26. juuli 2016

Dostojevski "Nooruk". Individuaalse vabaduse traagika.

Üks variatsioon sellest ilmus ajakirjas „Värske Rõhk“, suvi, 2016


Individuaalse vabaduse traagika

Mihkel Kunnus

Fjodor Dostojevski „Nooruk“ I-II, kirjastus „Loodus“ 1940, 751 lk
tõlkinud M. Pärna ja A. Raid

1.
Mõni aeg enne kirjanikuteele asumist kirjutas noor Dostojevski oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene“. See, et romaanikunst on selleks sobivaim viis, oli Dostojevskile ilmselge. Õigustatult. Nii näietks alustabki psühholoog Peeter Tulviste sajandi jagu hiljem oma raamatut „Mõtlemise muutumisest ajaloos“ märkusega: „Kui inimene asub teadusliku psühholoogiaga tutvuma või seda õppima selleks, et iseenda ja teiste hingeelus selgusele jõuda, siis ta tavaliselt pettub“ ja lisab, et „varem või hiljem jõuab otsija tuntud järeldusele, et Dostojevski romaanides või Tennessee Williamsi näidendites on rohkem psühholoogiat kui psühholoogiaalastes teaduslikes uurimustes“.
Sellele noore Dostojevski deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Näiteks professor Gustav Suits mäletab, et A.H. Tammsaare kõneles juba treffneristina 1902. aastal suurema teose kirjutamise kavatsusest ja just Dostojevski romaanide tõukel tärganud Anton Hansenil keskkoolis mõte süüvida inimhinge. Teda hakanud huvitama inimese sisemaailm ja nende avaldused.

See on sobiv koht hüppamaks Dostojevski ehk kõige vähem tuntud suurromaani „Nooruk“ juurde. See on loomingulises tippvormis kirjutatud teos, mis ilmus „Kurjade vaimude“ ja „Vendade Karamazove“ vahel aastal 1875. Olgu reklaamiks veel öeldud, et seda peetakse autobiograafilisimaks.
„Nooruki“ minajutustaja Arkadi Dolgoruki on äsja gümnaasiumi lõpetanud, vaid veidi üle kahekümne aasta vana ning raskused ja kõhklused, millega ta asub oma lugu rääkima (ehk siis millega algab romaan), on küllap tuttavad ja huvipakkuvad igaühele, kes püüdnud omi mõtteid teadlikult ja planeeritult väljendada.
Romaan algab järgmiselt: „Ei mallanud enam, istusin kirjutama seda lugu minu esimestest sammudest eluteel, ehkki oleksin võinud läbi saada selletagi... Ühte asja tean kindlasti: iialgi ma ei hakka enam kirjutama oma autobiograafiat, kuigi elaksin kas või sada aastat. Selleks peab juba olema kõige alatumal kombel endasse kiindunud, et häbenemata kirjutada enesest. Ainult seega vabandangi end, et mina ei kirjuta selleks, milleks kirjutavad kõik teised, see on, mitte lugeja kiituse saavutamiseks“. Ta jätkab näriva eneseteadlikkusega: „Mina ei ole kirjanik ega taha olla kirjanik ja ma peaksin sündsusetuseks ja alatuseks tassida nende kirjandusturule oma hinge sisemuse ja tundmuste ilusaid kirjeldusi. Kuid ma aimangi juba pahameelega, et nähtavasti siiski ei saa täielikult vältida tunnete kirjeldusi ja mõtisklusi (vahest labaseidki): nii rikkuvalt mõjub inimesele igasugune kirjandulik tegevus, olgugi ta alustatud üksnes enda jaoks“ (kd I, lk 5-6).
Loomulikult Arkadi Dolgoruki plaanid – olgugi siiramast siiramad! – luhtuvad. Ta ei taha kirjutada enda tunnetest, aga kirjutab, ta ei taha kirjutada autobiograafiat, ometi ta lugu on paratamatult suuresti autobiograafia. Ta näeb seda laadi luhtumisi ka ise, miska ärritatud ebamugavus- ja piinlikkustunne on ta püsiv saatja. „Olles endale tõotanud vältida kirjanduslikke kaunistusi, ma juba esimesest reast hakkan neid tarvitama. Pealegi näib, et targalt kirjutamiseks ei piisa ainult heast tahtest. Täheldan veel seda, et, nagu näib, üheski euroopa keeles ei ole nii raske kirjutada kui vene keeles. Lugesin just läbi, mis ma äsja kirjutasin, ja näen, et ma ise olen kirjutatust palju arukam. Kuidas see ometi nii võib olla, et see, mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb?“(kd I, lk 6).
Siin tasub teha õpetlik üldistus: mitte üheski keeles pole nii raske kirjutada mittelabaselt ja mittetriviaalselt kui emakeeles. Geniaalne polüglott Uku Masing on öelnud, et kui inimene vaeva viitsib näha, siis ta saab kahekümnendates eeluaastates ehk emakeele selgeks. Emakeeles kirjutades on kõige lihtsam näha oma väljenduslikku abitust, seda, et ollakse enda „kirjutatust palju arukam“ ja natukenegi harjumuspäratute mõtete ja tunnete formuleerimisel võib kohe ilmneda see, et „mida arukas inimene sõnastab, on palju rumalam sellest, mis temasse varju jääb“.
Üldtuntud on seegi, et Dostojevski ei olnud stiilimeister, kustumatu jälje kirjanduslukku on jätnud ta just inimhinge tundjana, mitte keelevirtuoosina. Olude ja iseloomu sunnil kirjutas ta rutakalt ja palavikuliselt, pidevas ajanappuses ning see võimatustas tekstide rahuliku küpsemise ja lihvimise. Kogu aur läks mõtte väljendusele. Samuti on tõlge üksjagu vananenud, sestap on „Nooruki“ lugemine lisaks muule hea keeletajutreening.

Muide, võib tähele panna, et juba neis paaris napis ülal toodud tsitaadis peegeldub see inimlik seisund, mille Jan Kaus on üldistanud tuumseks õhtumaisele romaanikunstile ja eksistentsialistlikule häälestusele. Nimelt Dostojevski hoiab püsivalt esil kujutluse ja tegelikkuse vastuolu, ta karakterid on reeglina erakordselt teadvusel ja teadlikud. See seisneb selles, et iga järgmine hetk (saati kaugem tulevikuterendus) on teadvses kujutlusena alati juba enne kohal ning kui siis jõuab kätte see kujutletud hetk, siis erineb see häirivalt, ärritavalt ja pahatihti lausa alandavalt olnud kujutlusest.
Sõna on aga ainus hädine vahend, mille abil ühendada ja ehk ka sünkroniseerida oma kujutlust teise inimese omaga ja nõnda leevendada eksistentsiaalset üksildust.
„Ahaa, sinagi kannatad vahel selle all, et mõte ei mahu sõnadesse! See on õilis kannatus, sõber, see on antud vaid äravalituile: juhm inimene on alati rahul sellega, mis ta ütleb, ja pealegi ütleb alati rohkem, kui vaja; nad armastavad varuks rääkida“.(kd I, lk 165)


2.
Nagu Dostojevski teoste kesksed tegelased sageli on ka Arkadi Dolgoruki idee-inimene, tähendab, keegi, kelle käitumist mõjutab mitte niivõrd keskkond kuivõrd idee, mida ta oma peas kannab. Dolgoruki idee kujunes „juba gümnaasiumi kuuendas klassis ja ei lahkunud võib-olla enam hetkekski“ ja see idee on individuaalne vabadus ja sõltumatus, katkestada sidemed kõigiga ja pugeda oma kooresse. „Pikale läheks sellest rääkida. Osalt seisneb minu idee aga selles, et jäetagu mind rahule. Niikaua kui mul on kakski rubla taskus, tahan olla omaette ja ei kellestki sõltuda (ärge muretsege, vastuväiteid ma tunnen) ega taha midagi teha, – isegi mitte tolle suure tulevase inimkonna heaks, kelle heaks töötama kutsuti härra Krafti. Isiklik vabadus, see on, minu oma vabadus on mulle tähtis, ja muust ma ei taha teadagi.[...] Ma ei ole kellelegi midagi võlgu, ma maksan ühiskonnale raha riigimaksude näol selle eest, et minult ei varastataks, et mind ei pekstaks ega mõrvataks, ja üle selle ei tohi keegi minult midagi nõuda. Mina isiklikult mõtlen võib-olla teisitigi ja tahan teenida inimkonda, ning saangi teenima, ja võibolla saan töötama tema heaks kümme korda enam kui kõik jutlustajad; kuid ma tahan, et keegi seda minult ei tohi nõuda“(kd I, lk 74-75 rõhutus originaalis – M.K.)
Eelnev tsitaat võib tunduda vastuoluline – olla vaba, aga makstes makse ja teenides teisi. Teiste teenimisega assotsieerub lausa orjus ehk vabaduse antitees. Vastuolu on siiski näiline. Suure psühholoogina sai Dostojevski suurepäraselt aru, et inimene ei saa olla õnnelik olemata hea, hea teiste vastu. Näiteks ülikontsentreeritud teose „Ülestähendusi põranda alt“ peategelane murdub just sellesisulist tuumtraumat välja paisates: „“Mul ei lasta... Ma ei saa olla... hea!“ ütlesin ma vaevaliselt; siis läksin diivani juurde, langesin sellele kummuli ning ulusin veerand tundi tõelises hüsteerikas“.(LR nr 48-49, 1971, lk 106). Samas suhted, eriti sõltuvussuhted teistega on ebameeldivad – nooruk tahab katkestada need kõik. Kes saab korraga olla hea, aga ei kellestki sõltuda? “Minu idee on – saada Rothschildiks, saada niisama rikkaks nagu Rothschild“(I lk 104). Tähendab, Dostojevski näitab seda tungi, mis vahetab perekondlik-kogukondlikke inimsuhted rahaliselt vahendatute vastu. Kuidas kujuneb see, mida vanake Zossima kutsub „üksinduse ajajärguks“, see on niisugune “nagu nüüd igal pool valitseb, ja iseärnis meie sajandil, aga see ei ole veel lõpule jõudnud ja selle aeg pole veel täis saanud. Sest nüüd püüab igaüks eraldada oma isikut ikka enam, tahab iseendas tunda elu täiust, aga selle asemel tuleb kõigist pingutusist elu täiuse asemel ainult täielik endatapmine, sest oma olemuse täieliku teokssaamise asemel langetakse täielikku üksindusse“ (vt „Vennad Karamazovid“ I kd, 1939, lk 461)

Kokkuvõtlikult: „Noorukis“ on kujutatud noorusea iseseisvumistungi ja samuti praeguse individualistliku liberalismi psühhogeneesi (näiteks peategelase isa Andrei Versilov kujutab endast maailmakodanikku, rahvusülese idee kandjat, kes ühendab kogu Euroopat, sõltumata rahvusest, tähendab, on inimtüüp, kes on väga silmatorkaval kohal ka tänapäeva ühiskondlikus debatis).
Dostojevski kirjelduses on vabaduseihas traagiline motiiv, mille dialektika motoks võib panna „Kurjade vaimude“ (e.k. 1997) Šigaljovi sõnad: „Minu järeldused võitlevad avalikult minu eelduste vastu. Ma lähtusin piiramatust vabadusest ja lõpetan absoluutse despotismiga“(vt lk 357). See on teema, mida Dostojevski ei väsi varieerimast: vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni (aga „miski ei rõhu inimest rohkem kui vabadus“ – eksistentsiaalne paradoks, mis kristalliseerub Ivan Karamazovi poeemis suurinkvisiitorist). Soome filosoof Georg Henrik von Wright on nimetanud seda vabaduse traagikaks. Sel on kaks põhivormi: üks individualistlik ja teine kollektivistlik. Esimest lahkab Dostojevski „Noorukis“, teist „Kurjades vaimudes“.

Aga mõistagi pole see kõik, kolmveerandtuhandele leheküljele mahub ohtralt skandaale, kirgi, piinlikke olukordi ja kõike muud, mille poolest Dostojevski on tuntud, maailma parimat psühholoogilist läbinägelikkust ei pea mainimagi. Ent lõpetaksin siiski Georg Henrik von Wright'i tsitaadiga, millele kahel käel alla kirjutan: „[Dostojevski] puhul on pigem tugevuseks kui nõrkuseks, et tema filosoofiliste ideede olemus on kompleksne, lähenedes seejuures konfliktsusele ja paradoksaalsusele. Analüüsiva intellektiga pole võimalik neid lõplikult selgitada. Nende substantsiks on elav reaalsus, mille igasugune skolastiline tõlgendus paratamatult tapaks. Ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enda käest.“ („Minerva öökull“, Vagabund 1996, lk 149)



14. juuli 2016

Valdur Mikita. Globaalpohmeluse lokaalravitsus

Kirjutasin ajakirja „Keel ja Kirjandus“ VII 2016 Valdur Mikita triloogiast. Alljärgnev on kärpimata mustand, mis erineb märkimisväärselt paberkandjal ilmunust. Hajameelsuse tõttu on ka viitesüsteem eklektiline.


Globaalpohmeluse lokaalravitsus ehk viiul insenerina läbikukkunud inimkonnale

Mihkel Kunnus

Valdur Mikita, Metsik lingvistika. Sosinaid kartulikummardajate külast. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2008. 128 lk. [edasi: ML]
Valdur Mikita, Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi. Kujundanud Maite Kotta. Grenader, 2013. 240 lk. [edasi: LM]
Valdur Mikita, Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Kujundanud Maite Kotta. Välgi metsad, 2015. 240 lk. [edasi: L]


1. Geniaalne lollikindlus
Kuigi ülivõrrete kasutamine käib enamasti käsikäes akadeemilises mõttes häbenemisväärsete tunnetuslike kvaliteetidega söandan Valdur Mikita äsjailmunud triloogiat häbenemata geniaalseks nimetada. Selle triloogia populaarsus ja laialdane ja mitmekesine lugemishuvi teeb ainult head meelt. Loomulikult ainuüksi laialdane populaarsus ise tekitab teatud inimtüübis vaenuliku hoiaku, mis mõnel harval juhul võib leida ka teismelisenihilism(fm)ist argumenteerituma toe.
Käesolevas kirjatöös proovin osutada neile aspektidele, mida pole senises retseptsioonis kuigivõrd kohanud, aga mida pean ometi väga oluliseks. Seda tehes aga ma ei taha kuidagi pisendada teisi lugemisviise ja lugemisrõõme, millest mastaapseim on kahtlemata rahvuslik kosutus praegusel närvilisel ajal, mil retooriline agressiivsus ähvardab kasvada repressiivsete praktikateni nii rahvuslike kui üldinimlike väärtuste pooldajate seas.
Valdur Mikita suudab praegusel ajal käsitleda nii aktuaalset ja lollitundlikku teemat nagu rahvusidentiteet, sel viisil, mis on nii erakordselt lollikindel, et loeksin selle küll üheks jalaks, millel seisab Mikita geniaalsus (ja geniaalsus vajab palju jalgu, millel seista!).
Selgitan. Lolluseproblemaatikat tajub ka Mikita teravalt ja toob muu hulgas välja Carlo M. Cipolla lolluse definitsiooni: „loll on see, kes teeb teisele kahju ilma ise sellest kasu saamata“ ja viis lolluse fundamentaalset seadusest, millest tsiteeriksin paari punkti:
„1. Lollide hulk suvalises seltskonnas on alati suurem kui esialgu paistab.
 4. Lollid põhjustavad alati suuremat kahju, kui arvatakse. 
5. Lollid jäävad lollideks.“ (L, lk 216)
(Kuna viimane punkt võib mõjuda pedagoogilistele vaimudele liiga frustreerivalt, teeksin siin täpsustuse, et pigem on lollide hulk kadumatu, sest see taastoodab end pideva kääsnähtusena sellega, et inimkond eksisteerib püsivas sündimiste ja suremiste protsessis.)
Tahan rõhutada, et lolluseproblemaatika pole sugugi tühine, vaid muutub lausa võtmeliseks siis, kui lähtuda printsiibiist, et puud tuntakse tema viljadest. Mis tahest eluolu parendamist taotlevad või inimlikke igatsusi formeerivad printsiibid, ideed, ideaalid ja aatedki pannakse proovile inimmasside lolluse kõikesöövitavas happes. Vähemuste kaitse, üldised inimõigused, demokraatia, anarhism, feminism, rahvuslus, patriotism, liberalims, humanism – kui loetleda vaid mõned esimesena pähe turgatavad – millisteks groteskseteks enesekarikatuurideks või lausa eneseeitusteks võivad need õilsad pürgimused läbi lolliprisma muunduda! Seda eriti kergelt siis, kui valguvad massidesse, kus selle sama valgumise tulemusena lolluse kontsentratsioon üha suureneb (sõna „lollus“ ei ole siin põlguseavaldus, vaid pigem kokkuvõte antropoloogilisest tõsiasjast, et ainuüksi nii keerulises ja kompleksses ühiskonnas on võimatu nõuda kriitiliselt hulgalt liikmetelt piisavat kompetentsust, ja bioloogilisest tõsiasjast, et paljud isendid poleks ka parimate tingimiste juures kuigivõrd mittelollideks kasvatatavad).
Tema loodud rahvustunnete palsami lollikindlus seisneb selles, et selle potentsiaal areneda rahvustunnete tölplikeks või agressiivseteks värdvormideks tundub olematuseni väike, kui mitte lausa preventiivsete mõjudega, iseäranis võttes arvesse selle inimliku tunde levinumaid iduvorme. Näiteks võimatuseni raske on ette kujutada, et Mikita kirjutatu inspireeriks mingeid sõjakaid ja ksenofoobseid liikumisi, saati initsieeriks nende teket. Küll aga võib ette kujutada – mitte et see ülearu tõenäoline oleks – , kuidas pärast Mikita lugemist nii mõnigi marurahvuslane või pool-skinhead tunneb, et ta hõõguv alaväärsustunne on saanud leevendust. Ja isegi kellelegi vähemõigele kohta kätte näitamata.

2. Lohutab laiu masse ja kirgastab erinevaid vaimuaskeete
Sven Vabar kirjutas 11.01.2016 Facebookis, et „viimase viie aasta jooksul pole [talle] kultuuris miski nii palju korda läinud kui need Mikita raamatud“. Tsiteerin teda pikemalt, sest olen ta öelduga suuresti nõus:

kogu see paljukiidetud ja mõnedes ringkondades laidetud jutt metsast ja Eesti erilisusest – kohati tundub, et ainus jutt, mida Mikita kohta üldse räägitakse – EI OLE ÜLDSE TÄHTIS. Tähtis ent on Mikita triloogia küll – esiteks selles osas, mis puudutab sisekõnet, maagilist sõna, oskust rääkida iseendaga, mitmiktaju, ja teiseks selles osas, mis puudutab füüsilises keskkonnas viibimise käsitlemist kultuurina. Ükskõik millises keskkonnas, mitte ainult metsas. Kogu see erilise Eesti jutt – ega see ju kah muidugi just paha ja vale ei ole, see on küllalt vaimukas ja võibolla siis tõesti vajalik inimestele, kes on otseselt või kaudselt kannatada saanud eestlaseks olemise alaväärsuskompleksi läbi. Ja metsa jutt muidugi kah on tore ja vajalik. Kes ei armastaks metsa. Aga jah. Võrreldes maagilise sõnaga pole see tähtis.
Lindvistikas“ kui triloogia lõpuraamatus Mikita mõnevõrra paljastab oma ideoloogilised mootorid. Leheküljel 231 ta kirjutab: „Kultuur hakkab minu meelest alla käima hetkest, mil etnos ei inspireeri enam inimest. Selles mõttes olen üpris vanamoodne mõtleja.“ Niisugune seisukoht pole isegi mitte vanamoodne või rahvuskonservatiivne, vaid enamvähem natsionalistlik. Natuke paneb imestama see seisukoht inimese sulest, kes hindab kõrgelt Derridad, Lotmanit, Võgotskit või Popperit. Mina isiklikult seda seisukohta ei jaga, aga praegusel kurjal ja praguneval ajal tahaksin öelda, et mul ei ole tegelikult ka selle vaateviisiga probleemi – põhjusel, et see ei ole tähtis. Nagu märkis äsja raamatukogu kohvikus toimunud põgusas, kuid viljakas eravestluses mulle Jaak Tomberg, annaks Mikita põhimistele ideedele üles ehitada ka risti vastupidist ideoloogilist suunda juhatava apoloogia "postnatsionaalsusele", linnakogemusele, kompromissitule multikultile. Risti vastupidine suund oleks muidugi üskjagu kontseptuaalne kius. Aga ilma igasuguse kontseptuaalsuse või kiusuta tuleks Mikitale tuginev linnakogemus tingimata töösse rakendada. Sest seda oleks vaja, see oleks tähtis. Ja kõik see, mis puudutab sisekõnet ja maagilist sõna – sellega tuleb edasi töötada.

Selle läbiva suurtähega antud hinnagu, et jutt Eesti erilisusest ja metsast ei ole üldse tähtis, võib rahumeeli puhtsubjektiivsusena kõrvale jätta (natuke nagu „Shakespeare ja saapad“). See on paljudele tähtis ja see tähtsus ei sega kuidagi seda teist tähtsust, mis on sel triloogial vähestele (et mitte öelda paljudele erinevatele vaimuvähemustele). Selline tammsaarelik süntees on lihtsalt üks näide Mikita talendi ja õnnestumise suurusest.

3. Märkus vormi kohta
Triloogia vorm on tekitanud palju segadust ja vankumatuid eriarvamusi, sest sel on nii esseistika, müüdiloome kui pihtimuse jms tunnuseid, meenutab nii ilukirjandust kui teadusteksti, ometi nagu ei sobi hästi ükski tavapärane lahter. Juri Lotman – üks Mikita inspireerijaid – on teksti tõesusproblemaatikat käsitledes kirjutanud, et selles aspektis „on ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.
Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. Ka humanitaarteaduslikud käsitlused, kus algoritmide ja loogiliste mudelite üle domineerivad arhiivileidude ja lugejale kättesaamatute unikaalsete allikate tõlgendused, on praktiliselt kontrollimatud ning samuti sõltuvad autori ja lugeja suhete usalduslikkusest. See lähendab humanitaarteksti lugemise psühholoogiat kirjandustarbija psühholoogiale. Ent mis tahes teaduslik uurimus, ka humanitaaraineline, taotleb ühetähenduslikkust: tekst peab olema mõistetav, mitte interpreteeritav. Ilukirjanduslik teos aga otse nõuab, et iga lugeja mõistaks seda isemoodi. Seega ootab ilukirjanduslik tekst lugejalt nii piiritut usaldust — otse kahtlusi trotsivat harrast andumust —, nagu sellele ükski muu tekst ei söanda pretendeeridagi.
Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus «Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?» omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa.“1
Valdur Mikita on loonud vormi, mis pretendeerib korraga teaduslikkuse üheseltmõistetavusele (on tunda, et Mikita tõesti tahab midagi öelda, midagi kommunikeerida), aga samas eeldab usaldavat, isiklikule loomingule omast lugemisviisi ning palju on seal väiteid, mille legitimeerib autori erilisus (sünesteesia). Kui vaimustusest lausa sõgestuda, siis võiks öelda, et Valdur Mikita loodud vorm on romaanikunsti uuendus. Ta oleks justkui võtnud tõsiselt Tõnu Õnnepalu veendumust, et annakareninalike romaanide aeg on jäädavalt möödas ning rakendanud sellele robertmusilliku ideaali inimese sisemaailma kujutamisel, tähendab, mitte vandunud alla sünteesimast kõige üldistavamat meetodit kõige üldistamatumale valdkonnale – uurida loodusteadusliku täpsuse ja metoodilisusega indiviidi autokommunikatsiooni unikaalsust.

4. Miks ta seda teeb?
Loomulikult saan vastata ainult oletuslikult. Aga tahaks juhtida tähelepanu asjaolule, mida senises retseptsioonis eriti pole kohanud (va siinkirjutaja ja Berk Vaher põgusalt). Palju ja õigusega on toonitatud Mikita huumorit ja vaimukust, Andrus Kivirähk tunnistab, et naeris lugedes lausa kõva häälega, mida tema puhul harva ette tuleb2. Jah, triloogia kubiseb vaimukustest, aga asjaolu, millele tahtsin tähelepanu juhtida, ja mida pean väljataandamatult oluliseks, on see, et Mikita alumine tundetoon on lausa apokalüptiline, informeeritud ilmaliku inimese ränksünge lootusetus. Triloogias on küllaga mõrasid, millest see põhjatutume hoovus paistab. „Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.” (LM,lk 115-116).
Valdur Mikita esimene haridus oli loodusteaduslik, bioloogia. Ta saab suurepäraselt aru, kuidas toimivad aineringed, ökosüsteemid, bioloogilised kooslused ja milline on inimese roll selles ja kuidas inimene on neid (pöördumatult) mõjutanud ja kuhu see peagi välja viibi.
Arutledes Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles viimane, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see tal nagu modernistlik võõrkeha muidu väga vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost5.

Kirjutasin kord:
„Probleemide, õnnetuste, kriiside korral on kaks väga üldist leevendusstrateegiat: kas püüda muuta enese meeleseisundit või püüda muuta olukorda.
Esimest võiks tinglikult nimetada muusiku teeks ja teist inseneri teeks. Mõlemal variandil on oma puudused ja voorused. Kui majal hakkab katus läbi laskma, siis on ehk remonti teha mõistlikum kui komponeerida kurblik bluusilugu „Sajab vihm jälle mu voodisse“, ent surnud lemmiklooma mutrivõtme ja epo-liimiga tagasi ei too. Insener ammutab energiat peale hakkamiseks sokraatilisest optimismist, muusikul aitab olukorraga leppida tragöödia ilust kostuv metafüüsiline lohutus.“3
Muusika on üks ääretult võimas autokommunikatsioonivahend ja autokommunikatsioon on üks Mikita põhiteemasid. Ja see on arusaadav, sest meie tsivilisatsioon ja kodune ökosüsteem on sellisel kujul suremas ja insenerlikud praktikad seda protsessi pidurdadagi suuresti läbi kukkunud. Kui aga vaadata ajalukku, siis peab nentima, et inimesed liigiajaloolises mõttes suutnud üle elada aegu ja tingimusi, mis praeguse elustandardiga võrreldes on kujutlusvõime piirini kohutavad. Ainelises viletsuses, olematu meditsiini ja hügieeniga „pimedat keskaega“ on nimetatud ka kõrgvaimsuse ajastuks, ajastuks, mis inimene toetus oma sisemisele jõule4.

Marju Lepajõe on just autokommunikatiivsuse kaudu iseloomustanud varasemat Euroopa mõttelugu: „Antiik- ja keskaja filosoofia ja teoloogia on erakordne kogum inimese sisekogemuse, sisemaailma analüüse, mis tähelepanuväärsel moel ei aegu. Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täielikult lahkunud. [---] Ometi on inimese sisemaailm kõige sügavam ja vahetum tegelikkus. Kui sellega tegelema ei õpi, siis on inimene väga hädas iseendaga. Üleilmset ja kohalikku agressiivsust, mille kuulmise ja nägemisega päevad algavad ja lõpevad, võiks üsna otseselt selle tühjusega siduda.“1

Toodud tsitaadi lõpp võiks olla Mikita triloogia motokski, algus aga selgituseks, miks Mikita suhe teaduslikkusesse on selline mimikriline.


5. Traditsioon
Materialistlik teadus on olnud inseneri – inimese, kes muudab oma keskkonda, mitte sisemaailma – suurim ja võimsaim tööriist. Nii suur ja võimas, et hing pidigi teadusest lahkuma, ent nüüd, mil insener on läbikukkunud – keskkond osutus siiski tugevamaks –, on ka see teadus kasutu. Vaja on tagasi saada hing. Mikita küsibki selle sisemise jõu järele – maagilise sõna järele –, mis aitab säilitada inimese elujõudu ja elurõõmu (peagi saabuvates) üliränkades ainelistes oludes. (Näiteks koonduslaagriõudused üle elanud psühholoogi Viktor Frankli loodud logoteraapia on ju samuti üks spetsiifiline autokommunikatiivne praktika.) Eelpool kasutatud kujundiga: ta läheneb parima insenerihasardiga muusikale. Eestlastega on praegu kenasti sel viisil hakkama saanud – viletsaid olusid muutmata parendanud meeleseisundit. Mikita tekstide laialdane populaarsus ongi tema autokommunikatiivses, heatujustavas ja eluindu süstivas toimes. Nagu ka Andrus Kivirähk ütleb, Mikita kirjeldustes muutub meeldivaks, lausa sala-aardeks kõik see, millest on harjutud rääkima virisevas ja põlglikus võtmes ning toob näiteks Mikita „kirjelduse Eesti taluõuest. Sisuliselt kõlbaks see peatükk ka põhjendama seda, miks Eestist tuleks tagasi vaatamata põgeneda – nii jube on siin kõik. Kuid Mikita, vastupidi, esitleb haisvat, ligast ning kõikvõimaliku kolaga täidetud taluhoovi peaaegu, et pühapaigana. Ja imelik küll – see kõlab usutavalt!“2 Milan Kundera on öelnud, et rõvetseda saab ainult emakeeles, laiemalt öelduna vägisõnad on ainult emakeelsed, heideggerlikumalt – hing on emakeelne. See peaks igasugustele üldinimlastele meelde tuletama, miks rahvuslikkus on vajalik ja miks meie autokommunikatiivsuse geenius on rahvuslik ja lokaalsusele toetuv.

Mikital on osalt õnnestunud see, mida soovitas Friedrich Nietzsche „Tragöödia sünnis“, kus andis soovitusi psühholoogiliseks kohastumiseks muusika vaimus, kui põrub „ennast kõikvõimsaks pidav optmism“, mis „sokraatilise kultuuri rüppe peidetud on“ ja „ilusate peibutuste ja rahustavate sõnade mõju „inimväärikusest“ ja „väärikast tööst“ otsa on lõppenud“ (loe: kui massid hakkavad taipama, et igasugused inimõigused, deklaratsioonid ning ka Tehnoloogia, Teadus ja muud sonimised ei aita midagi, kui maardlad on tühjad, amtosfääri temperatuur kõrgenenud, ressursid läbi põletatud ja ökosüsteemid kollapseerunud).34


P.S.
„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne.“
5 Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Valdur Mikita (ja siinkirjutaja) juhendaja Kalevi Kull. Mikita triloogia (viimane osa ehk isegi enim) tõsiteaduslikumad ja eetiliselt nõudvamad kohad on suurepäraseks näiteks biosemiootilise vaateviisi rakendusest. Biosemiootika on akadeemilise distsipliini tähisena küll väga hiline nähtus, aga traditsioon, millest see välja kasvab, on vana ja väärikas. Tuttavlikum oleks ehk mainida Saksa romantilist bioloogiat, mida esindavad näiteks Karl Ernst von Baer ja Jakob von Uexküll. Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis võtab aksioomiks naturalistliku ontoloogia eituse, selle, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, teisiti öelduna, ka neil on hing. „Biosemiootika roll humanitaarteaduste seisukohalt on kahtlemata see, et ta võimaldab humanitaarteadustest endist lähtunud vahenditega saada ligipääsu keelevälisele elule.... muuhulgas üritab tõlkida neid tekste, mis pole inimkultuuri loodud. Siia kuulub liikidevaheline tõlge, aga ka animaalsete, loomseis märgisüsteemides sündinud lausetute tekstide ümberesitus ajalises inimkeeles“.6






1M. Lepajõe, Milleks rahvuslikkusele tõlkimine? – Akadeemia 2014, nr 9, lk 1546–1548.
2A. Kivirähk, Talupojad tantsivad, prillid ees, lk 108–110.
3F. Nietzsche, Tragöödia sünd. Tlk A. Lill. Tallinn: Tänapäev, 2009, lk 122–3.
4Kui arutlesin Kalevi Kulliga Mikita üle, ütles ta, et ei mõista päris hästi, miks Mikita vaevub nii palju „Kalevipojaga“ jahmerdama, see on tal nagu modernistlik võõrkeha muidu nii vägevas süsteemis. Pakkusin välja, et ehk inspireerib teda sama absurditunne, mis kunagi ajendas andma kohe hääbuvale rahvakillule oma eepost. (Vt J. Undusk, Eksistentsiaalne Kreutzwald. – Eesti Ekspress. Areen 5. XII 2003.)
5H. Krull, Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku. – Vikerkaar 2013, nr 10–-11, lk 156.
6K. Kull, Biosemiootika. – Humanitaarteaduste metodoloogia. Uusi väljavaateid. Koost M. Tamm. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 165–166. Soovitan seda artiklit kui parimat sissejuhatust biosemiootika mõistmiseks, põhjalikum käsitlus oleks Jesper Hoffmeyeri „Biosemiootika“ (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014).
1Juri Lotman, „Kirjaniku biograaafia kui loomeakt“, kogumikus Kultuurisemiootika, Olion, 1990, lk 353, tlk Inta Soms
2Andrus Kivirähk „Talupojad tantsivad, prillid ees“, Vikerkaar, 3, 2016, lk 108-110
iHea kokkuvõtliku ülevaate saab näiteks esseest „Vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof“, Postimees, 26. III 2011
5Vt nt Jaan Undusk „Eksistentsiaalne Kreutzwald”,Eesti Ekspress, Areen 5. XII 2003
3Mihkel Kunnus, „Sarvedega peremudeleid ehk võrdõigusluse õnnetusi“, Minu eugeenika saladus, Ji, 2012, lk 39

4Marju Lepajõe ettekandega sümpoosionil „Milleks meile rahvuslikkus?“ (järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=D006R3QP7u0)

30. juuni 2016

Vägivalla õigustus

ERRi päevakommentaar 30.06.2016

Vägivalla õigustus

Mihkel Kunnus

Idealistlike moralistlike loosungite – nagu „Vägivallal puudub õigustus“ – üheks suureks hädaks on see, et see võimaldab ühe lihtlausega täita kogu kõrvadevaheline tühjus. Naks ja probleem lahenenud. Seepärast meeldivad need iseäranis noortele uljastele kaunishingedele. Hinnatud käitumisökoloogia professoril pruugib vaid suu avada, kui kargab välja selline noor lihtlausega varustatud uljaspea ja võtab sekundiga moraalse seljavõidu. Sest kui sul on idealistlik moraaliloosung, pole enam mingeid teadmisi vaja. Mitte mingeid. Käratad selle välja ja vahid nõudliku näoga ringi. Küll aga on neid vaja, kui tahetakse vägavallaga võidelda. Kui aga teaduslikult vägivalla põhjuseid otsida, siis noor uljaspea ei suuda siin näha muud kui vägivalla õigustamist. Sest teaduslik meetod korraga ju depersonifitseerib ja ehitab põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast.

Võtan ühe väikse näitelõime sellisest keerulisest puntrast nagu perevägivald. Traditsioonilised soorollid küll kahtlemata piirasid isikuvabadusi, olid sooliselt diskrimineerivad ja nii edasi, aga ühtlasi lahendasid huvide konfliktid eos – kui elatakse mingite vaidlustamatute reeglite järgi on iseäratseja või eksija kohe tuvastatav ja mingit piigimurdmiste ei tule. Kui rollid on paigas ei saa tülitseda, et kelle kord on seda tasustamata kodutööd teha või kelle kord last imetada. Nüüd on need konfliktid samuti privaatsfääri lükatud. Eriti väga võrdõiguslikes ja feministlikes põhjamaades, kus perevägivalda on ka kõige rohkem.

Aristotelese „Poliitika“ on ses mõttes täiuslikult aegunud raamat, omamoodi antivõrdõiguslikkuse piibel, sest ta tegeleb seal väga palju mitmesuguste selgete alluvussuhete õigustamisega, ikka harmoonia ja ökonoomia nimel. Võrdsete õigustega ja alati isepäistest inimestest mingit sellist süsteemi ei ehita. Isiksus hakkab mässama! Ja ma ei vaena siin võrdõiguslikkust, vaid näitan, et sellel ideaalil on mitmesuguseid lisamõõtmeid. Näiteks rivaalitsemine ja konfliktsuse kasv, sest kodune tööjaotus tuleb ise ja eraviisiliselt paika panna.

Veel üks suur ja vana lõim tsiviliseerumisprotsessis on jõukasutuse muutumine üha täielikumalt riigi monopoliks. Praegu on see tunginud või õigemini on tungimas eraalgatusliku vägivalla viimasesse kantsi – perekonda. Üsna hiljuti võeti kooliõpetajalt õigus kasutada vägivalda, nüüd on tsentraalsandarmi nui trügimas üha ägedamalt ka lapse ja lapsevanema vahele. Tutistamise peale võib teismeline emale politsei kutsuda. Ja lahkheli lapse taotluse asjus jääda ööseks sõbra juurde leiab lahenduse lapse advokaadi ja ema advokaadi mõõduvõtus. Vajadusel sekkub politsei ja kasutab sunnimeetmeid.

Füüsilist vägivalda on formaalsete menetlustega märksa lihtsam tuvastada kui vaimset ja seega soosib kujunev tsivilisatsiooniformatsioon vaimset vägivalda ja enesekehtestamist. Ja siin on käitumisökoloogia professoril õigus, erarusika suuremast riigistamisest on naistel rohkem võita. Aga see oligi ju plaanis. Naiste desarmeerimisel on märksa suuremad tehnilised raskused, miska võib juhtuda, et naiste varjupaigad tühjenevad naistest ja muutuvad piinatud meeste kõrvade varjupaikadeks. Perevägivald ei kao, vaid teiseneb.
Keda kolgib juba praegu meie meie ühiskonna institutsionaliseeritud rusikas rohkem? Siin pole mingit kahtlust, ca 95% vangidest on mehed. Me peame seda õigustatud vägivallaks ja õigustatud sooliseks disproportsiooniks.

Leszek Kolakowski on öelnud, et „õigustatud vägivalla eristamine õigustamatust pole võimalik ilma hinnanguteta eesmärkidele, mida vägivallaga tahetakse saavutada. Seal, kus eesmärk on ilmselgelt väärikas, ja kus – mis väga tähtis – pole teisi võitlusvahendeid, on vägivald õigustatud, ehkki mitte alati mõistlik. /.../ Kerge on öelda, et tahame vägivallatut maailma, aga keegi pole veel andnud mõistlikke juhtnööre sellise maailma loomiseks.“

Sipelgaid, termiite ja mesilasi imetletakse tihti kui musterühiskondade loojaid (muide,nad kasutavad organiseeritud kollektiivset vägivalda ehk sõda nagu inimenegi). Aga nende evolutsiooniliseks trumbiks on see, et tööliste vahel puudub seksuaalne konkurents – üks lähisuhte vägivalla suurtest evolutsioonipsühholoogilistest allikatest. Selle eelduseks on see, et , ütleme, järglaste saamine on monopoliseeritud keskvõimule ehk miski, milleni suur imetaja kuidagi ei küündi.

Seega kõigi märkide järgi on vägivald sarnane nähtus nagu rumalus või haigused, tähendab, inimkonna ebameeldiv püsisaatja, mille vastu peab pidevalt võitlema. Ja see võitlus on tõeliselt kangelaslik, sest puudub igasugune võidulootus.






15. juuni 2016

Johannes Kunnus 29.10.1924 - 14.06.2016


Kaks viimast esimese ešeloni vabatahtlikku.
Johannes Kunnus ja Jaanus Tasuja




1. Millal ja kus algas tema sõjatee?
1942. september Petserist.

2. Kus ja millal lõppes tema sõjatee?
Tallinna vallutamise aastapäeval 21. september 1944, Amblas vangi langemise tõttu (Hando Ruus andis võimaluse minna hüppesse). Jalgsiretk Tallinna. Kamandati Lauluväljakule, ca nädal (rahvas üritas toita) edasi jalgsi Kiviõlisse. Seal jäi kõvasse kopsupõletikku 42 palavik.
Edasi vangilaagrid: Kingiseppa, Volossova, sealt Põhja-Karjala, tahapoole polaarjoont 50 mehelised grupid, palgiparvetused (vigastus terastrossiga töötamisel põhjustas parema käe nimetissõrme kaotuse) ning viimane laager Laadoga suudmes elektrijaama ehitamine.
Laagris olles saadeti järelpärimine ENSV julgeolekusse kuid perekonnanime kirjevea tõttu ei saanud informatsiooni (Kunnuse asemel oli KULLUS)
Alates 1947 aastast Sangaste metskonnas tööl.

3. Millal saabus esmaselt Debicasse?
Reisivaguniga septembri lõpus 1942.

4. Millal saabus Ukrainasse?
1943. aprill.

5. Millistest lahingutest osa võtnud?
Esimesest eshelonist saabudes kõik lahingud va Dnepri positsiooni lahing ja Auvere lahing jäi vahele Rakvere haiglas verevalumitega olemise tõttu (5. juunist – 5. juulini, peale seda kodusel ravil).

Kõige hullem oli Sarovka-Valki lahing. Tankide vastu. sh. ameeriklaste kiirete maastikutankide vastu.

6. Kas oli Tšerkassõ kotis?
Jah.

7. Kuidas välja sai?
Üle lääbakil silla.

8. Kes olid tema kompanii ülemad?
Leichte ( äkki Wilhelm Gelzleichter?)
Narva all Hando Ruus.

9. Millises kompaniis teenis, milliste relvadega?
1. kompanii raskemiinipilduja
Vööl 9mm püstol (moon sama mis püstolkuulipildujal)

10. Kas oli Narva rindel füsiljeerpataljonis?
Jah.

11. Kas sai haavata, kus, millal?
Ei.

12. Kas oli autasustatud?
Teise klassi raudrist, rünnakumärk, lähivõitluse pannal (Nahkampfspange, hõbe)
Jäid Ambla metsa koos sõduriraamatuga + kõik tunnused, pagunid. Veregrupi märk A vasaku kaenla all.

13. Millise aukraadiga lõpetas sõja?
Allohvitseri kandidaat

Mihhail Bendti küsimustega käisid Õru vallas, Kaasiku talus 15. augustil 2015. Märt Kunnus ja Siiri Möller



Vanaisa ja mina

28. mai 2016

"Vennad Karamazovid"

Ilmus ajalehes "Postimees" 28.05.2016

Ohjeldamatu inimene

Mihkel Kunnus

Fjodor Dostojevski „Vennad Karamazovid“ on ühe ajaloo kõige suurema ja mõjukama maailmakirjaniku viimane ja ühtlasi kõige sünteesivam suurteos.

Oma kirjanikutee alguses kirjutas Dostojevski oma vennale: „Inimene on saladus. See tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.“ Sellele deviisile on alla kirjutanud paljud suured kirjanikud pärast teda. Muuhulgas ka meie parim inimesetundja A.H. Tammsaare. Viimane tsiteerib näiteks päris mitmes kirjutises Leo Bergi ütlust, et Dostojevski teosed on kui jäämägi, mille otsa Lääne-Euroopal tuleb sajanded ronida, ja mitte kellegi ees kummardava Friedrich Nietzsche tunnistust, et Dostojevski olevat olnud ainus, kellelt tal oli midagi õppida. Monumentaalne Oswald Spengler õppis ära vene keele, et lugeda Dostojevskit originaalis. Kokkuvõtlikult: ainuüksi tsiteeritud tunnustustest saaks kokku klopsida iivelduseni mõõdudundetu ülistuskaleidoskoobi, miska oleks vist informatiivseim lihtsalt nentida, et Dostojevski on inimhinge komplekssuse kujutamises tänini ületamatu. Samuti on ta väga aktuaalne. Mõnes aspektis ehk isegi aktuaalsem kui kunagi varem, sest üksikindiviid pole kunagi varem olnud nii vaba kui praegu liberaalsetes demokraatiates ja vabaduse mõju inimesele oli üks Dostojevski kesksemaid uurimisteemasid. Sõna „Vabadus“ on see kolmandik Prantsuse Revolutsiooni lipukirjalt, mis on kõige visamalt säilitanud oma kütkestava jõu. Võrdsust ja vendlust ei söanda ükski poliitiline liikumine otsesõnu oma lipukirjaks võtta, aga vabadus käibib õilistava tunnusena väga paljudes valdkondades. Lääne inimeses pole vendluse alget, kirjutas Dostojevski oma muljetes Euroopa reisist, ta hoopis nõuab endale õigusi ja tahab eralduda.Vendlus mandub väljast peale sunnitud solidaarsuseks ning see on meeldiv ainult hädalistele, kellega solidaarne olemist nõutakse. Mis saab aga siis, kui võrdsus kuulutatakse ülimaks väärtuseks, teab Eesti inimene liigagi hästi. Ainult vabadus pole oma sisu veel lörtsinud.
Vabaduse kui inimtahte tähtsaima väljenduse vastuoluline loomus leiab läbinägelikku kujutamist kõigis Dostojevski suuremates romaanides, ent kontsentreeritumal vahest „Vendade Karamazovite“ tuntuimas kohas, Ivan Karamazovi poeemis „Suurinkvisiitor“.
Positiivset ideaali ja eeskuju – võib ehk öelda dostojevskilikku utoopiat – kehastab mitmes aspektis Aljoša Karamazov. Näiteks on ta psühholoogiline vaikehäälestus lausa antiteetiline oma õigusi nõudvale eurooplasele, kes tunneb püsivalt, et on rikutud mingeid tema õigusi ja talle on kuidagi ülekohut tehtud, seevastu: „Aljoša oli kindel, et ülekohut ei taha talle teha üldse keegi ega kunagi ka kogu maailmas, ja mitte ainult ei taha, vaid ka ei saa. See oli Aljoša meelest aksioom, tõde, mis ei vajanud tõestamist, ja sellest tulenevalt läks taa täiesti kõhklematult aina edasi“ (I kd, lk126-7).
Aljoša mentor, vagamees Zossima hoiatab: „Maailm kuulutab vabadust, eriti viimasel ajal, ja mida me nende vabaduses näeme – ainult orjust ja enesehävitust! Sest maailm ütleb: „Kuna sul on vajadusi, siis rahulda neid, sest sul on niisamasugused õigused nagu kõige kuulsamatel ja rikkamatel inimestel. Ära karda oma vajadusi rahuldada, vaid kasvata neid koguni juurde!“ – see on praegusaja maailma õpetus. Selles nähaksegi vabadust. Ja mis sellest vajaduste kasvatamisest tuleb? Rikastele üksindus ja vaimne enesehävitus, vaestele – kadedus ja tapmine, sest õigused on küll antud, kuid vajaduste rahuldamise vahendeid ei ole veel kätte juhatatud.“ (I kd, lk 383).

Küllap on Eesti lugejale midagi tuttavlikku ka Dostojevski suhtes Euroopasse. Ta on öelnud, et tal on kaks kodumaad, Venemaa ja Euroopa. Euroopa on talle väga kallis, ta armastab Euroopa kultuuri ja saavutusi, ent samas tunneb, et Euroopa on loojumas, et mitte öelda hullemini. Nii „Vendades Karamazovites“ kui ka näiteks teises küpse-ea romaanis „Nooruk“ võib kohata motiivi, mis Ivan Karamazovi sõnastuses kõlab järgmiselt: „Ma tahan ära käia Euroopas, Aljoša, ja nüüd asungi siit teele; aga jälle - ma tean, et lähen sinna nagu surnuaiale, nii on lood! Seal lamavad kallid kadunukesed, iga kivi nende kohal räägib kunagisest nii leegitsevast elust, mis on möödas, nii kirglikust ususust oma vägitöösse, oma tõesse, oma võitlusesse ja oma teadusesse, et ma – tean seda juba ette! – langen kummuli maha ja suudlen neid kive ning valan nende juures pisaraid, kuigi olen ise samal ajal kogu südamest veendunud, et see kõik on juba ammu vaid surnuaed ja muud ei midagi.“(I kd, lk 282)

Käesoleva uustrüki teeb veelgi väärtuslikumaks see, et tegu pole pelgalt kordustrükiga, vaid nii haruldase nähtusega nagu uustõlge (Virve Krimm) ja samuti on see väljaanne väärindatud meie parima Dostojevski spetsialisti Peeter Toropi mahuka ja ülevaatliku järelsõnaga.

Ent lõpetaksin siiski Georg Henrik von Wright'i tsitaadiga, millele kahel käel alla kirjutan: „[Dostojevski] puhul on pigem tugevuseks kui nõrkuseks, et tema filosoofiliste ideede olemus on kompleksne, lähenedes seejuures konfliktsusele ja paradoksaalsusele. Analüüsiva intellektiga pole võimalik neid lõplikult selgitada. Nende substantsiks on elav reaalsus, mille igasugune skolastiline tõlgendus paratamatult tapaks. Ainsaks õigustuseks Dostojevskist kirjutada on püüd tekitada inimestes huvi õppida tema enda käest.“ („Minerva öökull“, Vagabund 1996, lk 149)


18. mai 2016

See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Ilmus ajalehes „Eesti Ekspress“ 18.05.2016



See saavutamatu õiglus. Koolihariduse näide.

Mihkel Kunnus


„Mõne võitluse teeb suureks õiglus, mõne võitlejate nimed“ – selliste sõnadega alustas Jürgen Ligi oma vastulauset kultuuriinimeste ja haritlaste pöördumisele erakoolide toetuseks1. See kõlab sütitavalt. Vähemasti siis, kui järele mitte mõelda.
Igatsus õigluse järele on saatnud õhtumaalast – ja mitte ainult õhtumaalast – tema tsivilisatsiooni algusest saati. Õigluse luges kõige hõlmavamaks vooruseks meie mõtteloo esiisa Platon ja ka viimaste aastakümnete diskuteerituim selle suuna filosoof John Rawls võtab lähtekohaks äratundmise, et „õiglus on esimene voorus ühiskonnainstitutsioonides, nii nagu tõde mõttesüsteemides“.
Aga umbes sellega see hubane üksmeel ka piirdub. Niipea, kui üritatakse seda õilist printsiipi kuidagi rakendada või konkreetsemaks muuta, minnakse raginal tülli. Sest õiglus on midagi, mille olemasolu ei tuvastata objektiivsete mõõteriistade või üheste menetlustega, vaid miski, mis annab märku tunde kaudu ja pigem ikka siis, kui tajutakse selle puudumist. Ja (eba)õiglustunded on väga erinevad ning ainus, mis neid ühendab, on mingi määratlematu sugulus võrdsusega. Olenevalt humanistliku idealismi ja loodusteadlasliku (või näiteks katoliikliku) fatalismi vahekorrast nõutakse võrdsuse sildi all kõigi inimeste vaimuannete identsust, omaduste võrdväärsust, moraalset võrdväärsust, võimaluste võrdsust, võrdset arvestamist jne.
Võtame illustratsiooniks ühe pisut kaugema näite. Milline oleks õiglane vanemapalk? Võime ette kujutada umbes järgmist arutelu: A: „Laps on laps. Õiglane on see, et riik toetab kõiki lapsi võrdse summaga“, B: “Õiglane on see, et lapse saamine ei mõjuta kuidagi pere sissetulekut, see palk, mis oli enne lapse saamist, olgu ka lapsega koju jäädes riiklikult tagatud. Kõigile võrdselt nii, et see, mis oli enne, see on ka pärast“. C: “Ei, pole õiglane, et niigi rikas saab riigilt ka suuremat vaemapalka, õiglane on hoopis nii, et vaesed saavad rohkem ja rikkad vähem. Õiglane on nii, et arvestatakse kõigi vajadustega võrdselt“. Taolist näidisvestlust võiks modelleerida veel pikalt, aga oluline on tähele panna kahte asja. Esiteks seda, et kõik need erinevad seisukohad apelleerivad õiglusele, ja teiseks seda, et nendele seisukohtadele vastavad praktikad on üksteist välistavad.

Thomas Manni suurteoses „Võlumägi“ on kujutatud õhtumaise vaimuilma tänini aktuaalset sisekonflikti humanist Settembrini ja jesuiit Naphta vaidlusena (see on umbes sama nagu praegu Paris-Lobjakas vs Vooglaid-Vahtre). Teise osa lõpust võib lugeda: „Niipea aga kui härra Settembrini sõna „õiglus“ kõnelusse tõi ja seda kõrget põhimõtet vältiva vahendina sise- ja välispoliitiliste katastroofide vastu soovitas, siis ilmnes, et Naphta (kes alles hiljuti oli vaimlist nii väga heaks pidanud, et selle maine kujunemine iialgi õnnestuda ei võivat ega tohtivat) püüdis just seda vaimlist ennast kahtluse alla asetada ja halvustada. Õiglus! Kas olevat see jumaldamist vääriv mõiste? Jumalik? Esmajärguline mõiste? Jumal ja loodus olid ebaõiglased, neil oli lemmikuid, nad valisid oma armust, ehtisid ühtesid ohtliku väljapaistvusega ja valmistasid teistele kerge, lihtlabase saatuse. Ja tahtev inimene? Temale oli õiglus ühelt poolt halvavaks nõrkuseks, oli kahtluseks eneseks – ja teiselt poolt fanfaariks, mis vapraile tegudele hüüdis. Kuna järelikult inimene selleks, et kõlbelisse jääda, peab alati „õiglust” ühes mõttes „õiglusega” teises mõttes korrigeerima, – kuhu jääb siis selle mõiste absoluutsus ja radikalism? Muide võis „õiglane” olla ühe vaatepunkti vastu või aga teise vastu. Kõik muu oli liberalism, ja sellega ei saanud tänapäeval enam ühtki koera ahjult alla meelitada. Õiglus oli iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat.”2
Oluline on rõhutada, et Naphta ei ülista ebaõiglust, vaid näitab, et sellise piduliku sõna nagu „õiglus“ instrumentaalne väärtus on nii nadi, et mis tahes rakenduse korral tuleb mingeid teisi printsiipe või kitsendusi appi võtta.
Muide, nende kahe üsna vastandliku õigluse konflikt süveneb kenasti ka koolis sees. Hindamisviis, mis ei lähtu mingist ühisest ja üldisest mõõdupuust, vaid kõrvutab lapse eelmist saavutust käesolevaga st hindab lapse individuaalset arengut, ja mis oli pikalt waldorfkoolide üks kaubamärke, leiab üha laialdasemat juurutamist ka üldises haridussüsteemis. Üha rohkem rõhutatakse kujundava hindamise tähtsust ja õpilase individuaalsusega arvestamist ning (eriti kehalises kasvatuses) sarjatakse üldiste normide võtmist hindamise aluseks. Ometi gümnaasiumi lõpus ootavad õpilasi riigieksamid, tähendab, kontrollivorm, mis lähtub täielikult sellest teisest õiglusest – kõigile täpselt üks ja sama, igasugune individuaalsus on kõrvale jäetud. Ja mitte lihtsalt kõrvale jäetud, vaid on tehtud kõik, et hindaja ei saaks mitte midagi teada eksami sooritaja isiksusest ja kujunemisloost. Eksamitööd on tähistatud koodiga, milles ei kajastu ei kool, piirkond, sugu, vanus ega midagi. See on tehtud nii, et ei saaks mingilgi alusel diskrimineerida, et oldaks maksimaalselt õiglased.

Kas õiglane oleks see, et iga laps saab ühisest potist (loe: riigilt) hariduse jaoks sama suure summa või igale lapsele tagatakse võrdsed võimalused sõltumata ta elukohast? Kui tahame tagada võrdseid võimalusi, siis kohe kindlasti ei saa hakkama võrdse summa andmisega lapse kohta, sest mastaabiefekti tõttu on neis kohtades, kus palju lapsi tihedalt koos elab, koolitamine õpilase kohta palju odavam kui hõreda asustuse korral. Nii saabki ilmuda üks suure ja spetsiifilise õiglustundega tegelinski, kes küsib bravuurikalt, et miks suuremate linnade maksumaksja peab ülal pidama väiksemate koolide õpilaste koolitamist? See pole ju õiglane!
Kohe on aga ka platsis teine tegelisnki, kelle spetsiifiline õiglustunne pole sugugi mitte väiksem, ja kes ütleb, et laps pole valinud ei oma elukohta ega vanemaid ning pole õiglane, et üks laps saab seetõttu paremad võimalused kui teine. Tõsi, see pole õiglane!
Selles suunas läksid kõige kaugemale Marx ja Engels, kes käisid välja igati loogilise lahenduse, et laste päästmiseks vanemliku ebaõigluse eest tuleks nad kohe pärast sündi täielikult riigistada. Tõsi, sest niivõrd kui laseme vanematel vabalt otsustada, kuidas nad oma lapsi kohtlevad, sedavõrd loome ruumi, kus ebavõrdsus saab esile kerkida. Ühed kasutavad seda otsustusvabadust selleks, et vedada oma võsukesi ühest trennist teise, ühest huviringist kolmandasse, teised keelduvad vaktsineerimisest ja ravivad kõike – sissekasvanud varbaküünest kõhulahtisuseni – ohtra kloordioksiidiga. Riiklikult reguleerimata perekond on ebavõrdsete võimaluste ürgpesa, selles pole kahtlustki. Kas aga võrdsus ja õiglus on laste kasvatamisel ülimad printsiibid, selles võib kahelda küll.

Kogu selle pika jutu moraal on lihtne. Kui keegi ütleb, et mingi asi on ebaõiglane ja õigluse huvides tuleb teha hoopis nii ja nii, siis poliitiline diskussioon alles algab, mitte ei lõpe.



1 „Postimees“ 3. aprill. 2016 „Jürgen Ligi: millest pöördumine ei räägi ja millest võinuks mitte rääkida“

2 Thomas Mann, „Võlumägi. Teine köide.“ Tapper, 1939, lk 559-560. 

10. mai 2016

Organism kui dirigendita orkester

"Rohelise Raamatu" sarjas ilmus süsteemibioloogia juurutaja Denis Noble'i raamat "Elu muusika. Bioloogia teispool geene". Alljärgnev on selle raamatu järelsõna Kalevi Kullilt.




Organism kui dirigendita orkester — ja eluteaduse süda

Kalevi Kull


Elu kui muusika. Ongi ta ehk muusika? Seisneb elu ju kooskõlapüüdudes, rütmijärgimistes, harmooniahoius, meloodiamõnus... Elu pole ometi suhkur ja lubi ja muud molekulid, millest me kehad koosnevad, vaid suhtestik, taju ja toimimine, mis imepäraselt aina ennast loob, keerukas viis, mis teiseneb ja kordub.

Elu muusika. On see luule või teadus? Poeetiline metafoor või teaduslik mõiste?

Metafoor on kõnekujund, mis põhineb sarnasuse märkamisel mõistete vahel. Näiteks „lindude kontsert metsas”. Loomulikult ei anna linnud kontserti, ometi on nende häältekooris midagi kontserdi moodi. „Kontsert“ on siin metafoor, „koor“ samuti. See sarnasus võib olla sügavam või pealispindsem.

Metafoorid aitavad kirjeldada ja mõistmiseni jõuda. See ei puuduta üksnes igapäevast mõtlemist ja tavakeelt, vaid kindlasti ka teaduslikku mõistete arengut.1 Mõtlemine millegi tuttava ja sarnase kaudu on üks tavapärane modelleerimise viis. Nii ongi metafoorid esmasteks mudeliteks, mille abil me asju mõistame ehk seletame.

Metafoorid juhatavad. Nad juhatavad kätte, mis suunas mõtelda, juhatavad taipama. Ühelt poolt leiame neid palju aimekirjandusest, kus nende abil seletatakse keerulisi asju või seostatakse tundmatut tuntuga. Ent teiselt poolt on metafooridel kahtlemata oluline roll ka uue teadusliku teadmise saamisel, avastusteni jõudmisel või teoreetiliste mudelite ehitamise radadel.

Bioloogias on metafoore külluses ning mitmeist neist on saanud terminid. Olgu või looduslik valik — ei peeta ju sellega silmas mingit kellegi tehtud valikut, vaid üksnes seda, et mõned paljunevad rohkem kui teised, kui tingimused seda võimaldavad. Ent see sõna, nagu Darwin kunagi kasutas, on kauaks tarvitusse jäänud. Tänini vaieldakse, kas Darwini toonasest sõnavalikust sündis rohkem häda või õnne, kas on see mõistmisele kaasa aidanud või pigem eksitanud.

Muusikalised metafoorid olid elu iseloomustajatena populaarsed juba 19. sajandi hakul, kui oli moes loodust romantiseerida. Ent samuti on neid armastanud kasutada Karl Ernst von Baer, õige palju leidub neid Jakob von Uexkülli kirjutistes.2 See pole muidugi juhuslik. Vastupidi, nende kasutamisega teaduslikes kirjutistes üritatakse viidata mõnedele väga olulistele eluprotsessi ja elussüsteemide põhijoontele. Elu poeesilisele, esteetilisele, loovale tahule.

Baer kirjutas: „Kas ei me ei peaks orgaaniliste kehade eluprotsessi võrdlema meloodiate ja mõtetega? Tõesõna, mina kutsun neid kõige meelsamini loomismõtteiks; nende kuju füüsilises maailmas erineb muusikapala või mõtte kujust vaid selle poolest, et inimene seda neile anda ei saa, nad kehastuvad ise ning saavad eraldiseisva keha” (Baer 2002 [1864]: 2578). „Ning ka elutegevust ei pea ma orgaanilise ehitamise resultaadiks, vaid rütmiks, meloodiaks, mille järgi orgaaniline keha end üles ja ümber ehitab” (Baer 2002 [1864]: 2582).

Jakob von Uexküll armastas muusika ja elusa võrdlust eriti, muusikaseoselisi sõnu on ta bioloogiateoreetilistes kirjutistes palju. Näiteks ta ütleb, et omailmad „ei mõju [...] omavahel mehaaniliselt ja nad on kummatigi omavahel plaanipäraselt seotud, nagu oratooriumi toonid on omavahel harmooniliselt ühendatud. Nii on elu seaduste leidmiseks vaja uurida muusika ja mitte mehaanika seadusi” (Uexküll 2012 [1937]: 188). Ja veel: „Rakutoonist elundimeloodiaks ja organismisümfooniaks progresseeruv subjektiveerimise protsess on otseses vastuolus mis tahes mehaanilise protsessiga, mis kujutab endast objekti mõju objektile. Seevastu on ta samal tasandil mis tahes muusikalise kompositsiooniga. [...] Nii nagu dueti kompositsioonis peavad mõlemad hääled olema noot-noodilt, punkt-punktilt teineteisele komponeeritud, on looduses tähendusfaktoritel tähenduse omastajatega kontrapunktiline suhe. Elusolendite vormimoodustus saab meile arusaadavamaks alles siis, kui meil on õnnestunud sellest tuletada looduse kompositsiooniõpetus” (Uexküll 2012 [1940]: 346). Kontrapunktiline ühendus ei vaja aga dirigenti. Lähedus Noble’i vaadetega on tähelepanuväärne.

Jesper Hoffmeyer on korduvalt esile toonud, kuidas molekulaarbioloogias kasutusele võetud info-sõnade poolest rikas terminoloogia on valmistanud ette eluprotsesside semiootilise teooria tulekut. Näiteks „transkriptioon“ ja „translatsioon“, või et molekulide suhted on „koodi“-põhised ja mõned neist on sõnumiviijad (üks molekulitüüp kannab nime messenger). Samas suunas viitab „elu kui muusika”.

Muidugi võivad metafoorid olla ka eksitavad. Nii selgitab Hoffmeyer (2014: 101–102), kui eksitav on kõnelda informatsiooni transportimisest — sest selline väljendusviis ei lase hästi mõista, kuidas saab informatsioonil üldse olla tähendus. On ju nii, et mingi eristus ei kandu üle muidu, kui ta tuleb kuulaja-vaataja poolt uuesti luua.

Paradigma vahetusega käibki tavaliselt kaasas metafooriarsenali sügav muutus — senise arvatavalt eksitava sõnakasutuse asendamine teistsugusega. Võib ju küll öelda, et sõnad ei loe, kui arusaam on õige. Ometi, õpetaja ütlus „organism on masin” suunab õpilast üpris teisiti kui väljend „organism on sümfoonia”.

Käesoleva raamatu autor Denis Noble on saanud radikaalseks paradigma vahetajaks bioloogias. Ta leiab, et neodarvinlik reduktsionistlik bioloogia tuleb asendada integratiivse süsteemibioloogilisega.3 See nõuab muutust mõistestikus. Konkreetse ülesandena võtab ta muuhulgas ette Dawkinsi egoismipõhise metafoorika kriitika ja asendamise (raamatu teine peatükk).

Hea bioloog peab tundma kõiki olulisi elunähtuste teooriaid. Et argumenteeritumalt osata järgmise põlvkonna teooriaid mõista, eks siis seepärast tuli ka Richard Dawkinsi mõtteviis läbi elada (teda on muide eesti keelde tublisti tõlgitud). Ning kuigi ökoloogias on soodumus süsteemibioloogiliseks käsituseks olemuslikult suur, leidub kaua veel ökoloogegi, kes reduktsionismist ei loobu (nagu Noble hästi kirjeldab) ja pakuvad Dawkinsi tüüpi seletusi — praegusajal enamasti sotsiobioloogia teooriate kaasabil.

Muusika ja elu võrdluse puhul on siiski tegemist millegi enama kui pelgalt metafooriga. Metafoor on analoogiline sarnasus, elul ja muusikal on aga ka homoloogiline seos. Viis, kuidas helid ühenduvad kuulmisel millekski helideüleseks, on põhimõtte poolest ühine sellega, kuidas valguskiired seonduvad tajus pildiks. Veelgi enam. Nii nagu tervikpildi kaudu saavad tähenduse selle pildi osad, reguleerib meloodia noote, kooskõlalisteks või sobimatuteks.

Olgu lisatud, et Denis Noble mängib hästi viiulit ja tegeleb muusikaga päris tõsiselt. Nii et neist muusikaseostest kirjutades on ta kahtlemata asjatundlik.

*

Noble’i teaduslike arusaamade areng on tähelepanuväärne. Tema uurimistöö keskmes on ikka olnud organismide talitlemise mehhanismid. Ent esimestel teadlastee aastakümnetel kirjeldas ja uuris ta neid kui biofüüsik-reduktsionist, hilisematel aastakümnetel aga kui bioloog-holist. See liikumissuund — reduktsionistist holistiks, biofüüsikust biosemiootikuks — on äratuntavate paralleelidega mitmete bioloogide vaadete arengus.

Denis Noble on britt, sündinud 1936. aastal ja ülikoolis käinud Londonis. Doktoritöö kaitses ta 1961. aastal, teemaks südame rütmi reguleerivad mehhanismid.

Tema teadustöö keskmeks on olnud südame füsioloogiliste protsesside modelleerimine. Lähteks oli biofüüsika klassikasse kuuluv Hodgkini-Huxley mudel — Alan Hodgkini ja Andrew Huxley poolt 1952. aastal välja töötatud diferentsiaalvõrrandite süsteem, mis kirjeldas erutuse dünaamikat rakumembraanil. Füsioloogiliste protsesside matemaatiline modelleerimine andis aga väga tähtsa arusaama — nimelt kuidas organismides kujunevad tagasisidenähtused ja kuidas tervik end ise reguleerib. Teisisõnu, niisugused mudelid võimaldavad näidata, kuidas tervikul ilmuvad omadused, mida osadel mitte mingil kujul ei ole. Näiteks komponendid eraldi võnkuvat käitumist ei oma, ent nendest ühise süsteemi moodustumisel ilmub käitumisse rütm. Niimoodi, ilma dirigendita, ilmuvad ja jäävad püsima paljud elusloodusele iseloomulikud nähtused.

Noble’i esimesele raamatule — „Südamelöögi lähe” (Noble 1975) — järgnes rida südame füsioloogiaga seotud kogumikke. Need puudutasid elektrivoolu nähtusi erutuvates rakkudes, südamerakkude elektrofüsioloogiat, naatriumi- ja kaltsiumiioonide liikumist läbi rakumembraani, ioonkanalite regulatsiooni (Jack jt. 1975; Noble, Powell 1987; Allen jt. 1989; Noble, Earm 1993). Ta on olnud kaastoimetajaks ka üldbioloogilistele raamatutele elu eesmärgipärasusest (Montefiore, Noble 1989) ja elu loogikast (Boyd, Noble 1993). Kuni 2006. aastal ilmus „Elu muusika”, mis on praegu vist üks populaarseim mittedarvinlik teoreetilise bioloogia raamat maailmas.

Paljud loodusteadusliku haridusega bioloogid on oma teadlastee algfaasis reduktsionismi kaldunud. Nii polnud see üksnes Denis Noble’iga. Ka näiteks Jakob von Uexküll (kelle arusaamades on mõndagi lähedast Noble’ile) oli kõigepealt füsioloog, kes uuris lihaste innervatsiooni.4 Ent õige pea sattus ta nähtustele, mille seletus polnud ei lihase ega närvi ehituses, vaid kudedevahelises koostöös. Need on süsteemsed nähtused, ja Uexkülli kirjelduses on nende üldiseks aluseks funktsionaalne süsteem, mida ta modelleeris kui funktsiooniringi. Nagu Uexküll näitas, tuleneb just neist kogu elusale iseloomulik tähendusloome — teisisõnu, semiootilised nähtused. Noble justkui kordab taolist teed.

Noble võttis 1990ndail ette — koos suurema kolleegide rühmaga — organismi funktsioonide kaardistamise. See sai nimeks füsioomiprojekt. Ülevaate koostamine funktsioonide mitmekesisest kogumist juhatas süsteemse lähenemise juurde ning Noble’ist sai üks süsteemibioloogia sõnakamaid esindajaid.

Käesolev raamat ongi suuresti süsteemibioloogia põhimõtetest. Varsti pärast selle ilmumist sõnastas ta need põhimõtted veel kokkuvõetumal kujul kui süsteemibioloogia kümme põhiprintsiipi (Noble 2008). Olgu need siin korratud.5

1. Bioloogiline funktsionaalsus on paljutasandiline.
2. Infoedastus pole ühesuunaline voog.
3. DNA ei ole ainus pärilikkuse kandja.
4. Bioloogiline relatiivsuse teooria: ühelgi põhjuslikkuse tasandil pole teiste suhtes eesõigust.
5. Ilma ülatasandi vaateta kukub geeniontoloogia kokku.
6. Geneetilist programmi ei ole olemas.
7. Pole olemas mingeid programme ka ühelgi teisel tasandil.
8. Ajus ei ole samuti ühtegi programmi.
9. Ise ei ole objekt.
10. Avastada on veel palju; kõikehõlmavat bioloogiateooriat pole seni olemas.

Muuhulgas nimetab Noble (2008) esimeseks süsteemibioloogiks Claude Bernard’i, kes 19. sajandi keskel kirjeldas homöostaasi kui elussüsteemide olulist süsteemset omadust. Tõepoolest, homöostaas kui sisekeskkonna püsivus on just niisugune omadus, mis ilmub protsesside koostöös ja mida mehhanismi osadel eraldi pole.

**

Eestis oli esimesi süsteemibioloogia uurimisrühmi zooloogia ja botaanika instituudis 1970ndail aastail tegutsenud süsteemökoloogia sektor. Selles uurisime nähtusi, mis ilmnevad (geenideüleselt) organismikooslustes ja eluskudedes. Ökoomikaks6 me seda muidugi ei nimetanud, ent ülesanne, millele Toomas Frey juhitud ökoloogide rühm mõtles, oli kahtlemata süsteemibioloogiline —kirjeldada ühe Eesti kõrgeima produktiivsusega (metsa)ökosüsteemi kogu suhtevõrgustikku ning uurida tervikutaseme efekte. Praegu ehib üht Tartu Ülikooli hoonet Riia tänaval silt omicum. Eks seegi tähendab, et sedalaadi mõtlemine, mis siin raamatus kirjas, Eestis võõras ei ole.

Juba Baeri ja Uexkülli arusaamad olid suuresti süsteemibioloogilised. Nad kumbki polnud reduktsionistid ega ka vitalistid, ses mõttes nagu Noble reduktsionismi ja vitalismi määratleb. Nende arusaama järgi on elu ehituse eripäraks rütm (Baer rõhutas seda väga), ja tõepoolest tagasiside (Uexküll rääkis sellest juba natuke samamoodi kui Noble).

Neile, kes on osalenud teoreetilise bioloogia kevadkoolides, on arvatavasti suurem osa selle raamatu ideedest juba ammu tuttavad.7 Sest Noble kirjutab just sellest bioloogia intellektuaalsest traditsioonist, millele Eesti Schola Biotheoretica suuresti toetub. Ent siiski leiab ka vana kevadkoolides käija siit raamatust põnevaid mõtteid ... Üks huvitavamaid on mu meelest seitsmendas peatükis, mis räägib epigeneetilisest pärandumisest. Nimelt teeb Noble huvitava vihje, et geeniekspressiooni mustrid, mis hulkrakse organismi erinevates kudedes esinedes seal epigeneetiliselt päranduvad, on kõik omavahel kuidagi seotud. See seos on kooskõlas organismi kui terviku erinevate funktsioonidega, mis on kudesid pidi jaotatud, ent mis kõik toimivad ühesama organismi tervikliku talitlemise raames. Teisisõnu, see hüpotees ütleb, et üht kude uurides on võimalik järeldada midagi ka kõigi teiste selle organismi kudede kohta. Lisaks see, et organismi funktsionaalset ehitust hiina kirjakeele modulaarse ehituse ja keerukuse määraga võiks võrrelda, nagu Noble seda teeb, on igatahes ka väga vahva.

Ja veel üks nähtus, millest bioloogid väga rääkinud pole, aga mis seda kahtlemata vääriks, nimelt kvaalid, millest on juttu üheksandas peatükis. See on vaimufilosoofias tavapärane termin. Kvaali kui elementaarse tajuelemendi mõiste võttis kasutusele semiootika klassik ja Ameerika olulisemaid filosoofe Charles S. Peirce. Kvaal, see on lihtsaim märk. Kvaalimärk ehk omadusmärk ei kanna endas muud kui üksnes mingit kvaliteeti ehk omadust. Ent neist kogu vaimne maailm algab ja otsati koosnebki. Kuna kvaalid on elusorganismide sünnitis, siis ilmselgelt on tegu bioloogia valda kuuluva nähtusega. Ehk siis — vaimunähtuste sünd on bioloogia probleem. Seni on bioloogid neid tihti uurimatuteks pidanud. Ent ometi, neid saab teaduslikult uurida, kui bioloogia teooria tugineb semiootikale.

***

Raamatule „Elu muusika” juhtis mu tähelepanu kõigepealt arvatavasti Jakob Uexküll jr, kui ta 2006. aasta juunis selle kohta arvamust palus. Kirjutasin ja saatsin (kas see ka kuskil ilmus, ma ei tea).

Esimest korda puutusin põgusalt Noble’i töödega kokku aga arvatavasti oluliselt varem. See seostus huviga matemaatilise modelleerimise vastu bioloogias. Nimelt pärineb Noble’ilt südame töö matemaatiline mudel.

Mu otsene kokkupuude Denis Noble’iga toimus 2014. aasta juunis, kui sain talt kirja, milles kutsus osalema „kolmanda evolutsioonivaate” teadusrühmas.8 Sinna kuulub umbes 40 teadlast, kelle uurimistöö on loonud aluseid evolutsiooniteooria ümberkorraldamiseks. Sellise rühma koondamine on seotud suure pöördega, mis praegu bioloogias näib toimuvat. Nagu Noble hästi mõistab — niisugust pööret ei suuda keegi teha üksinda, selleks tuleb koos tegutseda. Pöördest annab ülevaate Suzan Mazuri (2015) intervjuuraamat selle teadusrühma liikmetega.

Maailma füsioloogiaseltsi presidendina kirjeldab Noble seda pööret nii: „kõik sünteetilise evolutsiooniteooria9 (mida sageli nimetatakse neodarvinismiks) kesksed eeldused on nüüdseks ümber lükatud. Veelgi enam, need on ümber lükatud alusel, mis loob ahvatleva väljavaate täiesti uuele sünteesile” (Noble 2013: 1235).

Denis Noble on ühtlasi ajakirja “Progress in Biophysics and Molecular Biology” peatoimetaja. See on üks tähtsamaid uusi bioloogilisi ideid esitavaid ajakirju. Iseloomulik, praeguse pöördega kooskõlas olev on 2015. aasta viimane number, mis pühendatud bioloogilisele fenomenoloogiale, ehk siis sellele, kust tuleb eluprotsessidesse tähendus sisse, kust algab semioos... Nii võib näha, et see bioloogia, mille poole ta püüdleb, ei aseta üksnes evolutsiooniõpetust teisele kohale (seda ühtlasi muutes), vaid lisab eluprotsesside välisest positsioonist kirjeldamisele ka organismide eneste vaate maailmale.10

Denis Noble’it võib pidada praegusaegse bioloogia üheks peamiseks liidriks või koguni selles toimuva pöörde arhitektiks. Ta ühendab epigeneetikuid ja biofenomenolooge, süsteemibiolooge, füsiolooge, eluprotsesside modelleerijaid ja evolutsiooniuurijaid. Tema lähedasteks kaasmõtlejateks on teiste seas Massimo Pigliucci ja James Shapiro, kes mõlemad iseloomustavad olukorda praegusaegses eluteaduses kui pöördelist (vt Pigliucci, Müller 2010; Shapiro 2011).11

****

Mõtlen ka, et see muusikaline lähenemine ja arusaam elust sobib väga hästi Eestile ja meie intellektuaalsele traditsioonile.12 Eesti võlu on elurikkuses. Meie maastik, kultuur, keel on keerukad. Nende kompositsiooni mõistmiseks on aga abi muusikast. Muusika hoiab meid, selle toel me püsime. Muusikana oleme elus.


Kirjandus

Allen, T. Jeff A.; Noble, Denis; Reuter, Harald (eds.) 1989. Sodium-Calcium Exchange. Oxford Science Publications.

Baer, Karl Ernst von 2002 [1864]. Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas seda rakendada entomoloogias? Akadeemia (12): 2556–2589.

Boyd, C. A. Richard; Noble, Denis (eds.) 1993. The Logic of Life: Challenge of Integrative Physiology. Oxford: Oxford University Press.

Hoffmeyer, Jesper 2014. Biosemiootika: Uurimus elu märkidest ja märkide elust. (Puhang, Ehte, tlk) Tallinn: TLÜ kirjastus.

Jack, James Julian Bennett; Noble, Denis; Tsien, Richard W. 1975. Electric Current Flow in Excitable Cells. Oxford: Clarendon Press.

Kull, Kalevi 2014a. Epigeneetiline pööre: epigeneetilise pärandumise evolutsioonilised tagajärjed. Schola Biotheoretica 40: 9–19.

Kull, Kalevi 2014b. Adaptive evolution without natural selection. Biological Journal of the Linnean Society 112(2): 287–294.

Laanisto, Lauri 2013. Süsteemibioloogia kümme alusprintsiipi. Schola Biotheoretica 39: 13–18.

Lakoff, George; Johnson, Mark 2011 [1980]. Metafoorid, mille järgi me elame. Tallinn: TLÜ Kirjastus.

Mazur, Suzan 2015. The Paradigm Shifters: Overthrowing 'the Hegemony of the Culture of Darwin'. New York: Caswell Books.

Montefiore, Alan; Noble, Denis (eds.) 1989. Goals, No-goals, and Own Goals: A Debate on Goal-directed and Intentional Behaviour. London: Unwin Hyman.

Noble, Denis 1975. Initiation of the Heartbeat. Oxford: Clarendon Press.

Noble, Denis 2006. The Music of Life: Biology Beyond the Genome. Oxford: Oxford University Press.

Noble, Denis 2008. Claude Bernard, the first systems biologist, and the future of physiology. Experimental Physiology 93: 16–26.

Noble, Denis 2013. Physiology is rocking the foundations of evolutionary biology. Experimental Physiology 98(8): 1235–1243.

Noble, Denis; Powell, Trevor (eds.) 1987. Electrophysiology of Single Cardiac Cells. London: Academic Press.

Noble, Denis; Earm, Yung E. (eds.) 1993. Ionic Channels and the Effect of Taurine on the Heart. Boston: Kluwer Academic Publishers.

Pigliucci, Massimo; Müller, Gerd B. (eds.) 2010. Evolution: The Extended Synthesis. Cambridge: The MIT Press.

Shapiro, James A. 2011. Evolution: A View from the 21st Century. Upper Saddle River: FT Press Science.

Stjernfelt, Frederik 2001. A natural symphony? To what extent is Uexküll’s Bedeutungslehre actual for the semiotics of our time? Semiotica 134(1/4): 79–102.

Sõber, Virve; Laanisto, Lauri; Öpik, Maarja; Tammaru, Toomas; Kull, Kalevi (toim) 2013. Süsteemibioloogia. (Schola Biotheoretica 39.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Tamm, Marek; Kull, Kalevi 2015. Eesti teooria. Akadeemia 27(4): 579–624.

Tõnissoo, Tambet; Laanisto, Lauri; Öpik, Maarja; Vanatoa, Alo; Tammaru, Toomas; Thetloff, Marge; Kull, Kalevi (toim) 2014. Epigeneetiline pööre. (Schola Biotheoretica 40.) Tartu: Eesti Looduseuurijate Selts.

Uexküll, Jakob von 2012. Omailmad. Tartu: Ilmamaa.

Weber, Andreas 2011. Kõik me tunneme: inimene, loodus ja eluteaduste revolutsioon. Tallinn: Varrak.

1 Vt Lakoff, Johnson 2011.
2 Vt ka Stjernfelt 2001.
3 Projektist lähemalt loe intervjuust Noble’iga Mazur 2015.
4 Vt lähemalt Uexküll 2012.
5 Esmakordselt eesti keeles neist kogumikus Schola biotheoretica 39 — vt Laanisto 2013.
6 Süsteemibioloogia üheks terminoloogiliseks iseloomujooneks on uurimisvaldkondadele oomika-lõpuliste nimede leiutamine: genoomikale järgnevad proteoomika, translatoomika, metaboloomika, interaktoomika, epigenoomika, füsioomika, fenoomika, semioomika... (vt Sõber jt. 2013: 113–114).
7 Seejuures oli 2013. aastal toimunud 39. kevadkool otseselt pühendatud süsteemibioloogiale (Sõber jt 2013).
8 Vt http://www.thethirdwayofevolution.com/.
9 Ingl Modern Synthesis.
10 Vrd Weber 2011.
11 Vt ka Kull (2014a; 2014b) ning tervet kogumikku Schola biotheoretica 40 — „Epigeneetiline pööre” (Tõnissoo jt 2014).

12 Vt selles seoses Tamm, Kull 2015.