Eesti Maaerikooliga kohtus. 2. osa

 Temaatiline vahe-etüüd: miks ma läksin kohtusse ja millene on EMÜ seisukoht ses kaasuses?

Kõigepealt: kas (alati) tasub mingi endale tehtud ülekohtu pärast kohtusse minna?

Oma elukogemusloo põhjal ütleksin, et pigem vältida ning üks peamine põhjus on see, et see protsess on ikka uskumatult aeglane ja aega sööv.

Samuti eeldab rahalise puhvri olemasolu.

Näiteks mu eelmine kohtuasi, mis, kordan, oli väga lihtne juhtum (varjatud puudus kasutatud autol, lihtsalt tuvastatav mehhaaniline viga jne) läks maksma umbes 7000eurot.

 Jah, see maksti pärast küll tagasi, aga ometi eeldab kohtusse minek, et on selline puhver olemas (ma võtsin toona selleks laenu, inflatsioon oli sellel ajal väga kõrge ja kuigi kulude hüvitamisel on mingi osaline inflatsiooniliga arvestamine, võin öelda, et kohtuasjaga jäin väikesesse miinusesse. Samas kohtusse minemata jättes oleks miinus suurem olnud.)

Seega tasub ikka kaaluda, kas õiglus maksab isiklikus plaanis selle eest võitlemise vaeva.

Antud juhtumi puhul ma saaks võita kolme kuu tasu ja et mu tasu oli väga väike (ca 260 eurot kuus), siis mingit suurt rahalist võitu pole siin oodata. Ja selle jaoks oleks kõige mõistlikum minna töövaidluskomisjoni.

Kuigi mind aitab jurist, võtab kohtuskäimine ikkagi aega (vaja lugeda üksjagu juriidiliskantseliitlikku teksti, käia istungitel jne) ja vahel on ajaga lood väga kehvad. Mul juhtumisi nii ongi, kolm väikese lapse kõrvalt juba naljalt artikleid ja vorbi ja keerukatesse tekstidesse ei süvene (praegust blogisissekannet saan teha põhjusel, et tulin lastega vanematekoju ja ema võttis lapsed veidikeseks oma hoole alla).

Maaülikool võis õigustatult mõelda, et mõistlik, oma aega ja rahalisi vahendeid kainelt hindav inimene neelab pigem selle ebaõigluse alla, kui läheb kohtusse.

Küllap ma olekski neelanud, aga mitmed kolleegid Maaülikoolist ja Tartu Ülikoolist soovitasid ikka minna (tõsi, üks vana TÜ professor kirjutas, et ikka ei maksa, suur kulu ja tolku vaevalt).

Ja mulle pakuti ka abi juristi palkamisel (ja ka pärast viimast postitust pakkus üks südamega juristibüroo tasuta teenust).

Suurusjärkudest: ühe menetlusetapi kulu on umbes mu aasta tasu EMÜs st praeguseks on kulud umbes kahe aasta tööstasu EMÜs.

Mis puutub siia TÜ? Ega otselt puutugi. Aga pärast mu elu esimest ja viimast vestlust instituudi direktori Aret Vooremäega (4.märts 2025), kus mulle anti lahkelt valik, kas kaotan töö poolte kokkuleppel või töölepingu erakorralise ülesütlemisega, tegin ma instituudi listis lärmi ja sealt see info lekkis ka TÜs töötavate inimesteni. Areng, mida pigem lootsin kui kartsin.

*

Viimase blogipostituse juures oli kommentaar: „Et aru saada, mis siis juhtus, peaks teise poole seisukohta ka teadma.” Täiesti tõsi! Vaja oleks EMÜ kommentaari.

Ja see oli ka üks põhjus, miks ma kirjutasin listi.  Selleks, et EMÜ/instituudi direktor ehk Aret Vooremäe annaks (avalikult) selgitusi.

Mitu kolleegi kirjutaski avalikult listi (rohkem siiski isiklikult mulle), aga instituudi direktor keeldus selgitusi andmast ja palus lihtsalt teda usaldada.

Teisisõnu, toores jõuvõte ja de facto ei mingeid selgitusi.

Selline on olukord tänini ja kohus on aeglane.

Aga kohtule nad vähemalt kirjutavad, täpsemini Maaülikooli jurist Marit Seesmaa. Kes, nagu nüüd üks tähelepanelik lugeja tähele pani, pole vähemalt avalikult enam EMÜ töötajate nimekirjas.

Üks naljakas faktike veel, mis omakorda näitlikustab seda, miks mul enam kohe üldse ei jätku tsivilisatsioonilist jõudu Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiselt võtta. Üheks mu vallandamise põhjuseks olla see, et ma ei reageerinud oma vallandamisteatele EMÜ töötajale kohase väärikusega :) Rõhutan: üks vallandamise põhjus leidis aset pärast vallandamist :) Ametlik dokument, allkiri all ja puha... no võta sellist totrust tõsiselt!

Ja mu kiri töötajatele avalikku listi olevat olnud ühepoolne! Sic! Instituudi direktor keeldub kommenteerimast, minu ja teiste töötajate küsimustele vastamast ning mina saan kraesse süüdistuse ühepoolsuses! See on raske eksimus küll!

P.S. Üks häda on veel see, et kui ühelgi ametnikul pole oma nahk mängus, siis saab kõike seda lubada. Isegi kui kohtus kaotada, siis avalik-õiguslik ülikool ehk maksumaksja maksab selle avantüüri kenasti kinni ja süsteem logistab vanadel rööbastel edasi.  

Eesti Maaülikool või Eesti Maaerikool?

 

Töötasin aastast 2013 Eesti Maaülikoolis keskkonnafilosoofia ja eetika õppejõuna. Sel kevadel vallandati mind ilma hoiatuseta. 


Selleks, et mis tahes võimukandjad ei saaks meelevaldselt omavolitseda ja türanniseerida, on arenenud tsivilisatsioonides välja kujundatud erinevad institutsioonid.

USA ajaloolase Timothy Snyderi raamatu "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" üks keskne sõnum ongi see, et jälgid asjad juhtuvad kõigepealt nendes riikides, kus institutsioonid lagunevad või lakkavad funktsioneerimast. Sestap algab ka demokraatia suubumine diktatuurideks enamasti sellest, et võimud kaaperdavad institutsioone. Genotsiid edenes kõige kiiremini ja tulemuslikumalt seal, kus institutsioonid lakkasid funktsioneerimast.
Viitan sellele raamatule lihtsalt seepärast, et see on hea raamat (näitab muu hulgas geopoliitika ja ökoloogia läbipõimitust jms). Eelöeldu sisu on iseenesest parimas mõttes ebaoriginaalne.

Alljärgnevalt analüüsin võrreldamatult kergemakaalulist näidet – Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiseltvõetavuse lagunemist.

Rõhutan: kui institutsiooni. Eesti Maaülikoolis on ja on olnud väga kompetentseid, tarku ja südametunnistusega teadlasi, on olnud ja on praegugi.

Ka meelevaldse vallandamise vastu peaks institutsioonid kaitsma. Näiteks töölepingu seadus ja kohtusüsteem.
Ma vaidlustasin kohtus vallandamise ja menetlus praegu käib.

Siin on nüüd teine maine konks. Kohtuprotsess toimub ajas ja see võtab väga kaua aega st õiglus võib küll võita, aga inimene elab ikka reaalajas. 
(Mul oli koroona-ajal üks hästi lihtne kohtuasi. Varjatud puudus kasutatud auto ostmisel, tõesti lihtne, lihtne ja selge mehhaaniline viga - ikkagi võttis kohtuprotsess peaaegu kaks aastat aega! Korduvalt tahtsin kajastada, aga mõtlesin, et ootan tulemuse ära ja nii ei jõudnudki... tülpimus ja tüdimus varjutas isegi kohtuvõidurõõmu.)


Miks mind vallandati?
Ega ma ei tea. Eks käisin kellelegi (juba üle talutavuse piiri) närvidele.
Millega? Eks oletada võib paljugi, aga kohtusse jõuab põhjendus läbi mitme astme "katkise telefoni", kusjuures igas etapis üritatakse põhjus võimalikult legitiimseks põhjenduseks maskeerida. Et mitte otse öelda vassida ja valetada.
Nii nagu mõnele tudengile saan ilgelt närvidele käia sellega, mis ma (kunagi) meedias olen kirjutanud, miska ülikooli raames on ta sunnitud selle ebasümpaatia formuleerima puudusena loenguandmisviisis vms.

Kohtusse andmise üheks plussiks ongi see, et Eesti Maaülikool (EMÜ) peab seda vallandamist nüüd põhjendama. Raske rikkumise korral on vallandamine igati seaduslik, aga siis peab ka see raske rikkumine olemas olema. Ja nüüd seiran juba hea mitu kuud seda vassivat vingerdamist antropoloogipilgul.


Veel. Ega Eesti Maaülikool pole ka mingi ühtses harmoonias hingav kooslus, selles on teravad sisepinged ja vastavalt ka rindejooned.
Üks kaugemalt seirav vana tark akadeemik ütles, et umbes kolmandik on (minu sõnastus) metsaniitmistööstuse käsilased, umbes kolmandik on ökoloogiliselt kompetentsed ja kolmandik konformistlik vahevariant.

Ma arvan, et üksjagu EMÜ probleeme tuleb rahapuudusest. See paneb vingerdama ja kahtlaseid kompromisse otsima, nügib igasuguseid kirjanene nõukogusse ja paneb tudengite ees lipitsema (et neid ikka tuleks ja et keegi ära ei läheks).

Kusjuures viimane probleem on palju üldisem (st ei puutu ainult EMÜsse) ja väga tõsine, mis puudutab kõrghariduse kvaliteeti. Selle probleemi üks juurikas otsapidi demograafias (teine rohkem kultuuriline). Kui mina (s. 1982) ülikooli läksin, siis olid põlvkonnad suured ja ülikoolid said lausa kasvada. Ja kasvasidki. Aga nüüd on põlvkonnad väikesed, aga ülikoolid ikka suured. 
Kui kunagi oli nii, et ülikoolidesse oli (suur) konkurss ja ülikool sai valida võimekamaid (ning ähvardada seanaha vedajaid ja spikerdajaid välja viskamisega), siis nüüd meelitatakse õppima keda iganes, sest pearaha on pearaha. Ja välja juba naljalt kedagi ei visata.
Põlvkondade arvuline erinevus on minu ajaga võrreldes kõva kolmandik, umbes 22000lt vähem kui 14000 peale, kusjuures praegu konkurentsi pakuvad ka välisülikoolid rohkem konkurentsi (minu ajal ikka keegi naljalt omal rahakotil välismaale ei läinud).
Lühidalt: ülikoolides on tudenginappus ja eriline nappus on võimekatest tudengitest.
(praegused põlvkonnad on üldse alla 10000! Mida ülikoolid veel 20 aasta pärast teevad?)

Nii leiabki õppejõud end tihti olukorrast, kus ta näeb, et tudeng ei ole kohe üldse kõrghariduse materjal, aga ta tuleb ikkagi läbi vedada.
Näiteks, kuidas reageerida, kui tudeng kirjutab, et fossiilkütused on pahad, sest nende põletamiseks tuleb väga palju metsa maha võtta (jah, see näide on elust enesest). Või lähtub mingitest eriti pentsikutest vandenõuteooriatest. Või on vaevu kirjaoskaja. Rasked juhtumid, eks. Sest sa ei saa öelda, et kuule, loe nüüd see raamat läbi ja tee see ja see peatükk selgeks. Mingis mõttes oleks sellisele inimesele humanistlik öelda, et "Kuule, proovi mingit käelist tegevust, ehita midagi või kasvata taimi, seda tehes tunned end palju paremini...."

Ma lähtusin üldiselt sellest, et las inimene olla loengus, kuulab ja midagi ehk ikka kõrvade vahele jääb. Ei tee kellelegi halba õppetöös osalemine.
Alati oli loengus ka säravaid silmi ja andekaid noori, neid, kes jäid pärast õppetööd küsimusi küsima, õppejõuga vestlema jne. 

Ühelt poolt on igati humanistlik anda maksimaalselt paljudele võimalus end harida, aga ülikoolidiplomil on ka teine funktsioon. See on n.ö. garantiikiri teatava (haridus/intelligentsus)taseme kohta. 
Kõnekeelsemalt: lollide läbilohistamine (pearaha nimel) devalveerib kõrgkoolidiplomit kui kvaliteedimärki. Pole midagi kummalist kui formaalselt ülikooliharidusega inimene on vaevu poolkirjaoskaja.

Kui loengukursus on lõppenud ja hinded väljas või arvestused käes, saab tudeng jätta õppeinfosüsteemi (ÕIS) tagasiside. Seal on rida küsimusi ja saab jätta ka sõnumi järgmise aasta tudengitele.

Kopeerin siia ilma väljajäteteta mu loenkursuse kohta jäetud tagasiside (kokku on selle jooksul olnud tudengeid paarsada).
Need on siis vastused küsimusele: "Mida Te ütleksite selle õppeaine kohta tulevastele õppijatele?"

Ülikooliaja kõige paremini veedetud tunnid. See ei ole mingi tavaline filosoofia, vaid midagi palju enamat

Võtke ristsõna kaasa, hea lahendada :D

Soovitan kohal käia, väga põnevad loengud.

Väga põnev ja vajalik õppeaine, kindlasti käige kohal ja saage uusi teadmisi! Õppejõud on väga tark ning inspireerib õpilasi saama uusi teadmisi.

Tore aine. Soovitan kohal käia, siis on endal hiljem lihtsam. Paneb teistmoodi mõtlema.

Ideaalne aine inimestele, kel meeldib humanitaari loodusteadustega siduda. Oli loengutest alati nädala tipphetk

Käia kõikides loengutes kohal. Kui kohal ei käi peab suuliselt ühe raamatu vastama.

Hariv

Paneb mõtlema erinevatele asjadele elus, avardab maailmapilti. Hea vaheldus kõikidele teistele ainetele, kus on üks kindel eesmärk ja on vaja teha referaate, esseesid jms või pähe õppida tohutus koguses materjali.

Rahulik aine. Aktiivne arutelu.

Väga huvitav ja silmiavav aine, tasub kuulata ja kaasa mõelda.

Kõik loengud olid äärmiselt huvitavad.

väga põnev aine

Käid ilusti kohal, siis kõik hästi.

Väga tore aine ja õppejõud väga professionaalne! :)

Stressivaba õppeaine, kus saab rahulikult teadmisi omandada ilma mingisuguse pingeta.

Võtke vabalt ja mõelge kaasa. Siin aines esitatakse küsimusi, millele pole varem pole tulnud. Paneb mõtlema kohe.

Käige kohal, algus on segane aga lõpp on huvitav ja kasulik.

Suurepärane aine, tekitab põnevaid mõtteid! Tuleb käia vaid kohal ja kaasa mõelda.

Annab väga palju juurde kriitilisele mõtlemisele ka erialavaldkonnast väljaspool, mis on rohkem eluks vajalik kui tuim tuupimine.

Huvitav ja mõtlemapanev aine.

Huvitav aine. Käige kohal ja rääkige kaasa, siis saab aine väga lihtsalt läbitud.

Väga paneb mõtlema ennast ümbritseva maailma üle. Väga õpetlik ja tore.

ok

Väga põnev õppeaine, annab uue niši filosoofiasse ja loob vaheldust kohustuslikesse ainetesse.

Osalege loengutes. Kaasahaaravad loengud. Soovitan kõigile peale nende kes kalduvad depressioonile. Käige kindlasti loengutes kohal ja osalege aruteludes, laiendab maailmavaadet ja annab võimaluse ka keskkonnakaitse erinevaid külgi avastada Nagu õppejõud soovitab, ära istu läpakas või telefonis, sellist aega võid kodus ka raisata.

Väga põnev aine! Käsitletavad teemad väga aktuaalsed. Õppejõud antud valdkonna suhtes väga kirglik, hea kuulata.

kindlasti seda väärt, silmaringi arendav ning mõnus aine

Äärmiselt põnev aine, aga peab ka põhjalikult kuulama, et järg ära ei kaoks.

Õppejõud on ebameeldiv, aga ainet on lihtne läbida: pole vaja muud teha kui lihtsalt klassis kohal olla.

Kuulake, mõelge kaasa, kuna selliste teemadega teistes ainetes kokku ei puutu.

vahva

Arvestuse saamiseks soovitan ilusti lihtsalt kohal käia

Väga huvitav aine!

Sel aastal aga oli üks, ütleme, väga negatiivne tagasiside.
Tudeng leidis, et õpetaja Kunnus on täiesti ilge inimene ja tuleks lahti lasta.

Järgnevad sündmused lühidalt: instituudi direktor allus tudengi korraldusele ja lasi õppejõu lahti.
Kas see oli ainus või peamine põhjus, on raske öelda (motivatsioonianalüüsi klassiku Maslow järgi on monokausaalne motivatsioon väga haruldane).

Häda on muidugi selles, et päris nii lihtsalt ametlikult ei tohi.

Oleks väga mugav, kui ma oleks lahkunud n.ö. poolte kokkuleppel.
Ega mul polekski selle vastu väga midagi, sest mu koormus oli väike (0,2 kohta, palk ca 260eur/kuu) ja pole ka väga isu töötada kohas, kus väiklasele tigedusele antakse institutsionaalne jõud taha, aga osad kolleegid leidsid, et ma peaks asja ikka kohtusse andma. Et saaks pingeid maha ja pildi selgemaks. Et oleks selge, millistel tingimustel tohib vallandada ja millisel mitte.
No eks ma siis andsin.

Ja nüüd läks eriti ilgeks vingerdamiseks. Sest hoiatuseta vallandada võib ainult raske eksimise korral.
Ja nüüd on vaja see mulle kuidagi külge pookida ja kohtus vett pidaval kombel.  Et konkreetseid rikkumisi ei ole, ei jää EMÜl muud võimalust kui panustada abstraktsetele.
Näiteks väita, et ma rikkusin head akadeemilist tava ja mu väärtused pole Eesti Maaülikooli omadega samad. Vat, ilmnesid järsku sellised rasked eksimused.

(mu arust on eriliselt liigutav see, et mõlema poole huve silmas pidades pole võimalik töösuhet jätkata. Kui hoolitsev! Nad vallandavad mu ilma hoiatuste minu huve silmas pidades!)


Olen nüüd kohtu ja maaülikooli vahel vahendanud omajagu kirju ja tee või tina – ma ei jaksa! Mul ei jätku enam kuidagi tsivilisatsioonilist jõudu võtta Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiselt.

Üks näide. Maaülikooli jurist Marit Seesma kirjutas kohtule (st institutsioon institutsioonile) põhjenduseks järgmist:

Niisiis, üheks mu konkreetseks raskeks eksimuseks on see, et ma olevat kasutanud seletuskirjas instituudi direktorile ülikooli suhtes ironiseerivat väljendusviisi.
Siit hargneb nüüd surmtõsiste institutsioonide jaoks kaks kohtulikku selgust nõudvat alamprobleemi.
Neist esimese jaoks tuleks pöörduda arvatavasti TÜ semiootikute poole. Nimelt, kas viidatud lõigud ikka on iroonilised (nt minu arust kasutatakse seal redundantselt teisi teksti kunstilise modelleerimise võtteid, mis on ka selgelt eksplitseeritud: "ilukirjanduslikuma kujundiga").
Teiseks, kas selleks, et ironiseeriva väljendusviisi kasutamine klassifitseeruks raskeks eksimuseks (nii raskeks, et selle kasutamise eest on õigustatud hoiatuseta vallandamine), on piisavalt legitimeeriv tõsiasi, et EMÜ jurist ironiseerva väljendusviisi keelu paneb paksu kirja ja joonib veel alla kah!
(Kardetavasti see selgub kuskil 2030 paiku riigikohtus).


Praegu ei jaksa rohkem blogida, juuni Trinokkel vajab tegemist, loe parem seda.
Kui lapsed lasevad, siis kirjutan juba peagi oma süü st raske eksimuse algdetailidest, st kirjeldan milline oli sattumuslik etapike enne seda, kui surmtõsine ja irooniavaba institutsioon asus neid kohtukõlbulikuks töötlema.
Olla põnevil: juttu tuleb Jonathan Haidtist ja surnud kanada seksimise eetikast.


P.S. Veel üks näide tegelikest ja esitatud põhjustest. Täiesti võimalik, et EMÜ juristi paksul ja allajoonitud irooniavaenulikkusel on isiklikumpõhjus (ka).
Seda nime guugeldades leidsin ühe vana EE artikli, kus Seesmaa kaitses maaomanikku, kes tahtis vanal kalmistul tsiklirallit sõita. Vaidluseks läks siis selle üle, kas kalmistu on keskaegne või mitte:

"Maa omanik ei olnud asjade sellise käiguga ilmselgelt rahul. OÜ Tulevikumets esindaja Marit Seesmaa saatis tänavu märtsis Muinsuskaitseametile viie lehekülje pikkuse juriidilisest terminoloogiast pungil kirja, milles ta sisuliselt vaidlustab ka arheoloogide-ajaloolaste ekspertarvamuse.

„Puudub vähimgi teave selle kohta, mis teeb uuringute läbiviijate arvates uuringuga hõlmatud alast Lõuna-Eestile omase külakalme," kirjutab Seesmaa. Tema arvates ei ole võimalik väita, et tegemist on keskaegse kalmega: „Meie arvates peaks leiud olema dateeritavad pigem Põhjasõja ajaga".

Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut tänab oma (samuti 5 lehekülje pikkuses) põhjalikus teadusliku sisuga vastuses ettevõtjaid elava ajaloohuvi eest. 
/.../

Tagatipuks leiab ettevõte, et kaitse alla võtmise käskkirjas kasutatud terminid „keskaegne külakalmistu", „arheoloogilised eeluuringud ja „olulise väärtusega kinnismälestise tunnustega kinnisasi" on määratlemata õigusmõisted. Kraut märgib, et mainitud terminid ei ole ei määratletud ega määratlemata õigusmõisted, vaid rahvusvaheliselt aktsepteeritud teaduslikud mõisted.

Ettevõtte selgitustaotluse raames arheoloogiateaduse mõistet selgitades soovitab Kraut aga muuhulgas lugeda 5. ja 6. klassi ajalooõpikuid.
/.../

Miks see kõik nii läks? Asjaosaliste eriarvamuste põhjal võib püstitada mitu versiooni:

• 1. Aarne Volkovit kurvastas see, et enam ei saa mäe peal rallit korraldada, ja tunne, et teda ei kaasata piisavalt oma maa peal toimuvasse
• 2. Marit Seesmaa tahtis oma juriidiliste hammaste teravust ja ajalootundmist testida
• 3. Volkovit ja/või Seesmaad vihastas Muinsuskaitseameti (Ants Krauti) irooniline kiri
• 4. Tegu on ehteestlasliku jonniga

"

Metaarvustus. Jüri Liiv "Suur rohepesu käsiraamat"

 Ilmus toimetatult ajakirjas "Akadeemia" 7. 2024
(toimetamata kujul panen blogisse sel igaval põhjusel, et just sel kujul on tekst mul failina olemas)

Eksistentsiaalne häda ajab teadushärja kunstikaevu

Kireva elukäiguga ning mitmekülgne täppisteadlane Jüri Liiv on kirjutanud kolm müügihitti. Keemia õhtuõpiku, Füüsika õhtuõpiku ja Suure rohepesu käsiraamatu (SRK). Esimesed kaks on ausad õhtuõpikud sõna parimas tähenduses, nende eest saadud riiklik teaduse populariseerija auhind igati õigustatult välja teenitud ning ka müügihiti staatus ikka omas žanris. Viimane aga hälbib mustrist järsult. See suutis olla kõige müüdum lausa üldarvestusesⁱ ning küllap ka üks kõige enim käsitletud raamat ajakirjanduses.
Kusjuures avalikkuse reaktsioon raamatule ongi ehk huvitavam ja kultuurilooliselt kõnekam kui raamat ise n.ö. objekttasandil. Sellel on funktsionaalselt suure algustähega Kunsti tunnused st (tagantjäreletarkusega) saab öelda, et see mõjus kunstiteosena. Suure algustähega Kunsti all pean siin silmas kultuurifenomeni, mis on suure algustähega Teadusega ühel pulgal, kuid vastastikku konverteerimatud, olemuslikult ühismõõdutud.

Ometi käsiraamat (või õhtuõpik – formaat, mida tellijad ootasid) peaks olema loomuldasa üks kõige Kunsti kaugemaid raamatužanre. Selline maksimaalselt asine tarbetekst, ühel pulgal sõna- ja telefoniraamatuga. SRK ei ole seda teps.
Raamatu väljaandmist toetanud Eesti Teadusagentuur põhjendab oma distantseerumist järgmiselt:

„Arvestades nii taotluse sisu kui ka autori tausta (Jüri Liiv on varasemalt kirjutanud nii keemia- kui füüsika õhtuõpikud, mille eest on teda ka tunnustatud kui head teaduse populariseerijat), siis on täiesti mõistetav, et komisjon tegi [raamatu kirjutamise tellimist] toetava otsuse. Tegemist on ju olulise teemaga, mis laiemat käsitlust vajab ning ka õhtuõpiku formaat ja varasem kogemus toetas antud taotlust.

Nüüd on aga kahjuks selgunud, et 2023. aastal andis OÜ Hea Lugu välja Jüri Liivi raamatu „Suur rohepesu käsiraamat“, kus on taandutud esialgsest õhtuõpiku sarja kaubamärgist ja kuvandist. Sellega nõustusid ka taotlust konkursil hinnanud eksperdid.”ⁱⁱ
Raske on nende ekspertidega mitte nõustuda. SRK on formaadilt ebaühtlane, parimas mõttes õpikulikud lõigud ja peatükid vahelduvad sarkastilise huumori ja blogiliku muljetamisega, asjaliku käsitluslaad vaheldub lajatavate lihtsustuste ja üldistustega. Tulemus sai igatahes nii mõjus, et omaette saatelõigu sai raamat ja autor ka rahvusringhäälingu ühes kõige vaadatuma saates „Pealtnägija”ⁱⁱⁱ, rääkimata sotsiaal- ja peavoolumeediast.

Nõnda reageeritaksegi mõjusale Kunstile, see puudutab, raputab, tekitab kirgi ja poleemikat. Üks osa on siin kindlasti selles, et kõik rohepöördesse puutuv on hetkel poliitiliselt väga tundlik ja laetud. Teine osa, mis kinnitab üle suguluse Kunstiga, on see, et teema on kõige raskemal kombel eksistentsiaalne, ignoreerimatu ja lahenduseta.

Etteruttavalt võib öelda, et mida olulisem-võtmelisem-fundamentaalsem on teema loodusteaduslikus mõttes, seda õpikulikumalt see raamatus esitatud on. Õpikulik tähendab siis seda, et teemaga kursis olevale inimesele on see teada (seega subjektiivselt igav); seda, et öeldu on parimas mõttes ebaoriginaalne ja vanamoodsas kõnepruugis: tõene.
Näiteks EMÜ makroökoloogia professor Lauri Laanisto kirjutab oma blogis: „Kui Liiv kirjutab aineringetest, või näiteks sellest, kuidas metsaraie ei aita mitte kuidagi süsinikusidumist suurendada – siis need tõesti kõik on enamvähem õpikutõed ja need osad raamatust kvalifitseeruksid igati õhtuõpikusse”^iv.
Keskkonnateadlane Erik Puura kirjutab Facebooki-postituses: „Esimesel sirvimisel oli äratundmisrõõm suur, sest paljud joonised (erinevate ajalooliste ühiskondade energiatarbimine, maailma energiatarbimine liikide ja riikide kaupa jne) on täpselt samad, mida olen õpetanud juba 30 aastat keskkonnageoloogia õppeaines.” (postitus 17.nov. 2023)
Bioloog ja teaduse populariseerija Urmas Tartes alustab oma esseistlikku arvustust nõnda: „Lugesin «käsiraamatu» läbi. Pean nentima, et poole pealt muutus minu jaoks lugemine õhinast rohkem sundimiseks. Sest enda kui valdkonda tundva inimese jaoks ma sealt uut teada ei saanud. Kõik minu jaoks läbikäidud ja uuritud ja jätkuvalt jälgimisel teemad.” (PM 2.11.2023)^v

Minu kätte sattus raamat kohe pärast ilmumist ja ega ma sealt põhimises midagi uut tõesti teada ei saanud, kuid huvitav oli ikka (näiteks selles on palju koduloolisi fakte ja näiteid, mida inglise keelses materjalis pole). Lugesin ja rõõmustasin, et selline ajastu olulisima teema kokkuvõtlik käsitlus on nüüd ka eesti keeles olemas, ning kartsin – nagu tulevik näitas, siis maksimaalse ekslikkusega – et see raamat ei saa üldse tähelepanu ja upub jõulueelse kirjastamistulva alla sootuks. Sestap valisin sõnu hoolikalt. Pealkirjaks panin: „Roheummiku kokkuvõtteraamat – tumedam kui tuhat Thunbergi” (PM 6.9.2023), sest see, mida Jüri Liiv kirjeldab, on just nimelt ummik, eksistentsiaalne-tsivilisatsiooniline ummik. Ta näitab praeguseid ökoloogilisi ja klimaatilisi trende, mis viivad kiirelt katastroofi, ning värvide ja kujunditega ta tagasi ei hoia. Samuti näitab ta, et ükski praegu olemas olev tehnoloogia sellest välja ei aita. Arusaadavalt ei saa selline sõnum kuidagi sobida neile, kes erinevaid tulevikutoredusi pakkudes demokraatlikus valimiskampaanias osaleda tahavad. Samuti pole temas gretathunbergiliku lühinägelikkust ja kitsapilgulisust, mis näeks probleemi lahendusena näiteks fossiilkütuste kasutamise kohest lõpetamist vms.
„Tartu Ülikooli keskkonnasõbralike materjalide keemia teadur Jüri Liiv on ühtede kaante vahele koondanud peamised võltslootused, mis seotud praeguse rohepöördega. Tulemuseks on väga aktuaalne, õpetlik ja musta huumorit täis lugemisvara, sest suurt midagi peale võltslootuste nimetatud valdkonnas polegi,” kirjutasin arvustuse juhtlõiguks.

Võib sõnastada raamatu talumatu tuuma: Jüri Liiv ütleb täppis- ja loodusteaduslikus keeles, selles samas keeles, milles on ikka jutustatud inimkonna progressi ja edu, viimase paarisaja aasta Lootuse keeles, et lootust ei ole. Ta on nagu „Saladusliku saare” Cyrus Smith, kes järsku laiutab käsi ja ütleb, et olukord on objektiivselt lootusetu, lahendus puudub ja siia me kõngeme.

Nüüd lähebki asi psühholoogilseks. Kui ennist tsiteerisin Lauri Laanisto blogipostitusest lõiku, kus ta kinnitas peamise õpikulikkust, siis postitus ise algab resoluutse distantseerumisega: „Seda raamatut ei saa lihtsalt tõsiselt võtta! Kasvõi Nemvaltsi tehtud jooniste pärast. Need on täpselt sellised "naljapildid", nagu ajakirjades Torkaja jne ”, Erik Puura Facebooki-postituses järgneb eeltsiteeritud tunnustavale lõigule aga see: „Kui aga minu käest küsida, kas seda käsiraamatut tohib kasutada õppematerjalina ülikoolis või isegi algkoolis – siis vastus on resoluutne ei, mitte mingil juhul”. Järgnevalt toob Erik Puura rea näiteid Liiva toodud näidetest, kus Liiv on olnud liiga lihtsustav ja vähenüansseeritud (elektriauto vs diiselauto, paber- vs kilekott) ning heidab ette maitsetut huumorit.

Ma olen kindel, et kui Lauri Laanisto või Erik Puura oleks kirjutanud mõnes väärikamas ja nõudlikumas formaadis, siis oleks vastumeeluse põhjendused olnud samuti märksa soliidsemad. Umbes taolised nagu näiteks Urmas Tartesel (samas)^vi. Aga söandan oletada, et see oleks vaid, ütleme, rafineeritum ebasiirus.

Suur psühholoogiaklassik William James aitab selgitada:

„Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.”^vii

Pikema, põhjalikuma ja kaasaegsema seletuse (koos ohtra viitestikuga empiirilistele uurimustele) leiab moraalipsühholoog Jonathan Haidit värskest eestindusest „Õiglane meel” (orig. 2012, e.k. 2023) esimesest osast, mille pealkiri on täpne sisukokkuvõte: „Kõigepealt tekivad intuitsioonid, strateegiline analüüs järgneb pärast” (lk 19-113).
Kõigepealt on tugev intuitiivne vastumeelsus Jüri Liiva raamatu-sõnumi vastu ning strateegiline analüüs tuleb pärast. Ja mõistagi on see „strateegiline analüüs” ehk vastumeelsuse põhjendus seda ratsionaalsem ja argumenteeritum, mida ratsionaalsem, haritum ja sõnaosavam on põhjendaja ning mida rohkem on tal aega oma seisukohta sõnastada. Sel põhjusel on vahetumad ja kiiremad, spontaansemad ja kerglasemad reaktsioonid raamatule isegi informatiivsemad, lõdva randmega visatud põgus blogipostitus või sotsiaalmeediakommentaar kõnekam kui aeglaselt settinud artikkel. Nagu on kõnekas Eesti kõrgeima lennuga rohepöördeametniku, Cambridge’i ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juhi, Euroopa Liitu ÜRO kliimaläbirääkimistel esindanud Annela Anger-Kraavi ebamugavustunnet kiirgav puterdamine „Pealtnägijas”, kus ta peamine sõnum on, et nii ei tohi öelda, nii lootusetu ei tohi olla.

Kui Anger-Kraavi kirjutab, et Jüri Liivi „ raamat on ilmselges vastuolus IPCC raportitega, mis põhinevad tuhandete teadusartiklite sünteesil,” siis selle väite võib parimal juhul lugeda demagoogiliseks (karmimalt: valeks või laimuks). Ei suutnud ma tuvastada mingit vastuolu, ei leidnud seda ka üheltki kriitikult (samuti ei vastanud Anger-Kraavi vastavale järelpärimisele). Võib öelda, et IPCC põhjal ei saa üheselt järeldada (ega välistada!) Jüri Liiva kõige süngemaid prognoose, aga see on ka kõik. Soliidsem ja viisakam oleks muidugi lihtsalt öelda, et inimkond liigub paraku üldjoontes ikka Rooma Klubi esimese raporti business-as-usual stsenaariumi järgi. Ilmar Vene oletab üsna veenvalt, et Thomas Manni imetlus Oswald Spengleri suhtes moondus vastandmärgiliseks just seetõttu, et viimane seiras tõsiasju sobimatul ilmel, ütleme, et vastikuks ei muutnud teda igati tunnustusväärne analüüs ja läbinägelikkus, vaid seda saatev heroilis-pidulik pilk ja solvav leinapuudulikkus^viii. Miski, millele valgustjärgne mõistuspärasus apelleerida ei saa. Eks Jüri Liivi psühholoogiline enesekaitse – rämedavõitu vehmihuumor – mõjub sarnaselt.

Seda, miks Jüri Liiv tegelikult nii vastumeelne on, on raske intelligentselt väljendada, siiram väljendus kõlaks paratamatult nii teoloogilis-arhailiselt, et see ei sobiks kuidagi valgustuslik-ratsionaalsesse üldraamistikku.

Albert Camus on elegantselt sõnastanud, et teispooluse kaduses transtsendeerub tulevik. Jüri Liiv on ses küsimuses talumatu lapsesuu, ta osatab igasuguse taktitundetuseta seda täielikult paralüseerivat valu, mida tunnevad Platonovi tegelased lapse surma juures. See on totaalne lootusetus ja tummus, ilmaliku Jumala – tuleviku – surm. Need on muidugi mõtleja vaevad ja piinad, normaalne inimene on tegude inimene tegutseb, mitte ei mõtle.
Tsiteerides Oswald Spenglerit: „Kõik maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid [sealhulgas Rooma Klubi – minu lisandus, MK] on ühel meelel selles, et elu väärib kõige tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib omateed ega tee väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel kogukonnal õnnestub „järgida õpetust“, siis saavutavad nad sellega parimal juhul seda, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on käsitletud. Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene, tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid [sealhulgas IPCC – minu lisandus, M.K.]. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui hea järeldus.”^ix

Kui paneme kõrvuti rahvusvahelised kliimakonverentsid ja maailma süsihappegaasi emissioonid – või veel hullem: Rooma Klubi stsenaariumid ja Stockholmi Keskkonnainstituudi raportid – , siis peame tunnistama, et vähemasti seni on de facto antud õigus Spenglerile: kuskil on mingid paksude prillidega ja valgetes kitlites hädakraaksujad, aga elu kulgeb ikka neist sõltumata tegelikus, tähendab poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas. Rohelisusest räägitakse juba ammu nii söögi alla kui söögi peale, aga kalgid mõõtmised kinnitvad: vähemasti siiani pole üldplaanis rohepesust suurt kaugemale jõutud, värskeid rekordeid teevad nii süsihappegaasi emissioonid kui temperatuur.

Mõistagi pole tegelik elu ka nii skemaatiliselt mustvalge, vaim ja mõistus ei määra riikide ja inimeste saatust, kuid mõnevõrra kujundab ikka. Ja et plaane tehakse ikka mingil (alateadlikult) tulevikuhorisondil, siis viimase radikaalne teisendamine võib mõjuda väga häirivalt. Nõnda tallub Jüri Liiv õige talumatult ka kohalikuma tähtsusega konnasilmadel, osutab lapsesuiselt sellele kui kontraproduktiivne on majanduslikus ja-või ökoloogilises mõttes praegusel kujul kavandatav Rail Baltic ja metsaniitmine, saati hõllandused vesinikuenergeetikast või totaalsest elektriautondusest.

Lõpetuseks
Jüri Liiv ütleb inseneride keeles et insener on läbikukkunud. Kuid ei suuda ka sõnades paradigmat vahetada (võib-olla on see ka veel üks põhjus, miks ta paljudele nii häirivalt mõjub: teda ei saa süüdistada kõige laiemas mõttes füsikalismist hälbimises, see annab immuunsuse uhuu-süüdistuse ees). Kui küsisin talt positiivse programmi kohta, siis tuli vastus ikka „inseneri-paradigmas”, lootus on küll kaduvväike, aga sulasoolareaktorites ja sünteetilistes süsinikkütustes midagigi ikka terendab ja lootust annaks veelgi tulevikutehnoloogia keskuse loomine, kuhu ka kohalikud ärimehed oma raha võiks suunata^x. Võitlus termodünaamika seadustega on küll võimatu, aga proovima peab! Usun rohepöördesse, sest see on absurdne. (Siin meenub Tolstoi kommentaar Nietzsche suunal: räägib endale vastu, järelikult siiras).
„Suure rohepesu käsiraamatu” lõpus aga leiab soovituse realistlikuma inseneri-hoiaku suunas, viimasel lehel on üks soovitus lisalugemiseks: J. Bendell., „Süvakohanemine: kliimatragöödia teejuht” Akadeemia nr 11. 2022
See soovitus mõjub eriti realistlikult, kui sõna „tragöödia” juurde võtta kõik see, mis Nietzsche kirjutab „Tragöödia sünnis”. Kliimatragöödia teejuhile on soovitatav seega lugeda kõrvale Hardo Pajula kureeritud Tähenduse Teejuhte^xi. Kui insener on läbi kukkunud, siis aitab muusika.

Vestlusõhtu Tartu Linnaraamatukogus 20.04.2024

ihttps://raamatud.postimees.ee/7886872/raamatute-edetabeli-esikohale-tousis-eesti-teadlaskonnas-palju-koneainet-tekitanud-raamat

iihttps://etag.ee/etag-selgitab-suur-rohepesu-kasiraamat-asjaolusid/

iiihttps://novaator.err.ee/1609136729/rohepoorde-skeptiline-rahvaraamat-ajas-teadlased-tulli

ivhttps://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2023/11/12-november-2023-juri-liiv-suur.html

vhttps://arvamus.postimees.ee/7888834/urmas-tartes-rohepesu-sunnib-siis-kui-teaduspohist-sisendit-hakkab-asendama-haaletuspohine

vi „Raamatu üks keskne paradoks seisneb selles, et Rohepööret «kataklüsmiks» nimetades on autor ise järjekindel Rohepöörde toetaja,” kirjutab Tartes. Pean tunnistama, et mina raamatut lugedes midagi paradoksaalset ei tajunud. Küllap on asi selles, et Tartes tajub sõna „rohepööre” üsna üheselt European Green Deali eestikeelse vastena. Siis muutub Liivi jutt kohati paradoksaalseks tõesti. Mul on aga tunne, et nii ametlik keeletaju nagu Tartesel on lugejaskonnas pigem vähemuses ning Liiva esitatav sisuline kriitika on just nende „rohepöörajate” suunas, kes, nagu ütleb Tartes, „majanduskasvu eeldused ja kasvu piirid sujuvalt mainimata jätavad”. See on psühholoogiliselt igati mõistetav seisukoht, kuid ei anna siiski alust süüdistada Liivi ebateaduslikkuses. Nii lootus kui lootusetus on mõlemad väljaspool teaduslikkust.

vii James, William 2005. Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks. Rmt-s Pragmatism ja elu ideaalid Vagabund lk 14

viii Ilmar Vene „Mann contra Spengler” Sirp 15.3.2012

ix Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid, Ilmamaa, 2012, lk 32

xJüri Liiv „Ükski tehnoloogiline lahendus ei luba seniselt tarbivat eluviisi kuidagi jätkata” Postimees 4.10.2023

xiKord kuus ilmuv „Postimehe” vaheleht.

Carolina Pihelgas «Lõikejoon»

 Ilmus Postimehes 30.01.2024

Fragment pärispatu individuatsioonist: tütarlapsest sirgub naine

Mis on luule? Väike kange kraam. Ses mõttes on eelkõige luuletajana tuntud Carolina Pihelgase teine proosateos aus luuletajaraamat – väike kange kraam. Teos on mahult väga napp, vaevu 90 õhurikast lehekülge. Napp aga kange, ütleb kirjanduskriitik Mihkel Kunnus Carolina Pihelgase «Lõikejoont» tutvustades.

Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.

Kui aga pingutan kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse suunas, siis saaks tulemuseks midagi järgmist: «»Lõikejoon» on fragment pärispatu individuatsioonist». Selgitan nüüd veidi lahti.

Mis on pärispatt?
See arhailine sõna tekitab paljudes mõistetava äratõukereaktsiooni, aga kasutaksin seda siiski ja taotluslikult. Mis on pärispatt? See on üks vana sõna, mis tähistab inimese väljapääsmatult puudulikku olukorda. Sel puudub algupäraselt igasugune sotsiaalselt süüdistav mõõde. Pärispatt pole isiklike eksimuste tagajärg, pole sinu enda süü, vaid kaasasündinud paratamatus. Paratamatus tähendab seda, et see pole ka teiste, pole ühiskonnakorralduse süü, vaid eksistentsiaalne antus.

Laenan ühe sõnastuse Joseph Ratzingerlilt (hilisem Benedictus XVI ), kes selgitas teoloogilistest kõrgustest, aga enne ilmeksimatuks saamist: «Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna).» (Sissejuhatus kristlusesse Johannes Esto Ühing, 2006, lk 208-209)

Lühimalt: enne, kui inimesel «pilt ette tuleb», on ta juba pikalt mingitel rööbastel olnud, mingid nooruse paratamatus rumaluses endale ise valinud, mingitele teiste poolt pandud. Jah, ükski inimene ei saa alustada nullpunktist. Inimene ei alga, inimene ilmub tasapisi oma minevikuhämarusest. «Me elame ainult ettepoole, aga mõistame ainult tagantjärele,» nagu ohkas üks kristliku eksitentsialismi alusepanija.

«Lõikejoon» ongi väike sissevaade sellesse hetke, kui ühel inimesel – Liinel – hakkab pilt ette tulema, ta hakkab kvalitatiivselt paremini aru saama endast ja oma kujunemisloost. Ta analüüsib oma traumaatilist lapsepõlve ja seda, kuidas ta kukkus 18 aastasena suhtesse endast viisteist aastat vanema mehega, mille eest ta nüüd, neliteist aastat hiljem välja hüppas. Lihtne matemaatika näitab, et Liine on praegu 32-33. Jungiaanliku süvapsühholoogia järgi täiesti paras aeg (et mitte öelda ennustatav aeg) pöördeks, arengu- ja individuatsioonihüppeks. Liine võtabki jõu kokku ja tõmbab lõikejoone oma endise ja tulevase elu, endise ja tulevase mina vahele. Teose pealkiri on lõikavtäpne.

Oled tehtud oma voolija ainest

Nii Liine kui Carolina Pihelgas on üle keskmise intelligentsed, selgelt keskmist ületava reflektsiooni- ja artikuleerimisvõimega (nooremapoolsed eesti naised). Paluks seda mitte võtta kiituse ja tunnustusena, vaid kiretu analüütilise järeldusena, sotsiodemograafilise kategoriseeringuna. Hinnaguvabalt tuleks võtta ka tõdemust, et nende tunnuste alusel kuuluvad nad selgesse vähemusse. Kes on siin kandis masside hääl? Umbkaudu osutades (sest täpsemalt ei oska), küllap ikka Mallukas, Birgit Susanne Hunt ja teised, kelle populaarsust ei kvantifitseeri tiraaž vaid follower’id. Aeg ja kommunikatsioonitehnoloogiad soosivad ekstravertset reageerimist, hõikumist, säutsumist. Liine tunneb, et ta kooselu on muutunud väljakannatamatuks ning ta võtab auto ja sõidab kadunud vanatädi tühjalt seisvasse maamajja, lülitab telefoni ja arvuti välja, teeb füüsilise tööga eneseteraapiat ja mõtleb oma elu üle järele. Carolina Pihelgas vilunud sõnastusvõime laseb lugejal Liine sees toimuvast osa saada. Liine läheb oma päritolusse ja asub seal korrastama, rohima, niitma, leiab peidetud soppidest ammu surnud naissugulaste kirju jne. Sisemaailmas teeb ta sama. Väline tegevus ja sisemine tegevus on kenasti koos,

Kui võtta udune projektsioon Eesti kirjandusväljalt, siis võiks öelda, et Carolina Pihelgas on Imbi Paju laps (veelgi avaramalt: Ene Mihkelsoni lapselaps).

Kitsa raja privileegid

«Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7:14)

Liine on privilegeeritud. Tal on võimalus võtta auto ja sõita tühja maamajja oma elu üle järele mõtlema (erinevalt neist, kes on näiteks lastega ja-või pere ainsal kinnisvaratükil lõksus jne). Ma siiski ei jääks sellesse kinni, sest seda võib võtta ka kirjandustehnilise võttena loomaks raamistikku selliseks enesessesüübimiseks. Sest pigem haruldaseks võib lugeda ka võime selliseks «traumatööks», võime läbi näha, millised käitumismustrid ja tundemallid on pärit õrnast lapsepõlvest. Liine näeb domineeriva ja võimeka ema varju, seda, kuidas ta pidi liiga vara võtma üle osad ema funktsioonid, mis puudutavad ta väikest õde. Näeb, kuidas mõjus isa lahkumine pere juurest, oskab analüüsida seda, mis tõukas ta sellisesse suhtesse, mille eest nüüd põgenema peab jne. Teos, nagu öeldud, on mahult õige napp. Sestap ei jätku seal eriti ruumi arendada teemat «Minu ema kui vaevatud üksikema» või „Minu mehe pärinemine tema lapsepõlvest”. Tee sinna on ahtake ja vaid pisut on neid, kes selle leiavad. Ja selle lõpus on Ivan Karamazovi meeleheide: näen ainult, et kannatused on, aga süüdlasi ei ole! Võime taludainimlikke kannatusi ilma inimsüüdlaseta on rist, mida ainult Jeesus suudab kanda.

«Lõikejoonest» tulev esimene kiir valgustab eelkõige Liine hinge, mõned veel hämarusse jäävad suunad markeeritakse, aga nendeni ei jõuta (mitte, et Liine poleks selleks võimeline, ei, selgelt on, aga raamat lõppeb enne ära).
Aga, nagu öeldud, on Liine intelligentne ja refleksioonivõimeline, kujundlikult: ta ei lähe laiast väravast, millel on silt «Heteronormatiivne patriarhaat põlistab domineerivaid võimusuhteid kõige muu hulgas sellega, et ei lase tüdrukutel sündida iseseisvate ja elutarkadena!» või muu taoline.

Ses mõttes võib just nimelt väheintelligentse ja refleksioonivõimetuma inimese siiras eneseväljendus olla märksa representatiivsem (üks hea ja väga mõtlema panev näide on Laurie Penny «Seksuaalrevolutsioon» vt «Autor pole surnud, aga satiir on koomas»), aga Pihelga lugu Liinest on seevastu isiksustarendava potentsiaaliga, sobiv ka «kirjanduskliikusse,» mitte ainult toormaterjalina kultuuripsühholoogi töölauale(või neile, keda painab küsimus, miks on nii palju 30+ lastetuid naisi). Pihelgas täidab hästi ühte hea kirjaniku funktsiooni – sõnastab selgelt ja tabavate kujunditega mõtteid, mis lugeja hinges ja teadvuses vaid hämarate piirjoontega on aimatavad.

See on alles algus

Teosest saaks küllaga noppida üsna kategoorilisi ja lõplikena mõjuvaid tsitaate, aga see oleks vägivald konteksti vastu. Ja kontekstiks on valutav hing, kust tervenemis- ja selginemisprotsessis hüppab sõnadesse seisukohti, mis õige varsti ümber nähakse, sest «Kui ma end vaatan, näen vastuolusid, traumasid, näen, et kõik see, millest tahan lahti lasta, on ju mind teinud selleks, kes ma olen.»

Pihelgas on öelnud, et võib-olla moodustab «Lõikejoon» koos veel kirjutamata teosega triloogia. No loodame!

Arenguromaanidest meenub mulle ikka üks mu lemmikuid, William Somerset Maughami «Inimorjusest». Maugham alustas selle kirjutamist käigu pealt, siis elu segas vahele ja lõpliku teostuseni jõudis juba küpsemas eas. Aga ammendavuse taotlemisel on oma hind, mis pealegi nõuab realiseerumiseks veelgi haruldasemat privilegeeritust. Nii on Maughami biograafiline «Inimorjusest»(e.k. 2002) üle seistmesaja lehekülje tihedat teksti, selget ja analüütilist. Olgu see majakaks Carolina Pihelgasele – lühemalt juba ühte inimese kujunemislugu kirja ei pane.

Kommunismi ja progressiivsuse surematusest

Miks on kommunismi inimvaenulikkus nii raskesti läbi nähtav? 

Jätan praegu kõrvale ajaloolised tõendid ja samastan alljärgnevas kommunismi selle õilsa aatega, millest ta kord sündis ja millest ta ikka ja jälle sünnib. 

Viimane näide selle aate elujõust on noorte progressiivide intervjuu Eesti Ekspressis, mis palju kära tekitas.

 Lühimalt: sest selle aate realiseerimatus on psühholoogiline, mitte loogiline või mõnest „kõvast” seaduspärast tulenev.

 Nõnda köidab see igati hästi ka inimest, kes on loogikaga treenitud, näiteks mõned aastad filosoofiat õppinud.

Niisiis. Lähteaade: „Kõigile vastavalt tema vajadustele, kõigilt vastavalt tema võimetele!” Alusprobleem: ebavõrdsus, osadel on palju, lausa üle, osadel on puudu, lausa üldse mitte. 

Tsiteerin intervjuud:

 Jens: Sa ei saa toetada võrdsust, ilma et sa toetaksid majanduslikku võrdsust. Riigi toetused ei ole vasakpoolsed. Probleem on selles, et meil on riik, kus inimesed üldse vajavad neid toetusi. Aga alati on ju inimesi, kes ei saa hakkama. 

Jens: Minu meelest majandussüsteem, mis laseb inimestel nälgida ja siis paternalistlikult ulatab neile käe, tule ja võta see leivaviiluke, on põhimõtteliselt vigane. 

Intervjueerija: Öeldakse, et täiesti vabas ühiskonnas pole mingit võrdsust, ja täiesti võrdses ühiskonnas pole vabadust.

Jens: See on liberaalide negatiivne vabaduse määratlus. Mida annab piiranguteta vabadus, kui sul on kõht tühi ja sa elad tänaval? Kas on vabadus millekski või vabadus millestki? See on progressiivsuse ja liberalismi suurim erinevus. Vasakpoolsetel on positiivne vabaduse määratlus, vabadus millekski. Vabadus elada soojas majas, olla toidetud. Vabadus on midagi, mis võimestab sind, mitte et sa oled lihtsalt mingist sunnist vaba, nagu määratlevad liberaalid. 

Kätri: Enamikule inimestele see aga ei too õnne. 1% on küll õnnelik, aga vähemalt 50% inimestest elab väga halvasti. 

Jens: Positiivne määratlus on see, et sulle antakse mingid asjad, mis vabastavad sind. Ühiskond peab kollektiivselt vaeva nägema, et kõikide põhivajadused oleksid täidetud. Söök, vesi, turvaline elukoht. Enne, kui need on tagatud, me ei saa rääkida näiteks filosoofilisest vabadusest. /.../ 

Jens: Mis on selles halba, et inimene ei pea pingutama selleks, et ta saaks süüa? Meil on võimekus igaühele see tagada. On lihtsalt õel seda mitte teha. 

(tsitaadi lõpp)

 Niisiis sulle antakse mingid asjad, mis vabastavad sind. Ühiskond peab kollektiivselt vaeva nägema, et kõikide põhivajadused oleks täidetud. See on arusaadav. 

Normiks seatakse ülim solidaarsus.

 Kõik pingutavad, et kõikide põhivajadused oleks täidetud. 

Aga natuke hiljem leitakse, et söögi saamiseks ikkagi ei peaks pingutama. 

Vastuolu ongi selle „meie” muutuvas sisus. Kollektiiv peaks vaeva nägema, et kõik saaks süüa, et meie ei peaks söögi nimel vaeva nägema.

 Ilmar Vene on tabavalt sõnastanud: vasakpoolsuse sisuks on pärispatu eitus. Mis on siin pärispatt? Aadamale pandud needus: „Palehigis pead sa endale leiba teenima.” 

Vasakpoolne seevastu leiab, et „Probleem on selles, et meil on riik, kus inimesed üldse vajavad neid toetusi. /.../Minu meelest majandussüsteem, mis laseb inimestel nälgida ja siis paternalistlikult ulatab neile käe, tule ja võta see leivaviiluke, on põhimõtteliselt vigane.” 

Lühimalt: vasakpoolne usub, et nälg on riigi, vigase majandusüsteemi süü, mitte inimese orgaaniline omadus, pärisosa. 

Tõesti. „Mis on selles halba, et inimene ei pea pingutama selleks, et ta saaks süüa? Meil on võimekus igaühele see tagada.” 

Kellel meil? Kuidas tagada? 

Ja siin lähebki asi käest ära. Sest keegi ikkagi peab vaeva nägema. Leib ei tule ise lauale, olgu see majandussüsteem milline tahes. Kui kollektiivselt pingutame, siis ikkagi ju pingutame, näeme vaeva.

 Tsiteerin taas: 

Intervjueerija: Te tahate siis rangeid ülemaailmseid reegleid. 

Jens: Keegi ei tohi kellegi kulul elada. Ega üle meie ühiskonna ja maailma võimete.

 (tsitaadi lõpp) 

Taas on see ju esmapilgul kena loosung. Aga ei saa luua ühiskonda, kus keegi kellegi kulul ei ela. Siin on juurpõhjuseks pärispatu Eeva komponent: laste ilmale toomine. 

Või nagu Hannah Arendt ütles: sündimise fakt. Tõsiasi, et inimesed sünnivad siia maailma.

 Lapsed on inimesed, kes elavad teiste kulul. Või nad ei ela üldse. Fakt. Punkt. (Raugapõlves saabuva teiste kulul elamise võime isegi jõhkralt kõrvale jätta) 

Niisiis on tegelik probleem ja küsimus selles, mis motiveeriks piisaval hulgal inimesi teiste heaks tööd tegema, teiste heaks vaeva nägema. Et elus püsiks ka need, kes muul viisil ei saagi elada, kui teiste kulul (tüüpnäide: laps). 

Tsiteerin:

Kätri: Laisku inimesi on niikuinii. Mul on ka praegu olemas enamik asju, mul veab, mu vanemad maksavad mu korteri kinni, ma ei pea tööd tegema, aga ma olen siin, ma tegelen aktivismiga, mitte sellepärast, et ma saan raha selle eest, sest ma ei saa, aga ma tegelen sellega sellepärast, et see viib mind ennast selleni, kes ma tahan olla. (tsitaadi lõpp)

 Kätri elab teiste kulul, keegi tagab ta asjad ja eluaseme. Kas see on halb? Ilmselgelt ei ole see halb ta enese meelest ja minu meelest ka ei ole. Vanemad teevadki oma laste eest tööd. Vanemad on teenijad, orjad, ja lapsed teenindatavad. Elujõulise ühiskonna raskuspunkt: kuidas lastest ehk teenindatavatest kasvatada teenijad. See üleminek on subjektiivselt väga ebameeldiv ja sestap on teatud vanuses nn orgaaniline kommunism igati ootuspärane. Kui vanemad enam ei teeninda (sest laps on liiga suureks kasvanud), siis peab alguses ise enda leiba teenima ja taga hullemaks, saama ise selliseks, kelle kulul teised elavad st isegi eneseküllasusest, iseseisvusest ei piisa.

 Printsiip „igaühele vastvalt tema vajadustele ja igaühelt vastavalt tema võimetele” toimib hästi perekonnas (või mõnes muus väikeses lojaalses grupis). 

Miks ei saa seda skaleerida riigi mõõtkavva? Takistus pole niivõrd loogiline, kuivõrd psühholoogiline.

 Oma lapse heaks tehakse heal meelel tööd, kaaskodaniku heaks aga enam mitte nii hästi. Eriti kui need on pelgalt statistlised ühikud. 

Kätri vanemad on nõus tööd tegema ja vaeva nägema, et Kätril oleks eluase ja kõik hästi, aga, vat, nende heaks, kes pole Kätri, nad nõnda enam motveeritud pole. Selles see asi ongi. 

Kas riik saab panna oma kodanikke suhtuma kaaskodanikesse nagu oma lastesse? Loogiliselt ja juriidiliselt ehk saab, saab teha vastava seaduse ja preambuli või mis iganes, aga, vat, psühoholoogia on taktistuseks. 

Või inimloomus, kui arhailisem sõnavara ei häiri. 

„Jens: Õnnelikuks teeb inimesi see, et nad saaksid õhtul sõpradega väljas käia, ilma et nad peaksid mõtlema, mis on teatripileti hind või kui palju maksab jook baaris.” 

See on aristokraadiõnnelikkus. Et kommunism toimiks peaks inimest tegema õnnelikuks teiste heaks töötamine, nende teiste, kelle nägu ja nimegi ei tea. Armastama ka kaugeimat ja võõraimat (näiteks globaalses lõunas) nagu ligimest, nagu oma last. 

Kas see on võimatu? Loogiliselt mitte, psühholoogiliselt, pigem, jah, küll. Parema meelega oleks inimene positiivselt vaba. Õnnelik nii, et ei peaks mõtlema, mis on teatripileti hind või kui palju maksab jook baaris.” 

  P.S. Lahtiütlus. Tsiteerides „Progressiivset manifesti”: „Riik peab tunnustama iga inimese identiteeti, sealhulgas tema võõrandamatut õigust langetada otsuseid oma soolise, seksuaalse, rahvusliku ja usulise identiteedi üle.” Ma identifitseerin end...mnmn... autopedagofiilina! Mu on seesmine tung aina pedageerida, ise pedageerida. Seda tuleb tunnustada, mitte selle osas sallimatust üles näidata!