19. märts 2017

Meie komberuum Vernadskiga ja Vernadskita

Sattusin väga huvitavale raamatule – Rein Veski „Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.

Raamat jaotub laias laastus kolmeks. Esimene osa on tutvustab suure teadlase, Ukraina päritolu mineraloogi ja geokeemiku Vladimir Vernadski elukäiku. Ja see elukäik oli lihtsalt pöörane! midagi sellist juba välja ei mõtle, eks eluaastad (1863-1945) on juba iseenesest päris heaks vihjeks.
Nagu Veski napisõnaliselt resümeerib: „Suurte vene teadlaste elulugudes varieeruvad vangistuskohad ja kestus, kui oli õnne, et kiiruga maha ei lastud“.
Või vana Vernadski enda sõnadega: „Ma sündisin (12.03.1863) Peterburis Milionnaja tänaval ... Poola ülestõusu ajal. Ei osanud varem küll endale ette kujutada, et suurem osa minu elust, kui mitte kõik, möödub sõja ajal.“ Absurditaluvus, uskumatu psühholoogiline kohastumisvõime, saatusearmastus pidi olema iga teadlase standardvarustuses.
Teine mahukam osa raamatust vaatleb Vernadski ideid ja nende tänapäevaseid edasiarendusi (biosfääri mõiste on muutunud argisõnaks, Vernadskist inspireeritud Juri Lotmani teooriad on humanitaaride hulgas küllalt tuntud jne, rääkimata siiretest loodusteadustes).
Kolmandas osas üldistab ja sünteesib Rein Veski ise.



Rein Veski on juba kenasti üle kaheksakümne (s. 1933) ning ennast teadlasena igati tõestanud

"Tehnikakandidaat (1969), vanema teadusliku töötaja kutse erialal kütuste ja gaasi keemiline tehnoloogia (1973). NSVL Kõrgem Atestatsioonikomisjon vastavalt 1970. ja 1973. a. Avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni, s.h ühe monograafia ja brošüüri, saanud 4 NSVL autoritunnistust ja 3 patenti; 1986, Rein Veski, D. I. Mendelejevi nimelise Üleliidulise Keemia Seltsi diplom monograafia eest, VI rahvusvahelise messi Enerex 2002 konkursil enim tähelepanu äratanud biokütustealase tegevuse arendaja diplom ja rändkarikas" jne
– lühimalt: ta ei pea end enam vähimalgi määral tõestama ja saavutanud auga vanaduse vabaduse mitte järgida žanripiire.
Natuke meenub Ilmar Vene, kes oma esseedes ei püsi ka kuidagi teema raames, miska tekstid kubisevad märkustest, kõrvalepõigetest, vabadest assotsiatsioonidest ja muust sellisest. Aga kui autor on erudeeritud ja, ütleme, huvitavate huvidega, siis pole sellest midagi, vastupidi, tulemuseks on väga lugemisväärne kirjavara.

Kui Rein Veski oleks näiteks kraadi taotlev tudeng, siis juhendaja seda tööd kaitsmisele ei laseks, sest töö ei ole vormistatud korrektselt ja viitamine logiseb kohati familiaarsusenigi (nt Ortega y Gasseti oli lühenenud Ortegaks ja Teilhard de Chardin lihtsalt Teilhardiks jms), kuigi mõistetavus seepärast ei kannata. Samuti on palju isiklikke mälestusi ja muljeid (samas pika karjääriga teadlane nii ju võib). Samuti võib vorm ärritada inimest, kes otsib mingit väga konkreetset infot, ometi raamat tervikuna on väga hariv ja inspireeriv, väärtuslik just viitestikuna, sõlmpunktina, kus kohtuvad väga paljud lõimed.
Kohati läheb ka mõte nii lappama ja-või kontsentreerituks, et žanr nihkub alale „Märkmed iseenesele, et püsiks meeles, mis teemad kõik lahti tuleb kirjutada“[horribile dictu, ei saa salata, et viimasel ajal ägenenud suremislaine viib vägisi häirivale mõttele, et võib-olla surma läheduse tajumine paneb autori nõnda kiirustama].

Kui Vernadski elu- ja mõtteloo kohta saaks lugeda muudest raamatutest (mille loetelu leiab kenasti Rein Veski raamatust), siis ohtraid paralleele siinse eluga ja Eesti teadus(aja)looga väliskirjanduse hulgast ei leia. See on veel üks kõnealuse raamatu suur voorus.

See raamat on kindlasti huvitav loodusteadlastele, aga väga soovitav oleks just humanitaaridele, eriti sellistele, kes kipuvad piirduma väga vaimse sfääriga, ideedeajalooga, mis ainelis-tehnilised olud kõrvale jätab (see kehtib näiteks eelmainitud Ilmar Vene kohta iseärnis), või siis need, kes Kanti-Heideggeri kanti sulguvad ning eriti-eriti need, kes arvavad, et teadus peaks olema allutatud mingile ideoloogiale. (Nõukogude maal oli ikka päris kurioosseid juhtumeid: kui geneetikute lintšimisest saan ma veel aru – need sindrid üritasid ju nii antimarksistlikku nähtust nagu pärilikkus teaduse rüüsse mähkida! – siis näiteks Tšiževski pisteti pokri ionisatsiooni (!) uurimise eest(lk 109)).

Vernadski esindab maailmavaadet, kus elu ja mõistus ilmnevad kõige sügavamalt maiste nähtustena, lausa geokeemiliste jõududena (vastavalt siis bio- ja noosfäärina), teadmine, mis on ilmne ainult sügavale ökoloogilisele mõistmisele, Vernadski ideede õigsus on jõudnud ringiga massidesse kõige ebameeldivamal moel – kliimasoojenemisena, tõdemusena, et jah, tõepoolest, inimese mõju oma keskkonnale on nii suur, et jätab selge geokeemilise jälje, nii suur, et võib saatuslikult mõjutada enese elusolemise tingimusi. Puhtalt vaimusfääris unelejad võivad unustada, kui radikaalselt sõltume Boden'ist. Soovitan väga ka David R. Montgomery raamatut „Muld. Tsivilisatsioonide häving“ , milles on ilmekalt näitlikustatud, kui habras, unikaalne ja asendamatu (ja inimlikul ajaskaalal ka taastumatu) on nii argine asi nagu muld.
Need raamatud ehk aitavad sügavaimas mõttes Maa peal püsida.

Kui Marek Tamm diagnoosis presidendi kõnes lahenduseta pinge Herderi ja Heine (Ahto Lobjaka hinnangul rohkem Herderi ja Kanti), rahvusromantiku ja maailmakodaniku vahel, siis Vernadski seob elu maapinnaga (planeedi geokeemiaga) niivõrd fundamentaalselt, et ka Herder on tema kõrval samavõrd idealistlik abstraktsioonides hõljuja kuivõrd Kant Herderi kõrval. Selline pilk on vajalik, sest selle ignoreerimisega ollakse kliimasoojenemise eitajatega ühes paadis.


P.S. Sain raamatu selle trükkijalt, ühestki poest ei suutnud leida küll aga sisekaanelt märkuse: Arvamused, täpsustused ning hugi- ja üksiktellimused raamatule saata rein.veski@mail.ee.
[Esimese reaktsioonina antud sissekandele sain teada, et varsti siiski on poodides ka]

P.S.2. Lisan siia vormistusvabalt raamatu sisukorra.

Vladimir Vernadski ja tema aeg
Sissejuhatus 11
Pärinemine Leedu feodaalaadelkonnast ja Zaporožje Setši kasakkonnast. Vaarisa needus 16
Vernadski: ma sündisin Poola ülestõusu ajal Millionnaja tänaval 21
Peterburi ülikool: Dokutšajevi ja Mendelejevi õpilane 27
Nurjunud atentaat. Vendlusliit 31
Abielu. Arreteerimishirm. Teadustöö Vene- ja välismaal 36
Vernadski: kadett ja tsaaririigi reformija. Verine pühapäev. Tudengite mäss 45
Raadium. Meteoriitika. Kulik ja Ivan Reinwald 57
Esimene Maailmasõda. KEPS. Veebruarirevolutsioon 61
Oktoobrirevolutsioon. Kodusõda. Põgenemine bolševike eest 65
Vernadski Ukraina Teaduste Akadeemiat asutamas 72
Põgenemiste jada kodusõja ajal: Harkov–Rostov–Jekaterinoslav–Krimm 76
Tüüfus ja ärkvelolekuunenäod 81
Krimmi poolsaarele. Tauria ülikool Simferoopolis. Struved 85
Tapivagunis bolševistlikkusse Moskvasse. Petrograd. Arreteerimine 88
Pikaks venitatud Euroopa lähetus 95
Moskva. Stalin bolševiseerib Teaduste Akadeemiat. Filosoofide turmkriitika 104
Aleksandr Tšiževski. Šahtõ protsess, saraškad. Akadeemikute kohtuasi 110
Stalini massilised arveteõiendamised teadlastega. Vernadski tegevust piiratakse 114
Panslavistide kohtuasi Vernadski juubeliaastal. Sõber Litškov 121
Raadiumiinstituut. Vernadski ja aatomipomm 125
Sillamäe osa aatomipommi valmistamisel 131
Teine maailmasõda algas Vernadskile Teaduste Akadeemia Uzkoje sanatooriumis 138
Vernadski Kasahhi NSV Akmolinski oblasti kumõssisanatooriumis 142
Biograaf Anna Šahhovskaja ja Maksim Gorki „lesk“ Maria Andrejeva 146
Stalini preemia. Abikaasa surm ja uue elukaaslase otsingud 151
Tagasi Moskva. Mõtted USA-s – pojal, tütrel ja lapselapsel 153
Vernadski viimased ettevõtmised oodatud noosfääri nägemata 157
Arusaamade kujunemine geo-, bio-, antropo- ja noosfäärist ning -süsteemidest: kronoloogia 161
Vernadski-eelse perioodi mõttearendused 168
Vernadski lülitub mõttevahetusse mõistetega elu ja elusaine 181
Vernadski raamatud biosfäärist ja geokeemiast ning artikkel inimkonna autotroofsusest 191
1930. aastad 197
1940. aastad 206
Viis köidet Vernadski valitud teoseid jäid laiemale teadusüldsusele tähele panemata 208
1960. aastatel ilmus Vernadski elu raamat 212
1970. aastate mõttearendused 221
1980. aastal ilmus Vernadski 1939. aastal kirjutatud raamat 230
Mullad ja muistsed biosfäärid 233 Geograafia ja maastikud Innokenti Gerassimovi käsitluses 241 Bio- ja viirussfääri tõlgendusi 244
Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioon 253
Gumiljovi passionaarsus 268
Biosemiootika ja veel üks Vernadski raamat 273
Maastike geneetiline klassifikatsioon 276
Füsioloogiliselt aktiivsed mõjurid 284
Aastad 2000–2009, eestlased arutamas bio- ja noosfääri üle 294
Aastad 2010–2011 309
Eesti loodus 314
Aastad 2012–2016 320
Kronoloogia lühikokkuvõte: universumi arengutasandid, biosfäär, noosfäär, geoloogilised aegkonnad, inimene versus keskkond 350
Endaga hakkamasaamine ja hakkamasaamatus 367
Hulgatunnetus ja sõda kui elusorganismi hakkamasaamise viise 368
Sümbioos. Inimene – mikroorganismide, viiruste ja lihtsamate hulkraksete katusorganism. Gnotobioloogia. Feromoonid 378
Loomad ja inimesed: erinevusi ja sarnasusi 388
Inimese ja inimkonna hakkamasaamatus 398
Närvivõrk ja endaga hakkamasaamine. Tabula rasa, info, mõistus ja veelkord noosfäärist 404 Tagantjärele tarkus universumi temperatuuri alanemise ja elu tekke kohta 413
Maailma, ajaloo ja inimkonna algus ja lõpp? 422
Kirjandus 433
Olulisemad terminid ja nende selgitus 449

Autorist 459

31. detsember 2016

Ühe armastuse lugu












































 Pildid: neiu K. 2012-2016
Modellid: neiu K. ja M.K.

7. detsember 2016

2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Ilmus kolmandiku võrra lühemana ajalehes ”EestiEkspress” 07.12.2016


2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Mihkel Kunnus

Aasta 2016 võib tinglikult lugeda pöördepunktiks, mil õhtumaine tsivilisatsioon tegi kvalitatiivse hüppe kollektiivse barbaarsuse suurenemise suunal, nii tervikuna kui ka kunagise Eesti Vabariigi aladel, ” võiks lugeda kujutletavast tulevikus kirjutatud kodulooraamatust (mis on kirjutatud praegu hoogsalt juurduvas lingua francas ehk bääd inglishis).
Pikalt arvati, et üks esimesi ”hukas nooruse” üle kurtjaid oli vananev Platon ”Seaduste” kaheksandas raamatus, aga siis kraabiti Sumeri aladelt välja 4000 aasta vanune savitahvel samasuguse hädaldamisega. Sellele väärikale traditsioonile viitamisega on lihtne naeruvääristada iga näpuviibutust, mis hoiatab üldise vaimse allakäigu eest. Käesoleva esseega ma aga ei väida, et XXI sajandi teisel kümnendil läks noorus kuidagi erakordselt hukka, vaid ma ei saa lahti tundest, et just täisealiste kollektiivne arunatuke tegi hiljuti kõva kolksu allapoole.
Taolisi hüpoteese kiputakse sageli pareerima osutusega teholoogilisele progressile ja teaduse kumulatiivsusele. Seda ma ei eita vähimalgi määral. Aga vastuolu siin pole. Pigem see toetab hüpoteesi.
Juri Lotman kirjutab essees ”Nõiajaht. Hirmu semiootika”, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut”.
Juri Lotman suri aastal 1993 ja siis polnud kommunikatsioonitehnoloogiline plahvatus veel toimunud, sotsiaalmeediast rääkimata, ometi tunduvad ta üldistused häirivalt täpsed. Ilusti käsikäes on tulnud kiire tehnoloogiline progress, psühholoogiline regress ja ennustamatud üllatused Lehman-Brothersist Brexiti ja Trumpini.
Aastal 1996 avaldas XX sajandi sotsiloogiaklassik Pierre Bourdieu arutluse ”Televisioonist”, kus ta muuhulgas, televisioonis valitsevale pidevale ajanappusele viidates, küsib, kas kiirustades on võimalik mõelda.Vastus on loomulikult eitav. Kiirsüvenemine on mõisteline vastuolu, pelk sõnamäng. Niinimetatud kiirmõtlejad, kelle pildisolekut televisioon soodustab, mõtlevad käibetõdedega, ütleb Bourdieu. See on loosungitega vehkimine, mitte arutelu ja diskussioon.
”Maailmas, kus edu seisneb aja võitmises, on mõtlemisel ainult üks, aga see-eest parandamatu puudus: mõtlemine on aja kaotamine,” võtab tendentsi kokku 1998 aastal surnud postmodernismi teoreetik Jean-François Lyotard. Ometi elasid nemad praegusega võrreldes aeglases infovoos. Delfi raporteerib uudiste uuendustest minutilise täpsuse ja hüüumärgiga ning sotsiaalmeedia on sisuliselt simultaanne.
Eelnevale tuleks lisada kka antropoloogiaklassiku Claude Lévi-Straussi 1971 UNESCO rassimivastasel konverentsil peetud kõne, kus ta rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus ja hea läbi saamine eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”. Jah, ka siin on asi hullemaks läinud. Varanduslik kihistumine on süvenenud ja (eriti Kesk- ja Lääne-Euroopas) on ka inimeste ruumiline kontsentreeritus suurenenud.
Kokkuvõtlikult: elame praegu ideaalsetes tingimustes minemaks kollektiivselt lolliks ja kurjaks ning päevauudiste ja üldiste trendidega kursis olev inimene võib täheldada, et seda suurepärast võimalust ei ole jäetud kasutamata.
Nõiaprotsessidest rääkiv Juri Lotman kirjutab: „Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik
organiseeritud vähemus.
Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”[rõhutus originaalis – M.K.].
Kes on tänapäeval see ”organiseeritud vähemus”, kes on ülendatud vaenlaseks? Eks oleneb vaatepunktist, aga kaks kõige representatiivsemat on ehk homoseksuaalid ja EKRE, sest need tunduvad ühed semiotiseeritumad. Selgitan. Semiootika keskse kategooria ”märk” üheks olemuslikumaks tunnuseks on mitteidentsus iseendaga. Homoseksuaalsus ei ole homoseksuaalsus ja punkt, vaid on ühele inimgrupile märgiks müütilisest ”homoideoloogiast”, ”multikultist” ja manduvast perverssest kultuurist. Nn progressiivsed jõud aga demoniseerivad sarnaselt EKREt. EKRE pole EKRE ja punkt, vaid mingi pärisnimeline tont, mille abil saab stigmatiseerida ilma igasuguse edasikaebamisõiguseta kõike, mis julgeb hälbida poliitilisest, üldinimsus-ideoloogilisest peavoolust.

Siin on oluline rõhutada, et see, mida kirjeldasid eespool Lotman, Bourdieu ja Lévi-Strauss, on täiesti poliitika ja ideoloogiaülene, üldinimlik. Seega üldisel lolliksminemise ajajärgul muutub mis tahes universaalsusele pretendeerivate ideoloogiate juures väga oluliseks selline mõõde nagu lollikindlus. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad, sest neil on väga pikaajaline ajalooline kogemus harimatusega ja väga madalal vaimsel tasemel olevate inimestega.Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! Jne). Seevastu liberaalne võrdõiguslikkus-humanism muutub intellekti maha keerates üsna kiirelt naeruväärsuseni totraks, tulevad seadused, mis lubavad paar korda aastas (!) juriidilist sugu vahetada, soopimedad lasteaiad ja progressijoovastus sellest, kui mõni poisike paneb kleidi selga või mõni tüdrukutirts haarab mängukraana järele. Milline üldinimlikkus!
Või näiteks feminism kui liikumine, mis oli kunagi progressiivne ilma igasuguse irooniata, on praegustes tigejuhmistavates tingimustes mandunud omamoodi soojuutluseks, antisolidaarseks ideoloogiaks, mis üritab soopõhiselt monopoliseerida ohvripositsiooni ja ajaloolist ülekohtut (sellest see kõrvutus juutlusega) ning üha rohkem ka lihtsalt elamise vaeva. Naiste diskrimineerimine ei ole enam nähtus, mida ühes või teises kohas avastatakse, sest pole veel kõikjalt välja juurida suudetud, vaid see on feministlik dogma, aksioom, mida ei saagi ümber lükata või vaidlustada. Seega ei saa feminism ka ”võita” või oma tööd tehtuks lugeda, sest aksioom ”Mehed domineerivad ja naisi diskrimineeritakse” hõljub kenasti ja turvaliselt religioosses sfääris ja maised faktid seda ei kõiguta.
Ometi on ajastu üldfoon nii läbini feministlik, et kui näiteks kostub sõna ”palgalõhe”, siis on täiesti iseenesestmõistetav, et meessool tuleb häbi tunda in corpore, kuigi patriarhaalses ühiskonnas oleks see loomulik ja ei tõstatuks probleeminagi, misogüünses ühiskonnas oleks see iseenesestmõisetav ja positiivnegi. Aga mõeldamatugi on, et siin hakkaks keegi naisi süüdistama, et need on nii väheettevõtlikud, ei trügi raskematele ja paremini tasustatud töökohtadele, vaid maksavad vähem makse ja tiksuvad pärast pikalt pensioni peal, samas kui mehed on ennastohverdavalt end surnuks töötanud. Mõeldamatu ja naeruväärne arutluskäik, eks.
Samasugune kapak primitiivsuse suunal on toimunud ka nendega, kes immigratsioonivastaseid rassistideks ja ksenofoobideks sõimvad. Või islamofoobideks. Nad näiteks rõhutavad, et Eestis on ammusest ajast, vähemalt 19. sajandist kohalik moslemikogukond ja nende rahulikkus on islami rahulikkuse tõestuseks. Tõsi, aga need on eeskujulikud moslemid st poliitiliselt täiesti inaktiivsed, hoiavad moka maas ja ei ürita ühiselulisi baasväärtusi puudutavates diskussioonides (moslemi positsioonilt) kaasa rääkida nagu võrdne võrdsega. Aga kui moslemist märksa kodusem katoliiklane üritab kaasa rääkida katoliiklasena (näiteks, et abort on patt ja abielu ainult mehe ja naise vaheline liit), siis kostub liberaalide hädakisa taevani ja Varrost on saanud Kurjuse pärisnimeline sünonüüm, mis ei vaja enam perekonnanimegi. Parafraseerides tuntud vanasõna: suuga sallivad islamit, käega ei katoliiklustki.

Aga tundub, et hetkel on koondunud kollektiivse (ja valitsuse tasandil individuaalse) juhmistumise aktuaalseim teravik Rail Balticu temaatikasse, mille kriitika üks olulisemaid pareerimistaktikaid on suhtumine, et mis siis, et see on tulevikku hävitav ja pöördumatult Eesti loodust ja majanduslikku võimekust kahjustav lollus, aga seda on juba alustatud ja seega tuleb ka lõpule viia. Kui lisada siia veel kuritegevuslikkuseni röövellik uus metsamajandusseadus, siis võime nentida, et koos oma praeguse ja eelmis(t)e valitsusega oleme täiuslikult põrnunud vaadatuna edmundburkeliku konservatiivsuse ühe keskse veendumuse sisukohalt, mille järgi ”elujõuline ühiskond on leping elavate, surnute ja nende vahel, kes veel tulemas”. Surnud surnuteks, aga tulevastele põlvkondadele on inimkonna kõige piinlikum ja häbiväärsem sajand – XX sajand – juba jätnud tühjad maardlad, lagastatud keskkonna, pika nimekirja välja surnud liikidest ja ohtlikult soojust siduva atmosfääri. Lokaalselt tahetakse sellele liita veel maha võetud põlislaante kändude vahelt kulgev kiirraudtee, millega saavad need vähesed alles jäänud põliselanike järeltulijad kimada Berliini halal-liha järele või Kölni uusaastapeole.


Mart Sander. "Litsid. Naiste sõda. II raamat"

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.2016


„Enesepetmine on kunst, mis rasketel aegadel lihvitakse õõvastava täiuslikkuseni.“

Mart Sander, Litsid. Naiste sõda. II raamat. Kirjastus Paradiis 2016. 237 lk.

Mihkel Kunnus

Mart Sanderi ajaloolise romaani „Litsid. Naiste sõda“ teine köide käsitleb aastat 1941. Elavaid mälestusi sellest ajast jääb praegu kiiresti üha vähemaks ja see õudne aeg muutub järjest abstraktsemaks ja ebatõelisemaks.
Toon ühe esmapilgul kummalise paralleeli. Internetiühendus ja mobiiltelefon on imbunud ellu ja elutunnetusse nii sügavale, et oma suhet aega, mil neid olemas ei olnud, ei oska ma muul moel kirjeldada, kui öeldes, et tean, aga ei usu. Ma tean, et enne ülikooli jõudmist mul polnud mobiiltelefoni ja netti sain harva, aga see tundub uskumatu ja abstraktne, kuidagi ebatõeline – nii ei saa ju elada, nii ei saa ju suhelda! Aga ometi nii oli. Ka aasta 1941, mis on ju väga lähedane ja põhjalikult dokumenteeritud ajalugu, tundub kuidagi taoline – tean, aga päris hästi ei usu. Ühe inimeluea pikkune rahuperiood – mis on siinse maalapi ajaloos kaunis pretsedenditu! – on elutunnet ja loomulikkusetaju muutnud nii kardinaalselt, et on raske ette kujutada, kuidas sellised sündmused oli võimalik hulluks minemata üle elada. Õigusriik on muutunud millekski nii iseenesestmõistetavaks, et lääne inimese kurikuulus anekdootlik reaktsioon küüditamisloole – et miks te küüditajatele politseid ei kutsunud – muutub juba täiesti normaalseks reaktsiooniks.
Fakt on see, et 1941 aastal juhtusid paljud täiesti väljakannatamatud sündmused, ja fakt on see, et täiesti paljud inimesed kannatasid need välja.

Proua Kukk viiakse ülekuulamisele ja talle antakse üheselt mõista, et ta võidakse maha lasta ja vara konfiskeerida kui ta koostööd ei tee ja õigust pole otsida kusagilt.
Proua Kukk neelatas; tema pea hakkas ringi käima.
Aga mida ma olen teinud?“ sosistas ta. Krupenin patsutas toimikule. „No aga vaadake ise! Terve teie elu on olnud üks suur eksimus paragrahvi 58 vastu. Oma nooruses otsustasite te astuda rahvavaenlaste klassi, kes võitlesid aktiivselt nõukogude võimu vastu. Kas eitate? Te olite halastajaõde teie niinimetatud Vabadussõjas, kus aitasite neid, kes relvaga töörahva ja Punaarmee vastu sõdisid. Kas eitate? Te olete osalenud mitmes kodanlikus seltsis, mis olid kõik NSVLi vastased organisatsioonid. Te olite abielus kapitalistiga, kulaku ja kurnajaga, kes tootis varustust, mida kasutas kodanlik politsei võitluses rahva ja kommunistide vastu. Kas eitate?“
Trakse…“ sosistas proua Kukk.
Mida? Trakse?“ tõstis Krupenin häält. „Pole tähtis, kas trakse või tanke: kui toodetakse midagi, millega minnakse kommunismi vastu, siis ollakse Nõukogude Liidu vaenlane!“
(lk 59)
Andrei Hvostov on kirjutanud mõtlema paneva essee Eesti kirjanduse tabudest (Sirp 12.XII.2013). Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata. Sanderi romaanis vajutatakse sellele hellale pimetähnile lakooniliselt, aga seda täpsemalt ja teravamalt.
Näiteks tavaline nägelemine klassikaaslaste vahel lõppeb sellega, et solvatud enesearmastusele vastatakse priiküüdiga Siberisse.
Ta pöördus punaarmeelase poole ja osutas poistele. „Эти три мальчика? Из-за них мы ехали сюда?“ küsis see kahtlevalt.
Tomberg noogutas. Venelane raputas nördinult pead.
Эх.Эстонцы.“
(lk 115)
Jah, mis võiks olla teravam kujund kollaboratsionismile kui venelasest nõukogude sõduri ohe ja peavangutus kui eskordib eestlaste üles antud poisiohtu eestlasi küüditusvagunisse.

Tundub, et Mart Sander on võtnud kuulda romaani esimesele osale väga tunnustava arvustuse kirjutanud Paavo Matsinit, kes oleks „oodanud seda ajalooperioodi ilmselgelt hästi tundvalt Sandrilt ehk rohkemgi erootilisust, pikantseid seiklusi, voodikirjeldusi jne“, sest just see mõõde on esimese osaga võrreldes pisut kasvanud. Aga siiski üsna sõnasõnaliselt on kriitikule vastu tuldud, sest erootikast ja pikantsusest ei liiguta labasuse ja vulgaarsuse suunas kriipsukestki, miska võiks ka päris konservatiivse maitsega kirjandusõpetaja alla kirjutada Paavo Matsini teisele ettepanekule, kui ta tabas „end lugedes mõttelt, et see raamat madaam Kuke tüdrukutest sobiks ilmselt päris hästi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirja ja looks omapärase sümmeetria seal juba ees Krossi „Wikmani poistega“. Midagi rüvedat ja pornograafilist teoses ei ole. Litsimaja sarnaneb pigem mingi vabariigiaegse lenderliku tüdrukute eragümnaasiumiga.“(Paavo Matsin „Sirp“ 8.VII.2016 „Putru hooradele!“)
Nagu ka esimeses osas ristuvad siingi proua Kuke peente tüdrukute ja mitmete Eesti kultuuriloos oluliste inimeste teed, nii kohtume siin nii noore Georg Otsaga kui Raimond Valgrega, pöördumatud jäljed jätab endast ka toona Tallinnat külastanud tulevane president John Kennedy.
Võimalik, et romaanist võib leida ka vihjeid, või vähemasti kujutlusalgeid sellest, kuidas see sõge aeg siiski üle elati.

Proua Kukk vaatas lõbutsevaid noori nukra naeratusega. Ta igatses Metslat – või Jeani – või ära viidud härra Kukke – või kas või ammu kadunud tõbrast Franzi; kedagi, kes sellel romantilisel, kuid samas nii ohtlikul ööl oleks tema kõrval, võtaks ta ümbert kinni ja sosistaks talle valesid, mida ta oleks valmis uskuma. Ta igatses noorust selle kõikevõitva rumalusega, mis lubas jäägitult keskenduda muretule lõbutsemisele isegi siis, kui ümber möirgas sõda. (lk 138-9)

20. november 2016

Minu isa. Tööröövel, kes heidab su üle rinna

Sel aastal juhtus Kunnuste hierarhias kurb, aga paratamatu nihe. Vana-Johannes ("Papa") andis koha Vanale-Luile, minu isale.

Matustel panin tähele, et väga dominantseks tunnusteks olid kõrvad, selised väiksed, ümarad. Ja õlad. Väga tugevad ja üsna selgelt ära tuntava kujuga.

Lui Kunnus tegeles aktiivselt maadlusega. Ja temast on lugusid ja legende, Näiteks veel sel aastal kohtusin EMÜ jõusaalis maadlustreener Prooveliga, tema kunagise matikaaslasega ja ta tundis minus Lui ära (ka nägu on väga sarnane). Proovel ütles, et kui Lui silda viskas, sai selle peal lausa trampida.
 Võistluskaal 75kg, pikkus 172cm, kaela ümbermõõt 50cm (mul on selline oma 115kg juures!). Jõutõmme 250kg ja veel näiteks suutis ühel jalal seistes teha 70 kükki.
Vahel ta ikka näites meile oma treeningpäevikut, oli pidulik sündmus. Ja näitas maadlusvõtteid ja ka maadles poistega (see võis olla üsna karm, mitte pelk müramine)
Isa tegeles rohkem poistega, ema tüdrukutega.
Ega me oma aiast väga väljas ei käinud, no naabrite juures. Ja vahel metsas ja rabas hulkumas. Asustus oli ju pigem hõre.
Sünnipäevaks isa kinkis põhiliselt rauast asju. Mul ja Märdil on sünnipäevade vahel ainult üks päev, seega saime demokraatlikult samasuguse asja. Oma nimelise noa, kirve, sae, pisikesed isiklikud alasidki oli, aga taskunuge oli ikka päris mitu.
Aiatööriistad olid ikka tugevdustega, isegi rehale oli Naabri-Valter - asendamatu mees! -  metall-latikese peale keevitanud. Ja tegi meile korraliku aiakäru.


Need blokid seal taga on puukuuri põranda toestamiseks. Me tagusime nad niiviisi pooleks, et lükkasime paksuseinalisele torule lapiti pikali, ühele otsale asetasime suure sepa-alasi, selle 100kg-se ja siis põrutasime kahepuudase sangpommiga peale. Seejärel rullisime torudel paika.

Saabusime Kaareperre 1986, isa tuli vanema vennaga veidi varem. Maja oli väga kehvas seisus. Kui isa sisse astus, vajus jalg läbi põranda. Ja NB! see oli uus  maja! Nõukogude aeg oli ehituskvaliteedile oma jälje jätnud. Kui külla läksime oli ikka rida ruudulisi hiirelaipu voodi kõrval maas. Maja oli nii hiiri täis, et isa magas  kärbselapats käes.

Isa töötas enamasti lähedal Luual, seal oli Metsatehnikum, puukool, saeraam jne. Ühesõnaga väga arenenud metsandus ja mu isal on metsandusharidus. Ta sai kõrgendatud stippi, sest tal on väga hea pea (ema meenutab, et isa oli seda korduvalt rõhutanud, kui kohtusid).
Vanaemal ja papal kummalgi neli talve koolis käidud, seega ikka kõva hüpe.
Isa rääkis, et oma esimese sulepea teenis mutinahkade eest (isa eeskujul nülgisin ka lapsena terve hunniku pisinärilisi, mis salata).

Ta töötas mõnda aega ka Metsatehnikumi direktorina. Tugeva autoriteedi- ja hierarhiatundega inimesena ta mingit tudengite vastuhakku (täis peaga kaotab mõni igasuguse ohutunde) või sigatsemist ei talunud. Näiteks ükskord tundis isa, et ühikaukse vahelt imbub tubakalehka - Joovad, sindrid!
Isa nõudis koheselt ukse avamist, aga vat ei avatud. Asutuse direktorina oleks näotu ka inventari lõhkuda. Tudengid trimpavad edasi ja äkki hüppab direktor kolmanda korruse aknast sisse - ta oli muuhulgas päris hea alpinist! - ja heitis kohe patustajad üle rinna. Tänapäeval ei peeta enam heaks tooniks kui direktor õpilasi üle rinna heidab. Õieti ei peetud väga siiski - isa pidi korduvalt noorsookomisjonis käima, sest oli isegi mõrase pealuu juhtum, pisematest traumadest rääkimata.

Kuna tal olid üsna paksud prillid , siis neid prille ikka kulus. Näiteks kedagi üle rinna heites.  Neid ta ka meile näitas, need olid kõik ühes kindlas karbis. Soenguks selline punakas-pruun "mikker", Aus alfa-nohik.

Ta hüüdnimi oli "Tööröövel" (muide, selle pani ta kursakaaslane Villu Reiljan, kes ta sinna üldse kutsus). See on mingi maniakaalne rügamistung. Ja selline üldine. Näiteks me väsisime ikka parajalt ära kui isaga rabas jõhvikal käisime, sest ka seal lähtus ta printsiibist: "Kõiki jõhvikaid rabast kokku ei jõua korjata - aga proovima peab!!!" Sügised on emale raske aeg, sest tema pidi kõik need seene- ja  marjamäed kuidagi ära realiseerima (peab praegugi). No, küla peale saab ka ikka jaotada.
Seda maniakaalsusprintsiipi rakendas ta ikka üsa üldiselt, sealt ka see "Tööröövel". Spordis, seenel, liipreid staabeldades (seal olime meie ka abis).

Selle maniakaalsusprintsiibi olen isalt kaasa saanud. Ülikooliuksest sisse astudes kõlas samuti peas: "Saa ei saa kõike tarkust ära õppida - aga proovima peab!!!". Õnneks koperdasin peagi väärtkirjanduse otsa(Peeter Toropi loengus pidi essee kirjutama "Idioodist". Ma jäin lausa suvepeale, sest Dostoka kogumaht eesti keeles on üle 6000lk ja tegin sellest enne konspekti.)
Spordi puhul kõlab see lausa kentsakalt: "Saa ei saa ei ära teha kogu sporti  - aga proovima peab!"
Ometi rakendasin. Nagu Vana-Lui omal ajal. (See geen on, muide, avaldunud juba ühes õelapses, näiteks kekatunnis tehti kord nii, et tema üksi ja ülejäänud klass vastu, lõuatõmbes, õelaps ühega siiski kaotas).

Olen üks neid väheseid  õnnelikke lapsi, kes pole kordagi näinud oma vanemaid purjus olevat. Isegi mitte lõhnadega. Nojah, maniakaalsusprintsiibi rakendumine oleks siin üsna hukatuslik. Muidugi võiks isalt küsida, et ehk ta ülikooliaeg proovis ning mõttesse tekkis hääl: "Sa ei saa kõiki baaris olevaid mehi üle rinna heita - aga proovima peab!"

(näiteks minu  muudab naps Milan Antonovich Karamazoviks, kes on päris hirmus tegelane, aga temast mõni teine kord)

(Mõtlen, et peaks hakkama mälestusi kirjutama: nagu Andrus Kivirähk, aga päris. "Sa ei saa kirja panna ...)



Isa Lui Kunnus pesakonnaga

Kunnuse-õlad




28. september 2016

Olla loov ja mõelda oma peaga?



Oma peaga mõtlemise ja loovuse võimalikkusest õppeasutustes.


Mihkel Kunnus

Loovusest on kaheldamatult saanud üks ajastu märksõnu. Loovusesse usutakse ja loovuselt loodetakse. „Loovus annab võime lahendada keerulisi ja enneolematuid olukordi originaalselt ja uudselt. Loovus annab inimesele võimaluse tunda end vabana ning õnnelikuna,“ kinnitavad mitmed äravahetamiseni sarnased raamatud ja netisaidid.
„Lähenege loovalt! Laske fantaasial lennata!“ hüüavad lugematud masinlikud koolitajad zombistunud karjadele loovmajades, loovtubades, loovkeskustes, loovusringides, loovuslaborites. Loovalt keeratakse rooli, loovalt maitsestatakse putru, loovalt plötsitakse saviga ja loovalt tehakse paber vesivärviseks. „Loov saab olla igaüks ja igal ajal!“ kinnitavad kõikvõimalikud loovusgurud.
„Olen loov! Olen loov!“ korrutavad seestunult ärijuhid, koduperenaised, müügiagendid pärast järjekordset Koolitust.
„Loovus on isiksuse omaduste kogum, mis annab eeldused mistahes inimtegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada ja algupäraseid tulemusi saada (McLeod & Cropley, 1989). Loovus selliste uudsete ideede tootmine, mis on asjakohased ja tõhusad (Cropley & Urban, 2000); selliste uudsete ideede, toodete, seadmete või kunstiteoste loomine, mis meie elu edendavad (Feldhusen, 1999)“ kirjutab Vikipeedia.

Tõepoolest, ega me ju ei vajagi õigupoolest midagi muud, kui pelgalt võimet, mis „mistahes inimetegevuse valdkonnas probleeme uut viisi lahendada“. Seega pole ka ime, et kui räägitakse haridusest, siis jõutakse varem või hiljem selleni, et rõhutatakse loovuse suurt tähtsust ja vajadust seda imelist võluvärki rohkem õppimisasutuste seinte vahele saada.

Senikaua kuni detailidega end vaevama ei pea, on kõik hästi. Aga küsime siis konkreetsemalt, et kuidas õigupoolest õppimine ja loovus suhestuvad. Kasutan esmaseks vastamiseks suure humanistliku psühholoogi Abraham Maslow sõnastust: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Tõsi. Kui me natukenegi järele mõtleme, siis peame möönma, et praktiliselt kõik, mis me koolis õpime (ja mitte ainult koolis!), ootab meid suuresti valmiskujul ees. Ei leiuta ju me ise õigekirjareegleid, ei mõtle välja prantsuse keelt, ei Newtoni seadusi, ei matemaatika teoreeme, ammugi ei mõtle me ise välja geograafiat või ajalugu. Või kui vaatame enda ümber, siis kui palju näeme asju, mis oleks meie enda leiutatud? Või mis leiutatud, oleks kasvõi enda tehtudki!
Ikka kipub ununema, et inimene on suur leiutaja ainult liigilises mastaabis ja tema edukus ei tulene kõigi isendite pöörasest loovusest ja leiutusvõimest, vaid liigilises mõttes pretsedentitust õppimisvõimest. Ja pange tähele, viimane on suuresti see, mida õigusega peetakse loovuse ja originaalsuse vastandiks, tähendab, matkimisvõimekus, võimekus teha järele, võimekus hakata käituma ja toimima sama moodi nagu teine isend. Üks nutikas isend leiutab viisi, kuidas panna kaks ratast raami vahele ja ühendada kettülekandega pedaalid, ning kasulik konstruktsioon levib kulutulena mööda inimpopulatsiooni. Pilt muutub veel selgemaks, kui toome siia juurde ühe levinuima ja hõlmavaima kultuuri definitsiooni: kultuur on mittegeneetiline pärilikkus. See tähendab, kultuur on miski, mis antakse ühelt põlvkonnalt teisele. Inimene on kõige kultuurisõltelisem loom. Ühelt poolt tähendab see seda, et ellujäämisvõimeliseks saamiseks peab ta olema väga pikalt eelmise põlvkonnaga kontaktis, neilt õppima, aga teisalt annab selline saamatus suure kohastumusliku paindlikkuse, sest ta saab mingis mõttes omandada kogemusi ilma ise neid kogemata. Kui miski on kord leiutatud, ei pea seda iga põlvkond uuesti leiutama, tuletegemisoskusest elektrigeneraatorini, rattast kirjani – õppimine päästab korduvleiutamise kulukast vaevast.

Loovuse-kultuse lähisugulane on ka teine anti-intellektuaalne moehaigus: kohustus mõelda oma peaga. Sellega on samuti nagu loovusega, tähendab, seda soovitust tuleks otsesõnalises tähenduses rakendada ainult viimases hädas, siis, kui tõesti ühegi targemat pead kontaktiulatuses pole. Ometi üha odavnev trükitehnoloogia ja internet teeb üha rohkem päid kättesaadavaks. Raamat on tõhusaim ühendus teise teadvusega. Valdur Mikita on õigusega rõhutanud, et üksik inimteadvus sõltub teistest inimteadvustest. Inimese erakordne vaimne võimekus liigilises mastaabis tulebki sellest, et (tänu sümbolilisele kommunikatsioonile) on tal võimalus kasutada väga paljusid teadvusi. Kes on inimkonna helgemad pead? Ikka need, kes on endasse ahminud tohutus koguses „võõraid“ mõtteid. Soovitus mõleda oma peaga pädeb ainult selle pisikese kröömikese jagu, mis ütleb, et ära allu pimesi ühele teisele ajule. Rõhutan: ühele. Lolli ja vähemlolli erinevus ei seisne niivõrd ühes või teises teadvuses, kuivõrd vähestes või paljudes teadvustes. Mida vähem teisi teadvusi üksikinimene kasutab, seda lollim ehk vaimselt ahtapilgulisem see inimene on.
Kool on ikka olnud see koht, kus püütakse uuele põlvkonnale inimkutsikatele avada jõukohasel määral uusi teadvusi ning mõned teadvussisud (näiteks Eukleidese ja Pythagorase omad) on kristalliseerunud tuhanded aastad tagasi ja kantud põlvest põlve ühest teadvusest teise ilma, et oleks olnud vahepeal vaja nende sisu uuesti leiutada või avastada.

William James on formuleerinud sõnadesse takerdumise vältimiseks pragmatismi printsiibi. See tähendab lihtsustatult seda, et kui erinevatest sõnastusest ei tule mingit erinevust käitumispraktikatesse, siis need sõnastused on samaväärsed, samatähenduslikud. Oletame, et lapsel on mingi probleem, näiteks tahab ta lahendada matemaatika ülesannet või ehitada küülikupuuri. Kui lapsevanem vastab talle seepeale: „Kasuta oma loovust! Ära lase oma fantaasiat millestki piirata!“, siis on see pragmatismi printsiibi järgi samaväärne vastusega: „Ah, mõtle ise välja! Ma ei anna sulle abiks ühtegi juhtnööri!“. Sest mõlemal juhul jäetakse laps oma murega üksi ja omapäi. Soovitus läheneda loovalt ja nõuandmisest keeldumine on ses mõttes samaväärsed.

Hannah Arendt sõnastab sellist võltsvabaduse jätmist lapsele veel karmimalt. Ta ütleb, et nii käitudes keeldub täiskasvanu vastutusest uue põlvkonna ees, et nii käitudes annab täiskasvanu lapsele mõista, et ka tema, täiskasvanu, tunneb end siin maailmas sama ebakindlalt ja saamatult, et ka tema on siin võõras ja ei tunne seaduspärasid.

Kuidas siis määratleda harimatut lollpead? See on õnnetu hing, kes pole midagi õppinud, kes pole saanud ega saa kontakti teiste teadvustega, inimkonna varasemate ja kaasajas sündivate vaimusaavutustega. Loll püüab mõelda oma peaga ja olla loov, tark kasutab teiste teadvusi, võimalikult paljude teiste.



     

17. september 2016

Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõust

Ilmus ajalehe „Postimees“ kultuurilisas „AK“ 17 09.2016



Sünnitusmasin ja põllutöömasin. Rahva elujõud suures ja väikses pildis.



Eesti rahvaarvul pole häda midagi. Praeguse arvukuseni – kopik üle 1,3 miljoni – jõuti siinse maalapi ajaloos esmakordselt alles väga hiljuti, XX sajandi kuuekümnendate lõpus. See tähendas toona absoluutset rekordit. Mis muidugi ei tähenda, et asjad oleks hästi. Rahvaarv pole nimelt kuigi hea rahva elujõu indikaator. Juba palju informatiivsem on rahvastiku püramiid, skeem, mis näitab rahvastiku soolist ja vanuselist jaotust. Sellega on aga see häda, et ta kipub olema loosungilikuks rahvavalgustuseks liiga keeruline ja samuti mõningate hetkel kehtivate suurväärtustega vähemasti potentsiaalselt konfliktis. Näiteks ülimoekate inimõigustega, mille kaitsmist on alati mugav ja ohutult ennastõilistav nõuda. Ometi inimõigused ei näe muud kui puhtliigilist (Homo Sapiens) kuuluvust ja on väga tõrksad mis tahes muude tunnuste järgi inimesi lahterdama (teiste liikide eluõigusest rääkimata). Samas ühiskonnaterviku elujõulisuse seisukohalt on ignoreerimatult oluline, et soolised ja vanuselised vahekorrad jääksid teatud piiridesse. Näiteks on üsna väheütlev arvutus, mis näitab, kui suure protsendi moodustavad hiljuti Saksamaale sisserännanud inimesed sealsest elanikkonnast. Reaalse ühiskonna vaatepunktist ei ole inimene lihtsalt inimene ja sisseränne, mis on demograafiliselt nii ühekülgne, et suudab muuta märkimisväärselt disproportsionaalseks rahvastiku püramiidi, võib olla tõeliselt ohtlik isegi siis, kui jätta naiivselt arvesse võtmata kultuurilised erinevused. Eriti kui on tegu suure hulga noorte meestega, tähendab, kõige kriminogeensema ja raskemini kodustatava inimkontingendiga, kellel pealegi pole ainuüksi puhtmatemaatiliselt vähimatki võimalust abieluks ehk menetluseks, mis väidetavalt on nii rahustav ja stabiliseeriv, et sel on lausa endokrinoloogilised kõrvalnähud (nt testosteroonitaseme langus).

Rahvastikupüramiid kirjeldab eelkõige ühiskonna bioloogilise jätkusuutlikkuse miinimumtingimusi, mis on küll väljataandamatult olulised, aga paraku kaugeltki mitte piisavad.
Õhtumaades on praeguseks enam-vähem lõpule jõudnud protsess, mille käigus üha rohkemad eluvajaduste rahuldamised on vahendatud rahaga. Kui veel sadakond aastat tagasi ostis maainimene toitu väga vähe, piltlikult, suu ja söögi vahel oli harva raha, siis tänapäeval, mil ka maaelu tähendab suuresti pelgalt linnaelu maa piirkonnas, on pea kõik elutoimingud rahaliselt vahendatud: eluase, riided, toit jne kõik ostetakse (rahaline vahendatus on nii kõikehõlmav, et näiteks sularaha kaotamisega saadav kontroll rahavoogude üle tähendaks ühtlasi täielikku kontrolli selle ühiskonna üle). Isegi maainimene toob oma toidu tänapäeval supermarketist. Raha on leiutis, mis korraga võimaldab väga keerukat ja kompleksset tööjaotust ning lahutab ühiskondliku funktsiooniahela lülid erinevatesse vaateväljadesse. Piltlikult: kui rahata ühiskonnas tuleb piim lehmalt, keda tuleb toita ja lüpsta, siis rahaga ühiskonnas kipub teadmiseks tarduma kogemus, et piim tuleb poest.
Kui kõik elutoimingud on rahaliselt vahendatud, siis raha ümberjaotamine tähendab ühtlasi elujõu ümber jaotamist ja raha ümberjaotamine on üks riigi peamisi funktsioone. Riik kogub makse ja suunab sealt saadud raha avalike teenuste pakkujate palkadeks (arstid, õpetajad, politseinikud, päästjad, piirivalvurid jne), pluss pensioniteks ja lastetoetuseks. Üheks ammendamatuks kriisiallikaks on saanud tõsiasi, et väga paljud institutsioonid, mille toimimist ja olemasolu peetakse praegu loomulikuks ja iseenesestmõistetavaks, on võimalikud ainult kasvu tingimustes.
Toome ühe väga lihtsustatud näite: oletame, et töötaja keskmine palk on tuhat eurot ja oletame, et pensioniks maksab ta sellest kakskümmend protsenti st kakssada eurot. Nüüd oletame, et keskmine pension on nelikümmend protsenti keskmisest palgast st nelisada eurot. See tähendab, et ühe pensioni maksmiseks peavad maksu maksma kaks töötajat. Kui need kaks töötajat pensioniikka jõuavad, peab nende ülalpidamiseks samadel tingimustel töötama juba neli töötajat jne. Lühimalt, see süsteem on jätkusuutlik ainult kasvu tingimustes. Mille kasvu? Majanduskasvu.

Majanduskasv aga ei pea tingimata tulema rahvastiku kasvust. Majanduskasv kätkeb endas rahvaarvu kasvu ja elatustaseme kasvu, tähendab, ühe kidurust võib teine tegur kompenseerida. XIX sajandil said Õhtumaades mõlemad tegurid enese ette rasvase plussmärgi, rahvastik kasvas eksponentsiaalselt ja ka tehnoloogiline progress oli enneolematu. Praegu aga hakkavad ilmnema selle protsessi pidurdumise mõjud: kõik arvutusvõimelised inimesed räägivad vajadusest tõsta pensioniiga, alla neljakümnesed on leppinud teadmisega, et nemad riiklikku pensioni ei saa, haigekassa vajab üha rohkem raha, sest vananev rahvastik on ühtlasi üha haigem rahvastik jne. Majandus ei kasva ega kasva, sest inimeste vähenemisega kahanevad turud ja tööliste valik ning ka tehnoloogia areng ei ole kuidagi võrreldav XIX-XX sajandil toimunuga (elekter! nafta! massikommunikatsioon!).
Õhtumaade eksistentsiaalne paradoks seisneb niisiis selles, et sisseharjunud elustandard ja ühiskonna institutsioonid eeldavad pidevat (majandus)kasvu, aga kõige paremad ja kindlamad teadmised, mis inimkonnal loodusest on, kinnitavad, et see on võimatu. Juba praegu on inimkonna mõju Maale umbes poolteistkorda suurem kui selle taastootmisvõime.

Eesti on siin mitmes mõttes erandlik. Esiteks ei ole meil muret ülerahvastatusega (siin võiks Eesti olla kogu maailmale eeskujuks), teiseks, Eesti riigil pole võlgu ja võlg on veel üks asi, mis vajab majanduskasvu, sest kui majanduskasvu protsent jääb laenuintressile alla, kasvab laenukoormus hoolimata kärbetest ja muust säärasest edasi. Samuti on Eesti nii väike, et ei saa kultuuri järkusuutlikkuse nimel endale kuigi pikalt negatiivset iivet lubada. Siin aga on jõudnud majnduskasvu üks paisutustegur sellise määrani, et see lausa pärsib bioloogilist jätkusuutlikust, tähendab, laste saamist. See on koondatav mõistesse „kiirendus“ , ühiskondlikud protsessid üha kiirenevad ning igalt inimeselt oodatakse üha suuremat paindlikkust, elukestvat õpet, forsseeritud kohanemisvõimet jne, samas inimese bioloogiline areng pole mainimisväärselt kiirenenud ja kultuuriline küpsemine on suisa aeglustunud – tööealiseks arenemine-harimine võtab üha kauem aega ning on üha kulukam. Vaba konkurentsi pime loogika on läinud siin ilusti suurema efektiivsuse teed – kui tahta mingit tootlikkust suurendada, siis tuleb investeerida masinatesse, mitte inimestesse. Veel XX sajandi alguses oli enamik inimesi hõivatud toidu(toorme) tootmisega, nüüd töötab põllul ühekohaline protsent tööjõust ja ometi on vaja kvoote, et ületootmist piirata. Inimene ei ole majanduslikult tulus ja esimesed kakskümmend eluaastat on inimene ühiskonnale puhas kulu (ja ka pensionipõlves). Tihti võib kuulda protesti, et miks lasteaiakasvataja teenib kordades vähem kui mehaanik autoteeninduses, ometi on see selge majanduslik loogika: lastehooldaja – olgu ta töö ehk raskemgi – tegeleb asjadega, mis (selles faasis) ainult kulutavad, aga masinahooldaja tegeleb asjadega, mis suurendavad tootlikkust. Kui mingi ettevõte satub majandusraskustesse on ju esimene leevendusmeede osade töötajate vallandamine st inimfaktori vähendamine. Kui talus tähendas iga lapse sünd õige peatset tööjõu lisandumist, siis nüüd on laste saamine suurim vaesusriski tõstja. Tehnoloogiliselt nii arenenud ühiskonnas on laps luksuslelu.
Samas ühiskonnale kui tervikule on inimtööjõusse investeerimine üha kallim ja üha suurema riskiga investeering. Näiteks ühe arsti valmis küpsetamine on ühiskonnale tohutult kulukas (puhas kuluartikkel sünnist stuudiumi lõpuni) ja kui ta siis kohe emigeerub, oleks ühiskonnale puhtmajanduslikult parem, kui ta poleks sündinudki. Seevastu iga sisserännanud noor spetsialist on nagu lotovõit. Seda kõike puhtmajanduslikust aspektist, mis pole kaugeltki küll kõik, aga siiski täiesti väljataandamatu mõõde.

Kui aga jääda põhiseaduse preambulile truuks, siis ei jää muud üle, kui tuleb iivet natuke upitada. Meil pole lootustki, et siia saabuks noori haritud inimesi sellises koguses, et need suudaks korvata negatiivset iivet ja pealegi kultuuri säilimiseks on selles kultuuris lapsepõlve veetmine möödapääsmatult oluline. Võib olla ka üsna kindel, et kui liiga ligistikku kostuvad sõnad „riiklik“ ja „strateegia“ ja „sündivuse tõstmine“ võib peagi vastu kajada moraalsest üleolekuveendumusest kantud põlgusavaldus, mis omaarust naeruvääristab „ideed, et naine on sünnitusmasin“. „Sünnitusmasin“ on sõna, millel selle levikust hoolimata pole suurt väärtust. Eelkõige on see lollfeministide järjekordne vahend enese solvamiseks ühiskonna nimel, sest puuduvad vähimadki sunnimehhanismid, mis sellele sõnale natukenegi otsesema tähenduse annaks. Suurfarmi emiseid võib ehk nimetada sünnitusmasinateks, sest nemad vägistatakse tiineks ja pannakse siis imetamiseks sulgu, kus nad end liigutadagi ei saa. Ainus, mida riik teha saab, on kõrvaldada maksimaalselt takistusi selle inimese elust, kes ise tahab lapsi saada ning võimalust mööda ka hoolitseda selle eest, et vaesusrisk ei suureneks, anda materiaalseid garantiisid jms, tähendab, teha seda, mille kõige agressiivsemat vormi võib nimetada meelitamiseks või äraostmiseks.
Tihti kirutakse meie koolisüsteemi, et see olla veel otsapidi 19. sajandis, ometi on üks osutamatuseni igandlikum jäänuk, mis seisab justkui kalju keset üha kiirenevat veevoolu, nimelt naiste paljunemisefektiivsus pole mitte 19. sajandis, isegi mitte 9. sajandis, vaid ankurdub tõelise progressipidurina lausa pleistotseeni. Tammsaare kirjutas juba aastal 1936: „Aru võib kaotada mõeldes, kui ruttu sõidavad masinad maas, vees ja õhus, kui kiiresti valmistavad määratul hulgal igasuguseid tarbe- ja toredusasju, aga samal ajal inimene, see masina peremees, sigib ja kasvab endise aeglusega! Kellel on veel mahti või kannatust masinlikus kärsituses sellise aeglase toiminguga jännata?!“
XXI sajandil ollakse ikka veel üheksa kuud rasedad – no tule taevas appi!