Valitsusvahetus: tulekahju peenhäälestamine

Ilmus lühendatult 2017 juuni alguses „Äripäevas“ veidi aega enne IRLi juhtkonna vahetust. Veebis 14.06.


Kõrvaltpilk hetkeolukorrale riigis

Veidi (elu)kaugemalt valitsusvahetust vaadeldes ütleksin, et Reformierakonna asendumine Keskerakonnaga oli ise peenhäälestus ja ei enamat. See hillitsetud nokerdamine, mida Reformierakond selle terminiga väärindada ja õigustada püüdis, oli rohkem status quo poleerimine, stagnatsiooni estetiseerimine, et mitte öelda „tolmu pühikimine tulekahju ajal“ või hullemat.

Ma ei ütle seda kurjalt ja sõjakalt, sest kui tahes halvaks me ka olukorda ei tunnistaks, on suur liialdus ja ebaõiglus süüdistada selles valitsejaid. Veelgi enam alles hiljuti valitsusse sattunuid. (Muidugi ei saa ka täielikult eirata kultuuripsühholoogilist tõsiaasja, et valitute üks funktsioon ongi olla patuoinaks st süüdi ka väga üldistes ja pika minevikuga ilmaelu hädades). Kui vaadata ka praegust olukorda, siis hea see kohe kuidagi ei paista, mis aga ei tähenda, et Jüri Ratas väärib materdamist. Hinnangu temale kui poliitikule annaksin pigem kiitva ja saavutused lahterdaks ikka plusspoolele. Ent seda kõike arvestades, milliste kaartidega ta oma partiid alustama pidi ning nende kaartide närususes jagab ta paraku erakondlikku kaasvastutust.

IRList on mul väga-väga kahju, sest vajaksime väga arukat rahvuskonservatiivsust (mis on küll juhtunud meie kõige akadeemilisema erakonnaga!?), aga näiteks minister Pomerants meenutab üha rohkem pigem isiksustunud keskkonnakahjustust kui keskkonnaministrit, Juhan Parts ei astunud niivõrd ämbrisse, kuivõrd tegi ämbrist IRLi vormirõivaste juurde kuuluvad jalanõud.

Üks väga üldine asi on mentaliteedis ja põlvkondlikus mõtlemises, mille jaoks ühiskondlikud protsessid on muutunud liiga kiireks. Ratsionaalsel arutelul, faktidega toestatud argumentatisoonil ei ole de facto kohta isegi kõige kõvemates loodusteadustes. Thomas Kuhn tsiteerib oma peateoses suurt füüsikut Max Plancki, kes oma eluõhtul pidi ohates tõdema, et “uus teaduslik tõde ei pääse võidule seepärast, et see oma oponente veenab ja laseb näha valgust, vaid pigem seepärast, et selle oponendid lõpuks surevad ning peale kasvab uus põlvkond, kes on sellega tuttav.” Igasugune inertsus ja harjumus on inimesele ja inimühiskonnale väga omane ning peale selle, et selle määr sõltub ühiskonna ja valitsejaskonna keskmisest vanusest, hõlmab kõnealuse diapasoon kõik, mis jääb endasse mõistliku ettevaatlikkuse ja tuima laiskuse vahele.

Eelmiste põlvkondade elutarkus ja settinud kogemused on ikka olnud üheks konservatiivsuse positiivseks kandeteljeks. Nüüd on aga põlvkondade vahetus jõudnud sinna maale, et elutarkuse struktuursesse rolli on sattunud üks inimajaloo rumalamate kreedodega sajand – XX. sajand. Raske on näha praegu midagi tagurlikumat ja hukatuslikumat, kui selle ajastu industriaalloogika jätkamist igal tasandil, alates suurtööstuslikust metsa- ja põllumajandusest ning lõpetades fossiilenergeetika ja tsentraliseeritud elektritootmisega, Rail Baltic on siin üheks heaks näiteks ja ühtlasi ähvardab saada mitte niivõrd isetäituvaks ennustuseks kuivõrd iseennasttäitvaks kalmukääpaks. Praegu kõige nooruslikum (sh keskmise valija vanuse järgi) erakond on Rohelised. Nii kipub olema see kõikjal maailmas. Rohelised julgevad enam-vähem ainsana rääkida radikaalsematest ja sügavamatest muudatustest kui praegune peenhäälestav maksuprotsendikestega mängimine jms. Siin soovitaks „vana korra kaitsjatele“ mõtteeksperimenti, mida kasutas sageli Uku Masing. Pani käesolevale aastaarvule näiteks 1000 aastat juurde ja rääkis siis, et uskuge, tuleb ka aasta 2963 ja vaid ülim kõrkus lubab arvata, et juba praegu oleme saavutanud arengutäiuse kõrgplatoo. Ühiskondlike protsesside muutumiskiirus on pigem tõusnud, mitte kahanenud ja piisab kui mõelda sellele, palju on muutunud näiteks viimase saja või kahesaja aastaga ning siis mõtteharjutusenagi kujutleda, kuidas vaadatakse meile tagasi aastast 2117 või 2217 ning kuidas hinnatakse praegust kujutlust, et ka nemad peavad seal elama ikka globaliseeruvama, ikka robotiseeruvama, ikka kasvava majandusega jne vabaturu-kapitalismis. Igatahes Roheliste olematu osakaal praeguses valitsuses näitab piltlikult kui palju meie vananevas rahvuskehas on noorust ja noorulikkust või pateetilisemalt väljendudes – tulevikku. Või veelgi pateetilisemalt väljendudes – lootust. Lühimalt: vähemasti praegu eriti mitte.

Isiklik on poliitiline. Intervjuu "Õhtulehele"

Pärast Emadepäevakonverentsi „Miks vägivald armastab vabadust?“ (08.05.2017) astus mu juurde Õhtulehe reporter Kristiina Tilk ja küsis mõned küsimused. Lubasin neile kirjalikult vastata pärast seda, kui olen Kärdi arvamust küsinud. Vastasime koos (töögraafik on meil mõlemal tihe, seega operatiivsed me polnud).
Lehte läks intervjuu üsna täpselt poole lühemaks kärbitult ja toimetajapoolse pealkirjaga.
Protsessi jälgimine on olnud kahtlemata antropoloogiliselt väga tänuväärne. Saab jälgida, mida heidetakse ette, mida teha soovitatakse, milles süüdistatakse, milline on süvenemise tase jne. 

Valdav osa „siirast rahvaanalüüsist“, mis kommentaarides kenasti esile kerkib, tugineb peamiselt
a) isiklikele eelarvamustele, mis ei lase end mingist muust sisendist kõigutada;
b) fotole, (lavastasime seda veidi aega, kahjuks polnud mul põlle, mida pliidi ääres ainsa kehakattena kasutada ega tiaarat Kärdile)
c) pealkirjale, „žanrile“
d) esimesele lõigule
e) teksti läbi lugemisele (selleni enamasti ei jõuta)

Kui kaua te olete olnud koos ja mis on olnud läbi aegade suurimate erimeelsuste põhjustaja?

Kärt: Me kohtusime viis aastat tagasi. Kui üldistada, siis probleeme on tekitanud eelkõige alkoholism ja joobes tehtu, aga ka sellega seonduvalt depressiivne, deterministlik ja sünge hoiak maailma suhtes. Tegemist ei ole mingi haruldase probleemiga, alkohoolikuid on Eestis kahjuks rohkem kui tahaks uskuda ning selle haiguse tõttu kannatavad nii nemad kui ka nende lähedased. Lähedaste jaoks ongi kõige õudsem see, et mitte midagi ise teha ei saa. Ei saa öelda, et oleksime eri meelt selles osas, et Mihkel peaks olema kaine. Pisiasjade ja olme üle pole me kunagi tülitsenud.

Mihkel: Osadel inimestel - neil nn alkohoolikugeeniga - kujuneb napsutamisest välja alkoholism, haiguslik seisund, mis nagu suhkruhaiguski muudab ühe aine metabolismi ja päris pagana kohutavalt. Muidugi olime ja oleme ka juba üsna väljakujunenud isiksused ning kõiki tahke on raske olnud klappima saada. Pealegi ma olin juba palju aastaid harjunud keskenduma muule kui isiklikele inimsuhetele, eriti, mis puudutab pühendumist ja pere loomist.

Kuidas juhtus nii, et ühel hetkel jõudis suhe vägivallani ning kui teod oli tehtud, siis mis sai edasi – kuidas nägi välja teie omavaheline suhtlus esiti?

Kärt: Kõigepealt tuleb siin paika panna, mida me käsitleme vägivallana. Seda, kus algasid psüühilised hädad, kannatused ja võimalik vaimne vägivald, ei oska vanakurat ka tagantjärele selgeks teha. Mihkli depressiivne hoiak hakkas ka minule mõjuma, samas tahtsin selle vastu võidelda. On inimesi, kes on lihtsalt kangekaelsed, on inimesi, kes on väga kangekaelsed ja siis on veel Mihkel, kelle käitumisi ja hoiakuid mõjutada on umbes sama lihtne nagu rongi pidurdada.

Eks ma proovisin esialgu sõnadega, siis juba teravamate ja kõvemate sõnadega, lõpuks ei jätkunud enam sõnu ja paaril korral olen andnud talle ka kõrvakiilu. Viimasel korral lõi ta vastu - ja ma poleks uskunud, et ta seda teeb. Mina lihtsalt uskusin, et meil on soorollid siiski vähemalt siin paigas, et tema mind kõrvakiilu peale vastu ei löö. Olin ka selles osas parajalt naiivne, et ma poleks arvanud, et kõrvakiil on karistatav sama paragrahvi järgi, mille eest Mihkel hiljem süüdi mõisteti. Kuid Mihkel ei teinud minu suhtes avaldust. See oli esimene kord, kui ta mind lõi ning ehkki ta ehmus sellest ka ise väga ära, kutsusin siiski politsei. Lootsin, et politsei käik hirmutab ja raputab teda nii palju, et ta saab aru, kui ohtlikule rajale ta on astunud ning et ma ei ole nõus mööda seda edasi minema. Eks ta saigi aru ja lasi paigaldada ampulli.

Teine löömine tuli mõned kuud hiljem, kui Mihkel oma ampulliga oli jooma siiski hakanud ning täiesti ebaadekvaatne. Sellest ei jäänud aga mitte mingit jälge. Kuna esimese löögi järel olid Mihkli ema ja vanem õde kommenteerinud, et silmaga peale vaadates ei paista mul midagi häda olevat, siis tundus nüüd narr kellelegi midagi öelda või näidata. Esimesel korral oli olnud vähemalt vähene punetus, nüüd polnud aga midagi.

Sain aru, et kaks korda pole enam üksikjuhus, ning hakkasin otsima paarinõustajat. Võimalik, et jäin sellega aga hiljaks, sest kui olime lõpuks nõustaja juures käinud, siis järgnes ka kolmas löök, kui takistasin tal purjus peaga poodi minemast ning viskasin teda veega. See oli juba minu jaoks täielik krahh, sest sain aru, et kolm korda on muster, siin pole midagi eitada. Olin üsna kindel, et inimene, kellega ma olin neli aastat tagasi kohtunud, poleks nii käitunud ning alkohol on tema isiksusele laastavat mõju avaldanud. Ega ma ju füüsilist valu ei kartnud, vaid mõistsin siis, kui paratamatu on see, et miski ei saa minna paremaks ning ma ei saagi mitte midagi teha. Selline arusaamine teeb väga haiget, minu jaoks võrreldav pereliikme hingamisaparaadi väljalülitamise otsusega. Lihtsalt - annad alla.

Kolisime lahku. Andsin Mihkli kohta politseis avalduse sisse. Hakkasime kumbki üksteisest sõltumatult sööma antidepressante ja elasime mõnda aega täiesti eraldi ega suhelnud üldse.

Mihkel: See polnud vähimalgi määral mõistuslik otsus lüüa vastu. Teadsin vägagi hästi, et mulle on absoluutselt igasugune agressiivsus keelatud, aga ühel hetkel peaaegu poksija-instinktiga sähvatasin lõdva käega vastu. Loomulikult seadusetäht nii peeni eristusi ei tee. Kogenud võitlussportlasena ma oma liigutusi löökide alla ei liigitaks, kuigi saan aru nende niitjate jäsemetega hägussooliste hipsterite vihast, kes osatavad vigastamisvõimelisi pareerimisi, rääkimata neist, kes iga detailsemat seletust peavad õigustuseks. Niisiis sain süüdistuse, mis võttis paragrahvist viimase: korduv kehaline väärkohtlemine raskendavatel asjaoludel. Juriidiliselt kõik korrektne, sest joove on paragrahvis raskendav asjaolu. Õnneks oli uurija enam-vähem pädev  ja kohtunik ka, miska mulle määrati karistuseks kärbitud miinimumkaristus. Oleksin võinud lihtsalt maksta trahvi, aga kohtukulud pidin niikuinii tasuma, ja seega võtsin tingimisi vangistuse. Majanduslikult mõistlik otsus, aga mitte imagoloogiliselt. AKs mõjub “mõisteti süüdi ja tingimisi vangi” märksa võimsamalt, kui lihtsalt trahv. Sellele järneva kohtuvälise lisakaristuse, tähendab avaliku materdamise barbaarsus seisneb suuresti selles, et see malakas lööb ka täiesti süütuid kõrvalseisjaid. Miks peab pensioniealine naine saama avalikult kolgitud oma 35 aastase poja pattude pärast? Sinnani „feministlik emapaatia“ ei küüdni.

Mihkel, Sa ütlesid konverentsil, et tegelikult olite leppinud ja koos juba siis, kui kohus juhtunut alles menetles – millal tuli see äranägemine, et tegelikult on teil ju koos hea ja kui lihtne või raske oli minna koos edasi teades, et karistus tuleb nii ehk naa vastu võtta?

Kärt: Leppida on lihtsam kui uuesti koos olla ja usaldada. Olime lahku kolinud märtsi keskel ning mõnda aega me ei suhelnudki. Suvel kohtusime jälle ühiste sõprade üritustel ja oskasime küll normaalselt suhelda, aga see ei tähendanud, et oleksime uuesti kohe kokku kolinud. Läks kuude kaupa aega, et kogu juhtunu omavahel selgeks rääkida ja mitmes mõttes kestab see siiani. Aga avalduse olin politseis ma sisse andnud ning kohtuveskid juba jahvatasid. Mina veel pakkusin välja ka leppimismenetlust, muidugi oma tingimustega. Ent Mihkel valis kokkuleppemenetluse ehk selle, et ta kriminaalkorras süüdi mõistetaks. Kohe, kui see juhtus, saabus ka skandaal konnatiigis. Kõik, mis oli minu jaoks enneminevikus ja kuude kaupa kahekesi läbi räägitud, kisti nüüd avalikkusesse, aga täiesti värdjalikus, ebardlikus võtmes. Ja paratamatult ei olnud mul siin kedagi teist, kes oleks saanud minu ebamugavustundest ja häiritusest paremini aru kui Mihkel.

Siiani tundub mulle silmakirjalik see osatamine, seletamine, diagnoosid ja tagantjärele targutamine, mis sotsiaalmeedias siis haripunkti jõudis. Mina olin juba aastaid proovinud olukorda parandada, midagi ära teha, aga mitte ühtki head lahendust ei osanud leida. Muide, on täiesti hämmastav, kui vähe on abivahendeid ja vastavaid asutusi, kus saaks tegeleda alkoholismiga - arvestades seda, kui suur mõju ja ulatus on sellel Eesti ühiskonnas! Ja nüüd siis ilmub välja kisakoor, kes arvavad, et nad teavad paremini, mis on andestatav ja mis mitte, mida mina oleks pidanud ette nägema, ja üldse, kuidas kõik see on üks õpikunäide - justkui kõik oleks olnud ette kindlaks määratud ja minu tahtel või püüdlustel polnudki mingit mõtet ega sisu. Justkui mina oleks Õpikunäidete Hoovuste lükata ja tõmmata ning Täielik Tõde on kättesaadav vaid tarkpeadele, kes pole minu ega Mihkli nahas kunagi olnud.

Eriti jälk on üks blogija, kes siiamaani nokib selle teema kallal. Kõigepealt leidis ta, et on täiesti sobilik panna mind paika selle järgi, mida tema ekslikele allikatele tuginedes teadis enda arvates minu lapsepõlve kohta. Sellele toetudes muidugi tuli ära ka “õpikunäide”. Kui tõin nimekirjana välja kõik ta eksimused, siis ütles, et tema poolest vaibub teema maha. Sõnad ja teod ei läinud aga kokku. Kui tuletasin talle tema sõnu meelde, siis leidis ta et ega tema ütlemine pole mingi siduv lubadus ja üldse, mina olevat suvaline hüsteerik, kes võib vabalt uuesti rusikat saada. Just selliste inimeste pärast ei julgegi paljud politseis perevägivalla kohta avaldust teha. Muide, ta ise nimetab ennast feministiks.

Mihkel: Ei olnud mingit äranägemist või äratundmist, vaid samm-sammuline mõistmine. Grotesksuseni võimendunud meediarünnak võttis mult igasuguse võime seda protsessi tõsiselt võtta, kogu see jant taandus veidraks loodusnähtuseks. Nartsissistlikust moralismist joovastunud mass valgus kõikjale ning kehtestas ja põlistas täiesti faktiresistentset stereotüüpi vägivaldsuseni võimutsevast mehest ja väetist naisest, kelle kannatusi pisendatakse ja keda süüdistatakse näägutamises. Hetkega kerkis üles see haige feministlik õhuloss, mis vajab püsitamiseks mõnda klišeelist vihjet füüsiliseks muutunud peretülist. Sealjuures Kärt oli üks vähestest, kes seda haiget mullistust sama suure võõristusega pealt vaatas. Ka see sidus meid ja tuletas meelde, et meil on pikk isiksusi vormiv ühisminevik, mis oma toimelt ja kommunikeerimatuselt kolmandatele muudab meid teineteisele asendamatuks.

Kui palju teie lähedased olukorrast teadsid ja kuidas nemad kõrvalseisjatena on suhtunud või millist nõu (kui üldse) andnud?

Mihkel: Ma ei ole kunagi kippunud oma eraelust rääkima. Ka käesolev aruanne on sündinud pigem eksperimenteerivast põlgusest kui pihtimusvajadusest. Eraelu, eriti selle intiimsem osa, püsibki suuresti privaatsusel, ruumil, kuhu kedagi teist ei lasta. Mina omaalgatuslikult ei rääkinud üldse. Kärt suhtles rohkem, rääkis sõbrannadega ja ka minu perekonnaga, kusjuures see viimane tegevus oli üks minu distsiplineerimise vorme. Eks mu perekond muretses väga ja ei näinud meile ühist tulevikku. Näiteks nad aitasid mul väga operatiivselt muretseda uue elukoha.

Kärt: Rääkisin üldjoontes oma perele, mille peale nad muidugi vangutasid pead ja olid kurvad. Õnneks ei avaldanud keegi neist survet käituda nii- või naapidi. Toeks võib olla, aga nina ei peaks teise ellu toppima. Mihkli perekond oli rohkem hakkaja asja lahendama, aga ma pole kindel, et nende meetodid asja psühholoogilisest aspektist paremaks tegid. Küll aga leidsid nad Mihklile väga kiiresti uue korteri, kui lahku kolisime. Mäletan, et istusin Mihkli asjadest tühjaks tassitud korteris nagu värske haua ääres, kui Mihkli ema soovitas mul seal koristama hakata, see tegevat tuju paremaks. Nii et ma parem ei kuula teiste nõuandeid.

Mihkel, kas võib öelda, et alkohol on üks suur motivaator vägivallaks?

Mihkel: Ei, alkohol ei motiveeri vägivalda. Alkohol vähendab impulsikontrolli, tähendab, on üheks teguriks, mis võimaldab agressiivsetel impulssidel realiseeruda. Aga impulsikontroll ongi vägivalla puhul võtmeline, seega ühiskonnas oleva vägivaldsuse ja alkoholi tarbimise vahel on selge seos.

Kärt, milline inimene on Mihkel siis, kui ta on kaine?

Kärt: Kas on üldse lubatud öelda, et muidu on ta nii-nii tore? Või hüppab kohe nurga tagant välja terve trobikond tigedaid feministe, kes ütlevad, et see on õpikunäite jutt? Justkui see tõsiasi ise ei maksakski midagi, et ta ongi siis väga tore. Meil pole kunagi olnud tülisid ega isegi erimeelsusi nõudepesu, raha, koristamise ja muu taolise pärast, ning see on minu jaoks väga oluline. Mihklil on ka mitmeid omadusi, mida ma pole varem ühegi teise mehe puhul kohanud. Kõige olulisem neist minu jaoks on see, et temaga saab rääkida maailmast ja nähtustest ja asjadest üldiselt. Ta ei tee selle peale “möh” nagu paljud teised mehed, kellega olen püüdnud suhelda, vaid ta suudab püsida lainepikkusel. Pealegi, ta teeb mulle süüa, kusjuures toit on väga tervislik. Mina ise pole suurem asi kokk. Mihkel saab ka lastega väga hästi läbi, ta on lahke, vaimukas ja märkimisväärselt abivalmis. Näiteks on ta nii mõnelgi feministil pesumasina, raamatukaste või muud taolist kõrgemale korrusele tassinud. Küllap tuleb lähiajal Euroopa rahade eest moodustada mõni komisjon või institutsioon eesmärgiga võtta tõsisemalt arutluse alla asjaolu, et kodumasinate ja mööbli mass ei ole sooneutraalne.

Kas märke, et suhe võib ühel hetkel jõuda punkti, kus tuleb mängu vägivald, oli tagantjärgi mõeldes juba enne, kui see reaalselt juhtus?

Kärt: Tagantjärele võib iga asi märk olla, aga siis ei tundunud. Tõesti ei uskunud seda. Ma olin nii palju kordi näinud, kuidas Mihklit on provotseeritud, tänaval kallale tuldud ja muud taolist - ta suutis end alati talitseda, võttis asja hoopis nii, et anname jobule andeks selle, mis tal puudu jääb. Ja ma uskusin ka, et tema jaoks eriti on naise löömine väär, just konservatiivses mõttes. Aga ta kukkus siin läbi. Ning kui inimene ei suuda kokku viia oma hoiakuid ja tegusid, siis tekitab see tema sisemuses jõhkra dissonantsi.

Mihkel: Ei, see oli ka mulle suureks ja ebameeldivaks üllatuseks avastada endas selline võime.

Kuidas püüdsite probleeme lahendada varem, kuidas nüüd?

Kärt: Üldiselt kipun rääkimisega asju lahendama, aga Mihkel leiab, et see ei toimi. Rääkimisega on muidugi see häda, et võib juhtuda, et elad liialt sisse teise inimese arusaamadesse ja hingehädadesse. Kui varem lasin end Mihkli süngusest kaasa kaasa kista, võtsin selle ka enda omaks, siis nüüd olen selle justkui haiguse läbi põdenud ja tunneli teisest otsast välja tulnud. Olen kärsitu, tahan edasi liikuda ja ootan, et tema ka edasi liiguks. Ma arvan, et ta ka tajub, et mu tolerantsus jamade suhtes on otsas.

Tahaks kõigile alkohoolikutele ning teistele oma elu ja lähedaste närvide raiskajatele, sõltlastele ja narkomaanidele panna südamele: lõpetage see jura enne, kui on hilja! Minge AAsse! Võtke ennast kokku! Suurem osa teist ei saa teist võimalust. Tõenäoliselt leiate te oma motivatsiooni siis, kui te oma murest halliks läinud “näägutavast” lähedasest ilma jääte. Ja väga tõenäoliselt on siis juba liiga hilja midagi päästa.

Mihkel: Varem ma lähenesin nagu mehed ikka psühholoogilistele probleemidele, see tähendab imperatiiviga „Ignoreeri probleemi kuni see ära kaob!“(nali). Liialt rääkimisse ma tõesti ei usu, paljud asjad on psühholoogilise jõu ja enesekasvatuse taga. Nagu näiteks kehakaalu hoidmine: teooria on siin imelihtne, oleks vaid tahtejõudu!

Mida teete täna teisiti kui tegite toona?

Mihkel: Mina olen teinud kõik, et vältida tingimusi, mis võivad päädida destruktiivsuses, näiteks olen pöördunud täieliku kainuse teele, väldin olukordi, kus võib tekkida kiusatus. Olen muutnud elusihte ja mässan teises suunas, ei lase end igast kontekstist rebitud valestitsiteerimisest kõigutada jne. Eks oma osa ole saatusearmastusel, aga ka orgaanilisel küpsemisel ja täiskasvanumaks saamisel, näiteks igasugused emantsipatsiooni-ideed tunduvad tõesti üha totramate lasetehaigustena.

Kärt: Üks õppetund, mille olen saanud: ma ei hakka enam mitte kunagi kellegi teise jamasid nii suure pühendumisega lahti harutama ja lahendama. See imeb endasse nagu must auk ning lõpuks oled energiast tühi. Tagantjärele tundub mulle uskumatu, et suutsin sealt kõrvalt tööl käia ja ka ülikooli ära lõpetada. Sellest, kui viltu olin hakanud elama ja mõtlema, sain aru siis, kui käisin psühholoogi ja psühhiaatri juures. Muidugi, oleks vale öelda, et see kõik oli ainult Mihkli alkoholismi pärast, on olnud ka muid rusuvaid asjaolusid. Antidepressantide kohta öeldakse vahel hirmsaid asju ja ma väga kartsin neid, aga need rohud on kõige parem, mis on minuga juhtunud. Nüüdseks on kuur läbi, kuid need päästsid mu elu mitmes mõttes.

Kui keegi tunneb end selles kirjelduses ära, siis väga tahaks, et jõuaks kohale see sõnum: ära lase end pimedasse auku imeda! Sul on lausa moraalne kohustus enda vaimse tervise eest hoolitseda! Sa ei saa olla hea pereliige, hea elukaaslane või lihtsalt hea sõber, kui sa iseenda eest ei hoolitse. Aga ma saan aru ka, et seda nõuannet on raske järgida. Kuidas sa kõnnid minema inimese juurest, kes ennast lõhub? Kahtlen, et kellelgi siin üldse lõplikke vastuseid on.

Kas lapsesoov üks põhjus, miks tekkisid tülid?
Mihkel: Mingis mõttes küll, aga see on siiski ainult üks põhjus.  Kärdil pole arusaadavalt aega nii palju kui mul.  Feministlik ja emantsipatoorne üldhoiak on naistele siin kõva karuteene teinud. Ma käitusin alguses läbini feministlikult ja emantsipeerunult, tähendab, lähtudes hoiakust, et mina loon pere siis, kui mina ise heaks pean ja kui see naisele ei sobi, siis on see tema mure, otsigu uus mees või mis iganes. Naine saab laste saamisega märksa vähem venitada kui mees ja ammugi pole tal aega ega valikutki muudkui otsida meest, kes oleks valmis peret looma ja kellele saab kindel olla. Oma võrdsete õiguste otsas istudes käitusin tõeliselt egoistliku sitapeana ja mu feministlik retoorika legitimeeris mu käitumise täielikult. See on veel üks põhjus, miks Kärt oma avalikus seletuskirjas oli feministide peale nii verine, kuigi viimased oma ahtas stereotüüpses mõtlemises ei saanud Kärdist arugi. Kärt ütles väga täpselt, et põrusin just nimel konservatiivsetest väärtustest vaadatuna, konservatiivse mehena. Ma leian, et Kärdil oli selles osas täiesti õigus. Võrdõiguslikkus saab olla ainult võrdviljatuses, elu jätkumine vajab koostööd ja üksteisega arvestamist. Pere tugineb mehe ja naise koostööle, mitte mingile lepingule võrdõiguslike osapoolte vahel. Mees ja naine, nagu iga liigi isane ja emane, on kujunenud koevolutsioonis, koos. Mehesse ja naisesse on evolutsiooniliselt sisse kirjutatud justkui ürgne koostöö-ootus, rollijaotus, mille järgi, kujundlikult, mees ostab kalli munaraku koos emakateenusega ja pakkub vastu turva- ja kindlustunde. Ses mõttes olin väljenduselt täpne, kui mainisin oma avalikus kirjas Kärdi sooraevu. Loomulikult, sooraev on täiesti põhjendatud kui teine sugu järjekindlalt keeldub ürgse lepingu täitmisest. Muide, A.H. Tammsaare „Juuditis“ on suurepärane ilukirjanduslik näide naiselikust sooraevust. Ja Shakespeare “Othellos” mehelikust sooraevust.

Kärt:  Mihkel liialdab kui taandab siin minu rahulolematuse tema kui mehega minu lapsesaamise soovile. Tegelikult oli mul see probleem juba lahendatud, ammu enne kui tülid muude asjade pärast füüsilises vägivallas päädisid. Teatasin Mihklile, et kui tema lapsi ei soovi, siis palun väga - on tema valik, kas lapsel, kelle mina kindlasti saan, on tema geenid. Sest kaua sa ootad mingi otsustusvõimetu tegelase taga? Noh, selle peale avastas ta, et ta tegelikult ikka ei olegi nii otsustusvõimetu. Olgu öeldud, et see avastus on minevikus ja pole enam ammu aktuaalne. Ja see ei olnud ka põhjus, miks asjad nii kiiva kiskusid.

Mihkel kirjeldas vaid enda hoiakut, kuid ta pole kaugeltki ainus mees, kellel on meri põlvini olnud. Naisel on võimalik oma lapsele isa valida, kuid mida teha siis, kui oled teinud enda meelest õige valiku ja lapse saanud, aga mees veab alt? Tundub, et naine peab olema hiromant, ennustaja või nõid. Naine peab oskama ette näha, millises suunas tundleb ja tõmbleb mees viie, kümne, kahekümne aasta pärast? Naise vastutada on see, et mees oleks vastutustundlik isa? Naisliidu statuut näeb kah seda ette. Mulle tundub see äärmiselt vastik, aga üldsegi mitte vasakliberaalsest või feministlikust vaatenurgast, vaid vastupidi, konservatiivsest. Ühiskondlikest ootustest vabastatud mees saab üsna hõlpsasti perekonna juurest uue armastuse juurde minna või otsustada hoopis, et tal on vaja “ennast leida”. Mehe perekond ja ühised tuttavad ei kergita kulmugi, lähevad hoopis uude pulma, kus “igavest armastust” tõotatakse.

Hetke võiks mõelda selle peale, kuidas me suhtume isadesse, kes perekonna juurest lahkuvad ja uue sigitavad - ning kuidas me suhtume juhtumitesse, kus niimoodi käitub naine. Standardid on hoopis teised. Vabadusi on väga palju, eriti mis puudutab eraelu, ning väga paljud mehed kasutavad ühiskonna vabameelsust väga julmalt oma naise ja laste arvelt ära. Iroonilisel kombel aitavad sellele olukorrale, emantsipatsioonile ja naiste üksikvanemlusele, teiste liberaalset õndsust kuulutajate seas kaasa feministid.

Mihkel, Sa ütlesid, et vägivallavaba perekond on utoopia – räägiksid Sa ehk sellest pisut pikemalt, miks Sa niimoodi arvad? Mida arvab Kärt?

Mihkel: No see oli kilks-kolks vastus Hannes Hermaküla küsimusele, mille klikinäljas lollmeedia kiirelt rubliiki “Uskumatu!” pistis, et õilislillekesed saaksid kommentaariumis ennastimetlevalt ahhetada ja virginiawoolflased Facebookis oksekaktusi jagada. Perekond kui institutsioon ei saa kunagi olema 100% vägivallatu, alati jääb eksiteerima perekondi, kus esineb vägivalda. Nagu ka ühiskond tervikuna ei muutu kuidagi kuritegevusvabaks. Sellest aga ei järeldu kuidagi, et peaksime vägivalla vastu võitlemise lõpetama. Elu suurimad ja kangelaslikumad võitlused ongi võidulootuseta. Võitlus rumaluse vastu, võitlus kuritegevuse vastu, võitlus haiguste vastu. Ometi on meil haridusasutused, kohus ja vanglad, haiglasüsteem. Inimene on paraku ebatäiuslik ja ebatäiuslik on ka kõik, mis ta loob, aga selle välja ütlemine ei ole üleskutse allaandmisele, vaid vastupidi, suuremale pingutusele. Me ei söö ju usus, et kõht saab lõplikult täis.
Teine asi on see, et kuidas reageerida vägivallale ja kuidas seda vähendada. Mingi raskesti lahendatava probleemi puhul haaratakse tihti pigem psühholoogilise kohandumise järele, kui hakatakse reaalselt asju parandama. Esimest nimetada rituaalseks käitumiseks. Nii nagu kamp poliitikuid pistis valge lindi rinda, et näidata solidaarsust lähisuhtevägivalla all kannatajatele – kena žest ja rituaalike ja kõik, punkt. Rituaalse käitumise järgi haarataksegi siis, kui ei osata või taheta probleemiga reaalselt tegeleda. Perevägivalla puhul eelistatakse üsna valdavalt rituaalset käitumist ja psühholoogilist kohandumist. Näiteks feministlik sotsiaalmeedia rakuke „Virginia Woolf Sind Ei Karda“ jagab mõnda lähisuhte vägivalda kajastavat linki ja siis selle alla panevad kõik oksendava kaktuse pildi ja tunnevad, et on andnud oma panuse maailma paremaks muutmiseks. Või siis korrutatakse sõnamaagilist vormelit „Vägivallale ei ole õigustust!“. Sellised rituaalkäitumised aitavad psühholoogiliselt kohaneda, aga paraku ka tapavad igasuguse arutelu sel teemal ja raskendavad nõnda olukorra reaalset parandamist. Feministlik diskursus, mis on juba ammu mandunud suuresti marksistliku haritlasviha soospetsiifiliseks erivormiks, on ennast peavooluna nii tugevalt kehtestanud, et on muutnud avaliku debati täiesti võimatuks. Järele on jäänud mingi ebakonstruktiine moralistlik huilgamine ja plakatitega vehkimine või siis eepiline kollektiivohkamine.
Ilmekas juhtum oli näiteks Hanno Pevkuri sõnavõtt sel samal emadepäevaseminaril, kus ta tõi uuringu tulemustena välja, et küsitluses, kus uuriti kui suureks probleemiks peetakse lähisuhte vägivalda, vastas üks protsent, et ei oska öelda, neli protsenti ei pidanud eriliseks probleemiks ja kõik ülejäänud - see tähendab 95%! - pidas üsna suureks ja väga suureks probleemiks (kus juures kolm neljandikku ehk tugev enamus kohe väga suureks probleemiks!) ometi ütles ka tema ohkega, et suhtumise osas on veel väga palju tööd teha! Ja samas näitavad need samad faktid, mida ta just ise välja tõi, et suhtumine on enam-vähem ainus asi mis meil korras on! 95% peab lähisuhtevägivalda tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks! Isiklikust kogemusest võin samuti kinnitada, et kuigi ma pole kuskil vägivalda õigustanud, kuigi ma olen kriminaalkorras karistatud, rahaliselt karistatud, töö kaotanud, perekond on väga palju kannatanud, meedias tambiti väga üksmeelselt maa sisse, siis ikka leitakse, et repressiooniaparaat on vähetõhus ja ühiskonnas levivat vägivalla õigustamine!? Feministlik ajukahjustus on nii võimas ja meedias nii domineeriv ja üldlevinud, et igasugune arutelu algegi kisatakse primitiivsete loosungitega surnuks.

Näiteks lähisutevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku tegemine on tugevalt raskendatud. Proovige, pange loo pealkirjaks „Naisepeksjast kultuurikriitik Mihkel Kunnus teeb ettepaneku perevägivald dekriminaliseerida“ ja lollfeministid räuskavad kommentaariumis teil serveri umbe pealkirjast kaugemale jõudmatagi.

Kärt: Kõik oleneb sellest, mida me vägivalla all mõistame. Kui vägivalda piiritleda kitsalt kui tahtlikku ja füüsilist, siis kindlasti on peresid, kus seda ei juhtu. Hoopis iseasi on see, kui me mõistame vägivalla all midagi laiemat, näiteks vaimset ja psühholoogilist vägivalda. Päris käest ära läheb aga see, kui iga arvamuste erisus ja konflikt vägivallana määratleda. Mul on raske uskuda, et on peresid, kus ühtegi konflikti pole.

Tavaks on öelda, et kes mustrid jäävad korduma – kas teie puhul võib öelda, et tegemist oli ühekordse eksimusega   ning edaspidi analoogseid asju ette ei tule ja lähete edasi rahumeelselt?

Kärt: Kui minuni jõudis arusaam, et liiga suure tõenäosusega on siin tegu vägivaldsuse mustriga, siis kolisime lahku. Mihkel oli siis veel arestikambris, kui see juhtus. Olin nii palju üritanud, nüüd lõikasin kõik jõhkralt ja järsku läbi. Kui jäin omaette, siis väga valusalt, aga ilma kauplemiseta võtsin omaks selle teadmise, et nii nüüd ongi. Avastasin, et elu läheb tõepoolest edasi ja suudan tegelikult üksi õnnelik olla. See andis enesekindlust. Ma arvan, et edaspidises ja nüüdki on võtmeline see kogemus või teadmine, et kõik võib päriselt ka läbi saada, kui me liiga palju õigest käitumisest hälbime.

Mihkel: Mustrid jäävad korduma, kui midagi ei muutu. Ma arvan, et meie oleme muutnud palju. Aga muidugi tõsi on ka see, et ütlus „Suhtega peab vaeva nägema ja tööd tegema“ pole tühipaljas sõnakõlks.

Kuidas tülisid vältida?

Mihkel: Kui see on nõu küsimine, siis ütleks ehk ühte hästi praktilist asja: tasub mõelda sellisele proosalisele asjale nagu tuju. Ei maksa hakkata asju arutama, kui tuju on halb, siis tasub alati viivitada. Ja parem kui miski ei valutaks, ei hammas, varvas, ega küünarnukk. Kõht ei tohi ka tühi olla, sest nälg tõesti teeb tigedaks. Ja magamatuski.

Kärt: Misasi on üldse tüli? Konflikt? Mulle ei meeldi see hoiak, et ära räägi halba, ära näe halba, ära kuule halba - ma arvan, et see on täielik jama. Mulle tunduvad kahtlased sellised   inimesed, kes kõik halva vaiba alla pühivad ja harmooniat teesklevad.

Aasta lõpus saab teist kahest kolm – millisena näete ette elu tulevikus?

Mihkel: Suhte kohalt olen pigem optimistlik. Rohkem kui pooled abielud lahutatakse, aga vaevalt et see neisse sisse on planeeritud. Seega võib öelda, et enamike inimeste jaoks on kooselu pettumuseks ja võime valida õiget kaaslast ebapädev. Arvan, et meil ei ole üksteise suhtes ebarealistlikke ootusi ja pimedat armunujoovastust ning on selle võrra kergem.

Kärt: Üks asi tuleb ära täpsustada. Kõik rasedused ei kulge õnneliku lõpuni ehk terve ja elusa lapse sündimiseni. Liiga palju on naisi, kelle rasedus näiteks mingil põhjusel katkeb - ning alles siis saavad nad teada, kui levinud sellised komplikatsioonid on. See on ka põhjus, miks hoiatatakse, et ei maksa rasedusest liialt vara rääkida. Jääb mulje, et tegu on millegi häbiväärsega, mis tuleb õnnelikest ja normaalsetest roosas mullis elavatest inimestest eemal hoida. Mulle selline suhtumine ei istu.

Kas saate mõlemad öelda, et olete teineteisele kõik minevikus juhtunu täiesti sajaprotsendiliselt andeks andnud ega tuleta seda enam teineteisele meelde või tuleb vahel endiselt jutuks?

Mihkel: Unustamine on võime, mis tahtele ei allu. Tuleb hoida nägu valguse suunas ja keskenduda positiivsele. Ja see on inimliku tahtejõu küsimus, mitte mingi intellektuaalne probleem. Eks igaühel ole kui võtta varnast see tigedushetkedel meenuv nimekiri, mis pikeneb iga tüliga ja millest saab alati võtta süüdistusi ja etteheiteid teise madaldamiseks ning enese õigustamiseks ja oma minapildi dramatiseerimiseks. See halb kalduvus iseloomustab paraku nii üksikinimesi kui rahvusi.
Kärt: Kui ma saan kunagi teada, mida tähendab millessegi 100 % uskuda, siis saan sellele küsimusele vastata.

Ehk oskate te jagada soovitusi teistelegi – kuidas minna edasi pärast seda, kui omavahel on justkui lootusetult raksu mindud ja muud väljapääsu peale lahkumineku esiti ei tundu, kuid see ei tundu parim variant – mida teha ja mida jätta tegemata, et pärast perevägivalda ja sellega kaasnevat karistust on võimalik edasi minna ikka koos mitte eraldi?

Mihkel: Ega väga olegi võimalik. Politseisse pöördumine on eelkõige vajalik põrgulikuks muutunud perekonna lõhkumiseks. Iga suhe ja perekond põhineb meie-kategoorial. Meie tähendab omasid, oma inimesi. Ja omad on need, kelle suhtes rakendatakse teisi reegleid, teist suhtumist, kui nende suhtes, kes ei ole omad. Kuhu tõmmatakse piir omade ja mitte-omade vahel, on muidugi suhteline, aga see ei muuda psühholoogilist fakti. Universaalne õiglus ja õigus sellist kategooriat aktsepteerida ei saa – õiguse objektidena on kõik inimesed võrdsed, seega tähendab, et perekonnasuhete allutamine universaalsele õigusele ja õiglusele tähendab selle psühholoogilist hävitamist (soovitan selle paremaks mõistmiseks Juri Lotmani esseed “Mõistete “häbi” ja “hirm” semiootikast kultuurimehhanismis”). Perekond, kus piltlikult öeldes on kohtunik ja politsei alati elutoas ja köögilaua taga, ei ole perekond. Omad on need, keda usaldatakse ja keda ei reedeta ning selle suhte pitseriks ei ole (kirjalik) leping, vaid just nimelt lepingu puudumine (inimesele, keda usaldad, laenad raha ilma lepinguta, eks). Aforistlikumalt väljendudes: usaldus ei ole lepingu eriliik, vaid pigem lepingu eitus. Seega riigimuskel sobib eelkõige perekonna lõhkumiseks, võibolla kõlab see naiivselt või läägelt, aga perekond, kus rusikaid ei lasta käiku ainult hirmust politsei ees, pole enam perekond.

Alkoholist loobumine, tervislik toitumine ja kerge füüsiline koormus ning korralik uni aitavad rohkem kui tonn eneseabiraamatuid.

Muide, Buddhale omistatakse ütlus “Mõned ei saa aru, et meil tuleb siin surra. Kes sellest aru saavad, lõpetavad kohe oma tülid.” Kujutle teine surnuks – kui tahad talt sel hetkel nuttes andeks paluda, siis on asjad üldjootes korras. Kui see kujutluspilt jätab külmaks või lausa rõõmustab, peaks kiiremas korras suhte lõpetama.

Isiklikke teadaandeid 2

See oli eelmisel nädalal. Mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saa ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada, kui helistas mu oma isa ja kutsus metsa appi. Vähemalt tavaliselt on see mets. Tööks on liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval. Või no mis nii väga kõrval – 40m kaugusel.

Seekord sattusime aga asustusele. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mida hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu plaan kaardil ette näeb ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.

Lähedalt annab sakraalrajatise mõõdu välja küll

Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses eramaal.

Ühtegi meest ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi väga leplikud (eriti üks, vene keelt kõnelev, see suhtus meisse vist nagu tsaari esindajatesse), ainult ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud (olid vist mehe istutatud puud) ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teisele firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Vahetult puutub inimene kokku ainult nendega, kellest otsustajateni on päris mitu lüli.

Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel puude lugusid. Isale puud meeldivad ja ta räägib neist heal meelel.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?!“
„Ca 35! See on üks pagana suur pirn.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia valmistub kliimasoojenemiseks, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis 40m kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks...

Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.

"See on selline väikeste valgete õitega ja magusate lehtedega"

Kujund „Mikita maavanaemade surmasaadik“ hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma vms.

Ajauksed muudkui sulguvad. Eile matsin oma maavanaema (Linda Kunnus 5.II.1925-21.IV.2017). Ei usu ma mingisse karmasse. Vanaisa suri eelmisel suvel st 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks. Vanaema oli ju usklik. Või vähemasti nii oli ta kaude öelnud. Ega see millestki välja ei paistnud. Kirikus ta ju ei käinud. Võimalik, et see oli abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema. Kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (seegi maja ehitati saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest (kuigi mul juba on raamat).

Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest lehmakuumast piimast kerget iiveldust).

Heina sai teha muidugi pikali kukkumiseni ja heintes magades võis end päris sügavale ära magada, kui kuhi oli korralikult sõtkumata.

Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas, veritsesin päris kõvasti.

Kärt ütleb, et meie lapsel süda juba lööb. Ta hoiab end nende asjadega väga detailselt kursis. Näiteks sellise video linkis mulle eelmisel nädalal.

Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale

Ilmus ajalehes „Postimees“ 22.04.2017

Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale

MIHKEL KUNNUS

Jon Ronson. Ah et sind on avalikult häbistatud. Tõlkinud Hels Hinrikson. Kirjastus Hea Lugu. 2017. 240 lk.

Sotsiaalmeedia puhul oli suurepärane see, et see andis hääle hääletutele inimestele. Ärgem muutkem seda maailmaks, kus kõige targem viis ellu jääda on taas hääletu olla.

Valdavas osas õhtumaades kadus avalik häbistamine 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku. Humaansed väärtused võitsid aegamisi barbaarseid praktikaid, kus kiiremini, kus aeglasemalt. Üks Ameerika Ühendriikide rajaja, peenetundeline Benjamin Rush kirjutas 1787. aastal essee, milles kutsus üles kuulutama ebaseaduslikeks jalapakke, piitsutamist, häbiposti ning kogu seda jäledat ja barbaarset vaatemängu, mida toonased karistuspraktikad hõlmasid. Ta soovitas selle asemel viia kurjategija kuhugi varjatud kohta ja teha talle kehalist valu, sest avalik alandamine on liiga julm. Benjamin Rush arutleb: „Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui on kogenud eksimuse äärmust“.

Aastal 2015 avaldas Briti ajakirjanik ja publitsist raamatu „Ah et sind on avalikult häbistatud“ (e.k. 2017) ja see leidis elavat ja tunnustavat vastukaja. Selle arutleva uurimuse lühisõnum kattub ühe peatüki pealkirjaga - „Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale“. Jon Ronson käsitleb avaliku häbistamise tagasitulekut seoses sotsiaal- ja netimeediaga. Ta toob ridamisi näiteid, kus avalik häbistamine või isegi hirm selle ees on nii suur ja talumatu, et inimesed eelistavad kergemat karistust – (vaba)surma. See teema pole ka meile võõras: nii mõnigi juhtum teismelistest, kes valivad netihäbi eest põgenemiseks vabasurma, on meil meediast läbi jooksnud (peaaegu iga laps, keda laste psühholoog nüüdsel ajal kohtab, on saanud haiget millegi pärast, mis juhtus sotsiaalmeedias).

Jon Ronson käsitleb eelkõige siiski vähem fataalseid juhtumeid, kus hävivad „pelgalt“ töökohad, perekonnad ja saavutusvõimalused.

Võtame ühe kohaliku näite. Septembris 2016 ilmus erinevatesse uudisportaalidesse järgmine pealkiri: „Järvamaal teipis sobitusrühma õpetaja autistlikul lapsel suu kinni“. Sekunditega mobiliseerus hord tugitoolikohtunikke ja hiireklikitimukaid ühes isikus ning kogu kommentaarium tõusis hoobilt tagasõrgadele, silmad verd täis ja hinges pidulik õiglusjanu ning asuti võistlema selles, kes suudab „sadistkasvatajale“ õiglasema (loe: julmema) saatuse välja mõelda.

Möödus mõni aeg ja ilmus teine uudis: „Lapsel teibiga suu sulgenud kasvataja jäi tööta“.

Ja viimaks novembris ilmus veel üks uudis, milles anti teada, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. „Kriminaalasja materjalidest selgub, et erivajadustega 4-aastane poisslaps, hakkas lasteaias uinaku ajal hääli tegema, millega segas teisi lapsi. Kasvataja üritas last sõnadega maha rahustada, kuid see ei mõjunud. Pärast seda võttis kasvataja umbes 3 cm pikkuse maalriteibi tükikese ja palus lapsel seda oma sõrmega suu peal hoida. Laps pidas sellist tegevust mänguks ning jäi rahulikult magama.“ ja „lisaks sellele jõuti järeldusele, et kõnealust sündmust kirjeldanud meediakajastused olid eksitavad “(Õhtuleht, 24. XI. 2016).

Ei midagi erilist, lihtsalt lühinägeliku karjainstinki laviin ja üks hävitatud psüühika, ei muud. „Mõnikord tundub, et me eelistame pigem, et keegi end ära tapaks, selmet sotsiaalmeedias oleks igav päev,“ nendib Ronson mõrult.

Üle mitmesaja aasta on meil jälle võimalus määrata kui karm on karistus. Ja seda ilma vähimagi kompetentsita, toetudes kuulujuttudele ja üleväsinud netilehetoimetaja pealkirjavalikule.

Jon Ronsoni raamat aitab teadvustada, milline julm ja barbaane monstrum võib olla uudne tehnoloogia, kui see annab võimenduse inimese sotsiaalse loomuse tumedamatele tungidele. Alalises klikinäljas internetimeedia sõnastab uudisnupu võimalikult skandaalselt, isegi kui selles nime ei kasutata, guugeldatakse see minutitega välja ja sotsiaalmeedias vallandub primitiivsest ja nartsissistlikust õiglusjoovastusest kantud nõiajaht.

„Kas Twitterist on saanud omakohus?“ küsib Ronson ja vastab, et „meist kellelgi ei tulnud pähe mõelda, kas inimene, keda olime äsja häbistanud, tundis end hästi või oli omadega läbi. Kui häbistamine toimub nagu kaugjuhtimise teel tehtud droonirünnak, siis ei ole vaja vist kellelgi mõelda, kui metsik see ühine jõud võib olla. Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi.“

Vt ka Priit Hõbemägi EEs

"Alistumine" ja "Eesti ümberlõikaja"

Ilmus ajalehes "Sirp" 07.04.2017

Quo vadis, Euroopa? Quo vadis, Eesti?

Michel Houellebecqi ebaveenev resignatsioon ja Mihkel Muti melanhoolne antifanaatikum

Michel Houellebecq, Alistumine. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak 2016, 208 lk

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja. Toimetanud Hille Lagerspetz. Kujundanud Tiina Tammetalu.

Fabian, 2016. 206 lk.

MIHKEL KUNNUS

Küllap on Michel Houellebecqi „Alistumine“ (edaspidi: A) ja Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“ (EÜ) Eestis ajakirjanduslikult kõige kajastatumad kirjandusteosed möödunud aastast, miska ma ei hakka siin neist tutvustavat ülevaadet andma, vaid eeldan, et lugejal on see juba olemas. Vaimuilma fragmenteerumise ja kajakambritesse sulgumisel ajastul on väga vajalik, et oleks mõningad teosed, mida on lugenud võimalikult paljud ja mis kasvatavad seeläbi üksteisemõistmiseks vajalikku ühisosa. Seega rääkigem neist ikka ja veel. Pealegi on antud teoste teema ülimalt aktuaalne.

Pärilikkus ei ole poliitiliselt korrektne

Üks ideoloogiliselt laetud ja mitmetähenduslik sõnaühend, mida Houellebecqi retseptsioonis sageli kohtab, on „poliitiline korrektsus“. Houellebecqi poleemilisus tulevat tema teoste suurest poliitilisest ebakorrektsusest. Sellesse ujuva tähendusega fraasi koondub palju probleeme küll, sest ideologiseeritakse nii poliitilist korrektsust kui ka rünnakuid selle vastu. Ometi on nii poliitilist korrektsust kui ka selle mõningast eiramist vaja. See tuleb sellest, et õhtumaise kultuuri alusväärtused on seesmiselt vastuolulised.

Tihedaimalt on vastuolu pakitud ehk mõistesse „inimene“. Ilmar Vene sõnadega: „Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimese] essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“ⁱ

Mõtleja ja analüütikuna on Houellebecq üsna keskpärane, tema aktuaalsus ja kõnetavus seisnebki eelkõige selles rollis, et hüüab „Kunigas on alasti!“. Selles mõttes on ta nagu ilukirjanduslik Thilo Sarrazin, Saksamaa endine poliitik ja tippametnik, kelle suurus ja märgilisus ei seisne samuti mõtlemise nõtkuses ja keskpära ületavas eristusvõimes, vaid teatud intellektuaalses aususes, mis ületab kohalike kultuurinormide piiri.

Muti teose alguses arutlevad kaks kõrget euroametnikku Ida-Euroopa probleemide üle. Ida-Euroopast rääkides peavad nad olema poliitiliselt korrektsed, aga mitte sedavõrd nagu Aafrika maade suhtes, millega „olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora seal samuseski“, isegi kui nad seda olid“ (EÜ, lk 14). Vanem ametnik ütleb seal idaeurooplaste kohta nõnda: „Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. [---] Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult“ (EÜ, lk 22, rõhutus originaalis – M.K.).

Mutt on siin väga täpne. Samuti on kõnealune struktuur küllalt universaalne. Õhtumaine kultuur – see, mille võimaliku hääbumist kõnealused teosed käsitlevad – kätkeb endas teatud religioosset laadi tabusüsteemi, et mitte öelda tõe-eiramist, mis ongi parim ja kultuurseim lahendus sellele insenertehniliselt lahendamatule probleemile, s.o inimsuse religiooni ja (loodus)teadusliku üldsuundumuse vastuolule.ⁱⁱ Loomulikult lööb see (loodus)teaduslik üldsuundumus kõige tervavamalt sinna, kus puudutab kõige otsesemalt inimloomust, tähendab, bioloogia kaudu. Vene: „Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha! [---] Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ⁱⁱⁱ

Selle valukoha pidevalt tuikavat akuutsust markeerib Muti teoses eri tegelaste aeg-ajalt korduv repliik „Mina olen ka inimene!“, s.t „võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake“.

Houellebecqi bioloogilised teadmised on õige triviaalsed, aga see ei tähenda, et valed. „Alistumise“ peategelase François’ ühe kolleegi abikaasa töötab Prantsuse siseluures ja selgitab Islamiliidu eripära: „[M]itmed poliitilised teemad jätavad neid samahästi kui ükskõikseks, ja eelkõige ei näe nad kõige keskpunktina majandust. See osa rahvastikust, kes kõige arvukamalt järglasi saab ja kes suudab edukalt oma väärtusi edasi anda, on võitja. Nende silmis see just täpselt nii lihtne ongi, majandus, isegi geopoliitika, on ainult puru silma ajamine: see, kes kontrollib lapsi, kontrollib tulevikku ja kogu lugu“ (A, lk 56).

Lühimalt: Islamiliit panustab igasuguse häbita „pärilikkuse faktorile“, nii lihalikule kui ka vaimsele – omad lapsed, omad väärtused. Geneetiline pärilikkus ja mittegeneetiline pärilikkus.

Bioloogia on siin üleüldse üsna halastamatu, sest ütleb, et elu polegi suuresti muu kui pärilikkus, küll väikeste muudatustega (ja biparentaalsuse korral geneetiliselt rekombineeruv), aga siiski pärilikkus. Ning kultuuri üks laiemaid definitsioone on samuti pärilikkusele toetuv – kultuur on mittegeneetiline pärilikkus.

Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.

Houellebecqi teoste peategelaseks on ikka blaseerunud keskealine mees, kes on võõrdunud oma vanematest ja kel pole lapsi, s.t keegi, kes on elu ehk pärilikkuse voost välja lõigatud. „Eesti ümberlõikajale“ pealkirja andud tegelane mässab oma kultuurilise pärilikkuse vastu – tahab oma päritud rahvust vahetada oma valitud rahvuse vastu. Samuti figureerib seal omamoodi pärilikkuse vastu mässamise karikatuurne apoteoos – persoon, kes tutvustab end nõnda: „Hi, saame tuttavaks, mina olen Mia Muhhin! Mul on teine nimi ka, Pedro Ylgem. Ma olengi kahesooline. Mitte trans ega bi, vaid just kahesooline. Mul on kogu aeg kaks sugu, nagu kõigil on kaks kõrva. [---] Mina olen pidevalt kahesuguste sekundaarsete, tertsiaarsete ja isegi kvaternaarsete sugutunnustega. Sugu on ju konstrukt ja miks ma peaksin poolega leppima, kui võib kogu värgi konstruida? Kordan, mul on kaks komplekti konstrukte. See on minu äriidee. Palun austage minu erilisust!“ (EÜ, lk 123)

Kui Muhhin/Ylgem end tutvustab, siis ta ütleb, et tal on x rahvusest isa, y rahvusest ema ja z rahvusest vanaema, ning keeldub täpsustamast, „sest sellega võivad kaasneda eelarvamuslikud assotsiatsioonid“ (A, lk 124). Tõsi, oma minevikku ei saa valida ja ainult valikuvabaduses saab olla võrdsus, seega parim, mis teha saab, on päritolu juures silmad kinni pigistada. Et esivanemate erinevusest ei tuleks diskrimineerivat ebavõrdsust, tuleb kõik esivanemad peita võrdteadmatuse burkadesse. See on üks insenertehniline meede, millega muuta maisemaks aade inimeste sünnipärasest võrdsusest. Kristlus kui islami sugulasreligioon nõuab seevastu vaimseid burkasid – näpuga näitama hakata, et see või too isik on oma päritud välimuse tõttu ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. See on räige matslikkus, mölaklikkus ja ebaviisakus ehk poliitiline ebakorrektsus mikrotasandil, ühtlasi veel üks Houellebecq'i leitmotiiv.

Ka meie oleme eurooplased!

„Eesti ümberlõikaja“ on võtnud Dostojevskilt kaks suurt romaanikunsti voorust. Esiteks, see on polüfooniline, ilma domineeriva autorihääleta erinevate, loogiliselt sidusate subjektiivsuste paljusus. Teiseks, erinevad maailmanägemised on kehastunud reljeefselt, olemuslik on võimendunud karikatuursuseni, nii nagu Dostojevski teoste ideoloogiliste karakterite suurimateks ärritajateks (s.t kriitikuteks) on nende endi moonutatud teisikud, karikatuurid. „Eesti ümberlõikaja“ annabki komplekti ausaid kõverpeegleid, mis moodustavad kokku üsna universaalse antifanaatikumi – siit leiab kainestava doosi eneseirooniat nii tagurlikkuseni rahvuslusse kapselduja kui ka igasugust põlisust põlgav juurtetu kosmopoliit, vähematest vennikestest rääkimata.

„Alistumisele“ annab ilukirjanduslikku mõõdet eelkõige see, et see üks hääl, mis lugu jutustab, on mõneti ebausaldusväärne ja ebaveenev, ning see, kellele-millele „Alistumises“ alistutakse, on päris paljus enese moonutatud lähisugulane, et mitte öelda kõverpeegelpilt. Olen igati nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta ütleb, et „Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. „Alistumine“ on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud.“^iv Seda aitab illustreerida üks teine Houellebecqi romaan, „Platvorm“, mille tõlge ilmus samuti hiljuti ning mille tagakaanelt võib lugeda: „Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus“ – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine“^v Selle lõpus ütleb peategelane (mõistagi jälle blaseerunud üksik keskealine isane erotomaan): „Läänemaailma vastu ei tunne ma vihkamist, vaid äärmisel juhul tohutut põlgust. Ma tean ainult seda, et me kõik, niipalju kui meid on, lehkame egoismi, masohhismi ja surma järele. Me oleme loonud süsteemi, milles pole lihtsalt enam võimalik elada; ja pealekauba ekspordime seda jätkuvalt ka mujale“ (lk 262).

Kui selle „meie“ asemele panna siin „teie“ või „nemad“, siis võiks saada üsna kena võimaliku näite läänemaailma vihkava islami(terrori)sti motivatsioonikõnest või sisemonoloogist.

Selles pole midagi üllatavat, sest islam ja katoliiklus ongi ju sugulasreligioonid.

François’d uue elukorraldusega tutvustav professor Rediger seletab: „Kogu 20. sajandi vaimse debati võib kokku võtta vastasseisus kommunismi – mis on ütleme hard versioon humanismist – ja liberaalse demokraatia vahel – mis on humanismi pehme variant“ (A, lk 175). See jäme üldistus viitab olemuslikule aspektile küll. Neid õnnetuid, kes julgesid pärilikkusest teha teaduse, piinati ja tapeti kommunistlikus kalifaadis barbaarsuse parimate traditsioonide järgi, näiteks geneetik Nikolai Vavilovit küpsetati elusalt päikese köetud tsisternis.^vi Vene selgitab: „See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine.“^vii

Sellele ideoloogilisele sugulusele viitab ka „Eesti ümberlõikaja“ enesedisainija Muhhin/Ylgem: „[T]eed endale keha ja lood profiili. Me ei oota looduselt armuande, nagu keegi ütles. Igaüks võib oma sätteid muuta“ (EÜ, lk 125). Jah, kui varem pidi oma soo, rahvuse, gender’i jms puhul lootma looduse armuannile, siis nüüd võib võtta ise, mida tahad – kas või mitu korraga, komplekteeri kuidas tahad!

Mutt avab probleemi märksa sügavamalt ja mitmetahulisemalt kui Houellebecq. Lisanäide: Rooma langemist praeguse migratsioonikriisiga võrdlev akadeemik Archibald Aristotelyev kirjutab: „IV–V sajandil olid mõned germaani hõimud (nt. goodid ja vandaalid) juba ristiusu vastu võtnud ja peagi tegi seda enamik hõime. Ja kuigi nad olid roomlastest lihtsamad ja koredamad, siis oli vahe ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Kultuuride konflikti selles mõttes ei olnud. Seevastu tänaseid Euroopasse asujaid eristab eelkõige teistsugune religioon. Sellest polekski lugu, kui islam oleks traditsiooniline usund. Ent islam on üldjuhul terviklik eluvaade, väärtussüsteem ja käitumiskoodeks – laias laastus nagu ristiusk keskajal. Seega on Euroopas praegu tegemist eri ajastute kollisiooniga“ (EÜ lk 197).

Houellebecqi teoses viivad võimule tulnud moslemid läbi hulga ühiskonnakorralduslikke muutusi, kusjuures „[k]õigi nende reformide eesmärk oli „anda tagasi tema õige ja väärikas koht perekonnale, meie ühiskonna algrakukesele““ (A, lk 139). See kõlab ju nagu meie katoliiklike juurtega traditsioonilise perekonna kaitsjate suust!

Kokkuvõtlikult: nii nagu sotsiaaldemokraatia on mutatis mutandis pehme versioon kommunismist, on (praegune, pehmenenud) katoliiklus mutatis mutandis pehme versioon islamist, ühisosaks totaalsusetaotlus elukorralduses ja järeleandmatus sigimispoliitikas.^viii

Häda rahvuse pärast

François’ suhtumine rahvustesse eristusi ei tee. Ta suhtub neisse nagu rahvusülese religiooni kandjale kohane: „Rahvused olid kogu täiega üks mõrvarlik absurd ja alates aastast 1871 oli seda taibanud iga vähegi mõtlev inimene“ (A, lk 178). Võimalik, et Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt oleks mõne teise daatumi valinud, aga üldiselt hulbib nende „Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“ samas vaimuvoos.

Eurokuratoorium, mille töötajad olid ka eeltsiteeritud ametnikud, oli seotud „üpris salajaste ja hämarate projektidega, nagu näiteks need, mis püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ ja – poliitkorrektsuse nimel – on neile ametnikele muidugi hästi teada, et „otsuste tegemise tõelisi põhjusi tuleb soovitavalt lahus hoida argumentidest, millega neid avalikkuse ees põhjendada ja reklaamida“ (EÜ, lk 11–12).

Eesti ümberlõikaja – Rähn – arutleb selle üle, kuidas inimestele aina „müüakse magusat valet“ ja „siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed“ (EÜ, lk 48). Rähni arutelu meenutab Milan Kundera esseed „Die Weltliteratur“ ehk „Maailmakirjandus“, kust võib lugeda: „Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris. Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“^ix

Nii Kundera kui Mutt toetuvad sellele eristusele ning see võimaldab Mutil „Eesti ümberlõikajas“ õigusega öelda, et mingis mõttes näevad ida-eurooplased Euroopat adekvaatsemalt ja oskavad seda ka rohkem väärtustada. Selleks kohaks on täpsemalt Ida-Euroopa manifest (EÜ, lk 141–146), omamoodi vastu- või alternatiivmanifest Cohn-Benditi ja Verhofstadti omale. „Vähimagi soovita vastu vaielda, et meil on paljudes valdkondades läänelt palju õppida, tuleks näha ka seda positiivset, mis samuti johtub meie erinevast ajaloost. Tundub, et just tänu viimasele oleme paremini positsioneeritud osutama teatud tendentsidele, selmet neid ähmastada või ilustada. Kui juba kasutada laste metafoori, siis on meil nii-öelda rikkumata pilk, mis lubab meil hõigata, et kuningas on alasti. Ühtlasi rõhutagem, et see, mis Lääne-Euroopas praegu toimub, afekteerib meid, idaeurooplasi, ülimalt ja kaugelt rohkem kui kõik muud maailmasündmused kokku!“ (EÜ, lk 142)

Tõepoolest, ka meie ühis- ja klikimeedia afekteerib meeletult igale Kölni- ja Malmö-uudisele ning kuskil ei vannutud tulisemalt truudust Euroopa Liidule kui Maidanil.

„ Tänu mälestustele ja kõrvutusele oma praeguse hoopis teiselaadse olevikuga teab säärase riigi elanik kõige paremini, mis on kaotatu õige väärtus. Muidugi on tal oht seda idealiseerida, ent meile tundub, et mitmekülgse kogemuspagasi tõttu pole siiski õigemat Euroopa väärtustajat kui idaeurooplased. Kaugelt näeb kaugemale – niihästi ajas kui ruumis. Seetõttu on meil võib-olla teravam pilk kui seesolijatel endil tabamaks seda, kuidas nad uute asjaoludega kohanevad,“ võib lugeda manifestist (EÜ, lk 143).

Võib ju ka öelda, et „Alistumisega“ annab Houellebecq prantslastele tunda, mis tunne on olla väikerahvus kunderalikus mõttes, s.t rahvus, mille puhul olemasolemine ei ole iseenesestmõistetav ja mis peab end tundma „kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on tast vägevam“.

„Alistumine“ lõppeb François’ sõnadega, kui ta vaagib oma tulevast tööd ja eraelu islamiseerunud ühiskonnas: „Igaüks neist tüdrukutest [st François’ tudengitest], olgu ta kui kaunis tahes, oleks õnnelik ja uhke, kui ta osutunuks minu väjavalituks, ja tunneks end austatuna võimalusest minu sängi jagada. Nad oleksid väärt, et neid armastada; ja mina omalt poolt suudaksin neid armastada.

Umbes sama asi oli juhtunud mõned aastad varem mu isaga, nüüd avaneks minulegi uus võimalus; ja see oleks teise elu võimalus, millel pole midagi suurt ühist eelmisega.

Mul ei ole midagi kahetseda“ (A, lk 206).

No ei kõla usutavalt! Ja olen üsna veendunud, et see on Houellebecqil teadlik võte. Tema peategelane kaotab vähemasti oma „positiivses programmis“ psühholoogilise veenvuse. Nii nagu Dostojevskile ei mahtunud pähe, et Iiob unustas oma eelmise perekonna ja suutis olla uuega õnnelik.

Eesti ümberlõikaja kalkuleerib küll „oma eukleidese mõtlemisega“ välja (nagu Cohn-Bendidt või Verhofstadt), et eestlane pole ratsionaalne olla, aga „liha ei tule järele“. Rähni ümberlõikamisprojekt nurjub väga suurtest pingutustest hoolimata.

Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit. Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart. Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandal Keren-Hapuuk. Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel. Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve. Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.^x

No ei veena.

P.S. Võimalik, et see kõlab pugejalikult või kolkapatriootlikult, aga söandan siiski väita, et „Eesti ümberlõikaja“ kirjanduslik väärtus on mitmeti kõrgem kui „Alistumise“ oma, maht on täpselt sama, aga vaatenurkade paljusus, autori eruditsioon ja vaimukus ületavad ilmakuulsa nüüdisprantslase oma. Siinjuures ei taha ma „Alistumist“ pisendada: selle suur ja taandamatu voorus on just see diskussiooniline ühisosa, mis haarab oma päritolu tõttu kõiki õhtumaid, seevastu kui „Eesti ümberlõikaja“ jääb siiski kohalikuks nähutuseks – just selle sama väljajuurimatu ebaõigluse tõttu, mida romaan ise kirjeldab („Riias elanud Roberts Musilsist poleks maailm kuulnudki“, EÜ, lk 48). Mõlemad teosed on selgelt ideelise ja arutleva kandeteljega, sestap pean igasugu vormilisi ja ülesehituslikke tähenärimisi („see pole romaan, vaid kimp följetone!“, „miks need pornolõigud muudkui?!“ jms) täiesti teisejärguliseks. Isiklikult on aga sümpaatsem Muti esteetiline dominant – huumor. Huumor on tõhus antifanaatikum ja seda on hirmu-, ärevuse- ja ebakindluseaegadel väga vaja.

P.P.S. „Eesti ümberlõikaja“ kõige parema tutvustuse leidsin Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendi Maire Liivametsa lugemistest.^xi

Väljavõte

Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.

i Ilmar Vene Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266.

ii Houellebecq pakub mõningaid ulmelisi lahendusi nagu indiviidide erinevuste kaotamine totaalkloonimise teel „Elementaaroakestes“ ja midagi informatsioonilise inkarnatsiooni taolist „Saare võimalikkuses“.

iii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 265–266.

iv http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/

v Michel Houellebec Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.

vi Hea ülevaate sellest, kuidas ja milliseid teadlasi kommunistid tõurastasid, leiab Rein Veski äsja ilmunud raamatust „Tappev Mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.

vii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 267

viii Üksmeel valitseb ka selles, et mehe pilgu ja naise vahel peab olema burka. Robustsed moslemid panevad selle materiaalselt naise ümber, rafineeritumad kristlased (ja nende ilmalikud järeltulijad) leiavad, et burka peaks olema internaliseeritud mehe vaimusilma: mehe pilk ei saa esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada vs. mehe pilk ei tohi esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada.

ix Milan Kundera, Eesriie. Tlk Martin Kala. Tänapäev 2008, lk 35–36.

x Ii 42:10.

xi https://www.nlib.ee/?id=27787