Maailmanaba kui tahe ja kujutlus

Kirjutatud „Eesti Ekspressi“ suvisesse rubriiki „Filosoof päevitab“. Ilmus 11.07.2018.

Maailmanaba kui tahe ja kujutlus

Eelhormoonitatud kananaha probleem

Mihkel Kunnus

No kellele ei meeldiks päike! Ja kui palju on kultuure, kus Päikest on kummardatud! See on lausa kultuuriuniversaal teatud tsiviliseerumise arenguetapis. Meie kehalises olemises on selgelt taimne aspekt ja päikesekiirguse loomisele virgutav toime avaldub alateadlike meeleolude eeterlikust fluidumist konkreetsete keemiliste ühendite sünteesini. Viimastest üldtuntuim on ehk D-vitamiin. Siin on paslik meelde tuletada, et vitamiinid pole mingi selge keemiline rass. See sõna sündis käepärase mõistena nende ainete kohta, mille puudumine põhjustab vaevusi. Puudumine! See oli õige hiline avastus. Arvati, et toitumisest tulenevad hädad on ikka seotud mingite mürgiste ainete sisaldusega, mitte aga millegi üliväikses koguses puudumisega. Kuna esimene selgelt määratletud aine, mille puudumisel sureksime, oli tiamiin, siis keemik Kazimierz Funk liitis sõnad „amiin“ ja „vital“ terminiks „vitamiin“. Tiamiin – tuntud ka kui vitamiin B1 – on aus amiin. Seevastu näiteks C-vitamiin on askorbiinhape, ühend, kus pole ühtegi lämmastikuaatomit, tähendab, see ei klassifitseeru amiiniks parimagi tahtmise korral. D-vitamiin pole ka mingi amiin. Ja biofunktsionaalses mõttes on ta eelhormoon. Nõndaviisi võiks selle ka humanitaarsem vaim meelde jätta. D-vitamiin on eelhormoon.

Selle metafoori laiendamine päikesele pole ka liiga poeetiline – eelhormooni füüsikalised eeldused võib ju samuti lugeda selle osaks. Ja see kujund läheb isegi täpsemaks, kui võtta arvesse sterotüübid, mis käibivad hormoonide kohta. Ütleme kokkuvõtlikult: päevitamine eelhormoonitamine. Ja see on väga mõnus ja tervislik protseduur. Näiteks võtad ühe vahva kana kaenlasse – sellise vähemkaagutava – teise kätte toeka köiteSchopenhauerit ja lähed Eestimaa suvesse eelhormoonitama (et suvi on just nimelt Eestimaa suvi, siis tasub raamat panna vihmakaitseks õhukesse läbipaistvasse kilekotti). Elu mõtegi võib niiviisi tagasi tulla! Või noh, kui mitte mõte, siis vähemasti elujõud, sõnastamatu äratundmine, et eksistents on õigustatav vähemasti esteetilise fenomenina.

Kui näiteks „Võlumäe“sanatooriumis looduslikust päikesest väheks jäi, siis veeti kohale veel üks „kunstliku kõrgustikupäikese“ seadeldis, et „rahuldada nende nõudlust, kes tahtsid end elektriga pruuniks kõrvetada lasta, mis naistele ja neidudele hästi sobis ja meestele horisontaalsest eluviisist hoolimata sportlasliku vallutajavälimuse andis“, Thomas Mann jätkab: „Jah, see välimus kandis tõeliselt vilja: kuigi naistele oli täiesti selge selle mehelikkuse tehiskosmeetiline päritolu, olid nad rumalad või kavalad küllalt, ihkasid meelepettust nii kangesti, et lasksid endid illusioonist joovastada ja naiselikult kaasakiskuda. „Jumal!“ ütles proua Schönfeld, punajuukseline ja punasilmne haige Berliinist, ühel õhtusel koosviibimisel pikkade jalgadega ning lohkuvajunud rinnaga kavaleri[-] aplalt silmitsedes, „kui toredasti pruun on ta kõrgustikupäikesest! See kurat näeb välja nagu kotkakütt!“ – „Oota, näkk!“ sosistas Enseigne tõstukis talle kõrva, nii et tal kananahk ihule tõusis, „ma tahan teid teie hukutava silmademängu eest karistada!“ Ja rõdude kaudu, klaasvaheseintest mööda minnes, leidis kurat ning kotkakütt tee näki juurde ...“.

Filosoofiliseks küsimuseks jääb siin – kas kana vastutab kananaha eest? Kierkegaardlik vastus oleks võib-olla selge: tuleb suhtuda oma loomusse kui isiklikku valikusse, võtta enese eest vastutus. Ma pole end teinud selliseks, milline ma olen, aga ma käitun nii, nagu oleksin valinud ennast, nagu oleksin valinud oma sellise loomuse, tähendab, inimesena inimloomuse, kanana kanaloomuse. Üldprintsiibiline saatusearmastus olgu siin teiseks eksistentsiaalseks karguks. Samas üleskutse „Tunne iseennast!“ täidetavushõlpsus sõltub täpsusastmest. Liigi täpsusega panevad praktiliselt kõik pihta. Edasi on juba keerukam. Sotsiaalsed kategooriad on just nimelt sotsiaalsed. Neid ei saa oma isikliku tahtega kehtestada. Sest need on sotsiaalsed, mitte isiklikud. Iga üksikisik avastab need, mitte ei leiuta või kehtesta. Isegi maailma suurima asümmeertilise kommunikatsioonivõimusega isikud, need, kellel on suurim võimalik mõju ülisuurte meediakanalite üle, no näiteks Xi Jinping või Kim Jong-un, ei valitse kuigivõrd selle üle, kuidas teised neid kategoriseerivad ja kelleks peavad. Mida siis veel arvata vaprast feministkunstnikust, kes tahab isikliku tahteaktiga kehtestada selle, kuidas suhtutakse kogu kultuuriruumi piires alasti naiserindadesse?

Leiame selle sotsiaalse väärtusmaailma valmis reeglipäradega eest ja neil reeglipäradel puudub keskvõim ja just see puudumine teeb siin reeglid. Valges riisis ei sisaldu mingit mürki, mis põhjustaks Beriberi tõve, beribeerit. See tuleb vitamiinipuudusest. Nagu skorbuut ei ole spetsiifiline mürgistus, vaid vaegus. Kas mind päästaks see, kui saadaksin mässumeelses innus põrgusse Théophile Gautier', kes kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“? Ei, selleks olin teismelisenagi liiga seisuseteadlik.

Kahvatuks kuuvalguse poeediks polnud mul annet, antust. Seda märkasin rohkem kui kolmkümmend kilo tagasi, ületades juba toona Baudelaire'i kujundaja seatud massipiiri enam kui kahekordselt. Tagantjärele võiksin sõnastada, et juba teismelisena sain aru, et mis on lubatud fs-ile, pole lubatud Mihkel Kunnusele. Mis öelnuks mulle peeglike-peeglike seina peal? „Ei, šokolaadipoiss, sind ei tunta sellena ära, sinu saatuseks on meeldida naistele siis, kui nende luteiniseeriva hormooni vabanemine järsult tõuseb, see on sinu aeg kosmilises rütmis, sina ei pea harjutama tantsimist ja kitarrimängu öös, sina pead harjutama kaklemist ja jooksmist. Armasta oma saatust ja ära otsi tema salamärke pelgalt peopesast, vaid kogu füsiognoomiast ja kehaehitusest, sellest hinge ettehooldavast esmaliidesest sotsiaalsesse maailma, otsi jumest ja soontesitkusest, otsi koidu- ja ehavalgusest! Heatahtliku ärevusega tunnustavad sind terved, ent barbaarsed instinktiinimesed ja vaid hirmu ja ärritust saad sa tekitama tõus, kes loodib kogu maailma oma kängunud selgroo vihavimmas, läbi „nõrkuse heroismi“ õigluseprisma, mis näeb isiklikus intiimhügieeniski tasustamata majapidamistöid; ära jahi kuuvalguse viirastusi, ööõhu tundevirvendusi, sind ei päästa isegi neelatud paelussimunad või kopsu tõmmatud tiisukusemäda, sina oled keskpäevalaps ning päikesekõrbenud karjapoisist, kes udarasooja piima peal kasvanud, ei saa iial kahvatut emohipsterit, sel teel moondud värdjaks, karikatuuriks, ent siingi karikatuuriks, kes naerab viimasena!“

Päevitatakse, et olla ilus. Ent ilu on selle maailma kutse ja jaatus. Kõik, mis on ilus, on olnud kunagi evolutsioonis kasulik, ütles Ernst Haeckel, ent ilu, erootiline ilu, kehalik ilu on kõige ebakristlikum asi üldse, see tekitab kiindumust selle maailma vastu ja selles elab seksuaalne konkurents, ürgvana nõiduslik vägi, mis paneb sookaaslast vihkama, põdrapullid pusklema ja mehed kaklema, naised intrigeerima ja üksteiselt mehi üle lööma, see on miski, mille ees tuntakse kananahka ja mille ees võrdõiguslus on kanapime, sest ainult kanapime ta olla saabki, sest seksuaalne konkurents ütleb, et võrdsust pole, on võitjad ja kaotajad. Ilu paneb meid maailmas kodus tundma, sõnastab Scruton täpselt, olles sealjuures tähelepanu kõrvale pööranud sellelt, et Jeesuse riik pole sellest maailmast, et kristlik apologeet Chesterton tundis kristuse tõde just selles äratundmises, et me ei ole selles maailma kodus, et tundis end siin üdini võõrana. Nii nägi ka „intellektuaalide teoloog“ Tillich prantsuse ateistlikus ja kõõrdsilmses iivelduses kristluse uut elujõudu tärkamas.

Ilusas võitleb kurat jumalaga, lahinguväljaks meie südmed, resümeeris Dostojevski ja talle sekundeeris Tolstoi: mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest.

Kanadel tekitab D-vitamiini puudus valgeid laike harjal ja selgroonõrkust, võta nad kaenlasse ja vii nad päikese kätte eelhormoonitamisele, päiksesevalguses on Schopenhaueri naeratus.

 foto: Vallo Kruuser, EE

Ole kiidetud. Laudato si.

Ilmus ERRi portaalis 21.06.2018

Vt ka Jaan Kaplinski "Paavst Franciscuse öko-entsüklika"

Ole kiidetud, paavst Franciscus!

Üsna täpselt kolm aastat tagasi (18.VI 2015)a valdas paavst Francisus oma teise entsüklika „Laudato si – „Ole kiidetud“. Nüüd on olemas selle väga märgilise teksti eestikeelne tõlge.

Jorge Mario Bergoglio Ole kiidetud. Laudato si. Gallus 2018. 198 lk.

Mulle tundub, et meil ollakse pigem uhked selle üle, et mõnede uurigute järgi on Eesti üks sekulariseerunumaid maid maailmas, ja samuti tundub, et (katoliku) kirik kehastab enamike jaoks eelkõige tagurlikkust. Ainus koht, kus kohalikud katoliikliku taustaga aktivistid suudavad laiemat ühiskondlikku resonantsi tekitada, on vastuseis kooseluseadusele, tähendab, võetakse kõige ebakonstruktiivsem, vimmakam ja puhtformaalsem aspekt nn „traditsioonilise perekonna kaitsmise“ kujutlusest. Isegi kõige elukaugem ja naiivsem poliitpopulist ei ürita samasugust printsipiaalsust üles näidata näiteks abielulahutuse või abortide küsimuses. Kirikukristluse kunagisele kõige olulisemale eksistentsiaalile ehk surmajärgsusele aga ei apelleeri avalikus diskussioonis üldse keegi.

Seda liigutavam on näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet – võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet – on progressiivne selle sõna parimas mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem. „Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab ta, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Küllap ma isiklikult olen juba tsipa vana selliseks imestamiseks, miska ma saan pigem pahaseks kui mõni ealt täiskasvanu tuleb tõsimeeli järjekordse ideekavandiga, kuidas taas kord keskkonna arvelt majandust kasvatada (tselluloositehas ja Rail Baltic on siin kohalikeks musternäideteks). Tõsi, nii on tehtud tööstusrevolutsioonist saati, aga selle traditsiooni jätkamine tähendaks halvima võtmist konservatiivsuselt, nimelt nürimeelset käitumisinertust, ühe haige vea tegemise jätkamist selle põhjendusega, et sedaviisi on tehtud juba kakssada aastat tehtud. See on sedavõrd halb konservatiivsus, et mingis mõttes on see pseudo-, või isegi antikonservatiivsus. Eriti kui määratleda konservatiivsust edmundburke'ilikult, tähendab hoiakuna, mille järgi elujõuline ühiskond on partnerlus surnute, elavate ja tulevikus sündivate vahel. Tööstusühiskond rikub sellist parnerlust seda rohkem, mida kauem vanaviisi jätkab, sest ta ei anna edasi seda, mille ta ise päranduseks sai, vaid jätab tulevastele põlvkondadele tühjad maardlad, kõrbestunud maastiku ja meeletu reostuse. Paavst Franciscus rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133).

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.

Kuna tegu on ringkirjaga, mis on mõeldud võimalikult laiadele hulkadele, siis korratakse seal üle mitmed aabitsatarkused, mis on küll üsna lihtsalt mõistetavad, aga paraku üsna raskelt rakendatavad.

„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.

„Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50). Kas ei kõla see tuttavalt?

Nagu ka osutus sellele, et sageli võivad „just üksikisikud ja kohalikud rühmitused tegelikult midagi muuta. Nad suudavad ilmutada tugevamat vastutus- ja kogukonnatunnet, loomingulist vaimu ja sügavat armastust oma maa vastu ning näitavad valmisolekut kaaslasi kaitsta. Samuti paneb neid muretsema see, mida nad lõpuks oma lastele ja lastelastele maha jätavad. Sellised väärtused on eriti sügavalt juurdunud põlisrahvaste juures“ (lk 148). Selliste lokaalset laadi lojaalsussuhete olulisust keskkonnakaitses on rõhutanud ka Briti konservatiiv Roger Scruton ning nooremast keskeast vanem lugeja ehk mäletab isiklikultki põlisrahvusliku ja keskkonnakaitselise aktiivsuse lahutamatut ühtepõimitust kaheksakümnendate lõpul.
Aasta eest seda ringkirja tutvustav Jaan Kaplinski ütles, et tema „jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks.“ („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“, Sirp 2. VI. 2017)

Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“

Ringkirja kolmanda peatüki pealkiri on „Ökoloogilise kriisi inimlikud juured“. Siin võib näha dialoogi Lynn White juuniori artikliga „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“, selle ajakirjas Science aastal 1967 ilmunud artikliga(e.k. 2008, kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste), mille lõpus White tegi ettepaneku kuulutada Franciscus ökoloogide kaitsepühakuks. Nii on ka läinud.

„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse mäletada küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139)

Jah, paavst kõneleb lootusest.

Lapse õigusest vanematele

Kuigi tegin eelmise postituse pool tundi enne südaööd, oli see juba järgmise päeva lõunaks saanud üle tuhande vaatamise. Avalik vastukaja oli aga väga tagasihoidlik. Teema on korraga ebamugav ja piinlik, probleem korraga lähedane ja lahendamatu.

Tänapäeva Dostojevski aga süveneks vist just laste saatusele lahutatud perekondades, sest vist kuskil ei saa rahuajal nii põhjalikku sissevaadet inimhinge hämaramatesse keldrisoppidesse, kui lastehooldusõiguse, alimentide, külastusaegade ja muu säärasega seonduvas.

Abielu on lahutatav ja sellega probleeme pole. Aga geneetiline koostööleping, mis kirja pandud ühis(t)e järglas(t)e igasse rakutuuma, on pöördumatu ja lahutamatu. See on Lääne tsivilisatsiooni indiviidipõhise agentsus- ja süümeloogika Achilleuse kand. Abieluühisus on tagasipööratav, lapse ühisus ei ole.
See fakt võib tekitada raevu, teoloogiliste mõõtmeteni ulatuvat protesti ja samuti motiveerida üle igasuguse ratsionaalsuse piiride.
Meenub ütlus, et looduses ei leidu teist nii hirmsat ohtu inimesele kui teine inimene, kes on täielikult motiveeritud esimest hävitama. Kui lähimast inimesest saab täielikult motiveeritud vaenlane, siis, jah, see ongi kõige hullem vaenlane, sest peale motivatsiooni on sel tavaliselt teada ka rünnnatava kõige hellemad kohad.

Kõige esmane ja praktiline pingeallikas on selles, et õiglus ja õigus, millele kohus peab näpu peale saama, on kenasti ajast sõltumatu, aga protsess ise toimub ajas ja viivitamine ehk protsess ise on tõhus meede lapse lahkukasvatamiseks teisest vanemast.

Eelmisel nädalal kohtusin Erkkiga. Täpsemalt, Erkki otsis Kärdi üles ja ma läksin kampa, sest pidin eelmises postituses kajastatud probleemi päris ajakirjanikule üle andma (ma olin oma blogiga pigem selline väga vaese mehe „Pealtnägija“) ja olin sel ajal seetõttu ruumiliselt sobivas kohas.

Kärt küll kirjutas ka EPLi, aga vastust sealt ei tulnud (ma suhtlesin PMiga). Toomas arvas, et see võis olla selle pärast, et tema eks-kaasa kuulus sotsidesse (ja oli KOVis kõrgel kohal) ja Kärt Anvelt seepärast keeldus. Aga mu arust ei vääri see hüpotees liialt tähelepanu, sest hapuks läinud peretülide traagiline aspekt on lisaks kõigele veel see, et sel on nende tavalisuse tõttu madal uudisväärtus. Need on igapäevatragöödiad ja elude hävimise rutiinne olmelisus.

Kes on Erkki ja miks puutub ta siia? Ega otse puutugi. Aga teemavaldkond on sama, mistõttu paar sõna ta tegevusest.
Erkki on üks MTÜ Lapsele Vanemad vedaja. Kui laialt tuntud SAPTK kaitseb traditsioonilise perekonna IDEEd, siis Lapsele Vanemad üritab tagada seda, et lahutatud perekondade lastel oleks tõesti vanemad. Tähendab, proovib midagi luust ja lihast laste heaks ära teha (see on röögatult raskem ja keerulisem ülesanne kui sümbolite kaitse). MTÜ on õige värske, eelmisel aastal sündinud ja liikmeid praegu mõnikümmend.
Nad tahavad praegust süsteemi muuta, sest praegune süsteem soosib teise vanema minemapuksimist lapse/laste elust. Kui lahku minnakse, siis enamasti mitte üleäära paisunud sümpaatiast, eks, miska on päris loomulik, et päris sagedased on need juhtumid, kus teist enam näha ei taheta, ammugi ei taheta, et ta sekkuks lapse ellu, küll aga oleks tore (ja sellele tõpranahale igati paras!), kui ta püsivalt raha saadaks.
MTÜ Lapsele Vanemad eesmärk oleks muuta süsteemi nii, et rahalisele sidemele oleks alternatiivid, ütleme, et „alimente saaks maksta ka vanemlikus natuuras“, et teine lapsevanem oleks võimalikult motiveeritud osalema lapse elus ja samuti, et lahku läinud vanemad oleks võimalikult motiveeritud leidma kompromisse ja käituma täiskasvanulikult.

Üsna kõnekalt peegeldub praegu põlistatav struktuur ja hoiak ka meedias.



Tuli see kohtumine meelde, kui sattusin Facebookis „Ringvaate“ lingile: „Mees peab maksma alimente lapsele, kelle isa ta ei ole“.

Selle MTÜ koduleht on SIIN.

Ühe seadusliku lapseröövi lugu.

Sain mõne tunni eest Toomasega kokku. Toomas on tavaline eesti mees. Eriti hästi end väljendada ei oska, räägib kobamisi, jutt hüplik ja vajab kannatlikku kuulajat. Poliitikut temast ei saaks.  Ta käib juba paar aastat kohut selleks, et oma lapsi näha ja saada nendega suhelda. Pidin ta juhtumist kirjutama juba eelmisel aastal, aga kohtusüsteem töötab aeglaselt. Ja protsess veel käib. Kusjuures antud juhul tiksub aeg Toomase kahjuks ja seda kasutatakse teadlikult ära. Venitamistaktika on väga tõhus, kui eesmärgiks on laste võõrutamine isast.

Toomasel oli kaasas eelmise nädala Eesti päevaleht (8.mai). Selles ilmunud lugu „Psühholoogisõnul peaks kohtunik diagnoosiga lapse puhul kuulama kaspetsialisti. Kohtunik seda ei arva“ ongi käesoleva blogipostituse vahetuks ajendiks.

Suure kogemusega kohtunik Sirje Õunpuu, kellest lugu räägib, saab kommentaariumis nii mis tolmab. Mainitud artiklis on välja toodud, et kohtunik Õunpuu oli keeldunud lapsehooldusõiguse kohtuvaidluses ema otsitud spetsialisti arvamusest. Suure osa ajaleheartiklist moodustabki dilemma, kas kohtunik pidanuks ema kaasatud psühholoogi kuulama.
Ometi käitus kohtunik täiesti adekvaatselt. „Kohtunik tõdes, et pidas [psühholoog Mariana] Saksniitu ema mõju all olevaks ja loobus seetõttu kuulamast,“ kirjutatakse EPLi artikis, „Kohtuniku sõnul polnud Mariana Saksniit sel ajal, kui ta andis kohtule oma kirjaliku arvamuse, isaga veel kohtunud.“

Selles situatsiooni tundis Toomas end ära. Sest ta oli selles olnud. Õigemini on veel siiani. Ka tema kohta on seesama psühholoog Mariana Saksniit andnud hävitava hinnagu ja seda ilma temaga kohtumata. Täpselt samamoodi on psühholoogi otsinud välja laste ema, kes tahab mehe laste elust kõrvaldada. Täpselt samamoodi kirjutab see psühholoog välja vastava hinnagu. Täpselt sama moodi tugineb siin vaid ühe poole jutule (NB! Hinnatava isikuga kohtumist ei peeta vajalikukski!) Ja täpselt sama moodi andis ta kohtule isa kohta negatiivse hinnangu.

Ainus asi, mis ajaleheloos teisiti, on see, et kohtunik ei arvestanud selle psühholoogi – Mariana Saksniidu – arvamust. Artikli autorid näevad siin probleemi.

Toomase loole tuleb lisavint tõsiasjast, et psühholoog Mariana Saksniit oli tema laste ema juristi kontorinaaber – nende töölauad on vastamisi ja nad suhtlevad igapäevaselt. Tähendab, laste ema jurist sai tellida vajaliku hinnangu pelgalt üle laua rääkides. Kusjuures kohtunik mingi eksperdi arvamust ei küsinudki. Toomase laste ema lihtsalt esitas selle.

Taustaks võiks öelda veel seda, et kõnealune abielu lagunes, kuna naisel tekkis uus suhe ja see püsib siiani. Samuti on Toomasel praeguseks uus naine ja pere, mis toimib.

(ja Toomase nimi ei ole tegelikult Toomas)

Olles seda protsessi mõnda aega kõrvalt jälginud, istungit kuulamaski käinud, pean paraku tunnistama, et protsessi enesega saab ebamugavaks muutunud inimese täiesti ära väntsutada. Detailidest võiks rääkida veel palju (teen seda kunagi hiljem), aga kurioossemate seikadena võiks veel välja tuua selle, et Toomase laste ema – nimetagem teda siin näiteks Anneks – volitas notariaalselt laste eestkostjaks oma uue elukaaslase ja Toomast sellest isegi mitte teavitamata. Lihtsalt ühel korral, kui Toomas lastele järgi läks, andis Anne talle notariaalse kinnitusega paberi, millel seisis, et tema uuel elukaaslasel on Toomase lastele vanemlikud õigused. Kui Toomas oleks aukartusest juristitempli ees taandunud, siis olekski ta lastest ilma jäänud (täpsemalt taandatud rahakotiks, sest elatisraha ta maksab), aga ta rääkis oma juristiga ja loomulikult on selline volitamine ebaseaduslik. Kuid, mis siin on tähtis, Toomas kaotas selle vastu võideldes üle kolme kuu, sest järelepärimine läks õiguskantser Ülle Madiseni välja. See kõik on aeg, mis töötab Toomase kahjuks, sest iga selline samm toob kaasa järjekordsed kuud, mil ta oma lastega kohtuda ei saa.
Huvitav on ka see, et kuigi kohus taandas psühholoog Mariana Saksniidu sellest juhtumist (muidugi ajakuluka protsessimise peale), siis nüüdseks olevat ta taas nende laste psühholoog.

Sellel lool on huvitavaid tahke kõvasti rohkem (elu teeb siin parimale kirjanikufantaasiale pika puuga ära). Algselt pidin sellest loost kirjutama seoses korruptsiooniga Elva linnavalitsuses, aga pööraseid detaile aina kuhjus ja kohtuprotsess, millesse lisatakse üha uusi hagisid, et aeg ikka kuluks, aina venib. Nagu planeeritud.


Eks sellest loost tuleb kirjutada veel.

Raamatuesitlus ja avalik väitlus

Esitlen 09.05.2018 kell 18:15 TÜ raamatukogu kohvikus "Gaudeamus" oma uut esseistikakogu (samal üritusel esitletakse veel hulka (:)kivisildniku kirjastatut) . Põhiliselt tekstid aastast 2013-2016, aga ka midagi eessõna laadset ja üks pikem „lisalugu“, mis varem pole ilmunud (selle teemaks pinged sookäitumises, #MeToo'st inceliteni. Milline diametraalne erinevus on incelite resentment'ist võrsuval (suitsidaalsel) agressiivsusel ja harveyweinsteinlikul piire leidmata küllastumatusel! Ainus, mis neid ühendab, on ehk see, et ka mõlemal juhul siin puudub lollkontseptsioonil „toksiline maskuliinsus“ igasugune seletusjõud.)




Eessõna alguses on selline lõik:
„Me kuulume samasse kultuurilisse kehasse, millesse Trumpki. Näiteks hiljutine uudis, et maailmapoliitikas üha olulisemat rolli mängiv Hiina president Xi Jinping sai eluaegse võimu, ei too kaasa praktiliselt mitte mingit ühiskondlikku reaktsiooni. Meid isegi ei huvita see, kuidas ta suhtub seksuaalvähemustesse.“
Eilses „Postimehes“ (05.05.2018) oli huvitav artikkel Artemi Troitskilt („Vanakese Xi Hiina poliitiline meditsiin“) , mis sobib nagu valatult selle lõigu illustratsiooniks.
„Hiinas ei ole ma viibinud juba väga kaua (pealegi Tiibet ja Hongkong nagunii arvesse ei lähe) ja nii sain mõningatest sealsetest progressiivsetest sammudest teada alles äsja. Nii kehtestas Hiina kõrgem juhtkond juba 2014. aastal riigis nõndanimetatud SCSi ehk sotsiaalse krediidi süsteemi. Seda nimetatakse ka sotsiaalseks või ühiskondlikuks reitinguks. Reiting ehk lihtsalt teatav number, kui ma õigesti aru saan, omistatakse kõigile elanikele. Reiting on avalik, kõik teavad kõigi reitingut. Mõned tõmbuvad selle peale areldi peitu, teised löövad uhkelt rinna ette“.
Ja inimese ühiskondlikud võimalused sõltuvad sellest reitingust väga suurel määral, alates töökohavõimlustest ja laenuintressist kuni meditsiiniteenuste ja laste koolivalikutega. Üks maailma vägevamatest riikidest teeb totalitaristlikku klassiühiskonda ja me oleme sellest vaevalt kuulnud. Kui sedagi.


Veel. Selline sündmus ka järgmisel päeval.

Martin Ehala artikkel "Liberaalse multikulturalismi paradoks", mis on selle väitluse kodulugemine, on leitav SIIN.

Sotsiaalsed konstruktsioonid. Kommentaar Rein Raua kirjutisele.

Kirjutatud paar päeva tagasi kommentaariks Rein Raua loole „Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“ (PM 27.04.2018). Ilmus PMi veebis 02.05.2018

Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste „sotsiaalne konstruktsioon“?

Mihkel Kunnus

Rein Raud kirjutas 27. aprillil „Postimehes“ igati asjaliku ja tasakaaluka ülevaateartikli„Sotsiaalsed konstruktsioonid ja poliitiline tegelikkus“. Kirjutan sealöeldule pea täies mahus alla. Siiski pean oluliseks teha kaks märkust. Ühe väiksema ja ühe suurema.

Väiksem puudutab artikli lõpulõiku, kus ta ütleb, et „tõsiasi, et paljud meie elu mõjutavad nähtused ongi tõepoolest sotsiaalsed konstruktsioonid, annab meile palju rohkem vabadust oma tegelikkuse kujundamisel“. Siin ütleks lihtsalt seda, et kujundamisvabaduse piirid jooksevad pisut mujal ning sageli on puhtbioloogiliste ja kaasasündinud asjade muutmine lihtsamgi kui sotsiaalselt konstrueeritute. Näiteks kogu populatsiooni ümberlõikamine või vaktsineerimine (viimane tähendab kaasasündinud immuunsüsteemi spetsiifilist ümberkujundamist, eks) on lihtsam kui eesti keelde verbi tuleviku pookimine või raha kontseptsiooni radikaalne teisendamine.

Teine märkus puudutab seda, mis on poliitiliselt ja ideoloogililselt mõjukam. See on see, kelle poolde Rein Raud oma loos kriitikanoole pöörab. Need olevat „traditsionalistlikud kultuurikriitikud“ (konkreetsete näidetena siis Maarja Vaino, Peeter Espak ja Lauri Vahtre), kes ei saavat aru, mida tähendab see, et mingi nähtus on sotsiaalselt konstrueeritud. See ob väga eksitav süüdistus. Selgitan.
Väga nõus olen Rein Rauaga, kui ta ütleb, et „Teemaga põhjalikumalt tutvumiseks soovitan asjahuvilistel lugeda Peter Bergeri ja Thomas Luckmanni hiljuti eesti keelde tõlgitud klassikalist teost “Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus” (viimane sõna on originaalis construction).“ Nii on. Selles 1966. aastal ilmunud ja nüüdseks juba oma valdkonna klassikaks saanud teoses võetigi sotsiaalkonstruktivismi mõiste kasutusele ja selle autorid tunnevad inimühiskonda sügavuti.

Aga mõistete tähendusel on omadus ajapikku muunduda ning ka see mõiste on teinud läbi kenakese muundumise.
Rein Raud ütleb: „Mitte kuidagi ei järeldu asjaolust, et miski on sotsiaalne konstruktsioon, see konservatiivide poolt oma oponentidele omistatav väide, et niisugusel juhul on meil tingimata tegemist millegi kahjuliku ja rõhuvaga.“
Luckmann ja Bergeri defineeritud sotsiaalsest kosntruktsioonist see tõesti ei järeldu, isegi vastupidi, Luckmanni ja Bergeri tähenduses on sotsiaalsed konstruktsioonid küllalt sünonüümsed kultuuri mõistele kõige laiemas tähenduses, tähendab, sotsiaalsed konstruktsioonid on inimesele lausa vältimatud, kasulikud ja elujõudu toetavad.

Aga kui vaatame, kuidas ja millises kontekstis seda mõistet praegu kasutatakse, siis muutub konservatiivide kriitika täiesti adekvaatseks. Nad ei kritiseeri Bergerit ja Luckmanni, kellega neil intellektuaalne veregrupp suuresti kattub (Peter Berger oli parempoolsete vaadetega luterlik konservatiiv), vaid, ütleme, marksistlikke sotsiaalnkonstruktiviste, tähendab neid, kes meie kultuuriruumis aeg-ajalt ikka tooni annavad ja kes seda mõistet omal kombel kasutavad. Ning nad kasutavad põhiliselt väga konkreetsel eesmärgil – rahvuse ja sookategooria ontoloogilise staatuse õõnestamiseks.
Heaks näiteks on see, et kui ma tegin berger-luckmannilikult igati korrektse väite, et „üldised inimõigused on hilisuusaegne õhtumaist päritolu sotsiaalne konstruktsioon“, siis kurikuulus ideoloogiline kajakamber „Virginia Woolf sind ei karda“ viskas mind kohe sealt välja. See on mõistatav, sest neile tähendab mingi fenomeni sotsiaalsele konstrueeritusele osutamine selle ontoloogilise staatuse õõnestamist (et mitte öelda lammutusettepanekut).

Võtame näiteks ajastukohase valimi ja teeme protseduuri, mis on tänapäevase teadatahtmise puhul esmane, tähendab, guugeldame fraasi „sotsiaalne konstruktsioon“.
Esimene otsingutulemus on MTÜ Salutáre leht, kust saab napi definitsiooni, mis on parimal juhul eksitav: „ühiskonna või spetsiifilise kultuurigrupi poolt loodud kategooriad, mis eksisteerivad vaid seetõttu, et inimesed lepivad selles kokku (näiteks sotsiaalne positsioon)“.

Teine otsigutulemus on väike kokkuvõtteke IT-asjatundja Linnar Viigi ettekandest „Postimehe“ arvamusliidrite lõunast, kus ta ütleb, et soorollid on sotsiaalne kosntruktsioon ja „[Soorollid on] sinu, minu, meie vahel kokku lepitud. Neid tuleb väga selgelt eristada bioloogilisest soost, millest rääkis akadeemik Richard Villems. Soorollid on üks hästi paljudest muutustes olevatest stereotüüpidest. Samamoodi on ümbritsevas maailmas näiteks tekkinud stereotüüp islamiusulisest“.

Tähendab, ta kasutab mõistet „sotsiaalselt konstrueeritud“ ikka üsna teises tähendus kui Berger ja Luckmann ja seda just nimelt üsna sünonüümsena igandlikule ja kahjulikule stereotüübile.

Kolmas otsingutulemus on juba päris informatiivne, sest sealt leiab ka Rein Raua kriitika möödamineku allika. Artiklis „Olemus või konstruktsioon“ („Vikerkaar“, mai, 2007), kirjutab Triin Kallas:
„Berger ja Luckmann toetuvad oma üldistustes paljudele varasematele ideedele, eelkõige ideoloogia- (Karl Mannheim) ja hegemoonia-alastele (Antonio Gramci) teooriatele, sümboolsele interaktsionismile (George Herbert Mead), dramaturgilisele sotsioloogiale (Erving Goffmann) ja etnometodoloogiale. Kui nende enda fenomenoloogiline meetod on eelkõige kirjeldav, siis paljud mainitud ühiskonnateooriad – eriti marksistlikud ja nende edasiarendused – taotlevad sotsiaalsetele konstruktsioonidele tähelepanu juhtides kehtiva olukorra muutmist. “Konstruktsioon” tähendab siin “kunstlik, kuid vaikimisi toimiv”: kui alamklassid mõistaksid, kuidas kapitalism neid kodanlike väärtuste abil kontrollib, laguneks kehtiv hegemoonia koost. Niisugune seesmine konstruktsioon tugineb loomulikkuse-illusioonile ning on seetõttu raskemini märgatav kui väljastpoolt jõuga peale surutud totalitaarne võim.“

Eelnev lühidalt kokkuvõetuna: need n.ö. traditsionalistlikud kultuurikriitikud kritiseerivad selle mõiste reaalset kasutust, tähendab, marksistlike sotsiaalkonstruktivistide sõnavõtte, aga Rein Raud võtab seda kui Berger-Luckmanni sotsiaalkonstruktivsmi ebaadekvaatset kriitikat. Pole ma veel näinud, et sõssid Bergerile ja Luckmannile viitaks.

Kinnituseks võib tagasi pöörduda guudelduse juurde. Esimesel otsigulehel on kohe näiteks Kadri Aaviku ja Kristi Kajaku uuring „Soo sotsiaalne konstrueerimine Eestilasteaedades 7 Tallinna lasteaia vaatlusandmete põhjal: empiirilineuurimus“ (Eesti Naisuurimus ja Teabekeskus, 2009). Bergerile ja Luckmannile seal ei viidata, küll aga võetakse ideoloogilism Michel Foucault'st ja Judith Butlerist ning n.ö. „loomulikkuse-illusoonile“ antakse selline kogupauk, et tõsimeelne uurimus võib meenutada vähem harjunud lugejale satiiri (ka bioloogiline sugu on sotsiaalselt konstrueeritud ja iga eristus võimusuhe jne).

Kui aga seadistada guugeldus kõige hilisematele fraasikasutusele, siis hüppab kohe Rein Raua enda loo kõrvale Mikk Pärnitsa värskesõnavõtt „Feministeeriumis“, kus vägisi pükstesse topitud üldinimene deklareerib, et „Mehe sooroll on hetkel Mehe ideaalne kuvand: stoiline, töökas, ratsionaalne ja… mehine. See roll on sotsiaalne konstruktsioon, illusioon. Illusiooni või vale üleval hoidmiseks peab sellesse lülitama enamust ületava arvu. See kestab vaid niikaua, kuni keegi seda küsimuse alla ei sea ega endale teadvusta. Seega kestab sooroll edukalt seni, kuni selle kasud ületavad keskkonnaga toimetuleku mõttes selle kahjud. Praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö „toksiline“, mis ei lase inimesel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri“.

On see, mis ta on, aga Bergeri ja Luckmanni arusaamadega ei lähe see kokku teps.

Tähenduslik on ka see, mida kirjutab Aro Velmet Bergeri ja Luckmanni raamatut tutvustades („Postimees“ 21.VI. 2018):
"Bergeri enda kriitika radikaalsete konstruktivistide aadressil kõlab, nagu see võinuks vabalt ilmuda Hardo Pajula või Lauri Vahtre sulest: "Nemad aga väidavad, et kõik tõlgendused on võrdsed; mõned lausa, et tõlgendustest väljaspool mingit tegelikkust polegi. Esimene väide [...] on retsept teaduse enesehävitamiseks ning, mis veel palju-palju ohtlikum, fanaatiliseks poliitikaks. Teine väide vastab skisofreenia kliinilisele definitsioonile".

Arusaadav. Berger pidi ju samuti võitlema oma loodud mõiste marksistliku kasutusviisiga nagu meiegi konservatiivsemad kultuurikriitikud.

Igatahes lõpetaksin käesoleva märkuse Aro Velmeti ülevaate viimase lõiguga, millega igati nõus olen:
„[Bergeri ja Luckmanni raamtu värske eestindus]“Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus“ näitab eeskätt, kuivõrd keeruline on sotsiaalse stabiilsuse saavutamine ja kui palju tööd nõuab inimeste väljamõeldiste püsivateks institutsioonideks ja iseenesestmõistetavateks käibetõdedeks muutmine. Bergeri järeldus sellest tõdemusest oli, et asju, mille ülesehitamine nõuab nii palju vaeva, ei maksa üleöö laiali lammutada. Vaat sulle „vasakintellektuaalide diktaati“.“

P.S. Rein Raud ütleb väga õigesti: „Sotsiaalne konstruktsioon on igasugune inimeste ühistegevuses tekkinud nähtus, mis ei ole objektiivsete loodusseaduste põhjustatud. Seega on sotsiaalsed konstruktsioonid täiesti reaalsed, sest nad mõjutavad meie elu. Ja ühiselt loodut ei saa keegi omavoliliselt ümber teha.“
Ometi kardan, et see sedastus – eriti selle viimane lause – on palju häirivam sellele seltskonnale, kes on harjunud millegi sotsiaalsele konstrueeritusele osutama, kui nn traditsionalistlikele kultuurikriitikutele.

Jordan Peterson - meie ajastu kliiniline psühholoog

Tekst ilmus lühendatult ajalehes „Postimees“ 24.04.2018 (paberil 25.04.2018), kirjutatud rohkem kui kuu varem, märtsi keskel st enne seda, kui kirjutasin põhjalikuma käsitluse Jordan Petersonist „Sirpi“. Samuti sai vahepeal rahulikumas toonis ja pikemalt selgitada palgalõhe fenomeni (siin ja siin).

Meie ajastu kliiniline psühholoog

Mihkel Kunnus

Kes veel pole kuulnud „hetkel kõige mõjukamast Lääne intellektuaalist“ Toronto Ülikooli psühholoogiaprofessorist ja kliinilisest psühholoogist Jordan Petersonist, see varsti kindlasti on. Peamistes Lääne lehtedes on temast ilmunud lugusid juba loetamatul hulgal. Eestikeelses meediaruumis on temast möödaminneski juttu tehtud „Postimehest“ Elu24-ni, „Vikerkaarest“ ja „Sirbist“ Objektiivini, Google aidaku huvilist!

Olgu immigrantidetulv või islamiseerumine, #MeToo, kolonialismitaak või neomarksistlik ajupesu ülikoolides – kui Läänes on midagi suurt ja võimast, siis meil on see ka. Peab olema! Igaks juhuks võib siis ka küsida, kes on meie Jordan Peterson?

Kui päris ausaks jääda, siis peab möönma, et analoogia puudub. Vähemalt ühes isikus. Aga ühte isikusse koondumine on siin paraku olemuslik. Kes on lähim? Kelles on enim peamisi karakteristikuid?

Vastus võib üllatada: Valdur Mikita! Tundub, et Jordan Peterson on paljuski nagu globaal-Mikita. Eks see kujund kõla nagu puust raud, mõisteline vastuolu, sest on ju Mikita lausa juuretipuni antiglobalistlik. Tõsi. Õiglasem on pisendada Petersoni staatus pelgalt Lääne maailma Mikitaks.

Tõsisedes aga osutaksin paarile olulisele ja olemuslikule joonele, millel on ehk ka laiem diagnostiline väärtus.

Esiteks, mõlemad saavutasid suhteliselt ootamatult täiesti pretsedenditu, juba kultuse jooni võtva menukuse.Viimast hoolimata sellest, et nende kasutatud väljendusvahendid seda kuidagi ei ennustanud. Esseistika raamatumüügi edetabelite tipus?! Miljonid vaatajad kahetunnistel akadeemilistel loengutel, milles põimuvad piiblilood ja müüdid erinevate psühholoogiakoolkondadega, jungiaanlikust analüütilisest psühholoogiast evolutsioonilise neuropsühholoogiani?!

Teiseks, tasub tähele panna, et just siin on ka sisu tasandil väga sügavav sarnasus Mikitaga, ütleks lausa, et sarnasus olulisimas – nad mõlemad räägivad meile ürglugudest, miljonite aastatega kujunenud mustrite väljendumisest kultuuris. Nad mõlemad näevad, kuidas evolutsiooniga kehadesse sadestunud kogemused võnguvad ja elavad vanimates pärimustes ja müütides, mistõttu need tekstid on üliolulised, või nagu ütleb Jordab Peterson „metatõelised“, tõelisemad kui tõesed. Nad mõlemad räägivad evolutsioonilise kehamälu ja kultuurimälu põimitusest. Samas on see aines samast materjalist, millest unenäodki, tähendab miski, millele range, mõõtva ja objektiveeriva teadusega lähedale ei pääse, aga mis inimesele endale on kõige vahetum reaalsus. Nad täidavad seda tühimikku, mille suunas Marju Lepajõe osutab öeldes, et „praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet.“ⁱ

Erinevused on muidugi pea sama suured. Eelkõige siis selles, et Mikita ei tegele eneseabiga ega kritiseeri ideoloogilist ajupesu – need mõlemad on Jordan Petersoni populaarsuse allikad. Ning muidugi mastaabis. Pluss veel see, et Mikita vorm, eriti just raamatutes, on vigurdav ja heatahtlikku huumoriga kaetud, kuigi sellele, kes vaatab sellest mööda, näeb, et ka Mikita kirjutab verega, vaadake või ajaleheartikleid, kus ta vigurdab vähem, näiteks „Läänemeresoomlase viimane karje“ (PM 25 II 2017). See on tõesti karje.

Jordan Petersoni loengute kokkuvõtvaks kommentaariks sobib aga mutatis mutandis Mäejutluse lõpp: „Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad.“ Mt 7:28-29

T Niisiis, Jordan Peterson „teeb Mikitat“ Lääne tsivilisatsioonile, ta hüüab nagu Mikitagi, ärge vihake ja põlake oma kodu, oma põliskultuuri, see on oma vigadest hoolimata maailma parim. Näiteks Jordan Peterson lükkab kategooriliselt tagasi postmodernistlik-neomarksistliku sonimise, et Lääne tsivilisatsioon on üdini patriarhaalne, rõhumisele üles ehitatud ja tuleb seepärast lammutada. Ja on ülikriitiline ka Anglo-Ameerika ülikoolide suhtes, kus sellist suhtumist jutlustatakse. Küllap seepärast meie vikerkaarlased, müürililled ja vasaksõbrad tema vastu ägedat vaistlikku vimma tunnevadkiⁱⁱ.

Kuna nii postmodernism kui neomarksism on ääretult laia ja hägusa tähendusväljaga, siis on teda selle lohvaka sõnakasutuse kaudu lihtne rünnata, sest täpsustuseta võivad need sõnad tähendada väga palju muud. Ometi on ta osutus üsnagi ilmne. Näiteks Maarja Kangro ohkab vahetult pärast Trumpi võitu: „Mis asi see praegu oli? Mäss eliidi ja establishment’i vastu, nagu meedia kordab? Nüüd oli viimaks selge, et poliitkorrektsuse ja õigusluse keerukaid näojooni läänemaailmal pole, mida tahes akadeemia ja “progressiivsed eliidid” ei üritaks?“ⁱⁱⁱ. Jah, saab kasutada osutamiseks ka selliseid sõnu. Mitte (sealsed) ülikoolid ja postmodernistlikud neomarksistid, vaid akadeemia ja „progressiivsed eliidid“, poliitkorrektsus ja õiguslus.

Ma ise jätaks suguluse marksismiga siiski nähtavale, sest kasutatavate sotsioloogiliste kategooriate tüüp on analoogne. Näiteks mõiste „valge heteromees“^iv on samakujulise raamiga nagu mõiste „kodanlane“ marksismis ja antud näite puhul on ka sisuline paigutus teoreetilises skeemis sama. Marksistlik feminism on aga selline feminism, mis ei tuvasta diskrimineerimist ühes või teises kohas, vaid võtab ühiskonna patriarhaalsuse aksioomiks, ümberlükkamatuks alusväiteks. Näiteks hiljuti Eestit väisanud kriitik Quinn Latimeri sõnul peaks feministliku maailmavaatega meediatoimetaja töö „aluseks [olema] arusaam, et maailma-, ajaloo-, keele enda lugu on võimu-, väljajätmiste- ja vaigistamise lugu“^v. See usk on sama tüüpi ja sama kõigutamatu kui usk, et kogu ajalugu on klassivõitluse ajalugu. Ja mitte vähem inimvaenulik.

Konkreetne näide: löön lahti värske „Müürilehe“ (märts, armastuse erinumber) ja loen artikli esimese lause: „Need on peamiselt heteromehed, kes võtavad Eesti meedias ilmuvates käsitlustes õiguse valida, millistes nende seatud piirides soo- ja seksuaalvähemuste elud peaks kulgema – sama toimub tihti ka päevapoliitikas ellu viidud otsustega.“ (lk 23).

Esimene reaktsioon on, jälle! ah minge tüpsi!^vi Siis aga näen, et autoriks on Södertörni Ülikooli soouuringute doktorant ja meel leebub, ikkagi rahustav seaduspära nagu looduses olema peabki: vares kraaksub, koer haugub, skandinaavia ülikooli soouuringute doktorant ajab neomarksistlik-postmodernistlikku jampsi.

Eriti traagiliseks teeb selle inimvaenuliku hoiaku see, et see grupitunnuse alusel süüdistamine ei mõju kuidagi neile, kes selle ehk ära on teeninud (igasugused tutistkrabavad Trumpid), küll aga saavad pihta, ütleme, head poisid, kes tahavad käituda nii nagu on õige ja nii nagu peab. Trump räuskab rahus edasi, aga see blond prillidega poiss, kes humanitaarteadusi õpib, ei julge naisterahva läheduses enam hingatagi, saati läheneda – ikkagi valge heteromees ja tema klassisüü.

Nii seisnebki päris suur osa Jordan Petersoni populaarsusest piltlikult öeldes selles, et ta ütleb noortele meestele, et kuigi te olete mehed, takkapihta heterod, kõige tipuks tihti ka valged, olete ka teie ikkagi inimesed ja võite leida nurgakese ühiskonnas ning ehk isegi kasulikud olla.

Meil pole kõnealused nähtused kaugeltki mitte nii akuutsed: mehelikkus pole nii kriisis, ülikoolides valitseb enam-vähem normaalne õhustik (kuigi rahanappus ja sund hoida sees ka väga nõrku tudengeid annavad tunda) ning Lääne neomarksistliku sõgefeminismi importimine on pigem vaevaline^vii.

Lõppematu debatt soolisest palgalõhest on samuti hea näide nürimeelsest takerdumisest marksistlikku kategoriseerimisviisi. Kategooriate mehed(loe: kapitalistid-vereimejad) ja naised(loe: rõhutud proletariaat) asemel oleks ainuüksi lastehooldajad ja mittelastehooldajad kõvasti täpsem jaotus. Pealegi oleks soolise palgalõhe asemel lapsehoolduslikust palgalõhest rääkimine ühiskonna psühholoogilisele kliimale kõvasti parem. Lastetu naise võimalused on tööturul palju lähedasemad mehele, kes on lastetu või kelle lastega tegeleb põhiliselt naine, kui lastega suguõele, ning lastega tegelevast mehest on ta sootuks paremas positsioonis. Ja siin taga pole mingi patriarhaat, vaid proosaline tõsiasi, et elufunktsioonide rahaline vahendatus, mis üldse võimaldab selle arvulise mõõtmise, on soolise disproportsiooniga ning seda suuresti puhtbioloogilistel ja tehnoloogilistel põhjustel. Lutipudel lahutas imetamisfunktsiooni naisest ja võimaldas ka mehel see toiming võrdse kohustusena enda kanda võtta. Järgmiseks sammuks peaks olema kunstüsk - see jätaks naisele reproduktiivfunktsioonis sama suure vabaduse, kui mehele on andud loodus. Seega tõeline feminist tegeleks kunstüsa leiutamisega, mitte ei tümitaks abstraktset patriarhaati nii et head poisid ei julge keldristki välja tulla (järgmiseks sammuna võrdsete võimalustega üldinimese suunal tuleks tehnoloogiliselt proteesistada hormonaalsüsteem, neuraalsed rajad jne). Näiteks Jordan Petersoni tuntus tegi järjekordse hüppe pärast seda, kui Briti telekanali Channel 4 intevjueerija Cathy Newman üritas visalt ja ebaõnnestunult omistada Jordan Petersonile šovinistlikke seisukohti, sest viimane näitas kõigutamatu teadlaserahuga, et nn soolise palgalõhe põhjuseid on palju ja need pole üldse mitte need, mida igatseb õiguslase lihtsakoelist süüdistusmõnu otsiv hing.

Inimloomuse hea tundjana on Jordan Peterson kõike muud kui õiguslane. Püüdes ka ise oma fenomenaalset menu selgitada, ütleb ta, et pool sajandit on korrutatud, et üha laienevad õigused ja vabadused on see, mida inimesel vaja, aga inimestel on vaistlikult kõrini sellest, sest see ei anna isiklikule elule mõtet. Võta oma elu ees vastutus, võta kohustused ning see mõtestab su olemise, ütleb Peterson, pika praktikakogemusega kliiniline psühholoog. Ta on saanud kümneid tuhandeid tänukirju, kus öeldakse, et tema loengute vaatamine on andnud elule sisu ja mõtte. Arusaadav: õiguslus – kui kaugele seda ka ei ajaks – ei anna mingit eneseaustust. Riiklikult tagatud eneseaustus on nonsenss. Riigiõiguslusel on piirid, need on nii mõneski suunas ammu ületatud ja raevukas edasi marssimine selles suunas ei tee kellelegi head.

Minu jaoks on Jordan Peterson puhas positiivsus nagu Valdur Mikitagi. Nad mõlemad kanaliseerivad maksimaalse pehmuse ja konstruktiivsusega inimhinge neid süvahoovusi, mis võivad väga kergelt leida õige võikaid ja destruktiivseid väljendusvorme.

i   „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ Akadeemia 9, 2014

ii  Vt nt Jaanuarikuu lugemissoovitused http://www.vikerkaar.ee/archives/22399 ja Mikael Raihhelgauz „Sihvkakoorte dilemma“ Sirp. 2.III 2018

iii  Novus Ordo Trumpi. Mõtisklusi USA presidendivalimistest. Vikerkaare veebis 11.XI 2016 http://www.vikerkaar.ee/archives/20288

iv  Näiteks artiklis „Päris vale iha“ (Sirp 29. IX 2017) vermib Margus Ott erinevate inimlike pahede koondkujuks mõiste „vehm“ - valge eesti heteromees.

v  Quinn Latimer „#metoo liikumist juhib sõna otseses mõttes meedia“ intervjuu Kaarin Kivirähkiga Feministeerium.ee 22. II 2018

vi  tüps on soo- ja funktsioonneutraalne avavus keha alaosas.

viiS  iia juurde tasuks lugeda Margus Punabi esseed „Kust tulevad pehmed mehed ehk uue maskuliinsuse bioloogilisest baasist“ Postimees 3.III 2018