10. august 2018

Roger Scruton. Kuidas olla konservatiiv?


Ilmus ajalehes „Sirp“ 10.08.2018 peaaegu poole lühemana.


Kiindumuspoliitika konstruktiivne neomats seisab ilmaliku riigikorralduse eest

Roger Scruton on poliitilise mõtlejana haruldane talent: ta on konstruktiivsuses veenvam ja tugevam kui kriitikuna.

Mihkel Kunnus

Roger Scruton. Kuidas olla konservatiiv. EKSA 2018. Tõlkinud Mart Trummal. 240 lk.


Kohalik ja ajalik häda mõiste pärast
Konservatiivsusest ei ole lihtne rääkida ainuüksi selle mõiste mitmekülgse ülekasutatuse tõttu. Seda enam praegu, mil valimiste hõng on juba kergelt õhus ning päeva- ja parteipoliitka on selle sõna tähendusvälja nii ära rikkunud, et sellele mõistele neutraalselt lähenemiseks tuleb õige palju eeltööd teha. Ometi pidi Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudi vanemteadur Mihkel Solvak 2017. aasta kevadel nentima, et Eesti erakondade ja nende valijagruppide seisukohti võrreldes on just eesti konservatiivid kõige suurem klaster, kus juures see klaster on samas kõige kaugemal kõigi erakondade positsioonidest: „IRL on nende jaoks olnud liiga turuliberaalne, Reformierakond peale turu aga ka liiga sotsiaalselt liberaalne, EKRE omakorda liiga radikaalne“i. Keelelist segadust näitab seegi, et ainus erakond, mis konservatiivsuse lausa oma nimesse on kirjutanud, on nii mõneski mõttes kõige vähem konservatiivne, et mitte öelda lausa anti-konservatiivne. Kui konservatiivsus tuleks suruda ühte poliitilisse juhtmotiivi, siis oleks see ehk nõue „Tüüri juures ei rapsita ega tehta järske liigutusi!“. Aga kes on meie valimiskünnist ületavatest erakondadest kõige tulipäisem, revolutsioonilembesem ja radikaalsem, tähendab, kõige vähem konservatiivne? EKRE. Ma ei osuta siin sellele poliitilise seisukohavõtuna, vaid just nimelt keelelisele segadusele tähelepanu juhtimiseks. Olgu veel öeldud, et riigi ja erakondade väiksusest tulenevalt on ideoloogilistel-maailmavaatelistel aspektidel pigem väike kaal Eesti valija poliitiliste valikute tegemisel ning valijaeelistused tulevad rohkem mujalt. Näiteks mis on Keskerakonna ideoloogilisel programmil viga? Täitsa vinks-vonks programm, aga peletavus tuleb korruptiivsusest, rahvuskahepalgelisusest ja muust sellisest. Reformierakond on vastuvõetamatu sarnastel põhjustel kui Hillary Clinton – silmaklappidega kõrkus ja (ühis)konna keetmine tasasel tulel –, ja samuti on nende kõige kütkestavamaks vooruseks see, et alternatiivid võivad olla veelgi(!) hullemad (viimastel valimistel apelleeriti sellele üsna otseselt – „kui meid ei vali, siis tulevad nemad!“). Siin on jällegi see häda, et ka teistele erakondadele hakkab sama voorus külge kasvama – kõige suurem pooltargument igale erakonnale tundub tähelepanu pööramine nendelt enestelt nende alternatiividele. Samuti pole viga ju Isamaa ideedel, aga ministrid on tihti neil nagu loodusõnnetused ning paradoksaalsel kombel just nimelt sõna kõige otsesemas mõttes isamaasse ehk keskkonda puutuvais asjus. Mitte vähem paradoksaalselt on sotsid täiesti võimetud mõistma ja empaatiliselt suhtuma ühiskonna „alandatute ja solvatute“ klassi, neisse, kelle identiteedi viimaseid „positiivseid väärtusi ja saavutusi“ – õiget rassi, õiget rahvust ja õigelt seksuaalsust – nad eetilise rangusega tühistavad ja relativeerivad ning nõnda nad oma embleemvaenlasele EKREle truudust vanduma panevad. EKRE kasutab seda muidugi küünilise mõnuga ära ja vajutab populismipedaali põhja. Ja taas mõneti paradoksaalselt võetakse sellel kohal, mida sõnades kõige rohkem väärtustatakse – rahvuse elujõud –, kõige destruktiivsem hoiak, tähendab, ärahellitava ja kõikelubava lapsevanema hoiak, mitte aga sellise, kes lapse enese heaolu nimel ta valikute lühinägelikkust korrigeerib ning pakub kasulikku, mitte aga tingimata meeldivat. Heaks näiteks on suhtumine alkoholipoliitikasse, kus antakse sotsidele mõnuga pihta, mitte aga ei tulda appi rahvast vähem jooma panema (pealegi rahvuslik ärkamine ja karskusliikumine käisid meil käsikäes – heas mõttes konservatiiv väärtustaks seda). Sama lugu kordub põlevkivielektriga, millele lootmine oleks perspektiivitu isegi siis kui kodumaa keskkonnast üldse ei hoolita jne.
Lühimalt: meie poliitilisel maastikul on valida ainult väga halbade Brežnevi pakikeste vahel, aga sel on suhteliselt vähe pistmist ideoloogiliste maailmavaadetega, mistõttu ma katsuks käesolevas arutluses seda teemat edaspidi võimalikult vältida.

Konservatismi mõiste kitsendus
Kohe sissejuhatuses lööb Scruton konservatiivsuse laias laastus kahte lehte. Üheks on metafüüsiline konservatism, mis „seisneb usus pühadusse ja ihas kaitsta seda rüvetamise eest“, ja on empiiriline konservatism, mis on „eelkõige moodne nähtus, reaktsioon tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon ja valgustusajastu“ (lk 8). Käesolevas raamatus keskendub Scruton viimasele, mistõttu saab ta veidi hiljem ka täpsustada, et „konservatismi filosoofia, mille ma järgnevas kokkuvõtlikult esitan, ei sõltu vähimalgi määral ristiusust“ ja „selle raamatu mõttekäik on suunatud lugejale tema usulisest veendumustest sõltumata, kuna käsitleb elu empiirilises maailmas, mitte usku transtsendentsi“ (lk 31).
Midagi metafüüsilise konservatismi sarnast esindab avalikus ruumis meil vist ainult SAPTKii ja sellegi puhul on ühiskondliku vastukaja mõju allikad pigem mujal kui pühaduse kaitses, nimelt poliitilise rahulolematuse õnnestunud kanaliseerimises väga selgesse ja enamiku jaoks ülimalt vähenõudlikku eesmärki – heteroseksuaalsusesse (see on peaaegu nagu riiklik tunnustus kahejalgsuse eest, miski, millega väga rõhuv enamus saab hakkama).
Seda sümpaatsem on Scrutoni üks kesksemaid rõhutusi, et riiklik elukorraldus peab olema selgelt ilmalik. Võib arvata, et see koht nn. „Pariisi manifestis“, millele üks koostaja ja allakirjutaja ongi Roger Scruton, on just nimelt tema kirjutatud: “Meil tuleb nõuda, et religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks. Meie poliitilise ja ajaloolise toimejõu tagasisaamiseks on täiesti möödapääsmatu, et Euroopa avalik elu muudetaks jälle ilmalikuks“ iii. Raamatu esitlusel rõhutas just seda kohta manifestis ka Hardo Pajula ja tema eestvedamisel käesolev tõlge üldse ilmus. Arvan samuti, et sellesse punkti koondub tõesti midagi väga võtmelist. Võib vaielda selle üle, kuivõrd kohane on tsitaadis sõna „jälle“, aga religioossete pürgimuste institutsionaliseeritusel on kahtlemata määrav roll kõnealustes hoiakutes.
Võib öelda, et see on üks viis väljendamaks vastuseisu utopismile. Samuti võib leida üsna kongeniaalse sõnastuse Leszek Kołakowski miniesseest „Kuidas ollakonservatiiv-liberaalne sotsialist?“, kus ta ütleb, et üks konservatiivi määratlev tunnus on olla arvamusel, et „valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.“ Kindlasti väärib siinjuures (ja eriti Eesti kontekstis) ka ära tuua Kołakowski täiendus, et „silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag“iv.
Oluline on tähele panna, et need Kołakowski märkused pole oma praktilises rakenduses sümmeetrilise võimsusega: esimene tõmbab täielikult maha üht laadi lootuse, teine jätab pelgalt ukse lahti ühe asise probleemi – ainelise kihistumise – mõningasele leevendamisele.
Ent „totalitaarne kiusatus““, kirjutab Scruton Jean-François Revelile viidates, „ei ole kuhugi kadunud. See on kiusatus kujundada ühiskond ümber sel moel, et võrdsus kehtestatakse ülevalt, heatahtliku sotsialistliku riigi poolt, mille häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna [minu rõhutus – M.K.]“(lk 72).
Selle sama kiusatuse eest hoiatab ka Karl Popper raamatu „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ eessõnas, vastates küsimusele, miks on tsivilisatsioonivastased mässud nii populaarsed ja miks köidavad ja ahvatlevad utopistlikus sotsiaalfilosoofiad nii paljusid intellektuaale: „Kaldun arvama, et põhjuseks on see, et nad pakuvad väljendust sügavale rahuolematusele maailmaga, mis ei küüni, ega saagi küünida, meie kõlbeliste ideaalideni ning unistuseni täiuslikkusest“v.
Essees „Ideaali püüdlus“vi meenutab Isaiah Berlin sarnast äratundmist tuues täiendavalt juurde veel selle aspekti, et lisaks ideaalide eneste saavutamatusele tunduvad need ideaalid olevat kultuuriti ühismõõdutud. Tänapäevasemalt öelduna: liberaaldemokraatlikud idealistid ja Islamiriigist unistajad kakuvad ühiskondlikku tekki täiesti erinevates suundades.
Siin võib nüüd Uku Masingu kombel pahurdada, et “ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi”vii ja jõuda tõdemuseni, et „mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega“. Mõnede moekamad mõtlejad on sama mõrult nentinud, et maailma lõppu on lihtsam ette kujutada kui kapitalismi lõppu. Kui keegi näeb neis ütlustes täielikku käegalöömismeeleolu, siis ta ongi Scrutoni raamatu „Kuidas olla konservatiiv“ sobiv lugeja. Sest scrutonlik konservatiiv ütleb, et riik ei ole kõik, riik ei ole isikliku heaolu tagaja, sest ta seda juba tehniliselt, psühholoogilise paratamatuse tõttu olla ei saa, vaid riik on pelgalt inimelu ühe aspekti, nimelt ühiselulise aspekti osaline korraldaja. See on küll väga oluline aspekt, aga kaugeltki mitte kõik. Mitte olukord pole lootusetu, vaid lootus on mujal (nõnda võinuks väljenduda ka Uku Masing).
Konservatism ei pea oma ülesandeks korrigeerida inimloomust või kujundada seda mingi ideaalse ratsionaalse valikutegija kontseptsiooni järgi. Ta üritab aru saada, kuidas ühiskonnad toimivad ja püüab neile luua ruumi, mis on vajalik nende edukaks toimimiseks. Tema lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia.“(lk 152)

Metafüüsiline radikalism, Inimsuse religioon ja konkreetsuse antiutopism
Küllap üksjagu sellest argikonservatismist, millele osutas eespool Mihkel Solvak, tuleneb siinse rahvastiku lähiajaloost ja vanuselisest koosseisust, aga maailmavaateliste baassuundumuste kaardistamiseks võtaksin appi skeemi, milles kolmnurga tippudesse asetaksin kristluse erinevad ilmalikustumisastmed.
Ühte nimetaksin Markus Järvi sõnu kasutades metafüüsiliseks radikalismiks. Järvi näeb sellel olulisi kokkupuutepunkte Scrutoni määratletud „metafüüsilise konseravatiivsusega“, ehk sellise maailmavaatega, millest Scruton siin raamatus ei räägi. Marek Tamm kasutas umbes selles suunas osutamiseks ka mõistet uusreaktsionäärlusviii. See maailmavaade panustab tahtelis-moraalsele pingutusele ja pole intellektuaalselt kuigi nõudlik. Viimast öeldes ma vähimalgi määral ei pilka ega aasi, see on selle maailmavaate üks suurimaid voorusi ja ka kütkestavuse allikas. Intellektuaalne nõudlikkus on väsitav, tüütu ja elitaarne ning ei saa olla ühegi massiliikumise eeldus. Nii saab Markus Järvi öelda: „konservatiivi elu tehtud tänapäeval väga lihtsaks: tuleb seista kõige elementaarsemate tõdede kaitsel lõpuni. Tuleb päevast päeva korrutada seda, mis alles hiljuti oli iseenesest mõistetav. Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Perekonna moodustavad abikaasad ja nende järglased. Sündimata laps on inimene ning tema tapmine on täiesti välistatud. See on kuritegu. On olemas mehed ja naised, kõik teised sooidentiteedid on haiglased väljamõeldised. Inimesele kuulub tema ausa tööga hangitud eraomand, mida riik ega keegi muu ei saa endale krabada. Eelnevatele elementaarsetele väidetele peaksid olema kõik end konservatiivideks nimetada soovivad isikud võimelised alla kirjutama ja mitte lihtsalt – nad peavad olema võimelised neid põhimõtteid avalikult esitama ja kaitsma. Kui nad seda ei tee, siis nad pole konservatiivid. Konservatiiv on tänapäeval see, kes julgeb keset kultuurilist hullumaja püsti tõusta ja öelda: “Aitab küll!” Aitab.“ix.
Eriti viimases hüüatuses peegeldub igati inimlik suutmatus hallata üha ägedamat infovoogu ja konkureerivate maailmanägemuste argumentatsioone, igatsus kindlate ja väga lihtsate tõdede järele.
Sellest kraad ilmalikumat vaadet nimetaksin Ilmar Vene eeskujul Inimsuse religiooniks. See on siis selline maailmavaade, milles Jumal on juba kadunud, aga inimese jumalikkus, mis lõikab ta järsult ära kogu muust loodusest, on veel alles. Jumalikkusele maisete mõõdupuudega ligi ei pääse, miska ei saa maisete mõõdupuudega pääseda ligi ka inimese loomusele ja selle ühele kõige poleemilisemale atribuudile – täielikule võrdsusele indiviiditi. Sellest poleks lugu midagi, aga teadmise ülim autoriteet on antud just nimelt maisuse positiivsele kaardistajale ehk teadusele. Ja mis juhtub, kui püüame Inimest teaduslikult määratleda? Ilmar Vene sõnadega: „juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me [inimese ]definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele./---/
Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane“.
/.../ Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop“x.
Inimsuse religiooni näidisesindajaks võib tuua neil teemadel ikka sõna võtva Rein Raua. Artikli „Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist“ (Sirp 29. VI 2018) juhtlõik võiks olla lausa õpikunäide: „Väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud“. Esiteks on see teaduslikust seisukohast vale. Loomulikult saab tõsikindlusnõude keerata nii põhja, et piisavalt kindel pole miski peale Descartes'i kuulsa stardipaku, aga pärilikkuse mõju paremusele „mõnedel aladel“ (olgu selleks maratonijooks või intelligentsus) on teaduslikult nii kinnitatud kui kindlalt neid asju üldse teaduslikult kinnitada saab. Teiseks peegeldub siin see, et Rein Raua teadmised pärilikkusest on väga pinnapealsed, sest kasutab mõisteid väga lohakalt, antud juhul geneetilist koodi geenide tähenduses (geneetiline kood on vastavussuhe RNA koodonite ja valke moodustavate aminohapete vahel ning on kõigil inimestel – ja peaaegu kogu elul Maal – täpselt sama). Kolmandaks see ekslikkus ja pinnapealsus ei ole üldse olulised, sest selle artikli näol pole tegu (loodus)teaduslikus dispuudis osalemisega, vaid artikliga, mis kaitseb Inimsuse religiooni (loodus)teadusliku üldsuundumuse eest, hoiab alal pärilikkuse avaldumise ebamäärasust. Näitata, et Rein Raud siin teaduslikus mõttes eksibxi, on sama kasutu ja lootusetu kui bioloogi katse teha katoliiklastele selgeks, et elu ei alga munaraku ja seemneraku ühinemiselxii.
Eks ülekordamist vääri seegi, et kummalegi religioossele ontoloogiale toetuvat moraali (loodus)teadus ranges mõttes ei õõnesta, sest ta seda – Hume'i gilotiini nimel – õõnestada ei saagi. Ei abordivastasus ega antirassism vaja filosoofilises mõttes teaduse tuge, need on moraali-ideed. Psühholoogilises mõttes see nii lihtne ei ole, sest nagu osutasid Berger ja Luckmann oma kuulsas raamatus „Tegelikkuse sotsiaalne üleehitus“ väärtused sotsiaalse kommunikatsiooni käigus nö asjastuvad, reifitseeruvad, ontologiseeruvad. Mistõttu tajutaksegi selliste ontoloogiate teaduslikku rünnakut nende väärtuste rünnakuna, mille kommunikeerimist see ontoloogia toetab. Ja kohe kindlasti toimib järjepidev teaduslikkus ja rangelt ilmalik arutlemine üpris tõhusalt igasuguse utopismi vastu. Siin tuleb muidugi kohe taas rõhutada, et jah, jälle on küsimus tõsikindluse määras, ja on neidki, kes ikka püüavad konstrueerida näiteks igiliikurit, panustada poliitikas piiramatule kasvule piiratud ruumis, rääkimata siis vähem ilmselgetest võimatustest nagu ehitada keskkonnasõbralikku Krafti menetlusel toimivat tselluloositehast või inimnäolist sotsialismi. Ja siin ongi see koht, kus võiks öelda, et Scrutoni esitatud empiirlise konservatismi nõue, et „religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks“ saab eelmistega võrreldava maailmavaatelise kaalu. Väga laias laastus on religioossed pürgimused sellised lootused ja igatsused, mille realiseerumise kaine mõistus välja naerab, mis aga selle väljanaermise siiski üle elavad. Musternäiteks on muidugi surematus, aga ühiskondlikumal tasandil on need mingid ebamäärased õndsused, Vabaduse, Võrdsuse ja Vendluse päikseline harmoonia jms., kokkuvõtlikult: kõigi praeguste hädade eitus. Positiivne programm on aga naeruvääristumise kaitseks mähitud täielikku abstraktsusesse ja ebamäärasusesse, ja just selle tõttu neid „häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna“(lk 72). Seepärast nimetaksingi seda maailmavaadet – Scrutoni „empiirilist konservatismi“ – konkreetsuse antiutopismiks, sest selle antiutopism kasvab välja konkreetsusest, elu proosast, praktilisuse vaimust.
Hea näide konkreetsuse antiutopismist on praegune intellektuaalne superstaar Jordan B. Petersonxiii, kelle veendumused on välja kasvanud metoodilisest süvenemisest inimpsüühikasse ja XX sajandi totalitaarsete režiimide tekke- ja toimemehhanismidesse. Oma praktilistes nõuannetes on ta samuti matemaatilisuseni konkreetne. Kui talle öeldakse, et oma ideaalses pensionipõlve nähakse ennast päikeserannikul rannatoolis margariitat limpsimas, siis konkretiseerib ta selle unistuse pilbasteks – mitu margariitat, mitu päeva järjest jne. Kui oma tuleviku lähisuhet kujutlev noor hüüab kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!xiv, siis noortele praktiseeriva psühholoogina nõu andev Peterson on vastumürgina maksimaalselt konkreetne ja näitab matemaatiliselt, et kui vähe mahub ühte noorusesse viie-aastaseid proovisuhteid jnexv.
Äramärkimist väärib veel ehk ka see, et nii mõnegi maailmavaatelisema küsimuse puhul võivad sellest skemaatilisest kolmikust kaks moodustada ebaõdusa liidu (unholy alliance) kolmanda vastu. Näiteks seisukohani, et sealiha ei tohi süüa, saab jõuda laiendades kantiaanliku nõuet „ära kohtle kedagi pelgalt vahendina, vaid näe temas eesmärki iseeneses!“, aga ka mõnda traditsioonilist metafüüsilist radikalismi pidi - „Siga on rüve loom ja tema söömine patt!“.
Vastuseis samasooliste paaride adoptiivõiguste vastu võib tulla metafüüsilisest radikalismist „See on patt ja rüvedus!“, või ettevaatlikust konkreetsuse antiutopismist – see õigus peaks jääma realiseerimata, sest on kardetavasti vastuolus lapsele sobivate arengutingimustega, mille hulka kuulub näiteks varjatus maailma eest, samasoolise paari bioloogiline mittevanemlikkus on alasti nii lapse enese kui avalikkuse ees, mis tõttu on see nagu vanemate kuulsus, mis „tungib sisse nelja seina vahele, trügib sisse nende isiklikku ruumi ja toob eriti tänapäeva tingimustes kaasa avalikkuse armutu pilgu, mis hõlmab kõike asjassepuutuvate isikute eraelus, nii et lastele ei jää enam turvalist kohta, kus nad võiksid kasvada“ ja kõikjal, kus inimelu on sel moel „maailmale järjekindlalt avatud, ilma et seda kaitseks eraldatus ja julgeolek, hävineb tema eluterve olek (vital quality)“xvi.
Samas on töötab konkreetsuse antiutopismi jõusta(ta)v (loodus)teaduslik üldsuundumus vastu paljudele metafüüsilise radikalismi ontoloogilistele väidetele ja seega ka moraalinõuetele, mis neile toetuvad – abordikeeld, samasooliste abielu, homoseksuaalsuse nakkavus, indiviidide jaotumine rangelt kahte soosse jms.
Ning vastupidi: metafüüsilise radikalism ja inimsuse religioon loovad vahel ühisrinde loodusteaduste vastu, eriti, mis puudutab inimese kirjeldamist ja selle (loodus)teaduse autoriteeti kehtestada ontoloogiaid, mis võivad kahjustada armsaks saanud sotsiaalseid konstruktsioone.

Empiiriline konservatism kui konkreetsuse antiutopism
Edmund Burke'i Seltsi ellukutsuja Hardo Pajula määratles hiljuti seltsi ühe keskse eesmärgina vastuseisu totalitarismi-ilmigutele, tulgu selleks siis impulsid paremalt või vasakult tiivaltxvii. Antitotalitarism ja antiutopism on orgaaniliselt seotud, võiks öelda, et totalitarism on utoopia riikliku realiseerimise katse kõrvalnähe, sest „selleks, et panna tegema inimesed võimatut, tuleb rakendada nende suhtes piiramatut võimu“(TPTxviii, lk 15). Totalitaarsed tendentsid imbuvad sisse heade kavatsuste ja vaidlustamatute sihtide kaudu (heaks näiteks siin on kommunismi kaitsmine sellega, et eesmärgid olid õilsad ja üllad). Ja et need sihid on unistustena vaidlustamatud, siis on totalitaarste ilmingute vältimiseks oluline, et ei püütaks kirjutada neid sisse bürokraatlikkesse mehhanismidesse. Kuna inimsuse religioon lükkab põhimõtteliselt tagasi inimese teadusliku määratlemise (sest kuidas ka inimest ei mõõdaks, mis tahes mõõdupuul ei ole nad võrdsed, ei indiviiditi ega mõne tunnuse alusel grupeerituna), siis see soosib utopistlikku kujutlust, et saab konstrueerida mis tahes lahendusi, sest pole olemas inimloomust, mis sellele vastu hakkaks (unistatagu siis Fourier' falantseeridest või hipikommuunidest, mis on kestlikumad kui noortelaager ohtra kärakaga).
IQ reaalne mõõdetavus võiks aga ka natsipunnidel junni jahedaks võtta, karta on, et sotsid teeks neile ära. Aga ka vastupidi, agressiivsusega kompenseeritakse selliseid puudusi, mida sots ravida ei suuda. See on üsna nurjatu probleem.
Scruton alustab raamatut isikliku kujunemislooga ning meenutades oma isa sotsialismi „mitte majandusõpetusena, vaid selles mõttes, et lihtsatele inimestele tuleb tagastada maa, mis neile kuulus“ ning ka enda mõjutatust oma lapsepõlvekodust, aga pärast kohalikku humanitaargümnaasiumi ja teel Cambridge'i Scruton teadis „juba, et teooriatel on tegelikkuses vähe tähtsust. Väljamõeldised on märksa veenvamad kui tõsiasjad ja veel palju veenvam mõlemast on igatsus olla kaasa haaratud massiliikumise solidaarsuslainest, mille lõpus terendab vabanemise lubadus. Minu isa rahulolematus oli tõeline ja hästi põhjendatud. Ent tema lahendused olid unistuslikud“(lk 13).
Siin oleme jõudnud ühe kõige konstitueerivama kohani konkreetsuse antiutopismis. Selle võiks sõnastada nii: probleem pole hädade ja probleemide tuvastamises, vaid just konkreetsetes lahendustes, täpseminigi – lahenduste konkreetsuses. Kuna ühiskondlikud probleemid on tihti ülimalt keerulised ja kompleksed, siis tormakad lahendused teevad asja väga sageli hullemaks. Ja kuna vastuseisu mingile lahendusviisile aetakse tihti sassi vastuseisuga eesmärgile, mida taotletakse, siis on tülid kerged tulema.
Scruton tuletab meelde, et Marxi järgi pärast proletariaadi diktatuuri riik kaob, sest selle järgi pole vajadust, kõike omatakse ühiselt, tööjaotus kaob samuti ja iga inimene saab elada vastavalt kogu oma soovide ja vajaduste spektrile „„ta peab hommikul jahti, püüab pärastlõunal kala, on õhtul karjas ja kirjutab pärast õhtusööki kirjanduskriitikat,“ räägitakse meile Saksa ideoloogias. Väide, et see jutt on „teaduslik“, mitte utopistlik, on tagantjärele vaadates lihtsalt naljakas. Need Marxi märkused jahipidamisest, kalapüüdmisest, hobiaiandusest ja kirjanduskriitikast jäävadki tegelikult ainsaks katseks kirjeldada, mismoodi eraomanduseta elu võiks välja näha; ja kui peaksite küsima, kust tuleb jahipüss või õngeritv, kes toob kohale jahikoerad, kes hoiab korras jahionni või kalatiiki, kes viib ära lüpstud piima ja sündinud vasikad ja kes avaldab kirjanduskriitiku artiklid, lükatakse säärased küsimused asjakohatutena kõrvale ja öeldakse, et kõik need küsimused saavad tuleviks lahendatud viisil, mis hetkel teisse ei puutu.“(TPT, lk 15).
Ehk see näide tegi arusaadavamaks, miks võtsin kõnealuse eluhoiaku tähistamiseks sõnapaari „konkreetsuse antiutopism“, sest just konkreetsuse tuhandepealine termiidiparv närib läbi igasugused utopistlikud unelmad, mitte mingi üksik suure algustähega abstraktne kurjuseprintsiip (Kapitalism, Patriarhaat jms). Isegi nii leebe ja iseenesestmõistatav ühiskondlik hüve nagu võrdsete võimaluste nõue võib võtta kiirelt utoopilise varjundi (mis omakorda bürokratiseerudes totalitaristliku iseloomu) kui seda ei väljendata enam eituse kaudu st diskrimineerimise keeluna. Sest ka võrdsed võimalused on lõppsihis religioosne pürgimus, võimatuse soovimine maa peale, sest on ju arusaadav, et iga konkreetne võimalus on mingit laadi tegutsemisvõimalus ja see koosneb nii tegutseja välimistest kui sisemistest võimalustest. Sisemiste võimaluste ebavõrdsust saaks tasandada välise ebavõrdsusega. Aga, noh, see oleks väline ebavõrdsus ehk miski, mis kohe silma torkab ja osade õiglustundele vastu hakka. Vähe sellest, väliste võimaluste ebavõrdsus saab ka seesmisi ebavõrdsusi võimendada: alates sellest, et heasse kooli saamise eeldus on andekus kuni selleni, et silikoontuuningust lõikab suuremat kasu just aeroobikaprintsess, mitte maavillane mötakas. Igatahes täiesti võrdsed võimalused oleks neil inimestel, kes sünniks ühel ajal st ühel kuupäeval, ühes kultuurilis-geograafilises kohas, ühe ja sama geneetilise pagasiga – see on tehniliselt täiesti võimatu. Sellisele konkreetsuse halastamatusele viitab näiteks suur proosalisuseülistaja ja anti-unistaja Milan Kundera oma viimases teoses, kus üks tegelane kommenteerib eri ajastutel sündinud inimeste kujutlust Stalinist märkusega: „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks oma vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides“ ning hiljem teine tegelane osutab tänavale sõnadega: „Vaata neid kõiki! Vaata! Vähemalt pooled neist keda näed, on inetud. Kas inetu olemine on ka inimõigus? Kas sa üldse tead, mida tähendab kogu elu inetust kanda? Hetkegi puhkamata. Ka oma sugu ei ole sa valinud. Ega oma silmade värvi. Ega oma sajandit. Ega oma maad. Ega oma ema. Mitte midagi sellest, mis on oluline. Õigused, mis inimestel võivad olla, puudutavad üksnes tühiseid asju, mille nimel pole vähimatki mõtet võideldaega mingeid vägevaid „Deklaratsioone“ kirjutada!“xix.
Abarham Maslow arutleb: „Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“xx
Kui minna konkreetseks, siis alati lisandub looduslik-geneetilisele (eba)õnnele ka sotsiaalne ning kui Maslow jättis küsimuse, mis siis saab, retooriliselt õhku, siis Scruton võtab seda küsimust tõsiselt, sest tema konservatismi kui „maailmavaate lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia“(lk 152).
Ja Scruton vastab: „Vimm ei ole hea tunne ei subjekti ega objekti jaoks. Ent meie eesmärk peaks olema korraldada oma ühiselu nii, et kellelgi poleks põhjust vimma tunda: elada üksteist vennalikult abistades, aga mitte nii, et kõik oleks ühesuguselt nudilt keskpärased, vaid nii, et igaüks võiks oma väikestes edusammudes toetuda teiste koostööle. Sel kombel elades ehitame kanalid, mille kaudu vimm iseenesest ära voolab: tavad, annetused, külalislahkus, ühine kultus, patukahetsus, andestus ja tavaõigus, kõik need asjad, mis peale totalitaristide võimuletulekut koheselt ära kaovad.“ (TPT, lk 26).
Seisukoha võib sõnastada ka järgmiselt: kuna inimeste vaheline ebavõrdus, mis psühholoogiliselt avaldub vimma, kadeduse või ebaõiglustundena, on tehniliselt likvideerimatu (ainuüksi sünniaegade ja -paikade ebavõrduse tõttu), siis ei tohi selle likvideerimise üritust lugeda poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähenab sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.
Samuti ei suuda õigluse absolutiseerijad tähele panna seda, et kuigi ebaõiglus võib olla võimas vimmageneraator, siis õiglus ise pole kuigi tõhus vimma leevendaja. Lühimalt, harva muutub inimene leebeks ja rahulikuks, kui märkab, et ta on oma raisus elus ise süüdi, et teda on koheldud n.ö. õiglaselt, vastupidi, just see võibki marru ajada, et naaber on õigusega paremas positsioonis. Lühimalt: vimma tühjakslaadimine ei õigluse-ebaõigluse skaala vaateväljas väljas. Empiirilise konservatismi lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia.

Pärispatt ja ontogeneesi needus
„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“xxi
Pisut lepitavat selgitust võib saada ka Joseph Ratzingerilt, hilisemalt paavst Benedictus XVI-lt: „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna). Ükski ei ole enam rikkumatus algseisundis, mil võiks vaid ennast vabalt teostad ja oma õnne kavandada. Igaüks elab selles seoste rägastikus, mis on osa tema eksistentsist“xxii.
Võib ka sõnastada nii – iga inimene on paratamatult ja ühesuunaliselt ontogeneetiline. Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on üsna aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest, alati on ühiskonnas igas vanuses inimesi ja vanus, eriti oma äärealadel, on väga määrav mis tahes suutlusele. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enamana kui väga halva metafoorina, nii halvana, et see eksitab rohkem kui seletab. Institutsioon, mis aitab kaasa inimeste kujunemisele lepinguvõimeliseks, on kool, see on institutsioon, mis ühe perekonnafunktsiooni osaliselt delegeerib riigile (aga on selles osas võimsam ja komplekssem kui üksi pere enam üksi suudaks). „Hariduse tuumaks on sündivus, tõsiasi, et inimesed sünnivad siia maailma [rõhutus originaalis – M.K.],“xxiii sõnastab Hannah Arendt inimese parandamatu ontogeneetilisuse, ehk millegi, mille pärast kõik rousseau'istid Foucault'ni välja instinktiivselt jälestavad kooli ja näevad selles eelkõige repressiiv-asutust. Arendt selgitab: „Seepärast on usk, et kui soovitakse luua uusi olutingimusi, tuleb alustada lastest, jäänud Euroopas peaasjalikult türanliku loomuga revolutsiooniliste liikumiste monopoliks, mis võimule tulnuna võtsid lapsed vanematelt ära ning tegid neile lihtsalt ajupesu. Hariduse koht ei ole poliitikas, kuna seal tuleb alati teha tegemist nendega, kes on juba haritud. /.../ Kui keegi tahab luua uut poliitilist korda hariduse abil, siis jõuab ta paratamatult koletule Platoni vaimus järeldusele: rajatavast riigist tuleb pagendada kõik vanemad inimesed“xxiv.
Roger Scruton rõhutab mitmes kohas, et leping ei kõlba kohe kuidagi elava kogukonna mudeliks.
„Me võime ette kujutada lepingul rajanevat ühiskonda ainult juhul, kui näeme selle liikmeid võimelistena vabaks ja vastutustundlikuks valikuks, mida leping nõuab. Ent on vaja teatud kindlaid tingimusi, et inimolenditest kujuneksid ratsionaalsed valikutegijad, kes on suutelised võtma endale kohustusi ja pidama kinni lubadustest ning kelle suhtumine üksteisesse rajaneks vastutustundel. Teekonnal sellise hoiaku poole saavad inimestele osaks hoopis teist laadi kohustused– kohustused vanemate vastu, perekonna vastu, elukoha ja kogukonna vastu, kelle hoolitsusest nad kõik on sõltunud ja ilma kelleta inimloomast ei saaks kujuneda inimisiksus. Need kohustused ei rajane õiglusel nagu kohustused, mis tulenevad täiskasvanud inimeste vahelistest tehingutest.“(lk 38-39) Sest täiskasvanuid on alati pelgalt osa elavast ühiskonnast ja tulevaste põlvede häälte sisu saab ainult oletada.

Lähme konkreetsemaks: Scruton ja Eesti
On palju riike ja ühiskondi, mis on nii erilised, et mingid tendentsid ja võimalikkused joonistuvad neis eriti teravalt välja. See erilisus võib olla väga innustav, aga samas täiesti ebapädev. Näiteks Island on küll veel väiksem kui meie, aga tema geopoliitiline staatus ja naabriprobleemid on nii teised, et paljudeks võrdlusteks ei kõlba kuidagi. Nagu USA kodakondsuspoliitika toomine Eestile eeskujuks või ülirikka ülitiheda asustusega Jaapani raudteevõrgu kõrvutamine Eesti raudteega.
Scrutoni konservatiivsus peaks Eestisse sobima päris hästi, kuigi mõned kokkulangevused on väga erinevate juurtega. Näiteks kui Scruton hoiab kinni oma keelest, siis on see truudus ühele maailma suuremale ja mõjukamale keelele, aga eestlasele on oma keel ülitähtis vaat et vastasmärgilisel põhjusel.
Väga sümpaatne ja resoneeriv on Scrutoni paigaga seotud kodukesksus. „Konservatiivid kirjutavad alla Edmund Burke’i sõnastusele, mille järgi ühiskond on partnerlus elavate, veel mitte sündinute ja surnute vahel; nad usuvad pigem kodanikuühendustesse naabrite vahel kui riigi sekkumisse ning tunnistavad, et kõige olulisem asi, mida elavad saavad teha on jääda paikseks, rajada endale kodu ja anda see kodu edasi oma lastele“ (lk 121).
Rajada oma kodu ja anda see edasi oma lastele – kes seda ei taha? Eks ikka kosmopoliit, linlik ilmakodanik, „nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand,“ kirjutab meie rahvuslik tüvikirjanik aastal 1927, seevastu „mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannnatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane.xxv
Keel põses võib öelda, et Roger Scruton on briti neomats. Meie neomatslikku vaimu kannab praegu ehk eredaimailt Valdur Mikita, kelle teosed on korraga ülimalt konkreetsed ja oikophiliast kantud ja samas ka pretsedentitult populaarsed.
Me oleme paljude vajadustega olendid ja meie suurim vajadus on kodu – koht, kus me leiame kaitset ja armastust,“ kirjutab Scruton ehtmatslikult (lk 204) ja annab taas ühe defineeriva määratluse: „Konservatism on kiindumuse poliitika. Me oleme kiindunud asjadesse, mida me armastame ja soovime neid kaitsta lagunemise eest. Aga me teame, et nad ei saa kesta igavesti. Seni tuleb meil uurida võimalusi, kuidas me saaksime neid säilitada läbi kõigi muutuste, mis neil paratamatult tuleb läbi teha, nii et meie elu kulgeks endiselt hea tahte ja tänumeele vaimus“(lk 45).
Siin on ehk ka üks koht, kus tuleb esile üks nõrkus Scrutoni teoorias. Tõsi, see on nõrkus, mida on raske vältida. Nimelt ühes eluetapis on inimene loomuldasa vurle, mitte mats. See on siis, kui noor lendab välja oma vanematekodust ja otsib ise kohta, kuhu jääda. Meie ühiskonna häda on muidugi see, et on väga palju tegureid, mis suruvad peale selle eluetapi võimalikult pika püsimise, ainuüksi pidev vajadus liikuda ühest (töö)kohast teise jms.

Ilmalikkuse heroism
Miks ta järjekordne reaktsionäär ei ole? Sest ta hoiab maised võimalikkused ja religioosset laadi igatsuses rangelt lahus ning ei räägi mingi kuldajastu taastamisest (kuldse mineviku ihalus on samuti üks utopismi vorm, aga konstruktiivse kujutlusvõime päästva ähmasuse asemel on samas funktsioonid ähmane ja idealiseeriv ajalooteadvus). Küllap tuleb Scrutoni järjepidev ilmalikkus kõige paremini esile selles, et ta ei näe looduses jumalikku korda, taustakonstanti, mille võib ühiskondlikest aruteludest välja jätta, vaid sellisena nagu me konkreetselt praegu, XXI sajandi alguses eest leiame, tähendab, antropotseeni ja kiiretesse kliimamuutustesse seiseneva hapra ökosüsteemina. Keskkonnatemaatikale on selles raamatus pühendatud terve peatükk ja seegi on vaid mõne asepekti referatiivne kokkuvõtte mahukast monograafiast „Kuidas võtta planeeti tõsiselt. Keskkonnateadliku konservatismi juhtum“ (How To Think Seriously About The Planet. The Case For An Environmental Conservatism. Oxford University Press 2012). See on ehk koht, kus joonistub teravaimalt välja Scrutoni sügav erinevus võrrelduna kõigi nende pahurate tarikatega, kes tahavad, et asjad „lihtsalt oleks nii nagu nad kogu aeg on olnud“, tähendab, nii nagu nad on juhtumisi harjunud, põlistagu see siis autostatud kesklinna, plasitiktaarat või pinnalähedast põlevkivi aegade lõpuni.
„Termodünaamika teine seadus ütleb meile, et entroopia alati kasvab ja iga süsteem, iga organism, iga spontaanne korrastus hajub lõpuks juhuslikkuses. Kas ei ole konservatiiv lihtsalt keegi, kes ei suuda leppida selle tõega? Ma saan vastata, et inimlike asjade kaduvus ei tee konservatismi kasutuks – mitte rohkem kui on kasutu meditsiin lihtsal põhjusel, et „lõppude lõpuks oleme me kõik surnud”, nagu Keynes on tabavalt väljendanud. Pigem tuleks meil tunnistada lord Salisbury tarkust oma filosoofia napisõnalises kokkuvõttes ja nõustuda, et „viivitus on elu”.“(lk 45)
Selges ja seetõttu sügavalt traagilise alatooniga keskkonnateadlikkuses ning koduarmastuses on tema sarnasus Mikitaga, kelle hoiatus kaduvate maavanaemadega sulguvast ajauksest ja läänemeresoomlase viimane karje on samuti: „Viivitus on elu!“.

Kuidas lugeda Scrutonit?
Soovitaksin Scrutoniga tutvumist alustada just raamatust „Kuidas olla konservatiiv“. Teine tõlge, mis sellega samal ajal ilmus ja on pealkirjastatud õige eksitava ja peletava liivakastisõjakusega – „Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ –, sobib rohkem neile, kes on juba tuttavad seal käsitletavate autoritega. Tõsi ees- ja järelsõna, täpsemini siis peatükid „Mis on vasakpoolsus?“ ja „Mis on parempoolsus?“, on jällegi väga head kokkuvõtted. Väga sümpaatne ja dialoogivõimalusi avav on see, et ta toob esile suurte ühiskondlike tendentside – rahvusluse, sotsialismi, kapitalismi, liberalismi, multikultuursuse, keskkonnateadlikkuse ja internatsionalismi – tõed ja positiivsused, pühendades igaühe konstruktiivsuste välja toomisele terve peatüki. Samuti on omal kummalisel kombel Scruton väga aktuaalne mõtleja, eristudes selgelt stereotüüpsest konservatiivist kui kellestki, kes silmaklapistatult hoiab kinni maailmast ja väärtussüsteemist, mida juba mõnda aega enam ei ole olemas (kui üldse on olnudki). Eredaimalt peegeldub see keskkonnateadlikkuses, aga ka pikkades arutlustes sellest, millised muutused toob kaasa sotsiaalmeedia. Selles peitub Roger Scrutoni talendi haruldus, nimelt vastupidselt üldlevinud ühiskonnakriitikute tüpaažidele on Roger Scruton konstruktiivse arutlejana märksa tugevam kui kriitikuna.





iMihkel Solvak: Palju erinevaid konservatiive. Postimees. 22. VI 2017
iiPortaali „Objektiiv“ 1.juuni 2018 nädalakommentaaris Markus Järvi seda üsna otsesõnu ka kinnitab ja osutab Scrutoni samale erisitusele. http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/
iiiTõlge: http://objektiiv.ee/pariisi-manifest-euroopa-millesse-tahame-uskuda/
iv Raamatus „Revolutsioon kui ilus haigus“, tõlkinud Hendrik Lindepuu. 2014. Muide, Edmund Burke'i Seltsi sarja esimest raamatut arvustades soovitab Märt Väljataga see essee lülitatada koolide kohustusliku kirjanduse hulka. Kirjutan alla. Netis saadaval: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2015/01/revolutsioon-kui-ilus-haigus.html
vKarl Raimund Popper „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ 2010, tõlkinud Ene-Reet Soovik, lk 21-22
viBruno Mölderi tõlkes kättesaadav kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia Tartu 2002
viiUku Masing Budismist. Ilmamaa. 1995. lk 72
viii Marek Tamm „Uusreaktsionäärne mõtlemine“. Vikerkaar. 2016 nr 10-11 saadaval: https://kultuur.err.ee/314440/marek-tamm-uusreaktsionaarne-motlemine
ix http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/
xIlmar Vene Pahustumine ehk Uusaja olemus. Ilmamaa. 2002 lk 267-8
xi Seda tehti nii „Sirbi“ kommentaariumis kui sotsiaalmeedias, aga konkreetselt „intelligentsus on kõige kõrgema päritavusega käitumistunnus“ nagu refereerib rahvavalgustulikult Tuul Sepp Postimehes 27. VI 2018 „Intelligentsus kaasasündinud või õpitud“
xiiSelle näideks sobib hästi väitlus Toomas Vooglaiu ja Toivo Maimetsa vahel Akadeemias nr 1 2009
xiii Vt nt Mihkel Kunnus „Kes kardab Jordan Petersoni?“ Sirp 13. IV 2018 või http://mihkelkunnus.blogspot.com/2018/04/kes-kardab-jordan-petersoni.html
xiv Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. lk 60
xvRobert Musil kujutab seda konflikti „Omadusteta mehes“ järgmiselt: „Kui Diotima rääkis ilust, rääkis Ulrich rasvkoest, mis nahka toetab. Kui Diotima rääkis armastusest, rääkis Ulrich aastagraafikust, mis näitab sündide arvu automaatset tõusu või langust. Kui Diotima rääkis suurkujudest kunstis, hakkas Ulrich peale laenude ahelaga, mis neid kujusid omavahel seob. Tegelikult juhtus alati nõnda, et Diotima hakkas rääkima nii, nagu oleks jumal pannud inimese seitsmendal päeval pärlina maailma-merikarpi, mispeale Ulrich meenutas seda, et inimene on hunnik punktikesi kääbusgloobuse väliseimal koorel. Polnud päris lihtne läbi näha, mida Ulrich sellega taotles – ilmselt pidas ta silmas toda suuruse sfääri, millega Diotima end seotuna tundis, ja ennekõike tajus Diotima seda solvava paremini-teadmisena. Ta ei suutnud taluda, et tema nõbu, kes kord juba oli tema jaoks koletislaps, tahtis midagi paremini teada kui tema, ja nõo materialistlikud vastuväited, millest Diotima midagi ei mõistnud, kuna too võttis need arvutamise ja täpsuse alamast tsivilisatsioonist, vihastasid teda rängalt. – „Jumalale tänu on veel inimesi,“ vastas Diotima talle kord teravalt, „kes suurtest kogemustest hoolimata suudavad uskuda lihtsat!“ (Omadusteta mees 1.kd. EKSA 2006, lk 309)
xvi Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa 2012. tõlkinud Ene-Reet Soovik. lk 223
xvii https://www.err.ee/845796/vaata-uuesti-otse-uudistemajast-intervjuud-hardo-pajulaga
xviii Roger Scruton Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad. EKSA 2018. Tõlkinud Hardo Pajula 374 lk
xixMilan Kundera Tühisuse pidu Varrak 2016. Tõlkinud Triinu Tamm, lk 31, 114
xx Abraham Maslow. „Motivatsioon ja isiksus“. Mantra, 2007, lk 30-31
xxi Ilmar Vene Trotsija. Katse mõista Uku Masingut. Ilmamaa lk 35
xxii Joseph Ratzinger Sissejuhatus kristlusesse Tartu 2006. tõlkinud Kersti Rist. lk 208-9
xxiii Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa 2012. tõlkinud Ene-Reet Soovik. lk 209
xxivSamas lk 212
xxv A.H. Tammsaare „Avalik kiri kirjanik A.H. Tammsaarele“. Kogutud teosed nr 17, 1990, lk 278-9

11. juuli 2018

Maailmanaba kui tahe ja kujutlus


Kirjutatud „Eesti Ekspressi“ suvisesse rubriiki „Filosoof päevitab“. Ilmus 11.07.2018.



Maailmanaba kui tahe ja kujutlus
Eelhormoonitatud kananaha probleem


Mihkel Kunnus


No kellele ei meeldiks päike! Ja kui palju on kultuure, kus Päikest on kummardatud! See on lausa kultuuriuniversaal teatud tsiviliseerumise arenguetapis. Meie kehalises olemises on selgelt taimne aspekt ja päikesekiirguse loomisele virgutav toime avaldub alateadlike meeleolude eeterlikust fluidumist konkreetsete keemiliste ühendite sünteesini. Viimastest üldtuntuim on ehk D-vitamiin. Siin on paslik meelde tuletada, et vitamiinid pole mingi selge keemiline rass. See sõna sündis käepärase mõistena nende ainete kohta, mille puudumine põhjustab vaevusi. Puudumine! See oli õige hiline avastus. Arvati, et toitumisest tulenevad hädad on ikka seotud mingite mürgiste ainete sisaldusega, mitte aga millegi üliväikses koguses puudumisega. Kuna esimene selgelt määratletud aine, mille puudumisel sureksime, oli tiamiin, siis keemik Kazimierz Funk liitis sõnad „amiin“ ja „vital“ terminiks „vitamiin“. Tiamiin – tuntud ka kui vitamiin B1 – on aus amiin. Seevastu näiteks C-vitamiin on askorbiinhape, ühend, kus pole ühtegi lämmastikuaatomit, tähendab, see ei klassifitseeru amiiniks parimagi tahtmise korral. D-vitamiin pole ka mingi amiin. Ja biofunktsionaalses mõttes on ta eelhormoon. Nõndaviisi võiks selle ka humanitaarsem vaim meelde jätta. D-vitamiin on eelhormoon.
Selle metafoori laiendamine päikesele pole ka liiga poeetiline – eelhormooni füüsikalised eeldused võib ju samuti lugeda selle osaks. Ja see kujund läheb isegi täpsemaks, kui võtta arvesse sterotüübid, mis käibivad hormoonide kohta. Ütleme kokkuvõtlikult: päevitamine eelhormoonitamine. Ja see on väga mõnus ja tervislik protseduur. Näiteks võtad ühe vahva kana kaenlasse – sellise vähemkaagutava – teise kätte toeka köiteSchopenhauerit ja lähed Eestimaa suvesse eelhormoonitama (et suvi on just nimelt Eestimaa suvi, siis tasub raamat panna vihmakaitseks õhukesse läbipaistvasse kilekotti). Elu mõtegi võib niiviisi tagasi tulla! Või noh, kui mitte mõte, siis vähemasti elujõud, sõnastamatu äratundmine, et eksistents on õigustatav vähemasti esteetilise fenomenina.

Kui näiteks „Võlumäe“sanatooriumis looduslikust päikesest väheks jäi, siis veeti kohale veel üks „kunstliku kõrgustikupäikese“ seadeldis, et „rahuldada nende nõudlust, kes tahtsid end elektriga pruuniks kõrvetada lasta, mis naistele ja neidudele hästi sobis ja meestele horisontaalsest eluviisist hoolimata sportlasliku vallutajavälimuse andis“, Thomas Mann jätkab: „Jah, see välimus kandis tõeliselt vilja: kuigi naistele oli täiesti selge selle mehelikkuse tehiskosmeetiline päritolu, olid nad rumalad või kavalad küllalt, ihkasid meelepettust nii kangesti, et lasksid endid illusioonist joovastada ja naiselikult kaasakiskuda. „Jumal!“ ütles proua Schönfeld, punajuukseline ja punasilmne haige Berliinist, ühel õhtusel koosviibimisel pikkade jalgadega ning lohkuvajunud rinnaga kavaleri[-] aplalt silmitsedes, „kui toredasti pruun on ta kõrgustikupäikesest! See kurat näeb välja nagu kotkakütt!“ – „Oota, näkk!“ sosistas Enseigne tõstukis talle kõrva, nii et tal kananahk ihule tõusis, „ma tahan teid teie hukutava silmademängu eest karistada!“ Ja rõdude kaudu, klaasvaheseintest mööda minnes, leidis kurat ning kotkakütt tee näki juurde ...“.

Filosoofiliseks küsimuseks jääb siin – kas kana vastutab kananaha eest? Kierkegaardlik vastus oleks võib-olla selge: tuleb suhtuda oma loomusse kui isiklikku valikusse, võtta enese eest vastutus. Ma pole end teinud selliseks, milline ma olen, aga ma käitun nii, nagu oleksin valinud ennast, nagu oleksin valinud oma sellise loomuse, tähendab, inimesena inimloomuse, kanana kanaloomuse. Üldprintsiibiline saatusearmastus olgu siin teiseks eksistentsiaalseks karguks. Samas üleskutse „Tunne iseennast!“ täidetavushõlpsus sõltub täpsusastmest. Liigi täpsusega panevad praktiliselt kõik pihta. Edasi on juba keerukam. Sotsiaalsed kategooriad on just nimelt sotsiaalsed. Neid ei saa oma isikliku tahtega kehtestada. Sest need on sotsiaalsed, mitte isiklikud. Iga üksikisik avastab need, mitte ei leiuta või kehtesta. Isegi maailma suurima asümmeertilise kommunikatsioonivõimusega isikud, need, kellel on suurim võimalik mõju ülisuurte meediakanalite üle, no näiteks Xi Jinping või Kim Jong-un, ei valitse kuigivõrd selle üle, kuidas teised neid kategoriseerivad ja kelleks peavad. Mida siis veel arvata vaprast feministkunstnikust, kes tahab isikliku tahteaktiga kehtestada selle, kuidas suhtutakse kogu kultuuriruumi piires alasti naiserindadesse?

Leiame selle sotsiaalse väärtusmaailma valmis reeglipäradega eest ja neil reeglipäradel puudub keskvõim ja just see puudumine teeb siin reeglid. Valges riisis ei sisaldu mingit mürki, mis põhjustaks Beriberi tõve, beribeerit. See tuleb vitamiinipuudusest. Nagu skorbuut ei ole spetsiifiline mürgistus, vaid vaegus. Kas mind päästaks see, kui saadaksin mässumeelses innus põrgusse Théophile Gautier', kes kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“? Ei, selleks olin teismelisenagi liiga seisuseteadlik.
Kahvatuks kuuvalguse poeediks polnud mul annet, antust. Seda märkasin rohkem kui kolmkümmend kilo tagasi, ületades juba toona Baudelaire'i kujundaja seatud massipiiri enam kui kahekordselt. Tagantjärele võiksin sõnastada, et juba teismelisena sain aru, et mis on lubatud fs-ile, pole lubatud Mihkel Kunnusele. Mis öelnuks mulle peeglike-peeglike seina peal? „Ei, šokolaadipoiss, sind ei tunta sellena ära, sinu saatuseks on meeldida naistele siis, kui nende luteiniseeriva hormooni vabanemine järsult tõuseb, see on sinu aeg kosmilises rütmis, sina ei pea harjutama tantsimist ja kitarrimängu öös, sina pead harjutama kaklemist ja jooksmist. Armasta oma saatust ja ära otsi tema salamärke pelgalt peopesast, vaid kogu füsiognoomiast ja kehaehitusest, sellest hinge ettehooldavast esmaliidesest sotsiaalsesse maailma, otsi jumest ja soontesitkusest, otsi koidu- ja ehavalgusest! Heatahtliku ärevusega tunnustavad sind terved, ent barbaarsed instinktiinimesed ja vaid hirmu ja ärritust saad sa tekitama tõus, kes loodib kogu maailma oma kängunud selgroo vihavimmas, läbi „nõrkuse heroismi“ õigluseprisma, mis näeb isiklikus intiimhügieeniski tasustamata majapidamistöid; ära jahi kuuvalguse viirastusi, ööõhu tundevirvendusi, sind ei päästa isegi neelatud paelussimunad või kopsu tõmmatud tiisukusemäda, sina oled keskpäevalaps ning päikesekõrbenud karjapoisist, kes udarasooja piima peal kasvanud, ei saa iial kahvatut emohipsterit, sel teel moondud värdjaks, karikatuuriks, ent siingi karikatuuriks, kes naerab viimasena!“

Päevitatakse, et olla ilus. Ent ilu on selle maailma kutse ja jaatus. Kõik, mis on ilus, on olnud kunagi evolutsioonis kasulik, ütles Ernst Haeckel, ent ilu, erootiline ilu, kehalik ilu on kõige ebakristlikum asi üldse, see tekitab kiindumust selle maailma vastu ja selles elab seksuaalne konkurents, ürgvana nõiduslik vägi, mis paneb sookaaslast vihkama, põdrapullid pusklema ja mehed kaklema, naised intrigeerima ja üksteiselt mehi üle lööma, see on miski, mille ees tuntakse kananahka ja mille ees võrdõiguslus on kanapime, sest ainult kanapime ta olla saabki, sest seksuaalne konkurents ütleb, et võrdsust pole, on võitjad ja kaotajad. Ilu paneb meid maailmas kodus tundma, sõnastab Scruton täpselt, olles sealjuures tähelepanu kõrvale pööranud sellelt, et Jeesuse riik pole sellest maailmast, et kristlik apologeet Chesterton tundis kristuse tõde just selles äratundmises, et me ei ole selles maailma kodus, et tundis end siin üdini võõrana. Nii nägi ka „intellektuaalide teoloog“ Tillich prantsuse ateistlikus ja kõõrdsilmses iivelduses kristluse uut elujõudu tärkamas.
Ilusas võitleb kurat jumalaga, lahinguväljaks meie südmed, resümeeris Dostojevski ja talle sekundeeris Tolstoi: mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest.
Kanadel tekitab D-vitamiini puudus valgeid laike harjal ja selgroonõrkust, võta nad kaenlasse ja vii nad päikese kätte eelhormoonitamisele, päiksesevalguses on Schopenhaueri naeratus.


























 foto: Vallo Kruuser, EE

10. juuli 2018

Ole kiidetud. Laudato si.




Ole kiidetud, paavst Franciscus!

Üsna täpselt kolm aastat tagasi (18.VI 2015)a valdas paavst Francisus oma teise entsüklika „Laudato si – „Ole kiidetud“. Nüüd on olemas selle väga märgilise teksti eestikeelne tõlge.

Jorge Mario Bergoglio Ole kiidetud. Laudato si. Gallus 2018. 198 lk.



Mulle tundub, et meil ollakse pigem uhked selle üle, et mõnede uurigute järgi on Eesti üks sekulariseerunumaid maid maailmas, ja samuti tundub, et (katoliku) kirik kehastab enamike jaoks eelkõige tagurlikkust. Ainus koht, kus kohalikud katoliikliku taustaga aktivistid suudavad laiemat ühiskondlikku resonantsi tekitada, on vastuseis kooseluseadusele, tähendab, võetakse kõige ebakonstruktiivsem, vimmakam ja puhtformaalsem aspekt nn „traditsioonilise perekonna kaitsmise“ kujutlusest. Isegi kõige elukaugem ja naiivsem poliitpopulist ei ürita samasugust printsipiaalsust üles näidata näiteks abielulahutuse või abortide küsimuses. Kirikukristluse kunagisele kõige olulisemale eksistentsiaalile ehk surmajärgsusele aga ei apelleeri avalikus diskussioonis üldse keegi.
Seda liigutavam on näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet – võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet – on progressiivne selle sõna parimas mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem. „Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab ta, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Küllap ma isiklikult olen juba tsipa vana selliseks imestamiseks, miska ma saan pigem pahaseks kui mõni ealt täiskasvanu tuleb tõsimeeli järjekordse ideekavandiga, kuidas taas kord keskkonna arvelt majandust kasvatada (tselluloositehas ja Rail Baltic on siin kohalikeks musternäideteks). Tõsi, nii on tehtud tööstusrevolutsioonist saati, aga selle traditsiooni jätkamine tähendaks halvima võtmist konservatiivsuselt, nimelt nürimeelset käitumisinertust, ühe haige vea tegemise jätkamist selle põhjendusega, et sedaviisi on tehtud juba kakssada aastat tehtud. See on sedavõrd halb konservatiivsus, et mingis mõttes on see pseudo-, või isegi antikonservatiivsus. Eriti kui määratleda konservatiivsust edmundburke'ilikult, tähendab hoiakuna, mille järgi elujõuline ühiskond on partnerlus surnute, elavate ja tulevikus sündivate vahel. Tööstusühiskond rikub sellist parnerlust seda rohkem, mida kauem vanaviisi jätkab, sest ta ei anna edasi seda, mille ta ise päranduseks sai, vaid jätab tulevastele põlvkondadele tühjad maardlad, kõrbestunud maastiku ja meeletu reostuse. Paavst Franciscus rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133).

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.
Kuna tegu on ringkirjaga, mis on mõeldud võimalikult laiadele hulkadele, siis korratakse seal üle mitmed aabitsatarkused, mis on küll üsna lihtsalt mõistetavad, aga paraku üsna raskelt rakendatavad.
„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.
„Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50). Kas ei kõla see tuttavalt?
Nagu ka osutus sellele, et sageli võivad „just üksikisikud ja kohalikud rühmitused tegelikult midagi muuta. Nad suudavad ilmutada tugevamat vastutus- ja kogukonnatunnet, loomingulist vaimu ja sügavat armastust oma maa vastu ning näitavad valmisolekut kaaslasi kaitsta. Samuti paneb neid muretsema see, mida nad lõpuks oma lastele ja lastelastele maha jätavad. Sellised väärtused on eriti sügavalt juurdunud põlisrahvaste juures“ (lk 148). Selliste lokaalset laadi lojaalsussuhete olulisust keskkonnakaitses on rõhutanud ka Briti konservatiiv Roger Scruton ning nooremast keskeast vanem lugeja ehk mäletab isiklikultki põlisrahvusliku ja keskkonnakaitselise aktiivsuse lahutamatut ühtepõimitust kaheksakümnendate lõpul.
Aasta eest seda ringkirja tutvustav Jaan Kaplinski ütles, et tema „jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks.“ („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“, Sirp 2. VI. 2017)
Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“
Ringkirja kolmanda peatüki pealkiri on „Ökoloogilise kriisi inimlikud juured“. Siin võib näha dialoogi Lynn White juuniori artikliga „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“, selle ajakirjas Science aastal 1967 ilmunud artikliga(e.k. 2008, kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste), mille lõpus White tegi ettepaneku kuulutada Franciscus ökoloogide kaitsepühakuks. Nii on ka läinud.
„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse mäletada küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139)
Jah, paavst kõneleb lootusest.



28. mai 2018

Lapse õigusest vanematele



Kuigi tegin eelmise postituse pool tundi enne südaööd, oli see juba järgmise päeva lõunaks saanud üle tuhande vaatamise. Avalik vastukaja oli aga väga tagasihoidlik. Teema on korraga ebamugav ja piinlik, probleem korraga lähedane ja lahendamatu.
Tänapäeva Dostojevski aga süveneks vist just laste saatusele lahutatud perekondades, sest vist kuskil ei saa rahuajal nii põhjalikku sissevaadet inimhinge hämaramatesse keldrisoppidesse, kui lastehooldusõiguse, alimentide, külastusaegade ja muu säärasega seonduvas.
Abielu on lahutatav ja sellega probleeme pole. Aga geneetiline koostööleping, mis kirja pandud ühis(t)e järglas(t)e igasse rakutuuma, on pöördumatu ja lahutamatu. See on Lääne tsivilisatsiooni indiviidipõhise agentsus- ja süümeloogika Achilleuse kand. Abieluühisus on tagasipööratav, lapse ühisus ei ole.
See fakt võib tekitada raevu, teoloogiliste mõõtmeteni ulatuvat protesti ja samuti motiveerida üle igasuguse ratsionaalsuse piiride.
Meenub ütlus, et looduses ei leidu teist nii hirmsat ohtu inimesele kui teine inimene, kes on täielikult motiveeritud esimest hävitama. Kui lähimast inimesest saab täielikult motiveeritud vaenlane, siis, jah, see ongi kõige hullem vaenlane, sest peale motivatsiooni on sel tavaliselt teada ka rünnnatava kõige hellemad kohad.

Kõige esmane ja praktiline pingeallikas on selles, et õiglus ja õigus, millele kohus peab näpu peale saama, on kenasti ajast sõltumatu, aga protsess ise toimub ajas ja viivitamine ehk protsess ise on tõhus meede lapse lahkukasvatamiseks teisest vanemast.

Eelmisel nädalal kohtusin Erkkiga. Täpsemalt, Erkki otsis Kärdi üles ja ma läksin kampa, sest pidin eelmises postituses kajastatud probleemi päris ajakirjanikule üle andma (ma olin oma blogiga pigem selline väga vaese mehe „Pealtnägija“) ja olin sel ajal seetõttu ruumiliselt sobivas kohas.

Kärt küll kirjutas ka EPLi, aga vastust sealt ei tulnud (ma suhtlesin PMiga). Toomas arvas, et see võis olla selle pärast, et tema eks-kaasa kuulus sotsidesse (ja oli KOVis kõrgel kohal) ja Kärt Anvelt seepärast keeldus. Aga mu arust ei vääri see hüpotees liialt tähelepanu, sest hapuks läinud peretülide traagiline aspekt on lisaks kõigele veel see, et sel on nende tavalisuse tõttu madal uudisväärtus. Need on igapäevatragöödiad ja elude hävimise rutiinne olmelisus.

Kes on Erkki ja miks puutub ta siia? Ega otse puutugi. Aga teemavaldkond on sama, mistõttu paar sõna ta tegevusest.
Erkki on üks MTÜ Lapsele Vanemad vedaja. Kui laialt tuntud SAPTK kaitseb traditsioonilise perekonna IDEEd, siis Lapsele Vanemad üritab tagada seda, et lahutatud perekondade lastel oleks tõesti vanemad. Tähendab, proovib midagi luust ja lihast laste heaks ära teha (see on röögatult raskem ja keerulisem ülesanne kui sümbolite kaitse). MTÜ on õige värske, eelmisel aastal sündinud ja liikmeid praegu mõnikümmend.
Nad tahavad praegust süsteemi muuta, sest praegune süsteem soosib teise vanema minemapuksimist lapse/laste elust. Kui lahku minnakse, siis enamasti mitte üleäära paisunud sümpaatiast, eks, miska on päris loomulik, et päris sagedased on need juhtumid, kus teist enam näha ei taheta, ammugi ei taheta, et ta sekkuks lapse ellu, küll aga oleks tore (ja sellele tõpranahale igati paras!), kui ta püsivalt raha saadaks.
MTÜ Lapsele Vanemad eesmärk oleks muuta süsteemi nii, et rahalisele sidemele oleks alternatiivid, ütleme, et „alimente saaks maksta ka vanemlikus natuuras“, et teine lapsevanem oleks võimalikult motiveeritud osalema lapse elus ja samuti, et lahku läinud vanemad oleks võimalikult motiveeritud leidma kompromisse ja käituma täiskasvanulikult.

Üsna kõnekalt peegeldub praegu põlistatav struktuur ja hoiak ka meedias.



Tuli see kohtumine meelde, kui sattusin Facebookis „Ringvaate“ lingile: „Mees peab maksma alimente lapsele, kelle isa ta ei ole“.

Selle MTÜ koduleht on SIIN.

15. mai 2018

Ühe seadusliku lapseröövi lugu.


Sain mõne tunni eest Toomasega kokku. Toomas on tavaline eesti mees. Eriti hästi end väljendada ei oska, räägib kobamisi, jutt hüplik ja vajab kannatlikku kuulajat. Poliitikut temast ei saaks.  Ta käib juba paar aastat kohut selleks, et oma lapsi näha ja saada nendega suhelda. Pidin ta juhtumist kirjutama juba eelmisel aastal, aga kohtusüsteem töötab aeglaselt. Ja protsess veel käib. Kusjuures antud juhul tiksub aeg Toomase kahjuks ja seda kasutatakse teadlikult ära. Venitamistaktika on väga tõhus, kui eesmärgiks on laste võõrutamine isast.

Toomasel oli kaasas eelmise nädala Eesti päevaleht (8.mai). Selles ilmunud lugu „Psühholoogisõnul peaks kohtunik diagnoosiga lapse puhul kuulama kaspetsialisti. Kohtunik seda ei arva“ ongi käesoleva blogipostituse vahetuks ajendiks.



Suure kogemusega kohtunik Sirje Õunpuu, kellest lugu räägib, saab kommentaariumis nii mis tolmab. Mainitud artiklis on välja toodud, et kohtunik Õunpuu oli keeldunud lapsehooldusõiguse kohtuvaidluses ema otsitud spetsialisti arvamusest. Suure osa ajaleheartiklist moodustabki dilemma, kas kohtunik pidanuks ema kaasatud psühholoogi kuulama.
Ometi käitus kohtunik täiesti adekvaatselt. „Kohtunik tõdes, et pidas [psühholoog Mariana] Saksniitu ema mõju all olevaks ja loobus seetõttu kuulamast,“ kirjutatakse EPLi artikis, „Kohtuniku sõnul polnud Mariana Saksniit sel ajal, kui ta andis kohtule oma kirjaliku arvamuse, isaga veel kohtunud.“

Selles situatsiooni tundis Toomas end ära. Sest ta oli selles olnud. Õigemini on veel siiani. Ka tema kohta on seesama psühholoog Mariana Saksniit andnud hävitava hinnagu ja seda ilma temaga kohtumata. Täpselt samamoodi on psühholoogi otsinud välja laste ema, kes tahab mehe laste elust kõrvaldada. Täpselt samamoodi kirjutab see psühholoog välja vastava hinnagu. Täpselt sama moodi tugineb siin vaid ühe poole jutule (NB! Hinnatava isikuga kohtumist ei peeta vajalikukski!) Ja täpselt sama moodi andis ta kohtule isa kohta negatiivse hinnangu.

Ainus asi, mis ajaleheloos teisiti, on see, et kohtunik ei arvestanud selle psühholoogi – Mariana Saksniidu – arvamust. Artikli autorid näevad siin probleemi.

Toomase loole tuleb lisavint tõsiasjast, et psühholoog Mariana Saksniit oli tema laste ema juristi kontorinaaber – nende töölauad on vastamisi ja nad suhtlevad igapäevaselt. Tähendab, laste ema jurist sai tellida vajaliku hinnangu pelgalt üle laua rääkides. Kusjuures kohtunik mingi eksperdi arvamust ei küsinudki. Toomase laste ema lihtsalt esitas selle.

Taustaks võiks öelda veel seda, et kõnealune abielu lagunes, kuna naisel tekkis uus suhe ja see püsib siiani. Samuti on Toomasel praeguseks uus naine ja pere, mis toimib.
(ja Toomase nimi ei ole tegelikult Toomas)

Olles seda protsessi mõnda aega kõrvalt jälginud, istungit kuulamaski käinud, pean paraku tunnistama, et protsessi enesega saab ebamugavaks muutunud inimese täiesti ära väntsutada. Detailidest võiks rääkida veel palju (teen seda kunagi hiljem), aga kurioossemate seikadena võiks veel välja tuua selle, et Toomase laste ema – nimetagem teda siin näiteks Anneks – volitas notariaalselt laste eestkostjaks oma uue elukaaslase ja Toomast sellest isegi mitte teavitamata. Lihtsalt ühel korral, kui Toomas lastele järgi läks, andis Anne talle notariaalse kinnitusega paberi, millel seisis, et tema uuel elukaaslasel on Toomase lastele vanemlikud õigused. Kui Toomas oleks aukartusest juristitempli ees taandunud, siis olekski ta lastest ilma jäänud (täpsemalt taandatud rahakotiks, sest elatisraha ta maksab), aga ta rääkis oma juristiga ja loomulikult on selline volitamine ebaseaduslik. Kuid, mis siin on tähtis, Toomas kaotas selle vastu võideldes üle kolme kuu, sest järelepärimine läks õiguskantser Ülle Madiseni välja. See kõik on aeg, mis töötab Toomase kahjuks, sest iga selline samm toob kaasa järjekordsed kuud, mil ta oma lastega kohtuda ei saa.
Huvitav on ka see, et kuigi kohus taandas psühholoog Mariana Saksniidu sellest juhtumist (muidugi ajakuluka protsessimise peale), siis nüüdseks olevat ta taas nende laste psühholoog.

Sellel lool on huvitavaid tahke kõvasti rohkem (elu teeb siin parimale kirjanikufantaasiale pika puuga ära). Algselt pidin sellest loost kirjutama seoses korruptsiooniga Elva linnavalitsuses, aga pööraseid detaile aina kuhjus ja kohtuprotsess, millesse lisatakse üha uusi hagisid, et aeg ikka kuluks, aina venib. Nagu planeeritud.


Eks sellest loost tuleb kirjutada veel.

6. mai 2018

Raamatuesitlus ja avalik väitlus



Esitlen 09.05.2018 kell 18:15 TÜ raamatukogu kohvikus "Gaudeamus" oma uut esseistikakogu (samal üritusel esitletakse veel hulka (:)kivisildniku kirjastatut) . Põhiliselt tekstid aastast 2013-2016, aga ka midagi eessõna laadset ja üks pikem „lisalugu“, mis varem pole ilmunud (selle teemaks pinged sookäitumises, #MeToo'st inceliteni. Milline diametraalne erinevus on incelite resentment'ist võrsuval (suitsidaalsel) agressiivsusel ja harveyweinsteinlikul piire leidmata küllastumatusel! Ainus, mis neid ühendab, on ehk see, et ka mõlemal juhul siin puudub lollkontseptsioonil „toksiline maskuliinsus“ igasugune seletusjõud.)




Eessõna alguses on selline lõik:
„Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse.“
Eilses „Postimehes“ (05.05.2018) oli huvitav artikkel Artemi Troitskilt („Vanakese Xi Hiina poliitiline meditsiin“) , mis sobib nagu valatult selle lõigu illustratsiooniks.
„Hiinas ei ole ma viibinud juba väga kaua (pealegi Tiibet ja Hongkong nagunii arvesse ei lähe) ja nii sain mõningatest sealsetest progressiivsetest sammudest teada alles äsja. Nii kehtestas Hiina kõrgem juhtkond juba 2014. aastal riigis nõndanimetatud SCSi ehk sotsiaalse krediidi süsteemi. Seda nimetatakse ka sotsiaalseks või ühiskondlikuks reitinguks. Reiting ehk lihtsalt teatav number, kui ma õigesti aru saan, omistatakse kõigile elanikele. Reiting on avalik, kõik teavad kõigi reitingut. Mõned tõmbuvad selle peale areldi peitu, teised löövad uhkelt rinna ette“.
Ja inimese ühiskondlikud võimalused sõltuvad sellest reitingust väga suurel määral, alates töökohavõimlustest ja laenuintressist kuni meditsiiniteenuste ja laste koolivalikutega. Üks maailma vägevamatest riikidest teeb totalitaristlikku klassiühiskonda ja me oleme sellest vaevalt kuulnud. Kui sedagi.


Veel. Selline sündmus ka järgmisel päeval.



Martin Ehala artikkel "Liberaalse multikulturalismi paradoks", mis on selle väitluse kodulugemine, on leitav SIIN.

2. mai 2018

Sotsiaalsed konstruktsioonid. Kommentaar Rein Raua kirjutisele.


Kirjutatud paar päeva tagasi kommentaariks Rein Raua loole „Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“ (PM 27.04.2018). Ilmus PMi veebis 02.05.2018



Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste „sotsiaalne konstruktsioon“?

Mihkel Kunnus

Rein Raud kirjutas 27. aprillil „Postimehes“ igati asjaliku ja tasakaaluka ülevaateartikli„Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“. Kirjutan sealöeldule pea täies mahus alla. Siiski pean oluliseks teha kaks märkust. Ühe väiksema ja ühe suurema.

Väiksem puudutab artikli lõpulõiku, kus ta ütleb, et „tõsiasi, et paljud meie elu mõjutavad nähtused ongi tõepoolest sotsiaalsed konstruktsioonid, annab meile palju rohkem vabadust oma tegelikkuse kujundamisel“. Siin ütleks lihtsalt seda, et kujundamisvabaduse piirid jooksevad pisut mujal ning sageli on puhtbioloogiliste ja kaasasündinud asjade muutmine lihtsamgi kui sotsiaalselt konstrueeritute. Näiteks kogu populatsiooni ümberlõikamine või vaktsineerimine (viimane tähendab kaasasündinud immuunsüsteemi spetsiifilist ümberkujundamist, eks) on lihtsam kui eesti keelde verbi tuleviku pookimine või raha kontseptsiooni radikaalne teisendamine.

Teine märkus puudutab seda, mis on poliitiliselt ja ideoloogililselt mõjukam. See on see, kelle poolde Rein Raud oma loos kriitikanoole pöörab. Need olevat „traditsionalistlikud kultuurikriitikud“ (konkreetsete näidetena siis Maarja Vaino, Peeter Espak ja Lauri Vahtre), kes ei saavat aru, mida tähendab see, et mingi nähtus on sotsiaalselt konstrueeritud. See ob väga eksitav süüdistus. Selgitan.
Väga nõus olen Rein Rauaga, kui ta ütleb, et „Teemaga põhjalikumalt tutvumiseks soovitan asjahuvilistel lugeda Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni hiljuti eesti keelde tõlgitud klassikalist teost “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” (viimane sõna on originaalis construction).“ Nii on. Selles 1966. aastal ilmunud ja nüüdseks juba oma valdkonna klassikaks saanud teoses võetigi sotsiaalkonstruktivismi mõiste kasutusele ja selle autorid tunnevad inimühiskonda sügavuti.
Aga mõistete tähendusel on omadus ajapikku muunduda ning ka see mõiste on teinud läbi kenakese muundumise.
Rein Raud ütleb: „Mitte kuidagi ei järeldu asjaolust, et miski on sotsiaalne konstruktsioon, see konservatiivide poolt oma oponentidele omistatav väide, et niisugusel juhul on meil tingimata tegemist millegi kahjuliku ja rõhuvaga.“
Luckmann ja Bergeri defineeritud sotsiaalsest kosntruktsioonist see tõesti ei järeldu, isegi vastupidi, Luckmanni ja Bergeri tähenduses on sotsiaalsed konstruktsioonid küllalt sünonüümsed kultuuri mõistele kõige laiemas tähenduses, tähendab, sotsiaalsed konstruktsioonid on inimesele lausa vältimatud, kasulikud ja elujõudu toetavad.
Aga kui vaatame, kuidas ja millises kontekstis seda mõistet praegu kasutatakse, siis muutub konservatiivide kriitika täiesti adekvaatseks. Nad ei kritiseeri Bergerit ja Luckmanni, kellega neil intellektuaalne veregrupp suuresti kattub (Peter Berger oli parempoolsete vaadetega luterlik konservatiiv), vaid, ütleme, marksistlikke sotsiaalnkonstruktiviste, tähendab neid, kes meie kultuuriruumis aeg-ajalt ikka tooni annavad ja kes seda mõistet omal kombel kasutavad. Ning nad kasutavad põhiliselt väga konkreetsel eesmärgil – rahvuse ja sookategooria ontoloogilise staatuse õõnestamiseks.
Heaks näiteks on see, et kui ma tegin berger-luckmannilikult igati korrektse väite, et „üldised inimõigused on hilisuusaegne õhtumaist päritolu sotsiaalne konstruktsioon“, siis kurikuulus ideoloogiline kajakamber „Virginia Woolf sind ei karda“ viskas mind kohe sealt välja. See on mõistatav, sest neile tähendab mingi fenomeni sotsiaalsele konstrueeritusele osutamine selle ontoloogilise staatuse õõnestamist (et mitte öelda lammutusettepanekut).

Võtame näiteks ajastukohase valimi ja teeme protseduuri, mis on tänapäevase teadatahtmise puhul esmane, tähendab, guugeldame fraasi „sotsiaalne konstruktsioon“.
Esimene otsingutulemus on MTÜ Salutáre leht, kust saab napi definitsiooni, mis on parimal juhul eksitav: „ühiskonna või spetsiifilise kultuurigrupi poolt loodud kategooriad, mis eksisteerivad vaid seetõttu, et inimesed lepivad selles kokku (näiteks sotsiaalne positsioon)“.

Teine otsigutulemus on väike kokkuvõtteke IT-asjatundja Linnar Viigi ettekandest „Postimehe“ arvamusliidrite lõunast, kus ta ütleb, et soorollid on sotsiaalne kosntruktsioon ja „[Soorollid on] sinu, minu, meie vahel kokku lepitud. Neid tuleb väga selgelt eristada bioloogilisest soost, millest rääkis akadeemik Richard Villems. Soorollid on üks hästi paljudest muutustes olevatest stereotüüpidest. Samamoodi on ümbritsevas maailmas näiteks tekkinud stereotüüp islamiusulisest“.
Tähendab, ta kasutab mõistet „sotsiaalselt konstrueeritud“ ikka üsna teises tähendus kui Berger ja Luckmann ja seda just nimelt üsna sünonüümsena igandlikule ja kahjulikule stereotüübile.

Kolmas otsingutulemus on juba päris informatiivne, sest sealt leiab ka Rein Raua kriitika möödamineku allika. Artiklis „Olemus või konstruktsioon“ („Vikerkaar“, mai, 2007), kirjutab Triin Kallas:
„Berger ja Luckmann toetuvad oma üldistustes paljudele varasematele ideedele, eelkõige ideoloogia- (Karl Mannheim) ja hegemoonia-alastele (Antonio Gramci) teooriatele, sümboolsele interaktsionismile (George Herbert Mead), dramaturgilisele sotsioloogiale (Erving Goffmann) ja etnometodoloogiale. Kui nende enda fenomenoloogiline meetod on eelkõige kirjeldav, siis paljud mainitud ühiskonnateooriad – eriti marksistlikud ja nende edasiarendused – taotlevad sotsiaalsetele konstruktsioonidele tähelepanu juhtides kehtiva olukorra muutmist. “Konstruktsioon” tähendab siin “kunstlik, kuid vaikimisi toimiv”: kui alamklassid mõistaksid, kuidas kapitalism neid kodanlike väärtuste abil kontrollib, laguneks kehtiv hegemoonia koost. Niisugune seesmine konstruktsioon tugineb loomulikkuse-illusioonile ning on seetõttu raskemini märgatav kui väljastpoolt jõuga peale surutud totalitaarne võim.“

Eelnev lühidalt kokkuvõetuna: need n.ö. traditsionalistlikud kultuurikriitikud kritiseerivad selle mõiste reaalset kasutust, tähendab, marksistlike sotsiaalkonstruktivistide sõnavõtte, aga Rein Raud võtab seda kui Berger-Luckmanni sotsiaalkonstruktivsmi ebaadekvaatset kriitikat. Pole ma veel näinud, et sõssid Bergerile ja Luckmannile viitaks.

Kinnituseks võib tagasi pöörduda guudelduse juurde. Esimesel otsigulehel on kohe näiteks Kadri Aaviku ja Kristi Kajaku uuring „Soo sotsiaalne konstrueerimine Eestilasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal: empiirilineuurimus“ (Eesti Naisuurimus ja Teabekeskus, 2009). Bergerile ja Luckmannile seal ei viidata, küll aga võetakse ideoloogilism Michel Foucault'st ja Judith Butlerist ning n.ö. „loomulikkuse-illusoonile“ antakse selline kogupauk, et tõsimeelne uurimus võib meenutada vähem harjunud lugejale satiiri (ka bioloogiline sugu on sotsiaalselt konstrueeritud ja iga eristus võimusuhe jne).

Kui aga seadistada guugeldus kõige hilisematele fraasikasutusele, siis hüppab kohe Rein Raua enda loo kõrvale Mikk Pärnitsa värskesõnavõtt „Feministeeriumis“, kus vägisi pükstesse topitud üldinimene deklareerib, et „Mehe sooroll on hetkel Mehe ideaalne kuvand: stoiline, töökas, ratsionaalne ja… mehine. See roll on sotsiaalne konstruktsioon, illusioon. Illusiooni või vale üleval hoidmiseks peab sellesse lülitama enamust ületava arvu. See kestab vaid niikaua, kuni keegi seda küsimuse alla ei sea ega endale teadvusta. Seega kestab sooroll edukalt seni, kuni selle kasud ületavad keskkonnaga toimetuleku mõttes selle kahjud. Praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö „toksiline“, mis ei lase inimesel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri“.

On see, mis ta on, aga Bergeri ja Luckmanni arusaamadega ei lähe see kokku teps.

Tähenduslik on ka see, mida kirjutab Aro Velmet Bergeri ja Luckmanni raamatut tutvustades („Postimees“ 21.VI. 2018):
"Bergeri enda kriitika radikaalsete konstruktivistide aadressil kõlab, nagu see võinuks vabalt ilmuda Hardo Pajula või Lauri Vahtre sulest: "Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed; mõned lausa, et tõlgendustest väljaspool mingit tegelikkust polegi. Esimene väide [...] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks. Teine väide vastab skisofreenia kliinilisele definitsioonile".

Arusaadav. Berger pidi ju samuti võitlema oma loodud mõiste marksistliku kasutusviisiga nagu meiegi konservatiivsemad kultuurikriitikud.

Igatahes lõpetaksin käesoleva märkuse Aro Velmeti ülevaate viimase lõiguga, millega igati nõus olen:
„[Bergeri ja Luckmanni raamtu värske eestindus]“Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“ näitab eeskätt, kuivõrd keeruline on sotsiaalse stabiilsuse saavutamine ja kui palju tööd nõuab inimeste väljamõeldiste püsivateks institutsioonideks ja iseenesestmõistetavateks käibetõdedeks muutmine. Bergeri järeldus sellest tõdemusest oli, et asju, mille ülesehitamine nõuab nii palju vaeva, ei maksa üleöö laiali lammutada. Vaat sulle „vasakintellektuaalide diktaati“.“


P.S. Rein Raud ütleb väga õigesti: „Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud. Seega on sotsiaalsed konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu. Ja ühiselt loodut ei saa keegi omavoliliselt ümber teha.“
Ometi kardan, et see sedastus – eriti selle viimane lause – on palju häirivam sellele seltskonnale, kes on harjunud millegi sotsiaalsele konstrueeritusele osutama, kui nn traditsionalistlikele kultuurikriitikutele.