Nädalakommentaar. Võrdsus.

Kuku raadio nädala kommentaar 10.10.2019



Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „võrdsus“.

Võrdsus on intuitiivselt nii lihtne ja ilmne asi, et suuremat seletamist ei vaja. Isegi väiksemat seletamist ei vaja. Lõpmatult segaseks lähvad lood võrdsusega ainult siis, kui juttu tuleb inimeste võrdsusest. Üks meie kultuuri baasväärtusi, usk, et kõik inimesed on võrdsed, toodab lakkamatult argiteoloogilisi arusaamatusi ja konfliktikesi.

Esiteks see kõige triviaalsem segadus, kus võrdsus samastatakse mingi reaalse omaduse võrdväärsusega, olgu selleks midagi nii lihtsat nagu mass või pikkus, või midagi nii kahtlast nagu loovus või IQ, selge on igatahes see, et mingist võrdsusest pole siin juttugi. Kõik, mis on mõõdetav, see on ka erinev, ebavõrdne. Võib vist öelda, et keemia vaatlusalasse jääv on see viimane mateeria organiseerumisaste, kus võrdsus ja identsus kokku langevad, teisisõnu, molekul on kõige keerukam süsteem, kus individuaalsus puudub. Kui harvad isotoopidest tulenevad erinevused kõrvale jätta, siis ühe ja sama keemilise aine molekulid on täiesti identsed, igas mõttes võrdsed. Kohe, kui astume bioloogiasse, siis selline asi kaob. Kahte täpselt ühesugust rakku pole olemas.

Inimeste võrdsuse idee on aga sellise eksisuuna eest hästi kaitstud, sest võrdsuse subjekt on määratletud eituste kaudud, apofaatiliselt, via negativa. Inimesed olla võrdsed sõltumata nende reaalsetest omadustest, sõltumata soost, rassist, seksuaalsest orientatsioonist ja nii edasi.

Möödunud pühade puhul võib siin tuua tsitaadi Thomas Manni „Võlumäe“ jõulupeo kirjeldusest:

„[Humanist Settembrini] kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”

Väga hästi öeldud. Üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega. Jah, see pole loodusteaduslik avastus või tõsiasi, vaid just nimelt aade. Samas käib katkematu jutt, et meie ühiskonnaelu korraldus peab olema teaduspõhine. Aga mis on inimene – see võrdsuse subjekt – teaduslikus mõttes? Juba Oswald Spengler kõmistas küünilise mõnuga, et inimkond on zooloogiline mõiste või tühipaljas sõnakõlks.

Püüame siis inimest määrtaleda teaduslikumalt. Ilmar Vene kirjutab essees „Pahustumine“:

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimolemus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“

See on võrratu sõnastus. Uusaja põhivastuolu seiseb selles, et inimsuse religioon seab end vastuollu loodusteadusliku üldsuundumusega.

Lahknevus on veelgi sügavam kui lihtsalt indiviidide vahelised reaalsed erinevused. Võrdsusaade toetub inimväärikusele. Nii on meil ühiskondlik kokkulepe, et ka kõige halvemate inimestega meie seast – näiteks selle kurikuulsa Norra massimõrvariga – ei või käituda nõnda, et see alandaks ta inimväärikust. Vangi, jah, ka üksikkongi, jah, aga inimväärikust ei või alandada – tema põhiõigused on võõrandamatud. Poola filosoof Leszek Kolakowski kirjutab: „See väärikus on sõltumatu kõigest, mis inimesi eristab, niisiis sõltumatu soolisest kuuluvusest, rassist, rahvusest, haridusest, ametist ja iseloomust,“ aga ta lisab samas:

„Kui me usuksime, et oleme mehhanismid, mille teod ja mõtted on vääramatult ette määratud väliste jõudude poolt, füüsilise universumi poolt, siis oleks ka inimväärikuse mõiste vaid sõnakõlks ning sellest johtuvalt kaotaks võrdsuse mõiste oma mõtte.“

Sellele vaalupunktile osutab ka üks praeguse aja kõige popimaid ja loetumaid autoreid, Iisraeli ajaloolane Yuval Noah Harari oma bestselleris „Homo sapiens“. Ta ütleb, et „liberaalse humanismi tõekspidamiste ja loodusteaduste viimaste avastuste vahel on üha enam süvenemas lõhe, mida ei ole võimalik enam kaua eirata“. „Näib, et inimese käitumise määravad pigem hormoonid, geenid ja sünapsid kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpansite, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“.

Ma arvan samuti, et see sein mureneb hooga. Aga erinevalt Hararist kuulun ma sellesse parteisse, kes ei märka ehmatusega, et inimene on sama mehhaaniline nagu šimpans või hunt, vaid pigem, et šimpans ja hunt on sama tundlik ja emotsionaalne, sama vaba ja kannatav nagu inimene.

Ja võrdsusprobleemi maised tahud metafüüsikast liialt niikuinii ei hooli. Ebavõrdsus, mis inimesi aina tülli ajab, kipub olema eelkõige ikka varanduslik. Ja sealgi on võrdsuse mõiste lihtsalt keeleliselt lühenenud vorm võrdsetest võimalustest ja võrdsest kohtlemisest, tähendab õiglusest.

Paari aasta eest avaldati Yale'i ülikoolis uurimus, „milles jõuti järeldusele, et inimesed eelistavad tegelikult elada ebavõrdsetes ühiskondades. Sel esmapilgul paljudele üllataval tulemusel on tegelikult lihtne selgitus. Olukordades, kus kõik inimesed peaksid olema formaalselt võrdsed, saavad paljud vihaseks ja on kibestunud, kui avastavad, et innukalt oma tööd tegevad inimesed ei saa selle eest väärilist tasu või kui „logardid“ makstakse üle.Küsimus ei ole niisiis niivõrd materiaalses heaolus ja rikkuses, vaid inimesi pahandab ennekõike ebaõiglus. Ja seepärast eelistataksegi õiglast ebavõrdsust ebaõiglasele võrdsusele.“

---
Viimane lõik pärineb Margus Laidre esseest „Kaks minutit vihkamist“ PM10. X 2017.
Soovitan soojalt ta äsja ilmunud esseekogu, see on tõesti väga hea.

Leszek Kolakowski raamatus „Miniloengud maksiprobleemidest“ on ka loeng võrdsusest. See on lühiformaadis nii ammendav, et teist samaväärilist on raske kõrvale panna.

Rääkida tõtt

Kogumiku "Päästepaadieetika" (mm 2108) eessõna

Rääkida tõtt

Tekstid käesolevas kogumikus on kirjutatud vahemikus 2013. aasta keskpaigast 2016. aasta alguseni. Hilisem tekst ilmus veidi alla aasta enne Trumpi võitu, sündmust, mis mõjus kollektiivsele alateadvusele nagu magatud öö individuaalsele teadvusele – eilne on kvalitatiivselt erinev tänasest. Selles mõttes on need tekstid eilsed. Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse. Rääkimata siis teiste maailmajagude vägevamatest.

Selle sama kultuurilise keha valgustatud ruumis, seal, kus leiab aset ärkvelolek ja eneserefleksioon, on – võimalik, et immuunvastusena – toimumas samuti mingi murrang ning selle käilakujuks võib ehk nimetada Toronto ülikooli psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi, Youtube’i sensatsiooniks muutunud Jordan B. Petersoni. Tänavu (2018) jaanuaris ilmus temalt raamat „12 reeglit eluks. Vastumürk kaosele“ ja see saavutas hoobilt rahvusvahelise bestselleri staatuse [esimesel aastal müüdi seda ca 3 miljonit eksemplari, tõlked on tehtud ca pooldesajasse keelde sh eesti - M.K. 05.01.2010].

Valdav osa sellest, mida Jordan Peterson seal ütleb, ei ole meeldiv. Näiteks baasäratundmine on sama, mis budistidel: elu on kannatus. Kannatus on elu ülesehituslik komponent ja seda ei saa ükski elukorraldus kaotada. Õnnelikkus pole siht, mille poole püüelda. Mõtestatus teeb elu elamisväärseks. Mõtestatus tuleb isikliku vastutuse võtmisega oma elu ees. Ta öeldu on kibe, aga see leiab tohutult tänulikku vastuvõttu, sest ta öeldu on tõde. Selle raamatu kaheksas reegel ongi järgmine: „Räägi tõtt – või vähemalt ära valeta“.  Nagu iga reegel selles raamatus, on ka see reegel pelgalt mälutehniliseks maksiimiks kokku surutud kontsentraat pikemast arutlusest. Jordan Peterson ei tõsta sellega järjekordset loosungit võltsuudiste ja primitiivse populismi vastu. Ta käsib esmalt lõpetada valetamise iseenesele, ta räägib loo, kuidas tema hakkas harjutama tõe rääkimist. Jah, see vajab harjutamist ja treenimist, sest ainuüksi erinevad automaatsed egokaitsemehhanismidki suunavad sellest kõrvale. Ajaloost õpime enese kohta, ütleb Peterson, ja kui sa arvad, et Natsi-Saksamaal oleks sa oma elu ja oma perekonna eluga riskides juute varjanud, siis ei julge sa oma loomusele näkku vaadata, sest selliseid inimesi oli tühine murdosa ning tõenäosus, et sina oleks olnud üks neist, on kaduvväike.

Tõe rääkimise imperatiiv pole sugugi triviaalne, see on vähemasti potentsiaalselt konfliktis meie kultuuri suurte tendentsidega. Seda nii parem- kui ka vasaktiival. Vale on iga ideoloogia komponent. See, mispärast Valdur Mikita teosed on nii tavatult populaarsed, pole neis sisalduva otsiva vaimu ja tõe pärast, vaid selle magusa vale pärast, mis on ta teoste vorm ja pinnakate. Teise suuna ideoloogia vale koondub suuresti mõistesse „poliitiline korrektsus“ (muidugi on ka, ütleme, „rahvuspoliitiline korrektsus“).
 Hea näite saab Mihkel Muti romaani „Eesti ümberlõikaja“ (Fabian, 2016) algusest, kus kaks Euroopa Liidu funktsionäri vestlevad Ida-Euroopa teemadel:

„Ida-Euroopa divisjonis (aga ka kuratooriumis ja isegi terves ESCU struktuuris laiemalt) eksisteeris mõiste „idaeuroopalikkus”. Mitte ametlikus käibes, vaid omavahelises pruugis, ja ka siis kasutati seda enamasti humoorikalt või pehmendavate lisanditega, jättes avatuks võimaluse, et tegelikult mõtleb ütleja midagi muud ja asjalood on „hoopis vastupidi”. Ainult vahel, südametäiega ja ennast unustades võis keegi seda nähtust maapõhja vanduda ja öelda näiteks, et Ida-Euroopa on „ora sealsamuseski“ (pain in the ass ehk PITA).

Kuratooriumis kehtisid kindlad (ehkki mitteametlikud) eeskirjad, kui kaugele tohtis kellegi arvel nalja visates minna. Näiteks Aafrika maade suhtes olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora sealsamuseski“, isegi kui nad seda olid. Ei tohtinud öelda ka moslemite, kosovlaste, Palestiina araablaste, inuittide, Austraalia aborigeenide ja veel mõnede teiste kohta. Nende puhul tuli noogutada, naeratada ümaralt ja anda mõista, et kõige taga on kunagiste kolonisaatorite pärand, mis on pikk nagu plutooniumi poolestusaeg. Ka idaeurooplased kuulusid veel hiljuti peaaegu puutumatute hulka. Kuigi viimasel ajal oli selles vallas midagi muutumas, vajutas see ikkagi oma pitseri nende kahe härra jutuajamisele.

Kelner möödus nende lauast ja heitis küsiva pilgu. „Kordame,“ lausus van der Velde ning jätkas. „Idaeurooplased on löödud veidra pimedusega. Nad tahaksid olla lääne parempopulistidega ühes mestis, aga nad näevad nende juures ainult seda, mis neile meeldib. Neile imponeerib vastavate parteide tõrjuv suhtumine immigrantidesse. Nad ei saa aru, et needsamad parempopulistid on nende endi suhtes sama vaenulikud, kuigi nad seda taktikalistel kaalutlustel välja ei näita. Nad peavad idaeurooplasi teise sordi kodanikeks. Paremateks küll kui Lähis-Idast või Aafrikast tulnud migrante, aga ikkagi kuuluvad nad perifeeriasse ja kõlbavad üksnes teenijarahvaks. Mõelge, siin on mingi sarnasus Hitleriga. Näiteks baltlased tahtsid teda venelaste vastu välja mängida, aga ei mõistnud, et natside all olnuks neil veelgi vähem tulevikku loota. Venelaste all kaotasid nad kümnendiku oma rahvastikust, natsidega oleksid kaotanud vähemalt poole. Kui 1991. aastal ei oleks lagunenud Nõukogude Liit, vaid Suur-Saksamaa, siis polnuks meil Baltikumist kedagi Euroopa Liitu võtta, sest need rahvad oleks olnud hullemas seisus kui praegu udmurdid või komid Siberis. Tõde vaatab neile näkku, aga nemad ei näe. Euroopa parempopulistid on ju Kremliga ühes voodis. Aga kui Putin on baltlaste verivaenlane, siis Lääne-Euroopa nuiameestele ja -naistele nad oma südames – sest avalikult nad ei julge – aplodeerivad, kuna nood on oma valitsuste migratsioonipoliitika vastu. Idaeurooplased ei taha mõista, et mõne tuhande põgeniku murendav mõju nende ühiskonnale on suhteliselt väike võrreldes selle kasuga, mis nad saavad, kui säilitavad Euroopa juhtriikidega head suhted.”

„Vabandust, aga kas teie isiklikult peate idaeurooplasi teise järgu kodanikeks?” küsis noorem mees.

Taas oli vanema härra kord vaevumärgatavalt muiata. Niisugusele küsimusele ei saanud ju otse vastata. Ta alustas kaugemalt. „Nagu paljudel teistelgi, oli minu elu suurim pidupäev siis, kui müür varises. Olen sellest ajast saadik liigutatult, heldimuse ja hardusega jälginud Ida-Euroopa rahvaid. Kui naljakad nad on, ilma et nad seda ise teaksid. Neis on koguni midagi piibellikku. Aga nende vaev on nagu Sisyphosel. Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. Sellele rongile võib paar üksust juurde haakida – nii nagu luksuslikule esimese klassi karavanile võib mõned kõvad puunaridega vagunid lisada –, ja nõndaviisi koos edasi tormata. Kiirus on sama, ainult et ühest vagunist teise ei koli. Ka kõik need abifondid ja kvoodid ei tee imet. Mõelge ise, kui analoogiline protsess ei ole täiel määral õnnestunud endiste lääne- ja idasakslaste vahel, hoolimata nende ühisest ajaloost ning kultuuripärandist, tohututest majandushoobadest ja – mis peamine – vähemasti algul eksisteerinud suurest entusiasmist, siis kuidas peaks see olema võimalik ülejäänud Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, kus sääraseid eeldusi on märksa vähem? Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“

„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.

„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult..“

Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset. Selline kaitsvat laadi valetamine puudutab ühte kõige fundamentaalsemat arhetüüpi, nimelt lapse ja lapsevanema suhet. Lapsed on need, keda liiga jõhkra ja halastamatu tõe eest valega kaitstakse, keda tuleb sujuvalt juhatada täiskasvanu karmi maailma. Seda tuleb teha taktitundeliselt ja oskuslikult. Pedagoogide koolitaja Godi Keller toob oma raamatus „Südamega koolis“ (eesti keeles ilmunud 2011) ühe kena näite:


„Tüdruku ettekanne rääkis endale maja ostmisest. Toona oli majaostu puhul realistlik arvestada poole miljoni Norra krooniga. Tüdruk läks panka, rääkis, et peab tegema koolitöö intressidest, ja talle pakuti igakülgset abi. /---/Viimaks oli tüdruk välja arvutanud, et kõige soodsama laenu korral, arvestades oma tõenäolist maksevõimet, läheb laen talle kahekümne aasta pärast kokku maksma ligi 1,4 miljonit Norra krooni.
 Õpetajana olin tüdruku tööga vägagi rahul ja kaasõpilased plaksutasid talle. Aga siis taipasin, et tüdrukul on hoopis midagi muud südamel. Tüdruk lisas, et tal on mõned küsimused.

“Kui nüüd on nii,” ütles ta, “et minu sõbranna on linna kõige rikkama mehe tütar, ja kui tema tahab samuti endale sellist maja muretseda, siis võib ta pöörduda isa poole ja majaostuks raha küsida. Ja kuna tema isa on nii rikas, otsib ta need pool miljonit võib-olla kohe taskust välja ning sõbrannal tarvitseb vaid minna ja maja ära osta! Aga minul ei ole niisugust raha kuskilt võtta, kas siis tulebki maksta kolmekordset hinda?!”
 Õpilane ütles seda kasvava umbusuga hääles ja ma nägin, et tal on tõsi taga. “Kas on tõesti nii, “ lausus ta viimaks, “et vaene peab maksma palju rohkem kui rikas?“

Langesin ka ise natuke näost ära, sest sain aru, et õpilases on hakanud pead tõstma terav ja halastamatult selge intellektuaalse mõtlemise võime, ja et see on viinud ta kohe vastuollu oma tundliku suhtumisega maailma, vastuollu usuga inimestesse ja nende õiglusesse, vastuollu headusega, mida eeldas ümbritsevatelt inimestelt. Sel silmapilgul ei suutnud ta tõesti taibata, et maailmas ongi asjad nii seatud, et vaesemad maksavad rikkamatele peale. Raske on sellesse karmi tõsiasja kuidagi suhtuda, kui võtta seda tervikust lahutatud mõistusliku tõena, samuti heidab see eraldiseisvana varju inimeste või täpsemalt täiskasvanute jutule ligimesearmastusest ja halastusest. Niisugune jutt võib mõjuda lihtsalt võltsilt.

Hetk enne tüdruku küsimusele vastamist jõudsin veel aru pidada: jah, tuleb vastata, aga kuidas ta seda võtab? Mis aitab säilitada inimese usku maailma headusesse hetkel, kui ta näeb kõike uues valguses? Ja jõudsin mõelda: loodetavasti jätkub tal küllaga pilte, mis oma headuse, soojuse ja leplikkusega kaaluvad üles haava, mille lõikab külm analüütiline mõistuslik nuga. Või nagu üks mu Oslo kolleeg toredasti märkis: „Loodan, et tüdruk on „vaimult vägev“.“

Alles seejärel vastasin: „Jah, sul on õigus.““

See lugu juhtus Godi Kelleriga päris paljude aastate eest ja see tüdruk oli siis 7. klassis. Godi Keller valis tõe rääkimise. Aga ainuüksi see, et rahvusvaheliselt tuntud pedagoogide koolitaja peab seda vajalikuks tematiseerida, näitab, et see probleem on reaalne. Tõtt rääkida ei ole alati kerge, sest tõde võib teha haiget. Mäletan oma tudengipõlevest, kuidas vana õppejõud pahuralt porises, et nüüd on lollid looduskaitse all, sest äsja oli keelatud hinnete riputamine avalikule stendile, sest võib läbikukkujaid häirida.

„Vendade Karamazovite“ legend Suurinkvisiitorist problematiseerib sama asja: täiskasvanud inimeste jagunemist ühiskonnas lapsevanemate ja laste rolli. Vähesed „funktsionaalselt täiskasvanud“ võtavad kontrolli ja lasevad lihtinimestel elada „nagu lapsukesed“ lohutavas vales, sest tõde oleks neile talumatu. Kui küsisin ühel Arvamusfestivalil Eiki Nestorilt, mis ta arvab eutanaasia seadustamisest, vastas ta, et ühiskond pole selle teema avamiseks veel küps. Pole veel piisavalt täiskasvanulik, tõlgin mõttes. Probleem on aga selles, et aeg muudkui voolab ja vähemalt osadest lastest on vaja kasvatada täiskasvanud, kes eest hauda kadujate rolli enda kanda võtavad.


Ilmar Vene kirjutab raamatus „Pahustumine. Uusaja olemus“ (Ilmamaa, 2002) fundamentaalsest probleemist, mis on seotud mõiste „inimene“ määratlemisega:



„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

Tegemist on tõelise suurilminguga, mis näitab end meie elus igasuguses vormis ja erinevail tasandeil. Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha!... Kes ei taipaks, et põhjus on kõige elulähedasemat laadi? Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.
“

Jah, tõerääkijat selles kohas ei armastata sugugi tingimusteta. Ning kohti, kus tõerääkijaid ei armastata, on aga juurde tulnud. Kui biparentaalsus jätab hägussoolised ilmselgesse halvemusse, siis häda biparentaalsusele! Kui planeet jääb 7,8+ miljardile Inimesele kitsaks, siis häda planeedile! Garret Hardinil ei saa olla õigus, sest tal ei tohi olla õigus! Ei tohi olla õigus ka Malthusel, sest see pole kena! Ilmar Vene jätkab:

„Praegu näiteks taotleb üks USA teadur luba kloonida inimest, aga seda ei anta talle mitte; geneetikuil sõjaeelses NSV Liidus kõik load olid, kuid oma elust jäid siiski ilma. Selline kõrvutus ei peaks šokeerima; tegemist on nähtusega, mis on olemuslikult sarnased, kuid avalduvad silmahakkavalt erinevail tasandeil. See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine. Muidugi peab fašismi tõrjuma, kuid õieti saab seda teha alles siis, kui on mõistetud nähtuse olemust ja selle ilmumise põhjuseid; vastasel juhul pole sõnalisel segadikul otsa ega äärt. Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop. Kas poleks siis õigem, arvasid usundi kaitsjad, suunata see hoopis halva asja kavatsejate vastu? Siitpeale hakkab inimsuse religioon sünnitama ilmselget ebahumaansust; koguni päikesepaistel tuliseks küdenud tsisternis olevat [geneetik] Nikolai Vavilovit hautatud.“

M. K. Tartu 24.04.2018

PS. Selle eessõna kirjutamise ajal traumeeris Lääne maailma järjekordne massimõrv. Torontos kihutas tänaval rahvamassi 25-aastane Alek Minassian. Tema sotsiaalmeediapostitused viitavad sellele, et ta oli seotud nn incel’ite liikumisega. Incel on lühend sõnadest “mittevabatahtlik tsölibaat” (involuntary celibate). Selle liikumise keskmes troonib veendumus, et kaasaeg on seksuaalselt ebaatraktiivsete meeste jaoks ebaõiglaselt kaldu. Nende veebilehtedel väidetakse, et ühiskond on üles ehitatud nõnda, et mõnedel meestel on terve hulk seksuaalpartnereid, teistel pole aga ühtegi. See sobib kenaks illustratsiooniks siinse kogumiku esseele “Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus”. Heal kirjandusel võib olla suur heuristiline väärtus ka tänapäeval.

Nädalakommentaar: sõnavabadus

Nädalakommentaar Raadio Kukus 20.12.2019

Tere. Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „sõnavabadus“.

Otse lähenedes tuleb alustada tavatu positiivsusega. Sõnavabadusega on Eestis lood väga hästi. Eriti kui vaadata seda ajaloolisel võrdlusalusel. Või ka reaalajas teiste riikidega võrreldes. Meie põhiseaduse 45. paragrahv algab lausega „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“
Ja lõppeb lausega „Tsensuuri ei ole“.

Kas kõigil on võimalik väljendada oma ideid? On, enam-vähem maksimaalselt on.

Selle võimalikkuse üks tingimus on see, et väljaöeldule ei järgne riiklikud repressioonid, tsensuuri ei ole. Ja nii ka praegu on.

Järgmiseks: kas väljendusplatvorme on? Taas tuleb tunnistada, et rohkem kui ei iial ajaloos.

See aga ei tähenda, et kõik on hästi sellel väljal, mida sõnavabaduse kontseptsioon kaitsma on mõeldud. Selle sama tehnoloogilise uuendusega, mis on pretsedenditult võimendanud ideede ja veendumuste väljendamist, on kaasnenud ka sama pretsedentitult võimendunud pahupool.

Miinimumi on keeratud riiklikud repressioonid, aga võimendunud on sotsiaalsed, isetekkelised repressioonid. See toores ja barbaarne sotsiaalne kontroll, mis on samavõrd objektiivne ja kaalutletud nagu lintšikohus muiste. (vt SIIA!)

Kordan: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Probleem, tõsine probleem, on hoopis selles, et ühiselu regulatsioonis on kogu selle kogu selle sõnakeskse komplekti , mõistuse ja logose keskse komplekti roll üha väiksem. Tehnoloogiliselt transformeerunud avalikus ruumis domineerivad hoopis afektid ja massipsühoholoogia, instinktid, tungid, hirmud. Kui käistleda sõna mõistuse koondsümbolina, siis võib öelda, et sõna vabadust ei piirata, vaid sõnast minnakse mööda.

Avalik debatt ei toimi sugugi hästi, aga mitte seetõttu, et sõnavabadust piirataks, vaid seepärast, et sõnavabadust ei kasutata sihtotstarbeliselt. Sõnade vabadust kasutab üha vähem mõistus ja üha rohkem domineerib arhailisem psühhoregulatiivne tasand.

Kujundlikumalt väljendudes: avalik sfäär meenutab üha vähem tõele orienteeritud filosoofide argumenteeritud väitlust ja üha rohkem omade ja võõraste eristamisele keskendunud primaadikarja. Ütlen seda analüütiliselt, mitte patroneerides. Ma ei taha siin kõiki peente sõnadega lollideks sõimata ega moraliseerida.

Ärevates ja segastes oludes ongi kõige pealt omade üles leidmine kõige olulisem ja loomulikum. Ja olgu veel rõhutatud, et suhtun primaatidesse suure poolehoiu ja sugulustundega ning soovitan Aleksei Turovski ja Frans de Waali raamatuid väga.

Moraal puutub aga asjasse küll, aga siin tuleb temaatiliselt täpsustada.

Üldelvinud määratluse järgi on moraal „ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum“. Ühiskondliku sidususe ja sotsiaalse õdususe seisukohalt on ühise moraali miinimum ülioluline.

Ometi sellest ei piisa. On ka sügavam sisim veendumus ja äratundmine, mis on õige. See on südametunnistuse hääl, mis võib ühiskondlike tavade ja harjumustega selgesse vastuollu sattuda. Umbes nii nagu Lev Tolstoi meenutab oma moraalset vapustust, kui nägi pealt surmanuhtlust. Toona oli see ja oli aegade algusest saati olnud tavaline praktika, isegi Rooma paavstil oli isiklik timukas. Tolstoi tajus aga iga oma ihurakuga, et surmanuhtlus on sügavalt väär ja öelgu traditsioonid ja tavad siin mida iganes. Tolstoi kehastas toona inimkonna moraalset arengut.

Siis on veel valdkonna- ja tsunftisisesed moraalid ja moraalikoodeksid, kutseeetikas. Olgu siis arsti või sõduri või ajakirjaniku.

Kordan. Minu arust on avaliku debati murekohaks mitte sõnavabaduse vähesus, vaid sõnavabaduse vale kasutamine. Mis peaks olema sõnavabaduse kasutaja keskne moraalne imperatiiv? Arvan, et see on lihtsalt väljendatav. Sa ei tohi valetada.

Sellest, kui hukutavad tagajärjed vabale ja demokraatlikule ühiskonnale on valetamisel, on kirjutanud paljud, Solženitsõnist ja Orwellist Jordan Petersonini. Valetamine on tõesti hukutav ja lühinägelik strateegia. Ometi on ka see tasand üksinda ebapiisav. Internetiajastul tahaks siia juurde kirjutada käsud „ära tooda müra!“, „ära eksita!“, „püsi teemas!“ jne. Need keelud osutaks siis käitumisstrateegiatele, mis pole otseselt seotud valetamisega, aga ometi lõhuvad väga oluliselt seda sama avaliku arutelu võimalikkust, mida sõnavabadus peaks kaitsma.

Need nähtused on alati olemas olnud, aga uus tehnoloogia on seda meeletult võimendanud.

Teine asi, mda uus kommunikatsioonitehnoloogia on teisendanud, on häbistruktuur. Häbi on väga oluline sotsiaalne regulaator ja see on just nimelt sotsiaalne. Ning sotsiaalmeedia on seda muutnud.

Seda hüpet võib võrrelda linnastumise psühholoogiaga. Külaühiskonna liikmete häbi- ja afektistruktuur on hoopis teistsugune kui anonüümse suurlinna elanike oma. Näiteks antropoloog John Bodley näitab teoses „Suurusjärgu võim“, et inimloomus muutub drastiliselt sõltuvat sellest, kui suures ühiskonnas ta elab. Ka Marxi eksituseks võib lugeda selle, et ei arvestanud suurusjärguga. Näiteks normaalses perekonnas toimib suurepäraselt printsiip „Kõigilt tema võimete järgi ja kõigile vastavalt tema vajadustele“. Lihtsalt suures grupis see ei toimi, saati kogu inimkonna raames.

Väikeses kogukonnas pole eriti probleemi ka Garret Hardini kirjeldatud ühisvara tragöödiaga. Sest seal toimib, Bodley sõnadega, „funktsionaalne häbitunne“.
Ja see on nüüd miski, mis kohe kuidagi ei tööta anonüümses netikommentaariumis või mõnes sellises erakondlikus meediakanalis, mille eesmärk pole mitte informeerimine, vaid signaliseerimine, omade ja võõraste eristamine, sidususe loomine oma grupus ja nii edasi. Kõik see, mis käib zoosemiootika uurimisvalda.
See on sotsiaalpsühholoogiline mehhanism, mille puhul tavapärane kaitsekõne sõnavabadusele selle fuktsionaalsust ei päästa.

Sotsiaalne organiseeritus ja kompetentsushierarhiad ei kahjustu seetõttu, et uulitsakraade lärmab nagu uulitsakraade, vaid et nüüd lärmab nõnda ka funktsionaalsest häbist vabastatud ajaloodoktor ja erakonna esimees.

Veel: uus tehnoloogia on muutnud ka mälumehhanisme. Kui kunagi jäid kõrtsis räusatud labasused kõrtsi ja neid jäädvustas vaid ebakindel ja vaieldav mälu, siis elektrooniliselt vahendatult salvestuvad need tihti algkujul ja lunastav unustamine enam appi ei tule.
Kui ministrihärra oma kõrtisraadios laial lõual praalib ja sõimab, siis ei saa ta hiljem korraks mõistusele tulles seletada, et tegelikult mõtles ta hoopis teisiti ja hoopis tunnustas nende sõnadaga. Sest salvestuse saab kohe käima panna ja häbitu vale on paljastatud.

Voltaire' olla öelnud „Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda“. Seda aatelist hüüatust on õige raske kohandada inimestele, kes ei austa tõde. Voltaire ei osanuks ettegi kujutada, et nõnda hüüdes kaitseks ta õigust küüniliselt valetada.

Sõnavabadusest pole midagi kasu, kui truudus omadele on tähtsam kui truudus tõele. Inimene loomastumise suund ei viita koopale või puule, vaid väikestele sõdivatele primaadikarjadele. Alguses võib neid ka erakondadeks kutsuda.

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Ilmus „Õhtulehes“ 9.12.2019.

Vaata ka esimese osa arvustust SIIN!

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. III 257 lk

Mihkel Kunnus

See võib kõlada pentsikult või isegi üleoleva sildistamisena, aga meie kultuuriruumis toimetavad mõned isikud, kellel on suur museaalne väärtus. Nad kehastavad kogu oma olemusega mingit kadunud ajastut. Mart Sander on üks neist. Aastal 1984 asutati „Modern Fox“, 1930ndate ja 1940ndate tantsu-, lava- ja filmimuusikat ning selle aja lööklaule esitav rohkearvuline ansambel, mille solistiks sai juba õige alguses (1985) Mart Sander. Mart Sander on nagu ajarändur, ta oleks nagu selle ajajärgu suurkodanluse reinkarnatsioon ning kõik, mida ta teeb, loob või puudutab – olgu see film, kujutav kunst, muusika, lavakunst või kirjandus – kannab selle ajastu vesimärki. Sellise andega õnnistatult (või neetult) on talle arusaadavalt kõige kohasem just selle ajastuga ka tegeleda. Ja nii ongi ta enamasti teinud. Nüüd on ta valmis saanud kolmanda raamatuga romaanisarjast „Litsid. Naiste sõda“, kus jätkab möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpu ja neljakümnendate alguse keeruliste ajaloosündmuste kujutamist läbi „härrastemaja“ elanike ja kundede silmade.

Üheks iseloomulikuks jooneks Sanderi loomingus on miski, mis ühte fraasi surutuna võib paista lausa mõistelise vastuoluna, nimelt põlislinlik isamaalisus. Ometi ei kätke see sõnamoodustis vastuolu, vaid on pelgalt harjumatu. Eesti identiteet on tihedalt seotud maa ja talupoeglikkusega – ja see on demograafilise ajaloo seisukohalt igati representatiivne – , aga ka omamaine linnakultuur on meil sajandeid vana, lihtsalt see on ajalooliselt olnud kõvasti väiksema arvuline. Mart Sander on persoonilugudes korduvalt öelnud, et ta on põlistallinlane, et ta sugupuu on vähemalt seitse põlve Tallinnas elanud. Kummati on meie kirjanduslooline enesekujutlus petlik. Näiteks meie identiteedi kirjandusliku kujundamise ilmasammas – Anton Hansen Tammsaare – on empiirilisemal uurimisel rohkem linna- kui maakirjanik. Isegi tema peateose viiest osast kolme tegevus toimub täiesti linnas, rääkimata teistest teostest, millest enamiku tegevus leiab aset samuti linnas. Ka Jaan Kross on järele mõeldes pigem linlik, rääkimata hilisematest klassikutest, Mati Undist või Mihkel Mutist. Ometi Mart Sanderi linlikkus on täiesti erinev ja omanäoline. Parema puudusel nimetaksin seda suurkodanlikuks, millekski, mis assotsieerub rebasenahkse krae ja elegantsete õhtutualettidega, peene sigaretsuitsu ja swing-tantsuga. Ka see kõik kuulub meie rahva ajalukku. Raimond Valgre jalutab läbi „Litside“ härrastemaja nii kirjanikufantaasias kui atmosfääriloomes.

Teiseks tuleks ära märkida kvaliteet, milles Mart Sanderile eesti kirjanduses on raske võrdset leida. Ja küllap lugejale on see kvaliteet keskseim. See on nimelt põnevus. Lisaks filmilikule kujutluslaadile on Sanderi suurimaks andeks luua sündmustekäike, mis haaravad lugeja täielikult endasse ning on tihedalt täis ootamatud süžeepöördeid ja olnud sündmuste tagantjärele osutumisi hoopis millekski muuks. Ja nii korduvalt ja korduvalt. See resoneerub eriti hästi toonase jõhkra ajastuga, kus keegi ei saanud kedagi ega midagi lõplikult usaldada. Valitsused ja režiimid vahetusid kiiresti ja etteaimamatult ning tavalisel inimesel lihtsalt puudus igasugune võimalus ellujäämisgarantiiks või isegi aru saamiseks, mis toimub ja kust suunast ajalootuuled nüüd puhuvad. Aeg oli nõnda sõge ja etteennustamatu, et isegi täiesti ebaheroiline ja ideoloogianeutraalne koostöövalmidus ei garanteerinud ellujäämist. Vanglast päästetud härra Metsla, kelle puhul on võimatu otsustada, millised on ta ideed ja aated, kas ta on n-astme topeltmängur või kameeleonlik ellujääja, kelles on nii palju psühhopaatseid kihistusi, et lõpuks saab ainult heas usus loota, et ka temas on mingi inimliku kiindumuse ja lojaalsuse alge kõigi nende instrumentaalsete ellujäämismehhanismide all, pihib proua Kukele:

„Ma tean, et sulle on räägitud minust igasugu asju. Palju sellest on tõde. Olin valmis, et sa näitad mulle ust või vähemalt karistad mind teatud aja osavõtmatuse ja jahedusega. Mul ei ole öelda midagi, millega end õigustada. Me mängisime üksteisega, aga tegelikult mängis poliitika meie kõigiga. Ükskõik millise tee keegi valis – mitte ükski neist ei garanteerinud turvalisust. Langes neid, kes võitlesid kompromissitult endise eest ja kõige võõra vastu; langes neid, kes uskusid, et uus võim toob meile võrdsuse ja õigluse. Langes neid, kes panid ukse lukku ja uskusid, et kui nemad ei puutu kedagi, ei puutu keegi neisse. Nende langemine oli eriti kurb, sest nad ei saanud ealeski aru, miks nad langema pidid. Vähemalt meie teadsime, et meie ei ole kõrvaltvaatajad!“ (lk 68)

Kas siin on mingi siiruse garantii? Ei. See on aeg, kus garantiisid ei olnud, sest neid ei saanud olla.

„Proua Kukk tahtis olla toetav ning eitada või vähemalt pisendada kõiki neid nooli, mida Elmar iseenda pihta tulistas, kuid nende noolte selge siht, mehe teesklematu enesekriitika, muutsid ta relvituks – ühtviisi relvituks nii süüdistama kui ka andestama. Elmari kiretu eneseanalüüsi emotsioonitus nakkas ka temasse; nii suutis ta vaid istuda ning kuulata monoloogi, mida mehel oli olnud mitu kuud aega välja mõelda, kuid mis näis sündivat selsamal hetkel.“ (lk 68)

Kui Tammsaare looming on muu hulgas tuntud selle poolest, et seal on palju hirmpikki, lausa omaette esseedeks paisuvaid filosoofilisi mõtisklusi kõige eksistentsiaalsematel teemadel, siis „Litsides“ on selgelt esikohal sündmuste peadpööritav ja ennustamatu tormlemine, filosoofilised tõdemused on poetatud sisse harvadel hingetõmbehetkedel ja kontsentreeritud nappidesse dialoogidesse. Üheks hõredaks aga tugevaks punktiirjooneks on sõja ajal inimeseks jäämise küsimus, reetmise ja lojaalsuse küsimus; küsimus, mille vastus on sama, mis sageli Tammsaarelgi – paradoks.

„Ma tean, et sa pead minu järel luurama,“ ütles ta. Proua Kukk ajas end küünarnukile. „Miks sa seda tead?“ küsis ta. „Sest täna peavad kõik kõigi järel nuhkima,“ ütles Elmar. „Mind vabastati, et ma nuhiksin sinu järele.“ Proua Kukk vajus aeglaselt voodile tagasi. „See on selleks, et me kardaksime üksteist – rohkem kui me kardame uut võimu,“ jätkas Elmar. „Aga meie sinuga – meie oleme teineteise saladustega kokku liidetud nagu käeraudadega. Kui langeb üks, viib ta kaasa ka teise, tahtlikult või tahtmata. Hetkel pole meil teineteise jaoks olemas ühtegi ohtlikumat – ega turvalisemat inimest.“ (lk 69)

Nagu ikka on sündmusse põimitud tähtsad ajaloolised tegelased, näiteks Himmleri ihuarst Felix Kersten ja Ida-alade Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Kirjandusteos on vormilt mõneti sarnane kujutletuga – see on segu äärmisest kergusest ja äärmisest raskusest, pauguvad vaheldumisi šampanjakorgid ja kohtuotsuseta kuulid kohapeal; on vältimatu põnevik ajal, mil keegi ei ihalda midagi enamat kui rahu ning õli kallavad aina tulle ka noored huupi armuvad südamed, mis loovad sama stiihilisi koalitsioone nagu suurriike juhtivad vuntsikandjad.

„Kusagil oli alati keegi, kes teadis, kes võis kaevata ja koputada; veelgi rohkem oli neid, kes olid varmad karistusi määrama ja neid ellu viima. Viia ellu surmanuhtlus – kas polnud see absurdne sõnaühend täiuslik sümbol kogu sõgedale, mõistuse kaotanud ajastule?“ (lk 242)

Kümme raamatusoovitust

Ilmus formaatikohendatult ajalehes Postimees 13.12.2019. 

Eesti keeles ilmub jooksvalt nii palju kvaliteetset lugemisvara, et see ületab kuitahes võimeka kultuurihuvilise lugemisvõimsuse. Pealegi tegu on kuhjuva nähtusega, sest ega väärt teosed ju ei aegu. Seepärast peaks igasugust kaanonit ja tüve ehitavaid jõude toetama, sest killunemise jõud on neist tänapäeval loomuldasa üle. Seepärast kasutaks alustuseks võimalust ja annaks ühe üldisema soovituse: tellige Eesti kultuuriajakirjandust! Või näiteks „Loomingu Raamatukogu“ – see on lausa alandavalt odav ja ülendavalt tuumakas. Natuke nagu meie PISA-tulemusega. Alla keskmise rahastuse eest täielik tipp! Ja olgu „Vikerkaar“ või „Looming“ või „Värske rõhk“ ja nende tellimuse saab ka kingitusena kellegi postkasti sokutada.

Novembris ilmusid Mihkel Muti kommentaarid A.H. Tammsaarele („Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“). Tegu pole akadeemilise kirjandusteadusega, vaid just nimelt kommentaaridega, mis on sündinud kord süvenenud tähelepanelikkusest kord lihtsalt inspireeritusest, need on nõtke sule ja selge pilguga kirja pandud tähelepanekud ja üldistused sellest „kõige olulisemast“, mida üle mõtiskles ka A.H. T., tähendab inimeseks olemisest, väärikusest, elust ja armastusest ning tööst, mis seda mõtestab. Või siis ei mõtesta teps.

Tammsaarest ja tema suurest mõjust on juttu ka Andrei Hvostovi isiklikes mõtisklustes, mis on sündinud äratundmisest, et kui inimene jõuab ikka, mil teda hakkavad huvitama tema juured, pole enam neid, kellelt otse küsida. „Kirjad Maarale“ on sündinud ideest kirjutada selgituskiri lapselapsele, kes jõuab kolmekümnendatesse 2050.aasta paiku. Neid arutlusi inimsuhetest, poliitikast ja rahvuslikust enesekaitsest on väga huvitav lugeda ka praegu.

Kui hakata siit punktist ilukirjanduse suunas minema, siis Mudlumilt ilmus suurepärane romaan „Poola poisid“, sealsete elukohmakate boheemlaste prototüüpidena võib aimata lähiajaloolise ZA/UMi ümber toimunut, aga teos on väga hea (võib-olla isegi paremgi) kui sest seosest midagi ei hooli ega tea. Inimlik olemishaprus ja ideaalipüüdlus on sest lähiajaloolisest konkreetsusest kõvasti universaalsem.

Mart Sanderi romaanisarjas „Litsid. Naiste sõda“ ilmus äsja kolmas osa. See võiks olla maiuspala neile, kes hindavad põnevust, ootamatust ja intriige. Kaanekujundus on hästi valitud – värvilisest ja sensuaalsest naisaktimaalist mõraneb läbi mustvalge diktaatori kalk silmavaade. Lisaks väljamõeldud karakteritele tegutsevad teoses reaalsed ajaloolised isikud, kelle reaalse elukäigu kunstiline väärtus ületab vahel parimagi looja fantaasia (nt Felix Kersten, Heinrich Himmler).

Kui ilukirjanduslikkust juba päris hooga peale keerata, siis soovitaks Kaur Riismaa värsket romaani „Väike Ferdinand“. Aga see on juba päris kange kraam, selline, mis peaks enne veidi aega märsis laagerduma ja eelistatult nõnda, et märss lohiseb kolksudes mööda raamatukogutreppi üles ja alla. Siin on romantilist kujutlusulma ja möödaniku Kesk-Euroopa eksotiseerimist, mihhailšiškinlikku loitsimist ja paavomatsinlikku hermeetilisust. Sõnavara on rikas ja maailm hoomamatuseni detailne.

Möödunud aastasse jääb ka ühe tõelise modernistliku tellise ilmumine. Hermann Brochi romaanitriloogia „Kuutõbised“ (tõlkinud Mati Sirkel) eeldab puhanud pead ja treenitud mõistust, sest „see romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud“ (H. Broch).

Teadus on vahepeal siiski ka vahepeal kõvasti edenenud ja seepärast soovitan ka Christopher Ryani ja Cacilda Jethá aimeraamatut „Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas“ (tõlkinud Liis Tiirmann). See on nüüd selline raamat, mille suurim väärtus ei seisne selle peamises teesis. Rangemalt võttes on see isegi päris halb aimeraamat, sest küllap müügiedu ootuses on poleemikavint ülearu peale keeratud, revolutsioonilise avastusena serveeritakse hüpoteese, mis on vanemad kui Darwin, punutakse klassikalistest evolutsioonilistest psühholoogidest õlgnukk ja sinna juurde vaimutsetakse ohtralt, ometi on see raamat väga lugemisväärne, sest seal on palju fakte ja viiteid ning kindlasti aitab see raamat mõtiskleda meie bioloogilise antuse ja selle paindlikkuse üle. Õnneks seksile ei keskenduta nii palju kui pealkirjast võiks arvata.

Teine teaduslähendane raamat, mille puhul soovitan kindlasti kokkuvõtete ja sekundaarkäsitluste asemel teose enese lugemist, on Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (tõlkinud Ave Põlendik). Ingliskeelses netikultuuris on see nimi praegu ülituntud. Käesolevatki teost müüdi ilmumisaastal (2018) üle kolme miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud pea pooldesajasse keelde. See pretsedenditu populaarsus on andnud ka tagasilööke, näiteks eksklusiivsema elitaarsustaotlusega vasakpoolsetes ringkondades. Tema demonstratiivne mittelugemine on teatud seltskonnale prestiižimärk ja ennetavat põlgust tema suhtes kasutatakse ka oma kujutletava üleoleku demonstreerimiseks. Ometi on Jordan Peterson tunnustatud akadeemiline teadlane ja paarikümneaastase kogemusega kliiniline psühholoog. See raamat ei ole maailmaparandusõpik, vaid praktiline enesetõhustusõpik, mis aitab saada paremaks ja küpsemaks isikuks. Ja seda realistlikult (et mitte öelda pessimistlikumalt), mitte aga mõnda järjekordset nartsissistlikku enesesisendusloitsu müües. See on laiema filosoofilise haardega süvapsühholoogiline käsitlus, mis väärib kindlasti tutvumist. Jordan Petersoni sünteesiv haare ulatuv evolutsiooni- ja neuropsühholoogiast analüütilise psühholoogia ja budismini.

Rääkides budismist tahaks aga esile tõsta möödunud detsembris ilmunud, Ivar Tröneri koostatud kogumikku meie kõike mitte-esoteerilisemast budismivahendajast Linnart Mällist. Kogumik Linnart Mäll „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (SE&JS 2018). See kogumik on oluliseks täienduseks ühe väga mõjuka ja tähtsa lõime mõistmiseks Eesti kultuuriloos.

Ja kes ei ole ikka veel lugenud Eva Koffi „Sinist mäge“, siis soovitan veelkord üle, sest see on tõesti väga huvitav ja isikupärane romaan, mille retseptsioon on aga siiani na napi võitu. Kui paar auhinda välja arvata. Selles on maailmasõda ja üheksakümnendaid, on tundeid ja kirge sõgedas ajas ja kõige kiuste ning sügavamaid arutlusi identiteedi üle. Loe ning tunne ja mõtle kaasa!

Nädalakommentaar: depressioon

Nädalakommentaar Kuku raadios 22. XI 2019

Tere! Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „depressioon“.

Depressioon on sõna, mis tunneb end kõnekeeles juba ammu liigagi koduselt. Ta leiab kasutust nii sõimamiseks kui tegudele utsitamiseks, nii moraliseerimiseks kui meditsiiniliseks diagnoosimiseks. Sageli teavitatakse selle abil ka lihtsalt oma tujutusest, et „ah, mul on deprekas praegu“ ning vahel üritatakse seda kasutada nii-nimetatud romantilisele kurbusele moekamalt viitamiseks.

Jätan need argikeele lodevused praegu kõrvale.

Maailma Terviseorganisatsioon teatas aastal 2017, et depressioonist on saanud töövõimetuse peamine põhjustaja maailmas ning depressiooni levik näitab kasvutrendi. Depressioonist on saanud peamine suitsiidipõhjus. Niisiis rangemalt pruugituna tähendab see sõna midagi väga tõsist.

Levinud definitsiooni kohaselt on depressioon „püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet.“ Rõhutada tuleb siin püsivust. Ajutised meeleolulangused on igati loomulikud.

Püsivus on vajalik, aga mitte piisavalt defineeriv tunnus. Sellest saab aru kiirelt, kui küsida põhjuse järele. Mis põhjustab depressiooni? Põhjuseid on väga palju ja need on nii varieeruvad, et võib isegi öelda, et depressioon – vähemalt eeltoodud definitsiooni järgi määratletuna – pole mitte haigus, vaid umbes sama üldine sümptom nagu palavik. Depressiooni väljakujunemisel on pärilikkusel selge osa, aga depressioon võib olla ka täiesti reipast ja eluaplast sugupuust võrsunud. Depressioon on tekitatav ka üsna robustsete mehhanismidega, näiteks keemiliselt, depressantidega. Tuntuim depressant on alkohol. Viimane on ses mõttes huvitav, et selle vahetu reaktsioon organismile on ülitõhusalt antidepressiivne, aga natuke ja palju pikemalt depressiivne. Ka siin on individuaalne varieeruvus väga suur.

Pidevalt väljendud meeleolu alanemine, millega kaasneb elurõõmu kadumine ja energia vähenemine, võib olla ka rikutud unerežiimi tagajärg, see võib olla autoimmuunne reaktsioon valele toidusedelile, see võib olla ka mikrobioomi tasakaalust väljas olemine, see on ka keha põletikureaktsiooniga tugevalt korreleeruv jne. Ka sotsiaalmeedia suuremat kasutamist on depressiooni levikuga seostatud. Ja nii edasi, ja nii edasi.

Aga kindlasti ei maksa kõrvale jätta võimalust, et see on igati heas korras oleva organismi kui psühhofüüsilise terviku igati adekvaatne reaktsioon. Reaktsioon millele?
Sellele, et sul on lihtsalt kohutav elu. Meeleolulangus on püsiv, sest selle välised allikad on püsivad.

Paarikümne aastase kliinilise psühholoogia praksisega Jordan Peterson loetleb rea üldisi tunnuseid, mis peaks normaalse elu juurde käima. Tähtsusjärjekord kõigub individuaalselt, aga need on järgmised:

1. Töö või lausa karjäär

2. Mingi kasulik ja mõttekas tegevus peale töö

3. Enese eest hoolitsemine, nii füüsiline kui vaimne 

4. Lähedussuhe 

5. Sõbrad

6. Lapsed

7. Haridus, mis vastab su võimetele

8. Piisav raha

Kui nendest rohmakalt kaardistatud valdkondadest juba kolmega on tõsiseid vajakajäämisi, siis ei saa rääkida niivõrd depressioonist, kuivõrd väga halvast elust. Jordan Peterson ei suhtu üleolevalt antidepressantidesse, sest neist võib olla tõesti väga suurt abi, aga need ise ei paranda su elu.

Samuti ei aita see, kui kuulutada kõik need eeltoodud kriteeriumid mingis tobedas revolutsioonilises õhinas repressiivseteks konstruktsioonideks, olgu väikekodanlikeks või patriarhaalseteks.
Ajaloos on sedagi ette tulnud. 1968. aasta Pariisi kevadrevolutsioonides peksid tudengid segamini kloorpromasiini leiutaja Jean Delay kontoriruumid. Delay oli meditsiiniringkondades laialdaselt lugupeetud ja paljude auhindadega tunnustatud teadlane, kelle tähelend sai tõelise hoo sisse just kloorpromasiiniga. See oli esimene tõesti toimiv antipsühootikum, psühhofarmakon, mis tühendas omajagu hullumajasid. Teadusloolane Thomas Hager kirjutab: „Tudengid uskusid, et hullumeelus ei olud niivõrd bioloogiline, nagu arvas Delay, kuivõrd sotsiaalne konstruktsioon, mida kasutati mugandumise pealesurumiseks. Delay sümboliseeris valitsevat klassi, võime, kes kasutas kloorpromasiini „keemilise hullusärgina“, millega kontrollida igaüht, keda peeti soovimatuks“.

Kloorpromasiini näite õpetlikkus pole aga ülearu suur. See tõesti toimis. See tõesti tühjendas kõvasti hullumajasid. Aga depressioon levik on ikka tõusuteel ja hoolimata sellest, et ka antidepressantide kasutumine on viimase paarikümne aastaga kordades tõusnud. Antidepressandid töötavad, aga nende mõjuulatus on piiratud. Ja mitte ainult selle pärast, et need ei tee korda su elu, ei anna töökohta, raha, häid inimsuhteid ja kõike muud, mis elu teeb nauditavaks ja tähendusrikkaks.

Sest depressioon on ka seisund, mis tekib siis, kui elu kaotab tähenduse kõige laiemas mõttes, kui kaob transtsendentaalne mõõde, transtsendentaalne horisont. Lugematud uuringud kinnitavad, et religioosne on nii-öelda kasulik olla. Religioossus ja psüühiline heaolu korreleeruvad. Ometi on religioossus midagi, mida ei saa arst välja kirjutada või mida ise endale lihtsa pealehakkamisega pragmaatiliselt sisse süstida. Ilmaliku inimese ilmalikkus ripub sama konksu otsas, mille küljes uskliku jumal. See konks ainult nõnda töötabki, et ise ei saa sealt midagi alla võtta või sinna midagi riputada.
Suur eksistentsialistlik filosoof Albert Camus ütles ilmalikustumisprotsessi kirjeldades, et transtsendentsuse kadudes transtsendenteerub tulevik. See on psühholoogiliselt täpne. Camus suri aastal1960. Siis oli ilmalikkuse preesterkond – loodusteadlased – veel üsna reipalt tulevikku vaatav kogudus. Tundus, et inimkond väljub loodusteaduste toel pimedast ja metsikust, haigusi ja näljahädasid täis maailmast tehnoloogiliselt valgustatud väljale ja valgus juba paistab. Nüüd on need samad teadlased üha kindlamad, et see üha liginev valgus tunneli lõpus on siiski vastutuleva rongi latern.

„Mu isa, mu isa, miks oled mu jätnud,“ hüüatas Jeesus ristil enne surma. Kõlab totaalselt depressiivselt küll.

Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Ilmus ajakirjas „Keel ja Kirjandus“ XI. 2019


Nõrga tugeva poeedi misogüünne hingetõmbepaus

Kärt Hellerma. Medusa juuksed. Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018. Tallinn: EKSA, 2018. 566 lk.

Kärt Hellerma on naine. Kui oled naine, siis oled sa elu andmisega eriti lähedalt seotud. See on sügavalt filosoofiline küsimus, millega naistel endal on selleks liiga tihe side, et seda objektiivselt analüüsida. Elu järjepidevusi analüüsivad ja elu mõtte üle filosofeerivad enamasti mehed, kuigi neil on selles küsimuses pigem taanduv positsioon. Isadus on halvemini adutav kui emadus ja seetõttu jääb meeste puhul filosoofiale rohkem ruumi.

Eelmise lõiguga on see häda, et ainult esimene lause on minu kirjutatud (seegi triviaalne). Ülejäänu on sõnasõnaline tsitaat kogumiku järelsõnast (lk 545). Mul on tunne, et seda kogumikku arvustades ma ei saa mitte eksida. Liigne nõustumine Hellermaga tooks teenitult seksisti- ja misogüünitiitli, liigne vastandumine võimaldaks väita, et üritan siin kedagi oma soopositsioonilt paika panna. Võimalik, et ainuüksi niisugune tsiteerimine on taktitundetu ja empaatiatu – ja just need on etteheited, mida oleks kõige tõenäolisem pälvida seda kogumikku arvustades. Empaatia tähtsust rõhutab aga Hellerma vähemasti sõnades väga. Samuti suhtub ta varjamatu ja läbiva halvakspanuga mõistusega liialdamisse. Väga sageli kohtab otseseid märkusi selle kohta, et kalk mõistuslikkus on kultuuriväljal domineeriv ja tunded alavääristatud. Näiteks: „Tõsi, mõistust absolutiseerivas ja tundeid tõrjuvas kultuurilises keskkonnas pole Talveti luulet kuigi mugav lahterdada. See ei näita mitte tema luule nõrkust, vaid on tundejõudu alahindava ja ratsionaalsust ületähtsustava ajastu tunnus.“ (lk 182)

Eriti selgelt joonistub Hellerma positsioon välja artiklis, kus käsitletakse eesti ja udmurdi luulet: „Ratsionalismi pealetung on kaasa toonud teadusliku mõtte ja teaduslike kriteeriumide idealiseerimise. Ühes sellega on intellekt muutunud võimu instrumendiks, mis väärtustab ja kinnistab teatud standardeid ühiskondlikus vaimulaadis tervikuna – jättes automaatselt kõrvale need, kes keelduvad valitsevates fraseoloogiates osalemast. // Just ratsionaalsusekultus on kaudselt kaasa aidanud argisuhete ja madalstiilsuse võidukäigule kultuuris. Mõistuseajastu on kehtestanud end ka kirjanduses ja kunstis.“ (lk 191) Minu mõistus seda järelduskäiku järele teha ei suuda.

Õigupoolest juba sissejuhatuses öeldakse üheselt: „Viimase kümmekonna aastaga on kultuuris mõndagi muutunud. Näib, et kasvanud on vastuolu avaliku kultuurikriitika ja kultuuris aset leidvate sisemiste protsesside vahel. Kriitiku analüütikupositsioon ja rahva ainitine igatsus ilu ja ülevuse järele oleksid mõnikord justkui kaks eri vektorit.“ (lk 11)

Aga mõistusega liialdamise sarjamine polesiiski täiesti läbiv. Kogumikus on ka artikkel „Kriitka lauamängud“, mida võiks pidada kriitikukreedo väljenduseks, ja seal antakse teada väga selgelt: „Teadsin algusest peale, et kriitikutöö on seotud teatud ühekülgsusega, üksnes mõistusliku lähenemisega, kuigi hea kunstiteose mõju pole kunagi lõpuni mõistuslik, vaid seotud tunnetega, inimese emotsionaalse tervikolemusega. Minu kui kriitiku ülesanne ei seisnenud mitte selle mõju eitamises – sest ilmetuid teoseid poleks ju mõtet arvustada –, kuivõrd teose mõju lihtsustamises, selle arusaadavasse keelde panemises – tegevuses, mis oli juba ette kuidagi poolik. [---] Kriitika on mõistuse tegu.“ (lk 483) Sama artikli lõpus võib leida üpris radikaalse imperatiivi: „Maksab lihtne reegel: kui sa ei saa tundeid elimineerida, siis ära kirjuta“ (lk 486). Artikli all on aastaarvud 2012, 2018, seega on tekst saanud allkirja ka kogumiku ilmumise ajal.

Pean tunnistama, et minu mõistus jäi hätta, püüdes neid seisukohti koherentseks kokku sobitada . Nojah, aga see on pelgalt mõistus.Peale selle häiris see, et Kärt Hellerma teeb väga suuri üldistusi ja esitab väga hõlmavaid väiteid, aga on näidete toomisega enam kui kitsi. Kui väidetakse, et kriitikaväljal valitseb toores mõistusekultus, siis tahaks teada, kes ja kus, ja loodaks kas või sulgudes nimepillamist, muidu on mul tunne, et elan justkui teises reaalsuses ja koban teisel kriitikaväljal. Kas tegu võib olla põlvkondadevahelise erinevusega? Söandan väita, et mitte. Kogumiku alapealkirjaks on „Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018“, seega alates ajast, mil siinkirjutaja oli kõigest kuueaastane. Kui aga vean ühele teljele aastaarvud ja teisele avaldatud tekstide hulga, siis saab hilisemasse aega kaks prisket küüru ja algusaastatesse suurt ei midagi. Aastast 1988 pärineb vaid üks tekst, vahemikku 1998–2006 seitse artiklit, seevastu rekordilisse 2012. aastasse jääb lausa 16 artiklit. Enamus on ilmunud ajal, mil ma end juba ise kirjandusväljal toimuvaga kursis püüdsin hoida.

Kuigi mulle endale on korduvalt ette heidetud liigset tsiteerimist – mis ju tõesti võib lugemise tüütuks ja fragmenteerituks teha –, siis Hellermalt ootaks seda natukenegi, võiks olla mõnigi konkreetne näide. Lihtsalt mitte kuidagi ei veena eeltoodud suurejoonelised väited, ka mitte niisugused nagu „Tänapäeva kunst ja kirjandus pole nõrganärvilistele, hoiatavad kriitikud.“ (lk 209)

Medusa juuksed

Kogumikule pealkirja andnud artikkel teeb feminismile samamoodi karuteene nagu Facebooki kogukond „Virginia Woolf Sind Ei Karda“: kaotab õelal oponendil vajaduse konstrueerida õlgmees, sest selle töö teevad omad ise ära. Artikkel on ka internetis vabalt saadaval¹ ja algab nõnda: „Eesti kirjanduselu külavaheteedel piseneb iga vähegi tavatumalt mõtlev naine varem või hiljem eikeegiks, kelle tööst võib teha naljanumbri igal ajal, kui tuju tuleb, kirjutab kirjanik Kärt Hellerma.“ Raamatus on saanud sellest kursiivi pandud moto artikli alguses (lk 331).

Mis ma oskan kosta? Ei ole nõus, kohe üldse mitte. Eriti kui mõtlen neile naisautoritele, kelle teoseid hiljuti lugenud olen: Eeva Park, Maimu Berg, Ene Mihkelson, Eva Koff, Maarja Kangro, Margit Lõhmus. Neist kellegi kohta ei kehti see vimmas rahvusmisogüünia, millest Hellerma artikkel nõretab, ei nende loomingu ega vastuvõtu kohta. Pealegi on nad kõik nii isenäolised, et mingit toekamat üldistust on raske teha. Mis ühendab Eva Koffi „Sinise mäe“ vitaalseid ja eluosavaid naisi Margit Lõhmuse „Sterne“ lugude kummastavalt hälbeliste peategelastega? Maimu Bergi mälestused keerlevad ikka Vaintsa ümber, samas kui Maarja Kangro emantsipatsioon ulatub juba toksilise maskuliinsuse ja võrdmölakluseni, meestibinaid siblib ümber palju ja need vahetuvad alatasa, krabatakse reipalt kubemest ja ollakse objektistamiseni agentne. Ene Mihkelsoni minevikuvaade on painav ja põhjatu viirastussegu, Eeva Pargi oma mõraline päikesepaiste. On arvustused, tunnustused, auhinnad.

Ja siis käntsatab Kärt Hellerma: „Karta on, et kui Hannah Arendt või Susan Sontag elanuksid Eestis, oleksid nad varem või hiljem ära lintšitud – vähemasti oleks neile kiiremas korras trobikond lapsi tehtud ja siis neid ühes lastekarjaga kuhugi keldrisse heidetud, et nad enam tülinaks poleks.“ (lk 337)

Hoopis luuletaja, hoopis lüürik!

Ärritus ja äng aga kaovad, kui vahetada lugemisregistrit ja vaadata Hellerma tekste kui lüüriku eneseväljendust. Palun vabandust, tsiteerin jälle. Ja jälle Milan Kunderat: „Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus.

Lüürilise luule geenius on ühtlasi kogenematuse geenius. Luuletaja teab maailmast vähe, kuid sõnad, mis temas tärkavad, moodustavad kauneid ühendeid, mis on lõplikud nagu kristallid; luuletaja ei ole küps inimene ja ometi on tema värssides prohvetlikku küpsust, mille ees ta isegi kohkub.“² Ma pole kindel, kas Kundera öeldu kehtib luule kohta, aga Hellerma esseistika kohta näib päris täpselt paika pidavat.

P.S. Arvustuse pealkiri mõistagi viitab hiljuti lahkunud Harold Bloomile, kelle järgi tugev poeet on see, kes kehtestab oma loominguga mõõdupuu, mille järgi teda ja teisi hinnatakse. Mul on tunne, et Hellerma püüab kehtestada mõõdupuud, mille järgi teda ennast võiks hinnata: see kätkeb kõvasti ebamäärast igatsust üleva järele ja ennetavat vaenu selle vastu, et inimest sunnitakse oma puudustele näkku vaatama. Selle mõõdupuu järgi võib talle positiivse hinde panna küll, kuigi universaalsena tal seda mõõdupuud kehtestada pole õnnestunud.

„Ka kirjanduses on viimastel aastakümnetel märgata sundust näidata ennast kui koletist, uurida ennast kui koletist, küsida endalt, miks ma olen koletis... Need küsimused pole juhuslikud ja flirtivad. Neist on saanud kinniskujutelm, mis on levinud kultuuri kõigis valdkondades.“ (lk 209) No ei ole!

„Jah, maaläheduse kultustamises pole eestlasele võrdset. Ära hõlju pilvedes, tule maa peale, ütleb üks eestlane teisele, surudes viimase mõnuga ninapidi porri, ja kui võimalik, litsub kirsaga veel pähe ka.“ (lk 303) Oh, tõsta nägu porist, eestlane, tee silmad lahti! Tutvu eluga, tutvu kirjandusega!

MIHKEL KUNNUS

1Eesti Päevaleht 17. III 2017. https://epl.delfi.ee/kultuur/medusa-juuksed?id=51076084

2M. Kundera, Elu on mujal. Tlk P. Kruus. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 254.