25. august 2019

Kiidulaul diskreetsele kastreerimisele


Raadio Kuku nädalakommentaar 23.08.2019


Pildiotsingu castration pliers tulemus

Järgnev on minu kommentaar teemal „Jeffrey Epstein“ (ei, see pole minu valitud teema)

Kiidulaul diskreetsele katstreerimisele

Teema on keeruline ja sellest on kokku kirjutatud juba väga palju. Lühidalt: Jeffrey Esptein oli Ameerika mõjukas ülirikas, kes vahendas Läänemaailma vägevaimatele noort liha. Oli, sest ta suri 10. augustil eeluurimisvanglas. Ametliku versiooni järgi oli see enesetapp, aga kuna ta kiire surm oli ülimalt oodatud nii paljudele, kellele ta teenuseid oli osutanud, ja seda maksimaalselt turvatud kongis, kus juhtumisi just sel hetkel ei töötanud kaamera ja just sel ajal oli võltsitud vangivalvurite logiraamatud, siis on see viljakaim pinnas vandenõuteooriatele ka sellistes peades, kus paranaoia on loomuldasa väga võõras.
Mina ei tea, mis toimus, millised on ulatused ja detailid. Uut infot tuleb selle kohta palju ja tundidega.

Eriti vastikuks muudab juhtumi see, et paljud kupeldatavad olid alaealised. Isegi väga.
Siit jõuame järgmise väga ebamugava teemani – pedofiiliani.

Alustuseks tuleb siin teha üks oluline tsiviliseeritud eristus.
Paljud pedofiilid on lihtsalt õnnetud inimesed, looduse viperused, kus inimese seksuaalsuse niigi logisev sihik on eriti traagiliselt viltu fikseerunud. Ma ei pea neid kurjategijaks selle sõna rutiinses ja argises tähenduses. Õigupoolest ei pea ma õigeks isegi nende karistamist. Sest see ei tee maailma kuidagi paremaks või turvalisemaks paigaks. Vangla neid ei paranda. Ammugi mitte moraliseerimine. Nad on oma patoloogilise kire ees sama võimetud nagu suurem osa korrektse sättumusega teismelisi. Seepärast ei tuleks neid karistada. Näiteks pista mingist kärsitust moraalsest sadismist puuri, mis on üks kasutu maksumaksja koormamine. Nad tuleks vaikselt ja diksreetselt neutraliseerida. Puhtalt lastekaitse ja humaansuse kaalutlustel. Õnneks on Eesti õigusruum käinud siin õhtumaise paremikuga ühte sammu ning 2012 aastal kiitis valitsus heaks selliste seksuaalkurjategijate keemilise kastreerimise. Piltlikult: nende õnnetute sihikut ei saa ümber seadistada, aga padrunid saab ära võtta. Ja see on parim tehniline lahendus.

Epstein on aga tundub olevat raha võimu totaalsuse ja ühe jälgi gurmaanluse eriti paadunud vormi musternäide. Siin aga pole mõtet üheselt demoniseerida ka raha, vaid mis tahes mõjuvõimu absolutiseerumist, sest sarnane võim võib tulla ka rahavõimule vastanduvast võimust, sümboolsest võimust. Näiteks katoliku kirikut on viimasel ajal raputanud samuti rida skandaale, kus on ilmnenud tohutud organiseeritud pedofiilavõrgustikud kiriku enese sees.
See illustreerib taas tõsiasja, et moralism on seksuaalsuse ees täiesti abitu. Organiseeritud pedofiilia on ka katoliku kirikus – moralismi põhikantsis – olnud lausa tunnuslikkuseni epideemiline. Seega ei mingit mütoloogiat ja teoloogiat, palun. Ei mingit sonimist suure algustähega Kurjusest.
Või kui siiski teoloogiakeelt kasutada, siis võiks teema kokku võtta järgmiselt: pedofiilia on selle maailma asi. Siin on moralismist ja palvetest sama palju tolku kui majanduskriisi või difteeriapuhangu korral.

Epstein oli samuti moraliseerimise ja patust patramise suhtes sama immuunne nagu keskmine eestlane, kes kuuleb parasjagu muslimi moralistlikku tiraadi sealiha rüvedusest. Epstein ei olnud selline pedofiil, kes jääb oma impulssidele alla, vaid asine ja kalkuleeriv gurmee-ärimees. Ta suutis organiseerida tuhandete ohvritega inimkaubandust. See, mis ta tegevuse lõpetas, oli õigusriik, institutsioonid, mis hakkasid lõpuks toimima nagu need peaks. Seepärast on ka lahenduseks rohkem õigusriiki ja tõhusamaid institutsioone, paremat tagamist, et seaduse eest rahakoti suurus ei loe. Moralism tähendab aga vastandtendentsi, sammu ühiskonna arhailisema ja vähemfunktsionaalse eneseregulatsiooni suunas.

Miski pole mulle jälestusväärsem kui litšimisele tormav jõuk, sest selle sihik on sama ebatäpne ja fantaasiaküllane nagu inimliigi seksuaalsusel. Lintšijad ei lahenda probleemi, vaid enda psüühilist pinget.
Juri Lotman on õigusega öelnud, et tsiviliseeritus tähendabki afekti pidurdamist. Kohtute aeglus on siin olemuslikult funktsionaalne. Moraalse raevu ainus voorus on selle välkkiirus, mis on aga paraku pöördvõrdelises seoses instrumentaalse tõhususega.
Teine asi, mis siin on pääsmatult oluline, on rehabilitatsiooniprobleem. Arhailine psühholoogiline muster näeb siin ette, et eksinu kaob ühiskonnast. Surmanuhtluse kehtimise ajal see oligi nii. Nüüd jääks mõttetu ja kulukas eluaegne vangistus. Epsteini-taoliste puhul on see siiski sobivaim. Teiste puhul on ainsaks rehabilitatsioonivõimaluseks selle rehabilitatsioonivajaduse vältimine, tähendab protsessi diskreetsus. Avalik häbistamine, milles puudub rehabilitatsioonivõimalus – ja pedofiilia puhul puudub, – pole ainult humanistlikus vaid ka instrumentaalses mõttes väga halb lahendus. Ameerika psühhiaater James Gilligan, mõjuka vägivallauurimuse autor, kirjutab: „Häbi kohta on mõnevõrra paradoksaalne öelda „tunne“, sest kuigi häbi on alguses valus, viib pidev häbistamine tunnete suremiseni. Häbi, nagu ka külmus, on sisuliselt soojuse puudumine. Ja kui see saavutab kõikehõlmava jõu, tajutakse häbi nagu külma, tuimuse ja surnud olemisena“. Vägivaldsus on siis üks peamisi teid sellest tundetusest välja. Gilligan uuris kõige raskemaid vägivallategusid sooritanud kurjategijaid ja ühe ühise joonenta tõi välja nende sisimuses peituva alandatustunde. Parim viis inimest vägivaldseks muuta on teda alandada, häbistada. Pöördumatult ja totaalselt häbistatud inimene on kõige tõenäolisim laiendatud enesetapu sooritaja, võimalikult paljusid endaga kaasa võtta tahtev inimkonnavihkaja. Avalik häbistamine karistusmeetmena ei suurenda ühiskonna turvalisust, vaid vähendab seda.

Seega oleks pedofiiliaprobleemi parim – just parim, mitte täiuslik – lahendus diskereetsus ja pedofiili olemuse muutmine. Ja pedofiili olemus on selle maailma asi. Selle maailma asju saab muuta füüsiliselt. Või natuke peenamalt – keemiliselt.

Niisiis võiksin seda kommentaari nimetata kokkuvõtlikult kiidulauliks diskreetsele kastreerimisele. Ja see on vist kõige vähem ülev kiidulaul, mida suudan ette kujutada.

10. august 2019

Hästifunktsioneeriv aju vajab hädasti und ja liikuvat keha





Hästifunktsioneeriv aju vajab hädasti und ja liikuvat keha

Anders Hansen „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“ Varrak 2018. Tõlkinud Heidi Saar
Matthew Walker „Miks me magame. Uni ja unenägude vägi“ Argo 2018. Tõlkinud Triin Olvet

Mihkel Kunnus

Lugematud veebisaidid ja raamatukaupluste riiulid kubisevad soovitustest, mida, kuidas ja kui suures koguses süüa. Üks imedieet ajab teist taga, on veregrupi- ja pH-dieedid, paleo-, keto- ja vegandieedid. Samuti tõotavad „vapustavaid tulemusi“ imelühikese ajaga erinevad toidulisandid, nn Big Pharma on hiiglasliku kasumiga. Sellega kokkupuutunuile ja ehk sealt ehk mõne konksu alla neelanuile on mul hea ja halb uudis. Hea uudis on see, et oma keha ja vaimu ning seeläbi heaolu märgatavaks tõstmiseks ei ole vaja sugugi palju raha ja ei ole vaja ka intellektuaalselt nõudlikke oskusteadmisi. Mõni odav ja õige lihtne vahend võib tõsta elukvaliteeti lausa hüppeliselt. Halb uudis on see, et selleks tuleb teha midagi, mis pole küll kulukas ega keeruline, aga ometi kohutavalt raske – muuta oma eluharjumusi. Täpsemalt une- ja liikumisharjumusi. Toitumine on ka väga oluline, aga õige une ja liikumise kõrval siiski pigem kolmandajärguline. Õigupoolest kannatab keha isegi päris kehva toitumist, kui une- ja liikumisrežiim on paigas. Kõik on heaolu seisukohalt tähtsad, aga kui mingi tobeda mõtteharjutusena peaks tegema pingerea, siis oleks see järgmine: õige unerežiim, õige liikumisharjumus, õige toitumine. Uni on täiesti asendamatu ja ebapiisava une tekitatud kahjud on kõige rängemad ja kõikehõlmavamad. Matthew Walkeri sõnadega: „Uni on rohkemat kui tugisammas; uni on alusmüür, mille peal seisavad kaks ülejäänud sammast [st toitumine ja treening – M.K.]. Võtke ära une vundament või nõrgestage seda pisut ning hoolikalt valitud toidusedel või füüsiline treening muutuvad vähem kui tõhusaks“ (lk 185).

Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liige, neuroteadlane Jaan Aru jättis pärast saates „Plekktrumm“ käimist vaatajatele järgmise soovituse:
"Ma väga soovitan: hoidke oma aju! Sest kui on nii, et aju on kõik, mis te olete, siis hoiate te seeläbi iseennast. Esiteks, käige jooksmas või kiiresti kõndimas – tehke seda oma aju pärast, sest on teada, et aeroobne treening soodustab uute närvirakkude arengut ajus. Teiseks, magage! Magage korralikult! Magage välja ja magage hästi. Kui teie elukaaslane teid voodis tüütab, siis võtke eraldi voodid, sest abielu on püha, aga uni on samuti püha. Ja, kolmandaks, tehke pause internetist ja nutitelefonist ning nautige seda kultuuri, loodust, maailma ja suuri küsimusi, mis on teie ümber."
Kellele see soovitus on piisavalt veenev ja motiveeriv, võib sellega piirduda. Kel on aga huvi selle vastu, kuidas ja miks need soovitused nii head ja universaalsed on, neile soovitakski kahte väga head aimeraamatut – Anders Hanseni „Tugev aju. Kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad“ ja Matthew Walkeri „Miks me magame. Une ja unenägude vägi“.

Hanseni raamatu pealkiri on täpne. See räägib tõesti sellest, kuidas liikumine ja treening sinu aju tugevdavad. Praktikule võib piisata teadmisest, et see tõesti on nii, aga Hansen avab populaarteaduslikus vormis ka selle füsioloogilisi mehhanisme.
Raamat on kirjutatud kergesti loetavas stiilis ja on kohati lausa õpikulik, sest on eraldi lehel ja värvilisel taustal on välja toodud meelde jätmist väärivad kokkuvõtted. Nii saab valida erineva raskusastmega selgituste vahel.
Näiteks: „trenn teeb aju elastsemaks“ (lk 28), füüsiline treening treenib stressileevendust ja kortisooli taseme langemist (lk 38), trenn suurendab otsmikusagarat ja see käsutab mandelkeha, et stress alla viia (lk 44). Lühidalt: raamat ja selle peatükid on üles ehitatud mõneti õpikulikult, kus sama asja korratakse aeg-ajalt suuremal keerukusastmel. Anders Hansen on omandanud Karolinska instituudis arstikutse ja töötab psühhiaatria valdkonnas peaarstina, tähendab, ta on akadeemilise haridusega ja kirjutanud suure hulga artikleid, aga eelkõige siiski praktik. Raamat tugineb suurele hulgale teadusartiklitele, aga on ometi väga lugejasõbralikult kirjutatud ning sobib hästi ka neile, kellele meeldivad huvitavad faktikesed a la aju võtab energiat massiühikohta umbes kümme korda rohkem kui teised koed, jooksmine parandab õppimisvõimet, jõutreening assotsiatiivset mälu jne, aga seal on ka väga palju sellised fakte, mis peaks iga lapsevanema, pedagoogi ja haridusametniku mõtlema panema. Kehalise tundide lisamine tunniplaani aitab tõsta tulemusi matemaatikas paremini kui matemaatika tundide lisamine, tähelepanuhäirete jms vastu on treening ja liikumine tõhusaimad vahendid jne. Mis puudutab aju arendamist, siis trenn teeb pika puuga ära igasugustele ristsõnadele ja sudokudele. Võiks isegi öelda, et kui koolimaja oleks lauge nõlvaga mäe otsas ja milleni saaks ainult mööda paari kilomeetrist jalgrada, siis oleks juba suhteliselt teisejärguline, kas koolimaja ise oleks tüüpilne nõukaaegne standardehitis või mõni moodne avatud ruumidega loovuskeskus (teiseks ülioluliseks ja vältimatuks eelduseks on see, et lapsed on end välja maganud!).
Samuti aitab treening depressiooni vastu tõhusamini kui tuntud antidepressandid (kui pole juba raske, kliiniline depressioon, kus inimene omal jõul isegi voodist enam välja ei saa).
Üks tuntuim kõlakas Immanuel Kanti kohta on teadupärast see, et tema jalutuskõigud olid nii täpsed ja regulaarsed, et nende järgi sai kella õigeks panna, aga tuleb välja, et suurte filosoofide ja kirjanike jalutamisharjumus väärib hoopis matkimist, mitte pilkamist. See oli üks nende edu alus, mitte lihtsalt pelk biograafiline seik.
Anders Hanseni raamat on toetub teadusuuringutele, kus põhjuslikke seoseid on otsitud kohase skeptitsismiga ning püütud koos esinevaid tegureid rühmitada ja eraldi uurida. Näiteks tuleb välja, et loovusele avaldab mõju just nimelt liikumine, mitte keskkonnamuutus ja vaatepildi vaheldumine, mis tavaliselt alati on liikumisega kaasnenud. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab ju need lahutada. Saab liikuda ka nii, et pilt üldse ei muutu – näiteks tuimalt jooksulindil sörkides –, või istuda ise paigal ja lasta pildil enda silme ees muutuda mõnel ekraanil. Teaduskatste tulemused on ühesed – diivan on patt loovuse vastu. Lisaks on liikuv lihas stressileevendussüsteem. Ja samuti tõhusaim vahend tähelepanuhäirete vastu. Samas üle pingutada ei tasu – ultramaraton juba vähendab mälu.
Raamat on soovituslik ka vanemaealistele, kellest ehk mõned veel mäletavad nüüdseks juba ammu ümber lükatud väidet, et ajurakkude hävimine on pöördumatu. Ei, ei ole. Liikumine taastab aju. Ja regulaarne jalutamine vähendab dementsusriski lausa 40%.
Hippokrateselt väärib peale ta vande meenutada ka tõdemust, et kõndimine on inimese parim ravi.

Matthew Walkeri raamat on aga tõsisem teos, kõvasti ja teenitult tunnustatud (New York Timesi ja Sunday Timesi bestseller, Observeri, Sunday Timesi, Financial Timesi, Guardiani, Daily Maili ja Evening Standardi aasta raamat 2017 ) ning mahtugi omajagu rohkem (390 lk). Kui Hanseni raamatut võib nimetada õpikulike väärtustega eneseabiraamatuks, siis Walkeri raamatu teaduslik-akadeemiline kraad on üksjagu kangem ja peaks rahuldama ka intellektuaalselt nõudlikumat maitset. Keda unefüsioloogia sel määral ei huvita, võib piirduda eelmainitud Jaan Aru – kes, muide, on Walkeri raamatu teadustoimetaja – artiklinupuga Postimehe teadusportaalis Heureka – „Teaduspõhine looduslik kõrvaltoimeta imerohi ülekaalulisuse ja rumalate otsuste vastu“ (10. veebruar 20191) Jah, see imerohi on uni. See tõstab teie töö produktiivsust, muudab teid loovamaks, parandab teie mälu, teeb teid heatujulisemaks, aitab kaalu hoida, paneb vähem riskima ja rumalusi tegema ja sel puuduvad igasugused kahjulikud kõrvaltoimed. Ja see on tasuta.
„Võttes aluseks mitmekülgse uue teadusliku arusaama unest, ei pea me enam küsima, milleks uni hea on. Selle asemel oleme nüüd sunnitud imestama, kas on üldse olemas mõnd bioloogilist funktsiooni, mis ei lõika kasu heast ööunest. Siiani väidavad tuhandete uuringute tulemused, et ei, selliseid ei ole olemas“ (lk 18).

Walkeri raamat avab selle füsiloloogilisi, neuroloogilisi, endokrinoloogilisi ja muid taolisi mehhanisme ning ta räägib fenomenist, mille osas on ta väga kompetentne (Walker sai oma teaduskraadid neuroteaduses ja neurofüsioloogias Suurbritannia Nottinghami ülikoolist ja terviseuuringute nõukogult Londonis ning seejärel asus tööle USA Harvardi ülikooli arstiteaduskonna psühhiaatriaprofessorina. Praegu on ta neuroteaduse ja psühholoogiaprofessor USA California ülikoolis Berkeleys, kus ta juhib oma asutatud unekeskust. Walkeri teadustöö teemaks on une mõju inimese tervisele, ta on avaldanud üle saja teadusartikli ning pälvinud mitmeid teadusauhindu ja -preemiaid).

Raamatu haare on lai ja süvenemine muljetavaldav. Seal on näiteks ka filosoofilisi kõrvalepõikeid, mis küsivad inimese ja elava loomuse järele (miks elu üldse vaevus ärkama? Eriti arvestades seda, et on püsinud tugev evolutsiooniline surve une kadumiseks, sest magav organism on kaistetu ja aktiivsest toidu- ja seksuaalsest konkurentsist väljas). Aga raamatu lõpuks jõuab Walker välja konkreetsete ja praktiliste sammudeni, kuidas une kvaliteeti parandada. Ta on soovitab alati eelistada käitumuslikku uneteraapiat mis tahes unerohtudele ning ta põhjendused on teaduslikud ja veenvad (ütleb ka ise joonealuses, et suured farmaatsiatööstused teda seepärast ei saagi armastada). Häid unerohte pole veel lihtsalt olemas, kõik praegused on füsioloogiliselt väga robustsed ja annavad täisväärtusliku une asemel selle kehva aseaine (mis mõnel juhul on küll parem kui mitte midagi, aga siiski tuleks alati enne proovida muid meetodeid). Kuigi Walkeri raamat on nõudlikum kui Hanseni oma – siin võib kohata sõnu nagu „tsirkadiaanrütm“ ja „adenosiini kontsentratsioon“ –, siis midagi ülearu keerulist siin siiski pole. Mõtlema panevaid fakte ja humoorikaid kokkuvõtteid aga küllaga. Näiteks pidev vähene uni tõstab vähiriski lausa kahekordseks, unisusest põhjustatud avariisid on rohkem kui alkoholist ja narkootikumidest põhjustatud kokku jne. Või siis , et „ärkvelolek on kergemat sorti ajukahjustus“ ja et „nüüdiasaegne [kunstvalgustusega ja kunstliku unerežiimiga] ühiskond [on] võtnud ühe looduse täiuslikest lahendustest (une) ja jaganud selle kenasti kaheks probleemiks: (1) öö nappuseks, millest tuleneb (2) võimetus püsida päeva jooksul täielikult ärkvel“ (lk 311).
Walkeri raamatust saab teada ka seda, miks Guinessi rekordite raamat enam ei registreeri ega isegi trüki ära magamatuse rekordeid (etteruttavalt: sest pikk unetus on sedavõrd hõlmavalt organismi kahjustav, et ükski eetikakomitee ei luba).
Saab teada ka seda, miks ei tasu vahetult enne und lugeda helendavatelt ekraanidelt (nagu käesolevatki tutvustust, eks), vaid pigem ikka paberlit ja sooja valgusega öölambi toel, miks on head pimendavad kardinad ja miks ei taasu trenni lükata väga hilisesse õhtusse. Ja miks äratuskellad on saatanast ja tukastusnupud (sooze button) veelgi saatanlikumad.
Need on väga head raamatud. Loe, käi jalutamas või sörkimas ning siis maga end korralikult välja. Ja maailm on kohe ilusam koht.



Postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid


Pildiotsingu postmodern trump tulemus

Mihkel Kunnus: postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid
 
Vanakooli mõtteloolasel ja erudiidil Ilmar Venel on üks tore essee, mille pealkiri on „Pahustumine ehk Uusaja olemus“ (Ilmamaa 2002). Ilmar Vene näitab seal, kuidas paljud uusaegsust iseloomustavad metafüüsilised orientiirid on justkui pahupidi keeratud versioonid keskaegsetest. Essee formaat on küll lootusetult aegunud (350 lehekülge ja kaaned ümber!), aga selle pealkirjaks valitud koondkujund resoneerub üpris hästi ka palju väiksemas ja päevakajalisemas mastaabis kui essees eneses käsitletud paar aastatuhandet.
Eriti ajalikke, aga ometi kõnekad näiteid võib leida juba meie parteide enesenimetuste pahupidisusest – kõige tulipäisemalt ja revolutsioonilisemalt riigitüüri kallal rapsida tahtev erakond nimetab end konservatiivseks, seevastu partei, mille nimesse reform ehk muutus on lausa ainusõnaliselt sisse kirjutatud, jutlustab tasa ja targu peenhäälestusest, mis üldist kurssi võimalikult vähe muudaks.
Parteide nimed funktsioneerivad meie konnatiigis õnneks siiski suuresti pärisnimedena ja küllap nii pinnapealseid inimesi eriti pole, et siin liigsest otsetõlgendusest end eksitada laseks. Oma isikliku kassi nimeks võib ju vabalt Koer panna, funktsionaalsust see ei kõiguta ja oma loomake on armas ikka.
Tähelepanu väärib ehk aga see, et ka üks levinuim ajakirjanduslik formaat – analüütiline sõimamine – teeb sageli taolisi pahupidisusi. Ja analüütilisel sõimamisel on kindlasti poliitiliste hoiakute kujundamisel üksjagu mõju.
Siin tundubki olevat tähelepanuväärne see, et kui praegusele kultuurisõjale pragmatistliku pilguga vaadata, tähendab keskenduda leeride enesekirjelduste asemel nende käitumisele ja taotlustele, siis on siin leerid mitmes mõttes pahupidi. (Tuletan meelde, et pragmatismi printsiibi üks sõnastusi on järgmine „Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses“, lühimalt, kellegi ideoloogiliseks positsioneerimiseks tuleb vaadata pigem ta käitumist, kui kuulata ta enesekirjeldust.[1])
Võiks isegi öelda, et vastast süüdistatakse enese pattudes, sõimamiseks kasutatakse sõnu, mis iseloomustavad sõimajat tihti täpsemini kui sõimatavat.
 
Konservatiivid ja progressiivid
Võtame ühe hiljutise näite Inglismaalt, Boris Johnsoni, vastse peaministri konservatiivide parteist.
Arhetüüpse Briti konservatiivina võiks meenuda näiteks sir Roger Scruton, suures maahäärberis elav džentelmen, kes kannab peeneruudulist pintsakut, armastab ratsutada, räägib väga peent kõrginglise keelt ja tunneb vastumeelsust mis tahes rapsimiste ja skandaalitsemiste vastu, jutlustab kogukondlikkust ja kiindumist oma kodupaika, hindab ülikõrgelt traditsioone ja konventsioone.
Boris Johnsoni kaubamärgiks on aga rõhutatult hooletu välimus, ajakirjanikud leiavad ta tihti eest lillelistes šortsides ja fliisis, soeng nagu harakapesa. Tal on endast paarkümmend aastat noorem elukaaslane, kelle ta leidis oma abikaasa kõrvalt ja kelle abordiarve ta vastumeelselt kinni maksis.
Johnson on esimene, kes tõi ajaloolisse hoonesse elukaaslase, kellega pole abielus. Ta on vallandatud ajalehest lugude ja tsitaatide võltsimise eest, ta elu on kulgenud skandaalist skandaali[2].
Jättes kõrvale igasugused moraliseerimised, siis võiks teda nimetada uljaks elukunstnikuks ja pullivennaks, punkariks ja triksteriks või milleks iganes, aga ta on kõike muud kui klassikaline briti konservatiiv.
Hüppame järgmise näitega teise serva, nn progressiivide leeri (tunnistan, et viimasel ajal on raske rääkida konservatiividest või progressiividest panemata neid jutumärkidesse või lisamata ette „nn“).
Õhtumaise (ja mitte enam ainult) kultuuri üks suuri ja pikki süvahoovusi on olnud indiviidi vabastamine kõige laiemas ja üldisemas mõttes. Võib öelda, et progressi lugu on inimese vabastamise lugu. Kõigepealt vabaneti hüppeliselt loodusest pärit hädadest (st näljast, külmast, paljudest haigustest jne).
Seejärel mitmete institutsioonide survest: murdus perekonna ning külakogukonna absoluutne võim. Kirik ei olnud enam kõikvõimas ning lindpriiks kuulutamine või kirikuvande alla panemine ei võrdunud enam surmaotsusega.
Teisel tasandil võime jälgida, kes järk-järgult vabanesid. Kunagi olid vabad üksnes mehed ja neistki vaid murdosa (kõrgemad seisused). Siis vabanesid linnainimesed. Ajapikku said ka alamklassid valimisõiguse ja kodanikuvabadused. Orjapidamine lõpetati.
Siis vabanesid – vähemalt seaduse silmis – naised. Vabanesid (läänes) teist värvi ja usku inimesed. Kui 20. sajandi esimestel kümnenditel tekkis (linna)noortel oma töö ja teenistus, siis vabanesid nemadki.
Umbes nii nagu Thomas Manni „Võlumäe“ Settembrini ütles Jeesuse kohta: „Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.“
Vabanes seksuaalsus igasugusest tsentraliseeritud regulatsioonist, hipid laulsid vabaarmastust ning filosoofid tagusid maapõhja essentsialistlikke sookäsitlusi.
Kui nüüd tõmmata sellele vektorile vastassuunaline vektor, siis keda näeme seda vedamas?
Keda näeme püüdmas kehtestada võimalikult formaliseeritud ja ritualiseeritud seksuaalkäitumist ja inimeste taaslahutamist meesteks ja naisteks, nõudma, et sookategooria, mida rohkem kui sajand on seadusandlusest välja roogitud, tuleks sinna tagasi?
Need on need, kes nimetavad ennast progressiivideks! Rootsi radikaalfeministid ja USA sotsiaalse õigluse sõdurid püüavad üksteist üle trumbata sellega, kes koostab rangemad formulatsioonid seksuaalkäitumisele.
Igasugune hipilik spontaanne kireuim tuleb soosuhtlusest välja rookida ning erutus allutada asjalikule ja kainepäisele, selgelt ja ühemõtteliselt formuleeritud konsensuslepingutele.
Vastne Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen tahaks „viia naistevastase vägivalla aluslepingutesse kui kuriteo Euroopa väärtuste vastu“[3] ning Istanbuli konventsioon juba käsitleb naistevastast vägivalda essentsiaalselt erinevana meestevastasest vägivallas st pragmatistlikult vaadatuna on tegu sookategooriate taasessentsialiseerimisega – inimestel on seaduse ees jälle sugu! – , kusjuures seda samadel põhjendustel, mida kasutavad kõige arhailisemad religioossed traditsioonid, tähendab naiste kaitse ja turvalisuse tagamiseks.
Taas: jättes kõrvale igasuguse moraliseerimise ja hinnagu (pole ju võimatu, et suur õhtumaine projekt inimeste võrdsuse ja ühetaolisuse aatest osutuski inimkonnale realiseerimatuks), siis see on kõike muud kui progressiivne selle sõna tavapärases tähenduses. Kultuuritüpoloogiliselt on need selgelt reaktsioonilised suundumused.
 
Progressiivide suhtumine Jordan Petersoni
Heaks näiteks on ka nn progressiivide suhtumine Jordan Petersoni, Kanada kliinilisse psühholoogi, kes on sattunud kultuurisõdade eesliinile. Teda võiks pidada tõeliseks progressiiviks, progressiiviks ilma jutumärkideta, sest ta korraga hoiab kinni õhtumaiste väärtuste baasimpulssidest – indiviidi ülimusest mis tahes kollektivismi ees – ja samas arendab samas suunas edasi tendentse, mis meid siia on kandnud.
Näiteks peab Peterson homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et „kaks vanemat on alati parem kui üks“ (seevastu meie „konservatiivid“ on siin pahatihti õige „progressiivsel“ positsioonil – inimene muutku oma kaasasündinud loomust! Nad võivad mõnuga pilada tegelasi, kes tahavad oma kaasasündinud sugu muuta, aga ei suuda taibata, et seksuaalne orientatsioon on samavõrd kaasa sündinud kui sugu, lihtsalt ühel juhul tuleb püksi vaadata, teisel juhul tsipake sügavamale, hormonaalsele ja neuraalsele tasandile).
Farmakoloogiliselt ja psühhiaatriliselt pädevana ning teadustulemustele tuginedes pooldab ka kanepi legaliseerimist (sest see on kordades ohutum kui alkohol) jne. Ometi on talle virutamine saanud grupitunnuslikuks lojaalsusžestiks just, ütleme, uusprogressiivide karjale.
Kenaks pahupidistumise näiteks sobib siinjuures ja see, et Jordan Petersoni mõneti ühekülgne käsitlus mõjukast Prantsuse mõtlejast Michel Foucault'st – ühest progressiivide lemmikust – iseloomustab jällegi praeguseid „konservatiive“.
Petersoni sõnul ründas Foucault õhtumaise kultuuri aluseid sellega, et väitis teaduse olevat alati võimu tööriista (mis kehtestab ajastut iseloomustava tõerežiimi jne). Ja kui nüüd pragmatistlikult küsida, et kes käitub nii nagu teadus oleks a priori võimu ja ideoloogiate tööriis, siis vastusena vaatab meile näkku jälle mõni aarja vanamees, kes end konservatiiviks nimetab.
Eelkõige ilmneb see igasugustes keskkonnaalastes debattides. Piisab vaid mõnele keskkonnaalasele uuringule viidata, kui kargab välja trobikond marufukojaanist „konservatiivi“, kes raiub nagu rauda, et teadus ja tõde on pelgalt Võimu tööriistad, et IPCC ja ÜRO kehtestavad domineerimise nimel oma tõerežiimi jne.
 
Aeg liigestest on lahti
Muide, kõrvalepõikena võib muidugi öelda, et skeptistsism on alati olnud teaduse tubli tööriist, aga skeptitsismiga on see häda, et seda saab alati kangemaks keerata. Tõsikindlusnõude saab ajada nii rangeks, et ükski fakt pole piisavalt tõestatud.
Tuntuim absoluutse tõsikindluse otsija on ehk Descartes oma kuulsa cogito ergo sum'iga. Ta jõudis tulemusele, et kahelda saab kõiges, peale selle, et olemas on keegi, kes parasjagu kahtleb. Kõik muu võib olla illusoorne.
Aga veel lammutavamalt mõjus ehk oli David Hume, kes näitas, et rangelt võttes ei saa kindel olla isegi loodusseadustes, sest need toetuvad minevikusündmustele, aga sellest, et midagi kehtis minevikus, ei saa järeldada, et see kehtib ka tulevikus, sealhulgas loodusseadused. Ei ole tõestatud, ega ka saa tõestada, et tulevik on sama struktuuriga mis minevik! Ja kui epistemoloogiline vint nii peale keerata, siis ei saa tõesti enam midagi tõestatuks ja faktiliseks lugeda.
Küll aga on õpetlik vaadata, mis juhtub „konservatiivide“ skeptilisusega siis, kui pilgu alla satuvad erinevad immigratsiooniteemad. Oo, see on vägev temperamendimuutus, mis siis seda tõugu tabab!
Kui kliimaküsimustes keeratakse skeptitsimikruvil vint nii peale, et lähenetakse juba David Hume'i meistriklassile, siis pagulastemaatikas usutakse silmagi pilgutamata kõige haigemaid, fantaasiarikkamaid ja vastuolulisemaid luulusid, alates miljonitest neegerimmigrantidest, keda sooroslased öö varjus riiki smugeldavad kuni kõige põrunumate visioonideni kohe saabuvast homode kalifaadist. Siin piisab oma veendumuste kinnituseks ka kõige napakamast ja vihjelisemast kuulujutust ja „elutervest skeptistsismist“ pole enam õrna vinetki.
Aeg liigestest on lahti. Kultuurisuundumuste eesliinil madistavad postmodernistlikud konservatiivid ja neopuritaanlikud progressiivid




_________________
P.S. Kui vaadata Boris Johnsoni ja selle kohalikke analooge, siis meenub ikka suure psühholoogi Fjodor Dostojevski kirjeldatud põrandaalune:
„Inimene on ju rumal, fenomenaalselt rumal. Või õigemini – ta pole sugugi rumal, kuid niivõrd tänamatu, et teist temasarnast pole leida. Ma ei imestaks näiteks teps, kui keset seda tulevast üleüldist mõistlikkust seisaks ühel heal päeval äkki üks džentelmen, ebaõilis, või öelgem parem, progressivaenulik ja irvitav nägu ees, paneks käed puusa ja ütleks meile kõigile: härrased, kui lükkaks õige kogu selle mõistliku kupatuse jalahoobiga ümber, lööks ta uppi – ainuüksi selleks, et kõiki neid logaritme kuradile saata ja jälle oma tobeda tahtmise järgi elada! Sellest poleks veel häda, aga paha lugu on see, et ta tingimata kohe endale jüngreid leiab, selline on inimese loomus. Ja see kõik sünnib tühisel põhjusel, mis muidu ei tasuks nagu mainimistki: nimelt sellepärast, et inimene on alati ja igal pool, ükskõik kes ta ka poleks, armastanud tegutseda nii, nagu ta on tahtnud, ja mitte sugugi nii, nagu mõistus ja kasu talle ette kirjutavad; tahta võib iseenda kasude vastaseltki, mõnikord on isegi hädatarvilik nõnda tahta (see on juba minu idee). Omaenda isikupärane vaba tahe, omaenda ükskõik kui pöörase tuju järgimine, oma fantaasia, olgu see teinekord kas või hulluseni üles piitsutatud, – see on see üks ja ainus, see äraunustatud kõige kasulikum kasu, mis ei sobi mingisse kategooriasse ja mille tõttu kõik süsteemid ja teooriad kokku varisevad. Kust need tarkpead selle siis võtavad, et inimese tahtmised peavad olema just normaalsed ja mingil moel vooruslikud? Mille põhjal nad nii kindlalt kujutlevad, et inimese tahtmised peavad tingimata olema mõistlikult kasulikud? Inimene tahab ainult oma tahtmistes suveräänne olla, ükskõik mida see suveräänsus ka maksma läheks ja mis tagajärjed sel oleksid.“[4]
 
 

[4]        Fjodor Dostojevski „Ülestähendusi põranda alt“ I osa, VII peatükk. LR 1971, nr 48-49. Tõlkinud Andres Ehin ja Lembe Hiedel


24. juuli 2019

Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!

Pildiotsingu william james pragmatism ja elu ideaalid tulemus
LOE SEDA RAAMATUT!

Ilmus ajalehes „Postimees“ 24.07.2019



Tühja see retoorika, vaadakem tegusid!


Saamaks paremat pilti sellest, mis toimub meie ühiskonnas, tuleks aeg-ajalt püüda mis tahes retoorikast mööda vaadata ja keskenduda tegelike soorituste kaardistamisele.


Mihkel Kunnus

Kui filosoofia tähendab paljude jaoks elukauget targutamist ja tühja sõnavahu üles kloppimist, siis ometi on üks filosoofiline koolkond, mis juhatab vastassuunas, tähendab annab praktilisi ja konkreetsed juhiseid mõttetu sõnavahu seest väärt ivade leidmiseks. Ja see on vajalik oskus, sest mõttetut sõnavahtu suudavad tööstuslikus koguses toota ka need institutsioonid, mille oleme ellu kutsunud praktiliste elumurede lahendamiseks.

Koolkond, või õigupoolest rohkem intellektuaalne hoiak avaramas tähenduses, mida silmas pean, on pragmatism. See on enam-vähem ainus algupärane Ameerika panus filosoofiasse, just sobilik pärinema ühiskonnast, mille on suuresti üles ehitanud kunagise Euroopa demograafilise materjali teotahtelisem ja vähemkontemplatiivne ülejääk. Omadussõna „pragmaatiline“ on küll põhjusega hakkanud tähistama ka teatud küünilist hoiakut, mis ignoreerib teadlikult eetilist mõõdet ja väärtusorientiire, aga see ei ole kindlasti algupärane pragmatism. Sõna „filosoofia“ tuleb teadupärast kreeka keelest ja tähendab tarkuse armastust. Etümoloogia on siin sisuliseltki tabav. Armastus tähendab ju tingimatut positiivset suhtumis ning tõelisele filosoofile on tarkus ja tõde väärtusteks iseeneses. Seevastu pragmatism sündis 19. sajandi lõpul ja oli tugevasti mõjustatud ka darvinismist. Mõtlemine on üks pelgalt üks bioloogiline funktsioon ja elu tähendab laiemas plaanis eelkõige tegutsemist. Mõtlemisest on tolku ainult nii palju, kui aitab meil paremini ja õigemini tegutseda. „Mõtlemise kogu funktsioon on luua tegutsemisharjumusi,“ kinnitas Charles Sanders Peirce, üks pragmatismi alusepanija.

Wilhelm Ostwald, nobelistist keemik, kellel bareljeefike kaunistab mõningate seoste tõttu ka Tartu ülikooli peahoone seina, ütles ühes kirjas teisele pragmatismi aluse panijale William Jamesile: „Kõik realiteedid mõjutavad meie praktikat ja see mõju ongi nende tähendus meile. Ma olen harjunud oma auditooriumile esitama küsimusi sel viisil: mille poolest oleks maailm teistsugune, kui tõene oleks see või teine alternatiiv? Kui me ei suuda avastada mingit erinevust, siis puudub alternatiivil mõte.“
William James resümeerib hiljem: „Hämmastav on näha, kui mitmed filosoofilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsale testile“ ja „ei saa olla mingit erinevust abstraktses tões, mis ei väljenduks erinevusena konkreetsetes faktides ja nendest tulenevates tulenevates sündmustes“i.
Maakeeli võiks pragmatismi printsiibi võtta siis ütlusesse: „Möla maha!“, tähenduses siis, et möla tuleks maha lahutada ja vaadata, mis siis järgi jääb. Või aktuaalsemalt – tühja see retoorika, vaadakem tegusid! Siis võime üsna williamjameslikult öelda, et hämmastav on näha, kui mitmed poliitilised vaidlused langevad mõttetusse nii pea, kui allutada nad konkreetsete tagajärgede tuvastamise lihtsalt testile.

Näiteks valimiste ajal võeti taas üles aborditemaatika. Enne seda oli riiklik abordipoliitka selline, et haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Suure käraga tõsteti teema lauale, ärritati üles palju inimesi, solvati arste jne. Millised olid oponeeriva poole ettepanekud? Keelta? Ei. Nõustada soovijaid? Jaa, ehk isegi rohkem jne. Lõpptulemus: haigekassa toetab ja see on kõigile kättesaadav ja nõnda ka nõustamine. Järelikult kogu debatt oli suuresti nii sama üles kisutud möla ja sõnavaht.

Võtame veel ühe näite. Koalitsioonikõneluste reportaažis rakendas ilukirjanduslikus vormis pragmatismi printsiipi Facebooki-karakter Vello Nelikendkaks ja tulemus oli õige humoorikas. Tsiteerin katkeliselt:
„EKRE üks põhinõue läbirääkimistele minnes on sõjaväestatud piirivalve! Ei lähe kaua mööda, kui avaneb maja uks, välja astub näost õhetav Helme ja teatab, et great victory, saime sisuliselt kaks rulli okastraati ja võibolla ühe paksu politseiniku piirile juurde, kes liikluspatrullist üle tuuakse. Da fuq nagu? Mis sõjaväestatud piirivalvest sai? Ratas kõrval muheleb.
Järgmine laks.
Sisenetakse taas majja. EKRE nõue 15% tulumaks. Uks lahti, näost rõõsa Helme teatab kaamerasse malbel häälel, et saime 20% tulumaksu! Mis mõttes saite? See on sama nagu praegu! /.../
Teeme korra veel.
EKRE lööb rusika lauale, „Võimule saades saadame kõik 503 pagulast riigist välja!“. Reaalsus – kvoodid jäävad ja et EKRE-l oleks oma valijatele ette näidata mingisugustki edu, siis hakatakse riiklikult kottima kahte üksikut, immigratsioonipumbast Muusikakooli neegrit, kes pole kandlel veel Kungla rahvast jõudnud ära õppida.“ii
Lühimalt: kui kogu „suuga tehtud suur linn“ maha lahutada, siis ei jäänud järele „kärbse pesagi“.
Pragmatistlik hinnang toimunule sõltub positsioonist. Ei ole seal hullu midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Või siis: ei ole neist suurt tolku midagi, sest kõik jääb suuresti vanaviisi. Muutus ainult retoorika, möla kvalieet (aga seegi paraku halvemuse suunal).

Siiski tuleb teha oluline eristus. Inimelu puudutab väga erinevat laadi valdkondi. Ühes ääres on füüsilis-insenerlik reaalsus, kus praktika on ainuliselt tõe kriteeriumiks, ja teises ääres sümboolne reaalsus, kus retoorika ja sümboolsus ongi ainsaks määrajaks. Kui viimase näiteks par excellence või tuua matuse – peale lohutavate rituaalide polegi mitte midagi teha – , siis esimese näiteks võib poliitikas tuua looduskaitse ja seda looduse seisukohalt. Piltlikult öeldes: ökosüsteeme ei huvita vähemalgi määral, kas ekskavaatorijuhtjuht nutab süümepisaraid või irvitab küüniliselt koppa maasse lüües, langetatava puu seisukohalt pole vahet, kas ta võtab maha hingestatud rituaali tegev kirvemees, või asine harvester. Samuti pole ökoloogilisest vaatepunktist vahet, kas põlevkivi jätkuva kaevandamise eest seisab sotsiaaldemokraatlik Marju Lauristin (nagu ta Eesti eurosaadikuna tegi), või ökoloogiliselt täisjuhm „rahvuskonservatiiv“.
Mis puudutab tegelikku, pragmatistlikku rohelisust, siis näiteks Rail Balticu seisukohalt oli viimastel valimistel ainult neli rohelist valikut – ERE, rohelised, EKRE ja Vabaerakond. SDE ajas küll hoogsalt rohelist möla, aga kui praktilised käitumisjuhised ei eristu suhtumisest „suva see Rääma raba ja maha võetavad metsad, auklikuks uuristatud maa ja lõhutud ökosüsteemid, me ei vaja looduse armuande, võtame ise mis vaja ja siia saagu üks ilgepirakas raudtee!“, siis pragmatistlikust seisukohast on need „metafüüsikad“ identsed. Nii nagu on EKRE migratsioonipoliitika suuresti identne seniolnuga. Praktilised muutused puuduvad, järelikult on identne.
Kordan üle: pragmatismi printsiibi üks sõnastus kõlab järmiselt: „Uskumuste sisuline erinevus seisneb neist lähtuvate käitumisviiside erinevuses.“

Muide, siit tuleb ka üks pragmatistliku (ja analüütilise) psühholooga – William Jamesi on muuseas ka tunnustatud psühholoogiaklassik – alusteese: inimene käitub oma ideoloogiaid ja uskumusi ning see, kelleks ta end ise peab, võib märkimisväärselt erineda sellest, kellena ta käitub. Ja see ei tähenda sugugi esmajoones silmakirjalikkust, vaid tõsiasja, et eneserefleksoon väga keeruline protsess ning pigem on reegliks see, et inimese minapilt on puudulik, kui see, et see on adekvaatne. Näiteks, kes ei oleks kohanud variatsioone teemal „ma ei ole rassist, aga neeger pole ikka inimene“, ometi on seda teed minemas pragmatistlikult sama struktuuriga „ma võtan keskkonnaküsimusi väga tõsiselt, aga Rail Balticut toetan ikka praegu kavandataval kujul“.
(Siin juures kindlasti tahaks tervitada ka üliaatelisi, sirgeselgseid ja ülimittepunaseid mittesotse, kes arvavad, et nende heroilisest moralismist piisab selleks, et tagada pinnalähedase põlevkivi jätkumine läbi aegade).
Veel üks näide: Prantsuse mõjuka filosoofi Michel Foucault' üheks negatiivseks toimeks on sageli väja toodud seda, et temast inspireerituna taandatakse teadus poliitikaks ja tõde võimu vahendiks. Vaatame nüüd pragmatistlikult – kes käitub nõnda nagu teadus oleks pelgalt poliitililine vahend ja võimu ripats, kes kohtleb teadlasi kui ideoloogiateenistujaid. Siis võib öelda, et pole paremaid näiteid „marufukojaanidest“ kui igasugused „kliimaskeptikud“. Nad võivad eht michelfoucault'liku kirega sukelduda inimkonna ajalooarhiivi kõige laiemas tähenduses, et sealt samasuguse selektiivsusega otsida kinnitust oma aprioorsele veendumusele, et kogu kliimatemaatika on mingite müstilste roheliste vandenõu õilsate ja aateliste naftamagnaatide vastu.


P.S. Möla ei tohi muidugi alahinnata, näiteks valimiseelsel mölal on kõige praktilisemad tulemused – hääled, tähendab see, kes saab tegutsevale positsioonile. Ja pragmatism tunnustab siin igasugust retoorikat täiesti tõsiselt. Valimiskampaaniate pragmaatiline tulem ongi häälte hulk. Lihtsalt see, mis juhtub pärast valimisi, see, kuivõrd valitud on oma valimiseelsete sõnade taga, vajab uut pragmatistlikku analüüsi.

iVt 2. peatükk raamatus William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, tõlkinud Märt Väljataga




12. juuli 2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu

Alljärgnev on väike arutlus kuu teemal (okasionalism). Kuna formaadi maht – päeva kommentaar - on väga napp ja üldleviline, siis on mõiste pigem kunstilise metafoori vormis.
Oli eetris Kuku raadios 12.07.2019

Mille Jumal on lahku loonud, seda inimene ärgu sidugu


Mis on okasionalism? Kui te olete vähegi normaalne inimene, mitte näiteks akadeemiline filosoof, siis pole te seda peletislikku sõna kuulnudki.
Õigupoolest on see idealistlik metafüüsika filosoofiaski surnud. Kusjuures piinlikkusse. Nimel on see on üks järjekordne katse oma mõistuse lüngad Jumala mõistega kinni katta. Küsimusele, kuidas saab vaim mõjutada ainet ja vastupidi, oli okasionalistlik vastus umbes järgmine: mingit maist põhjuslikkust üldse polegi, kõikvõimas Jumal klapitab kõik ja nii tekib meile vastav mulje. Olevik pole kuidagi mineviku põhjustatud, minevik ei struktureeri midagi.
Võib isegi öelda, et selline okasionalism on praeguse metafüüsilise peavoolu äärmusesse ekstrapoleeritud vastandsuundumus, sest viimase järgi maailm muud polegi kui üks suur pundar põhjuslikkusahelaid. Ning mingi nähtuse tundma õppimine ei tähenda muud, kui selle põhjuste tuvastamist. Tunnetuse kuningas Teadus püüab kaardistada üha pikemaid ja peenemaid põhjuslikkusahelaid.

Kusjuures see metafüüsika ei pea olema tingimata ilmalik. Suurt midagi ei muutu, kui postuleerida või uskuda selle süsteemi taha Looja. Olemuslik on aga see, et maailm kõige üldisemas mõttes on korrastatud ja läbistatud põhjus-tagajärg seosest. See uskumus peegeldub samuti näiteks argisügavamõttelisises usutunnistuses „Miski ei sünni ilma põhjuseta!“.

Selle printsiibi absolutiseerimine viib igavana filosoofilise probleemini, nimelt tahtevabaduse probleemini. Kuhu jääb siis vabadus, kui iga praegune olek määratud eelmistest olekutest ja nõnda aja alguseni välja?

Tähelepanuväärne on aga see, et kogemuslikult, fenomenoloogiliselt, psühholoogiliselt ilmneb vabadus probleemina, ränga koormana. Suure psühholoogi Dostojevski suurinkvisiitori sõnadega: „Inimesel ei ole rängemat muret kui see, kuidas leida, kellele võimalikult kiiresti loovutada oma vabaduse and, millega ta õnnetukene siia ilma sünnib.“ Kui filosoofi piinab tahtevabaduse probleem, täieliku determineerituse probleem, siis tegelikkuses elavat inimest piinab pigem püsiv aladetermineerituse probleem. Korda ja seaduspära on vaja püsivalt ise luua, selleks vaeva näha. Loodusseadused ei determineeri piisavalt!

Truism on seegi, et kultuur pole väga suurel määral midagi muud, kui vaevaga üles ehitatud süsteem liigse vabaduse piiramiseks. Kõik reeglid ja kombed, riitustest ja eetikast kirjapandud seadusteni on erinevad mehhanismid liigse vabaduse piiramiseks. Nende läbi püüab inimene ise endale leiutada käitumisreeglid ja seadused, oma käitumise determineerijad, et ta elukaoses nii palju ei piinleks või lausa ei hukkuks.
Vaadake või vastseid lapsevanemaid. Nende põhitegevus on oma lapsukese liigse vabaduse piiramine, et ta ei hukkuks või end ei kahjustaks. Lapsukesel on vabadus ronida kõrgele, kust saab alla kukkuda, vabadus toppida suhu nii söödavaid kui mürgiseid marju, kõndida lõkkesse jne.

Minnes veel sammukese praktilisemaks, olemegi kohe keskse ühiselulise küsimuse juures – milline kord luua? Millised käitumisvõimalused jätta ja milliseid püüda välistada? Ja üldkehtivatena. Sest ühele vitaalsete instinktidega normaalsele inimesele ilmneb vabadus probleem ikka sellena, et teistel on liiga suur käitumisvabadus.
Üks käepärasemaid ja koduseimaid näiteid vastastikku loodud enese determineerimise mehhanismist on leping. Luuakse endale kord, mille järgi lubatakse tulevikus käituda. Leping on siin konstruktsioon, mis determineerib edasise käitumise. Selle vanem ja arhalisem versioon, mis on päritud kirjaoskuse eelsest ajast, on suusõnaline lubadus. See on komme muuta end oma minevikuseisukohtade vangiks, panna tahteaktiga oma praegune käitumine determineeruma oma minevikukäitumisest.

9. mail toimus Tartus, Kogo galeriis ühe feministliku õigusteadlase avalik loeng teemal “Inimõiguste põhine lähenemine reproduktiiv- ja seksuaaltervisele”. Selle alguses ta käisitles muu hulgas suhtemudeleid ja ühtlasi avaldas nördimust, et ikka pole veel üldvaldav arusaam, et keegi ei ole suhtes millekski kohustatud ja igas etapis võib öelda ei. „Ei“ on igal ajal „ei“ ja suhe on igal hetkel katkestatav. Pole raske näha, millistest olukordadest on need imperatiivid välja destilleeritud. Selles nähakse vastumeedet igaugusele kohustamisele stiilis „Musi on seksi käsiraha“. Ei, ükski eelnev käitumine ei determineeri järgmist, ei tohi! Minevik ei struktureeri olevikku. Mingi naise poolne käitumine ei kohusta teda järgmisteks sammudeks, sest muidu saaks mees n.ö. seksi välja pressida. Mõistetav. Iseasi kui universaalseks soosuhtlusmudeliks saab seda ööklubietiketti laiendada. Mingis eas ja mingile kontingendile on see kahtlemata väga sobiv. Näiteks neile, kelle elukogemus on selline, et ei tule pähegi, et probleem võib tekkida ka mehe liigse vabadusega ära jalutada (noorema naise juurde näiteks). Olgu selleks siis lesbid, noored atraktiivsed naised või n-järku oomega-mehed, tähendab, need, kes suudavad soosuhtluses näha naist ainult tõrjepositsioonil.
Pole raske ka näha, et see okasionalistlik suundumus kiilub kinni siis, kui mehe ja naise soosuhtlusleping lihastub kõige otsesemas mõttes st kehastub uue inimesena ja kannab mõlema komponenti iga rakutuuma bioloogilises reaalsuses. Tõsi, lepingu algfaasis on see veel tagasivõetav, katkestatav. Seda kutsutakse abordiks. Aga pärast seda on leping tühistamatu.

Psühholoogid on ikka öelnud, et kui suhte kohal ripub püsivalt selle katkemise kirves, siis sellesse eriti ei investeerita, tähendab, selline „okasionalistlik“ suhe on olemuslikult midagi muud, kui selline, kus teatakse, et mis ka ei juhtuks, siis teine jääb. Lahutuse võimalikkus muudab suhte iseloomu ja tüüpi. Toas, mille tagasuks on alati lahti, jääb teatud õdusus kättesaamatuks.

Ei saa eitada, et katoliiklik sakrament paneb abielule talumatu raskuse. See on suhe, mis maiste vahenditega on lahutamatu. Mida Jumal on ühte pannud, seda maised tahtmised ei saa lahutada.

Okasionalism tähistab siin vastandkujutlust: Mida Jumal on eraldi loonud, seda maised tahtmised ei saa ühte siduda. Pole riitust, mis võiks siin anda kindluse, et sind ei jäeta üksi. Ja see, nagu on näidanud üks tšehhi kirjanik, annab olemisele kerguse, mis pole sugugi vähem talumatu.

Pildiotsingu milan kundera tulemus

28. juuni 2019

Sebastian Conrad. Globaalne ajalugu


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 27.06.2019


Pildiotsingu Sebastian Conrad "Mis on globaalne ajalugu?" tulemus

Ajaloolase härra Mõrumanni metametodoloogia

Mihkel Kunnus

Sebastian Conrad, Mis on globaalne ajalugu? Tõlkinud Olavi Teppan, toimetanud Siiri Ombler, konsultant Marek Tamm. TLÜ Kirjastus, 2018. 260 lk.

„Ookeanid, võrgustikud, paikkond – või maailm kogu oma täiuses? Millised uuritavad üksused on globaalsele ajaloole kõige kohasemad? Seesugused küsimused võivad vabalt keelele tõusta, aga need on tegelikult valed küsimused. Sest ükski üksus ei sobi globaalse lähenemise jaoks teistest paremini. Lõppeks varieeruvad uuritavad üksused sõltuvalt küsimustest, mida esitatakse. Mõned probleemid – võtame näiteks: kuidas mõjutas trükipressi kasutuselevõtt Calcutta ümbruse maapiirkondade elanike kogukondlikku tegevust? – nõuavad lähiplaani, samal ajal kui teised, ütleme uurimus põllumajandusele ülemineku mõjudest demograafiliste näitajate kasvule, on paremini vaadeldavad läbi makroperspektiivi. Mõnele küsimusele vastamiseks peame mõistma konkreetsete indiviidide motiive, teisi küsimusi saame lahendada ainult üldistuste tasandil.
Ükski üksus pole loomupäraselt teistest parem. Mõni lihtsalt võimaldab üldistusi teha, teine innustab olema konkreetsem. See tähendab ka, et meie selektiivsus – mida sisse võtta, mida välja jätta – sõltub valitud üksusest.“ (lk 116)
Raske vaielda.

Või hüppame mõned leheküljed edasi:
„Pole niisiis olemas ühte loomupäraselt teistest paremat raami, vaid erinevad ajalised mastaabid täiendavad üksteist. Iga uurimus annab eesõiguse konkreetsele mastaabile, mis kõige tõhusamalt soodustab vaatluse alla võetud probleemide lahendamist. Siinses peatükis väidetakse aga, et enamiku uuritavate juhtumite puhul on kasu sellest, kui vaadelda erinevaid ajaskaalasid koos ja rakendada igaühele vastavat analüütilist toetuspunkti.“ (lk 124-5)
Taas raske vaielda.

See raamat tõi meelde palju mälestusi oma ülikooliajast. Näiteks kõrgema matemaatika õppejõu tehtud virila märkuse, kuidas füüsikud neisse suhtuvat. „Kuidas ära tunda matemaatikut? Kõik, mida ta ütleb, on absoluutselt õige ja absoluutselt kasutu.“
See mürgisevõitu nali sobib mu arust hästi Sebastian Conradi raamatu „Mis on globaalne ajalugu?“ kohta. Paremini kui matemaatikute kohta vähemasti.
Mida rohkem teadmisi, eruditsiooni, fakte, vaatenurki, seda täielikum on tervikpilt. No kes vaidleks!

Meenuvad ka loeng teadusmetodoloogiast, inter- ja transdistsiplinaarsusest, metametodoloogiast ja intradistsiplinaarsusest, vihmavarjuteadusest ja teoreetilisest semiootikast. Ja kui õige ja kasutu see kõik oli. Meenuba ka millise vaimustusega lugesin Igor Koni raamatut „Interdistsiplinaarne seksuoloogia“. Tõesti hea raamat ja seekord ilma igasuguse irooniata. Kuidas taipas Igor Kon, et õige meetod on interdistsiplinaarne? No vaevalt, et ta seda taipas. Ta oli selleks liiga tark ja erudeeritud. Ta lihtsalt süvenes ühte valdkonda aastateks ja formuleeris oma tulemuse kaante vahele.

Sebastian Conrad aga tundub kuuluvat sellesse liikmerohkesse inimgruppi, kes ei suuda leppida tõsiasjaga, et mingi uurimuse piiratus ei tulene metodoloogiast, vaid puhtproosaliselt inimlikust piiratusest.Tõsiasi, millega on nii raske leppida, kuna see on korraga õige ja triviaalne, otsivale ja metafüüsilisele vaimule ehk isegi alandav. Lihtsalt palju pole seksuolooge, kellel on aega ja võimalust, seesmisi ja välimisi ressursse, et viia end kurssi inimseksuaalsuse bioloogilis-füsioloogiliste, kultuuriliste ja ajalooliste aspektidega.

Samuti meenub Uku Masing – targim eestlane nagu teda tituleeris Lennart Meri. Ta polnud mingi interdistsiplinaar. Ta oli vaimselt väga mitmekülgselt andekas inimene, kes suutis ära õppida palju keeli, valdas kõrgel tasemel matemaatikat, keemiat, füüsikat, bioloogiat, tundis ajalugu ja filosoofiat, oli tohutu eruditsiooniga, sellisega, mis jääb paljudele ligilähedaltki saavutatavaks. See oli tema „meetod“.

Raamat on oma abstraktsustaseme kohta isegi üllatavalt mahukas, ca kakssada lehekülge. Ometi on seal üsna napilt konkreetseid näiteid ja põnevaid faktikesi, mis üldiselt ajalooraamatud ka kergema kultuurihuviga inimestele põnevaks teevad. Mälumängurit aitab see raamat vähe edasi.

Käsitlemata jääb teoses ka (ajaloolise) õigluse problemaatika, ehk miski, mis üha sügavamini ja laiemini politiseeruvas maailmas ehk kõige rohkem ajaloolase pilgu selgust ähmastab. Nii nagu selle, ütleme, fenomenoloogilisemad allikad, häbi ja piinlikkus esivanemate või kodumaailmajao kolonialismi pärast jne. Ikka kipub sümpaatia või vaen ühe inimgrupi – olgu need siis orjastatud või kolonisaatorid, võitjad või kaotajad – vaikselt nihutama ja kujundama käsitlusi. Vihjed sellele leidub, aga need on väga harvad ja põgusad. Näiteks selline üksik lause: „Ent alati ei ole selge, mil määral [konfuntsianismieksperdi] Tu [Wei-mingi] perspektiiv on analüütiline ja jälgib konfutsianismi mõju Hiina ühiskondlikele muutustele kuni tänapäevani ning mil määral on see normatiivne, poliitiline positsioon, mis kutsub üles uuendama konfutsianistlikku humanismi ja taotleb Hiinale juhtrolli tuleviku Aasias ja laias maailmas.“ (lk 54-55)

Sõbralikumalt tooniga võib aga öelda, et need probleemid, mida aitab leevendada Conradi „Mis on globaalne ajalugu?“, on väga vähestel. Ja nende probleemikute vähesus, ei tule nende käpardlikkuse haruldusest, vaid pigem vastupidi – taolised mured kerkivad esile vaid vähestel (elu)kutsumuslikel ajaloolastel. Conrad lahendusi ei paku – sest ta neid ju pakkuda ei saagi – küll aga aitab ta kenasti korrastada neid probleeme ja neist parema ülevaate saada.

Kokkuvõtlikumalt. See raamat opereerib nii kõrgel üldistustasemel, et on eelkõige soovitatav akadeemilisemale lugejaskonnale. Liiga ei tee kellelegi, aga küllap oleks neil, kes ihkavad terviklikumat pilti ajaloost, mitte aga metodoloogilisi arutelusid ajalooliste suurpiltide loomisest, parem pöörduda mõne konkreetse tervikkäsitluse poole hoolimata selle paljudest paratamatustest puudustest. Näiteks Kaupo Vipi „Globaalpohmelus“ või Clive Pontingi „Uus maailma roheline ajalugu“ on väga head ja põletavalt aktuaalse ulatusega (mis oleks veel rohkem sõna otseses mõttes globaalne kui atmosfääri muutuv keemiline koostis!). Väga huvitav ja lugejasõbralik on ka Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“.

30. mai 2019

William Somerset Maugham „Inimorjusest“


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 30.05.2019.



Elurõõm, mis sünnib enesega leppimise vaevast



William Somerset Maughami „Inimorjusest“ on ideaalne koolilõpukink vaimsete huvidega ja loomispisikust nakatunud noorele.

William Somerset Maugham „Inimorjusest“. Tõlkija Inta Soms. Canopus 2018. 734 lk

Mihkel Kunnus

Rõõmustasin väga, kui nägin, et Maughami „Inimorjusest“ on tulnud välja kordustrükk. Olen nii mõnelegi tahtnud seda kinkida, aga oma eksemplarist (e.k. 2002, tõlkija Inta Soms) loobuda ei ole suutnud. Mu lugemiskogemus kattub paljus naksaka kultuuriblogjia Danzumees omaga, kes kirjutas kolme aasta eest oma blogis (30. VII 2016): „Oleksin seda raamatut pidanud lugema siis kui olin 20-aastane või pigem isegi keskkooli ajal. Siis need olulised teemad ja valikute tegemine ning eneseotsimised oleksid olnud mingis mõttes õpetlikud ja silmaringi avardavad. Kuid ka praegu kujunes lugemisest elamus, sest vaatasin teemadele oma praeguse elupagasi pinnalt ja võibolla mõistsin ja nägin asju, mida ma nooremana ei oleks osanud ehk nähagi.“ ja „Hinnang: 5- (Kui oleksin seda raamatut lugenud 25 aastat tagasi, oleks mu hinnang ilmselt olnud 5+). Ühest küljest justkui elulugu, mis filmilikult jookseb lugedes silme ees. Maugham on igatahes minu kirjanik. Ta inimsuhete ja -psühholoogia näitamine on terav ning õpetlik. Maughami mehed on justkui natuke ullikesed või igatahes on nad "maailma-avastajad" ja "keegi, kellele peab õpetama elukunsti". Ja kuigi seekord oli see "õpetaja", ehk naine "paha", siis minu esmane kokkupuude Maughamiga - suurepärane telelavastus "Truu naine", Kersti Kreismanni ja Aarne Ükskülaga peaosades, oli naine just nimelt naine tark ja kaval. Ja isegi kui kõik raamatus on tuttav, leiab ikka enda jaoks mõttepoegi, mida kõrva taha panna või mille kallal närida või miks ka mitte teistega arutada. Samas pakuvad mitmed mõtted ja teemad äratundmis- ja ka märkamise ja arusaamise rahuldust.)“.

„Inimorjusest“ on Briti kirjandusklassiku William Somerset Maughami tuntuim ja mahukaim teos. See pole päris autobiograafia, aga on sügavalt autobiograafiline. Maugham oli andekas ja töökas kirjanik, aga mitte inimkonna suurvaim, mitte selline nagu Dostojevski või Thomas Mann, ammugi mitte nagu Nietzsche, kes võib pea päris segi ajada. Ei saa olla fanaatiliselt elutark. Maugham on elu proosalikkuse suurmeister, kelle anne peitub enese ja elu jälgimises ning võimes teha läbinägelikke tähelepanekuid ja adekvaatseid üldistusi ning seda eelkõige indiviidi tasandil. Siin ei parandata ühiskonda ega heidelda metafüüsiliste suurprobleemidega. Vähemasti mitte rohkem, kui need otseselt ellu puutuvad. Tegu on arenguromaaniga selle sõna parimas mõttes. Maugham kirjutas esimese mustandi 23 aastaselt, ent trükki jõudnud versiooni alustas 37 aastaselt. Siis, kui elukogemust rohkem ja kirjutamine käpas. Eestikeelse tõlke esmatrüki ilmumise ajal lõpetas Kalle Käsper oma arvustuse sellele teosele järgmiselt:
„Palun keskkooli kirjandusõpetajaid, kes juhtuvad seda artiklit lugema, et nad soovitaksid „Inimorjust“ oma õpilastele. See pole mitte lihtsalt inglise XX sajandi kirjanduse tähtteos, see on üks neid väheseid romaane, mis võib noort inimest aidata pisut edasi elumõistmise keerulisel teel. “ („Sirp“ 2. V 2003). Kirjutan igati alla.

On ju kohustusliku ja soovitusliku kirjandusnimekirja komplekteerimisel ikka see häda, et ühest küljest tuleks õpilastele tutvustada tippude tippe – nii eesti kui väliskirjandusest –, aga need käivad arusaadavalt suuresti üle (hilis)teismelise vastuvõtuvõime. On need ju reeglina kirjutanud küpses eas inimesed oma vaimses kõrgvormis ning käsitledes enamasti n.ö. täiskasvanuprobleeme (ometi peaks neid siiski koolis lugema, sest muidu jääksned väga valdaval enamikul üldse puutumata). „Inimorjusest“ on ses mõttes väga hea, et siis puudutatakse just neid probleeme, mis on hilisteismeeas (ja kümmekond aastat edasi) aktuaalsed. See kõneleb inimeseks saamise raskustest, inimsuhetest, eluteede valikust selle hargnemispunktis ja paljust muust säärasest. Sellest, kuidas kasvamise käigus avalduvad mitmed motiivid, tunded, kired ja impulsid, mis on inimesele ensesele ootamatud või lausa üllatavad ning mis kallutavad teelt, mis võib-olla kunagi naiivselt sai kokku unistatud. Näiteks kirjanik on andnud peategelasele kompjala, füüsilise puude, mis teeb talle raskeks harmooniliselt ellu sulandumise, valutu ühinemise suure Elutantsuga. See on kena kujund teatavale jälgivale inimtüübile, vaatlevale ja introvertsele algseadistusele.

Maugham on ise selle romaani kohta öelnud, et taotles seda kirjutades maksimaalselt selgust ja lihtsust. Tuleb tunnistada, et see tal õnnestus. Romaani koosneb selgetest ja lihtsatest, ometi analüütiliselt täpsetest lausetest, ainus, mis võiks tänapäeva lugejat ehk peletada, on ehk kopsakavõitu maht.
Romaan on sedavõrd universaalne, kuivõrd universaalne on inimese enda areng, tähendab tõenäoliselt on äratundmist siin rohkem noormeestel kui tütarlastel, aga sellest eristusest on ehk veel olulisem loomispisiku olemasolu, lummatus kirjandusest ja kunstist (seda leidub omakorda tütarlaste hulgas rohkem). Ometi kõlavad siin kaasa ka praeguse ajastu üha pragmaatilisemad hääled, mis hoiatavad idealismist joovastumast, miska toon lõpetuseks ühe lõigu peategelase Philipi vestlusest kunstiõpetajaga, kellega arutleb oma selle üle, kas pühendada oma elu kunstiõpingutele. (Olen seda ennegi osalt tsiteerinud ja seepärast mugavalt võtta):

Foinet keeras endale suitsu ja pani selle põlema.
„Teie rahalised vahendid on piiratud?“ küsis ta viimaks.
„Väga piiratud,“ vastas Philip, tundes äkki, kuidas südame alt läheb külmaks. „Igatahes mitte piisavad, et sellest elatuda.“
„Miski pole nii alandav kui pidev mure, kuidas ära elada. Inimeste vastu, kes halvustavad raha, tunnen ma üksnes põlgust. Nad on kas silmakirjalikud või lollid. Raha – see on nagu kuues meel, milleta viis ülejäänut ei ole korralikult kasutatavad. Piisava sissetulekuta on pooled elu võimalustest kohe välistatud. Inimesed armastavad rääkida, et vaesus on kunstniku parim kannus. Noh, nad pole selle kannuse terast kunagi oma ihus tundnud. Nad ei tea, kuidas see loomust labastab. See jätab su lõputute alanduste meelevalda, kärbib su tiivad, sööb ennast su hinge nagu vähk. Ei nõuta ju jõukust, vaid pelgalt niipaljukest, et säilitada eneseväärikus ja takistamatult töötada, kõigest võimalust olla helde, siiras ja sõltumatu. Mul on kogu südamest kahju kunstnikust, olgu ta kirjanik või maalikunstnik, kelle elatis sõltub tervenisti tema loomingust.“
Philip korjas vaikides oma pildid kokku.
Ma kardan, et see tähendab seda, et teie meelest pole mul kuigivõrd lootust.”
Monsieur Foinet kehitas kergelt õlgu.
Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.”
Philip sundis end üsna rahulikult vastama:
Tänan teid väga, et nõustusite endale minu pärast tüli tegema. Mul ei jätku sõnu, et väljendada teile oma tänulikkust.”
Monsieur Foinet tõusis ja asutas juba minekule, ent muutis siis meelt, seisatas ja pani käe Philipi õlale.
Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda kuulda võtnud.”
Philip heitis vanale õpetajale jahmunud pilgu. Meister sundis naeratuse huulile, kuid ta silmad jäid tõsiseks ja nukraks.
Julm on see, kui avastad oma keskpärasuse alles siis, kui on hilja midagi muuta. See ei paranda just iseloomu.”
Viimaste sõnadega tõi Foinet kuuldavale lühikese naeru ja astus kiiresti uksest välja.


Philipist ei saanud keskpärast kunstnikku, ta sai täiskavanuks ja William Somersetist sai üks XX sajandi armastatumaid inglisekeelseid kirjanikke.