12. juuli 2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu

Alljärgnev on väike arutlus kuu teemal (okasionalism). Kuna formaadi maht – päeva kommentaar - on väga napp ja üldleviline, siis on mõiste pigem kunstilise metafoori vormis.
Oli eetris Kuku raadios 12.07.2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu


Mis on okasionalism? Kui te olete vähegi normaalne inimene, mitte näiteks akadeemiline filosoof, siis pole te seda peletislikku sõna kuulnudki.
Õigupoolest on see idealistlik metafüüsika filosoofiaski surnud. Kusjuures piinlikkusse. Nimel on see on üks järjekordne katse oma mõistuse lüngad Jumala mõistega kinni katta. Küsimusele, kuidas saab vaim mõjutada ainet ja vastupidi, oli okasionalistlik vastus umbes järgmine: mingit maist põhjuslikkust üldse polegi, kõikvõimas Jumal klapitab kõik ja nii tekib meile vastav mulje. Olevik pole kuidagi mineviku põhjustatud, minevik ei struktureeri midagi.
Võib isegi öelda, et selline okasionalism on praeguse metafüüsilise peavoolu äärmusesse ekstrapoleeritud vastandsuundumus, sest viimase järgi maailm muud polegi kui üks suur pundar põhjuslikkusahelaid. Ning mingi nähtuse tundma õppimine ei tähenda muud, kui selle põhjuste tuvastamist. Tunnetuse kuningas Teadus püüab kaardistada üha pikemaid ja peenemaid põhjuslikkusahelaid.

Kusjuures see metafüüsika ei pea olema tingimata ilmalik. Suurt midagi ei muutu, kui postuleerida või uskuda selle süsteemi taha Looja. Olemuslik on aga see, et maailm kõige üldisemas mõttes on korrastatud ja läbistatud põhjus-tagajärg seosest. See uskumus peegeldub samuti näiteks argisügavamõttelisises usutunnistuses „Miski ei sünni ilma põhjuseta!“.

Selle printsiibi absolutiseerimine viib igavana filosoofilise probleemini, nimelt tahtevabaduse probleemini. Kuhu jääb siis vabadus, kui iga praegune olek määratud eelmistest olekutest ja nõnda aja alguseni välja?

Tähelepanuväärne on aga see, et kogemuslikult, fenomenoloogiliselt, psühholoogiliselt ilmneb vabadus probleemina, ränga koormana. Suure psühholoogi Dostojevski suurinkvisiitori sõnadega: „Inimesel ei ole rängemat muret kui see, kuidas leida, kellele võimalikult kiiresti loovutada oma vabaduse and, millega ta õnnetukene siia ilma sünnib.“ Kui filosoofi piinab tahtevabaduse probleem, täieliku determineerituse probleem, siis tegelikkuses elavat inimest piinab pigem püsiv aladetermineerituse probleem. Korda ja seaduspära on vaja püsivalt ise luua, selleks vaeva näha. Loodusseadused ei determineeri piisavalt!

Truism on seegi, et kultuur pole väga suurel määral midagi muud, kui vaevaga üles ehitatud süsteem liigse vabaduse piiramiseks. Kõik reeglid ja kombed, riitustest ja eetikast kirjapandud seadusteni on erinevad mehhanismid liigse vabaduse piiramiseks. Nende läbi püüab inimene ise endale leiutada käitumisreeglid ja seadused, oma käitumise determineerijad, et ta elukaoses nii palju ei piinleks või lausa ei hukkuks.
Vaadake või vastseid lapsevanemaid. Nende põhitegevus on oma lapsukese liigse vabaduse piiramine, et ta ei hukkuks või end ei kahjustaks. Lapsukesel on vabadus ronida kõrgele, kust saab alla kukkuda, vabadus toppida suhu nii söödavaid kui mürgiseid marju, kõndida lõkkesse jne.

Minnes veel sammukese praktilisemaks, olemegi kohe keskse ühiselulise küsimuse juures – milline kord luua? Millised käitumisvõimalused jätta ja milliseid püüda välistada? Ja üldkehtivatena. Sest ühele vitaalsete instinktidega normaalsele inimesele ilmneb vabadus probleem ikka sellena, et teistel on liiga suur käitumisvabadus.
Üks käepärasemaid ja koduseimaid näiteid vastastikku loodud enese determineerimise mehhanismist on leping. Luuakse endale kord, mille järgi lubatakse tulevikus käituda. Leping on siin konstruktsioon, mis determineerib edasise käitumise. Selle vanem ja arhalisem versioon, mis on päritud kirjaoskuse eelsest ajast, on suusõnaline lubadus. See on komme muuta end oma minevikuseisukohtade vangiks, panna tahteaktiga oma praegune käitumine determineeruma oma minevikukäitumisest.

9. mail toimus Tartus, Kogo galeriis ühe feministliku õigusteadlase avalik loeng teemal “Inimõiguste põhine lähenemine reproduktiiv- ja seksuaaltervisele”. Selle alguses ta käisitles muu hulgas suhtemudeleid ja ühtlasi avaldas nördimust, et ikka pole veel üldvaldav arusaam, et keegi ei ole suhtes millekski kohustatud ja igas etapis võib öelda ei. „Ei“ on igal ajal „ei“ ja suhe on igal hetkel katkestatav. Pole raske näha, millistest olukordadest on need imperatiivid välja destilleeritud. Selles nähakse vastumeedet igaugusele kohustamisele stiilis „Musi on seksi käsiraha“. Ei, ükski eelnev käitumine ei determineeri järgmist, ei tohi! Minevik ei struktureeri olevikku. Mingi naise poolne käitumine ei kohusta teda järgmisteks sammudeks, sest muidu saaks mees n.ö. seksi välja pressida. Mõistetav. Iseasi kui universaalseks soosuhtlusmudeliks saab seda ööklubietiketti laiendada. Mingis eas ja mingile kontingendile on see kahtlemata väga sobiv. Näiteks neile, kelle elukogemus on selline, et ei tule pähegi, et probleem võib tekkida ka mehe liigse vabadusega ära jalutada (noorema naise juurde näiteks). Olgu selleks siis lesbid, noored atraktiivsed naised või n-järku oomega-mehed, tähendab, need, kes suudavad soosuhtluses näha naist ainult tõrjepositsioonil.
Pole raske ka näha, et see okasionalistlik suundumus kiilub kinni siis, kui mehe ja naise soosuhtlusleping lihastub kõige otsesemas mõttes st kehastub uue inimesena ja kannab mõlema komponenti iga rakutuuma bioloogilises reaalsuses. Tõsi, lepingu algfaasis on see veel tagasivõetav, katkestatav. Seda kutsutakse abordiks. Aga pärast seda on leping tühistamatu.

Psühholoogid on ikka öelnud, et kui suhte kohal ripub püsivalt selle katkemise kirves, siis sellesse eriti ei investeerita, tähendab, selline „okasionalistlik“ suhe on olemuslikult midagi muud, kui selline, kus teatakse, et mis ka ei juhtuks, siis teine jääb. Lahutuse võimalikkus muudab suhte iseloomu ja tüüpi. Toas, mille tagasuks on alati lahti, jääb teatud õdusus kättesaamatuks.

Ei saa eitada, et katoliiklik sakrament paneb abielule talumatu raskuse. See on suhe, mis maiste vahenditega on lahutamatu. Mida Jumal on ühte pannud, seda maised tahtmised ei saa lahutada.

Okasionalism tähistab siin vastandkujutlust: Mida Jumal on eraldi loonud, seda maised tahtmised ei saa ühte siduda. Pole riitust, mis võiks siin anda kindluse, et sind ei jäeta üksi. Ja see, nagu on näidanud üks tšehhi kirjanik, annab olemisele kerguse, mis pole sugugi vähem talumatu.

Pildiotsingu milan kundera tulemus

28. juuni 2019

Sebastian Conrad. Globaalne ajalugu


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 27.06.2019


Pildiotsingu Sebastian Conrad "Mis on globaalne ajalugu?" tulemus

Ajaloolase härra Mõrumanni metametodoloogia

Mihkel Kunnus

Sebastian Conrad, Mis on globaalne ajalugu? Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Siiri Ombler, konsultant Marek Tamm. TLÜ Kirjastus, 2018. 260 lk.

„Ookeanid, võrgustikud, paikkond – või maailm kogu oma täiuses? Millised uuritavad üksused on globaalsele ajaloole kõige kohasemad? Seesugused küsimused võivad vabalt keelele tõusta, aga need on tegelikult valed küsimused. Sest ükski üksus ei sobi globaalse lähenemise jaoks teistest paremini. Lõppeks varieeruvad uuritavad üksused sõltuvalt küsimustest, mida esitatakse. Mõned probleemid – võtame näiteks: kuidas mõjutas trükipressi kasutuselevõtt Calcutta ümbruse maapiirkondade elanike kogukondlikku tegevust? – nõuavad lähiplaani, samal ajal kui teised, ütleme uurimus põllumajandusele ülemineku mõjudest demograafiliste näitajate kasvule, on paremini vaadeldavad läbi makroperspektiivi. Mõnele küsimusele vastamiseks peame mõistma konkreetsete indiviidide motiive, teisi küsimusi saame lahendada ainult üldistuste tasandil.
Ükski üksus pole loomupäraselt teistest parem. Mõni lihtsalt võimaldab üldistusi teha, teine innustab olema konkreetsem. See tähendab ka, et meie selektiivsus – mida sisse võtta, mida välja jätta – sõltub valitud üksusest.“ (lk 116)
Raske vaielda.

Või hüppame mõned leheküljed edasi:
„Pole niisiis olemas ühte loomupäraselt teistest paremat raami, vaid erinevad ajalised mastaabid täiendavad üksteist. Iga uurimus annab eesõiguse konkreetsele mastaabile, mis kõige tõhusamalt soodustab vaatluse alla võetud probleemide lahendamist. Siinses peatükis väidetakse aga, et enamiku uuritavate juhtumite puhul on kasu sellest, kui vaadelda erinevaid ajaskaalasid koos ja rakendada igaühele vastavat analüütilist toetuspunkti.“ (lk 124-5)
Taas raske vaielda.

See raamat tõi meelde palju mälestusi oma ülikooliajast. Näiteks kõrgema matemaatika õppejõu tehtud virila märkuse, kuidas füüsikud neisse suhtuvat. „Kuidas ära tunda matemaatikut? Kõik, mida ta ütleb, on absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“
See mürgisevõitu nali sobib mu arust hästi Sebastian Conradi raamatu „Mis on globaalne ajalugu?“ kohta. Paremini kui matemaatikute kohta vähemasti.
Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!

Meenuvad ka loeng teadusmetodoloogiast, inter- ja transdistsiplinaarsusest, metametodoloogiast ja intradistsiplinaarsusest, vihmavarjuteadusest ja teoreetilisest semiootikast. Ja kui õige ja kasutu see kõik oli. Meenuba ka millise vaimustusega lugesin Igor Koni raamatut „Interdistsiplinaarne seksuoloogia“. Tõesti hea raamat ja seekord ilma igasuguse irooniata. Kuidas taipas Igor Kon, et õige meetod on interdistsiplinaarne? No vaevalt, et ta seda taipas. Ta oli selleks liiga tark ja erudeeritud. Ta lihtsalt süvenes ühte valdkonda aastateks ja formuleeris oma tulemuse kaante vahele.

Sebastian Conrad aga tundub kuuluvat sellesse liikmerohkesse inimgruppi, kes ei suuda leppida tõsiasjaga, et mingi uurimuse piiratus ei tulene metodoloogiast, vaid puhtproosaliselt inimlikust piiratusest.Tõsiasi, millega on nii raske leppida, kuna see on korraga õige ja triviaalne, otsivale ja metafüüsilisele vaimule ehk isegi alandav. Lihtsalt palju pole seksuolooge, kellel on aega ja võimalust, seesmisi ja välimisi ressursse, et viia end kurssi inimseksuaalsuse bioloogilis-füsioloogiliste, kultuuriliste ja ajalooliste aspektidega.

Samuti meenub Uku Masing – targim eestlane nagu teda tituleeris Lennart Meri. Ta polnud mingi interdistsiplinaar. Ta oli vaimselt väga mitmekülgselt andekas inimene, kes suutis ära õppida palju keeli, valdas kõrgel tasemel matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, tundis ajalugu ja filosoofiat, oli tohutu eruditsiooniga, sellisega, mis jääb paljudele ligilähedaltki saavutatavaks. See oli tema „meetod“.

Raamat on oma abstraktsustaseme kohta isegi üllatavalt mahukas, ca kakssada lehekülge. Ometi on seal üsna napilt konkreetseid näiteid ja põnevaid faktikesi, mis üldiselt ajalooraamatud ka kergema kultuurihuviga inimestele põnevaks teevad. Mälumängurit aitab see raamat vähe edasi.

Käsitlemata jääb teoses ka (ajaloolise) õigluse problemaatika, ehk miski, mis üha sügavamini ja laiemini politiseeruvas maailmas ehk kõige rohkem ajaloolase pilgu selgust ähmastab. Nii nagu selle, ütleme, fenomenoloogilisemad allikad, häbi ja piinlikkus esivanemate või kodumaailmajao kolonialismi pärast jne. Ikka kipub sümpaatia või vaen ühe inimgrupi – olgu need siis orjastatud või kolonisaatorid, võitjad või kaotajad – vaikselt nihutama ja kujundama käsitlusi. Vihjed sellele leidub, aga need on väga harvad ja põgusad. Näiteks selline üksik lause: „Ent alati ei ole selge, mil määral [konfuntsianismieksperdi] Tu [Wei-mingi] perspektiiv on analüütiline ja jälgib konfutsianismi mõju Hiina ühiskondlikele muutustele kuni tänapäevani ning mil määral on see normatiivne, poliitiline positsioon, mis kutsub üles uuendama konfutsianistlikku humanismi ja taotleb Hiinale juhtrolli tuleviku Aasias ja laias maailmas.“ (lk 54-55)

Sõbralikumalt tooniga võib aga öelda, et need probleemid, mida aitab leevendada Conradi „Mis on globaalne ajalugu?“, on väga vähestel. Ja nende probleemikute vähesus, ei tule nende käpardlikkuse haruldusest, vaid pigem vastupidi – taolised mured kerkivad esile vaid vähestel (elu)kutsumuslikel ajaloolastel. Conrad lahendusi ei paku – sest ta neid ju pakkuda ei saagi – küll aga aitab ta kenasti korrastada neid probleeme ja neist parema ülevaate saada.

Kokkuvõtlikumalt. See raamat opereerib nii kõrgel üldistustasemel, et on eelkõige soovitatav akadeemilisemale lugejaskonnale. Liiga ei tee kellelegi, aga küllap oleks neil, kes ihkavad terviklikumat pilti ajaloost, mitte aga metodoloogilisi arutelusid ajalooliste suurpiltide loomisest, parem pöörduda mõne konkreetse tervikkäsitluse poole hoolimata selle paljudest paratamatustest puudustest. Näiteks Kaupo Vipi „Globaalpohmelus“ või Clive Pontingi „Uus maailma roheline ajalugu“ on väga head ja põletavalt aktuaalse ulatusega (mis oleks veel rohkem sõna otseses mõttes globaalne kui atmosfääri muutuv keemiline koostis!). Väga huvitav ja lugejasõbralik on ka Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“.

30. mai 2019

William Somerset Maugham „Inimorjusest“


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 30.05.2019.



Elurõõm, mis sünnib enesega leppimise vaevast



William Somerset Maughami „Inimorjusest“ on ideaalne koolilõpukink vaimsete huvidega ja loomispisikust nakatunud noorele.

William Somerset Maugham „Inimorjusest“. Tõlkija Inta Soms. Canopus 2018. 734 lk

Mihkel Kunnus

Rõõmustasin väga, kui nägin, et Maughami „Inimorjusest“ on tulnud välja kordustrükk. Olen nii mõnelegi tahtnud seda kinkida, aga oma eksemplarist (e.k. 2002, tõlkija Inta Soms) loobuda ei ole suutnud. Mu lugemiskogemus kattub paljus naksaka kultuuriblogjia Danzumees omaga, kes kirjutas kolme aasta eest oma blogis (30. VII 2016): „Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.“ ja „Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+). Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)“.

„Inimorjusest“ on Briti kirjandusklassiku William Somerset Maughami tuntuim ja mahukaim teos. See pole päris autobiograafia, aga on sügavalt autobiograafiline. Maugham oli andekas ja töökas kirjanik, aga mitte inimkonna suurvaim, mitte selline nagu Dostojevski või Thomas Mann, ammugi mitte nagu Nietzsche, kes võib pea päris segi ajada. Ei saa olla fanaatiliselt elutark. Maugham on elu proosalikkuse suurmeister, kelle anne peitub enese ja elu jälgimises ning võimes teha läbinägelikke tähelepanekuid ja adekvaatseid üldistusi ning seda eelkõige indiviidi tasandil. Siin ei parandata ühiskonda ega heidelda metafüüsiliste suurprobleemidega. Vähemasti mitte rohkem, kui need otseselt ellu puutuvad. Tegu on arenguromaaniga selle sõna parimas mõttes. Maugham kirjutas esimese mustandi 23 aastaselt, ent trükki jõudnud versiooni alustas 37 aastaselt. Siis, kui elukogemust rohkem ja kirjutamine käpas. Eestikeelse tõlke esmatrüki ilmumise ajal lõpetas Kalle Käsper oma arvustuse sellele teosele järgmiselt:
„Palun keskkooli kirjandusõpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid „Inimorjust“ oma õpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis võib noort inimest aidata pisut edasi elumõistmise keerulisel teel. “ („Sirp“ 2. V 2003). Kirjutan igati alla.

On ju kohustusliku ja soovitusliku kirjandusnimekirja komplekteerimisel ikka see häda, et ühest küljest tuleks õpilastele tutvustada tippude tippe – nii eesti kui väliskirjandusest –, aga need käivad arusaadavalt suuresti üle (hilis)teismelise vastuvõtuvõime. On need ju reeglina kirjutanud küpses eas inimesed oma vaimses kõrgvormis ning käsitledes enamasti n.ö. täiskasvanuprobleeme (ometi peaks neid siiski koolis lugema, sest muidu jääksned väga valdaval enamikul üldse puutumata). „Inimorjusest“ on ses mõttes väga hea, et siis puudutatakse just neid probleeme, mis on hilisteismeeas (ja kümmekond aastat edasi) aktuaalsed. See kõneleb inimeseks saamise raskustest, inimsuhetest, eluteede valikust selle hargnemispunktis ja paljust muust säärasest. Sellest, kuidas kasvamise käigus avalduvad mitmed motiivid, tunded, kired ja impulsid, mis on inimesele ensesele ootamatud või lausa üllatavad ning mis kallutavad teelt, mis võib-olla kunagi naiivselt sai kokku unistatud. Näiteks kirjanik on andnud peategelasele kompjala, füüsilise puude, mis teeb talle raskeks harmooniliselt ellu sulandumise, valutu ühinemise suure Elutantsuga. See on kena kujund teatavale jälgivale inimtüübile, vaatlevale ja introvertsele algseadistusele.

Maugham on ise selle romaani kohta öelnud, et taotles seda kirjutades maksimaalselt selgust ja lihtsust. Tuleb tunnistada, et see tal õnnestus. Romaani koosneb selgetest ja lihtsatest, ometi analüütiliselt täpsetest lausetest, ainus, mis võiks tänapäeva lugejat ehk peletada, on ehk kopsakavõitu maht.
Romaan on sedavõrd universaalne, kuivõrd universaalne on inimese enda areng, tähendab tõenäoliselt on äratundmist siin rohkem noormeestel kui tütarlastel, aga sellest eristusest on ehk veel olulisem loomispisiku olemasolu, lummatus kirjandusest ja kunstist (seda leidub omakorda tütarlaste hulgas rohkem). Ometi kõlavad siin kaasa ka praeguse ajastu üha pragmaatilisemad hääled, mis hoiatavad idealismist joovastumast, miska toon lõpetuseks ühe lõigu peategelase Philipi vestlusest kunstiõpetajaga, kellega arutleb oma selle üle, kas pühendada oma elu kunstiõpingutele. (Olen seda ennegi osalt tsiteerinud ja seepärast mugavalt võtta):

Foinet keeras endale suitsu ja pani selle põlema.
„Teie rahalised vahendid on piiratud?“ küsis ta viimaks.
„Väga piiratud,“ vastas Philip, tundes äkki, kuidas südame alt läheb külmaks. „Igatahes mitte piisavad, et sellest elatuda.“
„Miski pole nii alandav kui pidev mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha – see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest, et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis sõltub tervenisti tema loomingust.“
Philip korjas vaikides oma pildid kokku.
Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.”
Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.
Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.”
Philip sundis end üsna rahulikult vastama:
Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.”
Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.
Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.”
Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.
Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.”
Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.


Philipist ei saanud keskpärast kunstnikku, ta sai täiskavanuks ja William Somersetist sai üks XX sajandi armastatumaid inglisekeelseid kirjanikke.

20. mai 2019

Saalomoni ring – Brechti kõõritusefekt, loomalikult!


Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ 05.2019


Saalomoni ring – Brechti kõõritusefekt, loomalikult!

Mihkel Kunnus

Gruše Vachnadze – Marian Heinat ja Simon
Chachava – Karl Laumets.

Bertolt Brecht „Kaukaasia kriidiring“
Lavastaja ja dramaturg: Tiit PaluTõlkija: Laur KaunissaareKunstnik: Eugen TambergHelilooja: Gija KantšeliMuusikajuht: Ele SonnValguskunstnik: Margus Vaigur (Endla)Videokunstnik:Janek Savolainen
Osades: Marian Heinat, Merle Jääger, Piret Krumm, Aivar Tommingas, Andres Mähar, Karl Laumets, Ott Sepp, Jaanus Tepomees, Reimo Sagor ja bänd


Paluks alljärgnevat teksti mitte pidada teatriarvustuseks (ega neid alustusridu katseks end välja vabandada). Sest kui seda nõnda käsitleda, siis on pettumus kerge tulema. Mu teatrikogemus on väike ja teatriarvustusigi olen lugenud pigem vähe ning erialaspetsiifiline kompetents puudub pea täiesti. Vahel võib aga vale silt tekitada sellise ootuse, mis võib mõttetult rikkuda asja, mis adekvaatsemalt sildistatult oleks täiesti omal kohal. Söandan oletada, et nõnda on nii käesoleva teksti kui ka etendusega, millest see inspireeritud.

„See oli üks väga vahva noortekas, superhea kooliteater, aga ma ei saa aru, miks ta draamana välja oli reklaamitud,“ oli mu vahetu mulje pärast etendust. Mu naine nõustus selle hinnaguga (ta oli kaasas ka kui ema-lapse suhte ekspert). Teatri kodulehel on kirjas „Bertolt Brechti draama mägede ja lauludega“. Aprilli-juuli mängukavas on kirjas „kaunis ja poeetiline lugu õigusest ja õiglusest“. Ka see on minu arust eksitav määratlus. Huumor, mida tükk sisaldas õige ohtrasti, oli päris ägedas reesuskonfliktis kõigega, mis vähegi traditsioonilisema arusaama järgi on kaunis ja poeetiline. Teise vaatuse alguses pikalt väldanud Azdaki elutarkused stiilis „Kurvast persest rõõmsat peeru ei tule“ oli nagu Leo Luksi pikk improvisatsioon „Sitatorni“ hiilgeaegadest. Kauniks ja poeetiliseks seda ei nimetaks, aga suvetuuridel võiks taolise jämekoomikaga rahvast naerutada küll. Eriti kui kaasa löövad sellised nimed nagu Ott Sepp ja Merle Jääger. Samuti olid kostüümid (eriti teises vaatuses) kohati sellised, mis on väga sarnased selle tulemusele, kui mõned lihtsad noormehed „libistavad kõvasti õlli“ ja mõtlevad seejärel „miskit kino teha, no täiega“, püksid kaenla alla, talvemüts suvel pähe ja ühed korralikud nõukaaegsed kaitseprillid ette. Suvetuuril „rokiks see saja pasaga“.
Mu ees istus pool tosinat noort – silma järgi kuskil 9.-11. klassi ealist – ja nende reaktsioonidest võis välja lugeda püsivat vaimustust. Olgu siin üle kinnitatud, et kui ütlen, et tegu oli väga vahva noortekaga, siis ma ei pisenda, vaid katsun määratleda. Teatri osaks peaks ju olema ka pealekasvava põlvkonna koolitamine teatripublikuks ning selleks tundus see lavastus imehästi sobivat. Näitlejatöö oli suurepärane, muusika võrratu ja lavakujundus väga leidlik. Ses mõttes viis pluss ilma igasuguse irooniata. Tiit Palu oli teinud siin lavastuste Astrid Lindgrenit (kirjanik, kelle teostel on olnud väga suur roll väga paljude inimeste vaimses arenguloos).
Sobivust nooremale eale markeerib hästi ka see, et karakteritel oli moraalne ambivalentsus üsna maha keeratud, head olid ikka üsna üheselt head ja pahad olid ikka üsna üheselt pahad. Laval võitles hea ja kuri ja headus võitis nagu ühes moralitees või kasvatuslikus muinasloos peakski.
Tõsi, Brechtilt oleks oodanud midagi muud, aga häda ootusele sel juhul. Pealegi võib brechtiliku aspekti viia ju ka metatasandile: lähed otsima Brechti juurest moraalset ambivalentsust, traditsiooniliste käsitluste kahtluse alla seadmist, erandite, nüansside ja komplitseerituse esile toomist ning siis, vat nätaki! Ei ole midagi, et Brecht on Brecht, saad hoopis sellise selguse ja ühemõttelisusega pikki piilumist, et pead jälle oma kultuuriväljal orienteerumise kaardi ümber joonistama.

„Brecht soovis vabastada teatri psühholoogia kammitsatest. Ta pidas tundest tähtsamaks mõtet,“ on kirjas kavalehel. Selle tükiga oli igatahes teisiti. Mõtet oli siin õige vähe, aga kõik muu oli suurepärane.
Osalt võib olla siin aegumise mõjudega. Kui tükile nime andnud keskne dilemma – kumb naistest on lapse tegelik ema? – võis ehk piibliloole vastupidist lahendust saades mõjuda omal ajal jahmatavalt, siis tänapäeval, mil vanemlike õiguste äravõtmine bioloogilistelt vanematelt on üks kohtulik standardprotseduur teiste seas, ei pane see kulmugi kergitama. Takkapihta veel siis, kui lavastus annab üheselt suunava tausta – võõrasema on hästi üheselt hea ja õilis, ennastohverdav ja teeniv, empaatiline ja teiste nimel kannatav; pärisema on aga samavõrd üheselt moraalset hukkamõistetav – vaid välisele särale ja võimule keskendunud egoist, kes vajab last pelgalt vahendiks päritud varanduse kätte saamiseks. Lahendus on õnneks noorusidealistlik ja muinasjutuline. Võidutseb õigus ja õiglus. Selgelt ja üheselt. Ihulikult karsked ja vooruslikud armastajad saavad samuti kokku ning vahepealsed raskused, mis lasid õiget kõverana paista, saavad ületatud.

„Kohutav on kiusatus, mis heategudele kutsub“
Selle tsitaadi kirjutasin kohe ettenduse alguses oma märkmikku (arvustuselubadusega etendusel olles on mul alati märkmik põlvedel). See jäi ka ainsaks sissekandeks märkmikku, sest seda intellektikarku rohkem vaja ei läinud. Ka Pille-Riin Purje pealkirjastas oma tuvustuse samale aformismile viidates („Headuse kohutav kiusatus“ PM 5. III 2019). Kui jutustaja need tähendusrikkad sõnad lausus – ja veel Aivar Tomminga karismaatilise, arhetüüpselt elutarga kuju suu läbi – siis võttis see südame põksuma küll. Mõtlesin, et ahhaa! Väga huvitav, kuidas siis siin ja millises formaadis lahti harutatakse headuse deemonlikkus, fenomen, mille lahkamise ja kujutamisega nägid suurt vaeva sõnameistritest suurimad (viimaste all pidasin silmas eelkõige Dostojevskit, Nietzschet ja Thomas Manni).
Ja mis oli etenduses see „headuse kiusatus“, mis võib painata inimsüdant rängemini kui uni rampväsinut? See oli Gruše hoolitsusinstinkt! Instinkt, mis on nii tugev ja valdav kõigi kõrgemate eluvormide hulgas, et see ületab vabalt liigipiiregi. Lugusid sellest, kuidas ühe liigi esindaja adopteerib teise liigi noorisendid, on küllaga nii mütoloogias kui dokumentalistikas, internetist võib leida neid hulgim. Selle käitumismustrite kompleksi võib vallandada näiteks piiksuv häälitsus või proportsioonid, mida võib maakeeli kutsuda nunnuks. Liikide võrdleva käitumisteaduse etoloogia üks alusepanijaid, Nobeli preemia laureaat Konrad Lorenz nimetas seda Kindchenschemaks. Selle psühholoogiline mõju on võimas ja robustne, võiks öelda isegi psühholoogiliselt toores ja mehaaniline. Sellel ei ole midagi pistmist empaatiaga kui võimega panna end teise olendi nahka. Empaatia, mis ei ole triviaalne nunnutustung, vaid võime aduda adekvaatselt teise olendi psüühilist seisundit, afektistruktuuri ja motivatsoonistikku, on väga kõrget kognitiivset võimekust ja ressursse eeldav psüühiline funktsioon, seevastu nunnutamistung on evolutsiooniliselt väga vana ja robustne mehhanism, see on nii robustne, et selle vallandavad mõned väga lihtsad päästikud, mida pole kuigi raske täiesti kunstlikultki luua. Suurepäraseks näiteks on igasugused nunnud kaisunukud, mida lapsed täiesti siiralt nunnutavad, aga on ka küllalt selliseid, kus Kindchenschema on paisutatud juba groteski (näiteks Hello Kitty jms). Juhin siin tähelepanu sellele, et see käitumismuster käivutub ka täiesti elutu objekti peale – tähendab, sel pole vähimatki pistmist selle seesmise maailma adekvaatse tajumisega! – ja piisab, et sel on üldjoontes õige kuju ja välimus. Arengupsühholoog Susan Pinker on teinud üpris brechtilikult kummastava osutuse (oma väga heas raamatus „Sugude paradoks“, mida soojalt soovitan (e.k. Pegasus 2010)) öeldes, et väikesed lapsed on kõige õudsema iseloomuga inimesed üldse, nad nõuavad pidevalt tähelepanu, nõuavad pidevalt, et keegi nendega tegeleks ja neid teenindaks ning on sel juures täiesti tänamatud ja nad veel lõhuvad, kiusavad, sakutavad, löövad ja hammustavad, aga magav laps on lihtsalt midagi nii nunnut, et talle andestatakse hetkega kõik (muide, eks see toimib ka loomeretseptsioonis – mis lubatud Leonardo DiCapriole (väga selgelt väljenduv Kindchenschema), pole lubatud Nikolai Valujevile ( Kindchenschema puudub pea täiesti)).
See mehhanism on kaugelt vanem kui inimliik ja näiteks kassid on suurepärane näide vastavast koevolutsioonist, kus üks liik on lausa kohastunud teise, ütleme, nunnu-nišši (näiteks kass näugub ainult inimestega suhtlemiseks-manipuleerimiseks, liigikaaslastega suhtlemisel ta seda ei tee), ning ei pea olema sotsiaalmeediaekspert tõmbamaks paralleele stiilis kassid on naistele sama, mis meestele porno. Selles mõttes oli selles etenduses headuse funktsiooni pandud üks õige robustselt töötav lihalik tung. See „headuse kiusatus,“ millega Gruše arutleva mõistusega varustatud enesealalhoid võitles, oli konflikt evolutsiooniliselt ürgsema ja hilisema motivatsioonikihistuse vahel ja peale jäi ürgsem, kujundlikumalt – see oli primaadi võit inimese üle.
Autori biograafia ehk õigustab veel ühte märkust. Kommunistliku partei manifest on mu arust suurepärane dokument rumala mõistuse kiusatusest. Rumala mõistuse all pean silmas osavat insenerlikku intellekti, mida ei koorma liigne inimloomuse tundmine, ja mis selles vabaduses, mida annab inimloomuse piirangute mittetundmine, loob loogiliselt laitmatud, kui praktiliselt teostamatuid utoopiaid.
Milline eriliselt mehelik rumalus on kujutleda õnnelikku inimühiskonda, mille üheks koostisosaks on kõige laste riigistamine peale sündi, see tähendab laste ja emade lahutamine!
Kommunismisümpaatiatega Bertolt Brechti rumaluses on omajagu soospetsiifiliselt isast juhmust. Sestap on ta näidendid huvitavateks antropoloogilisteks dokumentideks. Eriti kui võimalus vaadata etendust koos kuuendat kuud raseda naisega.
Kuna tehnoloogiline progress on teinud bioloogilise vanemlikkuse tuvastamise õige hõlpsaks ja üheseks, siis oleks ehk aktuaalseim viis näidendit ajakohastada see, et Gruše oleks kirjutatud geiks. Sest küsimus lapse ontoloogilisest staatusest ajal, mil igasuguse veresideme rõhutamine on tabu ja seda peenemaltki kui inimsuse religiooni robustsema versiooni – kommunismi – võidupäevil, on igati aktuaalne. Kes on laps, kui ta pole oma liha ja veri? Mis funktsioon on lapsel näiteks veresidemest lahutatud sooneutraalsete eellaste A ja B juures? On „oma laps“ on seal veel midagi enamat kui universaalõigustega vürtsitatud progressiivne kategooria omandi ja lemmiklooma vahel? Muide, koer, üks meie armastatumaid lemmikloomi kassi kõrval, on kõige truum liik, ta on selliseks aretatud (soovitan siin eesti keeldegi tõlgitud Konrad Lorenzi raamatuid „Kuningas Saalomoni sõrmus“ ja „Inimene leiab sõbra).Suhe kassidesse on pisut teine, see on rohkem midagi platoonilise zoofiilia taolist. Kasutame teise liigi esindajat ühe õrnusvajaduse rahuldamiseks ja kass on koevolutsioneerunud maksimaalselt nunnuks. Õnneks on see vastastikune,



20. aprill 2019

Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi


Ilmus ERRis 19.04.2019

Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi

Pildiotsingu chimpanzee hipi tulemus
Frans de Waali populaarteadusliku teose tõlge on üks parimaid inimolemust puudutavaid raamatuid, mis viimasel ajal eesti keeles on ilmunud

Frans de Waal Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?
Tõlkinud Olav Renno ja Tiina Randus. Tänapäev, 2018. 382 lk

Mihkel Kunnus

Kirjastus „Tänapäev“ alustas 2016. aastal väga sümpaatse loodusraamatute sarjaga – „Looduse lood“. Selle akadeemiline raskusaste on üsna kõikuv ja ka teemadering päris lai. Näiteks Katharina Vestre raamat „Esimene saladus“ on tore, sajakonnale leheküljele mahtuv kerge ja ladus ülevaade inimese üsasisesest arengubioloogiast, meie ühe tuntuma folkloristi Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on erinevalt teistest aga spetsiifiliselt kohaliku ainesega ja läbini humanitaarvaldkonda kuuluv. Seevastu sarja kõige nimekamaks autoriks võib pidada Hollandist pärit etoloogi, väga paljude akadeemiliste tunnustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liiget Frans de Waali. Ühtlasi on ta midagi rahvusvahelise Aleksei Turovski taolist – hea sulega ja laialdaste teadmistega loodusteadusliku taustaga haritlane (Youtube'ist võib leida ka rea tema loenguid ja TEDx-e). De Waali teos „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ on lasteraamatulikust pealkirjast hoolimata üks viimaste aastate sügavama filosoofilise – ja pole ka liialdus öelda teoloogilise – haardega teos, mis eesti keeles ilmunud.

Marek Tamm alustab selle raamatu tutvustust nõnda:
„Võimalik, et kõige olulisem ülesanne, mis inimkonnal ees seisab, on ümber mõtestada enda ja loomade (ehk laiemalt – teiste eluvormide) suhted. Tõepoolest, tänapäeval on raske leida tähtsamat küsimust kui see, kes on loom (ja sellest johtuvalt– kes on inimene?). Ehk nagu Darwin tõdes juba 1838. aastal: „See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke.”“ (Postimees 22. II 2019)

Kes ma olen? Kes on inimene? De Waali „Kas oleme küllalt nutikad...“ on raamat neile, keda huvitavad kõige sügavamad tasandid neile küsimustele vastuseid otsides. Lähendusastmeid saab olla õige mitmeid, aga ikka kipuvad olema ühtedeks peamisteks vastusteks olema päritolu, ning sugulusuhted ja -laadid. Kujundlikult võib öelda, et de Waal asub ilmaliku ajastu teoloogia eesliinil, ta kuulub paradigmasse, kus mütoloogiline loomislugu on asendunud üha suuremal määral evolutsioonilise kujunemislooga. Ütlen üha suuremal määral, sest see protsess pole ei hüppeline ega lõpule jõudnud ja ammugi mitte valdav. Isegi paljudes akdameemilisemates ringkondades on valdavaks ikka mingi neokreatsionistlik maailmavaade. Selle peletisliku mõise loob Frans de Waal selles samas raamatus. Neokreatsionism „seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes“ (lk 146).

Rahvusehelise aimemenuki autor Yuval Noah Harari kirjutab samast äratundmisest lähtuvalt oma hittteoses „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“(Imeline Teadus 2017): „Näib, et inimese käitumise määravad ära pigem hormoonid, geenid ja sünapsid, kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpanside, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame me hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“ (lk 308). Olgu veel öeldud, et Harari ei tegele siin mingi pimeda determinismi jutlustamise või inimese masinlikustamisega, vaid pigem – ja eriti selge ja metoodiline on ses asjas de Waal – teiste liikide hingestamisega, inimesestamisega. Viimast ei tasu segamini ajada pimeda antropotsentrismiga, see tähendab teatud eeldusliku pimedusega, mille puuduste paljastamisele kulutab de Waal palju energiat. Ta toob ridamisi näited, mis on konstrueeritud teadvustamata eeldusel, et katseloom on nagu inimene (näiteks antakse haaramisvõimet eeldav ülesanne loomale, kel puudub haaramisvõimeline jäsegi, tehakse peegeltesti elevandile, aga nii suure peegliga, mis on paras inimesele jne). „Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal“(lk 27).
De Waal ütleb, et antropoeitus (antrophodenial) on samasugune viga nagu antropotsentrismgi ja „meie terminoloogia peaks austama ilmseid evolutsioonilisi seoseid“ (lk 36).

De Waal lähtub arusaamast, et inimlikkus – mida iganes selle sisuks siis me ka ei pea – ei saanud tekkida kuidagi hüppega ja ei kusagilt, meie tunnetus, meie psüühika, meie sotsiaalsed tungid ja kõik muu on sama evolutsiooniline nagu meie väliselt vaadeldav kehagi. Ning samal moel kannab see kõik endas kaasa evolutsioonivanust ülesehituslikku ja funktsionaalset mälu.

Õigupoolest on de Waal päris edukalt juba lammutanud seina, „mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“ ja seda juba aastal 1982 ilmunud raamatuga „Šimpanside poliitika“, kus ta kirjeldas šimpanste võimusuheteid ja seksuaalkäitumist. Talle enesele üllatuslikult osutus raamat väga menukaks ja mitte ainult kaasprimatoloogide hulgas, vaid see tõlgiti paljudesse keeltesse ja näiteks USA esindajatekoja spiiker pani selle värsketele kongresmenidele mõeldud soovitusliku kirjanduse nimistusse. Raamatu sünnilugu väärib siin autori enese sõnadega edasi andmist.

„Kui ma 1975. aastal hakkasin Burgersi loomaaias vaatlema maailma suurimat šimpansikolooniat, polnud mul aimugi, et töötan selle liigiga terve oma elu. Puust taburetil istudes ja metsase saarel umbkaudu 10000 tundi primaate vaadeldes polnud mul ühtlasi aimu, et sellist luksust ei naudi ma enam kunagi. Samuti ei teadnud ma, et mul tekib huvi võimusuhete vastu. Neil päevil olid üliõpilased veendunud riigivastased ja mul olid selle tõendamiseks õlgadeni juuksed. Me pidasime ambitsioonikust naeruväärseks ja võimu kurjuseks. Minu šimpansivaatlused aga pand mind kahtlema idees, et hierarhia on on vaid kultuuriline institutsioon, sotsialiseerumise tagajärg, nähtus, mille saaks iga hetk minema pühkida. Näis, et see on siiski sügavamalt pärit. Mul polnud mingeid raskusi leida samu tendentse ka kõige hipilikumatest organisatsioonidest. Reeglina juhtisid neid noored mehed, kes õrritasid võimu ja jutlustasid võrdsust, kuid neile polnud mingi probleem teisi käsutada ning kamraadide pruute üle lüüa. /.../
Minu täheldatud sotsiaalsete manöövrite mõistmisel bioloogiateemalisest kirjandusest kasu ei olnud, seepärast pöördusin Niccolò Machiavelli poole.“(lk 197-198)

Machiavelli 400 aastat tagasi kirjutatud tähelepanekud võimumängudest inimeste vahel osutusid šimpansite juures väga tabavateks ja nii ka Machiavelli „Valitseja“ ootamatult heaks abimeheks „tõlgendamaks šimpanside metsasaarel nähtut, ehkki olen üsna kindel, et Firenze filosoof ei näinud oma ideedele ette säärast rakendust.
Šimpanside seas on hierarhia kõikjal. Kui toome väljast tuppa kaks emast – nagu katsete puhul ikka tehakse –, on üks valmis ülesandega pihta hakkama, teine aga passib eemal. Teine emane ei kipu preemiat haarama ega puutugi mõistatusekasti, arvutit ega üldse midagi, mida kasutame. Ta võib olla sama agar kui teinegi, kuid ta on „ülema“ suhtes aupaklik. Nende vahel eile pinget ega vaenulikkust ning väljas rühmas võivad olla nad parimad sõbrad. Aga üks emane lihtsalt on teisest üle. Isaste seas seevastu käib võim pidevalt käest kätte. Liikumise aluseks ei ole vanus ega ükski muu omadus, vaid selle eest tuleb võidelda ja seda tuleb konkurentide eest kiivalt kaitsta.“(lk 198-199).

Loomulikult ei saa me šimpanse jälgides avastada, „milline on inimene tegelikult“. Mitte ühegi liigiga võrreldes ei saa (tuvastatud nähtus võib ju olla ka liigispetsiifiline erinevus), küll aga saab teisi liike tähelepanelikult jälgides ja uurides tuletada üldisemaid seaduspärasusi, mis heidavad valgust ka meie enda olemusele. Kusjuures tegu ei pea sugugi olema evoutsioonilise lähisugulusega, tähendab sellega, et põlvnetakse ühisest eellasest ja ollakse säilitanud eneses mingi sama tunnus. Analoogiad võivad tekkida ka siis, kui erinevad loomad arenevad teineteisest sõltumatult samas suunas (seda nimetatakse konvergentseks evolutsiooniks). Näiteks nägude äratundmise võime herilastel ja primaatidel tekkis teineteisest sõltumatult ja põhineb vajadusel tuvastada rühmakaaslasi (lk 92).

De Waali miinimumnõue uurijale on lihtasti sõnastatav, aga sageli raskesti teostatav: „Minu arvates peaks igaüks, kes kavatseb korraldada katseid loomade tunnetuse alal, esmalt veetma paar tuhat tundi jälgides liigi spontaanset käitumist.“ (lk 74). See on parim vahend igasuguste stereotüüpsete eelarvamuste vastu, millega inimese kujutlus loomadest – eriti tänapäeva linnastunud maailmas – on raskelt üle koormatud. See on see mõtlemisega piirduja laisk sõgedus, mida Uku Masing iseloomustas kui katset kärbse mõistest tuletada kärbse jalgade arvu. Kas pole näiteks kurisoosne, et praegugi väga populaarne ja laialdaselt tuntud aktiivselt publitseeriv filosoof Peter Singer peab vajalikuks ühes oma tuntumas teoses „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975) pikalt tõestada, et ka loomad tunnevad valu ja kannatavad?
Muide, eelmisel suvel kohtasin Anne kanali ääres õngitsevaid poisikesi, kellele nende kalastusõpetaja (!) oli öelnud, et kalad ei tunne valu. Miska nad lihtsalt lõbustasid end sellega, et koukisid kalu konksuga veest ja loopsid siis puruks kistud suuga tagasi.

Kui üldised inimõigused on ilmalikustuva kristluse kaunimaid õisi, siis sõna otses mõttes tööstuslikuks paisutatud sadism teiste liikide suhtes on selle inimerilisuse religiooni üks kõige võikamaid moraalseid lubavusi.

Milan Kundera lakoonilises sõnastuses:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.
Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.“ (Olemise talumatu kergus, Monokkel 1992, lk 175)

Neis paaris eeltoodud lõigus on ehk kõige paremini välja joonistatud kõnealuse teose teoloogiline aspekt, see, kuidas ilmalik moraal on läinud end ületava kaastunde teed (umbes nõnda nagu seda on kujutanud Dostojevski oma romaanide jeesuslikes protagonistides), samas kui kiriklik fundamentalism üritab tänapäeval üha ägenevas vanatestamentlikkuses kogu pühaduse püksi ära mahutada.

De Waali teose heaks täiendajaks on samas sarjas ilmunud Karseten Brensingi „Loomade mõistatus,“ mis on de Waali teosega üsna kongeniaalne, kuid sõltuvalt erialaspetsiifikast (Brensing on saksa merebioloog) hästi täiendav. Eriti, mis puudutab näiteid. See on samuti väga hea raamat, mida kindlasti soovitan.
Kuna nad mõlemad on teadlased, siis moraalne mõõde on nende teostes pigem kõrvalteemaks, kuid kaheldamatult olemas.

De Waal räägib, et pärast loengut tullakse vahel tema juurde ja küsitakse: „Aga mida siis ikkagi tähendab olla inimene?“.
„Lause alustamine aga-ga on kõnekas, kuna lükkab kõrvale kõik sarnasused, et jõuda ülitähtsa küsimuseni ehk mis siis meid eristab. Tavaliselt kasutan vastamiseks jäämäe metafoori, mille kohaselt on meie ja meie primaatidest sugulaste vahel suur hulk tunetuslikke, emotsionaalseid ja käitumuslikke sarnasusi. Ent sel jäämäel on ka tipp, mis hõlmab mitut tosinat erinevust. Loodusteadlased püüavad haarata kogu jäämäge, samas kui ülejäänud akadeemiline ringkond rahuldub tipu vahtimisega.
Läänes ollakse sellest tipust ammuaegu ja lõpatult lummatud. Meie ainulaadsuse tunnuseid peetakse alati positiivseteks, isegi õilsateks, ehkki poleks raske leida nende sest ka mõningaid ebameeldivaid. Me otsime alati ühte suurt erinevust, olgu selleks vastanduvad pöidlad, koostöövõime, huumorimeel, ehe altruism, seksuaalne orgasm, kõne või kõri ehitus.“ (lk 149-150)
No siin üldistab de Waal muidugi pisut liiga käristult. Kardan, et ta peaks seda „ülejäänud akadeemilist ringkonda“ enne paar tuhat tundi nende spontaanses käitumises jälgima (muide, seda on teinud näiteks teadmissotsioloogid Bruno Latour ja Steve Woolgar, kes juhtumisi lähtusid just nimelt samast hoiakust, mida soovitas de Waal st jälgisid laboris askeldavaid teadlasi nende spontaanses ja loomulikus käitumses. Tulemusid sarnanesid märkimisväärselt de Waali ja Machiavelli omadele, kujundlikult: laboris töötavat teadlasi ja šimpanse eristab omavahelises suhtluses peamiselt kittel ja artikuleeritud kõne). Ometi tabab de Waali kärsitu üldistus suures osas märki. Selle on akadeemiliselt korrektseks, tsitaatide ja viidetega varustatuks formuleerinud Tartu Ülikoolis sellesisulise doktoritöö kaitsnud Silver Rattasepp („The Human Mirror: A Critique of the Philosophical Discourse on Animals from the Position of Multispecies Semiotics“ ehk siis maakeeli „Inimese peegel: filosoofilise loomadiskursuse kriitiline analüüs paljuliigilise semiootika positsioonilt“ TÜ 2018)
Kui peaksin soovitama raamatud inimloomuse tundma õppimiseks, siis viimasel ajal eesti keeles ilmunuist soovitaks just nimelt Frans de Waali, Brensingi „Loomade mõistatust“ ja Harari raamatut „Homo sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Harari hilisemad teosed on üksjagu nõrgemad, aga seda käitletava ainese – tuleviku – tõttu).
Inimloomust on aga kasulik tunda. Mitte ainult seetõttu, et„Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“ (Edmund Burke), vaid ka seetõttu, et oleme ise inimesed ja meie lähedased on inimesed. Näiteks inimbeebil, nagu paljudel teisel imetajabeebidel on kandmisrefleks (Karsten Brensing,“Loomade mõistatus“ lk 49): „Refleks vallandub enamikul imetajatest ja võimaldab vanematel pojad kiiresti kindlasse kohta viia. Teadmiseks kõigile isadele ja emadele, kes langevad meeleheitesse, kui nende beebi, kes kätel kandmise ajal on täiesti rahulik, hakkab uuesti nutma, kui ta voodisse panna: see on tal täiesti loomulik, sest kandmisrefleks enam ei vallandu. Tegelikult võib ka kätel kandmisest loobuda, sest selle probleemi põhjust – nälga, janu või täistehtud mähet – see ei kõrvalda. Oleme ju kõik lihtsalt väikesed loomakesed.“

12. aprill 2019

Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele


Ilmus ajakirjas ajakirjas „Keel ja kirjandus“ 04.2019, kirjutatud kuuke kaks varem.


Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele


Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018. 587 lk.

Erinevus ja empaatia
„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandiaedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105x240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis teha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.“1 See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud. „Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal.“2
Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja ning just see on ühisosa, mille pärast pean heaks alustada Tiina Kirsi kogumiku tutvustamist teda tsiteerides. Teine märksõna, mis mulle nende mõlemaga seostub, on erinevus ja selle ületamine. Nende empaatiakoolitus seisneb millegi esmapilgul ja harjumuspäraselt väga kauge lähemale toomises ja mõistetavamaks tegemises.
De Waal loetleb näiteid: „Viimase sajandi jooksul on tehtud üha rohkem katseid siseneda teiste liikide omailma ja see kajastub sellistes raamatupealkirjades nagu „Hõbekajaka maailm”, „Inimahvi hing”, „Kuidas ahvid maailma näevad”, „Koera sisemus” ja „Sipelgapesa”, milles E. O. Wilson oma järeleaimamatus laadis pakub võimaluse näha ühiselu ja kangelaslikke võitlusi läbi sipelga silmade. Järgides Kafka ja Uexkülli radu, püüame meiegi piiluda teiste liikide sisemusse, püüdes neid mõista nende oma oludes.”3 Toodud tsitaadi viimases lauses tuleb de Waali ja Kirsi sugulus hästi esile. Inimliik on muutnud oma eluolusid mõnes paigas nii kiirelt, et juba eelmisegi põlvkonna elukogemus võib käesolevast radikaalselt erineda. Kurikuulus küsimus, miks küüditajatele politseid ei kutsutud, on hea näide võimetusest kujutleda end vähegi adekvaatselt enda omast väga erinevasse omailma.
Võimalik, et nii mõnigi lugeja peab primatoloogi ja kirjandusteadlase kõrvutamist vähemasti provokatiivseks kui mitte lausa solvavaks (nii nagu sageli peetakse solvavaks inimese liialt tõsimeelset kõrvutamist mõne teise liigiga), ometi pole ma hetkel üldse provokatiivne, küll aga püüan selle kõrvutusega markeerida enese autoripositsiooni.
Ainuüksi empaatia all võib mõista vägagi erinevaid asju. Üsna levinud, eriti sotsiaalmeedias kajastuvana, on n-ö afektiivne empaatia, mis samastab empaatia ägeda protestitunde ja raevuga, mis tekib süütute ja nunnude olevuste füüsilistest piinadest videosid nähes. Selle rafineeritum versioon oleks pieteediga suhtumine kellegi teise olemiskannatusse, sellele on lähedal ka lojaalsus ohvrile (või ohvristereotüübile), aga tunnetuslikuks empaatiaks loeks ma enese võimalikult adekvaatset kujutlemist teise olevuse kehasse ja psüühikasse. Tunnetuslik empaatia – teise elava olendi motivatsioonidünaamika ja kognitiivsete mustrite äratabamine – on anne, mis on möödapääsmatult vajalik nii etoloogile kui ka kirjandusteadlasele (ja ajaloolasele), ent samas on see miski, mida on ääretult raske formaliseerida metodoloogiliseks algoritmiks või bürokraatlikuks aruandeks ehk millekski, mida akadeemiline maailm üha ägedamalt nõuab.

Kas lunastab amnestia või amneesia?
Kogumiku koostaja ja Tiina Kirsi õpilane Aija Sakova kirjutab eessõnas: „Et tegemist on esimese puhtal kujul Tiina Kirsi enda mõttemaailma esindava raamatuga, ei ole ehk asjakohatu peatuda mõnel Tiina elu ja loominguga seotud faktil, mis vaieldamatult on vorminud tema kujunemist mõtlejaks ja uurijaks. Ehkki „Sõel“ ei ole kuidagi isiklik või elulooline raamat, väljendavad selles sisalduvad artiklid väga sageli (või peaaegu alati) ka Tiinat ennast, tema mõtlemist ja maailmas olemise tunnetust. Ja just nii see peabki olema, sest nagu hea kirjandus on enamasti isiklik, ei välista ka hea kirjandus- või muud laadi uurimus kirjutajat-uurijat ennast.“ (lk 12)
Olen Sakovaga väga nõus. Tunnetusliku empaatia üks osa on adekvaatne kujutelm sellest, kust jookseb piir puhtisikliku ja üldinimliku vahel, mil määral ja kus saab öelda „nagu mina“. Uurijana tähendaks see oma autoripositsiooni võimalikult head teadvustamist (taas miski, mida ei ole lihtne formaliseerida või algoritmi põhjal teha). Siinkirjutaja on juba kõige esmaselt nähtavate tunnuste alusel käsitletavast autorist väga erineva elutajuga – ma olen vähemasti põlvkonna jagu noorem, teisest soost, olen sünnist saati elanud kodukultuuris, üdini paikne ja kohalik jne. Aga võib-olla suurimaks erinevuseks oleks vaistlikult vastandsuunaline suhtumine unustusse ja ebaõiglusesse, katkuhauda.
Selgitan seda veidi pikemalt, sest see tundub olevat suurema üldistusjõuga osutus. Milan Kundera kirjutab romaanis „Nali“: „[E]namik inimesi laseb end petta kahest väärast usust: nad usuvad igavesse mälusse (inimeste, asjade, tegude, rahvaste mälusse) ja sellesse, et olnut (teod, vead, patud, ülekohus) saab olematuks teha. Mõlemad usud on väärad. Tegelikkuses on kõik just vastupidi: kõik unustatakse ja miski ei muutu olematuks. Olematuks muutmise ülesannet (kättemaks ja andeksandmine) täidab unustamine. Keegi ei tee tehtud ülekohut olematuks, kuid kogu ülekohus vajub unustuse hõlma.“4
Kuidas sellesse suhtuda? Kas ikkagi panustada mäletamisele ja heastamisele või hoopis lunastavale unustamisele? See küsimus on kõike muud kui triviaalne. See küsimus on väga sügav. Sügav, nõnda nagu Niels Bohr seda määratles, tähendab seda, et kui triviaalse väite antitees on absurd, siis sügava tõe antitees on teine sügav tõde (siin võib tõe asemel öelda ka näiteks eksistentsiaalne häälestus või hoiak).
Romaani „Nali“ kirjutas Kundera aastal 1965, aga unustuse ja mälu vahekorra selitamine on saatnud teda kogu teadliku elu (nagu Tiina Kirssigi, võib siin vist öelda). Nelikümmend aastat hiljem kirjutatas ta mahuka essee „Eesriie“ (e.k 2008), kus leidub lausa alapeatükk pealkirjaga „Romaan kui utoopia maailmast, milles puudub unustamine“.
Aastal 1994 kirjutas Milan Kundera, olles traumeeritud sellest, kui vabalt tõlkijad käisid ümber ta romaaniga „Nali“, seletuse kuuekümne kahele sõnale, mis on ta loomingus olulised. Tsiteerin ühte:
„UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui selle romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.“5
Mul on tunne, et kuskil siin on see radikaalne erinevus olemishäälestustes, millele osutasin ja mida eeltoodud Kundera tsitaadid aitavad ehk välja valgustada. Keskne erinevus on lausa teoloogiline: selles ristuvad suundumused, mille lõppekstrapolatsioonides on katse unustada unustamatut ja katse taluda talumatut. Kui Kundera näeb unustuses ravimit, lunastajat ja lohutust, siis Tiina Kirsi mõttemaailm esindab pigem vastandsuunda – sellised võimed omistatakse mäletamisele. Käsitledes Siberisse küüditatute elulugude kogumikku, kirjutab Kirss lõpetuseks: „Niisiis mõjuvad elulood nagu Ariadne lõngakera labürindis ekslevale Theseusele, võimaldades tal ohuta väljuda Minotauruse mürgisest puurist. Kui labürindile vastab eesti rahva kollektiivne mälutrauma ühel pöörasel sajandil, siis ehk pakuvad Siberi-lood oma raviva jutulõngaga teed tagasi päikese juurde.“ (lk 369) Ja kui rääkida Tiina Kirsist kui õpetajast – ja ta on mu hinnangul Õpetaja suure algustähega –, siis seisneb tema mõju just selles, kuidas ta isikliku karisma ja eeskujuga juhatab inimest unustuse ja unustamatuse pingeväljas. Näiteks, mille ta on edasi andud oma õpilasele Aija Sakovale? Mul on tunne, et see on just nimelt suhe isiklikkusesse ja mäletamisse, mitte aga mingi teoreetiline instrumentaarium. Kas vaadata pimedusse, võidelda sellega, või keerata nägu valguse poole ja minna lihtsalt selles suunas? Kas vooruste taotlus või pahedega võitlemine? Kas Freud või Jung?

Kui isiklik on poliitiline?
Teemad, mida Tiina Kirss käsitleb, on rohkem või vähem isiklikud. Ja pigem ikka rohkem. Kogumiku alguses on pühendus ema perekonnale, kellest peaaegu kõik hukkusid 1944. aastal, kui neid vedanud põgenikelaev põhja lasti. Tiina Kirsi ema elas ainsana oma perekonnast selle laevahuku üle, ent sellest saadud trauma ja sellega võimsalt resoneeruv kodumaa kaotamise trauma ning sellest omakorda väga tugevalt mõjutatud kodune atmosfäär on kaheldamatult andnud põhihäälestuse Tiina Kirsi kui akadeemilise uurija kujunemisloole ja eluvalikutele. Raamat on jagatud viieks osaks, millest ainult viimane ja lühim räägib spetsiifilistest ühiskondlikest kitsaskohtadest, täpsemalt ülikooli põhifunktsioonide kahjustumisest üha kiirenevas kaasajas, teised neli osa on ikka kuidagi seotud üksikinimese kannatusega suurtes üleisikulistes ajalooprotsessides. Siberi-lood, paguluse ja küüditamise traumad ning neile näkku vaatamine, nendega toime tulemine jne. See kõlab võib-olla küüniliselt ja jõhkraltki, aga see, et ta enese elulugu sisaldab neid asju, tuleb kogumikule tunnetuslikus mõttes kasuks. Ometi tasub meenutada Mary Ellmani teravmeelset vastust süüdistusele, et naised võtavad kõike isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“6
Inimene, kelle elukogemus kattub arvestataval määral uurimisobjekti omaga, satub ju paratamatult vastakuti tunnetusliku probleemiga: mil määral on mingi kogemus ja sisekaemuslikult kaardistatud fenomen universaalne ja vähemalt tüübi tasandil üldinimlik ning mil määral ainukordne ja puhtisiklik?7
Siit johtub Tiina Kirsi puhul mitu traagilist tõsiasja. Näiteks neid inimesi, kes vajavad sedalaadi pagulusest ja küüditamisest üle saamise teraapiat, jääb üha vähemaks. Traagilisus ei seisne muidugi mitte selles, et uusi küüditamiskogemusi ei tule peale, vaid selles, et need tekstid muutuvad ravimist hauakivide kaaskirjadeks. Teatud leinapaatos on Kirsi tekstides üsna valdav (ses mõttes on kogumiku pühendus iseäranis tabav ja kõnekas) ja ma ei taha sellega öelda, nagu oleks siin mingit sentimentaalsust ja pisaraid (sest neid pole), vaid osutada sellele, et Tiina Kirsi kirjutatu kohta kehtib sama, mida ta ütleb Maire Jaanuse kohta – need on „Harold Bloomi mõttes „jõulised lugemised“: neile on raske, kui mitte võimatu vastanduda, neis on sisendav veenvus, ilma et nad välistaksid teisi (näiteks uushistoorilisi) võimalikke samade tekstide lugemisi“ (lk 192).
Kui võtta tema tekstide suhtes tubli filosoofiatudengi hoiak ehk selline lugemisviis, millega loetakse teaduslikke tekste, teisisõnu hoiak, mis on maksimaalselt kriitiline ja ebausaldav, siis ei ole oht paljastada enese või Tiina Kirsi loogiline küündimatus või arutlusvead, vaid olla taktitundetu ja ebaviisakas. Nii nagu paadunud insener oleks matustel ebaviisakas („Surnd mis surnd, siin pole midagi teha. Auk kinni ja eluga edasi!“). Seega leinapaatos on siin kohmakas koondtähis hoiakukompleksile, milles põimuvad trauma, pöördumatus, psühholoogiline reaktsioon ja kaduvikku pööratud pilk, miski, millega vaidlemine oleks mingit sügavamat sorti kategooriaviga.

Madam Verhovenskaja traagika
Oma romaani „Kurjad vaimud“ tegelasse Stepan Trofimovitš Verhovenskisse on Dostojesvki koondanud jooni Aleksander Herzenilt ja Timofei Granovskilt, ta on idealistlik liberaal, kes oma õnnetuseks inspireerib hulga nihilistlikke revolutsionääre. Tiina Kirsi ja Verhovenski võrdlus on ebamugav eelkõige seetõttu, et Dostojevski kujutab Verhovenskit üsna õela satiirilisusega, aga see paradoks, kuidas mingid parimas mõttes õilsad ideed muutuvad väikese lihtsustuse ja „pööbeldumise“ tingimustes lausa enese vastandiks ja hakkavad algsetele sihtidele vastu töötama, tundub olevat adekvaatne ja tabav. Eriti mis puudutab Tiina Kirsi ühte peateemat, nimelt feminismi: see on teinud praeguseks läbi üsna sarnase teisenemise, mille tegid Stepan Trofimovitši õilsad ideaalid Dostojevski kirjeldatud ajal. Aga see iseloomustab näiteks ka inglise keele rolli ülikoolis. Hea inglise keele oskus on rahvusvahelistumiseks hädavajalik, aga selle pöördumine maises ebatäiuslikkuses enese vastandiks tuleb Kirsi kogumiku lõputekstides hästi välja: „Kuigi ideaalis tähendab ingliskeelne õppekava, et kõrvuti ja õlakuti istuvad seminaris eesti ja välisüliõpilased, kes koos sünergiliselt üksteist täiendavad, on samahästi võimalik, et nad saavad veelgi poolikuma hariduse“ (lk 559). Kaks aastat hiljem kirjutatud artikli pealkiri kõneleb juba enda eest: „Estlish ja no-language“ (lk 561).
Heaks näiteks on ka artikkel „Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist“, kus (õigustatult!) kurdetakse õppesüsteemi liigse formaliseerumise üle, väliste mõõdikute ja muu taolise domineerimise üle. „Õppejõu, kahe õppekava juhi ja professorina tean, et õppekava täitmine ei ole haridus. See on vaid hariduse väline ja ametlik vorm, millele on hakanud viimase viie aasta jooksul kuluma üha rohkem õppejõu jõudu. [---] Õppekava täitmine (ehk „mõistlik edasijõudmine kraadi poole“) tähendab paratamatut akadeemilist raamatupidamist ja mõõtmist (üliõpilaste atesteerimist). Tegelikult ja elulähedasemalt tähendab see halastust, isiklikke kokkuleppeid, pikenduste andmist ning suvepuhkuse ajal magistrantide ja doktorantide kirjatööde lugemist.“ (lk 557–558).
Halastus on üks voorus seaduse ja normi eiramiseks. Isiklik kontakt tähendab mitteformaliseeritud kontakti, sellist bürokraatikast puutumata ruumi tudengi ja õppejõu vahel, millesse mahub sooline diskrimineerimine. Nagu ka valik, kelle töid vabast ajast, suvepuhkusel lugeda. Verhovenskilik traagika seisnebki kujundlikult selles, et „Sõela“ viies, ülikoolis toimuvaid murekohti kajastav osa kirjeldab vähemasti osaliselt seda lämbumistunnet, mille on tekitanud neljandas, naisküsimusi käsitlevas osas esitatud soovide ja kõlbeliste ideaalide realiseerumispüüd. Igasugusest inimlikkusest tulenevaid diskrimineerimisi saab bürokraatlike mehhanismidega kaotada, aga selle hinnaks on ka muude inimlikkuste võimaluste – näiteks halastamise ja isiklike kokkulepete – kadu. Ma saan aru, miks Marju Lepajõe – üks võimsamalt inspireerivamaid isiksusi praeguses humanitaarias – pidi oma õpetamisõiguse säilitamiseks kaitsma doktoritöö, aga midagi üheselt juubeldamisväärset ei näe ma selles, et ta selleks sunnitud oli.

Lõpetav joonealune
Kõik eelöeldu oli kirjutatud eeldusel, et Keele ja Kirjanduse lugejale ei pea kuidagi Tiina Kirssi tutvustama. Need olid mõned tähelepanekud, mis olid tehtud ühelt küllaltki kaugel asuvalt mättalt. Ja ehk neidki tasub vahel tähele panna. Tiina Kirsi feministlikud aluseeldused tunduvad mulle sarnased, nagu aiman Marek Tamme aduvat Lauri Vahtre positsioone, või teisisõnu: Simone de Beauvoiri ja Hannah Arendti kõrvutuses olen selgelt viimase poolel, või kolmandat moodi: Sherry Ortner kehastab mu jaoks üpris kontsentreeritult seda, mis feminismis valesti („Pean naiste universaalset sekundaarset staatust eelduseks ja jätkan juba sealt“8). Ent Tiina Kirss on üks neist, kes on mind pannud sookvootidesse pisut tõsisemalt suhtuma. Ja seda mitte oma sõnade, vaid isiksusega. Või täpsemalt: oma õpilastega. See, et kõige suurema pedagoogilise mõjuga on karismaatiline isiksus, mitte aga n+1 kraadiga ja meetripikkuse CV-ga igavene täiendkoolituja, on minu jaoks päevselge9. Aga tundub, et see innustav eeskuju ja isiksus kipub paremini toimima, kui õpilane on samast soost (umbes nii nagu „tüdrukute kümnest populaarsemast juutuuberist kaheksa on naissoost, poiste kümne eelistatuma sekka ei mahu naisi aga üldse“10) . Vaja on mõistagi nii nais- kui ka meesisiksusi, kvoot saab aga määrata pelgalt sugu, sest sugu on formaliseeritav, aga isiksus pole, seega ega kvoot nüüd mingi eriti funktsionaalne vahend kindlasti pole. „Sõela“ neljanda osa „Kui küsimusi esitavad naised“ aluseetost lahutab vimmakoolkonnast11 vist just selline varjundierinevus ja põlvnevussuhe, mille geniaalne psühholoog Dostojevski püüdis Verhovenski kujusse ja mõjusse.
Aga pole ka võimatu, et totaalse sooneutraaluse igatsust mäletatakse ehk juba sajandi pärast pelgalt kui  veel ühte XX sajandi utoopilist püüdlust, mitte nii väga kauges suguluses rassipuhtushõllanduste ja tuhandeaastase kommunistliku rahuriigiga. Ja mulle ei meeldi see, mida ma usun.



1F. de Waal, Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad? Tlk. O. Renno ja T. Randus. Tänapäev 2018, lk 26
2Samas, lk 27
3Samas, lk 21
4M. Kundera, Nali. Tlk L. Remmelgas. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 221.
5M. Kundera, Romaanikunst. Tlk Triinu Tamm. – Loomingu Raamatukogu 1998, nr 11–12, lk 123.
6E. F. Keller, Mõtisklusi soost ja teadusest. Tlk M. Hinrikus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 23
7Selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idiosünkraatiline sattumus, olen nimetanud originaalsusängiks või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla anxiety of idiosyncrasy). Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (ingl anxiety of influence), poeedi painav õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend. Vt M. Kunnus, Päästepaadieetika. Pärnu: Ji, 2018, lk 172.
8S. Ortner, Kas naise ja mehe suhe on sama mis looduse ja kultuuri suhe? Tlk K. Kaer. –Ariadne Lõng 2004, nr 1, lk 129.
9Soovitaks siia illustratsiooniks Vilja Kiisleri järelhüüdu Tõnu Luigele. Sirp. 1. III 2019
10M. Kalev, „Tere-tere kõik see pere! Neegrinülgija 14 siin!“ – Kes on laste lemmikjuutuuberid? – Eesti Ekspress 20. II 2019.
11 Panen siin selle sõna ühendama Harold Bloomi School of Resentmenti ja grievance studies'i, millele osutab Märt Väljataga Vikerkaare blogi oktoobri 2018 lugemissoovitustes: „Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian [---] süvenesid postmodernistliku kultuuriteaduse literatuuri ning hakkasid produtseerima varinimede all hulgi jampsartikleid (ühes näiteks tõsteti ümber lauseid „Mein Kampfist”, asendades „juudid” „meestega”). Kiiresti valmisvorbitud 20 artiklist aktsepteeriti eelretsenseeritavates teadusajakirjades seitse. Veel mõned olid teel avaldamise poole, enne kui autorid pidid oma blufi paljastama. Müstifikaatorite sihtmärgiks olid soouuringud, maskuliinsuse uuringud, queer studies, seksuaalsuse uuringud, tüseduse uuringud, sotsioloogia (tõsi, selles distsipliinis ei õnnestunud jalga ukse vahele saada) ja pedagoogika. Raske on salata, et midagi peab olema mäda nende valdkondadega, mille müstifikaatorite trio ristib – ilmselt liiga laia joonega, sest seal tegeldakse küllap ka muude asjadega – „vimmateadusteks” (grievance studies). Täpsema ülevaate avaldatud absurdsustest ning eelretsensentide positiivsetest hinnangutest saab Areo võrguajakirjast.“ (http://www.vikerkaar.ee/archives/23773)

6. aprill 2019

Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90


Ilmus Postimehe nädalavahetuse lisas AK 06.04.2019



Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90

Möödunud esmaspäeval, 1. aprillil sai üheksakümne aastaseks Milan Kundera, üks XX sajandi silmapaistvamaid Euroopa romaanikirjanikke.

Mihkel Kunnus

Eesti lugejal õnnestus Milan Kundera loominguga formaalselt tutvuda juba 1965. aastal, mil Loomingu Raamatukogu avaldas kolm tema lühijuttu. Ütlen formaalselt, sest need lood olid väga napid ja kirjutatud enne Praha kevadet, sündmust, mis mõjutas sügavalt ja pöördumatult Milan Kundera elu ja loomingut. Praha kevade kuulutajana visati ta välja kommunistlikust parteist, kuhu ta Saksa okupatsiooni mäletava hilisteismelisena oli esmakordselt astunudi, ja tema loomingu avaldamine keelustati [tema eluloost ja loomingust saab hea maakeelse ülevaate SIIT]. Seitsmekümnendate alguses emigreerus ta Prantsusmaale ja pidi seal jahmatusega avastama, et ta on sealsete inimeste jaoks „Ida-Euroopa põgenik“. „Tõepoolest, prantslaste jaoks kuulus minu kodumaa Euroopa orienti. Ma ruttasin kõigile selgitama meie olukorra skandaalsust: omariiklusest ilmajäetuna oli meid annekteerinud mitte ainult teine riik, vaid terve teine maailm, Euroopa idaosa, mille juured ulatusid antiikajastu Bütsantsi, millel on oma ajaloolised probleemid, oma arhitektuuriline välimus, oma usk (õigeusk), oma tähestik (kirillitsa, mis pärineb kreeka kirjapildist) ning oma teatud tüüpi kommunism (keegi ei oskaks iial oletada, milline oleks välja näinud Kesk-Euroopa kommunism, kui poleks olnud Vene ülemvõimu, kuid igal juhul poleks see sarnanenud kommunismiga, mille me läbi elasime).
Aegamööda hakkasin mõistma, et minu sünnimaa oli see a far away country of which we know littleii. Mind ümbritsenud inimesed pidasid poliitikast kõrgelt lugu, kuid geograafiateadmisi neil peaaegu polnudki: nende silmis olime me “kommunismistatud”, mitte annekteeritud.“iii

Milan Kunderast kolm päeva varem sündinud Lennart Mere esimesel surma aastapäeval kirjutas MihkelMutt, kuidas Meri tegi pühendunult tööd, et „Lääs aduks, et Eesti ei ole midagi muud kui nemad ise, on üks nende kaotsiläinud suguvõsadest /.../Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et me oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni. Ta tõestas seda parimal mõeldaval viisil, omaenda isiku najal.“iv Selles asjas käisid Meri ja Kundera ühte sammu.


*

Kundera järgmine teos jõudis eesti keelde alles 1991. aastal, olles selleks ajaks tõlgitud juba kahekümne nelja keelde. Selleks oli romaan „Nali“, teos, milles erinevate minavormis esitatud tegelaste kaudu „on näidatud „reaalse sotsialismi“ inimvaenulikkuse ja moraalse allakäigu põhjusi. Selles mõttes on „Nali“ eesti lugejale lähedane ja arusaadav, teos nagu meie endi elust“.
„Nali“ oli jõudnud trükki 1967. aastal ja samal aastal asus Lembit Remmelgas seda ka tõlkima, ent kui Brežnevi tankid 68. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse tungisid, jäi töö pooleli, sest Moskva glavlit keelas kõigi Praha kevadet ennustanud ja kuulutanud kirjanike mainimisegi, rohkemast rääkimata.
Hiljem on Kundera öelnud, et sel ajal oli ta hinges tulekahju ja tema eksistentsiaalmällu graveeriti teadmine, mida „ükski prantsalne või ameeriklane ei saa iial teada: ma tean, mida tähendab inimesele üle elada oma rahva surm“. Ja ta kirjutab: „väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“v

Eeltoodud tsitaatides peaks hakkama aimduma tasand, millel Kundera toimetab. See on fenomenoloogiline vaade maailmale seda kogeva subjekti seisukohalt ning seda ka siis, kui ta kirjeldab suuri ajalooprotsesse – Kundera ei elanud üle oma rahva surma, tal oli tunne, et elab üle oma rahva surma. See on valdkond, kuhu positivistlikul ajalooteadusel on raske ligi pääseda. „Näiteks aastatel pärast 1968. aasta Vene invasiooni Tšehhoslovakkiasse eelnes inimeste vastu suunatud terrorile koerte ametlikult korraldatud hävitamine. See episood on täiesti unustatud ega oma ajaloolase või politoloogi jaoks mingit tähtsust, kuid selle antropoloogiline tähendus on erakordselt suur! Selle ainsa episoodiga lõin ma „Lahkumisvalsi“ ajaloolise õhustiku. Teine näide: otsustaval momendil romaanis „Elu on mujal“ sekkub ajalugu maitselagedate ja inetute aluspükste näol; teistsuguseid polnud sel ajal saada; oma elu kõige kaunima armuelamuse lävel kardab Jaromil aluspükstes naeruväärne olla, ei julge lahti riietuda ning põgeneb. Maitselagedus! Veel üks unustatud ajalooline seik, ja kui tähtis inimese jaoks, kes pidi elama kommunistliku režiimi all.“vi
Kommunistlik režiim on kadunud, aga on jäänud Jaromili hinge vallanud tundespekter, mille kujutamise ja kaardistamise nõtkus võidab Kunderale ka tänapäeval tänulikke austajaid.

*

Vabas Eestis on praeguseks kenasti järele tõlgitud kõik Milan Kundera loomingulise kõrgvormis ilmunud romaanid ja küllalt operatiivselt ka need, mis on jooksvalt ilmunud (viimati „Tühisuse pidu“, orig. 2013, e.k. 2016). Kundera stiili on nimetatud nullstiiliks. Tema laused on lihtsad ja lühikesed, kujundid täpsed, aga napid. Ses mõttes hästi tõlgitavad. Küllap on see keeleline lihtsus üks tema populaarsuse allikaid. Kuigi see lihtsus on pindmine. Küsimused, mis ta esitab, on rasked ja keerulised. Tema kohta teoste kohta võiks öelda: kergelt neelatav, aga raskesti seeditav.

Kui ilmus romaani „Teadmatus“ tõlge, kirjutas Valle-Sten Maiste sel puhul põhjaliku ja avava essee („Elu kui tantsuõhtu“, Sirp 4. VIII 2006), kus alustab Žižekile viidates kujundliku uperpalliga, mille järgi suur truudus mingile mõtlejale võib seisneda just nimelt selle pahupidi pööramises ja „nii pole võimatu, et keegi ka Kundera veenvalt vaoshoitud konservatiiviks või milleks tahes väänab. Ilmutas Kundera ju silmatorkavaid kainusehetki juba ka oma kuulsamates romaanides postmodernse orgia palavamatel päevadel. Täna tundub siiski, et Kundera oli postmodernse lahtisuse ja lodevuse lipukandjate seas, lastes ila tilkudes (mõnuga ähkides) voolata kõigel, millele iha külge hakkab. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, sõda konkreetse ja selge tõega, iroonia, maailma mitmemõttelisuse ilmsikstoomine ja seisukohtade tõsikindluse välistamine, mida meiegi suurhedonist Kalev Kesküla (Vikerkaar 1992, nr 7) joovastunult ja lummavalt on kiitnud, näib aastaid hiljem aga üsna ühepoolsena.“

Nüüd, tagantjärele targana võin ehk öelda, et eks see pidigi aastal 2006 nõnda paistma. Nõukogude aja rusutust mina omal nahal ei mäleta (s. 1982), sest liivakasti raudse kardina vari ei langenud, küll aga mäletan 2006. aasta eufoorilist õhustikku, Ansipi võidukalt vibutavat kätt ja kahekohalist majanduskasvuprotsenti, meeletut kinnisvarabuumi ja üldist joovastuseisundit. Küllap need aastad enne pronksiööd (2007) ja 2008. aastal alanud suurt majanduskriisi olid omal nahal kogemiseks kõige kaugemad võimalikud kogemused totalitarismisurvest ja stagnatsioonisumbusest – vabadus, jõukus ning veelgi jõukamana terendav tulevik. Sellesse õhustikku sattununa pidigi Kundera „üsna ühepoolsena“ paistma, sest totalitaarne režiim oli põrmu varisenud ja avatud aknasse pole mõtet õhuauke lõhkuda. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, on ju ühtlasi vasturohi totalitarismile ehk millelegi, mida siin uue milleeniumi esmakümnendi esimese poole joovastuspäevadel ohuna ettekujutadagi ei suudetud.
Kunderat iseloomustab veel see, et antitotalitaristlikkuse põimis ta ka orgaaniliselt romaanikunsti teooriasse: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.“vii

*

Kunstiteose retseptsioon on ju paljus ajastu nägu ning iseloomustab sageli rohkem oma ajastu mentaliteeti kui konkreetset kunstiteost – nii nagu ühel ajal tundub Pearu sümpaatsem kui Andres ja teisel ajal vastupidi. Kui klassikat iseloomustab aegumatus ja püsiv värskus, siis Kunderat võib klassikuks pidada küll. Tema kohta kehtivad iseäranis hästi sõnad, mida kirjandusteadlane Daniel Palgi ütles Tammsaare kohta: „Tal oli tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“. Ühes tema peateoses on lausa toodud sõnastik mõistetest, mida erinevad inimesed radikaalselt teist moodi mõistavad. Inimeskistentsi suurte küsimuste, soosuhtluse ja vananemisega seonduvad teemad teevad ta teosed üsna aegumiskindlaks, kuid kindlasti on seal ka mõõtmed, mille saatuseks olla eelkõige ajastudokument.

Näiteks Milan Kundera tekstikorpusesse on kätketud moraalne aegruum, millele võib oletada hääbumist koos vanameistri enesega, kuigi neid initsieerinud seesmised impulsid on inimhinges jäävad. Üks mõõde selles on poliitilis-ideoloogiline. Näiteks oli Kundera üks kolmekümnest Euroopa intellektuaalist, kes kirjutas alla käesoleva aasta jaanuaris ilmunud Euroopa manifestileviii (Kundera elab üldiselt varjus, ei võta avalikult sõna ega anna intervjuusid), kus hoiatatakse Euroopa idee nõrgenemise eest, totalitaristlike ilmingute taastuleku eest.
Aga teeksin siin väga milankunderaliku tähelepanunihke ja liiguks üksikisiku ihule lähemale, intiimsfääri. Selles liigutuses on Kundera kui psühholoogi suurus – ta oskab meisterlikult lahata seda, kuidas totalitaristlikud ilmingud avalduvad intiimsfääris ja kuidas intiimsed psühholoogilised impulsid motiveerivad totalitaristlikke süsteemide ehitajaid (viimase heaks näiteks sobib ka meie oma „Seltsimees laps“).

Ka selles pingeväljas võime näha ühe moraalse aegruumi vajumist perifeeriasse (et mitte väljenduda dramaatilisemalt). Siin võib näitlikustamiseks võtta ühe ta tuntuima teose, raamatu, mille pealkiri on nii lummav, et on praeguseks vist parafraseerituim raamatu pealkiri üldse – „Olemise talumatu kergus“. Seda raamatut võib ka üsna julgelt nimetada mitme põlvkonna kultusteoseks.
Kohe selle teose alguses antakse ülevaade peategelase Tomaši maailmas-olust ja elutundest: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihkab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ja vastupidi – keegi ei tohi tema elule pretensioone esitada. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.
See maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. Lapsed arusaadavalt sellesse maailma ei mahu, sest lapse suhe vanemasse on sõltuvussuhe. Kõik suhted tuginevad rangele vabatahtlikkusele ja (mis tahes) vägistamine on rängim kõlbeline eksimus. Samas selles vabade indiviidide vabade tahete raamistuses on aga kõik lubatud. Küllap see on üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas. Muidugi Kundera on kõike muud kui idealist või utopist ja see moraalne pürgimus on just nimelt moraalne, mitte aga mingi õndsuse saavutamise retsept. Tomaš on traagiline, kannatav karakter. Nii ta peab ja teisiti ta ei saa.
Traditsioonilisemale kristlikumale pilgule võib Tomaš paista moraalse langemise maksimumina, ta on vaat et patoloogilisuseni liiderlik, samas on see ühe emantsipatsiooni-igatsuse kristallatsioonix ning ühe moraalse pürgimuse loomulik jätk (see temaatika on põhjalikumalt lahti kirjutatud SIIN). Kuna seksuaalsus on (tehnoloogiliselt) lahutatud sigimisest, siis see ei kuulu enam üldse moraalsfääri – intuitsioon, mis katoliiklikumale meelelaadile täielikult üle jõu käib –, ning moraalse ranguse teravik suundub sootuks mujale, sinna, kus võime ka praegu näha erinevaid noori, moraalsetest tunnetest ajendatud aktiviste, tähendab loomakaitsesse ja loomaõiguslusse: „Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud,“kirjutab Kundera.x


***

Ütlesin, et tõenäoliselt taandub see eetika perifeeriasse. Siin võiks küsida, et kust siis see uuspuritaanlus peale tungib, vasakult või paremalt? Selline küsimus on sama ekistav, kui küsimus, kas XX sajandi esimesel poolel ohustas Euroopat punane või pruun katk, parem- või vasaktotalitarism? Loomulikult mõlemad ja korraga. Nõnda mingis mõttes ka praegu.
Seksuaalmoralistlik puritaanlus tungib peale nii vasakult kui paremalt. Selle pealetungi edukus kummalgi rindel on omaette teema nagu ka see, kellel selle suundumusega lihtsam või raskem kohaneda. Paremkonservatiivse tiiva puhul see ei üllata, sest see tendents sisaldub seal loomuldasa ning valimisõhustukus suudeti lausa abordi-debatt hauast üles kaevata ja ellu äratada. Kõnekam on aga vasakrinde innukas suubumine uuspuritanismi. Kui traditsioonilisemaid ühiskondi iseloomustab muu hulgas väga rangelt reglementeeritud seksuaalkäitumine, siis nüüd – eelkõige #MeToo-liikumise tuules – taotlevad seda liikumised, mida varasemalt seostati emantsipatsiooniga, musternäiteks on siin feminism. Läänes käivad asjad paar sammu meist ees ning seal on juba küllaga suurkorporatsioonides ametijuhendeid, kus on reguleeritud kallistamise ja silmavaatamise lubatud kestused töötajate vahel, progressiivsemate maade vägistamis- ja ahistamisvastased seadused teevad üsna rangeid ettekirjutusi sellele, milline on lubatud flirt ja eelmäng. Progressiivse portaali „Feministeerium“ üks administraator on meilgi välja andud kenauuspuritaanliku regulatsiooni sookäitumiselexi. Seksuaalses lävimises „on tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist. Aga võiks olla,“ kirjutab teine Feministeeriumi vedaja Kadi Viik vasakpooleses kultuuriajakirjasxii ning seal kõmisev range puritanistlik paatos on õige sama kõlaga kui katoliklikust fundamentalismist tõukuvatel SAPTKi-poistel. Sama on sihtki – allutada seksuaalkäitumine rangele reeglistikule ja sanktsioneerimisele. Ja see on igati mõisetav, sest kiirelt muutuvas ühiskonnas peab iga põlvkond ise ja omal nahal avastama, et vabaduse hinnaks on ka ses vallas tagasilöögid turva- ja kindlustundes ning erootilise kapitali jaotuse võrdsusesxiii. Ja nii on mõistetav, et viktoriaanlikkuse ja hipinduse vahel kõikuv pendel liigub taas teises suunas.

***

Veebiväljaanne Quillette pealkirjastab Milan Kundera juubelit tähistava artikli pealkirjaga: „Milan Kundera hoiatas meid ajaloolise amneesia eest. Ometi nüüd see juhtub jälle“xiv. Ewan Morrison arutleb seal selle üle, et kuidas on juhtunud, et kommunism on noorte seas jälle pop. Kuidas nii kiirelt unustatakse kuriteod, mille puhul mitte kuigi ammu vannuti, et ei iial enam? Morrison osutab sellele, kuidas kommunistlikud režiimis on ise aidanud oma kuritööde unustamisele aktiivselt kaasa ja kuidas dokumentide hävitamise funktsiooni on astunud vastupidine tendents – faktid uputatakse tohutusse ja vastuolulisse infolaviini. Info üleküllus võib asetuda samasse funktsiooni info puudusega.Aga lasen parem Kunderal endal viidata allikate suunas. Läbinägeliku psühholoogina mõistab ta suurepäraselt, et nähtus ei juurdu mingis idees, ajuviiruses. Idee on kaugelt liiga tserebraalne nähtus.
„Prantsuse revolutsioonist peale nimetatakse üht poolt Euroopast vasakpoolseks ja teist seevastu märgistatakse kui parempoolset. On peaaegu võimatu defineerida nii ühe kui ka teise puhul mingeid teoreetilisi printsiipe, millel nad baseeruksid. Selles pole midagi kummalist: poliitilised liikumised ei baseeru ratsionaalsetel seisukohtadel, vaid kujutlustel, piltidel, sõnadel arhetüüpidel, mis ühtekokku moodustavad ühe või teise poliitilise kitši.
Suure Marsi kujutelm, mille kaudu laseb end joobnustuda Franz, on poliitiline kitš, mis ühendab kõikide aegade ja suundade vasakpoolsete vaadetega inimesi. Suur Marss, see on suurepärane teekond edasi, teekond vendluse, võrdsuse, õigluse, õnne poole ja veel edasi üle kõikide takistuste, sest takistused peavad olema, kui marss peab olema Suur Marss.
Proletariaadi diktatuur või demokraatia? Tarbimisühiskonna tagasilükkamine või või tootmise suurendamine? Giljotiin või surmanuhtluse kaotamine? Asi pole üldse selles. See, mis teeb vaskpoolse inimese pole üks või teine teooria, vaid selle inimese võime teha mistahes teooria kitši koostisosaks, mida kutsutase Suur Marss“xv
See tsitaat on fragment pikemast esseistlikust arutelust Suure Marsi kitši üle, mis moodustab kuuenda osa romaanist „Olemise talumatu kergus“xvi, mida soovitan koos „Nalja“ ja „Naeru ja unustuse raamatuga“ (e.k. 2014) praegusel, ühiskondlikult äreval ajal meelekosutuseks üle lugeda. Sest tundub, et kui võtta omaks Kundera tunnetuslikult nõudlik romaanimääratlusxvii, siis võib nõustuda selleski, et „filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“xviii.


UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.
- Romaanikunst 

***


iDetailsemalt elulooga tuvumiseks soovitan Kaarel Kressa artiklit „Milan Kundera – kui olemise kergus muutub talumatuks“ EPL 28. III 2009
ii„Kauge maa, millest teame vähe“, nende sõnadega olevat Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain õigustanud Tšehhoslovakkia loovutamist Saksamaale Müncheni lepingule alla kirjutades.
iiiMilan Kundera „Eesriie“ Tänapäev, 2008, prantsuse keelest tõlkinud Martin Kala, lk 45-6
ivMihkel Mutt „Õnnelik inimene Lennart Meri“ PM 14. III. 2007
v„Eesriie“, lk 144 ja 36
viMilan Kundera „Romaanikunst“ LR 1998, nr 11-12, prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, lk 37-38
vii„Romaanikunst“ lk 19
ixOlen selle teema pikemalt lahti kirjutanud artiklis „Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus“ Sirp 12. II 2016
x„Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992, tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar, lk 175
xiJaan-Magnus Tammepuu „Lühike õpetus: kuidas mitte ahistada“ EE 27. XII 2017
xiiKadi Viik „Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast“ Vikerkaar nr 12, 2018
xiiiVt „Appi, ma vajan armasust“ #metoo #incel“ raamatus Mihkel Kunnus „Päästepaadieetika“ Ji 2018, lk 205-224
xivMilan Kundera Warned Us About Historical Amnesia. Now It’s Happening Againhttps://quillette.com/2019/03/31/historical-amnesia-and-kunderas-resistance/
xv„Olemise talumatu kergus“ lk 156
xvi Kundera suur lemmik ja imetlusobjekt on Austria kirjanik Robert Musil (1880-1942), modernismi säravaim tipp, kes üritas loodusteadusliku täpsuse viia hinge fenonomenoloogiasse. Ja võib öelda, et Musil sai sellega hakkama, kuigi peateos „Omadusteta mees“ (e.k. 2006) jäi autori surma tõttu umbes 1800 lehekülje pealt pooleli.
xvii Vt „Romaanikunst“ ja „Eesriie“
xviii „Eesriie“ lk 83