Franciscus I - täiskasvanud maailma paavst

Ilmus Postimehe nädalalõpulisas „AK“ 22.09.2018.

Kirjutasin ruumikitsikuses, mistõttu allikaviited ei pannud ja kärpisin välja täpsustused (Franciscus ei toetu teoloogilises plaanis luterliku Bonhoefferi filosoofiale, võtsin Bonhoefferilit eelkõige metafoorid jne).

Tema ökoentsüklikast olen kirjutanud veidi pikemalt ERRi 21.06.2018.

Franciscus I – selle maailma paavst

Mihkel Kunnus

Paavst on meie poole üle tulnud – sellise kokkuvõtte tegin ma mõttes pärast tema entsüklika „Laudato si“ läbi lugemist (e.k. „Ole kiidetud“, Gallus 2018). Ja nende samade sõnadega olen tutvustanud seda väikest raamatut ka oma mõttekaaslastele ja sõpradele. Kes on need meie, kelle poole ta on üle tulnud? Ei, sellega ma ei pea silmas põliseestlasi ümber Kalevipoja, kes vapralt ristirüütleid pillutas, ei pea ka silmas mõnda kodusemat vaenuleeri kristluse sees. Ei osuta ka praegusele „tolerantsuse“ mõiste ümber moodustunud rindejoonele nn kultuurisõjas, kus oma vahel piike murravad kristluse erinevad ilmalikustumisfaasid. Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus ühiskondlikuks probleemiks Euroopas XVI sajandiil seoses religioossete lõhenemistega ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas toona lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid XI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. „Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadeteke kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,“ nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloenguid maksiprobleemidest“. Ometi on Franciscus läinud veel kaugemale. Vähemasti kui selle entsüklika järgi otsustada. Nimelt viimane kohtupäev – üks kristliku usu keskseid kontseptsioone – ei tule enam üldse arvesse, see argument ei vääri isegi mainimist. Ei keelitata siin paradiisiga ega hirmutata põrgutulega, teispoolsus ja surmajärgsus ei tematiseeri maist elu enam üldse. Ometi on ajalooliselt olnud kristlus surmajärgsusele orienteeritud religioon (nagu sugulasreligioonid islam ja judaism). Eestis – ja Euroopas laiemaltki – on see üsna kodune positsioon. Meil ei apelleeri surmajärgsusele ka kõige häälekamad ja innukamad kristlikud sekkujad (SAPTK ei ähvarda homosid põrguga ja eeskujulik ja kindlameelne kristlane Toivo Tänavsuu korjab maiseid annetusi vähihaigete maise elu pikendamiseks, mitte ei panusta lahkujate hingede eest palvetamisele, ometi on kunagi liigset leinagi peetud patuks, uskumatuse märgiks, mis kahtleb surmajärgses taaskohtumises lähedasega).Kui kunagi pidi kirik hoidma tähelepanu igavestel väärtusetel ja hoiatama ajaliku ületähtsustamise eest, siis see entsüklika keskendub täielikult siinpoolsusele, ajalikule maailmale. Paavst on üle tulnud siinpoolsuse kaitsjate leeri ja kaitseb ajalikku elu kogu selle liigilises mitmekesisuses.

Oswald Spengleri sõnadega: „Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“. Üks sõnaosavamaid ja populaarsemaid katoliiklike apologeete Gilbert Keith Chesterton kirjeldas aastal 1908 oma ärkamist kristlusele järgmiselt: „Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see pääab ikka tõestada, et me sobime ikka siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. /.../ Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.“

Franciscuse entsüklika sõnumi aga võiks kokku võtta järgnevalt – Sa kuulud siia, sellesse maailma, see maailm on Sinu kodu, ainus kodu, ja selle pöördumatu äralagastamine on suurim mõeldaiv katastroof. Ning sellise hoiakuga on ta igasuguste ökoloogide, loodusteadlaste, keskkonnakaitsjate ja teiste taoliste siinpoolsuse kaitsjate poole „üle tulnud“. Seepärast ongi mulle – ilmalikule inimesele – nii liigutav näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet (võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet) on progressiivne selle sõna ilmalikus mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem.

Laiadelt üldistades võib öelda, et Teine maailmasõda seadis inimkonnale pretsedenditu nõude käituda täiskasvanulikult. Ja ma ei pea silmas koonduslaagreid ja enneolematuid massimõrvu – liigikaaslasi on inimene alati maksimaalse olemasoleva tehnoloogilise jõudlusega hävitanud – , vaid esimeste tuumaplahvatustega koitma löönud arusaama, et inimene on võimeline oma koduplaneedi keskkonda sedavõrd kahjustama, et see võib saada kogu inimkonnale saatuslikuks. Enne neid sündmusi oli see ettekujutamatu.

Neli kuud enne märgilist kärgatust Hiroshimas hukati Flossenburgi koonduslaagris Hitlerile atendaadi kavandamises osalenud 39 aastane Dietrich Bonhoeffer, koguduseteenija ja teoloog, kes küsis eneselt täie rangusega, mis on kristlus tänapäeval. Ta leidis,et maailm on saanud täisealiseks, et kirik leiab end maailmast, kus inimesed tegutsevad autonoomselt, ilma et tunneks vajadust jumaliku armu või jumaliku tõe järele. Ta lükkas otsustavalt kõrvale „lünkade Jumala“, Jumala, keda oli vaja selleks, et toppida kinni lünki oma teadmistes, süütundes, kannatuses. Täiskasvanud inimene, täiskasvanud maailm peab võtma vastutuse oma eksistentsitingimuste eest. Me ei saa enam lükata vastutust kõiketeadva ja kõikvõimsa Taevaisa kaela, kelle teed on äraarvamata.

„Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab paavst ringkirjas „Laudato si“, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Ta rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133). Ta räägib otsesõnu ökoloogilises pöördumisest (176-180).

Oma ametinimeks ökoloogide kaitsepühaku Püha Franciscuse nime võttes osutas ta vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsaimatele suundadele. Juhin siin tähelepanu sellele, et ka vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab vilestust selle maailma mõõtude mitte igavikulise järgi. Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus. Fundamentalistid vihastaski ta välja sellega, et homoseksuaalidest rääkides ei mõistnud ta neid hukka, vaid lausus retooriliselt: „Kes ma olen, et olla neile kohtunik?“ (ka Eestis on meediapildis eelkõige fundamentalistid ning nii võibki jääda mulje, et katoliku kiriku põhiasi on võitlus homoseksuaalsusega, vaenlasega, mida ta ei suuda oma püsivaks alanduseks ja frustratsiooniks isegi oma pühakojast tõrjuda).

Vaesuse eest põrgu ei lähe, homoseksuaalsuse või abielulahutuse eest aga küll. Franciscus näeb aga vaesuses suuremat probleemi.

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.

„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.

„Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50).

Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“

„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139) Loodame siis koos paavstiga, et inimkond võtab mõistuse pähe ja ... Parandan! Võtame mõistuse pähe ja saame täiskasvanuks, võtame ise vastutuse oma arvukuse ja keskkonnamõju eest, tulevaste põlvkondade elutingimuste ja surma eelse elu võimalikkuse eest.

P.S. Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite suurusjärgus kiirkõngemist hakata harrastama, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski surijate nägudele naeratuse toomises.

Faktitäius. Meeleselguse käsiraamat igale maailmaparandajale

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 06.09.2018

Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad. Tänapäev. 2018. Tõlkinud Helen Urbanik. 319 lk

Hans Roslingi „Faktitäius“ näitab ilmekalt kui kiirelt iganeb maailmapilt kiirete muutuste ajastul, aga annab ometi väga aegumatuid nõuandeid adekvaatsema maailmapildi saamiseks ja selle järgi käitumiseks.

Mihkel Kunnus

Hans Rosling (1948-2017) oli Rootsi akadeemik, pikalt arstina praktiseerinud meditsiiniteadlane ja statistik ning väga menukas teadusele ja andmetele tuginemise populariseerija. Sel kevadel ilmus postuumselt (poja ja minia abil) tema raamat Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World--and Why Things Are Better Than You Think ning see tõlgiti kiiresti ka eesti keelde.

Ei saa salata, et võtsin raamatu kätte mõningase eelarvamusega ja mitte ainult seetõttu, et hiiglaslike keskkonnaprobleemide ajastul tundub alapealkirja teine pool parimal juhul naiivne. Agressiivse vähivormi tõttu ootamatult surnud populaarse inimese nimi tekitab paratamatult kahtluse, et kaubastatakse leinameeleolusid. Ka Bill Gatesi sõnades, et tegu on kõige olulisema raamatuga, mida ta on lugenud, nägin eelkõige järelhüüdu sõbrale ja aatekaaslasele. Aga pärast lugemist pidin oma arusaamu korrigeerima ja nii ei näinud ma selles, et Bill Gates kinkis selle raamatu e-versiooni kasutusõiguse igale USA kolledžiõpetajale, enam liigutavat matusežesti, vaid filantroopilist rahvavalgustust selle parimas mõttes. See on tõepoolest selline raamat, mida võiks lugeda võimalikult paljud. See teeks kindlasti maailma paremaks kohaks (vähemasti sedavõrd, kuivõrd see raamatute abil võimalik). Miks?

Tänapäeval vananevad andmed üha kiiremini
Aastate eest koostas Hans Rosling valikvastustega testi, milles küsis erinevaid küsimusi maailma inimarengu kohta, et kui suur hulk maailma lastest on vaktsineeritud, mitmel protsendil inimestest on juurdepääs elektrile, kuidas on muutunud looduskatastroofides hukkunute arv jne. Ta pani tähele, et isegi väga haritud inimesed vastavad halvemini kui šimpansid (s.o. keegi, kes vastab huupi).

Ta küsis endalt, et miks see ometi nii on?

„Ahhaa! Taipasin! Mul on tegemist – nii ma vähemalt palju aastaid arvasin – uuendamise probleemiga. Minu globaalse tervishoiu tudengitel ja kõikidel teistel inimestel, kes mu testi aastate jooksul tegid, olid teadmised, kuid need olid vananenud, sageli mitmekümne aasta vanused. Inimeste arusaam pärines ajast, mil nende õpetajad kooli lõpetasid“. (lk 17)

See on tõepoolest üks väga oluline põhjus. Tööstusrevolutsiooniga alanud tehnoloogiline progress on üha kiirenenud ja sellega käib kaasas väga paljude ühiskondlike parameetrite kiire muutumine ja seega ka mõõdetud andmete kiire aegumine.

Üks raamatu plusse ongi see, et ta annab koos viidetega suure koguse värskeid andmeid maailmas toimuvate inimarenguliste protsesside kohta. Näiteks kuivõrd vananenud on kõigest mõnekümne aastaga maailma jaotamine arenenud maadeks ja arengumaadeks (näiteks 1980 vaktsineeriti umbes 22% maailma lastest, 2016 juba 88%, 1970 käis kõigest 65% maailma tüdrukutest koolis, 2015 90%, 1965 oli keskmine laste arv naiste kohta 5, 2017 aga kõigest 2,5, viimase kahekümne aastaga on sügavas vaesusel olevate inimeste hulk vähenenud 29%-lt 9%-le jne).
Ometi pole „Faktitäius“ pelgalt laiendatud analoogia meie igaaastasele inimarengu aruandele.

Andmeid tuleb pidevalt uuendada, selles pole vähimatki kahtlust. Aga sellest ei piisa. Probleem on sügavamal.

„Ent pikkamööda hakkasime aru saama, et tegu on millegi enamaga. Võhiklus, mida me ikka ja jälle kohtasime, ei olnud seotud ainult teadmiste värskendamise probleemiga. Seda ei saanud lahendada andmete selgema esitamise või paremate õppevahenditega“ (lk 17)

Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks on asjad paremini, kui sa arvad

See on nüüd osa, mida võiks nimetada näiteks (uue) meedia lugemise koolituseks. Rosling toob välja kümme peamist tunnetuslikku automatismi, mis koostöös (uue) meediaga kipub meie maailmapildi kujunemist oma loogikale allutama. Selles on tema raamatu universaalsem ja aegumatum osa.

Rosling teeb raamatu alguses põgusad viited evolutsioonipsühholoogilistele aabitsatarkustele, sellele, et meie evolutsiooniline pärand veab kaasas kohastumuslikku taaka, mis drastiliselt muutunud elukeskkonnas vajab teadlikku ja pingutavat kohaldamist. Antud valdkonda ehk siis meediatarbimisse puutuva võtab ta kokku kujundiga „dramaatilised instinkid“ (lk 21), miski, mis on intuitiivselt mõistetav igaühele, kes kas või korra on mõelnud selle üle, miks Õhtulehe esikaanel on alati tragöödia ning seda iga päev ja ka kõige leigemal ja soigemal hapukurgihooajal.

Rosling toob välja kümme dramaatilist instinkti (neid võiks nimetada ka tõlgenduskalduvusteks, tunnetuslikeks filtriteks, mõtteautomatismideks vms). Ta alustab tavaliselt isikliku näitega, siis üldisema näitega, toob rea andmeid, mis näitavad selle instinkti eksitavust ning lõpuks annab paar head kokkuvõtlikku nõuaannet, kuidas sellist tüüpi vigu vältida. Viimases sarnaneb ta trenniraamatuga – ei aita selle läbilugemine ja mõistmine, vaid pidev treenimine ja praktiseermine.

Näiteks üheksas peatükk lõppeb järgmiselt:

„Faktitäius on ... äratundmine, kui kedagi tehakse patuoinaks, ja meelespidamine, et kellegi süüdistamine röövib sageli fookuse teistelt võimalikelt selgitustelt ning takistab meid tulevikus sarnaseid probleeme vältimast.

Süüinstinkti vältimiseks olge vastu patuoina otsimisele.

*Otsige põhjuseid, mitte kurikaelu. Kui miski ebaõnnestub, ärge otsige mõnda üksikisikut ega gruppi, keda süüdistada. Tunnistage, et halvad asjad võivad juhtuda ilma, et keegi neil meelega juhtuda laseks. Kulutage oma energia hoopis olukorra põhjustanud üksteisega seotud põhjustest või süsteemist arusaamiseks.

*Otsige süsteemi, mitte kangelasi. Kui keegi väidab end olevat põhjustanud midagi head, küsige, kas tulemus oleks saavutatud ka siis, kui see isik ei oleks midagi teinud. Jagage süsteemile tunnustust.“ (lk 211).

Rosling demütologiseerib maailmatunnetust, ta kutsub üles olema kainemõistuslik ja tasakaalukas. Otsida süüdlase asemel andmeid, põhjuseid, kaugemalt tulevaid seoseid, struktuure ja süsteeme on üsna vastumeelne inimese loomusele, see nõuab vägevat meeleparandust, põhjalikku askeesi ja pühendunud enesekasvatust. Vähesed on selleks võimelised ja kaduvvähesed keset valimismöllu.

Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu

Pole liialdus öelda, et kiirenev uudisvood pöörab tunnetuslikus plaanis tsiviliseerumisprotsessi vastassuunda ja Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu. Selle väite ilmestamiseks toon tsitaadi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase 1939 aastal ilmunud peateosest „Tsiviliseerumisprotsess“:

“Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist.”
(II köide. Varrak. 2007. lk 320-321)

„Maailm on parem ja halb üheaegselt“
Rosling ei ole vankumatusse progressi uskuv ullike. Ta ütleb korduvalt, et maailm on parem ja halb üheaegselt. „Eelmisel aastal suri 4,2 miljonit beebit. See on kõige värskem näitaja, mida UNICEF-i andmetest leiab alla aasta vanuste laste surmade kohta kogu maailmas,“ toob Rosling ühe näite ja küsib retooriliselt „Kes suudaks 4,2 miljonit surnud beebit üldse ettekujutada?“, ent kiirustab kontekstualiseerima: Just sellepärast ma seda näitajat mainisin, sest see ei ole tohutu suur: see on meeldivalt väike,“ sest veel aastal 1950 oli see näitaja 14,4 miljonit. 4,2 miljonit surnud beebit aastas on väikseim arv mõõtmisajaloos. Maailm on parem ja halb üheaegselt ning et muuta seda veelgi paremaks, või miinimumprogrammina aeglustada maksimaalselt selle muutumist hullemaks nagu kliimasoojenemise puhul „mõtleme inimeste kannatustest parem selge peaga“ (lk 127).
Selge peaga mõtlemise nõue on tal alati esikohal ja tal on ohtralt isiklikke näiteid, kus talle kui praktiseerivale arstile on see edu toonud. Kusjuures tegu pole mingi heaoluühiskonna jõukas haiglas iluoperatsioone teinud doktoriga, vaid inimesega, kes on töötanud rasketes epideemiakolletes ja maades, kus ressursid ja tehnoloogiad on ülimalt piiratud.

Rousseau'likust hägust on vaba ka ta pilk minevikku. Kommenteerides kunagist loodusega tasakaalus elamist ütleb ta: „Tõsi, tasakaal valitses. Kuid vältigem roosasid prille. Kuni 1800-ndateni sünnitasid naised keskmiselt kuus last. Seega oleks rahvastik pidanud iga põlvkonnaga kasvama. See püsis aga enam-vähem stabiilsena. Mäletate laste säilmeid endisaegsetes surnuaedades? Keskmiselt suri neli last kuuest enne ise vanemaks saamist, nii et ellu jäi ainult kaks last, kes pidid panema aluse uuele põlvkonnale. Valitses tasakaal. See ei olnud tingitud sellest, et inimesed elasid loodusega tasakaalus. Inimesed surid loodusega tasakaalus. See oli äärmiselt jõhker ja traagiline.“(lk 87)
Hans Rosling toob näiteid ka enda elust, sellest, kuidas elasid ta enda vanemad ja vanavanemad ning seda ikka selleks, et näidata kui kiired ja drastilised saavad olla muutused. Ja kui palju muudab elusviise ja -kombeid aineline heaolu.

„Tööstusrevolutsioon päästis miljardeid elusid mitte selletõttu, et sünnitas paremaid juhte, vaid kuna see tootis keemilisi pesuaineid, mida sai kasutada automaatpesumasinates.

Olin nelja-aastane, kui nägin esimest korda, kuidas mu ema pesumasinasse pesu laadis. See oli mu emale suurepärane päev; tema ja mu isa olid aastaid raha säästnud, et seda masinat osta. Vanaema, kes oli uue pesumasina sisseõnnistamistseremooniale kutsutud, oli isegi rohkem erutatud. Tema oli kogu elu puudega vett soojendanud ja käsitsi pesu pesnud.“(lk 209)
Inimkonna edusammude tõelised kangelased „on proosalised ja igavad,“ ütleb Rosling, „Sellest hoolimata tahan neid kiita, seega laulgem kiidulaulu globaalse arengu tunnustamata kangelastele: institutsioonidele ja tehnoloogiale“ (lk 208).
Tulipäise maailmaparandaja dramaatilistele instinktidele ei passi selline selgepilgulisus kohe teps.

Lugeda enne valimisi!

See raamat pakub oma teema ja näitevalikuga meeliselgindavat abi just inimühiskonna osas. Fakt on see, et globaalses plaanis läheb inimkonnal tervikuna paremini kui iial maailma ajaloos. See, mis Roslingu pilgu alt välja jääb (õigemini: satub sinna ainult riivamisi), on teiste liikide ja looduskeskkonna käekäik. See ei tee raamatut kuidagi halvemaks, vaid lihtsalt piiritleb fookuse. Samuti jääb fookusest välja indiviidi isiklik areng ja heaolu (selleks, komplementaarseks paarikuks sobib hästi Jordan Petersoni 12 Rules for Life. An Antidote to Chaos, menuk, mis kuulujärgi samuti eestindamisel).

Eriti sobilik oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest.
Näiteks esimese tõlgenduskalduvusena toob Rosling välja „Lõheinstinkti“, mille all ta peab silmas vastupandamatut kiusatust „jagada kõik kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu ebaõigluse kuristik“(lk 26).
Samuti kalduvus kujutleda realiseerumas kõige hullemat mõeldavat stsenaariumit ja tegutseda sellest lähtuvalt ja kiirelt, kuigi selle stsenaariumi realiseerimise tõenäosus on kaduvväike.
„Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid“ (lk 217).

Siin meenuvad paljude viimaste aegade paljude poliitiliste valimiseelistuste indutseerimise põhivõtted, eks.

„* Olge ettevaatlikud lihtsate ideede ja lahenduste suhtes. Ajalugu kubiseb visionääridest, kes õigustasid kohutavaid tegusid lihtsate utoopiliste visioonidega. Tervitage keerulisust. Ühendage ideid omavahel. Tehke kompromisse. Lahendage probleeme juhtumipõhiselt.“(lk 193)
See on täpselt vastassuund moraalipaanikale ja valimiskampaania aegsele õhustikule!

Väga tervistav ja hea raamat. Soovitan!

P.S. Küllap tõlkimise kiiruse ja teadustoimetaja puudumise tõttu on sisse lipsanud mõni näpukas (nt lk 77 on „kahekordne kiirus“ seal, kus peaks olema eksponentsiaalne kasv või ruutvõrdeline seos), lk 124 dehüdrateeriva lahuse asemel rehüdreeriv lahus, lk 82 on tollid arvulise teisendamiseta sentimeetriteks tõlgitud), aga mõistmist need ei sega. Tekst on lobedalt loetav ja Roslingu anne selgitada lihtsustavalt keerukamaid nähtusi ei lähe kaotsi.

Alustavate õpetajate siniseks löödud särasilmad

Ilmus ajalehes „Sirp“ 31.08.2018 mõnevõrra lühendatult ja toimetatult.

Alustavate õpetajate siniseks löödud särasilmad

Tasakaalu leidmine innustava idealismi ja muserdava reaalsuse vahel käib paljudele alustavatele õpetajatele üle jõu.

Muutus algab minust. Noored Kooli 10. lend. Noored Kooli SA 2018. 112 lk

Kuido Merits Kas saab vaikust!? Minu aasta meesõpetajana. Ema&Isa 2018. 171 lk

Mihkel Kunnus

Arvustada neid raamatuid kirjandusteostena tähendaks mööda minna olulisemast, mis neis leida. See märkus pole päris liiane, sest Meritsa raamatust mõningaid ilukirjanduslikke ambitsioone siiski läbi kumab, võimalik, et siin on taotlus näidata tänapäeva noortele, et ka tema on olnud kiimas teismeline, miska dokumentaalset laadi muljetuste sekka hüppab mõni lehekülg, mis meenutab populaarset "Berti päevikute" sarja.. Seevastu "Noored kooli" programmi kümnenda lennu lühikirjutiste kogumikus Muutus algab minust domineerib formaat loomingulisuse üle pea täielikult. Eriti muidugi neil juhtudel, kui sõna saavad õpilased (õpilane püüab ju ikka pihta saada sellele, mida talt oodatakse ja siis ta annabki õpetaja iseloomustuseks kimbu lauseid, mida üks viisakas ja viks õpilane õpetaja kohta annab). Lood on väga lühikesed, sajaviiekümnele leheküljele on mahutatud suure ja hõreda trükiga kahekümne ühe alustava õpetaja lood koos lühiankeedi ja õpilaste joonistustega neist, lisaks veidi õpilaste kirjeldusi konkreetsest õpetajast. Omajagu ruumi kulub ka haridusteema kohustuslikele vormelitele, esteetilis-kõlbelistele klišeedele, millega hästikasvatatud inimene neil teemadel rääkimist raamistab. No umbes nii nagu sissejuhatuses: „Õpetajaid võib nimetada meie ühiskonna arhitektideks. Nemad toetavad järjepidevalt meie laste ja noorte arengut. Innustavad nende püüdlusi ja kujundavad maailmapilti. Õpetajad mõjutavad seda, kui paljud uksed on noortele elus avatud ja millise enesekindlusega nad neid uksi avavad. Sellest, milline on praegune kool, sõltub, milline on homme ühiskond“ (lk 9). Õpetajaskonna vananemisest on palju räägitud, lausa hääbumisega ähvardavates toonides isegi välisekspertideltⁱ, miska on arusaadav, et noorte meelitamiseks kasutatakse mitmeid vahendeid, alates eeltsiteeritu taolisest aktusepidulikkusest kuni hollywoodilike kangelasfilmitreileriteniⁱⁱ. Noored Kooli programm tervikuna ongi ju üks kampaanialik katse astuda vastu sellele hirmutavale tendentsile.

Kuidas siis alustavatel õpetajatel läks?

Etteruttavalt ütlen, et Kuido Meritsal (s. 1962) ei pidanud vastu füüsiline tervis, kuid eks siingi ole psühhosomaatilne mõõde, stressi mõju immuunsüsteemile jne. Kui aga noorte alustajate meenutusest formaadutäited maha lahutada, siis poksislängis väljendatult võib nende kogemuse võtat kokku sõnadega: „nad said täiega sisse, kohe“.

Juba esimesest loost leiab kõneka lõigu: „Võin ausalt öelda, et kogu esimese aasta tegelesin käitumisjuhtimisega. Aimasin, et see on ilmselt mu nõrgim külg, aga ei teadnud, et ma iga nädal pärast teatud tunde nutan, kas salaja klassis või kodus patja. Oli tunde, kus mulle tundus, et et ootan lõpmatuseni, et saaksime üldse alustada. Oli ka selliseid, kus pidasin kümme minutit monoloogi, mis on hoolivus ja empaatia ja kuidas üks ja teine käitumine mind mõjutab. Oli tunde, mil istusin lihtsalt arvuti taga, samal ajal kui lapsed mööda klassi ringi jooksid – võtsin oma ainukeseks ülesandeks olla kindel, et kellegagi midagi ei juhtu. Tunniandmisest isegi ei jaksanud mõelda. Mõnikord visati minu poole „kultuurisõnu“ (nagu üks õpilane ropu sõna kohta ütles), mõnikord oli mürgel nii suur, et meenutas mässu, mitte koolitundi.“ (lk 13)

Järgmisest loost: „See oli hullumeelne aasta. Kui tunnid olid läbi saanud, istusin ja põrnitsesin Mustamäe lumisesse pimedusse, e-kool veel täitmata, pea valutamas ja küsides endalt, kui kaua ma veel selles rattas jaksan joosta. Tajusin, kuidas aeg kihutab mööda ning oma lapsed ja naine jäävad aina võõramaks.“ (lk 20) Eks ta ole. Psühholoogi abiga sai see inimene küll jalule, aga loo lõpulõigu heroismis näeme ka ennastsäästvamat kolleegi: „Ja siis tuli minu juurde mu kaaslane eelmisest lennust, kes oli mulle vahel toeks, kui seda vajasin, ja ütles: „Anri, olen nendest kahest aastast väsinud, kevadel lahkun.“ (lk 21).
Nutmist on nendes meenutusklidudes üldse palju, on kaalulangust, perest ja sõpradest võõrandumist, kõvasti eneses ja oma vaikutes kahtlemist, abi otsimist psühholoogidelt, joogast ja muust taolisest.

„Õpipäevikusse kirja pandud kirjeldus oktoobrist 2016:

Kell on 9.40. Just on lõppenud järjekordne tund 10. klassiga – mul on väga raske end vaos hoida, kui nad ükshaaval mu klassist välja kõnnivad... Pisarad tükivad vägisi silma ja ma tunnen end murtuna. Aga nemad ei tohi seda näha. Ei, nende ees ma ei murdu! Viimane õpilane lahkub, sulgen kiiruga klassiukse ning nutan ennastunustavalt järgnevad kümme minutit. Miks ma olen siin? Milleks on nendel õpilastel mind vaja? Milleks valisin selle tee, et õpetada noori, kes ei taha midagi inglise keelest teada? Üldse õppimisest?“ (lk 132-133)

Eeltoodu kohta võiks ju kalgilt osatada, et vitaalsed reaalõpilased saatsid tantralaagriliku koolitustaustaga hingestatud ullikesed operatiivselt perse, aga tegelikult on asi naljast kaugel. Võib enamikel kordadel öelda, et taas polnud noor õpetaja üldse ettevalmistatud ja sai paraja trauma (ma arvan, et nii võib nimetada küll olukorda, kus inimene mitu korda nädalas nutab oma töö tõttu).

Miks siis alustavatel õpetajatel nii läheb?

Noored Kooli lehelt võib lugeda: „Programm on tegutsenud 12 aastat ja tunneme rõõmu, et meil on 122 vilistlast ja 40 osalejat kahe-aasta programmis. 76% vilistlastest on leidnud oma kire ja karjäärivõimalused haridusvaldkonnas ja 59% on jäänud tegutsema kooli (õpetajad, koolijuhid, õppealajuhid, arendusjuhid jne).“ⁱⁱⁱ Kooli on jäänud 59% ja neistki pole kõik õpetajad.

MTÜ Alustavat Õpetajat Toetav Kooli presentatsioonilt leiab järgmise statistika: aastas alustab ca 800 uut õpetajat, neist teisel aastal jätkab koolis keskmiselt 73%, kolmandal aastal 61%, neljandal 55% ja viiendal 50%^iv. Ei ole just väga suur saagis.

Küllap paar esimest aastat kulubki selleks, et jõutaks selgusele, kas ollakse üldse sobiv inimtüüp olemaks õpetaja. Ja ega sellest vist paremat meetodit pole kui proovimine. Aga kas peab see olema nii julm? Kas ei saaks kuidagi nii, et alustavad õpetajad ei saaks „kohe täiega sisse“? Kas neid ei saaks paremini reaalseks õpetamiskogemuseks ette valmistada?

Küllap ehk saaks, aga lähteülesanne ei ole kerge. Sest ette tuleks valmistada nad millekski raskeks ja ebameeldivaks – ma ei ütle, et see on õpetajatöö põhisisu, aga meeleheitele ja lahkumismõtetele ajavad ikkagi raskused ja ebameeldivused, mitte meeldivused – aga meelitada tuleks meeldivustega. Ja meelitada on hädasti vaja. Õigupoolest osutab see konfliktile, või isegi vastuolule, mis iseloomustab hariduses ilmnevaid suundumusi märksa üldisemalt kui õpetajakoolituses. Nimelt kuidas meeldivalt harjutada inimest ebameeldivusteks. Laiemas plaanis ilmneb see kalduvusena teha laste maailm üha autonoomsemaks, nii öelda „jätta lastele lapsepõlv“, mis ilmneb siis selles, et ühelt poolt on lapsed küll üha rohkem hoitud ja kaitstud, üha rohkem negatiivseid emotsioone on nende maailmast pagendatud (kehalises kasvatuses pole latte, mille alla jääda, kunstiõpetuses pole läbikukkumist ja kirjandis ei ole rumalaid seisukohti jne), aga ühtlasi tähendab see seda, et selle maailma reeglid, milles nad kasvavad ja mis peaks olema ettevalmistus täiskasvanueluks, lahknevad üha rohkem selle maailma reeglitest, milles nad elama ja töötama peavad hakkama^v. Kus harjutada (töö)eluks nii vajalikke omadusi nagu kohusetunne, enesesund ja tööharjumus, kui koolitunni ülesehituse peamised orientiirid on lõbu, mängulisus ja põnevus?

Olles ka ise TÜ pedagoogikakursuse läbinud ja osalenud ka õpetajataseme magistriõpingutes, siis pean nentima, et pole vist kohanud ühtki teist koolitust, mille sisu ja vorm oleks suuremas vastuolus. Markantsemaks näiteks ehk see, kuidas rohkem kui sajale inimesele peetakse korraga loengut loenguformaadi igandlikkusest ja individuaalse lähenemise tähtsusest. Või siis see, kuidas teadmiste kontrolliks kasutatakse elektroonilist testi, mida saab teha piiramatul arvul kodus interneti teel, tähendab, on sooritatav positiivsele tulemusele ka toore mehhaanilisusega proovimise teel. Samas ma ei taha neid liialt hukka mõista, sest hiiglaslik lõhe reaalsete võimaluste ja ideaali vahel on haridusvaldkonda saatnud juba väga ammustest aegadest^vi.

Ja väga ülbeks ei tasu siingi minna, sest ka võime liigselt närvi minemata täita täisformaalseid totrusi võib osutuda vajalikuks eluoskuseks. Ja meie üha enam bürokratiseeruvas maailmas tihti osutubki. Kui pidin sünkroniseerima oma kooli õppekava riikliku õppekavaga, siis saadeti see mulle tagasi ja öeldi, et see pole näidatud lõiming teiste ainetega. Kirjutasin sinna järgmise lause: „Kursuse sisu lõimitakse diakroonselt riikliku õppekava kursuse „Füüsika meetod” sisu läbi, sünkroonselt maksimaalselt matemaatikaga.“ Tähendab, täiesti sisutu formaalse iba. Toimis. Loeti sobilikuks. Ja pole ju vahet, mis täpselt on kirjas dokumendis, mida sa kordagi kapist väljagi ei võta. Ma olen kohanud ühtegi õpetajat, kelle probleemiks oleks küsimus, mida õpetada. Ainealase kompetentsi vähesus võib ehk ilmneda gümnaasiumi lõpiklassides ja sealgi harva.

Suureks komistuskiviks noorele õpetajale kipuvad olema õpilased, kes on alamotiveeritud, õpilased, keda see valdkond kohe üldse ei huvita.. See on tavaline, sage ja loomulik. Arukamad õpilased säästavad end tundideks, mis neid huvitavad. Muretsema peaks panema hoopis õpilane, kel viis päeva nädalas, hommikust õhtuni õppeainest olenemata põnevusest väriseb. (Alustaval) õpetajal on mõistlikum end rohkem säästa. Närvivapustuse äärel rapsiv õpetaja on hullem kui sissemaganud või sootuks koju jäänud õpetaja. Ning rasketel hetkedel, näiteks kontrolltöid parandades, loe mõttes Assisi Franciscuse meelerahupalvet:

Jumal, anna mulle meelerahu leppida asjadega, mida ma muuta ei suuda,
julgust muuta asju, mida ma muuta saan,
ja tarkust, et nendel asjadel alati vahet teha.

i https://novaator.err.ee/256437/usa-haridusekspert-eesti-opetajaskond-tundub-olevat-haihtumise-veerel

ii Raamatu treiler: https://www.youtube.com/watch?v=RiT435QjAhg

iii https://www.vt.ee/noored-kooli/

iv http://bit.ly/2oaLuYY

vVt Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Ilmamaa 2012, tõlkinud Ene-Reet Sooviks, lk 208-235

viVt nt Hilda Taba Kasvatus ja haridus. Ilmamaa 2015

Eesti Kirjanik 2018: Eva Koff. Sinine mägi.

Alljärnev sai kirjutatud kiiruga ajalehte „Sirp“. Sisuliselt on tegu pikaks veninud pressiteate, mitte analüüsiga. Umbes pool mahtus sellest ka lehte 24.08.2018.

Eesti Kirjanik 2018: Eva Koff

Eva Koff Sinine mägi. Varrak. 2017. Toimetanud Jan Kaus ja Leena Tomasberg. 437 lk

Mihkel Kunnus

„Kuid enne kolmkümmend, tean ma kindlalt, võidab minu noorus kõik, võidab igasuguse pettumuse, igasuguse jälestuse elu vastu. Ma olen endalt ühtelugu küsinud, kas maailmas on säärast meeleheidet, mis saaks võitu sellest pöörasest ja võib-olla sündsusetust elujanust, ning jõudnud järeldusele, et – ei ole, ja jällegi vähemalt enne seda kolmekümnenda eluaasta piiri; pärast seda aga, tundub mulle, on mul endal juba himu otsas. Seda elujanu nimetavad mõned tiisikushaiged tattninadest moralistid, iseäranis luuletajad, madalaks./.../
Ma armastan kevadisi kleepuvaid lehekesi, ma armastan sinist taevast, selles on asi! Ei puutu siia mõistus ega loogika, sa armastad vaid kõige oma ihu ja hingega, armastad omaenese esimest noorusjõudu...“ - Ivan Karamazovⁱ

Eva Koffi Sinine mägi sai žürii üksmeelse täisjaatuse. Senine retseptsioon on teose mõningase tutvustamisega päris hästi hakkama saanud, põhjalikumad käitlused ootavad veel oma aega. Tutvustan siiski lühidalt üle. Sinises mäes kujutatakse kolme murdelises eas naist murdelistes ajaloohetkedes. Väga heale kunstitekstile omaselt on sisu ja vorm lahutamatud – seda teost ei saa ümber jutustada. See lahutamatus ilmneb eelkõige teoseterviku, mitte osade suhtes. Lausa loitsivuseni tõusvad teadvusevooluhood, kire ja elujanu unenäoline fenomenoloogia ning erudeeritud ülevaated materialistliku meditsiini arengust ja selle aluseks olevast inimkäisitlusest moodustavad kogu teost pingestava kontrasti. Pikkade lõikude palavikuline loitsivus teeb selle teose tõlkimatuks teistesse meediumitesse – sellest ei saa teha isegi audioraamatut, filmist või muust taolisest rääkimata. Selle teeb omakorda võimalikuks autori väga hea keeletunnetus ja sõnavaldamine (mis iseloomustab ka keeletoimetajat Jan Kausi), sest sellise assotsiatiivsuse vahendamiseks peab olema lugemisprotsess võimalikult automaatne ja takerdumisvaba. Viimase olulisusest ei saa aru need autorid, kes tahavad kirjakeelt oma sõnaliste assotsiatiivsuse järgi painutada, aga ei mõista, et nii nende tekstide kommunikatiivsus kahaneb, mitte ei suurene. Hoiatavaks näiteks võib siin tuua nii Mikk Pärnitsa kui Wimbergi grammatilise anarhismi (aga ka Tõnis Vilu viimased luuletused) – katsed painutada kirjakeel oma suulis-assotsiatiivse meeleseisundi alla toob kaasa selle, et lugeja takerdub uudsetesse sõnavormidesse, lugemise automaatsus kaob ja lugeja koperdab veerides mingi akommunikatiivse käkerdise otsas, mitte ei saa osa, ütleme, „geniaalsusest, mis standardiseeritud keelde ei mahu“. Eva Koff on aga keelele nõtkeks ja kaasavoolavaks tantsuparneriks ning see võimaldab lugejal teose sügavamast muusikast osa saada.

Viimane metafoor polnud juhuslik, sest see teos on muusikaline, eriti aineselt, või veelgi täpsemalt – vaimult.

„Muusika aeg ei ole piiritletav, matemaatiline, miski, mille võiks luua inimmõte. See on kogemus. Ja Adelel on tunne, et just praegu, kui tema sõrmede surve klahvidele tekitab hoovuseks sulanduvaid helisid ja õde õmblusmasina taga kuulab vaikselt oma lemmikvalssi, elab esimest korda tulevikuta, kestvas olevikus, milles hirm ja armastus, keelatu ja lubatu, kaos ja kord, rasedus ja Chopini muusika kokku sulavad. Sellel hetkel Ehamaa saalis ei ole Adele ainult keha, või hing, ta on sulam, keegi, kes ei ela, vaid on. Nagu järv. Osa temast imbub sügavale maasse, osa tõuseb auruna õhku, seejärel hakkab sadama, ja vihmapiisk vihmapiisa haaval saab Adele uuesti täis“ (lk 279).

Neil hetkedel ollakse teispool head ja kurja, ütleks Nietzsche, muusika vaimust sündinud tragöödiline elutunne on elujaatav, positiivne. See, mis oli kõnekas Nietzsche Tragöödia sünni puhul, on kõnekas ka Sinise mäe kangelannade omailmades – Sokratsese ja Jeesuse täielik kohalolematus.

Seega „tiisikushaigetel tattninadest moralistidel“ siin kohta ei ole, siin armastatakse ja joovastutakse oma looduslikust antusest. Kuigi on õnnetut armastust ja haiget saamist ollakse oma instinktistikuga siiski kooskõlas ja elujaatav. Abjektsioon on nendest omailmadest pagendatud, siin elatakse täiel rinnal ja võbelevate sõõrmetega, ei olda solvunud oma olemuse sattumuslikkuse peale, isegi esimest menstruatsiooni oodatakse naiseks saamise loodusliku pidulikkusega ning kohati süüakse lausa iharuseni aplalt ja „Gustav jookseb Adelele vastu, poisi kergelt kaootilised lapsesammud paiskavad ta hooga ema sülle ja Adele tunneb poisi lõhna, Gustavi kael ja juuksed, tema kukal ja rind õhukese särgi all lõhnavad millegi järele, mis hoiab enda küljes kinni, ei lase sind ära, ei lase sul unustada, alla anda. Laps on just lõunaunest ärganud ja Liisu süles rabeledes leivapudi söönud, poisi naerusuus paistab neli valget hammast, Adele tunneb ninas lapse lõhna, vaatab ta nägu, need on isa Juliuse silmad ja kulmud, minu suu, minu terav lohuke vasakus põses ja ma ei mõtle sellele, mis tuleb, kõik on. Kui Gustav on Adele süles, kui ta tunneb poisi õrnu juukseid oma kaela vastas, on kõik siin.“(lk 194).

Naisperspektiiv on peategelaste soo ja ea tõttu valdav ja võiks pakkuda soouurigute vaatenurgast põnevat materjali, kuid tuleb öelda, et üldine modaalsus on ohvrifeminismile üsna diametraalselt vastandlik (ad hoc täpsustusena: Koff on retrofeministlikul kombel võrdõigusfeminismi esindaja). Kuigi tütarlapsed saavad ülikooli seetõttu, et noormehed on saadetud rindele, ollakse piisavalt suure reaalsustajuga, et mitte näha seal järjekordset meesprivileegi (tõelist inimsust konstitueeriv privileeg tappa, eks), vaid iga üksikisikut ületavaid ajaloolisi jõude, mis nii mõnelgi mehel sõna otseses mõttes mürsukilluga näo rebib. Peategelaste iga rõhutab aga soolisust seetõttu, et see on see iga, mil soosuhtlus on ääretult oluline. Kuid ka siin on soosuhtlus muusikalisest elutundest läbiimbunud joovastav tants ja naalduv kaasavool, mitte aga vimmas õiguslaste umbusklik leping. Siin on esindatud selliste naiste elutunne, kellel tervis on hea, kelles elu vool ei ole takerdunud, kes on oma bioloogilise loomusega harmoonias, kes ei ole mõne spetsiifilise vähemuse esindaja, vaid keegi, kelles (õige) mees tekidab ihavärinaid, lõhn joovet ja kes tahab lapsi. Need naised on tegusad, naksakad, agentsed, instinktidega harmoonias ja nõnda teispool head ja kurja. Kui vaja siis tõmmatakse eugeenilistel kaalutustel veel enne pulmi kõrge staatusega mees omale rüppe. Kuid see kõik on siiski pelgalt üks tasand sellest vägagi mitmekihilisest teosest.

Noorte kultuurikriitikute veebiajakirjas „Kaktus“ kõrvutab Marta-Liisa Talvet „Sinist mäge“ Thomas Manni „Võlumäega“ⁱⁱ. Tõsi, üks „Võlumäe“ oluline temaatiline liin on ka „Sinises mäes“ keskne, nimelt meditsiin, see „humanistliku vaimu erivorm“, täpsemalt siis ehk pinge fenomenoloogilise maailmakogemuse sügava hingestatuse ja inimkeha materialistliku modelleerimise jahmatava tõhususe vahel. Seevastu Manni ja Kofi ande- ja väljenduslaad on sedavõrd erinev, et jätaks kõrvutuse kandvaks tahuks siiski fraasi „täiesti teistsugune“. Lähemad kirjanduslikud sugulased oleks võib-olla assotsiatiivse kirjutusviisi meistrid Mihhail Šiškin, Olle Lauli ja ehk ka Jüri Ehlvest.

Nagu öeldud, seda teost ei saa ümber jutustada. Pikalt tsiteerimiseks pole ruumi ja lühidalt tsiteerida pole mõtet, sest lühike tsitaat muusikast on kõigest tähenduseta piuksatus. Ka paar eeltoodud osutust on ebaõiglaselt moonutavad ja muljet disproportsioneerivad. Siin saab ainult soovitada ise lugeda. Blogosfääris on kiitvat tagasisidet juba üksjagu.

Täiesti lapsesõbralik üritus

iFjodor Dostojevski Vennad Karamazovid. I osa. Varrak. 2015. tõlkinud Virve Krimm. Lk 282-283

iihttps://kkaktus.wordpress.com/2018/02/18/omaparane-sulam-meditsiinist-ja-poeetikast/

Roger Scruton. Kuidas olla konservatiiv?

Ilmus ajalehes „Sirp“ 10.08.2018 peaaegu poole lühemana.

Kiindumuspoliitika konstruktiivne neomats seisab ilmaliku riigikorralduse eest

Roger Scruton on poliitilise mõtlejana haruldane talent: ta on konstruktiivsuses veenvam ja tugevam kui kriitikuna.

Mihkel Kunnus

Roger Scruton. Kuidas olla konservatiiv. EKSA 2018. Tõlkinud Mart Trummal. 240 lk.

Kohalik ja ajalik häda mõiste pärast

Konservatiivsusest ei ole lihtne rääkida ainuüksi selle mõiste mitmekülgse ülekasutatuse tõttu. Seda enam praegu, mil valimiste hõng on juba kergelt õhus ning päeva- ja parteipoliitka on selle sõna tähendusvälja nii ära rikkunud, et sellele mõistele neutraalselt lähenemiseks tuleb õige palju eeltööd teha. Ometi pidi Tartu Ülikooli Johan Skytte instituudi vanemteadur Mihkel Solvak 2017. aasta kevadel nentima, et Eesti erakondade ja nende valijagruppide seisukohti võrreldes on just eesti konservatiivid kõige suurem klaster, kus juures see klaster on samas kõige kaugemal kõigi erakondade positsioonidest: „IRL on nende jaoks olnud liiga turuliberaalne, Reformierakond peale turu aga ka liiga sotsiaalselt liberaalne, EKRE omakorda liiga radikaalne“ⁱ. Keelelist segadust näitab seegi, et ainus erakond, mis konservatiivsuse lausa oma nimesse on kirjutanud, on nii mõneski mõttes kõige vähem konservatiivne, et mitte öelda lausa anti-konservatiivne. Kui konservatiivsus tuleks suruda ühte poliitilisse juhtmotiivi, siis oleks see ehk nõue „Tüüri juures ei rapsita ega tehta järske liigutusi!“. Aga kes on meie valimiskünnist ületavatest erakondadest kõige tulipäisem, revolutsioonilembesem ja radikaalsem, tähendab, kõige vähem konservatiivne? EKRE. Ma ei osuta siin sellele poliitilise seisukohavõtuna, vaid just nimelt keelelisele segadusele tähelepanu juhtimiseks. Olgu veel öeldud, et riigi ja erakondade väiksusest tulenevalt on ideoloogilistel-maailmavaatelistel aspektidel pigem väike kaal Eesti valija poliitiliste valikute tegemisel ning valijaeelistused tulevad rohkem mujalt. Näiteks mis on Keskerakonna ideoloogilisel programmil viga? Täitsa vinks-vonks programm, aga peletavus tuleb korruptiivsusest, rahvuskahepalgelisusest ja muust sellisest. Reformierakond on vastuvõetamatu sarnastel põhjustel kui Hillary Clinton – silmaklappidega kõrkus ja (ühis)konna keetmine tasasel tulel –, ja samuti on nende kõige kütkestavamaks vooruseks see, et alternatiivid võivad olla veelgi(!) hullemad (viimastel valimistel apelleeriti sellele üsna otseselt – „kui meid ei vali, siis tulevad nemad!“). Siin on jällegi see häda, et ka teistele erakondadele hakkab sama voorus külge kasvama – kõige suurem pooltargument igale erakonnale tundub tähelepanu pööramine nendelt enestelt nende alternatiividele. Samuti pole viga ju Isamaa ideedel, aga ministrid on tihti neil nagu loodusõnnetused ning paradoksaalsel kombel just nimelt sõna kõige otsesemas mõttes isamaasse ehk keskkonda puutuvais asjus. Mitte vähem paradoksaalselt on sotsid täiesti võimetud mõistma ja empaatiliselt suhtuma ühiskonna „alandatute ja solvatute“ klassi, neisse, kelle identiteedi viimaseid „positiivseid väärtusi ja saavutusi“ – õiget rassi, õiget rahvust ja õigelt seksuaalsust – nad eetilise rangusega tühistavad ja relativeerivad ning nõnda nad oma embleemvaenlasele EKREle truudust vanduma panevad. EKRE kasutab seda muidugi küünilise mõnuga ära ja vajutab populismipedaali põhja. Ja taas mõneti paradoksaalselt võetakse sellel kohal, mida sõnades kõige rohkem väärtustatakse – rahvuse elujõud –, kõige destruktiivsem hoiak, tähendab, ärahellitava ja kõikelubava lapsevanema hoiak, mitte aga sellise, kes lapse enese heaolu nimel ta valikute lühinägelikkust korrigeerib ning pakub kasulikku, mitte aga tingimata meeldivat. Heaks näiteks on suhtumine alkoholipoliitikasse, kus antakse sotsidele mõnuga pihta, mitte aga ei tulda appi rahvast vähem jooma panema (pealegi rahvuslik ärkamine ja karskusliikumine käisid meil käsikäes – heas mõttes konservatiiv väärtustaks seda). Sama lugu kordub põlevkivielektriga, millele lootmine oleks perspektiivitu isegi siis kui kodumaa keskkonnast üldse ei hoolita jne.
Lühimalt: meie poliitilisel maastikul on valida ainult väga halbade Brežnevi pakikeste vahel, aga sel on suhteliselt vähe pistmist ideoloogiliste maailmavaadetega, mistõttu ma katsuks käesolevas arutluses seda teemat edaspidi võimalikult vältida.

Konservatismi mõiste kitsendus

Kohe sissejuhatuses lööb Scruton konservatiivsuse laias laastus kahte lehte. Üheks on metafüüsiline konservatism, mis „seisneb usus pühadusse ja ihas kaitsta seda rüvetamise eest“, ja on empiiriline konservatism, mis on „eelkõige moodne nähtus, reaktsioon tohututele muutustele, mille päästsid valla reformatsioon ja valgustusajastu“ (lk 8). Käesolevas raamatus keskendub Scruton viimasele, mistõttu saab ta veidi hiljem ka täpsustada, et „konservatismi filosoofia, mille ma järgnevas kokkuvõtlikult esitan, ei sõltu vähimalgi määral ristiusust“ ja „selle raamatu mõttekäik on suunatud lugejale tema usulisest veendumustest sõltumata, kuna käsitleb elu empiirilises maailmas, mitte usku transtsendentsi“ (lk 31).

Midagi metafüüsilise konservatismi sarnast esindab avalikus ruumis meil vist ainult SAPTKⁱⁱ ja sellegi puhul on ühiskondliku vastukaja mõju allikad pigem mujal kui pühaduse kaitses, nimelt poliitilise rahulolematuse õnnestunud kanaliseerimises väga selgesse ja enamiku jaoks ülimalt vähenõudlikku eesmärki – heteroseksuaalsusesse (see on peaaegu nagu riiklik tunnustus kahejalgsuse eest, miski, millega väga rõhuv enamus saab hakkama).

Seda sümpaatsem on Scrutoni üks kesksemaid rõhutusi, et riiklik elukorraldus peab olema selgelt ilmalik. Võib arvata, et see koht nn. „Pariisi manifestis“, millele üks koostaja ja allakirjutaja ongi Roger Scruton, on just nimelt tema kirjutatud: “Meil tuleb nõuda, et religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks. Meie poliitilise ja ajaloolise toimejõu tagasisaamiseks on täiesti möödapääsmatu, et Euroopa avalik elu muudetaks jälle ilmalikuks“ ⁱⁱⁱ. Raamatu esitlusel rõhutas just seda kohta manifestis ka Hardo Pajula ja tema eestvedamisel käesolev tõlge üldse ilmus. Arvan samuti, et sellesse punkti koondub tõesti midagi väga võtmelist. Võib vaielda selle üle, kuivõrd kohane on tsitaadis sõna „jälle“, aga religioossete pürgimuste institutsionaliseeritusel on kahtlemata määrav roll kõnealustes hoiakutes.

Võib öelda, et see on üks viis väljendamaks vastuseisu utopismile. Samuti võib leida üsna kongeniaalse sõnastuse Leszek Kołakowski miniesseest „Kuidas ollakonservatiiv-liberaalne sotsialist?“, kus ta ütleb, et üks konservatiivi määratlev tunnus on olla arvamusel, et „valgustusfilosoofia eelarvamus, nagu oleksid kadedus, edevus, ahnus ja agressiivsus kõigest ühiskonna puudulike institutsioonide tagajärg ning et need nähtused kaovad, kui neid institutsioone põhjalikult muuta, ei ole üksnes ebausutav ning vastuolus kogemustega (ja mil moel siis, pagan võtaks, kõik need institutsioonid tekkisid, kui nad on tõelise inimloomusega nii kangesti vastuolus?), vaid on ka hukatuslik ühiskondlikule teadvusele. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähendaks sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.“ Kindlasti väärib siinjuures (ja eriti Eesti kontekstis) ka ära tuua Kołakowski täiendus, et „silmakirjalik ja absurdne on täiusliku ja konfliktideta ühiskonna loomise võimatusest järeldada, nagu oleksid kõik ebavõrdsuse olemasolevad vormid paratamatud ja kõik kasu teenimise vormid õigustatud. Ajaloofilosoofiline pessimism, millest kummaliste arutluste tulemusena järeldatakse, et progressiivne tulumaks on häbiväärne ja skandaalne, äratab samasugust kahtlust nagu ajaloofilosoofiline optimism, millele oli rajatud Gulagi arhipelaag“^iv.

Oluline on tähele panna, et need Kołakowski märkused pole oma praktilises rakenduses sümmeetrilise võimsusega: esimene tõmbab täielikult maha üht laadi lootuse, teine jätab pelgalt ukse lahti ühe asise probleemi – ainelise kihistumise – mõningasele leevendamisele.

„Ent „totalitaarne kiusatus““, kirjutab Scruton Jean-François Revelile viidates, „ei ole kuhugi kadunud. See on kiusatus kujundada ühiskond ümber sel moel, et võrdsus kehtestatakse ülevalt, heatahtliku sotsialistliku riigi poolt, mille häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna [minu rõhutus – M.K.]“(lk 72).

Selle sama kiusatuse eest hoiatab ka Karl Popper raamatu „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ eessõnas, vastates küsimusele, miks on tsivilisatsioonivastased mässud nii populaarsed ja miks köidavad ja ahvatlevad utopistlikus sotsiaalfilosoofiad nii paljusid intellektuaale: „Kaldun arvama, et põhjuseks on see, et nad pakuvad väljendust sügavale rahuolematusele maailmaga, mis ei küüni, ega saagi küünida, meie kõlbeliste ideaalideni ning unistuseni täiuslikkusest“^v.

Essees „Ideaali püüdlus“^vi meenutab Isaiah Berlin sarnast äratundmist tuues täiendavalt juurde veel selle aspekti, et lisaks ideaalide eneste saavutamatusele tunduvad need ideaalid olevat kultuuriti ühismõõdutud. Tänapäevasemalt öelduna: liberaaldemokraatlikud idealistid ja Islamiriigist unistajad kakuvad ühiskondlikku tekki täiesti erinevates suundades.

Siin võib nüüd Uku Masingu kombel pahurdada, et “ikkagi on inimeses see naiivne ja tobe usk, et ühiskondlik kord midagi parandab sääl juures. Et see kaotaks haigused kuidagi või vanaduse. See on nonsenss täiesti. /…/ elamistingimuste muutmine ei muuda veel mööduvusi”^vii ja jõuda tõdemuseni, et „mõistuse antud mõistuslik rahu ei ole muud midagi, kui rahulolek rahulolematuse paratamatusega“. Mõnede moekamad mõtlejad on sama mõrult nentinud, et maailma lõppu on lihtsam ette kujutada kui kapitalismi lõppu. Kui keegi näeb neis ütlustes täielikku käegalöömismeeleolu, siis ta ongi Scrutoni raamatu „Kuidas olla konservatiiv“ sobiv lugeja. Sest scrutonlik konservatiiv ütleb, et riik ei ole kõik, riik ei ole isikliku heaolu tagaja, sest ta seda juba tehniliselt, psühholoogilise paratamatuse tõttu olla ei saa, vaid riik on pelgalt inimelu ühe aspekti, nimelt ühiselulise aspekti osaline korraldaja. See on küll väga oluline aspekt, aga kaugeltki mitte kõik. Mitte olukord pole lootusetu, vaid lootus on mujal (nõnda võinuks väljenduda ka Uku Masing).

„Konservatism ei pea oma ülesandeks korrigeerida inimloomust või kujundada seda mingi ideaalse ratsionaalse valikutegija kontseptsiooni järgi. Ta üritab aru saada, kuidas ühiskonnad toimivad ja püüab neile luua ruumi, mis on vajalik nende edukaks toimimiseks. Tema lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia.“(lk 152)

Metafüüsiline radikalism, Inimsuse religioon ja konkreetsuse antiutopism

Küllap üksjagu sellest argikonservatismist, millele osutas eespool Mihkel Solvak, tuleneb siinse rahvastiku lähiajaloost ja vanuselisest koosseisust, aga maailmavaateliste baassuundumuste kaardistamiseks võtaksin appi skeemi, milles kolmnurga tippudesse asetaksin kristluse erinevad ilmalikustumisastmed.

Ühte nimetaksin Markus Järvi sõnu kasutades metafüüsiliseks radikalismiks. Järvi näeb sellel olulisi kokkupuutepunkte Scrutoni määratletud „metafüüsilise konseravatiivsusega“, ehk sellise maailmavaatega, millest Scruton siin raamatus ei räägi. Marek Tamm kasutas umbes selles suunas osutamiseks ka mõistet uusreaktsionäärlus^viii. See maailmavaade panustab tahtelis-moraalsele pingutusele ja pole intellektuaalselt kuigi nõudlik. Viimast öeldes ma vähimalgi määral ei pilka ega aasi, see on selle maailmavaate üks suurimaid voorusi ja ka kütkestavuse allikas. Intellektuaalne nõudlikkus on väsitav, tüütu ja elitaarne ning ei saa olla ühegi massiliikumise eeldus. Nii saab Markus Järvi öelda: „konservatiivi elu tehtud tänapäeval väga lihtsaks: tuleb seista kõige elementaarsemate tõdede kaitsel lõpuni. Tuleb päevast päeva korrutada seda, mis alles hiljuti oli iseenesest mõistetav. Abielu on ühe mehe ja ühe naise vaheline liit. Perekonna moodustavad abikaasad ja nende järglased. Sündimata laps on inimene ning tema tapmine on täiesti välistatud. See on kuritegu. On olemas mehed ja naised, kõik teised sooidentiteedid on haiglased väljamõeldised. Inimesele kuulub tema ausa tööga hangitud eraomand, mida riik ega keegi muu ei saa endale krabada. Eelnevatele elementaarsetele väidetele peaksid olema kõik end konservatiivideks nimetada soovivad isikud võimelised alla kirjutama ja mitte lihtsalt – nad peavad olema võimelised neid põhimõtteid avalikult esitama ja kaitsma. Kui nad seda ei tee, siis nad pole konservatiivid. Konservatiiv on tänapäeval see, kes julgeb keset kultuurilist hullumaja püsti tõusta ja öelda: “Aitab küll!” Aitab.“^ix.

Eriti viimases hüüatuses peegeldub igati inimlik suutmatus hallata üha ägedamat infovoogu ja konkureerivate maailmanägemuste argumentatsioone, igatsus kindlate ja väga lihtsate tõdede järele.

Sellest kraad ilmalikumat vaadet nimetaksin Ilmar Vene eeskujul Inimsuse religiooniks. See on siis selline maailmavaade, milles Jumal on juba kadunud, aga inimese jumalikkus, mis lõikab ta järsult ära kogu muust loodusest, on veel alles. Jumalikkusele maisete mõõdupuudega ligi ei pääse, miska ei saa maisete mõõdupuudega pääseda ligi ka inimese loomusele ja selle ühele kõige poleemilisemale atribuudile – täielikule võrdsusele indiviiditi. Sellest poleks lugu midagi, aga teadmise ülim autoriteet on antud just nimelt maisuse positiivsele kaardistajale ehk teadusele. Ja mis juhtub, kui püüame Inimest teaduslikult määratleda? Ilmar Vene sõnadega: „juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me [inimese ]definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele./---/

Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane“.

/.../ Ehk mäletatakse veel kuulutusi, nagu „kommunistlik partei eitab igasugust religiooni”? Hägu pisutki hajutamaks, katsume vähemalt tagantjärele nimetada asju nimepidi: kommunistlik partei, inimsuse religiooni algelisima vormi kaitsja, ei tunnistanud arenenumate sõsarilmingute eluõigust. Algelisus tulenes revolutsioonilisest vaimust ja revolutsioonilise mõtlemise järjekindlusest. Kas on siis tõesti raske mõista, kellena geneetika ilmub inimsuse religiooni paistel? Pärilikkuse osatähtsus pole mingi saladus; seda ei tõenda mitte ainult rahvatarkused, vaid ka igapäevane visuaalsus („nagu isa suust kukkunud”), kuid seni, tänu avaldumise ebamäärasusele, on alati jäänud suur tõlgendusvabadus. On aga ebamäärasus muudetud pärilikkuse õpetuseks, siis „Inimese” vabadus kaob, ta muutub paratamatuse orjaks, lühidalt: inimsuse religioonile antakse surmahoop“^x.

Inimsuse religiooni näidisesindajaks võib tuua neil teemadel ikka sõna võtva Rein Raua. Artikli „Veel kord geneetilise ja kultuurilise piirist“ (Sirp 29. VI 2018) juhtlõik võiks olla lausa õpikunäide: „Väide, et ühed inimgrupid on teistest mõnedel aladel paremad oma geneetilise koodi tõttu, ei ole siiski teaduslikku kinnitust leidnud“. Esiteks on see teaduslikust seisukohast vale. Loomulikult saab tõsikindlusnõude keerata nii põhja, et piisavalt kindel pole miski peale Descartes'i kuulsa stardipaku, aga pärilikkuse mõju paremusele „mõnedel aladel“ (olgu selleks maratonijooks või intelligentsus) on teaduslikult nii kinnitatud kui kindlalt neid asju üldse teaduslikult kinnitada saab. Teiseks peegeldub siin see, et Rein Raua teadmised pärilikkusest on väga pinnapealsed, sest kasutab mõisteid väga lohakalt, antud juhul geneetilist koodi geenide tähenduses (geneetiline kood on vastavussuhe RNA koodonite ja valke moodustavate aminohapete vahel ning on kõigil inimestel – ja peaaegu kogu elul Maal – täpselt sama). Kolmandaks see ekslikkus ja pinnapealsus ei ole üldse olulised, sest selle artikli näol pole tegu (loodus)teaduslikus dispuudis osalemisega, vaid artikliga, mis kaitseb Inimsuse religiooni (loodus)teadusliku üldsuundumuse eest, hoiab alal pärilikkuse avaldumise ebamäärasust. Näitata, et Rein Raud siin teaduslikus mõttes eksib^xi, on sama kasutu ja lootusetu kui bioloogi katse teha katoliiklastele selgeks, et elu ei alga munaraku ja seemneraku ühinemisel^xii.

Eks ülekordamist vääri seegi, et kummalegi religioossele ontoloogiale toetuvat moraali (loodus)teadus ranges mõttes ei õõnesta, sest ta seda – Hume'i gilotiini nimel – õõnestada ei saagi. Ei abordivastasus ega antirassism vaja filosoofilises mõttes teaduse tuge, need on moraali-ideed. Psühholoogilises mõttes see nii lihtne ei ole, sest nagu osutasid Berger ja Luckmann oma kuulsas raamatus „Tegelikkuse sotsiaalne üleehitus“ väärtused sotsiaalse kommunikatsiooni käigus nö asjastuvad, reifitseeruvad, ontologiseeruvad. Mistõttu tajutaksegi selliste ontoloogiate teaduslikku rünnakut nende väärtuste rünnakuna, mille kommunikeerimist see ontoloogia toetab. Ja kohe kindlasti toimib järjepidev teaduslikkus ja rangelt ilmalik arutlemine üpris tõhusalt igasuguse utopismi vastu. Siin tuleb muidugi kohe taas rõhutada, et jah, jälle on küsimus tõsikindluse määras, ja on neidki, kes ikka püüavad konstrueerida näiteks igiliikurit, panustada poliitikas piiramatule kasvule piiratud ruumis, rääkimata siis vähem ilmselgetest võimatustest nagu ehitada keskkonnasõbralikku Krafti menetlusel toimivat tselluloositehast või inimnäolist sotsialismi. Ja siin ongi see koht, kus võiks öelda, et Scrutoni esitatud empiirlise konservatismi nõue, et „religioossed pürgimused loetaks olemuslikult religiooni, mitte poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks“ saab eelmistega võrreldava maailmavaatelise kaalu. Väga laias laastus on religioossed pürgimused sellised lootused ja igatsused, mille realiseerumise kaine mõistus välja naerab, mis aga selle väljanaermise siiski üle elavad. Musternäiteks on muidugi surematus, aga ühiskondlikumal tasandil on need mingid ebamäärased õndsused, Vabaduse, Võrdsuse ja Vendluse päikseline harmoonia jms., kokkuvõtlikult: kõigi praeguste hädade eitus. Positiivne programm on aga naeruvääristumise kaitseks mähitud täielikku abstraktsusesse ja ebamäärasusesse, ja just selle tõttu neid „häid kavatsusi ei saa kunagi kahtluse alla seada, sest keegi ei tea, millised on need kavatsuses teoks tehtuna“(lk 72). Seepärast nimetaksingi seda maailmavaadet – Scrutoni „empiirilist konservatismi“ – konkreetsuse antiutopismiks, sest selle antiutopism kasvab välja konkreetsusest, elu proosast, praktilisuse vaimust.

Hea näide konkreetsuse antiutopismist on praegune intellektuaalne superstaar Jordan B. Peterson^xiii, kelle veendumused on välja kasvanud metoodilisest süvenemisest inimpsüühikasse ja XX sajandi totalitaarsete režiimide tekke- ja toimemehhanismidesse. Oma praktilistes nõuannetes on ta samuti matemaatilisuseni konkreetne. Kui talle öeldakse, et oma ideaalses pensionipõlve nähakse ennast päikeserannikul rannatoolis margariitat limpsimas, siis konkretiseerib ta selle unistuse pilbasteks – mitu margariitat, mitu päeva järjest jne. Kui oma tuleviku lähisuhet kujutlev noor hüüab kuraasikalt, et „partner on lihtsalt inimene ning ühtegi muud kitsendust polegi“ ning endalt tuleb heita kõik piirangud ja ahistavad normid, sest ainult „neist kastidest vabanedes saame olla tõeliselt vabad ning tõeliselt meie ise. Ja mitte lihtsalt olla, vaid ooh-la-la-la!“^xiv, siis noortele praktiseeriva psühholoogina nõu andev Peterson on vastumürgina maksimaalselt konkreetne ja näitab matemaatiliselt, et kui vähe mahub ühte noorusesse viie-aastaseid proovisuhteid jne^xv.

Äramärkimist väärib veel ehk ka see, et nii mõnegi maailmavaatelisema küsimuse puhul võivad sellest skemaatilisest kolmikust kaks moodustada ebaõdusa liidu (unholy alliance) kolmanda vastu. Näiteks seisukohani, et sealiha ei tohi süüa, saab jõuda laiendades kantiaanliku nõuet „ära kohtle kedagi pelgalt vahendina, vaid näe temas eesmärki iseeneses!“, aga ka mõnda traditsioonilist metafüüsilist radikalismi pidi - „Siga on rüve loom ja tema söömine patt!“.

Vastuseis samasooliste paaride adoptiivõiguste vastu võib tulla metafüüsilisest radikalismist „See on patt ja rüvedus!“, või ettevaatlikust konkreetsuse antiutopismist – see õigus peaks jääma realiseerimata, sest on kardetavasti vastuolus lapsele sobivate arengutingimustega, mille hulka kuulub näiteks varjatus maailma eest, samasoolise paari bioloogiline mittevanemlikkus on alasti nii lapse enese kui avalikkuse ees, mis tõttu on see nagu vanemate kuulsus, mis „tungib sisse nelja seina vahele, trügib sisse nende isiklikku ruumi ja toob eriti tänapäeva tingimustes kaasa avalikkuse armutu pilgu, mis hõlmab kõike asjassepuutuvate isikute eraelus, nii et lastele ei jää enam turvalist kohta, kus nad võiksid kasvada“ ja kõikjal, kus inimelu on sel moel „maailmale järjekindlalt avatud, ilma et seda kaitseks eraldatus ja julgeolek, hävineb tema eluterve olek (vital quality)“^xvi.
Samas on töötab konkreetsuse antiutopismi jõusta(ta)v (loodus)teaduslik üldsuundumus vastu paljudele metafüüsilise radikalismi ontoloogilistele väidetele ja seega ka moraalinõuetele, mis neile toetuvad – abordikeeld, samasooliste abielu, homoseksuaalsuse nakkavus, indiviidide jaotumine rangelt kahte soosse jms.

Ning vastupidi: metafüüsilise radikalism ja inimsuse religioon loovad vahel ühisrinde loodusteaduste vastu, eriti, mis puudutab inimese kirjeldamist ja selle (loodus)teaduse autoriteeti kehtestada ontoloogiaid, mis võivad kahjustada armsaks saanud sotsiaalseid konstruktsioone.

Empiiriline konservatism kui konkreetsuse antiutopism

Edmund Burke'i Seltsi ellukutsuja Hardo Pajula määratles hiljuti seltsi ühe keskse eesmärgina vastuseisu totalitarismi-ilmigutele, tulgu selleks siis impulsid paremalt või vasakult tiivalt^xvii. Antitotalitarism ja antiutopism on orgaaniliselt seotud, võiks öelda, et totalitarism on utoopia riikliku realiseerimise katse kõrvalnähe, sest „selleks, et panna tegema inimesed võimatut, tuleb rakendada nende suhtes piiramatut võimu“(TPT^xviii, lk 15). Totalitaarsed tendentsid imbuvad sisse heade kavatsuste ja vaidlustamatute sihtide kaudu (heaks näiteks siin on kommunismi kaitsmine sellega, et eesmärgid olid õilsad ja üllad). Ja et need sihid on unistustena vaidlustamatud, siis on totalitaarste ilmingute vältimiseks oluline, et ei püütaks kirjutada neid sisse bürokraatlikkesse mehhanismidesse. Kuna inimsuse religioon lükkab põhimõtteliselt tagasi inimese teadusliku määratlemise (sest kuidas ka inimest ei mõõdaks, mis tahes mõõdupuul ei ole nad võrdsed, ei indiviiditi ega mõne tunnuse alusel grupeerituna), siis see soosib utopistlikku kujutlust, et saab konstrueerida mis tahes lahendusi, sest pole olemas inimloomust, mis sellele vastu hakkaks (unistatagu siis Fourier' falantseeridest või hipikommuunidest, mis on kestlikumad kui noortelaager ohtra kärakaga).

IQ reaalne mõõdetavus võiks aga ka natsipunnidel junni jahedaks võtta, karta on, et sotsid teeks neile ära. Aga ka vastupidi, agressiivsusega kompenseeritakse selliseid puudusi, mida sots ravida ei suuda. See on üsna nurjatu probleem.

Scruton alustab raamatut isikliku kujunemislooga ning meenutades oma isa sotsialismi „mitte majandusõpetusena, vaid selles mõttes, et lihtsatele inimestele tuleb tagastada maa, mis neile kuulus“ ning ka enda mõjutatust oma lapsepõlvekodust, aga pärast kohalikku humanitaargümnaasiumi ja teel Cambridge'i Scruton teadis „juba, et teooriatel on tegelikkuses vähe tähtsust. Väljamõeldised on märksa veenvamad kui tõsiasjad ja veel palju veenvam mõlemast on igatsus olla kaasa haaratud massiliikumise solidaarsuslainest, mille lõpus terendab vabanemise lubadus. Minu isa rahulolematus oli tõeline ja hästi põhjendatud. Ent tema lahendused olid unistuslikud“(lk 13).

Siin oleme jõudnud ühe kõige konstitueerivama kohani konkreetsuse antiutopismis. Selle võiks sõnastada nii: probleem pole hädade ja probleemide tuvastamises, vaid just konkreetsetes lahendustes, täpseminigi – lahenduste konkreetsuses. Kuna ühiskondlikud probleemid on tihti ülimalt keerulised ja kompleksed, siis tormakad lahendused teevad asja väga sageli hullemaks. Ja kuna vastuseisu mingile lahendusviisile aetakse tihti sassi vastuseisuga eesmärgile, mida taotletakse, siis on tülid kerged tulema.

Scruton tuletab meelde, et Marxi järgi pärast proletariaadi diktatuuri riik kaob, sest selle järgi pole vajadust, kõike omatakse ühiselt, tööjaotus kaob samuti ja iga inimene saab elada vastavalt kogu oma soovide ja vajaduste spektrile „„ta peab hommikul jahti, püüab pärastlõunal kala, on õhtul karjas ja kirjutab pärast õhtusööki kirjanduskriitikat,“ räägitakse meile Saksa ideoloogias. Väide, et see jutt on „teaduslik“, mitte utopistlik, on tagantjärele vaadates lihtsalt naljakas. Need Marxi märkused jahipidamisest, kalapüüdmisest, hobiaiandusest ja kirjanduskriitikast jäävadki tegelikult ainsaks katseks kirjeldada, mismoodi eraomanduseta elu võiks välja näha; ja kui peaksite küsima, kust tuleb jahipüss või õngeritv, kes toob kohale jahikoerad, kes hoiab korras jahionni või kalatiiki, kes viib ära lüpstud piima ja sündinud vasikad ja kes avaldab kirjanduskriitiku artiklid, lükatakse säärased küsimused asjakohatutena kõrvale ja öeldakse, et kõik need küsimused saavad tuleviks lahendatud viisil, mis hetkel teisse ei puutu.“(TPT, lk 15).

Ehk see näide tegi arusaadavamaks, miks võtsin kõnealuse eluhoiaku tähistamiseks sõnapaari „konkreetsuse antiutopism“, sest just konkreetsuse tuhandepealine termiidiparv närib läbi igasugused utopistlikud unelmad, mitte mingi üksik suure algustähega abstraktne kurjuseprintsiip (Kapitalism, Patriarhaat jms). Isegi nii leebe ja iseenesestmõistatav ühiskondlik hüve nagu võrdsete võimaluste nõue võib võtta kiirelt utoopilise varjundi (mis omakorda bürokratiseerudes totalitaristliku iseloomu) kui seda ei väljendata enam eituse kaudu st diskrimineerimise keeluna. Sest ka võrdsed võimalused on lõppsihis religioosne pürgimus, võimatuse soovimine maa peale, sest on ju arusaadav, et iga konkreetne võimalus on mingit laadi tegutsemisvõimalus ja see koosneb nii tegutseja välimistest kui sisemistest võimalustest. Sisemiste võimaluste ebavõrdsust saaks tasandada välise ebavõrdsusega. Aga, noh, see oleks väline ebavõrdsus ehk miski, mis kohe silma torkab ja osade õiglustundele vastu hakka. Vähe sellest, väliste võimaluste ebavõrdsus saab ka seesmisi ebavõrdsusi võimendada: alates sellest, et heasse kooli saamise eeldus on andekus kuni selleni, et silikoontuuningust lõikab suuremat kasu just aeroobikaprintsess, mitte maavillane mötakas. Igatahes täiesti võrdsed võimalused oleks neil inimestel, kes sünniks ühel ajal st ühel kuupäeval, ühes kultuurilis-geograafilises kohas, ühe ja sama geneetilise pagasiga – see on tehniliselt täiesti võimatu. Sellisele konkreetsuse halastamatusele viitab näiteks suur proosalisuseülistaja ja anti-unistaja Milan Kundera oma viimases teoses, kus üks tegelane kommenteerib eri ajastutel sündinud inimeste kujutlust Stalinist märkusega: „Inimesed saavad elu jooksul kokku, lobisevad, arutlevad, tülitsevad ega saa aru, et nad pöörduvad üksteise poole kaugelt, igaüks oma vaatetornist, mis asuvad aja eri punktides“ ning hiljem teine tegelane osutab tänavale sõnadega: „Vaata neid kõiki! Vaata! Vähemalt pooled neist keda näed, on inetud. Kas inetu olemine on ka inimõigus? Kas sa üldse tead, mida tähendab kogu elu inetust kanda? Hetkegi puhkamata. Ka oma sugu ei ole sa valinud. Ega oma silmade värvi. Ega oma sajandit. Ega oma maad. Ega oma ema. Mitte midagi sellest, mis on oluline. Õigused, mis inimestel võivad olla, puudutavad üksnes tühiseid asju, mille nimel pole vähimatki mõtet võideldaega mingeid vägevaid „Deklaratsioone“ kirjutada!“^xix.

Abarham Maslow arutleb: „Mida rohkem me sotsiaalset ebaõiglust vähendame, seda enam leiame selle asenduvat „bioloogilise ebaõiglusega“, mida kinnitab tõsiasi, et imikud sünnivad maailma erineva geneetilise potentsiaaliga. Kui me jõuame sinnani, et anname iga imiku heale potentsiaalile täisvõimaluse, siis tähendab see ka kehva potentsiaali tunnistamist. Keda me süüdistame, kui laps sünnib viletsa südame, nõrkade neerude või neuroloogiliste kahjustustega? Kui saame süüdistada ainult loodust, siis mida see tähendab looduse enese poolt „ebaõiglaselt“ koheldud indiviidi eneseaustuse jaoks?“^xx

Kui minna konkreetseks, siis alati lisandub looduslik-geneetilisele (eba)õnnele ka sotsiaalne ning kui Maslow jättis küsimuse, mis siis saab, retooriliselt õhku, siis Scruton võtab seda küsimust tõsiselt, sest tema konservatismi kui „maailmavaate lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia“(lk 152).

Ja Scruton vastab: „Vimm ei ole hea tunne ei subjekti ega objekti jaoks. Ent meie eesmärk peaks olema korraldada oma ühiselu nii, et kellelgi poleks põhjust vimma tunda: elada üksteist vennalikult abistades, aga mitte nii, et kõik oleks ühesuguselt nudilt keskpärased, vaid nii, et igaüks võiks oma väikestes edusammudes toetuda teiste koostööle. Sel kombel elades ehitame kanalid, mille kaudu vimm iseenesest ära voolab: tavad, annetused, külalislahkus, ühine kultus, patukahetsus, andestus ja tavaõigus, kõik need asjad, mis peale totalitaristide võimuletulekut koheselt ära kaovad.“ (TPT, lk 26).

Seisukoha võib sõnastada ka järgmiselt: kuna inimeste vaheline ebavõrdus, mis psühholoogiliselt avaldub vimma, kadeduse või ebaõiglustundena, on tehniliselt likvideerimatu (ainuüksi sünniaegade ja -paikade ebavõrduse tõttu), siis ei tohi selle likvideerimise üritust lugeda poliitika – ja veelgi vähem bürokraatia valda kuuluvaks. Loota, et vendlust, armastust ja omakasupüüdmatust on võimalik institutsioonide abil tekitada, tähenab sama, kui despotismi kehtestamise kava käes hoida.

Samuti ei suuda õigluse absolutiseerijad tähele panna seda, et kuigi ebaõiglus võib olla võimas vimmageneraator, siis õiglus ise pole kuigi tõhus vimma leevendaja. Lühimalt, harva muutub inimene leebeks ja rahulikuks, kui märkab, et ta on oma raisus elus ise süüdi, et teda on koheldud n.ö. õiglaselt, vastupidi, just see võibki marru ajada, et naaber on õigusega paremas positsioonis. Lühimalt: vimma tühjakslaadimine ei õigluse-ebaõigluse skaala vaateväljas väljas. Empiirilise konservatismi lähtepunkt on inimisiksuse süvapsühholoogia.

Pärispatt ja ontogeneesi needus
„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“^xxi

Pisut lepitavat selgitust võib saada ka Joseph Ratzingerilt, hilisemalt paavst Benedictus XVI-lt: „Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna). Ükski ei ole enam rikkumatus algseisundis, mil võiks vaid ennast vabalt teostad ja oma õnne kavandada. Igaüks elab selles seoste rägastikus, mis on osa tema eksistentsist“^xxii.

Võib ka sõnastada nii – iga inimene on paratamatult ja ühesuunaliselt ontogeneetiline. Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on üsna aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest, alati on ühiskonnas igas vanuses inimesi ja vanus, eriti oma äärealadel, on väga määrav mis tahes suutlusele. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enamana kui väga halva metafoorina, nii halvana, et see eksitab rohkem kui seletab. Institutsioon, mis aitab kaasa inimeste kujunemisele lepinguvõimeliseks, on kool, see on institutsioon, mis ühe perekonnafunktsiooni osaliselt delegeerib riigile (aga on selles osas võimsam ja komplekssem kui üksi pere enam üksi suudaks). „Hariduse tuumaks on sündivus, tõsiasi, et inimesed sünnivad siia maailma [rõhutus originaalis – M.K.],“^xxiii sõnastab Hannah Arendt inimese parandamatu ontogeneetilisuse, ehk millegi, mille pärast kõik rousseau'istid Foucault'ni välja instinktiivselt jälestavad kooli ja näevad selles eelkõige repressiiv-asutust. Arendt selgitab: „Seepärast on usk, et kui soovitakse luua uusi olutingimusi, tuleb alustada lastest, jäänud Euroopas peaasjalikult türanliku loomuga revolutsiooniliste liikumiste monopoliks, mis võimule tulnuna võtsid lapsed vanematelt ära ning tegid neile lihtsalt ajupesu. Hariduse koht ei ole poliitikas, kuna seal tuleb alati teha tegemist nendega, kes on juba haritud. /.../ Kui keegi tahab luua uut poliitilist korda hariduse abil, siis jõuab ta paratamatult koletule Platoni vaimus järeldusele: rajatavast riigist tuleb pagendada kõik vanemad inimesed“^xxiv.

Roger Scruton rõhutab mitmes kohas, et leping ei kõlba kohe kuidagi elava kogukonna mudeliks.

„Me võime ette kujutada lepingul rajanevat ühiskonda ainult juhul, kui näeme selle liikmeid võimelistena vabaks ja vastutustundlikuks valikuks, mida leping nõuab. Ent on vaja teatud kindlaid tingimusi, et inimolenditest kujuneksid ratsionaalsed valikutegijad, kes on suutelised võtma endale kohustusi ja pidama kinni lubadustest ning kelle suhtumine üksteisesse rajaneks vastutustundel. Teekonnal sellise hoiaku poole saavad inimestele osaks hoopis teist laadi kohustused– kohustused vanemate vastu, perekonna vastu, elukoha ja kogukonna vastu, kelle hoolitsusest nad kõik on sõltunud ja ilma kelleta inimloomast ei saaks kujuneda inimisiksus. Need kohustused ei rajane õiglusel nagu kohustused, mis tulenevad täiskasvanud inimeste vahelistest tehingutest.“(lk 38-39) Sest täiskasvanuid on alati pelgalt osa elavast ühiskonnast ja tulevaste põlvede häälte sisu saab ainult oletada.

Lähme konkreetsemaks: Scruton ja Eesti

On palju riike ja ühiskondi, mis on nii erilised, et mingid tendentsid ja võimalikkused joonistuvad neis eriti teravalt välja. See erilisus võib olla väga innustav, aga samas täiesti ebapädev. Näiteks Island on küll veel väiksem kui meie, aga tema geopoliitiline staatus ja naabriprobleemid on nii teised, et paljudeks võrdlusteks ei kõlba kuidagi. Nagu USA kodakondsuspoliitika toomine Eestile eeskujuks või ülirikka ülitiheda asustusega Jaapani raudteevõrgu kõrvutamine Eesti raudteega.

Scrutoni konservatiivsus peaks Eestisse sobima päris hästi, kuigi mõned kokkulangevused on väga erinevate juurtega. Näiteks kui Scruton hoiab kinni oma keelest, siis on see truudus ühele maailma suuremale ja mõjukamale keelele, aga eestlasele on oma keel ülitähtis vaat et vastasmärgilisel põhjusel.
Väga sümpaatne ja resoneeriv on Scrutoni paigaga seotud kodukesksus. „Konservatiivid kirjutavad alla Edmund Burke’i sõnastusele, mille järgi ühiskond on partnerlus elavate, veel mitte sündinute ja surnute vahel; nad usuvad pigem kodanikuühendustesse naabrite vahel kui riigi sekkumisse ning tunnistavad, et kõige olulisem asi, mida elavad saavad teha on jääda paikseks, rajada endale kodu ja anda see kodu edasi oma lastele“ (lk 121).

Rajada oma kodu ja anda see edasi oma lastele – kes seda ei taha? Eks ikka kosmopoliit, linlik ilmakodanik, „nõndanimetatud vurle, see matsi otsekohene vastand,“ kirjutab meie rahvuslik tüvikirjanik aastal 1927, seevastu „mats on traditsiooniline, püsiv, visa, alahoidev. Mis tal on, sellest peab ta kinni, sest selle on ta omandanud mitte uisapäisa, vaid tasa ja targu, oma loomu ja tarvete kohaselt. Tema armastab isegi seda, mille käes ta kannnatab ja millega peab verist võitlust. Euroopas on kõige matsilisem rahvas inglased. Tema püsivus ja alalhoidlus on otse imetlusväärne. Seega on arusaadav tema valdav mõju maailmas. Vurle ei ripu kõige hingega millegi küljes ja tema tunneb vaevalt võitlust elu ja surma peale. Parem paneb ta hõlmad vöö vahele ja läheb Brasiiliasse või Austraaliasse. Vurle seab end iga tuule järele, puhugu ta idast või läänest. Üleöö saab temast venelane, sakslane või inglane.^xxv“

Keel põses võib öelda, et Roger Scruton on briti neomats. Meie neomatslikku vaimu kannab praegu ehk eredaimailt Valdur Mikita, kelle teosed on korraga ülimalt konkreetsed ja oikophiliast kantud ja samas ka pretsedentitult populaarsed.

„Me oleme paljude vajadustega olendid ja meie suurim vajadus on kodu – koht, kus me leiame kaitset ja armastust,“ kirjutab Scruton ehtmatslikult (lk 204) ja annab taas ühe defineeriva määratluse: „Konservatism on kiindumuse poliitika. Me oleme kiindunud asjadesse, mida me armastame ja soovime neid kaitsta lagunemise eest. Aga me teame, et nad ei saa kesta igavesti. Seni tuleb meil uurida võimalusi, kuidas me saaksime neid säilitada läbi kõigi muutuste, mis neil paratamatult tuleb läbi teha, nii et meie elu kulgeks endiselt hea tahte ja tänumeele vaimus“(lk 45).

Siin on ehk ka üks koht, kus tuleb esile üks nõrkus Scrutoni teoorias. Tõsi, see on nõrkus, mida on raske vältida. Nimelt ühes eluetapis on inimene loomuldasa vurle, mitte mats. See on siis, kui noor lendab välja oma vanematekodust ja otsib ise kohta, kuhu jääda. Meie ühiskonna häda on muidugi see, et on väga palju tegureid, mis suruvad peale selle eluetapi võimalikult pika püsimise, ainuüksi pidev vajadus liikuda ühest (töö)kohast teise jms.

Ilmalikkuse heroism

Miks ta järjekordne reaktsionäär ei ole? Sest ta hoiab maised võimalikkused ja religioosset laadi igatsuses rangelt lahus ning ei räägi mingi kuldajastu taastamisest (kuldse mineviku ihalus on samuti üks utopismi vorm, aga konstruktiivse kujutlusvõime päästva ähmasuse asemel on samas funktsioonid ähmane ja idealiseeriv ajalooteadvus). Küllap tuleb Scrutoni järjepidev ilmalikkus kõige paremini esile selles, et ta ei näe looduses jumalikku korda, taustakonstanti, mille võib ühiskondlikest aruteludest välja jätta, vaid sellisena nagu me konkreetselt praegu, XXI sajandi alguses eest leiame, tähendab, antropotseeni ja kiiretesse kliimamuutustesse seiseneva hapra ökosüsteemina. Keskkonnatemaatikale on selles raamatus pühendatud terve peatükk ja seegi on vaid mõne asepekti referatiivne kokkuvõtte mahukast monograafiast „Kuidas võtta planeeti tõsiselt. Keskkonnateadliku konservatismi juhtum“ (How To Think Seriously About The Planet. The Case For An Environmental Conservatism. Oxford University Press 2012). See on ehk koht, kus joonistub teravaimalt välja Scrutoni sügav erinevus võrrelduna kõigi nende pahurate tarikatega, kes tahavad, et asjad „lihtsalt oleks nii nagu nad kogu aeg on olnud“, tähendab, nii nagu nad on juhtumisi harjunud, põlistagu see siis autostatud kesklinna, plasitiktaarat või pinnalähedast põlevkivi aegade lõpuni.
„Termodünaamika teine seadus ütleb meile, et entroopia alati kasvab ja iga süsteem, iga organism, iga spontaanne korrastus hajub lõpuks juhuslikkuses. Kas ei ole konservatiiv lihtsalt keegi, kes ei suuda leppida selle tõega? Ma saan vastata, et inimlike asjade kaduvus ei tee konservatismi kasutuks – mitte rohkem kui on kasutu meditsiin lihtsal põhjusel, et „lõppude lõpuks oleme me kõik surnud”, nagu Keynes on tabavalt väljendanud. Pigem tuleks meil tunnistada lord Salisbury tarkust oma filosoofia napisõnalises kokkuvõttes ja nõustuda, et „viivitus on elu”.“(lk 45)

Selges ja seetõttu sügavalt traagilise alatooniga keskkonnateadlikkuses ning koduarmastuses on tema sarnasus Mikitaga, kelle hoiatus kaduvate maavanaemadega sulguvast ajauksest ja läänemeresoomlase viimane karje on samuti: „Viivitus on elu!“.

Kuidas lugeda Scrutonit?

Soovitaksin Scrutoniga tutvumist alustada just raamatust „Kuidas olla konservatiiv“. Teine tõlge, mis sellega samal ajal ilmus ja on pealkirjastatud õige eksitava ja peletava liivakastisõjakusega – „Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad“ –, sobib rohkem neile, kes on juba tuttavad seal käsitletavate autoritega. Tõsi ees- ja järelsõna, täpsemini siis peatükid „Mis on vasakpoolsus?“ ja „Mis on parempoolsus?“, on jällegi väga head kokkuvõtted. Väga sümpaatne ja dialoogivõimalusi avav on see, et ta toob esile suurte ühiskondlike tendentside – rahvusluse, sotsialismi, kapitalismi, liberalismi, multikultuursuse, keskkonnateadlikkuse ja internatsionalismi – tõed ja positiivsused, pühendades igaühe konstruktiivsuste välja toomisele terve peatüki. Samuti on omal kummalisel kombel Scruton väga aktuaalne mõtleja, eristudes selgelt stereotüüpsest konservatiivist kui kellestki, kes silmaklapistatult hoiab kinni maailmast ja väärtussüsteemist, mida juba mõnda aega enam ei ole olemas (kui üldse on olnudki). Eredaimalt peegeldub see keskkonnateadlikkuses, aga ka pikkades arutlustes sellest, millised muutused toob kaasa sotsiaalmeedia. Selles peitub Roger Scrutoni talendi haruldus, nimelt vastupidselt üldlevinud ühiskonnakriitikute tüpaažidele on Roger Scruton konstruktiivse arutlejana märksa tugevam kui kriitikuna.

iMihkel Solvak: Palju erinevaid konservatiive. Postimees. 22. VI 2017

iiPortaali „Objektiiv“ 1.juuni 2018 nädalakommentaaris Markus Järvi seda üsna otsesõnu ka kinnitab ja osutab Scrutoni samale erisitusele. http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

iiiTõlge: http://objektiiv.ee/pariisi-manifest-euroopa-millesse-tahame-uskuda/

iv Raamatus „Revolutsioon kui ilus haigus“, tõlkinud Hendrik Lindepuu. 2014. Muide, Edmund Burke'i Seltsi sarja esimest raamatut arvustades soovitab Märt Väljataga see essee lülitatada koolide kohustusliku kirjanduse hulka. Kirjutan alla. Netis saadaval: http://mihkelkunnus.blogspot.com/2015/01/revolutsioon-kui-ilus-haigus.html

vKarl Raimund Popper „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ 2010, tõlkinud Ene-Reet Soovik, lk 21-22

viBruno Mölderi tõlkes kättesaadav kogumikus Kaasaegne poliitiline filosoofia Tartu 2002

viiUku Masing Budismist. Ilmamaa. 1995. lk 72

viii Marek Tamm „Uusreaktsionäärne mõtlemine“. Vikerkaar. 2016 nr 10-11 saadaval: https://kultuur.err.ee/314440/marek-tamm-uusreaktsionaarne-motlemine

ix http://objektiiv.ee/nadalakommentaar-konservatiivsuse-talumatu-kergus/

xIlmar Vene Pahustumine ehk Uusaja olemus. Ilmamaa. 2002 lk 267-8

xi Seda tehti nii „Sirbi“ kommentaariumis kui sotsiaalmeedias, aga konkreetselt „intelligentsus on kõige kõrgema päritavusega käitumistunnus“ nagu refereerib rahvavalgustulikult Tuul Sepp Postimehes 27. VI 2018 „Intelligentsus kaasasündinud või õpitud“

xiiSelle näideks sobib hästi väitlus Toomas Vooglaiu ja Toivo Maimetsa vahel Akadeemias nr 1 2009

xiii Vt nt Mihkel Kunnus „Kes kardab Jordan Petersoni?“ Sirp 13. IV 2018 või http://mihkelkunnus.blogspot.com/2018/04/kes-kardab-jordan-petersoni.html

xiv Kapiuksed valla: arutlusi homo-, bi- ja transseksuaalsusest. Toimetanud Brigitta Davidjants. MTÜ Eesti Gei Noored, 2010. lk 60

xvRobert Musil kujutab seda konflikti „Omadusteta mehes“ järgmiselt: „Kui Diotima rääkis ilust, rääkis Ulrich rasvkoest, mis nahka toetab. Kui Diotima rääkis armastusest, rääkis Ulrich aastagraafikust, mis näitab sündide arvu automaatset tõusu või langust. Kui Diotima rääkis suurkujudest kunstis, hakkas Ulrich peale laenude ahelaga, mis neid kujusid omavahel seob. Tegelikult juhtus alati nõnda, et Diotima hakkas rääkima nii, nagu oleks jumal pannud inimese seitsmendal päeval pärlina maailma-merikarpi, mispeale Ulrich meenutas seda, et inimene on hunnik punktikesi kääbusgloobuse väliseimal koorel. Polnud päris lihtne läbi näha, mida Ulrich sellega taotles – ilmselt pidas ta silmas toda suuruse sfääri, millega Diotima end seotuna tundis, ja ennekõike tajus Diotima seda solvava paremini-teadmisena. Ta ei suutnud taluda, et tema nõbu, kes kord juba oli tema jaoks koletislaps, tahtis midagi paremini teada kui tema, ja nõo materialistlikud vastuväited, millest Diotima midagi ei mõistnud, kuna too võttis need arvutamise ja täpsuse alamast tsivilisatsioonist, vihastasid teda rängalt. – „Jumalale tänu on veel inimesi,“ vastas Diotima talle kord teravalt, „kes suurtest kogemustest hoolimata suudavad uskuda lihtsat!“ (Omadusteta mees 1.kd. EKSA 2006, lk 309)

xvi Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa 2012. tõlkinud Ene-Reet Soovik. lk 223

xvii https://www.err.ee/845796/vaata-uuesti-otse-uudistemajast-intervjuud-hardo-pajulaga

xviii Roger Scruton Tolad, petised ja tülinorijad. Uusvasakpoolsed mõtlejad. EKSA 2018. Tõlkinud Hardo Pajula 374 lk

xixMilan Kundera Tühisuse pidu Varrak 2016. Tõlkinud Triinu Tamm, lk 31, 114

xx Abraham Maslow. „Motivatsioon ja isiksus“. Mantra, 2007, lk 30-31

xxi Ilmar Vene Trotsija. Katse mõista Uku Masingut. Ilmamaa lk 35

xxii Joseph Ratzinger Sissejuhatus kristlusesse Tartu 2006. tõlkinud Kersti Rist. lk 208-9

xxiii Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas“, kogumikus Mineviku ja tuleviku vahel. Harjutusi poliitilise mõtte vallas. Ilmamaa 2012. tõlkinud Ene-Reet Soovik. lk 209

xxivSamas lk 212

xxv A.H. Tammsaare „Avalik kiri kirjanik A.H. Tammsaarele“. Kogutud teosed nr 17, 1990, lk 278-9