Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

Ilmus pisut kärbitult ajalehes „Sirp“ 06.10.2017

Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

„Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt“. Koostajad Timo Vihavainen, Markku Hamilo ja Joonas Konstig. Tõlkija Ene Kaaber, K&K Kirjastus, 2017, 278 lk

„Seda raamatut ajendas kirjutama arusaam, et ühiskondliku arutelu polariseerumine väärtuskonservatiivide ja väärtusliberaalide vaheliseks kaevikusõjaks ei ole Soomele kasulik“ (lk 19).

Raamatupoes Rahva Raamat

Mitmekülgne publitsist ja kultuurikorraldaja Kulle Raig on operatiivselt eesti keelde vahendanud 2015 aasta märtsis Soomes ilmunud tähelepanuväärse ja meidki aktuaalselt kõnetava esseekogumiku „Mitä mielta Suomessa saa olla. Suvaitsevaisto vs. Arvokonservatiivit“. Olgu ta kiidetud!

See raamat on tähelepanuväärne väga mitmes mõttes. Esiteks, see on keskendunud väärtuskonfliktile, mis meiegi ühiskonnas praegu väga tuline. Teiseks, see käsitlus on oma konkreetsuse tõttu pilkuavardavalt nihkes – Soome ühiskond on parasjagu sarnane, et analoogiad töötaks, ja parasjagu erinev, et analoogiad oleks veidi kummastavad ja kriitilisele läbimõtlemisele kutsuvad. Samuti on Soome jõudnud mitmes aspektis euroopaliku tsivilisatsiooni sisemises arenguloogikas kaugemale kui meie ja seega on nende kogemusel teatav prognoosiv väärtus. Kolmandaks, see raamat tundub olevat – kuna Soomet liialt ei tunne, ei julge kindlamalt väita – mingis mõttes representatiivne läbilõige sealsest väärtuskonservatiivsemast seltskonnast, sest siin kirjutavad inimesed on ikka üsna erinevad, tähendab, nad pole treenitud üheülbaliseks ühtse mõisteväljaga, ega ammugi mitte ühtse akadeemilise haridusega, mistõttu on teos kohati tavatult isiklik, tähendab, alati pole ronitud objektiivsustaotlusega metatasemele, vaid on ka vahetult „valatud oma hinge välja“.
TLÜ professor Rein Ruutsoo kirjutab: „Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks.“ⁱ Mitmeti haavatav on väga peenetundeline ja delikaatne väljendus selle raamatu puuduste kohta. Näiteks kaanelakkadel olevates autoritutvustustes on öeldud muu hulgas: „Teose „Kes on kes“ järgi on Vihavainen parteitu tagurlane“. Eks see ole pandud sinna taotlusega näidata, kuidas „peavool“ teda vaenab, aga tema tekstidega tutvunult kirjutaks sellele pigem alla. Timo Vihavainen tundub käesoleva kogumiku põhjal tõesti üks kibestunud ja pahur tagurlane, kes kirjutab analüütiliselt küündimatuid noorus-on-hukas-tüüpi lühiesseesid. Samas sisaldab kogumik asjalikke raporteid hetkeolukorrast Soomes, parimas mõttes rahvavalgustuslikke refereeringuid (nt Joonas Konstig Jonathan Haidti moraali põhialustest) ja üsna mitmesuguseid ühiskonnakriitilisi ja kultuuripsühholoogilisi analüüse. Eriti just psühholoogilise aspekti jõulisemat sissetoomist pean selles debatis oluliseks, sest kõik, mis puudutab tulevikukujutelmi ja hirme, mis seostuvad teiste rasside ja usunditega, immigratsiooniga, ebaõiglusega ja muu säärasega on suuresti psühholoogilised fenomenid, millel on õige lõdvad kokkupuuted reaalsusega, statistika ja faktidega, ent ometi määravad paljus inimeste ühiskondliku ja poliitilise käitumise.

Eelneva saab väheinformatiivselt kokku võtta tõdemusse, et kogumik on väga ebaühtlase tasemega, miska poleks kiuslikumal arvustajal kuigi raske teha tsitaatitega põhistatud hävitavat arvustust. Näiteks Timo Vihavaineni neljaleheküljelise tühimoralismi „Eidelikkuse võidukäik“ ainus väärtus on antropoloogilise toormena, dokumendina, et ka nii mõtlevaid inimesi on olemas. Kuigi ta defineerib eidelikkuse lausa poliitiliselt korrektselt, tähendab, soo- ja vanusneutraalselt – „Eidelikkus ei ole seotud vanusega ega isegi mitte sooga, see on vaimne seisund, kus saavad kokku vaimustuse ja ilutaju puudumine ning karjamentaliteet“ (lk 169) – laskub ta sellise sõnavalikuga nende radikaalfeministide tasemele, kes teostavad oma kujutelma sotsiaalsest õiglusest muu hulgas sõnaloomega, mis seob inimlikud puudused seksistliku essentsialismiga, täpsemalt siis misoandriaga (toksiline maskuliinsus, mansplaining, male gaze, manspreading jms.).

See kogumik ei ole midagi sellist, millele saaks viidata kui autoriteetsele allikale (kuigi sellest endast võib leida hulganisti viiteid igati autoriteetsetele allikatele), küll aga nõustun täielikult Rein Ruutsoo iseloomustusega, et sellel „ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi. Esiteks pole teos dotseeriv traktaat, vaid elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil.“

Konservatiivi sõnastik

Suureks boonuseks on „Konservatiivi sõnastik“ raamatu lõpus. Seal antud märksõnad on defineeritud tähendusfinitistlikult, teisisõnu, sõnade tähenduse on määratud nende kasutamise kaudu, miska määratlustena ongi toodud nende sõnade tähendus (väärtuskonservatiividele) üldrahvalikus debatis. Nii algab sõna „fašism“ definitsioon lausega: „Fašism - paremäärmuslusele viitav sõna, mille algupärane sisu on laiendatud tähendama peaaegu kõike“(lk 253). Sõnastiku väärtus tuleb suuresti sellest, et seal on küllaga märksõnu, mida eesti keeles ja kultuuris pole. Osalt seetõttu, et mõned neist on täiesti Soome-spetsiifilised, ent sõnastik tervikuna annab hea heuristilise kaardistiku. Näiteks on seal märksõna „Kõva pauk“, mis tähendab Põlissoomlaste erakonna „maavärinat meenutavat võitu 2011. aasta Eduskunta valimistel“ (lk 261) ja „mittedramatiseerimine“, mis pärineb Tarja Haloneni 2009. aasta uusaastakõnest, kus ta soovitas soomlust mitte dramatiseerida ja mittedramatiseerimisest sai väljend, mis tähendab Soome rahvusriigi ja -kultuuri halvustamist. Taolisi kultuurispetsiifilisi märksõnu, millele meil on rohkem või vähem kauged analoogiad olemas, on selles sõnastikus üksjagu (nt „maailmanuhtleja“, „orjalaevatõrv“, „võlusein“, „bussijänes“ jms).

Kuna sõnastik on koostatud väärtuskonservatiivide positsioonilt, siis peegeldab see ühtlasi nende hirme ja neuroose. Näiteks märksõna „Väärtusliberaalne ülimina“ on järgmise selgitusega:

„1980. aastatel võttis Erkki Lampn kasutusele termini feministlik ülimina. See on feministlikuks peetav sisehääl, mis kontrollib mehe mõtteid, tundeid ja tegevust ning normib kõike seda. Suhetes naistega põlistab feministlik ülimina mehe alaväärsus- ja süütunnet. Argikeeles võib seda kutsuda sisenäägutajaks.

Mõiste värske laiendus on väärtusliberaalne ülimina, mis paneb häbenema väärtuskonservatiivseid mõtteid ja tundeid ning väärtuskonservatiivset tegevust. Aeg-ajalt mõjutab väärtusliberaalne ülimina uuskonservatiivi psüühikat. Ta ei söanda enam toetada sõjaveterane, kuna väärtusliberaalne ülimina tembeldab sellise teo esimeseks sammuks fašismi teel“(lk 277).

Eks see ole koht, kus täieliselt kehtib ütlus, et see on tundjale tragöödia ja mõtlejale komöödia. Ei saa salata, et naersin isegi mitmel korral seda kogumikku ja sõnastikku lugedes. Aga näiteks ka kujutluspilt Eero Epneri sõbrast, kes EKRE „kümne käsu“ peale nutma hakkabⁱⁱ, on sama skeemi järgi kas hingelõikavalt liigutav või grotesksuseni koomiline.

Polariseerumise sügavust, mis ühtlasi tähendab mõlemasuunalist radikaliseerumispotentsiaali, näitabki see, et kumbki poolus tunneb ennast reaalselt ohustatuna, tunneb siiralt, et vastaspool on millimeetri kaugusel riiklikult represseerivast ülemvõimust. Üks pool kardab, et tuuakse sisse tohutud kogused immigrante ja kohe-kohe hakkab riik peredelt lapsi ära võtma ja homodele jagama, ja teine pool kardab sama reaalselt, et kohe-kohe rakendub riiklik tsensuur kunstile ja ajakirjandusele, keelatakse abort, suletakse piirid jne. Mõistuslikult võib ju tunduda ebaloogiline, et muna on korraga mõlemas lauaservas ja ähvardab korraga mõlemale poole maha kukkuda, aga psühholoogilise kliima mõttes on see igati seaduspärane. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki, sest harjumuslik ja tavaline lakkab olemast efektiivne ning see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Üha suuremat mõju saavutav sotsiaalmeedia, mis väga palju muudab kommunikatsiooni ja mälu, on siin veel ekstratõhus barbariseerija, sest oma reaalajalisuse tõttu soodustab see nii öelda „kiiret mõtlemist“ (Daniel Kahneman) ehk kognitiivset protseduuri, millel pole logos'e ja ratio'ga eriti mingit pistmist.

i Rein Ruutsoo „Soome sõltumatu haritlaskonna manifest“, „Postimees“ 8. IX 2017

ii Eero Epner „Kurjuse normaliseerumine“, „Postimees“ 8. IX 2017

Kus on meie punarohelised?

Selles kogumikus toodu on õpetlik just oma reljeefsuses. Tendentsid, mida selles käsitletakse, on Soomes üksjagu rohkem välja arenenud. Meil on kõik mahedam, pisem ja lahjem. Meie äärmused on väiksema mõjuga ja rohkem tsentris ning käremeelsemad neistki on pelgalt kehvalt juurduv importkraam, olgu siis Odini või sotsiaalse õigluse sõdalased. See muidugi ei tähenda, et psühholoogilised reaktsioonid oleks lahjemad, ei, ka eestlane tahab oma kodu pagulashordide eest kaitsta, võidelda religioossete fanaatikute ja vahkvihas sallimatutega – ka meie oleme eurooplased!

Pean ütlema, et üldiselt see lahjendatus mulle väga meeldib, Eesti on oma suhtelises tuimuses märksa õdusam. Meil on olnud ainult üks euroopalik mäsu ja seegi kümnekonna aasta eest ja tekitas trauma, mis siiani vaikselt veritseb. Ka see on tore, sest mu arust pole midagi debiilsemat kui protesti märgiks oma kodu segi peksta. Aga ühe nähtuse puudumisest on mul siiralt kahju. Nimelt kogumikus mainitakse sageli selliseid tegelasi nagu punarohelised. Olen ise korduvalt väljendanud mõtet, et tulevik peaks olema punaroheline. Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldist vaesumist). Meie sotsid on aga, jumal paraku, rohelisest mõtteviisist veel väga kaugel, kuigi Ida-Virumaal on need teemad täiesti lahutamatult seotud ja iseärnis Eestis peaksid rohelised ja punased koopereeruma. Ometi meie sotsid toetavad põlevkivi tööstuse subsideerimist, samas Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest ja selle tõttu on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga keskmisest viis aastat lühem, rääkimata selle piirkonna rahvuspõhisest getostumisest. Ja ma isiklikult ei suuda neile (ega ühelegi teisele poliitilisele jõule) andestada Rail Balticu toetamist – toimiv ökosüsteem on ainus, mis meie järglastele elujõu ja -võimaluse võib tagada, seega on selle kahjustamine kuritöö põhiseaduse vaimu, et mitte öelda elu enese vastu. Ja meie rohelised – hoian neile kõvasti pöialt! – on paraku veel embrüonaalses faasis.

Jääda alati mõõdukaks!

Enim kõrva taha panemist väärivadki selles kogumikus toodud hoiatused ja näited sellest, kuidas ilma igasuguse irooniata progressiivsed liikumised muutuvad liialduste läbi tagurlikeks, autoritaarseteks, repressiivseteks ja ka enda vastanditeks. Jällegi, tihti on tegu psühholoogiliste aspektidega, aga tuletaks meelde, et nii õnn kui ebaõiglustunne, nii viha kui hirm on eelkõige psühholoogilised fenomenid, tähendab, mingis mõttes on inimese psühholoogia mõistmine üks olulisemaid asju ühiselu korraldamisel.

Tsiteerin näiteks Tocqueville'i efekti konservatiivide sõnastikust (see on Alexis de Tocqueville'i enese tsitaat): „Inimeste viha eesõiguste vastu kasvab sedamööda, kuidas need vähenevad ja muutuvad väiksemaks. Võikski öelda, et demokraatlikud tunded löövad lõkkele just siis, kui demokraatia eest seisjatel on kõige vähem põhjust rahulolematuseks./.../ Kui olud on igas suhtes ebavõrdsed, ei torka ka suur ebavõrdsus silma, ent kui need on peaaegu ühesugused, jahmatab ka väike erinevus. Erinevuse nägemine muutub seda väljakannatamatumaks, mida vähem seda inimeste vahel on. Järelikult on täiesti loomulik, et armastus võrdsuse vastu kasvab pidevalt koos võrdsuse suurenemisega. Võrdsusjanu rahuldades toodetakse seda samal ajal juurde.“(lk 272)

Näited liialdamisest ja Tocqueville'i efektist on ühed informatiivsemad. Näiteks Marko Hamilo artikkel „Miks homotrummi tagumine ärritab. Vana homopropagandisti meenutus“ on hoolimata ettevaatlikuks tegevast pealkirjast üks asjalikumaid. Hamilo pole oma seisukohti muutnud, ta jätkuvalt pooldab homode õigust registreeritud kooselule – see ongi juba Soomes seadusesse kirjutatud – ja igakülgsele võrdsusele, aga teda ärritab see, et „geid ja lesbid on juba kätte saanud kõik need õigused, millele neil liberaalsete põhimõtete järgi on õigus. Kui hakatakse nõudma midagi rohkemat, rikutakse kellegi õigusi. Sama on kogetud feministide puhul. Kui võrdsus on saavutatud, ei pane vabastusliikumine pille kotti ega lõpeta tarbetu organisatsiooni tegevust. Vastupidi, nüüd alles kõik algab – süües kasvab isu.“(lk 160). Probleem sellega, et revolutsionäärid ei lepi kuidagi oma töötuks jäämisega, on muidugi ammutuntud. Hamilo viitab ka Sayre'i seadusele, mille järgi mistahes tüli tundepinge on pöördvõrdeline mängus olevate asjade tähtsusega, ning tsiteerib SDP liiget Mikael Jungerit, kes võrdsustab homopaaride lapsendamisõiguses kahtlejad orjanduse pooldajatega. „Sellised ajaloolise reaalsustaju täielikku puudumist väljendavad lausungid on üks põhjus, miks homopropaganda hakkab ärritama neidki, kellele see probleem üldse korda ei lähe või kes isegi toetavad seaduseuuendust. Kui ühiskondlikus arutelus peetakse vastuvõetavaks sisutühje sõnu, millega nii absurdsel viisil tembeldatakse inimõigustevastasteks kõik eri viisil mõtlevad inimesed, ei ole oodata midagi head.“(lk 161-2)

Tundub, et Tocqueville'i tähelepanek oli tabav, sest ka meie sotsiaalse õigluse sõdurite sõnavara kangus näib suurenevat seda enam, mida võrdsemaks olud muutuvad. Kui kriminaliseeritud homoseksuaalsusega ühiskonnast välja kasvav Tõnu Õnnepalu on segaduses ja hämmelduses, siis vallali kapiustega ent abiellumisvõimaluseta Risto Kübar tunneb, et Varro Vooglaid tahab teda tappaⁱ. Ometi sooneutraalse perekonna ideed realiseerides luuakse maailmaajaloolist pretsedenti, mitte ei tagastata mingeid õigusi, mis alatult röövitud.

Mõneti sarnane on Heidi Marttila artikkel „Miks ma ei ole feminist“. Kuigi ta oma omaduste poolest võiks olla lausa stereotüüpne feminist: pigem noor (s. 1978), naine ja ühiskonnateaduste magister, siis asjalood on ta kodumaal nüüdseks arenenud nii kaugele, et sotsiaalne õiglustunne ei lase tal ennast enam nii määratleda. Eestis pole olud nii kaugele arenenud, akadeemilised feminismikonverentsid, mida ma võimalusel ikka külastan, on õige asjalikud ja praktiliselt sotsiaalse mõjuta (palju üldse on kuuldud ajakirjast „Ariadne lõng“?) nurgas nokitsemised ja suurema sotsiaalse mõjupotentsaaliga sotsiaalmeedia liikumised (näiteks ajakirjanduseski populariseeritud Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“) kipuvad oma radikaalsuse ja hegemooniataotlusega end ise täis tegema, sest istuvad oma aksiomaatilisel ohvristaatusel nagu suveräänitroonil, lõug uhkelt püsti, üleolev-põlglik pilk silmis ja muudkui mõistavad kohut, kellel on vale särk seljas, kes teeb valet nalja, kelle tekste ei peaks toimetajad enam avaldama (olgu öeldud, et kuulun nende hulka), kes tuleb naelutada häbiposti jne. võrdsetest õigustest on asi ammu väga kaugele veerenud. Rootsis on aga lausa feministlik partei Feministisk Initiativ (FI) ja Soomes Naisasialiitto Unioni ning need ajavad „ulatuslikumat positiivse diskrimineerimise poliitikat, lähtudes seisukohast, et naine on ohver ning et mees ja üldiselt patriarhaat on naiste õiguste jalge alla tallaja. Eesmärgina ei taotleta naiste ja meeste võrdseid võimalusi, vaid lõpptulemust, mis peab olema poliitiliselt korrektne feministidele meeldival viisil. Soomes on näiteks börsiettevõtete juhtkondades praegu naisi 25-30 protsenti, kuid feministidele on see tohutu probleem, mille nad tahaksid lahendada seadusandlike vahenditega.“(lk 147) Kergus, millega autoritaarseteks relativistideks arenenud väärtusliberaalid taotlevad riigi sekkumist, ongi see, mis väärtuskonservatiive väga ärritab. Marko Hamilo on sellele protsessile pühendanud terve essee, „Kuidas väärtusliberalismist sai autoritaarne relativism“. Ta kirjutab seal: „Peamine eristaja on riigisse suhtumine. Klassikalisele liberaalile tähendab sallivus seda, et ta ei kasuta riigivõimu teiste eluviisidele piirangute seadmiseks, kuid teised samuti hoiduvad riigivõimu abil tema eraellu sekkumast.“(lk 38)

Heidi Marttila kirjutab: „Ameerika filosoof ja ennast võrdsusfeministiks nimetav Christina Hoff Sommers kutsub seda FI ja sõprade esindatud suunda gender-feminismiks ja ohvrifeminismiks. Sommersi sõnul viivad ohvrifeministide meestevihkamine ja faktide moonutamine põhja alt kõigelt sellelt healt, mille eest võrdsusfeministid, equity feminists on omal ajal tööd teinud. Seades naised vaid süütute ohvrite ja rõhutud õnnetukeste rolli, ei ole nad süüdi mitte meeste alusetus needmises, vaid ka naiste alahindamises: naistel nagu puuduks eripära ning võime ja soov teha oma valikuid ja olla ise oma õnne sepp.

Pisut karikeerides võib öelda, et ohvrifeminist on õnnelik alles siis, kui kõik maailmas – ülesanded, ametid, staatused, varandused ja jõuvahekorrad – on meeste ja naiste vahel võrdselt ära jagatud, olenemata sellest, mida keegi elult tahab. Võrdsuse saavutamist mõõdetakse numbriliselt: riigis on võrdsust seda rohkem, mida lähemal on kõik näitajad meeste ja naiste tööjaotusele seisuga 50:50.“ (lk 148)

Samuti on Marttilale ülimalt vastukarva see suhtumine, et väärtuslikuks peetakse eelkõige „sugupoolesisest normist kõrvale kaldunud erinevust“ (stereotüübi praktiline purustamine, eks) ja eriti selle suhtumise avaldumist lastekasvatamise juures: „Feministi unelmatelapsed on vallatu ja enesekindel tüdruk, kes tahab mängida röövlit ja politseid, ja õrnahingeline poiss, kes tingimata tahab saada roosat talvekombinesooni. Printsessi mängivat tüdrukut feministist ema veidi häbeneb ja mõtleb, mis on läinud valesti. Autodega mängivale poisile ostab ta poliitkorrektse mustanahalise nukubeebi ja soovib, et poiss selle eest hoolitsema hakkaks.

Ajal, mil rõhutatakse erinevuste rikastavat mõju, pole niisugune mõtteviis mitte ainult ebaloogiline, vaid halvimal juhul hukatuslik nii tüdrukutele kui poistele. Sugu on oluline osa inimese identiteedist ja seepärast võib soo eitamine tekitada suurt kahju omailmelise isiksuse arengule.“(lk 151)
Ütleksin, et Heidi Marttila on klassikaline liberaal, sümpaatne mõõdukas väärtuskonservatiiv nagu enamik kogumiku teisigi autoreid. Nad toovad ka päris palju konkreetseid näiteid (mõistagi Soomest, vahel ka Rootsist), mis on head hoiatused ja õpetlikud näited sellest, milliseid vigu meie kordama ehk ei peaks.

Loe ja mõtle kaasa!

Kogumikus vastustatakse ka teiste moekate progressiivsete tendentsidega liialdamist, millest üks on see sama erinevus-rikastab mentaliteet, mida meilgi üritatud propageerida. Jukka Aakula näitab artiklites „Hea ühiskonna alus on usaldus“ ja „Identiteet, signaliseerimine ja ühiskonna polariseerumine“ mitmetele sotsioloogideleⁱⁱ, majandustealastele, bioloogidele ja psühholoogidele toetudes, et liigsel mitmekesisusel on kahjustav mõju grupiidentiteedile ja eelkõige sidususele ja usaldusele, aga tõhusat ühiskonda iseloomustab just nimelt kodanikevaheline usaldus ja sellest tulenev sotsiaalne kapital (see on ka põhjus, miks multikultuursetes ühiskondades spontaanselt tekivad rahvuse-, usundi- jms põhised kogukonnad).

Teemasid, mida käsitletakse on muidugi rohkem, näiteks see, miks rahvusülest identiteeti on nii raske luua, miks au-kultuurist tulijaile on suur häbi olla riigi ülalpeetav (ja häbi transformeerub väga kergelt vägivallaks), kuidas ja miks seksrevolutsioon tõi kaasa lähisuhte vägivalla tõusu (1920-29 oli Helsingis 94% tapetutest mehed, 2003-2012 vaid 64%), kuidas poliitilise korrektsusega liialdamine asendab teadmise tahtmisega, kust pärineb komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks, kuidas varanduslik kihistumine hävitab sotsiaalset sidusust (väärtuskonservatiiv ja väärtusliberaal on muidu majandusmõõtmest lahutatud mõisted), kuidas mingi väite (nt kliimasoojenemine) muutumine grupiidentiteedi osaks lahutab selle tõeväärtusest ja nii edasi ja nii edasi. See raamat on kaugel täiusest, siin on palju koomilist ja tobedatki, aga samuti on see tõesti „elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil“. Ma võiks sellest mitu kummist „Sirpi“ täis kirjutada!

i Risto Kübar „«Ei ebanormaalsusele» ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab“, „Postimees“ 6. X 2014

ii Muu hulgas viitab ta Robert Putnami raamatule „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ Hermes, 2008. vt selle arvustust Triinu Pakk „Kas vastuvoolu edasi?“, „Sirp“ 8.VIII 2008

Kiri Andrei Hvostovile

Ilmus ajalehes „Sirp“ 29.09.2017

Andrei Hvostov, Šokolaadist prints. Toimetanud Helle Raidla. Kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2016. 384 lk.

Andrei,

kas mäletad, et „Šokolaadist printsi“ esitlusel palusin raamatusse sisse kirjutada „Autor kinnitab, et kõik siin on tõene /allkiri/“? Sa põrnitsesid mind tükk aega veidra pilguga ja kirjutasid „Miski pole juhuslik“. Mul läks mitu kuud, enne kui taipasin selle pilgu tähendust! Milline tobe kokkusattumus! Õigemini pihtasattumus. Ma tahan autoritelt enamasti just sellist kinnitust, sest midagi peab sinna ju kirjutama.

Hiljem kohtusime Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel. Olin selleks ajaks juba raamatu läbi lugenud. Võtsin Sul nööbist ja ütlesin, et suurepärane teos, aga peategelane pidanuks olema naine. Naised ei saa frontaalselt rünnata (evolutsioon ei soosi selliseid), seepärast nad ründavad rohkem või vähem psühhopaatiliselt. Solva meest ja ta sõidab sulle kümpi (vajadusel koos kambajõmmidega), solva naist ja miskipärast hakkavad sind ümbritsema ärapööravad seljad, su sotsiaalvõrgustik mureneb. Pedagoogikakoolitusel räägiti ka sellest, kui erinev on poiste ja tüdrukute koolikius. Sa üritasid midagi seletada, et peategelane on seksuaalne deviant ja nii edasi, aga ma mõtlesin vaikselt ikka, et no milleks selline kujund. Ah, ühes raadiosaates ütlesid ka, et naislugejatele on peategelane sümpaatne tundunud, muidugi.

Rahvusraamatukogu referendi ehmatasid ikka üsna ära. No küllap on ta kena inimene, kindlasti on, mina aga lugesin äratundmismelanhooliaga. Mul polnud dokumentaalsetest aspektidest või prototüüpidest vähimatki aimu, sest mina olin toona, kirjeldatud sündmuste toimumise ajal, positivismist vaimustunud poisike, kes sellest valdkonnast üldse ei huvitunud.

Aga!

Ei läinud väga palju aega mööda, kui hakkasid tilkuma esimesed arvustused. Ja Sinu Facebooki märkused à la protagonist jalutas vastu ja rõõmus ta ei olnud.

No mida kuradit, Andrei!

Las ma tsiteerin nüüd karistuseks pikemalt Milan Kunderat.

„Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.

Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!

Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.

Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Andrei, vennas, miks Sa tapsid mu Šokolaadist Printsi!?

Muidu aus mehelik rünnak – frontaalselt, selge ja nimi all. Aga, kurat ... Nojah, küllap oli põhjust.

Pealegi homo homoks, ka nemad võivad olla meie vennad. On sagedaminigi. Võtame näiteks suurima, Thomas Manni, mehe, kes elas terve elu, käsi pigistatud rusikasse, nii et nukid valged. Ühte kõrva närib eetiline kreedo, teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak, ihunälg, mis leevendust ei saa saada. Vahel mõtlen, et kas tema korgiks oli tõesti moraalne veendumus? See eeldab ebainimlikku jõudu. Mihhail Lotman tunnistab, et oli vapustatud, kui sai pärast ta päevikute avaldamiskeelu möödumist teada, et Mann ei realiseerinud iial oma homoseksuaalsust.

„Šokolaadist printsi“ lugedes võib aga veenduda, et autor on hetero. Oi, kui hetero! Nii hetero, et viskaks korgi maha kui saaks, rsk! Suuta nii pikalt ja barokselt kirjeldada naise suguelundit ja ...

No see paistab juba Su teistestki tekstidest, et autor kannatab raskekujulise heteroseksuaalsuse all.

Selsamal Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel kommenteerisin ma Maarja Vaino ettekannet Tammsaarest, et Anton oli end mehena ise välja praakinud, oma raske haiguse pärast. Sul lõi silma särama, vennas. Tavahuvitatud publiku hulgas paistis see silma.

Naistele on sõnaosavus väga külgetõmbav, üks külgetõmbavamaid asju mehe juures. Me arendame endas selle omaduse välja. Antongi oli särav jutuvestja, salongitäht. Ja siis, prauh, selline haigus, selline kehaline haavatus, et pärast sööki pead mõni aeg kaldu lamama, et söök õiges kohas püsiks! Selline mees ei sobi meheks, ei sobi abikaasaks, seda mõistis Anton selgelt. Aga õrnuse- ja armuigatsus jääb ju ometi alles! Külm teeb mõistusele head, kohe väga, aga, noh, külm on.

Kui lugesin Ilmar Vene põhjalikku esseed „Don Juani ja Wertheri armastus“, mille ta lõpetab tõdemusega, et Tammsaare „Elu ja armastus“ on suurmehe ebaõnnestumine, siis sain aru, et Ilmar on vist gei (seda veendumust kinnitab ta pisarateni heldimus Thomas Manni pihtimuse juures, et temagi on suudelnud). Ilmar Vene toob välja, et Rudolf on korraga elukauge targutaja, parandamatu melanhoolik ja meeleline don Juan ning see komplekt ei ole veenev, sest komponendid ei sobi kokku. Eh, ometi on see täpse pealkirjaga teos, verega kirjutatud autobiograafiline meistriteos, mida lugedes võib noogutuslihase üle koormata. Rudolf on ju viljatu, tal on kork peal, ta tunneb, et ta ei tohi armastada, aga armastada ihkab. Manngi küsib „Võlumäes“, kas suguvõimetutel hauaeelikutel on õigus võrgutada, tantsida paaritustantsu. Ja siis Rudolf lendabki põgusalt õielt õiele, keelates endale kiindumist nagu Kundera Tomaš. Vaadake või seda, millise pilguga Anton Petrovitš „Varjundites“ vaatab järele elavale elule, mis temast eemale triivib!

Ja no keela sa naisele oma ihuvilja, kui naises kisab titenälg! Pea lõikab otsast! Seepärast „Juudit“ ongi nii veenev. Anton teadis väga hästi naise tahtmisi. Samuti on Marta Sillaots, naine, eks, kiitnud Antonit selle eest, kui hästi ta oskab kujutada sigitust ihkava naise traagikat. Et Tammsaare naiskarakterid on väga veenvad ja elavad, on tunnistanud paljud naislugejad. No muidugi, Anton oli neist ju väga huvitatud. Kuni üks arvas, et aitab küll, ja pani lehte kuulutuse, et Anton on nüüd tema omand. Paljud on arvanud, et see kuulutus oli Antonile sihitud. Ullikesed, see oli naiskonkurentide eemalepeletamiseks. Käthe pidi Antoni võimalusi kärpima, ta sulgu suunama.

Andrei, vennas, mis on Sinu kork?

Sul on ülihea eestikeelne sõnavaldamine, tähendab, sa oled ülihästi välja arendanud eesti naiste võlumise organi, aga vene nimi ... ega ometi mitte see? Et sa tahtsid eesti naisi, aga sind tõrjuti su nime pärast nõukogude venevihasel ajal? Veneviha vastu oled ka ülitundlik (ma lausa võpatasin Liivi muuseumis!). See on muidugi selline väga peentel ja habrastel savijalgadel oletus. Jah, liigagi. Rahvusteema ei tule ilukirjanduses sisse. Pigem siis haigus? Sest loengul rääkisin haigusest. Astma?

No las jääb oletuseks.

Antoniga võrreldes on Sul igatahes liha, luid, sooni ja mahlu kõvasti rohkem, kohe kõvasti rohkem.

Kui asetada Sind mõttelise punktina punkt Antoni kõrvale ja sealt sirge läbi tõmmata, siis tabab see Lev Tolstoid. Stefan Zweig kirjutab: „Kui silmapiirile ilmuvad naised, hakkab verejanuline loomakari ulguma ja raputab raudseid trelle. Üksnes Tolstoi märatseva mungahirmu, tema fanaatilise õudusetunde tõttu isegi terve ja rõõmsa, alasti ja loomuliku meelelisuse ees võib aimata temas peidetud paanilikku mehelikkust, loominimese kiimalisust, mis ennast tema nooruses veel vabalt ja väga metsikutes ekstsessides välja märatses – end Tšehhoviga võrreldes nimetas ta ennast „väsimatuks hoorajaks“ –, et siis vägivaldselt viiekümneks aastaks keldrivõlvide alla kinnimüürituks jääda, kinni müürituks, aga mitte maha maetuks; et tal seda ülitervet meelelisust terve eluaja üle jäi, seda reetis tema rangelt kombelises loomingus ainult üks asjaolu: just nimelt see tema paaniline hirm „naise“ kui kiusaja ees – tegelikult aga omaenda ja pealtnäha piiritu iha ees“.

Tolstoi kork oli haiglaselt hüpertrofeerunud surmahirm, mis annab kristlusega segatult kõva pitseri küll. Sinu looming on mõistagi rangelt mittekombeline, eks ajad ole muutunud. Sina omakorda ei saa astma tõttu kasutada Tolstoi leevendusmeetodit: „Ta ohjeldab ennast kindlasti rohkem kui teised inimesed, aga ta teab: venelane ei saa olla karistamatult, ka mitte rahva hulgast pärit liialdaja, ekstsesside fanaatik, äärmuste ori. Seepärast rahustab tema tahtetarkus omaenda keha maha, seepärast annab ta alatasa oma meeltele tegevust, laseb neil ennast tühjaks joosta, pakub neile ohutuid mänge, õhu- ja lõbutoitu. Ta väsitab oma lihaseid viimse võimalusi vikatiga niites ja põllul adra taga astudes, rammestab neid võimlemismängudega; nende pinge mahalaadimiseks.“ Oimetuks sportimine on tõhus leevendi tõesti.

Alkohol. Alkohoolsus kumab läbi. Andrei, Sulle saaks viidata skeemiga: purjus astmaatiline Tolstoi ja tema mälestused – selles peaaegu mõistelises vastuolus (Tolstoi ja astma!) näib mingi selgituslik mõõde olevat küll. Tolstoil ju ka korraga mootor huugab täistuuridel, ent pidur on peal.

Muidugi, kunsti ja surve nimel võib endale ise korgi peale panna. Thomas Mann oli veendunud, et Nietzsche nakatas end ise süüfilisega. See on korralik kork, naah! Armuorganist saab surmaoda, õrnus keelatud. Ega väga lahjematega saagi, pöördumatus on kork par excellence. Muidu on nagu enese isude eest sahvriukse lukkukeeramine, endal võti kaelas. Armastada sa ei tohi, see soojendab, oli punkt Adrian Leverkühni lepingus. Jaa, soojus on keelatud! Külm peab olema, mida külmem, seda parem, külm teeb mõistusele head.

Mõned aastad enne oma surma, aastal 1877, on Dostojevski kirjutanud oma jutustuse „Teisik“ kohta, et see ei õnnestunud tal üldse, „kuid selle idee on küllaltki helge, ja midagi tõsisemat sellest ideest ei ole ma iial kirjanduses väljendada püüdnud“. See on allegooriline jutustus alkoholismist, sõltuvusest: su kõrvale ilmub su teisik, kes teeb sinu näoga kõikvõimalikke jõledusi, ometi vastutad tema eest sina. See pinge lõhub, lammutab ja moonutab isiksust. Alkohol on tõeline häbisahk! Sahk, mis lükkab häbi - selle olulise sotsiaalse regulaatori - järgmisesse päeva kuhja, kuid enne laseb tänase joobunud häbituses vaadata inimhinge nendesse soppidesse, kuhu kombeline kunagi ei näe. „Šokolaadist printsis“ on selle saha jäljed sügavad. Andrei, räägime sellest mõnikord õlleklaasi taga (minul, tõsi, alkoholivaba).

Tervisi,

Mihkel

Rail Baltic - häda jätkub.

(ilmus ajalehes „Äripäev“ 29.09.2017)
Rail Baltic – tööhobune või lombakas kronu?

Endel Oja, dotsent, parteitu

Kujutage ette, kui hobune, keda müüja on laadal tublile talupojale pikka aega tutvustanud kui uhket Euroopa tõugu tööhobust, osutub lähemal uurimisel lombakaks kronuks. Müüjal silmad häbi täis ja talupojal kahju kauplemisele kulunud ajast ning laadale sõitmise kuludest. Piltlikult öeldes on Rail Balticu (RB) projekt tänaseks jõudnud just sellisesse seisu. Audiitorbüroo Ernst&Young Riia kontori (EY) poolt pikka aega tehtud ja mais avaldatud tasuvusanalüüs, millega püüti tõestada RB kasulikkust ja Euroopa liidu (EL) rahastuse kõlbulikkust sellele projektile, on suve jooksul Eesti ekspertide analüüsi tulemusena muutunud kasutoovast kasutuks ettevõtmiseks. Eksperdid Karli Lambot, Priit Humal, Illimar Paul ja Raul Vibo taastasid EY töös olevad arvutuskäigud, kõrvaldades mõned olulised vead. Järeldus - isegi, kui võtta aluseks tasuvusanalüüsis ennustatud väga optimistlikud (sisuliselt ebareaalsed) kaupade ja reisijate veo mahud, siis RB diskonteerimata tulusid on EY tasuvusarvutustes vähemalt 4,1 miljardi euro osas põhjendamatult suurendatud. EY sagedaseim eksimus on tasuvusarvutuse juhendiga määratud allikatest valede lähteandmete valimine. Veoautode kütusekulude ja sellega koos kütuseaktsiisi arvestamisel on võetud aluseks niisuguste autode klass, millega maanteedel kaugvedusid ei teostata. Suurim eksimus tuleb aga maanteeveokite saastekulude leidmisel, kus EY hindas sajandivahetusel maanteedel sõitnud veoautosid. Reaalselt on tänastel EUR VI standardi masinatel saastamine ligi 25 korda väiksem ja seega väheneb koheselt RB sotsiaalmajanduslik, puhtal õhul põhinev positiivne mõju ligi 3 miljardit eurot. Samuti on raudtee mõju kliimamuutusele näidatud 8 korda väiksemana kui EY enda poolt viidatud allikas tegelikult kirjas on. Ekspertide vastav analüüs ja arvutused on vaadeldavad MTÜ Avalikult Rail Balticust kodulehel www.avalikultrailbalticust.ee. Nii ülalnimetatud kui teisedki eksperdid jätkavad EY poolt esitatud materjalide analüüsi ning muudegi vigade leidmine on enam kui tõenäoline. Ainult üks näide: EY tasuvusarvutustes on RB-l kasutatava elektri C02 heitmeks arvestatud null. Kui proovida mõista niisugust käitumist, siis tõesti, tasuvusanalüüsijate ülesanne ei olnud sugugi kerge. Kuna viimase kuue aasta jooksul on RB hinnanguline maksumus kasvanud 1,8 miljardilt eurolt 5,8 miljardile eurole, siis kuidagi tuli leida piisav tulude kasv, et tulud kataksid kulusid, sest ainult nii vastaks projekt EL nõuete. Kuna EY tasuvusarvutuses on RB-le prognoositavad kaubavedude kogused viidud La Manche’i tunneli mahtude tasemele, st. Euroopa absoluutsesse tippu, siis neid enam suurendada ei saanud. Seega pidi EY RB-l veetavate mahtude veenvuseks suurendama Venemaa osakaalu. Seega „lahti sidumine Venemaa raudteevõrgust“ – niisugune on olnud korduv väide praeguse RB kasuks - toimub iroonilisel kombel nõnda, et 40-48% RB kaubamahtudest loodetakse saada Venemaa raudteelt, et siis Muugalt, Riiast või Kaunasest ringiga edasi Europasse sõita. Seejuures ei vääri EY analüüsis RB-ga konkureeriv ja alakasutuses olev otsetee Venemaalt Bresti kaudu Euroopasse üldse mainimist.

Räägitakse legende, et TPI energeetikateaduskonnas olevat kunagi kaitstud diplomitöö, kus oli kirjutatud: "Trafosüdamiku võib teraspleki asemel valmistada ka elektrotehnilisest puidust." RB põhjenduste kvaliteet paistab olevat samal tasemel. Seega - seni ikka veel suuresti saladuslooriga kaetud RB projekti areng on tänaseks jõudnud uude staadiumisse ehk uhkemalt väljendades – uude kvalitatiivsesse seisundisse ja seda vahetult enne järgmise aasta riigieelarve arutamist, kus vastavalt kevadisele otsusele peab valitsus Riigikogule RB planeeritavaid kulusid eraldi põhjendama. Paraku siiamaani toimund salatsemine RB ümber jätkub. MTÜ Avalikult Rail Balticust poolt juba kohtumäärustega nõutud teabenõuetele salastatud dokumentide avaldamiseks MKM ja Riigikantselei poolt puuduvad siiamaani adekvaatsed vastused. Jätkub ka MKM, AS RB Rail ja Rail Baltic OÜ Estonia ignorantne poliitika projekti analüüsis välja tulnud vigade kommenteerimisel või vastuargumentide esitamisel, mille kujukaks näiteks oli AS RB Rail poolt Riias 18. septembriks planeeritud kahepoolse kohtumise ärajätmine Eesti ekspertgrupiga ja neid saatvate ajakirjanikega, viidates „ärisaladustele“.

Lõpuks ilmus 26. septembri EP elektronilises versioonis AS RB Rail pikk ja lohisev eneseõigustav tekst, millele eksperdid kindlöasti lähitulevikus vastuse annavad. Siinkohal juhiksin tähelepanu ainult mõnele teksti olemust iseloomustvale asjaolule. Väidetakse, et „...valminud tasuvusanalüüsi vastavust lähteülesandega kontrollis järjepidevalt projekti juhtkomitee. Ühtlasi oli protsessi kaasatud ka kogenud välishindaja“. Paraku nii lähteülesande kui ka välishindaja kohta igasugune avalik info seni puudub. Heidetakse ette, et „... samas on ARB oma retoorikas eelistanud just nendele sobivaid tulevikustsenaariume, mis kalduvad kõrvale taoliste uuringute neutraalsuspõhimõttest.“ Sellega seoses juhiksin tähelepanu ainult mõnele seigale EY aruandes, näiteks juba eelpoolnimetatud Bersti marsruudi kui RB-ga selgelt konkureeriva on EY analüüsist välja jätmise. Kas seda saab nimetada neutraalsuspõhimõtte järgimiseks? Või arvuliselt juba aasta tagasi eesti ekspertide poolt lauale pandud fakti ignoreerimist RB analüüsis, mille kohaselt veoautoga kauba toimetamine Muugalt on ka peale RB valmimist ca. 2 korda odavam kui RB-le „üle kolinult“? Analoogseid näiteid võib tuua rohkem kui on kahel käel sõrmi, kuid jäägu see eraldi teemaks.

Väidetakse, et „...MTÜ ARB ei ole arvesse võtnud üleeuroopalisi suundumusi veopargi keskmise vanuse näitajate osas, mis viitavad selgelt sõidukite keskmise vanuse kasvule kommertssõidukite kategoorias. Eriti teravalt on see märgatav ajavahemikus 2010-2014, mil võeti kasutusele EURO VI standardid, mis annab tunnistust, et turg reageeris uue standardi kehtestamisele negatiivselt. See on järjekordseks näiteks, miks õhusaaste kasutegureid ei saa kontekstist lahus muuta, võttes vaatluse alla ainult ühe teguri.“ Eelnevaga on püütud põhjendada, miks EY analüüsis ekstrapoleeritakse eilse saasteteguriga veoautode saastemahte kogu RB 30-aastasele elutsüklile. Kas see on „neutraalsuspõhimõttest kinnipidamine“, jäägu lugeja otsustada. Lisaks ei ole AS RB rail vastuses ühtegi märki sellest, et avaldataks ARB poolt küsitud EY aruande 13 lisa, kus väidetavalt on näha tõestusmaterjal tasuvusarvutuste alustele. Erinevatel transpordialastel nõupidamistel jaotatakse osalejatele edasi klantskaantega brošüüre RB vägevate kasuminumbritega.

21. ja 22. septembril toimus Tallinnas suurejooneline, umbes 1000 osavõtjaga rahvusvaheline suurüritus „Connecting Europe Conference“ ja selle raames omaette üritusena 2,5 tunnine „Rail Baltica Business Network Panel Discussion : Rail Baltica- Future Railway For Business“. Paneelis osales peale RB „maaletoojate“ S.Kallase, H. Hololei ja B. Rubesa teisigi tublisid taristuprojektidega seotud spetsialiste Euroopast (Trieste sadam, Tallinki Soome pool). Artise kinosse kogunenud saalitäis spetsialiste pidi aga pettuma. Mingit diskussiooni ei toimunud ja selleks ei olnudki aega planeeritud. Suure vaevaga õnnestus ürituse lõpus leida aega saalist kahe küsimuse esitamiseks. Paraku ei kõlanud ettekandjate suust ühtegi sisulist väidet, mis oleks näidanud, milline äri on RB-le planeeritud. Vastupidi, Trieste sadama esindaja poolt näidatud trassidel, mis ulatusid läbi Euroopa ja Venemaa Hiinasse, ei olnud RB-ga mingit puutumust. Minu küsimusele lugupeetud panelistidele, et nad näitaksid kaardil kasvõi ühe trassi, mille kaudu hakkavad RB-le saabuma kaubad ida suunalt, ei suudetud vastata. Üks kohal viibinud ajakirjanik võttis kuluaaris ürituse kokku järgmiselt:“Tegemist oli näitemänguga, kus esinesid kõige kõrgema palgaga näitlejad.“

Konverentsist oli siiski ka kasu. Seoses RB-ga selgus kaks olulist tegurit. Esiteks – veoautodel elektri, LNG ja CNG (surugaas), aga ka vesiniku kasutamine mootorites ei ole mitte kauge, vaid lähema tuleviku (kuni 5 aastat) küsimus. Kõige konkretsemalt oli esitatud LNG ja CNG mootoritega Iveco, Scania, Mercedese ja Volvo veoautode mudeleid tutvustavad materjalid. Nende autode tootmist on juba alustatud. Euroopas on täna vastavaid laadimisjaamu kokku 3408, neist Eestis 6 CNG tanklat (Poolas 27, Tšehhis 143). Seega on selge, et RB tasuvusanalüüsi peamine tugi ehk RB poolt autovedudega võrreldes genereeritav puhas õhk väheneb reaalsuses veelgi enam, kui Eesti eksperdid tänaseks on tuvastanud. Teiseks – lisaks sellele, et RB-ga konkureerivad põhjas paralleelne tee Balti merel ja lõunas Vene raudtee idasuunalistel vedudel, on Saksamaa ja Taani ettevõtmisel käimas projekt nimega Ferhmanbelt Fixed Link, mis ühendab Lõuna- ja Kesk-Euroopa tänasest veelgi otsemalt raudtee abil Skandinaaviaga, ulatudes välja Soome. Selleks rajatakse Saksamaa linna Fermani ja Taanis asuva Rodbyhavani vahele 18 km pikkune merealune tunnel. Kuigi juba praegu on näiteks Turust Kesk-Euroopasse viiv marsruut (laev + rong) üle 500 km lühem kui planeeritaval RB-l, siis Ferhmanbelt valmimisel muutub see tee veel 160 km lühemaks. Eelnev kajastas RB projekti tulusid. Kulude poole pealt hoiab RB läbisurujate seltskond siiamaani kramplikult kinni kahest numbrist: projekti maksumusest Eestis 1,3 miljardit eurot ja EL poolsest rahastusmäärast 85% sellest. Paraku ei ole ka need numbrid enam adekvaatsed.

Selgusetu on, kuidas tagatakse taristu ehitamiseks vajatavad kodumaised puistematerjalid ja mis kogu taristu kokkuvõttes maksma läheb. Ainuüksi graniitkillustikku on Eestisse vaja importida 400000 m3. Äsja valminud RB maakonnaplaneeringute KSH aruandes (11.07.2017.a. lk.230-231) märgitakse vajadust ehitada Pärnu taha Rääma rabasse, kus turbakihi paksus ulatub kohati kuni 10 meetrini, RB-le 2 km pikkune sild (Saaremaa silla prognoositud pikkuseks on ca. 6 km). See saaks olema pikim sild Baltimaades, mille maksumuseks kujuneks ca. 150 miljonit eurot. Tuleb silmas pidada, et EL-s rajatud analoogsete taristute maksumus on võrreldes prognoosituga kallinenud ca. 40%. RB rahastusmäära osas peale 2020. aastat valitseb määramatus, kuid seoses Ühendkunigriigi lahkumisega jääb EL rahakott ca. 20% ulatuses tühjemaks. Üha enam saab selgeks, et RB äriplaan on nii tulude kui kulude poolest „sulega vee peale kirjutatud“ ning numbrid selles muutuvad pöörase kiirusega üha pessimistlikumateks. Riigikogus juunikuus tehtud otsus tagantjärele seadustada Rail Baltic võiks olla siis legitiimne, kui me kulutaksime selleks ainult oma raha. Kui aga soovime ehitamiseks kasutada EL maksumaksjate toetust, siis peame välistama numbritega manipuleerimise ja pettusekahtlused. Euroopa Komisjon on sõnaselgelt selgitanud, et tasuvusanalüüsi õigsuse eest vastutab toetust taotlev riik. See tähendab, et vastutuse sisu on reaalne ja mitte vabatahtlikud analüütikud ja aktivistid, vaid valitsus peab aktsepteerima EY analüüsis väljatoodud vigade olemasolu koos sellega kaasnevate tagajärgede mõistmisega. Seda põhjusel, et kui hilisema kontrolli käigus selgub, et tasuvusanalüüs ei vastanud nõuetele, projekt ei ole tasuv ja valitsus seda teavet teadlikult ignoreeris, siis tuleb Eestil (kui ka Lätil ja Leedul) RB-le saadud toetused tagasi maksta. (Näiteks väiksemas mahus tegeleb EAS niisuguste tagasinõuetega igapäevaselt). Taolise riski võtmisega tuleb ametnikel ja poliitikutel arvestada, kes siiamaani kinnitavad, et RB tasuvusanalüüs on õige.

EL poolt on minevikus rahastatud projekte, millest ei ole tõusnud mingitki kasu (tühi lennujaam Hispaanias, mitte kuhugi viivad sillad Kreekas, kodutanumale lähemale tulles Mõntu sadam Saaremaal ja Koidula raudteesõlm). Valitsusele peaks lõpuks kohale jõudma, et RB arengu edasine stsenaarium saab lõppeda kahel moel - kas Eestile õigustamatult suurte rahaliste kohustuste võtmisega või projektist väljumisega. Kahjud riigile on seda väiksemad, mida varem sellisest projektist väljutakse. Nii teeme kasuliku teene nii endale kui EL-le, pannes elujõuetule projektile piduri ning võttes aja maha riigile kasulikumate variantide läbitöötamiseks. Advokaadibüroo Rask OÜ poolt 18.05.2017.a esitatud õiguslik arvamus RB aluseks olevate kokkulepete kohta kinnitab, et majanduslik jätkusuutmatus on RB projektist taganemise õigustatud aluseks, kus Eesti riigile trahve jms. määrata ei saa. Miks siiski ei ole seda küsimust siiamaani valitsuse tasemel püstitatud ega analüüsitud? Vastus on – praegusel valitsusel puudub nii poliitiline julgus kui ka juhtimisalane võimekus seda tüüpi rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Selle asemel, et aeg maha võtta, kasutada ka Eesti eksperte ja leida riigile parim lahendus, on käputäis poliitikuid koos end projektiga sidunud ametnikega pigem otsustanud rongiga kraavi kihutada. See aga saaks toimuma rahva vara ja looduskeskonnale pöördumatu kahju tekitamise arvel. Valitsusel ei ole enam mõtet ka Läti ja Leedu võimaliku huvi argumendi taha pugeda, kuna nende riikide senisest käitumisest on selgelt näha, et eelkõige ollakse huvitatud oma siseriiklike probleemide lahendamisest (Riia ümbersõit ja side lennijaamaga, Kaunase ja Vilniuse ühendus). Poola ja Soome huvi RB vastu on aga isegi tagasihoidlikult väljendades leige. Kui valitsuse asjatoimetused RB-ga jätkuvad samas vaimus nagu seni, jääb vaid loota, et kuni järgmiste parlamendivalimisteni aastal 2019. ei jõuta RB-sse olulisi summasid pumbata ning järgmine Riigikogu koosseis lõpetab selle elujõuetu projekti nagunii.

Arvamus, et RB-le hakkab ida poolt kaupa tulema, tähendab mingi täiesti uue transdiidiliini avamist. Aga seda ei paista kusagilt, pole lihtsalt majanduslikult loogiline hakata kaupu põhja poolt ringiga Euroopasse vedama.

Elusus on kujunemislugu. Von Baeri bioloogiatraditsioonist

Ilmus kärbitult ajalehes “Sirp”01.09.2017

Elusus on kujunemislugu

Karl Ernst von Baer Teateid härra salanõuniku dr Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt. Ilmamaa. 2015. 424 lk. Tõlkinud Anti Lääts

Mihkel Kunnus

Kaunis kindlalt võib öelda, et vihikumahtu doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ on Karl Ernst von Baeri (1792-1876) loetuim kirjatükk eesti keeles. See on ühelt poolt mõistetav – kuidas saakski mõni teadusteoreetiline arutlus olla nii üldhuvitav kui üks kõrvaltpilk enesele –, ent samas on sellest ka väga kahju, sest see on tõenäoliselt ta kõige aegunum ja väheväärtuslikum kirjutis, mis takkapihta põlistab eestikeelse lugeja teadvusesse meie esindusülikooli suurimast kasvandikust täiesti ebarepresentatiivse ja halvas mõttese karikatuurse pildi. Baeri enese sõnadega on sel tööl „umbes sama palju väärtust kui teistel töödel, mis noored kogenematud inimesed kirjutavad – nimelt üsna vähe“(lk 144). Küll oleks hea, kui tema autobiograafia saavutaks osagi sellest loetavusest! Lausa võrratu oleks aga kui loetaks juba tõlgitust ta kõnet „Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas rakendada seda entomoloogias?“ⁱ . Samuti saab mõned pidepunktid olulisemast kätte tema loomingu kõige hilisemast eestindusest, 1830ndatel peetud kõnest – „Üldine seadus looduse arengus“ⁱⁱ.

Aga mis on see oluline, mille pärast Baeri – seda 19. sajandi teadlast – üldse lugema peaks? No selleks on ikka kõige olulisem ja eksistentsiaalsem asi üldse – elu! Baeri kirjatööd aitavad heita valgust elu olemusele kõige sügavamas mõttes. Seega iseenesestmõistetavalt ka inimolemusele, inimloomusele. Ning kujutelmad inimolemusest – olgugi, et enamikel meist vaikselt sissekasvanud ja sõnastamata – ei tapitseeri ainult eeterlike vaimude vandlitorne, vaid suunavad paljus ka argipoliitilisi hoiakud.

Tsiteerin siin illustratsiooniks ühte Toomas Pauli isiklikumat, otsapidi mälestuste vormi võtvat esseed „Uskumatu Tooma lugu“:

„Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi „arengut“ tingib? Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimalik, ning otsima seda, mis on võimalik.[autori rõhutused – M.K.]“ⁱⁱⁱ

Tõesti, küsimus, kui palju on inimene muudetav, on väga oluline küsimus. Ja mitte ainult teoloogile. Näiteks vägagi aktuaalseid ühiskondlikke hoiakuid lahkav Mihkel Muti raamat „Eesti ümberlõikaja“ polemiseerib ju paljuski sama küsimuse ümber.

Kui muudetav on siis inimene?

Küsimus ise on aga väga mitmeti mõistetav, sest sõltub sõna „inimene“ vaikemääratlusest. Peetakse „inimese“ all vaikimisi silmas inimliiki, inimühiskonda või inimindiviidi, kogu inimindiviidi elukaart või mingit lõiku sellest – see on tavaliselt kriitiliselt teadvustamata, ent määrab väga palju. Näiteks rousseaulik jutustus vabana sündinud inimesest ja igasugused liiladustesse kalduvad emantsipatsioonijorud saavad mu arust kõlada veenvalt ainult neile, kes on autentseimaks inimolemiseks – ehk siis intuitiivseks inimese määratluseks – kogenud äsja vanemate sõltuvusest vabaks kiirendava nooruki elutunde. Abitul lapsel takistab selle arusaama omaksvõttu puudulik mõistus, vananev inimene või järglaste eest hoolitsev inimene aga tajub sõltuvust teistest ja üksilduse abitust märksa teravamalt.

Samuti paistab heaks ja kõnekaks näiteks olema Hannah Arendti ühiskonnafilosoofia. Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt (siin: baerilikumalt) elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on üsna aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enamana kui väga halva metafoorina, nii halvana, et see eksitab rohkem kui seletab. Toon kõrvutuseks teise kujundi. Kujutlegem ette tänavat, kus jalakäijad liiguvad pideva voona, mis korrakski ei peatu, ning seadke ülesandeks saavutada mingis keerukas küsimuses kokkulepe ühel tänavalõigul. Seal tänavalõigul on igal ajahetkel inimesi küll umbes sama palju, aga kogu aeg lahkub osa inimesi seltskonnast oma tahtmiste ja veendumuste osakaaluga ja kogu aeg tuleb osa inimesi juurde, kes ei tea kokkulepitavast küsimusest midagi ja kellele tuleb asjad nö jooksu pealt selgeks teha. See metafoor on juba palju parem ühiskonna või riigi metafoor, aga kaugeltki mitte hea. Baer ütleb otsesõnu, et „[l]oodus paigalseisu ei tunne, vähemalt mis puudutab elavaid organisme. Seepärast, kui usume eluslooduses paigalseisu nägevat, on süüdi selle mõõdupuu väiksus, mida me tarvitame“^iv Näiteks ei piisa sellest, et jõuame kokkuleppele ühises eesmärgis, elu pole matemaatiline võrrand, kus lahenduse õigsus ei sõltu lahendamise kiirusest. Tempo on eluprotsesside – ja seega ka ühiskondlike protsesside – mõistmisel ja kujundamisel väljataandamatu faktor. Näiteks ta meenutab, kuidas ta isa püüdis igati kergendada oma talupoegade elu ja nii oli Baeri isa „meie provintsis üks esimesi, kes juurutas ristikukasvatust ja turbalõikust (1801-1802) ning võttis mõisas metsa säästmiseks põhilise küttematerjalina kasutusele turba. Külades hakati kasvatama kartulit, talupoegade vastuseisu tõttu tehti seda ka sunniviisil“(lk 44) ja hiljem Baer üldistab: „Olen küll näinud oma isa tegutsemist olude parandamise nimel, ent iial ei kuulnud ma temalt mingeid vabameelseid kõnesid. Vabameelne vaim haaras mind kaasa – küllap ülearugi – mu teise õpetaja juttude mõjul, hiljem olen pidanud jällegi meelt muutma, mitte küll ajaloo uurimise või valitsemisalaste kogemuste, vaid pideva eluosolendite arengulooga tegelemise ning poliitiliste sündmuste mõjul. Minus süvenes veendumus, et sotsiaalsed arengud ei saa kulgeda teisiti kui orgaanilised, seega järk-järgult, ning arengud saavad olla mõistlikud vaid siis, kui neiks vajalikud tingimused on täielikult välja kujunenud ja kestnud pikemat aega. Igasugust progressi kiirendamist võrdleksin ma oma kunstliku haudemasina ülekütmisega, mis samuti läheks katki, ning iga seisakut võrdleksin tule kustumisega, mis ei põhjustaks küll äkksurma, ent siiski aeglast väljasuremist“ (lk 46). Jah, inkubaator on ka hea kujund illustreerimaks mõõdukuse võtmelisust.

Niisiis, kui paindlik on inimene? Vastamiseks peame tegema eristuse: inimliik on lausa väga paindlik – asustab kõrgmäestikke ja erinevaid orge, kõrbeid ja polaaralasid, pea kõik laiuskraadid on inimasustusega ja elukorraldust toetavad kultuurid on väga erinevad. Seevastu indiviidi paindlikkusega on lood märksa komplitseeritumad – kui beebi ees avaneb võimalike arengustsenaariumite kirev kaardistik, siis märkimisväärseid tagasihüppeid individuaalsel elukaarel siiski teha ei saa. Iga indiviidi elulugu on kahaneva paindlikkuse lugu. Õppimise sisu terminites „põhiharidus“ ja „elukestev õpe“ on kaunikesti erinev. Pisikestest lasteaiaeelikutest saab vormida kohe väga erinevaid täiskasvanuid, inimene on siin väga paindlik. Näiteks isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt soolisi omadusi ja ka imetoredast tüdrukbeebist, kelles särab õigusega suur lapselapse-lootus, võib saada hoopis turjakas viljatu jõmm, kui ta satub näiteks keskkonda „Ida-Saksamaa kergejõustikukoondis“ (NB! Geenijärjestus sealjuures ei muutu!) ning kui see juba juhtunud on, siis tagasi tavapärasema naise elurajale enam ei saa. Nagu ei saa tuhandeid tööta jäänud hiliskeskealisi kaevureid nagu naks koolitada ametnikeks Euroopa Liidu eesistumise ajaks ja pärast omakorda kellekski muuks.

Arenemisasutused

Karl Ernst von Baeri eluloo teeb nii huvitavaks ja väärtuslikuks päris suur komplekt plusse, mida see korraga hõlmab. Esiteks: tegu on tõeliselt silmapaistva suurvaimuga täiesti globaalses mõõtkavas; teiseks: tema kutsumuslik uurimissuund – indiviidi arengulugu ja selle seos keskkonnaga kõige laiemas mõttes – kattub antud juhul objektiga; kolmandaks: tema lokaalsus on juhtumisi meie kodukohas, ta kuulub meie kodulukku. Raamat on kirjutatud enda 50ndaks juubeliks, tähendab tagasivaatev pilk on tippvormis arenguteadlase oma ning eraldi tasub siin esile tõsta ta väga head ja detailitäpset mälu. Oma arengutingimused suudab ta rekonstrueerida alates väga varajasest lapsepõlvest, samuti kirjeldab põhjalikult haridusteed, alates koduõpetajatest lõpetades ülikoolidega. Lõikude kaupa võiks välja tuua tsitaate, mille aktuaalsus pole sugugi kahanenud.

Näiteks meenutab ta, et päris väiksena teda tavapäraase kooliõpetusega ei koormatud, lugema õppis pigem hilja ja meenutab võrdlevalt varaküpseks praetud õpetlase Karl Witte elulugu: „Ei tea, kas tulevane professor oli oma isale rõõmsa noorpõlve lühendamise eest ka tänulik, kuid ma kahtlen selles. Selline sõgedus on õnneks haruldane, ent pahatihti utsitavad vanemad lapsi liialt palju õppima ega taipa, et suur sund ei tekita õpirõõmu. Ja kui puudub rõõm, siis pole õpilastelt palju loota – ka see, mis õpitud, läheb peagi kaotsi“(lk 30). Heade sõnadega meenutab ta Tallinna Rüütli- ja Toomkooli, kus „[s]eisuslikest vahedest või eelarvamustest polnud juttugi. Õpetajad ja kuraatorid olid siis kindlat seda meelt, et õpilased on ikka õpilased, keda tuleb hinnata teadmiste ja võimete järgi“ (lk 71) ning kuidas talle seal „avaldasid väga soodsat mõju kaks asjaolu. Koduga võrreldes pakkus kool ja linn mulle hoopis rohkem raamatuid. Eriti soodsalt mõjus see, et koolis oli meil sarnaste huvidega noorukite ring“ (lk 73). Nagu ikka teeb ta meenutades ohtralt esseistlikke kõrvalepõikeid ning annab nõu, näiteks, et „inimesse ei tohi suhtuda kui vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Inimeses on peidus eeldused, mida on tarviis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiks puhkeda. See nõuab aga üldarendavat hoolitsust. Seega oleks ilmne anakoronism, kui tulevasele elukutsele pannakse liigset rõhku mõttetöö arvel – iseärnis nooremates klassides, kus koolipingis istuvad veel puhkemata pungad, kelle kohta ei või ka kõige kogenum koolmeister teada, mis neist ükskord saada võib“(lk 97). Väga kaasaegselt mõjuvad ka mõtted pedagoogide ja haridusfunktsionäride vahekorrast: „Kui kuratooriumi ja vaated üksteisest liiga palju lahknevad, siis võib see tõsiselt mõjutada kooli käekäiku. Selliste konfliktide vältimiseks ei oska ma anda muud nõu, kui et kooli tuleb võtta võimalikult häid ja tublisid õpetajaid ning seejuures ei maksa ka palgaga koonerdada. Kuratoorium peaks usaldama pedagoogide pädevaust ja kogemusi“(lk 85).

Samuti võib mürgiselt resümeerida, et juba toona õitses vaim pigem ülikoolide administratiivsüsteemi kiuste kui toel, näiteks meenutab Baer: „Enne kaitsmist ja doktrordiplomi kaitsmist pidin vastavalt eeskirjadele läbi tegema veel ühe suurema laibalahkamise operatsiooni. Laipu polnud aga anatoomikumis saada. /.../ Asjatult püüdsin selgitada, et mul pole ju olnudki võimalust operatsioonikursust kaasa teha ja ja ma ei tahagi opereerijaks saada. Dekaan ei tahtnud sellest midagi kuulda; seadus pidavat kehtima kõigi jaoks. Niisiis jooksin nagu näljane kaaren linnas ringi, et leida mõnd surijat. Ühest sõjaväehospidalist leidsin haige, kes heasüdamliku sõjaväearsti kinnituse kohaselt pidi surema kahe päeva pärast. Tudeng pidi ju vana praktikut ometi uskuma! Kindluse mõttes arvestasin kolme või nelja päevaga ning lasin väitekirja kaitsmise kuupäevaks märkida 24. augusti. Kuid haige polnud ka selleks päevaks veel surnud. /.../ Mees, kelle surma ma suure igatsusega ootasin, suri alles 26. või 27. augustil, päev pärast seda lõikasin tal jala maha ning lasin selle kohta anda endale tunnistuse, pärast aga pidin Balki presideerimisel sooritama veel eraldi operatsiooni“(lk 145)^v.

Millal algab inimese elu?

See küsimus tundub nii mõistlik, et üks meie praegu tegusamaid biolooge, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets on võtnud vaevaks kirjutada sellele küsimusele vastuseks põhjaliku ülevaateartikli („Millal algab inimese elu?“ Akadeemia, 2008, nr 8). Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671).

Sellele artiklile järgnenud diskussioon Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1), kus viimane süüdistab Maimetsa mitmes akadeemilises patus ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb (eelkõige aborditemaatika tõttu) sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et igati ilmaliku Toivo Maimetsa positsioon on milleski sarnane. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on kaunis konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord (või täpsemini – kõik kes me praegu Maal elame, oleme ühest algusajast pärit). Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algusest Maimets räägib, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on võimetus loobuda elust kui kristliku hinge sekulaarse ekvivalendist. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

Siin on lihtsalt oluline tähele panna, et uue indiviidi tekkel pole bioloogiliselt relevantne ei inimese ega elu mõiste! Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liigimääratlus ja seega on sel tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Aga kogu paljunemisprotsess käib ühe liigi sees (see ongi liigi tavalisim määratlus), teisisõnu, paljunemisprotsessist rääkides on kategooria "inimene" sisutühi. Igale etapile võib ette kirjutada täpsustuse „inim-“: inimsperm ühineb inimmunarakuga tekib inimsügoot jne.

Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi erinevate etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene. Samuti ei ületata paljunemisprotsessi kordagi elus-eluta piiri, ei ole mingit hetke, kus mingile ainekogumile järsku „elu sisse puhutakse“. Toimub lihtsalt elusate rakkude ühinemine, pärilikkusaine rekombineerumine ja siis omakorda jagunemine ja jagunemine. Kus juures oluline on tähele panna, et viljastatud munarakk võib ka pärast viljastumist hargneda mitmeks organismiks (ühemunamitmikud).

Von Baer nägi meie paljunemisprotsessi sugulust taimsega väga selgelt: „Aga kui võrsete ja muna[rakku]de vahel pole olulist erinevust, siis ei saa ka kõiki paljunemisi pidada absoluutselt uute olendite sündimiseks, vaid juba olemasolevate eluprotsesside jätkumiseks – võrse iseseisvub lihtsalt hiljem, muna aga varem“(lk 288). Tõsi, organismi, indiviidi alguse küsimus pole küsimus liigi piiri järele, pole küsimus eluta ja elusa piiri järele, vaid küsimus iseseisvuse, ontogeneesi autonoomia järele. See autonoomus aga pole kuidagi kvantifitseeritav või loendatav, vaid ühtlaselt kasvav ning selle maksimum sõltub liigist ja elutingimustest. Kusjuures inimisend saavutab autonoomia lausa rekordaeglaselt, ei ole mõtet teda võrrelda suurte rohusööjatega, kes platsentast välja astudes kohe rohtu näksivad või munadest kooruvate röövikutega, kes ei vaja mingeid eluõpetusi elukogenumatelt generatsioonidelt. Õigusega on inimbeebit nimetatud kehaväliseks looteks, võib kujundlikult öelda, et pärast sündi on nabanöör eeterlikum ja perioodilisem, toitub ta ju nüüdki emaihust, kuigi hingab iseseisvalt.
Enamikul meist on ettekujutus, et paljunemises tekivad loendatavad elud, organismid, mis on „otsekui veemullid, mis pole üksteisega seotud. Aga see mõte tekib üksnes inimese ja kõrgemate loomade pealiskaudsest vaatlusest, sest tõeline eluseos läbib tegelikult kõiki järelpõlvi ning kogu jada võib võrrelda pigem kokkusõlmitud nööriga. Viljastamine nimelt ei tähenda uue moodustamist, vaid ümberkujundamist, see on vaid kasvamise erivorm, organiseerumise alamatel astmetel on see osa kasvamisest [autori rõhutused – M.K.]“^vi. Tõepoolest, hulkrakulisus ja suguline paljunemine on nii vanad evolutsioonilised leiutised, et nende mehaanika on meil taimedega sama. Niisiis, uue inimese paljunemine pole järjekordse autonoomse (surematu) hinge sisenemine seemne- ja munaraku ühinemisel, vaid pigem üle käte läinud võrsumine, üsnagi taimne protsess. Selles võimalikus identiteediriives, mis kaugelt ületab Darwini tehtu, kannatab mehelik kõrkus rohkem, sest emakas jääb emakaks, aga meheliige degradeerub tolmuka lähisugulaseks. Huvitava faktina võib veel märkida ära, et 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest (vist võib öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda), mis maakeeli tähendaks, et elu on mõneti tule laadne nähtus ja seega loomulikult pidev protsess ning leekide (loe: organismide) loendamine kui atomiseeritud tulede loendamine vägagi tinglik. Sel on siis baerliku vaatega natuke klappi.

Mis siis see indiviid on? Kant ja seesmisus

Üks tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett näitab raamatus „Darwini ohtlik idee“, et evolutsioon on suurepäraselt modelleeritav algoritmina. Tõsi. Ma ütleks, et Dennett on hiilgavalt täitnud mõtteharjutuse proovida seletada evolutsiooni ja elu nii nagu elusorganismid poleks elus. Sellel teoorial on ainult üks, aga see-eest ületamatu puudus – see ei vasta tõele. Kuidas ma sellist ülbet hinnangut põhjendan? Ega eriti saagi. See on see koht, kus veendumus kasvab välja, nagu William James ütles, sellest kõige võimsamast eeldusest, mida filosoofilistes aruteludes üldse ei mainitagi, nii öelda filosoofilisest tempermendist. Tuletan siinkohal meelde, et William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning sel pole midagi pistmist koleerikute, sangviinikute ja muu puhtpsühholoogilisega, temperament on temal rohkem „muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast“^vii.

William Jamesi sõnutsi see „ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet[minu rõhutus – M.K.]“^viii.

Kui professionaalne filosoof Peter Singer jõuab kohani, kus tunneb, et peab argumenteeritult tõestma, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu, siis teeb ta džentelmenliku žesti: „Lugejad, kelle tavamõistus ütleb, et ka loomad kannatavad, võivad eelistada selle osa vahelejätmist ning liikuda edasi leheküljele 79, kuna vahepealsetel lehekülgedel ei tehta muud, kui kummutatakse seisukohta, mida nad ei jaga“^ix. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes saabki elusorganismi modelleerida kui algoritmilisi masinaid, aga üldiselt jäetakse see epistemoloogiline buldooser siiski enda teadvuse ees seisma ning siis hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Baeriliku pilguga vaadates on teadvus loomse virgeoleku spetsiifiline erivorm (mis inimindiviidil pole püsiv – see lülitub välja magades (kolmandik elust!) ja on näiteks mõjutatav keemiliselt lausa taimse koomani), mis on sama sujuvalt ja mitmekesiselt evolutsioneerunud kui kogu väliselt vaadeldav elurikkuski. Et mitte seda seisukohta von Baerile inkrimineerida pean tunnistama, et dennetlik analüütiline vaimufilosoofia, mis jändab kujutlustega ajust purgis või kardab, et internet või liiga kiire arvuti hakkab ise mõtlema, tundub mulle hüpertroofiana sellest kognitiivsest puudest, mis vajab pikka formaalset tõestust, et kõhtu pussitatud koer tunneb valu, mitte ei krigse nagu kell, millesse on sattunud liiv.

Kui ma ennist näitasin, et baerilik vaade elule naerab välja küsimuse „Millal algab inimene?“, siis võib jääda mulje, et Baer eitab üldse individuaalsust. Tegelikult on muidugi vastupidi, Baer jätab seesmise subjektsuse ka teistele organismidele, lihtsalt subjektsus on protsessuaalne entiteet, mis on seotud eluvormi iseseisvusega, mitte elususega. Lõpeks Baer ju avastas imetaja muna. Baer mitte ei võta inimeselt hinge, vaid jätab selle kõigile elusorganismidele, jätab kõigile seesmisuse, kogemis- ja valikuvõime ehk elu fundamantaalsed tunnused. See vaade on õhtumaise teaduse peavoolule nii võõraks jäänud, et seda aksioomina võttev Valdur Mikita peab end väljendama vigurades ja keel põses. Näiteks

„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne“^x.
Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Kalevi Kull. Karl Ernst von Baer kõrval on teoreetilisele bioloogiale (ja biosemiootikale) tohutu pause andnud teinegi kohalik baltisakslane - Jakob von Uexküll (1864-1944). Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis põhjendab seda, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, poeetilisemalt öelduna, et ka neil on hing. Tunne aukartust elu ees!

• P.S. Von Baeri bioloogiatraditsiooni elujõulisusest ja järjest saab kena ülevaate selle aasta teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikust Schola Biotheoretica 43. 2017 toimetajad Lauri Laanisto jt.

i Akadeemia, 2002, nr 12, lk 2556-2589

iiKarl Ernst von Baer Üldine seadus looduse arengus. 2017, TÜ Kirjastus, ilmumas ka ajakirjas Akadeemia 2017

iiiToomas Paul Uskumatu Tooma lugu LR 2009, nr 1-2, lk 72

iv„Milline vaade eluselusloodusele on õige? /.../“ lk 2564jj

vÕigluse huvides olgu mainitud, et kergem polnud ka vägevaimatel: „Sajandi lõpus tõi Königsbergile suurimat kuulsust surematu Kant, kes viis tippu selle teaduse, milles peale kreeklaste näikse kõige võimekamad olema just sakslased. Otseallikast vaimutoidu ammutamiseks pidid sakslased rändama Ida-Preisimaale. Kanti kõrvaal oli suur mõju ka J. Krausil, äärmiselt haritud ja teravmeelsel mehel, kes lõpuks pühendus peamiselt majandusteadusele. Kraus pooldas vabakaubanduse põhimõtteid ja üliõpilased olid temast vaimustuses.

Kõik need mehed saavutasid kuuluse aainuüksi omal jõul. Riik ei aidanud selleks kuigi palju kaasa. Ülikoolis oli vähe õppetoole, raamatukogu oli üsna vaene. Ülikooli puudutavad seadused olid üle saja aasta vanad ja keskaegsest mõtteviisist kantud. Näiteks pidi teaduskonna dekaan jälgima, et dissertatsioonides ei esitataks mingeid uusi seisukohti (ne quid novi insit)“ (lk 229).

viÜldine seadus looduse arengus. lk 15

viiMärt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“, järelsõna raamatule William James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 374

viiiWilliam James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 14

ixPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostanud ja toimetanud Aire Vaher Riste Keskpaik Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

xHasso Krull, „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“.“Vikerkaar“ 2013, nr 10–11, lk 156

Miks on nii vähe paremintellektuaale?

Sõna „vasakintellektuaal“ võib kohata päris sageli, sõna „paremintellektuaal“ aga väga harva. Miks on see nii?

Arvan, et see sõnakasutus pole üldjoontes ebaõiglane, sest seda, kes peaks asetuma „paremintellektuaali“ positsioonil, on korrektsem nimetada konservatiivseks haritlaseks või konservatiivseks mõtlejaks ja nii ka tehakse. (mõistepaari ajalooline pärinemislugu on siin)

Kui vasakintellektuaali poliitiline aktiivsus seisneb püüus muuta maailma, tavaliselt ühiskonda õiglasemaks (nt Occupy Wall Street!), siis konservatiivse haritlase võib hädaga saada meeleavaldusele, mis taotleb midagi säilitada (nt vastuseis Rail Balticule).

Kitsendan siin vasakintellektuaali sellise tunnusteparvega:

a)arvab, et kommunism on põhimõtteliselt hea idee, paraku selle elluviijad osutusid türannideks

b)arvab, et rahvuslus ja religioon on primitiivsed jäänukid algelisematest aegadest

c)arvab, et kõik hierarhiad on halvad, kuivõrd need põhinevad võimul ja kuivõrd võim on kõikide meie hädade peapõhjus, siis tuleb see maailmast kaotada.

d) arvab, et bioloogial ei ole inimloomuse kohta midagi öelda (pigem on õigus Sartre'il sel asjas).

Raskematel juhtudel (SJW) võib lisada ka:
d) arvab, et fallogotsentrism on mõistlik kontseptsioon

e) arvab, et soo- ja queerteooria peaks olema ülikoolis alusmooduli aine

f) arvab, et sotsiaalne õiglus peaks olema ülikoolides kõrgeim väärtus

Valisin need, sest siis on see nii hõlmav, et sisse mahuvad ka paljud ühiskondlikult aktiivsed vasaknoored, keda intellektuaaliks nimetada oleks palju. Sealhulgas arvamusliidrid, aktivistid, sotsiaalse õigluse sõdalased ehk sõssid (SJW-d) jne.

Nii.

Sõssid on õigusega tajunud, et Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson nende suur vaenlane. (Peterson on hea näide, kuna ta on väga tuntud hetkel ja ta videoloengud vabalt saadaval).

Mis on see, mis iseloomustab Petersoni kõige rohkem. Ta on praktiseeriv psühholoog, kes on dostojevskiliku innu ja võimekusega pühendunud INIMLOOMUSE tundmaõppimisele. Ja nagu suur psühholoog Dostojevskigi on ta jõudnud seal väga kaugele. Ja jälle – nagu Dostojeskigi muutunud igasuguste vasakutopistide üliveenvaks oponendiks.
Mäletatavasti suur ja mõjukas, innukalt kommunistidega flirtiv vasakintellektuaal Jean-Paul Sartre kuulutas, et kuna Jumalat ehk Loojat pole olemas, siis inimese puhul tema eksistents eelneb olemusele, miska inimene ise loob ennast. Eesti ilmalikus kontekstis oleks selgitavam seda veendumust kirjeldada nii: inimloomus pole bioloogiliselt determineeritud.
Seega sobib Jean-Paul Sartre hästi esindama tüüpi, kes inimloomuse olemasolu eitab ja usub, et meil on võimalik seda meelepäraselt vormida. See suhtumine on ka praegu sõsside ja vasakintellektuaalide hulgas väga levinud: inimene ei ole bioloogiliselt determineeritud, miska kultuuri muutes muudame inimest ja nii saame muuta kogu ühiskonna selliseks, kuidas aga tahame.

Lühim vastus sellele, miks vasakutopistid on inimvaenulikud, ongi selles, et nad ei tunne praktiliselt üldse inimloomust, sest nad selle olemasolu eitavad. Loomulikult on neil paar triviaalset aksioomi, näiteks, et põhiloomuselt on inimene hea, ainult ühiskondlikud olud teevad ta kurjaks, või et inimene on sündinud vabana.

Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda – seda tehakse mõistusega, eks –, milline see uus uljas maailm olema peaks.

Eelkõige muidugi õiglane, mida iganes see ka ei tähendaks.

Loomulikult hindavad ka konservatiivsed haritlased väga kõrgelt mõistust. Mõistus on vägev tunnetusvõimendi ja mõistuslikkusel on väga kõrge kommunikatiivne funktsioon. Viimane tähendab täpsemalt seda, et hea mõtlemise atribuudid (selgus, mittevasturääkivus, koherentsus, järjekindlus) kuuluvad ka hästi toimiva kommunikatsiooni struktuuri, aga inimese vabatahtelist käitumist ei saa iial struktureerida nende printsiipide järgi (kuigi, möönan, meil kõigil on hetki, mil käitume mõistuspäraselt).

Sellepärast vasakpoolsed intellektuaalid, utopistid ongi suurimad totalitarismide loojad – nad üritavad korraldada maailma nii, et seal oleks kõik võimalikult mõistuspärane, mõistuspärane nagu Jaapani autotehases, pluss kõik oleks võrdsed ja vabad ja valitseks üldine õiglus. Aga inimene tahab ja ka suudab elada ainult oma vajaduste, tahtmiste, tujude, tunnete, spontaansuse, esteetiliste kiindumuste ja kõige muu säärase mittemõistusliku ajel, lühimalt oma loomuse ajel. Inimese loomusel aga on üüratu bioloogiline inerts ja väga suur kultuuriline inerts, täpsemini, see ongi inimloomus.

Vasakpoolne sellele lausele kuigivõrd alla ei kirjuta, konservatiiv küll. Siin ongi võtmeline vahe.
Sest ühel juhul tuleb selle hiigelrongi vääramatu kulgemisega lihtsalt kohaneda, kusjuures see väiksema inertsiga kultuuriks kutsutud nähtus ise ongi kohanemismehhanism pluss infoallikas selle kohta, kuidas enese hiiglasliku bioloogilise inertsiga kohaneda, kuidas oma loomusega kohaneda (nagu Piiblis on öeldud – linna on lihtsam valitseda kui iseennast). Siit johtub kaks asja.
A) see sama kultuur (traditsioonid, tavad, religioon st eluviis kõige üldisemalt) olgu see kuitahes ebatäiuslik – on ainus kaitsemehhanism, mis meil enda bioloogilise loomuse ees on. See tähendab, kui selle kultuuri puruks peksame (sest see on ebatäisulik ja eelkõige ebaõiglane), siis me ei saa tõeliselt vaba ja autentset inimlast või mida iganes need vasak-rousseaud kujutlesid, vaid metsiku karvutu ahvi, kes ei oska istuda ega astuda ning ammugi ei saa endast aru.

Muidugi peab vapper vasakinsener tundma oma materjali. Ülesehitus inimesel ju on, nii lihalik kui psühholoogiline.Vasakintellektuaal püüab inimloomuse pigem ise välja mõelda, leiutada oma peas. Alates Jean-Jaques Rousseaust lõpetades Lacanide Žižekite ja Butleritega igasuguse postmodernistliku jampsimiseni välja. Mõni võib küll „käed mustaks teha“, näiteks Freud mõtles ilusti oma teooria välja (sai paljus täppi) ja püüdis siis sellega ka ravida. Muidugi pidi ta enne patsiendile selgeks tegema, kuidas selle teooria järgi haige olla. Nii nagu feministid on tohutult higi valanud, et teha teistele naistele selgeks, et nad peaksid end 24/7 rõhututena tundma. Sellest, et tänamatu töölisklass osutub kommunistidele ikka ja jälle väga suureks pettumuseks, võiks omaette raamatu kirjutada...

Paraku see, mida me võiks kutsuda oma hingeks, oma psüühiliseks sisestruktuuriks, on samuti evolutsioonivanune (arusaadavalt öeldi kunagi igavikuline).
Seega meest ja naist, musta ja valget, noort ja vana samasuguseks treivale sõssile, ütleks lihtsalt Orgeli teise seaduse: evolutsioon on targem kui sina.
Meie psüühiline seesmisus, afektsistruktuur ja motivatsioonidünaamika on kujunenud samuti aastamiljonitega ja sel on vastav inerts. Sellega kohanemise, selle tundmaõppimise kogemus on talletatud müütidesse ja religioonidesse, akadeemilises mõttes siis teoloogiaosakonda.
Seda määratut bioloogilist inertsi on kristluses kutsutud pärispatuks ja vasakpoolsuse lühimääratlus ongi pärispatu eitus.

Näiteks seksuaalsuse inerts on 1,2 miljardit aastat, nälg aga oligi see, mis meid põrmust kergitas 3,5 miljardi aasta eest. Viimase ees oleme täiesti kaitsetud.

Muidugi on meil väga suur vabadusaste, muutus avaldub eelkõige pingena. Hiigelinertsiga elu ei tiri meid edasi jäigalt, vaid justkui kummi otsas. Söömisvajadus avaldub sisemise tungina ja vähemalt mõni aeg suudame sellele vastu panna. See siis ongi me kuulus tahtevabadus.

On, väga palju on meie teha ja me saame valida väärtusi, mille nimel.

Kujutan seda ühe mõistuloona.

Jordan Petersoni kuulutustöö langeb sama kõvale kivile kui Dostojevski oma.

Judith Butleri nimelise ülikooli asutaja, 22. sajandi suur õpetlane, 7. laine feminist ja uusfallogotsentristliku queerteooria rajaja Mia-Muhhin Pedro-Ylgem VI loob teooria, mis on lühidalt järgmine:
See, miks ei oldud siiani – ikka veel! – täielikult suudetud välja juurida meeste domineerimist, seisnes viimases instantsis faktil, et nende vertikaalmõõde on keskeltläbi suurem (loe: nad on keskmiselt pikemad) ja on läbiv kultuuriuniversaal, et kõrge on väärtustatum kui madal (jumalad on alati kõrgel), siis selle diskrimineeriva, patriarhaalset domineerimstruktuuri taastootva sotsiaalse konstruktsiooni (beebide jälgimisel tehti kindlaks, et vertikaalasend pole kaasasündinud) dekonstrueerimineks peaks kogu progressiivne inimkond jätkama oma eksistentsi neljakäpukil, sest juba 20. sajandil oli tõestatud (Lakoff-Johnson), et meie väärtusmaailm tuleneb meie kehaehitusest. Esimese asjana ehitatakse ümber WCd, reaktsionäärid ja teised püsti hullud jms paigutatakse paranduskarpidesse.

Olgu, nali-naljaks, aga on ilmne, et tehniliselt on võimalik selline kultuur. Miks me aga seda üldse ei taha? Sest kuigi meil on võime käpuli käia, me seda pikalt ja püsivalt teha ei taha. See pole meie loomuses.
Aga sarnaselt on psüühiliste protsessidega: meil on väga raske muuta püsivalt mitmeid psüühilisi struktuure ka. Näiteks nõukaaegsetele paneelelamutele projekteeriti väikesed köögid, sest olid veendunud, et kommunismi jõudnud inimesed käivad ainult ühissööklas ning teevad kodus ainult hädapäraseid snäkke. 19. sajandi Venemaal panid ka ratsionaalselt mõtlevad vasakinsenerid talupojad elama taolistesse ühiselamutesse. Neid põletati vihaga mahagi. Inimesel pole selliseid instinkte, ütles Dostojevski, ta ei ole sipelgas. Inimese jaoks on need elamud sõjaväebarakid.

Bioloogiaklassik Edward O. Wilson suutis ühe väga lühikese lausega formuleerida kommunismi põhivea: „Hea idee, vale liik“.

Kommunism pole inimsusevastane, vaid inimloomusevastane kuritegu. Umbes nagu jääkaru pidamine soojas ja kuivas puuris või pardi pidamine õrrel. Ega ära ei sure, aga hirmsasti tahaks kuidagi teisiti.



P.S. 

Edward O. Wilson viitas oma kuulsa tsitaadiga sellele, et kommunism sobib ühiselulistele putukatele – sipelgatele, mesilastele, termiitidele jms.

Ühiselulistel putukatel puudub (töölistel) seksuaalne konkurents. Inimesega on aga see häda, et iga liige on seksuaalne, igal liikmel on sugutung ja seksuaalvajadused (ja populatsiooni säilimiseks peab enamik osalema sigimisprotsessis). Kõlab täiesti triviaalselt, aga arvestada sellega ei osata.

Kirjutasin 2015 aasta septembris (ÄP) üsna lihtsa inimloomusest tuleneva ennustuse:

Õuduspilt laevatäiest tumedatest noormeestest.

Kas nad on keskmisest agressiivsemad ja kriminogeensemad? Loomulikult, aga seda mitte nende rassi pärast, vaid selle pärast, et noored mehed on igas populatsioonis kõige agressiivsemad ja kriminogeensemad. Vanglad on lõviosas täidetud just noorte meestega ja seda üle maakera. Kuna neil puudub võimalus omakultuuriliseks sooliseks suhtluseks, siis on ka seksuaalne frustratsioon garanteeritud.

Jah, võib ju küll humanistlik-õilsalt importida tugeva soolise disproportsiooniga inimgrupi, aga milline MTÜ või riiklik institutsioon tagaks nende seksuaalsete vajaduste rahuldamise?

2015/2016 aastavahetusel toimus Kölnis teadupärast kurikuulus massiahistamine.

08.12.2016 kirjutab Airi Keller Feministeeriumi blogis põhjaliku artikli "Vaikus feministide rindejoonel".
See on feministide kimbatusest, sest ei suudeta siiani luua korrektset ohvrimaks olemise hierarhiat.

„Kui Wagenknecht täiesti õigustatult avaldas pahameelt naiste massilise ahistamise kohta, nägi tema kodupartei enamik kriitilises sõnavõtus pigem ohtu põgeniku kui ülima ohvri mainele“.

P.P.S. vt ka "Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus". See on pikem ja põhjalikum lahtiseletus feministlikust kanapimedusest seksuaalse konkurentsi suhtes.