Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Ilmus ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“ X. 2019


Loomad ja liikuvad pildid: 400 aastat Descartes'i unenägu

Mihkel Kunnus

1.

„Ärge unustage, et organismid on algoritmid,“ rõhutab üks kaasaja populaarsemaid autoreid Yuval Noah Harari oma rahvusvahelistes bestsellerites. Harari on hariduselt ajaloolane ja oma väite kinnitamiseks viitab ta teadusele. Sellise viitamise kallal võiks kiuslikult närida, aga ülearu originaalne see suhtumine tõesti ei ole. Loodusteadused on konsensuslikult – ja õigustatult! – kõige paremate teadmiste allikaks (iseasi on see, kui suur on see valdkond, milles sellise garantiiga teadmised võimalikud). Loodusteadused kitsamas tähenduses modelleerivad maailma matemaatiliselt ja sellise modelleerimise pretsedenditu edukus paneb ühelt poolt ka humanitaarsemaid distsipliine seda matkima ja samas toidab hästi uskumust, et maailm on ülesehituselt olemuslikult matemaatiline. Seda suhtumist põlistab veel ka asjaolu, et tõenäoliselt on oma valdkonnas edukamad ja seetõttu ka autoriteetsemad just need teadlased, kes tõesti usuvad, et matemaatika on midagi enamat kui lihtsalt üks puhtinimlik asi, see on enamat kui üks hästi üheselt mõistetav kommunikatiivne süsteem, et tegeledes matemaatikaga ja maailma matemaatiliselt modelleerides kombatakse kõiksuse struktuuri ennast.

Koordinaateljestiku looja, Prantsuse filosoofi ja matemaatiku René Descartes'i roll on sellise maailmapildi kujunemisel olnud nii suur, et teda on nimatatud lausa uusaja filosoofia isaks. Nagu ikka, maksab ajalooline täpsus ja mõtteloo kujunemise keerukus siin lõivu teatavale tseremoniaalsusele ja pidulikkusele, aga sümboliks sobib ta tõesti suurepäraselt.

Sel aastal möödub 400 aastat Decartes'i legendaarsest unenäost (ööl vastu 11. oktoobrit 1619), mil 23 aastasele noorukile ilmus unes kujutlus universumist kui hiiglaslikust mehhanismist, matemaatilisest kellavärgist. See teadvushämaruse personaalfilm suunas ta elukäigu rajale, mille järgi me teda tänapäeval mäletame. Toona kõiges peituv animistlik komponent – hing – pagendati siis maailmast. Elavat hinge pole mehhaanises kellas, pole ka mujal. Kõik loomadki on mehhaanilised nagu kellad, aga keerukamad.

Tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett kirjutab sellele alla ning kinnitab oma suuremahulises monograafias „Darwini ohtlik idee“: „Elu Maal on arenenud miljardite aastate jooksul üheainsas hargnevas puus – Elupuus – toimunud erinevate algoritmiliste protsesside tulemusena.[...] Selles seisnebki Darwini ohtlik idee: algoritmi tasand on just see tasand, mis seletab kõige paremini ära antiloobi kiiruse, kotka tiiva või orhidee kuju, liigirikkuse ja kõik need imepärased nähtused.“ⁱ

Descartes uuris ka „orgaanilise kelli“ tõelise teadlaseinnukusega, täiesti vabana igasugusest antropomorfistlikest kujutelmadest, et loom on ka nagu inimene, nagu mina. „Kui te lõikate maha elava koera südame kitseneva otsa ning panete oma sõrme ühte õõnsusesse, siis tunnete selgelt, et süda surub iga kokkutõmbe ajal sõrmele ning lõdvenemise ajal surve lakkab“ⁱⁱ. Ei ole vist vaja meelde tuletada, et koeri lõikus ta elusast peast ja narkoosi asemel kasutas ta vana head kinnisidumist.

Elavalt lahti lõigatava koera meeleheitlikke agooniakarjeid pidas ta samaväärseks kriginaga, mida tekitab kell, kui hammasrataste vahele satub liiv.

2.

Miks ma räägin sellest selles ajakirjas „Teater. Muusika. Kino“? Sest loodusfilmidele – ja loomakäsitlustele laiemalt – heidetakse sageli ette antropomorfismi. Heidetakse ette, et loomi kujutletakse liialt inimlikena, et loomadele omistatakse inimlikke tundeid ja motivatsioone. See on sageli tõesti nii. Aga alustasin Descartes'i räigustega, et juhtida tähelepanu vatandsuundumusele, sellele, et see pole mitte vähem ekslik ja ohtlik, vaid pigem rohkemgi.

Descartes ehmatab meid sellaga, et ta läks antropomorfismi eitamisega kaugemale kui oleme harjunud, Descartes oli seal rangem ja järjepidevam kui tavaks. Kuulu järgi oli tema laborisse tööle saamise üheks nõudeks suutlikkus lüüa oma koera jalaga. See test pidi näitama, et inimene on piisavalt vaba sentimentaalsest antropomorfismist. Võib öelda, et keegi ei läinud ühe spetsiifilise intellektuaalse askeesiga nn antropomorfismi metoodilise eitamisega nii kaugele kui Descartes.

Hollandi etoloog, paljude akadeemiliste tunnustustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal on selle hoiaku tähiseks loonud termini antropoeitus [anthropodenial] ning ta kutsub koos Ameerika bioloogi Gordon Burghartiga üles kriitilisele antropomorfismile. (vt SIIA!)

Antropoeitus „tähendab a priori inimlaadsete joonte eitamist meie juures. Antropomorfism ja antropoeitus on vastupidises [st pöördvõrdelises – M.K.] seoses: mida lähem on meile teine liik, seda enam on selle liigi mõistmisel abiks antropomorfism ja seda ohtlikum antropoeitus. Teisalt, mida kaugem on mingi liik meile on, seda suurem on risk, et antropomorfism võib põhjustada küsitavaid sarnasusi, mis tekivad peaaegu omatahtsi. Kui ütleme, et sipelgatel on „kuningannad“, „sõdurid“ ja „orjad“, siis on see pelgalt antropomorfistlik lühinägelikkus. Me ei tohiks anda sellele suuremat tähtsust kui juhtudel, mil anname orkaanile mõne isiku nime, või kirume arvutit, justkui sel oleks vaba tahe.“ⁱⁱⁱ

On vale arvata, et imetaja ei tunne psüühilisi piinu, kui ta näiteks vastsündinust lahutatakse. Muide, ravimitööstus teab seda hästi, mistõttu saab psühhofarmakone edukalt teiste liikide peal tesitida. Kassile saab tekitada kassiahastust sõna otseses mõttes.
Ent on samuti on vale arvata, et karusloomad vaimustavad noorte inimeste kombel emantsipatsioonist ja vabadusaatest. Farmiloomad tunnevad tõelisi psühholoogilisi piinu, aga mitte näiteks alandust ja ebaõiglust, mis on pigem ülikollektiivse inimese küllaltki spetsiifilised kannatused. Samas mõnes puhtinimlikuks peetud tundes võib mõni teine liik inimest ületadagi. Näiteks nobelistist etoloog Konrad Lorenz on öelnud, et kõige truum loom on koer (mitte igast tõust koer, aga mõnest küll), tähendab, koera kiindumussuhe peremehesse võib olla kõige raskekujulisem ja parandamatum truudus üldse. Ses mõttes ei ole siin psühholoogilised antropomorfistlikud analoogiad üldse alusetud. Tuntuim näide on ehk üks Jaapani koer, akita tõugu Hachiko, kes pärast peremehe surma teda üheksa aastat raudteejaamas truult ootas (sellest on vändatud ka film – Hachi: A Dog's Tale (UK 2009) – aga kuna ei ole seda näinud, siis ei saa kommenteerida).

3.

Aeg-ajalt on kasulik filosoofilised targutused kõrvale jätta ning vaadata asja läbi pragmatistliku pilgu, tähendab, vaadelda oma käitumist ja praktikaid, mitte mõtteid, arusaamu ja seisukohti. Vaadata mitte seda, mida me arvame end uskuvat, vaid seda, milliseid uskumusi me välja elame, käitume ja praktiseerime. Eriti oluline on see loomade puhul, sest erinevalt inimesest ei leia nemad inimlikest jutustustest õigustust ega lohutust.

Milan Kundera on sellest oma tuntuimas raamatus kirjutanud nii hästi, et see väärib pikemat tsiteerimist:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.[...]

Nietzsche väljub Torinos oma hotellist. Ta näeb enda ees hobust ja kutsarit, kes peksab looma piitsaga. Nietzsche läheb hobuse juurde ja kutsari silma all embab tema kaela ja nutab.

See oli aastal 1889 ja Nietzsche oli siis juba inimestest eemaldunud. Teisti öeldult: just tollal lõi välja tema vaimuhaigus. Kuid just seepärast, mulle näib, et tema žestil on kaugeleulatuv mõte. Nietzsche tuli hobuselt andeks paluma Descartes’i pärast. Tema hullumeelsus (niisiis tema irdumine inimkonnast) algab hetkel, mil ta nutab hobuse juures.“^iv

Jah, pragmatistlikult vaadatuna on pilt selge: maailm on andnud õiguse Descartes'ile. Mitte et Descartes'il oli õigus, vaid me käitume nagu Descartes'il oleks olnud õigus.

4.

Ilmekaks näiteks sellest, kui sügavale on imbunud kartesiaanlik maailmapilt õhtumaisesse mõtteruumi, on üks lõik loomaõigusluse kaasaegsese klassikasse kuuluvast teosest, Austraalia filosoofi Peter Singeri raamatust „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975). Nimelt peab ta vajalikult pikalt ja argumenteeritult tõestada, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu (sic!)^v. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes elusorganismi ainult algoritmilise masinana modelleerida saabki, aga enese, tähendab inimese poolde pöördudes hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Teadvus kui filosoofiline/teaduslik suurprobleem (või ka hirm, et arvutid hakkavad mõtlema) saab ilmneda ainult sellele, kes algselt materialislik-reduktsionistlike metoodiliste lähte-eeldustega kõik kogemusliku ja seesmusliku maailmast välja roogib ja siis omaenese teadvuse ees ehmunult seisma jääb, sest selle olemasolu eitamine ja arhailise maailmapildi jäänukiks lugemine on liiga palju ka kõige paadunumale materialistlile. See on lävepakk, mille otsa iga järjekindel neokreatsionist peab koperdama. Neokreatsionism on Frans de Waali loodud mõiste ja see "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"^vi.

Kujundlikumalt väljendudes on tegu siis epistemoloogilise ranguse buldoosriga, mis lükkab kogu teadvuslikkuse inimesse kuhja ja nimetab selle siis suureks probleemiks – et tohoh, kust see siis järsku siia ilmus?! Ilmus tasapisi, aastamiljarditega vaikselt üha keerukamaks evolutsioneerudes nagu kogu elugi.

5.

Peter Singer lähtub utilitarismist – loomade puhul on see triviaalne, inimeste puhul lihtsalt vale. Inimeste suhe kannatusega on nii kompleksne ja vastuoluline, et võib aforismitseda, et inimesele pole suuremat psüühilist kannatust kui võimetus leida oma elu tähenduslikustamiseks väärilisi kannatusi. Kui aga jääda rangelt ratsionalistlikuks ning liita „eukleidilise mõtlemisega“ utilitarstlik kannatuste minimeerimise printsiip fenomenoloogilise tõsiasjaga, et elu on kannatusrikas (et mitte öelda budistlikku ühemõttelisusega, et elu on kannatus), siis saab lihtsa deduktsiooni teel päris õõvastava imperatiivi: eetika kõrgeim siht on elu(suse) vähendamine. Näiteks suur mõistuslane Bertrand Russell olla oma nooruspäevil murdnud humanistliku kaastunde sirgjoonelisel mõjul pead, kuidas võimalikult tõhusalt võimalikult palju inimesi tappa, sest need kannatavad elusolemise käes nii kohutavalt. Kui see veel spetsiesismi-kontseptsiooniga üle käia, siis saab antropotseeni saatev liikide kuues suur väljasuremislaine rasvase plussmärgi – enne isekat enese liigi eutaneerimist hoolitseb Homo sapiens ka vähemsuutlike kaaskannatajate eest!

6.

Loodusfilmidest rääkides peaks kindlasti mainima ka representatiivsuseprobleemi. Klassikalised loodusfilmid on reeglina sama representatiivsed kui, ütleme, inimfilmid marslasele.

Ses mõttes on inimfilmid ja loomafilmid samavõrd esinduslikud. Tähendab üldse mitte. Sellel on laias laastus kaks allikat. Esiteks filmitakse erilisi inimesi ja erilisi loomi, teiseks valitakse nende argielust väga erilised ja eredad seigad. Tavaline elu on nii loomadel kui inimesel ... tavaline. Igav ja madala esteetilise väärtusega. David Attenborough ja BBC kajastatu pole vähimalgi määral representatiivne. Ja üha kiiremini ähvardab kätte jõudvat aeg, mil neil on ainult puhtmuseaalne väärtust ja nad on meenutused kadunud maailmast.

Inimkond on praeguseks hävitanud 83% metsikutest imetajatest ja poole taimedest, et teha ruumi oma vajadustele: praeguseks on biomassi poolest 96% maailma imetajatest kariloomad ja ainult 4% metsikud^vii. Sestap, kes tahab tõelisi dokumentaale, neid, mis kajastavad reaalsete loomade reaalset elu, peaks pigem vaatama loomaõiguslaste klippe, mis on salaja tehtud loomafarmidesse sisse murdes. Need esindavad 96% loomade elust. Matsalu loodusfilmide festivalil näeb aga murdosast murdosa põnevamaid ja dramaatilisemaid eluhetki.

Descartesi unenägu kestab ja see on enam-vähem kõigile liikidele peale inimese õudusunenägu.

iDaniel Dennett „Darwini ohtlik idee“ Varrak 2011. lk 63-73

iiTsiteeritud Rupert Sheldrake „Dogmadeta teadus“ Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon 2014. lk 45

iiiFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018. lk 35

ivMilan Kundera „Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992. lk 175-176

vPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus „Keskkonnaeetika võtmetekste.“ Koostanud ja toimetanud Aire Vaher, Riste Keskpaik, Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

visamas, lk 146

viiVt nt https://www.pnas.org/content/115/25/6506

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Ilmus ajalehes "Sirp" 04.10.2019

Ühe raskuse poeedi ja ühe kerguse proosakirjaniku sünd

Mihkel Kunnus

Siim Pauklin Ellujääjad Tuum 2018

Urmo Jaanimägi Kolimise laastav mõju EKSA 2018

Siim Pauklini „Ellujääjaid“ ja Urmo Jaanimäe kogumikku „Kolimise laastav mõju“ on hea vaadata koos. Ja mitte selle pärast, et autorid on esmaste sotsiaalste tunnuste järgi väga sarnased – nooremas keskeas mehed, kelle keskpära pikalt ületava intelligentsuse tunnistuseks on edukas rahvusvaheline karjäär loodusteadustes, ning kes on ilukirjanduses suutnud end juba heas valguses näidata (näiteks Siim Pauklini vaimukaid leide koondav pseudohaikukogumik „Aheldatud Jõgeva“ on omas ebamäärases žanris kindlasti üks mu lemmikuid). Kuid autorite kirjandusväliste sotsioloogiliste tunnuste suur kattuvus on ka enam-vähem kogu sarnasus. See pisik, mille hammustus kummagi kirjandusse on toonud, on nende teoste järgi hinnatuna täiesti erinev, tähendab, neid ei ole hea koos vaadata eriti peente eristuste tegemiseks ühe kirjandustüübi sees, vaid vastupidi, nad moodustavad teravalt eristuva kontrasti ja on nõnda sobivateks näideteks pea ühismõõdutest loomeimpulssidest.

Urmo Jaanimäge tundub kirjutama panevat elu proosa avastamine. Umbes nii nagu Milan Kundera kirjeldab essees „Eesriie“ skemaatiliselt romaanikirjaniku sünni. Seal on pilgu selgus, kainus, iroonia ja leebe koomilisus, kõik see, mis avaneb kujutluste käriseva eesriide tagant. Pole siin dostojevskilikku maksimalismi, religioosset kirge, viinana pähe hakkavat lummatust looduse ilust või heroilist põrnitsemist eksistentsisügavikku. On leebe täiskasvanumuie. Urmo Jaanimäe tulek kirjandusse annab tunnistust ühe proosakirjaniku sünnist.

Kui Kundera kasutas romaanikirjaniku väljajoonistamiseks selle kontrastsust lüürilise poeediga, siis Siim Pauklin on küll poeet, aga mitte lüüriline selles mõttes nagu Kundera silmas pidas (st oma enese hingest pimestatud). Pauklini looming võrsub, ütleme, maailma lummuse tagasitulekust, selle hävimatusest, selle taasilmumisest pärast Newtoni ja valgustajate laastustööd. Pauklini looming on järjekordne märk nn disenchantmenti läbikukkumisest. See peegeldub isegi formaadis. Pauklini kogumikus on iga terviklik tekstiühik ülesehituselt selline, et algab mõne kõneka ja teadusliku kirjeldusega ja siis see lagune poeesiaks, murtud ridades hämminguks ja imestuseks, kummastuseks.

Näiteks kogumiku esimene tekst „Kukkumine ja tõusmine“ algab igati realistliku kirjeldusega sellest, kuidas „Hiiglaslik kosmiline tulekera üritas väikest sinirohelist planeeti nimega Maa koos kõige sellel elutsevaga enda sisemusse tõmmata, kuid see ei õnnnestunud. Maa kukkus inertsi tõttu Päikesest mööda – nagu on juhtunud eelnevad neli ja pool miljardit aastat“ ning siis see asjalik, suuresti reaalteaduslik kirjeldus läheb üle hämmelduseks, millest sünnib poeesia: „Läbi ruumi ja aja/ tummalt hanereas/ tihedas udus/ Meie sammud sahisevad/ langenud lehevaibas/ ...“(lk 9).
Kui Jaanimäe kogumiku pealkiri on lihtsalt ühe loo pealkiri, siis Pauklini „Ellujääjad“ on märksa kontseptuaalsem. Evolutsioon – selektiivne ellujäämine kogu selles julmuses, jõhkruses, pentsikuses ja lummavuses – on üks keskseid fenomene, mille üle mõtiskledes teadlaslik pelk ikka ja jälle kummalisse imestusse libiseb. Ses mõttes on Pauklini tekst eksistentsialistlik ja teoloogilinegi, kindlasti tugeva vertikaalmõõtmega. Näiteks lugu „Inimese vestlus maailmaga“ algab konnakärbse teadusliku kirjeldusega („Konnakärbse emane isend meelitab end kärnkonna end ära sööma, et konna soolestikus saaks munadest vabaneda kärbsevaglad, kes tungivad konna ninaõõnde ja hakkavad toituma seal leiduvatest kudedest. Suuremaks saades söövad end vaglad end üha sügavamale kärnkonna pea sisse. Kui ninasõõrmeist on järel vaid kaks suurt auku, hakkavad vaglad kärnkonna silmi õgima. Lõpuks tungivad vaglad koljusse ja hakkavad aju sööma. Alles seejärel kärnkonn sureb“) ja seejärel realistlik loodusteaduslik kirjeldus pudeneb aga vaikselt murtud ridadega poeesiaks, kirjeldaja on justkui jahmud selle isetu ja pimeda geenitantsu grotesksest tulemist ning ilmub religioosset laadi tunne, kust kumab Vana Testamendi hõngu. See on võimetus jääda neutraalseks vaadates geenitantsu Maal empaatilise pilguga. Ja kui Iiobi puhul keerutab Looja veel kuidagi välja, siis konnakärbse või Cymothoa exiguaga enam mitte. Valgustus saatis võib-olla ajaloo prügikasti teodiike, aga sama protsessi käigus varjust ilmunud biodiike on veelgi rängem probleem.

„Cymothe exigua ehk keelt sööv lutikas on üks kõhedust tekitavamaid elukaid, kelle loodus suutnud luua. See paari sentimeetri pikkune parasiit ronib enamasti lõpuste kaudu kala suhu, kus ta haagib ennast kala keele külge. Siis sööb ta aegamisi keele ära ja kinnitub alles jäänud keelelihase köndi külge, asendades niimoodi kala keele oma kehaga. Mõelgem, mida kala ise toimuvast arvab ja mida selle protsessi käigus tunneb – tema primitiivne närvisüsteem ja väike aju võivad talle kasuks tulla, sest täie mõistusega seda protsessi aduda oleks põrgulik“. (lk84)

Siim Pauklini tulek kirjandusse annab tunnistust ühe poeedi sünnist.

Kui kõrvutseks tuua Jaanimäe kogumiku pikim (ja ehk ka kunstiküpseim) lugu „Illusioon, illusioon“, siis tegu on minajutustusega, kus umbes gümnaasiumiealine peategelane kirjeldab oma armumist. Jaanimäe lugude ajastu ja tehnoloogiline tase lubab oletada inspiratsiooniallikana isiklikke mälestusi. Nii näiteks on ka selles loos lauatelefoni valvamine, kõne ootamine ja püüd teist telefonile tabada üheks oluliseks tegevuseks. See on suurepärane proosapala, mis kujutab noore armunu ehedaid piinu, tobedat enesekesksust, empaatiapuudust ja halenaljakat käitumist kogu selle proosalikkuses.

Kunstitehnilist arenguruumi on veel mõlemal, aga nad lähevad aina paremaks. Konkurentideks on nad samavõrra kui voodi ja söögilaud, tähendab üldse mitte. Voodi kõrvale öökapile sobivad mõlemad hästi, sest öökapp on funktsionaalses mõttes hommiku- ja õhtukapp. See on väljataandamatu komplementaarsus. Pauklini teine pala „Kergus või raskus?“ arutleb kaasa Milan Kundera „Olemise talumatu kerguse“ esimese osaga. Küsimus ei saa lõplikku vastust. Nii nagu ei saanud ka Kunderal. Sestap on tagajärjeks mitteplaneeritud tööjaotus. Jaanimäele jäi kergus, Paukline raskus. Aga täpikestega nagu yin-yangis.

#Kliimastreik. Näiteid täiuslikust rumalusest keskkonnaküsimuses

Kõne kliimastreigil Tartus 27.09.2019. (rekonstrueeritud mälu järg, mõne fragmendi ja kujundiga täiendatud ja lisatud paar viidet)

Näiteid täiuslikust rumalusest keskonnaküsimuses

Head kohalviibijad,
oma väikeses sõnavõtus ei tahaks ma teha žanrikohaseid loosungeid ja esitada nõudmisi, vaid tuua paar õpetlikku näidet. Kliima- ja keskkonnaprobleemide põletavus on selge ja ma ei hakka neid üle kordama.

Alustuseks tooks ühe reaalse näite, kui sügavalt vääraks võib moonduda mõni idee, kui salakaval võib olla rohepesu.
Kuu alguses kirjutas Peeter Krimm „Pärnu Postimehes“ artikli „Metsis ja mets, tõed ja valed“. Nimetaksin täpselt täiesti rumalaks.
Tsiteerin sealt paari lõiku:

„Minu arvates on metsaraie keskkonnale kahjulikuks pidamine ja sellele rahaahnuse sildi kleepimine rumal. Rail Baltic, millega seoses metsise kaitseala debatt algas, on ette nähtud autotranspordi arvelt vähendama keskkonnareostust, täpsemalt fossiilse süsiniku emissiooni. Sama eesmärk (peale riigi rahakoti ja töökohtade) on puidukasutusel. Puitu ei saa kasutada ilma puid raiumata ja naftaga võrreldes on puidu eelis fakt, et see on taastuv vara: raiutu asemele kasvab uus.
/.../
Süsiniku emissiooni vähendamine on esmatähtis ning kõik muu, eriti üksiku linnu- või loomaliigi kaitsmine tähtsusetu ja selle teostamine metsaraiete arvelt kahjulik, et mitte öelda kriminaalne.

Puit kui seni teadaolevaist ainus alternatiiv fossiilkütusele suudab kas nüüd just peatada, aga vähemalt aeglustada mõrvarlikku protsessi. Seda võimalust tuleb kasutada maksimaalselt, kasvatades tipptasemel palgimetsi nagu soomlased. Selles peaks eraomanikele eeskujuks olema just nimelt RMK, kelle kallal on hambaid teritanud juba mitu aastat.“

Öelda, et süsiniku emissiooni vähendamise nimel võib ohverdada konkreetseid kooslusi ja liike, on enam-vähem sama, mis öelda, et inimõigused on selline üliväärtus, et selle nimel peaks olema lubatud ka mõni ennetav genotsiid või kohtuotsuseta mahalaskmine.

Lisaks on artiklis ka sellised seisukohad, mis keskkonnaaktivismile vastandujate hulgas sagedased, näiteks oma vaimse piiratusse ülendamine kogu inimkonnale, näiteks, et puidu ahju ajamine on ainus alternatiiv fossiilkütustele.
Ühtlasi kutsustakse üles kordama Soome metsapoliitka vigu.

Atmosfääriprobleemid on mitmes mõttes erandlikud ja ebatüüpilised keskkonnahoiu küsimuses. Kliimat mõjutav süsihappegaas on globaalne selle sõna otseses mõttes, lausa sedavõrd, et keskkonnakaiste seisukohalt on see peaaegu abstraktsioon. Ometi keskkonnaprobleemide lahendused on alati lokaalsed, ökosüsteemid ja kooslused on alati lokaalsed ja terviklik globaalkeskkond moodustub lokaalsuste summast, mille kohal atmosfäär hõljub oma globaalses erandlikkuses. Eesti roll gobaalses keskkonnakaistses peab olema just nimelt lokaalne, siinsete koosluste ja ökosüsteemide kaitse.

Selles mõttes on tsiteeritud artikkel rohkem kui täipselt täiesti loll, see on lisaks lausa ohtlikult ja kriminaalselt rumal. Elupaikade hävitamine selle nimel, et neid ei kahjustaks kliimamuutus! See on mingi värdjalik vorm põletatud maa taktikast.

Ka täna hommikul ilmus ajakirjanduses üks täpselt täiesti loll artikkel. Seekord Sven Sesteri sulest. „Põlevkivist ja rohepöördest“. Seal soovitab ta mitte kiirustada põlevkivisektori sulgemisega.
Tsiteerin: „Kui tahame olla ühel ajal rikas ja kliimapoliitikas eesrindlik riik, siis ei peaks me fokuseerima sellele, kuidas võimalikult kiiresti põlevkivi hüljata.“
Tõesti. See on täpselt täiesti loll seisukoht, mille lühinägelikkust rahamaias tunnelnägemine veelgi rõhutab.
Olla kliimapoliitikas eesrindlik ja samal ajal jätkata põlevkiviga ja sellesse lausa investeerida on kirjeldamatuseni juhm, peaaegu mõisteline vastuolu.
2017 aastal moodustas põlevkivitööstus 4% SKPst ja 1.5% tööhõivest. Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest (vt siia) Ja siis tuleb üks tegelane, kes ütleb, et eesrindlik oleks sellega jätkata!

Veel. Eesti süsihappegaasi emissioonist tuleb üle 70% põlevkivi tõttu. Nii, see tähendab, et kõik muu kokku on alla 30%. Seal on küte ja transport. Suur osa vedelkütusest põletatakse põllumajanduses. Murdosast murdosa läheb kaubaveoks. Sellest omakorda murdosa saaks väidetavalt säästa Rail Balticu ehitamisega. Vähe sellest, et see väide on ise kahtlane ja ei arvesta ehitamiseks kuluva energiaga, on täiesti kriminaalne ohverdada selleks taas reaalseid kooslusi.
Sesteri artikkel kuulub rahakallistava rohepimeduse meistriklassi. See on briljantselt ja sädelevalt juhm.
Tahaks talle hüüda, et ehk ostaks pigem selle raha eest pisut tulevikku juurde Eestimaale, oo isamaalane!




Nüüd üks lugemissoovitus. Selleks on viimane „Vikerkaar“, mis on keskkonnaproblemaatika erinumber. Seal on terve rida häid ülevaateid erinevatest keskkonnaprobleemidest, veest ja maastikust, rahvatervisest ja õhusaastest, toitumisest ja teoloogiast. Eriti mulle meeldib, et kliimast on seal vähe juttu, üks artikkel. Kliimatemaatika suur oht ongi see, et juhib tähelepanu teistelt keskkonnaprobleemidelt kõrvale, ometi põhjused, lahendused ja leevendused paiknevad peamiselt just nimelt seal.

Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.

Aitäh, et tulite. Soovin teile vaprust ja püsivust!

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?

Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016

Ilmus „Postimehe“ veebis 27.09.2019

Täiskasvanud on alasti. Kas füüsikatund rahustaks lapsed maha?

Mihkel Kunnus

Maarja Vaino kirjutas hiljuti artikli laste kliimastreigist („Laste kliimasõda“ 25.09.2019). Mulle väga meeldis lõik, mis oli tõstetud artikli päiseks: „Selle asemel, et kutsuda lapsi koolist ära kliimamuutuste vastu protestima, tuleks neil teha endale selgeks füüsikaseadused ja arvutusoskus ning õppida kasutama oma kujutlusvõimet – siis on ka lootust jõuda keskkonda hoidvate lahendusteni“.

Kujutlusvõime on miski, mida on raske õpetada, sest õpetatakse ju ikkagi midagi juba olemasolevat, aga kujutlusvõime peaks looma midagi, mida veel olemas ei ole. Õnneks lastel kujutlusvõimet jätkub, piisab, kui jätta neile selleks lihtsalt piisavalt aega hinge tõmmata. Küll aga tahaksin osutada matemaatika-füüsika ja kujutlusvõime komplitseeritud seostele. Matemaatika ja füüsika annavad ühelt poolt meile imelise võime hankida teadmisi, milleni vahetu kogemus ei küündi, nad annavad võime surra halbadel ideedel meie eest, et halvasti ehitatud maja kukuks kokku juba projekteerimislaual, mitte reaalsuses, aga teiselt poolt vaadatuna on nad just seeläbi kujutlusvõime kammitsejad ja maale kutsujad, unistaja halastamatud kainestajad.

Näiteks kujutlus loob filmi „Matrix“, fantaasia maailmast, kus uinutatud inimesi kasutatakse energia-allikana, aga füüsikateadmistega mõistus toriseb pahuralt, et see süsteem pole võimalik, sest inimene, nagu kõik teisedki bioloogilised organismid, on elavana termodünaamiliselt tasakaalust väljas, nad on elavana alati ja ainult energiatarbijad, mitte -allikad. Ainus viis inimest energiaallikana kasutada on ta ära süüa.
Parafraseerides vaimufilosoof Daniel Dennettit: kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale füüsika ja matemaatikaga tüli ei pea tegema.

Leibnizi üleskutse „milleks vaielda, arvutagem!“ väärib palju laiemat rakendamist kui pelgalt füüsikatund. Ma rakendan nüüd oma kujutlusvõimet ja see maalib mu ette järgmise stseeni ühest füüsikatunnist, mille realiseerumistõenäosusega on nagu on.

Õpilast tabab kujutlus ja ta hüüatab: „Õpetaja! Ma käisin autopoes, tavaline aku pole üldse hirmkallis võrreldes auto hinnaga ja elektrimootor on palju parem mootor kui sisepõlemismootor. Miks ei võiks pagasiruumi tavalisi akusid täis laduda ja sedasi sõita?“
Õpetaja: „Aga arvutame! Arvutame kasvõi ligikaudselt! Näiteks palju kaaluvad need akud ja palju neid vaja läheks, et annaks sama energia, mis sellises keskmises bensiinipaagitäies, näiteks 40kg-s bensiinis?“
Õpilane: „Oi, arvutame! Mulle hirmsasti meeldib arvutada! Katsusin seda akut, see oli päris raske, nagu ämber vett, kümme kilo vähemalt. Mahutavus 60Ah.“
Õpetaja: „Tore. Bensiini kütteväärtus on 46MJ/kg“

Õpilane: „Jess, algandmed! Nii. 40kg bensiini – see on päris hea paagitäis! – annab 40kg x 46MJ/kg tähendab 1840MJ energiat. Nii, 60Ah, amper tähendab kulonit sekundis, järelikult 60 kulonit sekundis tund aega jutti, see on 60x3600 = 216000 kulonit. 12-voldise pinge juures teeb see tööd 12 x 216000 ehk 2592000 džauli, ümardatult 2,6MJ. 1840MJ jaoks läheks selliseid akusid vaja 1840MJ/2,6MJ ehk 708 tükki, need kaaluks siis umbes 7080kg, veidi üle seitsme tonni ...“
Õpetaja: „Esiteks, keskmise sõiduauto kandevõime on poole tonni kandis, teiseks auto kaalub ise ka vähemalt tonni, sellist akut kandev rohkemgi, kolmandaks, kaheksatonnisele jurakale enam tavalisi rehve alla ei pane, neljandaks, teed peavad olema ka märksa tugevamad, viiendaks, kiirendus ja pidurdusvõime ning juhitavus langeb ka kordades, kuuendaks kasvab energiatarve kilomeetri kohta...“
Õpilane: „Näh, mul läks tuju ära! Arvutan parem, kas inimene saaks toituda hiirtest!“
Õpetaja: „Õige! Arvutame! Võtame ööpäevaseks energiakuluks 2500kcal, hiir on keskmiselt 25g ja kaloraažilt lahja liha, tähendab neljast hiirest saab umbes 150kcal, ööpäevas läheks vaja seega umbes 67 hiirt, kui püüda päevas kümme tundi pausideta hiiri, siis peaks saama uue hiire kätte iga 9 minuti tagant“.
Õpilane: „Näh! Füüsika ja matemaatika on ju halastamatu kitsenduste süsteem! See ei ütle, et kõik on võimalik, vaid pigem, et väga vähe on võimalik!“
Õpetaja: „Nii on, Greta, nii on.“

Õpilane: „Aga bensiin tuleb naftast ja kui nafta saab ju ükskord otsa?“
Õpetaja: „Nafta ei saa otsa, selle varude täielik ammendamine ei tasu end ära, piisab sellest, et pinnalähedane nafta otsa saaks, arvuta, kui sügavalt tasuks üldse urgitseda, et energeetiliselt plussi jääda!“
Õpilane: „Pole enam tuju! Arvutame parem seda, kui palju peaksid vanad noortele ka ammendamatuid loodusvarasid jätma, mis õigusega üldse nõutakse tuhamäe otsas iibetõusu!“
Õpetaja: „Ee... seda ei saa arvutada, see on poliitika ja eetika küsimus. Praegu on lähtutud printsiipidest, kes ees see mees ja pärast mind tulgu või veeuputus. Veeuputus.. hehee.. noh, mõnel pool tuleb hoopis veepuudus!“
Õpilane: „Aitab, lähen streikima!“
Õpetaja: „Istu, viis!“

Kui konkreetsemalt keskkonnateema juurde tulla, siis füüsikaõpetajal pole õpilasele rahustavaid lugusid pakkuda. Pole ka liiga lihtsustav öelda, et ühed esimesed hädakraaksujad olid just nimelt füüsikud, ning esimene teaduslik maailmalõpustsenaarium on ka just nende välja pakutud, (täpsemalt siis 19. sajandi esimese poole termodünaamikute poolt ennustatud universumi soojussurm).

Ning kui ideoloogia mõiste laiendada mis tahes reeglite süsteemile, siis füüsika on totalitaarne ideoloogia par excellence, inkvisitsioonikohtuks on füüsikaline reaalsus ise ja seal pole dissidentidel vähimatki lootust.

A.H. Tammsaarel on võrratu ütlus – noorelt pole häbi olla noor. Täiskasvanuna aga võiks ja peaks küll. Näiteks kui täiskasvanud ei suuda reaalsusega leppida on see juba lausa ohtlik. Ei pea minema XX sajandi sõgedaimate projektide juurde, geo- ja sotsiaalinseneerluse juurde, oleme veelgi maisemad. Läheme füüsika juurde. Pinna- ja ühiseluvormid on küll ümberkujundatavad, aga mitte lõpututes piirides. Savi on voolitatav aga piiratud ulatuses, potte ja ahjusid saab teha, aga pitsi sellest ei koo ja täikammi ei tee. Füüsika fundamentaalprintsiibid on aga täiesti jäigad.

Füüsikute ja lüürikute vastanduse on kultuurimällu põlistanud Charles Percy Snow oma põhjaliku esseega „Kaks kultuuri ja teadusrevolutsioon“ (e.k. 2017, olen sellest raamatust pikemalt kirjutanud SIIN)

Füüsikalise keemia haridusega Snow, kes oli ka arvestatav ilukirjanik, meenutab oma mitmeid viibimisi kirjanduslike intellektuaalide koosviibimistel, kus mõnigi kord suure naudinguga väljendati „oma uskumatust [loodus]teadlaste kirjaoskamatuse üle“. Ja kui provokatsioonile allunud Snow on küsinud vastu, et kui paljud neist suudaks selgitada termodünaamika teist seadust. „Reaktsioon on olnud jahe; ja vastus on olnud eitav. Ometi ma küsisin midagi sellist, mille vasteks oleks küsimus: kas te olete lugenud mõnd Shakespeare'i teost?“
Snow oli britt, meie kultuuriruumis võiks asendada Shakespeare'i näiteks A.H. Tammsaarega, aga sellele osutamine juhtiks tähelepanu peamiselt kõrvale. Nimelt sellele, et termodünaamika teist seadust ei saaks asendada Newtoni teise seaduse, Ohmi seaduse või mõne muu koolifüüsikasse kuuluvaga. Snow ei tee osutust, et ei tunta triviaalsusigi, vaid et ei tunta fundamentaalsematki.

See pole juhus, et meie viimane universaalgeeniusele lähenev haritlane Uku Masing ohkas eksistentsiaalse meeleheite sügavusest religioosset lootust välja pigistades, et ehk saab inivaim kuidagi kunagi termodünaamika teise seaduse vastu.

Termodünaamika seadustest tuleneva on detaliselt eesti keeles lahti kirjutanud Kaupo Vipp raamatus „Globaalpohmelus“. See sünge raamat on tore seetõttu, et kliimasoojenemisest seal praktiliselt ei räägita. Asjad keskkonnaga on praegu väga hapud lood ka siis, kui kogu kliimavärk üldse kõrvale jätta.

Lühema maakeelse ülevaate termodünaamika teise seaduse ehk entroopia kasvu seaduse ülemvalitsusest võib saada ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926-2007) kõnest, mille ta pidas 1988. aastal NB! just nimelt noortele teadlastele („Akadeemia“ 1993 nr 3).

„Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda,“ küsib Karl Rebane kohe kõne alustuseks olles enne veel tsiteerinud ühe põhjaliku termodünaamika raamatu algust, kus viidatakse just nimelt sellele Snow kirjakohale, mis siingi just toodud sai. Karl Rebane jätkab: „Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses.“

Olen Vainoga nõus ka selles, et debatt tuleb hoida avatuna, aga debati sisuks peaks olema see, mida teha ja kuidas käituda selles täbaras olukorras, kus faktiliselt oleme. Ja oleme. Inimesed, kes kardavad – ja õigusega – et looduskaitse nime all tahetakse meil kehtestada taas mingeid kvaasikommunistlikke utoopiad, ei tohiks last pesuveega välja visata. Lahendus pole keskkonnaprobleemide nürimeelne eitamine kõige napakamate vandenõuteooriateni välja, vaid arukamate lahenduste pakkumine.

Briti konservatiiv Roger Scruton on sellest hästi aru saanud ning kirjutanud mahuka raamatu „Kuidas tõsiselt mõelda koduplaneedist. Keskkonnateadlik konservatism“

(How To Think Seriously About The Planet. The Case For An Environmental Conservatism. Oxford University Press 2012). Selles raamatus joonistub teravalt välja Scrutoni sügav erinevus võrrelduna kõigi nende pahurate tarikatega, kes tahavad, et asjad „lihtsalt oleks nii nagu nad kogu aeg on olnud“, tähendab, nii nagu nad on juhtumisi harjunud, põlistagu see siis autostatud kesklinna, plasitiktaarat või pinnalähedast põlevkivi läbi aegade. Scruton ütleb „termodünaamika teine seadus ütleb meile, et entroopia alati kasvab ja iga süsteem, iga organism, iga spontaanne korrastus hajub lõpuks juhuslikkuses. Kas ei ole konservatiiv lihtsalt keegi, kes ei suuda leppida selle tõega? Ma saan vastata, et inimlike asjade kaduvus ei tee konservatismi kasutuks – mitte rohkem kui on kasutu meditsiin lihtsal põhjusel, et „lõppude lõpuks oleme me kõik surnud”, nagu Keynes on tabavalt väljendanud. Pigem tuleks meil tunnistada lord Salisbury tarkust oma filosoofia napisõnalises kokkuvõttes ja nõustuda, et „viivitus on elu”.“ Väljasuremislaine on alanud, võimalik, et me ei suuda seda peatada, aga meie kohus on pidurdada negatiivseid tendentse maksimaalselt.

Scruton rõhutab, kui oluline on ümber teha praegune süsteem, kus suurkorporatsioonid lõikavad tootmiselt kasumi ja jätavad reostuse kõigi teiste kanda. Ta rõhutab ka seda, et eesootavates rasketes ja pöördelistes aegades – aruka inimesena näeb ta nende vältimatust – on väga oluline säilitada kõik lokaalne, kodune ja omane. Selles sarnaneb ta kõigi nendega, kes, kasutades Kaupo Vipi kujundit, näevad globaalpohmeluse vastumürgina lokaalravitsust. Eesti asi on hoida eelkõige Eestit, eesti loodust, mitte maha võtta metsi, mitte mürgitada mulda ja vett, mitte kahjustada elupaiku, mitte kuivendada soosid jne. Eestil on keskkonnaküsimuses praegu kaks kolm suurimat ja pakilisimat vaenlast: õigustatult hingevaakuv põlevkivitööstus, millel tuleks rahus surra lasta, Rail Baltic praegu kavandataval kujul ja metsade jõhker üleraie. Järgmisena tuleks põlumajanduskeemia ületarvitamine jne. Süsihappegaasi emissiooni vähenemise võiks jätta eelmiste paranduste kõrvalnähuks.

Kui Greta Thunberg'ile mingi kultuurilooline analoogia otsida, siis ta oleks see laps, kes hüüdis, et kuningas on alasti. Ta pole kindlasti lahendus, aga veel vähem on ta probleem. Probleem on ökosüsteemi taastootepiiri ületamine. Kus see piir täpselt on? Täpselt ei tea, aga kindlasti kuskil selja taga.

Lühidalt: kardan, et lapsed, kes on korralikult matemaatika ja füüsikatunnis käinud, mässavad praeguste poliitikute vastu veelgi vihasemalt. Ja õigusega. Ning kui nad veel bioloogiat ja ökoloogiat peaks ka juurde õppima, siis hoidke piip ja prillid. Ja värvilised sokid ja kaabu.

Pilt laste joonsitusvõistluselt 2016

Vaatlus korruptsioonile teoloogi seisukohalt

Nädala kommentaar Raadio Kukusse 20.09.2019

Korruptsioon

Tere! Mina olen Mihkel Kunnus ja see on nädala kommentaar teemal „Korruptsioon“.

Korruptsioon on võõrsõna. See tuleb ladinakeelsest corruptio'st, mis tähendab rikutust, moraalset laostumist. Kõlab väga süngelt ja rängalt. Seevastu selle sõna lähim maakeelne sugulane – onupojapoliitika – kõlab märksa pehmemalt, lausa kodusoojust õhkavalt. Korruptsioon ei ole kuritegu, mis puudutaks rahvast nii-öelda seljaajutasandil. See on näiteks võrreldamatu pedofiilia või loomapiinamisega, mille puhul kommentariaat keeb lintšivihas ja võistleb selles, kes suudab võikama piinamisviisi õiglase karistusena välja pakkuda.

Onupojapoliitikaga on veelgi kiretumad lood. Onupojapoliitika, eriti selle sõna otseses mõttes – näiteks, et keegi võimukandja jääb oma onupoja soosimisega vahele – tekitab veelgi vähem kirgi, või lausa üldse mitte. See on mõistetav, sest siin hakkab läbi kumama arhailisem moraalikihistus. Näiteks ühe põhjusena, miks Afganistanis ei õnnestu kuidagi demokraatiat juurutada, on see, et vanad hõimutavad on liiga tugevad. Ja nende järgi on võimule saanul lausa kõlbeline kohustus oma sugulasi aidata. Teisisõnu onupojapoliitika on seal just nimelt moraalne, mitte ebamoraalne käitumine.

Taoline kahetisus peegeldub ka niinimetatud vilepuhujate puhul. Ühelt poolt on nad õigluse rüütlid, tõe paljastajad, teiselt poolt jällegi reeturid. Ja reetmine on rängim kuritegu arhailisemate moraalikoodeksite järgi. Isegi tapmisest rängem. Näiteks Dante põrgu kõige alumistes ringides pole mitte tapjad, vaid reeturid. Reetmises on nähtud teatavas mõttes üksikisikust sügavamale ulatuvat tapatööd, sotsiaalset tapatööd, elu põhiliste sidemete kahjustamist. Nende sidemete, mis on olulisemad igast niigi kaduvast üksikisikust, sest need sidemed teevad üldse elu võimalikuks inimesel, sel ülisotsiaalsel loomal. Reetmise vastand on truudus ja lojaalsus. Kellele? Ikka omadele. Omadele, kes on eristatud võõrastest, vähem omadest.

Õigusriik aga ütleb, et ei tohi olla omasid ja võõraid õiguse subjektide vahel. Aga see ei ole asjade loomulik olek. Selle pärast pidi revolutsiooniline Paulus omal ajal, kirjas galaatlastele, ütlema: „Ei ole siin juuti ega kreeklast, ei ole siin orja ega vaba, ei ole siin meest ega naist, sest te kõik olete üks Kristuses Jeesuses.“ See on hilisem arengukihistus, mis peab arhailisema kinni katma, aga ära ei suuda seda kaotada.

Siin kohtume veel ühe hilisuusaegse refrääniga sotsiaalse õigluse sireenilaulus. See on diskrimineerimine. Diskrimineerimine tähendab laias laastus ebavõrdset kohtlemist mingil ebarelevantsel alusel. Kusjuures ikka kipuvad need ebarelevantsused olema mingi oma-kategooria laiendused. Soodustingimusi kiputakse andma oma sugulastele, oma soole, oma rassile, oma rahvusele, ammugi siis oma liigile. Neile ei tohi olla lojaalne, sest see on üldisemale tervikule ja üldisemale õiglusprintsiibile kahjustav. Ja ongi. Kohe väga.

Kui üleeelmiste valmiste aeg söandati poetada paaril korral, et mis see korruptsioon nüüd nii ränk kuritegu on, siis võttis tuline antisotsialist ja vabaturujutlustaja Peeter Koppel vaevaks kirjutada artikkel pealkirjaga „Korruptsioon jooksutab rikkuse loomise masina kinni“. Seal toob ta punkt punkti haaval välja kui laastavalt mõjub korruptsioon vabale turumajandusele kui rikkuse loomuse masinale. Tsteerin algust:
„Korruptsioon õõnestab õigusriiki ja tõkestab majanduse toimimist laiemalt. Õigusriik on aga turumajanduse olemasoluks hädavajalik. Majandusagentide omavaheliste suhte takistusteta toimimiseks on nimelt ülioluline, et omandisuhted ning kodanike õigused ja kohustused on üldiselt hästi teada, aktsepteeritud ning nende piirjoonte paigas hoidmiseks kasutatakse vajaduse korral (riiklikku) sunnijõudu. Turumajandus eeldab võrdsete võimaluste ja kindlate üheselt mõistetavate reeglitega mänguväljakut ning riik selle väljakuna peab majanduse tõrgeteta toimimiseks olema selline kus lepingud peavad, pettuse eest saab karistada ning kellelgi ei teki ebaõiglast eelist.“
Ja tal on õigus. Pole liialdus öelda, et korruptsiooni väljajuurimatus on üks põhjusi, miks majandusparempoolsete ideaalid iial liialt ei realiseeru.

See parempoolsete täbarus võib tekitada kõditavat kahjurõõmu majandusvasakpoolsete hulgas. Paraku kahjurõõmuga siin piirduda tulebki, sest kõik senised katsed luua võrdsusutoopiad on jooksnud selle sama klannistumise otsa. Sotsialismimaad kukuvad korruptsiooni tõttu läbi ja isegi rängemini, sest tsentraliseeritud ja rohkem ühiselutasandeid haarav võim korrumpeerib samuti tsentraliseeritumalt ja rohkemaid ühiselutasandeid haaravalt. Kõik katsed luua mingit sotsialismi on lõppenud mingit laadi nomenklatuuri tekkega, kus omade ja mitte-omade eristus on terav nagu mõnes päris vanas ühiselukorralduses. Marx ja Engels tabasid küll ära, kus on kurja juur, nimelt perekonnas, aga nende põhjendus oli vale. Perekond pole mitte ekspluateerimishierarhia rakuke, vaid eriti terava oma-võõra eristuse algühik. Romantilis-argisemas kõnepruugis: lapsevanematel on kalduvus oma lapsi armastada, hoolida neist rohkem kui teistest inimestest. Ka varanduse pärandamine neile tundub kuidagi õigem kui lihtsalt ühiskonnale jätmine ja nii edasi. Erandeid on muidugi, aga üldist tendetsi see ei väära. Kui onupojapoliitika saab ehk veel välja juurida, siis pojapoliitikaga on märksa raskem.

Inimeste loomupärane kiindumistung rikub ära nii parempoolse vabaturu utoopia kui vasakpoolse tsentraalkorralduse utoopia. See väljajuurimatu kalduvus kohelda sõpru, endisi klassi- ja trennikaaslasi, suguvendi ja -õdesi heatahtlikumalt kui teisi inimesi, on teisest küljest vaadatuna see sama neetud ebaõiglus, kalduvus, mis vajab pidevat vastutööd. Kiindumuskalduvuse ja truudustungi püsiv ainevahetusjääk on sotsiaalne ebaõiglus. Gnostik Markion ütles Vana Testamendi Jumala kohta otsesõnu: see oli õiglane ehk kuri. Hea jumal on õnnestatud ebaõigluse Jumal, armastuse ja halastuse, mitte õigluse jumal. Ometi on tõsi, et need kvaliteedi on mõistlik jätta Taevasse. Või siis pere piiresse. Ühiskonda ja riiki ei saa nendele printsiipidele ehitada.

Pööridudes tagasi etümoloogia poole corruptio – rikutus, moraalne laosatus. See osutub täpsemaks kui meeldiks tunnistada. Arhailisemat sõnavara kaasutades võib siis öelda, et korruptsioon on pärispatu sümptom sotsiaalsel tasandil. Teisisõnu, see on teoloogiline mõiste.

Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks

Kõne Meeleavaldusel Eesti teaduse ja kõrghariduse toetuseks Tartus 19. septembril 2019

INIMENE, KES USALDAS RATAST

Head kohalviibijad, alustan mõne tsitaadiga.
Andres Arrak kirjutas kord aastal 2010 „Sirbis“ⁱ:
„Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”ⁱⁱ.Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala."

Samas lehes kirjutab Urmas Varblane:
"Kaupo Vipi artiklist jääb mulje, et majandusteadlased ei pööra üldse tähelepanu globaalsetele probleemidele. Kindlasti on majandusteadlased siiski teadlikud sellest, et suur osa majanduses kasutusel ressursse on piiratud.Õnneks on ressursside hulgas ka erand – teadmus (knowledge). Väga suured lootused ongi pandud teadmuse kasutamisele  majanduses senisest hoopis suuremas ulatuses."ⁱⁱⁱ

Mõned päevad hiljem kirjutas Mikk Salu „Eesti Päevalehes“:
"Miks on hukuennustused alati valeks osutunud? Sellel on kaks peamist põhjust.

Esiteks: maavarasid ei loo loodus, vaid inimene, täpsemalt, inimeste teadmised. Loodusvara on sotsiaalne konstruktsioon. Kakssada aastat tagasi ei olnud nafta loodusvara, vaid saaste, mille leidumine pigem kahandas maatüki väärtust. Kui rääkida majanduskasvust ja energiast, siis majanduskasv on informatsiooni, mitte maavarade küsimus."^iv

Rohkem näiteid ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes tooma. Ma kogusin neid tsitaate toona kui tõendeid usust teaduse lunastavasse toimesse.

Kontekstist nii palju, et esimesed neist oponeerisid Kaupo Vipi artiklitele ees terendavast kollapsist (Kaupo Vipi „Globaalpohmelust“ soovitan soojalt!).
Religioosne suhtumine teadusesse on pärast seda ainult süvenenud. Ja halvemuse suunas. Kui praegusaja probleemide puhul on tõesti ja igati õigustatud pöördumine teaduse poole – seal on tõesti meie peamine leevenduslootus –, siis suhtumine teadusesse on muutunud veelgi arhailisemaks, veelgi religioossemaks. Pean siin silmas seda, et Jumala poole küll pöördutakse ja temalt loodetakse päästet, aga palka talle ei maksta. Ta tuleb ja päästab... noh, omaenese kõikvõimsusest ja armust. Palvetamisest piisab.

Ometi, maisuses püsides, peaks olema strateegia ilmne. Kuna teaduses peitub meie peamine lootus, peaks seda ekstra hästi finantseerima, toetama, aitama. Sest teadus pole ju midagi muud, kui abstraktsioon teadlaste tööst. Teadlased aga on inimesed ja neile läheb vaja palka, turvatunnet, töörahu.

Tulles aga tagasi tänase sündmuse juurde. Nüüd tahaks tsiteerida Milan Kunderat:
„Mõistus suudab paljastada peene vale taha reeturlikult pugenud kurja. Kuid silmitsi rumalusega on mõistus võimetu. Siin pole midagi paljastada. Rumalus ei kanna maski. See on lihtsalt olemas, täiesti süütult. Alasti.“
Sarnaselt on ka valitsusliikmete sõnamurdjalikkusega. Mis on seda hullem, et kõik koalitsiooniliikmed taganevad siin oma antud sõnast. Teadusrahastuse suurendamiseks oli ühiskondlik kokkulepe olemas, oli lausa pretsedentitu üksmeel. Nüüd on pretsedentitu reetlikkus, sõnamurdmine. Siin pole midagi paljastada. See on lihtsalt olemas.

Ürituse formaadist tulenevalt sõnastaksin nüüd nõudmised. Kuna ajakirjandusliku alatuse ajastul on oht, et sõnu kistakse kontekstis ja pannakse tähendama ka lausa vastupidiseid asju, peab nõudmised sõnastama väga täpselt ja ettevaatlikult.

1. Me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!

2. Me ei allu lubaduste murdmise teel vägivaldsusele üles kutsumisele – ärme tõmba Ratast rattale!

Kordan: me nõuame, et valitsuse teaduspoliitika ja valitsusliikmete intellektuaalsete ja moraalsete omaduste adekvaatne kirjeldamine eristuks sõnalisel tasandil sõimamisest!

ihttps://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tarbimispidu-on-laebi/

iihttps://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/piiramatu-kasvu-piiridel/

iiihttps://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/tuleb-muuta-vaeaertushinnanguid/

ivhttps://epl.delfi.ee/arvamus/majanduskasvul-ei-ole-piire?id=51285364

Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Ilmus ajalehes „Postimees“09.09.2019


Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Mihkel Kunnus

„Postimehe“ möödunud reedesest juhtkirjast võis lugeda: „Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.“ (PM 6.09.2019)

See kergitas teadvusesse küsimuse – kas korruptsioon on pelgalt äririsk? Kusjuures õige tühine. Võiks isegi öelda, et asjade praegune kulg on korruptsiooni soodustamine. Vahele jäädes – mida isegi ei pruugi juhtuda, eks – pole tagajärjeks midagi enamat, kui kuluderea pisuke paisumine. Tühiasi. Igati kantav, puhtratsionaalselt lausa õigustatud risk. Tuli ka meelde, et olen sellise küsimusega pealkirjastatud arvamusloo juba kirjutanud, kuus aastat tagasi, seoses nn Oa tänava skandaaliga (PM 12.06.2013). Ka siis ei lõppenud korruptsioonijuhtum – toona reformierakondlik – poliitilisest perspektiivist vaadatuna millegi muuga kui kasumi ajutise vähenemisega. Jah, mitte krahhi, pillide kotti paneku või miinustesse langemisega, vaid kasumi ajutise vähenemisega. Korruptsioon tasus ära ka koos vahele jäämisega.

Korruptsiooni eest sellises valdkonnas rahatrahviga piirdumine on sama naeruväärne kui seda oleks dopingu puhul spordis. Rahatrahv ja korras, siis kohe võistlustulle tagasi. Analoogiat võiks kasutada ka konstruktiivselt st võib-olla peaks neid karistama samuti nagu dopingupatuseid st alguses ajutise võistluskeeluga ja korduval rikkumisel eluaegsega.

Kaja Kallas kirjutas 18. märtsil oma blogis, et välistasid koostöö EKREga muu hulgas selle pärast, „et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist“. Propageerivad. Õigustavad. Ähvardavad. Aga Keskerakond aktiivselt õõnestab. Juba ammu. Sest selline korruptsioon on õigusriigi praktiline õõnestamine, mitte kõigest deklaratiivne või sümboolne. Õigusriik tõhendab õiguse esimust, aga korruptsioon õigusest raha jõul mööda minemist. Ja ka majandusele tervikuna on see väga kahjulikⁱ.

Aga siin on Reformierakonna ja Keskerakonna klapp mugavam, sest nad mõlemad on puhastatud küünealuste ja kombeka suupruugiga ning õigusriigi õõnestamine käib neil valged kindad kandes.

Väikse kohandustega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja „Kreutzeri sonaadis“: „Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.“

Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.

Ahto Lobajakal on ju õigus, kui ütleb, et „2012. aastal juhtus Andrus Ansipi ja Kristen Michali erakond Vestmann-Piibeleht-situatsioonnis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine poliitilisse korruptsiooni. Reformierakond oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.“ („Sittväetis“ 2.09.2019 PM)

Enne valimisi olen huvi pärast ikka uurinud valimiskompasse ja kõige sagedamini saanud tulemuseks, et mul on suurim ideoloogiline kattumine Keskerakonnaga. Et olen mõneski mõttes vasaktsentrist. Ometi pole mul isegi sekundimurdosaks tulnud kiusatust Keskerakonda valida. Ja maailmavaatelisel positsioneerumisel pole sellega midagi pistmist. Sama Reformierakonnaga.
Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või NSVLi ELiga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib. EKRE tegevus meenutab selles võrdluses tünni kolkimist – lärmi on hirmsalt, vanad sõbrad katavad ehmunult kõrvad, aga nii tömbi asjaga plekktünni katki ei tao. Isegi kui kuraasi ja pealehakkamist on rohkem kui küll. Ikka joostakse kärss vastu erinevaid protsetuurireegleid lömmi. Ja see on hea, sest alternatiiv oleks veel hullem.

Kui aga sellele õnnetule olukorrale – ja olukord on õnnetu, sest nii kõveratest mandaatidest sirget koalitsiooni vist kokku panna ei saagi – püüda mingi elujaatavam analoogia leida, siis meenub Julius Wagner-Jaureggi allaandmatu optimism. Ta leiutas malarioteraapia ja sai selle eest 1927. aastal Nobeli preemia meditsiinis. Malarioteraapia seisnes selles, et süüfilisehaige nakatati malaariaga ja malaaria tekitatud palavik küpsetas toona ravimatu süüfilise organismist välja. Malaariat oli juba kergem ravida. Loodetavasti on nõnda ka meie poliitilises analoogias.

iDetailsemalt on vaevunud seda selgitama näiteks Peeter Koppel https://arileht.delfi.ee/news/uudised/peeter-koppel-korruptsioon-jooksutab-rikkuse-loomise-masina-kinni?id=66952738