20. november 2016

Minu isa. Tööröövel, kes heidab su üle rinna

Sel aastal juhtus Kunnuste hierarhias kurb, aga paratamatu nihe. Vana-Johannes ("Papa") andis koha Vanale-Luile, minu isale.

Matustel panin tähele, et väga dominantseks tunnusteks olid kõrvad, selised väiksed, ümarad. Ja õlad. Väga tugevad ja üsna selgelt ära tuntava kujuga.

Lui Kunnus tegeles aktiivselt maadlusega. Ja temast on lugusid ja legende, Näiteks veel sel aastal kohtusin EMÜ jõusaalis maadlustreener Prooveliga, tema kunagise matikaaslasega ja ta tundis minus Lui ära (ka nägu on väga sarnane). Proovel ütles, et kui Lui silda viskas, sai selle peal lausa trampida.
 Võistluskaal 75kg, pikkus 172cm, kaela ümbermõõt 50cm (mul on selline oma 115kg juures!). Jõutõmme 250kg ja veel näiteks suutis ühel jalal seistes teha 70 kükki.
Vahel ta ikka näites meile oma treeningpäevikut, oli pidulik sündmus. Ja näitas maadlusvõtteid ja ka maadles poistega (see võis olla üsna karm, mitte pelk müramine)
Isa tegeles rohkem poistega, ema tüdrukutega.
Ega me oma aiast väga väljas ei käinud, no naabrite juures. Ja vahel metsas ja rabas hulkumas. Asustus oli ju pigem hõre.
Sünnipäevaks isa kinkis põhiliselt rauast asju. Mul ja Märdil on sünnipäevade vahel ainult üks päev, seega saime demokraatlikult samasuguse asja. Oma nimelise noa, kirve, sae, pisikesed isiklikud alasidki oli, aga taskunuge oli ikka päris mitu.
Aiatööriistad olid ikka tugevdustega, isegi rehale oli Naabri-Valter - asendamatu mees! -  metall-latikese peale keevitanud. Ja tegi meile korraliku aiakäru.


Need blokid seal taga on puukuuri põranda toestamiseks. Me tagusime nad niiviisi pooleks, et lükkasime paksuseinalisele torule lapiti pikali, ühele otsale asetasime suure sepa-alasi, selle 100kg-se ja siis põrutasime kahepuudase sangpommiga peale. Seejärel rullisime torudel paika.

Saabusime Kaareperre 1986, isa tuli vanema vennaga veidi varem. Maja oli väga kehvas seisus. Kui isa sisse astus, vajus jalg läbi põranda. Ja NB! see oli uus  maja! Nõukogude aeg oli ehituskvaliteedile oma jälje jätnud. Kui külla läksime oli ikka rida ruudulisi hiirelaipu voodi kõrval maas. Maja oli nii hiiri täis, et isa magas  kärbselapats käes.

Isa töötas enamasti lähedal Luual, seal oli Metsatehnikum, puukool, saeraam jne. Ühesõnaga väga arenenud metsandus ja mu isal on metsandusharidus. Ta sai kõrgendatud stippi, sest tal on väga hea pea (ema meenutab, et isa oli seda korduvalt rõhutanud, kui kohtusid).
Vanaemal ja papal kummalgi neli talve koolis käidud, seega ikka kõva hüpe.
Isa rääkis, et oma esimese sulepea teenis mutinahkade eest (isa eeskujul nülgisin ka lapsena terve hunniku pisinärilisi, mis salata).

Ta töötas mõnda aega ka Metsatehnikumi direktorina. Tugeva autoriteedi- ja hierarhiatundega inimesena ta mingit tudengite vastuhakku (täis peaga kaotab mõni igasuguse ohutunde) või sigatsemist ei talunud. Näiteks ükskord tundis isa, et ühikaukse vahelt imbub tubakalehka - Joovad, sindrid!
Isa nõudis koheselt ukse avamist, aga vat ei avatud. Asutuse direktorina oleks näotu ka inventari lõhkuda. Tudengid trimpavad edasi ja äkki hüppab direktor kolmanda korruse aknast sisse - ta oli muuhulgas päris hea alpinist! - ja heitis kohe patustajad üle rinna. Tänapäeval ei peeta enam heaks tooniks kui direktor õpilasi üle rinna heidab. Õieti ei peetud väga siiski - isa pidi korduvalt noorsookomisjonis käima, sest oli isegi mõrase pealuu juhtum, pisematest traumadest rääkimata.

Kuna tal olid üsna paksud prillid , siis neid prille ikka kulus. Näiteks kedagi üle rinna heites.  Neid ta ka meile näitas, need olid kõik ühes kindlas karbis. Soenguks selline punakas-pruun "mikker", Aus alfa-nohik.

Ta hüüdnimi oli "Tööröövel" (muide, selle pani ta kursakaaslane Villu Reiljan, kes ta sinna üldse kutsus). See on mingi maniakaalne rügamistung. Ja selline üldine. Näiteks me väsisime ikka parajalt ära kui isaga rabas jõhvikal käisime, sest ka seal lähtus ta printsiibist: "Kõiki jõhvikaid rabast kokku ei jõua korjata - aga proovima peab!!!" Sügised on emale raske aeg, sest tema pidi kõik need seene- ja  marjamäed kuidagi ära realiseerima (peab praegugi). No, küla peale saab ka ikka jaotada.
Seda maniakaalsusprintsiipi rakendas ta ikka üsa üldiselt, sealt ka see "Tööröövel". Spordis, seenel, liipreid staabeldades (seal olime meie ka abis).

Selle maniakaalsusprintsiibi olen isalt kaasa saanud. Ülikooliuksest sisse astudes kõlas samuti peas: "Saa ei saa kõike tarkust ära õppida - aga proovima peab!!!". Õnneks koperdasin peagi väärtkirjanduse otsa(Peeter Toropi loengus pidi essee kirjutama "Idioodist". Ma jäin lausa suvepeale, sest Dostoka kogumaht eesti keeles on üle 6000lk ja tegin sellest enne konspekti.)
Spordi puhul kõlab see lausa kentsakalt: "Saa ei saa ei ära teha kogu sporti  - aga proovima peab!"
Ometi rakendasin. Nagu Vana-Lui omal ajal. (See geen on, muide, avaldunud juba ühes õelapses, näiteks kekatunnis tehti kord nii, et tema üksi ja ülejäänud klass vastu, lõuatõmbes, õelaps ühega siiski kaotas).

Olen üks neid väheseid  õnnelikke lapsi, kes pole kordagi näinud oma vanemaid purjus olevat. Isegi mitte lõhnadega. Nojah, maniakaalsusprintsiibi rakendumine oleks siin üsna hukatuslik. Muidugi võiks isalt küsida, et ehk ta ülikooliaeg proovis ning mõttesse tekkis hääl: "Sa ei saa kõiki baaris olevaid mehi üle rinna heita - aga proovima peab!"

(näiteks minu  muudab naps Milan Antonovich Karamazoviks, kes on päris hirmus tegelane, aga temast mõni teine kord)

(Mõtlen, et peaks hakkama mälestusi kirjutama: nagu Andrus Kivirähk, aga päris. "Sa ei saa kirja panna ...)



Isa Lui Kunnus pesakonnaga

Kunnuse-õlad




28. september 2016

Olla loov ja mõelda oma peaga?



Oma peaga mõtlemise ja loovuse võimalikkusest õppeasutustes.


Mihkel Kunnus

Loovusest on kaheldamatult saanud üks ajastu märksõnu. Loovusesse usutakse ja loovuselt loodetakse. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.
„Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovmajades, loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks. „Loov saab olla igaüks ja igal ajal!“ kinnitavad kõikvõimalikud loovusgurud.
„Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast järjekordset Koolitust.
„Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.

Tõepoolest, ega me ju ei vajagi õigupoolest midagi muud, kui pelgalt võimet, mis „mistahes inimetegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada“. Seega pole ka ime, et kui räägitakse haridusest, siis jõutakse varem või hiljem selleni, et rõhutatakse loovuse suurt tähtsust ja vajadust seda imelist võluvärki rohkem õppimisasutuste seinte vahele saada.

Senikaua kuni detailidega end vaevama ei pea, on kõik hästi. Aga küsime siis konkreetsemalt, et kuidas õigupoolest õppimine ja loovus suhestuvad. Kasutan esmaseks vastamiseks suure humanistliku psühholoogi Abraham Maslow sõnastust: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Tõsi. Kui me natukenegi järele mõtleme, siis peame möönma, et praktiliselt kõik, mis me koolis õpime (ja mitte ainult koolis!), ootab meid suuresti valmiskujul ees. Ei leiuta ju me ise õigekirjareegleid, ei mõtle välja prantsuse keelt, ei Newtoni seadusi, ei matemaatika teoreeme, ammugi ei mõtle me ise välja geograafiat või ajalugu. Või kui vaatame enda ümber, siis kui palju näeme asju, mis oleks meie enda leiutatud? Või mis leiutatud, oleks kasvõi enda tehtudki!
Ikka kipub ununema, et inimene on suur leiutaja ainult liigilises mastaabis ja tema edukus ei tulene kõigi isendite pöörasest loovusest ja leiutusvõimest, vaid liigilises mõttes pretsedentitust õppimisvõimest. Ja pange tähele, viimane on suuresti see, mida õigusega peetakse loovuse ja originaalsuse vastandiks, tähendab, matkimisvõimekus, võimekus teha järele, võimekus hakata käituma ja toimima sama moodi nagu teine isend. Üks nutikas isend leiutab viisi, kuidas panna kaks ratast raami vahele ja ühendada kettülekandega pedaalid, ning kasulik konstruktsioon levib kulutulena mööda inimpopulatsiooni. Pilt muutub veel selgemaks, kui toome siia juurde ühe levinuima ja hõlmavaima kultuuri definitsiooni: kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See tähendab, kultuur on miski, mis antakse ühelt põlvkonnalt teisele. Inimene on kõige kultuurisõltelisem loom. Ühelt poolt tähendab see seda, et ellujäämisvõimeliseks saamiseks peab ta olema väga pikalt eelmise põlvkonnaga kontaktis, neilt õppima, aga teisalt annab selline saamatus suure kohastumusliku paindlikkuse, sest ta saab mingis mõttes omandada kogemusi ilma ise neid kogemata. Kui miski on kord leiutatud, ei pea seda iga põlvkond uuesti leiutama, tuletegemisoskusest elektrigeneraatorini, rattast kirjani – õppimine päästab korduvleiutamise kulukast vaevast.

Loovuse-kultuse lähisugulane on ka teine anti-intellektuaalne moehaigus: kohustus mõelda oma peaga. Sellega on samuti nagu loovusega, tähendab, seda soovitust tuleks otsesõnalises tähenduses rakendada ainult viimases hädas, siis, kui tõesti ühegi targemat pead kontaktiulatuses pole. Ometi üha odavnev trükitehnoloogia ja internet teeb üha rohkem päid kättesaadavaks. Raamat on tõhusaim ühendus teise teadvusega. Valdur Mikita on õigusega rõhutanud, et üksik inimteadvus sõltub teistest inimteadvustest. Inimese erakordne vaimne võimekus liigilises mastaabis tulebki sellest, et (tänu sümbolilisele kommunikatsioonile) on tal võimalus kasutada väga paljusid teadvusi. Kes on inimkonna helgemad pead? Ikka need, kes on endasse ahminud tohutus koguses „võõraid“ mõtteid. Soovitus mõleda oma peaga pädeb ainult selle pisikese kröömikese jagu, mis ütleb, et ära allu pimesi ühele teisele ajule. Rõhutan: ühele. Lolli ja vähemlolli erinevus ei seisne niivõrd ühes või teises teadvuses, kuivõrd vähestes või paljudes teadvustes. Mida vähem teisi teadvusi üksikinimene kasutab, seda lollim ehk vaimselt ahtapilgulisem see inimene on.
Kool on ikka olnud see koht, kus püütakse uuele põlvkonnale inimkutsikatele avada jõukohasel määral uusi teadvusi ning mõned teadvussisud (näiteks Eukleidese ja Pythagorase omad) on kristalliseerunud tuhanded aastad tagasi ja kantud põlvest põlve ühest teadvusest teise ilma, et oleks olnud vahepeal vaja nende sisu uuesti leiutada või avastada.

William James on formuleerinud sõnadesse takerdumise vältimiseks pragmatismi printsiibi. See tähendab lihtsustatult seda, et kui erinevatest sõnastusest ei tule mingit erinevust käitumispraktikatesse, siis need sõnastused on samaväärsed, samatähenduslikud. Oletame, et lapsel on mingi probleem, näiteks tahab ta lahendada matemaatika ülesannet või ehitada küülikupuuri. Kui lapsevanem vastab talle seepeale: „Kasuta oma loovust! Ära lase oma fantaasiat millestki piirata!“, siis on see pragmatismi printsiibi järgi samaväärne vastusega: „Ah, mõtle ise välja! Ma ei anna sulle abiks ühtegi juhtnööri!“. Sest mõlemal juhul jäetakse laps oma murega üksi ja omapäi. Soovitus läheneda loovalt ja nõuandmisest keeldumine on ses mõttes samaväärsed.

Hannah Arendt sõnastab sellist võltsvabaduse jätmist lapsele veel karmimalt. Ta ütleb, et nii käitudes keeldub täiskasvanu vastutusest uue põlvkonna ees, et nii käitudes annab täiskasvanu lapsele mõista, et ka tema, täiskasvanu, tunneb end siin maailmas sama ebakindlalt ja saamatult, et ka tema on siin võõras ja ei tunne seaduspärasid.

Kuidas siis määratleda harimatut lollpead? See on õnnetu hing, kes pole midagi õppinud, kes pole saanud ega saa kontakti teiste teadvustega, inimkonna varasemate ja kaasajas sündivate vaimusaavutustega. Loll püüab mõelda oma peaga ja olla loov, tark kasutab teiste teadvusi, võimalikult paljude teiste.



     

17. september 2016

Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõust

Ilmus ajalehe „Postimees“ kultuurilisas „AK“ 17 09.2016



Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis.



Eesti rahvaarvul pole häda midagi. Praeguse arvukuseni – kopik üle 1,3 miljoni – jõuti siinse maalapi ajaloos esmakordselt alles väga hiljuti, XX sajandi kuuekümnendate lõpus. See tähendas toona absoluutset rekordit. Mis muidugi ei tähenda, et asjad oleks hästi. Rahvaarv pole nimelt kuigi hea rahva elujõu indikaator. Juba palju informatiivsem on rahvastiku püramiid, skeem, mis näitab rahvastiku soolist ja vanuselist jaotust. Sellega on aga see häda, et ta kipub olema loosungilikuks rahvavalgustuseks liiga keeruline ja samuti mõningate hetkel kehtivate suurväärtustega vähemasti potentsiaalselt konfliktis. Näiteks ülimoekate inimõigustega, mille kaitsmist on alati mugav ja ohutult ennastõilistav nõuda. Ometi inimõigused ei näe muud kui puhtliigilist (Homo Sapiens) kuuluvust ja on väga tõrksad mis tahes muude tunnuste järgi inimesi lahterdama (teiste liikide eluõigusest rääkimata). Samas ühiskonnaterviku elujõulisuse seisukohalt on ignoreerimatult oluline, et soolised ja vanuselised vahekorrad jääksid teatud piiridesse. Näiteks on üsna väheütlev arvutus, mis näitab, kui suure protsendi moodustavad hiljuti Saksamaale sisserännanud inimesed sealsest elanikkonnast. Reaalse ühiskonna vaatepunktist ei ole inimene lihtsalt inimene ja sisseränne, mis on demograafiliselt nii ühekülgne, et suudab muuta märkimisväärselt disproportsionaalseks rahvastiku püramiidi, võib olla tõeliselt ohtlik isegi siis, kui jätta naiivselt arvesse võtmata kultuurilised erinevused. Eriti kui on tegu suure hulga noorte meestega, tähendab, kõige kriminogeensema ja raskemini kodustatava inimkontingendiga, kellel pealegi pole ainuüksi puhtmatemaatiliselt vähimatki võimalust abieluks ehk menetluseks, mis väidetavalt on nii rahustav ja stabiliseeriv, et sel on lausa endokrinoloogilised kõrvalnähud (nt testosteroonitaseme langus).

Rahvastikupüramiid kirjeldab eelkõige ühiskonna bioloogilise jätkusuutlikkuse miinimumtingimusi, mis on küll väljataandamatult olulised, aga paraku kaugeltki mitte piisavad.
Õhtumaades on praeguseks enam-vähem lõpule jõudnud protsess, mille käigus üha rohkemad eluvajaduste rahuldamised on vahendatud rahaga. Kui veel sadakond aastat tagasi ostis maainimene toitu väga vähe, piltlikult, suu ja söögi vahel oli harva raha, siis tänapäeval, mil ka maaelu tähendab suuresti pelgalt linnaelu maa piirkonnas, on pea kõik elutoimingud rahaliselt vahendatud: eluase, riided, toit jne kõik ostetakse (rahaline vahendatus on nii kõikehõlmav, et näiteks sularaha kaotamisega saadav kontroll rahavoogude üle tähendaks ühtlasi täielikku kontrolli selle ühiskonna üle). Isegi maainimene toob oma toidu tänapäeval supermarketist. Raha on leiutis, mis korraga võimaldab väga keerukat ja kompleksset tööjaotust ning lahutab ühiskondliku funktsiooniahela lülid erinevatesse vaateväljadesse. Piltlikult: kui rahata ühiskonnas tuleb piim lehmalt, keda tuleb toita ja lüpsta, siis rahaga ühiskonnas kipub teadmiseks tarduma kogemus, et piim tuleb poest.
Kui kõik elutoimingud on rahaliselt vahendatud, siis raha ümberjaotamine tähendab ühtlasi elujõu ümber jaotamist ja raha ümberjaotamine on üks riigi peamisi funktsioone. Riik kogub makse ja suunab sealt saadud raha avalike teenuste pakkujate palkadeks (arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad, piirivalvurid jne), pluss pensioniteks ja lastetoetuseks. Üheks ammendamatuks kriisiallikaks on saanud tõsiasi, et väga paljud institutsioonid, mille toimimist ja olemasolu peetakse praegu loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, on võimalikud ainult kasvu tingimustes.
Toome ühe väga lihtsustatud näite: oletame, et töötaja keskmine palk on tuhat eurot ja oletame, et pensioniks maksab ta sellest kakskümmend protsenti st kakssada eurot. Nüüd oletame, et keskmine pension on nelikümmend protsenti keskmisest palgast st nelisada eurot. See tähendab, et ühe pensioni maksmiseks peavad maksu maksma kaks töötajat. Kui need kaks töötajat pensioniikka jõuavad, peab nende ülalpidamiseks samadel tingimustel töötama juba neli töötajat jne. Lühimalt, see süsteem on jätkusuutlik ainult kasvu tingimustes. Mille kasvu? Majanduskasvu.

Majanduskasv aga ei pea tingimata tulema rahvastiku kasvust. Majanduskasv kätkeb endas rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu, tähendab, ühe kidurust võib teine tegur kompenseerida. XIX sajandil said Õhtumaades mõlemad tegurid enese ette rasvase plussmärgi, rahvastik kasvas eksponentsiaalselt ja ka tehnoloogiline progress oli enneolematu. Praegu aga hakkavad ilmnema selle protsessi pidurdumise mõjud: kõik arvutusvõimelised inimesed räägivad vajadusest tõsta pensioniiga, alla neljakümnesed on leppinud teadmisega, et nemad riiklikku pensioni ei saa, haigekassa vajab üha rohkem raha, sest vananev rahvastik on ühtlasi üha haigem rahvastik jne. Majandus ei kasva ega kasva, sest inimeste vähenemisega kahanevad turud ja tööliste valik ning ka tehnoloogia areng ei ole kuidagi võrreldav XIX-XX sajandil toimunuga (elekter! nafta! massikommunikatsioon!).
Õhtumaade eksistentsiaalne paradoks seisneb niisiis selles, et sisseharjunud elustandard ja ühiskonna institutsioonid eeldavad pidevat (majandus)kasvu, aga kõige paremad ja kindlamad teadmised, mis inimkonnal loodusest on, kinnitavad, et see on võimatu. Juba praegu on inimkonna mõju Maale umbes poolteistkorda suurem kui selle taastootmisvõime.

Eesti on siin mitmes mõttes erandlik. Esiteks ei ole meil muret ülerahvastatusega (siin võiks Eesti olla kogu maailmale eeskujuks), teiseks, Eesti riigil pole võlgu ja võlg on veel üks asi, mis vajab majanduskasvu, sest kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab laenukoormus hoolimata kärbetest ja muust säärasest edasi. Samuti on Eesti nii väike, et ei saa kultuuri järkusuutlikkuse nimel endale kuigi pikalt negatiivset iivet lubada. Siin aga on jõudnud majnduskasvu üks paisutustegur sellise määrani, et see lausa pärsib bioloogilist jätkusuutlikust, tähendab, laste saamist. See on koondatav mõistesse „kiirendus“ , ühiskondlikud protsessid üha kiirenevad ning igalt inimeselt oodatakse üha suuremat paindlikkust, elukestvat õpet, forsseeritud kohanemisvõimet jne, samas inimese bioloogiline areng pole mainimisväärselt kiirenenud ja kultuuriline küpsemine on suisa aeglustunud – tööealiseks arenemine-harimine võtab üha kauem aega ning on üha kulukam. Vaba konkurentsi pime loogika on läinud siin ilusti suurema efektiivsuse teed – kui tahta mingit tootlikkust suurendada, siis tuleb investeerida masinatesse, mitte inimestesse. Veel XX sajandi alguses oli enamik inimesi hõivatud toidu(toorme) tootmisega, nüüd töötab põllul ühekohaline protsent tööjõust ja ometi on vaja kvoote, et ületootmist piirata. Inimene ei ole majanduslikult tulus ja esimesed kakskümmend eluaastat on inimene ühiskonnale puhas kulu (ja ka pensionipõlves). Tihti võib kuulda protesti, et miks lasteaiakasvataja teenib kordades vähem kui mehaanik autoteeninduses, ometi on see selge majanduslik loogika: lastehooldaja – olgu ta töö ehk raskemgi – tegeleb asjadega, mis (selles faasis) ainult kulutavad, aga masinahooldaja tegeleb asjadega, mis suurendavad tootlikkust. Kui mingi ettevõte satub majandusraskustesse on ju esimene leevendusmeede osade töötajate vallandamine st inimfaktori vähendamine. Kui talus tähendas iga lapse sünd õige peatset tööjõu lisandumist, siis nüüd on laste saamine suurim vaesusriski tõstja. Tehnoloogiliselt nii arenenud ühiskonnas on laps luksuslelu.
Samas ühiskonnale kui tervikule on inimtööjõusse investeerimine üha kallim ja üha suurema riskiga investeering. Näiteks ühe arsti valmis küpsetamine on ühiskonnale tohutult kulukas (puhas kuluartikkel sünnist stuudiumi lõpuni) ja kui ta siis kohe emigeerub, oleks ühiskonnale puhtmajanduslikult parem, kui ta poleks sündinudki. Seevastu iga sisserännanud noor spetsialist on nagu lotovõit. Seda kõike puhtmajanduslikust aspektist, mis pole kaugeltki küll kõik, aga siiski täiesti väljataandamatu mõõde.

Kui aga jääda põhiseaduse preambulile truuks, siis ei jää muud üle, kui tuleb iivet natuke upitada. Meil pole lootustki, et siia saabuks noori haritud inimesi sellises koguses, et need suudaks korvata negatiivset iivet ja pealegi kultuuri säilimiseks on selles kultuuris lapsepõlve veetmine möödapääsmatult oluline. Võib olla ka üsna kindel, et kui liiga ligistikku kostuvad sõnad „riiklik“ ja „strateegia“ ja „sündivuse tõstmine“ võib peagi vastu kajada moraalsest üleolekuveendumusest kantud põlgusavaldus, mis omaarust naeruvääristab „ideed, et naine on sünnitusmasin“. „Sünnitusmasin“ on sõna, millel selle levikust hoolimata pole suurt väärtust. Eelkõige on see lollfeministide järjekordne vahend enese solvamiseks ühiskonna nimel, sest puuduvad vähimadki sunnimehhanismid, mis sellele sõnale natukenegi otsesema tähenduse annaks. Suurfarmi emiseid võib ehk nimetada sünnitusmasinateks, sest nemad vägistatakse tiineks ja pannakse siis imetamiseks sulgu, kus nad end liigutadagi ei saa. Ainus, mida riik teha saab, on kõrvaldada maksimaalselt takistusi selle inimese elust, kes ise tahab lapsi saada ning võimalust mööda ka hoolitseda selle eest, et vaesusrisk ei suureneks, anda materiaalseid garantiisid jms, tähendab, teha seda, mille kõige agressiivsemat vormi võib nimetada meelitamiseks või äraostmiseks.
Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see olla veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“
XXI sajandil ollakse ikka veel üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!




1. september 2016

Ilmalikust konservatiivsusest tarkusepäeva puhul

Konservatiivsuse lippu võtavad kanda need, kelle puhul jätab see kokkuvõttes mulje pigem mitmemõttelisest postmodernistlikust mängust ilma tummise ja koherentse sisuta, nagu (:)kivisildnik või noorema põlvkonna esindaja Mihkel Kunnus.“ Johanna Ross

No seletan siis tänase päeva puhul oma konservatiivsust, või õigemini, miks ma konservatiivsuse lippu kanda võtan. (Võtan pisendavalt isikliku retoorilise hoiaku).
Ma võin tunduda postmodernse veiderdajana, sest mu konservatiivsusel on õige väike ühisosa sellega, millest räägib Markus Järvi.

Asi koondub täpsustusse ilmalik. Olen ilmalik konservatiiv. Ja religioosse konservatiivsusega võrreldes on siin „peatelg“ teisipidi.

Kõige igavikulisemad seadused, mida inimõistus võib hoomata, on matemaatilised. Ja samuti ei suuda seda igavikulist ehk siis maailma täpset matemaatilist struktuuri kätte saada, aga pisitasa pusima peab. Peakatedraal on ehk CERN. Keemia on juba tsipa kaugemal, bioloogia veelgi jne edasi. Kultuuri on puhta udune.

Teiseks, teistlikud mõisted on suuresti sisuta. Mitte ateistlik, vaid ilmalik. Jumala mõiste kuulub kultuuri ehk väga matemaatikakaugesse sfääri.
Samas maailm on samuti hierarhiline. Füüsikaseadusi ei saa rikkuda, bioloogia toimib nende raames, kultuur omakorda bioloogia raames jne. Vabadusaste alati suureneb, aga eelmise, matemaatilisema maailma piires.

Siit ka kõlbelised erinevused. Seks pole mingi püha akt, vaid paljunemine. Paljunemine on probleemne asi. Homo sapiensi on juba nii pagana palju, et rikuvad ökoloogilised aineringed (matemaaatilisem tasand!) nii ära, et teised liigid kõngevad (mis pole patt, aga millest on pagana kahju, sest just SEE maailm on me ainus ja tõeline kodu). Siin on pahupidipööratus katoliiklusega eriti ilmne: kondoomiga seksi palju ja kuidas tahad, aga viljakas seks on juba selge kõlbeline probleem. Homoabielud on täiesti suva, tehku, mis tahavad, aga lapsendada ei soovita, sest beebi on küll nunnu, aga teismeline on nii põrgulik elukas, kes peab oma loomulikkegi vanemaid tihti haigeteks veidrikeks, mis siis veel homovanematest... brh
Tähendab, seda sfääri reguleerib pühholoogiline ökonooma. Õieti ka seksuaalsfääri ja liiderdaja lõpetab ikka iivelduses või elutüdimuses(vt nt Houellebeqc, Kundera), miska juhised enesepiiramisest ei puudu ja praktilised soovitused ei erine eriti religioossetest eetikatest.

Nii materialistlikku vaatepilti nimetavad katoliiklikud konservatiivid ka surmakultuuriks (ja enda oma elukultuuriks). Samas ilmalik maailmapilt vastupidi – just arvamine, et elu juur on (tomistlikus) metafüüsikas, koraalides ja palvetes, on surmakultuur. Elule on möödapääsmatult vajalik maine, mitte taevane sfäär. Ökosüsteemid tuleb korras hoida, elu vajab esmasena vett, normaalset mulda ja valgust, mitte palvet ja inimeste endi vahelisi voorusi!

Humanistidel on peanupp katoliiklastega samas suunas, nad arvavad, et konstitusioon, inimõigused, majanduskasv ja muud taolised kvaasireligioossed sonimised on maailma ja elu teljeks, miska hukutav oleks just neist eemalduda.

Nii palju ontoloogiast. Konservatiivi arhevaenlane on mõistagi revolutsionäär, tegelane, kes arvab, et superväärtus on inimlik õiglus ja vabadus ning selle saavutamiseks tuleb kõik ahistavad (igandlikud) institutsioonid puruks peksta, Rousseau'nd shit.
Nagu ütleb Steven Van Hecke: konservatiivsust iseloomustab antropoloogiline pessimism. Kõik need kipakad institutsioonid on hädise inimese katsed talle mõneti vaenuliku maailmaga hakkama saada. Need on ta kohastumismehhanismid, mitte vanglad. Revolutsionäär on kui tegelane, kes päästab vähki koorikust või tigu kojast.

Konservatiiv on veendunud, et inimelu probleem seisneb EHITAMISES, mitte lõhkumises. Ehitamine on vaevaline, keeruline, ajamahukas, lõhkumine aga lihtne ja kiire (pealegi toimub kogu aeg iseeneslik lagunemine!).
Nagu Kennu ütleb, et „plahvatuslik raev viib elu edasi“. Vaimusilma kerkib steen, kus vahuse suuga ja rusikatega vehkiv Kennu tormab taluõuele röögatab ja laksti kena kanakuut olemas. Aga oh ei, isegi kanakuudi ehitamine võtab omajagu aega ja oskusi ja materjali. Plahvatusliku raevuga saab aga selle seevastu ära lõhkuda küll.

Seepärast vaatan igasugustele revolutsionääridele võõriti (ka feministide sage ikoonatribuut on rusikas, tähendab lõhkumis-, mitte ehitamisriist).

Mu vanema ütles ikka (sõjast rääkides): „Kui kerge on inimest tappa, aga katsu sa üks üles kasvatada!“.

Seega on iga õpetaja kasulikum olevus kui mingi sõge emantsipant, kes oma arust klaaslage puruks taob. Vot arenda sa infandist lennuvõimeline inimene, see on aastatepikkune vaev ja ehitustöö!
Head esimest sepembrit! 

26. juuli 2016

Dostojevski "Nooruk". Individuaalse vabaduse traagika.

Üks variatsioon sellest ilmus ajakirjas „Värske Rõhk“, suvi, 2016


Individuaalse vabaduse traagika

Mihkel Kunnus

Fjodor Dostojevski „Nooruk“ I-II, kirjastus „Loodus“ 1940, 751 lk
tõlkinud M. Pärna ja A. Raid

1.
Mõni aeg enne kirjanikuteele asumist kirjutas noor Dostojevski oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“. See, et romaanikunst on selleks sobivaim viis, oli Dostojevskile ilmselge. Õigustatult. Nii näietks alustabki psühholoog Peeter Tulviste sajandi jagu hiljem oma raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“.
Sellele noore Dostojevski deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Näiteks professor Gustav Suits mäletab, et A.H. Tammsaare kõneles juba treffneristina 1902. aastal suurema teose kirjutamise kavatsusest ja just Dostojevski romaanide tõukel tärganud Anton Hansenil keskkoolis mõte süüvida inimhinge. Teda hakanud huvitama inimese sisemaailm ja nende avaldused.

See on sobiv koht hüppamaks Dostojevski ehk kõige vähem tuntud suurromaani „Nooruk“ juurde. See on loomingulises tippvormis kirjutatud teos, mis ilmus „Kurjade vaimude“ ja „Vendade Karamazove“ vahel aastal 1875. Olgu reklaamiks veel öeldud, et seda peetakse autobiograafilisimaks.
„Nooruki“ minajutustaja Arkadi Dolgoruki on äsja gümnaasiumi lõpetanud, vaid veidi üle kahekümne aasta vana ning raskused ja kõhklused, millega ta asub oma lugu rääkima (ehk siis millega algab romaan), on küllap tuttavad ja huvipakkuvad igaühele, kes püüdnud omi mõtteid teadlikult ja planeeritult väljendada.
Romaan algab järgmiselt: „Ei mallanud enam, istusin kirjutama seda lugu minu esimestest sammudest eluteel, ehkki oleksin võinud läbi saada selletagi... Ühte asja tean kindlasti: iialgi ma ei hakka enam kirjutama oma autobiograafiat, kuigi elaksin kas või sada aastat. Selleks peab juba olema kõige alatumal kombel endasse kiindunud, et häbenemata kirjutada enesest. Ainult seega vabandangi end, et mina ei kirjuta selleks, milleks kirjutavad kõik teised, see on, mitte lugeja kiituse saavutamiseks“. Ta jätkab näriva eneseteadlikkusega: „Mina ei ole kirjanik ega taha olla kirjanik ja ma peaksin sündsusetuseks ja alatuseks tassida nende kirjandusturule oma hinge sisemuse ja tundmuste ilusaid kirjeldusi. Kuid ma aimangi juba pahameelega, et nähtavasti siiski ei saa täielikult vältida tunnete kirjeldusi ja mõtisklusi (vahest labaseidki): nii rikkuvalt mõjub inimesele igasugune kirjandulik tegevus, olgugi ta alustatud üksnes enda jaoks“ (kd I, lk 5-6).
Loomulikult Arkadi Dolgoruki plaanid – olgugi siiramast siiramad! – luhtuvad. Ta ei taha kirjutada enda tunnetest, aga kirjutab, ta ei taha kirjutada autobiograafiat, ometi ta lugu on paratamatult suuresti autobiograafia. Ta näeb seda laadi luhtumisi ka ise, miska ärritatud ebamugavus- ja piinlikkustunne on ta püsiv saatja. „Olles endale tõotanud vältida kirjanduslikke kaunistusi, ma juba esimesest reast hakkan neid tarvitama. Pealegi näib, et targalt kirjutamiseks ei piisa ainult heast tahtest. Täheldan veel seda, et, nagu näib, üheski euroopa keeles ei ole nii raske kirjutada kui vene keeles. Lugesin just läbi, mis ma äsja kirjutasin, ja näen, et ma ise olen kirjutatust palju arukam. Kuidas see ometi nii võib olla, et see, mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb?“(kd I, lk 6).
Siin tasub teha õpetlik üldistus: mitte üheski keeles pole nii raske kirjutada mittelabaselt ja mittetriviaalselt kui emakeeles. Geniaalne polüglott Uku Masing on öelnud, et kui inimene vaeva viitsib näha, siis ta saab kahekümnendates eeluaastates ehk emakeele selgeks. Emakeeles kirjutades on kõige lihtsam näha oma väljenduslikku abitust, seda, et ollakse enda „kirjutatust palju arukam“ ja natukenegi harjumuspäratute mõtete ja tunnete formuleerimisel võib kohe ilmneda see, et „mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb“.
Üldtuntud on seegi, et Dostojevski ei olnud stiilimeister, kustumatu jälje kirjanduslukku on jätnud ta just inimhinge tundjana, mitte keelevirtuoosina. Olude ja iseloomu sunnil kirjutas ta rutakalt ja palavikuliselt, pidevas ajanappuses ning see võimatustas tekstide rahuliku küpsemise ja lihvimise. Kogu aur läks mõtte väljendusele. Samuti on tõlge üksjagu vananenud, sestap on „Nooruki“ lugemine lisaks muule hea keeletajutreening.

Muide, võib tähele panna, et juba neis paaris napis ülal toodud tsitaadis peegeldub see inimlik seisund, mille Jan Kaus on üldistanud tuumseks õhtumaisele romaanikunstile ja eksistentsialistlikule häälestusele. Nimelt Dostojevski hoiab püsivalt esil kujutluse ja tegelikkuse vastuolu, ta karakterid on reeglina erakordselt teadvusel ja teadlikud. See seisneb selles, et iga järgmine hetk (saati kaugem tulevikuterendus) on teadvses kujutlusena alati juba enne kohal ning kui siis jõuab kätte see kujutletud hetk, siis erineb see häirivalt, ärritavalt ja pahatihti lausa alandavalt olnud kujutlusest.
Sõna on aga ainus hädine vahend, mille abil ühendada ja ehk ka sünkroniseerida oma kujutlust teise inimese omaga ja nõnda leevendada eksistentsiaalset üksildust.
„Ahaa, sinagi kannatad vahel selle all, et mõte ei mahu sõnadesse! See on õilis kannatus, sõber, see on antud vaid äravalituile: juhm inimene on alati rahul sellega, mis ta ütleb, ja pealegi ütleb alati rohkem, kui vaja; nad armastavad varuks rääkida“.(kd I, lk 165)


2.
Nagu Dostojevski teoste kesksed tegelased sageli on ka Arkadi Dolgoruki idee-inimene, tähendab, keegi, kelle käitumist mõjutab mitte niivõrd keskkond kuivõrd idee, mida ta oma peas kannab. Dolgoruki idee kujunes „juba gümnaasiumi kuuendas klassis ja ei lahkunud võib-olla enam hetkekski“ ja see idee on individuaalne vabadus ja sõltumatus, katkestada sidemed kõigiga ja pugeda oma kooresse. „Pikale läheks sellest rääkida. Osalt seisneb minu idee aga selles, et jäetagu mind rahule. Niikaua kui mul on kakski rubla taskus, tahan olla omaette ja ei kellestki sõltuda (ärge muretsege, vastuväiteid ma tunnen) ega taha midagi teha, – isegi mitte tolle suure tulevase inimkonna heaks, kelle heaks töötama kutsuti härra Krafti. Isiklik vabadus, see on, minu oma vabadus on mulle tähtis, ja muust ma ei taha teadagi.[...] Ma ei ole kellelegi midagi võlgu, ma maksan ühiskonnale raha riigimaksude näol selle eest, et minult ei varastataks, et mind ei pekstaks ega mõrvataks, ja üle selle ei tohi keegi minult midagi nõuda. Mina isiklikult mõtlen võib-olla teisitigi ja tahan teenida inimkonda, ning saangi teenima, ja võibolla saan töötama tema heaks kümme korda enam kui kõik jutlustajad; kuid ma tahan, et keegi seda minult ei tohi nõuda“(kd I, lk 74-75 rõhutus originaalis – M.K.)
Eelnev tsitaat võib tunduda vastuoluline – olla vaba, aga makstes makse ja teenides teisi. Teiste teenimisega assotsieerub lausa orjus ehk vabaduse antitees. Vastuolu on siiski näiline. Suure psühholoogina sai Dostojevski suurepäraselt aru, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea, hea teiste vastu. Näiteks ülikontsentreeritud teose „Ülestähendusi põranda alt“ peategelane murdub just sellesisulist tuumtraumat välja paisates: „“Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin diivani juurde, langesin sellele kummuli ning ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas“.(LR nr 48-49, 1971, lk 106). Samas suhted, eriti sõltuvussuhted teistega on ebameeldivad – nooruk tahab katkestada need kõik. Kes saab korraga olla hea, aga ei kellestki sõltuda? “Minu idee on – saada Rothschildiks, saada niisama rikkaks nagu Rothschild“(I lk 104). Tähendab, Dostojevski näitab seda tungi, mis vahetab perekondlik-kogukondlikke inimsuhted rahaliselt vahendatute vastu. Kuidas kujuneb see, mida vanake Zossima kutsub „üksinduse ajajärguks“, see on niisugune “nagu nüüd igal pool valitseb, ja iseärnis meie sajandil, aga see ei ole veel lõpule jõudnud ja selle aeg pole veel täis saanud. Sest nüüd püüab igaüks eraldada oma isikut ikka enam, tahab iseendas tunda elu täiust, aga selle asemel tuleb kõigist pingutusist elu täiuse asemel ainult täielik endatapmine, sest oma olemuse täieliku teokssaamise asemel langetakse täielikku üksindusse“ (vt „Vennad Karamazovid“ I kd, 1939, lk 461)

Kokkuvõtlikult: „Noorukis“ on kujutatud noorusea iseseisvumistungi ja samuti praeguse individualistliku liberalismi psühhogeneesi (näiteks peategelase isa Andrei Versilov kujutab endast maailmakodanikku, rahvusülese idee kandjat, kes ühendab kogu Euroopat, sõltumata rahvusest, tähendab, on inimtüüp, kes on väga silmatorkaval kohal ka tänapäeva ühiskondlikus debatis).
Dostojevski kirjelduses on vabaduseihas traagiline motiiv, mille dialektika motoks võib panna „Kurjade vaimude“ (e.k. 1997) Šigaljovi sõnad: „Minu järeldused võitlevad avalikult minu eelduste vastu. Ma lähtusin piiramatust vabadusest ja lõpetan absoluutse despotismiga“(vt lk 357). See on teema, mida Dostojevski ei väsi varieerimast: vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni (aga „miski ei rõhu inimest rohkem kui vabadus“ – eksistentsiaalne paradoks, mis kristalliseerub Ivan Karamazovi poeemis suurinkvisiitorist). Soome filosoof Georg Henrik von Wright on nimetanud seda vabaduse traagikaks. Sel on kaks põhivormi: üks individualistlik ja teine kollektivistlik. Esimest lahkab Dostojevski „Noorukis“, teist „Kurjades vaimudes“.

Aga mõistagi pole see kõik, kolmveerandtuhandele leheküljele mahub ohtralt skandaale, kirgi, piinlikke olukordi ja kõike muud, mille poolest Dostojevski on tuntud, maailma parimat psühholoogilist läbinägelikkust ei pea mainimagi. Ent lõpetaksin siiski Georg Henrik von Wright'i tsitaadiga, millele kahel käel alla kirjutan: „[Dostojevski] puhul on pigem tugevuseks kui nõrkuseks, et tema filosoofiliste ideede olemus on kompleksne, lähenedes seejuures konfliktsusele ja paradoksaalsusele. Analüüsiva intellektiga pole võimalik neid lõplikult selgitada. Nende substantsiks on elav reaalsus, mille igasugune skolastiline tõlgendus paratamatult tapaks. Ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enda käest.“ („Minerva öökull“, Vagabund 1996, lk 149)



14. juuli 2016

Valdur Mikita. Globaalpohmeluse lokaalravitsus

Kirjutasin ajakirja „Keel ja Kirjandus“ VII 2016 Valdur Mikita triloogiast. Alljärgnev on kärpimata mustand, mis erineb märkimisväärselt paberkandjal ilmunust. Hajameelsuse tõttu on ka viitesüsteem eklektiline.


Globaalpohmeluse lokaalravitsus ehk viiul insenerina läbikukkunud inimkonnale

Mihkel Kunnus

Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2008. 128 lk. [edasi: ML]
Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2013. 240 lk. [edasi: LM]
Valdur Mikita, Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Kujundanud Maite Kotta. Välgi metsad, 2015. 240 lk. [edasi: L]


1. Geniaalne lollikindlus
Kuigi ülivõrrete kasutamine käib enamasti käsikäes akadeemilises mõttes häbenemisväärsete tunnetuslike kvaliteetidega söandan Valdur Mikita äsjailmunud triloogiat häbenemata geniaalseks nimetada. Selle triloogia populaarsus ja laialdane ja mitmekesine lugemishuvi teeb ainult head meelt. Loomulikult ainuüksi laialdane populaarsus ise tekitab teatud inimtüübis vaenuliku hoiaku, mis mõnel harval juhul võib leida ka teismelisenihilism(fm)ist argumenteerituma toe.
Käesolevas kirjatöös proovin osutada neile aspektidele, mida pole senises retseptsioonis kuigivõrd kohanud, aga mida pean ometi väga oluliseks. Seda tehes aga ma ei taha kuidagi pisendada teisi lugemisviise ja lugemisrõõme, millest mastaapseim on kahtlemata rahvuslik kosutus praegusel närvilisel ajal, mil retooriline agressiivsus ähvardab kasvada repressiivsete praktikateni nii rahvuslike kui üldinimlike väärtuste pooldajate seas.
Valdur Mikita suudab praegusel ajal käsitleda nii aktuaalset ja lollitundlikku teemat nagu rahvusidentiteet, sel viisil, mis on nii erakordselt lollikindel, et loeksin selle küll üheks jalaks, millel seisab Mikita geniaalsus (ja geniaalsus vajab palju jalgu, millel seista!).
Selgitan. Lolluseproblemaatikat tajub ka Mikita teravalt ja toob muu hulgas välja Carlo M. Cipolla lolluse definitsiooni: „loll on see, kes teeb teisele kahju ilma ise sellest kasu saamata“ ja viis lolluse fundamentaalset seadusest, millest tsiteeriksin paari punkti:
„1. Lollide hulk suvalises seltskonnas on alati suurem kui esialgu paistab.
 4. Lollid põhjustavad alati suuremat kahju, kui arvatakse. 
5. Lollid jäävad lollideks.“ (L, lk 216)
(Kuna viimane punkt võib mõjuda pedagoogilistele vaimudele liiga frustreerivalt, teeksin siin täpsustuse, et pigem on lollide hulk kadumatu, sest see taastoodab end pideva kääsnähtusena sellega, et inimkond eksisteerib püsivas sündimiste ja suremiste protsessis.)
Tahan rõhutada, et lolluseproblemaatika pole sugugi tühine, vaid muutub lausa võtmeliseks siis, kui lähtuda printsiibiist, et puud tuntakse tema viljadest. Mis tahest eluolu parendamist taotlevad või inimlikke igatsusi formeerivad printsiibid, ideed, ideaalid ja aatedki pannakse proovile inimmasside lolluse kõikesöövitavas happes. Vähemuste kaitse, üldised inimõigused, demokraatia, anarhism, feminism, rahvuslus, patriotism, liberalims, humanism – kui loetleda vaid mõned esimesena pähe turgatavad – millisteks groteskseteks enesekarikatuurideks või lausa eneseeitusteks võivad need õilsad pürgimused läbi lolliprisma muunduda! Seda eriti kergelt siis, kui valguvad massidesse, kus selle sama valgumise tulemusena lolluse kontsentratsioon üha suureneb (sõna „lollus“ ei ole siin põlguseavaldus, vaid pigem kokkuvõte antropoloogilisest tõsiasjast, et ainuüksi nii keerulises ja kompleksses ühiskonnas on võimatu nõuda kriitiliselt hulgalt liikmetelt piisavat kompetentsust, ja bioloogilisest tõsiasjast, et paljud isendid poleks ka parimate tingimiste juures kuigivõrd mittelollideks kasvatatavad).
Tema loodud rahvustunnete palsami lollikindlus seisneb selles, et selle potentsiaal areneda rahvustunnete tölplikeks või agressiivseteks värdvormideks tundub olematuseni väike, kui mitte lausa preventiivsete mõjudega, iseäranis võttes arvesse selle inimliku tunde levinumaid iduvorme. Näiteks võimatuseni raske on ette kujutada, et Mikita kirjutatu inspireeriks mingeid sõjakaid ja ksenofoobseid liikumisi, saati initsieeriks nende teket. Küll aga võib ette kujutada – mitte et see ülearu tõenäoline oleks – , kuidas pärast Mikita lugemist nii mõnigi marurahvuslane või pool-skinhead tunneb, et ta hõõguv alaväärsustunne on saanud leevendust. Ja isegi kellelegi vähemõigele kohta kätte näitamata.

2. Lohutab laiu masse ja kirgastab erinevaid vaimuaskeete
Sven Vabar kirjutas 11.01.2016 Facebookis, et „viimase viie aasta jooksul pole [talle] kultuuris miski nii palju korda läinud kui need Mikita raamatud“. Tsiteerin teda pikemalt, sest olen ta öelduga suuresti nõus:

kogu see paljukiidetud ja mõnedes ringkondades laidetud jutt metsast ja Eesti erilisusest – kohati tundub, et ainus jutt, mida Mikita kohta üldse räägitakse – EI OLE ÜLDSE TÄHTIS. Tähtis ent on Mikita triloogia küll – esiteks selles osas, mis puudutab sisekõnet, maagilist sõna, oskust rääkida iseendaga, mitmiktaju, ja teiseks selles osas, mis puudutab füüsilises keskkonnas viibimise käsitlemist kultuurina. Ükskõik millises keskkonnas, mitte ainult metsas. Kogu see erilise Eesti jutt – ega see ju kah muidugi just paha ja vale ei ole, see on küllalt vaimukas ja võibolla siis tõesti vajalik inimestele, kes on otseselt või kaudselt kannatada saanud eestlaseks olemise alaväärsuskompleksi läbi. Ja metsa jutt muidugi kah on tore ja vajalik. Kes ei armastaks metsa. Aga jah. Võrreldes maagilise sõnaga pole see tähtis.
Lindvistikas“ kui triloogia lõpuraamatus Mikita mõnevõrra paljastab oma ideoloogilised mootorid. Leheküljel 231 ta kirjutab: „Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest. Selles mõttes olen üpris vanamoodne mõtleja.“ Niisugune seisukoht pole isegi mitte vanamoodne või rahvuskonservatiivne, vaid enamvähem natsionalistlik. Natuke paneb imestama see seisukoht inimese sulest, kes hindab kõrgelt Derridad, Lotmanit, Võgotskit või Popperit. Mina isiklikult seda seisukohta ei jaga, aga praegusel kurjal ja praguneval ajal tahaksin öelda, et mul ei ole tegelikult ka selle vaateviisiga probleemi – põhjusel, et see ei ole tähtis. Nagu märkis äsja raamatukogu kohvikus toimunud põgusas, kuid viljakas eravestluses mulle Jaak Tomberg, annaks Mikita põhimistele ideedele üles ehitada ka risti vastupidist ideoloogilist suunda juhatava apoloogia "postnatsionaalsusele", linnakogemusele, kompromissitule multikultile. Risti vastupidine suund oleks muidugi üskjagu kontseptuaalne kius. Aga ilma igasuguse kontseptuaalsuse või kiusuta tuleks Mikitale tuginev linnakogemus tingimata töösse rakendada. Sest seda oleks vaja, see oleks tähtis. Ja kõik see, mis puudutab sisekõnet ja maagilist sõna – sellega tuleb edasi töötada.

Selle läbiva suurtähega antud hinnagu, et jutt Eesti erilisusest ja metsast ei ole üldse tähtis, võib rahumeeli puhtsubjektiivsusena kõrvale jätta (natuke nagu „Shakespeare ja saapad“). See on paljudele tähtis ja see tähtsus ei sega kuidagi seda teist tähtsust, mis on sel triloogial vähestele (et mitte öelda paljudele erinevatele vaimuvähemustele). Selline tammsaarelik süntees on lihtsalt üks näide Mikita talendi ja õnnestumise suurusest.

3. Märkus vormi kohta
Triloogia vorm on tekitanud palju segadust ja vankumatuid eriarvamusi, sest sel on nii esseistika, müüdiloome kui pihtimuse jms tunnuseid, meenutab nii ilukirjandust kui teadusteksti, ometi nagu ei sobi hästi ükski tavapärane lahter. Juri Lotman – üks Mikita inspireerijaid – on teksti tõesusproblemaatikat käsitledes kirjutanud, et selles aspektis „on ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.
Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.
Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus «Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?» omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa.“1
Valdur Mikita on loonud vormi, mis pretendeerib korraga teaduslikkuse üheseltmõistetavusele (on tunda, et Mikita tõesti tahab midagi öelda, midagi kommunikeerida), aga samas eeldab usaldavat, isiklikule loomingule omast lugemisviisi ning palju on seal väiteid, mille legitimeerib autori erilisus (sünesteesia). Kui vaimustusest lausa sõgestuda, siis võiks öelda, et Valdur Mikita loodud vorm on romaanikunsti uuendus. Ta oleks justkui võtnud tõsiselt Tõnu Õnnepalu veendumust, et annakareninalike romaanide aeg on jäädavalt möödas ning rakendanud sellele robertmusilliku ideaali inimese sisemaailma kujutamisel, tähendab, mitte vandunud alla sünteesimast kõige üldistavamat meetodit kõige üldistamatumale valdkonnale – uurida loodusteadusliku täpsuse ja metoodilisusega indiviidi autokommunikatsiooni unikaalsust.

4. Miks ta seda teeb?
Loomulikult saan vastata ainult oletuslikult. Aga tahaks juhtida tähelepanu asjaolule, mida senises retseptsioonis eriti pole kohanud (va siinkirjutaja ja Berk Vaher põgusalt). Palju ja õigusega on toonitatud Mikita huumorit ja vaimukust, Andrus Kivirähk tunnistab, et naeris lugedes lausa kõva häälega, mida tema puhul harva ette tuleb2. Jah, triloogia kubiseb vaimukustest, aga asjaolu, millele tahtsin tähelepanu juhtida, ja mida pean väljataandamatult oluliseks, on see, et Mikita alumine tundetoon on lausa apokalüptiline, informeeritud ilmaliku inimese ränksünge lootusetus. Triloogias on küllaga mõrasid, millest see põhjatutume hoovus paistab. „Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.” (LM,lk 115-116).
Valdur Mikita esimene haridus oli loodusteaduslik, bioloogia. Ta saab suurepäraselt aru, kuidas toimivad aineringed, ökosüsteemid, bioloogilised kooslused ja milline on inimese roll selles ja kuidas inimene on neid (pöördumatult) mõjutanud ja kuhu see peagi välja viibi.
Arutledes Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles viimane, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see tal nagu modernistlik võõrkeha muidu väga vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost5.

Kirjutasin kord:
„Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta olukorda.
Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat peale hakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.“3
Muusika on üks ääretult võimas autokommunikatsioonivahend ja autokommunikatsioon on üks Mikita põhiteemasid. Ja see on arusaadav, sest meie tsivilisatsioon ja kodune ökosüsteem on sellisel kujul suremas ja insenerlikud praktikad seda protsessi pidurdadagi suuresti läbi kukkunud. Kui aga vaadata ajalukku, siis peab nentima, et inimesed liigiajaloolises mõttes suutnud üle elada aegu ja tingimusi, mis praeguse elustandardiga võrreldes on kujutlusvõime piirini kohutavad. Ainelises viletsuses, olematu meditsiini ja hügieeniga „pimedat keskaega“ on nimetatud ka kõrgvaimsuse ajastuks, ajastuks, mis inimene toetus oma sisemisele jõule4.

Marju Lepajõe on just autokommunikatiivsuse kaudu iseloomustanud varasemat Euroopa mõttelugu: „Antiik- ja keskaja filosoofia ja teoloogia on erakordne kogum inimese sisekogemuse, sisemaailma analüüse, mis tähelepanuväärsel moel ei aegu. Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täielikult lahkunud. [---] Ometi on inimese sisemaailm kõige sügavam ja vahetum tegelikkus. Kui sellega tegelema ei õpi, siis on inimene väga hädas iseendaga. Üleilmset ja kohalikku agressiivsust, mille kuulmise ja nägemisega päevad algavad ja lõpevad, võiks üsna otseselt selle tühjusega siduda.“1

Toodud tsitaadi lõpp võiks olla Mikita triloogia motokski, algus aga selgituseks, miks Mikita suhe teaduslikkusesse on selline mimikriline.


5. Traditsioon
Materialistlik teadus on olnud inseneri – inimese, kes muudab oma keskkonda, mitte sisemaailma – suurim ja võimsaim tööriist. Nii suur ja võimas, et hing pidigi teadusest lahkuma, ent nüüd, mil insener on läbikukkunud – keskkond osutus siiski tugevamaks –, on ka see teadus kasutu. Vaja on tagasi saada hing. Mikita küsibki selle sisemise jõu järele – maagilise sõna järele –, mis aitab säilitada inimese elujõudu ja elurõõmu (peagi saabuvates) üliränkades ainelistes oludes. (Näiteks koonduslaagriõudused üle elanud psühholoogi Viktor Frankli loodud logoteraapia on ju samuti üks spetsiifiline autokommunikatiivne praktika.) Eelpool kasutatud kujundiga: ta läheneb parima insenerihasardiga muusikale. Eestlastega on praegu kenasti sel viisil hakkama saanud – viletsaid olusid muutmata parendanud meeleseisundit. Mikita tekstide laialdane populaarsus ongi tema autokommunikatiivses, heatujustavas ja eluindu süstivas toimes. Nagu ka Andrus Kivirähk ütleb, Mikita kirjeldustes muutub meeldivaks, lausa sala-aardeks kõik see, millest on harjutud rääkima virisevas ja põlglikus võtmes ning toob näiteks Mikita „kirjelduse Eesti taluõuest. Sisuliselt kõlbaks see peatükk ka põhjendama seda, miks Eestist tuleks tagasi vaatamata põgeneda – nii jube on siin kõik. Kuid Mikita, vastupidi, esitleb haisvat, ligast ning kõikvõimaliku kolaga täidetud taluhoovi peaaegu, et pühapaigana. Ja imelik küll – see kõlab usutavalt!“2 Milan Kundera on öelnud, et rõvetseda saab ainult emakeeles, laiemalt öelduna vägisõnad on ainult emakeelsed, heideggerlikumalt – hing on emakeelne. See peaks igasugustele üldinimlastele meelde tuletama, miks rahvuslikkus on vajalik ja miks meie autokommunikatiivsuse geenius on rahvuslik ja lokaalsusele toetuv.

Mikital on osalt õnnestunud see, mida soovitas Friedrich Nietzsche „Tragöödia sünnis“, kus andis soovitusi psühholoogiliseks kohastumiseks muusika vaimus, kui põrub „ennast kõikvõimsaks pidav optmism“, mis „sokraatilise kultuuri rüppe peidetud on“ ja „ilusate peibutuste ja rahustavate sõnade mõju „inimväärikusest“ ja „väärikast tööst“ otsa on lõppenud“ (loe: kui massid hakkavad taipama, et igasugused inimõigused, deklaratsioonid ning ka Tehnoloogia, Teadus ja muud sonimised ei aita midagi, kui maardlad on tühjad, amtosfääri temperatuur kõrgenenud, ressursid läbi põletatud ja ökosüsteemid kollapseerunud).34


P.S.
„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne.“
5 Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Valdur Mikita (ja siinkirjutaja) juhendaja Kalevi Kull. Mikita triloogia (viimane osa ehk isegi enim) tõsiteaduslikumad ja eetiliselt nõudvamad kohad on suurepäraseks näiteks biosemiootilise vaateviisi rakendusest. Biosemiootika on akadeemilise distsipliini tähisena küll väga hiline nähtus, aga traditsioon, millest see välja kasvab, on vana ja väärikas. Tuttavlikum oleks ehk mainida Saksa romantilist bioloogiat, mida esindavad näiteks Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll. Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis võtab aksioomiks naturalistliku ontoloogia eituse, selle, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, teisiti öelduna, ka neil on hing. „Biosemiootika roll humanitaarteaduste seisukohalt on kahtlemata see, et ta võimaldab humanitaarteadustest endist lähtunud vahenditega saada ligipääsu keelevälisele elule.... muuhulgas üritab tõlkida neid tekste, mis pole inimkultuuri loodud. Siia kuulub liikidevaheline tõlge, aga ka animaalsete, loomseis märgisüsteemides sündinud lausetute tekstide ümberesitus ajalises inimkeeles“.6






1M. Lepajõe, Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia 2014, nr 9, lk 1546–1548.
2A. Kivirähk, Talupojad tantsivad, prillid ees, lk 108–110.
3F. Nietzsche, Tragöödia sünd. Tlk A. Lill. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 122–3.
4Kui arutlesin Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles ta, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see on tal nagu modernistlik võõrkeha muidu nii vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost. (Vt J. Undusk, Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Eesti Ekspress. Areen 5. XII 2003.)
5H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10–-11, lk 156.
6K. Kull, Biosemiootika. – Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Koost M. Tamm. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 165–166. Soovitan seda artiklit kui parimat sissejuhatust biosemiootika mõistmiseks, põhjalikum käsitlus oleks Jesper Hoffmeyeri „Biosemiootika“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014).
1Juri Lotman, „Kirjaniku biograaafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms
2Andrus Kivirähk „Talupojad tantsivad, prillid ees“, Vikerkaar, 3, 2016, lk 108-110
iHea kokkuvõtliku ülevaate saab näiteks esseest „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“, Postimees, 26. III 2011
5Vt nt Jaan Undusk „Eksistentsiaalne Kreutzwald”,Eesti Ekspress, Areen 5. XII 2003
3Mihkel Kunnus, „Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi“, Minu eugeenika saladus, Ji, 2012, lk 39

4Marju Lepajõe ettekandega sümpoosionil „Milleks meile rahvuslikkus?“ (järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=D006R3QP7u0)

30. juuni 2016

Vägivalla õigustus

ERRi päevakommentaar 30.06.2016

Vägivalla õigustus

Mihkel Kunnus

Idealistlike moralistlike loosungite – nagu „Vägivallal puudub õigustus“ – üheks suureks hädaks on see, et see võimaldab ühe lihtlausega täita kogu kõrvadevaheline tühjus. Naks ja probleem lahenenud. Seepärast meeldivad need iseäranis noortele uljastele kaunishingedele. Hinnatud käitumisökoloogia professoril pruugib vaid suu avada, kui kargab välja selline noor lihtlausega varustatud uljaspea ja võtab sekundiga moraalse seljavõidu. Sest kui sul on idealistlik moraaliloosung, pole enam mingeid teadmisi vaja. Mitte mingeid. Käratad selle välja ja vahid nõudliku näoga ringi. Küll aga on neid vaja, kui tahetakse vägavallaga võidelda. Kui aga teaduslikult vägivalla põhjuseid otsida, siis noor uljaspea ei suuda siin näha muud kui vägivalla õigustamist. Sest teaduslik meetod korraga ju depersonifitseerib ja ehitab põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast.

Võtan ühe väikse näitelõime sellisest keerulisest puntrast nagu perevägivald. Traditsioonilised soorollid küll kahtlemata piirasid isikuvabadusi, olid sooliselt diskrimineerivad ja nii edasi, aga ühtlasi lahendasid huvide konfliktid eos – kui elatakse mingite vaidlustamatute reeglite järgi on iseäratseja või eksija kohe tuvastatav ja mingit piigimurdmiste ei tule. Kui rollid on paigas ei saa tülitseda, et kelle kord on seda tasustamata kodutööd teha või kelle kord last imetada. Nüüd on need konfliktid samuti privaatsfääri lükatud. Eriti väga võrdõiguslikes ja feministlikes põhjamaades, kus perevägivalda on ka kõige rohkem.

Aristotelese „Poliitika“ on ses mõttes täiuslikult aegunud raamat, omamoodi antivõrdõiguslikkuse piibel, sest ta tegeleb seal väga palju mitmesuguste selgete alluvussuhete õigustamisega, ikka harmoonia ja ökonoomia nimel. Võrdsete õigustega ja alati isepäistest inimestest mingit sellist süsteemi ei ehita. Isiksus hakkab mässama! Ja ma ei vaena siin võrdõiguslikkust, vaid näitan, et sellel ideaalil on mitmesuguseid lisamõõtmeid. Näiteks rivaalitsemine ja konfliktsuse kasv, sest kodune tööjaotus tuleb ise ja eraviisiliselt paika panna.

Veel üks suur ja vana lõim tsiviliseerumisprotsessis on jõukasutuse muutumine üha täielikumalt riigi monopoliks. Praegu on see tunginud või õigemini on tungimas eraalgatusliku vägivalla viimasesse kantsi – perekonda. Üsna hiljuti võeti kooliõpetajalt õigus kasutada vägivalda, nüüd on tsentraalsandarmi nui trügimas üha ägedamalt ka lapse ja lapsevanema vahele. Tutistamise peale võib teismeline emale politsei kutsuda. Ja lahkheli lapse taotluse asjus jääda ööseks sõbra juurde leiab lahenduse lapse advokaadi ja ema advokaadi mõõduvõtus. Vajadusel sekkub politsei ja kasutab sunnimeetmeid.

Füüsilist vägivalda on formaalsete menetlustega märksa lihtsam tuvastada kui vaimset ja seega soosib kujunev tsivilisatsiooniformatsioon vaimset vägivalda ja enesekehtestamist. Ja siin on käitumisökoloogia professoril õigus, erarusika suuremast riigistamisest on naistel rohkem võita. Aga see oligi ju plaanis. Naiste desarmeerimisel on märksa suuremad tehnilised raskused, miska võib juhtuda, et naiste varjupaigad tühjenevad naistest ja muutuvad piinatud meeste kõrvade varjupaikadeks. Perevägivald ei kao, vaid teiseneb.
Keda kolgib juba praegu meie meie ühiskonna institutsionaliseeritud rusikas rohkem? Siin pole mingit kahtlust, ca 95% vangidest on mehed. Me peame seda õigustatud vägivallaks ja õigustatud sooliseks disproportsiooniks.

Leszek Kolakowski on öelnud, et „õigustatud vägivalla eristamine õigustamatust pole võimalik ilma hinnanguteta eesmärkidele, mida vägivallaga tahetakse saavutada. Seal, kus eesmärk on ilmselgelt väärikas, ja kus – mis väga tähtis – pole teisi võitlusvahendeid, on vägivald õigustatud, ehkki mitte alati mõistlik. /.../ Kerge on öelda, et tahame vägivallatut maailma, aga keegi pole veel andnud mõistlikke juhtnööre sellise maailma loomiseks.“

Sipelgaid, termiite ja mesilasi imetletakse tihti kui musterühiskondade loojaid (muide,nad kasutavad organiseeritud kollektiivset vägivalda ehk sõda nagu inimenegi). Aga nende evolutsiooniliseks trumbiks on see, et tööliste vahel puudub seksuaalne konkurents – üks lähisuhte vägivalla suurtest evolutsioonipsühholoogilistest allikatest. Selle eelduseks on see, et , ütleme, järglaste saamine on monopoliseeritud keskvõimule ehk miski, milleni suur imetaja kuidagi ei küündi.

Seega kõigi märkide järgi on vägivald sarnane nähtus nagu rumalus või haigused, tähendab, inimkonna ebameeldiv püsisaatja, mille vastu peab pidevalt võitlema. Ja see võitlus on tõeliselt kangelaslik, sest puudub igasugune võidulootus.