26. märts 2019

Matside mäss


Ilmus ERRis 26.03.2019

Matside mäss

Mihkel Kunnus


On olemas nähtus, mis nii või teisiti mängib nüüdse Euroopa ühiskondlikus elus tähtsaimat osa. See on matside tulek sotsiaalsele võimutäiusele. Kuivõrd matsid kui sellised ei pea juhtima ega saagi juhtida omaenese eksistentsi ja veel vähem valitseda ühiskonda, tähendab see, et Euroopa elab praegu läbi kõige sügavamat kriisi, mis võib tabada rahvaid, riike ja kultuure. Niisuguseid kriis on ajaloos esinenud rohkem kui kord. Selle füsiognoomia ja tagajärjed on tuntud. Samuti on teada selle nimi. Seda nimetatakse matside mässuks.

Sellise lõiguga algab hispaania filosoofi José Ortega y Gasseti 1930. aastal kirjutatud teos „Masside mäss“. Asendasin lihtsalt ajakohastamise huvides massid matsidega. Aga see pole pelgalt sõnamäng - Eesti praeguse poliitika üks keskseid probleeme on just nimelt probleemid matslusega.


Matslik käitumine poliitkultuuris
See, et EKRE tulek poliitareeni suurmängijate hulka on normaliseerinud matsliku käitumise poliitkultuuris, on minu jaoks päevselge. Ja ma ei ole selle arvamusega üksi. See kurb tõsiasi ei vaja mingit paljastamist. Närivaks küsimuseks jääb aga see, kas EKRE suudab poliitmaastikule tuua ka matslikkuse positiivsed aspektid. Esmapilgul tundub, et lootust on vähe (Rail Balticu küsimus võib saada siin määravaks).

Küllap selleks, et rääkida matslikkuse positiivsetest aspektidest, tuleks esmalt meelde tuletada, et see sõna pole alati olnud ühemõtteliselt negatiivse alatooniga. Kuidas muidu saanuks see olla populaarne nimigi? Positiivne mõõde on ehk kõige paremini säilinud tuntud laulusõnades: „Mats alati on tubli mees, /ei kedagi ta pelga,/ ei kummarda ta saksa ees,/ ei tõmba küüru selga“. Siin tähendab see siis eneseväärikust. See kujund elab ja kõnetab.

Näiteks algab üks vägagi teemakohane kolumn nõnda: „Kas Eesti poliitikul oleks üldse julgust selg sirgu ajada ja Brüsseli bürokraatidele mingis küsimuses, mis Eesti huvidega ei ühti, lakooniliselt teatada, et meil on lihtsalt nõnda kombeks ja teisiti ei saa? Või tõmmataks selg sellises hüpoteetilises olukorras lihtsalt küüru, arutleb Mihkel Mutt.“ (PM 8. XI 2017)

Eesti ja Euroopa vahekord on meie identiteedis üks võtmemõõtmeid, selles pole kahtlust. Gustav Suitsu üleskutse saada eurooplaseks ja jääda eestlaseks tuikab siinse süvahoovustes tänini, erimeelsused on eelkõige euroopluse ja eestluse vahekorras ja laadis.


Mats ja Tammsaare
Matsi kujundit kasutas selle mõõtme kaardistamiseks kodanik Anton Hansen oma avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele, tähendab iseendale.
„Sina [s.t A. H. Tammsaare – M.K.] tahaksid nähtavasti oma vargamäelasi üldinimlikkuseni upitada mitte sellega, et otsid neis euroopalikku, vaid et laskud nende niinimetatud voorustesse ja pahedesse sinnamaale, kus kaob Vargamäe ja ka Euroopa ja algab lihtsalt inimene, homo sapiens. Selleks oled Sa nähtavasti kandvaks ideekski valinud võitluse loodusega, võitluse, mis ei piirdu inimesega, vaid millest võtab osa kogu elav organism. Vististi pole ka see juhuslikult sündinud, et võitlust loodusega peab Sul talupoeg. See oleneb Sinu arusaamisest eurooplusest. Sina arvad nähtavasti, et Euroopa, eurooplane, eurooplus pole koguni mitte mõni inglise plaaster, mille võib kleepida haigele kohale. Tema pole ka veevärk, mille võib saada inglise raha ja oskusega. Ta pole ka euroopalik koolide korraldus, mida arvatakse võivat muutumatult tarvitusele võtta, nii et tõstame jütsid keset Euroopat ja eurooplust. Ta pole ka näovärv, mille tõttu meie daamid üleöö näivad lendavat üle piiri läände. Eurooplus pole ka see, kui mõni meie minister ihub hammast metsade peale, sest Euroopas olla metsad juba hävitatud. Vähe leidub neid, kes taipavad või kel huvigi taipamiseks, et eurooplust ei saavutata üldse mitte Euroopale järele ahvimisega, vaid sellega, et õpime niisama intensiivselt mõtlema, tundma ja töötama, nagu seda on teinud eurooplane. Ei ole tulu Euroopa eeskujust kunstis ja kirjanduseski, kui me seal ei omanda eurooplase intensiivsust, tõsidust ja sügavust. Sügav ja intensiivne saab aga olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aineis, vaid selles, mis meil kõige põlisemat.
/.../
Muidu on tooni andev nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand. Mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane. Aga seda ainult keele, riiete, mööbli või näovõõba poolest. Oma sisemises olemuses pole ta ei see, teine ega kolmas, sest tema on ainult vurle – loomutuse ja vormituse kehand.

Sellelt seisukohalt vaadeldes meie kunsti ja kirjandust saab ilmsiks: meil on pahatihti tooniandjaks vurle (psühholoogiliselt muidugi). Vähesed tunnevad huvi intensiivsuse ja süvenemise vastu, aga igale uuele moele või lipukirjale joostakse järele kinnisilmi ja ummisjalu. Ning seda kõike euroopluse tähe all. Nagu tähendaks euroopastumine vurlestumist.“ (KT kd 17, lk 277-279)

Siin tuleb tähele panna seda, et kuigi tsitaat algab päris pingestatud ja tõrjuva kirjeldusega sellest, mis eurooplus ei ole, siis Tammsaare on selgelt euroopluse poolt. Positiivne eurooplusest tähendab talle tunde- ja mõtteintensiivsust, mis on ühendatud enesele truuks jäämisega. Kui ta ütleb, et inglased on „kõike matsilisem rahvas“, siis on see üheselt tunnustav ja see on tunnustus nende vankumatule enesetruudusele. Ei ole vaja matkida Euroopa sõgedaid moetrende ja nende vigu (nagu näiteks metsade hävitamine).

EKRE puhul – eelkõige juhtkonna tasandil – teebki mulle muret see, et seal näib olevat esindatud ainult negatiivne osa matslusest, aga positiivset aja nagu noaotsaga taga. Olgu kohe ka öeldud, et püüd ahvida katoliiklikku Poolat või sootuks teise ajalooga Ungarit pole parem, kui püüd ahvida Suur-Britanniat või Rootsit (Hitleri imetlemine ja neonatslus on aga kadakasaksluse konkurentsitult kõige debiilsem vorm).

Kui jääda Tammsaare kujunditele truuks, siis võib kõrvalepõikena öelda, et EKRE on jõudnud „Pearu tegemisega“ nii kaugele, et Andreski on hakanud valskusega õigust nõutama ning see on päris hirmus langus. EKRE oma valskuse ja propagandametooditega on korrumpeerinud avalikku diskursust sellega, et on kiskunud nii-öelda valge meedia enda juurde alla. Nõnda, et saab kohati juba põhjendatult rääkida selle kallutatusest.



Vurlelikkuse positiivsus
Ma ei olnud kuigivõrd traumeeritud, kui sai teatavaks, et koalitsiooni hakkavad sepistama Keskerakond, EKRE ja Isamaa, ja seda seepärast, et nihe sellest masendusest, mille tekitas kujutlus Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonist, polnud märkimisväärne. Reformierakonna puhul, eriti Taavi Rõivase ja Kaja Kallase aegse puhul, on selgelt tooni andnud vurle, tähendab globalistlik koogutamine ja linlik mõttelaad (olgu öeldud, et tüübilt matse leidub kõigis erakondades, näiteks Jürgen Ligi ja Andrei Hvostov on mu arust üsna matslikud tüübid ja võimalik, et just selle pärast nad üksteist eriti ei talu).

Veel tuleb rõhutada, et ka vurlelikkusel on oma positiivne mõõde. See on teatud paindlikkus, etiketitundlikkus, viisakus, tolerantsus ja avatus. Sellesse koonduvad näiteks ka erinevad tudengivoorused. Just tudeng on see, kes peabki olema avatud kõigile uuele, kellel ei ole ega saagi olla pikka kiindumust kodupaika, sest pikalt pole ta veel maailmas olnudki, saati teadlikult. Lisaks õhutab paardumisiga rännuinstinkti (see inbriidingut vältiv mehhanism on paljudel liikidel) jne.

Oleks päris hirmus, kui tudengid poleks tolerantsed, poleks avatud meelega ja ei nuusiks saba liputava elevusega kõiki teisi tõuge ja krantse. Samal ajal ei saa sellest tudengitolerantsusest teha riiklikku poliitikat, eriti veel meiesugune väikeriik, mis on de facto ühe pisikese rahvakillu reservaat Ida ja Lääne piiril. McDonaldsi-sallivus kõlbab ainult linnadesse, aga riik peab olema ka maa, eriti Eesti riik.

Kui ülikoolid võivad paljudes allharudes olla kõigi ülikoolid, siis liikumise Kõigi Eesti tegelastelt tahaks küll küsida, et kellele ja mis õigusega te mu esivanemate maad laiali jagate. Ülikoolikampus ja kodumaa on erinevad asjad. Kui kodu poleks eksklusiivne kontseptsioon, ei saaks kellelegi külla minna, eks.

Eriti teravaks muutub see seoses nende kõigi teiste liikidega peale inimese (soovitan tungivalt lugeda Karula Vana esseed „Karudele õigus) ning vägagi tõenäolise ökoloogilise kollapsi valguses (ja sama tungivalt Kaido Kama artiklit „Pärimuskultuur kuiellujäämisõpetus“).


Rail Baltic kui indikaator
Rail Baltic on mitmel tasandil indikaatoriks. Praegu planeeritaval kujul saab Rail Balticu heaks kiita ainult vurlelik mentaliteet, pinnaline õlakehitus ja ükskõiksus, mis peab Eesti maad Tallinna ja Euroopa vahelise sõidu akna taguseks taustavaateks.

Eesti maa on neile põhimõtteliselt see, mis paistab aknast, kui rong Tallinnast Riiga kihutab. Kui räägitakse nagu muuseas, et Eesti on vaja Euroopaga ühendada, aga mõeldakse selle all seda, et Tallinnast peaks võimalikult väikse häiritusega poolmüütilisse Päris-Euroopasse jõudma, nõnda et see neetud rabaväli, mis õnnetuseks Tallinna ja Päris-Euroopa vahele juhtunud, liialt kaua akna taga ei välguks. Nagu Põlva ja Põltsamaa polekski Euroopa. Ja kui ongi, siis mingi puhtkartograafilise atavismina.

See, millise tuima ja kurdi järjekindlusega üritatakse Rail Balticu projekti kohalikele pärismaalastele söödavaks „kommunikeerida“, toob meelde ilukirjandusliku Eurokuratooriumi, mille projektid muu hulgas „püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ (Mihkel Mutt „Eesti ümberlõikaja“).

Muide, Rail Balticu tõttu võib tulla järgmine Mahtra sõda. Sest nagu algupärane johtus sellest, et matsid olid õppinud lugema ja said ise järele kontrollida, mida tsaari uued seadused tegelikult ütlesid, ning nägid, et kohalikud mõisahärrad omavolitsevad, siis on nüüdki juhtunud, et mõned kohalikud matsid (nagu näiteks Humala Priit ja Lamboti Karli) on lugema õppinud ja kontrollivad Brüsseli tsaari ukaasid oma silmaga üle ja näevad, et kohalikud saksad ajavad taas pärismaalastele puru silma.

Eelkirjeldatud protsessi on väljast poolt väga hästi ja konkreetsete arvandmetega kirjeldanud inimgeograaf, Tartu ülikooli Pärnu kolledži direktor Garri Raagmaa artiklis „Ääremaa maksab eliidile kätte“ (LOE!) . Üldistatumalt on sellest omakorda rääkinud ka Hardo Pajula prantsuse geograaf ja sotsioloog Christophe Guilluy raamatu „Prantsusmaa perifeeria“ toel artiklis „Euroopa sügis“.

Prantsusmaa on praegu eriti aktuaalne näide, sest kollavestide mässud käivad seal ikka veel, ka praegu, nende ridade kirjutamise ajal (st 24.06.2019), ning ei näita vaibumise märke. „Globaliseerumisest võidavad rikka maa rikkad ja vaese maa vaesed,“ resümeeris Pajula Heckscher-Ohlini mudeli toel ühes avalikus loengus. Meie vaestele tähendab see „võit“ võimalust minna Soome parema palga peale. Sellest võidavad Soome rikkad, Soome tööandjad.


Koju tahaks!
„Ääremaal ei ole hoolimata aastaid leierdatud juttudest tööjõupuudusest piisavalt tasuvaid töökohti. Kanditi töötab 10–25 protsenti inimestest välismaal. Samas on neil pendeldamisest kõrini. Koju tahaks! Vildakas aktsiisipoliitika on Lõuna-Eestis sulgenud kohalikke poode. Joomine pigem kasvanud. Piinlik on Lätis käia! Riiki on üha vähem: haldusreform viis otsustamise kaugemale, maavalitsused kaotati, suleti koole ja päästekomandosid.

Kalasilmsed ametnikud annavad mõista, et parem, kui ääremaal elaks loomad: lendoravaid, kurgi ja konni on ju vaja Euroopale näidata. Loodus tungibki peale: riigi hundid on talumeeste lammaste ja koerte kõri kallal, riigi põdrad-hirved närivad ära kuuse-männinoorendikud ja RMK nõuab selle eest veel jahimeestelt trahvi. Vägev! Kas ääremaa inimese tulevik ongi oma rahanatuke Tallinna kinnisvarahaidele viia?“ kirjutab Raagmaa õigusega.

Jah, selles ongi see konks. Koju tahaks! Kapitalil pole kodumaad, aga kodul on. Matsluse tuumaks on paigatruudus, põhimõtteline teisaldamatus, inimolemise taimne aspekt. „E-Eesti“ on kui õel pilge, sest see „e“ ei täheda siin muud, kui järjekordset lahtihaakimist maast ja paigast. Seepärast on ka ilmekas, et keskkonnakriis jõuab vurlelikku teadvusesse selle paigatu aspekti kaudu – süsihappegaasi kontsentratsiooni kaudu, mitte elupaikade kadumise või lagaraiete näol.

Et kodumaa ja koht on tähtis ja hingele lähedal, seda näitab ainuüksi Valdur Mikita teoste populaarsus, sest Mikita on paigatruuduse laulik par excellence, positiivse matsluse koondkuju.

Ometi ei korrumpeeri EKRE-t niivõrd vurlelikkus – see kergemeelsus, juuretus, amorfsus ja vormitus –, vaid hoopis üks kohutav võltsvorm – kadaklus. Ja, rõhutan, seda jällegi eelkõige juhtkonna tasandil.

See on tahtmine olla pigem mõisnik või senjöör, mitte peremees oma kodus. Kui konkreetsemaks minna, siis võiks käesolevat sõnavõttu ajendanud mure väljendada õige kokkuvõtlikku kujundiga: EKRE pole aus matsipartei ja seda eelkõige seetõttu, et seal, kus neil peaks olema alati naeratav ja heatahtlik Valdur Mikita, on neil alati hukkamõistev ja morn Varro Vooglaid. Välgi metsade asemel on Vatikan ja kääksuva laudaukse asemel kirikukatoliiklik seksuaalneuroos.

Oswald Spengler ütleks selle kohta pseudomorfoos. Ja see on traagiline nähtus. Katoliiklane, eriti fundamentalistlik katoliiklane, ei saagi tunda end Vargamäel õdusalt ja see teeb kurjaks. Maarahva põhjendatud rahulolematust on aga lihtne kanaliseerida ja nii võibki rahvajuhi rolli sattuda täiesti vale inimene, selline, kes peab peeglisse vaadates oma kõrkuse kuma pühapaisteks.

Näiteks, kas pole hämmastav, millise iseenesestmõistetavusega kärgib Varro Vooglaid peapiiskopi kui poisikesega ja tema kriteeriumitele mittevastamise eest saab Vooglaiult mööda püha kuppu Rooma paavstki. Ja näol on tal ikka sama grimass, mis mõisahärral, kes näeb sõnnikusi jalajälgi oma häärberi paraadtrepil. Nii mastaapse kõrkuse (superbia) loodimiseks on tõesti teoloogilised atribuudid kohaseimad.

Ja mis importkommetega vehib Markus Järvi? Objektiivi uudis- ja arvamustoimetaja Facebooki nimi on praegu Martin Wolfgang Vaher, enne oli see pikalt Martin von Vaher. Viimane on eriti ilmekas. SAPTK-i poisid on pesueht kadakad. See on matsluse pseudomorfoos, võltspõlisus, tahe kaaperdada endale võõras traditsioon. Põrumine on see kristlasenagi, igas supiköögis on mõõtmatult rohkem Jeesuse kohalolu, kui neis hoolikalt klanitud pintsakutes ja mantlites ning roosikrantsidega palve-etendustes Vabadusristi ees.

Muide, kui need SAPTKi väärikusenarrid peaksid kellelegi taas duellikutse esitama, siis soovitan relvadeks sõnnikupomme – esteetiline ülitundlikkus on nende Achilleuse kand ja hästi käinud põlluramm mõjub kadakasakslasele nagu küüslauk vampiirile.

Ettepanekuid?
EKRE juhtfiguuridel soovitaksin tungivalt leida eneses üles matslikkuse positiivsed tahud. Meie poliitmaastikul vohavat vurlelikkust oleks väga vaja tasakaalustada konstruktiivse matslikkusega. Lugege Mikitat ja Tammsaaret!

Praegu ja peagi valitsuses olijatele tahaks aga meelde tuletada, et selles radikaliseerumist ja terrorismi käsitlevas bukletis, mis äsja omavalitsustele saadeti, on viimane aste enne seda, kui asjad ohtlikult kurjaks lähevad, pettumine vägivallatu võitluse võimalustes. Selleks, et seda ei juhtuks, peab olema võimalik vägivallatult võidelda. See tähendab sõnadega, argumenteeritult, ratsionaalselt (Rail Balticu küsimuses on valitsus väga halvasti käitunud). Mõistliku arutelu ruum peab säilima, õigusriigist tuleb kümne küünega kinni hoida. Tammsaare on öelnud, et kui ei aita sõnad, siis aitab muusika või rusikas. Matsid, kinnitan, ei ole teps musikaalsed.

9. märts 2019

"Tõde ja õigus", film


Ilmus ajalehes „Müürileht“, märts, 2019..


Inimene peab sind huvitama, et režissöör ollai

Tõde ja õigus 2019. režissöör ja stsenarist Tanel Toom

Tanel Toomi suurim õnnestumine on see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma.

Mihkel Kunnus

Käesolevate ridade kirjutamise ajaks on Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ vaevalt pool nädalat kinolevis olnud, aga juba on ajalehed arvustusi ja muljeid täis kirjutatud, sotsiaalmeediast rääkimata. Hinnangud kõiguvad õlale patsutavate kiidusõnade ja ülistuste vahepeal. Üldpilt on nii üheselt positiivne, et see teeb isegi Valdur Mikita kunagisele populaarsuskiirendusele ära. Siis leidus ikka mõni üksik surmtõsimeelne ajaloolane, kes nina krimpsu tõmbas, aga praegu on väike (ja õigustatud) närimine mõne tehnilise detaili juures tulnud oma ala suurelt asjatundjalt Tiina Lokiltii, kuid ka tema hinnang on tervikuna selgelt tunnustav. Ja las nii ollagi. Ühinen iseäratsemata kiidukooriga. Ei pea igalt poolt ja nui neljaks mingeid puudusi otsima, truism, et täius on ajalikus maailmas saavutamatu, pole kuigi konstruktiivne kriitika. Eriti, kui arvestada seda, kui raske ülesanne on siin võetud – teha populaarne film rohkem kui viiesajaleheküljelisest filosoofilisest romaanist. Ning taga hullemaks! Romaanist, mille ees seisab veel hiiglaslik vall kultuuriklišeesid ja samaväärne hulk vimma oma kunagise kirjandusõpetaja vastu. Kui ei saa mässata kolmekümneaastase pangalaenu vastu, siis vähemasti va tüviteksti vastu saab ja vat, ei loe, vat, ei meeldi!
Üks suuremaid teeneid on ainuüksi moodsast tehnoloogiast tulenev. Kardan, et omajagu sellest stereotüübist, et siis oli siinne elu toonidelt selline nagu Sarneti „Novembris“, tuleb sellest, et meie kirjandusklassika mõjukamad eksraniseeringud on mustvalged ja-või halva valgustusega liikuvad varjupildid. Ning siis muidugi need rusuvad Herald Eelma illustratsioonid tuntuimatel „Tõe ja õiguse“ trükkidel. Tanel Toomi „Tõde ja õigus“ andis Vargamäele (ja minevikule) värvid tagasi! Jah, ka siis oli muru ikka roheline, päike kollane ja inimestel suvepalavuses põsed punased (ja muidugi võrratu näitlejavalik ja -töö! Võrratu grimm!).

Teadupärast on „Tõde ja õigus“ tervikuna üsnagi autobiograafiline, aga film on tehtud esimest osast ja eelkõige Andres Paasi lugu. Paralleele tänapäevaga on väga mitmel tasandil, mõni juhtumisi õige argisel tasandil. Näiteks seda õrna naeratust, mis ilmub Andrese suule pärast viimase „eluasemelaenu“ osa maksmist, raamib juba hallisegune habe. See on miski, mis on taas aktuaalne. Taas, sest nõukogude ajal seda polnud. Keda huvitab faktuaalne alus, siis sellele võib soovitada Karl Mihkla raamatut „A.H. Tammsaare elutee ja looming“ (Tartu, 1936), see on Anton Hanseni poolt ka üle vaadatud. Kirjaniku isa „Peeter Hansen maksis Tammsaare-Põhja talukoha eest, mis anti jüripäeval 1872.a. tema valdusse ja kasutusse, ostu-müügilepingu järgi 2325 hõberubla. Lepingu sõlmimisel tasus ta 250 rubla, mille ta Vastsemõisa mõisas ja kodutalus oli kogunud. A. 1874 maksis Hansen ära 250 rbl. ja 1876. a. – 300 rbl. Ülejäänud 1475 rbl. tasumine ühes 5% lisamaksuga toimus hoolimata summa suurusest lepingus ettenähtud korras 1881. a.” (lk 21) Laenu aitas tasuda see, et vahepeal suri kirjaniku onu ja pärandas 500 rubla. Kirjaniku vanaisa “talu orjuse- ja maksukoormatis mõisale määratu suur. Kirjaniku vanaisa talu, mil oli maid 17 taalrit ja 11 rootsi tengat, pidi aastas tegema maksu- ja abiorjust 181 päeva hobusega ja 146,5 päeva jalgsi ning maksma kümnist: 1,75 vakka rukkeid, 1,5 vakka otri ja kaeru, 10 naela ropsitud linu, 2 naela linast lõnga, humalaid ja võid, 0,5 lammast, 1 koti, 2 noort kana, 1 veiselõa ja 12 muna”(lk 10). Kirjaniku ema Ann läks mehele teadmisega, et Peeter Hansen (on mees, kes oma kätetööga võib naist igal pool toita“ (lk 13). Seda on hea meeles hoida, kui püütakse igasuguste moekate postkolonialismiteooriatega mängida ning loodida valge mehe süüd ka toonierinevustega kaukasoidsuse sees, ent ka meeldetuletuseks, et kuigi Tammsaare ei heroiseerinud ja põlistanud protestantlikku tööeetikat, vaid polemiseeris sellega, toimus see madin tema noorusajal märksa madalamatel Maslow püramiidi astmetel.
Ajatumad paralleelid puudutavad aga inimushteid ning inimsuhete kujutamine kogu nende keerukuses on filmis ikka üle keskmise hästi välja tulnud ning küllap seda just seetõttu, et Tanel Toom ei moraliseeri. Nii nagu romaanis, on ka filmis tegelased elavad inimesed, mitte statistid mingis idealistlikus skeemis. Moralistlikud kunstiteosed aeguvad ruttu, aga need, mis suudavad inimolemusest destilleerida välja mõne olulise essentsi, saavad klassikaks. „Plektrummis“ väljendab Toom üsnagi otsesõnaliselt sama suhtumist kui Tammsaare, kui viimane ütleb, et „kirjanik peab oma kujusid kõiki ühesuguselt armastama. Hamlet või Lear pole kirjaniku südamele lähedasemad kui Falstaff või Jago, Ophelia või Desdemona armsamad kui leedi Macbeth“iii.
Tanel Toomi suurim õnnestumine ongi see, et ta ei moraliseeri, vaid teeb meile kõrgemal tasemel seda, mida tegi Taani prints Hamlet, kui palkas näitlejad oma onu meelt lahutma. Suur kunstnik abstraheerib inimloomuse arhetüübid ja see, kes paistab rohkem hea või kurjana – näiteks kas Mäe Andres või Oru Pearu – iseloomustab rohkem juba loomingut tarbiva ajastu mentaliteeti kui neid karaktereid endidiv. Näiteks kui „Postimehe“ kultuuritoimetaja kirjutab: „Jõhker perevägivald oli raamatus elunorm. Toom ei hakka seda fetišeerima, kuid teemast ta mööda ei vaata, Andrese ja Mari vahel toimuv on üks filmi võtmestseene,“v siis kõneleb see palju rohkem meie praegusest ajastust kui Tammsaare teosest või isegi viidatavast stseenist filmis. Stseen on aga tabanud Tammsaare osutust hästi, sest see on üks võtmestseene ka raamatus (kus, muide, jõhker perevägivald ei ole elunorm), mistõttu oma kuulsas avalikus kirjas kirjanik A. H. Tammsaarele ütleb Anton Hansen muu hulgas: „Sa lased inimesi kurjasti tarvitada niihästi piiritust kui piiblit ja kepi asemele paned enamasti mõne peenema riistapuu. On see kõlbluse süvendamine? Pealegi kannatavad Sul peksjad mõnikord rohkem kui peksetavad.“vi Ja see on stseen, kus peksev Andres kannatab rohkem kui pekstav Mari (vt Tõde ja õigus I, ptk XXX), aga küllap isegi osutus võimalikkusele, et Andres nõnda Jussi surma pärast süümepiinades hulluvat Marit kuidagi lunastab, käib praegusel ajastul üle lubatava kujutlusvõime määra ning selline psühholoogiline realism peab poliitkorrektsuse eest kunsti sisse varjuma ning sõnatu film on siis turvalisemgi kui kirjasõnavii.
Müürilehe“ progressiivne lugeja võiks tähelepanu pöörata ka sellele, kui elutruult on nii Tammsaare kui Toom edasi andnud seksuaalsesse konkuretntsi puutuvat, (seda enam, et moekas feministlik diskursus on selle teguri suhtes kanapime, kuna nõutab kõikjal tuimast inertsist rindejoont sugupoolte vahele, mitte aga sugupoolte sisse). Näiteks kuidas tunneb end Juss tajudes oma alguses oma alaväärtuslikkust mehena (sest Mari ei tunnusta teda kui meest) ja seejärel allajäämist „vägevamale isasele“, ja kuidas vormuvad seal juures Mari valikud ning kuidas nii Mari kui Andres püüavad hakkama saada süüga, mis tuleneb teiste, sotsiaalsete instinktide vastu patustamisest. Filmi on küllalt raamatutruult suudetud üle kanda nende evolutsioonilise süvamehhanismide psühholoogilised peegeldused karakterite motivatsioonidünaamikas.
Olgu Mari või Andres, nende hinge säsi on tunnetes ja lootuses, tajutud süüs ja igatuses, mitte aga halastamatus tões ja ranges õiguses, mis ainult kurjaks ja kalgiks teeb. Käesoleva aasta esimese kahe kuu sees on juba kaks korda inimvood Tallinna tänavail õiguse kurjusest üleskihutatuina liikunud. „Tõde ja õigus“ on igati aktuaalne küll. Ikka ja alati.



iTanel Toom saates „Plekktrumm“ 18. II 2019 ETV2
iihttps://kultuur.err.ee/912692/tiina-lokk-toes-ja-oiguses-jaab-puudu-professionaalsetest-teadmistest
iii„Kirjanikud ja intelligentsed naised“, Kogutud teosed nr 17, Tallinn, 1990, lk 412
ivMihkel Mutt on võrrelnud „Pearu-inimeste“ ja „Andrese-inimeste“ hulkade vahekorra muutust ajas vt Meedia mu meedia Tallinn 1996 lk 163-167
vHendrik Alla „Kas me SEDA filmi tahtsimegi?“ Postimees 20.II. 2019
viKogutud teosed nr 17, lk 280
viiKui valuliselt suhtus Tammsaare füüsilisse vägivalda tuleb hästi välja näiteks artiklis „Ajad ja olud“ (KT nr 16, lk 404-411), kus ta analüüsib pikalt „vabastusdokumenti“ „Eestima Tallorahva Seädmissed“.

25. veebruar 2019

Juhani Salokannel. Noore Eesti südametunnistus


Ilmus umbes kolme neljandiku ulatuses ajalehes „Sirp“ 22.02.2019

Sõbralik tähelepanu Soome lahe põhjakaldalt


Juhani Salokannel Noore Eesti südametunnistus. Soome keelsest tõlkinud Piret Saluri. EKSA 2019, 288 lk

Salokandle monograafia A.H. Tammsaarest on referatiivne ja eklektiline ülevaade autori eluloost ja loomingust. See annab hea ülevaade toonastest ühiskondlikest oludest, intelligentsed ümberjutustused Tammsaare teostest, aga katsed Tammsaare loomingut sügavamalt analüüsida muutuvad kiirelt ebaveenvaks. Kõige huvitavamad ja väärtuslikumad võiks meie lugejale olla erinevad võrdlused Eesiti ja Soome ajaloo ja kirjanduse vahel.

Mihkel Kunnus

Sellise raamatu ilmumine oli nii liigutav sündmus, et oleks tahtnud ilma lugemataga lihtsalt hüüda, et antagu talle medal ja jääda siis kohtlase naeratusega meelisklema. Kuidagi tänamatu tundub manada ette asjalik nägu ja hakata vigu otsima ja parandusettepanekuid tegema. Ja samuti tahaks kogu hingest vältida mis tahes seda tüüpi väiklust, mis näiteks Sofi Oksaneni raamatute ümber toimuvas poleemikas liigagi sageli kohal oli, tähendab, veendumust, et mis puudutab Eesti ajalugu, siis ka harimatuim eestlane on ainuüksi oma sünnipära tõttu pädevam kui kuitahes haritud võõramaalane, et vanaisa sõjamälestused ja vanaema tagalapajatused kaaluvad üles välisprofessorite arhiivijäreldused jne.
Pealegi raamat on kirjutatud Soome lugejale ja eeldusega, „et teosed ja nende tegelased on lugejale üsna tundmatud“ (lk 7). Ses mõttes pole ma kohe kuidagi mudellugeja ning mul on raske ette kujutada, mis tunne oleks seda raamatut lugeda siis, kui pilk on eelduspärase süütusega. Näiteks paljud Tammsaare teosed on täis üllatuslikke pöördeid ja juhtumisi ning teatud põnevusele ja ootamatustele toetuva lugemismõnu võib Salokandle ülevaade ära rikkuda küll. Seda ei saa kuidagi autorile ette heita, sest „[s]uuremat osa Tammsaare teostest ei ole kunagi soome keelde tõlgitud, vähesed varem avaldatud tõlked on vananenud, peateose üsna uus täielik tõlge soome keelde on läbi müüdud. Ei ole näha, et kõike seda võiks varsti soome keeles lugeda.“(lk 7)
Eks kriitikatõrget tekitab ka see, et me ise pole kirjutanud hästitõlgitavat ja sissejuhatavat ülevaateteost „A.H. Tammsaarest neile, kes teda veel lugenudki pole“. Püüan siiski.


Harjutuseks alustan tühiseimast. Trükivigu on veidi paljuvõitu, „Tõe ja õiguse“ osade soomekeelsetel pealkirjadel on ainult osadel tõlked ja isikunimede register on puudustega. Kui esimesed vead on eelkõige vead etiketi vastu, siis viimane on juba häirivam. Näiteks oma lugemismärkmetes on mu lk 60 juures märkus, et Salokannel ei maini Spenglerit, kui osutab Tammsaare enese selgitusele „Tõe ja õiguse“ maailmapildi kohta, kus oli ettekujutus „inimelu igavesest ringkäigust kui tõusu, õitsengu ja kokkuvarisemise ahelast“. Sel kohal ma vaatasin ka registrisse ja nägin, et seal Spengleri nimi puudub sootuks ning vangutasin pead, sest Spengleril on tähtis roll Tammsaare maailmapildis. Sadakond lehekülge hiljem pidin arusaama revideerima: „Tammsaarel oli eriline oskus muuta aadete abstraktsed mõttekonstruktsioonid oma kunstis elavaks. Suure romaanisarja spenglerlik struktuuripõhimõte tõusu ja huku vaheldumisest ei ole ainus viide sellele.“ (lk 162) ja veel paarkümmend lehekülge edasi tsiteerib Salokannel pikalt Tammsaare artiklit, kus viimane toob Einsteini ja Spenglerit esile kui kaht olulisimat mõtlejat viimasel ajal ning keskendub seejärel mõistagi Spengleri käsitlemisele.

See pole siiski väga suur puudus. See võib isegi olla, ütleme, kasulik puudus, sest Spenglerit tuntakse tänapäeval vähe, mistõttu on ta kultuuriteadvuses taandunud eksitavaks skemaatiliseks lihtsustuseks, millega liigne seostamine teeb kasu asemel pigem kahju. Ometi on Spengleril Tammsaarele väga sarnane mõju nagu Thomas Mannile või Robert Musilile (sellele viitab Salokannel kaudselt läbi Prantsuse professori Philippe Chardini, lk 268) ning sellest mõjukeskmest on suurepärane sissejuhatus juhtumisi olemas ning just samast kohast, kust Salokannelgi, tähendab, Soomest. Pean silmas Soome filosoofi Georg Henrik von Wrighti esseesid Dostojevskist ja Spenglerist (e.k. raamatus „Minerva öökull“, Vagabund 1996). Ja sel mõjul pole midagi pistmist intertekstuaalsusega, ammugi nii mõne lihtsa motiivilaenamisega (nagu näiteks Salokannel mõlgutab lauanõude lõhkumise ümber Dostojevskil ja Tammsaarel, lk 163, ja ikka selgelt liiga rohmakas üldistus on panna puberteediteema ühendama „Alandatute ja solvatute“ Nellyt ja „Tõe ja õiguse“ IIosa Tiinat, kes on siiski pelgalt 6–8aastane (XXIVptk)), vaid tegu on sügava eksistentsiaalse sugulusega, sellega, mis pani Spengleri ära õppima vene keelt, et lugeda Dostojevskit originaalis, sellega, mis pärast ülikõrk Nietzsche Dostojevskit tunnustas kui ainust, kellelt ta õppinud, sellega, miks Tammsaare nii mitmes kohas tsiteerib Leo Bergi ütlust, et Dostojevski on jäämägi, mille otsa Lääne-Euroopa ronib aastasadu. Ja tegu pole vähimalgi määral isikukultusega, vaid, ütleme, modaalsuse, tähelepanusüsteemi ja tunnetusorientiiriga, metafüüsilise hääslestatusega, millele Fjodor Dostojevski nimi on lihtsalt kommunikatsiooni hõlbustav silt nagu see on klassikalise füüsika puhul Isaac Newtoniga.

Salokannel kirjutab: „Tammsaare luges soomekeelseid raamatuid, aga eriti lähedasi kirjanikke ta naabermaalt vist ei leidnud. Sellegipoolest avaldas ta lugupidava artikli F. E. Sillanpää preemia puhul“ (lk 242). No see ei olnud mingi „sellegipoolest“ avaldatud lugupidamisavaldus, vaid soe ja siiras käepigistus vennale. Minni Nurme kirjutab Sillanpää tõlke järelsõnas: „Teos [„Elu ja päike“] on kantud tudengiaastate bioloogilisest maailmakäsitlusest, milles on selgeid mõjutusi Maeterlinckilt [...] kui ka toonaselt meeliskirjanikut Hamsunilt; nii sündis omalaadne müstilis-impressionistlik romaan, kus tegelased pidevas looduse hurmas „triivivad unetabaselt oma tundmuste ja aistingute lahel“. Siiski toob Sillanpää selle teosega soome kirjandusse uue elutunnetuse: inimene kui looduse oluline, lahutamatu osa.[...] Ta ei vaatle loodust inimese läbi, vaid inimest looduse läbi, nagu on Sillanpääd tabavalt iseloomustanud soome kriitikud. „Aeg on Sillanpääle eelkõige bioloogilise inimese aeg, see järgis aasta ja ööpäeva aegade vitaalset rütmi, mida ei määra kell. See on inimolemuse tunnetuste aeg, mida mõõdab vaid tunnetuste intensiivsus ... mida kõige intensiivsemas staadiumis kogetakse kui ajatut.““i
See kehtib hästi nii Spengleri kui Tammsaare kohta. Võib öelda ka hermeetilisuseni kokkuvõtlikult: Tammsaare (ja Sillanpää ja Dostojevski, Nietzsche, Spengler, Mann, Musil jne) võtsid Darwinit tõsiselt, nad mõistsid sügavamalt kui teised, mida tähendab, et „Jumal on surnud“, ja asusid seda innukamat inimolemuse saladust lahti mõistatama ja seda siis ka fenomenoloogiliselt, seestpoolt.
„Nii nähakse inimlikes toiminguis puhtloomalikke jooni, mis on iseloomulik biosotsioloogilisele põhivaatele,“ iseloomustab Tammsaare loomingut Karl Mihkla Tammsaare enese autoriseeritud ülevaates, kus, muide, on viidatud ka professor Gustav Suitsu meenutustele, et noor Anton Hansen juba gümnaasiumi ajal plaanis suuremat teost, sest tal oli Dostojevski romaanide tõukel tekkinud huvi süüvida inimhinge ja teda „hakanud huvitama inimeste sisemaailm ja ta püüdnud nende hingelisi avaldusi enam tähele panna“ii.
Tammsaare kirg oli siiski tunnetus. Sestap oli ta nii radikaalselt erinev Tuglasest ja saati neist umbertoecolikest ilukirjanduslike tekstide tootjatest, kes on põhiolemuselt tühja eruditsiooni ja kaleidoskoobi ristugutised.

Nii Dostojevski kui Tammsaare olid eelkõige väga head inimesetundjad, psühholoogid. Seepärast on ka nende loodud tegelased nii ehedad ja elavad ning inimpsüühika seaduspärade tundmine loob nende loomingusse palju suuremat sugulust kui mõne välise motiivi kokku langemine. Kui Salokannel analüüsib kriitikat, mida Tammsaare tegi ühele Wuolijoe näidendile, siis toob ta ühe näite Tammsaare arusaamast: „Inimeste kaastunne ja õiglustunne sunnivad ta otsima voorusi rõhutute seast: „Aga me unustame maailma kurblooluse: rõhutute voorused püsivad ainult seni, kuni nad on rõhutud““ (lk 240). Eks Dostojevskigi noogutaks siin.

Kokkuvõtlikult: neis küsimustes, mis käivitasid Tammsaare kirjutamismasina, pole Salokannel päris usaldusväärne. Kõrvutused Dostojevskiga ja poleemika Mihkel Mutiga on kõige nõrgemad kohad raamatus. Paar näidet veel: Analüüsides näidendit „Juudit“ ütleb Salokannel Juuditi motiive analüüsides, et „Tammsaare tõstab seksuaalse iha kogu lugu edasiviivaks jõuks“ (lk 96). No ei. Lõpmatult täpsem on siin Marta Sillaots, kes ütleb, et selles „sigitust januneva naise traagika leiab võrratu väljenduse“iii. „Rudolf Ikka on midagi muud: arhetüüp, muinasjutuolend, koletis – või ehk kõige tabavamalt:absoluut. Kirjanik on loonud ta mõnede äärmiste omaduste kandjaks ja paigutanud siis tavaliste inimeste sekka, et vaadata, mis hakkab juhtuma.“(lk 219) No ei. Pigem on see üks autobiograafilisemaid teoseid, kus on kajastatud viljatu,“abieluks kõlbmatu“, kuid soojust igatseva mehe hingepiinu ja dilemmasid. Moodsamas keeles öelduna: evolutsioonipsühholoogiline motivatsioonianalüüs oli Tammsaarel igati käpas.
„Romaani kuulsamaid stseene on jõuludeaegne heitlus, kus Oru talu koer hiilib vorstilõhna peale Mäe tallu ja Andres peksab ja kõrvetab looma kurdiks ja poolpimedaks. Kui soome rahvuskirjandus viljeleb roppusi, siis eesti kirjandus vastab sellele loomapiinamisega.“ (lk 125). No ei. See on koer, hingeline, kellesse koondub väga palju Tammsaare loomingus. Pole palju öelda, et see on üks suurima sümbolväärtusega kujund, keerukas, kompleksne ja üheselt avanematu. Pole juhus, et surmavaludes Mari niutsub nagu koer, et habemenuga ihuva pöialpoisi neelab alla koer, pole juhus, et koera jälg jääb Jesaja raamatusse, Kristuse sünni kuulutaja Emmanueli juurde. Maarja Vaino on koerast Tammsaare loomingus kirjutanud terve artikliiv ja Toomas Haug võtnud selle Tammsaare tootemkujundiks (Tuglase ahvi kõrvale)v. Kui ma püüaks kontsentreerida kujundit, siis „Tõde ja õigus“ võbeleb Uue ja Vana Testamendi pingeväljas ning Uue Testamendi kokkuvõtepalve oleks ehk „Inimene on inimesele koer“.

Tähendab, kõige halvem oleks kui seda teost võetaks kui Tammsaare loomingu konspekti ja kokkuvõtet (näiteks mille abil eksamiteks valmistuda vms), mitte aga sissejuhatust ja huvitavat taustalaiendust Tammsaare juurde. Sest raamat on tõesti väga huvitav ja mul on väga hea meel, et selline asi ilmus. Soovitan seda lugemiseks kindlasti. Sain siit nii mõndagi uut teada, eriti väärtuslikud olid paralleelid ja kõrvutused Soome ajalooga, kirjandusegaja igasugused antropoloogilised tähelepanekud. Kuigi ruuminappuses võis domineerima jääda kriitilisem noot, siis kordaksin üle arvustuse algusemotsiooni – antagu talle medal! Mitte väga suur, aga ikka medal!


iMinni Nurme „Saateks“, raamatus Frans Eemil Sillanpää „Noorena uinunud. Inimelu võlu ja vaev“. Tallinn 1975, lk 378
iiKarl Mihkla „A.H. Tammsaare elutee ja looming“, Noor-Eesti Kirjastus, Tartu 1938, lk 56, 96
iiiMarta Sillaots „A.H. Tammsaare looming“, kogumikus „Kirg ja kavalus“, Ilmamaa 2012, lk 328
iv„Koerad ja suremine“ raamatus Maarja Vaino „Tammsaare ja irratsionaalsuse poeetika“ EKSA 2016, lk 205-220
v Toomas Haug „Tammsaare ja Tuglas“, Sirp 22. XII 2006


19. veebruar 2019

Miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme?


Ilmus „Postimehe“ lisas „Meie Eesti“ 19.02.2019. 
Alljärgnev on veidi silutud versioon, sest tööülesandele – kirjutada kiirelt 4000tm piires, miks poisid koolist välja kukuvad – jäin igati alla. Pole minu formaat.


Miks me poisid koolist välja viskame ja mehed vangi paneme?

Mihkel Kunnus

Julgen arvata, et meie haridussüsteemi kõige rängem probleem on jätkusuutlikkuse puudumine. Töötab hästi ja tulemuslikkus on hea, aga tulevik tundub tume. Meie tubli õpetajaskonna järelkasv pole teps mitte piisav. Samuti võib täiesti sirge näoga öelda, et Eesti haridussüsteem on konkurentsitult maailma kõige efektiivsem. Ükski teine riik ei suuda nii väikese suhtelise ressursikuluga toota nii kõrget taset PISA-testide järgi. Samuti võib keerutamata osutada sellele, et meie rahvuskultuur on olnud ikka ülimalt haridussõbralik ning kohalikul pedagoogikateoorialgi on juba igati soliidne traditsioon (Peeter Põllust ja Johannes Käisist Hilda Tabani). Haridusteoorias oleme pikalt-pikalt ees ainelistest võimalustest (magusvalusa muigega meenutan TÜ pedagoogikakoolitust, kus rohkem kui sajale inimesele peeti korraga loengut loenguvormi igandlikkusest ja individuaalse lähenemise tähtsusest).

Kuigi süsteem on väga hea, pole see kaugeltki täiuslik ja tuleb teha jooksvalt parandusi ning peamise mure kõrval on ka teisi, näiteks pealkirjas püstitatu. Samuti on aeg-ajalt vaja meelde tuletada, mis asi kool ikkagi on ning mis on selle struktuursed omadused.

Esiteks: kool on sündinud ühe lapsekasvatusfunktsiooni tööjaotuslikust tsentraliseerimisest. See, milliseid kasvatuslikke aspekte kollektiivselt realiseeritakse, on ikka muutunud. Kas õpetame lapsed kollektiivselt pelgalt lugema-kirjutama ning rehkendama või peaks komplekti kuuluma ka näiteks usuline, maailmavaateline ühtluskoolitus ja takkaotsa veel ka kehaline kasvatus? See kõik on olemuslikult poliitiline ja seega läbirääkimiste küsimus.

Teiseks: kool on asutus, mis taotleb mingit laadi muutust, arengut. Arusaadavalt saab see muutus ja areng toimuda rohkemal või vähemal määral, ning see tähendab, et kool on paratamatult hierarhiline süsteem. See, kes on rohkem arenenud ja haritud, jõuab sõna otseses mõttes kõrgemasse klassi. See, millist arengut väärtustakse, sõltub jällegi kokkulepetest. Spordikoolis võib olla selleks sportlik sooritus, reaalkoolis matemaatiline jne. Isegi Võrdsuse absolutiseerijad ei pääse hierarhiseerimisest. Nemad hierarhiseerivad võrdsuse järgi. „Süsteem X on võrdsem kui süsteem Y, järelikult on X kõrgemal positsioonil ja ihaldusväärsem“. Lühimalt: hierarhia on vaadeldav kui otsustusvõime abstraktsioon.

Kolmandaks: see võib kõlada tautoloogiliselt, aga igas selektiivses süsteemis saavutavad edu need, kes on edukamad selles, mida see süsteem arengukriteeriumina tunnustab st mille alusel selekteerib. Näiteks, millised inimesed läbivad edukalt süsteemi, kus edutusmehhanismiks on standardiseeritud testid? Loomulikult need inimesed, kes täidavad edukalt standardiseeritud teste. See ei pruugi muidugi olla süsteemi algne eesmärk, aga standardiseeritud testidel on mitu väga suurt voorust. Nende haldamine on väga odav, nende tulemused on hästi võrreldavad, need välistavad igasuguse hindajapoolse diskrimineerimise jne. Vaadake näiteks riigieksameid! Tööde hindaja ei tea ühtegi töö sooritaja omadust – ei sugu, nahavärvi, seksuaalset orientasiooni, vanust, puuet ega midagi – ta hindab ainult tulemust. Diskrimineerimine on välistatud (nagu ka eksamineeritava isiksus).

Tagasi pealkirja juurde: miks me viskame poisid koolist välja ja paneme mehed vangi? Õige vastus: me ei teegi seda. Lihtsalt nende hulgas, kes koolisüsteemi hästi ei sobitu, on mehi rohkem. Nii nagu nende inimeste hulgas, kelle peame vajalikuks ühiskonnast isoleerida, on mehi rohkem. See lõhe siin pole sooline, vaid isikutüübiline. Vaid tühine osa meestest on vangis ja vaid väike osa poisse lendab koolist välja. Sugu ei vii vangi ega kukuta koolist.

Poiss olemine ei ole välja kukkumisega põhjuslikult seotud. Öelda, et kool diskrimineerib siin poisse on keeleline lohakus. Ohtlik üldistus. See on sama tüüpi keeleline lohakus, mida toksiline feminism pidevalt põlistab ja taastoodab. Nii nagu on toksiliselt eksitav see populistlik vimmakõne soolisest palgalõhest. See pole sooline. Ainuüksi vanemlik palgalõhe on kõvasti täpsem väljendus. Nii nagu kool ei diskrimineeri poisse, vaid täpsem oleks öelda, et madalama koostöövalmidusega (agreeableness) ja kohusetundlikkusega (conscientiousness) isikutel on suurem tõenäosus koolissüsteemist välja kukkuda ja selliste inimeste hulgas on poisse rohkem.
Aga inimesi kirjeldades on väljenduse täpsus oluline, sest iga kirjeldus toimib põhjuslikult, omamoodi isetäituva ennustusena.

P.S.
Õpetajale on pessimism põhimõtteliselt lubamatu, õpetaja peab uskuma oma töösse ja tal on kohustus uskuda abituuriumi lõpuni, et ka see väeti, ka see seanahavedaja ja ka see tõnisson virgub arukusele, avaneb haridusele, olgu matemaatikale või grammatikale, ning seda kõike elukogemuste ja inimesi hierarhiseeriva arengupsühholoogia kiuste. Seda hoiakut võiks nimetada pedagoogi kõlbeliseks kutserumaluseks, inimtundmise piiriks, mida ta ületada ei tohi. Vähemalt oma käitumise kujundamisel. Õpetaja peab lõpuni käituma, nagu usuks ta iga õpilase (võrdsesse) arenemisvõimesse. Kogu teaduse ja elukogemuse kiuste.


8. veebruar 2019

Kuidas ma ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin


Ilmus ajalehes „Postimees“09.02.2019. Kirjutatud suuresti detsembris 2018 st on pisikesi aegumisi, näiteks praeguseks on kõnealune raamat väljas olnud juba aasta ja müünud üle kolme miljoni eksemplari.



Kuidas ma Soomes ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin

Mihkel Kunnus

Küllap nooremapoolsem või lihtsalt uue meediaga sina peal olev seltskond ei vaja selgitust, kes on Jordan Peterson. Teistele võib alustuseks öelda, et tegu on 1962. aastal sündinud Kanada psühholoogiaprofessoriga, kellel on lisaks kõrgele renomeele oma teadusvaldkonnas paarkümmend aastat kliinilist praktikat, ning kes on viimase aastaga tõusnud rahvusvaheliseks superstaariks. Tema viimast raamatut, mille võib žanrilt liigitada eneseabisse („12 reeglit eluks: vastumürk kaosele“), on vähem kui aastaga müüdud üle kahe ja poole miljoni eksemplari ning tõlkelepingud on tehtud umbes poolde sajasse keelde ja paljud neist juba realiseeritud. Tema tähelennu tehnoloogiliseks aluseks võib lugeda internetiplatvormi Youtube, videode jagamise veebikeskkonda, kus ta loengute ja vestluste salvestused on leidnud kümneid miljoneid vaatamisi. Olgu hinnang tema sõnumitele milline tahes, tema mõjukust ja resoneeruvust eitada ei saa.
Tavaliselt alustatakse Jordan Petersonist kirjutatud ülevaateartikleid sellega, et loetletakse üles terve rida fraase, millega teda on iseloomustatud, näiteks „kõige mõjukam avalikkusele tuntud läänemaailma intellekuaal“ (The New York Times) või „intellektuaalne šarlatan“ (Müürileht), aga sellesse meetodisse tuleb suhtuda üha suurema skepsisega, sest mingi sõnavõtu avaldatuse fakt ei eelda juba mõnda aega mingitki kvaliteedi- või allikakontrolli läbimist, rääkimata siis sellest, et väljendid võivad algses kontekstis olla vägagi teise tähendusega.i Ja see tsitaadivalik, millega peetakse heaks teda alustuseks tutvustada, kõneleb seepärast märksa rohkem ülevaate tegija suhtumisest ja maailmavaatest kui Jordan Petersoni omast, miska soovitaks temaga tutvumiseks kindlasti kärpimata otseallikaid. Näiteks Youtube'i riputatud loenguid ja tema kodulehel toodud materjale (seal on üksjagu ka intervjuude transkriptsioone).
Üks sagedasemid epiteete, millega teda tutvustatakse – ta on jõudnud ka paljudesse rahvusringhääligutesse – , on controversial, vastuoluline. Tõlgiksin selle siiski polariseerivaks, sest ta ei räägi kuidagi enesele vastu ega ole seesmiselt vastuoluline või paradokslev. Ta lihtsalt kipub tekitama auditooriums polariseerivaid reaktsioone (muide, kes või mis praegu ei kipu?). Teda imetletakse ja põlatakse, armastatakse ja vihatakse. Seda osalt seetõttu, et ta käsitleb teemasid, mis on tänapäeval ideoloogiliselt ülitundlikud (perekonnamudelid, soorollid, kasvatus, indiviidi ja ühiskonna suhted, sõnavabadus jne), aga samas on tema vaated raskesti paigutatavad harjumuspärastele rindepooltele (vasak-parem, liberaalne-konservatiivne jms).
Näiteks Tauno Vahteri kirjutatud ülevaate (Eesti Ekspress 26. IX 2018) päises kasutatakse Jordan Petersoni kohta väljendit konservatiivsuse eestkõneleja. See on korraga õige ja vale. Poliitiliselt vaatelt on ta ise end nimetanud klassikaliseks briti liberaaliks ja kõige teravamalt vastandub ta mis tahes kollektivismile (olgu selle aluseks klass, etnos vms) ja mis tahes totalitaristlikele ilmingutele (tulgu need paremalt või vasakult tiivalt). Näiteks kui ta käest küsiti, mis ta arvab sellest, et ta kodumaa Kanada just kanepi legaliseeris, siis ta vastas, et ammu oli aeg ja et alkohol on palju ohtlikum. Ja ta teab, millest ta räägib, sest uurimused alkoholi mõjust (sealhulgas selle seos agressiivsusega) on olnud üks ta akadeemilisemalt tunnustatumaid uurimisvaldkondi. Samuti peab ta homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et „kaks vanemat on alati parem kui üks“.
Juba nende paari napi näitega peaks tema „vastuolulisus“ kenasti esile paistma. Kanepi legaliseerimine ja arhailisest patu mõistest loobumine homoseksuaalsuse üle arutlemisel on midagi, mida konservatiivsusega selle sõna tavakeelses tähenduses hästi ei suudeta siduda, samas ta ei kiida egalitaarprogressiivselt kõiki peremudeleid heaks. Ja siin ongi konks. Meenutagem või seda protestikisa, mis oli seotud Aasta Ema statuudiga, milles oli abielunõue ja mis nõnda diskrimineerivat ja alavääristavat üksikemasid. Jordan Peterson aga ütleb, et väikelapse kasvatamine on väga raske ja kohutavalt kurnav asi ja kui seda peab üksi tegema, siis muutuvad inimlikud nõrkused eriti ohtlikuks kasvatusprotsessile. Unetus, nälg, halb tööpäev, pohmell, tüli kellegagi – ühest sellisest proosalisest tegurist võib vabalt piisata, et vanema käitumine lapse suhtes muutuks täiesti ebaadekvaatseks ja on väga vajalik, et sellistel hetkedel oleks juures teine täiskasvanu, kes sekkuks. Ema peab hoolitsema vastsündinu eest ja isa samal ajal sama tähelepanelikult ema eest sel kõige raskemal perioodil, ütleb ta ning lisab kohe, et me ei tohiks kindlasti olla vaenulikud ja tõrjuvad üksikemade suhtes, kellest paljud mitte ainult ei rühma vapralt ja ennastsalgavalt väga rasketes oludes, vaid on sageli enne seda pidanud omal jõul välja rablema brutaalsest paarisuhtest. „Aga see kõik ei tähenda nagu oleks kõik perekonnavormid võrdselt elujõulised. Sest nad ei ole. Punkt.“ (lk 142
ii) Viimase kinnitamiseks toob jälle rea uuringud. Pole liialdus öelda, et ta on tõeline tuumikpere kaitsja ning seda positiivselt st näidates tuumikpere plusse võrreldes selle alternatiividega, mitte aga materdades inimesi, kellega bioloogiline juhuslikkus traditsiooniliselt ringi käinud pole.
Toodud näide on hea ka selles mõttes, et illustreerib kujukalt ta arutlusviisi. See on järjekindlalt pragmatistlik ja empiristlik, maakeelsemalt öelduna argine, proosaline ja teaduslik. Ta ei vehi erinevate prokrustese-sängilike pühadustega (nagu traditsioonilised konservatiivid) või reaalsusega ühildamatute üllaste ideaalidega (nagu vasakprogressiivsed õiguslased), vaid lähtub positivistlikest andmetest ja parimatest empiirilistest teadmistest ning need lüngad teadmistes, mida meetriline teadus täita ei suuda, täidab traditsioon ja müütidesse settinud inimkonna kogemused. Ühendatuna Jordan Petersoni suure praktilise psühhoteraapiakogemuse ja karismaatilise isiksusega annab eelöeldu talle suure konstruktiivse väe, mistõttu tal ongi väga suur ja tänulik auditoorium. Tema populaarsus on isegi nii suur, et pole põhjendamatu kartus, et kvantiteedi jätkuv kasv toob ühel hetkel muutuse kvaliteedis ja tema andunumad fännid moodustavad kultuse ning seda hoolimata sellest, et ta kesksed sõnumid on maksimaalselt antikultuslikud. Kui tüüpiline kultusfiguur nõuab jäägitut kuuletumist ja vabastab jüngrid isikliku vastutuse koormast, siis Jordan Peterson jutlustab vastupidist – ta ütleb, et võta oma elu eest ise vastutus, sest vastutus ja kohustuste vabatahtlik omaksvõtt mõtestab elu. Ja inimesse ehitatud vajadus mõtestatuse järele või „tähenduse instikt“ ongi üks põhjus, miks ta on nii populaarne, oletab ta. Inimesed on olnud viimased aastakümned püsival õigluse ja õiguste-dieedil, aga see ei suuda isiklikku elu mõtestada. Mõtestatus tuleb isiklikust vastutusest, sõnab psühholoog.
Igatahes käisin ühel „osadusüritusel“ ka ise kohal ja annan nüüd väikse ülevaate. Kuna paar kuud on möödunud, pole see enam reportaaž (kuigi tegin teadlikult vastavaid märkmeid), vaid pigem mälestus.




Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks
Helsingi 4.november 2018

Olgu kohe öeldud, et mis tahes suurele ühistundele ehitatud massiüritused pole minu rida. Ma pole käinud ühelgi laulupeol ega rokk-kontserdil ja mõnel meeleavaldusel, millel olen osalenud, olen tundnud end väga ebamugavalt. Omaalgatuslikult poleks läinud ka sellele üritusele, aga naine kinkis meile piletid.
Tegu oli raamatuesitlustuuriga, mis hõlmas pea kahtesadat linna. Juba 5. novembril oli ta Stockholmis, 6. Kopenhaagenis, 7. Birminghamis, 9. Oslos, tähendab ka füüsiline vorm ja stressitaluvus on tal võimas. Kuna Helsingi üritus müüdi minutitega läbi, siis lubas ta nädala pärast teha seal kordusürituse. Ta on tõesti ülipopulaarne.
Ka saali sisenemine meenutas rohkem ööklubisse trügimist kui akadeemilist üritust, ikka pikad järjekorrad, turvamehed, käelindid.
Loengu juhatas sisse Dave Rubin, USA ühiskonnavaatleja ja vestlussaate „The Rubin Report“ juht. Maailmavaatelt on Rubin nimetanud end „klassikaliseks [Briti] liberaaliks“ nagu Jordan Petersongi, aga lisedes juurde, et USAs tähendab see paljudes küsimustes konservatiivsele positsioonile ehk progressiividega opositsiooni sattumist. Ühtlasi on ta homoabielus, aga avalikult ameeriklane ning viimast demonstreeris ta igasuguse häbi ja sündsustundeta, tähendab, astus lavale huilates ja entusiastlikult aplodeerides. Tõeliselt liigutav oli näha, et selline barbaarne käitumine sumbus kiirelt hõimuvellede tuhandehäälsesse mõminasse, mitte aga ei haaranud kaasa. Samuti sai lipitsev väide, et helsinglased on kõige paremini riietuv rahvas, vastu saalitäie iroonilist mühatust.
Jordan Peterson tuli lavale siiski päris korraliku aplausi saatel. Ta oli pikk, kõhn, päevitunud ja riietatud elegantsesse kolmeosalisse ülikonda, kuid kõnnakus oli midagi ehmatavalt raugalikku. See aga kadus peagi kui ta end soojaks rääkis ja hoo sisse sai. Siis tegi ta päris kiireid ja nõtkeid liigutusi ja hüppeidki (näiteks matkis mängiva koera kehakeelt).
Raamat, mida ta esitles, koosneb kaheteistkümnest peatükist nagu pealkirjastki aimata võib. Seekord oli loengu sisuks suuresti viies peatükk, viies „elureegel“ – „Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks“iii. See on üks kahest peatükist, mis puudutab (väike)laste kasvatamist. Ta alustas sellest tabust, mis keelab üldse välja öelda nagu laps võiks olla tüütu ja vastik, saati oma laps. Ta tõi ridamisi näiteid alustades triviaalsematest nagu lapse kohatu, lärmakas ja väljapressiv käitumine kaubanduskeskustes, aga rõhuasetus jäi siiski sellele, kui oluline on sotsialiseerida laps neljandaks eluaastaks. Kui laps pole neljandaks eluaastaks sotsialiseeritud, võib paljudel juhtudel rong juba läinud olla – ontogenees on pöördumatu ja mõned arenguaknad sulgunud. Ja see on kohutav saatus lapse jaoks, sest siis ei taha teised lapsed temaga mängida, ta ei sümpatiseeri täiskasvanutele jne. Tõenäosus, et teda ootab õnnetu elu või lausa kriminaalistaatus kõrgeneb märgatavalt. Kuna Jordan Peterson on töötanud ka lastehoius, siis on tal näited varnast võtta. Ta rõhutas müramise (rough and tumble) tähtsust kehalise arengu ja agressiooni integreerimise seisukohalt ning isa olulisust seal juures. „Statistiliselt rääkides on kaheaastased kõige vägivaldsemad inimesed. Nad löövad jalaga, käega, hammustavad ja võtavad teiste asju,“ kirjutab ta (lk 126), ning on naiivne ja romantiline öelda, et pole halbu lapsi, on ainult halvad vanemad. Mis ei tähenda, et lapsed oleks kuidagi halvad moraalses mõttes, vaid seda, et sotsialiseerudes otsivad nad aktsepteeritava käitumise piire. Rousseaulikule kujutelmale seab ta sümboolselt vastu primatoloogi ja etoloogi Jane Goodalli tähelepanekud meie lähisugulaste käitumisest. Samuti väljendas Jordan Peterson väga suurt respekti psühholoogi ja neuroloogi Jaak Panksepa suhtes („Ta oleks pidanud saama Nobeli preemia!“), kelle katsed rottide mänguga on olnud neuropsühholoogias murrangulised (muidugi mõista me ei jätnud hiljem Petersonile rõhutamast, et oleme pärit samast linnast, kust Pankseppki) ning aitanud mõista moraalsete tunnete algupära ja kujunemist individuaalse arengu käigus. Siin on nüüd jälle hea koht osutamaks ühele maailmavaatelisele põhjusele, miks ta paljudes võõristust tekitab. Jordan Peterson on sügavalt loodusteadusliku maailmapildiga, sügavalt darvinistlik ning viimase all pean silmas seda, et ta näeb inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust. See pole sugugi valdav maailmapilt, pigem haruldanegi. On näiteks üsna raske ette kujutada, et Rein Raud või Ahto Lobjakas, Varro Vooglaid või Markus Järvi osutaks moraaliküsimuste juures uuringutele, mis on teostatud šimpansite või rottidega. Primatoloog Frans de Waal – iseloomustaks teda kui rahvusvahelist Aleksei Turovskit – ristib selle inimese hüppelist erinevust uskuva maailmapildi sapiselt neokreatsionismiks. Ta ütleb, et neokreatsionism „seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu väljaütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes.“iv
Teravamaks näitlikustamiseks poeksin viimaste aastate ühe tuntuima aimekirjaniku Yuval Noah Harari selja taha ja tsiteeriks ta kommentaari USA iseseisvusdeklaratsiooni kuulsaimale lausele („Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele“). Harari osutab, et võrdsuse idee on kristliku algupäraga, see on idee sellest, et Looja on andnud igale inimesele hinge, mis Looja ees on võrdne. „Mida aga tähendab väide kõigi inimeste „võrdsusest“ siis, kui me ei usu Jumala, loomise ja hingede kristlikku müüti? Evolutsioon tugineb erinevustele, mitte võrdsusele. Iga inimene kannab endas mõnevõrra isesuguseid geene ning keskkond, mis meid sünnist saadik ümbritseb ja mõjutab, ei ole samuti kõigi jaoks sama. Selle tagajärjel arenevad meis erinevad omadused, mis annavad meile erinevad võimalused ellu jääda. Seega tuleks „loodud võrdsena“ tõlkida bioloogia keelde kui „arenenud erinevana“.“
Nii tõlgib ta terve selle lause ja saab tulemuseks: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on arenenud erinevana, et nad on südinud teatud muudetavate omadustega, mille hulka kuuluvad elu ja püüdlemine naudingu poole.“ Harari lisab kohe, et „niisugune arutluskäik võib võrdsuse ja inimõiguste eest kõnelejad marru ajada“v. Eks ajabki. Ajab ka Jordan Peterson, mistõttu ta vaenajad kasutavad materdamiseks ja diskrediteerimiseks kõikmõeldavaid vahendeid alates lihtlabasest laimust ja pahatahtlikust kontekstualiseerimisest fotovõltsinguteni.
Kummatigi see konflikt on pseudoprobleem, sest Peterson võtab müüte väga tõsiselt. Müüt on talle kõike muud kui anakronistlik jamps, mille teadus on põrmustanud. Tema ühed populaarseimad loengud on just nimelt müütidest, täpsemalt piiblilugudest ja nende psühholoogilisest relevantsusest. Lood Vana Testamendi Jumalast on kirja pannud psühholoogiline realist, ütleb ta. Ta teotub siin palju Carl Gustav Jungile, Freudist lahku löönud õpilasele ja kolleegile, kes on, muide, samuti tunnistanud, et „minu kogemused inimeste osas olid mulle õpetanud kõike muud kui usku loomulikku inimlikku headusesse ja kõlblusesse. Ma tundsin iseennast küllalt hästi, et teada: erinesin loomast nii-öelda ainult graduaalselt.“vi Viimane tähendab jällegi neokreatsionismi eitust.
Igatahes rott on palju rohkem isiksus kui sinu närune mudel isiksusest, lõõpis Jordan Peterson loegul ja jutustas Jaak Panksepa katsetest rottidega, näiteks sellisest, kuidas Panksepp tegi kindlaks, et kui lasta suurem ja väiksem rott kokku mängima – sotsiaalsete loomadena on rotid väga mänguhimulised – siis suurem rott laseb alati väiksemal rotil mingi hulga müramisi võita, sest muidu kaob väiksemal mängutuju. Taoline spontaanne (moraali)reegliloome iseloomustab ka laste mängu. Siin viitas Peterson muu hulgas Šveitsi arengupsühholoogile Jean Piaget'le ning rääkis, miks on lastel oluline olla omaealistega koos – see sugulastab teda lähedalt sotsiaalkonstruktivismi mõiste loojate Peter Bergeri ja Thomas Luckmanniga – ja Peterson on arutlenud koos sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidtiga, millised muutused isiksusestruktuuris on tulnud sellest, et sündivuse langemisega on lastel õdesid-vendasid vähe ning nende osakaal sotsialiseerumisel seega langenud.
Loomulikult pudenes sekka küllaga nõuandeid, mille tõttu on tema räägitut nimetatud triviaalseks ja puhttervemõistuslikuks, näiteks, et kasvatamisel on distsipliin ja karistused vältimatud, aga peaks olema minimaalsed, ülehoolitsus ei mitte kaitse, vaid teeb nõrgaks jmt. Viimane väide on aga jälle vähemasti potentsiaalselt vastuolus mõne ideoloogiliste suundumustega. Raamatu üheteistkümnes reegel kõlab nimelt järgmiselt: „Ära sega last, kui ta sõidab rulaga“. Rulasõit sümboliseerib siin mõõdukalt ohtlikku tegevust. Laps paneb end proovile, harjutab kukkumiste ja katkiste põlvede läbi sitkust. Kui kirjeldada lastekasvatust läbi arhetüüpide, siis ema-arhetüüp ütleb, et mees tagagu lapsele ohutu keskkond, „tapku madu, mis on aias“, isa-arhetüüp ütleb, et laps peab sitkeks saama, ise maost jagu saama (sest madusid on ka mujal kui koduaias ja kunagi peab laps niikuinii temata hakkama saama). Arhetüüpse isa õpetussõnu aga peetakse üha enam poliitiliselt ebakorrektseks, ohvrisüüdistamiseks või macho-kultuuriks. Lihtne näide: kui Mangi kaasuse puhul söandas mõni öelda, et probleem on ka selles, et on nii palju ullikesi, kes Mangi juurest abi otsivad, siis oli feministide hädakisa suur. Ikka ohvrisüüdistamine jms. Ometi oli tegu igati arusaadava isa-arhetüüpse nõuandega – kuna kõik mangid on kaotamatud, siis tuleb ka naistel saada sitkemaks. Üldisemalt: kuna iga keskkonda ja ruumi ei saa muuta täiesti turvaliseks, siis tuleb inimesel endal saada selliseks, kel oleks turvaline võimalikult paljudes kohtades ja situatsioonides. Tungiv soovitus kasutada rattalukku ei tähenda ju rattavarguse õigustamist või ohvrisüüdistamist. Või teise kujundiga: kui arhetüüpema ütleb, et sa oled armastuväärne pontsakana nagu sa oled, siis arhetüüpisa julgustab trenni minema ja kaalu langetama. Isa- ja ema-arhetüübid on mõistagi komplementaarsed, aga Lääne avalikus diskursuses on ema-arhetüüpne hoiak sedavõrd domineerima hakanud, et Jordan Petersoni sõnad ajavad korraga paljusid raevu ja leiavad väga laialdast positiivset ja tänulikku vastuvõttu. Igaks juhuks tuleb üle rõhutada, et Eestis pole veel lood sugugi kuigi hullud (Peterson tõi näite, kuidas tema poja koolis keelati lastel maast lume võtmine, kuna sellest saab teha palli ja teist visata ...).
Teravkeeled on isegi lõõpinud, et Jordan Peterson on Kanada moodus maailmalt Justin Trudeau eest andeks paluda. Igatahes hea osutus Petersoni populaarsuse põhjusele on Mihkel Muti viimase raamatu lõpumõte:
„Vahel külastab mind õnnestava kahtluse vari. Äkki on suur osa sellest, mis ümberringi toimub, lihtsalt show? Inimese õigus "valida" endale ise sugu, rahvuse kuulutamine konstruktiks, äärmusfeminism, niinimetatud poliitkorrektne kunst ja paljud muud – nendega on nagu vanasti kommunistliku ideoloogiaga igapäevases elus. Kõik koogutasid-noogutasid tõsise näoga või koguni tagusid endale vastu rinda, ajades avalikkuses "õiget" juttu, aga sisimas olid enam-vähem normaalsed inimesed edasi. Ainult vähesed võtsid seda värki siiralt ja neid vaadati nagu veidrikke. Kõik teadsid, kuidas asjad tegelikult on, ja lihtsalt mängisid reeglite järgi. Äkki on praegu samamoodi? Keegi ei julge uuest põhiliinist kõrvale kalduda, ammugi mitte sellele avalikult vastu astuda, sest teavad, et neist sõidetaks sel puhul teerulliga üle. Seetõttu nad kordavad oma ridu nagu näitlejad, kellelt keegi ei oota, et tekst kajastaks nende endi sisimaid veendumusi. Aga tegelikult on inimesed siiski inimesteks jäänud. See oleks tõesti suur lohutus.“vii

Muide, loeng lõppes tantsuga. Üks kuulaja ütles, et Jordan Peterson oli lubanud tänaval tantsida, kui raamat müüb miljon eksemplari ja praeguseks on müünud juba üle kahe [13.01.2019 seisuga üle kolme]. Jordan Peterson imestas põgusalt selle lubaduse üle, aga siis krabas Dave Rubini tantsule ja tegi temaga mõne kelmika, aga täiesti traditsioonilise tantsukeeru.




i (Üks isiklik näide siia. Ma lausa võpatasin kui Czesław Miłoszi „Jahimehe aasta“ tõlke esitlusel Poola suursaatkonna kultuuriatašee Sławomira Borowska-Peterson ütles Hendrik Lindepuu kohta, et „teda on nimetatud Eesti Poola kuningaks“, nimelt nõnda olin ma ise Hendrik Lindepuud nimetanud tema juubeliintervjuus „Postimehele“, seda aga pidulik-humoorika viitega Juhan Liivile ja muheda meelelaadiga tõlkija suveräänsele positsioonile Poola tekstide eestindamisel. Ja sealt see suureline kujund plehku pani.)
iiJordan Peterson „12 Rules For Life. An Antidote To Chaos“ Allen Lane 2018
iiiDo not let your children do anything that makes you dislike them
ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Varrak 2018, lk 146
vYuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Tlk Anu Põldsam, AS Äripäev. 2016. lk 146-148
vi Carl G. Jung „Mälestused, unenäod, mõtted.“ Tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2017, lk 72
viiMihkel Mutt „Kõik on hästi. Mõtted II“ Fabian 2018 lk 191

1. veebruar 2019

Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele. Bioeetika võtmetekste




Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele



„Bioeetika võtmetekste. Antoloogia“ koostanud Kadri Simm, tõlkinud Kalle Hein. TÜ Kirjastus. 2018. 408 lk

Mihkel Kunnus

Tihti arvatakse, et filosoofid aitavad vastata keerulistele küsimustele. Pole midagi ekslikumat. Filosoofiks saavad ikka need, kes tendeerivad vastassuunas. Nad mitte ainult ei jäta vastuseta keerulisi küsimusi, vaid õõnestavad ka lihtsate küsimuste lihtsaid vastuseid. Nad nimelt kipuvad näitama, et lihtsad küsimused pole sugugi lihtsad. Filosoofid armastavad tõde, aga tõde on keeruline ja ei anna ennast kätte. Normaalsed ja teovõimelised inimesed eelistavad tõele alati selgeid tegutsemisjuhiseid. Ja tegutsema peab, sest muidu tuleb nälg, külm ja surm. Selleks, et enam-vähem tõhusaid tegutsemisjuhiseid meeles pidada ja järglastele edasi anda, piisab müüdist ja loost. Pidev kahtlemine ja tõsikindluse tagaajamine võib müüdi küll ära lõhkuda, aga vaevalt midagi funktsionaalset asemele annab. Ometi on pikas perspektiivis elujõulisemad need inimpopulatsioonid, kes endi hulka sündinud kutsumuslikke tõeotsijaid liiga operatiivselt maha ei löö, vaid jätavad ka neile nurgakese ja vahel võtavad neid pisut kuuldagi.

Bioeetika võtmetekstide antoloogia lugemine tekitas lausa härdust. Võimalik, et oma osa mängib valimiseelne aeg ja halb harjumus aeg-ajalt sotsiaalmeediasse põigata. Lahknevus arutlusviiside mõistuspärasuses ja argumentatiivsuses on nii suur, et analüütilise filosoofia traditsioonides kirjutatud artikkel mõjub nagu ekskursioon loomaaeda või paleontoloogiamuuseumisse. Seal näeb eluvorme, kes on välja surnud või vabas looduses enam ei eksiteeri. Huvitav on kujutleda, et kunagi kõndisid sellised olendid maal, huvitav on kujutleda, et kunagi või kusagil on aset leidnud argumentatsioon sellisel ratsionaalsuse tasemel. Demokraatlik valimisüsteem aga ilmestab hästi paindliku ja nüansseeritud mõtlemise täielikku abitust toore elulise olukorra ees, kus tuleb teha üks valik, mis automaatselt ja täielikult välistab kõik teised ja punkt. Siin aitab lõpuni minev lihtsustusmehhanism, mitte aga eristusvõime vohamine.

Olgugi, et see eetikasse puutuvate artiklite antoloogia on kasutanud oma valdkonna kitsendamiseks sõna „bioeetika“, mis võib assotsieeruda eelkõige bioloogiaga ja seeläbi kõigega, mis elusasse puutub, siis tegelikult on see läbini inimese keskne kogumik. Ei tegeleta siin teiste liikide ega keskkonnaga. See ei ole etteheide, vaid täpsustus (kogumik „Keskkonnaeetika võtmetekste“ ilmus samas kirjastuses aastal 2008 ja selle pdf on guugeldamisi vabalt kättesaadav). Kuusteist artiklit jagunevad enam-vähem võrdselt järgmisteks teemadeks: abort, eutanaasia, organidoonorlus, reproduktiivtehnoloogiad ning tervishoid ja sotsiaalne õiglus. Tuuakse välja levinumad poolt ja vastuargumendid, kuid seda kõike ilmaliku maailmapildi ja analüütilise filosoofiatraditsiooni raames. Suureks väärtuseks on raamatu koostaja Kadri Simmi asjatundlik järelsõna.
Kogumik on kindlasti hea algus neisse teemadesse süvenemiseks, siit leiab peamised argumendid ja toeka viitestiku edasi uurimiseks. Küll oleks hea, kui seda rohkemad inimesed loeks, sest analüütilise filosoofia traditsioon on hea väljendusselguse treening ning see on toimiva diskussiooni seisukohalt ülioluline oskus. Ja see on selline oskus, mille taseme tõstmine on igale indiviidile oluline. See on nagu tervislik toitumine või tervisesport ehk miski, mida ei saa tööjaotuse alusel efektiivsemaks muuta või spetsialistidele või masinatele delegeerida. Siin peab igaüks ise asja ära tegema. Unistus mõistuspärasemalt arutlevast rahvast on muidugi see, mis ta on – unistus. Aga üleskutseid see ei väära. Ikka maksab jutlustada ja näidata eeskujuga, et maksab toituda tervislikumalt, teha sporti ja arutleda võimalikult mõistuspäraselt ja püüda väljenduda selgelt
Mõistagi elu läheb ikka omateed ja iga kogenud poliitik teab, et väljapeetud argumendist kaugelt tõhusamad on nii absurdsed loosungid kui ohtrate ruutmeetritega näopilt avalikus ruumis.
Samuti on nii abordiküsimuses kui karusloomakasvatusega seonduvas aru saadud, et palju tõhusaim argument ei käi läbi mõistuse, vaid läbi (visuaalse) taju. Pikad mõistuslikud argumentatsioonid ei oma murdosagi sellest veenmisjõust, mida teeb näiteks tööstuslikus loomakasvatuses filmitud video näitamine või foto hilise abordi „tootmisjääkidest“. Muide, ses kogumikus on abordiküsimuses nii pooldajad kui vastased nõus vähemalt ühes, selles, et isa on nii tähtsusetu tegelane, et teda pole mõtet isegi mainida. Ses mõttes kaasaegne värk. Aga muidu on kaks arborditemaatikasse puutuvat teksti kogumiku kõige vanemad, nii-öelda oma valdkonna klassikasse kuuluvad (Judith Jarvis Thompsoni „Abordi kaitseks“ 1971 ja Michael Tooley „Abort ja lapsetapp“ 1972), ülejäänud artiklid on siiski üsna hiljuti kirjutatud, sest biotehnoloogilised arengud on nii kiired, et loovad reaalajas muudkui uusi eetikaprobleeme.
Näiteks Michael Sandel kirjutab artiklis „Täiuslikkuse vastu“, et „ehkki mõned väidavad, et geneetiline täiustamine pisendab inimese kui iseseisva toimija rolli, heites kõrvale vaevanägemise, on tegelik probleem vastutuse plahvatuslik kasv, mitte vähenemine. Sedamööda, kuidas alandlikkus taandub, paisub vastutus heidutavatesse mõõtmetesse. Me paneme vähem juhuse ja rohkem oma valiku alla. Vanemad peavad hakkama vastutama oma lastele õigete tunnuste valimise või valimata jätmise eest“ (lk 302-303). Mu arust on sellele vähe osutatud. Religioossete doktriinide suur trump on just nimelt see, et see vabastab isiklikust vastutusest, liigne vastutustunne võib teotahte ja tegutsemisvõime täiesti kinni kiiluda. Näiteks paljunemisküsimuses on väga mugav lükata vastutus Jumala tahte või igaveste väärtuste kaela. Ja seda öeldes olen ma märksa vähem narritav kui mulle meeldiks. Suurte religioonide suur voorus on just nimelt see, et võtab üksikisikult vastutuse koorma ja päästab kohustusest võtta ise vastu eksistentsiaalsed otsused. Ei nõua mingit intellektuaalset või moraalset pingutust, et deklareerida nartsissistliku paatosega, et elu on püha ja punkt, ning see, milliseid kannatusi see endaga kaasa võib tuua, on täiesti teisejärguline. Sellest hoolimata vastutustundest üksinda kaugelki ei piisa, sest vastutustundel kui sellisel puudub igasugune loovus ja rakenduslikkus nii meditsiini- kui õigustehnilises vallas. Samuti on meditsiinitehnoloogiline areng ka ise abitu moraalsete dilemmade lahendamisel. Näiteks
Laura M. Purdy artikkel „Asendusemadus: ekspluateerimine või võimestamine?“ algab järgmise lõiguga:
„Rasedus on barbaarne,“ kuulutas Shulamith Firestone (1970:198) uue naisliikumise esimestel joovastavatel päevadel; ta ootas pikisilmi aega, mil tehnoloogia vabastaks naised bioloogilise paljunemise rõhuvast painest. Ent samal ajal kui reproduktiivsed valikuvõimalused aina avarduvad, on mõned feministid hakanud uuenduste keelamiseks koostööd tegema konservatiividega. Mis toimub?“ (lk 239).
Seda, mis toimub, peab hea lugeja kogumikust ise järele uurima. Ei ole siin mingit vastuporisemist.

Küll aga sobib lõpetuseks pöörduda inimelu alguse probemaatikalt selle lõpu problemaatikale. Ka siin ebaõnnestub inimesel loomulikkuses püsida, ka siin, ütleme, kukub ta loomana läbi. Ja kui mõnel väiksel ja erandlikul inimpopulatsioonil see õnnestub, siis tekitab see, ütleme, häiritust. Näiteks Yuval Noah Harari toob oma hittaimeraamaus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Imeline Ajalugu 2017) küll ühe näite aché'dest, hõimust, kus täiskasvanute vahel esines vägivaldsust väga harva, kus piiritu lahkusega jagati kõike vähest, mida neil oli, kus üle kõige hinnati sõprust ja häid suhteid ja „nende jaoks oli laste, haigete ja vanade tapmine sama, mis meie jaoks abort ja eutanaasia“, näiteks „kui keegi vanem naine oli rühma jaoks koormavaks muutunud, hiilis üks noorematest meestest tema selja taha ja lõi talle kirvega pähe.“ (lk 75-76). Harva võib kohata nii asist darvinistlike printsiipide ja kogukondliku moraali ühtelangemist, igatahes nendega koos elanud antropoloogide sõnul „nad naeratasid ja naersid pidevalt, neil ei olnud juhti ja hierarhiat ning domineerida üritanud liikmeid üldiselt välditi“(lk 76). 

Eutanaasiaküsimus kerkib ikka aeg-ajalt esile. Ja ka praegu, ühe konkreetse inimese, nime ja näoga kaasmaalase raske haiguse ja sellest tuleneva otsuse tõttu. eutaasiateema ühiskondlikku Küllap üks episood „Pealtnägijas“ ärgitab kaasa mõtlema rohkem kui terve virn filosoofiaraamatud sel teemal. Eks asi ole selles, et iga üksikelu – ja surm on just sellise konkreetse üksikelu lõpp, mitte surm üleüldse – on nii unikaalne ja nii paljudest teguritest koosnev, et seda ei anna kuigi hõlpsalt üldprintsiipide alla mahutada. Seepärast soovitan üle lugeda „Tõe ja õiguse“ kolmanda osa lõpu. A.H. Tammsaare on meisterlikult kujutanud ühte sellist situatsiooni kogu selle eksistentsiaalses komplekssuses ja ränkuses ning konkreetsuses ja partikulaarsuses, milleni abstraktselt arutlev mõistus iial ei küündi.“Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?“ küsitakse seal. Mari ainuke õhkamine on, et „ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule.“ Ja Vargamäe Mari palub linnast valuvaigisteid toonud Indrekut, „palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks.“ ja „Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: “Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, mu patulaps!...”“. Siin on näha konkreetsus ja isiklikkus, mille ees analüütiline filosoofia on täiesti jõuetu, ammugi siis tema robustsem ja juhmim veli, juriidika. Sellises olukorras ei konfroteeru vana ja uus argument, vaid Vana ja Uus Testament.
Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:
Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!”
Ei, Indrek,” vastas ema. “Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.”
Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:
Ema, ma teen seda selle kivi pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.”“
Mis toimus sel hetkel Indreku sees? Indrek oli väga haritud, kodus nii filosoofias kui teoloogias, agaei meenunud talle siin Kant ega Nietzsche, Jeesus ega Jahve. „Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutoeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat küünlajupi valgusel, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rubla, kui ta läheb eesti jumala vastu. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab, lausudes:
Tee, kui mind armastad!”
Armastan, ema,” kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma ammuste tegude tulemuste raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.
Siis on kõik hea, Indrek,” ütles ema imelise selgusega, “sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”
Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:
Noh, ema.”
Jeesukese nimel, poeg,” vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.“

Need olid Vargamäe Mari viimased sõnad.