele vastastikku kasulik. Vajadus panna mõnikord oma õigusi maksma oma kaitse ühingu mõne teise liikme vastu tekitab teatud raskusi. Kui kaitseühenduse eesmärk on pakkuda oma liikmetele vastastikku kaitset, siis kumma poolel peaksid teised liikmed olema? Killustumise vältimiseks arendaks iga kaitseühing välja mingi kindla ühtse protseduuri sisemiste konfliktide lahendamiseks. Kokkupuuted teiste kaitseühingutega viivad loomulike protsesside tulemusel selleni, et ühe piirkonna enamik elanikke on ühe ja sama domineeriva kaitseühenduse liikmed. Domineeriv kaitseühing on küll väga sarnane riigile, kuid ei ole veel päris riik, sest ei taotle jõumonopoli, ta ei proovi keelata teiste kaitseühingute tegutsemist. Mõned kriitikud (Childs (1977) ja Mack (1978)) on sellel kohal välja toonud, et kuna domineeriv kaitseühing on vaid väiksemate kaitseühenduste konföderatsioon, siis on see riigist isegi veelgi kaugemal, kui Nozick arvab. Sest selleks, et säiliks vaba konkurents erinevate võimalike kaitseteenuste ning nende hindade vahel, peaks konföderatsiooni kuuluma mitmeid erinevaid ja enam-vähem võrdseid kaitseühinguid. Aga juhul, kui domineeriva kaitseühingu alamühingute vahel on terve konkurents, ei saa ju nende vahel olla sellist ühtsust, et olla riigile nii lähedal, kui Nozick arvab, et me oleme. Teine asjaolu, millele siin mõelda, on see, et võib-olla oleks domineeriv kaitseühing just lähemal riigile, kui Nozick arvab. Sest asjaajamise efektiivsuse mõttes oleks võib-olla lihtsam ja kergem nõuda kõigilt teatud piirkonnas olevatelt inimestelt hinda kaitseteenuse eest ning siis kõigile üht ja sama teenust pakkuda. Selle asemel, et sõlmida individuaalsed lepingud ning hakata siis õiguste kaitsel kindlaks tegema, kes ja kas millise kaitsepaketi eest on maksnud, nagu Nozick ette kujutab, et domineerivas kaitseühingus tehtaks. Juhul kui piisava hulga inimeste ja mingi ala hõivamisel võtaks domineeriv kaitseühing kasutusele kõiki hõlmava lahenduse, lihtsalt selle tõttu, et see oleks bürokraatia mõttes lihtsam, oldaks palju rohkem riigile sarnane, sest maksud ning universaalne kaitse on need tunnused, mida Nozick mainib (lk. 39 ja 49). Esimene asjaolu, millele tahaksin lugeja tähelepanu suunata selle peatüki (ja laiemalt kogu I osa) juures, on Nozicku ideaalteoreetiline eeldus, et meil on tegu piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt tegutsevate ning oma individuaalset kasu taotlevate agentidega. Kui iga isik tegutseb nii, nagu seda ennustavad mänguteoreetilised ja majanduslikud mudelid, siis saame tõesti rääkida sellise loo sellise tulemusega. Aga tegelike riikide olemasolu põhjendamine ei pruugi siiski väga hästi läbi minna, kui hakkame arvesse võtma seda, et inimesed ei ole alati piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt toimivad ega taotle alati isiklikku kasu. Nozick võiks vastata, et sellest pole lugu, sest tema otsib potentsiaalset seletust ehk seletust “mis oleks korrektne seletus, kui kõik temas mainitu oleks tõene ja teostunud” (lk. 25); veelgi enam, Nozick arvab, et potentsiaalne seletus, mis on fakti-vigane “kannab endas suurt valgustust” (lk. 26). Seega empiiriline ebatäpsus ei ole tema jaoks suur probleem. Kuid kuidas siis domineerivast kaitseühingust saab riik nii, et kellegi õigusi ei rikutaks? Kuidas domineeriv kaitseühing saavutab jõu monopoli ja tõrjub välja kõik teised kaitseühingud? Lühidalt: kuigi õigustest tulenevad lisapiirangud, mis toimivad absoluutsete keeldudena, on õiguste rikkumine lubatav nii kaua, kuni rikkumisi on võimalik kompenseerida ja need ka tegelikult kompenseeritakse. Seega rikub domineeriv kaitseühing küll teiste kaitseühingutesse kuuluvate isikute õigusi olla omaette, aga samas saavad nad kompensatsiooniks olla domineeriva kaitseühingu liikmed, seega ei ole nende neto-olukord kehvem. Selle protsessi tulemusel olemegi jõudnud minimaalse riigini, mis “piiratud kitsastele funktsioonidele kaitsmaks meid jõu, varguse, pettuse eest, jõustamaks lepinguid jne.” (lk. 7). Õiguste rikkumise kompenseerimine on omaette huvitav mõte. Nozicku jaoks on oluline eeldus, et kompenseerimine on alati põhimõtteliselt võimalik, kuigi tuleb ette
olukordi, kus see pole praktiliselt võimalik (ning sel juhul pole järelikult ka õiguste rikkumine lubatav). Kuid mulle tundub, et on olemas olukordi, kus kompenseeritavatel õiguste rikkumisel on mitte-kompenseeritavaid tagajärgi. Kui keegi võtab ilma minu loata minu auto ning järgmisel päeval tagastab selle, pakkudes kompensatsiooniks näiteks rendiauto ühe päeva hinna või 24 tunni jooksul tehtud taksosõitude hüvitamist, siis on mul sellest väga vähe abi, kui mul jäi selle puuduva auto tõttu osalemata ülikooli sisseastumiskatsetel või nägemata oma lapse sünd. Ükski rahasumma ega muud teened ei saa heastada seda, et jäin ilma võimalusest sel konkreetsel aastal nende konkreetsete kaastudengitega ülikoolis käia või olla oma elukaaslase kõrval olulisel hetkel meie pere elus. See ei pruugi iseenesest olla probleem Nozicku teooria jaoks, sest ta on juba arvestanud õiguste keelatud rikkumisega, kui kompenseerimine pole võimalik. Küll aga teeb selliste juhtumite olemasolu tegelikult kompenseeritavate rikkumiste tuvastamise oluliselt keerulisemaks. Õiguste rikkumise kompenseerimine võib tekitada veel teisigi probleemseid olukordi, nimelt siis, kui keegi on õiguse rikkumisest saanud rohkem kasu kui kompenseerimiseks kulub. Näiteks kui A varastab B-lt 1000 eurot ning investeerib selle C ettevõttesse. C on väga edukas ning investeering toob A-le 5000 eurot tulu. Kui A kompenseerib B-le algselt varastatud summa ning väikse lisa, näiteks 500 eurot,siistallejääbikkaveel3500eurotalles.Õigusterikkumisest tulu teenimine ei tundu õige, mis tähendab, et A peaks rahast loobuma, kuid kelle kätte see võiks minna? B-l pole sellele rahale justkui mingit nõuet, sest tema on oma kompensatsiooni saanud, kuna ka C on kaudselt saanud tulu kellegi õiguse rikkumisest, siis ei tohiks too 3500 eurot ka talle minna. Üks kandidaat oleks riik, kes võiks sellise ebaõiglaselt teenitud tulu konfiskeerida, et kompenseerida õiguste rikkumisi, kui muud võimalused kompenseerimiseks puuduvad. See aga võib olla juba minimaalse riigi funktsioone ületav.5 Ühtlasi peaks siin ära märkima selle, et kompensatsioon on ette nähtud vaid õiguste rikkumise eest, selle eest kui A on tekitanud B-le kahju, ning kompensatsioon on B asetamine endisesse olukorda. Kuid ei ole selge, et selline nägemus piiraks või keelaks isikute ellu sekkumist nende elu paremaks tegemise nimel. Kui keegi peseb minu auto või minu maja aknad ilma minu teadmata ja ilma minu nõusolekuta,siisolenmakahtlemataparemasolukorraskuima olin enne, sest mul on nüüd hüve, mida mul enne polnud. Paternalistlike poliitikate eesmärk on parandada selle poliitika subjektide heaolu nende autonoomia arvelt. Kui konkreetne paternalistlik poliitika P ka tegelikult heaolu kasvatab ning kasvatab seda rohkem kui on kaotus autonoomias, siis ei pruugi üldse midagi olla, mida kellelegi kompenseerida. Niivõrd, kuivõrd Nozick eelistab maksimaalset vabadust, siis ta peaks olema paternalistlike poliitikate vastu.6 Nozickul on vähemalt kaks viisi, kuidas sellele vastata. Esiteks võiks ta öelda, et pelk teadmine, et on võimalik, et sekkutakse minu ellu (keegi tuleb minu akna taha ämbri ja harjaga), on piisav, et kahandada minu heaolu selliselt, et saadav hüve ei ole piisav ning on vaja mingit lisakompensatsiooni. Teiseks võiks ta öelda, et igasugune paternalistlik poliitika kohtleb oma subjekti kui pelka vahendit, sest ei võta teda kui isikut, kelle “elu on tema enda juhtida” (lk. 64), vaid kui vahendit, saavutamaks paternalisti enda eesmärki. Michael Sandel (2013) heidaks aga Nozickule seoses tema eeldustega isikute ja õiguste kompensatsiooni kohta ette hoopis midagi muud. Sõltumata sellest, kas inimesed niimoodi mõtlevad ja tegutsevad, ei tohiks me sedalaadi majanduslikku mõtlemist (mis püüab kõike numbritesse ja tihti just rahanumbritesse panna) rakendada alati ja igal pool. Sandel leiab, et kui me sotsiaalsete probleemide lahendamisel mõtleme stiimulite või tegevuste hinna7 peale, siis me rikume tihti tolle tegevuse olemuse. Seda nii praktiliselt kui moraalselt. Näiteks majanduslik mõtlemine liiklustrahvide puhul rikub olemust selliselt, et trahv kaotab oma negatiivse hinnangu ja muutub pelgalt ostetud õiguseks parkida valesti; pulmakõne, mille ostad mõnelt firmalt (sest leiad, et isekirjutatud kõne hind on liiga kõrge), rikub sinu sõpruse olemust. Kui elame ja tegutseme maailmas, kus me tunnistame kõigi teiste isikute õigusi, aga teame, et nende õiguste rikkumine on lubatud eeldusel, et me neile isikuile selle kompenseerime, siis Sandeli positsioonilt oleme ära rikkunud kogukonnana elamise olemuse. Teised inimesed pole enam minu võrdsed kaaslased, vaid olendid, kellega ma võin teha igasuguseid asju, eeldusel et olen nõus selle eest vastava hinna tasuma. Olles alustanud sellest, et isikutel on õigused, aga ilma neid rikkumata on võimalik minimaalse riigi tekkimine, peab Nozick järgmisena küsima, kas võib olla põhjendatud veelgi ulatuslikuma riigi teke.




III 
RIIK

Raamatu II osa eesmärk on näidata, et laiem kui minimaalne riik ei ole õigustatud. Üks põhjus, miks ulatuslikum riik võiks olla õigustatud, on see, et selline riik oleks vajalik jaotava õigluse saavutamiseks. Seetõttu kulutab Nozick raamatu 7. peatüki oma õigustatustel (entitlements) põhineva õiglusteooria esitamisele, mis ei vaja tingimata ulatuslikku riiki (kuigi on erandeid, millest räägin hiljem). Samuti kritiseerib Nozick pikalt Rawlsi õiglusteooriat, näitamaks, et ei leidu head alternatiivset teooriat, mis siiski paksu riiki vajaks. Raamatu 8. peatükk, nagu selle pealkirigi viitab, koondab endasse mitmeid väiksemaid teemasid, mis kõik võiksid pakkuda piisava aluse paksu riigi loomisele, kuid mis Nozicku hinnangul siiski selleks alust ei anna. Selle osa viimases peatükis vaatleb Nozick kolme võimalikku protsessi, kuidas minimaalsest riigist võiks paksem riik välja kasvada, aga ükski neist ei paistaks Nozicku arvates osalevatele isikutele piisavalt atraktiivne, et sellel juhtuda lasta. Kahtlemata lasub raskuskese 7. peatükil. Lähtudes aluseeldusest, et isikutel on õigused (seal hulgas õigused omandile), on igasugune ümberjaotamine ehk võrdsustamine (isegi kui võrdsustame võimalusi ja mitte tulemusi) probleemne, sest nagu Nozick kirjutab: “On kaks viisi … otseselt halvendades nende olukorda, kellel on soodsamad võimalused, või parandades nende olukorda, kellel on vähem soodsad võimalused. Viimane nõuab ressursside kasutamist ja toob seega samuti kaasa kellegi olukorra halvenemise: nende olukorra, kelle valdustest võetakse selleks, et parandada teiste olukorda.”(lk.345) Seega peab õiglusteoorial olema mingi teine siht kui kindla lõpptulemuse saavutamine. Nozicku õiglusteooria põhiline mõte seisnebselles, et õiglase maailma puhul ei ole oluline mitte üks või teine konkreetne jaotus kui lõpptulemus, vaid selle jaotuse ajaloolisus. Ei ole oluline, kui palju kellelgi midagi on, oluline on, et kuidas need, kellel midagi on, said selle, mis neil on. Seega kui näiteks Rawlsi teooria järgi dikteerib õiglus, et neil, kellel on kõige vähem, oleks kõige rohkem, võrreldes iga teise võimaliku jaotusega, siis maailm, kus see tingimus on täidetud, sõltumata sellest, kes on need konkreetsed isikud, kellel on kõige vähem, oleks õiglane. Nozick aga ütleks, et võib vabalt olla nii, et maailm, kus isik A omab kõige vähem (aga siiski kõige rohkem kui kõige vähem omav isik võiks omada) on õiglane, samas kui maailm, kus isik B on isikuga A täpselt samas positsioonis, ei ole. Ja seda põhjusel, et teod ja tehingud, mis viisid A tema tulemuseni, olid õiglased, samas kui teod ja tehingud, mis viisid B tema tulemuseni, ei olnud õiglased. Nozicku teooria on ajalooline, sest ta hoolib sellest protsessist, kuidas tulemuseni jõuti, ning ei ole sisuline, sest ei määratle ette ära ühtki konkreetset tulemust. Nozicku peamine argument igasugust konkreetset mustrit või lõpptulemust taotlevate jaotava õigluse teooriate vastu seisneb selles, et need pole kunagi tegelikult teostatavad. Selle argumendi ilmestamiseks kasutab ta tuntud Wilt Chamberlaini näidet, kus algne õiglane jaotus (olgu see milline tahes) asendub väga teistsuguse jaotusega, kui miljon inimest annavad kõik vabatahtlikult Wilt Chamberlainile 25 senti. Teisiti öelduna, kui vaid kindel muster või lõpptulemus on õiglane, siis igasugune isikute vaba tegutsemine tegutsemine kaldub häirima neid mustreid. Rawlsilik vastuväide sellele Nozicku argumendile võiks olla, et Nozick on esitanud liialt lihtsa pildi mustripõhistest õiglusteooriatest. Sest kui meil on õiglusteooria, mis püüab kehtestada printsiipi “jaota kõigile vastavalt nende IQ-le”, siis selle kehtestamine ei seisneks suure keskse valitsuse organisatsiooni, mis pidevalt mõõdab inimeste IQ-d ja nende omandit ning siis seda vajadusel ümber jaotaks, loomises. Rawlsiliku lähenemise mõte oleks teha nii, et kõik põhistruktuuri kuuluvad institutsioonid oleks selliselt kujundatud, et vaba tegutsemise tulemusel need, kellel on kõrgem IQ, jõuaksid tippu ja need, kellel on madal IQ, langeksid põhja. Mõelgem korraks korvpalli kui mängu peale, mis selgelt eelistab pikki mängijaid. Kuskil ei ole reeglit, mis ütleks, et “jaota edu korvpallis vastavalt mängijate pikkusele”, ning ei ole ühtki institutsiooni, mis võrdleks kahe võistkonna mängijate pikkusi ja annaks võidu selle põhjal ühele. Pigem on nii, et korvpall kui mäng on selliselt kujundatud, et mängu erinevad aspektid pakuvad pikkadele mängijatele eeliseid, sest on lubatud blokeerida viskeid, haarata lauapalle ning visete sooritamisel ollakse korvile lähemal. Selle tulemusel on nii, et pikad mängijad onajalooliseltolnudedukamad,kuidlühikeolemineeitähenda tingimata ebaedu.8
Seega rawlsilik õiglusteoreetik võiks vastata Nozickule, et oluline ei ole mitte pidev ja äkiline sekkumine isikute eraellu ja nende otsustesse, selleks et soovitud mustrit saavutada või seda hoida, vaid oluline on ehitada institutsioonid selliselt, et isikud oma tavalises toimimises jõuaksid soovitud mustrini. Nozicku vastus aga sellisele argumendile oleks, et kuna maailm on pidevalt muutuses — nii võimalused kui eelistused ei ole staatilised — tuleks siiski pidevalt sekkuda isikute eraellu. Sest kui tänase tehnoloogia ning käitumisharjumuste juures nõuab soovitud mustri saavutamine ühtmoodi institutsioone, siis homsete tehnoloogiate ja käitumisharjumuste puhul võib meil hoopis midagi muud vaja olla. 7. peatüki teises pooles võtab Nozick juba konkreetsemalt Rawlsi teooria sihikule ning tõstatab mitmeid olulisi teemasid, mis viitavad Rawlsi teooria teatud puudustele või vähemalt küsitavustele. Esiteks, Rawlsi teooria ja argumentatsioon selle kaitseks keskendub gruppidele, s.t. nt. kõige vähem kindlustatutele või kõige enam kindlustatutele. Nozick, kelle lähtepunkt on väga individualistlik, küsib, miks eelistada gruppe indiviididele (lk. 281)? Miks mitte sõnastada erinevusprintsiipi selliselt, et kõige kehvemas positsioonis olev indiviid peaks olema kõige paremas võimalikus positsioonis, milles ta saaks olla? On selge, et sellisel kujul oleks erinevusprintsiibi rakendamisel probleem, et kuidas me teame täpselt, kes on see üks kõige kehvemas positsioonis olev isik. Kuid ka oma praegusel kujul ei ole erinevusprintsiip väga palju kergemini rakendatav, sest vastus, kes täpselt kuuluvad kõige vähem kindlustatute gruppi, paistab olevat üsna hägune. Samal teemal jätkates küsib Nozick, miks ülepea on nii, et Rawlsi argumentatsioon sisaldab vaid kaht rühma: vähem- ja enamkindlustatuid. See viitaks justkui sellele, et kogu ühiskond on jaotatav kaheks, mis tooks eelnevalt mainitud hägususe selle kohta, kes kuulub millisesse gruppi, veelgi teravamalt esile. Sest kõige vaesem enam kindlustatu võiks ju vabalt olla kõige rikkam vähemkindlustatu ja vastupidi. Juhul kui kogu ühiskond ei ole keskelt pooleks jaotatav, kerkib küsimus, mis saab keskmistest. On selge, erinevusprintsiip nõuab kõige vaesematele kõige paremat võimalikku jaotust, kuid kui neile lisaks eksisteerivad veel ka keskmised, siis millise osa jaotusest peaksid saama nemad?
Samas jällegi kui Nozick käsitleb Rawlsi teooriat ja neid kaht gruppi, siis kohati paistab, nagu poleks ta Rawlsi täielikult mõistnud. Eeldatavasti polnud Nozick ainus, sest Rawls (2015: 122–123) on oma hilisemas töös esitanud täpsustusi, mis peaks selle segaduse kõrvaldama. Nimelt paistab Nozick võtvat kirjeldusi “kõige vähem kindlustatud” ja “kõige enam kindlustatud” kui jäikasid tähistajaid, mis viitavad konkreetsetele isikutele, kes on ette teada juba enne, kui ühiskond nii-öelda käima läheb. Sellele viitavad mitmed kohad Nozicku argumentatsioonis (vt. nt. lk. 286, 290). Kui need sildid oleks sellised, et viitaksid konkreetsetele isikutele, saaks tõesti leida nende vahel aset selline arutelu ja kauplemine, nagu Nozick palub meil ette kujutada. Kuid Rawlsi jaoks on need sildid vaid kohatäited; mitte ühelgi hetkel enne kui ühiskond toimima hakkab (näiteks algpositsioonis) ei ole meil ette teada, kes moodustavad kõige vähem kindlustatute grupi. Samuti kui me võrdleme kaht maailma, ei ole kumbki neist meie jaoks nii-öelda baasmaailmaks, mis kõige vähem kindlustatute või kõige enam kindlustatute grupi fikseeriks, et meil oleks siis võimalik öelda, kummas maailmas saavad vähemkindlustatud rohkem. Üks teema, mida nii Nozicku enda õiglusteoorias kui Rawlsi teooria kriitikas korralikult ei käsitleta, on empiiriline küsimus, kui palju sellest, mida keegi teeb või saavutab, on tema enda tehtud ja kui palju on talle nii-öelda antud geenide või muu sattumuslikkuse poolt. Ühelt poolt on see küsimus Nozicku jaoks muidugi ebaoluline, sest tema teooria, mille kaks peamist printsiipi keskenduvad valduste algsele omandamisele ning valduse üleminekule, ei hooli õnnest ja vedamisest. Algse omandamise puhul on piiranguks locke’ilik lisatingimus, et teiste olukorda ei tohiks oma omandamisega kehvemaks teha ning minu vedamine geneetilises loteriis või milleski muus sarnases seda lisatingimust ei riku. Valduste ülemineku printsiip nõuab, et ei pandaks toime pettustega kasutataks sunnijõudu ja et kõik tehingud oleksid vabatahtlikud ning jällegi minu hea õnn ei paistaks seda kuidagi rikkuvat. Samas mängivad geenid ning näiteks vanemate majanduslik olukord olulist ajaloolist rolli selles, kuidas kellegi valdused välja kujunevad. Ma usun, et paljudel inimestel on tugev intuitsioon, et ei saa olla õiglane, kui kaks inimest töötavad võrdselt palju ja hoolsalt, kuid üks saavutab palju paremad tulemused kui teine pelgalt selle tõttu, et tal on paremad geenid. Võimaluste aus võrdsus, millest räägib Rawls (2015: 87), tähendab, et neil, kellel on võrdne sünnipäraste annete jaotus, peaksid olema võrdsed eduväljavaated. Kuid selles küsimuses Nozicku teooria vaikib, see teooria on õnnejavedamise osas pime. Sellega seonduvalt kerkib veel üles küsimus selle kohta, millised isikute teod on vabatahtlikud. Sest kui valduse üleminek peab toimuma vabatahtlike tegude tulemusel, peaks kindlasti olema mingid kriteeriumid, mille alusel vastata empiirilistele küsimusele, kas üks või teine tegu oli vabatahtlik või mitte. Esmapilgul võib see küsimus tunduda triviaalne: kui puudus otsene sunnijõud ja/või pettus, siis oli tegu vabatahtlik. Kuid Michael Sandel (2013: 45) on hiljuti sedalaadi mõtlemist kritiseerinud ja väitnud, et kaasaegse kapitalistliku vabaturu tingimustes pole paljud sellised tehingud tegelikult vabad. Probleem on selles, et inimesed, kelle majanduslik olukord on väga kehv, võivad küll formaalselt vabatahtlikke tehinguid teha, kuid tegelikult on asjaolud sundinud neid selliseid valikuid tegema. Täpselt nagu inimene, kes hüppab põleva maja aknast, et päästa oma elu, või meremees, kes heidab kauba üle parda, et vältida laeva uppumist. Nozicku definitsiooni (lk. 379) järgi ei muuda looduslikud piirangud kellegi tegusid mittevabatahtlikeks ning see, kas teised inimesed teevad minu teo mitte-vabatahtlikuks, “sõltub sellest, kas neil teistel oli õigus tegutseda nii nagu nad seda tegid” (lk. 383). Sandel (2013: 43) toob üheks praktiliseks näiteks USA organisatsiooni, mis maksab narkootikume tarbivatele naistele raha, et nood end steriliseeriks.9 Pakkuda kellelegi raha, et ta sooritaks mingi tehingu, paistab mahtuvat inimeste õiguste piiresse, seega ütleks Nozick, et siin pole vabatahtlikkuse ega sunniga mingit probleemi. Samuti tegutseb prokurör oma õiguste piires, kui pakub süüdistatavale kokkuleppemenetlust,kuidkassüüdistatav,keseisuudaendalelubada piisavalt kvaliteetset õigusliku kaitset, et tõestada oma süütust,tegutsebsiisvabatahtlikult,kuitunnistabendsüüdi, et mitte riskida kümme korda pikema karistusega? Kolmas eelnevaga seotud empiiriline küsimus puudutab töölisi ja nende võimalusi olla iseenda tööandjad. Kui see, millest hoolime, on mõttekas töö või et töölisi ei kasutataks ära või et töölistel oleks kontroll oma keskkonna üle, siis Nozick leiab, et selleks pole paksu riiki vaja, sest minimaalses riigis oleks kõigil neil töölistel vabadus asutada oma enda ettevõtted ning kui neil pole võib-olla endil piisavalt oskusi ja teadmisi kasumliku ettevõtte juhtimisest, siis võivad nad alati kellegi teise palgata (lk. 365–366, 368–369). Nozick täiendab, et lisaks formaalsele vabadusele seda kõike teha, on töölistel kaasajal ka võimalused seda teha, sest ametiühingute pensionifondides on piisavad sularahareservid. Meie oma tänapäevas võime mõelda ka erinevate ühisrahastusplatvormide nagu Hooandja või
Kickstarter peale, mis võimaldavad tehniliselt lihtsalt koguda paljude inimeste käest kokku suuri summasid. Selle kõige juures jääb aga lahtiseks küsimus, kas iga töötaja osak oleks piisav, et selle ettevõtte kaasomanikuna saada piisavat sissetulekut. Eesti näitel võiks teha järgmise arvutuskäigu: 2017. aastal oli keskmine brutopalk Statistikaameti andmetel 1221 eurot, terve aasta peale teeb see 14 652 eurot. Äripäeva edukaimate ettevõtete edetabelis (TOP 100) viimastel aastatel väga kõrgetel kohtadel oleva Olympic Entertainment GroupAS-i puhas kasum oli 2017. aastal 30,6 miljonit eurot. Seega, kui sellel ettevõttel oleks 2088 võrdset omanikku, võiks neist igaühe saadav kasum olla võrdne keskmise palgaga. Ettevõtte aktsiakapital oli 2017. aasta seisuga veidi üle 60,7 miljoni euro. Kui kõik 2088 omanikku peaksid selle kapitali oma taskust maksma, peaks neil kõigil olema umbes 29 000 eurot. Kas neil töölistel, kellest Nozick räägib, oleks selline raha olemas, et sobiva suurusega osak osta? Loomulikult peaksime arvestama sellega, et varasemate aastate kasumi arvelt saab kapitali laiendada. Aga isegi kui ettevõte teeniks igal aastal poole kapitali jagu kasumit ja me alustame kümme korda väiksema kapitaliga, siis peaksid 2088 omanikku ikkagi esimesed viis aastat kogu tulu kapitali suurendamiseks kulutama, et jõuda alles miinimumpalga suuruse sissetulekuni. Nozick ütleks siinkohal, et iga kapitali kogunemine on toimunud selle arvelt, et keegi on loobunud oma tulust, seega miks e ivõiks töölised sama teha. Muidugi ei tõesta see lühike näide midagi, sest ettevõtted on erinevad ning inimeste palgaootused samuti, lisaks lähtusime eeldusest, et ettevõtte omanik olemine oleks nende ainus tuluallikas. Aga suurimaks takistuseks sellise töötajate poolt omatud ettevõtte puhul on kaasomanike-vahelise koordineerimise väga kõrge kulu. Nagu
Nozick isegi raamatu 9. peatükis kirjeldab, kui on väga palju võrdseid aktsionäre, siis on igasugune otsustusprotsess kohmakas ja aeganõudev ning loomuliku protsessi käigus kujuneksid välja teatud võimu koondpunktid. Ettevõtte juhtimise puhul tähendaks see aga töötajaist omanikele üsna sarnast positsiooni kui enne omanikuks saamist. Olles näidanud, et distributiivset õiglust on võimalik saavutada ilma ulatusliku riigita ning samuti pole ulatuslikku riiki vaja selleks, et lahendada mitmeid tööturuga seotud küsimusi (mõttekas töö, tööliste ekspluateerimine jne.) jääb Nozickul lahendada küsimus: “Olgu, aga mis nüüd edasi saab?”

IV
UTOOPIA

Raamatu viimases osas soovib Nozick vastata küsimusele, kas eelnevalt kaitstud nägemus minimaalsest riigist ei ole liialt kahvatu. Kuna selline nägemus riigist ei oma väga palju funktsioone ega kirjuta ette väga palju tegutsemisviise, siis muretseb Nozick, et selline riik ei suuda pakkuda inspiratsiooni, see lihtsalt ei paista välja kõigi teiste utoopiliste riikide kirjelduste hulgast. Selleks, et probleemi lahendada, asub Nozick uurima seda, milline oleks üks tõeline utoopia ning kuidas minimaalne riik sellega suhestub. Uurimise käigus selgub, et “utoopia ei vii mingit ühte liiki kogukonna olemasoluni ega ühte liiki eluni” (lk. 452). Teiste sõnadega “utoopia on meta-utoopia: keskkond, kus utopistlikke eksperimente saab järele proovida; keskkond, kus inimesed on vabad ajama oma asja; keskkond, mis suurel määral peaks olema esmalt teostatud, et konkreetsemaid utopistlikke nägemusi saaks realiseerida püsivalt” (lk.453) Sellise utoopia puhul oleks riigi peamiseks rolliks “jõustada raamistiku toimimist — näiteks takistada ühtesid kogukondi sisse tungimast ja vallutamast teisi, nende isikuid või varasid”(lk.477). Mis tähendab, et Nozicku minimaalne riik on täpselt see, mida on vaja, et tagada toimiv raamistik utoopiaks. Selline raamistik eeldab üksjagu erinevate maailmadega eksperimenteerimist ja pidevat parima maailma otsingut. Hiljuti on sellist parima maailma otsingute protsessi veidi süsteemsemalt käsitlenud Gaus (2016). Üks tema mõte, mis Nozicku optimistliku utoopia leidmiste raamistikus tähelepanuta on jäänud, on naabruskonna piirang. Lühidalt öeldes on mõte selles, et kuigi teoreetiliselt võib meil olla erinevaid ettekujutusi parimatest võimalikest maailmadest, siis reaalselt suudame me ette kujutada ning täpselt hinnata vaid maailmu, mis ei ole liialt erinevad meie enda omast. Ehk siis vaid need võimalikud maailmad, mis on meie praeguse maailma naabruskonnas, on need, mille hindamisel saame olla kindlad. Selline piirang paneb meid aga dilemma ette: kas liikuda lokaalse optimaalse maailma suunas (mille hinnangus saame olla kindlad) või püüda liikuda globaalse optimaalse maailma suunas, mis asub väljaspool meie naabruskonda ja mille hinnangus me ei saa kindlad olla ning mis isegi võib meid viia kaugemale lokaalsest optimaalsest maailmast. Minu jaoks on Nozicku kõige olulisem samm argumentatsioonis utoopiate osas see, kus ta selgitab püsivate ühenduste olemust ning väidab, et “sinu otsus, kas jääda minu ühendusse A1 või algatada teist A’1, mis hõlmaks kõiki teid, aga ei hõlmaks mind, on sama otsus kui see, kas võtta mind uue liikmena vastu ühendusse A’1, millesse te kõik juba kuulute” (lk. 436). Selle sammu järgselt liigub arutelu fookus agendi ja ühenduste vahelisteks läbirääkimisteks, mis mõneti sarnanevad töötaja ja tööandja vaheliste läbirääkimistega, kus mõlemad pooled kaaluvad, kui palju nad peavad andma ning kui palju nad saavad vastu. See samm aga paistab minevat vastuollu sellega, mida Nozick ise varasemalt ajaloolisuse kohta ütles. Olgugi, et mingis formaalses mõttes on need kaks valikut ekvivalentsed — kas lahutada hulgast X selle alamhulk Y, on tõesti samaväärne küsimusega, kas liita hulgale Y teine hulk X — siis maailmade loomisel on juures olulised erinevused. Kui olen mõne ühenduse liige ja kaalun, kas sellest ühendusest lahkuda ja asutada uus ühendus, siis pean võtma arvesse seda, et see ühendus, kus olen, on juba olemas ning lahkumisel peaksin ma uue ühenduse looma. Seega kui kaalun, kas olla sinuga samas ühenduses või mitte, siis lisaks sellele hinnale, mida maksan sinuga koos elamise eest, pean oma lahkumisotsusesse juurde arvutama hinna, mis läheb uue ühenduse loomiseks. Samas kui ma olen mõne ühenduse liige ja kaalun, kas sind sinna ühendusse vastuvõtta, siis on otsusega kaasnev hind hoopis teine, isegi kui lõpptulemus on sama. Sest sinu vastuvõtmisel peaksin kaaluma vaid sinuga koos elamise hinda, mingeid lisakulutusi ei teki, sest see ühendus, kus ma olen, on juba olemas ja ma ei pea ühtki uut juurde looma. See on täpselt sedalaadi ajalooliste tingimuste (kuidas varad tekkisid ja kes nad lõi) märkamine, mida Nozick teistele õiglusteooriatele (mis keskenduvad vaid jaotuse mustrile, arvestamata olemasoleva jaotuse ajaloolist teket) ette heidab. Nozicku vastus võiks siinkohal olla, et kuna raamatu III osa on I ja II osa argumentidest sõltumatu, siis ei tohiks sellist ülekannet teha (lk. 476). Arvestades tänapäeva maailma tegelikkust, paistab, et Nozickul on veel teinegi aspekt tähelepanuta jäänud. Nimelt on raamistiku puhul hästi oluline see, et kellelegi ei tohi ühtki maailma peale suruda ning kõigil peab olema õigus lahkuda, et liituda mõne teisega või luua enda oma. Kuid mida arvata sellistest maailmadest, mis soovivad keelata inimestel sinna siseneda? Vaadates meie tegelikku maailma, siis näeme, et leidub selliseid inimesi, kes soovivad, et nad elaksid ühenduses, millel oleks väga suur võime piirata seda, kes väljastpoolt saab nende ühenduse liikmeks astuda. Kasutades tavapärast turuloogikat, siis paistab selline olukord totter ja ebaratsionaalne: kui on nõudlus sinu kauba järele, siis on mõistlik seda pakkuda. Samuti kui keegi küsib oma kauba eest (s.t. oma liikmeks olemise eest) madalamat hinda, kui on selle kauba väärtus sinu jaoks (s.t. immigrant toodab ühiskonnale rohkem kasu, kui ta ise maksma läheb), siis jällegi on turuloogikast lähtuvalt ebaratsionaalne keelduda. Seega võiks Nozick ehk siinkohal vastata, et minu poolt kirjeldatud immigratsiooni piirav olukord oleks ebaratsionaalne. Kuigi ühenduse püsivusega seotult tõstatub veel teinegi küsimus. Kui püsivus on defineeritud selliselt, et ühenduses ei tohi olla pärisalamhulka isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas olukorras, ning keegi ei tohi oma ühenduse nägemust kellelegi peale suruda, siis paistab, et tõeliselt kirglike rassistide10 olemasolu blokeeriks alati ühe konkreetse utoopia realiseerumise. Sest kui rassisti nägemus parimast maailmast hõlmaks osa inimeste rõhumist tulenevalt nende rassist, oleks sellises maailmas pärisalamhulk isikutest, kes oleks omaette ühenduses, paremas olukorras ning tollele vähemusgrupile tuleks rassisti nägemust peale sundida. Samas kui rassist peab elama maailmas, mida ta peab jagama teiste rassidega võrdselt, siis jällegi on meil pärisalamhulk isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas olukorras ning neid tuleks sundida omaks võtma maailma, kus rasse koheldakse võrdselt. Samas, niivõrd kuivõrd Nozicku peamine huvi utoopia vastu on metatasandil, siis konkreetse utoopia realiseerumine on mõnes mõttes teisejärguline ning ta jätab selle võimalikkuse lahtiseks (vt. 10. peatükist “Kuidas utoopia õnnestub”). Sellega on Nozick oma avastusretke lõpetanud. Ta on saavutanud endale sissejuhatuses püstitatud eesmärgid. Meil on aga veel kaks teemat, mida käsitleda.

V
NOZICK JA RAWLS

Kuigi alustasin seda saatesõna, märkides Nozicku ja Rawlsi vahelist debatti ning rõhutades nende vaadete erinevusi õiglusteoorias, on nende vahel ka mitmeid olulisi sarnasusi, mis on väärt äramainimist. Esiteks juba mainitud kattuvus püstitatavas probleemis: mõlemad olid huvitatud küsimusest, kuidas võrdsete isikute (kellega ümberkäimise osas kehtivad piirangud) vahel on võimalikud võimu- või alluvussuhted. Juhul kui on soov kahe autori vahel punkte lugeda, võiks selles küsimuses anda eelise Nozickule just sellepärast, et Rawls hakkas seda küsima alles palju hiljem — siis, kui kirjutas “Poliitilise liberalismi” (1993). Teine oluline sarnasus puudutab mõlema autori metodoloogilist lähenemist. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et mõlemad on osa angloameerika filosoofia traditsioonist ja seega kasutavad hoolikaid argumente, mõtteeksperimente, formaalseid meetodeid jne. See sarnasus on palju spetsiifilisem poliitikafilosoofiale, millele on kirjanduses hakatud tähelepanu pöörama alles hiljuti (vt. eelkõige Valentini (2012), aga ka Sen (2009) ja Simmons (2010)). See on vaidlus, mis puudutab eristust ideaalteooria ning mitteideaalteooria vahel. Valentini (2012: 654) mainib, et selle nimetuse all on käimas vähemalt kolm erinevat vaidlust, mis kõik puudutavad kas eeldusi, millele teooria loomisel toetutakse, või loodava teooria laadi. Üks neist vaidlustest puudutab seda, kas loodav teooria taotleb anda kõige õiglasema ühiskonna kirjelduse, mis oleks ideaalteoreetiku eesmärk,11 või kas teooria taotleb anda juhiseid selle kohta, kuidas tegelikku maailma vähehaaval õiglasemaks muuta, mis oleks mitte-ideaalteoreetiku eesmärk. Illustreerimaks seda erinevust kasutab Sen (2009: 16) näidet olukorrast, kus tuleb valida kauneim maal. Ideaalteoreetik ütleb, et me peame esmalt teadma, mis on kõige kaunim maal (näiteks “Mona Lisa”), enne kui saame otsustada Picasso ja Dalí maalide vahel. Mitte-ideaalteoreetik aga püüab sõnastada tingimusi või tunnuseid, mille alusel saaksime koheselt Picasso ja Dalí vahel valida, püüdmata üldse vastata küsimusele, milline on kõige kaunim maal. Rawls on üsna selgelt ideaalteoreetik selles tähenduses, et tema siht on leida õiglusprintsiibid, mis kirjeldavad täiuslikult õiglast ühiskonda ning ta ei hooli väga sellest, mida tegelikus maailmas peaks tegema, et seda veidi õiglasemaks muuta, vähemalt mitte enne, kui on leitud vastus küsimusele, milline on ideaalselt õiglane ühiskond (Rawls 1999b: 90). Olgugi, et Nozicku õiglusprintsiibid justkui lubaks võrdlust kahe maailma vahel, tundub et mingil moel oleks võimalik hinnata, kui palju on õiglase soetamise printsiipi ühes maailmas järgitud ja kui palju teises. Tegelikult ei ole Nozicku teoorias konkreetseid juhiseid näiteks selle kohta, millist suhtelist kaalu omavad valduste soetamise ja valduste ülemineku printsiibid ehk et kuidas võrrelda kaht maailma, kus ühes on puudujäägid ühe printsiibi järgi ja teises teise järgi. Seega peaksime võtma Nozicku teooriat ka kui näidet ideaalteooriast, mis püüab anda kirjelduse ideaalselt õiglasest maailmast, hoolimata konkreetsetest sammudest, mida tegelikus maailmas peaks tegema, et selle poole liikuda. Teine viis ideaalteooria ja mitte-ideaalteooria vahelist vaidlust mõista on vaadata eeldusi, mida teooria loomisel kasutatakse. Täpselt nagu koolimatemaatika ülesandes, kus peame arvutama paadiga mööda jõge edasi-tagasi aerutamisele kuluvat aega, ei arvesta me vastuses näiteks paadi ümberpööramisele kuluvat aega või lisaks voolukiirusele tuule mõju; õiglusteooria loomisel lähtutakse tihti idealiseeritud eeldustest, näiteks et kõik isikud käituvad alati ratsionaalselt (mida nad ei tee) või et nad on piisavalt hästi informeeritud (mida nad alati pole). Nii Rawlsil kui Nozickul on mõlemal selles osas hulga eeldusi, eriti isikute psühholoogia kohta, omistades isikutele kindlaid üheseid motiive või käitumismustreid. Kolmas oluline sarnasus puudutab nende vastasseisu utilitaristlikule õiglusteooriale. Rawls soovib utilitarismi kõrvale heita, sest see teooria ei võta tõsiselt eristust isikute vahel. Ühel moel ei ole utilitaristi jaoks oluline, kas minul on kaks maja ja sinul mitte ühtki, kui kogu heaolu on sama; teisel moel ei hooli utilitarist sellest, et sinu maja antakse mulle, kui see toodab kokkuvõttes rohkem heaolu. Mõlemal juhul ei arvestata sinuga kui isikuga piisavalt. Nozicku üks peamisi vastuväiteid utilitarismile tuleneb sellest, et tegu on mitte-ajaloolise ja lõppseisundi mustrit eelistava teooriaga (lk. 233). Utilitaristi jaoks ei ole oluline,
et sina oled oma maja ise ehitanud materjalidest, mille sa oled õiglaselt omandanud, kui sinu maja minu omandis toodaks rohkem heaolu, siis see peaks saama minu omaks. Neljanda huvitava sarnasuse leiame Nozicku utoopiakirjeldusest. Kuna utoopia seisneb tema jaoks selles, et erinevad inimesed saavad välja mõelda ning eksperimenteerida erinevaid viise parimaks eluks eeldusel, et selle käigus austatakse teiste liikmete õigusi, on Nozicku jaoks olulised kaks tingimust. Kirjeldades üldist mudelit parima võimaliku maailma leidmiseks, ütleb Nozick, et see “on kujundatud selleks, et lasta sul valida seda, mida sa tahad, kusjuures ainsaks piiranguks on, et teised võivad enda jaoks teha sedasama ja keelduda jäämast maailma, mille sa oled kujutlenud” (lk. 438). See tähendab, et püsiva utoopilise maailma kujundamisel peaksid sa pakkuma välja sellised koostöötingimused, millega teistel oleks põhjust nõustuda, nagu Nozick märgib “sa ei oleks suuteline looma ühendust, milles sa oleksid absoluutne monarh, kes ekspluateerib kõiki teisi ratsionaalseid asukaid” (lk. 434). Üks viis seda sama mõtet ümber sõnastada on, et “isikud on valmis välja pakkuma printsiipe—või neid tunnustama, kui pakkujateks on teised —, mida on vaja selliste koostöötingimuste paikapanemiseks, mida kõik võiksid pidada ausaks”, mis on Rawlsi (2015: 36–37) definitsioon mõistlikkuse kohta. Seega saab öelda, et Nozick esitab samasugused tingimused isikutevahelisele koostööle, rawlsilikus terminoloogias peavad need olema mõistlikud. Eelnevaga seotud sarnasus on see, et Nozicku jaoks on oluline, et ükskõik millise maailma keegi kujundab, siis “mitte keegi ei saa oma enda utopistlikku nägemust teistele peale sundida” (lk. 452). Teiste sõnadega, iga konkreetne utoopia kehastus, selleks et olla püsiv, “peab võitma oma liikmete vabatahtliku poolehoiu ja seda hoidma”. Kui Rawls (2015: 287–289) käsitleb stabiilsuse küsimust, s.t. Küsimust, kas ja kuidas kindel poliitiline kord suudab taastoota toetust iseendale, märgib ta, et liberaalne kontseptsioon ei soovi seda toetust tekitada sunnijõu ega indoktrineerimisega. Seega tuleb see toetus leida veenmise kaudu, kasutades avalikku mõistust (public reason).Sarnasusselle vahel, kuidas mõlemad autorid soovivad, et potentsiaalne režiim oma püsivuse saavutaks, tundub mulle ilmselge. Viimaks tahan üle korrata selle, et mõlemal autoril on sarnased kantiaanlikud aluseeldused isikute kohta, ja et me ei tohiks neid kunagi pelgalt vahendiks teha.12


VI
NOZICK JA KAASAEGNE POLIITILINE DISKUSSIOON SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST

Aeg-ajalt on kuulda etteheiteid, et filosoofid nii Eestis kui mujal maailmas, ei ole piisavalt tõsiselt võtnud Marxi üleskutset maailma tõlgendamise asemel tegelda maailma muutmisega. Teiste sõnadega, avalikus arutelus võiks või peaks elukutseliste filosoofide häält rohkem kuulda olema. Selleks, et keerukate probleemide olemust selgitada või diletantide sõnavõtte parandada. Mida kergem on inimestel jõuda laia publiku ette, seda enam justkui lasuks filosoofidel kohustus hoolitseda selle eest, et kuulsate filosoofide mõtete väärtõlgendused ei leviks ning et inimesed ei jääks filosoofiliste probleemidega üksi. Seega kaasajal võiksid filosoofid veelgi aktiivsemalt ühiskondlikus arutelus osaleda kui 19. sajandil. Fraas “sotsiaalne õiglus” (social justice) on viimase paari aasta jooksul saanud üsna teistsuguse tähenduse kui see, mida omistasid sellele näiteks Nozick (lk. 272) ja Rawls (1999a: 6). See tähendus on muutunud lausa sellisel viisil, et sõna, mis tähistab sotsiaalse õigluse eest võitlevat inimest — sotsiaalse õigluse sõdalane ehk SÕS (social justice warrior ehk SJW) — on muutunud lausa sõimusõnaks. Väga paljude vaidluste puhul, kus üks pool teist niimoodi kutsub, on nii, et ühel pool on pigem vasakpoolsed ehk progressiivsed ja teiselpool pigem parempoolsed ehk konservatiivid. Esimesed leiavad, et senine neoliberaalne (mis on vaid veidi teine sõna libertaarluse kohta) kord on viinud selleni, et mitmed erinevad vähemused on mitmel erineval moel rõhutud (näiteks oma rassi või seksuaalse sättumuse tõttu) ning ühiskonda ja selle toimimist tuleks oluliselt reguleerida, et olukorda parandada. Näiteks tuleks rakendada kvoote ning on õigustatud nn. poliitiline korrektsus, mille abil püütakse keelekasutust reguleerida, et eemaldada igasugune pool nähtamatu rõhumine. Ning see kõik toimuks suurema vabaduse nimel, sest kui võitleme rõhumisega, siis suurendame vabadust. Teised seevastu leiavad, et just nemad on need, kes tegelikult vabaduse eest seisavad, ning suurema ja võimsama valitsus- ja regulatsiooniaparaadi ehitamine on oht vabadusele. Lisaks peaksid inimesed võtma vastutuse oma enda elu eest, mis tähendab, et ei tohiks toetuda pelgalt teiste poolt antule, vaid tuleb ise olla ettevõtlik, oma ressursid ja positsioon tuleb välja teenida. Sellise, väga pinnapealse ja lihtsustatud, kirjelduse13 järgi võiks arvata, et Nozick oleks just parempoolsete konservatiivide teoreetilise arsenali üks põhivarasid ning vasakpoolsete progresiivsete põlisvaenlane. Raamatu peamist sõnumit silmas pidades paistab, et selline tõlgendus on täpne. Kuna Nozick leiab, et vaid minimaalne riik on põhjendatud, siis iga selline riik, mida oleks vaja, et vasakpoolsete võrdsustamis- või jõustamisprogrammi läbi viia, ei oleks enam minimaalne ning ei oleks seega õigustatud. Samas aga leidub mitmeid selliseid mõtteid, mis seda tõlgendust ei toeta. Esiteks, tulgem tagasi Nozicku kõige põhilisema aluseelduse ja sellest kerkiva probleemi juurde. Kui isikutel on õigused (ning nende õiguste aluseks on kantiaanlik nägemus isikutest kui eesmärkidest ja mitte pelgalt vahenditest), siis oleme silmitsi probleemiga, et kuidas üldse saab isikute vahel olla mingeid võimu- või allumissuhteid. Nozicku järeldus, et lahenduseks on minimaalne riik, mille tekkimine ja institutsioonid ise otseselt ei riku ühegi isiku õigusi, ei ole aga ainuvõimalik järeldus. Samast lähtepunktist on võimalik jõuda seisukohani, et kuna inimestel on õigused, siis peaksime riigi korraldama just selliselt ,et igal üksikul isikul on maksimaalne võimalus oma õigusi teostada, mis ühildub iga teise isiku samasuguse võimalusega. Mis omakorda tähendaks, et juhul kui mõni isik (ükskõik mis põhjusel) ei ole võimeline oma õigusi teostama, siis peaks riik sekkuma, et teda aidata. Ning kui see käib kellegi teise arvelt, siis see on, vähemalt mõnikord igati õigustatud. Seega võiksid vasakpoolsed leida toetust vaid Nozicku aluseeldusest, kuid kogu tema teooriat teisiti tõlgendades. Teiseks, vaadates mõnd konkreetsemat küsimust, võime aga leida väga otsest toetust vasakpoolsetele vaadetele, muutmata midagi Nozicku teoorias. Üks tähtis küsimus kaasaegse sotsiaalse õigluse diskussioonis on ajalooliste ebaõigluste heastamine. Isegi kui me vabastame tänased rõhutud praeguse rõhumise alt, siis ei kustuta see fakti, et minevikus said nad ebaõiglaselt väikse osa pirukast. Nozicku õiglusteooria üks kolmest printsiibist, õgvendamisprintsiip, ongi just selliste olukordade jaoks. Selle mõte on minevikus teostatud ja juhtunud ebaõigluste ning nende järelduste parandamine, andes “ühiskonnas eksisteerivate valduste [õiglase] kirjelduse” (lk. 230). Selleks, et saaksime seda printsiipi Nozicku enda teooria piirides rakendada, peaks parandatavad ebaõiglused tulenema Nozicku kahe esimese printsiibi rikkumisest. Ameerikas eksisteerinud orjuse puhul poleks ilmselt keeruline näidata, et nii valduste soetamise kui ka valduste ülemineku printsiipi rikuti (vt. ka Mills 2005: 180); tõenäoliselt oleks võimalik sama näidata mitmete teiste vähemuste ja naiste puhul. Kui nii, siis saaksid sellest vasakpoolsed olulist toetust oma eesmärkidele. Veelgi enam, Nozick lisab, et “mineviku ebaõiglused [võivad] olla niivõrd suured, et teevad nende õgvendamiseks lühiajaliselt vajalikuks palju ulatuslikuma riigi” (lk. 339). Eespool mainitud palkamiskvoodid ja toetav toimimine üldiselt paistavad mulle kui just täpselt selle näited. Vasakpoolne, kes leiab, et erakondade valimisnimekirjades peaksid mees-ja naiskandidaadid esinema vaheldumisi, et suurendada naiste osakaalu poliitikas, ei tee seda sellepärast, et tagada mingit ranget sugudevahelist võrdsust, hoolimata erinevate inimeste tegelikust võimekusest. Ta teeb seda selleks, et murda olemasolevaid stereotüüpe ja pakkuda naistele positiivseid eeskujusid. Maailmas, kus naiskandidaate hinnatakse meeskandidaatidega võrdselt, ei oleks sellisel piirangul kohta, sest seal koostataks erakondlik nimekiri tulenevalt sellest, kes on võimekam poliitik. Kuna me vasakpoolsete hinnangul ei ela sellises maailmas, tulenevalt ajaloolisest kombest naisi poliitikas mitte küllaldaselt arvestada, siis olevat praeguses maailmas selliste piirangute rakendamine õigustatud. Kolmandaks, kui keskendume taas sellele, et isikutel on õigused, siis peame märkima, et isikutel on muuhulgas enesekaitseõigus. Näiteks ebausaldusväärse või ebaõiglase kohtumõistmise puhul(lk.139) ja nende suhtes, kes on isikule süüta hädaohuks (lk. 65). See viimane tähendab, et kui keegi on “põhjuslik agent säärases protsessis, mis teeks temast agressori siis, kui ta oleks sellise agendi rolli endale isevalinud”, on minul õigus end tema eest kaitsta. Niikaua kuni jutt on füüsilisest vägivallast, on ilmselt kõik inimesed enam-vähem ühte meelt, et selle eest enda kaitsmine on enamasti lubatud.14 Aga kui me laiendame vägivalla kirjeldust ning mõistame agressiooni laiemalt kui igasugust õiguste rikkumist või õiguste teostamise võimaluse ebaõiglast kahandamist, siis oleme leidnud Nozickus olulise liitlase vasakpoolsetele. Sest üks asi, mida viimastel aastatel tihti tehakse, on mitmesuguste avalike sõnavõttude takistamine, sest väidetavalt on see vägivald teatud inimeste
(tavaliselt mõne vähemusgrupi) vastu. Nozick kaalub isegi lühidalt kõnelemise keelamise küsimust (vt. 8. peatükist “Vabatahtlik vahetus”) ja leiab, et pelgalt öeldava sisu pärast ei saa olla põhjendatud keelata kellegi kõnelemise keelamine, vaid see saab toetuda ainult sellele, mida kõneleja on teinud. Siinkohal jääb aga ebaselgeks, kas näiteks eelnevad sõnavõtud (mille sisuks on ühe või teise vähemusgrupi pisendamine, mõnitamine, selle vastu viha ässitamine vms.) võiksid minna arvesse kui miski, mida kõneleja on teinud ja mitte kui öeldava sisu. Samuti ei julge ma väita, et Nozick üldse tunnistaks sõnavõtte kui kellegi õiguste rikkumisi. Aga kui sellist tõlgendust on võimalik leida, siis oma õigustele toetumine võiks olla põhjendus, mida vasakpoolne kasutab, et kellegi avalikku esinemist takistada (või vähemalt nõuda kompensatsiooni õiguste rikkumise eest). Viimaks tuleks mainida veel seda, et kuna Nozicku eesmärk on kaitsta minimaalset riiki, siis on ta väga mures, kui keegi püüab oma majanduslikku võimu tõlkida ümber poliitiliseks võimuks, et seeläbi kasvatada oma majanduslikku võimu. Üks mehhanism, mis aitab selle vastu kaitsta, ongi minimaalse riigi olemus, sest mida vähem riik saab, suudab ja tohib teha, seda vähem kurja ja omakasupüüdlikku on võimalik riiki juhtides teha (lk. 392). Nozick nendib siiski, et mõned inimesed januneksid võimu järele ka siis, kui riik ei võimaldaks neil oma taskuid täis toppida. Seega teine vastumürk võimu kuritarvitamise vastu on sobivalt valvas kodanikkond, kes demokraatlikus süsteemis saab oma poliitilise aktiivsusega selliseid võimu kuritarvitajaid kontrollida (vt. 8 peatükist “Mitteneutraalne riik” lk. 392). Kaasaegse poliitilise diskussiooni kontekstis paistab, nagu oleks esimene mehhanism võetud üks-ühele üle parempoolsete programmidest, sest riigi
sekkumise vähendamine (sh. maksude alandamine) on parempoolsete erakondade üks peamisi seisukohti. Samas, kui vaadata vasakpoolsete kriitikat, siis paistab, et sellise riigi sekkumise vähendamise eesmärgiks (või vähemalt tulemuseks) on väga tihti just rikaste rikkuse kasvatamine. Ehk siis täpselt see, mida Nozick kartis ja soovis vältida. Seega selles punktis võiksid Nozickult toetust leida mõlemad pooled. Mis puutub teise vastumürki, siis vähemalt USA kontekstis toetab Nozicku nõue valvsa (ja eeldatavasti poliitiliselt aktiivse) kodanikkonna järele pigem vasakpoolsete kui parempoolsete seisukohti. Esiteks sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond peaks ja võiks tulla vajadusel tänavatele meelt avaldama. Kui lugeda uudiseid meeleavaldusi reguleerivate seaduste ja määruste kohta, jääb mulje, et pigem otsivad parempoolsed viise, kuidas meeleavalduste arvu ja neil osalejate hulka vähendada.15 Teiseks sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond peaks ja võiks osaleda valimistel. Kuid jällegi leidub kaasaegses USA-s rohkelt näiteid selle kohta, kuidas pigem Vabariiklik Partei on see, kes püüab leida viise kuidas valimistel osalemine keerulisemaks teha. Eriti heaks näiteks on mitmesugused fotoga isikut tõendavate dokumentide nõudmine, mis mõjutab ebaproportsionaalselt pensionäre, tudengeid ja madalama sissetulekuga isikuid, kes on pigem demokraatide valijad. Kolmandaks sellepärast, et kui valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond onl äinud valimistele, siis võiks nende häälel ka mingi kaal või mõju olla. Kuid gerrymandering16 teeb selle tihti väga keeruliseks, sest valija on juba algusest peale sellises vähemuses, et ta häälel pole mõju. Või on küll tema ja tema mõttekaaslased ühes valimispiirkonnas suures ülekaalus, ent kogu valitava kogu lõikes saab tema eelistatud erakond vaid üksikud kohad, olgugi et koguti pool kõigist häältest. Ja jällegi on vähemalt tänases USA-s seis selline, et gerrymandering on pigem Vabariikliku Partei pärusmaa.


VII
KOKKUVÕTTEKS

Lõpetuseks soovin üle korrata oma märkuse selle kohta, et käesolev teos on väga rikkalik ja detailne, mistõttu kogu olulise põhjalik käsitlemine vajaks kindlasti rohkem lehekülgi, kui on selles raamatus endas. Samal ajal aga on raamatu erinevad osad kirjutatud selliselt, et neid onv õimalik lugeda ja läbi töötada üksteistest sõltumatult. Samuti soovin jäädvustada oma tänusõnad tõlkijale sellise pika ja keeruka raamatu eesti keelde ümberpanemise eest.



Childs, R. A.(1977). “The Invisible Hand Strikes Back”, Journal of Libertarian Studies 1: 23–33.
Gaus,G.(2011). The Order of Public Reason A Theory of Freedom and Morality in a Diverse and Bounded World, Cambridge University Press.
Gaus, G.(2016). The Tyranny of the Ideal: Justice in a Diverse Society, Princeton University Press.
Ingraham, C. (2017). “Republican Lawmakers Introduce Bills to Curb Protesting in at Least 18 States”, The Washington Post 24.02.2017.
Mack, E. (1978). “Nozick’s Anarchism”, Anarchism, J. Chapman ja J. Pennock (toim.), New York University Press.
Mack, E.(2018). “Robert Nozick’s Political Philosophy”, The Stanford Encyclopedia of Philosophy (suvi2018), Edward N. Zalta (toim.).
Mills, C. W.(2005). ““Ideal Theory” as Ideology”, Hypatia 20: 165–184.
Nagel, T.(1975). “Libertarianism without Foundations”, The Yale Law Journal 85: 136–149. Nozick, R.(1973). “Distributive Justice”, Philosophy & Public Affairs 3: 45–126.
Nozick, R.(1981). Philosophical Explanations, Harvard University Press.
Nozick,R.(1989). The Examined Life, Simon&Schuster.
Nozick,R.(1993). The Nature of Rationality, Princeton University Press.
Nozick, R.(1997). Socratic Puzzles, Harvard University Press.
Nozick, R. (2001). Invariances: The Structure of the Objective World, Harvard University Press.
Rawls, J.(1971). A Theory of Justice, Harvard University Press.
Rawls, J.(1993). Political Liberalism, Columbia University Press.
Rawls, J.(1999a). A Theory of Justice, parandatud väljaanne, Belknap Press.
Rawls, J.(1999b). Law of Peoples, Harvard University Press.
Rawls, J.(2005). Political Liberalism, täiendatud väljaanne, Columbia University Press.
Rawls, J. (2015). Õiglus kui ausameelsus: Taasesitus, Valgus.
Sandel, M.(2013). What Money Can’t Buy: The Moral Limits of Markets, Penguin Books.
Sen, A. (2009). The Idea of Justice, Harvard University Press.
Simmons, A. J.(2010). “Ideal and Nonideal Theory”, Philosophy & Public Affairs 38: 5–36.
Thaler, R. ja Sunstein, C. R.(2008). Nudge: Improving Decisions about Health, Wealth, and Happiness, Yale University Press.
Valentini, L. (2012). “Ideal vs. Non-ideal Theory: A Conceptual Map”, Philosophy Compass 7:654–664
Volberg,M.(2013).“PersonsasFreeandEqual:Examining the Fundamental Assumption of Contemporary Liberal Political Philosophy”, Diacritica 27/2: 15–39.
Volberg, M. (2015). The Foundation and Nature of Contemporary Liberalism, doktoritöö, University of York.





1 Muidugi pole selline esitus päris täpne, sest marksism arenes jõudsalt edasi Frankfurdi koolkonna töödes, ning samuti ei saa ära unustada Karl Popperit, Leo Straussi, Hannah Arendtit, Leonard Trelawny Hobhouse’i, Friedrich von Hayekit ja teisi poliitikafilosoofe, kes 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses kirjutasid.
2 Täpselt nagu Rawlsi raamatu esimene rida (“Õiglus on sotsiaalsete institutsioonide tähtsaim voorus, nagu tõde on mõttesüsteemide oma”) viitab sellele, et tema on huvitatud õiglusest.
3 Tõe huvides tuleks ära märkida, et kuigi seal esitab Rawls oma teooria põhipunktid, siis tegu on ühelt poolt lühendatud ning teiselt poolt täiendatud versiooniga, mis sisaldab mitmeid vastuseid ja täpsustusi Nozicku ja teiste kriitikale
4 Olgu see minu poolne üldine vabandus kõikidele lugejatele, kes küsivad: “Aga miks sa asjaolust X ja Y oma saatesõnas ei kirjutanud?”
5 Tänan Eve Kitsikut, kes juhtis sellele asjaolule minu tähelepanu.
6 Kuigi viimaste aastate jooksul on kirjandusse toodud mõiste “libertaarlik paternalism”, mis põhineb sotsiaalteaduslike teooriate kasutamisel inimeste keskkonna kujundamisel, et inimesi vaikselt nügidasoovitudtulemusepoole.Vt.nt.ThalerjaSunstain(2008).
7 Sandel kasutab seda mõistet väga laialdaselt; see ei hõlma ainult raha või mõne muu materiaalse ressursi kulutamist, vaid igasugust kulu, mida isik kannab mingi hüve saavutamisel, nt. aeg, sotsiaalne tunnustus, tähelepanu jne.
8Näiteks Muggsy Bogues, kes on vaid 160 sentimeetrit pikk, kuid saavutas märkimisväärset edu, toetudes tihti sellele, et oli teistest mängijatest palju kiirem.
9 Organisatsiooni eestvedajad on motiveeritud religioossetest põhjendustestningusuvad,etsteriliseerimineonheaviisvältimakskehvadesse elutingimustesse sündivaid beebisid.
10 Või ükskõik milliste selliste isikute, kelle jaoks on ääretult tähtis see, et nad saavad vähemalt mingit osa ühiskonnast sundida elama oma nägemuse järgi. Nozicku terminoloogias oleks tegu imperialistlike utopistidega (vt. 10. peatükist “Raamistik kui utopismi ühisalus”).

11Seni (2009: 8) terminoloogias oleks tegu “transtsendentaalse institutsionalismiga”.
12Kuigi Rawls(2005:xli) püüdis hiljem loobuda toetumast väga konkreetselt kantiaanlikule autonoomia mõistele, millest see “mitte pelgalt vahend” printsiip on tuletatud.
13Siin pakutud määratlused on mõeldud deskriptiivsena ning mitte normatiivsena. Seega kirjeldamaks seda, kuidas silte “parempoolne” ja “vasakpoolne” tavaliselt kasutatakse, mitte andma kirjeldust, mida keegi peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui üks või teine. Potentsiaalne põhjus, miks Nozickust on võimalik leida toetust vasakpoolsetele (deskriptiivses mõttes), on see, et parempoolsed deskriptiivses mõttes ei lange kokku parempoolsusega normatiivses mõttes. Teiste sõnadega need, keda kutsutakse parempoolseteks, ei usu kõike seda, mida nad peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui parempoolsed.Tänan Jaana Eigit, et ta juhtis sellele eristusele minu tähelepanu.
14 Probleemseks osutuvad ennetava rünnaku juhtumid, kus mõlemal poolel justkui oleks õigus enesekaitseks. Vt. 6. peatükist “Tõrjuv rünnak”.
15 Näiteks kirjutas Washington Post (Ingraham 2017), et Vabariikliku Partei esindajad on vähemalt 18 osariigis püüdnud vastu võtta seadusi, mis meeleavaldamise keerulisemaks ja kulukamaks teeks.
16Valimispiirkondade piiride meelevaldne muutmine, et jagada valijaskond selliselt, et ühele poolele on võit garanteeritud. Praktika, mis sai oma nime 19. sajandi Massachusettsi kuberneri Elbridge Gerry ja tema poolt heakskiidetud salamandrit meenutava valimispiirkonna kuju järgi.

5. detsember 2018

Taavi Novek: Isiksusehäirest vaimuhaiguseni. Sotsio- ja psühhopaatiast.


Taavi Novek pöördus minu poole küsimusega, kas saaksin ta artiklit toimetada ajakirjanduskõlbulikuks. Minu hinnangul oleks see töö pööraselt suur ja mul pole selleks ressursse (kompetentsusest motivatsioonilisteni).
Et aga blogis ruumi on, siis ei olnud mul midagi selle siin avaldamise vastu.
Ehk keegi leiab siit midagi inspireerivat või tunneb mõne mustri ära. Kui see pole muud, siis üks dokument ühest inimlikkuse avaldumisvormist ikka.
- M.K.


Taavi Novek:
Alustasin kirjutamist pärast avastamist, et minu hea sõber on tegelikult sotsiopaat. Pärast pikki psühholoogilisi rännakuid leidsin enda elu ajaloos veelgi sotsiopaate. Näiteks psühhiaatri, kes mind nelja päevaga paranoiliseks skisofreenikuks diagnoosis, käed raudu lasi panna (kuigi ma üldse agressiivselt ei käitunud) ja kuuajalise deponeeriva perferasiinisüsti otse tagumikku teha lasi. Pärast seda olin viis aastat valediagnoosiga skisofreenik, kuni üks inimlik psühhiaater täheldas, et ma mitte üldsegi skisofreenik ei olegi. Ta viis minu loogikatestide tulemused, tööd ja ülikooli lõpetamise faktori komisjoni ette. Üldiselt on sellise diagnoosi puhul vajalik ja kohane inimese jälgimine vähemalt kuu vältel; enne kui niivõrd tõsine diagnoos määratakse.
„Uurimuse“ olen koostanud kahe aasta jooksul, analüüsides nii sootsiumi, tuttavaid, kultuuritekste kui kultuuriruumi üldiselt. Alguse sai see mu kirjutatud  raamatuga „Nechers“, mis on avaldatud aastal 2016. Samuti vihjete/viidetega sõpradelt.
Küsimuste tekkimise korral ja vastuste saamiseks on minu kontaktaadress taavi.novek@gmail.com 
Juba mainitud kogu uurimuskooslus on toodud ära veebilehel www.taavinovek.com/research 




Isiksusehäirest vaimuhaiguseni

Keegi ei taha üldiselt kuulda sotsiopaatidest või psühhopaatidest. Psühhopaat on eemalepeletav sõnakõlks, mis läbib paljusid seriaale ja tavaütlusi. Mingi tegelane, kes kuskil suurlinnas kurja teeb ja kellega tegeleb FBI. Ausaltöeldes on nad igalpool, nende maneerid on levinud ka teiste inimeste väljendus- ja keelekasutusse, ka mõni teie tuttav on ilmselt sotsiopaat.

Käesoleva artikli aluseks on uuring (kõige esmasemalt kättesaadav aadressil www.taavinovek.com/research), mis vaatleb seda isiksusehäiret neuroloogiliselt, lingvistiliselt, semiootiliselt, psühholoogiliselt ja mis peamine—kultuuriliselt. Esmalt tuleb tutvustada, kellega on tegu, ja siinkohal ei selgitata üldtuntud liigitusi ega iseloomustusi, mida saab lugeda ka näiteks RHK-10ne iseloomustusest, interneti google’i otsingust või Pealinna lehe samateemalisest käsitlusest kriminaalse elemendina (http://www.pealinn.ee/tagid/intervjuu/kiskja-valjas-eestis-kasitletakse-ohtlikke-psuhhopaatkurjategijaid-n232178). Loomulikult on need teadmised eelnevad ja vajalikud, kuid praegusel juhul on peamiseks esmaseks sammuks dekonstrueerida sotsiopaadid skeletini.
Teine samm astub vastuollu laialdaselt levinud teadmisega, et ravi neile põhimõtteliselt ei ole ning avab ukse ravihüpoteeside maailma ajuskaneeringutele tuginedes, mis näitavad näiteks prefrontaalkorteksis olevate ajukeskuste passiivsust emotsionaalsetele stiimulitele, sama kehtib amügdala osas.
Kolmas etapp pürib üldkultuurilisele korrastusele, näidates eelnevalt ära semiosfääri tendentslikkust ehk hälbimust, esmalt ’abivalmis ohvrite’ (termin võetud "Sirbist“ http://sirp.ee/s1-artiklid/film/sotsiopaadid-ja-nende-abivalmis-ohvrid/) poolt tingituna.
Neljas käsitlus tahab üleüldse väita, et läbi mänguteooria mängus niivõrd kinni olevatena, ei suudagi nad reaalsust täisväärtuslikult tajuda ja on otsesed süüdlased keskkonnahävingus, objektiivses protsendijaotuses 1%, pannes kannatama ülejäänud 99%. 


Teoreetiline näide sotsiopaatidest ja kuidas nendega käituda tuleks 

Alustuseks esitan näitena karakteri filmist „X-men Origins: Wolverine (2009)“ tegelase Strykeri, kes mängibki ühe enda tehtud kokku seatud võimetega X-mehega läbi arvuti-joistiku. Nii olemuselt kui mängimisõhinas on ta ehtne sotsiopaadi näide. Tema lõpukaadrite karistus on samuti märkimist vääriv. Teiseks näiteks tooksin „Sirbi“ artikli „Monsanto dokumendid I“ (Ülo Niinemets, 2018), milles kõneldakse korporatiivsest lõputust mängust enda tootega. Just sarnaselt oodatakse järgmist käiku valitsustelt ja keskkonnaaktivistidelt, et siis taas ekspluateerida sama seadusandlust ning teha vastukäik, andmata aru, et tegelikult kukubki ökosüsteem ilma mesilasteta kokku. Justkui mänguline hasart. Ehk siis mänguteooria, millest tuleb juttu edaspidi ja mille olen „Teesides“ lahti kirjutanud. Korporatiivse manipulatsioonihulluse tõestuseks ongi lapsik kordamööda käikude mänguelamus. Imelik tundub, et isegi keerulisema mängu male puhul jääb arusaamatuks, kuidas seadusandlus suudab pidada vastu mistahes mängule, mis on sadu kordi primitiivsem. Või järelikult ei ole; malekombinatoorika arvutuste täpsuse jätan matemaatikute arvutada; majandus põhineb samuti matemaatikal. Kuid seadusandlus sellel tugineda ei tohiks ega justkui saagi. Ja ei põhinegi! Nagu males, tuleks kirja põhjal tagurpidi esimese käiguni mängida kõik käigud vähemalt mõttes tagasi, et jõuda esimese kombinatoorika ehk manipulatiivsete võtete kogumi summa ja võtete olemusteni—sest pärast esimest kahe mängija käiku tekib võimalusi 400, pärast teist 197 742 ja pärast kolmandat 121 miljonit. Praegu lõbutsevadki härrased oma miljonites võimalustes, tekitades mistahes mulje. Astudes sammu kõrvale, ei ole tegemist mänguga, vaid poliitika, ühiskonna, seaduste ja loodusega. Nemad ent istuvad oma miljonite süsteemis, mis peaks siis soliidses mõttes 400-ni taanduma. Mängust väljumine tundub olevat mitte-käimine, esimese käigugi. Või siis pigem, et esimese käiguga võidetakse; ehk teisisõnu, nagu juba mainitud, ei põhine seadusandlus matemaatikal. Loodus ja ka artiklis mainitud teadus ja vastuteadus ei liigitu siinkohal nendesse sfääridesse ja jääb ’mängust’ välja. Kurjem ja konkreetsem lähenemine on individuaalsem: dekonstrueerida ja leida sotsiopaadid luuüdini lahates ja nad ükshaaval kukutada. Dekonstruktiivsete meetoditega, vastumanipulatsiooniga (näiteks endast väljaajamine raevuni – enesevalitsemise kaotamiseni avalikus kohas näiteks haritud makiavelli poolt), arhitektuurimeetodi rakendamisega „Teadmiste arhitektuuri“ peatükist, leides pooltehislikus struktuuris nõrgad kohad ja see kui amortiseerunud hoone kokku kukutada; devalveerimisega juhul, kui esinevad kaks tugevat psühhiaatrilist koosolu: utoopilised luulud ja raevukas antisotsiaalne häire ühekorraga, mille mõlema esilekutsumisel ja esinemisel inimene vähemalt mõneks ajaks süüdimatuks muutub ja ta suure tõenäosusega vaimuhaiglasse paigutatakse (parim kui see juhtuks kõrgematasemalisemal jäädvustatud koosolekul).


Stimulatsioon

Ravi põhineb niisiis fMRI uuringutel, kus prefrontaalsagar näitab märkimisväärset passiivsust emotsionaalsete stiimulite osas isiksushäireta inimeste kontrollgrupi suhtes. Et antud ajukeskus tegeleb samuti otsuste vastuvõtmistega, oleks võimalik sotsiopaatide ganglionide võrgustikku sellekaudselt stimuleerida. Kuna inimesi on erisuguseid, siis on erisuguseid ka terapeutilisi lähenemisi. Esiteks ja peamiseks võib tuua näiteks sotsiopaadi, kes objektistab kõike, üritab kaootilist välismaailma objektsusele allutada, mis räägib kaasa ka keskkondlikule aspektile, kuid peamiselt objektistab kaasinimesi. Seesugusele sotsiopaadile tuleks anda kätte mõnest materjalist toorik, mida ta peaks modulleerima/tahuma, mille käigus aju peab pidevalt võtma vastu miniaatuurseid otsuseid (lõpptulemus ei ole nt tool) ning mille lõpptulemusena taasmoodustuks närvipõiming otsmikusagara eri osistesse, jõudes seega ergastada samaaegselt emotsionaalseid keskusi.
Lisaks on toodud välja erisuguseid modulatsioone, nagu näiteks arvutimängud ja viimasel ajal taas tunnustust leidnud VR. Siinkohal saaksid teha koostööd psühhoterapeudid ja programmeerijad, suunates sotsiopaadi käitumismustreid, jõudes viimaks simulatisoonist stimulatsioonini.
Peamiseks probleemiks sai amügdala, kuid selles kohas on vajalik kommunikatsioon neuroloogidega ja peamiseks hüpoteesiks osutus juhteteede hüpotees-- holistilisuse mõttel ning ajukeskuste närvijätkete mitte-üksühesel algusteel peaks stimuleeritama hoopis muud keskust kui seda on amügdala, jõudmaks siiski ühe tähtsaima emotsionaalse keskuse aktiveerimiseni, mis puhtalt ainult emotsioonidega tegelebki ja võtab vastu emotsionaalseid otsuseid. 



Dekonstruktsioon

Loomulikult ei ole dekonstruktsioon ka süvenedes lihtne. Olen viidanud isegi kümnetele kihistustele, mille alla nad peituvad. Näiteks seriaali „Arrow" viienda hooaja antagonist Adrian Chase, kellel tõesti ongi niivõrd palju maske, enne kui tema tegelik mina välja koorub.
Olen dekonstrueerinud sotsiopaate troopide järgi: nende irooniline võte ei ole klassikaline naljaka eesmärgiga üleminek eituselt jaatusele või vastupidi, vaid nad kasutavadki seda tõsimeelselt vale tõeks rääkimiseks. Ka teiste troopidega on neil probleeme, näiteks metafoorilisi võtteid on nad tegelikult võimelised ainult kopeerima ja kui nad ise mõne üllitavad, on tähistaja ja tähistatava vahekord niivõrd hoomamatu, et metafoori vaadeldes variseb see koos oma informatiivse väärtusega kokku.
Rääkides informatsioonist, on neil probleeme ka sümboledastusega. Sümboli asemel on nad võimelisemad edastama järjepidevat jada, mida on võimalik vaadelda G. Frege "Über Sinn und Bedeutungi“ abil: esimene, „Sinn“, „tähendus“, definitsioon, võib olla põhjalik ja lausa lõputu, kui „bedeutung „ ehk "osutus" või lõplik denotaat jääb puudulikuks. Olen jõudnud arusaamisele, et nende tähistatavate süntaksid lonkavad ja neid korvatakse üsna teadlikult konnotatiivsete praktikatega. Mis meelevaldselt sümbolsüsteemi asetatakse ja mis sinna ei kuulu. Või asendataksegi tähistatav meelevaldselt konnotatsioonidega ehk ka täiesti uue "bedeutungiga", mille eesmärgiks on manipulatsioon.

Lisaks olen jaotanud sotsiopaatia kolme alatüüpkonda, millest üks on antisotsiaalne isiksus võetuna eraldi. Viidates lisaks kogu „Tumeda triaadi“ mõistele ja selle lahtiseletamisele. Sotsiopaat omab koos tõenäolise luuluga antisotsiaalset häiret, kuid vaid kasutab makiavellismi ja nartsissismi manipulatiivsetel eesmärkidel. Mõnes mõttes haldab ta kogu „Tumedat triaadi“ („The Dark Triad“). Vastupidi jällegi see ei toimi—antisotsiaalne isiksus ei ole eriti eduline näitleja ega manipulaator. Võttes taaskord abiks tänapäeva lihtsaima meelelahutuse seriaalid, on antisotsiaalse isiksuse näiteks Wilson Fisk „Daredevilist“, sotsiopaadi näiteks aga Lorne Malvo seriaali „Fargo“ esimesest hooajast, kus on ka suurepäraselt hea näide ’abivalmis ohvrist’.


Keskkondlik aspekt 

Kordamine on tarkuse ema, ütleb kulunud klišeelik metafoor; ent siiski tuleb siinkohal ette kordusi. Hoiatus!
Nende prioriteetide hierarhia ülesehitus on piisavalt juhuslik: prioriteediks jätkusuutlikkuse asemel, enesearendamise asemel, laste kasvatamise asemel, mõne ala arendamise asemel, on esimeseks eesmärgiks hoopis mäng. Mängu ja mänguteooriate ning reeglite järgi on seesugune loogika väga piiratud, ega näe kaugemale väga kitsast keskkonnast. Sotsiopaat üritab kehtestada olematut korda, mis kuidagi ei haaku näiteks poliitika või ärimaastikuga, ometi on viimane maastik nende meelispaik, kuna sealne mänguväli on alati aktiivne või on seda võimalik aktiveerida, kuivõrd matemaatilise loogika alused omavad ka kitsamat raamistikku (piisab ainult metonüümiast ja sünekdohhist, paljutähenduslikke sümboleid ei ole üldse vaja, retoorilised ilustavad liialdused on pigem miinuseks ja kokkuvõttes laguneb kogu retoorika nende mistahes käsitluses kokku või on see jällegi puhas kopeering). Isegi kui nad laastavat hävingut näevad, ei suuda nad prioriteete ümber tõsta, irooniline ja metafooriline troop sisaldavad tundenüansse, mis neil puuduvad ning võib öelda, et loogikaprioriteedid ongi puudulikud; teisisõnu ei ole võimalik ümber tõsta midagi millegagi, mida ei ole. Psühhiaatrilistes terminites saab siinkohal viidata megalomaaniale ja luuludele üldse. Loogilise ülesehituse puudumise tõttu on nad ka süüdimatud ja siinkohal saab väita, et oma reeglite tõttu ei suuda nad oma äri või muu tegevuse vaateväljast kaugemale vaadata, nagu selleks on keskkonna saastamine. See ei mahuks ka mängu reeglitesse ja oleks siis ka juba teine mäng. Peale mängu on tugevaks aspektiks empaatia puudumine. Kuivõrd looduses on valdav osa elus, ka taimed ja ka nende puhul on nad hinnatavad läbi empaatia, siis selle puudumisel võivad nad süüdimatult elavat hävitada. Nad võivad seda ka nautida, nagu seda on loomade või ohvrite puhul täheldada (filmi näide “Reservoir Dogs”). Ka siinkohal tuleb mainida psühhiaatriline aspekt, et nad ei ole võimelised mõistma, et samal ajal hävitavad nad sellega iseennast: ringlusega hävitavad nad kaudselt oma toitu, hapnikku, vett, saamata aru, et võivad oma teguviisi kätte lõpuks surra. Lisaks kerkib taas esile metafooride puudumine, mis on vajalik nii eluta kui elus looduse mõistmiseks. Lisaks on neil tihtipeale vajadus kõike omada, mis tähendab sekkumist. Metsik loodus aga sekkumist ei taha. Läbi selle näivad nad kui täiskasvanud lapsed, kes ei ole välja kasvanud üsna väiksest east, kus eseme äravõtmisel laps nutma hakkab. Siinkohal paistab heaks terapeutliseks toiminguks millegi sarnase, läbi modulatsiooni ehk mudeli, andmine ja äravõtmine. Või asendamine-- puudu on ilmselt miski muu kui näiteks maatükk, lõvi nahk või elevandi kihv. Selliselt väita tähendab ütelda, et kui ideaalis kõik sotsiopaadid maa peal terveks ravida, kultuuriliselt normeerida ja/või marginaliseerida, oleksid selle isikuhäireta inimesed võimelised tegutsema keskkondlikult ja tegeleda kriitiliste probleemidega, taastada ja reostamine elimineerida. Inimene on loom ja osa loodusest. Siin saab siis rääkida normatiivsest käitumisest. Hetkel lisaks 1-4%-le (Martha Stout kirjutab, et 4%) sotsiopaadidest on neil ju mitukümmend protsenti ‘abivalmis ohvreid’, kes kannavad ja viivad ellu sarnaseid funktsioone.
Ehk teisisõnu märkimisväärselt vähendada ja kultuuriliselt normeerida nii sotsiopaate kui ‘abivalmis ohvrite’ hulka, millega kaoksid kultuuriruumist ka mürased kultuuriklombid (järgneb definitsioon) -- ideeliselt on tõde ja vale kokku sulatatud (või kujutis ja reaalsus on teineteisest eristamatud, mis on Baudrillardi üks simulaakrumi tüüpe), või siis a-kultuurne ja kultuurne nähtus/teave, mis teeb kogu tekstist tavainimesele a-kultuurse koosluse ja on äärmiselt ohtlik infoväli (produtseeritud artiklid näiteks, kus vale ja tõde on kokku segatud), väärad integreeritud (internaliseeritud-eksternaliseeritud) tegutsemismallid, tavad ja tõekspidamised, vastuseis üleüldiselt, kus suurkorporatsioonid pidevalt oma keskkonnakahjulikke teguviise õigustavad ja seadustada püüavad; antud valdkonnas on üldteada, et korporatiivses ja ärilises maailmas koonduvad sotsiopaadid neljakordseks sellesama mängu lõppematuse ja juba mainitud matemaatikapõhise loogika tõttu. Ja just see koondumine on ülimalt suur oht keskkonnale, viidates eeltoodule. Tavaliselt on neil utoopilised visioonid, kus suures mahus teostatakse näiteks looduse ühest kohast teise tõstmist. Ilma nendeta saaks valdav inimkond umwelt’e, biosfääre, säästa ilma piirangute, pseudoseaduste ja infomürata ning prioriteetide õigeksseadmise läbi. Muuseas jääb uuringu aluseks siiski ravimine ja integratsioon, mitte kõrvaldamine, hävitamine, marginaliseerimine, nõiajaht.
Mina näen, et võttes arvesse loomapiinamisi, inimeste piinamisi, ärakasutamist, türanniat, objektistamist, kandub selline suhtumine üle kõigele. Nende loogika on objektipõhine. Kuid looduses ei ole miski objekt. Või flooras ja maastikus näiteks. Neil on vajadus kõike objektistada, ja kui see terminitele ei allu, asuvad nad seda töötlema. Isepäine käitumine sinna ei kuulu, tunded sinna ei kuulu, kuna neist tekib süsteemi häiritus ja ebakorrapärasus jne. Viimaks jääb alles ainult kõrb, nii vaimne kui füüsiline, nagu filmi “Maze Runner” I osa lõpus. Objektistamine omakorda viib robotmaailma ja AI näideteni. Sotsiopaadid ongi need masinad. Nad võivadki olla ka psühholoogiliselt programmeeritavad kui ka programmeeriad, nagu nad oma ‘ohvreid’ programmeerida püüavad. Olen toonud selle ära kahes „Tekke“ peatükis ehk siis sotsiopaat tekkis läbi industriaalrevolutsiooni. Neisse tuleks ehk suhtuda sarnaselt. Filmid: “Matrix”, “Ex Machina” näitavad väga sarnast maailmasse suhtumist. “Matrixi” kolmanda osa lõputseenis küsib tehisintellekt, et miks? Miks ta alla ei anna? Mis tal viga on? Mis defineerib osa inimloomusest. AI sellest aru ei saa. “Ex Machinas” on kaks lähenemist: üks on see, et robot(id) on otsekoheselt sotsiopaadid. Kuid teine on see, et nende leiutaja, kes neid kasutab (muuseas näiteks seksuaalselt), on seda ta ise. “The Terminator” näitab nende resoluutsust: determineeritust tulemusele. Seetõttu ka marginaliseerimine, kõikide vaheetappide. Seetõttu ka alluvate ahistamine näiteks. Ma näen, et neil on lausa vajadus nö kaost organiseerida-- loovust, metsikut arengut, mis ei vasta korrigeeritud objektidele. Ja isegi kui kõik ei ole sotsiopaadid, kes nt metsi maha võtavad ja lagastavad, on minu üks teooriatest see, et selliseid teguviise harrastavad iganenud sootsiumi konklaavid on kunagi mõnede neist tekitatud, jäänud legaalseteks ja nüüd mudelitena tavainimeste poolt kasutusele võetud kui normikohased. Või siis on tavainimene nagu “Walking Deadi” ühiskondliku ülesehituse ‘abivalmis ohvrid’, madala positiivse PCL-R näiduga ja kuna loodusvastased teguviisid tunduvad normi piires olema, tehakse järgi; või siis ehk kõige tugevam argument ehk: kultuuriklombid ehk väärad faktid suurte artiklite ja teadusuuringute kaudu, et midagi ei ole valesti. Näiteks president Trump, kes käib ringi ja kuulutab, et kliimasoojenemine ei vasta tõele, lisaks muudele looduslikele taandarengulistele tegevustele; tema jääks ilmselt skaalal napilt sotsiopaadi positiivsuse tulemusele alla (PCL-R skaalal vahemikku 1-24, epistemoloogiliselt rääkides). Kaudselt on ka kirjeldatu üks osa Bergeri ja Luckmani “The Social Construction of Reality” tekstist, kuidas sotsiaalne reaalsus tekib. Kokkuvõtvalt on orienteeritus ainult tulemuse (lähtuvalt sotsiopaadi tüübist, kuivõrd mänguline ta on) tagantkiirustamine ehk ekspluateerimine. Ekspluateerimine aga on kuritarvitamine ehk töö vastand. On ju ka üks AI arendamise osa aju ja närvirakkude põhine, kus tehisintellekt õppides midagi ümber paigutab, ganglionite põhimõtete järgi. Selle tehnoloogia abil oleks võimalik sotsiopaate ümber modelleerida, sarnaselt õppima suunata. Kuid see on uitteooria.


Objektistamine

Vajadus kõike ümber tõsta ning allutada inimobjektide 3D matemaatilisele maailmale, on sotsiopaatidele omane (noh näiteks metafooride ja tegeliku iroonia puudumise tõttu). See ei ole viha, vaid maailmakord, maailmanägemus. Iseenesest peaks siiski sotsiopaadid kanduma vaimuhaiguste valdkonda, mitte isiksushäirete, sest RHK-10ne reglementatsiooni järgi defineerub vaimuhaigus siis, kui esineb kaks tugevat hälbelist sümptomit, ja need on neil olemas: antisotsiaalne häire ja luul (vastavalt kas siis suurusluul, ebaloogika luul objektistuses või utopistlik megalomaania ehk suurusluul). Selles suhtes ei ole ma nõus ei RHK-10ne ega psühhiaatriaga üldiselt, nagu ka ravi seisukohalt.
Jättes siinkohal inimese objektistamise välja, on neil vajadus ümberkaudset defineerida ja redefineerida. Esiteks on kaootilisus mõistetamatu, teiseks tuleb kõik teisaldada ehk restruktureerida, kuigi kõik on looduses juba struktureeritud. Ainult juba mitu korda mainitud asjaolude tõttu nad seda ei näe.
Objektistamine kõneleb samuti looduse hävitamise poolt. Restruktureerimine ehk millegi olemasoleva ümbertõstmine on muidugi omane kogu tänapäeva 20. sajandi maailmamudelile. Siinkohal saab viidata uurimuses käsiteldavatele reaalsuse iganenud konklaavidele (terminoloogia ja käsitlus võetud taaskord Bergeri ja Luckmani „The Social Construction of Reality’st“), mille minevikus lõid sotsiopaadid ja mida nüüd tavainimesed kasutavad. Kõneledes samuti semiosfääri kallutatuse või tasakaalutuse poolt. Mõeldud on just nimelt sotsiopaatide loodut. Ja nüüdsest vaimse haiguse ilminguga inimestest. Erinevalt antisotsiaalse isiksusehäirega inimestest, kellel tõesti on häire, mitte vaimuhaigus, tuleb kõneleda lisaks luululisusele ka surma eitusest. Nüüd siinkohal on mul väljastpoolt soovitatud viidata taaskord filmidele ja muule: „Arrow“ Adrian Chase, „Sin City 2“ Senator Roark jm, kus sotsiopaat, olles ilmselge surma ees, läheb siiski mänguga edasi, nägemata üsnagi selget tema enda surmaga lõppevat püänti. Siit loomulikult olen ma viidanud vähesel määral pornograafia äärmiselt haigele arengule, kus miski enam pärast interneti leiutamist loomulik ei ole, vaid esiteks konstruktsioon ja teiseks surma eitamine. 90ndate ihajaatuslik pornograafia ja erootika on ammu muutunud telliskivilikuks tehislikuks surma tühistamiseks, kus miski tõele ei vasta, vaid tuleb valida tooteid, millele vastata. See kõik on samuti sotsiopaatide pärusmaa ja ma olen kindel, et vähemalt meesprostituudid vähemalt madalama laubaga sotsiopaadid on.
Kuid tulles tagasi objektistamisele, võib tõdeda, et see 1% legaliseeritud vaimuhaigeid tõstab ümber kogu loodust ja ülejäänut 99-t % inimesi.



Kaldes semiosfäär ja selle korrigeerimine

Kogu korrigeerimine on peamiselt toodud ära „Teadmiste arhitektuuris“ (ka inglise keeles) ning kalduvus „Uurimuste lisades“. Palun järgige linki. http://www.taavinovek.com/research/