Kuidas ma ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin

Ilmus ajalehes „Postimees“09.02.2019. Kirjutatud suuresti detsembris 2018 st on pisikesi aegumisi, näiteks praeguseks on kõnealune raamat väljas olnud juba aasta ja müünud üle kolme miljoni eksemplari.

Kuidas ma Soomes ilmakuulsa Jordan Petersoni loengut kuulamas käisin

Mihkel Kunnus

Küllap nooremapoolsem või lihtsalt uue meediaga sina peal olev seltskond ei vaja selgitust, kes on Jordan Peterson. Teistele võib alustuseks öelda, et tegu on 1962. aastal sündinud Kanada psühholoogiaprofessoriga, kellel on lisaks kõrgele renomeele oma teadusvaldkonnas paarkümmend aastat kliinilist praktikat, ning kes on viimase aastaga tõusnud rahvusvaheliseks superstaariks. Tema viimast raamatut, mille võib žanrilt liigitada eneseabisse („12 reeglit eluks: vastumürk kaosele“), on vähem kui aastaga müüdud üle kahe ja poole miljoni eksemplari ning tõlkelepingud on tehtud umbes poolde sajasse keelde ja paljud neist juba realiseeritud. Tema tähelennu tehnoloogiliseks aluseks võib lugeda internetiplatvormi Youtube, videode jagamise veebikeskkonda, kus ta loengute ja vestluste salvestused on leidnud kümneid miljoneid vaatamisi. Olgu hinnang tema sõnumitele milline tahes, tema mõjukust ja resoneeruvust eitada ei saa.

Tavaliselt alustatakse Jordan Petersonist kirjutatud ülevaateartikleid sellega, et loetletakse üles terve rida fraase, millega teda on iseloomustatud, näiteks „kõige mõjukam avalikkusele tuntud läänemaailma intellekuaal“ (The New York Times) või „intellektuaalne šarlatan“ (Müürileht), aga sellesse meetodisse tuleb suhtuda üha suurema skepsisega, sest mingi sõnavõtu avaldatuse fakt ei eelda juba mõnda aega mingitki kvaliteedi- või allikakontrolli läbimist, rääkimata siis sellest, et väljendid võivad algses kontekstis olla vägagi teise tähendusega.ⁱ Ja see tsitaadivalik, millega peetakse heaks teda alustuseks tutvustada, kõneleb seepärast märksa rohkem ülevaate tegija suhtumisest ja maailmavaatest kui Jordan Petersoni omast, miska soovitaks temaga tutvumiseks kindlasti kärpimata otseallikaid. Näiteks Youtube'i riputatud loenguid ja tema kodulehel toodud materjale (seal on üksjagu ka intervjuude transkriptsioone).

Üks sagedasemid epiteete, millega teda tutvustatakse – ta on jõudnud ka paljudesse rahvusringhääligutesse – , on controversial, vastuoluline. Tõlgiksin selle siiski polariseerivaks, sest ta ei räägi kuidagi enesele vastu ega ole seesmiselt vastuoluline või paradokslev. Ta lihtsalt kipub tekitama auditooriums polariseerivaid reaktsioone (muide, kes või mis praegu ei kipu?). Teda imetletakse ja põlatakse, armastatakse ja vihatakse. Seda osalt seetõttu, et ta käsitleb teemasid, mis on tänapäeval ideoloogiliselt ülitundlikud (perekonnamudelid, soorollid, kasvatus, indiviidi ja ühiskonna suhted, sõnavabadus jne), aga samas on tema vaated raskesti paigutatavad harjumuspärastele rindepooltele (vasak-parem, liberaalne-konservatiivne jms).

Näiteks Tauno Vahteri kirjutatud ülevaate (Eesti Ekspress 26. IX 2018) päises kasutatakse Jordan Petersoni kohta väljendit konservatiivsuse eestkõneleja. See on korraga õige ja vale. Poliitiliselt vaatelt on ta ise end nimetanud klassikaliseks briti liberaaliks ja kõige teravamalt vastandub ta mis tahes kollektivismile (olgu selle aluseks klass, etnos vms) ja mis tahes totalitaristlikele ilmingutele (tulgu need paremalt või vasakult tiivalt). Näiteks kui ta käest küsiti, mis ta arvab sellest, et ta kodumaa Kanada just kanepi legaliseeris, siis ta vastas, et ammu oli aeg ja et alkohol on palju ohtlikum. Ja ta teab, millest ta räägib, sest uurimused alkoholi mõjust (sealhulgas selle seos agressiivsusega) on olnud üks ta akadeemilisemalt tunnustatumaid uurimisvaldkondi. Samuti peab ta homoabielu mõistlikuks sotsiaalseks eksperimendiks, sealhulgas lapsendamisõigusega, sest kuigi me ei tea veel, kuidas see lastele mõjub, et vanemad on samasoolised, on ta veendunud, et „kaks vanemat on alati parem kui üks“.
Juba nende paari napi näitega peaks tema „vastuolulisus“ kenasti esile paistma. Kanepi legaliseerimine ja arhailisest patu mõistest loobumine homoseksuaalsuse üle arutlemisel on midagi, mida konservatiivsusega selle sõna tavakeelses tähenduses hästi ei suudeta siduda, samas ta ei kiida egalitaarprogressiivselt kõiki peremudeleid heaks. Ja siin ongi konks. Meenutagem või seda protestikisa, mis oli seotud Aasta Ema statuudiga, milles oli abielunõue ja mis nõnda diskrimineerivat ja alavääristavat üksikemasid. Jordan Peterson aga ütleb, et väikelapse kasvatamine on väga raske ja kohutavalt kurnav asi ja kui seda peab üksi tegema, siis muutuvad inimlikud nõrkused eriti ohtlikuks kasvatusprotsessile. Unetus, nälg, halb tööpäev, pohmell, tüli kellegagi – ühest sellisest proosalisest tegurist võib vabalt piisata, et vanema käitumine lapse suhtes muutuks täiesti ebaadekvaatseks ja on väga vajalik, et sellistel hetkedel oleks juures teine täiskasvanu, kes sekkuks. Ema peab hoolitsema vastsündinu eest ja isa samal ajal sama tähelepanelikult ema eest sel kõige raskemal perioodil, ütleb ta ning lisab kohe, et me ei tohiks kindlasti olla vaenulikud ja tõrjuvad üksikemade suhtes, kellest paljud mitte ainult ei rühma vapralt ja ennastsalgavalt väga rasketes oludes, vaid on sageli enne seda pidanud omal jõul välja rablema brutaalsest paarisuhtest. „Aga see kõik ei tähenda nagu oleks kõik perekonnavormid võrdselt elujõulised. Sest nad ei ole. Punkt.“ (lk 142ⁱⁱ) Viimase kinnitamiseks toob jälle rea uuringud. Pole liialdus öelda, et ta on tõeline tuumikpere kaitsja ning seda positiivselt st näidates tuumikpere plusse võrreldes selle alternatiividega, mitte aga materdades inimesi, kellega bioloogiline juhuslikkus traditsiooniliselt ringi käinud pole.

Toodud näide on hea ka selles mõttes, et illustreerib kujukalt ta arutlusviisi. See on järjekindlalt pragmatistlik ja empiristlik, maakeelsemalt öelduna argine, proosaline ja teaduslik. Ta ei vehi erinevate prokrustese-sängilike pühadustega (nagu traditsioonilised konservatiivid) või reaalsusega ühildamatute üllaste ideaalidega (nagu vasakprogressiivsed õiguslased), vaid lähtub positivistlikest andmetest ja parimatest empiirilistest teadmistest ning need lüngad teadmistes, mida meetriline teadus täita ei suuda, täidab traditsioon ja müütidesse settinud inimkonna kogemused. Ühendatuna Jordan Petersoni suure praktilise psühhoteraapiakogemuse ja karismaatilise isiksusega annab eelöeldu talle suure konstruktiivse väe, mistõttu tal ongi väga suur ja tänulik auditoorium. Tema populaarsus on isegi nii suur, et pole põhjendamatu kartus, et kvantiteedi jätkuv kasv toob ühel hetkel muutuse kvaliteedis ja tema andunumad fännid moodustavad kultuse ning seda hoolimata sellest, et ta kesksed sõnumid on maksimaalselt antikultuslikud. Kui tüüpiline kultusfiguur nõuab jäägitut kuuletumist ja vabastab jüngrid isikliku vastutuse koormast, siis Jordan Peterson jutlustab vastupidist – ta ütleb, et võta oma elu eest ise vastutus, sest vastutus ja kohustuste vabatahtlik omaksvõtt mõtestab elu. Ja inimesse ehitatud vajadus mõtestatuse järele või „tähenduse instikt“ ongi üks põhjus, miks ta on nii populaarne, oletab ta. Inimesed on olnud viimased aastakümned püsival õigluse ja õiguste-dieedil, aga see ei suuda isiklikku elu mõtestada. Mõtestatus tuleb isiklikust vastutusest, sõnab psühholoog.

Igatahes käisin ühel „osadusüritusel“ ka ise kohal ja annan nüüd väikse ülevaate. Kuna paar kuud on möödunud, pole see enam reportaaž (kuigi tegin teadlikult vastavaid märkmeid), vaid pigem mälestus.

Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks

Helsingi 4.november 2018

Olgu kohe öeldud, et mis tahes suurele ühistundele ehitatud massiüritused pole minu rida. Ma pole käinud ühelgi laulupeol ega rokk-kontserdil ja mõnel meeleavaldusel, millel olen osalenud, olen tundnud end väga ebamugavalt. Omaalgatuslikult poleks läinud ka sellele üritusele, aga naine kinkis meile piletid.
Tegu oli raamatuesitlustuuriga, mis hõlmas pea kahtesadat linna. Juba 5. novembril oli ta Stockholmis, 6. Kopenhaagenis, 7. Birminghamis, 9. Oslos, tähendab ka füüsiline vorm ja stressitaluvus on tal võimas. Kuna Helsingi üritus müüdi minutitega läbi, siis lubas ta nädala pärast teha seal kordusürituse. Ta on tõesti ülipopulaarne.

Ka saali sisenemine meenutas rohkem ööklubisse trügimist kui akadeemilist üritust, ikka pikad järjekorrad, turvamehed, käelindid.

Loengu juhatas sisse Dave Rubin, USA ühiskonnavaatleja ja vestlussaate „The Rubin Report“ juht. Maailmavaatelt on Rubin nimetanud end „klassikaliseks [Briti] liberaaliks“ nagu Jordan Petersongi, aga lisedes juurde, et USAs tähendab see paljudes küsimustes konservatiivsele positsioonile ehk progressiividega opositsiooni sattumist. Ühtlasi on ta homoabielus, aga avalikult ameeriklane ning viimast demonstreeris ta igasuguse häbi ja sündsustundeta, tähendab, astus lavale huilates ja entusiastlikult aplodeerides. Tõeliselt liigutav oli näha, et selline barbaarne käitumine sumbus kiirelt hõimuvellede tuhandehäälsesse mõminasse, mitte aga ei haaranud kaasa. Samuti sai lipitsev väide, et helsinglased on kõige paremini riietuv rahvas, vastu saalitäie iroonilist mühatust.

Jordan Peterson tuli lavale siiski päris korraliku aplausi saatel. Ta oli pikk, kõhn, päevitunud ja riietatud elegantsesse kolmeosalisse ülikonda, kuid kõnnakus oli midagi ehmatavalt raugalikku. See aga kadus peagi kui ta end soojaks rääkis ja hoo sisse sai. Siis tegi ta päris kiireid ja nõtkeid liigutusi ja hüppeidki (näiteks matkis mängiva koera kehakeelt).

Raamat, mida ta esitles, koosneb kaheteistkümnest peatükist nagu pealkirjastki aimata võib. Seekord oli loengu sisuks suuresti viies peatükk, viies „elureegel“ – „Ära lase oma lapsel teha midagi, mis muudab ta sinu jaoks ebameeldivaks“ⁱⁱⁱ. See on üks kahest peatükist, mis puudutab (väike)laste kasvatamist. Ta alustas sellest tabust, mis keelab üldse välja öelda nagu laps võiks olla tüütu ja vastik, saati oma laps. Ta tõi ridamisi näiteid alustades triviaalsematest nagu lapse kohatu, lärmakas ja väljapressiv käitumine kaubanduskeskustes, aga rõhuasetus jäi siiski sellele, kui oluline on sotsialiseerida laps neljandaks eluaastaks. Kui laps pole neljandaks eluaastaks sotsialiseeritud, võib paljudel juhtudel rong juba läinud olla – ontogenees on pöördumatu ja mõned arenguaknad sulgunud. Ja see on kohutav saatus lapse jaoks, sest siis ei taha teised lapsed temaga mängida, ta ei sümpatiseeri täiskasvanutele jne. Tõenäosus, et teda ootab õnnetu elu või lausa kriminaalistaatus kõrgeneb märgatavalt. Kuna Jordan Peterson on töötanud ka lastehoius, siis on tal näited varnast võtta. Ta rõhutas müramise (rough and tumble) tähtsust kehalise arengu ja agressiooni integreerimise seisukohalt ning isa olulisust seal juures. „Statistiliselt rääkides on kaheaastased kõige vägivaldsemad inimesed. Nad löövad jalaga, käega, hammustavad ja võtavad teiste asju,“ kirjutab ta (lk 126), ning on naiivne ja romantiline öelda, et pole halbu lapsi, on ainult halvad vanemad. Mis ei tähenda, et lapsed oleks kuidagi halvad moraalses mõttes, vaid seda, et sotsialiseerudes otsivad nad aktsepteeritava käitumise piire. Rousseaulikule kujutelmale seab ta sümboolselt vastu primatoloogi ja etoloogi Jane Goodalli tähelepanekud meie lähisugulaste käitumisest. Samuti väljendas Jordan Peterson väga suurt respekti psühholoogi ja neuroloogi Jaak Panksepa suhtes („Ta oleks pidanud saama Nobeli preemia!“), kelle katsed rottide mänguga on olnud neuropsühholoogias murrangulised (muidugi mõista me ei jätnud hiljem Petersonile rõhutamast, et oleme pärit samast linnast, kust Pankseppki) ning aitanud mõista moraalsete tunnete algupära ja kujunemist individuaalse arengu käigus. Siin on nüüd jälle hea koht osutamaks ühele maailmavaatelisele põhjusele, miks ta paljudes võõristust tekitab. Jordan Peterson on sügavalt loodusteadusliku maailmapildiga, sügavalt darvinistlik ning viimase all pean silmas seda, et ta näeb inimese ja teiste liikide vahel evolutsioonilist pidevust. See pole sugugi valdav maailmapilt, pigem haruldanegi. On näiteks üsna raske ette kujutada, et Rein Raud või Ahto Lobjakas, Varro Vooglaid või Markus Järvi osutaks moraaliküsimuste juures uuringutele, mis on teostatud šimpansite või rottidega. Primatoloog Frans de Waal – iseloomustaks teda kui rahvusvahelist Aleksei Turovskit – ristib selle inimese hüppelist erinevust uskuva maailmapildi sapiselt neokreatsionismiks. Ta ütleb, et neokreatsionism „seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu väljaütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes.“^iv

Teravamaks näitlikustamiseks poeksin viimaste aastate ühe tuntuima aimekirjaniku Yuval Noah Harari selja taha ja tsiteeriks ta kommentaari USA iseseisvusdeklaratsiooni kuulsaimale lausele („Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on loodud võrdsena, et Looja on neile andnud teatud võõrandamatud õigused, mille seas on õigus elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele“). Harari osutab, et võrdsuse idee on kristliku algupäraga, see on idee sellest, et Looja on andnud igale inimesele hinge, mis Looja ees on võrdne. „Mida aga tähendab väide kõigi inimeste „võrdsusest“ siis, kui me ei usu Jumala, loomise ja hingede kristlikku müüti? Evolutsioon tugineb erinevustele, mitte võrdsusele. Iga inimene kannab endas mõnevõrra isesuguseid geene ning keskkond, mis meid sünnist saadik ümbritseb ja mõjutab, ei ole samuti kõigi jaoks sama. Selle tagajärjel arenevad meis erinevad omadused, mis annavad meile erinevad võimalused ellu jääda. Seega tuleks „loodud võrdsena“ tõlkida bioloogia keelde kui „arenenud erinevana“.“

Nii tõlgib ta terve selle lause ja saab tulemuseks: „Me peame iseenesestmõistetavaks tõde, et kõik inimesed on arenenud erinevana, et nad on südinud teatud muudetavate omadustega, mille hulka kuuluvad elu ja püüdlemine naudingu poole.“ Harari lisab kohe, et „niisugune arutluskäik võib võrdsuse ja inimõiguste eest kõnelejad marru ajada“^v. Eks ajabki. Ajab ka Jordan Peterson, mistõttu ta vaenajad kasutavad materdamiseks ja diskrediteerimiseks kõikmõeldavaid vahendeid alates lihtlabasest laimust ja pahatahtlikust kontekstualiseerimisest fotovõltsinguteni.

Kummatigi see konflikt on pseudoprobleem, sest Peterson võtab müüte väga tõsiselt. Müüt on talle kõike muud kui anakronistlik jamps, mille teadus on põrmustanud. Tema ühed populaarseimad loengud on just nimelt müütidest, täpsemalt piiblilugudest ja nende psühholoogilisest relevantsusest. Lood Vana Testamendi Jumalast on kirja pannud psühholoogiline realist, ütleb ta. Ta teotub siin palju Carl Gustav Jungile, Freudist lahku löönud õpilasele ja kolleegile, kes on, muide, samuti tunnistanud, et „minu kogemused inimeste osas olid mulle õpetanud kõike muud kui usku loomulikku inimlikku headusesse ja kõlblusesse. Ma tundsin iseennast küllalt hästi, et teada: erinesin loomast nii-öelda ainult graduaalselt.“^vi Viimane tähendab jällegi neokreatsionismi eitust.

Igatahes rott on palju rohkem isiksus kui sinu närune mudel isiksusest, lõõpis Jordan Peterson loegul ja jutustas Jaak Panksepa katsetest rottidega, näiteks sellisest, kuidas Panksepp tegi kindlaks, et kui lasta suurem ja väiksem rott kokku mängima – sotsiaalsete loomadena on rotid väga mänguhimulised – siis suurem rott laseb alati väiksemal rotil mingi hulga müramisi võita, sest muidu kaob väiksemal mängutuju. Taoline spontaanne (moraali)reegliloome iseloomustab ka laste mängu. Siin viitas Peterson muu hulgas Šveitsi arengupsühholoogile Jean Piaget'le ning rääkis, miks on lastel oluline olla omaealistega koos – see sugulastab teda lähedalt sotsiaalkonstruktivismi mõiste loojate Peter Bergeri ja Thomas Luckmanniga – ja Peterson on arutlenud koos sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidtiga, millised muutused isiksusestruktuuris on tulnud sellest, et sündivuse langemisega on lastel õdesid-vendasid vähe ning nende osakaal sotsialiseerumisel seega langenud.

Loomulikult pudenes sekka küllaga nõuandeid, mille tõttu on tema räägitut nimetatud triviaalseks ja puhttervemõistuslikuks, näiteks, et kasvatamisel on distsipliin ja karistused vältimatud, aga peaks olema minimaalsed, ülehoolitsus ei mitte kaitse, vaid teeb nõrgaks jmt. Viimane väide on aga jälle vähemasti potentsiaalselt vastuolus mõne ideoloogiliste suundumustega. Raamatu üheteistkümnes reegel kõlab nimelt järgmiselt: „Ära sega last, kui ta sõidab rulaga“. Rulasõit sümboliseerib siin mõõdukalt ohtlikku tegevust. Laps paneb end proovile, harjutab kukkumiste ja katkiste põlvede läbi sitkust. Kui kirjeldada lastekasvatust läbi arhetüüpide, siis ema-arhetüüp ütleb, et mees tagagu lapsele ohutu keskkond, „tapku madu, mis on aias“, isa-arhetüüp ütleb, et laps peab sitkeks saama, ise maost jagu saama (sest madusid on ka mujal kui koduaias ja kunagi peab laps niikuinii temata hakkama saama). Arhetüüpse isa õpetussõnu aga peetakse üha enam poliitiliselt ebakorrektseks, ohvrisüüdistamiseks või macho-kultuuriks. Lihtne näide: kui Mangi kaasuse puhul söandas mõni öelda, et probleem on ka selles, et on nii palju ullikesi, kes Mangi juurest abi otsivad, siis oli feministide hädakisa suur. Ikka ohvrisüüdistamine jms. Ometi oli tegu igati arusaadava isa-arhetüüpse nõuandega – kuna kõik mangid on kaotamatud, siis tuleb ka naistel saada sitkemaks. Üldisemalt: kuna iga keskkonda ja ruumi ei saa muuta täiesti turvaliseks, siis tuleb inimesel endal saada selliseks, kel oleks turvaline võimalikult paljudes kohtades ja situatsioonides. Tungiv soovitus kasutada rattalukku ei tähenda ju rattavarguse õigustamist või ohvrisüüdistamist. Või teise kujundiga: kui arhetüüpema ütleb, et sa oled armastuväärne pontsakana nagu sa oled, siis arhetüüpisa julgustab trenni minema ja kaalu langetama. Isa- ja ema-arhetüübid on mõistagi komplementaarsed, aga Lääne avalikus diskursuses on ema-arhetüüpne hoiak sedavõrd domineerima hakanud, et Jordan Petersoni sõnad ajavad korraga paljusid raevu ja leiavad väga laialdast positiivset ja tänulikku vastuvõttu. Igaks juhuks tuleb üle rõhutada, et Eestis pole veel lood sugugi kuigi hullud (Peterson tõi näite, kuidas tema poja koolis keelati lastel maast lume võtmine, kuna sellest saab teha palli ja teist visata ...).

Teravkeeled on isegi lõõpinud, et Jordan Peterson on Kanada moodus maailmalt Justin Trudeau eest andeks paluda. Igatahes hea osutus Petersoni populaarsuse põhjusele on Mihkel Muti viimase raamatu lõpumõte:

„Vahel külastab mind õnnestava kahtluse vari. Äkki on suur osa sellest, mis ümberringi toimub, lihtsalt show? Inimese õigus "valida" endale ise sugu, rahvuse kuulutamine konstruktiks, äärmusfeminism, niinimetatud poliitkorrektne kunst ja paljud muud – nendega on nagu vanasti kommunistliku ideoloogiaga igapäevases elus. Kõik koogutasid-noogutasid tõsise näoga või koguni tagusid endale vastu rinda, ajades avalikkuses "õiget" juttu, aga sisimas olid enam-vähem normaalsed inimesed edasi. Ainult vähesed võtsid seda värki siiralt ja neid vaadati nagu veidrikke. Kõik teadsid, kuidas asjad tegelikult on, ja lihtsalt mängisid reeglite järgi. Äkki on praegu samamoodi? Keegi ei julge uuest põhiliinist kõrvale kalduda, ammugi mitte sellele avalikult vastu astuda, sest teavad, et neist sõidetaks sel puhul teerulliga üle. Seetõttu nad kordavad oma ridu nagu näitlejad, kellelt keegi ei oota, et tekst kajastaks nende endi sisimaid veendumusi. Aga tegelikult on inimesed siiski inimesteks jäänud. See oleks tõesti suur lohutus.“^vii

Muide, loeng lõppes tantsuga. Üks kuulaja ütles, et Jordan Peterson oli lubanud tänaval tantsida, kui raamat müüb miljon eksemplari ja praeguseks on müünud juba üle kahe [13.01.2019 seisuga üle kolme]. Jordan Peterson imestas põgusalt selle lubaduse üle, aga siis krabas Dave Rubini tantsule ja tegi temaga mõne kelmika, aga täiesti traditsioonilise tantsukeeru.

i (Üks isiklik näide siia. Ma lausa võpatasin kui Czesław Miłoszi „Jahimehe aasta“ tõlke esitlusel Poola suursaatkonna kultuuriatašee Sławomira Borowska-Peterson ütles Hendrik Lindepuu kohta, et „teda on nimetatud Eesti Poola kuningaks“, nimelt nõnda olin ma ise Hendrik Lindepuud nimetanud tema juubeliintervjuus „Postimehele“, seda aga pidulik-humoorika viitega Juhan Liivile ja muheda meelelaadiga tõlkija suveräänsele positsioonile Poola tekstide eestindamisel. Ja sealt see suureline kujund plehku pani.)

iiJordan Peterson „12 Rules For Life. An Antidote To Chaos“ Allen Lane 2018

iiiDo not let your children do anything that makes you dislike them

ivFrans de Waal „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ Varrak 2018, lk 146

vYuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“. Tlk Anu Põldsam, AS Äripäev. 2016. lk 146-148

vi Carl G. Jung „Mälestused, unenäod, mõtted.“ Tlk Leo Metsar. Eesti Raamat, 2017, lk 72

viiMihkel Mutt „Kõik on hästi. Mõtted II“ Fabian 2018 lk 191

Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele. Bioeetika võtmetekste

Ilmus 02.02.2019 ajalehes „Postimees“

Vastumürk otsustusvõimele ja meeleselgusele

„Bioeetika võtmetekste. Antoloogia“ koostanud Kadri Simm, tõlkinud Kalle Hein. TÜ Kirjastus. 2018. 408 lk

Mihkel Kunnus

Tihti arvatakse, et filosoofid aitavad vastata keerulistele küsimustele. Pole midagi ekslikumat. Filosoofiks saavad ikka need, kes tendeerivad vastassuunas. Nad mitte ainult ei jäta vastuseta keerulisi küsimusi, vaid õõnestavad ka lihtsate küsimuste lihtsaid vastuseid. Nad nimelt kipuvad näitama, et lihtsad küsimused pole sugugi lihtsad. Filosoofid armastavad tõde, aga tõde on keeruline ja ei anna ennast kätte. Normaalsed ja teovõimelised inimesed eelistavad tõele alati selgeid tegutsemisjuhiseid. Ja tegutsema peab, sest muidu tuleb nälg, külm ja surm. Selleks, et enam-vähem tõhusaid tegutsemisjuhiseid meeles pidada ja järglastele edasi anda, piisab müüdist ja loost. Pidev kahtlemine ja tõsikindluse tagaajamine võib müüdi küll ära lõhkuda, aga vaevalt midagi funktsionaalset asemele annab. Ometi on pikas perspektiivis elujõulisemad need inimpopulatsioonid, kes endi hulka sündinud kutsumuslikke tõeotsijaid liiga operatiivselt maha ei löö, vaid jätavad ka neile nurgakese ja vahel võtavad neid pisut kuuldagi.

Bioeetika võtmetekstide antoloogia lugemine tekitas lausa härdust. Võimalik, et oma osa mängib valimiseelne aeg ja halb harjumus aeg-ajalt sotsiaalmeediasse põigata. Lahknevus arutlusviiside mõistuspärasuses ja argumentatiivsuses on nii suur, et analüütilise filosoofia traditsioonides kirjutatud artikkel mõjub nagu ekskursioon loomaaeda või paleontoloogiamuuseumisse. Seal näeb eluvorme, kes on välja surnud või vabas looduses enam ei eksiteeri. Huvitav on kujutleda, et kunagi kõndisid sellised olendid maal, huvitav on kujutleda, et kunagi või kusagil on aset leidnud argumentatsioon sellisel ratsionaalsuse tasemel. Demokraatlik valimisüsteem aga ilmestab hästi paindliku ja nüansseeritud mõtlemise täielikku abitust toore elulise olukorra ees, kus tuleb teha üks valik, mis automaatselt ja täielikult välistab kõik teised ja punkt. Siin aitab lõpuni minev lihtsustusmehhanism, mitte aga eristusvõime vohamine.

Olgugi, et see eetikasse puutuvate artiklite antoloogia on kasutanud oma valdkonna kitsendamiseks sõna „bioeetika“, mis võib assotsieeruda eelkõige bioloogiaga ja seeläbi kõigega, mis elusasse puutub, siis tegelikult on see läbini inimese keskne kogumik. Ei tegeleta siin teiste liikide ega keskkonnaga. See ei ole etteheide, vaid täpsustus (kogumik „Keskkonnaeetika võtmetekste“ ilmus samas kirjastuses aastal 2008 ja selle pdf on guugeldamisi vabalt kättesaadav). Kuusteist artiklit jagunevad enam-vähem võrdselt järgmisteks teemadeks: abort, eutanaasia, organidoonorlus, reproduktiivtehnoloogiad ning tervishoid ja sotsiaalne õiglus. Tuuakse välja levinumad poolt ja vastuargumendid, kuid seda kõike ilmaliku maailmapildi ja analüütilise filosoofiatraditsiooni raames. Suureks väärtuseks on raamatu koostaja Kadri Simmi asjatundlik järelsõna.

Kogumik on kindlasti hea algus neisse teemadesse süvenemiseks, siit leiab peamised argumendid ja toeka viitestiku edasi uurimiseks. Küll oleks hea, kui seda rohkemad inimesed loeks, sest analüütilise filosoofia traditsioon on hea väljendusselguse treening ning see on toimiva diskussiooni seisukohalt ülioluline oskus. Ja see on selline oskus, mille taseme tõstmine on igale indiviidile oluline. See on nagu tervislik toitumine või tervisesport ehk miski, mida ei saa tööjaotuse alusel efektiivsemaks muuta või spetsialistidele või masinatele delegeerida. Siin peab igaüks ise asja ära tegema. Unistus mõistuspärasemalt arutlevast rahvast on muidugi see, mis ta on – unistus. Aga üleskutseid see ei väära. Ikka maksab jutlustada ja näidata eeskujuga, et maksab toituda tervislikumalt, teha sporti ja arutleda võimalikult mõistuspäraselt ja püüda väljenduda selgelt

Mõistagi elu läheb ikka omateed ja iga kogenud poliitik teab, et väljapeetud argumendist kaugelt tõhusamad on nii absurdsed loosungid kui ohtrate ruutmeetritega näopilt avalikus ruumis.

Samuti on nii abordiküsimuses kui karusloomakasvatusega seonduvas aru saadud, et palju tõhusaim argument ei käi läbi mõistuse, vaid läbi (visuaalse) taju. Pikad mõistuslikud argumentatsioonid ei oma murdosagi sellest veenmisjõust, mida teeb näiteks tööstuslikus loomakasvatuses filmitud video näitamine või foto hilise abordi „tootmisjääkidest“. Muide, ses kogumikus on abordiküsimuses nii pooldajad kui vastased nõus vähemalt ühes, selles, et isa on nii tähtsusetu tegelane, et teda pole mõtet isegi mainida. Ses mõttes kaasaegne värk. Aga muidu on kaks arborditemaatikasse puutuvat teksti kogumiku kõige vanemad, nii-öelda oma valdkonna klassikasse kuuluvad (Judith Jarvis Thompsoni „Abordi kaitseks“ 1971 ja Michael Tooley „Abort ja lapsetapp“ 1972), ülejäänud artiklid on siiski üsna hiljuti kirjutatud, sest biotehnoloogilised arengud on nii kiired, et loovad reaalajas muudkui uusi eetikaprobleeme.

Näiteks Michael Sandel kirjutab artiklis „Täiuslikkuse vastu“, et „ehkki mõned väidavad, et geneetiline täiustamine pisendab inimese kui iseseisva toimija rolli, heites kõrvale vaevanägemise, on tegelik probleem vastutuse plahvatuslik kasv, mitte vähenemine. Sedamööda, kuidas alandlikkus taandub, paisub vastutus heidutavatesse mõõtmetesse. Me paneme vähem juhuse ja rohkem oma valiku alla. Vanemad peavad hakkama vastutama oma lastele õigete tunnuste valimise või valimata jätmise eest“ (lk 302-303). Mu arust on sellele vähe osutatud. Religioossete doktriinide suur trump on just nimelt see, et see vabastab isiklikust vastutusest, liigne vastutustunne võib teotahte ja tegutsemisvõime täiesti kinni kiiluda. Näiteks paljunemisküsimuses on väga mugav lükata vastutus Jumala tahte või igaveste väärtuste kaela. Ja seda öeldes olen ma märksa vähem narritav kui mulle meeldiks. Suurte religioonide suur voorus on just nimelt see, et võtab üksikisikult vastutuse koorma ja päästab kohustusest võtta ise vastu eksistentsiaalsed otsused. Ei nõua mingit intellektuaalset või moraalset pingutust, et deklareerida nartsissistliku paatosega, et elu on püha ja punkt, ning see, milliseid kannatusi see endaga kaasa võib tuua, on täiesti teisejärguline. Sellest hoolimata vastutustundest üksinda kaugelki ei piisa, sest vastutustundel kui sellisel puudub igasugune loovus ja rakenduslikkus nii meditsiini- kui õigustehnilises vallas. Samuti on meditsiinitehnoloogiline areng ka ise abitu moraalsete dilemmade lahendamisel. Näiteks

Laura M. Purdy artikkel „Asendusemadus: ekspluateerimine või võimestamine?“ algab järgmise lõiguga:

„Rasedus on barbaarne,“ kuulutas Shulamith Firestone (1970:198) uue naisliikumise esimestel joovastavatel päevadel; ta ootas pikisilmi aega, mil tehnoloogia vabastaks naised bioloogilise paljunemise rõhuvast painest. Ent samal ajal kui reproduktiivsed valikuvõimalused aina avarduvad, on mõned feministid hakanud uuenduste keelamiseks koostööd tegema konservatiividega. Mis toimub?“ (lk 239).
Seda, mis toimub, peab hea lugeja kogumikust ise järele uurima. Ei ole siin mingit vastuporisemist.

Küll aga sobib lõpetuseks pöörduda inimelu alguse probemaatikalt selle lõpu problemaatikale. Ka siin ebaõnnestub inimesel loomulikkuses püsida, ka siin, ütleme, kukub ta loomana läbi. Ja kui mõnel väiksel ja erandlikul inimpopulatsioonil see õnnestub, siis tekitab see, ütleme, häiritust. Näiteks Yuval Noah Harari toob oma hittaimeraamaus „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Imeline Ajalugu 2017) küll ühe näite aché'dest, hõimust, kus täiskasvanute vahel esines vägivaldsust väga harva, kus piiritu lahkusega jagati kõike vähest, mida neil oli, kus üle kõige hinnati sõprust ja häid suhteid ja „nende jaoks oli laste, haigete ja vanade tapmine sama, mis meie jaoks abort ja eutanaasia“, näiteks „kui keegi vanem naine oli rühma jaoks koormavaks muutunud, hiilis üks noorematest meestest tema selja taha ja lõi talle kirvega pähe.“ (lk 75-76). Harva võib kohata nii asist darvinistlike printsiipide ja kogukondliku moraali ühtelangemist, igatahes nendega koos elanud antropoloogide sõnul „nad naeratasid ja naersid pidevalt, neil ei olnud juhti ja hierarhiat ning domineerida üritanud liikmeid üldiselt välditi“(lk 76). 

Eutanaasiaküsimus kerkib ikka aeg-ajalt esile. Ja ka praegu, ühe konkreetse inimese, nime ja näoga kaasmaalase raske haiguse ja sellest tuleneva otsuse tõttu. eutaasiateema ühiskondlikku Küllap üks episood „Pealtnägijas“ ärgitab kaasa mõtlema rohkem kui terve virn filosoofiaraamatud sel teemal. Eks asi ole selles, et iga üksikelu – ja surm on just sellise konkreetse üksikelu lõpp, mitte surm üleüldse – on nii unikaalne ja nii paljudest teguritest koosnev, et seda ei anna kuigi hõlpsalt üldprintsiipide alla mahutada. Seepärast soovitan üle lugeda „Tõe ja õiguse“ kolmanda osa lõpu. A.H. Tammsaare on meisterlikult kujutanud ühte sellist situatsiooni kogu selle eksistentsiaalses komplekssuses ja ränkuses ning konkreetsuses ja partikulaarsuses, milleni abstraktselt arutlev mõistus iial ei küündi.“Aga kus on see, kes ütleb, miks oigab, tihub ja niuksub Vargamäe Mari, nagu oleks temas korraga koos inimene, laps ja koer? Kus on, kes vaigistaks ka tema valud, lõpetaks tema vaeva?“ küsitakse seal. Mari ainuke õhkamine on, et „ometi kord tuleks surm. Aga surm ei tule.“ Ja Vargamäe Mari palub linnast valuvaigisteid toonud Indrekut, „palub isegi härdamalt kui jumalat, et ta võtaks temalt ta valud, võtaks jäädavalt. Mari tahab, et Indrek annaks talle pulbrit aina rohkem ja rohkem, et ta annaks, nii et kohe aitaks.“ ja „Ta kustunud silmad vahtisid mustadest pealuukoobastest õudse tungivusega Indrekule otsa ja ta krimpsus surnud huuled sonisid härdalt: “Indrek, ma tahan surra! Ma tahan Jussi juurde, et saaks ta lõõg täis! Aita mind, Indrek, kui sa võid! Aita mind, patust! Aita mind mu küljevalu pärast! Aita mind selle kivi pärast, mis sa siis kardulimaal viskasid! Aita, mu patulaps!...”“. Siin on näha konkreetsus ja isiklikkus, mille ees analüütiline filosoofia on täiesti jõuetu, ammugi siis tema robustsem ja juhmim veli, juriidika. Sellises olukorras ei konfroteeru vana ja uus argument, vaid Vana ja Uus Testament.

„Indrek, kes istus ema voodi ees, langes kummuli, haaras kondise käe, kattis seda suudlustega ja palus härdalt:

“Halasta, ema! Halasta oma lapse peale!”

“Ei, Indrek,” vastas ema. “Vargamäel pole halastust, Vargamäel peab.”

Indrek hoidis veel tükk aega kondist kätt, lootes, et ema muudab ehk oma meelt, aga kui see mangus üksisõnu edasi, vannutades poega peaaegu hullumeelse hardusega, tõusis see viimaks voodi eest ja ütles:

“Ema, ma teen seda selle kivi pärast. Teen, et sa enam ei kannataks. Teen täie teadmisega meeletut kurja.”“

Mis toimus sel hetkel Indreku sees? Indrek oli väga haritud, kodus nii filosoofias kui teoloogias, agaei meenunud talle siin Kant ega Nietzsche, Jeesus ega Jahve. „Mõtted ahmisid endasse nagu poole maailma ja selles vilksatas uppunud Kristi, mingisugune lõõtsutav koer, kel ripneb roosa keel suust, noormees, kelle kätt ta surub kramplikult, vimmas vanamees, kes ütleb: tehtud on ainult see, mis tehakse teistele, pikk, kuivetanud viltuse suuga vanahärra, kellele tahetakse ajada selga kindralimundrit, jalutu sõdur, kes räägib Mandžuuriast, surnukeha reel punasekirju aukliku vaiba all, isa oma könksus kätega, needes kõike, mis olnud talle tänini suurimaks elutoeks, noor neiu pika musta laua ees, paludes südameverd, noormees, kes tapab oma jumalat küünlajupi valgusel, palja peaga vanamees talvises tuisus, toppides talle tasku viit vene rubla, kui ta läheb eesti jumala vastu. Indrek isegi ei tea, mis vilksatas kõik sel silmapilgul tema mõtteis. Tundus, nagu teeks ta kogu oma eluarvet, pealegi veel pöörase kiirusega, sest ema ootab, lausudes:

“Tee, kui mind armastad!”

“Armastan, ema,” kinnitas Indrek, ja alles nagu nüüd ta taipas esimest korda oma armastuse suurust ja oma ammuste tegude tulemuste raskust, mis vaevas teda nagu kuri vanne.

“Siis on kõik hea, Indrek,” ütles ema imelise selgusega, “sest Vargamäel on armastust rohkem vaja kui kurja eest hoidmist.”

Ema vaikis. Ka Indrek ei lausunud sõnagi, nagu peaks ta kogu oma jõu hoidma tarvilikuks toimetuseks, mis muidu võiks jääda tegemata. Alles siis, kui ta võis parema käe pista ema padja alla pea kergitamiseks, kuna ta pahemaga hoidis sisseantavat rohtu, lausus ta:

“Noh, ema.”

“Jeesukese nimel, poeg,” vastas Vargamäe Mari ja võttis Indrekult rohu vastu.“

Need olid Vargamäe Mari viimased sõnad.

Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis

Ilmus ajalehes „Postimees“ 25.01.2019 kärbituna ja toimetatuna.

Selle teksti kirjutamisega läks mul kiireks ja ette antud maksimaalpikkus sai täis enne kui jõudsin analüüsini. Eks oma osa on sellel, et alustasin eelmärkustest, kus tõin punkt haaval välja, miks selline kõrvutamine väga palju valijat ei aita (selline algus ei ole ka kirjutajale kuigi hea enesemotivaator). Asjalikuma ülevaate saab Ott Karulinilt sama kuupäeva „Sirbist“.

Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis
Mihkel Kunnus

Miks võrrelda valimisprogramme?

Valmisprogrammide kõrvutamine on üks tore kujutlusvõimeharjutus, selline humanitaarne sudoku. Valimisotsuse kujunemisel on nende roll üsna väike ja üldjooneline, ammugi siis mingite kitsamate valdkondade kõrvutus. Seepärast teeksin meeldetuletuseks mõned ülisemad märkused. Valimisprogramme ei tasu ülearu tõsiselt võtta, sest:

a) Üks väheseid asju, milles kindel võib olla, on see, et pärast valimisi tulevad koalitsioonikõnelused ja seega on ette teada, et mitte ühtegi erakonda ei ähvarda oht, et ta peab kõik oma lubadused ellu viima. Vastutus on ette välistatud. Iga koalitsioonipartner saab oma valijatele öelda, et meie küll tahtsime, aga vaat nemad, kellega me oleme sunnitud koalitsiooni minema, ei lasknud. Mul on miskipärast tunne, et kultuurivaldkond on üks kergeima südamega ohverdatavaid valdkondi sealjuures.

b) Programm võib olla kena ja maailmavaadegi sümpaatne, aga ometi võib n.ö. valitsusteenus olla täiesti talumatu kvaliteediga. Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus (vähemasti Savisaare aegne) on siin musternäiteks. Keskerakonna ametlik ideoloogia on ju täiesti kena vasaktsentrism, aga tulemus oli massiivse korruptsiooni ja vankumatult lojaalse (suuresti venekeelse) valjaskonna tõttu päris hull.

c) „Täiesti arvestamata jääb valimiste juures tahtmise intensiivsus. Statistika inimese kohta suudab seda faktorit niisama vähe arvesse võtta kui teadmist, kogemust ja muud selle sarnast.“ (Erik Kuehnelt-Leddihn „Demokraatia analüüs“ §62). Eks praegu ole määravam mingi vastumeelsuse, mitte tahtmise intensiivsus, aga põhimõte jääb samaks. Ületamatu vastumeelsus võib olla mõne religioosse tabu rikkumise vastu (näiteks kooseluseadus) või keskkonna pöördumatu kahjustamise vastu üha aktuaalsemaks muutuva ökoloogilise kriisi tingimustes (näiteks Rail Baltic praegu kavandataval kujul). Samuti võib protest kurdi teerullipoliitika suhtes olla nii intensiivne, et kõik muud lubadused muutuvad selle kõrval tühiseks.

d) „Parteide valimisprogrammid olid kunagi makulatuur niipea, kui nad paberile trükiti, ning sellest staatusest pole nad pääsenud. Pigem vastupidi, maad võtval sotsiaalmeediaajastul liigutavad valijate masse üha rohkem lubadused, millega neilt võetakse ära seda, mida nad tegelikult tahavad. Vaadake Brexitit, lugege Donald Trumpi säutse. Programmidega on meie ajale kuju andvatel sündmustel üha vähem pistmist,“ kirjutas Ahto Lobjakas arvamusloos „Eesti poliitilise komberuumi ärataks vaid kõva raputus“ (PM 16.01.2018). See võimaldab osutada kahele asjale. Esiteks sellele, et Ahto Lobjakal on siin õigus. Ja teiseks sellele, et üha tähtsam on see, kes ütleb, mitte see, mida öeldakse. Ahto Lobjakas on suurepärane näide autorist, kelle tekstide suhtes võetakse üha sagedamini hinnnang ilma teksti lugematagi. Sarnaselt on ka parteilise kuuluvusega.

e) Valimisprogrammides on omajagu populismi. Populismil on erinevaid versioone ja raskusastmeid. Aga antud juhul on puutuvad asjasse siis need juhud, kui lubatakse vastastastikku välistavaid asju, võimatud asju, tühje sõnu jms. Tühjad sõnad on igasugused parendamised, süvendamised, jätkamised ja muu taoline aga ka lubadused teha midagi targalt, mõistlikult või nutikalt.Vastastikku välistavad asjad paigutuvad reeglina erinevate valdkondade vahele aga on üldjoontes sellised, mis lubavad samaaegset säästmise ja kulutamise suurendamist, väiksemat maksukoormust ja suuremat ümberjagamist, ka majanduskasvu ja keskkonnasäästlikkuse samaaegne lubamine on võimatu, kui sellega ei käi komplektis õige radikaalsed kontseptuaalsed muudatused. Võimatustega torkavad ennekõike silma muidugi valimisloosungid, aga see on juba omamoodi traditsioon, võimatus võib olla sisulis-loogiline nagu näiteks Keskerakonna puhul – ei saa olla õiglast riiki kõigle, sest pole ühtset arusaama õiglusest (seepärast üldse ongi erinevad parteid, et inimeste arusaamad õiglusest on tihti radikaalselt erinevad). Võimatus võib olla konkreetsetest oludest tulenev, näiteks Reformierakonna kombel paremat tulevikku saab lubada ainult küünik või informeerimata sinisilm. Eesti 200 loosungi lühikriitika kõlaks umbes nii: lühinägelike pikk plaan ei ole tegelikult pikk plaan, vaid parimal juhul lapsik unistus (mis tulevikuhorisondi taustal on kasumlikud Tartu Arena ja Rail Baltic praegu kavandataval kujul?! See eeldab ikka päris kangelaslikku enesepimestust nii demograafiliste, majanduslike kui ökoloogiliste prognooside suhtes!).

d) tundub, et need valimised toetuvad rohkem kui eelnevad tõmbejõudude asemel tõukejõududele. Mitte ei meelitata enda juurde, vaid hirmutatakse alternatiividega. Määravaks on pigem intensiivne vastumeelsus millelegi suhtes, kui vastupandamatu lubadus ja ära meelitamine. Seetõttu üritatakse võtta imagoloogiliselt mingi erakonna antiteesi vorm. Ilmekaim on muidugi Reformi- ja Keskerakonna dueti asendumine sotside ja EKRE duetiga, täpsemalt siis SDE katse olla mitte-EKRE, kuigi valimiskasti ääras on kõik erakonnad peale EKRE mitte-EKREd (või rangemalt võttes kõik need, kes on välistanud koalitsiooni EKREga) ja vastupidi.

Võrdlevaid tähelepanekuid kultuuripoliitikast

Olgu kohe öeldud, et alljärgnev pole võrdlev analüüs, vaid pigem praktiseeriva kultuuri-inimese katse selles üldsõnalises lugemisvaras orienteeruda ja mõningaid tähelepanekuid jagada.

Tundub, et mõni asi tehakse üsna kindlalt ära ja seda hoolimata sellest, kes saab võimule. Näiteks olemasolevate kultuuriväärtuste ja loomingu digiteerimist lubavad praktiliselt kõik erakonnad. Ja see on hea. Vabaerakonna lubaduseks oli ka kogu avaliku raha eest loodud digikraami tasuta e-laenutus, sellele saab ainult takka kiita. Aga milline konkreetselt e-loomingu õiglane autoritasu, mida nad ka lubavad, jääb selgusetuks. Taoline lubadus on ka rohelistel.

Mitmel korral peeti ka vaevaks rõhutada raamatukoguvõrkude tähtsust ja laulu- ja tantsupeotraditsiooni suurt rolli, aga need seisukohad on küllalt elementaarsed ja sellised, mida keegi ei vastusta.

Eestikeelse teaduse toetamine leidis samuti üldist toetust.

Hoolimata suhtelisest üldsõnalisusest võib siiski öelda, et maailmavaatelised värvingud tulevad esile küll. Näiteks sotsid lubavad igale lapsele sajaeurost kultuuriranitsat (võimalust selle summa eest omal valikul kultuuriasutusi külastada) ja sõidukompensatsiooni keskustest kaugemal elavatele lastele (Reformierakond lubab tasuta külastusi riigimuuseumidesse kuni 19. eluaastani). Isamaa aga rõhutab eraalagatuse ja erarahastuse tähtsust. Seda lubavad ka teised, aga eks eraalgatus peagi tulema eraalgatuslikult, miska riigil pole siin teha muud, kui astuda eest. Näiteks muuta annetused Kultuurkapitalile maksuvabaks (sotside lubadus).

Olen nõus Ott Karulini märkusega (Sirp 25.I 2019), et Isamaa lubadus tundub veidi vastuoluline, sest ühelt poolt kinnnitatakse, et „kultuuri arengu aluseks on isikuvabadus ja inimeste soov ennast teostada“ ning „ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev“, mistõttu seisab Isamaa „vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele“, aga samal rõhutatakse, „et riikliku toetusega peab kaasnema ka tulemus“. Et sellist rõhutust peetakse vajalikuks, teeb ettevaatlikuks. Liiga vähe fantaasiat läheb vaja, et kujutada ette käratust: „See pole kunstiline tulemus, vaid üks järjekordne purkis**mine! See pole looming vaid Lääne laguse importimine!“ Niisamuti nagu EKRE lubaduses „Jätkame ja suurendame eesti kultuurielu valdkondade riiklikku toetamist nii moraalselt kui materiaalselt“ mõjub riiklik moraalne tugi pigem ähvardavalt kui kutsuvalt, mida iganes see ka konkreetselt ei tähendaks. Keskerakond mainib ära nii kirikute väärtustamise kui rahvusliku ja etnilise mitmekesisuse, koos vabadusega integreeruda. No vaevalt, et paremini annakski sõnastada keskteed kohalike venelaste ja eestlaste huvide vahel.

Eesti 200 alustab oma kultuuriplatvormi viitega Jakob Hurda soovitusele saada vaimult suureks. See on liigutav, sest Margus Tsahkna viimane üleskutse IRLis – saada ikka hoopis lihalt suureks – oli korraga piinlikum ja utoopilisem. Eesti 200: „Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!“ Siin jään kõhklevaks, sest virtuaalruum pigem võimendab globaliseerumist ja ühtlustumist, Matteuse printsiip ja Pareto jaotus panevad end maksma ka siin – seal, kus on sinna antakse. Juba meie praegune põlvkond loodushuvilisi eristab pahatihti Madagaskari leemureid paremini kui künnivarest ja hakki. Me suudaks luua halenäruse Uus-Hollywoodi, aga siiski maailma parimat Eesti kultuuri. Sestap mina näen trumpi just tugevamas pinnasesse juurdumises, mitte suuremas sõltumatuses sellest. Aga nii öeldes olen selgelt valinud poole matsi ja vurle vastanduses ehk vastasseisus, mis on poliitikas üha teravam ja määravam.

Kui sotsid lubavad Tallinna linnahalli asemele kaasaegset ooperi- ja koverentsikeskust ja transporditoetust kaugemal elajatele, siis on see linliku mõtlemise või vurleliku mentaliteedi ilming. Sama üldhoiak kumab läbi ka Eesti 200 rahvusvahelistumisidees. Vastandtendentse võib märgata EKREl, kes lubab näiteks regionaalseid toetusi, Vabaerakond, kes toob eraldi väärtusena välja pärandmaastikud – see on matslus par excellence, põhimõtteline kolimatus, need on väärtused, mida ei saa ruumiliselt teisaldada ega digiteerida), ja kõige originaalsemalt rohelised, kes viimase punktina kaheteistkümnest annab järgmise lubaduse: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.“

Meelelaad, mis sünnitas selle lubaduse – julgen arvata, et kõige originaalsem lubadus üldse sel aastal –, väärib aga sügavamat järelemõtlemist igal juhul. Sest heaolu, mis on paljuski psühholoogiline fenomen, tuleks maksimaalselt lahti haakida ainelisest tarbimisest ja tootmisest. Üha ägedamaks muutuva keskkonnakriisi taustal pole vist anakronistlikumat (et mitte öelda kuritegelikumat) ettepanekut, kui soovitus loovisikutel – või kellel iganes – minna tootvale tööle.

Rohelisi ja vabakaid ühendab veel see, et tahavad kultuuri rahastuse lahti haakida tubaka-, alkoholi- ja hasartmängu aktsiisist.

Ainus, kellel võis näha mingit vihjet realistlikule arusaamale tulevikuhorisondist, millele vähegi adekvaatne pikk plaan võiks toetuda, oli Piret Ränil Elurikkuse erakonnast, kui ta vastas Kanuti Gildi saalis toimunud ürituse Poliitikapidu ankeedile. Aga see võib olla ka poliitikasse astuja kogenematus, mis pole jõudnud veel loomlollakat optimistimaski ette tõmmata, et muudkui lubada paremat tulevikku.

Üldjoontes olen aga jällegi nõus Ott Karuliniga (Sirp, 25.01.2019), et loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal. Aga see pole kindlasti etteheide. Kui riik hakkasks väga jõuliselt ja otsustavalt kultuuritegevust korraldama, siis midagi head sealt ei tuleks. Parim on seista eesti keelse hariduse elujõulisuse eest ja sellelt pinnalt võrsub ka Eesti kultuur. Ekspordist ja loomemajandusest on siin raske rääkida, eestikeelsuse turg on alati väike. Meie kultuur on ja jääb meile väga kalliks.

Maimu Berg "Meie hingede võlad"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 22.01.2019

Inimesem kui inimene

Maimu Berg Meie hingede võlad Hea Lugu 2018. 224 lk

Mihkel Kunnus

Pärast „Hingesugulaste“ lõpetamist oli ta tõesti arglik ja on alles hiljem õppinud seda teost nii kõrgelt hindama, nagu see kahtlemata väärib. Siiski on ta kiitusele vastuvõtlik ja laseb ennast meelsasti veenda, et ta on meistriteose loonud, kuigi ta selles veel hetk tagasi kõvasti kahtles. Muidugi ei tohi unustada, et tema tagasihoidlikkusega käib paaris iseteadlikkus, mis ulatub lausa nõmeduseni. Ta on võimeline oma kummalistest kalduvustest, oma loomuse nõrkustest ja raskustest rääkima ja siira ilmega lisama: „Need pole muud kui minu vägevate eeliste pahupool.“ Ma kinnitan teile, kes seda kuuleb, jääb seisma, suu lahti, ja sellel inimesel hakkab nii suurest lihtsameelsusest peaaegu õudne, kuid tuleb tunnistada, et just erakorralised vaimuanded koos erakorralise naiivsusega ongi see, mis kutsub esile maailma vaimustuse.
- Thomas Mann „Lotte Weimaris“

Loomingulisusest ja loovusest padratakse mis tahes humanitaarsääri valdkonnas nõrkemiseni. Eriti, mis puudutab tööhõivet või pedagoogikat. Need igikorduvad ja lõppematud tiraadid loovuse tähtsusest hariduses ja töös on äravahetamiseni ühesugused ja sedavõrd nürimeelsed ja pinnapealsed, et neid võiks genereerida arvutiprogramm. Õnneks elu ja haridus sest zombikoorist ei hooli. Loovaid inimesi on igas inimpopulatsioonis haruldaselt vähe ja see on hea. Harva taibatakse, mis on selle isikuomaduse sisu ja hind. Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused (hoiatus on suuresti asjatu, sest kasvatuse roll on siin väike). See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt tõestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.

Tsiteerides Abraham Maslow'd: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Võime eirata varasemaid kogemusi sobib aga ühtlasi eufemistlikuks määratluseks õppimisvõimetusele, et mitte öelda rumalusele. Pealegi n.ö. süsteemist pigem kukutakse kui murtakse välja. Kui tuua üks vihjeline kujund bioloogiast, siis rõhuvalt valdav osa „loovast“ geeni-kopeerimisest ehk ebaõnnestunud matkimisest (kopeerimisest) ehk mutatsioonidest on organismile kahjulikud, kui mitte saatuslikud. Isikuomadusena võib loovust vaadelda suutmatusena püsida ühiskondlikes tugistruktuurides, arengupsühholoogiliselt võib seda aga vaadelda kui teatud infantiilsust, ühe juveniilfaasi komponendi möödumatust.

Maimu Berg vestleb Vaintsa mälestusega: „Kui te Matiga meie kehvas korteris istusite, Mati põrandal soolaga üle puistatud keedukartulit mugides ja sina mingis kohmakas imelikus lamamistoolis, millest ma tekkide ja patjade abiga katsusin vormida tugitooli, siis ma muidugi ei mõelnud teie geniaalsusele. Enamjaolt olite te tüütud, lapsikud, epateerivad ja teesklevad. Sina iseloomustad Unti: „Unt on salakavalam, kui arvatakse. Ta pole primitiivne, sensuaalne hüsteerik, ta on keerulisem.“ Muidugi oli Unt keerulisem, mul ei tulnud kunagi pähe teda primitiivseks pidada, aga mitte ka salakavalaks. Unt oli sümpaatne poisike, igavene titt, armas ja väga andekas. Aga pueriilsus olemuses, pehme nunnu välimus ei tähenda tingimata primitiivsust mõtetes.“ (lk 205-206). Jah, ei tähenda. Isegi vastupidi, tihti pueriilne olemus on lausa mitteprimitiivsete mõtete eelduseks ja hinnaks. Geeniuse tarkvara passib pahatihti kõige paremini raudvarale, mis leiab just sellise vimmaka iseloomustuse – igavene titt. See sobib ühtlasi kujundlikuks kokkuvõtteks inimese evolutsioonilisele kujunemisloole, neoteenia-aspektile selles. Homo sapiens sapiens on oma eellase igavene titt, juveniilvormis suguküpsuse saavutanud arengupeetus.

Arengupeetusel võib olla suuri esteetilisi väärtusi. Ka kunstlikult esile kutsutus aregupeetusel. Hinnati ju kunagi väga kõrgelt kastraatide heledat, meheikka jõudmata häält, mille saamiseks oli piinarikka operatsiooniga üks arenemistee ära lõigatud.

Eelöelduga ei taha ma teha muud, kui tuletada meelde loovuse hinda (küsimuse, kas kool peaks tegelema arengu või arengupeetuse toetamisega, jätaksin mõneks teiseks korraks).

Eks Maimu Berg tea sest hinnast nii mõndagi.

„Väljas oli hakanud sadama. Läksin mäest alla, tänavatel levis sooja tolmu imal lõhn, mis algava suvevihmaga ikka kaasas käib. Tahtsin sind armastada, lihtsalt, ilma Spiel'ideta, ilma alati sisse sadada võivate külalisteta, ilma sinu ja enda edevuseta, ilma sinu armukadeduseta, ilma enda pealiskaudsuseta, ilma sinu pilketa, mis tegelikult varjas su argust. Tahtsin olla truu. Tahtsin usaldada, uskuda. Tahtsin saada sinuga palju lapsi. Minu lapsik soov, mis lootusetu armastus. Vihm tihenes, äike lähenes, varsti vett lausa kallas. Mööda rentsleid jooksid ojad pori ja prügi edasi kandes. Kiskusin kingad jalast ja pistsin jooksu.“ (lk 81-2)

Ka edevus on nimekirjas, jah, see käib tihti komplekti juurde.

Thomas Mann paneb juuksuri hoole all viibiva Goethe pähe näiteks järgmised mõtted: „Juuksur püüab mulle mu edevuses mett mokale määrida. Vaevalt ta mõtleb, et on erineva formaadi ja impetus'ega edevust, et edevus võib olla sihipärane tegutsemine, tõsiselt mõtlik enesekaemus, autobiograafiline furoor, kõige pakilisem uudishimu sinu füüsilise ja moraalse olemuse vastu, looduse avarate ning seletamatute käikude ja pimedas toimunud protsesside vastu, mis on tulemuseks andnud selle olendi, kes sa oled ja keda maailm uudistab, – niisiis ei mõju Carli meelitussõna meie iseloomulikku olemust puudutades kerge, pinnapealse enesekergitusena ja -kõditusena, nagu ta arvab, vaid õnnelike ning raskete saladuste häiriva meeldetuletusena. Ma olen puust, millest loodus on mind valmis nikerdanud. Punctum. Olen, nagu olen, ja elan, pidades meeles ütlust, et vaistu varal jõuame kõige kaugemale, otse tundmatusse. Õige küll, tubli küll. Ja kogu see suure rõhu panemine autobiograafilisele ettevõtmisele? See ei sobi kokku resoluutsuse printsiibiga. Ja mis puutub arengusse, didaktilisse kujunemisloosse, kuidas sünnib geenius (mis on juba teaduslik edevus), siis põhiosa etendab siin ikkagi uudishimu arengu, olemise substatsi vastu, mis on saanud teoks ja kujuneb elu resultaadiks.“

Tsiteerisin jällegi Thomas Manni romaani „Lotte Weimaris“, kuna seal õiendab Mann arveid oma suure armastuse Goethega, ning geniaaluse ja lapsikuse seos on üks tuikavamaid teemasid selles.

Vaino Vahingu looga on seal kokkupuutepunkte ja laiemadki kattuvusi küllaga. Resoluutsuse printsiip ja teaduslik edevus.

Mann sai Goethele vaadata siiski turvaliselt distantsilt, Maimu Berg aga oli Vaino Vahinguga lausa abielus, ühes ajas, ühes ruumis. Maimu Berg näeb Vahingut ja Unti lähemalt kui ehk psüühilise integraaluse kohalt otstarbekas: „Kaks maapoissi. Kaks pooljumalat. Kaks kirjanikku. Kaks igavest poisikest. Kaks kompleksides vaevlevat mehikest. Kaks argpüksi. Kaks naeruväärselt edevat inimest. Kaks teineteist imetlevat ja kadestavat poolt, mis parimatel hetkedel moodustasid üsna täiusliku terviku, kui kummagi suur egoism sulas ühisesse vaimususesse, sarnastesse arusaamadesse, võrratusse dialoogi“ (lk 159-160).

Ometi võib Maimu Bergi teadvus ja sisekõne olla ikka veel nii paljuski dialoog Vaintsaga ja selle jäädvustus trükisõnasse moodustab raamatust lõviosa. Käesolevast tutvustuses olen käsitlenud sellest ainult ühte tahku, mis on ülimalt ebaõiglane kitsendus ja lihtsustus, sest raamatu kunstiväärtuslikum osa on parimas mõttes psühholoogilises realismis, inimlike tõuke- ja tõmbejõudude dialektikas. Maimu igatses kunagi lihtsust, truudust, armastust ja lapsi, aga Vaintsa takerdus lapsikusse loomingulisse faasi, mis nakatas lõppeks ka Maimu.

Käesolev tutvustus kõike muud kui kongeniaalne, nii stiililt kui meelelaadilt. Küllap on see osalt seetõttu, et autor ja arvustaja on väga erinevad inimesed, alates ainuüksi põlvkondlikust kuuluvusest või soost, aga ka näiteks visuaalsuse osatähtsusest. Maimu Berg on inimeste välimuse, jume, soengu ja eriti riietuse suhtes väga tähelepanelik (see on anne, mis siinkirjutajal puudub pea täielikult) ja moeajaloolisi fragmente on siin küllaga. Seepärast soovitaks kindlasti ka Asta Põldmäe arvustust viimasest „Loomingust“ (nr 1. 2019). Tsiteerin sealt lõpetuseks paar lõiku:

„Autor ei suuda kuidagi maha salata oma sarmi, kui see tal õnnekombel olemas on, olgu sihiseade nii range kui tahes! Teos tuikab elust ja vaimusärast. Maimu Berg on ellu armunud inimene. Raamatu ülesehitus on lihtne. Esimene jagu „Mandariinpart“ on loomult alajaotus „... ja teised“ ning järgnev, kolm korda pikem osa peamiselt epitaaf Vaino Vahingule (mahutab see muidugi ka meenutusi meie tänastest kaasteelistest, kuid nende kõneksvõtt tuleb siiski seotud olemisest nimetatuga). Ja pöördumise intensiivsus ei jäta teist võimalust kui sinavorm.

/.../

Süü süüks ja võlg võlaks, igas umbejooksnud ühenduses on see osa, mida kumbki pool enese veaks loeb, ikkagi määratlematu ja täiesti isikliku tunnetuse ning ehk teadmise asi, keegi teine seda kõrvalt päris täpselt mõõta ei saa. Kahetsust, et tema ise, Maimu, võinuks olla parem, on autor raamatus, nagu öeldud, mitmel korral avaldanud, sellega mitte liiale läinud, kuid see heliseb kaasa. Ent mis siiski väga tugeva ja puhta põhihelina raamatut läbib ja märkamata jääda ei saa, on sügav kahjutunne teisega toimunu pärast, tema lühikeseks jäänud anderikka elu pärast. See on enam kui kurbus, see on aus ja valus lein. On suur asi suuta teisest inimesest sel moel kahju tunda“(lk 147-8).

Kui naised olid terasest ja autod malmist

Ilmus ERRis 08.01.2018

Kui naised olid terasest ja autod malmist

Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ Hea Lugu 2018, 160lk

Tagakaanelt võib lugeda: „Kirjanikud omavahel“ on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas."

Kuigi Eeva Pargi raamat „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ kuulub just nimelt sellesse sarja ja Eeva Park on lausa „geneetiline kirjanik“, julgen öelda, et see sarjakirjeldus selle raamatu kohta ülekohtuselt pisendav. See teos ei ole sugugi kitsalt kirjanike siseringi asi. Kujutan ette, et sellel raamatul on väga lai kõnetuspotentsiaal. Eeva Pargi (s 1950), ta sugulaste ja kaaskondsete elu on olnud nii tähendusrikas, et sellest on saanud dokumentaalses ja mälestuslikus vormiski panna kokku teose, milles esitlub unversaalne inimsaatus konkreetses elukäigus ja seda parima romaanikunsti vääriliselt. See on üks neid paradoksaalseid olukordi, kus erakordsus ühendub representatiivsusega, üldinimlikkusega.

See raamat on loetav väga kergelt, ka lihtsalt ajaviitena. Aga samas on siin otsivamale vaimule ka väga palju mõtteainet. Kergelt loetavas tekstikoes on rebendeid, millesse piiludes võib uppuda neist avanevasse maailma. Võtame näiteks järgmise lõigukese: „Vanaisa majapidamises olid need loomad, mida kolhoosnikue lubati: lehm, mullikas, kanad, lambad, siga. Aias õunapuude vahel kasvatati viljagi, sest maad – põldu – ju enam polud. Heinagi tehti kust sai, kõik kraaviperved kraabiti üle, sest vanaisa majapidamisest pidi söögikraami jätkuma ka meile kõigile, kes me seal suvel pika söögilaua ümber istusime ja sügisel suurte toidukoormatega linna sõitsime.“ (lk 52-3)

Kui pööraselt kaugeks ja võõraks, kui raskesti ettekujutatavast maailmast on see kirjeldusekatke pärit!
Või siis selline:

„Mingit dramaatilist tuha päheraputamist Debora [Vaarandi] ei harrastanud. Ta kinnitas, et oli alati – igas olukorras – toiminud oma veendumuste järgi, kuid ega me sellesse teemasse ülearu ei süüvinudki. Üks lugu, mida ta meenutas, oli aga vägagi otseselt kommunistliku parteiga seotud. Nimelt olid kaks vene madrust üritanud teda vanalinna treppidel röövida ja vägistada. Päris viimasel hetkel katkise näo ja lõhutud riietega pakku pääsedes avastas Debora, et koos muhvi ja kotiga oli kadunud ka tema parteipilet. Just seda – parteipileti kaotust –, mitte jõhkrat kallaletungi, meenutas ta kui tõelist katastroofi. Nimelt ei järgnenud sellele intsidendile mitte süüdlaste kinnivõtmine ega vabandav kaastundeavaldus, vaid hoopis parteiline noomitus, mis oli siis kommunistile väga karm karistus.“ (lk 31)

Ei ole kindel kui suurt mõistmist Debora tänapäeva feministide hulgas leiaks, sest lisaks eelöeldule ütles ta Eeva Pargile sedagi „et tal on – kogu kurbusest hoolimata – hea meel, et tal laps oli, ning et emaks saamise ja olemise kogemuseta jääb naisel – inimesel – maailma mõistmine paratamatult puudulikuks.“(lk 24)

Või kas ei kajastu okupatsioonikogemuse kunstiline kontsentratsioon ilmekalt selles lausekatkes, kus ta kirjeldab lapsepõlveseltsilist, väikest Roti nimelist koera, „kes millegipärast alati ainult kolmel jalal ringi lidus ja kodus üldse toitu ei puutunud, vaid meie Pääsküla naabritelt lõbusate trikkidega maiuspalu välja lunis, [Roti] ajasid vene sõdurid üsna pea ühel varakevadisel päeval (sügavas Põllu tänava rattaroopas, kust ta jooksu pealt välja ei suutnud hüpata) kogu ümbruskonna laste silme all suure naeru saatel sõjaväe veoauto ratta all surnuks“ (lk 59)

Samas käib elu ikka omi mustreid mööda, on (sari)abielu(probleemi)d ja vastastikused lapseröövid lahutatud abikaasade vahel.

Vilja Kiisler kirjutab:

„Eeva Park joonistab oma ema, luuletaja Minni Nurme ilmasambakuju välja nõtke ja liigutavana. Nurme toimetab poolmüütilise esiemana, kes ei karda ei keravälku ega Aadu Hinti, suudab vabakutselise heitlikus elus ära toita viis last, hoiab kindla käega teel Halli Ruuna nimelist autoloksu ja säilitab imelikult rõõmsa meele koos mõistatusliku mõtlikkusega.“
(„Kirjanduse kollane“ Postimees 7. XII 2018)

Nii on. Mootoritehnikast teadlikumale võin täpsustuseks öelda, et Hall Ruun polnud mingi autoloks, see oli midagi palju ettearvamatumat ja deemonlikumat, see oli Moskvitš 400. Võhiklikumale lugejale võin öelda, et taolisega sõitmine on midagi raskejõustiku ja seiklusspordi vahepealset, ja et sel oli mõjuvaid põhjusi, miks „naine oli autoroolis tol ajal üsna haruldane“ (lk 56). Ja keskne põhjus võib-olla polnudki saadana patriarhaat, mis Lääne kultuuri Willendorfi Veenusest saati punase niidina läbib ja tänaseni aina võimsamaid tuure võtab, vaid näiteks see, et seda tuli vändast käima lüüa (raskejõustiku komponent) ja tõenäosus jõuda sihtpunkti oli kulli-kirja küsimus (seiklusspordi komponent). „Tänu Ruunale tundsime meiegi varsti igat maanteeveerset oja, kust sai ikka ja jälle tühjaks visisenud radiaatori jaoks vett võtta“ (lk 57)
Raamatus küll seda ei mainita, aga sel mudelil puudub salongiküte ja klaasipuhastil polnud eraldi elektrimootorit nagu tänapäevastel, vaid selle pani tööle sama mootor, mis autot ennastki (sic!). Sellest johtus oluline viga: just vihma ja lumega, kui aeglaselt pidi sõitma, töötas ka klaasipuhasti mootori madala töökiiruse tõttu aeglaselt ning ei jõudnud esiklaasi puhtana hoida. Jälle objektiivne fakt ja ajastu kunstiline kujund korraga.

„Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt enam elusana koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles neid hüvastijätuks.“(lk 56)

Oluliseks teemaks on ka reetmine ja seda väga mitmel tasandil ja erineva kujundlikkuse astmega, osalt muidugi ajastust lähtuvalt. Lisaks inimhinge reetlikkusele, soodustas seda reetmist (ideede, riigi, vanemate, kodumaa, perekonna jne).
*
„Siis aga selgus, et esmasündinu oli sünnitusmajas vahetusse läinud ja teine ema nõudis kohtu kaudu (siis juba aastaseks saanud) laste vahetust“(lk 125).

Jajah, siis elas terasnaiste sugu, ei ole enam selliseid...

2018 raamatusoovitusi ERRi

Koos teiste soovitajatega on SIIN.

Raamat on tarkuse, hariduse ja harituse sümbol. Ja praegu, 2018. aasta lõpul läheb sel sümbolil võrratult paremini kui sellel, mida ta sümboliseerib. Kliki- ja sotsiaalmeedia koostöö valimiseelsel ajal on iseäranis vaenulik järelemõtlikkuse suhtes, miska sujuvamaks üleminekuks soovitaks alustuseks paari sellist raamatut, mis sobivad ka hästi neile inimestle (jõulukingiks), kes muidu eriti raamatuid ei loe, aga muidu on igati ärksa ja arutleva vaimuga.

Mihkel Muti „Kõik on hästi“ (Fabian) on järg tema menukale kogumikule „Mõtted“ (LR, 2017), seal on sellised lühikesed miniesseed ja laastukesed, tähelepanekud elust, ühiskonnast, poliitikast ja inimestest. Ideaalne öökapiraamat. Samuti on ideaalne öökapiraamat eelmisega žanrilt väga sarnane Sławomir Mrożeki valitud teoste V köide „Vested“, mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu. Selle aasta sisse jääb ka teine tema tõlgitud ja väga lugemisväärne teos: Poola nobelisti Czesław Miłoszi päevaraamat „Jahimehe aasta“ (Edmund Burke'i Selts ja Hendrik Lindepuu kirjastus).
Kindlasti soovitaks veelkord üle raamatud, millest olen ERRi portaali tutvustused juba kirjutanud. Üheks on paavst Franciscuse entsüklika „Ole kiidetud. Laudato si“ (kirjastus Gallus, tõlkija Helve Trumann) ja teiseks Hans Roslingi, Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundi raamat „Faktitäius“. Viimane on eriti hea üle lugeda praeguses, täieliku sõgeduseni langevas valimislärmis, sest seal on metoodilised retseptid meeleselguseks ja rahunemiseks.

Detsembri alguses käis Eestis Hans Roslingu sõber, Rooma Klubi auliige Anders Wijkman, kes tunnustas Roslingut igati, ent rõhutas, et ökoloogiline mõõde tema töödes ja maailmapildis oli kõige puudulikum. Sellega saab ainult nõustuda, aga see polnud ka Roslingu raamatu teema. Seepärast soovitaks lisaks paavsti entsüklikale juurde lisaks hankida äsja ilmunud Eesti Rooma Klub toimetiste esimene number „Mõõt või meelevald“ (Eesti Rooma Klubi, koostanud ja toimetanud Tuuli Stewart). Selles kogumikus on ühtede kaante vahel õige eriteemalised ja erineva raskusastmega tekstid. Seal on näiteks Andres Tarandi ülevaade Rooma Klubi Eestisse tulekust, professor Kalevi Kulli (inimkondliku) maharahunemise retsept, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Sirje Keevalliku ülevaade kliimaga toimuvast, kaks tulevikku vaatavat artiklit Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professorilt, Riigikogu Arenguseire Keskuse eksperdilt Erik Terkilt, mitu artiklit hariduse (tuleviku) teemadel jne. Lühimalt: tegu on väga mitmeharulise ja hõlmava kogumikuga, mille hankimine väärib hankimisvaeva (selleks tuleb minna Eesti Rooma Klubi lehele).
Samasse perekonda kuulub ka Valdur Mikita värske raamat „Eesti looduse kannatuste aastad“ (Välgi metsad). Tegu on Mikita sellise teosega, milles on ilukirjanduslikku pehmendamist märksa vähem kui ta eelmistes teostes ja praegune metsanduspoliitika saab siin kõvasti ja õigustatult pihta. Isegi sedavõrd, et peeti vajalikuks algatada Mikita vastu eriti jälk ja madal diskrediteerimiskampaania, mille käigus paisati ajakirjandusse inimeste süvenemisvõimetusele (põhjendatult) apelleerivad klikikorjepealkirjad, kus refereeriti valikuliselt ja suunava pahatahtlikkusega Mikita kunagist artiklit Eesti Ekspressis, kus ta rääkis oma väiksemahulisest, pettumust valmistanud metsamüügist ja vajadusest teha metsamüügietehingud läbipaistvaks. Seepärast soovitan Eesti rahva, kultuuri ja looduse tulevikust hoolivatel inimestel kindlasti lugeda seda raamatut ka.

Ettevõtlikuma pilguga elule vaatavatele inimestele soovitaks aga ÜROd ja eri riikide valitsusi nõustanud ettevõtja ja majandusuuendaja Gunter Pauli raamatut „Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti“ (Lilleoru keskus OÜ, tõlkija Vahur Lokk), see ei paku mingit imerohu, sest ainult eluvõõras utopist saab pakkuda tõsimeeli imerohtu, küll aga võib siit leida inspiratsiooni ja näiteid sellest, kuidas hapuks kiskuvat olukorda leevendada. Ja see on juba päris suur asi. Võimalik, et isegi parim asi, sest nagu ökoloogiliselt tundlik Briti konservatiiv Roger Scruton ütleb igati soovitatavas raamatus „Kuidas olla konservatiiv?“ (EKSA, tõlkinud Mart Trummal)läbi lord Salisbury suu: „Viivitus on elu“. Kui maailm liigub (öko)katastroofi suunal, siis viivitus on elu, on.
Et aga ühiskonnamure ja maailmasaatus päris enda alla ei mataks – kui hädakraaksumine ja apokalüpsisepasunad ei põhjusta muud kui tegutsemishalvatust, siis olgu nad pigem vait! – siis soovitaks lõpetuseks kahte suurepärast raamatut sarjast „Kirjanikud omavahel“. Ei maksa sest nimetusest end heidutada lasta. Eeva Pargi „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ ja Maiu Bergi „Meie hingede võlad“ (kirjastus „Hea Lugu“) on väga üldinimlikud ja hingehariduslikud, kirjanduselust ei pea sealjuures üldse huvituma.

Robert Nozicki raamatu "Anarhia, riik ja utoopia" ilmumise puhul

Kirjastus Ilmamaa andis äsja välja USA filosoofi Robert Nozicku peateose "Anarhia, riik ja utoopia" (tõlkis Jüri Eintalu).
Sobib hästi ühiskondlikult mõtlevale inimesele jõulukingiks :)


Olgu asjaosalised kiidetud!

Sel puhul on autori (Mats Volberg) loal all ära toodud raamatu saatesõna.

Kui lääne filosoofia ajalugu esitatakse poliitikafilosoofia perspektiivist, öeldakse mõnikord, et pärast John Stuart Milli ja Karl Marxi oli kogu valdkond sisuliselt varjusurmas kuni 20. sajandi teise pooleni, mil John Rawls selle ellu äratas. Olenemata sellest, kas see väide on täpne või mitte,¹paistis vähemalt Robert Nozick umbes nii arvavat, sest ta kirjutab, et Rawlsi “A Theory of Justice” (1971) on panus, mille väärilist pole nähtud “pärast John Stuart Milli kirjutisi, kui üldse kunagi” (lk. 271), ja seetõttu peavad poliitikafilosoofid edaspidi “kas töötama Rawlsi teooria raames või siis selgitama, miks nad seda ei tee” (lk. 271–272). Nozick ise valib teise tee ning kuigi sissejuhatavates filosoofiakursustes reklaamitakse käesolevat teost kui vastust Rawlsi teosele, pühendab Nozick Rawlsile vastamiseks ja oma poolse alternatiivse õiglusteooria esitamiseks vaid ühe peatüki kogu raamatust. Nozicku peamine eesmärk on hoopis leida õigustus riigi eksisteerimisele (millele viitab ka raamatu esimene rida).² Siiski on meeldiv nentida, et teatud mõttes saab eesti lugeja seda ligi poolsajandit tagasi toimunud debatti nüüd ise sarnasel moel kogeda, sest Rawlsi 2015. aastal ilmunud teose “Õiglus kui ausameelsus: taasesitus”³ ja Nozicku käsitluse tõlke ilmumise vahele jääb umbes sama pikk ajaline vahe kui Rawlsi ja Nozicku raamatute esmaväljaannetel 1970. aastatel. Kuna Nozicku teos “Anarhia, riik ja utoopia” (1974) on niivõrd mahukas ning see on olnud niivõrd mõjukas, ei ole mul mingit lootust pakkuda lugejale ammendavat konteksti ja kirjeldust kõigele, mis seda vääriks või vajaks.⁴ Alustan paari kommentaariga Nozicku ning tema teose kohta üldiselt. Seejärel järgin pealkirja poolt antud kolmikstruktuuri ning vaatan lähemalt anarhia-küsimust ehk kas üldse mingi riik on õigustatud, küsimus, millele Nozick vastab jaatavalt, ent nendib, et ainult minimaalne riik; seejärel pöördun riigi-küsimuse juurde ehk kas võiks olla õigustatud ulatuslikum riik kui minimaalne, millele Nozick vastab, et mitte ilma inimeste õigusi rikkudes; ning viimaks jõuan utoopia-küsimuseni ehk kas selline minimaalne nägemus pole liialt kahvatu, millele Nozick vastab eitavalt. Kuna Rawlsi ja Nozicku vahelised erinevad seisukohad tulevad väga hästi välja 7. peatükis, tundub sobilik mainida mõnd sama olulist sarnasust nende mõtlemises. Lõpetan saatesõna sellega, et püüan vaadata, kuidas Nozicku mõtted sobituvad tänasesse poliitilisse diskussiooni sotsiaalse õigluse vallas.

I

AUTORIST

Robert Nozick (1938–2002) oli väga omapärase ning elava stiiliga autor, olen kindel, et lugejale paistab see kohe esimestelt lehekülgedelt hästi välja. Nagu ta ise eessõnas ütleb, olevat tema eesmärk esitada filosoofiline uurimus (exploration), mitte traktaat ega lõplik tõde (lk. 11). See tähendab, et ta jätab tihti küsimused lahtiseks, annab lugejale vaid esialgsed tulemused või lihtsalt tõstatab hulga küsimusi. Selle viimase võtte puhul on mõnikord keeruline mõista, kas need on mõeldud retooriliste küsimustena, mis peaksid Nozicku argumentatsiooni edasi viima, või on need küsimused, mida Nozick esitab lugejale, kutsudes teda kaasa mõtlema, või esitab Nozick siiralt küsimusi, millele ootab lugejalt vastuseid. Samas ei peaks lugeja arvama, et teda ootab ees raamat, kus puudub argumentatiivne rangus ning analüütiline lähenemine. Kaugeltki mitte. Nagu Nozick ise eessõnas kirjutab (lk. 8), on ta valinud sellise laadi, mis on omane kaasaegsetele filosoofilistele töödele epistemoloogias või metafüüsikas. Nozick on igati õigustatud oma tööd selliselt iseloomustama, eriti kuna ta ise aitas nende valdkondade arengule kaasa, lisaks veel teadusfilosoofiale ning aksioloogiale (“Philosophical Explanations” (1981), “The Examined Life” (1989), “The Nature of Rationality” (1993), “Socratic Puzzles” (1997), “Invariances” (2001)). Eric Mack (2018) kirjutab Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias, et nooruses pooldas Nozick sotsialismi ning asutas Columbia ülikoolis õppides üleriigilise vasakpoolse liikumise Students for a Democratic Society kohaliku haru. Kuid Princetoni ülikoolis kraadiõppes tutvus ta Murray Rothbardiga, kes kallutas Nozicku libertaarlike vaadete poole. Mack (2018) lisab, et Nozicku raamat šokeeris

filosoofilist maailma (sest on ju üldteada, et ülikoolid on pigem vasakpoolsed, aga käesolev teos üsna parempoolne). Nozick paistis seda šokki täiesti ette aimavat, ta märgib teose eessõnas (lk. 7–8), et kindlasti leidub lugejaid, kes ei taha uskuda tema järeldusi, ning enamik inimesi, keda ta tunneb ja austab, temaga ei nõustu. Kuid ta tuletab lugejale meelde, et pelgalt sellele osutamine, et esitatud vaade on vastuolus vaatega, mida lugeja soovib omaks võtta, ei ole veel vastuväide esitatud vaatele. Mis loevad, on argumendid, ning Nozick usub, et argumendid on tema poolel. Kahtlemata on see tõsi, et argumendid on need, mis loevad. Aga iga argument koosneb eeldustest ja kuigi võib leiduda alamargumente üksikute eelduste kaitseks ja omakorda nende argumentide alamargumente jne., siis ühel hetkel peab põhi vastu tulema. Selline uute argumentide leidmine ei saa minna “kuni alguseni välja” (all the way down). Ühel hetkel tuleb öelda: “Siin on minu aluseeldused ja nende põhistamiseks ei ole enam argumente.” Juhul kui keegi võtab omaks teistsugused aluseeldused, siis võib ta tunnistada, et Nozicku argumendid on küll kehtivad, aga kuna arvamused aluseelduste osas lähevad lahku (ning sinna pole midagi parata),siis ei peata Nozickuga tingimata nõustuma. Probleemiks on siin muidugi see, et Nozicku aluseeldused on kahtlaselt sarnased Rawlsile (sellest pikemalt hiljem). Nagu juba mainitud, on käesolev raamat üsna mahukas ning hõlmab hulga erinevaid teemasid. Raamatu oluliseks vooruseks on see, et mitmed selle osad on täiesti iseseisvalt loetavad, eraldi kogu ülejäänud raamatust. Sellise võimaluse tuntuim näide on 3.peatükis käsitletav kogemusmasina mõtteeksperiment, (mis on ilmselt see tekst, mille järgi Nozickut kõige enam tuntakse) (lk. 76–79) aga ka avaliku teadustussüsteemi mõtteeksperiment 5. peatükis (lk. 146 jj.) või Wilt Chamberlaini näide 7.peatükis(lk. 241jj.). See, et viimaks on ilmunud neist (ja teistest sarnastest osadest) eestikeelne tõlge, mis on kergelt kättesaadav, on kindlasti meeldivaks uudiseks kõigile neile, kes ühel või teisel tasemel filosoofiat õpetavad. Kuid huvi selle raamatu vastu ei peaks piirduma vaid filosoofidega, siin on palju huvitavat ka õigus- ja majandusteadlastele ning kõigile teistele, keda huvitab ühiskonna toimimine.

II

ANARHIA

Kuigi Nozicku raamatust mõeldakse tihti kui tema õiglusteooria detailsest esitusest, pühendab ta konkreetselt õigluse küsimusele vaid kaks peatükki, ning raamatu peamiseks küsimuseks on, nagu juba mainitud, hoopis riik ja selle olemasolu õigustamine. Probleem kerkib Nozicku ette sellisel kujul seetõttu, et ta alustab olulise aluseeldusega, et “indiviididel on õigused”. Kui lugeja sooviks siinkohal teada, kust need õigused tulevad või mis on nende õiguste aluseks, siis selles osasjääbNozickuvastusüsnanapiks(vt.nt.lk.66),sellele juhtis tähelepanu juba Thomas Nagel (1975: 142–144) raamatule kirjutatud retsensioonis. 1. peatüki lõpus mainib Nozick, et toetub John Locke’i kirjeldusele loomuseisundist ning et täielikku seletust loomuseaduse alustele ei leidu ka tema “Teises traktaadis”, mistõttu sellise täieliku aluse pakkumine jääb igal juhul mõneks teiseks korraks (lk. 27). Siiski selgub hiljem, et neil õigustel on kantiaanlik alus, “indiviidid on eesmärgid ja mitte pelgalt vahendid; ilma nende nõusolekuta ei või neid ohverdada või kasutada muude eesmärkide saavutamiseks” (lk. 59). Sellise aluse puhul teame, et need õigused on võrdselt kõigil ratsionaalsetel olenditel ning niivõrd, kuivõrd isiku mõiste hõlmab ratsionaalsust, teame, et need õigused on võrdselt kõikidel isikutel. Kuna õiguste mõiste taandub mitte pelgalt vahendiks olemisele, siis ütleb Nozick, et “on asju, mida ükski isik või isikute rühm ei tohi [teistele] teha (nende õigusi rikkumata)” (lk. 7). Kuna meil kõigil on õigused ja need õigused on võrdsed ja kuna need õigused piiravad meie tegutsemist, siis on küsimus, mida Nozick püüab lahendada see, kuidas üldse saab eksiteerida mingeid võimu- või alluvussuhteid isikute vahel (ilma et neid õigusi rikutaks). Inimeste ühenduses, kus poleks võimu- ega alluvussuhteid, ei oleks tavaarusaama järgi riiki, seega vastates sellele küsimusele, vastab ta ka eelmisele küsimusele. Sisuliselt seda sama küsimust, olgugi et teistsuguses sõnastuses, on hiljem püüdnud lahendada ka Rawls. Tema lähtepunktiks oli see, et isikud on vabad ja võrdsed, mis tähendab, et neil on teatud omadused ja staatus, mis nõuab nende teatud viisil kohtlemist. Rawlsi jaoks saab isikute staatus kui vaba ja võrdne algusesarnasest kantiaanlikkust algest (vt. pikemalt Volberg (2013) ja Volberg (2015), eriti4.peatükk). Ning “Poliitiliseliberalismi”(Rawls1993: 4) keskseks probleemiks on “kuidas on võimalik püsivalt eksisteeriv õiglane ja stabiilne ühiskond, mis koosneb vabadest ja võrdsetest isikutest, kes on jäädavalt ja sügavalt lahutatud mõistlike lahkarvamuste poolt religioossetes, filosoofilistes ja moraalsetes doktriinides”. Hiljuti on Gerald Gaus (2011: 1) püüdnud seda probleemi, olgugi et jällegi teises sõnastuses, lahendada küsides: “Kuidas saavad vabad ja võrdsed isikud nõuda endale voli teha ettekirjutisi teistele vabadele ja võrdsetele isikutele?”

Nozicku vastus sellele probleemile, kokkuvõetuna ühte lausesse, on, et riik kerkib loomuseisundist ilma kellegi õigusi rikkumata esile seeläbi, et iga üksik ratsionaalne agent taotleb omahuvi (ja mitte riigi loomist). Veidi pikemalt seletatuna käib see protsess umbes järgnevalt. Alustades locke’ilikust loomuseisundi kirjeldusest, märgib Nozick, et sellisel elul oleks mitmeid ebamugavusi ning raskusi. Eelkõige seonduvad need oma õiguste maksmapanekuga ning kohtumõistmisega. Olles üksikisikud loomuseisundis, oleks meil kõigil õigus mõista kohut nende üle, kes meile või teistele on liiga teinud, aga see oleks tihti keeruline,sest üksikisiku jaoks oleks korraliku kohtuprotsessi läbiviimine pikk ja vaevaline.Lisaks tekib probleeme sellega, et loomuseadust saab mitmeti tõlgendada, seega peame enne loomuseaduse rakendamist püüdma lahendada konfliktid erinevate tõlgenduste vahel. Kui Locke hüppab selle juurest üsna otse seisukohani, et järelikult tuleksid inimesed kokku ja sõlmiksid ühiskondliku lepingu riigi asutamiseks, siis Nozick märgib, et seal peaks olema vahepeal veel üks etapp. Kuigi ühiskondlikku lepingut ei ole, toimub siiski koondumine, selleks, et loomuseisundi ebamugavustega hakkama saada, aga see koondumine ei ole ühte kesksesse riiki, vaid mitmetesse väiksematesse kaitseühendustesse. Kaitseühenduse liikmed lähevad teistele liikmetele appi, kui neil on vaja oma õigusi maksma panna; kuna ühenduses peitub jõud, siis on selline ühendus kõigile liikmetele vastastikku kasulik. Vajadus panna mõnikord oma õigusi maksma oma kaitse ühingu mõne teise liikme vastu tekitab teatud raskusi. Kui kaitseühenduse eesmärk on pakkuda oma liikmetele vastastikku kaitset, siis kumma poolel peaksid teised liikmed olema? Killustumise vältimiseks arendaks iga kaitseühing välja mingi kindla ühtse protseduuri sisemiste konfliktide lahendamiseks. Kokkupuuted teiste kaitseühingutega viivad loomulike protsesside tulemusel selleni, et ühe piirkonna enamik elanikke on ühe ja sama domineeriva kaitseühenduse liikmed. Domineeriv kaitseühing on küll väga sarnane riigile, kuid ei ole veel päris riik, sest ei taotle jõumonopoli, ta ei proovi keelata teiste kaitseühingute tegutsemist. Mõned kriitikud (Childs (1977) ja Mack (1978)) on sellel kohal välja toonud, et kuna domineeriv kaitseühing on vaid väiksemate kaitseühenduste konföderatsioon, siis on see riigist isegi veelgi kaugemal, kui Nozick arvab. Sest selleks, et säiliks vaba konkurents erinevate võimalike kaitseteenuste ning nende hindade vahel, peaks konföderatsiooni kuuluma mitmeid erinevaid ja enam-vähem võrdseid kaitseühinguid. Aga juhul, kui domineeriva kaitseühingu alamühingute vahel on terve konkurents, ei saa ju nende vahel olla sellist ühtsust, et olla riigile nii lähedal, kui Nozick arvab, et me oleme. Teine asjaolu, millele siin mõelda, on see, et võib-olla oleks domineeriv kaitseühing just lähemal riigile, kui Nozick arvab. Sest asjaajamise efektiivsuse mõttes oleks võib-olla lihtsam ja kergem nõuda kõigilt teatud piirkonnas olevatelt inimestelt hinda kaitseteenuse eest ning siis kõigile üht ja sama teenust pakkuda. Selle asemel, et sõlmida individuaalsed lepingud ning hakata siis õiguste kaitsel kindlaks tegema, kes ja kas millise kaitsepaketi eest on maksnud, nagu Nozick ette kujutab, et domineerivas kaitseühingus tehtaks. Juhul kui piisava hulga inimeste ja mingi ala hõivamisel võtaks domineeriv kaitseühing kasutusele kõiki hõlmava lahenduse, lihtsalt selle tõttu, et see oleks bürokraatia mõttes lihtsam, oldaks palju rohkem riigile sarnane, sest maksud ning universaalne kaitse on need tunnused, mida Nozick mainib (lk. 39 ja 49). Esimene asjaolu, millele tahaksin lugeja tähelepanu suunata selle peatüki (ja laiemalt kogu I osa) juures, on Nozicku ideaalteoreetiline eeldus, et meil on tegu piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt tegutsevate ning oma individuaalset kasu taotlevate agentidega. Kui iga isik tegutseb nii, nagu seda ennustavad mänguteoreetilised ja majanduslikud mudelid, siis saame tõesti rääkida sellise loo sellise tulemusega. Aga tegelike riikide olemasolu põhjendamine ei pruugi siiski väga hästi läbi minna, kui hakkame arvesse võtma seda, et inimesed ei ole alati piisavalt informeeritud ja ratsionaalselt toimivad ega taotle alati isiklikku kasu. Nozick võiks vastata, et sellest pole lugu, sest tema otsib potentsiaalset seletust ehk seletust “mis oleks korrektne seletus, kui kõik temas mainitu oleks tõene ja teostunud” (lk. 25); veelgi enam, Nozick arvab, et potentsiaalne seletus, mis on fakti-vigane “kannab endas suurt valgustust” (lk. 26). Seega empiiriline ebatäpsus ei ole tema jaoks suur probleem. Kuid kuidas siis domineerivast kaitseühingust saab riik nii, et kellegi õigusi ei rikutaks? Kuidas domineeriv kaitseühing saavutab jõu monopoli ja tõrjub välja kõik teised kaitseühingud? Lühidalt: kuigi õigustest tulenevad lisapiirangud, mis toimivad absoluutsete keeldudena, on õiguste rikkumine lubatav nii kaua, kuni rikkumisi on võimalik kompenseerida ja need ka tegelikult kompenseeritakse. Seega rikub domineeriv kaitseühing küll teiste kaitseühingutesse kuuluvate isikute õigusi olla omaette, aga samas saavad nad kompensatsiooniks olla domineeriva kaitseühingu liikmed, seega ei ole nende neto-olukord kehvem. Selle protsessi tulemusel olemegi jõudnud minimaalse riigini, mis “piiratud kitsastele funktsioonidele kaitsmaks meid jõu, varguse, pettuse eest, jõustamaks lepinguid jne.” (lk. 7). Õiguste rikkumise kompenseerimine on omaette huvitav mõte. Nozicku jaoks on oluline eeldus, et kompenseerimine on alati põhimõtteliselt võimalik, kuigi tuleb ette

olukordi, kus see pole praktiliselt võimalik (ning sel juhul pole järelikult ka õiguste rikkumine lubatav). Kuid mulle tundub, et on olemas olukordi, kus kompenseeritavatel õiguste rikkumisel on mitte-kompenseeritavaid tagajärgi. Kui keegi võtab ilma minu loata minu auto ning järgmisel päeval tagastab selle, pakkudes kompensatsiooniks näiteks rendiauto ühe päeva hinna või 24 tunni jooksul tehtud taksosõitude hüvitamist, siis on mul sellest väga vähe abi, kui mul jäi selle puuduva auto tõttu osalemata ülikooli sisseastumiskatsetel või nägemata oma lapse sünd. Ükski rahasumma ega muud teened ei saa heastada seda, et jäin ilma võimalusest sel konkreetsel aastal nende konkreetsete kaastudengitega ülikoolis käia või olla oma elukaaslase kõrval olulisel hetkel meie pere elus. See ei pruugi iseenesest olla probleem Nozicku teooria jaoks, sest ta on juba arvestanud õiguste keelatud rikkumisega, kui kompenseerimine pole võimalik. Küll aga teeb selliste juhtumite olemasolu tegelikult kompenseeritavate rikkumiste tuvastamise oluliselt keerulisemaks. Õiguste rikkumise kompenseerimine võib tekitada veel teisigi probleemseid olukordi, nimelt siis, kui keegi on õiguse rikkumisest saanud rohkem kasu kui kompenseerimiseks kulub. Näiteks kui A varastab B-lt 1000 eurot ning investeerib selle C ettevõttesse. C on väga edukas ning investeering toob A-le 5000 eurot tulu. Kui A kompenseerib B-le algselt varastatud summa ning väikse lisa, näiteks 500 eurot,siistallejääbikkaveel3500eurotalles.Õigusterikkumisest tulu teenimine ei tundu õige, mis tähendab, et A peaks rahast loobuma, kuid kelle kätte see võiks minna? B-l pole sellele rahale justkui mingit nõuet, sest tema on oma kompensatsiooni saanud, kuna ka C on kaudselt saanud tulu kellegi õiguse rikkumisest, siis ei tohiks too 3500 eurot ka talle minna. Üks kandidaat oleks riik, kes võiks sellise ebaõiglaselt teenitud tulu konfiskeerida, et kompenseerida õiguste rikkumisi, kui muud võimalused kompenseerimiseks puuduvad. See aga võib olla juba minimaalse riigi funktsioone ületav.⁵ Ühtlasi peaks siin ära märkima selle, et kompensatsioon on ette nähtud vaid õiguste rikkumise eest, selle eest kui A on tekitanud B-le kahju, ning kompensatsioon on B asetamine endisesse olukorda. Kuid ei ole selge, et selline nägemus piiraks või keelaks isikute ellu sekkumist nende elu paremaks tegemise nimel. Kui keegi peseb minu auto või minu maja aknad ilma minu teadmata ja ilma minu nõusolekuta,siisolenmakahtlemataparemasolukorraskuima olin enne, sest mul on nüüd hüve, mida mul enne polnud. Paternalistlike poliitikate eesmärk on parandada selle poliitika subjektide heaolu nende autonoomia arvelt. Kui konkreetne paternalistlik poliitika P ka tegelikult heaolu kasvatab ning kasvatab seda rohkem kui on kaotus autonoomias, siis ei pruugi üldse midagi olla, mida kellelegi kompenseerida. Niivõrd, kuivõrd Nozick eelistab maksimaalset vabadust, siis ta peaks olema paternalistlike poliitikate vastu.⁶ Nozickul on vähemalt kaks viisi, kuidas sellele vastata. Esiteks võiks ta öelda, et pelk teadmine, et on võimalik, et sekkutakse minu ellu (keegi tuleb minu akna taha ämbri ja harjaga), on piisav, et kahandada minu heaolu selliselt, et saadav hüve ei ole piisav ning on vaja mingit lisakompensatsiooni. Teiseks võiks ta öelda, et igasugune paternalistlik poliitika kohtleb oma subjekti kui pelka vahendit, sest ei võta teda kui isikut, kelle “elu on tema enda juhtida” (lk. 64), vaid kui vahendit, saavutamaks paternalisti enda eesmärki. Michael Sandel (2013) heidaks aga Nozickule seoses tema eeldustega isikute ja õiguste kompensatsiooni kohta ette hoopis midagi muud. Sõltumata sellest, kas inimesed niimoodi mõtlevad ja tegutsevad, ei tohiks me sedalaadi majanduslikku mõtlemist (mis püüab kõike numbritesse ja tihti just rahanumbritesse panna) rakendada alati ja igal pool. Sandel leiab, et kui me sotsiaalsete probleemide lahendamisel mõtleme stiimulite või tegevuste hinna⁷ peale, siis me rikume tihti tolle tegevuse olemuse. Seda nii praktiliselt kui moraalselt. Näiteks majanduslik mõtlemine liiklustrahvide puhul rikub olemust selliselt, et trahv kaotab oma negatiivse hinnangu ja muutub pelgalt ostetud õiguseks parkida valesti; pulmakõne, mille ostad mõnelt firmalt (sest leiad, et isekirjutatud kõne hind on liiga kõrge), rikub sinu sõpruse olemust. Kui elame ja tegutseme maailmas, kus me tunnistame kõigi teiste isikute õigusi, aga teame, et nende õiguste rikkumine on lubatud eeldusel, et me neile isikuile selle kompenseerime, siis Sandeli positsioonilt oleme ära rikkunud kogukonnana elamise olemuse. Teised inimesed pole enam minu võrdsed kaaslased, vaid olendid, kellega ma võin teha igasuguseid asju, eeldusel et olen nõus selle eest vastava hinna tasuma. Olles alustanud sellest, et isikutel on õigused, aga ilma neid rikkumata on võimalik minimaalse riigi tekkimine, peab Nozick järgmisena küsima, kas võib olla põhjendatud veelgi ulatuslikuma riigi teke.

III 

RIIK

Raamatu II osa eesmärk on näidata, et laiem kui minimaalne riik ei ole õigustatud. Üks põhjus, miks ulatuslikum riik võiks olla õigustatud, on see, et selline riik oleks vajalik jaotava õigluse saavutamiseks. Seetõttu kulutab Nozick raamatu 7. peatüki oma õigustatustel (entitlements) põhineva õiglusteooria esitamisele, mis ei vaja tingimata ulatuslikku riiki (kuigi on erandeid, millest räägin hiljem). Samuti kritiseerib Nozick pikalt Rawlsi õiglusteooriat, näitamaks, et ei leidu head alternatiivset teooriat, mis siiski paksu riiki vajaks. Raamatu 8. peatükk, nagu selle pealkirigi viitab, koondab endasse mitmeid väiksemaid teemasid, mis kõik võiksid pakkuda piisava aluse paksu riigi loomisele, kuid mis Nozicku hinnangul siiski selleks alust ei anna. Selle osa viimases peatükis vaatleb Nozick kolme võimalikku protsessi, kuidas minimaalsest riigist võiks paksem riik välja kasvada, aga ükski neist ei paistaks Nozicku arvates osalevatele isikutele piisavalt atraktiivne, et sellel juhtuda lasta. Kahtlemata lasub raskuskese 7. peatükil. Lähtudes aluseeldusest, et isikutel on õigused (seal hulgas õigused omandile), on igasugune ümberjaotamine ehk võrdsustamine (isegi kui võrdsustame võimalusi ja mitte tulemusi) probleemne, sest nagu Nozick kirjutab: “On kaks viisi … otseselt halvendades nende olukorda, kellel on soodsamad võimalused, või parandades nende olukorda, kellel on vähem soodsad võimalused. Viimane nõuab ressursside kasutamist ja toob seega samuti kaasa kellegi olukorra halvenemise: nende olukorra, kelle valdustest võetakse selleks, et parandada teiste olukorda.”(lk.345) Seega peab õiglusteoorial olema mingi teine siht kui kindla lõpptulemuse saavutamine. Nozicku õiglusteooria põhiline mõte seisnebselles, et õiglase maailma puhul ei ole oluline mitte üks või teine konkreetne jaotus kui lõpptulemus, vaid selle jaotuse ajaloolisus. Ei ole oluline, kui palju kellelgi midagi on, oluline on, et kuidas need, kellel midagi on, said selle, mis neil on. Seega kui näiteks Rawlsi teooria järgi dikteerib õiglus, et neil, kellel on kõige vähem, oleks kõige rohkem, võrreldes iga teise võimaliku jaotusega, siis maailm, kus see tingimus on täidetud, sõltumata sellest, kes on need konkreetsed isikud, kellel on kõige vähem, oleks õiglane. Nozick aga ütleks, et võib vabalt olla nii, et maailm, kus isik A omab kõige vähem (aga siiski kõige rohkem kui kõige vähem omav isik võiks omada) on õiglane, samas kui maailm, kus isik B on isikuga A täpselt samas positsioonis, ei ole. Ja seda põhjusel, et teod ja tehingud, mis viisid A tema tulemuseni, olid õiglased, samas kui teod ja tehingud, mis viisid B tema tulemuseni, ei olnud õiglased. Nozicku teooria on ajalooline, sest ta hoolib sellest protsessist, kuidas tulemuseni jõuti, ning ei ole sisuline, sest ei määratle ette ära ühtki konkreetset tulemust. Nozicku peamine argument igasugust konkreetset mustrit või lõpptulemust taotlevate jaotava õigluse teooriate vastu seisneb selles, et need pole kunagi tegelikult teostatavad. Selle argumendi ilmestamiseks kasutab ta tuntud Wilt Chamberlaini näidet, kus algne õiglane jaotus (olgu see milline tahes) asendub väga teistsuguse jaotusega, kui miljon inimest annavad kõik vabatahtlikult Wilt Chamberlainile 25 senti. Teisiti öelduna, kui vaid kindel muster või lõpptulemus on õiglane, siis igasugune isikute vaba tegutsemine tegutsemine kaldub häirima neid mustreid. Rawlsilik vastuväide sellele Nozicku argumendile võiks olla, et Nozick on esitanud liialt lihtsa pildi mustripõhistest õiglusteooriatest. Sest kui meil on õiglusteooria, mis püüab kehtestada printsiipi “jaota kõigile vastavalt nende IQ-le”, siis selle kehtestamine ei seisneks suure keskse valitsuse organisatsiooni, mis pidevalt mõõdab inimeste IQ-d ja nende omandit ning siis seda vajadusel ümber jaotaks, loomises. Rawlsiliku lähenemise mõte oleks teha nii, et kõik põhistruktuuri kuuluvad institutsioonid oleks selliselt kujundatud, et vaba tegutsemise tulemusel need, kellel on kõrgem IQ, jõuaksid tippu ja need, kellel on madal IQ, langeksid põhja. Mõelgem korraks korvpalli kui mängu peale, mis selgelt eelistab pikki mängijaid. Kuskil ei ole reeglit, mis ütleks, et “jaota edu korvpallis vastavalt mängijate pikkusele”, ning ei ole ühtki institutsiooni, mis võrdleks kahe võistkonna mängijate pikkusi ja annaks võidu selle põhjal ühele. Pigem on nii, et korvpall kui mäng on selliselt kujundatud, et mängu erinevad aspektid pakuvad pikkadele mängijatele eeliseid, sest on lubatud blokeerida viskeid, haarata lauapalle ning visete sooritamisel ollakse korvile lähemal. Selle tulemusel on nii, et pikad mängijad onajalooliseltolnudedukamad,kuidlühikeolemineeitähenda tingimata ebaedu.⁸

Seega rawlsilik õiglusteoreetik võiks vastata Nozickule, et oluline ei ole mitte pidev ja äkiline sekkumine isikute eraellu ja nende otsustesse, selleks et soovitud mustrit saavutada või seda hoida, vaid oluline on ehitada institutsioonid selliselt, et isikud oma tavalises toimimises jõuaksid soovitud mustrini. Nozicku vastus aga sellisele argumendile oleks, et kuna maailm on pidevalt muutuses — nii võimalused kui eelistused ei ole staatilised — tuleks siiski pidevalt sekkuda isikute eraellu. Sest kui tänase tehnoloogia ning käitumisharjumuste juures nõuab soovitud mustri saavutamine ühtmoodi institutsioone, siis homsete tehnoloogiate ja käitumisharjumuste puhul võib meil hoopis midagi muud vaja olla. 7. peatüki teises pooles võtab Nozick juba konkreetsemalt Rawlsi teooria sihikule ning tõstatab mitmeid olulisi teemasid, mis viitavad Rawlsi teooria teatud puudustele või vähemalt küsitavustele. Esiteks, Rawlsi teooria ja argumentatsioon selle kaitseks keskendub gruppidele, s.t. nt. kõige vähem kindlustatutele või kõige enam kindlustatutele. Nozick, kelle lähtepunkt on väga individualistlik, küsib, miks eelistada gruppe indiviididele (lk. 281)? Miks mitte sõnastada erinevusprintsiipi selliselt, et kõige kehvemas positsioonis olev indiviid peaks olema kõige paremas võimalikus positsioonis, milles ta saaks olla? On selge, et sellisel kujul oleks erinevusprintsiibi rakendamisel probleem, et kuidas me teame täpselt, kes on see üks kõige kehvemas positsioonis olev isik. Kuid ka oma praegusel kujul ei ole erinevusprintsiip väga palju kergemini rakendatav, sest vastus, kes täpselt kuuluvad kõige vähem kindlustatute gruppi, paistab olevat üsna hägune. Samal teemal jätkates küsib Nozick, miks ülepea on nii, et Rawlsi argumentatsioon sisaldab vaid kaht rühma: vähem- ja enamkindlustatuid. See viitaks justkui sellele, et kogu ühiskond on jaotatav kaheks, mis tooks eelnevalt mainitud hägususe selle kohta, kes kuulub millisesse gruppi, veelgi teravamalt esile. Sest kõige vaesem enam kindlustatu võiks ju vabalt olla kõige rikkam vähemkindlustatu ja vastupidi. Juhul kui kogu ühiskond ei ole keskelt pooleks jaotatav, kerkib küsimus, mis saab keskmistest. On selge, erinevusprintsiip nõuab kõige vaesematele kõige paremat võimalikku jaotust, kuid kui neile lisaks eksisteerivad veel ka keskmised, siis millise osa jaotusest peaksid saama nemad?

Samas jällegi kui Nozick käsitleb Rawlsi teooriat ja neid kaht gruppi, siis kohati paistab, nagu poleks ta Rawlsi täielikult mõistnud. Eeldatavasti polnud Nozick ainus, sest Rawls (2015: 122–123) on oma hilisemas töös esitanud täpsustusi, mis peaks selle segaduse kõrvaldama. Nimelt paistab Nozick võtvat kirjeldusi “kõige vähem kindlustatud” ja “kõige enam kindlustatud” kui jäikasid tähistajaid, mis viitavad konkreetsetele isikutele, kes on ette teada juba enne, kui ühiskond nii-öelda käima läheb. Sellele viitavad mitmed kohad Nozicku argumentatsioonis (vt. nt. lk. 286, 290). Kui need sildid oleks sellised, et viitaksid konkreetsetele isikutele, saaks tõesti leida nende vahel aset selline arutelu ja kauplemine, nagu Nozick palub meil ette kujutada. Kuid Rawlsi jaoks on need sildid vaid kohatäited; mitte ühelgi hetkel enne kui ühiskond toimima hakkab (näiteks algpositsioonis) ei ole meil ette teada, kes moodustavad kõige vähem kindlustatute grupi. Samuti kui me võrdleme kaht maailma, ei ole kumbki neist meie jaoks nii-öelda baasmaailmaks, mis kõige vähem kindlustatute või kõige enam kindlustatute grupi fikseeriks, et meil oleks siis võimalik öelda, kummas maailmas saavad vähemkindlustatud rohkem. Üks teema, mida nii Nozicku enda õiglusteoorias kui Rawlsi teooria kriitikas korralikult ei käsitleta, on empiiriline küsimus, kui palju sellest, mida keegi teeb või saavutab, on tema enda tehtud ja kui palju on talle nii-öelda antud geenide või muu sattumuslikkuse poolt. Ühelt poolt on see küsimus Nozicku jaoks muidugi ebaoluline, sest tema teooria, mille kaks peamist printsiipi keskenduvad valduste algsele omandamisele ning valduse üleminekule, ei hooli õnnest ja vedamisest. Algse omandamise puhul on piiranguks locke’ilik lisatingimus, et teiste olukorda ei tohiks oma omandamisega kehvemaks teha ning minu vedamine geneetilises loteriis või milleski muus sarnases seda lisatingimust ei riku. Valduste ülemineku printsiip nõuab, et ei pandaks toime pettustega kasutataks sunnijõudu ja et kõik tehingud oleksid vabatahtlikud ning jällegi minu hea õnn ei paistaks seda kuidagi rikkuvat. Samas mängivad geenid ning näiteks vanemate majanduslik olukord olulist ajaloolist rolli selles, kuidas kellegi valdused välja kujunevad. Ma usun, et paljudel inimestel on tugev intuitsioon, et ei saa olla õiglane, kui kaks inimest töötavad võrdselt palju ja hoolsalt, kuid üks saavutab palju paremad tulemused kui teine pelgalt selle tõttu, et tal on paremad geenid. Võimaluste aus võrdsus, millest räägib Rawls (2015: 87), tähendab, et neil, kellel on võrdne sünnipäraste annete jaotus, peaksid olema võrdsed eduväljavaated. Kuid selles küsimuses Nozicku teooria vaikib, see teooria on õnnejavedamise osas pime. Sellega seonduvalt kerkib veel üles küsimus selle kohta, millised isikute teod on vabatahtlikud. Sest kui valduse üleminek peab toimuma vabatahtlike tegude tulemusel, peaks kindlasti olema mingid kriteeriumid, mille alusel vastata empiirilistele küsimusele, kas üks või teine tegu oli vabatahtlik või mitte. Esmapilgul võib see küsimus tunduda triviaalne: kui puudus otsene sunnijõud ja/või pettus, siis oli tegu vabatahtlik. Kuid Michael Sandel (2013: 45) on hiljuti sedalaadi mõtlemist kritiseerinud ja väitnud, et kaasaegse kapitalistliku vabaturu tingimustes pole paljud sellised tehingud tegelikult vabad. Probleem on selles, et inimesed, kelle majanduslik olukord on väga kehv, võivad küll formaalselt vabatahtlikke tehinguid teha, kuid tegelikult on asjaolud sundinud neid selliseid valikuid tegema. Täpselt nagu inimene, kes hüppab põleva maja aknast, et päästa oma elu, või meremees, kes heidab kauba üle parda, et vältida laeva uppumist. Nozicku definitsiooni (lk. 379) järgi ei muuda looduslikud piirangud kellegi tegusid mittevabatahtlikeks ning see, kas teised inimesed teevad minu teo mitte-vabatahtlikuks, “sõltub sellest, kas neil teistel oli õigus tegutseda nii nagu nad seda tegid” (lk. 383). Sandel (2013: 43) toob üheks praktiliseks näiteks USA organisatsiooni, mis maksab narkootikume tarbivatele naistele raha, et nood end steriliseeriks.⁹ Pakkuda kellelegi raha, et ta sooritaks mingi tehingu, paistab mahtuvat inimeste õiguste piiresse, seega ütleks Nozick, et siin pole vabatahtlikkuse ega sunniga mingit probleemi. Samuti tegutseb prokurör oma õiguste piires, kui pakub süüdistatavale kokkuleppemenetlust,kuidkassüüdistatav,keseisuudaendalelubada piisavalt kvaliteetset õigusliku kaitset, et tõestada oma süütust,tegutsebsiisvabatahtlikult,kuitunnistabendsüüdi, et mitte riskida kümme korda pikema karistusega? Kolmas eelnevaga seotud empiiriline küsimus puudutab töölisi ja nende võimalusi olla iseenda tööandjad. Kui see, millest hoolime, on mõttekas töö või et töölisi ei kasutataks ära või et töölistel oleks kontroll oma keskkonna üle, siis Nozick leiab, et selleks pole paksu riiki vaja, sest minimaalses riigis oleks kõigil neil töölistel vabadus asutada oma enda ettevõtted ning kui neil pole võib-olla endil piisavalt oskusi ja teadmisi kasumliku ettevõtte juhtimisest, siis võivad nad alati kellegi teise palgata (lk. 365–366, 368–369). Nozick täiendab, et lisaks formaalsele vabadusele seda kõike teha, on töölistel kaasajal ka võimalused seda teha, sest ametiühingute pensionifondides on piisavad sularahareservid. Meie oma tänapäevas võime mõelda ka erinevate ühisrahastusplatvormide nagu Hooandja või

Kickstarter peale, mis võimaldavad tehniliselt lihtsalt koguda paljude inimeste käest kokku suuri summasid. Selle kõige juures jääb aga lahtiseks küsimus, kas iga töötaja osak oleks piisav, et selle ettevõtte kaasomanikuna saada piisavat sissetulekut. Eesti näitel võiks teha järgmise arvutuskäigu: 2017. aastal oli keskmine brutopalk Statistikaameti andmetel 1221 eurot, terve aasta peale teeb see 14 652 eurot. Äripäeva edukaimate ettevõtete edetabelis (TOP 100) viimastel aastatel väga kõrgetel kohtadel oleva Olympic Entertainment GroupAS-i puhas kasum oli 2017. aastal 30,6 miljonit eurot. Seega, kui sellel ettevõttel oleks 2088 võrdset omanikku, võiks neist igaühe saadav kasum olla võrdne keskmise palgaga. Ettevõtte aktsiakapital oli 2017. aasta seisuga veidi üle 60,7 miljoni euro. Kui kõik 2088 omanikku peaksid selle kapitali oma taskust maksma, peaks neil kõigil olema umbes 29 000 eurot. Kas neil töölistel, kellest Nozick räägib, oleks selline raha olemas, et sobiva suurusega osak osta? Loomulikult peaksime arvestama sellega, et varasemate aastate kasumi arvelt saab kapitali laiendada. Aga isegi kui ettevõte teeniks igal aastal poole kapitali jagu kasumit ja me alustame kümme korda väiksema kapitaliga, siis peaksid 2088 omanikku ikkagi esimesed viis aastat kogu tulu kapitali suurendamiseks kulutama, et jõuda alles miinimumpalga suuruse sissetulekuni. Nozick ütleks siinkohal, et iga kapitali kogunemine on toimunud selle arvelt, et keegi on loobunud oma tulust, seega miks e ivõiks töölised sama teha. Muidugi ei tõesta see lühike näide midagi, sest ettevõtted on erinevad ning inimeste palgaootused samuti, lisaks lähtusime eeldusest, et ettevõtte omanik olemine oleks nende ainus tuluallikas. Aga suurimaks takistuseks sellise töötajate poolt omatud ettevõtte puhul on kaasomanike-vahelise koordineerimise väga kõrge kulu. Nagu

Nozick isegi raamatu 9. peatükis kirjeldab, kui on väga palju võrdseid aktsionäre, siis on igasugune otsustusprotsess kohmakas ja aeganõudev ning loomuliku protsessi käigus kujuneksid välja teatud võimu koondpunktid. Ettevõtte juhtimise puhul tähendaks see aga töötajaist omanikele üsna sarnast positsiooni kui enne omanikuks saamist. Olles näidanud, et distributiivset õiglust on võimalik saavutada ilma ulatusliku riigita ning samuti pole ulatuslikku riiki vaja selleks, et lahendada mitmeid tööturuga seotud küsimusi (mõttekas töö, tööliste ekspluateerimine jne.) jääb Nozickul lahendada küsimus: “Olgu, aga mis nüüd edasi saab?”

IV
UTOOPIA

Raamatu viimases osas soovib Nozick vastata küsimusele, kas eelnevalt kaitstud nägemus minimaalsest riigist ei ole liialt kahvatu. Kuna selline nägemus riigist ei oma väga palju funktsioone ega kirjuta ette väga palju tegutsemisviise, siis muretseb Nozick, et selline riik ei suuda pakkuda inspiratsiooni, see lihtsalt ei paista välja kõigi teiste utoopiliste riikide kirjelduste hulgast. Selleks, et probleemi lahendada, asub Nozick uurima seda, milline oleks üks tõeline utoopia ning kuidas minimaalne riik sellega suhestub. Uurimise käigus selgub, et “utoopia ei vii mingit ühte liiki kogukonna olemasoluni ega ühte liiki eluni” (lk. 452). Teiste sõnadega “utoopia on meta-utoopia: keskkond, kus utopistlikke eksperimente saab järele proovida; keskkond, kus inimesed on vabad ajama oma asja; keskkond, mis suurel määral peaks olema esmalt teostatud, et konkreetsemaid utopistlikke nägemusi saaks realiseerida püsivalt” (lk.453) Sellise utoopia puhul oleks riigi peamiseks rolliks “jõustada raamistiku toimimist — näiteks takistada ühtesid kogukondi sisse tungimast ja vallutamast teisi, nende isikuid või varasid”(lk.477). Mis tähendab, et Nozicku minimaalne riik on täpselt see, mida on vaja, et tagada toimiv raamistik utoopiaks. Selline raamistik eeldab üksjagu erinevate maailmadega eksperimenteerimist ja pidevat parima maailma otsingut. Hiljuti on sellist parima maailma otsingute protsessi veidi süsteemsemalt käsitlenud Gaus (2016). Üks tema mõte, mis Nozicku optimistliku utoopia leidmiste raamistikus tähelepanuta on jäänud, on naabruskonna piirang. Lühidalt öeldes on mõte selles, et kuigi teoreetiliselt võib meil olla erinevaid ettekujutusi parimatest võimalikest maailmadest, siis reaalselt suudame me ette kujutada ning täpselt hinnata vaid maailmu, mis ei ole liialt erinevad meie enda omast. Ehk siis vaid need võimalikud maailmad, mis on meie praeguse maailma naabruskonnas, on need, mille hindamisel saame olla kindlad. Selline piirang paneb meid aga dilemma ette: kas liikuda lokaalse optimaalse maailma suunas (mille hinnangus saame olla kindlad) või püüda liikuda globaalse optimaalse maailma suunas, mis asub väljaspool meie naabruskonda ja mille hinnangus me ei saa kindlad olla ning mis isegi võib meid viia kaugemale lokaalsest optimaalsest maailmast. Minu jaoks on Nozicku kõige olulisem samm argumentatsioonis utoopiate osas see, kus ta selgitab püsivate ühenduste olemust ning väidab, et “sinu otsus, kas jääda minu ühendusse A1 või algatada teist A’1, mis hõlmaks kõiki teid, aga ei hõlmaks mind, on sama otsus kui see, kas võtta mind uue liikmena vastu ühendusse A’1, millesse te kõik juba kuulute” (lk. 436). Selle sammu järgselt liigub arutelu fookus agendi ja ühenduste vahelisteks läbirääkimisteks, mis mõneti sarnanevad töötaja ja tööandja vaheliste läbirääkimistega, kus mõlemad pooled kaaluvad, kui palju nad peavad andma ning kui palju nad saavad vastu. See samm aga paistab minevat vastuollu sellega, mida Nozick ise varasemalt ajaloolisuse kohta ütles. Olgugi, et mingis formaalses mõttes on need kaks valikut ekvivalentsed — kas lahutada hulgast X selle alamhulk Y, on tõesti samaväärne küsimusega, kas liita hulgale Y teine hulk X — siis maailmade loomisel on juures olulised erinevused. Kui olen mõne ühenduse liige ja kaalun, kas sellest ühendusest lahkuda ja asutada uus ühendus, siis pean võtma arvesse seda, et see ühendus, kus olen, on juba olemas ning lahkumisel peaksin ma uue ühenduse looma. Seega kui kaalun, kas olla sinuga samas ühenduses või mitte, siis lisaks sellele hinnale, mida maksan sinuga koos elamise eest, pean oma lahkumisotsusesse juurde arvutama hinna, mis läheb uue ühenduse loomiseks. Samas kui ma olen mõne ühenduse liige ja kaalun, kas sind sinna ühendusse vastuvõtta, siis on otsusega kaasnev hind hoopis teine, isegi kui lõpptulemus on sama. Sest sinu vastuvõtmisel peaksin kaaluma vaid sinuga koos elamise hinda, mingeid lisakulutusi ei teki, sest see ühendus, kus ma olen, on juba olemas ja ma ei pea ühtki uut juurde looma. See on täpselt sedalaadi ajalooliste tingimuste (kuidas varad tekkisid ja kes nad lõi) märkamine, mida Nozick teistele õiglusteooriatele (mis keskenduvad vaid jaotuse mustrile, arvestamata olemasoleva jaotuse ajaloolist teket) ette heidab. Nozicku vastus võiks siinkohal olla, et kuna raamatu III osa on I ja II osa argumentidest sõltumatu, siis ei tohiks sellist ülekannet teha (lk. 476). Arvestades tänapäeva maailma tegelikkust, paistab, et Nozickul on veel teinegi aspekt tähelepanuta jäänud. Nimelt on raamistiku puhul hästi oluline see, et kellelegi ei tohi ühtki maailma peale suruda ning kõigil peab olema õigus lahkuda, et liituda mõne teisega või luua enda oma. Kuid mida arvata sellistest maailmadest, mis soovivad keelata inimestel sinna siseneda? Vaadates meie tegelikku maailma, siis näeme, et leidub selliseid inimesi, kes soovivad, et nad elaksid ühenduses, millel oleks väga suur võime piirata seda, kes väljastpoolt saab nende ühenduse liikmeks astuda. Kasutades tavapärast turuloogikat, siis paistab selline olukord totter ja ebaratsionaalne: kui on nõudlus sinu kauba järele, siis on mõistlik seda pakkuda. Samuti kui keegi küsib oma kauba eest (s.t. oma liikmeks olemise eest) madalamat hinda, kui on selle kauba väärtus sinu jaoks (s.t. immigrant toodab ühiskonnale rohkem kasu, kui ta ise maksma läheb), siis jällegi on turuloogikast lähtuvalt ebaratsionaalne keelduda. Seega võiks Nozick ehk siinkohal vastata, et minu poolt kirjeldatud immigratsiooni piirav olukord oleks ebaratsionaalne. Kuigi ühenduse püsivusega seotult tõstatub veel teinegi küsimus. Kui püsivus on defineeritud selliselt, et ühenduses ei tohi olla pärisalamhulka isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas olukorras, ning keegi ei tohi oma ühenduse nägemust kellelegi peale suruda, siis paistab, et tõeliselt kirglike rassistide¹⁰ olemasolu blokeeriks alati ühe konkreetse utoopia realiseerumise. Sest kui rassisti nägemus parimast maailmast hõlmaks osa inimeste rõhumist tulenevalt nende rassist, oleks sellises maailmas pärisalamhulk isikutest, kes oleks omaette ühenduses, paremas olukorras ning tollele vähemusgrupile tuleks rassisti nägemust peale sundida. Samas kui rassist peab elama maailmas, mida ta peab jagama teiste rassidega võrdselt, siis jällegi on meil pärisalamhulk isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas olukorras ning neid tuleks sundida omaks võtma maailma, kus rasse koheldakse võrdselt. Samas, niivõrd kuivõrd Nozicku peamine huvi utoopia vastu on metatasandil, siis konkreetse utoopia realiseerumine on mõnes mõttes teisejärguline ning ta jätab selle võimalikkuse lahtiseks (vt. 10. peatükist “Kuidas utoopia õnnestub”). Sellega on Nozick oma avastusretke lõpetanud. Ta on saavutanud endale sissejuhatuses püstitatud eesmärgid. Meil on aga veel kaks teemat, mida käsitleda.

V

NOZICK JA RAWLS

Kuigi alustasin seda saatesõna, märkides Nozicku ja Rawlsi vahelist debatti ning rõhutades nende vaadete erinevusi õiglusteoorias, on nende vahel ka mitmeid olulisi sarnasusi, mis on väärt äramainimist. Esiteks juba mainitud kattuvus püstitatavas probleemis: mõlemad olid huvitatud küsimusest, kuidas võrdsete isikute (kellega ümberkäimise osas kehtivad piirangud) vahel on võimalikud võimu- või alluvussuhted. Juhul kui on soov kahe autori vahel punkte lugeda, võiks selles küsimuses anda eelise Nozickule just sellepärast, et Rawls hakkas seda küsima alles palju hiljem — siis, kui kirjutas “Poliitilise liberalismi” (1993). Teine oluline sarnasus puudutab mõlema autori metodoloogilist lähenemist. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et mõlemad on osa angloameerika filosoofia traditsioonist ja seega kasutavad hoolikaid argumente, mõtteeksperimente, formaalseid meetodeid jne. See sarnasus on palju spetsiifilisem poliitikafilosoofiale, millele on kirjanduses hakatud tähelepanu pöörama alles hiljuti (vt. eelkõige Valentini (2012), aga ka Sen (2009) ja Simmons (2010)). See on vaidlus, mis puudutab eristust ideaalteooria ning mitteideaalteooria vahel. Valentini (2012: 654) mainib, et selle nimetuse all on käimas vähemalt kolm erinevat vaidlust, mis kõik puudutavad kas eeldusi, millele teooria loomisel toetutakse, või loodava teooria laadi. Üks neist vaidlustest puudutab seda, kas loodav teooria taotleb anda kõige õiglasema ühiskonna kirjelduse, mis oleks ideaalteoreetiku eesmärk,¹¹ või kas teooria taotleb anda juhiseid selle kohta, kuidas tegelikku maailma vähehaaval õiglasemaks muuta, mis oleks mitte-ideaalteoreetiku eesmärk. Illustreerimaks seda erinevust kasutab Sen (2009: 16) näidet olukorrast, kus tuleb valida kauneim maal. Ideaalteoreetik ütleb, et me peame esmalt teadma, mis on kõige kaunim maal (näiteks “Mona Lisa”), enne kui saame otsustada Picasso ja Dalí maalide vahel. Mitte-ideaalteoreetik aga püüab sõnastada tingimusi või tunnuseid, mille alusel saaksime koheselt Picasso ja Dalí vahel valida, püüdmata üldse vastata küsimusele, milline on kõige kaunim maal. Rawls on üsna selgelt ideaalteoreetik selles tähenduses, et tema siht on leida õiglusprintsiibid, mis kirjeldavad täiuslikult õiglast ühiskonda ning ta ei hooli väga sellest, mida tegelikus maailmas peaks tegema, et seda veidi õiglasemaks muuta, vähemalt mitte enne, kui on leitud vastus küsimusele, milline on ideaalselt õiglane ühiskond (Rawls 1999b: 90). Olgugi, et Nozicku õiglusprintsiibid justkui lubaks võrdlust kahe maailma vahel, tundub et mingil moel oleks võimalik hinnata, kui palju on õiglase soetamise printsiipi ühes maailmas järgitud ja kui palju teises. Tegelikult ei ole Nozicku teoorias konkreetseid juhiseid näiteks selle kohta, millist suhtelist kaalu omavad valduste soetamise ja valduste ülemineku printsiibid ehk et kuidas võrrelda kaht maailma, kus ühes on puudujäägid ühe printsiibi järgi ja teises teise järgi. Seega peaksime võtma Nozicku teooriat ka kui näidet ideaalteooriast, mis püüab anda kirjelduse ideaalselt õiglasest maailmast, hoolimata konkreetsetest sammudest, mida tegelikus maailmas peaks tegema, et selle poole liikuda. Teine viis ideaalteooria ja mitte-ideaalteooria vahelist vaidlust mõista on vaadata eeldusi, mida teooria loomisel kasutatakse. Täpselt nagu koolimatemaatika ülesandes, kus peame arvutama paadiga mööda jõge edasi-tagasi aerutamisele kuluvat aega, ei arvesta me vastuses näiteks paadi ümberpööramisele kuluvat aega või lisaks voolukiirusele tuule mõju; õiglusteooria loomisel lähtutakse tihti idealiseeritud eeldustest, näiteks et kõik isikud käituvad alati ratsionaalselt (mida nad ei tee) või et nad on piisavalt hästi informeeritud (mida nad alati pole). Nii Rawlsil kui Nozickul on mõlemal selles osas hulga eeldusi, eriti isikute psühholoogia kohta, omistades isikutele kindlaid üheseid motiive või käitumismustreid. Kolmas oluline sarnasus puudutab nende vastasseisu utilitaristlikule õiglusteooriale. Rawls soovib utilitarismi kõrvale heita, sest see teooria ei võta tõsiselt eristust isikute vahel. Ühel moel ei ole utilitaristi jaoks oluline, kas minul on kaks maja ja sinul mitte ühtki, kui kogu heaolu on sama; teisel moel ei hooli utilitarist sellest, et sinu maja antakse mulle, kui see toodab kokkuvõttes rohkem heaolu. Mõlemal juhul ei arvestata sinuga kui isikuga piisavalt. Nozicku üks peamisi vastuväiteid utilitarismile tuleneb sellest, et tegu on mitte-ajaloolise ja lõppseisundi mustrit eelistava teooriaga (lk. 233). Utilitaristi jaoks ei ole oluline,

et sina oled oma maja ise ehitanud materjalidest, mille sa oled õiglaselt omandanud, kui sinu maja minu omandis toodaks rohkem heaolu, siis see peaks saama minu omaks. Neljanda huvitava sarnasuse leiame Nozicku utoopiakirjeldusest. Kuna utoopia seisneb tema jaoks selles, et erinevad inimesed saavad välja mõelda ning eksperimenteerida erinevaid viise parimaks eluks eeldusel, et selle käigus austatakse teiste liikmete õigusi, on Nozicku jaoks olulised kaks tingimust. Kirjeldades üldist mudelit parima võimaliku maailma leidmiseks, ütleb Nozick, et see “on kujundatud selleks, et lasta sul valida seda, mida sa tahad, kusjuures ainsaks piiranguks on, et teised võivad enda jaoks teha sedasama ja keelduda jäämast maailma, mille sa oled kujutlenud” (lk. 438). See tähendab, et püsiva utoopilise maailma kujundamisel peaksid sa pakkuma välja sellised koostöötingimused, millega teistel oleks põhjust nõustuda, nagu Nozick märgib “sa ei oleks suuteline looma ühendust, milles sa oleksid absoluutne monarh, kes ekspluateerib kõiki teisi ratsionaalseid asukaid” (lk. 434). Üks viis seda sama mõtet ümber sõnastada on, et “isikud on valmis välja pakkuma printsiipe—või neid tunnustama, kui pakkujateks on teised —, mida on vaja selliste koostöötingimuste paikapanemiseks, mida kõik võiksid pidada ausaks”, mis on Rawlsi (2015: 36–37) definitsioon mõistlikkuse kohta. Seega saab öelda, et Nozick esitab samasugused tingimused isikutevahelisele koostööle, rawlsilikus terminoloogias peavad need olema mõistlikud. Eelnevaga seotud sarnasus on see, et Nozicku jaoks on oluline, et ükskõik millise maailma keegi kujundab, siis “mitte keegi ei saa oma enda utopistlikku nägemust teistele peale sundida” (lk. 452). Teiste sõnadega, iga konkreetne utoopia kehastus, selleks et olla püsiv, “peab võitma oma liikmete vabatahtliku poolehoiu ja seda hoidma”. Kui Rawls (2015: 287–289) käsitleb stabiilsuse küsimust, s.t. Küsimust, kas ja kuidas kindel poliitiline kord suudab taastoota toetust iseendale, märgib ta, et liberaalne kontseptsioon ei soovi seda toetust tekitada sunnijõu ega indoktrineerimisega. Seega tuleb see toetus leida veenmise kaudu, kasutades avalikku mõistust (public reason).Sarnasusselle vahel, kuidas mõlemad autorid soovivad, et potentsiaalne režiim oma püsivuse saavutaks, tundub mulle ilmselge. Viimaks tahan üle korrata selle, et mõlemal autoril on sarnased kantiaanlikud aluseeldused isikute kohta, ja et me ei tohiks neid kunagi pelgalt vahendiks teha.¹²

VI

NOZICK JA KAASAEGNE POLIITILINE DISKUSSIOON SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST

Aeg-ajalt on kuulda etteheiteid, et filosoofid nii Eestis kui mujal maailmas, ei ole piisavalt tõsiselt võtnud Marxi üleskutset maailma tõlgendamise asemel tegelda maailma muutmisega. Teiste sõnadega, avalikus arutelus võiks või peaks elukutseliste filosoofide häält rohkem kuulda olema. Selleks, et keerukate probleemide olemust selgitada või diletantide sõnavõtte parandada. Mida kergem on inimestel jõuda laia publiku ette, seda enam justkui lasuks filosoofidel kohustus hoolitseda selle eest, et kuulsate filosoofide mõtete väärtõlgendused ei leviks ning et inimesed ei jääks filosoofiliste probleemidega üksi. Seega kaasajal võiksid filosoofid veelgi aktiivsemalt ühiskondlikus arutelus osaleda kui 19. sajandil. Fraas “sotsiaalne õiglus” (social justice) on viimase paari aasta jooksul saanud üsna teistsuguse tähenduse kui see, mida omistasid sellele näiteks Nozick (lk. 272) ja Rawls (1999a: 6). See tähendus on muutunud lausa sellisel viisil, et sõna, mis tähistab sotsiaalse õigluse eest võitlevat inimest — sotsiaalse õigluse sõdalane ehk SÕS (social justice warrior ehk SJW) — on muutunud lausa sõimusõnaks. Väga paljude vaidluste puhul, kus üks pool teist niimoodi kutsub, on nii, et ühel pool on pigem vasakpoolsed ehk progressiivsed ja teiselpool pigem parempoolsed ehk konservatiivid. Esimesed leiavad, et senine neoliberaalne (mis on vaid veidi teine sõna libertaarluse kohta) kord on viinud selleni, et mitmed erinevad vähemused on mitmel erineval moel rõhutud (näiteks oma rassi või seksuaalse sättumuse tõttu) ning ühiskonda ja selle toimimist tuleks oluliselt reguleerida, et olukorda parandada. Näiteks tuleks rakendada kvoote ning on õigustatud nn. poliitiline korrektsus, mille abil püütakse keelekasutust reguleerida, et eemaldada igasugune pool nähtamatu rõhumine. Ning see kõik toimuks suurema vabaduse nimel, sest kui võitleme rõhumisega, siis suurendame vabadust. Teised seevastu leiavad, et just nemad on need, kes tegelikult vabaduse eest seisavad, ning suurema ja võimsama valitsus- ja regulatsiooniaparaadi ehitamine on oht vabadusele. Lisaks peaksid inimesed võtma vastutuse oma enda elu eest, mis tähendab, et ei tohiks toetuda pelgalt teiste poolt antule, vaid tuleb ise olla ettevõtlik, oma ressursid ja positsioon tuleb välja teenida. Sellise, väga pinnapealse ja lihtsustatud, kirjelduse¹³ järgi võiks arvata, et Nozick oleks just parempoolsete konservatiivide teoreetilise arsenali üks põhivarasid ning vasakpoolsete progresiivsete põlisvaenlane. Raamatu peamist sõnumit silmas pidades paistab, et selline tõlgendus on täpne. Kuna Nozick leiab, et vaid minimaalne riik on põhjendatud, siis iga selline riik, mida oleks vaja, et vasakpoolsete võrdsustamis- või jõustamisprogrammi läbi viia, ei oleks enam minimaalne ning ei oleks seega õigustatud. Samas aga leidub mitmeid selliseid mõtteid, mis seda tõlgendust ei toeta. Esiteks, tulgem tagasi Nozicku kõige põhilisema aluseelduse ja sellest kerkiva probleemi juurde. Kui isikutel on õigused (ning nende õiguste aluseks on kantiaanlik nägemus isikutest kui eesmärkidest ja mitte pelgalt vahenditest), siis oleme silmitsi probleemiga, et kuidas üldse saab isikute vahel olla mingeid võimu- või allumissuhteid. Nozicku järeldus, et lahenduseks on minimaalne riik, mille tekkimine ja institutsioonid ise otseselt ei riku ühegi isiku õigusi, ei ole aga ainuvõimalik järeldus. Samast lähtepunktist on võimalik jõuda seisukohani, et kuna inimestel on õigused, siis peaksime riigi korraldama just selliselt ,et igal üksikul isikul on maksimaalne võimalus oma õigusi teostada, mis ühildub iga teise isiku samasuguse võimalusega. Mis omakorda tähendaks, et juhul kui mõni isik (ükskõik mis põhjusel) ei ole võimeline oma õigusi teostama, siis peaks riik sekkuma, et teda aidata. Ning kui see käib kellegi teise arvelt, siis see on, vähemalt mõnikord igati õigustatud. Seega võiksid vasakpoolsed leida toetust vaid Nozicku aluseeldusest, kuid kogu tema teooriat teisiti tõlgendades. Teiseks, vaadates mõnd konkreetsemat küsimust, võime aga leida väga otsest toetust vasakpoolsetele vaadetele, muutmata midagi Nozicku teoorias. Üks tähtis küsimus kaasaegse sotsiaalse õigluse diskussioonis on ajalooliste ebaõigluste heastamine. Isegi kui me vabastame tänased rõhutud praeguse rõhumise alt, siis ei kustuta see fakti, et minevikus said nad ebaõiglaselt väikse osa pirukast. Nozicku õiglusteooria üks kolmest printsiibist, õgvendamisprintsiip, ongi just selliste olukordade jaoks. Selle mõte on minevikus teostatud ja juhtunud ebaõigluste ning nende järelduste parandamine, andes “ühiskonnas eksisteerivate valduste [õiglase] kirjelduse” (lk. 230). Selleks, et saaksime seda printsiipi Nozicku enda teooria piirides rakendada, peaks parandatavad ebaõiglused tulenema Nozicku kahe esimese printsiibi rikkumisest. Ameerikas eksisteerinud orjuse puhul poleks ilmselt keeruline näidata, et nii valduste soetamise kui ka valduste ülemineku printsiipi rikuti (vt. ka Mills 2005: 180); tõenäoliselt oleks võimalik sama näidata mitmete teiste vähemuste ja naiste puhul. Kui nii, siis saaksid sellest vasakpoolsed olulist toetust oma eesmärkidele. Veelgi enam, Nozick lisab, et “mineviku ebaõiglused [võivad] olla niivõrd suured, et teevad nende õgvendamiseks lühiajaliselt vajalikuks palju ulatuslikuma riigi” (lk. 339). Eespool mainitud palkamiskvoodid ja toetav toimimine üldiselt paistavad mulle kui just täpselt selle näited. Vasakpoolne, kes leiab, et erakondade valimisnimekirjades peaksid mees-ja naiskandidaadid esinema vaheldumisi, et suurendada naiste osakaalu poliitikas, ei tee seda sellepärast, et tagada mingit ranget sugudevahelist võrdsust, hoolimata erinevate inimeste tegelikust võimekusest. Ta teeb seda selleks, et murda olemasolevaid stereotüüpe ja pakkuda naistele positiivseid eeskujusid. Maailmas, kus naiskandidaate hinnatakse meeskandidaatidega võrdselt, ei oleks sellisel piirangul kohta, sest seal koostataks erakondlik nimekiri tulenevalt sellest, kes on võimekam poliitik. Kuna me vasakpoolsete hinnangul ei ela sellises maailmas, tulenevalt ajaloolisest kombest naisi poliitikas mitte küllaldaselt arvestada, siis olevat praeguses maailmas selliste piirangute rakendamine õigustatud. Kolmandaks, kui keskendume taas sellele, et isikutel on õigused, siis peame märkima, et isikutel on muuhulgas enesekaitseõigus. Näiteks ebausaldusväärse või ebaõiglase kohtumõistmise puhul(lk.139) ja nende suhtes, kes on isikule süüta hädaohuks (lk. 65). See viimane tähendab, et kui keegi on “põhjuslik agent säärases protsessis, mis teeks temast agressori siis, kui ta oleks sellise agendi rolli endale isevalinud”, on minul õigus end tema eest kaitsta. Niikaua kuni jutt on füüsilisest vägivallast, on ilmselt kõik inimesed enam-vähem ühte meelt, et selle eest enda kaitsmine on enamasti lubatud.¹⁴ Aga kui me laiendame vägivalla kirjeldust ning mõistame agressiooni laiemalt kui igasugust õiguste rikkumist või õiguste teostamise võimaluse ebaõiglast kahandamist, siis oleme leidnud Nozickus olulise liitlase vasakpoolsetele. Sest üks asi, mida viimastel aastatel tihti tehakse, on mitmesuguste avalike sõnavõttude takistamine, sest väidetavalt on see vägivald teatud inimeste

(tavaliselt mõne vähemusgrupi) vastu. Nozick kaalub isegi lühidalt kõnelemise keelamise küsimust (vt. 8. peatükist “Vabatahtlik vahetus”) ja leiab, et pelgalt öeldava sisu pärast ei saa olla põhjendatud keelata kellegi kõnelemise keelamine, vaid see saab toetuda ainult sellele, mida kõneleja on teinud. Siinkohal jääb aga ebaselgeks, kas näiteks eelnevad sõnavõtud (mille sisuks on ühe või teise vähemusgrupi pisendamine, mõnitamine, selle vastu viha ässitamine vms.) võiksid minna arvesse kui miski, mida kõneleja on teinud ja mitte kui öeldava sisu. Samuti ei julge ma väita, et Nozick üldse tunnistaks sõnavõtte kui kellegi õiguste rikkumisi. Aga kui sellist tõlgendust on võimalik leida, siis oma õigustele toetumine võiks olla põhjendus, mida vasakpoolne kasutab, et kellegi avalikku esinemist takistada (või vähemalt nõuda kompensatsiooni õiguste rikkumise eest). Viimaks tuleks mainida veel seda, et kuna Nozicku eesmärk on kaitsta minimaalset riiki, siis on ta väga mures, kui keegi püüab oma majanduslikku võimu tõlkida ümber poliitiliseks võimuks, et seeläbi kasvatada oma majanduslikku võimu. Üks mehhanism, mis aitab selle vastu kaitsta, ongi minimaalse riigi olemus, sest mida vähem riik saab, suudab ja tohib teha, seda vähem kurja ja omakasupüüdlikku on võimalik riiki juhtides teha (lk. 392). Nozick nendib siiski, et mõned inimesed januneksid võimu järele ka siis, kui riik ei võimaldaks neil oma taskuid täis toppida. Seega teine vastumürk võimu kuritarvitamise vastu on sobivalt valvas kodanikkond, kes demokraatlikus süsteemis saab oma poliitilise aktiivsusega selliseid võimu kuritarvitajaid kontrollida (vt. 8 peatükist “Mitteneutraalne riik” lk. 392). Kaasaegse poliitilise diskussiooni kontekstis paistab, nagu oleks esimene mehhanism võetud üks-ühele üle parempoolsete programmidest, sest riigi

sekkumise vähendamine (sh. maksude alandamine) on parempoolsete erakondade üks peamisi seisukohti. Samas, kui vaadata vasakpoolsete kriitikat, siis paistab, et sellise riigi sekkumise vähendamise eesmärgiks (või vähemalt tulemuseks) on väga tihti just rikaste rikkuse kasvatamine. Ehk siis täpselt see, mida Nozick kartis ja soovis vältida. Seega selles punktis võiksid Nozickult toetust leida mõlemad pooled. Mis puutub teise vastumürki, siis vähemalt USA kontekstis toetab Nozicku nõue valvsa (ja eeldatavasti poliitiliselt aktiivse) kodanikkonna järele pigem vasakpoolsete kui parempoolsete seisukohti. Esiteks sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond peaks ja võiks tulla vajadusel tänavatele meelt avaldama. Kui lugeda uudiseid meeleavaldusi reguleerivate seaduste ja määruste kohta, jääb mulje, et pigem otsivad parempoolsed viise, kuidas meeleavalduste arvu ja neil osalejate hulka vähendada.¹⁵ Teiseks sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond peaks ja võiks osaleda valimistel. Kuid jällegi leidub kaasaegses USA-s rohkelt näiteid selle kohta, kuidas pigem Vabariiklik Partei on see, kes püüab leida viise kuidas valimistel osalemine keerulisemaks teha. Eriti heaks näiteks on mitmesugused fotoga isikut tõendavate dokumentide nõudmine, mis mõjutab ebaproportsionaalselt pensionäre, tudengeid ja madalama sissetulekuga isikuid, kes on pigem demokraatide valijad. Kolmandaks sellepärast, et kui valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond onl äinud valimistele, siis võiks nende häälel ka mingi kaal või mõju olla. Kuid gerrymandering¹⁶ teeb selle tihti väga keeruliseks, sest valija on juba algusest peale sellises vähemuses, et ta häälel pole mõju. Või on küll tema ja tema mõttekaaslased ühes valimispiirkonnas suures ülekaalus, ent kogu valitava kogu lõikes saab tema eelistatud erakond vaid üksikud kohad, olgugi et koguti pool kõigist häältest. Ja jällegi on vähemalt tänases USA-s seis selline, et gerrymandering on pigem Vabariikliku Partei pärusmaa.

VII

KOKKUVÕTTEKS

Lõpetuseks soovin üle korrata oma märkuse selle kohta, et käesolev teos on väga rikkalik ja detailne, mistõttu kogu olulise põhjalik käsitlemine vajaks kindlasti rohkem lehekülgi, kui on selles raamatus endas. Samal ajal aga on raamatu erinevad osad kirjutatud selliselt, et neid onv õimalik lugeda ja läbi töötada üksteistest sõltumatult. Samuti soovin jäädvustada oma tänusõnad tõlkijale sellise pika ja keeruka raamatu eesti keelde ümberpanemise eest.

Childs, R. A.(1977). “The Invisible Hand Strikes Back”, Journal of Libertarian Studies 1: 23–33.

Gaus,G.(2011). The Order of Public Reason A Theory of Freedom and Morality in a Diverse and Bounded World, Cambridge University Press.

Gaus, G.(2016). The Tyranny of the Ideal: Justice in a Diverse Society, Princeton University Press.

Ingraham, C. (2017). “Republican Lawmakers Introduce Bills to Curb Protesting in at Least 18 States”, The Washington Post 24.02.2017.

Mack, E. (1978). “Nozick’s Anarchism”, Anarchism, J. Chapman ja J. Pennock (toim.), New York University Press.

Mack, E.(2018). “Robert Nozick’s Political Philosophy”, The Stanford Encyclopedia of Philosophy (suvi2018), Edward N. Zalta (toim.).

Mills, C. W.(2005). ““Ideal Theory” as Ideology”, Hypatia 20: 165–184.

Nagel, T.(1975). “Libertarianism without Foundations”, The Yale Law Journal 85: 136–149. Nozick, R.(1973). “Distributive Justice”, Philosophy & Public Affairs 3: 45–126.

Nozick, R.(1981). Philosophical Explanations, Harvard University Press.

Nozick,R.(1989). The Examined Life, Simon&Schuster.

Nozick,R.(1993). The Nature of Rationality, Princeton University Press.

Nozick, R.(1997). Socratic Puzzles, Harvard University Press.

Nozick, R. (2001). Invariances: The Structure of the Objective World, Harvard University Press.

Rawls, J.(1971). A Theory of Justice, Harvard University Press.

Rawls, J.(1993). Political Liberalism, Columbia University Press.

Rawls, J.(1999a). A Theory of Justice, parandatud väljaanne, Belknap Press.

Rawls, J.(1999b). Law of Peoples, Harvard University Press.

Rawls, J.(2005). Political Liberalism, täiendatud väljaanne, Columbia University Press.

Rawls, J. (2015). Õiglus kui ausameelsus: Taasesitus, Valgus.

Sandel, M.(2013). What Money Can’t Buy: The Moral Limits of Markets, Penguin Books.

Sen, A. (2009). The Idea of Justice, Harvard University Press.

Simmons, A. J.(2010). “Ideal and Nonideal Theory”, Philosophy & Public Affairs 38: 5–36.

Thaler, R. ja Sunstein, C. R.(2008). Nudge: Improving Decisions about Health, Wealth, and Happiness, Yale University Press.

Valentini, L. (2012). “Ideal vs. Non-ideal Theory: A Conceptual Map”, Philosophy Compass 7:654–664

Volberg,M.(2013).“PersonsasFreeandEqual:Examining the Fundamental Assumption of Contemporary Liberal Political Philosophy”, Diacritica 27/2: 15–39.

Volberg, M. (2015). The Foundation and Nature of Contemporary Liberalism, doktoritöö, University of York.

1 Muidugi pole selline esitus päris täpne, sest marksism arenes jõudsalt edasi Frankfurdi koolkonna töödes, ning samuti ei saa ära unustada Karl Popperit, Leo Straussi, Hannah Arendtit, Leonard Trelawny Hobhouse’i, Friedrich von Hayekit ja teisi poliitikafilosoofe, kes 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses kirjutasid.

2 Täpselt nagu Rawlsi raamatu esimene rida (“Õiglus on sotsiaalsete institutsioonide tähtsaim voorus, nagu tõde on mõttesüsteemide oma”) viitab sellele, et tema on huvitatud õiglusest.

3 Tõe huvides tuleks ära märkida, et kuigi seal esitab Rawls oma teooria põhipunktid, siis tegu on ühelt poolt lühendatud ning teiselt poolt täiendatud versiooniga, mis sisaldab mitmeid vastuseid ja täpsustusi Nozicku ja teiste kriitikale

4 Olgu see minu poolne üldine vabandus kõikidele lugejatele, kes küsivad: “Aga miks sa asjaolust X ja Y oma saatesõnas ei kirjutanud?”

5 Tänan Eve Kitsikut, kes juhtis sellele asjaolule minu tähelepanu.

6 Kuigi viimaste aastate jooksul on kirjandusse toodud mõiste “libertaarlik paternalism”, mis põhineb sotsiaalteaduslike teooriate kasutamisel inimeste keskkonna kujundamisel, et inimesi vaikselt nügidasoovitudtulemusepoole.Vt.nt.ThalerjaSunstain(2008).

7 Sandel kasutab seda mõistet väga laialdaselt; see ei hõlma ainult raha või mõne muu materiaalse ressursi kulutamist, vaid igasugust kulu, mida isik kannab mingi hüve saavutamisel, nt. aeg, sotsiaalne tunnustus, tähelepanu jne.

8Näiteks Muggsy Bogues, kes on vaid 160 sentimeetrit pikk, kuid saavutas märkimisväärset edu, toetudes tihti sellele, et oli teistest mängijatest palju kiirem.

9 Organisatsiooni eestvedajad on motiveeritud religioossetest põhjendustestningusuvad,etsteriliseerimineonheaviisvältimakskehvadesse elutingimustesse sündivaid beebisid.

10 Või ükskõik milliste selliste isikute, kelle jaoks on ääretult tähtis see, et nad saavad vähemalt mingit osa ühiskonnast sundida elama oma nägemuse järgi. Nozicku terminoloogias oleks tegu imperialistlike utopistidega (vt. 10. peatükist “Raamistik kui utopismi ühisalus”).

11Seni (2009: 8) terminoloogias oleks tegu “transtsendentaalse institutsionalismiga”.

12Kuigi Rawls(2005:xli) püüdis hiljem loobuda toetumast väga konkreetselt kantiaanlikule autonoomia mõistele, millest see “mitte pelgalt vahend” printsiip on tuletatud.

13Siin pakutud määratlused on mõeldud deskriptiivsena ning mitte normatiivsena. Seega kirjeldamaks seda, kuidas silte “parempoolne” ja “vasakpoolne” tavaliselt kasutatakse, mitte andma kirjeldust, mida keegi peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui üks või teine. Potentsiaalne põhjus, miks Nozickust on võimalik leida toetust vasakpoolsetele (deskriptiivses mõttes), on see, et parempoolsed deskriptiivses mõttes ei lange kokku parempoolsusega normatiivses mõttes. Teiste sõnadega need, keda kutsutakse parempoolseteks, ei usu kõike seda, mida nad peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui parempoolsed.Tänan Jaana Eigit, et ta juhtis sellele eristusele minu tähelepanu.

14 Probleemseks osutuvad ennetava rünnaku juhtumid, kus mõlemal poolel justkui oleks õigus enesekaitseks. Vt. 6. peatükist “Tõrjuv rünnak”.

15 Näiteks kirjutas Washington Post (Ingraham 2017), et Vabariikliku Partei esindajad on vähemalt 18 osariigis püüdnud vastu võtta seadusi, mis meeleavaldamise keerulisemaks ja kulukamaks teeks.

16Valimispiirkondade piiride meelevaldne muutmine, et jagada valijaskond selliselt, et ühele poolele on võit garanteeritud. Praktika, mis sai oma nime 19. sajandi Massachusettsi kuberneri Elbridge Gerry ja tema poolt heakskiidetud salamandrit meenutava valimispiirkonna kuju järgi.