Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Ilmus ajalehes „Postimees“09.09.2019


Kas tähtsam on õigusriik või kombekas kleit ja õiged maneerid?

Mihkel Kunnus

„Postimehe“ möödunud reedesest juhtkirjast võis lugeda: „Kaks kriminaalkorras süüdi mõistvat otsust võiksid anda surmahoobi ka suurele parteile. Kuid kohus otsustas teisiti, andes Keskerakonnale justkui vabad käed jätkata nii, nagu seni: karistus klatitakse ära – maksegraafikuga 2000 eurot kuus – maksumaksja taskust tuleva rahaga ning kõik läheb edasi.“ (PM 6.09.2019)

See kergitas teadvusesse küsimuse – kas korruptsioon on pelgalt äririsk? Kusjuures õige tühine. Võiks isegi öelda, et asjade praegune kulg on korruptsiooni soodustamine. Vahele jäädes – mida isegi ei pruugi juhtuda, eks – pole tagajärjeks midagi enamat, kui kuluderea pisuke paisumine. Tühiasi. Igati kantav, puhtratsionaalselt lausa õigustatud risk. Tuli ka meelde, et olen sellise küsimusega pealkirjastatud arvamusloo juba kirjutanud, kuus aastat tagasi, seoses nn Oa tänava skandaaliga (PM 12.06.2013). Ka siis ei lõppenud korruptsioonijuhtum – toona reformierakondlik – poliitilisest perspektiivist vaadatuna millegi muuga kui kasumi ajutise vähenemisega. Jah, mitte krahhi, pillide kotti paneku või miinustesse langemisega, vaid kasumi ajutise vähenemisega. Korruptsioon tasus ära ka koos vahele jäämisega.

Korruptsiooni eest sellises valdkonnas rahatrahviga piirdumine on sama naeruväärne kui seda oleks dopingu puhul spordis. Rahatrahv ja korras, siis kohe võistlustulle tagasi. Analoogiat võiks kasutada ka konstruktiivselt st võib-olla peaks neid karistama samuti nagu dopingupatuseid st alguses ajutise võistluskeeluga ja korduval rikkumisel eluaegsega.

Kaja Kallas kirjutas 18. märtsil oma blogis, et välistasid koostöö EKREga muu hulgas selle pärast, „et nad propageerivad õigusriigi alustalade õõnestamist“. Propageerivad. Õigustavad. Ähvardavad. Aga Keskerakond aktiivselt õõnestab. Juba ammu. Sest selline korruptsioon on õigusriigi praktiline õõnestamine, mitte kõigest deklaratiivne või sümboolne. Õigusriik tõhendab õiguse esimust, aga korruptsioon õigusest raha jõul mööda minemist. Ja ka majandusele tervikuna on see väga kahjulikⁱ.

Aga siin on Reformierakonna ja Keskerakonna klapp mugavam, sest nad mõlemad on puhastatud küünealuste ja kombeka suupruugiga ning õigusriigi õõnestamine käib neil valged kindad kandes.

Väikse kohandustega kehtib nende kohta see, mida ütleb Lev Tolstoi jutustaja „Kreutzeri sonaadis“: „Ütelge kogenud edvistajale, kes endale ülesandeks on teinud meest võluda, millega tahab ta meelsamini riskida: kas sellega, et olla ahvatletava juuresolekul paljastatud valetamises, julmuses, isegi liiderlikkuses, või sellega, et end tema ees näidata halvasti õmmeldud ja inetus kleidis, — iga naine eelistab alati esimest. Ta teab, et meie, mehed, aina luiskame õilsatest tunnetest, vajame aga ainult ihu, ja andestame seepärast kõik jõledused, kuid ei andesta inetut, maitsetut, halba riietust. Edvistaja on sellest teadlik, iga süütu neiu aga teab seda vaistuliselt, nagu teavad seda loomad.“

Sestap tegi Kristen Michal omal ajal õigesti ja panustas riietusele. Ilus ja maitsekas, säravvalge kampsun on just see, mis avitab.

Ahto Lobajakal on ju õigus, kui ütleb, et „2012. aastal juhtus Andrus Ansipi ja Kristen Michali erakond Vestmann-Piibeleht-situatsioonnis peale jääma ühe varasema ajaloolist mastaapi valiku tegemise ajal, milleks oli suhtumine poliitilisse korruptsiooni. Reformierakond oli toona see, kes valimistsükli pikkust ja paindumatust kasutas ära FOKK – formaalselt on kõik korras – olukorra tekitamiseks.“ („Sittväetis“ 2.09.2019 PM)

Enne valimisi olen huvi pärast ikka uurinud valimiskompasse ja kõige sagedamini saanud tulemuseks, et mul on suurim ideoloogiline kattumine Keskerakonnaga. Et olen mõneski mõttes vasaktsentrist. Ometi pole mul isegi sekundimurdosaks tulnud kiusatust Keskerakonda valida. Ja maailmavaatelisel positsioneerumisel pole sellega midagi pistmist. Sama Reformierakonnaga.
Kui õigusriiki võrrelda plekktünniga – võrrelda võib omavahel mida iganes, Ferrarit sidruniga või NSVLi ELiga – siis korruptsioon oleks justkui korrosioon, tähendab miski, mis vaikselt asja düsfunktsionaalseks närib. EKRE tegevus meenutab selles võrdluses tünni kolkimist – lärmi on hirmsalt, vanad sõbrad katavad ehmunult kõrvad, aga nii tömbi asjaga plekktünni katki ei tao. Isegi kui kuraasi ja pealehakkamist on rohkem kui küll. Ikka joostakse kärss vastu erinevaid protsetuurireegleid lömmi. Ja see on hea, sest alternatiiv oleks veel hullem.

Kui aga sellele õnnetule olukorrale – ja olukord on õnnetu, sest nii kõveratest mandaatidest sirget koalitsiooni vist kokku panna ei saagi – püüda mingi elujaatavam analoogia leida, siis meenub Julius Wagner-Jaureggi allaandmatu optimism. Ta leiutas malarioteraapia ja sai selle eest 1927. aastal Nobeli preemia meditsiinis. Malarioteraapia seisnes selles, et süüfilisehaige nakatati malaariaga ja malaaria tekitatud palavik küpsetas toona ravimatu süüfilise organismist välja. Malaariat oli juba kergem ravida. Loodetavasti on nõnda ka meie poliitilises analoogias.

iDetailsemalt on vaevunud seda selgitama näiteks Peeter Koppel https://arileht.delfi.ee/news/uudised/peeter-koppel-korruptsioon-jooksutab-rikkuse-loomise-masina-kinni?id=66952738

Igavatest asjadest ei tüdine kunagi ära. Intervjuu Meelis Friedenthaliga

Tehtud Estonian Literary Magazine'i jaoks. Ilmus ka ajalehes "Sirp" 18.08.2019

Luuletamine pärast Auschwizi ja kirjandus enne ökoloogilist katastroofi
Alljärgnev intervjuu on tehtud 2019 aasta juuli alguses ajakirja Estonian Literary Magazine jaoks. Mihkel Kunnus küsitleb kirjanikku ja teoloogi Meelis Friedenthali.




Meelis Friedenthal, ühe su meeldejäävamava teksti, romaani „Mesilased“ tegevus toimub nn väikse jääaja ajal, mil siinse ala rahvastik langes suure kolksuga. Nüüd terendab midagi sarnast ees, aga lausa globaalselt, temperatuur liigub küll vastassuunas, aga taas tuleb esile inimese abitus ja olemishaprus. Pärast Auschwitzi olevat (olnud) luuletamine võimatu. Kuidas on lood kirjandusega enne ökoloogilist kollapsit, kuuenda suure väljasuremislaine esimestel päevadel?

Osaliselt on sinu küsimuses juba vastus sees, siin on mitmeid viiteid minevikule. Kirjandus toetubki paratamatult alati minevikule, ajalisus on nii kirjutamise kui ka lugemise protsessi sisse kirjutatud. Muidugi võib öelda, et selline minevikule toetumine ja selle tõlgendamine toimub sageli oleviku probleemidele lahenduste leidmise pärast. Sellisena on kirjandus teatava piirini võimeline kujundama arusaamu minevikust ja selle kaudu mõjutama tulevikku. Võibolla see ongi kirjanduse utopistlik võimalus, luua olemasoleva põhjal mingisugust uut kimäärilist maailma, mitte niivõrd prohvetlikult seda maailma ette ennustada. Mulle näib, et praegu, elades aeglase katastroofi eelaimduses, võib proovida vaadata tagasi minevikku, et kas me suudame sealt midagi õppida. Utoopia kerkis žanrina esile varauusajal, just sellel perioodil kui olid levimas apokalüptilised hirmud maailmalõpust ja tajuti selgelt olemasoleva maailmakorra kokkuvarisemist. Kokku varisesidki nii poliitilised kui ka religioossed struktuurid, mis olid keskaja jooksul Euroopat kujundanud ning asemele tekkis modernne maailm. Utoopiad olid osa sellest protsessist, mille kaudu üritati sõnastada programme uue maailma jaoks. Olemata teinud sellealast statistikat on mul aga tunne, et utopistlikku vaadet on praegusel ajal vähe, pigem on levinud rohkem või vähem moralistlik düstoopilis-apokalüptiline ootus. Mis on mõistagi vajalik ja vältimatu, olukorra diagnoosimine ja isegi karikeerimine on paratamatu, aga usutava ja vastuvõetava pääste sõnastamine tundub puudu. Kui aga päästet ei ole sõnastatud, siis seda ka ei tule. 

Tunnistan, et mu küsimus oli vähem formaalne kui mulle meeldinuks. Ühelt poolt saan aru suhtumisest, mis käratab, et maja põleb ja see pole aeg tegeleda kirjanduse ja muu meelelahutusega, või et  igasugused kunsti-inimesed tuleks tootvale tööle saata. Teiselt poolt tahaks vastu käratada, et praegu pole suuremat sigadust kui tootev töö ja et me koduplaneet on kooma veerele toodetud. Küll oleks hea kui inimesed ohjeldamatu ja üha enam robotiseeritud tootmise asemel musitseeriks, loeks ja kirjutaks, mitte ei tarbiks asju ja reisiks oma sisemaailmas, mitte lennukiga niigi hapras atmosfääris. Kuidas sa seda pingevälja näed?

Ma kardan, et see ei ole päris otsene vastus su küsimusele, aga ma olen juba mõnda aega mõelnud igavuse tundmise olulisusest ja - näilise - mittemidagitegemise vajalikkusest. Teisisõnu näib, et nii meelelahutus kui tootev töö on mingil moel ikkagi tegutsemine, enese tegevuses hoidmine. Eriti just praegusel ajal on võimalik pidevalt end lõbustada kasvõi seriaalide vaatamisega või võrgust poliitika kohta lugemisega. No ei ole igav, kahjuks. Muidugi võib öelda, et võimalus tunda igavust tähendab, et keegi teine peab eluspüsimiseks vajaliku töö sinu eest ära tegema ja tegelikult pole võimalik pikalt tõelist igavust tunda, sest kui inimene paigutada sensoorse deprivatsiooni tingimustesse, siis läheb ta varsti hulluks. Aga samas selline pidev vaimses lõbustuspargis ringi jooksmine või tähtaegade hirmus rabelemine toidab ärevust ja pinget ning see üldine ärevuse foon muudab inimesed muidugi tähelepanelikuks, aga samas vastuvõtlikuks rutakatele ja läbimõtlematutele otsustele, kiirele vihale, tähelepanu hajumisele. Seesama poliitiline ärevus, mis meil siin praegu valitseb, on mingit pidi just sellise hirmuseguse põnevuse tagajärg, kuidas jagunetakse kangelaslikeks ja dissitentlikeks patriootlikeks võitlejateks, radikaalseteks headuse kaitsjateks. See on oma monotoonnses ärevuses tüütu, seda ei jõua lihtsalt enam vastu võtta. Ma saan muidugi aru, et kui sina ei sekku maailma, siis sekkub maailm sinu ellu ja muidugi ma ei ole - ega tahagi olla - neutraalne. Aga see on kõik lihtsalt tüütu, nagu peavalu. Ei saa tunda igavust, ei saa midagi muud teha kui vaid selle tuikamise peale mõelda. Kirjandus on siin vahest teatavas eelisseisundis, sest see on aeglasem, vahel oma arutluskäikudes natuke igavgi. 

Huvitav. Ma olen ikka mõelnud - võib-olla on see liiga julge üldistus -, et teatud seesmise arenguastme juures kaob ära võime tunda igavust. Vähemasti siis, kui mõistame igavuse all nälga väliste muljete järele, seisund, mis näiteks (nutiseadmete eelses) lapsepõlves oli sage. Nüüd piinab pigem väliste muljete liig. Millal sa üldse viimati tundsid tõelist igavust?

Ma vahel püüan igavust tunda, selles mõttes, et ei tee otseselt mitte midagi, vaatan näiteks niisama aknast välja ja ei püüa peas midagi planeerida ega selgeks arutada. Mõtted muidugi tulevad ja lähevad iseenesest, väga kaua niimoodi olla ei saa, aga selline mittemidagitegemine, isegi mitte mediteerimine või millegi nimel pingutamine, tundub kuidagi sobiv. Selle kohta on viimasel ajal ka hulgaliselt uurimusi tehtud, et igavuse tundmine on igatpidi loominguliselt kasulik, ma ei oska neid tulemusi ei ümber lükata ega kinnitada, aga igavus kui tunne on ilmselt midagi järjest haruldasemat juba iseenesest. Näiteks valu, hirmu või kiivuse käes ei ole võimalik seda tunda. Niiviisi on igavus väga erinev tüütusest, sest igavatest asjadest ei tüdine ära. Ma vahel olen sattunud lugema mingisugust igavat raamatut, aga kuidagi nii täpselt, et ei hakka tüütama, ei hakka vastu, aga ei ole ka põnev. Loed ja oled kuidagi parajal kaugusel kõigest. Ma ei ole muidugi kindel, et see alati autoritel meelega valitud stiil on. Samas on muidugi raamatuid kus põnevuse või emotsiooni püüdmine on omaette eesmärgiks, lihtsalt siis mingi ekstreemsusega šokeerida või häbitusega rabada, see ei tundu palju parem populistliku poliitika võtetest.  

Vahel mõtlen - alati välja ütlema seda ei kipu - et kui kirjandus suudaks inimesi kasvatada, siis peaks Venemaa olema üks arenenumaid ühiskondi. Aga.

Samas olen ikka veendunud, et see on õige, et ülikoolides on kirjadusteaduskonnad enesestmõistetavad, aga näiteks arvutimänguteaduskonnad mitte. Teatud kirjanikutüüp - romaanikirjanik umbes nii nagu määratleb Milan Kundera - on olnud uusaegse inimmõistmise tipp. Kui elujõulisena näed seda traditsiooni?

Võibolla mitte igakülgselt elujõulisena, aga samas väga vajalikuna. Kirjandus mitte ainult ei uuri inimest vaid ka loob inimest, annab lugejale ettekujutuse, milline üldse saab olla inimene. Ma arvan küll, et Dostojevskil on suur rolli Vene inimese kujundamisel, tema programm oli ju luua vastukaal “Lääne mõtlemisele” ja mitmes mõttes see on praegu ju teostundki. Kui me näiteks vaatame meie kooliprogramme, siis kirjandus on üks väheseid valdkondi seal, mille kaudu õpitakse inimest tundma, ei inimeseõpetus ega bioloogia ei anna seesuguseid teadmisi, meie koolides puudub üldiselt eetika ja filosoofia, religiooniõpetus jms ained ning vaid ajaloo ja kirjanduse kaudu toimub üldse inimvaimu käsitlemine. Kuni valgustusajastu lõpuni aga toetus enamus Lääne haridusest just antiikkirjandusele ja Piiblile. Kirjanduse lugemine on põhimõtteliselt üks väheseid ligipääsuteid nende teemade juurde ka tänapäeval, terved rahvad koonduvad mingisuguste tekstide ümber, mille kaudu nad end mõtestavad. Raamatud, mida kõik on mingil põhjusel lugenud (nt kasvõi kohustuslik kirjandus koolis), määrab põlvkonnad, nad saavad nende tekstide kaudu omavahel kontakti, see loob ühise mõtlemisplatvormi. Praegu on muidugi probleemiks, et selliseid tekste jääb üha vähemaks, mida “kõik” on lugenud. See tekitab paratamatult kultuurilist getostumist, kaotab võimaluse vihjeteks ja viideteks suuremate rühmade vahel, vandeseltsliku tihedama ja lühendatud suhtluse vormi. On oht, et suhtlemine muutub iroonia- ja viidetevabaks, vaid ühetasandiliseks informatsioonivahetuseks. Ma ei ole kindel kui hästi suudavad seda meemid ja netflixi seriaalid asendada.

Sellega on raske mitte nõustuda. Kohustusliku kirjanduse kohustuslikkuse üle hädaldatakse alatasa ja sageli teevad seda just nimelt kaasaegsed autorid, kes näevad selles institutsionaliseeritud nimekirjas liiga vägevat konkurenti. Ometi on mul tunne, et selles tohutus paljususes, mis meid tänapäeval ümbritseb, peitub killustumisoht ning just nimelt on vaja ekstra rõhutada klassika tähtsust, et tekiks korralik vaimne ühisbaas, mis üldse võimaldaks vähegi sügavamat suhtlust. Milline on sinu suhe kohustuslikku kirjandusse? Lugesid omal ajal hea meelega? Kas “Tõde ja õigus” ja “Kevade” läksid korda?

Ega väga ei läinud. Ma lugesin truult kõik kohustusliku kirjanduse küll läbi, aga ei Tammsaarega ega Lutsuga mul kooli ajal mingisugust kontakti ei tekkinud. Näiteks Goethe Fausti lugesin küll juba kooli ajal väga hea meelega. Aga see muidugi polegi alati vajalik, et tekiks kontakt, vaid vaja on nendest lehekülgedest ennast kasvõi läbi lohistada. Ma hindan neid kohustusliku kirjanduse tekste praegu palju rohkem, Tammsaart olen pärast paaril korral üle lugenud, tema ambitsioon ja haare on muljetavaldavad. Aga kooli ülesanne ei olegi õpetada ju seda mis on lastele enne teada või mis on neile meeldiv, vaid seda, mida peetakse vajalikuks. Kõik õpivad meil matemaatikat hoolimata sellest, kas see on neile huvitav või mitte, sest nii ühiskond kui õpetajad usuvad kuidagi, et see on neile väga vajalik ja selline usk aitab ületada kõhklusi, kas ikka on vaja ruutvõrrandit õppida või mitte. Kuna meil pole sarnast usku kirjandusse, siis on sellist ebakindlat rabelemist palju ja nii nagu koeraomaniku ebakindlus kandub üle koerale, nii kandub ühiskondlik ebakindlus kirjanduse suhtes üle. Kuigi viimasel ajal on muidugi palju juttu olnud selles, et need ühiskondlikud muutused kõige oma alternatiivsete faktide, populismi jms kraamiga, on valdkond, mille vastu aitaksid vaid teadmisest inimesest ja ühiskonnast ja ajaloost - ehk siis humanitaarsed teadmised - pole ometi see kuidagi ametlikult ikkagi selgelt sõnastatud. Hiljuti just oli uuring, et filosoofia on parem vahend teatavate pseudoteaduslike argumentide äratundmiseks kui koolimatemaatika või -füüsika. 

Küsimus võib näida piinlikkuseni tüüpiline, aga mind huvitaks väga, millised on su viimased sügavamad lugemiselamused? Mida soovitaks ja miks?

Ma katsun mõõdukalt palju lugeda, tähendab, erialasele kirjandusele lisaks ka niisama, ilma mingi selge eesmärgita. Viimasel ajal on filmid ja seriaalid pigem pettumust valmistavad, aga kirjandus üldiselt ei valmista pettumust - kuigi suuri ja eredaid lugemiselamusi tuleb vist harvem ette kui enne. Ma kahtlustan, et siin on tegemist mingi võimetusega kirjandust nautida “niisugusena nagu see on”, vaid selle asemel ma kipun ikkagi analüüsima, et kuidas see on tehtud ja miks autor on just selliseid valikuid langetanud. Samas mõned tekstid jälle ületavad selle distantsi. Kõige viimane raamat, mille ma lõpetasin oli Susanna Clarke “The Ladies of Grace Adieu”, see on lühilugude kogumik, kus on toredat erinevate stiilidega mängimist. Hiljuti loetud jutukogumikest meeldis mulle David Foster Wallace “Teatavate piiride poorsusest”, üldse maksab Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatuid kõiki lugeda. Viimati loetud romaanidest tahaks - erinevatel põhjustel - soovitada Lukas Bärfussi “Koalat” ja Daniel Galera “Verest nõretavat habet”. Eesti autoritest paar aasta tagust Baturini “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”, ma arvan, et see on viimaste aastate jooksul üks paremaid Eesti keeles ilmunud tekste.

Ja küsimus sulle kui kirjanikule. Mis suunas uitab praegu sinu kui autori (ala)teadvus? On midagi vaimus küpsemas?

On küpsemas, või õigemini ei teagi, kuidas seda nüüd kirjeldada - ma arvasin, et ma isegi olen päris kaugele jõudnud järgmise raamatuga, aga siis hakkasin seda üle lugema ja jõudsin järeldusele, et niisugusel kujul ei kõlba. Ma ei teagi täpselt, mida sellega nüüd peale hakata, võibolla peab otsast peale alustama. Iseenesest on see mul esmakordne kogemus niiviisi raamatule otsa vaadata ja jõuda järeldusele, et ei sobi, võrdlemisi segadusseajav, aga õpetlik muidugi ka.

Elagu õpetlikkus! Lõpetuseks sarnane küsimus kogu kirjanduselule laiendatult: tajud ehk mingeid üldisemaid tendentse praeguses kirjanudeselus? Kas ehk tegevpoliitikute spontaansed sõnavõtud  pole võtnud satiirikutelt ja absurdikirjanikelt töö? Kas sotsiaalmeedia on autori ellu äratanud ja autori biograafiast saanud loomingu oluline osa?

Tõsi ta on, et kui postmodernism jõuab juba poliitikasse, siis kirjandus peaks olema juba edasi liikunud. Selliselt tahaks näha tegelikult uut modernsust, uue maailma mõtestamise püüet. Nende biograafiate taga võib olla autentsuse otsing, mis muidugi on väga modernne igatsus, sealtsamast hakkab mõistagi ka autor taas surnust üles tõusma. Mul on tunne, et autor on praegu igasuguste väljamõeldud uudiste ja eksitavate valede rägastikus üks võimalus mingisuguse kindluse, aususe, tõenäolisuse saavutamiseks. Et kirjatüki taga on tõepoolest keegi, kes vastutab ja see vastutus ei ole pelk konstruktsioon. 

Igatahes nende sõnade taga oli Meelis Friedenthali meiliaadress. Aitäh ja pikka iga!

Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia. Arutlus Carl Gustav Jungist

Ilmus ERRis 26.08.2019


Jumala vari ja mehe rinnanibude teoloogia

Mihkel Kunnus

Alljärgnev tekst on kirjutatud Carl Gustav Jungi raamatu „Vastus Iiobile“ eesti keeldes ilmumise puhul.

Siin arutletakse, miks ja kuidas Jungi looming väärib tutvumist ja kuidas sellega alustada ning seejärel vaadeldakse tema teooriate sobitumist oma- ja praegusaegse bioloogiateadusliku ning üldisema kultuurifilosoofilise kontekstiga mõnes relevantsemas aspektis.

Pikemad tsitaadid ja märkused on joonealustes.

***

Inimesed on ajaloo jooksul õppinud küll valitsema maailma enda ümber, kuid oma sisemaailma pole nad seni suutnud kuigivõrd kontrolli alla saada. Me oskame ehitada paisu ja peatada jõe voolamist, aga me ei oska peatada keha vananemist. Me oskame luua niisutussüsteeme, aga meil pole seni olnud aimugi, kuidas luua aju. Kui sääsk meie kõrva ääres piniseb, siis oskame selle maha lüüa, aga kui mingi mõte meil peas kumiseb ega lase magada, ei oska suurem osa meist seda mõtet vagaseks teha.

- Yuval Noah Harari „21 õppetundi 21. sajandiks“

Seda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust. 

- Carl Gustav Jung „Vastus Iiobile“

Sissejuhatuseks

Carl Gustav Jung sündis paar aastat enne Anton Hansen Tammsaaret. Kas sellise teadlase tekstid väärivad enamat kui teadusajaloolist huvi? Väärivad, sest õigus on neil, kelles eelmises lauses toodud määratlus – teadlane – protesti tekitas. Šveitsi psühhiaater ja analüütilise psühholoogia rajaja Carl Gustav Jung (1875-1961) ei ole teadlane. Vähemasti selle sõna kitsamas, modernistlikumas ja positivistlikumas tähenduses, kus teaduse mõiste sisaldab vaikeeeldusena ajas arenemist, seda, et tänapäeva teadlased arendavad oma eelkäijate ideid edasi ja ületavad need. Näiteks Valdur Mikita on öelnud, et sisekõne uurimine pole pärast Lev Võgotskit eriti edasi arenenud. Ja tal on suuresti õigus. Ja see on igati mõistetav, sest sisekõne on miski, mis on ühel poolt meile kõige vahetum reaalsus üldse, teisalt teeb just see vahetus selle teadusliku uurimise nii raskeks (eriti arvestades tänapäevase teaduse institutasionaalseid ja formaalseid nõudeid, mis tuleb garantiitunnistuse „Teaduslik“ saamiseks täita). Seepärast tasub sisekõnest huvitujal ikka ammuse Võgotski teoste poole pöörduda.
Sama on Jungi käsitletava ainesega. Kummati on Jungi ja Valdur Mikita huvivaldkond paljus kattuv, nad mõlemad arutlevad selle üle, kuidas meie kehadesse pakitud evolutsioonivanune mälu aktualiseerub kogemuslikult, kuidas kerkib teadvusesse, kuidas mõjutab motivatsioonidünaamikat ja afektistruktuuri. Valdur Mikita sügavam geniaalsus ja originaalsus peitub just seal, kuigi tuntud ja armastatud on ta hoopis muude kihistuste pärast. Aga alljärgnev käsitlus on Carl Gustav Jungist.

Milleks üldse tutvuda Carl Gustav Jungiga?

Küllap on viimatine eestindus, Jungi hilise loomeea suurteos „Vastus Iiobile“ (EKSA, 2019) üks ebasobivamaid tekste, millega alustada Jungi mõttemaailmaga tutvumist. Ometi tutvumist see väärib. Võib ehk isegi öelda, et iseäranis praegusel ajastul, mil inimhinge hämaramates soppides peituvad motiivitasandid ähvardavad taas jõulisemalt sekkuda ühiskondliku elu suunamisse. Sest nagu Juri Lotman kirjutab essees ”Nõiajaht. Hirmu semiootika”, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem”ⁱ lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut”.

Arhailised kujutelmad ja nende kõikuv aktuaalus inimese püühikas ja sedakaudu motivatsioonidünaamikas olid aga Carl Jungi kesksed analüüsiobjektid. Heaks meenutuseks võib olla nooremas keskeas ja vanemale Eesti lugejale märksõna „Monoloog tundmatuga“. Mäletate seda Vahur Kersna juhitud jutusaadet aastatel 1990-91? Sel eriti terava ühiskondliku murrangu ajal oli meie riigitelevisioonis iganädalane ülevaade inimeste UFO-kogemustest. Selle fenomeni ühe süvapsühholoogilise analüüsi andis Carl Jung juba aastal 1958 (külma sõja kuumematel alguspäevadel kubises taevas samuti tundmatutest lendavatest objektidest) ning selle tõlge oli esimene eestikeelne raamat Jungilt („Tänapäeva müüt. Asjadest, mida nähakse taevas“, Vagabund 1995, tõlkinud Mati Unt).

2. Kust alustada tutvumist Jungiga?

Üsna hea ja referatiivse eestikeelse ülevaate saab Epp Annuse toimetatud kogumikust „20. sajandi mõttevoolud“ (TÜ Kirjastus 2009), kus Jungile on pühendatud omaette artikkel. Päris hea oleks alustada ka tema autobiograafiast „Mälestused, unenäod, mõtted“, mille tõlkest ilmus hiljuti kordustrükk (Eesti Raamat 2017, edasi: MUM, pikemad tsitaadid on toodud artikli lõpus). See on isiklikuma mõõtmega teos ning evib ka kultuuriloolise väärtusega kõrvalepõikeid, ent on selle võrra mahukam (ca 400lk) ja laialivalguvam. Küllap aga tasub siin ära märkida, et Jung oli pikalt tõrges oma mälestusi publitseerima ning seda osalt just seetõttu, et „Vastus Iiobile“ leidis nii halva ja mõistmatu vastuvõtuⁱⁱ.

Vaevalt, et praegune vaimne õhustik selleks eriti soodsam on. Pigem vastupidi. Seda aitab hästi näitlikustada moto, mille Ivar Tröner valis raamatu „Vastus Iiobile“ tutvustuse alustamiseks:
„… Maarja Taevasse võtmise dogma, mida – olgu möödaminnes öeldud – pean olulisimaks religioosseks sündmuseks alates reformatsioonist. Protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele …“ (ptk XIX). Moto on väga hästi valitud, täpselt ja representatiivselt, aga paljud üldse tänapäeval mõistavad selles öeldut ja ammugi see veel kaasa kõlab? Kas keegi on näiteks kohanud feministi, kes viitab Maarja Taevasse võtmise dogmale?

Olgu siin kohe ka ära öeldud, et see, kes end Jungi mõttemaastikul ja kaasaja teoloogias kodusemalt tunneb, võibki pigem pöörduda Tröneri kommentaari ja Iiobi-raamatu enese juurde. Kuid vaevalt leidub eesti lugejate hulgas palju neid, kes üldse sest 1950. aastal paavst Pius XII poolt vastu võetud Maarja taevasse võtmise dogmastⁱⁱⁱ suuremat kuulnudki on, saati siis valmis on nõustuma selle pidamisega reformatsioonimõõtu religioosseks sündmuseks.

Lühimalt: Jungi „Vastus Iiobile“ eeldab avanemiseks üle keskmise ulatuvat teoloogilist ja psühholoogilist eruditsiooni ning küllap ka autori ja lugeja filosoofilise temperamendi märkimisvääret kattumist.

Eelöldu tõttu arvangi, et kõige optimaalsem on algajal Jungi huvilisel alustada näiteks Jordan Petersoni Jungi-teemalistest videoloengutest või siis Calvin S. Halli ja Vernon J. Nordby väiksemahulisest raamatust „Sissejuhatus Jungi psühholoogiasse“ (Väike Vanker 2007).

3. Ilmumisajastu toonaseid ja praeguseid jälgi

Tõlkija Kristiina Kivil on psühhoanalüüsi ühe keskse mõiste Unbewusste vastena kasutanud alateadvust (väikse tõlkeloolise ülevaate annavad teemast Alo Jüroloo ja Vaino Vahing Jungi „Psühholoogiliste tüüpide“ (Ilmamaa, 2015) eessõnas.). Leian, et sõna „alateadvus“ on hea valik. Eelkõige seetõttu, et see Johannes Semperi kasutusele võetud vaste („Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs“, 1924) on juba meie keeles kodunenud, kuigi akadeemilisemad tõlkijad ja käsilejad peavad vajalikuks selle ümber ikka polemiseerida (põhjendatult!). Teiseks „alateadvuse“ plussiks on minu arust see, et see viitab sellele, et alateadvus on teadvusega mingis mõttes „samast ainest“. Tõlkevasted „teadvusetus“, „mitteteadvus“ jms tekitavad mu arust mulje, et alateadvuse ja teadvuse vahel on mingi radikaalsem ontoloogiline lõhe. Eriti on see mulje sõnaga „mitteteadvus“, mis implitseerib õige järsu eituse teadvuse suhtes, ometi jutlustab Jung ju mingis mõttes teadvuse haarde laienemist alateadvusesse, tähendab teadvuse ja alateadvuse piir on sujuv ja muutuv-muudetav (küllap kõige igapäevasemalt kogeme seda oma uinumisprotsessi tähele pannes). Samuti tundub mulle, et „mitteteadvus“ implitseerib, ütleme, antropomorfistliku antropotsentrismi. Ometi Jung nägi inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust, tähendab esindas maailmapilti, mis on veel praegugi nõnda haruldane, et üks tuntumaid kaasaja primatolooge Frans de Waal on pidanud vajalikuks seda pikalt avada ning on sihtsõimamiseks loonud isegi vastav termini – neokreatsionism. Viimane seisneb siis selles, et „tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes"^iv.
Inimese loomuse mõistmist ähmastav eelarvamus radikaalsest erinevusest inimese ja looma vahel, mis on saanud kultuurilooliselt küllalt täpse määratluse mõiste „kartesiaanlik dualism“ näol, ei kummitanud Jungi isegi mitte noorusaastatel^v. Küpsemas eas formuleeris ta selle arusaama juba üsna klaarilt:

„Lõppude lõpuks on kujutlus, nagu oleks inimene kogu oma aus ja hiilguses loodud ilma eelastmeta kuuendal loomispäeval, mõnevõrra liiga lihtne ja arhailine, et see võiks meid rahuldada. Kuid kõiges selles, mis puudutab psüühet, jäävad meie arusaamad kindlalt püsima: meile on mugav mõelda, et psüühes pole mingeid arhetüüpseid eeltingimusi, et see on tabula rasa, et see tekib uuesti sünni puhul ja on üksnes see, mida ta endast ise kujutab.

Teadvus on fülo- ja ontogeneetiliselt sekundaarne. Me peame omati seda selget tõsiasja mõistma. Nii nagu kehal on miljonite aastate pikkune anatoomiline eelajalugu, nii kujutab ka psüühiline süsteem nagu iga inimorganismi osa sellise evolutsiooni resultaati ja kõikjal võib leida varase arengu jälgi. Nii nagu teadvus alustas oma evolutsiooni teadvustamatult animaalselt tasandilt, nõnda kordab seda diferentseerumist iga lapse areng. Lapse psüühiline struktuur kujutab oma teadvuseelses seisundis kõike muud, aga mitte tabula rasat; ta on juba varustatud äratuntavate individuaalsete eelvormide ja peale selle kõigi spetsiifiliste inimlike instinktidega, samuti ka kõrgemate funktsioonide aprioorsete põhialustega.“ (MUM, lk 311)

4. Jungi arusaam inimese evolutsioonist

Hall ja Vernon resümeerivad: „Kollektiivse alateadvuse avastamine oli orientiir psühholoogia ajaloos. Meel on läbi oma füüsile vaste, aju, pärinud omadused, mis määravad kindlaks viisi, kuidas inimene kogemustele reageerib ja mis tüüpi kogemusi ta saab. Seega, üksikisik on seotud oma minevikuga, mitte ainult imikueaga, vaid olulisemalt liigi minevikuga ja sellele eelnenud orgaanilise maailma evolutsiooniga. See psüühe paigutamine evolutsiooniprotsessi oli Jungi silmapaistvaim saavutus.“ (lk 39)

Siin söandaks teha väikse paranduse. Jungi suurus ei seisne psüühe paigutamises evolutsiooniprotsessi – arusaamas, mis õigupoolest ei eelda muud kui evolutsioonilise maailmapildi läbimõeldud omaksvõttu ehk de Waali sõnadega neokreatsionismi tagasi lükkamist –, samuti ei olnud ta siin sugugi esimene ega ammugi mitte erakordne. Jungi suurus seisneb pigem ikka tema erakordses fenomenoloogilises võimekuses, võimes tähele panna neid psüühika elemente, mida tavaliselt eriti ei märgatagi ja kui, siis on harjumuslik pidada neid tähendusetuks psüühiliseks sodiks. Nõnda sarnaneb ta pigem suurte psühholoogiliste realistidega, kirjanikega, kelle teoseid lugedes tunneme end ära ja kes suudavad artikuleerida mõtteid ja tundmusi, mida ise ainult ähmaselt adume või kõrvalise abita tähelegi panna ei oska (näiteks siinkirjutajal oli huvitav äratundmine, kui Jung kirjeldas seika varajasest lapsepõlvest, kus ta tegi endale väikse puust mehikese ja peitis selle pööningule laetalade vahele, ning kirjeldas siis, kui tähtis talle oli toona sellise saladuse olemasolu. Seda lugedes tuli mulle meelde, et olin ise koolieelikuna midagi õige sarnast teinud). Ka Jungi noorusaastate suur lemmik Arthur Schopenhauer hiilgab ju eelkõige sellega, kui peeni eristusi suudab ta oma sisemaalima vaatlemisel teha.

Vernoni ja Halli muidu väga heas käsitluses on ka üks ilmumisajast pärinev mõra, üks aegunud parandus, mis on järgmises märkuses:

„Bioloogid on esitanud kaks seisukohta kollektiivse alateadvuse evolutsiooni mehhanismidest. Üks vaatenurk väidab, et tulevased põlvkonnad pärivad eelnevate omandatud kogemused ning neid pole vaja uuesti omandada. Harjumused muutuvad instinktideks. Seda nimetatakse omandatud tunnuste doktriiniks või lamarkismiks selle looja järgi. Teine seisukoht, mida aktsepteerib enamik biolooge, ütleb, et evolutsioon jätkub muutuste kaudu pärilikkusaines, mida nimetatakse mutatsioonideks. Mutatsioonid, mis soodustavad üksikisiku kohanemist keskkonnaga ja suurendavad võimalusi ellu jääda ning paljuneda, kalduvad olema põlvkkonnalt põlvkonnale edasi kantud. Need muutused, mis kahjustavad kohanemist, ellujäämist ja paljunemist, elimineeritakse.

Jung võttis kahjuks omaks ebapopulaarse lamarkismi seisukoha: ühe või mitme põlvkonna vältel omandatud hirm madude või pimeduse ees võib päranduda ka järgnevatele põlvkondadele.“ (lk 40)

Kõnekas mõra olekski siis arvamus, et Jung n.ö. lamarkismiga eksis. Esiteks on juba eksitav öelda, et Jung oli lamarkist. Jung rõhutab väga sageli, et ta on empiirik (tõsi, ka see enesemääratlus võib olla eksitav, sest reeglina peetakse empirismi all silmas välismaailma tõsiasjadele toetumist, aga Jungi empirism toetub ikka psüühilistele tõsiasjadele st tema empirismi alla käivad ka viirastused, hallutsinatsioonid, UFO-kogemused^vi jms – tema empirism on psüühiline empirism) ja siin on oluline märkida, et bioloogilise evolutsiooni mehhanismide kontseptualiseerimine teda ülearu ei huvitanudki.

Veel, Vernoni ja Halli raamat on kirjutatud 1972. aastal. See oli aeg, mil psüühika asetamine adekvaatsesse bioloogilisse konteksti oli juhtumisi mitmekordselt takistatud ja ei sobinud kuidagi ajastu vaimuga. Täpsemalt siis inimindiviidi käitumise biologiseerimine oli topeltraskendatud. Esiteks kadus siis indiivid – üldisemalt siis üksikorganism – bioloogia vaateväljalt. Viiekümnendate alguses oli kindlaks tehtud DNA struktuur ja piltlikult öeldes haaras suur hulk biolooge vaimustusega mikroskoobi järele. Samuti leiutati elektronarvutid ning loodi tehniline võimekus matemaatiliseks populatsioonigeneetikaks, tähendab, teine osa biolooge haaras sarnase vaimustusega teleskoobi järele ning neid, kes ei haaranud kätte ei mikro- ega teleskoopi, ehk siis neid, kelle vaatevälja jäi üksikorganism, jäi õige väheks.

Indiviid, üksikorganism kadus bioloogia vaateväljalt, pilk suundus palju kaugemale – populatsioonigeneetikasse – ja palju lähemale, DNAsse, lausa biokeemiasse. Samuti oli suureks takistuseks Teise maailmasõja õuduste kaja, mis tegi inimkäitumise bioloogiliste algete otsimisest sellise tabuteema, et sellest pole tänini toibutud. Psüühika on aga nähtus, mis on samuti evolutsiooniline, aga ometi selline, millele ei pääse ligi kui tahes filigraansete populatsioonigeneetliste mudelitega või kui tahes innustunud iseka geeni jälgimisega. Ajapikku on aga bioloogiline pilk taas avardunud (või eelmise metafoori kasutades – fokusseerunud) ning „Jungi lamarkism“ leidnud endale igati väärika teoreetilise katuse. N.ö. „epigeneetilise pöörde“ ülevaateartikli kokkuvõttes kirjutab Kalevi Kull: „Epigeneetiline pööre on seotud sügava muutusega ontogeneesi ja fülogeneesi, fenotüübi ja genotüübi vahekorra käsitlemisel. Epigeneetilise arusaama kohaselt määravad ontogeneesi võimalused fülogeneesi võimalusi, mitte vastupidi. Muutused genoomi ekspressioonis võivad selle mehhanismi kohaselt eelneda neid muutusi fikseerivatele juhuslikele muutustele genoomis. Organismi aktiivsus ei ole siis mitte niivõrd genoomi tulem, kuivõrd iseseisev elussüsteemide struktuure kujundav faktor. Epigeneetiline pööre langeb suuresti kokku süsteemibioloogia esilekerkimisega. Praegusaegne epigeneetiline pööre võib olla sõnastatud ka kui üleminek neodarvinismilt postdarvinismi “^vii
Oluline koht selles kontseptuaalses nihkes on Baldwini efektil^viii ja James Mark Baldwin'i (1861-1934) töödega oli Jung tuttav (nt viitab talle „Psühholoogilistes tüüpides).

Nii võib Hallile ja Vernonile – kelle raamat on sissejuhatuseks Jungi juurde siiski väga hea – teha märkuse, et evolutsiooniteoreetilisest aspektis tegi Jung õigesti, kui oma empirismile truuks jäi. Sest, nagu resümeerib Kalevi Kull, „ühelpoolt on selge, et Cricki dogma kehtib, eluajal omandatu ei saa adekvaatselt muuta DNA järjestusi. Teiseltpoolt, DNA ei toimi kui organismi elu determineerija.“^ix Pärilikkusel ja mälul on palju mehhanisme ja need on mitmel tasandil tagasisidestuvad. On Baldwini efekt ja on epigeneetika, on Cricki tsentraaldogma, aga on ka kultuur, mille üks laiemaid määratlusi ongi pärilikkuse kaudu – kultuur kui mittegeneetiline pärilikkus. Kokkuvõtlikult võib ehk lihtsalt rõhutada tõsiasja, et mitte kunagi pole ükski geen läbinud pudelikaela, kus teda poleks mõjutanud organism kogu oma keerukuses ja hetkekski paigale tardumatus ontogeneetilises komplekssuses, tähendab, mälulises ja interpreteerivas keskkonnas, mis ulatub rakusisust maastiku ja kultuurini.

5. Psühholoogilise empirismi väljataandamatu pluralism

Ühes oma peateoses, raamatus „Psühholoogilised tüübid“, tsiteerib Jung pragmatismi alusepanija ja psühholoogiaklassiku William Jamesi paljuviidatud kirjakohta sellest, kuidas filosoofia ajalugu on jäädvustus kokkupõrgetest väljataandamatute filosoofiliste temperamentide vahel.^x

Küllap tasub siin meelde tuletada, et William Jamesi temperamendikäsitlusel pole suurt midagi pistmist ekstra- või introvertsusega, tähendab mõistetega, mille alles Jung ise tõi meie argisesse kõnepruuki ja seda pikalt pärast kõnealust Jamesi sedastust. Märt Väljataga selgitab: William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning temperament on Jamesil rohkem „muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast“^xi. William Jamesi sõnadega: see „ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet.“ ^xii

„Psühholoogiliste tüüpide“ lõppsõnas rõhutab Jung sellest tulenevat väljataandumatut pluralismi nii psühholoogiateooriates kui filosoofias üldisemalt. Mistõttu oleks sobilik püüda teha paar märkust Jungi enese temperamendi (Jamesi mõttes) kohta ja rõhutades, et tegu pole kriitika, vaid kaardistamiskatsega.

6. Jungi filosoofiline temperament

Tähelepanek, mis Jungi töödes laiemalt, aga eriti kõige isiklikumas teoses, autobiograafias silma torkab, on see, et Jung on suuresti oma sisemaalimas elav üksildane introvert. Tema enese sõnadega:

„Sisemised elamused nooruses või mõnevõrra hiljem avaldasid oma mõju kõigele minuga toimuvale ja olid mulle tähtsad. Olin jõudnud väga varakult arusaamisele, et kui elu küsimustele ja komplikatsioonidele ei anta sisemist vastust ega lahendust, siis ei ole sel õigupoolest suurt tähtsust. Välised asjaolud ei suuda sisemisi elamusi asendada. Seepärast on minu elu olnud erakordselt vaene välistest sündmustest. Mul pole neist palju pajatada. Mina suudan ennast mõista ainult sisemiste sündmuste kaudu. Ainult need moodustavad minu elu eripära, ja neid käsitleb ka minu „autobiograafia“.“ (MUM lk 16-17)

Sellest võib kahtlustada tema mõningast ebarepresentatiivsust sotsiaaluse osakaalsu hindamisel psüühika kujunemisel, eriti arvestades Jean Piaget'st lähtuvate traditsioonide valguses^xiii. Selle mitte kuigi kaaluka märkuse juurest aga tahaks hüpata kohe kõige fundamentaalsema temperamendierinevuse juurde Jamesi mõttes. Selle enam-vähem väljendamatu aimduse juurde, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab, ja kuidas isikupäraselt tuntakse kosmose totaalsuse tõuget ja survet.

7. Kõige keerulisemast: Sokrates ja Jeesus või maailmatahe ja muusika vaim

Küllap hargnemispunkt, kus joonistub teravamalt esile olulisim eristus, on kuskil Schopenhaueri ja Nietzsche juures. Nietzsche – Schopenchaueri õpilane ja Jungi õpetaja – ütleb tagasivaates oma läbimurdeteose „Tragöödia sünd“ kohta, et selle teine kandev telg peale vaenulikkuse Sokratese pärandi ehk mõistusearmastuse kõrval oli „sügavalt vaenulik vaikus kristluse suhtes kogu raamatu ulatuses“^xiv. Nietzsche kirjeldatud tragöödiline elutunne sündis teadupärast muusika vaimust. Selle raskesti lähenetavale mõiste avamisel võib ehk abi leida Oswald Spenglerilt, suurvaimult, kes jagas Jungiga peamisi õpetajaid (ikka Schopenhauer, Nietzsche jne), aga oli metafüüsiliselt temperamendilt kaunikesti erinev:
“Kuid igasugust religioossust iseloomustab hirm nähtamatu ees. Jumalused on aimatud, kujutletud, kaemuslikult kogetud valguse-esemed (Lichtwircklichkeiten) ning mõte „nähtamatust jumalast“ inimliku transtsendentsi ülim väljendus. Teispoolsus on teisel pool valgusemaailma piire; lunastus on vabanemine valguse ja tema tõsiasjade lummast. Meie, inimeste jaoks peitub muusika sõnulseletamatu võlu ja tõeliselt lunastav jõud just selles, et ta on ainuke kunst, mille vahendid jäävad väljapoole valguse-ilma, mis meie jaoks on ammugi hakanud tähendama maailma üldse, nii et ainult muusika võib meid sellest otsekui välja viia, murda läbi valguse valitsuse teraskõva lummuse, ja lasta meil kujutleda, et puudutame siinkohal hinge ülimat saladust – mis on vaid sulnis illusioon, sest virget inimest valitseb kindlalt nägemismeel, nii et ta ei suuda luua kuulmismuljeist kuuldelist maailma, vaid lisab needki muljed oma visuaalsele maailmale”.^xv Lühimalt: sellel teelahkmel, mille selgeimalt artikuleeris ehk Nietzsche, keeras Jung otsustavalt vastandsuunas. Jungi raamatutes – ja „Vastus Iiobile“ on neist üks kontsentreeritumaid ja sügavamaid – puudub justnimelt muusika vaim, see, milles Nietzsche nägi eksistentsiaalset alternatiivi Sokratesest ja Jeesusest hingestatud traditsioonile. Ja mõiste „muusika vaim“ pürgib siin sama abstraktsusastme suunas, mis on valgusel, kui räägitakse seesmisest valgusest või valgustatusest, sellest, kus Jungi eksitentsisihi kõrgeim aste on üha suurem teadvustatus ja seda nõnda, et teadvustatus on valgustatusega vaat et sünonüümne. Sellisel abstraktsusastmel käsitles muusikat ja muusikalisust näiteks veel Thomas Mann – taas samade õpetajate järgija – , kes nägi näiteks enda ja Jungi suures imetlusobjektis Goethe „Faustis“ just nimelt puudusena seda, et Goethe ei sidunud Fausti kuju musikaalsusega. „Muusika on deemonlik valdus. Negatiivse märgiga kristlik kunst,“^xvi rõhutab Mann ning siin võiks siis krüptilise sünteetilisusega kokku võtta, et muusika on Jumala vari. Või ehk pareminigi: muusikas on pole valgust ega varju. Elusümfoonia jaguneb valguseks ja varjuks kui mõistus selle tarretab.

Veel ühe maisema kujundiga vihjates: Kolmas Reich polnud ideoloogilisele sõrestikule ehitatud, polnud valgusvaimu väändumine, see oli muusikaline nähtus, aforistlikult: Kolmas Reich oli riäälitiooper.

„Et seda kirjatööd õiglaselt hinnata, peab muusika saatuse kui alasti haava ääres kannatanud olema,“ kirjutab veel viimaseid hetki selge Nietzsche oma Wagneri käsitluse kohta.

Muusika vaimu ja saatusega rähklevad nii Thomas Mann kui Robelt Musil, nii Hermann Hesse kui meie oma Tammsaare^xvii. Spengler, eelmainitute mõjutaja, arendab muusika metafoorika sellisesse nõtkusesse, et muutub logose-traditsioonile kohati kättesaamatukski (kuidas me mõistame näiteks tõutakti? Taktimõõtu ei saa tajuda ka eredaimas valguses.) Kestvust – muusikalist taandamatust jutlustab samal ajal Prantsusmaal Henri Bergson.

Muusikaliste metafoorideni jõudis ka arengubioloogia suurkuju Karl Ernst von Baer^xviii, kelle arengumudelile toetub ka Jung, ning tänapäeval bioloogiateadust täielikustav, silmaklappidega geenipõrnitsust ületav Denis Noble kirjutab elu muusikast, evolutsiooniga samastusvast elust kui dirigendita orkestrist^xix.

Mis oleks Nietzsche vastus küsimusele, mille vastu Viktor Frankl arendas välja logoteraapia? Eksistents on õigustatav ainult esteetilise fenomenina, selgitatakse „Tragöödia sünnis“. Milleks ja kuidas ometi kõigeväeline Looja lubab maailma kurjuse? Mis vastuse saaks siin piinatud Iiob, kui küsib, et kus on ometi õiglus? Elu on ilus.^xx

8. Jung kui evolutsiooniliselt mõtlev, tõeliselt kaasaegne kristlane

Eelöeldut võib aga vaadelda kui väga suure ja ornamendirohke ringiga öeldud triviaalsust, et Jung on kristlane (mitte aga, ütleme, muusiklane). „Vastus Iiobile“ on päevselgelt kristliku pärandiga tegelev ja seda aktiivselt mõtestav tekst. See on nii päevselge, et seda on ebamugav välja öeldagi. Kuid märkimist väärib siin veel ehk see, et Jung näeb kristlust evolutsioonilisena. Mitte lihtsalt muutuvana, vaid just nimelt evolutsioonilisena. Tähendab igasugune fundamentalism ja radikalism kui tendentsid, mis taotlevad mingi kadunud autentsuse ja juurte juurde tagasi minekut, on põhimõtteliselt välistatud. Evolutsioon on tagasipöördumatu protsess. Jung tõlgendab Iiobi lugu Jeesuse loo vältimatu ja orgaanilise eeletapina, evolutsioonilse eellasena. Ning see vahest enam nii triviaalne ei ole.

Jung kahtleb, kas jumal ja alateadvus on eristatavad, evolutsioneerub inimene – ja Baldwini efekt lubab kultuurilist evolutsiooni, mis ei sõltu geneetilisestki – ja evolutsioneerub inimese ja jumala suhe, nende vahekord, eristamatus ja eristatavus, tähendab, meie alateadvus on ju korraga immanentne ja transtsendentne. Nii nagu nende vahel võnkuv teoloogia ajalugu ka näitab.

Näiteks raamatu „Vastus Iiobile“, mis oli Jungile ääretult oluline teos, üks kesksemaid ideid kajastub järgmises lõigus:

„Paavsti deklaratsiooni paikapidavus on ületamatu ning protestantlikul vaatenurgal ei jää muud üle kui vihastada, olles vaid meeste religioon, milles pole mingit metafüüsilist vastet naisele [kursiiv originaalis – M.K.]; sarnane oli lugu mitraismiga, millele see eelarvamus vägagi kahjuks tuli. Protestantism ei ole ilmselgelt piisaval määral märganud aja märke, mis viitavad naiste võrdsetele õigustele. Nimelt on võrdõiguslikkusel vaja oma metafüüsilist ankrut „jumaliku” naise kujus, Kristuse pruudis. Nii nagu Kristuse isikut ei saa asendada organisatsioon, ei saa ka kirik asendada pruuti. Naiselik vajab just niisama isikulist vastet nagu mehelikki.
Dogmaatilisest vaatenurgast ei tähenda Maarja taevassevõtmise dogmatiseerimine, et Maarja oleks tõusnud jumalanna staatusesse, ehkki taeva valitsejannana (vastandina kuualuse õhuriigi vürstile, saatanale) ja vahendajannana on ta Kristuse, kuninga ja vahendajaga, funktsioonide poolest samahästi kui võrdväärne. Igal juhul on see positsioon arhetüübi vajaduse jaoks piisav. “ (lk 127-8)

Mis see nüüd siis on? Protestantism ei suuda (võrreldes katoliiklusega!) ajaga piisavalt kaasas käia ja paavst dogmatiseeris feminismi otsapidi transtsendentsusesse juba aastal 1950? Kuidas ja mis suunas on põhjuslikud seosed kirikliku dogmaatika ja ühiskondlike suundumuste vahel? Igatahes Jungi sõnul „[s]eda, et jumalus avaldab meile mõju, saame kindlaks teha ainult psüühika vahendusel, kusjuures meie võimuses ei ole eristada, kas see toime tuleneb jumalast või alateadvusest, s.t meil ei ole võimalik kindlaks teha, kas jumal ja alateadvus on kaks erinevat suurust.“ (lk 131-132)

Arengubioloog teab hästi, miks ja kuidas mehel on rinnanibud, tähendab, kuidas mehe fenotüübis on naiselikkuse elemendid, või täpseminigi – miks mehe ja naise soolinegi ülesehitus on vastastikku sel määral difundeerunud, et sooessentsi välja destilleerimine on võimatu. Seepärast ei maksa mehe rinnanibusid unustada ka psüühesse ja teoloogiasse süübides. Jung on siin abiks.

P.S. Saamaks paremini aimu, millest, miks ja kuidas räägib Jung raamatus „Vastus Iiobile“ soovitan otsida EBSi Youtube'i kanalilt üles saate „Tähenduse teejuhid“ see osa, kus Hardo Pajula saatekülalisteks tõlkija Kristiina Kivil ja õpetlane Ivar Tröner ning käsitlemisel just see raamat:https://www.youtube.com/watch?v=OdhLT_Jpae0&t

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

ii Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: „Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. „Autobiograafia“ on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on „autobiograafia“ veel ainult punktike „i“ peal“.( lk 12-13)

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html

v Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: „ [Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse.“ (MUM, lk 70)

viNäiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega“

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

x „Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xiiiJean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus“ Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast nt https://www.youtube.com/watch?v=BQ4VSRg4e8w

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

„Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein.“

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:
„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile.“ „Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xvii Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust „Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika“ (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

xix Vt Denis Nobe „Elu muusika. Bioloogia teispool geene“ Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2016/05/organism-kui-dirigendita-orkester.html

xx „Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.
Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

ii Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: „Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. „Autobiograafia“ on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on „autobiograafia“ veel ainult punktike „i“ peal“.( lk 12-13)

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html

v Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: „ [Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse.“ (MUM, lk 70)

viNäiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega“

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

x „Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xiiiJean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus“ Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast nt https://www.youtube.com/watch?v=BQ4VSRg4e8w

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

„Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein.“

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:
„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile.“ „Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xvii Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust „Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika“ (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

xix Vt Denis Nobe „Elu muusika. Bioloogia teispool geene“ Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2016/05/organism-kui-dirigendita-orkester.html

xx „Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.
Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

ii Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: „Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. „Autobiograafia“ on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on „autobiograafia“ veel ainult punktike „i“ peal“.( lk 12-13)

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html

v Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: „ [Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse.“ (MUM, lk 70)

viNäiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega“

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

x „Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xiiiJean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus“ Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast nt https://www.youtube.com/watch?v=BQ4VSRg4e8w

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

„Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein.“

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:

„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile.“

„Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xvii Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust „Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika“ (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

xix Vt Denis Nobe „Elu muusika. Bioloogia teispool geene“ Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2016/05/organism-kui-dirigendita-orkester.html

xx „Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.

Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)

iMõlemad viidatud esseed on kogumikus „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast“, Varrak, 2007

ii Oma autobiograafia kohta ütleb vana Jung: „Mina olen kogu oma eluaja seda materjali endas hoidnud ja pole lasknud seda kordagi avalikkuse ette; aga kui nüüd peaks sellega midagi juhtuma, siis on mulle antud veel valusam löök kui mu teiste raamatute puhul. Ma ei tea, kas ma suudan – juba nii eemal olles sellest maailmast –, et kriitilised nooled enam minuni ei lendaks, ja kas suudan negatiivseid reageeringuid taluda. Ma olen küllaldaselt kannatanud mõistmatuse ja isolatsiooni tõttu, millesse satutakse, kui öeldakse välja asju, mida teised ei mõista. Kui juba Iiobi-raamat põhjustas nii suure mõistmatuse, siis mõjuvad minu mälestused veel palju negatiivsemalt. „Autobiograafia“ on minu elu, vaadelduna nende teadmiste valguses, mida ma olen oma tööga omandanud. Mu elu ja töö moodustavad terviku, ja seega on see raamat raskeks lektüüriks inimestele, kes minu teaduslikke mõtteid ei tunne või ei mõista. Minu elu on teatud mõttes selle kvintessents, mida olen kirjutanud, ja mitte ümberpöördult. Niisugune, nagu ma olen, ja see, mida ma kirjutan – moodustab terviku. Kõik minu mõtted ja kogu minu püüdlemine – see olen mina ise. Nõnda on „autobiograafia“ veel ainult punktike „i“ peal“.( lk 12-13)

iiiVt nt https://en.wikipedia.org/wiki/Assumption_of_Mary

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Tänapäev 2018, lk 146 vt ka arvustust: https://mihkelkunnus.blogspot.com/2019/04/kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis.html

v Meenutades oma kooliaastaid kirjutab Jung: „ [Ma] olin üles kasvanud maal – keset jõgesid ja metsi, keset loomi ja inimesi, väikeses külas, mille kohal paistis päike, millest libisesid üle tuuled ja pilved ning mis oli mähkunud pimedasse, arusaamatuid asju täis öösse. See polnud üksnes mingi koht maakeral, vaid Jumala maailm, nõnda korraldatud ja salajase tähendusega täidetud. Inimesed nähtavasti ei teadnud seda ja ka loomad olid kuidagiviisi arusaamise sellest tähendusest kaotanud. See paistis välja lehmade nukker-lootusetust pilgust ja hobuste resigneerunud silmadest, koera alandlikkusest, kes meeleheitlikult inimese külge klammerdus, ja isegi kassi enesekindlast olekust, kes oli valinud küüni endale eluasemeks ja jahimaaks. Nagu loomad, näisid ka inimesed mulle ebateadlike olevustena; nad vahtisid kas maha või puude latvadesse, et näha, mismoodi ja mis otstarbeks saaks neid kasutada; nad kogunesid loomade kombel karjadesse, paaritusid ja tülitsesid omavahe ega näinud, et nad elavad kosmoses, Jumala maailmas, igavikus, kus kõik on sündinud ja kõik on ka juba surnud.

Ma armastasin kõiki püsisoojaseid loomi seepärast, et nad olid nii inimese moodi ja viibisid teadmatuses koos meiega. Ma armastasin neid selle eest, et neil oli hing nagu meilgi, ja ma uskusin, et mõistame neid instinktiivselt. Nemadki tunnevad nagu meie, arvasin ma, rõõmu ja kurbust, armastust ja vihkamist, nälga ja janu, hirmu ja usaldust – kõik need eksisteerimise olulised komponendid olid neil olemas, kõik peale keele, teritunud teadvuse ja teaduse.“ (MUM, lk 70)

viNäiteks „Tänapäeva müüdi“ eessõna lõpetab Jung järgmiselt: „Psühholoogina pole mul UFOde füüsilise olemuse kohta midagi lisada. Võin oma hooleks võtta ainult nende psüühilise aspekti, mis kahtlemata eksisteerib, ja edaspidi piirdungi peamiselt sellega“

viiKalevi Kull „Epigeneetiline pööre“ raamatus „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 364-365

viiiVt „Baldwini efektist“ raamatus Kalevi Kull „Teoreetilisest bioloogiast. Eluteadus matemaatika ja semiootika vahel“ TÜ Kirjastus 2019, lk 221-225

ixSamas lk 222

x „Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.

Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.“

Siin toodud tsitaat võetud Märt Väljataga tõlkest William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 16

xi Märt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“ järelsõna raamatule William James „Pragmatism ja elu ideaalid“ Vagabund 2005, lk 374

xii„Pragmatism ja elu ideaalid“ lk 14

xiiiJean Piaget'l on oluline, et mitte öelda keskne roll sotsiaalkonstruktivismi sünnil, ometi on see mõiste viimaste dekaadide jooksul nn kultuurisõdades nii drastliselt teisenenud, et seda on ebamugav joonealuses märkuseski mainida. Hea ülevaate sotsiaalkonstruktivismist võib leida Peter L. Pergeri ja Thomas Luckmanni klassikastaatusesse tõusnud teosest „Tegelikkuse sotsiaalne ülesehitus. Teadmussotsioloogiline uurimus“ Ilmamaa, 2018; head ülevaate Jean Piaget' pärandist ja selle olulisusest annavad ka Jordan Petersoni loengud temast nt https://www.youtube.com/watch?v=BQ4VSRg4e8w

xivFriedrich Nietzsche „Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, tõlkinud Jaan Undusk. Vagabund 1996. lk 71

xvOswald Spengler „Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid“, tõlkinud Mati Sirkel ja Katre Ligi. Ilmamaa 2012, lk 19-20

xvi Essees „Saksamaa ja sakslased“, kättesaadav: https://www.scribd.com/doc/51545362/Thomas-Mann-Deutschland-und-die-Deutschen

„Es ist ein großer Fehler der Sage und des Gedichts, dass sie Faust nicht mit der Musik in Verbindung bringen. Er müßte musikalisch, müßte Musiker sein. Die Musik ist dämonisches Gebiet, - Sören Kierkegaard, ein großer Christ, hat das am überzeugendsten ausgeführt in seinem schmerzlich - enthusiastischen Aufsatz über Mozarts Don Juan. Sie ist christliche Kunst mit negativem Vorzeichen. Sie ist berechnetste Ordnung und chaosträchtigeWider - Vernunft zugleich, an beschwörenden, inkantativen Gesten reich, Zahlenzauber, die der Wirklichkeitfernste und zugleich die passionierteste der Künste, abstrakt und mystisch. Soli Faust der Repräsentant der deutschen Seele sein, so müsste er musikalisch sein; denn abstrakt und mystisch, d. h. musikalisch, ist das Verhältnis des Deutschen zur Welt, - das Verhältnis eines dämonisch angehauchten Professors, ungeschickt unddabei von dem hochmütigen Bewußtsein bestimmt, der Welt an Tiefe überlegen zu sein.“

Mihhail Lotman kirjutab Thomas Mannile kummardades:
„Ka Saksamaal võttis natsionaalsotsialismi vastasus tihti lihtsustatud vorme, pidades natslust saksa kultuurile sama võõraks nagu teistele ja eristades seda rangelt saksa vaimust. Ehk: on kaks Saksamaad – hea, mis andis maailmale Goethe, Schilleri, Beethoveni ja Schuberti, ja halb Hitleri-Saksamaa.

Thomas Mann näitab selle vaate naiivsust ja ka valelikkust. Kuhu paigutada näiteks Wagner või Nietzsche („Doktor Faustuse“ peategelase Adrian Leverkühni üks prototüüp)?

Romaaniga püüabki Mann tõestada, et halb ja hea Saksamaa on üks ja sama – oma tippude eest tuleb maksta. Manni positsioon on karm ja vaieldav, kuid vaieldamatult aus ja julge, tehes au autorile ja kogu saksa kultuurile.“ „Kummardus Thomas Mannile“ PM 16.07.2005 https://www.postimees.ee/1486931/kummardus-thomas-mannile

xvii Muusika ja muusikalise metafoorika olulisusest võib ülevaate saada Maarja Vaino doktoritööst või sellest tehtud raamatust „Tammsaare ja irratsionaaluse poeetika“ (EKSA 2016), aga teeks siin täiendava märkuse, et kuigi muusika kätkeb Tammsaarel kosmilist harmooniat ja elujõudu, on sel mõrad sees niipea, kui läheneda sellele Sokratese-Jeesuse traditsiooniga, näiteks just siis kui Katku Villu tantsib, tähendab on elu muusikada kooskõlas, on ta korraga naistele väga kütkestav, vitaalne ja pulbitsev, aga just siis ta ka lõhub ja tapab.

xviii Vt nt Karl Ernst von Baer „Milline vaade elusloodusele on õige? ning kuidas seda rakendada entomoloogias?“Akadeemia 2002, nr 12, lk 2556-2584.

xix Vt Denis Nobe „Elu muusika. Bioloogia teispool geene“ Varrak 2016, tõlkinud Lauri Laanisto. Kalevi Kulli kirjutatud järelsõna on kättesaadav siin: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2016/05/organism-kui-dirigendita-orkester.html

xx „Metafüüsiline lohutus – juba siinkohal viitan ma sellele, millega iga tragöödia meid vabastab –, et elu on asjade põhiolemuses hävimatult võimas ja nauditav, hoolimata kõigist muutustest, see lohutus ilmub käegakatsutavas selguses saatürite koorina, loodusolevuste koorina, kes otsekui elaksid iga tsivilisatsiooni taga ja jäävad alati samaks, hoolimata põlvkondade ning rahvaste ajaloo vaheldumisest.
Selle koori abil lohutab end raskemeelne ja tundelistele ning tõsiseimatele kannatustele erakordselt aldis kreeklane, kes on vaadanud terava pilguga niinimetatud maailmaajaloo hirmsat hävitamistungi ja samuti ka looduse julmust, ning teda ähvardab oht hakata igatsema budistliku tahteeituse järele. Teda päästab kunst ja kunsti kaudu ta pääseb elule,“ kirjutab Nietzche, muusikale erirolli andnud Schopenhaueri järglane. („Ecce homo. Kuidas saadakse selleks, mis ollakse“, lk 126)