11. november 2018

Põlvkonnamure. Kui rukkilille seemest tahab võrsuda kanepitaim

Ilmus ajalehes „Postimees“ 20.10.2018. On kirjutatud suve lõpul ja allpool on tehtud paar pisimuudatust (nt Elurikkuse erakond on vahepeal sündinud jms).


Rukkilill Haania looduspargis. Põldudel neid enam ei kohta, sest glüfosaadiga  tõmmatakse enne külvi kõik surnuks.
(Pilt: Vikipeedia)



Kui rukkilille seemest tahab võrsuda kanepitaim


Mihkel Kunnus



*
Lääne tsivilisatsiooni toimub taas barbarite invasioon. See tabab iga Lääne tsivilisatsiooni põlvkonda, arendas kujundit edasi Hannah Arendt, üks XX sajandi olulisemaid poliitmõtlejaid. Me kutsume neid barbareid lasteks, täpsustas ta. Mis on meie tsivilisatsiooni või tagasihoidlikumalt väljendudes ühiskonna üks suurimaid hädasid praegu? Neid barbareid, uut põlvkonda on na vähevõitu. Sellisel hulgal ei suuda nad anda ühiskonnale piisavalt virgutavat nähvakat.

„Poliitikas võib konservatiivne suhtumine – mis aktsepteerib maailma sellisena, nagu ta on, ning püüab üksnes
status quo'd alal hoida, viia üksnes hävinguni, sest maailm, olgu tervikuna või üksikasjades, allub pöördumatult aja murendavale toimele, kui just inimesed ei otsusta vahele segada, muuta, luua midagi uut,“ selgitab Arendt. Tema öeldule sekundeerib enese teadmata Joseph Tainter, ajaloolane, kes on pühendunud ühiskondade kui komplekssüsteemide kokkukukkumiste seaduspärade uurimisele. Tainter toob ühe kollapsieelse seisundi tunnusena välja selle, et kogu energia läheb status quo säilitamiseks. Valgustatud konservatiivid on seda alati teadnud ning teinud ennetavaid muudatusi suuremate vapustuste vältimiseks. Näiteks Edmund Burke soovitas Briti parlamendil tulla vastu Ameerika asualade poliitilistele nõudmistele. Teda ei võetud kuulda ja tagajärjeks oli revolutsioon, tähendab, ikkagi muutus, aga rapsiv, rohmakas ja vägivaldne ning lisaks veel Ameerika lahkumine Briti impeeriumist. Tänapäevasema näitena: oleks EL võtnud tõsisemalt brittide häiritust immigratsioonist, Aafrika ja Ida-Euroopa murjanite sissevoolust, küllap siis oleks Brexit ehk rabe ja rohmakas suunamuutus ära jäänud. 
Korduvalt ja õigusega on öeldud, et nii Trumpi võit kui parempopulistide esiletõus Euroopas on peavoolupoliitika muutumissuutmatuse tagajärg.

Meie lootus on alati seotud uuega, mida iga põlvkond endaga toob, kuid just põhjusel, et saame oma lootuses toetuda üksnes sellele, hävitame me kõik, kui püüame uut niimoodi kontrollida, et meie, vanad, saaksime sellele ette kirjutada, milline see olema peab,“ selgitab Arendt muutuste valupunkti. Kui uus põlvkond peab käituma vabaduses nii nagu eelmine põlvkond vabaduses käitumist ette kujutas, siis pole see uus põlvkond vaba. Uus põlvkond reeglina mitte ainult ei taha, vaid ka ei saa elada vana põlvkonna tulevikuplaanides, sest need on aegunud ja aeguvad seda kiiremini, mida kiiremini eluolud muutuvad.

**
Vaatame nüüd eelöeldut Eesti päevapoliitika valguses. Kes on kõige pühendunumad status quo poleerijad? Musternäiteks oli veel valitsuses olev Reformierakond oma peenhäälestusega. Siis toimus see „suur ja hirmus vasakpööre“, mis pisutki kaugemalt vaadatuna polnudki midagi rohkemat kui pelk peenhäälestus, nõksuke ühtesid makse sinna, teisi tänna, aga suuremas pildis ikka status quo. Kes on praegu kõige radikaalsemat muutust lubav? Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Parteinimede otsesõnalisest tähendusest ei maksa lasta end eksitada. Reformierakond ei taha eriti mingeid reforme, vaid pisitasa peenhäälestada (suurte muutuste vältimine on olnud ikka üks instrumentaalse konservatiivsuse definitsioone), seevastu kõige tulipäisemate kursimuutmislubadustega vehib see erakond, millele konservatiivsus on lausa nimesse kirjutatud. Ja EKREl on ju õigus, kui ütleb, et on üksi kõigi teiste vastu, sest peamised suured erakonnad on natukegi kaugemalt vaadates pea äravahetamiseni sarnased. Seepärast on mõneti kohatu osatada Vabaerakonda või Eesti 200-t maailmavaate puudumise pärast – see on põhijoontes sama, mis kõigil praegustel suurerakondadel ning kui viimaste vahel toimub mõne liikme üle hüppamine, siis pole sealgi tegu äkilise muutusega inimese maailmavaates, vaid põhjused on pigem mõnes argises ja proosalises sooduspakkumises.

***
Selles, et on vaja põhjalikumat ühiskondlikku kursimuutust, ma ei kahtle. Kaldun nõustuma ka traagilise tõsiasjaga, et kõige kaalukam alternatiiv praegusele peavoolupoliitikale, mis (ühis)konna tasasel tulel keedab, on just nimelt EKRE. Selle mõjuka alternatiivsuse eest annan EKREle rasvase plusspunkti. Traagilisus aga on aga palju sügavamal kui see jäle, natsihõnguline, rassistlik, homo- ja ksenofoobne populism, mis nendega seoses esimesena silma torkab. Pealegi, populistlikud on kõik erakonnad ja ei ole kerge öelda, kas
de facto mürgitab ühiskonda rohkem massi-immigratsioonivastane tõrvikurongkäik või meeleavaldus, millel nõutakse võrdse töö eest võrdset palka – mõlemal juhul on vastanduv positsioon õhust imetud ja mõnele kaasmaalaste grupile kaela määritud (kes teaks kedagi, kes teaks kedagi, kes pooldaks massi-immigratsiooni või arvaks, et sama töö eest tuleb ühtedele rohkem maksta kui teistele?).

Äkilised muutused pole midagi meeldivat. Kui noored hakkavad tänaval maailma parandama, kaasneb sellega enamasti paras ports tühja destruktiivsust ja valusrumalat lühinägelikkust (umbes sellist, mis päästab karunahafarmis loomad puurist „vabadust nautima“). Aga kui miski on veel talumatum kui jalgu trampivate nagamannide korraldatud revolutsioon, siis on see pahurate tarikate korraldatud revolutsioon, see, kui noortele eakohaste tungide unistusteudu asemel hakkab kogu ühiskond joonduma vanadele eakohaste tungide unistusteudu järgi, kui vanadekodurahu võtab seljavõidu ööklubilärmi üle, kui beebihälli hakatakse kirstuvoodriga pehmendama.

****
Üsna kenaks näiteks sobib Lauri Vahtre artikkel „Mis siis lõpuks on oluline?“ (PM 28.VIII 2018). See sobib hästi, sest üritab luua suuremat ja terviklikumat pilti ning seda ei ähmasta tariklikkuse grotesksed ja populistlikud ornamendid nagu näiteks EKRE puhul kombeks. Kõige olulisem on Vahtre sõnul „et Venemaa meid alla ei neelaks“, siis et meie iive tõuseks taastetasemele, kolmandaks, et „läänes laialdaselt levinud pseudofilosoofiline sõnamulin sotsiaalsetest konstruktsioonidest, narratiividest, heteronormatiivsest sunnist jms meie mõtlemisvõimet lõplikult tuksi ei keeraks, nii et me kaht esimest ohtu enam ei näe. Ja neljandaks – et Euroopa ise mõistuse pähe võtaks ja püsima jääks.Kõik muu, olgu ta või aktsiisipoliitika, tuleb pärast seda. Olete nõus?“
Loodetavasti ei tee ma liiga julgeid oletusi, kui arvan, et Vahtre eakaaslastest ideoloogilised antipoodid – näiteks Rein Raud ja Andrei Hvostov – hakkaks häälekamalt vastu vaidlema alles kolmanda punkti juures.
Kõnekaim on antud juhul aga Vahtre kokkuvõttes hoopis see, mida seal
ei ole. See, mida ka mina käesolevas kirjatükis pole siiani maininud, aga kuhu on suunatud enamvähem kõigi ühiskondlikult aktiivsete noorte murelik pilk. Kui üks noorema põlvkonna ärksamaid poliitilisi mõtlejaid Aro Velmet toob välja teravamad probleemid, siis üheks on „palgatööliste õigused ja töökultuur laiemalt“ ning „teiseks: emake loodus. Kliimamuutused on eksistentsiaalne probleem, see on teaduslik konsensus ja iga talunik või kalamees võib seda kinnitada. Iga inimene, kes muretseb Eesti kestmise pärast, peaks olema keskkonnaaktivist. Eesti ei saa kesta ilma inimeluks kõlbuliku planeedita.“ (EE 5. IX 2018) Tsiteerin põlvkonnakaaslast Velmetit siin eriti hea meelega, sest kuigi tema poliitiline veregrupp ja meelelaad on minu omast tihti lausa vastandlikkuseni erinev, siis siin, selles, mis põhiline, olen temaga täiesti nõus. Ühiskonna elujõudu kõige rängemalt murendav moraaliprobleem pole mitte mingi spetsiifiline kirikukatoliiklik seksuaalneuroos, mis pööbli toel endale totaalsust taotleb, vaid töötasu täielik lahutatus inimlikust töökusest ja tööpanusest, tendents, mis mõjub lõppeks igasugusele ühiskondlikkule solidaarsusele hukutavalt. Ning kõige peamiseks murekohaks on keskkonnaprobleemid, millest sõltuvad omakorda majanduslikud, rahvuslikud ja kõik muud. Ühiskondlikult ärksad noored kaitsevad loodust, metsa (EMA!), propageerivad taimetoitlust, taaskasutust jne. Eks vanemale põlvkonnale tundu need tegevused tihti tobedatena. Ja need tihti seda ongi! Eriti nende nooruskohmakate väljendusvormide tõttu, aga sellest hoolimata on neis põhiline tulevikulootus.

Kui ennist rääksin muudatusi lubavast erakondadest, siis erinevaid rohelisi ma isegi ei maininud ja küllap hea lugeja ei pannud seda isegi tähele, sest nad on sama vähe tooniandvad nagu noorem põlvkondki (rahvastiku vanuseline koosseis soosib niigi pensionäripopulismi). Erinevate roheliste all pean silmas erakonda Eestimaa Rohelised ja vastloodud Elurikkuse erakonda (paljulubavad liikumised on ka ökokonservatiivne Tark ja Terve Eesti ja iseäranis Eesti Maakogu). Kui neid ei oleks, valiks ma EKREt, sest EKRE valimatult peavoolule vastanduv populism on ka Rail Balticu vastu (see vastuseis ei tule ökoloogilisest valgustatusest, sest selles valdkonnas on nad isamaalikult juhmid, seda näitab ainuüksi nende suhtumine põlevkivisse). Kuigi nii antud hääl oleks samasugune mõru kompromiss nagu Marcus Aureliuse oma, kui ta jättis rahvahulkade nõudel ära keelamata gladiaatorite võitlused, barbaarsuse, mida ta sügavalt jälestas.

Rail Baltic praegu kavandataval kujul on heaks indikaatoriks seepärast, et selle mõttekus on teoreetiliseski plaanis põhjendatav ainult sellisel tulevikuhorisondil, mis eeldab praeguste kesk- ja vanemaealiste elukogemuse ülendamist loodusseaduseks, lühimalt, et ühiselu ja suhe looduskeskkonda käib üldjoontes samadel seaduspäradel edasi nagu ta on käinud siin Teise maailmasõja lõpust alates. Aga ta ei käi, seda on üsna häälekalt teatanud kõige suuremad vaimsed autoriteedid, alates kümnete tuhandete teadlaste ühiskirjadest lõpetades paavsti enesega. Ahastus tuleb peale vaadates neid „majanduslikult mõtlevaid“ tegudeinimesi, kes on parimal juhul lüürilised udupead, kes arvavad, et suurtest rahanumbritest unistamine ongi juba reaalteaduslik maailmapilt ja majanduskalkulatsioon (ikkagi arvud! miljonid ja miljardid, mitte mingid pehmed väärtused, eks!).
EKRE revolutsioon, kuigi põhjendatud, on tarikate revolutsioon, püüd seada rööpad selle maailma suunas, mida pole kunagi olemas olnud ega saa ka saada. Põhjendatud on see aga selles mõttes, et praeguste peavooluerakondade status quo nökerdamine näikse toetavat eeldusele, et kui kuristikku väikeste sammudega hiilida, siis alla ei kuku.

31. oktoober 2018

Tempus fugit. Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine

Ilmus ajakirjas Looming nr 10 2018


Tempus fugit. Maavanaema surm ja täiskasvanulikkuse läbikukkumine

Mihkel Kunnus

In memoriam Linda Kunnus 5.II.1925 – 21.IV.2017


Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera?
Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde.
Valdur Mikita. „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“i

Ma täpselt ei mäleta mitmendal Radisson Blue Sky korrusel oli see tuba, mille aknast välja vaadates sain isalt telefonikõne ja teada, et maavanaema, mamma on surnud. Hetk ise on mõistagi eredalt meeles. Pealegi õhtuse merevaate ja surmateate ajaline kokkulangevus mõjub lausa kunstilise liialdusena.
Nii nagu kunstilise liialdusena mõjub nende aegkultuuriliste punktide kaugus, mida see kõne ühendas. Mamma suri kollases maamajas Valgamaal, väikeses talus, kus ta oli algusest lõpuni käinud kogu oma elukaare. Tallinnasse polnud ta sattunud, aga merd oli näinud küll. Jõmpsikana küsisin ja ta ütles, et sattus enne sõda korra Pärnu ja nägi ära. Muidu oli vanaema terve elu täiesti paikne, lausa taimne, sest lehm pole mingi lõhekonservi peal elav nunnukiisu, kelle saab käsipuuriga reisule kaasa võtta.

Ma viibisin selles peenes hotellis, kuhu eraviisiliselt vaevalt kunagi satuks, sest olin parasjagu korraliku eurorahastusega SA Innove koolitusel. „Õpetaja – hariduse kõneisik“. Üle Eesti kandieerijate hulgast valiti välja üheksa, kes võiks oma isikuga populariseerida õpetajaametit, eriti noorte hulgas. Esimene õpiväljund tunnistusel: „õppija teab, mis on maine, kuvand ja bränd, kuidas need kujunevad ja kuidas isikubrändi teadlikult kujundada“. Eks ta ole. Kuidas seletada isikubrändi maavanaemale? Seda koolitust? „No see on midagi enesekiitmise treeningu moodi...“ Mis ühisosa on haisva enesekiitusel ja liftikõnel? Mis ühendab õige hashtagi valimise oskust teadmisega, et lehma pasandamise korral aitab harilik tedremaran? (koolituse läbinuna võin muidugi öelda: mina!).
Minu haridustee on kokku kestnud umbes kakskümmend kolm aastat, mammal neli talve. Meie haridus oli Hitler ja Stalin, ütles ta enda ja papa kohta. Meie jaoks olid nad ikka mamma ja papa, mitte vanaisa ja vanaema (mu ema poolsed vanavanemad – linna vanaema ja linna vanaisa – surid, kui olin veel päris pisike).

Hotellis õhtusöögil vaatasin mõtlikult seda kunstipäraselt määritud taldrikut (prantsuse köök) ja õhukesele basaldikillule asetatud leiba, mille mundris ettekandja lauale oli toonud. Basaldikillul oli pruunikas chia-seemnetega moodustis, milleks töö kaotanud leib oli moondunud esteetiliste kapriiside keeristuultes, küllap umbes seda laadi jõudude käes, mis olid teinud sarnaselt töötuks jäänud karjavalvurist ja jäljekütist puudel-chihuahua. Ka see evelinilveslik rukkikeeks oli mamma küpsetatud leivast sama kaugel nagu Radisson Blu Sky hotell väikesest kollasest talumajast Valgamaal. Papa ja mamma küpsetasid leiba papa laotud kiviahjus. See oli selline klassikaline leiavaahi (puud sisse, tuhk välja, taigen sisse, leib välja). See polnud väga vana, ei pärinenud sõjaeelsest ajast, minagi mäletan kui papa selle ladus, aga et ta selle ladus, näitab truudust harjumuspärasele (elektrist sõltumatule!) tehnoloogiale.

Leiva hind oli miski, mida mamma alati küsis, kui külas käisime. See polnud niivõrd siiras huvi, kuivõrd omamoodi rituaal. Kuulnud summa, vangutas pead ja rääkis, kuidas Pätsu ajal maksis kilo leiba sama palju kui kilo rukkijahu. Taignasse läks kuus osa jahu ja neli osa vett, kaks osa vett auras küpsetamisel ära ja see kaks, mis sisse jäi, oligi pagari kasum. Olen näinud sarnase retsepti järgi tehtud leiba kaubanduses küll („Ei ole lisatud suhkrut! Naturaalse juuretisega! Ei ole lisatud pärmi! Ainult rukkijahud!“). Mamma ja papa andsid mulle alati pätsi kaasa ja ülikooliajal oli see mõnus närimine. Päts tähendas paari-kolme kilo ja see polnud mingi kohev õhku ja vett täis pehmik, vaid tihe kamakas, mis säilis kaua ja mille lõikamine oli rohkem tükkide murdmine.

Lisaks uduna silme ette kerkivate mälestustele andsid nähtavale tähendusi ka keskkonnaeetikuprillid. Tõsi, keskkonnaeetika on lihtsalt loengukursuse nimi, mida Maaülikoolis olen mõnda aega lugenud. See sõna on ise nii ebamugav ja eksitav, et distantseerun sellest selgesõnaliselt juba avaloengus. Keskkonnaeetika on surnult sündinud laps, puhtintellektuaalne konstruktsioon. Selle sünniajaks oli juba täiesti selge, et samal viisil keskkonda suhtumise jätkamine kätkeb endas nii teiste- kui enesetappu, nii praeguste kui tulevaste liigikaaslaste kahjustamist, eluvõimaluste võtmist, tähendab, keskkonda tõsiselt suhtumise põhjendamiseks ei lähe vaja mitte mingit erieetikat. Igatahes, ka keskkonnaeetikuprillide läbi paistab selline suur ja luksuslik hotell hukatussuundumuste koondsümbolina. Iga liigutus kõneleb siin raiskamisest ja värdjalikkuseni võimendunud hügieenist, juuksekarv saadab roa prügikasti, linu pestakse kange keemiaga ka pärast ühekordset ööd, „põlluramm“ desinfitseeritakse enne kanalisatsiooni saatmist ning sussidki on ühekordse kasutusega, mis siis veel hambaharjad. Prügikaste tühjendatakse masinlikult, isegi kui see tähendab üksiku vatipadja mässimist prügikotti. Võimalik, et parim keskkonnaeetiline õppetund inimesele olekski see, et ta kuu aega ei tohiks prügi välja viia ja oleks sunnitud eluruumi oma jääkidega jagama.

Mu maavanaema elamises prügi praktiliselt ei tekkinudki ja samuti olen veendunud, et vähemasti tema köök ei oleks läbinud ühtegi moodsat hügieenistandardit, mitte üheski aspektis. Küllap oli see üks põhjus, miks nad papaga nii vanaks elasidki, mõlemad üle üheksakümne. Nad ei norinud oma keskkonna ja naaberolenditega tüli, isegi kui viimasteks olid mikroorganismid. Seda ei maksa segi ajada naiivse ökosentimentaalsusega. Mesilastarru kippuv kährik löödi silmi pilgutamata maha (koer hoidis kinni), rotid ja mutid püüti lõksu ja toorest nisu lätsutav metssiga sai halastamatult tinauba (papa enese valatud jämedaid haavleid). See sama papa, kes pani pesakasti isegi kakule, lõi jänesele käeservaga kõrvade taha ja lõikas pea otsast ning siga sai saksa täägi kõrri (see ei olnud poliitiline žest, puhas pragmaatika). Nende juures sain ma ka teada, kust tuleb mõiste „tormas ringi nagu peata kana“. Selle talu toodang oli meie perele suureks toeks iseseisvumise taastamise metsikutel aegadel. Sel ajal, kui linnatänavatel tõsteti inimesi tossudest ja teksadestki välja, nahktagist rääkimata, olin mina maal nagu vanajumala selja taga ning vitsutasin toitu, mis kuuluks tänapäeva standardite järgi Kalamaja eksklusiivkohvikute saavutamatusse tippu, nii mahe ja öko ning nii käsitöö-, et võin olla enam-vähem täiesti kindel, et seda polegi võimalik tänapäeva Tallinnas saada. Näiteks, käsivändaga koorelahutaja abil saadud koorest käsitsi tehtud või, kusjuures lehm oli käsitsi lüpstud ja lehma heingi käsitsi tehtud. Nii totaalset käsitöölikkust enam ei kohta.
Niisiis meeleolu õhtusöögilauas muutus paratamatult melanhoolseks, oleks rohkem vaimujõudu, võinuks öelda kelnerile, et kogu see peenutsemine ja glamuur ajab mind oksele, ma olen täiesti tasakaalust väljas, ehk saate tuua mulle ühe suure lehmakoogi savitaldrikul, eelistatult paar päeva päikese käes laagerdanud, sellise, mille peal on kena koorik, mille aukude taga elavad igasugused huvitavad mutukad, mu lapsepõlvesõbrad. Või vähemalt viige minema see ilge pärlmuttervaas, ma isegi ei saa aru, kas suurlinlik esteetiline atakk on oma mürksinises vormis tabanud siin kullerkuppu või karikakart.


See raskemeelsus ja melanhoolia ei tulnud tühjale kohale, vaid asendas juba eesolnu. Koolituse sihtgrupiks olemine ei lasknud seda unustada. Kes on õpetaja? Kultuurilises mõttes on õpetaja mustertäiskasvanu, keegi, kes juhatab inimesi turvaliselt maailma, mis neile on tuttav ja kodune, aga juhatatavatele mitte. Tundsin, et kehastan halvimas mõttes veel ühte veel ühte ajastu hukutavat suursuundumust. Selleks on täiskasvanulikkuse läbikukkumine. See koolitus kestis päris kaua, seitse kuud. Ja kui koolitusele minnes töötasin veel õpetajana, siis käesolevaks hetkeks oli juba ilmnenud, et ma enam ei saa. Kehtiva kriminaalkaristusega inimene ei saa töötada sellises ametis. Ega juhtkonnale mu minek meeldinud, sest füüsikaõpetajaid pole kuskilt võtta. Õpilased tahtsid algatada allkirjade kogumise, aga ma ütlesin, et see pole hea mõte. Olin neid ise õpetanud ebaõiglusele julgelt vastu hakkama ja seda kõige mõjuvamal kombel, tähendab, eeskujuga. Küllap nad nägid selles ebaõiglust, et pean lahkuma (või vähemasti pidasid oma kahjutunnet riivatud õiglustundeks), aga vähemasti selle ameti kohalt oli mu abstraktne, mittejuriidiline süü suuremgi kui konkreetne ja juriidiline. Õpetaja töö ja mõju peamiseks legitimeerijaks on see, et ta on selles maailmas eluoskustelt kompetentsem, et ta saab ausalt öelda, tulge minu järel, siis saate hakkama, siis ületate eluraskused. Olla autoriteet, tähendab olla kompetentsem ja samal pool rindejoont.

Täiskasvanulikkuse läbikukkumine kui koondkujund on mind aga kummitanud palju varem, kui ise seda raskekujuliselt kehastama hakkasin (muidugi mitte alla andes, vaid uuesti stardipakkudele asudes). Isegi sedavõrd, et olen pidanud kohaseks keskkonnateemadest rääkides täiskasvanute nimel teatraalselt vabandada: „Head noored, mul on kahju, aga teile jäid heitgaasid ja ülekuumenev planeet! Meile sai energia, põlevad tuled ja mürisevad mootorid, teile tuhamäed! Palun täiskasvanute nimel andeks!“ Nähtus ei puuduta ainult looduskeskkonda. Minu arust on see paslik silt ka neti- ja sotsiaalmeediale. Iga au on seisuseau ja oma seisuse normide rikkumist häbenetakse. Häbi on aga tunne, mida tuntakse teiste pilkude ees. Laste juuresolekul on täiskasvanul olnud häbi väga nõmedalt käituda. Kui tee on autodest tühi, siis ma ei oota lubavat foorituld, vaid jalutan üle. Aga kui teisel pool teed on foori taga samal ajal laps, siis ma ootan lubava tule ära. Taolise eristuse kaotas sotsiaal- ja netimeedia ära. Täiskasvanud laamendavad, ropendavad, räuskavad ja sõimavad laste silme all, päevaportaalide õieli madalsisust rääkimata. Jah, täiskasvanulikkuse läbikukkumine on päris mitmemõõteline kokkuvõte.

*

Järgmine kord, kui isa helistas, mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saaks ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada (oma majapidamise tasuvusarvutsed olin teinud ikka nii, et õpilastel oleks, millest eeskuju võtta). Naise rasedus polnud „tööõnnetus“. Kuigi ise olin kõhklev oma mitmekülgses madalseisus, siis naine ei mallanud enam hetkegi oodata. Tema elustsenaarium kippus vägisi võtma feministliku propagandaunelma tunnusjooni – lapsi pole, magister cum laude, esimene doktorantuuris, õppejõudude soosing ja hiilgavad väljavaated akadeemiliseks karjääriks, lühimalt, mu naist haaras eksistentsiaalne õud.
Isa kõne tuli õigel ajal, sest ta kutsus tööle appi. Ta koondati mõne aja eest RMKst vanuse tõttu (s. 1950), sest kedagi ju koondama pidi. Aga hea spetsialist tööta ei jää. Alltöövõtjana teeb ta üht-teist edasi. Sel korral oli tööks liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatijaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval ning markeerib piirjoone ja kirjutab üles liinikaitsevööndisse jäävate puude arvu, liigi ja suuruse. Või no mis nii väga kõrval – neljakümne meetri kaugusel. Kummalegi poole liini nelikümmend meetrit, tähendab, hektar liinialust maad iga sajakahekümne viie meetri kohta.
Liinid läbivad Eestit risti ja põiki, lähevad üle kõigi pinnavormide. „Käsk on vanem kui meie,“ ütleb isa pidulikult ja seob tüki markeerimislinti meetrikõrgusele rabamännile. Mõistagi pole isegi riiklikud suurfirmad nii sõgeduseni masinlikud, et hakkaks saatma harvestere rappa, kus pole isegi küttepuule lootust. Selles maastikuosas oleme infokogujad ja kaardistajad. Isa on elupõline metsamees, juba papa oli. RMKs töötas ta taksaatorina, inimesena, kes kaardistas pidevalt metsade seisu ja sisestas need andmebaasi. Tema elueal tulid metsadesse jäljed, mida seal iial pole olnud, harvesteri jäljed. Harvesteri laastustöö on võimas, sest masin ise on pööraselt võimas. Samuti ei tasu teda mingi poolesuutäiese langikese pärast ringi vedada. Harvester on nagu hüperkratt, kes nõuab tööd ja palju, suuri tükke, sest muidu ei tasu ära, masin ei tohi seisma jääda, sest kolm tilka verd on liisingulepingu all ja kui harvester jääb seisma, siis viib pank su hinge.

Keskkonnaeetika pole metsnikke kunagi häirinud. Juba papat sunniti raiuma tema raiumisvõimuse viimasel piiril. Ta oli sõjavangis sunnitööl. Ja nagu hommikust õhtuni töötamise eetika õelaks pilkeks polaarjoone lähedal. Neist pigistati tõesti viimast. Tänapäeval valitseb toonaste tingimustega võrreldes kõikjal sotsiaaldemokraatlik totalitarism ja tööliste paradiis. Papale anti hädapärased riided, hädapärane toit ja ainsaks ellujäämisvõimaluseks, napiks ellujäämisvõimaluseks – töö. Raiu oma elu eest! Kui papa laagrist välja surema visati, siis kaalus ta koos riietega alla viiekümne kilo ja lühike mees ta polnud. Ometi ei suutnud nad ka hulgakesi kuigivõrd metsaökosüsteemi kahjustada.
Metsaökosüsteemi ei suutnud kuigivõrd kahjustada ka mu isa oma kaaslastega. Kuigi tema tehnoloogia oli juba märksa parem. Mu isa hüüdnimi oli Tööröövel ja onu üleriiklikku raievõistluse võitja, tööeetika nagu Vargamäe Andresel. Üsna väikeste poisikestena olime vennaga isal metsas kaasas ja abiks, sikutasime oksi lõkkesse õhtupimedani, rampväsimuseni ja rohkem. Metsaökosüsteemi ei kahjustanud me kuigivõrd, sest jalamees lihtsalt ei suuda juuri puruks muljuda, mullastiku kapillaarsust rikkuda, hiigellanke lõigata, hooligu ta siis keskkonnast või mitte. Ja ka kõige karmimad ja endast vähem hoolivad mehed on siiski võrdlemisi ilmastikutundlikud, samuti vajavad nende silmad päikesevalgust. Alles harvester muutis kõik. Inimraiuja on nüüd kabiini turvalises ja õdusas mikrokliimas, väliskeskkonnast isoleeritud ning tööks midagi arvutimängulaadset. Töö ei nõua enam võimet end piitsutada, keerukaid käelisi oskusi ja suurt füüsilist vastupidavust, vaid pelgalt introvertsust, valmidust töötada pikalt üksinduses istudes. Harvester sobib samuti tsivilisatsiooni sümboliks. Reaalsus on turvaliselt klaasi taga ja laastustööd saab teha nupuvajutusega, öö läbi, sest tehisvalgus on kaasas.

Seekord sattusime hõredale asustusele, põllud ja talud. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mis hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu Aafrika jaotati koloniaalvõimude poolt riikideks, tähendab, joonlauajoontega kaardil ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.
Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses.
Ühtegi meest me ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi leplikud või resigneerunud. Eriti üks, venekeelt kõnelev, see suhtus meisse nagu tsaari esindajatesse, aga oli ka selgelt häirituid, ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud ja need on mehe istutatud puud ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika ise midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teise firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Puude surmaotsused langetatakse kabinetirahus, kus otsustamist ei häiri võra majesteetlikkus ega omaniku veekalkvel silmad.
Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel oma puude lugusid. Isa rääkis aga vastu liikide lugusid.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?! On see alles jurrakas pirn!“
Ca 35! See on üks pagana suur pirn, tõesti.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see puit jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia ikkagi usub kliimasoojenemist, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis neljakümne meetri kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks.
Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.
Kujund Mikita maavanaemade surmasaadik, hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma. Sammusime talust tallu, nöörsaapad jalas, pikad pussid oksteraiumiseks vööl, minu käes pika toki otsa pandud ultrahelisaatja. See oli nagu vikat Surma õlal.

Pole liialdus ka öelda, et kõrgepingeliini postis on midagi sakraalset, eriti neis hiiglaslikes nurgapostides, mis on nagu vähendatud Eiffeli tornid. Seal all seistes ei ümbritse sind vaikus, vaid moodsa aja gregooriuse koraal – kõrgepinge liinide lakkamatu, ähvardav, lausa numinoosne undamine.
Käid talust tallu ja teatad, millised puud jäävad uute piirjoontega hukkamistsooni, ning nimetad end mõttes Mikita maavanaemade surmasaadikuks ja tunned sealjuures oma neelatud halemeelsuspisaratest mingit kummalist esteetilist naudingut – nii vist kunst lohutabki.

*

Ajauksed muudkui sulguvad ja sulgunud oli ka see. See ei tulnub šokina. Olin vanaema juba pikalt ette leinanud, sest vanaisa suri üks talv enne, suvel 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks, sest tuli meelde, et vanaema oli usklik. Või vähemasti nii oli ta kunagi kaude öelnud. Ega see ju jutuks ei tulnud, sest lapsed ja lapselapsed oleme kõik paduilmalikud ja välja see ka kuidagi ei paistnud. Risti seinal polnud ega piiblit öökapil. Kirikus ta ei käinud. Võimalik, et see oli papa pärast, abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, veregrupp kaenla alla tätoveeritud, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis teab tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema, aga see oli ka kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (see väike kollane maja ehitati isa kõrval saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest.
Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest vahutavast lehmakuumast piimast kerget iiveldust).
Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas. Vanaema tuli reha käes ja kukele säru.

Isiklik nostalgia võib maalida olnust ühekülgse pildi. Seda sobib ehk tasakaalustama üks seik, mis juhtus vist eelmisel aastal Liivi muuseumis. Oli olnud soe suvepäev, aga päike oli juba puulatvades, vestlesime kolmekesi omavahel: mina, ökoloog ja looduskaitsetegelane Kristjan Piirimäe ja Valdur Mikita. Rääkisime nii ühest kui teisest, kui Kristjan Piirimäe küsis, kas saaksime talle tulla appi heina tegema. Kristjan peab loomi ja on mitmes asjas eeskujulikult, lausa hobuseni madaltehnoloogiline. Mikita pihtis siis oma heinategemistraumat ja õigupoolest on mul ka see trauma.
Heinategu ei ole mingi tuule pealse maa idüll, see on lämbe, higine, täis kehale kleepuvaid heinapepresid ja parme, see on väga raske ja ebameeldiv töö (tõsi, suurima töötrauma sain vist ikka hämaruseni tolmuses ühistulakas heinapakke loopides). Heinateokogemusete vahetamine ei tähendanud meile vastastikusi pajatusi helgest lapsepõlvest, pigem oli see meeste omavaheline armidega praalimine.

Lehmaorjus on ränk, väga ränk orjus. Aga tõsi on ka see, et täiskasvanuks saada tähendab saada orjaks. Ja kui ori on liiga kange sõna, siis teenija. Jätkusuutliku ühiskonna standardinimene pole vaba indiviid, vaid teenija, enamasti oma laste (ja/või raugastunud vanemate) teenija. Inimese elu alguses (ja elu lõpul) on teiste hoolitsus hädavajalik, tähendab, ollakse teenindatavad. Inimene ei sünni vabaks, nii saab mõelda ainult oma lapsepõlve elust maha lahutav ülbe aadlik. Inimene sünnib teenindatavaks, et saada teenijaks.

Vanaema lüpsis lehmi ilma puhkuseta, hullemgi veel, ilma puhkuse lootuseta, päevast päeva ämbrite kaupa. Ma isegi mäletan neid kaadreid iseseisvumise taastamise ajast, kus Savisaar seletab midagi šabotaažist võilao uste juures. Meil oli samal ajal võid mitmekiloste kamakatena. Võimalik, et peenem nina ütleks tänapäeval, et sellel on „lauda maitse“ juures. Sest see oli algusest lõpuni käsitöö. Mamma kurnas selle läbi riidelapi ja jahutas allikas (see ei ole kunstiline liialdus, majast paarikümne meetri kaugusel on allikas, sest maja ise on kinnikasvanud järve, turbaõõtsiku kaldal), papa lahutas koore ja koorest tehti võid.
Võib öelda, et nad sõltusid uuest riigikorrast sama vähe kui eelmisest, sest isegi leivavili tuli oma põllult. Selle sõltumatuse hinnaks oli väga ränk ja lakkamatu töö.

*

Kaido Kama arutleb: „Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud oli autonoomsed üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis praegu toovad ka maainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest. Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.“ii

Nii ütleb ka Valdur Mikita, et selle veidra analoogmaailma alalhoidmise mõte, millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima „suur pauk“, on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika. /.../ Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda.“

***

Mis puudutab aga selle lapse (ja järgmise) alanud elukaart, siis see katkes peagi pärast embrüogeneesi. Kujutlen teda ütlemas nagu tänapäeva noored ütleks: „Cut the crap, kuhu mul tulla?! Fuck it!“ ja tõmbas „juhtme“ seinast. Nagu G. E. Lessing kirjutas sõbrale oma vastsündinud ja varalahkunud pojast: „Minu rõõm oli vaid üürike: ja ma loobusin tast nii vastumeelselt, sest pojast! Sest tal oli nii palju mõistust! Nii palju mõistust! /.../ Kas polnud see mõistus, et teda tuli siia maailma kiskuda raudsete tangidega? Et ta nii kiiresti selle puudulikkust märkas? – Kas polnud see mõistus, et ta esimesest võimalusest haaras, et siit uuesti minema saada?“
Aga võib-olla hoopis oli ta laps, kes viiski ellu oma vanemate unistuse, mis neil täitmata jäi.
Nii vist kunst lohutabki.









iValdur Mikita „Vanaemad, ökoterrotism ja globaalne katastroof“. Postimees 26. III 2013
iiKaido Kama „Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus“. Akadeemia 2013, nr 12

4. oktoober 2018

Kristjan Piirimäe: Metsakriisi eest vastutavad konkreetsed inimesed


Avaldatud Kristjan Piirimäe loal. vt ka Maaleht 04. X 2018


Metsakriisi eest vastutavad konkreetsed inimesed

Kristjan Piirimäe


Kaks aastat on möödunud sellest kui avalikusele ilmus massiliselt infot, et Eesti metsapoliitika pole jätkusuutlik, tagamata ei stabiilset raieküpse metsa varu ega vääriselupaiku. Tänaseks on majanduspiiranguteta vanad kuusikud defitsiidis ja puidutööstus sisenenenud toorainekriisi. Lendorava Eestis väljasuremist ei suudeta vältida. Oluikorra eest vastutavad tippametnikud ja –poliitikud, eelkõige Aigar Kallas, Andres Talijärv, Marku Lamp ja Siim Kiisler.

RMK vihane võitlus metsaga

Juba aastal 2010 avaldas Riigikontroll auditaruandei, mille peamine järeldus oli, et riigimetsi ei majandata jätkusuutlikult, sest tehakse liiga palju lageraiet. Näiteks leiti, et senises mahus raiudes jätkuks majandsupiiranguteta vanu kuusikuid ja haavikuid vähemaks kui 20 aastaks.
Nii Riigkontroll kui ka rida teadlasi on inventuuride ja statistika alusel korduvalt näidanud, et metsapoliitikat tuleb muuta, eelkõige vähendada lageraieid, nii selleks, et tagada metsandussektori jätkusuutlikkus kui ka metsaelupaikade säilimine. Näiteks kuuseenamusega metsades oleks Riigikontrolli soovitusel tulnud vähendada iga-aastaseid lageraiete pindalasid 40 – 50%. Kuidas metsajuhid sellele on reageerinud?
Tänaseks 11 aastat RMK juhatuse esimehena töötanud Aigar Kallas eitab üleraie probleemi, väites, et „ei ole ohtu, et Eestist metsad kaoksid“. Ta märgib intervjuus ERR-leii, et Eesti rahvas olevat 5000 aastat metsaga vihast võitlust pidanud, kuid polevat sellest jagu saanud. Ta ei paista teadvat, et Eesti rahvas sai metsa kätte alles aastal 1920 ja et aastaks 1938 oli juba vähe järel. Tänase RMK võimekus metsast jagu saada on väljaspool kahtlust. Mida vähemaks metsa jääb, seda kõrgemat hinda turg pakub, nii et kõige tasuvam on just viimase puu maha raiumine. Kas me võime loota, et RMK siiski loobub „vihasest võitlusest“ metsa vastu?
Kallas väidab, et kui Eestis raiutaks metsa tänasest rohkemgi, kuni 15 miljonit tihumeetrit aastas, siis „midagi ei juhtuks“. Ta ei paista olevat lugenud näiteks Rainer Kuuba avaldatud arvutusi Sirbisiii, mille järgi niisuguse raiemahu juures jäävad majandatavates metsades 30 aasta pärast alles vaid peamiselt raiesmikud ja noorendikud.
Kallas vastutab selle eest, et Riigikontrolli tähelepanekuid ja soovitusi õigeaegselt ei arvestatud. Sel hetkel oleks saanud tänast kriisi vältida.

Üks inimene juhib valdkonda juba 26 aastat

RMK nõukogu esimees ja kogu taasiseseisvumise aja Eesti metsapoliitika juht on Andres Talijärv. Muuseas asus ta tänavu juhtima ka Erametsaliitu. Talijärv eristab niisugust ühiskonnagruppi nagu „mittemetsamehed“, kellega polevat võimalik metsateemat arutada. Mittemetsamehed olevat emotsionaalsed. Talijärv naerab intervjuus Postimeheleiv 1930ndate aastate Vormsi vanaema üle, kes arvanud, et mets saab peagi otsa. Talijärv ei paista taipavat, et toonasel memmel oli sisuliselt õigus. Metsasaadused moodustasid sel ajal ligi 30% Eesti koguekspordist, kuid aastaks 1938 oli raiutav kuusk sisuliselt ammendunud, samas kui tselluloositööstus vajas just kuuske. Aastail 1935 – 1938 laastas Eestit küttekriis, mil igal aastal küttepuude hinnad kahekordistusid. (Ka praegu, aastal 2018, teevad nii kütte- kui paberipuu hinnad rallit.) Põhjuseks oli tookord eelkõige asunike metsade ammendumine. Inimesed külmetasid pikkades küttepuusabades, sest kodus polnud soojem. Talumetsad olid aastaks 1935 muutunud peamiselt nn võsametsadeks ja nende keskmine vanus jäi alla 30 aasta. Seoses üleraiega jäid sel perioodil haruldaseks euroopa naarits ja paljud teised metsloomaliigid.
Miks me talume olukorda, kus juba 26 aastat juhib meie metsapoliitkat inimene, kes jääb aastal 2018 tervikpildi nägemises alla 1930ndate aastate Vormsi vanaemale?
Toonase metsakriisi lahendamiseks moodustati majandusministeeriumi juurde Kütteaineturu Korraldamise Komitee. Küttemajanduses ja tööstuses mindi suures osas üle põlevkivile ja turbale. Kehrasse rajati moodne sulfaatmeetodil tselluloositehas, mis oli võimeline kuuse asemel kasutama mändi. Hakati hoogsamalt raiuma riigimetsi. Võib vaielda nendegi meetmete jäkusuutlikkuse üle, kuid nii saadi kriisist vähemalt selleks korraks üle. Tänased Eesti metsajuhid pole midagi ette võtnud ega saagi midagi teha, sest nad ei tunnista kriisi.
Eestimaa Looduse Fondi vapilooma lendorava populatsioon vajab suure pindalaga, sidusat, hulgaliste õõnepuudega, mitmerindelist haava-kuusesegametsade võrku. Niisugustele kriteeriumitele vastavad elupaigavõrgustikud on lageraiete tõttu Eesti aladelt tänaseks täielikult kadunud. Viimased meie maad asustavad lendoravad on Talijärve-eelsete metsade jäänukpopulatsioon, mis sureb teadlaste prognoosi järgi välja juba lähiaastail. Lendorav on aga vaid üks märgiline liik, kes esindab väljasuremislainet.
Riigikontroll, teadlased ja eksperdid soovitavad riigil vähendada lageraie mahtusid ja taastada osaliselt püsimetsandus. Ükski metsapoliitika juht ei paista aga teadvat või mäletavat, mida püsimetsandus endast kujutab. Talijärv näiteks mõistab seda nii, et „püsimetsandus on arusaam, et las olla kõik nagu praegu on, kuid metsa puhul see ei saa nii olla“. Tegelikult on lageraie kui prevaleeriv metsanduspraktika Eestis vähem kui sada aastat vana ja loodetavasti ajutine eksitee.
Mis puudutab teadlaste ja ekspertide väidetavat „emotsionaalsust“ metsa teemal, siis, vastupidi, kriisi iseloomustavatete faktide ja statistika sisulist kommenteerimist meie metsajuhid väldivad.

Keskkonnaministeerium ignoreerib fakte

Keskkonnaministeeriumis vastutab juba pikka aega metsapoliitika eest Marku Lamp. Tema väidab Postimehesv, et „mets ei saa otsa“ ja selgitab sealjuures, et „seadus ei ei määratle taimestiku vanust metsas“. Lambi idee järgi ei saagi üleraiet olla, sest maharaiutud mets on ikkagi mets ja see peaks kõiki rahuldama. Tegelikult on just niisugune suhtumine tänase kriisi tekitanud. Lageraielangid ja noorendikud on tõepoolest metsa tüüp, mis Eestis kunagi otsa ei saa, kuid see asjaolu ei päästa ei metsamajandust ega ohustatud metsaelupaiku. Samas, tänavu augustis suleti Antsla saekaater. Hiiglaslik Toftani saetööstus töötab toorme puudusel poole jõuga. Puiduturul võideldakse sisuliselt riismete pärast.
Kõrgeimal tasandil vastutab metsakriisi eest keskkonnaminister Siim Kiisler, kes väidab intervjuus Ekspressilevi, et „metsa ei ole raiutud liiga palju“ ning arvamusloos Postimehelevii, et „Eesti metsa pindala, tagavara ja juurdekasv on viimastel aastatel järjepidevalt suurenenud“. Tegelikult näitasid Raul Rosenvald, Asko Lõhmus ja Kaie Kriiska juba 2016viii, et Eesti riik esitab meelega metsa netojuurdekasvu pähe hoopis kogujuurdekasvu andmeid. Minister ise ignoreerib kriisi.
Kõigil ülalmainitud tippametnikel puudub kriisi üleelamise ja sellest väljumise plaan. Nad ei arutle, milliste meetmetega võiks puidutööstus toormedefitsiidi perioodi üle elada, kuidas tulevikus seda puudust leevendada, kuidas hävinenud elupaigad taastada jne. Riigil puuduvad mehhanismid nii raiemahtude jälgimiseks kui piiramiseks.
Veebruaris 2008 ütles peaminister Andrus Ansip, et „kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada“. Jeesus ütles Luuka evangeeliumis, et pime ei saa teed juhatada. Ansip siiski tunnistas kriisi juba mõni nädal hiljem ja võttis tarvitusele adekvaatsed meetmed. Tänased metsajuhid, kes kriisi ignoreerivad, ei saa meid aga kuidagi aidata. Metsapoliitika juhtideks on tarvis nägijaid.



i Riigikontroll, 2010. Riigimetsa majandamise jätkusuutlikkus. Kas RMK jätab tulevastele põlvedele samasugused võimalused riigimetsade kasutamiseks, nagu on praegu? Tallinn.
ii ERR, 2018. Aigar Kallas: Eesti rahvas on pidanud vihast võitlust metsaga 5000 aastat. 15.märts.
iii Kuuba, R. Miks ministeerium keeldub diskussioonist ja ründabb praeguse metsapoliitika kriitikuid? Sirp, 9. veebr.
iv Aitsam, V. 2018. Andres Talijärv: arusaam metsa eluringist on justkui kadunud. Postimees 19, juuli.
v Lamp, M. 2018. Eesti metsanduse keerulised valikud. 12. juuni.
vi Kivi, K, Vahter, T. 2018. Keskkonnaminister Kiisler: „Metsa ei ole raiutud liiga palju!“ Eesti Ekspress 4. apr.
vii Kiisler, S. 2018. Metsanduse arengukavast peab saama ühiskondlik kokkulepe. 12. märts.
viii Rosenvald, R., Lõhmus, A., Kriiska, K. 2016. Tartu teadlased: keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet. Postimees 14. detsember.

22. september 2018

Franciscus I - täiskasvanud maailma paavst


Ilmus Postimehe nädalalõpulisas „AK“ 22.09.2018.
Kirjutasin ruumikitsikuses, mistõttu allikaviited ei pannud ja kärpisin välja täpsustused (Franciscus ei toetu teoloogilises plaanis luterliku Bonhoefferi filosoofiale, võtsin Bonhoefferilit eelkõige metafoorid jne).
Tema ökoentsüklikast olen kirjutanud veidi pikemalt ERRi 21.06.2018.




Franciscus I – selle maailma paavst

Mihkel Kunnus

Paavst on meie poole üle tulnud – sellise kokkuvõtte tegin ma mõttes pärast tema entsüklika „Laudato si“ läbi lugemist (e.k. „Ole kiidetud“, Gallus 2018). Ja nende samade sõnadega olen tutvustanud seda väikest raamatut ka oma mõttekaaslastele ja sõpradele. Kes on need meie, kelle poole ta on üle tulnud? Ei, sellega ma ei pea silmas põliseestlasi ümber Kalevipoja, kes vapralt ristirüütleid pillutas, ei pea ka silmas mõnda kodusemat vaenuleeri kristluse sees. Ei osuta ka praegusele „tolerantsuse“ mõiste ümber moodustunud rindejoonele nn kultuurisõjas, kus oma vahel piike murravad kristluse erinevad ilmalikustumisfaasid. Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus ühiskondlikuks probleemiks Euroopas XVI sajandiil seoses religioossete lõhenemistega ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas toona lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid XI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. „Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadeteke kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,“ nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloenguid maksiprobleemidest“. Ometi on Franciscus läinud veel kaugemale. Vähemasti kui selle entsüklika järgi otsustada. Nimelt viimane kohtupäev – üks kristliku usu keskseid kontseptsioone – ei tule enam üldse arvesse, see argument ei vääri isegi mainimist. Ei keelitata siin paradiisiga ega hirmutata põrgutulega, teispoolsus ja surmajärgsus ei tematiseeri maist elu enam üldse. Ometi on ajalooliselt olnud kristlus surmajärgsusele orienteeritud religioon (nagu sugulasreligioonid islam ja judaism). Eestis – ja Euroopas laiemaltki – on see üsna kodune positsioon. Meil ei apelleeri surmajärgsusele ka kõige häälekamad ja innukamad kristlikud sekkujad (SAPTK ei ähvarda homosid põrguga ja eeskujulik ja kindlameelne kristlane Toivo Tänavsuu korjab maiseid annetusi vähihaigete maise elu pikendamiseks, mitte ei panusta lahkujate hingede eest palvetamisele, ometi on kunagi liigset leinagi peetud patuks, uskumatuse märgiks, mis kahtleb surmajärgses taaskohtumises lähedasega).Kui kunagi pidi kirik hoidma tähelepanu igavestel väärtusetel ja hoiatama ajaliku ületähtsustamise eest, siis see entsüklika keskendub täielikult siinpoolsusele, ajalikule maailmale. Paavst on üle tulnud siinpoolsuse kaitsjate leeri ja kaitseb ajalikku elu kogu selle liigilises mitmekesisuses.

Oswald Spengleri sõnadega: „Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“. Üks sõnaosavamaid ja populaarsemaid katoliiklike apologeete Gilbert Keith Chesterton kirjeldas aastal 1908 oma ärkamist kristlusele järgmiselt: „Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see pääab ikka tõestada, et me sobime ikka siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. /.../ Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.“
Franciscuse entsüklika sõnumi aga võiks kokku võtta järgnevalt – Sa kuulud siia, sellesse maailma, see maailm on Sinu kodu, ainus kodu, ja selle pöördumatu äralagastamine on suurim mõeldaiv katastroof. Ning sellise hoiakuga on ta igasuguste ökoloogide, loodusteadlaste, keskkonnakaitsjate ja teiste taoliste siinpoolsuse kaitsjate poole „üle tulnud“. Seepärast ongi mulle – ilmalikule inimesele – nii liigutav näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet (võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet) on progressiivne selle sõna ilmalikus mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem.
Laiadelt üldistades võib öelda, et Teine maailmasõda seadis inimkonnale pretsedenditu nõude käituda täiskasvanulikult. Ja ma ei pea silmas koonduslaagreid ja enneolematuid massimõrvu – liigikaaslasi on inimene alati maksimaalse olemasoleva tehnoloogilise jõudlusega hävitanud – , vaid esimeste tuumaplahvatustega koitma löönud arusaama, et inimene on võimeline oma koduplaneedi keskkonda sedavõrd kahjustama, et see võib saada kogu inimkonnale saatuslikuks. Enne neid sündmusi oli see ettekujutamatu.

Neli kuud enne märgilist kärgatust Hiroshimas hukati Flossenburgi koonduslaagris Hitlerile atendaadi kavandamises osalenud 39 aastane Dietrich Bonhoeffer, koguduseteenija ja teoloog, kes küsis eneselt täie rangusega, mis on kristlus tänapäeval. Ta leidis,et maailm on saanud täisealiseks, et kirik leiab end maailmast, kus inimesed tegutsevad autonoomselt, ilma et tunneks vajadust jumaliku armu või jumaliku tõe järele. Ta lükkas otsustavalt kõrvale „lünkade Jumala“, Jumala, keda oli vaja selleks, et toppida kinni lünki oma teadmistes, süütundes, kannatuses. Täiskasvanud inimene, täiskasvanud maailm peab võtma vastutuse oma eksistentsitingimuste eest. Me ei saa enam lükata vastutust kõiketeadva ja kõikvõimsa Taevaisa kaela, kelle teed on äraarvamata.

Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab paavst ringkirjas „Laudato si“, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Ta rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133). Ta räägib otsesõnu ökoloogilises pöördumisest (176-180).
Oma ametinimeks ökoloogide kaitsepühaku Püha Franciscuse nime võttes osutas ta vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsaimatele suundadele. Juhin siin tähelepanu sellele, et ka vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab vilestust selle maailma mõõtude mitte igavikulise järgi. Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus. Fundamentalistid vihastaski ta välja sellega, et homoseksuaalidest rääkides ei mõistnud ta neid hukka, vaid lausus retooriliselt: „Kes ma olen, et olla neile kohtunik?“ (ka Eestis on meediapildis eelkõige fundamentalistid ning nii võibki jääda mulje, et katoliku kiriku põhiasi on võitlus homoseksuaalsusega, vaenlasega, mida ta ei suuda oma püsivaks alanduseks ja frustratsiooniks isegi oma pühakojast tõrjuda).
Vaesuse eest põrgu ei lähe, homoseksuaalsuse või abielulahutuse eest aga küll. Franciscus näeb aga vaesuses suuremat probleemi.

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla 
mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.

Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.
Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50).
Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“
Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139) Loodame siis koos paavstiga, et inimkond võtab mõistuse pähe ja ... Parandan! Võtame mõistuse pähe ja saame täiskasvanuks, võtame ise vastutuse oma arvukuse ja keskkonnamõju eest, tulevaste põlvkondade elutingimuste ja surma eelse elu võimalikkuse eest.


P.S. Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite suurusjärgus kiirkõngemist hakata harrastama, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski surijate nägudele naeratuse toomises.

6. september 2018

Faktitäius. Meeleselguse käsiraamat igale maailmaparandajale


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 06.09.2018


Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad. Tänapäev. 2018. Tõlkinud Helen Urbanik. 319 lk

Hans Roslingi „Faktitäius“ näitab ilmekalt kui kiirelt iganeb maailmapilt kiirete muutuste ajastul, aga annab ometi väga aegumatuid nõuandeid adekvaatsema maailmapildi saamiseks ja selle järgi käitumiseks.

Mihkel Kunnus

Hans Rosling (1948-2017) oli Rootsi akadeemik, pikalt arstina praktiseerinud meditsiiniteadlane ja statistik ning väga menukas teadusele ja andmetele tuginemise populariseerija. Sel kevadel ilmus postuumselt (poja ja minia abil) tema raamat Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World--and Why Things Are Better Than You Think ning see tõlgiti kiiresti ka eesti keelde.

Ei saa salata, et võtsin raamatu kätte mõningase eelarvamusega ja mitte ainult seetõttu, et hiiglaslike keskkonnaprobleemide ajastul tundub alapealkirja teine pool parimal juhul naiivne. Agressiivse vähivormi tõttu ootamatult surnud populaarse inimese nimi tekitab paratamatult kahtluse, et kaubastatakse leinameeleolusid. Ka Bill Gatesi sõnades, et tegu on kõige olulisema raamatuga, mida ta on lugenud, nägin eelkõige järelhüüdu sõbrale ja aatekaaslasele. Aga pärast lugemist pidin oma arusaamu korrigeerima ja nii ei näinud ma selles, et Bill Gates kinkis selle raamatu e-versiooni kasutusõiguse igale USA kolledžiõpetajale, enam liigutavat matusežesti, vaid filantroopilist rahvavalgustust selle parimas mõttes. See on tõepoolest selline raamat, mida võiks lugeda võimalikult paljud. See teeks kindlasti maailma paremaks kohaks (vähemasti sedavõrd, kuivõrd see raamatute abil võimalik). Miks?

Tänapäeval vananevad andmed üha kiiremini
Aastate eest koostas Hans Rosling valikvastustega testi, milles küsis erinevaid küsimusi maailma inimarengu kohta, et kui suur hulk maailma lastest on vaktsineeritud, mitmel protsendil inimestest on juurdepääs elektrile, kuidas on muutunud looduskatastroofides hukkunute arv jne. Ta pani tähele, et isegi väga haritud inimesed vastavad halvemini kui šimpansid (s.o. keegi, kes vastab huupi).
Ta küsis endalt, et miks see ometi nii on?
„Ahhaa! Taipasin! Mul on tegemist – nii ma vähemalt palju aastaid arvasin – uuendamise probleemiga. Minu globaalse tervishoiu tudengitel ja kõikidel teistel inimestel, kes mu testi aastate jooksul tegid, olid teadmised, kuid need olid vananenud, sageli mitmekümne aasta vanused. Inimeste arusaam pärines ajast, mil nende õpetajad kooli lõpetasid“. (lk 17)
See on tõepoolest üks väga oluline põhjus. Tööstusrevolutsiooniga alanud tehnoloogiline progress on üha kiirenenud ja sellega käib kaasas väga paljude ühiskondlike parameetrite kiire muutumine ja seega ka mõõdetud andmete kiire aegumine.
Üks raamatu plusse ongi see, et ta annab koos viidetega suure koguse värskeid andmeid maailmas toimuvate inimarenguliste protsesside kohta. Näiteks kuivõrd vananenud on kõigest mõnekümne aastaga maailma jaotamine arenenud maadeks ja arengumaadeks (näiteks 1980 vaktsineeriti umbes 22% maailma lastest, 2016 juba 88%, 1970 käis kõigest 65% maailma tüdrukutest koolis, 2015 90%, 1965 oli keskmine laste arv naiste kohta 5, 2017 aga kõigest 2,5, viimase kahekümne aastaga on sügavas vaesusel olevate inimeste hulk vähenenud 29%-lt 9%-le jne).
Ometi pole „Faktitäius“ pelgalt laiendatud analoogia meie igaaastasele inimarengu aruandele.
Andmeid tuleb pidevalt uuendada, selles pole vähimatki kahtlust. Aga sellest ei piisa. Probleem on sügavamal.
„Ent pikkamööda hakkasime aru saama, et tegu on millegi enamaga. Võhiklus, mida me ikka ja jälle kohtasime, ei olnud seotud ainult teadmiste värskendamise probleemiga. Seda ei saanud lahendada andmete selgema esitamise või paremate õppevahenditega“ (lk 17)



Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks on asjad paremini, kui sa arvad
See on nüüd osa, mida võiks nimetada näiteks (uue) meedia lugemise koolituseks. Rosling toob välja kümme peamist tunnetuslikku automatismi, mis koostöös (uue) meediaga kipub meie maailmapildi kujunemist oma loogikale allutama. Selles on tema raamatu universaalsem ja aegumatum osa.
Rosling teeb raamatu alguses põgusad viited evolutsioonipsühholoogilistele aabitsatarkustele, sellele, et meie evolutsiooniline pärand veab kaasas kohastumuslikku taaka, mis drastiliselt muutunud elukeskkonnas vajab teadlikku ja pingutavat kohaldamist. Antud valdkonda ehk siis meediatarbimisse puutuva võtab ta kokku kujundiga „dramaatilised instinkid“ (lk 21), miski, mis on intuitiivselt mõistetav igaühele, kes kas või korra on mõelnud selle üle, miks Õhtulehe esikaanel on alati tragöödia ning seda iga päev ja ka kõige leigemal ja soigemal hapukurgihooajal.
Rosling toob välja kümme dramaatilist instinkti (neid võiks nimetada ka tõlgenduskalduvusteks, tunnetuslikeks filtriteks, mõtteautomatismideks vms). Ta alustab tavaliselt isikliku näitega, siis üldisema näitega, toob rea andmeid, mis näitavad selle instinkti eksitavust ning lõpuks annab paar head kokkuvõtlikku nõuaannet, kuidas sellist tüüpi vigu vältida. Viimases sarnaneb ta trenniraamatuga – ei aita selle läbilugemine ja mõistmine, vaid pidev treenimine ja praktiseermine.
Näiteks üheksas peatükk lõppeb järgmiselt:
Faktitäius on ... äratundmine, kui kedagi tehakse patuoinaks, ja meelespidamine, et kellegi süüdistamine röövib sageli fookuse teistelt võimalikelt selgitustelt ning takistab meid tulevikus sarnaseid probleeme vältimast.
Süüinstinkti vältimiseks olge vastu patuoina otsimisele.
*Otsige põhjuseid, mitte kurikaelu. Kui miski ebaõnnestub, ärge otsige mõnda üksikisikut ega gruppi, keda süüdistada. Tunnistage, et halvad asjad võivad juhtuda ilma, et keegi neil meelega juhtuda laseks. Kulutage oma energia hoopis olukorra põhjustanud üksteisega seotud põhjustest või süsteemist arusaamiseks.
*Otsige süsteemi, mitte kangelasi. Kui keegi väidab end olevat põhjustanud midagi head, küsige, kas tulemus oleks saavutatud ka siis, kui see isik ei oleks midagi teinud. Jagage süsteemile tunnustust.“ (lk 211).
Rosling demütologiseerib maailmatunnetust, ta kutsub üles olema kainemõistuslik ja tasakaalukas. Otsida süüdlase asemel andmeid, põhjuseid, kaugemalt tulevaid seoseid, struktuure ja süsteeme on üsna vastumeelne inimese loomusele, see nõuab vägevat meeleparandust, põhjalikku askeesi ja pühendunud enesekasvatust. Vähesed on selleks võimelised ja kaduvvähesed keset valimismöllu.



Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu
Pole liialdus öelda, et kiirenev uudisvood pöörab tunnetuslikus plaanis tsiviliseerumisprotsessi vastassuunda ja Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu. Selle väite ilmestamiseks toon tsitaadi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase 1939 aastal ilmunud peateosest „Tsiviliseerumisprotsess“:
“Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist.”
(II köide. Varrak. 2007. lk 320-321)

Maailm on parem ja halb üheaegselt“
Rosling ei ole vankumatusse progressi uskuv ullike. Ta ütleb korduvalt, et maailm on parem ja halb üheaegselt. „Eelmisel aastal suri 4,2 miljonit beebit. See on kõige värskem näitaja, mida UNICEF-i andmetest leiab alla aasta vanuste laste surmade kohta kogu maailmas,“ toob Rosling ühe näite ja küsib retooriliselt „Kes suudaks 4,2 miljonit surnud beebit üldse ettekujutada?“, ent kiirustab kontekstualiseerima: Just sellepärast ma seda näitajat mainisin, sest see ei ole tohutu suur: see on meeldivalt väike,“ sest veel aastal 1950 oli see näitaja 14,4 miljonit. 4,2 miljonit surnud beebit aastas on väikseim arv mõõtmisajaloos. Maailm on parem ja halb üheaegselt ning et muuta seda veelgi paremaks, või miinimumprogrammina aeglustada maksimaalselt selle muutumist hullemaks nagu kliimasoojenemise puhul „mõtleme inimeste kannatustest parem selge peaga“ (lk 127).
Selge peaga mõtlemise nõue on tal alati esikohal ja tal on ohtralt isiklikke näiteid, kus talle kui praktiseerivale arstile on see edu toonud. Kusjuures tegu pole mingi heaoluühiskonna jõukas haiglas iluoperatsioone teinud doktoriga, vaid inimesega, kes on töötanud rasketes epideemiakolletes ja maades, kus ressursid ja tehnoloogiad on ülimalt piiratud.
Rousseau'likust hägust on vaba ka ta pilk minevikku. Kommenteerides kunagist loodusega tasakaalus elamist ütleb ta: „Tõsi, tasakaal valitses. Kuid vältigem roosasid prille. Kuni 1800-ndateni sünnitasid naised keskmiselt kuus last. Seega oleks rahvastik pidanud iga põlvkonnaga kasvama. See püsis aga enam-vähem stabiilsena. Mäletate laste säilmeid endisaegsetes surnuaedades? Keskmiselt suri neli last kuuest enne ise vanemaks saamist, nii et ellu jäi ainult kaks last, kes pidid panema aluse uuele põlvkonnale. Valitses tasakaal. See ei olnud tingitud sellest, et inimesed elasid loodusega tasakaalus. Inimesed surid loodusega tasakaalus. See oli äärmiselt jõhker ja traagiline.“(lk 87)
Hans Rosling toob näiteid ka enda elust, sellest, kuidas elasid ta enda vanemad ja vanavanemad ning seda ikka selleks, et näidata kui kiired ja drastilised saavad olla muutused. Ja kui palju muudab elusviise ja -kombeid aineline heaolu.
„Tööstusrevolutsioon päästis miljardeid elusid mitte selletõttu, et sünnitas paremaid juhte, vaid kuna see tootis keemilisi pesuaineid, mida sai kasutada automaatpesumasinates.
Olin nelja-aastane, kui nägin esimest korda, kuidas mu ema pesumasinasse pesu laadis. See oli mu emale suurepärane päev; tema ja mu isa olid aastaid raha säästnud, et seda masinat osta. Vanaema, kes oli uue pesumasina sisseõnnistamistseremooniale kutsutud, oli isegi rohkem erutatud. Tema oli kogu elu puudega vett soojendanud ja käsitsi pesu pesnud.“(lk 209)
Inimkonna edusammude tõelised kangelased „on proosalised ja igavad,“ ütleb Rosling, „Sellest hoolimata tahan neid kiita, seega laulgem kiidulaulu globaalse arengu tunnustamata kangelastele: institutsioonidele ja tehnoloogiale“ (lk 208).
Tulipäise maailmaparandaja dramaatilistele instinktidele ei passi selline selgepilgulisus kohe teps.

Lugeda enne valimisi!
See raamat pakub oma teema ja näitevalikuga meeliselgindavat abi just inimühiskonna osas. Fakt on see, et globaalses plaanis läheb inimkonnal tervikuna paremini kui iial maailma ajaloos. See, mis Roslingu pilgu alt välja jääb (õigemini: satub sinna ainult riivamisi), on teiste liikide ja looduskeskkonna käekäik. See ei tee raamatut kuidagi halvemaks, vaid lihtsalt piiritleb fookuse. Samuti jääb fookusest välja indiviidi isiklik areng ja heaolu (selleks, komplementaarseks paarikuks sobib hästi Jordan Petersoni 12 Rules for Life. An Antidote to Chaos, menuk, mis kuulujärgi samuti eestindamisel).
Eriti sobilik oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest.
Näiteks esimese tõlgenduskalduvusena toob Rosling välja „Lõheinstinkti“, mille all ta peab silmas vastupandamatut kiusatust „jagada kõik kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu ebaõigluse kuristik“(lk 26).
Samuti kalduvus kujutleda realiseerumas kõige hullemat mõeldavat stsenaariumit ja tegutseda sellest lähtuvalt ja kiirelt, kuigi selle stsenaariumi realiseerimise tõenäosus on kaduvväike.
„Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid“ (lk 217).
Siin meenuvad paljude viimaste aegade paljude poliitiliste valimiseelistuste indutseerimise põhivõtted, eks.

* Olge ettevaatlikud lihtsate ideede ja lahenduste suhtes. Ajalugu kubiseb visionääridest, kes õigustasid kohutavaid tegusid lihtsate utoopiliste visioonidega. Tervitage keerulisust. Ühendage ideid omavahel. Tehke kompromisse. Lahendage probleeme juhtumipõhiselt.“(lk 193)
See on täpselt vastassuund moraalipaanikale ja valimiskampaania aegsele õhustikule!
Väga tervistav ja hea raamat. Soovitan!



P.S. Küllap tõlkimise kiiruse ja teadustoimetaja puudumise tõttu on sisse lipsanud mõni näpukas (nt lk 77 on „kahekordne kiirus“ seal, kus peaks olema eksponentsiaalne kasv või ruutvõrdeline seos), lk 124 dehüdrateeriva lahuse asemel rehüdreeriv lahus, lk 82 on tollid arvulise teisendamiseta sentimeetriteks tõlgitud), aga mõistmist need ei sega. Tekst on lobedalt loetav ja Roslingu anne selgitada lihtsustavalt keerukamaid nähtusi ei lähe kaotsi.

31. august 2018

Alustavate õpetajate siniseks löödud särasilmad


Ilmus ajalehes „Sirp“ 31.08.2018 mõnevõrra lühendatult ja toimetatult.


Alustavate õpetajate siniseks löödud särasilmad

Tasakaalu leidmine innustava idealismi ja muserdava reaalsuse vahel käib paljudele alustavatele õpetajatele üle jõu.

Muutus algab minust. Noored Kooli 10. lend. Noored Kooli SA 2018. 112 lk
Kuido Merits Kas saab vaikust!? Minu aasta meesõpetajana. Ema&Isa 2018. 171 lk

Mihkel Kunnus

Arvustada neid raamatuid kirjandusteostena tähendaks mööda minna olulisemast, mis neis leida. See märkus pole päris liiane, sest Meritsa raamatust mõningaid ilukirjanduslikke ambitsioone siiski läbi kumab, võimalik, et siin on taotlus näidata tänapäeva noortele, et ka tema on olnud kiimas teismeline, miska dokumentaalset laadi muljetuste sekka hüppab mõni lehekülg, mis meenutab populaarset "Berti päevikute" sarja.. Seevastu "Noored kooli" programmi kümnenda lennu lühikirjutiste kogumikus Muutus algab minust domineerib formaat loomingulisuse üle pea täielikult. Eriti muidugi neil juhtudel, kui sõna saavad õpilased (õpilane püüab ju ikka pihta saada sellele, mida talt oodatakse ja siis ta annabki õpetaja iseloomustuseks kimbu lauseid, mida üks viisakas ja viks õpilane õpetaja kohta annab). Lood on väga lühikesed, sajaviiekümnele leheküljele on mahutatud suure ja hõreda trükiga kahekümne ühe alustava õpetaja lood koos lühiankeedi ja õpilaste joonistustega neist, lisaks veidi õpilaste kirjeldusi konkreetsest õpetajast. Omajagu ruumi kulub ka haridusteema kohustuslikele vormelitele, esteetilis-kõlbelistele klišeedele, millega hästikasvatatud inimene neil teemadel rääkimist raamistab. No umbes nii nagu sissejuhatuses: „Õpetajaid võib nimetada meie ühiskonna arhitektideks. Nemad toetavad järjepidevalt meie laste ja noorte arengut. Innustavad nende püüdlusi ja kujundavad maailmapilti. Õpetajad mõjutavad seda, kui paljud uksed on noortele elus avatud ja millise enesekindlusega nad neid uksi avavad. Sellest, milline on praegune kool, sõltub, milline on homme ühiskond“ (lk 9). Õpetajaskonna vananemisest on palju räägitud, lausa hääbumisega ähvardavates toonides isegi välisekspertidelti, miska on arusaadav, et noorte meelitamiseks kasutatakse mitmeid vahendeid, alates eeltsiteeritu taolisest aktusepidulikkusest kuni hollywoodilike kangelasfilmitreileriteniii. Noored Kooli programm tervikuna ongi ju üks kampaanialik katse astuda vastu sellele hirmutavale tendentsile.

Kuidas siis alustavatel õpetajatel läks?
Etteruttavalt ütlen, et Kuido Meritsal (s. 1962) ei pidanud vastu füüsiline tervis, kuid eks siingi ole psühhosomaatilne mõõde, stressi mõju immuunsüsteemile jne. Kui aga noorte alustajate meenutusest formaadutäited maha lahutada, siis poksislängis väljendatult võib nende kogemuse võtat kokku sõnadega: „nad said täiega sisse, kohe“.
Juba esimesest loost leiab kõneka lõigu: „Võin ausalt öelda, et kogu esimese aasta tegelesin käitumisjuhtimisega. Aimasin, et see on ilmselt mu nõrgim külg, aga ei teadnud, et ma iga nädal pärast teatud tunde nutan, kas salaja klassis või kodus patja. Oli tunde, kus mulle tundus, et et ootan lõpmatuseni, et saaksime üldse alustada. Oli ka selliseid, kus pidasin kümme minutit monoloogi, mis on hoolivus ja empaatia ja kuidas üks ja teine käitumine mind mõjutab. Oli tunde, mil istusin lihtsalt arvuti taga, samal ajal kui lapsed mööda klassi ringi jooksid – võtsin oma ainukeseks ülesandeks olla kindel, et kellegagi midagi ei juhtu. Tunniandmisest isegi ei jaksanud mõelda. Mõnikord visati minu poole „kultuurisõnu“ (nagu üks õpilane ropu sõna kohta ütles), mõnikord oli mürgel nii suur, et meenutas mässu, mitte koolitundi.“ (lk 13)
Järgmisest loost: „See oli hullumeelne aasta. Kui tunnid olid läbi saanud, istusin ja põrnitsesin Mustamäe lumisesse pimedusse, e-kool veel täitmata, pea valutamas ja küsides endalt, kui kaua ma veel selles rattas jaksan joosta. Tajusin, kuidas aeg kihutab mööda ning oma lapsed ja naine jäävad aina võõramaks.“ (lk 20) Eks ta ole. Psühholoogi abiga sai see inimene küll jalule, aga loo lõpulõigu heroismis näeme ka ennastsäästvamat kolleegi: „Ja siis tuli minu juurde mu kaaslane eelmisest lennust, kes oli mulle vahel toeks, kui seda vajasin, ja ütles: „Anri, olen nendest kahest aastast väsinud, kevadel lahkun.“ (lk 21).
Nutmist on nendes meenutusklidudes üldse palju, on kaalulangust, perest ja sõpradest võõrandumist, kõvasti eneses ja oma vaikutes kahtlemist, abi otsimist psühholoogidelt, joogast ja muust taolisest.
„Õpipäevikusse kirja pandud kirjeldus oktoobrist 2016:
Kell on 9.40. Just on lõppenud järjekordne tund 10. klassiga – mul on väga raske end vaos hoida, kui nad ükshaaval mu klassist välja kõnnivad... Pisarad tükivad vägisi silma ja ma tunnen end murtuna. Aga nemad ei tohi seda näha. Ei, nende ees ma ei murdu! Viimane õpilane lahkub, sulgen kiiruga klassiukse ning nutan ennastunustavalt järgnevad kümme minutit. Miks ma olen siin? Milleks on nendel õpilastel mind vaja? Milleks valisin selle tee, et õpetada noori, kes ei taha midagi inglise keelest teada? Üldse õppimisest?“ (lk 132-133)
Eeltoodu kohta võiks ju kalgilt osatada, et vitaalsed reaalõpilased saatsid tantralaagriliku koolitustaustaga hingestatud ullikesed operatiivselt perse, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Võib enamikel kordadel öelda, et taas polnud noor õpetaja üldse ettevalmistatud ja sai paraja trauma (ma arvan, et nii võib nimetada küll olukorda, kus inimene mitu korda nädalas nutab oma töö tõttu).



Miks siis alustavatel õpetajatel nii läheb?
Noored Kooli lehelt võib lugeda: „Programm on tegutsenud 12 aastat ja tunneme rõõmu, et meil on 122 vilistlast ja 40 osalejat kahe-aasta programmis. 76% vilistlastest on leidnud oma kire ja karjäärivõimalused haridusvaldkonnas ja 59% on jäänud tegutsema kooli (õpetajad, koolijuhid, õppealajuhid, arendusjuhid jne).“iii Kooli on jäänud 59% ja neistki pole kõik õpetajad.
MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kooli presentatsioonilt leiab järgmise statistika: aastas alustab ca 800 uut õpetajat, neist teisel aastal jätkab koolis keskmiselt 73%, kolmandal aastal 61%, neljandal 55% ja viiendal 50%iv. Ei ole just väga suur saagis.
Küllap paar esimest aastat kulubki selleks, et jõutaks selgusele, kas ollakse üldse sobiv inimtüüp olemaks õpetaja. Ja ega sellest vist paremat meetodit pole kui proovimine. Aga kas peab see olema nii julm? Kas ei saaks kuidagi nii, et alustavad õpetajad ei saaks „kohe täiega sisse“? Kas neid ei saaks paremini reaalseks õpetamiskogemuseks ette valmistada?

Küllap ehk saaks, aga lähteülesanne ei ole kerge. Sest ette tuleks valmistada nad millekski raskeks ja ebameeldivaks – ma ei ütle, et see on õpetajatöö põhisisu, aga meeleheitele ja lahkumismõtetele ajavad ikkagi raskused ja ebameeldivused, mitte meeldivused – aga meelitada tuleks meeldivustega. Ja meelitada on hädasti vaja. Õigupoolest osutab see konfliktile, või isegi vastuolule, mis iseloomustab hariduses ilmnevaid suundumusi märksa üldisemalt kui õpetajakoolituses. Nimelt kuidas meeldivalt harjutada inimest ebameeldivusteks. Laiemas plaanis ilmneb see kalduvusena teha laste maailm üha autonoomsemaks, nii öelda „jätta lastele lapsepõlv“, mis ilmneb siis selles, et ühelt poolt on lapsed küll üha rohkem hoitud ja kaitstud, üha rohkem negatiivseid emotsioone on nende maailmast pagendatud (kehalises kasvatuses pole latte, mille alla jääda, kunstiõpetuses pole läbikukkumist ja kirjandis ei ole rumalaid seisukohti jne), aga ühtlasi tähendab see seda, et selle maailma reeglid, milles nad kasvavad ja mis peaks olema ettevalmistus täiskasvanueluks, lahknevad üha rohkem selle maailma reeglitest, milles nad elama ja töötama peavad hakkamav. Kus harjutada (töö)eluks nii vajalikke omadusi nagu kohusetunne, enesesund ja tööharjumus, kui koolitunni ülesehituse peamised orientiirid on lõbu, mängulisus ja põnevus?
Olles ka ise TÜ pedagoogikakursuse läbinud ja osalenud ka õpetajataseme magistriõpingutes, siis pean nentima, et pole vist kohanud ühtki teist koolitust, mille sisu ja vorm oleks suuremas vastuolus. Markantsemaks näiteks ehk see, kuidas rohkem kui sajale inimesele peetakse korraga loengut loenguformaadi igandlikkusest ja individuaalse lähenemise tähtsusest. Või siis see, kuidas teadmiste kontrolliks kasutatakse elektroonilist testi, mida saab teha piiramatul arvul kodus interneti teel, tähendab, on sooritatav positiivsele tulemusele ka toore mehhaanilisusega proovimise teel. Samas ma ei taha neid liialt hukka mõista, sest hiiglaslik lõhe reaalsete võimaluste ja ideaali vahel on haridusvaldkonda saatnud juba väga ammustest aegadestvi.



Ja väga ülbeks ei tasu siingi minna, sest ka võime liigselt närvi minemata täita täisformaalseid totrusi võib osutuda vajalikuks eluoskuseks. Ja meie üha enam bürokratiseeruvas maailmas tihti osutubki. Kui pidin sünkroniseerima oma kooli õppekava riikliku õppekavaga, siis saadeti see mulle tagasi ja öeldi, et see pole näidatud lõiming teiste ainetega. Kirjutasin sinna järgmise lause: „Kursuse sisu lõimitakse diakroonselt riikliku õppekava kursuse „Füüsika meetod” sisu läbi, sünkroonselt maksimaalselt matemaatikaga.“ Tähendab, täiesti sisutu formaalse iba. Toimis. Loeti sobilikuks. Ja pole ju vahet, mis täpselt on kirjas dokumendis, mida sa kordagi kapist väljagi ei võta. Ma olen kohanud ühtegi õpetajat, kelle probleemiks oleks küsimus, mida õpetada. Ainealase kompetentsi vähesus võib ehk ilmneda gümnaasiumi lõpiklassides ja sealgi harva.
Suureks komistuskiviks noorele õpetajale kipuvad olema õpilased, kes on alamotiveeritud, õpilased, keda see valdkond kohe üldse ei huvita.. See on tavaline, sage ja loomulik. Arukamad õpilased säästavad end tundideks, mis neid huvitavad. Muretsema peaks panema hoopis õpilane, kel viis päeva nädalas, hommikust õhtuni õppeainest olenemata põnevusest väriseb. (Alustaval) õpetajal on mõistlikum end rohkem säästa. Närvivapustuse äärel rapsiv õpetaja on hullem kui sissemaganud või sootuks koju jäänud õpetaja. Ning rasketel hetkedel, näiteks kontrolltöid parandades, loe mõttes Assisi Franciscuse meelerahupalvet:

Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.






i https://novaator.err.ee/256437/usa-haridusekspert-eesti-opetajaskond-tundub-olevat-haihtumise-veerel
ii Raamatu treiler: https://www.youtube.com/watch?v=RiT435QjAhg
iii https://www.vt.ee/noored-kooli/
iv http://bit.ly/2oaLuYY
vVt Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Ilmamaa 2012, tõlkinud Ene-Reet Sooviks, lk 208-235
viVt nt Hilda Taba Kasvatus ja haridus. Ilmamaa 2015