10. veebruar 2018

#MeToo ja Neverland

Ilmus 10.02.2018 ajalehes „Postimees“. Kirjutatud kolm nädalat varem.


#MeToo ja Neverland


Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.“

Nii algab Urmas Vadi võrratu „Neverland. Romaan inimeste vahelistest suhetest“. Just oma ebamäärasuses on see epiloog väga tabav ning annab edasi seda sihti ja süüdlast otsivat ärevat rahulolematust, milles tänapäev elab. Erinevad nõiajahid ja lintšimismeeleolud, mille üheks avalduseks loeks ka paljukajastatud #Metoo, on selle väljendused. Kuna elame just nimelt psühholoogilises reaalsuses ja just nimelt see mõjutab enim meie isiklikke ja ka poliitlisi otsuseid, siis ei saa seda kuidagi ignoreerida.

Kes on õige kaasarääkija?
Üks esimesi kohalikke reaktsioone #MeToo'le oli küsimus, miks mehed (kõrvulukustavalt) vaikivad. Küsimus oli mõneti õigustatud. Kuigi üldiselt peetakse elementaarseks, et argument ja selle esitaja tuleb hoida selgelt lahus, siis see teema on nõnda tundlik ja psühhologiseeritud, et nii ranget kainemõistuslikkust on siin raske nõuda. Küsimus, kellel on pädevus rääkida, seguneb kiirelt ja lahutamatult küsimusega, kellel on õigus rääkida. Kui kaugele peab ulatuma kaasarääkija elukogemuslik ja moraalne neitsilikkus? Kui füüsika nobelist Niels Bohr võis rahus öelda, et ekspert on see, kes on teinud oma kitsas valdkonnas kõik võimalikud vead, siis soosuhtluse kohalt ollakse tihti vastupidisel seisukohal. Eks see teema puudutab paljusid nii sügavast ja arhailisest kihistusest, kus mõistus ja südametunnistus ei ole veel eristunud.
Kahtlemata on kuival maal ja merele minemata kerge karisid vältida ning samuti saab see inimene tõesti siiras eneseusus vanduda, et ta ettekujutlus endast kui superkaptenist ei kahjustuks ka tormiseimal merel. Tõsi, seda kujutlust ei saa a priori ümber lükata. Ega ka kinnitada. Nii võib ka soosuhtluse ideaalversioone kõige siiramalt jutlustada see, kes karisid on vältinud koos merega. Samuti puudub sugudevahelisi suhteid vaagides neutraalne positsioon – ole, kes oled, alati saab sind süüdistada oma soo eelistamises. Või vihkamises. Võiks ju mõelda, et küllap oleks sooelust rääkima kõige õigem see inimene, kel on pikaajaline (nt ühe lapse täisealiseks saamise kestus) edukas suhe parasjagu edasi kestmas, aga seegi „kõige õigem“ oleks siin üsna tinglik, sest tegureid on väga palju ja iga isikliku kogemuse üldistusjõud väga madal. Enda positsiooni põhjalik teadvustamine on vajalik aga just seetõttu, et enne üldistamist see õigest kohast maha lõigata.

Mahataandamatu isiklikkus
Sooeluga mõneti nagu kooliga: kõigil on selle kohta arvamus – õige kõigutamatu ja veendunud sealjuures – ning see arvamus on väga tugevalt seotud isikliku kogemusega: kellele oli kool koht sõpradega kohtumiseks ja eduelamuse saamiseks, kellele sunnipõrgu alanduse ja kiusamisega. Isiklik koolikogemus võib olla nii radikaalselt erinev, et ühise keele leidmine sel teemal pea võimatu.
Sarnaselt on soosuhtlusega. Maailmapilti sügavaimalt mõjutava isikliku kogemuse värving võib olla akommunikatiivsuseni erinev. Seksuaalselt atraktiivne ja seksuaalselt eemaletõukav inimene elavad täiesti erinevates kogemuslikes omailmades. Ja just kogemused vastassooga – see, kuidas nemad suhtuvad sinusse – annavad põhihäälestuse suhtumises vastassoosse ja esmase kujutluse sellest, millised nad on. Üks neiu võib olla veendunud, et mehed on ühed igavesed kiimakotid, kes muudkui jõllitavad ja käperdama kipuvad, teine võib olla veendunud, et nad ei tule hädavajadusteta rääkimagi. Ja mõlemal on õigus, lihtsalt nende sooline sotsialiseerumisprotsess on radikaalselt erinev olnud. Samuti ei saa seda protsessi läbi teha kiirelt ega mõne (pagulastele mõeldud) flirtimiskursuse raames, sest kultuuriliselt etteantud võrdlemisi laiad piirid peavad kitsenema vägagi erinevate individuaalstete omaduste tõttu.

Soosuhted on pinges. #MeToo kolm aspekti.
Väga üldiselt sõnastatuna: meie ühiskonnas on soosuhted kriisini pinges ja kreenis. #MeToo on selle üks ilming. Selle teine, suuremahulisem aspekt on üksindus, üha rohkemate inimeste suutmatus leida endale paariline ja luua perekond. Ilmekaks näiteks probleemi mastaapsusest on tõik, et käesoleva aasta alguses andis Briti peaminister Theresa May spordi- ja kodanikuühiskonna ministrile Tracey Crouchile ka niinimetatud üksindusministri ülesanded. Selle sammu lähtekohaks olid uuringutulemused, mis näitasid, et üksindus pole vanade inimeste probleem nagu võiks arvata, vaid suurim 15-34 aastaste seas.Siin olekski hea koht juhtida tähelepanu #MeToo debati kolmele tähenduslikule aspektile.

Esiteks, ületamatu sotsiaalne noorus
Kogu debatt ja poleemika toetub olukorrale, mis on normaalne enne püsisuhte ja perekonna loomist, tähendab, partnerivalik, otsimine, huvitatud soole lähenemine jms. See eluetapp, mis on veel lähiaajalooliseltki olnud üsna lühike, on saanud normaalseks vaikeolekuks kirjeldatavale olukorrale. Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga „Adolescence“, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enamvähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskavanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas. Eriti iganenutena mõjuvad nad sellises sõnastuses, tähendab, lõpetatud tegevustena. Ometi on see ajalooliselt nii olnud. Tänapäeval on aga elutempo sedavõrd kiirenenud, ühiskond ja selle nõutud oskused sedavõrd keerustunud, et sellises mõttes täiskasvanuks ei saagi enam saada. Ei küsita ju enam ametit, vaid kus sa hetkel töötad. Kunagine rahvatarkus „kakskümmend kaks – viimane taks“ kõlab täieliku anakronismina ning ka Martin Helme kasutatud kurikuulus maamärk 27 aastasest lastetust naises kõlas nii eelajaloolisena, et seda kasutati võidukalt ja mõnuga demonstratiivseks solvumiseks.
See näitab Vadi romaani pealkirja täpsust. „Neverland“ oli ju fiktsionaalne asukoht, kus ei vananetud, see oli kodumaa Peeter Paanile, poisile, kes keeldus suureks kasvamast. Sisemisest keeldumisest on aga saanud paljude jaoks väline võimatus.

Teiseks, väljapääsuta diskosaal
#MeToo debatt ei suuda kohe kuidagi püsida nö ajendprobleemi juures, tähendab, sellise ahistussituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Väga kiirelt läheb jutt kõikvõimalike muude ebameeldivate kokkupuudeteni, alates traumeerivatest hääletamiskogemustest ja lõpetades kollegi jultumusega firmapeol. Kõnekas on seegi, et mitte üks Feministeeriumilei saadetud isiklik lugu ei kirjelda juhtumit, kus ülemus või mõni muu võimupositsioonil olev inimene nõuaks seksuaalseid teeneid. Ikka räägitakse ärritatusega sellest, kuidas keegi käitus ööklubis või hämaral tänaval vastikult. Nii resümeerib ka Aet Kuusik #MeToo'd kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“ii. See on turvalise keskkonna nõue, miski, mida pole raske mõista, sest soosuhtlus raskestivälditavas ja möödumatus teismeeas võib olla talumatuseni rabe ja neurootiline. „Noorelt pole häbi olla noor,“ on tabavalt öelnud A.H. Tammsaare. Kui ühiskondlik formatsioon sotsiaalse ja bioloogiline vanuse juba liiga lahku käristab, võib tekkida parandamatu frustratsioon küll.

Kolmandaks, lahendusi ei pakuta.
Tähenduslik on seegi, et kogu selle moraalipaanika konstruktiivne osa on praktiliselt olematu. Kui küsida, et mida siis ette võtta, siis moraliseeriv marukoor vaibub mõneks üksikuks vaikselt pobisevaks hääleks ja kui mõni ettepanek ongi, siis on see nii hädine ja elukauge, et meel läheb neid kuuldes haledaks. Näiteks äsja ahistamisteemalise doktoritöö kaistnud Katri Lamesoo vastab küsimusele, mida saaksime kohe ära teha järgmiselt: „Sellise küsimuse esitamine iseeneses viitab asjaolule, et palju pole enam teha jäänud. On märgiline, et „kas“ küsimuste asemel „kuidas“ küsimusi esitatakse, ainiti veel teemal mis sugude vahelist ebavõrdsust puudutab.“iii Kõik. Punkt. Ma arvan, et rohkem optimistlikult ja entusiastlikult polegi võimalik sõnastada, et pole õrna aimugi.
Eks näis, mida võtab ette Briti üksindusminiser. Igatahes see heaoluühiskondlik tee, mida mööda siingi juba päris pikalt on sammutud, tunneb eelkõige ühte meetodit: tuvastada rõhutud ja kapata siis neile riigiga appi. See on rakendatav enam-vähem kõikjal, kus asi on lahendatav rahaga. On ju raha kogumine maksudena ja ümbes jaotamine üks riigi kõige põhilisem instrument. Aga raske on ette kujutada valdkonda, kus see meetod põruks totaalsemalt kui sooelu reguleerimine. Kõik, mida tsentraalvõim siiani heaoluühiskonna loogika järgi selles sfääris on teinud, on taandumine. Sooneutraalne abielu oleks veel üks taandumisnõksakas – enam ei kirjuta riik abiellujatele ette ka erisoolisuse nõuet. Kuidas ja millise instrumendiga peaks appi tulema riik, kui inimene ei suuda rahuldada oma soovajadusi, kui ta ei suuda leida partnerit, kui vastassugu käitub talumatuseni ebameeldivalt? Kas ka soovajaduste rahuldamine peaks olema ka rahaliselt vahendatud ja vajadusel riigi doteeritud? Viimasele ei julge jaatavalt vastata vist ka kõige radikaalsemad ja loogiliselt järjepidevamad riigiusklikud.



ii„Keegi ei keela flirtimist“ http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ vaadatud 2. I 2018

iiiKatri Lamesoo „Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?“ Sirp 22. XII 2017

1. veebruar 2018

Derrida, Foucault, marksism, feminism jms

Mõned tsitaadid koos allikaviidetega.

„Kriitilise teooria ja marksismi vahekorra ajalugu on olnud küllalt keerukas. Ühelt poolt on olnud neid, kes näevad siin aksiomaatilist sidet, s.t marksism ongi kapitalistliku ühiskonna kriitiline teooria. Sellest vaatepunktist kaldutakse marksismi nägema totaliseeriva diskursusena, mille alla saab paigutada kõikvõimalikud ühiskonnak riitika vormid (nt taanduvad klassi-, rassi- ja sooküsimused kõik kapitalistlikule ekspluateerimisele). Teiselt poolt on neid, kes väidavad, et kriitiline teooria esindab kujunevat (postmodernset) intellektuaalset traditsiooni, mis, põlates ära kõik naturalismi ja paratamatuse vormid, ei saa leida ühist keelt marksistliku mõttega ja muudab selle lisaks kõigele ka üleliigseks. Mõlemad seisukohad on ühtviisi juurdunud. Jacques Derrida jaoks – keda paljud peavad nüüdisaegse kriitilise teooria filosoofiliseks arhitektiks – pole eraldusjoon marksismi ja kriitilise teooria vahel siiski nii selge. Ta rõhutab, et tema enda äärmiselt mõjukas dekonstruktsiooniteooria on miski, mis juba oma nimetuses kannab sügavat sidet marksistlike avangutega: „Dekonstruktsioonil pole vähemasti minu jaoks kunagi olnud muud mõtet ja eesmärki kui teatud marksistliku vaimu radikaliseerimine“ (Derrida 1994: 92)*. Kuigi marksismi ortodoksne tõlgendus viitab vastupidisele, pole marksism kunagi kujundanud ühtset õpetust, mis vajaks lihtsalt lähemat selgitamist, et selle universaalne tõelevastavus ja olulisus muutuksid arusaadavaks. Marksism on sama ajalooline nagu iga teinegi diskursus ning pidevalt uuenev ja muutuv, et korrigeerida oma piiratust ja sisemisi vastuolusid, mis iga ajaloolise ettevõtmisega vältimatult kaasnevad. Peatükk algab hinnanguga mõnele Karl Marxi põhilisele uuendusele, eriti just tema radikaalselt uuele rõhuasetusele konteksti- ja võimuküsimuses. Seejärel on vaatluse all Frankfurdi koolkond ja selle katsed arendada välja kontekstil põhinev kriitiline teooria kui meetod, mis võimaldaks uurida moodsat kapitalismi ja selle ühiskondlik-kultuurilisi vorme. Seejärel tuleb juttu diskursuseteooriast, mille eesmärgiks oli võimaldada sotsiaalse reaalsuse integreeritumat analüüsi. Kuigi seda tüüpi analüüsi seostatakse tavaliselt mõtlejatega nagu Michel Foucault ja Derrida ning nende poststrukturalistlike vaatenurkadega, on diskursuseteooria tähtsus kasvanud ka marksistlikus ja postmarksistlikus traditsioonis tänu sellistele teoreetikutele nagu Antonio Gramsci, Stuart Hall, Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe. Peatüki lõpp vaatleb Slavoj Žižeki mõtte mõningaid aspekte, mis vähemalt teatud moel tähistavad tagasipöördumist Marxi juurde.“

Glyn Daly „Marksism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 56-57, esiletõsted originaalis
*Derrida, Jacques 1994. Specters of Marx: Th e State of the Debt, the Work of Mourning, and the New International. Trans. Peggy Kamuf. London: Routledge.
NB! Mart Kanguri täpsustus:
 "see käsiraamatus olev tsitaat on natuke valesti tõlgitud, mul on siin toimetajana ka süüd, kuigi ma enam ei mäleta, kes millise variandi pakkus, ka oli originaali lausest tükk puudu, nii et algne lause on:
 "La déconstruction n'a jamais eu de sens et d'intérêt, à mes yeux du moins, que comme une radicalisation, c'est-à-dire aussi dans la tradition d'un certain marxisme, dans un certain esprit de marxisme."
 Inglise tõlkes: "Deconstruction has never had any sense or interest, in my view at least, except as a radicalization, which is to say also in the tradition of a certain Marxism, in a certain spirit of Marxism."
 Seda võiks tõlkida nt nii: "Vähemasti minu silmis ei ole dekonstruktsioon kunagi tähendanud muud kui radikaliseerimist, ja seda ka teatava marksismi traditsioonis, marksismi teatavas vaimus." Niisiis mitte marksismi vaimu radikaliseerimine, vaid radikaliseerimine  k a  t e a t a v a s marksimi vaimus - ja "teatavas" selles mõttes, et D. räägib siin marksismi mitmest erinevast vaimust (ja/või kummitusest), Marxi seesmisest heterogeensusest, ja distantseerub selgelt igasugusest totalitarismist marksismis."


„Kui liberalismi järgi on võimu asupaigaks valitsus, siis marksismi järgi on selleks majandus. Karl Marxi jaoks asub võim nende käes, kes kontrollivad majanduslikke tootmisvahendeid; järelikult muudaks võimu asukoha muutmine ühiskonna struktuuri. Mida see naiste jaoks tähendab, mõtestas lahti Marxi kaastööline Friedrich Engels raamatus „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ („Der Ursprung der Familie, des Privateigenthums und des Staates“, 1884, ee 1935). Engels väitis, et meeste domineerimine naiste üle algas koos eraomandi tekkimisega inimühiskonnas. Ta järeldas sellest, et eraomandi ja eelkõige kapitalismi kaotamisega kaasneks naiste vabastamine. Sellest järeldub, et naised peaksid töölistega samal moel taotlema kapitalismi kukutamist.
20. sajandil kasutasid paljud feministid Marxi teooriaid marksistlik-sotsialistliku feminismi väljakujundamiseks. Juliet Mitchell töötas välja „kahe süsteemi teooria“: seisukoha, et naisi ei rõhu mitte üksnes kapitalism, nagu Engels oli väitnud, vaid ka patriarhaat. Kahe süsteemi teooria poolehoidjad järeldasid, et naiste vabastamine nõuab seega mõlema mainitud struktuuri lammutamist. Nancy Hartsock töötas Marxi proletaarse seisukoha eeskujul välja „feministliku seisukoha“. Hartsock kinnitas, et rõhutuks olemine avab naistele ühiskonna tegelikkuse kohta ainulaadse ja tõepärasema vaate. Mitchelli kombel väidab ta, et naised peavad vabanemiseks ründama nii patriarhaati kui ka kapitalismi.
Marksistlik-sotsialistlik feminism läheb liberaalsest feminismist kaugemale, uurides pigem naiste allutatuse ühiskondlikke, mitte kitsalt poliitilisi ja õiguslikke juuri. Väites, et naisi rõhub just patriarhaalne struktuur, aitab ta laiemalt mõista naiste rõhumise põhjuseid. Kuid liberaalse feminismi kombel piirdub ka marksistlik-sotsialistlik feminism ühiskonna objektiivsete struktuuride uurimisega. Alles feminismi järgmise faasi saabumisega arenes feministik mõte kriitiliseks teooriaks ühiskonnast. Radikaalne, psühhoanalüütiline ja postmodernne feminism uurivad, kuigi küll eri viisil, kuidas said naistest meie ühiskonnas „naised“. Nad vaatavad kaugemale ühiskonna majanduslikest, juriidilistest ja poliitilistest struktuuridest, et analüüsida, kuidas soo tähendust luuakse ja põlistatakse ühiskonna kõigis aspektides.“

Susan Hekman „Feminism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 150-151, esiletõsted originaalis

*

„Ent seegi vähene lootus, et mingi püsiv tarkusetera võiks siiski peituda ka humanitaaride töödes, pudenes põrmuks, kui häälekas 20. sajandi õpetlaste koor, osalt motiveeritud naiste ja vähemuste nõudmisest suurema väärikuse järele, kuulutas, et väidetavad tõed valgete Euroopa meeste teostes – nagu Montaigne, Locke, Hume, Kant, Dostojevski, Flaubert, Gibbon või Tolstoi – olid mõjutatud nende soo, ajastu ja kohaga seotud eelarvamustest ning kujutasid endast „sotsiaalseid konstruktsioone“. Need kriitikud, keda sageli nimetati postmodernistideks, väitsid, et ükski väärtussüsteem ega mingi teksti tõlgendus pole loomupäraselt tõesem kui teine. Rühm, kes juhtus domineerima, kuulutas oma väärtushinnanguid, meetodeid, kontseptsioone ja seletusi, et säilitada võimu teiste üle, kes järgisid mõnda teist eetikakoodeksit. Ehkki kateedrites ja kutsealaliitudes on alati võisteldud mõjuvõimu pärast, otsustasid postmodernistid muuta igasuguse intellektuaalse jõupingutuse poliitiliseks.
Ei läinud kaua, kui humanitaarteadused killustusid sektideks, kes hakkasid uurima pigem inimeste kategooriaid – naisi, muslimeid, latiinosid, homoseksuaale – kui ideede kategooriaid. Postmodernistid ehk dekonstruktsionistid, kes pidasid oma vanavanemateks Nietzschet ja Heideggeri ning vanemateks Derridad ja Foucault'd, kuulutasid oma katekismuses, et ühelgi autoril pole ligipääsu tõele, sest semantilise kirjelduse ja tegelikkuse vahel pole mingit seost. Iga sõna tähendus sõltub teistest sõnadest lauses ja iga lause tähendus teistest lausetest narratiivis. Iga õpetlane takerdub lõputusse regressi sõnade labürindis, mis kunagi ei suuda täpselt tabada reaalsust. Sõnu, nagu on märkinud Joyce Appelby, tuleks võrrelda pigem metsikult karglevate pallidega löökkuulimängus kui juveelidega šeifikarbis.
Järele mõeldes pole see skeptiline vaade sugugi nii radikaalne, kui esmapilgul tundub, sest selle põhitees ulatub tagasi Francis Baconi, Ludwig Wittgensteini ja Virginia Woolfini. Põhiline idee, millest eespool juttu oli, seisneb selles, et igal lausel on võimalike tähenduste väli ja ühelgi tähendusel pole eelisseisundit ega muutumatut refernti. Seepärast on seos keele ja tegelikkuse vahel alati mitmetähenduslik. Ehkki mõned dekonstruktsionistide sõnumi aspektid olid paikapidavad, olid need vähem revolutsioonilised, kui nad ise ja nende järgijad arvasid. Ent nad läksid oma semantilises suurpuhastuses nii hoogu, et hakkasid puruks peksma ka hinnalist kristalli. Nende äärmuslikult teravad kallaletungid tõelevastavuse tähendusele, teaduslike väidete karikeerimine ja kriitiline suhtumine seisukohta, et mõningaid vaimuseisundi ilminguid võib põhjendatult pidada vaimuhaiguseks, olid osalt ajendatud tõsiasjast, et humanitaarid hakkasid staatuselt alla jääma teadlastele, kellest olid saanud kiindumuse, helduse ja tähelepanu objektid nii kolledžijuhtide kui ka meedia silmis. Tuletagem meelde, et kui Uue Salemi elanikud hakkasid ohustama traditsioonide küljes kinni olevaid Vana Salemi kodanikke, süüdistasid viimased neid nõidumises.
Kui kõik laused on loomupäraselt mitmetähenduslikud, siis usk, et mõni tekst võiks millegi kohta tõe esile tuua, on illusoorne. Kuna loodusteadlased uskusid, et avastavad tõeseid fakte looduse kohta, olid postmodernistide rünnakud ajaloolaste, filosoofide ja kirjanduskriitikute vastu ühtlasi väljakutse loodusteadlastele, kes väitsid end omavat erilist eesõigust looduse kohta kehtivatele tõdedele. Ent põhjus, miks füüsikud loobusid mõttest, et eeter võiks olla keskkond, milles valgus levib, ei ole võrreldav põhjusega, miks Jacques Derrida väidab, et iga narratiiv sisaldab ebaamäärasust. Ehkki uurijatel on võimalik teada vaid seda, mida nad vaatlevad, ja nad ei saa kunagi tundma õppida sündmusi nii, nagu need looduses tegelikult aset leiavad, teevad nad sellegipoolest endiselt olulisi avastusi, mis aitavad parandada nende kriitikute tervist ja heaolu. Dekonstruktsionistid näisid kuulutavat, et kui neil pole võimalik saada kõike, siis ei taha nad midagi.“

Jerome Kagan „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil“ TÜ Kirjastus. 217. lk 303-305

*

„Ma elan Ameerikas, kus aina diskuteeritakse postmodernismist, dekonstruktivismist, ent minu reaktsioon sellele on äärmiselt negatiivne. Mind hämmastab nende tendentside, mille tunnistajaks ma nooruses olin, teatud hilinemisega levitamine.
Millest ma räägin? Historismist, see tähendab veendumusest, et tõtt ei ole olemas, et kõik tõed tulenevad antud ühiskondlik-majanduslikust olukorrast. Me saime selle koos marksismiga, eks ole? Kogu postmodernism on minu arvates samasuguse mõtlemise jätk, et kõik sõltub ühiskondlikust, ajaloolisest jne tingitusest. Historism täie rauaga. Postmodernism on ju lõpuks veendumus, et mingigi usk või maailmavaade ei ole täna enam võimalikud. Sellega käib kaasas kõige taandamine huvide konfliktile ja sellised nähtused nagu näiteks äärmusfenimism, mis kuulutab, et kogu kirjandus on seni olnud domineeritud valgete isaste poolt. Minu jaoks on need asjad, millel ei ole mingit tulevikku, need kaovad sama äkki kui ilmusidki. Aga siiski on need tugevalt esil.
Me teame hästi, et sellised doktriinid hävitavad inimest sisemiselt. Need on kahjulikud, sest inimene vajab tõde, vajab usku, ta ei saa rajada oma elu liivale. Siin tuleb kohe ka märkida, et postmodernismi kõige destruktiivsemad elemendid – nõndanimetatud dekonstruktivism – tulid Prantsusmaalt.“
Czesław Miłosz „Rzeczpospolita“ 1992, nr 286 (aitäh Hendrik Lindepuule)


"Ameerika pakub kultuurilisest küljest üsna kentsakat vaatepilti, sest siia ulatuvad prantsuse intellektuaalide moevoolud. Selliste filosoofide nagu Derrida mõjul on dekonstruktivistid teinud endale pesa mitmes ülikoolis ja hakanud hukka mõistma kõiki, kes nende arvates on “vanad kalossid” ega mõista dekonstruktivismi. Kirjanduskateedrites suhtutakse põlgusega teadusesse ja filosoofiasse, sest dekonstruktivistide jaoks on üksnes kirjandusuuringud tähtsad, neid võetakse kui inimkonna avangardi. Need on Prantsuse haigused. Aga samasugune haigus oli ju ka marksism."
Czesław Miłosz „Gazeta Wyborcza“, 1991, nr 132 (aitäh Hendrik Lindepuule)

*



“Sexuality is to feminism what work is to marxism: that which is most one’s own, yet most taken away. Marxist theory argues that society is fundamentally constructed of the relations people form as they do and make things needed to survive humanly. Work is the social process of shaping and transforming the material and social worlds, creating people as social beings as they create value. It is that activity by which people become who they are. Class is its structure, production its consequence, capital a congealed form, and control its issue.
Implicit in feminist theory is a parallel argument: the molding, direction, and expression of sexuality organizes society into two sexes: women and men. This division underlies the totality of social relations. Sexuality is the social process through which social relations of gender are created, organized, expressed, and directed, creating the social beings we know as women and men, as their relations create society. As work is to marxism, sexuality to feminism is socially constructed yet constructing, universal as activity yet historically specific, jointly comprised of matter and mind. As the organized expropriation of the work of some for the benefit of others defines a class, workers, the organized expropriation of the sexuality of some for the use of others defines the sex, woman.”
Catharine A. MacKinnon “Toward a Feminist Theory of the State.“ 1989. Harvard University Press. lk 3

26. jaanuar 2018

Intevjuu Aaro Toomelaga

Intervjuu ilmus kõvasti kärbituna ajalehes „Sirp” 26.01.2018

Marek Tamm: „Aaro Toomela raamat on üks kõige ambitsioonikamaid teadustekste, mis eesti keeles viimastel aastatel kirjutatud. See on ühe tervikliku teooria lahtikirjutamine, mis ei soovi seletada ei midagi vähemat kui inimest vaimse olevusena, täpsemalt inimese psüühet, mida autor nimetab Minu Iseks. Seda põhieesmärki püüeldes pakutakse otsekui möödaminnes vastused veel tervele reale küsimustele, nagu mis on elu, mis on mõtlemine, mis on keskkond, mis on teadvus, mis on emotsioon, mis on vabadus, mis on tahe, mis on isiksus, mis on meel, mis on kõne, mis on märk, mis on kultuur jne.
Kusjuures tuleb tõdeda, et tulemus on autori ambitsioonide kõrgusel, lugeja ees hargneb tõepoolest veenev teadusliku teooria esitus, lõpuni läbimõeldud psühholoogilise maailmaseletuse manifestatsioon. Mõistagi pole Toomela teos sündinud tühjale kohale, vaid põhineb tema enam kui paarikümneaastasel teadustööl, mille rohked viljad on seni olnud loetavad peamiselt inglise keeles. Tuleb vaid tunnustada autorit, et ta on võtnud vaevaks oma uurimistöö sünteesida eesti keeles.“



Kaks teost, millest lähtusin, on väga mastaapsed, süstemaatilised ja terviklikud, kusjuures terviklikkus on väga holistlik ja orgaaniline. Näiteks oleks raske soovitada mõnda üksikut peatükki „maitse suhu saamiseks”, teooria avaneb eelkõige tervikuna. Sestap on see ajakohatu, sest kellel on tänapäeva kärsituses aega süübida teooriasse, mille ülevaatlik sissejuhatus hõlmab tuhatkond lehekülge keskendumist nõudvat teksti. Igatahes soovitan kõigile privilegeeritud vandlitornlastele, munkadele ja nunnadele.

Intervjuu toimus kirjalikult ja mõnedele „küsivatele tsitaatidele” on vastatud vahele kirjutades, sellest ka selline stiil.

***

Kõige pealt suur, suur tunnustus sellise töö eest. Ainuüksi need kaks raamatut - kaks esimest osa nagu aru saan - on täiesti ajastukohatud teadussaavutused. Viimase all pean eelkõige silmas seda, et praegune akadeemiline elukorraldus on sihitud artikliformaadile ning suurusjärke väiksemategi monograafiate kirjutamiseks pole normaalsel ülikoolitöötajal võimalust. Tahakski kohe küsida, et kuidas on see võimalik ja milline näeb välja üks keskmine päev Aaro Toomela elus?

Aitäh heade sõnade eest! Arvatavasti on ka tõsi, et ükski normaalne ülikoolitöötaja (või üldse ükski normaalne inimene) niisuguseid raamatuid kirjutama ei hakkaks. Kumbki neist raamatutest võttis umbes aastajagu puhast tööaega. Ja kuidas see võimalik on? - See on lihtne! Kuna palka saan ma kõige muu kui raamatu kirjutamise eest, siis on lahenduseks 70-80 tunnine töönädal. Sellesse mahuvad loengud ja muu õpetamine, koosolekud, ametikoha juurde kuuluv teadustöö (nii asjade uurimine kui tulemustest kirjutamine) ja siis veel meelelahutuseks raamatu kirjutamine.

Kui toimetaja pakkus mulle Teie esimest köidet “Kultuur, kõne ja Minu Ise” (KKMI) arvustamiseks, siis ütlesin ära ja sõnadega: “peaksin kirjutama üsna alt üles vaadates selle raamatu kohta. Hirmus hea meelega loeks aga kelle kõrvalt pilku (või lausa ülalt pilku)”. Nüüd, olles lugenud ka teist köidet “Minu Ise areng: inimlapsest Inimeseks” (MIA), on see tunne tugevnenud. Öelge nüüd ise, kes võiks ja suudaks Teie teoseid Eestis (või miks mitte maailmas) arvustada?

Arvustajaid leida pole raske, seda teevad - sealjuures sisukalt! - kõik lugejad oma mõttes. Nii need, kes võtavad vaevaks (nii mõnigi on tunnistanud, et see pole lihtne) need raamatud läbi lugeda kui need, kes eelistavad oma aega mõne muu tegevusega täita. Ma olen halvasti kirjutanud, kui mu väidetest pole võimalik aru saada või siis on need halvasti põhjendatud. Viimane on ehk olulisem, kuna on asju, mida lihtsalt ei saagi väljendada. Sest need asjad ise on keerulised. Raamatus esitatud teooria põhjendatud (!) kriitikuid ei julgeks ma hakata nimepidi nimetama. Aga ma tean, millistel teadmistel see teooria põhineb. Siin on (minu meelest) kooskõlaliselt kokku saanud teadmised erinevatest inimteaduste valdkondadest: kognitiivne psühholoogia, neuropsühholoogia, arengupsühholoogia, kultuuripsühholoogia, sotsiaalpsühholoogia, keskkonnapsühholoogia, individuaalsete erinevuste psühholoogia, kliiniline ja hariduspsühholoogia, epistemoloogia, laiemalt inimkonna ja kitsamalt teaduse ajalugu, semiootika, lingvistika, filosoofia, bioloogia ja ehk veel mõned teadmiste valdkonnad, mille (oma meelest asjakohaseid) seisukohti olen püüdnud teooria ehitamisel arvesse võtta. Siit saame ka kriitiku leidmiseks sobiva aluse - igaüks, kellel on ülevaade nendest teadmiste valdkondadest, sobib ka kenasti teooriat kritiseerima-arvustama.

Ja veel: kas saaksite kuidagi formuleerida, kes on see “meie”, kellega Te neis raamatuis räägite?

Tore, et see “meie” silma jäi! Minu jaoks on “meie” kõik mõttekaaslased, teekaaslased inimeseks olemise mõtestamisel - kõik, kes on valmis minu raamatutest sisukat võtma ja sealt edasi minema.

Ning milliste märksõnade või tunnustega iseloomustaksite nn peavoolupsühholoogiat, millega olete pidevas poleemikas?

Ajalooliselt ja geograafiliselt pime: olen neil teemadel kümmekond artiklit ja raamatupeatükki kirjutanud ning ka rea sama arusaama jagavaid mõttekaaslasi leidnud. Minu meelest on rida veenvaid põhjusi isegi uusima põhivoolu psühholoogia taset pidadada 20. Sajandi I poole kontinentaal-Euroopa psühholoogiaga võrreldes alaarenenuks.

Mulle tundus lugedes kõik väga veenev ja lugedes ma aina noogutasin. Eks siin ole palju määranud mu õpingud TÜ semiootika osakonnas ja Kalevi Kulli mentorlus, miska tunnen end kuuluvat samasse vaimuvoolu, nii öelda Eesti teooriasse nii nagu seda määratlesid Kalevi Kull ja Marek Tamm (“Akadeemia” 2015, nr4).

Tõepoolest, “Eesti teooria” (mis pole olemuselt väga erinev laiemalt kontinentaal-Euroopa mõtteviisist, millele toetun) on väga sobiv alus minu raamatute üldise mõtteviisi mõistmiseks.

Hüppaksin nüüd konkreetsemate küsimuste juurde. Näiteks kas olete lugenud Valdur Mikita triloogiat ja mis sellest arvate?

Tean, millest jutt, aga süvitsi lugenud pole. Kui neid raamatuid uurisin, siis tundus mulle, et Mikita triloogia ei aita mind huvitavate küsimuste vastamisel.

Kui kõrvale jätta need rahvusidentiteedilised pinnavigurid, mis talle tohutu populaarsuse on andnud, siis sügavamal tasandil resoneerub Mikita projekt mu arust osalt Teie omaga. Ka voolusäng on sama, ikka von Uexküll, von Baer, Võgotski jt. Näiteks Mikita fantaseerib uuest märgisüsteemidest, millega psüühikat koolitada. Mida Teie arvate sellisest ideest? Sisekõnest ja selle potentsiaalsest koolitamisest uute märgisüsteemidega?

Siin läheme teemadesse, kus lühike vastus osutub liiga pinnapealseks ja piisavalt pikk vastus ei sobiks intervjuuks. Proovin siiski tasakaalu leida. Uued märgisüsteemid? - kohe peaks määratlema, mis mõttes. Väga üldisel tasemel ei saa uut märgisüsteemi enam kujuneda, kui kõnemärgid-sümbolid on olemas.

Kuidas kommenteeriksite näiteks seda lõiku ja kas oskaksite Mikitat edasi aidata?:
“Enesega suhtlemise oskused omandab inimene suuresti kultuurist.

Kuidas omandab? Ja mida täpselt? Ja mis on kultuur? - neile küsimustele ma oma raamatutes vastan, aga minu meelest minu ja Mikita vastused ei ole kattuvad. Erinevad vastused neile küsimustele viivad hoopis erinevate järeldusteni, erineva arusaamani, mis tähendab olla inimene.

Sisekõne on olemuselt dialoogiline. Intellekti vundament on kahestumine - inimene ei võrdu kunagi täielikult iseendaga. /.../

Jah, sellisel viisil vahel sisekõnest räägitakse. Aga ma arvan, et tegemist on metafooriga. On suur vahe tõelisel dialoogil, milles osalevad kaks erinevat mõistust ja “dialoogil”, kus “mina räägin minuga”. Seega minu meelest ei saa inimene iseendaga mitte võrduda (välja arvatud erandlikel haiguslikel juhtudel). Inimene saab olla kas rohkem või vähem eristunud ehk diferentseerunud mõistusega. Kõik kokku on ikka üks inimene.

Ka sisekõne tarvis võivad inimesed enda jaoks leiutada teinekord kaunis ebatavalisi märgisüsteeme. Kuna autokommunikatsiooni on keeruline uurida, siis on see oluline aspekt jäänud sageli tähelepanu alt välja. /.../ Just sisekõnes muutub keelemärk sümboliks. Sümbol on aga juba kultuuri, mitte enam keele osa. Autokommunikatsioonis toimub see nõiduslik puudutus, mille käigus keel muutub kultuuriks./.../

Ilmselt eristuvad siin märgisüsteemid selle alusel, mis osutab ja millele osutab; “ebatavaline märgisüsteem” on üldiselt ikka seesama kõnemärkide tervik. Edasi, keelemärk muutub sümboliks? Minu jaoks on see mõte arusaamatu. Mis see ikka on, mis muutub ja mis see on, milleks ta muutub? Sõna, mis osutab millelegi muule, [ei] muutu[] väljaütlemisel mittesõnaks, vaid füüsikalise maailma nähtuseks. See väljaöeldu võib jälle sõnaks saada, kui kuuljal kujuneb seos kuuldud sõnavormi ja selle osutuse vahel. Semiootikas pole see vahe alati (vahel on!) selge. Semiootik võib rääkida välise maailma asjadest - näiteks liiklusmärkidest või mundritest - ja väita, et need ongi sümbolid. Ei ole. Sümboliks kujunevad need maailma asjad vaid siis, kui neid sellisena tõlgendatakse. Koil pole vahet, kas ta sööb kalevist mundrit või laudlina. Tema jaoks pole ja ei saa olla neil asjadel sümbolilist aspekti. Inimesel saab.

Kogu tänapäevane arusaam sisekõnest on ikka veel suuresti Lev Võgotski varsti juba sajandivanuste ideede üle- ja ümberjutustus./.../Keegi ei oska vastata isegi sellisele lihtsale küsimusele, mille poolest erineb näiteks eri keeltes kõnelevate inimeste sisekõne, millistes piirides sisekõne muutub, kuidas on see seotud mõtlemisega, millise mooduli kaudu on sisekõne üldse seotud keelega.

Keegi ehk ikka oskab neile küsimustele vastata. Ilmselt erinevad erinevate inimeste sisekõned oma sisult ja vormilt. Sisekõnes saab kõnemärke siduda erinevatel viisidel. Neid viise on kokku 8: erinevad vaimse arengu astmed, millest oma teises raamatus pikalt kirjutan. Teiselt poolt, sama arengustaadiumi piires, saab samu märke erinevalt siduda tähenduse mõttes. Kuidas sisekõne on seotud mõtlemisega olen samuti oma raamatutes lahti kirjutanud. Sisekõne pole mingi mooduli kaudu keelega seotud; sisekõne on keeleühikutes mõtlemine. Tulemuseks on võimalus mõista maailma viisil, mis ühelegi teisele loomale peale inimese pole kättesaadav; me saame mõelda ka maailmast, mida meeltega kogeda üldse ei saa. .

Minu arvates on sisekõne loomuliku keele osa, kuid selle erinevusega, et sisekõne näib olevat tugevamini seotud keele kognitiivse kui kommunikatiivse küljega.” (“Lingvistiline mets” lk 204-5)

Selles lauses on hästi näha minu maailmapildi põhimõttelist erinevust Mikita omast: “tugevamini seotud” ei tähenda minu jaoks midagi sisukat. Küsimus on kvalitatiivsetest erinevustest, sellest, millised elemendid seostuvad millisteks erilisteks tervikuteks. Samuti ei arva ma, et kognitiivne ja kommunikatiivne aspekt oleks üldse kõne puhul lahutatavad. Kõne eripära on see, et kõnemärke saab siduda nii nende märkide poolt osutatavate asjade seostumise reeglite alusel kui ka suhtlemise reeglite alusel. Ma ei saa ka aru, mis on “loomulik keel” kui see pole süsteem märkidest, mis osutab millelegi muule. Osutus on ainult psüühika sisene, seega peab “loomulik keel” samuti olema “seesmine”. Sisekõne ja väline kõne pole muidugi identsed; kuid nad on tegelikult mõlemad seesmised ja seega ka kognitiivsed.

 Marju Lepajõe kurdab aulakõnes „Milleks rahvuslikkusele tõlkimine?“ („Akadeemia“ nr 9, 2014) „Sisekogemuse metoodiline kirjeldus ja analüüs on aga midagi, mis tänapäeva teoreetilisest mõttest suurel määral puudub, sest siseelu on nn teaduslikust maailmapildist täiesti lahkunud. Ei ole ju kellelegi uudis, et hinge ei ole. Teadus ei ole suutnud mateeria ja füüsika pinnalt lahkuda, ta ei ole suutnud veel ennast ületada, mis tähendab, et inimese jaoks kõige tegelikum reaalsus, tema siseelu ja sisekogemus on teaduslikus vaates olematu, seda lihtsalt ei ole. /.../Esitatud mõttekäigud tõukuvad kirjutistest hiljutistes Akadeemia numbrites, mis tekitavad esialgu hea tuju, aga ainult esialgu. Neid lugedes tundub esmalt, et 17. sajand ei ole veel lõppenud, siis jälle, et Vladimir Iljitˇs Lenin oli ikka tõsine teadlane, sest praeguses vaimufilosoofias on midagi sügavalt leninlikku. Hing on lahkunud ka kooliprogrammidest, koos kirjandustundide pideva vähenemisega jm asjaoludel. Aineid, mille raames käsitleda vaimseid kausaalsusi bioloogiliste ja füüsikaliste kõrval, on ju väga napilt. Isegi psühholoogia ülikoolikursuses ei leia arvestatavat hinge mõistet (mis suudaks närvide pinnalt lahkuda), kui otsustada näiteks uue mahuka tõlkeõpiku järgi* Mis teadvus on, on endiselt suurim ja lahendamata probleem.“
* [David G. Elmes, Barry H. Kantowitz, Henry L. Roediger III. Psühholoogia uurimismeetodid. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013 ]
Mida ütlete Marju Lepajõele? Mul on tunne, et protest on teil suuresti sarnane, ent Teie olete otsustanud tõsta vaimumõõga selle hädamere vastu?

See mõte, mida Marju Lepajõe väljendab, on masendav - kuna ta on õige. Hinge või inimeseks olemise arvestatav mõiste ei puudu mitte ainult psühholoogia ülikoolikursus(t)es vaid suuremas osast tänapäeva psühholoogias. Samuti nõustun tema mõttega, et inimmõtte ajalugu peab (!) tundma, selleta ei saa maailmast kuigi hästi aru. Ja see osa, mis on arusaadav, on igavam osa. Psühholoogia ilma mõistuse loo teadmiseta ei saa kunagi päris teaduseks, teaduseks, mis seletaks uuritava nähtuse - psüühika.

Kas ma olen tõstnud vaimumõõga selle (vaimsuseta) hädamere vastu? Loodetavasti mitte. Ei tahaks veel lasta oma mõistusel lasta … surra, uinuda. Aga teine vihjatud valikutest - vaimus taluda kõik nooled - ei ole ka kuigi huvitav. Olen teinud, mis mulle huvitav - valinud põhivoolust erineva raja, raja mille alguse näitasid õpetlased juba ammu, ning seda mööda asunud inimmõistuse mõistmist otsima. Ma ei tea, kas see rada on õige, aga tean, et mulle on siin igal sammul põnev.

Teie raamatud lugedes meenus mulle kaks kontinentaal-Euroopa suurkuju ja sugugi mitte ainult võrreldava kirjutamisambitsioonikuse tõttu. Nimelt Robert Musil ja Oswald Spengler. Musili eesmärk on Teie omaga üldsõnaliselt sama – lähenda inimhinge kirjeldamisele loodusteadusliku ranguse ja täpsustaotlusega. Tema peateose “Omadusteta mees” tööpealkiri oli homo potentialis, sest ka tema seadis võime, potentsiaalsuse ontoloogiliselt ignoreerimatusse positsiooni. Te ütlete, et inimese psüühika on teiste liikide psüühikast kvalitatiivselt erinev ja et kvaliteet on struktuuri potentsiaal suhestuda mõne teise kvaliteediga. Kas Te võiksite seda lugejale pisut seletada?

Tõepoolest, minu meelest on kvaliteet mõistetav kui asja potentsiaal suhestuda millegi muuga. Mitte miski maailmas ei saa suhestuda kõige muu selles eksisteerivaga. Nii on igal asjal omad piirid, valik võimalusi millega ja kuidas see asi seostuda saab. Näiteks inimlaps oma esimesel eluaastal võib mängida asjaga, mis meie jaoks on raamat. Lapsele see raamat ei ole, tema suhe selle asjaga on teistsugune kui kirjaoskajal. Kirjaoskamatu ja kirjaoskaja on kvalitatiivselt erinevad. Võtame teise näite. Kõneliselt vahendatult mõtlev inimene saab sihipäraselt käituda meeltele kättesaamatu maailma suhtes, ükski teine loom seda ei suuda. Inimesel saab olla suhe meelevälise maailmaga, ta on kvalitatiivselt erinev loomadest, kellele sellised suhted pole põhimõtteliselt kättesaadavad.

Musil tegi oma doktoritöö füüsik Ernst Mach'i ideedest. Võiks öelda, et viimane püüdis mateeria taanda tema omadustele, kvaliteetidele ilma substantsita (seda heitis Machile ette ka eelviidatud Lenin). Mõneti analoogselt kujutles Musil, et inimene kui inimene on kõnelemisvõimalikkuste summa. Kas kirjutaksite alla sellisele inimhinge definitsioonile –inimhing (s.o. spetsiifiliselt inimeselik hing) on kõnevõimalikkuste summa?

Süsteemne maailm pole reeglina kahe valiku maailm. Nii ka siin - kirjutaksin alla ja ei kirjutaks ka. Ühelt poolt ei ole inimene ainult inimene, ta on ka elus keha ning samuti füüsikaline keha. Neid kahte viimast ei saa eriliselt inimeseks olemisest lahutada. Meie inimlikul loomusel on piirid, mis tulenevad sellest, millised me oleme elusa organismina ja millised lihtsalt füüsikalise objektina. Samas olen kindlalt päri mõttega, et eriliselt inimeseks saame vaid tänu kõne kasutamisele suhtlemiseks ja mõtlemiseks. Kui Musil määratleks kõne ja kõnemärgi nii, nagu mina seda teen, siis võib inimest mõista tema kõnevõimalikkuste kogumina (ei tahaks seda summaks pidada; küsimus ei ole koguses vaid kvalitatiivselt erinevates võimalustes)

Musil oli Spengleri suurteosega dialoogis. Viimse loosungiks taandatud keskne sõnum on kaotanud oma aktuaalsuse, küll aga on tema psühholoogilised kõrvalepõiked Teie väljendatuga vägagi ühtelangevad.

See peabki nii olema. Spengleri jaoks oli arengu teema väga oluline. Seda ka minu jaoks, kuna arengut mõistmata ei saagi asjade olemust mõista. Samas muidugi on ühtelangevuste kõrval palju mittekattuvat.

Tsiteerin:
Kuid alles sõnakeele mõjul kujuneb aktiivses virgeolekus välja tajumise ja arusaamise vastandlikkus, nende vaheline pinge, mis loomade juures on täiesti mõeldamatu, ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks. Sõnakeele areng kutsub esile midagi päris otsustavat: taipamine vabaneb tajumisest. […]

Aga nii ju ongi!

Tajumisest lahutatud arusaamist nimetatakse mõtlemiseks.” (”Õhtumaa allakäik” 2.kd, Ilmamaa, 2012, lk 21)
Pean tunnistama, et ses märkuses ”ja mida isegi inimeste puhul võiks pidada esialgu vaid harva teostunud võimaluseks” - on midagi aarotoomelalikku.

… või siis ongi maailm niisugune - sisukas mõte on liiga harva teostuv võimalus.

Hiljem ütleb Spengler otsesõnu:
Tegelikult olemegi inimesed just sel määral, mil meie arusaamise võime tajumisest eraldub ning mõtlemise vormis loovalt mikro- ja makrokosmose suhetesse sekkub”(lk 621).
Mikrokosmos tähendab Spengleril elusolendi siseelu-sisemaailma, psüühikat, makrokosmos aga välist maailma, Teie terminoloogias keskkonda, seda, mis on lahutamatu, aga eristatav.
Mulle väga meeldib see virgeoleku rõhutamine tal. Sest meenub, kuidas ühed evolutsioonibioloogid jõudsid arusaamisele, et selgitada ei tule seda, miks me magame, vaid hoopis seda, miks me ärkvel oleme. Magatud elu kuidagi vähem elu kui ärkvel elu. Ja õigupoolest on loomariik ainus, kes on aeg-ajalisele ärkvelolekusse pagendatud, seeneriigis ja taimeriigis seda häda pole, nemad magavad kogu aeg. Mõtlen, et nendel on õnnestunud täita üks ideaal, nimelt nad on oma ainevahetuse täielikult mehhaniseerinud, automaatseks teinud. Kogu ringlus käib iseenesest. Inimesel käib üks protsess kenasti automaatselt – hingame ka magades, aga mitte kauem kui keha sees kaasas kantavad energiavarud ja jäätmehoidlad lubavad. Seened ja taimed aga ei tee tööd, nad elavad täiuslikult jõude. Nendel käib peale hingamise automaatselt ka toitumine ja paljunemine. Te lähtute Pjotr Anohhini teooriast, mis määratleb elu kui „mateeria organisatsiooni vormi, mis on võimeline sihipäraselt tegelikkuse ennetava peegelduse alusel kas enda või oma keskkonna struktuuri muutes ennetama keskkonnamuutuste destruktiivset mõju ja seetõttu säilitama oma tervikuomadused“ (KKMI, lk 46). Kas pole taim – eluvorm mis kohaneb „une pealt“ ja psüühikat vajamata – ses mõttes täiuslikum? Kas meie teravnenud teadvus on pärispatt, konstruktsiooniline õnnetus?
Teadlasena Te küll väldite väärtustava hinnangu andmist rohkem ja vähem arenenud eluvormele, sealhulgas kultuuridele, aga siin võin ju küsida?

Väärtustamine on teisene. Paljudel loomadel (aga mitte ühelgi taimel) esinev psüühika ning inimesele eriomane kultuurne psüühika võimaldavad kogeda keskkonda viisidel, mis kaasasündinult pole võimalik. Nii saame võimaluse maailmaga palju harmoonilisemalt suhestuda kui seda ükski psüühikata organism suudaks. Teisisõnu, meie suudame õppida ellu jääma ka [kiirelt muutuvates] tingimustes, mida taimed ei suuda. Kui ellujäämine on väärtuslik, siis on parem olla inimene kui mitteinimene. Nii iga üksik inimene kui ka kultuurid arenevad. Seega saab nii inimene kui kultuur olla rohkem ja vähem arenenud. Rohkem arenenud mõistus võimaldab mõista maailma mitmekesisust, sealjuures ka keskkonna tasakaalu tähtsust, paremini kui vähem arenenud mõistus. Selles mõttes saab üks inimene olla teisest parem nii nagu ka üks kultuur saab olla teisest parem. Kui me aga peame väärtuseks lühikest ja ootamatult lõppevat elu, siis võib mõnigi vähem arenenud mõistus või kultuur olla parem kui arenenum.

Kui psüühika ja teadvus on kogu organismi omadus (mis hõlmab ka keskkonda), siis muutuvad üsna teisejärguliseks igasugused ajule keskendumised. Teadvus on samavõrd ajus kui auto on bensiinipaagis või käigukastis nagu Te ütlete. Siis on arusaadavalt ka reproduktiivsüsteem isiksuse ja psüühikaterviku orgaaniline osa, tähendab, iga osa muudab kogu tervikut (ja seega terviku teisi osi, sealhulgas siis ka aju). See paneb ju paraja põntsu humanistlikule üritusele, mis üritab mehe ja naise erinevust (sealhulgas siis ka aju erinevust) millekski marginaalseks taandada. Kuidas seda teemat kommenteerite? Kas inimkonna esmane antus on inimene või mehed ja naised?

Ei saa olla mees või naine olemata inimene. Nii et inimlikkus ikka kõigepealt. Kui tervikutes on erinevaid osi, siis on vastavalt ka tervikud erinevad. Nii on ka mehed ja naised teatud aspektides erinevad samas teistes - olles mõlemad inimesed - ühesugused. Küsimus on pigem see, milles mehed-naised erinevad ja milles mitte. Ja kui erinevad, siis kas see erinevus on vältimatu või kultuuris kujunev. Näiteks mõni religioon omistab naistele omadusi - eelkõige puudusi - mis ilmselt pole vältimatud. On eraldi küsimus, miks sellised kohati lausa morbiidsed muinasjutud meie tänapäevases maailmas ikka veel nii mõjukad on. Oluline on see, et minu teada pole leitud mitte ühtegi (!) vaimset tunnust, mis selgelt eristaks kõik naised kõikidest meestest. Sooliste erinevuste uuringute tulemused on siin ühesed: enamus mehi ja naisi on uuritavate vaimuomaduste osas ühesugused, vaid äärmustes kaldub ühte või teist sugu veidi rohkem olevat. Bioloogiliselt on asjad muidugi teisiti. Siin on erinevused päris selged. Aga on veidi lihtsameelne vaimuomadusi keha omadustega segamini ajada.

Kultuurilehte sobib hästi küsimus, et kes on Teie õpetajad ja kas ilukirjanduse lugemiseks ka aega jääb? Küsin seda paaris, sest üks, kes suunas mind ilukirjandusest – täpsemalt Dostojevskist – psühholoogiat otsima oli Peeter Tulviste. Tema loengust jäi mulle ka meelde semiootika tähtsuse rõhutamine ja kujund, et koerad küll suhtlevad haukudes, aga nad ei mõtle haukudes, ent inimene ka mõtleb suhtlusvahendiga.

Mis oleks elu ilma raamatuteta - “ilu”kirjanduseta? - Üks ütlemata igav protsess. Minu vanemate jutu järgi olla ma lugema õppinud nii umbes nelja aastaselt. Sellest ajast ei mäleta ma kuigi palju. Ajast, millest järjepidevaid mälestusi on - nii umbes seitsmendast eluaastast - olen ma enam-vähem kogu aeg midagi lugenud. Oma teise raamatu pühendasin isale, “kes avas mulle tuhandete maailmade uksed”. Need uksed on raamatud. Iga neist sisaldab erineva maailma, milles on põnev olla. Minu isa raamatukogus on umbes 15000 raamatut, need on ta ka läbi lugenud. Ilu- ja aimekirjandust ma nii palju lugenud pole; teaduskirjandus on osaliselt selle asemel. Aga kokku olen ma ikka päris mitu raamatut oma elus läbi lugenud. Kahtlemata on nende kirjutajad minu õpetajateks olnud. Mulle enim muljet avaldanud kirjanikke oskan muidugi nimetada, aga ma pole kindel, kas õpetlikkus meeldivusega kattub. Pigem mitte. Mõnestki halvast raamatust olen õppinud näiteks (hinge)rumalust märkama. See on sama õpetlik kui heast raamatust (hinge)tarkust tundma õppida. Sama kehtib ka kõigi teiste veel elus ja juba mitte elus inimeste kohta, kes mu elu jooksul minu õpetajateks on olnud.

Aitäh! Ei oska Teile muud soovida kui raudset tervist ja vallutamatut vandlitorni, kuhu aeg-ajalt kirjutama pageda!



16. jaanuar 2018

Hüpoteetiliselt 104-kirja moraalipsühholoogiast ja mitte ainult.

Hüpoteetiliselt 104-kirja moraalipsühholoogiast ja mitte ainult.



Tänane hommikupoolik on mul möödunud rõõmsas elevuses. Rõõmsas, sest mõistmine on ainus nauding, millest inimene ei tüdine (Vergilius). Ärkasin lausa tund enne äratuskella ja hiilisin naist äratamata (jah, ikka mu armas Kärt) voodist neid mõtteid kirja panema. Rebeka Põldsami jutt tänases „Terevisioonis“ pani aga i-le nii rasvase punkti, et ma otsustasin kirjutada käesoleva kommentaari.
(Saan aru, et ainuüksi mu nime nägemine mõnda sellist teemat kajastava teksti juures ajab mingi kontingendi marru, aga tõde on vahel kallim kui oma nahk. Ja küllap on vähemasti samapalju tänulikke lugejaid).

Esiteks. Neid 104 inimest, kes kirjutasid alla protestikirjale Ojasoo tähtsasse rolli valimise vastu, ajendab kahtlemata tugev moraalne tunne. Selles pole kahtlust. Ometi väga paljud arukad ja tugevalt feministlikudki inimesed sellele alla ei kirjutanud (Facebookis võib leida küllaga neid seda avalikult põhjendamas). Mul pole kahtlustki, et nad pole kübetki vähem moraalsed.

Mõistmiseks tuleb siin eritleda erinevate moraalitüüpide emotsionaalseid aluseid. Siin on palju abi valdkonna autoriteedist, Ameerika moraalipsühholoog Johnatan Haidtist, kes on pikki aastaid põhjalikult uurinud erinevate poliitiliste ja moraalsete veendumuste psühholoogiat ja emotsionaalset alust.
Jättes hetkel kõrvale teised, siis teatud konservatiivset tüüpi iseloomustab teistest kõrgem rüvedustaju (see ilmneb tülgastustundena) ja pühadustaju nt on mõned väga pühad sümbolid ja sümboolsusel on väga tähtis roll. Teatud liberaalsel tüübil on sel kohal uudishimu ja avatus ning teisal abstraktne õiglus. Näitena: kui metsateele satub mädanev loomakorjus, siis esimene tüüp läheb silmi jälkustundes pööritades mööda, teine läheb kepiga sonkima ja uudistama. Teise näitena: esimesele on olulisemad riiklikud sümbolid (hümn, lipp jt), perekonna sümboolne väärtus jne, teisele lähevad rohkem korda üldised inimõigused jms.

Kooseluseaduse debatis tuleb see erinevus hästi välja. Üks muudkui rõhutab perekonna suurt sümboolset väärtust, teisele ei lähe see sümboolsus eriti korda ja räägib üldistest inimõigustest ja abstraktsest õiglusest. Kusjuures, pange tähele!, on ka neid, kes rõhutavad sooneutraalse perekonna suurt sümboolset tähtsust.

Juhtusin hiljuti lugema veel üht maailmapilti avardavat raamatut. See on mõne kuu eest „Varrakus“ ilmunud Brigitta Davidjantsi noorsoojutustus „(Mitte just) armastuslugu“. See on üsna puhtakujuline noortekas, tüdrukutekas. Selles (autobiograafiliste sugemetega) teoses avastab teismeline tüdruk seksuaalmaailma ja lõpuks ka selle, et ta on lesbi. Mulle aga olid just kõnekad need kohmakad voodikatsetused noormeestega. Nimelt tüdruk tundis mehe lähenemise suhtes midagi tülgastuse laadset, rõvedustunnet.
See kinnitas üle mu veendumuse, et igasugune vägisi heteroks sundimine on tõeline emotsionaalne vägistamine (ning pole ega tohigi olla riigi asi, kes kellega kokku elab!)

Täna hommikul oli „Terevisioonis“ üheks tänaste ajalehtede kommenteerijaks homoseksuaalne kunstikriitik Rebeka Põldsam, üks 104-kirjale allakirjutanu. Ning kuulatses seda, kuidas ta järjepidevalt ja tugevalt rõhutab sümboolset tähtsust, Ojasoo valimist sellesse rolli kui sümboolset nähet ja üldse Ojasood kui naiste vastase vägivalla sümbolit, siis jooksid pusletükid kenasti paika. Kujundlikult: ta on nagu SAPTKi esindaja, aga teise tarkvaraga. Lesbi tunneb mehe seksuaalse lähenemise vastu samasugust tülgastuse ja hirmusegust vastumeelsust kui meeshomofoobki ning see väljendub tugeva moraalse protestina. Võib kasutada ka ümberpööratud metafoori: keskmine võitlev meeshomofoob (NB! Need ongi enamsti mehed) on lesbi mehe kehas, mees, kel tekitab kujutluski talle seksuaalselt lähenevast mehest hirmu ja tülgastust.

Kui vaatasin seda 104 nime, kes kirjale alla olid kirjutanud, siis tundsin ära sealt viis(!) lesbit (ega väga palju rohkem ma ses ringkonnas teagi) ja mõned, kelle kohta ma ei tea kindlalt. Enamike orientatsiooni ei tea ma aga üldse.

(Võimalik, et mõni lugeja protesteerib ammu, et vaata argumenti, mitte esitaja karakteristikuid. Üldiselt olen sellega nõus, aga kuna suur osa sellest kambast on õige mihklid vehkima sama astme kategooriaga „valge heteroseksuaalne mees“, siis ma ei tunne, et teeksin siin liiga. Pealegi arutluse seisukohalt on see relevantne ning NB! Moraalitunne on tunne, mitte argument või väide!)

Kas pole mõneti koomiline, et poleemika ühes feminstlikus kõlakambris, mis päädis kõnealuse kirjaga, sai alguse äärmusparempoolse ja rahvushomofoobse portaali UuedUudised lehelt? Ei, see on isegi täiesti loogiline. UuedUudised ei salli karvavõrdki NO99-t sest see on ilmselgelt juhinduv avatusest ja abstraktsest õiglusest, tähendab, ei tekita neis erilist pühadustunnet ei rahvussümboolika ega perekond, küll aga on tähtis neile abstraktne õiglus.
Ojasoo ühendab sümboolsel tasandil kahte: lesbidele sümboliseerib ta meest, kellele ei ole püha naise keha puutumatus (see on neile sama suur õuduskujutlem nagu meeshomofoobile kujutlus mehest, kellele pole mehe keha seksuaalne puutumatus tabu) ning rahvushomofoobidele sümboliseerib ta inimest, kellele pole piisavalt püha ei rahvussümboolika ega perekond, on üks homomultikulti üldinimõiguslane, rsk.
(Oluline on muidugi märkida, et olemaks naine, kellel on meeste suhtes sellised tunded, ei pea olema sugugi lesbi. Vastumeelsusel meeste lähenemise vastu võib olla palju muid põhjusi, traumast väga kinnise isikutüübini).

Kirjale aga ei kirjutanud alla need feministid, võrdõiguslased ja „multikultid“, kelle moraalipsühholoogia aluseks on abstraktne õiglustunne: Oli kuritegu, oli karistus, oli patukahetsus, pole siin mingit sümbolit, las professionaal töötab, palju meil neid pole.
Nende arust rikkus Ojasoo seadust (ja kandis karistuse), mitte aga ei saanud hakkama pühaduseteotusega.

Meie president aga jäi iseendaks, tähendab, ei tunne liigset vaimustust sümboolsete struktuuride ja pühaduste vastu. Eks ole ta teatud ringkondi ka ärritanud küll kirikusse jaheda suhtume eest, küll mitte piisava pieteediga hümni suhtumise eest. Ma arvan, et see on hea, sest alternatiivid oleks hullemad.


Kui sest neetud loost mingi kasu võiks tõusta, siis ehk see, et radikaalfeministid ja radikaalrahvushomofoobid mõistaks üksteist, et nad on tegelikult väga sarnased inimtüübid, ainult tarkvara on teine; mõista, et see, millisest evolutsioonilisest ajukihistusest pärinevad nende moraalsed tunded, on suuresti sama. Vaevalt, et see semudeks muudab, aga ehk aitab pisutki õdusamalt kõrvuti elada.




15. jaanuar 2018

Ihu ja hingega internetis



Gutenbergist ja Zuckerbergini ehk kuidas kommunikatsioonitehnoloogiad inimest ja ühiskondi muudavad

Katrin Tiidenberg. Ihu ja hingega internetis. kuidas mõista sotsiaalmeediat? TLÜ Kirjastus 2017. 363 lk

Katrin Tiidenbergi monograafia „Ihu ja hingega internetis. Kuidas mõista sotsiaalmeediat?“ on tungivalt soovituslik lugemisvara kõigile, keda huvitab inimene ja ühiskond kogu selle elurikkuses ja kujunemises.

Mihkel Kunnus

Olgu alustuseks kohe öeldud kaks asja. Esiteks, et see raamat on väga lugemisväärne ja silmaringi avardav, ning teiseks, et see raamat pole kaugeltki mitte teemat ammendav, isegi mitte sissejuhatusena, vaid eelkõige valdkonda juurde suunav ning sellele tähelepanu osutav. Autori enese sõnadega: „See raamat püüab pakkuda üht võimalikku, sotsiaalkonstruktivistlikust ja sümbolilis-interaktsionistlikust maailmavaatest lähtuvat ning isiklikust huvist juhitud ülesehitusega ülevaadet sotsiaalmeediast ning selle seotusest inimsotsiaalsusega ja tähendusloomega. Pakun sissevaate varasematesse teooriatesse ja uurimistöödesse ning toon näiteid ka enda doktoriväitekirja tarvis kogutud ja analüüsitud empiirilistest andmetest.“(lk 25) Kuigi äsjatsiteeritud enesetutvustus sisaldab paari üsna pikka ja ehk ka hirmutavat sõna, siis raamatut karta pole siiski vaja, sest see on üldiselt kirjutatud väga lugejasõbralikus ja heas selges keeles. See pole keerukas ja endassesulguv, ainult erialaspetsialistidele mõistetav siseringi tekst, vaid parimas mõttes populaarteaduslik. Kusjuures erilise plussina tooksingi välja meie kultuuriruumi ja teaduskeele vajalike terminitega rikastamise. See terminiloome on hädavajalik, sest uuritav nähtus ise on ju korraga väga uus, aga samas ka keevalises kujunemisjärgus, nii et ei ole veel teada, mis sellest püsivam ja mis kaduvam. „Seetõttu tuleb selle raamatu lugejal arvestada, et parimal juhul maalib raamat ühe hetke võimaliku, ajaspetsiifilise pildi sellest, kuidas sotsiaalmeediakasutus suhestub meie igapäevaeluga, ning sellest, kuidas me iseendast aru saame. Kindlasti ei paku see raamatu ajatut ja universaalset lahendust sellele, kuidas ja miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad ja mis on selle kõikvõimalikud tagajärjed“(lk 13).

Intellektitehnoloogiate määratu mõju
Aastal 1977 näitas Briti antropoloog Jack Goody oma valdkonna klassikasse kuuluvas uurimuses „Metsiku mõtlemise kodustamine“ (e.k. 2005) veenvalt, et tavapärane vastandus „primitiivse“ ja „arenenud“ kultuuri vahel on tegelikult üleminek suulisest kultuurist kirjakultuuri. Kui kultuuri sigineb kirjaoskus, siis tekib kultuurilise progressi põhieeldus – teadmiste kuhjumine. Sest enam pole kultuurilise pärandumise pudelikaelaks elavate kogukonnakaaslaste mälu, vaid märksa suurema mahutavusega kirjalikud tekstid ja nende kogud. Liigiajaloolises mõttes on kiri väga uus leiutis, hiline intellektitehnoloogia, mis veel vägagi hiljuti polnud kuigi levinud. Näiteks meie suurima sõnameistri A.H. Tammsaare lapsepõlve naabrimees, Oru Pearu prototüüp Jakob Sikenberg oli veel täesti kirjaoskamatu ja ta kurikuulsad rehnutipaberid said temalt allkirja asemel kolm risti. Ta oli selleks ajaks siiski juba vähemuse esindaja, aga mitte väikse vähemuse. Toonaseks sajandivahetuseks oskas Eesti aladel juba veidi üle kolme neljandiku kirjutada, lugeda veelgi rohkem. Võib isegi öelda, et Mahtra sõda sai alguse sellest, et osad kohalikud talumehed oskasid juba ise lugeda ja said tsaari äsjasele seadusele osutades mõisnikele vastu hakata (mõisnikud reageerisid teadagi ikka veel traditsiooniliselt). Kirjaoskus on areneva tsivilisatsiooni vältimatu eeldus, kirjaoskuseta jääb kultuur pärimuslikuks, puhttraditsiooniliseks.
Nähtusega seoses oleks muidugi kena meenutada Lutherit ja Gutenbergi, sest nemad on andud meie rahvuse ja riigi tekkeks väga palju. Enamikes Euroopa keeltes on ühtse kirjakeele aluseks piiblitõlge. Luther leidis, et iga inimene peab oma emakeeles pühakirja lugeda saama ja selleks tuleb piibel tõlkida kohalikesse keeltesse ning inimesed lugema õpetada. Gutenbergi trükipress andis selleks tehnilise suutikkuse. Kõrvanähtusena hakkasid inimesed ka muid tekste lugema ja muid asju kirja panema. Tsivilisatsioon pöördus kiirete muutuste teele. Looduslik valik ja geenide sortimine käib tohutult aeglasemalt. See arenguplahvatus oli täielikult kultuuriline.

Zukerbergi revolutsioon
Küllap nii mõnigi vanem ja väsinum (näiteks see, kes tõenäolisemalt käesolevat tutvustust paberlehest loeb), tahab rehmata, et mis sest internetist ja sotsiaalmeediast, va ajastu moehaigusest, nõnda ületähtsustada. Ometi arvud ja uuringud räägivad teist keelt. Iseasi siis, kas suhtuda neisse moraalipaanikaga või mitte, aga raamatu teises peatükis toob Tiidenberg kiretult välja, et „internet ja sotsiaalmeedia väärivad uurimist, kuna internet on praegu valitsev suhtlustaristu, mis mõjutab nii seda, kuidas me tajume aega, ruumi, maailma ja oma kohta selles, kui ka seda, kuidas kehtestatakse ja vaidlustatakse sotsiaalseid norme. See teeb omakorda võimalikuks mitmekülgse ja platvormilise minaloome, suhted, kehalisuse jpm.“(lk 30). Tõsi. Võiks siia laduda rea viiteid eestikeelseski laiatarbemeedias ilmunud artiklitest, kus kirjeldatakse nutisõltuvust (pedagoogide püsiv peavalu), küberkiusamist ja sotsiaalmeedia mõju noorte psüühikale, aga võtan parem lõigu intervjuust Malaisia ahistamiskandaali ohvriga, sest seal oli teema fookus hoopis mujal, tähendab, kõrvalepõige on kõige ehedam antropoloogiline toormaterjal: „Ma ei tunne, et kummalgi meist – ei mul ega Taavil – oleks vaja elu lõpuni ühes loos seotud olla. Tahan, et teda guugeldades tuleks välja eelkõige tema saavutused, poliitikukarjäär ja ilus pere. Ja kui keegi teab ja otsib mind, näeb ta mind selle kaudu, mida mina olen teinud, mitte selle ühe situatsiooni kaudu, kus ma juhuslikult ohvriks langesin ja sellest rääkida julgesin. Ma ei taha, et see sündmus meid mõlemaid defineerima jääks.“i
See on väga kõnekas – inimese käitumist motiveerib võimalik guugeldamistulemus! Nii nagu kunagi Jumala kõike nägev silm või südametunnistus. Siin meenuvad Shakespeare'i tragöödiate surevad kangelased, kes viimaste sõnadega annavad ellujääjaile juhiseid, kuidas neid mäletama peaks. Internet ja sotsiaalmeedia on tunginud sügvale inimese süü- ja häbistruktuuri ning sotsiaalsesse kohtumõistmisesse. Viimase stiihilisse ja barbaarsesse loomusesse on andnud suurepärane sissevaate Jon Ronson, kelle suurepärane raamat „Ah et sind on avalikult häbistatud“ ilmus samuti sel aastal eesti keeles. Ronsoni raamat on hea täiendus Tiidenbergi omale. Eriti, mis puudutab viimast kahte peatükki, kus käsitletakse kehalisust, selle digitaalseid avaldumisvorme ning normatiivsust ja vastuhakku internetis. Ühtlesi on need peatükid kõige ideoloogilisemad.

Foucault' jäljed
Eriti kahes viimases peatükis on Tiidenberg inspireeritud Foucault'ist. Michel Foucault (1926-1984) on raskestiklassifitseeritav Prantsuse filosoof, kellel on olnud ja on tohutu mõju enam-vähem kõigile humanitaarsetele distsipliinidele. Kui Nietzsche soovitas Piiblit lugedes kindad kätte panna, siis Foucault' puhul läheks vist skafander asja ette. Selle ülimõjuka mõtleja needuseks on see, et pahatihti mõjub ta oma jüngritele hoopis teistsuguseid praktikaid indutseerivat, kui talle endale omane oli. Näiteks nooremad ja tulisemad võtavad talt pahatihti pelgalt mässumeelsuse ja eituse vaimu, aga mitte seda pöörast töökust ja meeletut allikmaterjalides tuhnimist, mis Foucault'ile toetuspinna andis. Tiidenberg on õnneks hea Foucault' õpilane, töökas ja paljudele erinevate vaatenurkadega arvestav ja empiirilist uurimust kaasav, kuigi – ja see on käesoleva tutvustuse ainus pahuravõitu noot – foucault'likult vaenulik suhtumine mis tahes sotsiaalsetesse normidesse on ikka sisse imbunud. Viimase peatüki pealkiri on „Ole normaalne! Normatiivsus ja vastuhakk internetis“ ning selge on, et tahe olla normaalne on internaliseeritud repressiivne fenomen, millele tuleks vastu hakata. Eks osalt ole see seletatav Michel Foucault biograafiaga.
Nimelt Foucault' tundis end oma nahas halvasti. Kohe väga halvasti. Ta oli tugevate impulsside ja afektidega, kiuslik, agressiivne, kaklushimuline, homoseksuaalne, lühimalt: inimene, kes sobitus ühiskondlikesse normidesse, eriti toonastesse, väga halvasti, miska oli ta igasuguste ühiseluliste tsiviliseerivate kasvatusmenetluste suhtes ülitundlik – need tegid talle haiget ja ta tajus neid repressiivsetena. Ühelt poolt andis see talle hea lähtepositsiooni nende kirjeldamiseks (heteroseksuaalne ja väheimpulsiivne ontlik inimene ei pane teatud ühiskondlike piiranguid tähelegi), ent teisalt imbus ta kirjeldavasse sõnavarasse lausa rousseaulik vaenulikkus mis tahes tsiviliseerituse vastu, mis tahes kasvatust kirjeldatakse alistava ja repressiivsena jne. See mürgine vimm on osalt imbunud ka Tiidenbergi raamatu viimastesse peatükkidesse. Näiteks: „Waskul ja Martin(2010) väitsid, et inimavatarid on foucault'likud alistatud kehad – pea alati saledad, kaunid ja sportlikud; kultuurilistest ilu ja seksikusnormidest kramplikult kinnihoidvad“ (lk 238). Lühimalt: ideaalipüüdlust kirjeldatakse halvustavalt (tõsi, ideaal on nõudeid esitav ehk represseeriv), samuti analüüsib ta „rasedate naiste Instagrami-kasutust ühe näitena hetero- ja kehanormatiivsete ideoloogiate taastootmisest sotsiaalmeedias“ ja „milline on šeeritava fotograafia (k.a. pildiallkirjad, hastag'id, kommentaarid jne) roll intensiivse raseduse ideoloogia levitamises“(lk 301). No kes foucault'like diskusrustega tuttav on, saab aru, et normatiivsus või ideoloogia levitamine-taastootmine pole lihtsalt kirjeldused, vaid rohkemgi (mässule ja vastuhakule üles kutsuvad) süüdistused. Mässamisele ja vastuhakule üleskutsumises pole iseenesest midagi halba, vastupidi, palju on seda, mille vastu peabki hakkama, aga selleks ei peaks olema tervis ja ideaalid ning perele ja lapsele keskenduv rasedus, vaid näiteks, kui ikka interneti juurde jääda, kultuuri- ja loominguvabadus, mida üha enam bürokratiseeruv ja ärihuvidest läbikasvav suurkorporatiivne autoriõiguslus lämmatada ähvardab. Ka neid tendentse lahkav teos, Ameerika õigusteadlase Lawrence Lessigi „Vaba kultuur ehk Loovuse loomus ja tulevik“, ilmus äsja eesti keeles. Olgu ka see soovitatud, eriti poliitikutele, kes pole veel seemneid söönud.

Antagu talle auhindu!
Meie väikesel kultuuril on väga vedanud, et meil on Katrin Tiidenberg, mitmekülgselt andekas noor teadlane, kes uurib väga aktuaalseid sotsiaalseid muutusi, vahendab seda eesti keeles ning loob ühtlasi ka vastavat sõnavara. Uurida internetti ja sotsiaalmeediat on korraga ülimalt oluline, sest tegu on uue ja uurimata ning samas väga suure mõjuulatusega nähtusega, aga samas ka uurijale mõneti tänamatu, sest just uudsuse tõttu on paljud asjad alles kujunemisjärgus ja püsivamaks settimata, mistõttu on väga tõenäoline, et uurimus aegub kiiresti ja muutub ise kultuurilooliseks dokumendiks. Seda enam väärib Katrin Tiidenbergi töö tunnustust. Antagu talle auhindu!


i „Rõivase ahistamisohver: ma ei kahetse, ma olen rääkinud tõtt“ EPL 21.X 2017

30. detsember 2017

Niinimetatud kurjus: agressiooni looduslugu

Alljärgnev on Kalevi Kulli järelsõna Konrad Lorenzi raamatu "Das sogenannte Böse" (1963) tõlkele, mis ilmus Tallinna Ülikool Kirjastuses 2018 aasta alguses (vaata siia!).




Koos Konrad Lorenziga käitumist vaadeldes

Kalevi Kull


Kust on kiindumus pärit? Mis on meil teiste liikidega ühist, mis on neist erinev? Kas sõdimine on inimlik või loomne tegevus? Kas on mõni võti, millega pääseks loomade käitumise mõistmisele oluliselt ligemale? Neid asju see raamat üksjagu õpetab. Ning tuleb kohe öelda, et õpetab nii algajale kui asjatundjale.
Konrad Lorenz on üks loomade käitumise teaduse ehk etoloogia alusepanijaid. Selle tegi võimalikuks temas liitunud naturalist, üldbioloog ja looduskirjanik. Ta on ühteaegu väga tähelepanelik loodusvaatleja ja selgel viisil mõtleja. Selle teaduses nii tähtsa „vaatluse ja tõlgenduse“ põhimõtte – Beobachtung und Reflexion – kirjutas ju juba Karl Ernst von Baer oma peateose (1828) alapealkirjaks.
Kui olete tähelepanelik vaatleja ja teiste liikide toimetamist nende endi oludes üksjagu jälginud, siis teate, et kokkupõrked on organismide elus siiski võrdlemisi harvad. Jutt pole sellest, et üks sööb teist kui oma loomulikku toitu – see pole siinse raamatu päristeema. Siin on vaatluse all küsimus kaaslastega kaklemisest või isegi ehk lihtsalt eemaleajamisest, teise tõrjumisest.
Lorenz uurib ses raamatus, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal läheb see liiale, kuidas seda pärsitakse, kas ja kuivõrd on sel seos inimese agressiivse käitumisega. Kas inimestevahelisel vägivallal on miskit pistmist loomadevahelise käitumise vormidega?
Tõeline agressioonivõime sünnib ikkagi alles koos inimkeelega. Vägivald on võimalik sestpeale, kui tegija saab mõista, et ta teeb teisele kurja.1 See eeldab mõtlemist, eeldab keelt ja inimest. Seega siis, kuni siin ei räägita inimesest, ei saa juttu olla vägivallast. Siin on juttu eemaleajavast käitumisest. Tõsisemad vormid võtab tõrjumine vaid siis, kui teine ei kuuletu.
Koera kurjus, õieti kurjustus, see käitumine, mis hirmutab, ei ole koeral pahateoks plaanitud. Koer, nagu teisedki loomad, ei saa enda üle mõtelda, tema märgisüsteemidel pole seda võimet, mille annab keel. Loom ei saa mõista, kuidas teisel on halb. Seepärast ei saagi ta tahta teha halba. Nii on ka väga väär tema käitumist eales halvaks pidada.
Ent kaaslasi hirmutava käitumise vormidel, mida näeme erinevatel liikidel (sealhulgas inimesel), on ometi üksjagu ühist. Seepärast ongi organismide käitumise tundjate – bioloogide, etoloogide, zoosemiootikute töö konfliktide mõistmiseks oluline.

Eesti ja etoloogia
Kui astusin Indiana Hundipargis sisse selle juhataja, ühe maailma parima huntide käitumise tundja Erich Klinghammeri2 majja ja nimetasin, et tunnen huvi Jakob von Uexkülli3 uurimusvälja vastu, siis Klinghammer sõnas tervituse asemel: „Te olete siin majas juba teine külaline, kes Uexkülli teab“. Küsisin, et kes see esimene siis oli. „Konrad Lorenz,“ lausus ta.
Lorenziga pole ma kunagi kokku saanud ja niipalju kui olen järele kuulanud, ka mitte ükski teine Eesti bioloog mu eluajal. Päris kindel ei või ma seda öeldes küll olla, nii et kui keegi teab rohkem, oleks põnev kuulda. Seda enam, et Konrad Lorenz on Tartus käinud ning küllap ta siis ka mõne siinse bioloogiga kohtus (vt sellest allpool).
Lorenzi mõju on Eestis muidugi olemas. Etoloogia tõusis maailmas populaarseks 1960. aastail.4 Selle teadusharu üheks esimeseks vahendajaks Eestisse oli Eerik Kumari5, meie ornitoloogia eestvedaja, kes hoidis ennast hoolega kursis maailmas lindude uurimisel toimuvaga. Lorenz oligi ju ennekõike lindude käitumise uurija. Kumari raamatukogus oli hulk Lorenzi teoseid (Lorenz 1966a; 1966b; 1968; 1975a; 1978). Neist innustatult suunas Kumari Eesti ornitolooge siis ka lindude käitumist uurima.
Paigad, kus Eestis lindude uurimisega tegeldi, olid üsna loomulikult Matsalu, Vilsandi ja Puhtu. Etoloogia võtsid käsile ornitoloogid Ruth Ling6 ja Sven Onno7. Kuna selle juurde kuulus ka käitumise filmimine, sattus neile appi Rein Maran8, kelle loodusfilmijaks saamine sai peamise tõuke just sealt, objektiivi kaudu laidudel kajakaid vaadeldes (vt Lõhmus 2011).
Kumaril oli olemas käesoleva raamatu saksakeelne eksemplar (Lorenz 1966a) ning koos tema saatesõnaga (Kumari 1969) ilmus Eesti Looduses järjeloona Viktor Masingu9 tõlkes katkendeid Niinimetatud tigedusest“ esmakordselt eesti keeles juba 1969. aastal (Lorenz 1969a; vt ka Lorenz 1969b). See oli veel enne, kui etoloogid Konrad Lorenz, Nikolaas (Niko) Tinbergen ja Karl von Frisch said 1973. aastal Nobeli auhinna, mille Masing (1974) ka eesti keeles ära märkis (vt ka Ling 1978).
Viktor Masingu märkamata jäänud roll Eesti etoloogias väärib kindlasti nimetamist. On ta ju tõlkinud saksa keelest eesti keelde peale Lorenzi veel mitmete etoloogide jt loomade käitumise uurijate – Niko Tinbergeni (1968), Irenäus Eibl-Eibesfeldti (1972–1973), Bernhard Grzimeki (1973–1974), Karl von Frischi (1974) kirjutisi. Masingu – ka tema oli suurepärane naturalist – ilmseid huvisid oli ökoloogia ja käitumisuuringute seostamine. Ent suurel määral ühtlasi bioloogiahariduse edendamine, milleks etoloogiline aimekirjandus sobib hästi.
Lindude käitumise uurimise üheks olulisemaks kohaks Eestis kujunes Puhtu ornitoloogiajaam, eestvedajaks Jüri Keskpaik10 (vt ka Kukk 2009). Ta kutsus minugi sinna ja alates 1968. aastast, algul kooli-, hiljem ülikooli ajal, töötasin Puhtus kuuel suvel tema käe all. Keskpaiga peamine uurimisteema oli lindude soojusregulatsiooni väljakujunemine, selle käitumuslikud ja füsioloogilised mehhanismid, ökofüsioloogia. Ma ei mäleta, kas kuulsin Lorenzist seal juba esimesel suvel või mõnel järgmisel, kuid kogu selle uurimisrühma metodoloogia oli mu meelest natuke Lorenzi füsioloogilise etoloogia hoiakuga. Istusime vahetuste kaupa vaatlustelgis tutka, liivatülli, vesikana, lõopistriku ja mitmete teiste pesade juures lindude käitumist kronometreerides, tõime linnupoegi laidudelt öisteks katseteks, neid varahommikul pessa tagasi viies, kasvatasime neid voljäärides, mõõtsime nende temperatuuri ja hingamist laboris (vt neist töödest raamatus Kumari 1978). 2017. aasta juulis Jüri Keskpaigalt Lorenzi kohta üle küsides ütles ta, et Lorenz oli küll pigem fooniks ning uurimisküsimused Puhtus (kus käitumisvaatluste osas oli olulisem kronometreerimine – muide, lausa ööpäevaringne) ei lähtunud tema töödest. Tähtsamad olid pigem Pjotr Anohhini11 ja Jakob Uexkülli funktsionaalsete süsteemide mudelid. Ka Niko Tinbergeni tööd, kelle mõnesid katseid Jüri Keskpaik oli korrata proovinud. Keskpaik oli saanud ökofüsioloogiaalase koolituse Abram Slonimilt12, kelle arendatud teadussuunda on kutsutud etoloogiliseks füsioloogiaks, ja sealt pärines ka termoregulatsiooni uurimise teema. Ent üks Lorenzilt pärit mõiste oli tähtis küll – Kumpan ehk kaaslus; sealjuures kaaslus inimese ja linnu vahel. Nii ehk naa – mõte, mis Puhtus hõljus ja ka sõnastatud sai, oli püüd luua organismide käitumise teooria.
1972. aasta jaanuaris käisime esimesel üleliidulisel loomade käitumise konverentsil Moskvas.13 Eestist Ruth Ling, Jüri Keskpaik, Aleksei Turovski14, mina, võimalik et veel keegi. Mäletan Leonid Krušinski ettekannet – ta tegeles loomade järeldamisvõimega; samuti Jevgeni Panovi, kes oli Lorenzit tõlkinud vene keelde.
Tartu ülikoolis luges etoloogiat Ruth Ling. Ka tema on tõlkinud Lorenzit (Lorenz 1975b). Samuti tõlkis Lorenzit eesti keelde Tiiu Keskpaik (Lorenz 1980–1981; 1984; Keskpaik 1980), sealhulgas peatüki käesolevast raamatust (Lorenz 1996). Kuid kuna etoloogia tundus nii tähtis ja programmis oli teda nii vähe, siis tegelikult juba ülikooli esimesel aastal pidasime Turovskiga plaani teha etoloogia seminar. See küll ei käivitunud, selle asemel aga tuli teoreetilise bioloogia grupp.
Peale lindude tegeldi ka putukate käitumise teadusliku uurimisega: Vambola Maavara15 ja Ants-Johannes Martin16 sipelgatega, Aleksei Turovski parasiitsete herilastega (vt intervjuu temaga – Velmezova, Kull 2016). Lindude käitumisega on aga tegelenud veel Vilju Lilleleht17, Kalev Rattiste18, Raivo Mänd19, Aivar Leito20 jmt.
Otseselt etoloogiaalaseid konverentse pole Eestis minu teada peaaegu peetud, etoloogia on olnud pigem üks tahk muude uurimisteemade juures. Üheks toredaks erandiks oli käitumise teooriale pühendatud ja paljude osavõtjatega kaheksas teoreetilise bioloogia kevadkool 1982. aastal Puhtus, kus said kokku meie zooloogid-etoloogid ja Juri Lotman21 semiootikuna.
Käitumise ja kommunikatsiooni tähenduslikud tahud on zoosemiootika uurimisala. See on teadusharu, mis areneb meil praegu suurte sammudega (nt Maran, Martinelli, Turovski 2011; Maran jt 2016). Üleüldse võib loomade käitumise valdkond olla Eestis väga suurte võimalustega uurimisala. Käitumise uurimine ja vaatlemine on ju suhteliselt odav teadus, mis nõuab vaid palju püsivust ja nutikust ning loomulikku loodust – seega just väga sobilik Eestisse.

Veidi Lorenzi elukäigust ja etoloogia kujunemisest
Konrad Lorenz sündis Viinis aastal 1903 ja suri 1989. aastal samuti Viinis. Tema isa Adolf Lorenz oli meedik, juhatas Viini ülikooli ortopeediakliinikut aastail 1889–1924 ning oli ka suurepärane teadlane. Kodus Altenbergis oli Konrad Lorenz lapsest peale aga väga suur loodushuviline. Parditiigid olid tema esmaseks vaatluspaigaks ja akvaarium eksperimenteerimiseks. Oma autobiograafias (Lorenz 1985) kirjeldab ta neid varaseid vaatlusmuljeid põhjalikult. Partide ja hanede käitumiskommete tundmises ei saanud hiljem keegi talle vastu.
Konrad õppis Viini ülikoolis arstiteadust, lõpetades selle 1928. aastal, seejärel jätkas aga zooloogia õppimisega, mis päädis doktoritööga 1933. aastal. Tähtis osa oli ka psühholoogial, mida õpetas Karl Bühler22, kellel oli talle oluline mõju (Lorenz 1985: 263–264). Aastail 1935–1940 õpetas Lorenz Viini ülikoolis juba ise võrdlevat anatoomiat ja zoopsühholoogiat (Gorokhovskaya 2007).
Mõni aeg varem, 1926. aastal oli Jakob von Uexküll rajanud Hamburgis loomade käitumise uurimise instituudi (Institut für Umweltforschung). Lorenz külastas Jakob von Uexkülli tema laboris Hamburgis ja sai sealt palju innustust. 1936. aastal kohtus Lorenz esmakordselt Niko Tinbergeniga Hollandis. 1937. aasta suve veetis aga Tinbergen Altenbergis, Lorenzi juures. Aastal 1938 asutas Lorenz ajakirja Zeitschrift für Tierpsychologie (aastast 1986 on selle ajakirja nimeks Ethology ja see ilmub tänapäevani).
1940. aastal sai Lorenzist Königsbergi ülikooli professor. See oli kunagine Immanuel Kanti õppetool. Ent oli sõjaaeg ning ka Lorenz arvati sõjaväkke – sõjaväearstiks. 1943. aastal korraldas Wehrmacht Köningsbergi ülikooli õppejõududele Tartus kursused koos loenguprogrammiga ning ka Lorenz käis sellega seoses Tartus esinemas (Tilitzki 2002: 800). Ta pidas 1943. aasta 20. oktoobril Tartu ülikooli aulas loengu „Inimese ja looma psühholoogia võrdlus“, koos „filmi demonstreerimisega“, nagu Postimees kirjutas.23
Lorenz pidas väga tähtsaks asjaarmastajana loodusvaatlustele pühendumist. „Meie, amatöörid ja diletandid“ – nii iseloomustab ta omasuguseid, kes suure püsivuse ja pühendumisega tegelevad käitumisvaatlustega. „Kui oled tõeline amatöör, armastad tõeliselt mingit sorti kalu, linde või imetajaid, siis sa ei saa teisiti, kui hakkad asjatundjaks. Asjatundja ei pea olema teadlane, kuid teadlasel on kahtlemata kohustus olla asjatundja. See, et asjatundjad nii sageli püüavad teadlasteks saada, käib aga vahel järgmisel viisil. Asjatundja, kes end veel teadlaseks ei pea, loeb ja kuuleb, mida kuulsad teadlased on öelnud või kirjutanud asjast, mis temale, asjatundjale, on iseenesest põhjalikult tuttav. Üllatusega leiab ta, et need suured mehed ei tea, millest nad räägivad, ning seetõttu kõnelevad mõttetusi“ (Lorenz 1985: 264).
Etoloogia algusaegadel (1930. aastail) kujunes loomade käitumist uurivate bioloogide nn nähtamatu kolledž (Gorokhovskaya 2001: 88), kuhu kuulusid vanemast põlvkonnast Jakob von Uexküll, Karl von Frisch, Otto Antonius24, Otto Koehler25, Erwin Stresemann26, Julian Huxley, Eliot Howard27, Frits Portielje28 ning Lorenzi ja Tinbergeni eakaaslastest või noorematest Bernhard Rensch29, Friedrich Goethe30, Bernhard Grzimek, Heini Hediger, Gustav Kramer31, Hans Löhrl32, Günter Tembrock33, David Lack34, Jan Verwey35, Frans Makkink36, Adriaan Kortlandt. Nende töö pani etoloogiale aluse.37 Teadusharu loojaid on ikka terve hulk ning kellegi tarkust ei või kuulsuse järgi hinnata.
Richard Burkhardt (1992: 374) kirjutab: „Enne aastat 1950 oli olnud vaid kaks konverentsi, millel oli oluline mõju loomade käitumise uurimisele. Esimene oli Leideni instinkti-konverents 1936. aastal. Teine oli Cambridge’s 1949. aastal peetud konverents „Füsioloogilised mehhanismid loomade käitumises“. Leideni konverents tõi Lorenzi ja Tinbergeni esimest korda kokku ja ühendas neid opositsioonis vanema põlvkonna subjektiivse loomapsühholoogia vastu. Cambridge’i konverents andis etoloogia kaasrajajatele sõja järel esimese võimaluse ümber grupeeruda.“
Omaette lugu on sõjaaastatega. Sakslased panid Tinbergeni Hollandis mitmeks aastaks vangi, Lorenz aga sattus pärast sõda ligi neljaks aastaks (1944. aasta keskpaigast kuni 1947. aasta detsembrini) vangi Venemaale ehk Nõukogude Liitu. Ta oli erinevates vangilaagrites – kokku kolmeteistkümnes, sealhulgas pikemalt Armeenias – ja vangina oli ta enamasti ametis laagri arstina (Sokolov, Baskin 1992; 1993; Gorokhovskaya 2002).
Kui Lorenz Venemaalt vangilaagrist 1948. aasta veebruaris koju Altenbergi jõudis, oli tal kaasas raamatu käsikiri ja kodustatud kuldnokk. Siitpeale hakkas tema kuulsus kasvama. Sellest käsikirjast sai hiljem raamat „Peegli tagakülg“ (Lorenz 1973).
Lorenz kirjutas kokku kümmekond raamatut. Eesti keeles on neist ilmunud seni kaks: „Inimene leiab sõbra“ (Lorenz 1975b) ja „Kuningas Saalomoni sõrmus“ (Lorenz 1984). Lisaks aimelistele avaldas ta ka täiesti akadeemilisi raamatuid, sealhulgas etoloogiaõpikuks sobiva „Etoloogia alused“ (Lorenz 1978; 1981).
Lorenz oli austerlane, tema peamine kolleeg etoloogia väljakujundamisel Niko Tinbergen aga hollandlane. Huvitaval kombel on nii Austriast kui Hollandist pärit terve hulk etolooge, samuti on teoreetilise bioloogia ajaloos just Austrial ja Hollandil olnud pikka aega eriline koht. Hollandis, Leidenis loodi maailma esimene teoreetilise bioloogia instituut, Hollandist pärineb koos Niko Tinbergeniga lausa etoloogide koolkond (Burkhardt 1997: 1; Röell 2000). Austrias töötas bioloogiateoreetikuna Ludwig von Bertalanffy38, Konrad Lorenzi pere villast sai aga hiljem pikaks ajaks Euroopa ühe peamise teoreetilise bioloogia instituudi keskus. Nii et ka etoloogia kujunemislugu paistab tõendavat, et maiskondlik traditsioon on teadustes oluline.39

Lorenz ja Uexküll
Konrad Lorenz pühendas oma doktoritöö (Lorenz 1935; inglise keeles Lorenz 1957) Jakob von Uexküllile. Hiljem, Harvey loengus 1958. aastal määratleb Lorenz väga selgelt nii oma vaadete sarnasuse kui erinevuse Jakob von Uexkülli omadest, “... keda ma pean olulistele filosoofilistele erimeelsustele vaatamata üheks oma kõige tähtsamaks õpetajaks“ (Lorenz 1960a: 94).
Vist oli nii, et Jüri Keskpaiga rühmas leidsimegi Uexkülli olulised tööd Lorenzi kaudu. Mul on meeles, justkui oleks see olnud seotud Lorenzi Kumpan-artikliga (Lorenz 1935), milles ta Uexküllile viitab ja mille allikate ülesotsimise andis Jüri mulle ülesandeks.
Lisaks Lorenzi ja Uexkülli kohtumisele Hamburgis pidasid need kaks loomade käitumise õpetuse suurkuju omavahel tihedat kirjavahetust,40 ometi arenesid Lorenzi vaated mitmetes olulistes bioloogia teoreetilistes seisukohtades veidi erinevas suunas. Darvinistist Lorenzi jaoks oli loodusliku valikuga seotud kohastumine määravaks teguriks organismi taju- ja käitumismehhanismide kujunemisel. Uexküll aga kõneles looduse üldisest plaanipärasusest, mis hoiab koos looduslike vormide mitmekesisust teda huvitasid rohkem sünkroonsed kui diakroonsed suhted.41
Kui ma Altenbergis Lorenzi maja külastasin (vist aastal 2003), oli seinal klaasi all Uexkülli saadetud foto koos tervitusega Lorenzile: „Herzlichen Dank für den fabelhaft interessanten Kumpan. Schema und Prägung sind die Lösung des Rätsels. J. v. Uexküll, 1934“.
See, mida Lorenz märkas – et lindude käitumises korduvad võrdlemisi lihtsad mustrid, et käitumise seaduspärad seletuvad kaunis lihtsate mehhanismide kaudu –, oli ühtpidi seesama tee, mida käis Uexküll; Lorenz tõepoolest toetus sellele, kuid tema seletuste haaravus varjutas teise, sügavamalt semiootilise poole, mis viiski Lorenzi eemaldumisele Uexküllist. Võib-olla on muidki põhjusi, üheks ehk Austria teaduslik kool, mida Viini ringi eesmärk – metafüüsika hävitada –natuke iseloomustab. Ka bioloog ja süsteemiteooria üks rajajaid Ludwig von Bertalanffy, austerlane nagu Lorenzki, sai Uexküllilt mõjutusi, pärast aga sobis Lorenziga päris hästi.
Lorenz ja Uexküll erinevad selles, kuidas nad tõlgendavad Kanti, ja see käib teadmiste päritolu seletuse kohta üldisemalt. Lorenz oli lühikest aega ametis Königsbergi ülikoolis ja seal kirjutas ta artikli, milles põhjendab aprioorsete kategooriate kujunemist loodusliku valiku kaudu (Lorenz 1941). See töö oli ühtlasi oluliseks tõukejõuks evolutsioonilise epistemoloogia nimelise teadussuuna kujunemisel. Niisugune fülogeneesi rõhutav suund on opositsioonis Jean Piaget’42 töödest lähtuva geneetilise epistemoloogiaga, mille kohaselt teadmiste päritolu lähteks on pigem ontogenees (vt Lorenz 1960b). Piaget’ vaated on lähemal Uexkülli omadele.
Üks väike tähelepanek veel. Sellal kui Lorenz oli Venemaal vangis, asutas rühm entusiastlikke Austria etolooge Wilhelminenbergi bioloogiajaama (sellest kasvas hiljem välja praeguseni tegutsev Konrad Lorenzi nimeline Võrdlevate Käitumisuuringute Instituut – Konrad-Lorenz-Institut für Vergleichende Verhaltensforschung). Nad andsid aastail 1946–1947 välja ka ajakirja Umwelt. Nii bioloogiajaama kui ajakirja asutaja oli Otto Koenig, kaastööliste seas oli ka Irenäus Eibl-Eibesfeldt43. Umwelt oli põhiliselt populaarteaduslik ajakiri, meie Eesti Looduse sarnane. Huvitav on aga see, et Uexkülli nimi leidub selles üksnes ühes artiklis (Frühmann 1947), kusjuures koguni mitte artiklis, mis räägib keskkonnauuringute (Umweltforschung) ajaloost (Gams 1947). Ühelt poolt on selge see, et saksakeelne sõna Umwelt oligi tavakeeles kasutuses „keskkonna“ tähenduses, Uexkülli antud tähendust „omailm“ esines pigem akadeemilistes tekstides. Ent antud juhul oli seal midagi veel – nimelt paradigmaatiline erinevus vaadetes loomade käitumisele, mis viis Uexkülli tööd kolmeks aastakümneks unustusse isegi loomade käitumisega tegelevate teadlaste hulgas.

Etoloogia ja zoosemiootika
1960. aastail alustas Thomas Sebeok44 tööd etoloogia ja zoosemiootika sidumiseks. Sebeok oli keeleteadlane, kes uuris keelte mitteverbaalseid vorme ning nägi loomade tähendusloomes inimkeelte kujunemise olulist eeldust. Ta toimetas mitu mahukat loomade kommunikatsiooni teemalist kogumikku. Raamatu „Kuidas loomad suhtlevad" pühendas ta Heini Hedigerile, keda Sebeok nimetas esimeseks tänapäevaseks etoloogia ja semiootika seoste rõhutajaks (Sebeok 1977: ix). Seost semiootikaga on pidanud oluliseks teisedki zooloogid, näiteks Peter Marler45 ja Irenäus Eibl-Eibesfeldt. Thomas Sebeok puutus kokku ka Konrad Lorenziga, kuid head klappi neil siiski ei tekkinud (Brier 2011: 42).
Siinkohal on vajalik täpsustada, et “etoloogia“ võib olla mõistetud mitmes tähenduses. Esiteks on see lihtsalt loomade käitumist uuriva teaduse nimi üldiselt. Ent teisalt on see vaid üks koolkond loomade käitumist uurivate teaduste hulgas. Etoloogia oli Lorenzi ja Tinbergeni koolkond, mis eristas end võrdlemisi teravalt käitumise teistsugustest seletusviisidest. Üks neist teistsugustest oli biheiviorism, mis pööras suurt tähelepanu loomade õppimismehhanismidele, ent vähem loomade käitumisele liigiomastes oludes. Juba varem oli arenema hakanud tajuprotsesside uurimise kallakuga zoopsühholoogia. Etoloogiat ja zoopsühholoogiat üritas sünteesida Robert Hinde (1970).
Nagu Lorenz ise on hiljem hinnanud, õitsesid etoloogilised uuringud sõjajärgseil aastakümneil küll hästi, kuid need olid ühekülgsed. Neis puudus süsteemipõhine lähenemine ja neis „ignoreeriti peaaegu täielikult õppimisprotsesse“ (Lorenz 1985: 278). Niisiis ka tähendusloomet.
Ent tähendusloomeline tahk on loomade käitumises kahtlemata olemas ja nii on ka zoosemiootika loomade käitumise mõistmiseks möödapääsmatu, st Sebeoki programm saab kindlasti järje.


1960. aastad – selle raamatu kontekst
1960. aastail, kui käesolev raamat ilmus, oli teadusilmas erakordne aeg. See oli teadusharude vanade piiride kaotamise aeg, nagu Hinde (1970) oma loomade käitumise ülevaateraamatu eessõnas ütleb. See oli kümnend, mil üsna ühel ajal tõusid esile ökoloogia, geneetika, küberneetika, semiootika, etoloogia. Need teadusharud on omavahel natuke seotud. Ka bioloogiat ja antropoloogiat hakati uutel viisidel seostama. See tõi kaasa uusi efektseid seletusi, ent nagu humanitaaria ja bioloogia piiril kombeks, kippusid sekka bioloogilise determinismiga liialdamised.
Inimeste ja loomade käitumise võrdlev analüüs oli tollal ka aimekirjanduses väga populaarne. Ühe näitena olgu toodud agressiooniteemaga seotud tapja-ahvi teooria, mille esitas inimese kujunemise kohta Robert Ardrey.46 Ta kirjutas muuhulgas (Ardrey 1961: 29): „Inimene eristus antropoidsest taustast vaid ühel põhjusel: ta oli tapja. Ammu, arvatavasti mitu miljonit aastat tagasi, eraldus tapja-ahvide liin mitteagressiivsete ahvide seast. Keskkonna eripärast tuleneva vajaduse tõttu kohanes see liin kisklusele. Kisklusest tulenevate vajaduste tõttu see liin siis edeneski. Aafrika kolletuvais savannides loomi taga ajades õppisime jooksma, meie käed vabanesid haavamiseks ja vedamiseks, selleks polnud enam vaja lõugu, ja nii need taandusid. Omamata võitlushambaid või kihvu, tuli võtta relvadeks abivahendid. Kivi, kaigas, raske kont – meie eellaseks olevale tapja-ahvile oli see ellujäämise küsimus. Kuid relva kasutamine tähendas uusi ja mitmekordseid nõudeid närvisüsteemile, et koordineerida lihaseid, puuteid ja pilku. Ja nii kujunes viimaks suurenenud aju; nii kujunes lõpuks inimene. Vana oletus, et inimene lõi relvad, on tõest kaugel. Vastupidi – relv lõi inimese.“
Veelgi populaarsemaks said Desmond Morrise raamatud, sh „Paljas ahv: zooloogi uurimus inimloomast“ (Morris 1967), ja mitmed tema filmid. Kui Lorenzi analüüsimaterjaliks olid linnud, kalad, närilised ja mõned kiskjad, siis Desmond Morris suunas vaatlused inimkäitumisele.
Sotsiobioloogia ei olnud veel sündinud – selle alguseks loetakse Edward Wilsoni47 raamatu Sociobiology ilmumist 1974. aastal. Ent Lorenzi ja Tinbergeni darvinistlikud käitumisnähtuste seletused mõjutasid sotsiobioloogia kujunemist kindlasti – nad olidki juba seda laadi. Wilson oli sipelgate käitumise spetsialist ja tema seletused sotsiaalse käitumise päritolust loodusliku valiku kaudu – mida hakati kiiresti ka inimühiskonnale rakendama – ajasid paljudel pea sassi.
Need loodusliku valiku kaudu seletamisega liialdamised tuli läbi elada. Õpetatud humanitaarid on seda õigusega pidanud biologismiks (nt Kleeberg 2004; Tallis 2011). Et antropoloogia ja bioloogia kokku sobiks, tuleb bioloogial endal süveneda sellesse, mismoodi organismid tähendusi omistavad ja kuidas nad on tajuvad ja toimivad, ise otsuseid tegevad ja valivad olendid.

Sellest raamatust endast
Käesolev raamat, saksakeelse pealkirjaga Das sogenannte Böse – zur Naturgeschichte der Aggression, ilmus esmakordselt aastal 1963 (Lorenz 1963). Sellest on mitmeid kordustrükke ja tehtud hulk tõlkeid. Ingliskeelses Marjorie Kerr Wilsoni tõlkes, mida on paljukordselt välja antud alates 1966. aastast, on pealkirjaks lihtsalt On Aggression. Kuigi sõna „agressioon“ on ka originaali alapealkirjas, tekitab sellega piirdumine märgatava ja päris olulise tähendusnihke, sest enamasti defineeritakse agressiivsust ikka kui käitumist, millega taotletakse teha teisele halba. Ent arusaam, et teisel võib olla halb, on arvatavasti kõigile loomadele (peale inimese) võõras.
Eesti keeles on varem katkendite tõlkimise puhul kasutatud mitut pealkirjavarianti: „Niinimetatud tigedus“ (Lorenz 1969a) ja „Niinimetatud kurjus: agressiooni loodusloost“ (Lorenz 1996). Võib-olla oleks tigeduse ja kurjuse asemel sisuliselt täpsem „kurjustamine“ või koguni „kurjustus“.
Tähelepanu selle raamatu vastu on olnud õige suur. Eks see on arusaadav, sest vägivalla mehhanismide ja päritolu mõistmine on tähtis ning mõnede vägivalla vormide juured võivad tõesti olla loomsed. Pealegi sattus raamat ilmuma ajal, mil teda märgati. Sõda oli võrdlemisi värskelt meeles, küsimus „Miks sõda?“ samuti. Kas ja kuivõrd on kurja juured inimese-eelsed või kus nad asuvad – seda oli vaja mõista. Teine tahk on ökoloogiline. Loomadest arusaamine on nendega koos elamise eelduseks. Nii loomadega kooselamist kui nendest aru saamist on linnastunud ümbruses väheks jäänud, soov selleks aga ikka elus.
Lorenzi vaadete mõistmiseks on vaja tähelepanu pöörata tema jaoks kesksele nähtusele – püsivatele liigutusviisidele (ingl fixed action patterns). Loomade käitumine koosneb korduvatest liigutustest, mis on taandatavad mõnedele põhiliigutustele, mida varieeritakse. Need põhiliigutused on sünnipärased ja päranduvad samamoodi kui kehaehitus. Veelgi üldisemalt – see, mis pärandub, on toimimistsüklid või -mustrid. Seega käitumise evolutsioon võib alluda samadele mehhanismidele kui liigiomase kehaehituse kujunemine. Siit siis etoloogia fülogeneetiline rõhuasetus, mis on Lorenzil valdav.
Püsivate liigutusviiside avastamine ja nende kaudu käitumise võrdlev seletamine on sedavõrd haarav, et organismide „tundeilm“ jääb tagaplaanile.48 Õppimismehhanismidest on Lorenzile peaaegu ainsana oluline neist kõige lihtsam – vermimine (ingl imprinting), mida ta ise õppimise hulka õieti ei arvagi. Või siis looduslik valik, mille ta õppimismehhanismiga samastab. Emotsionaalse maailma seletamiseks sobib aga paisu taha kogunemise ja vallapääsemise (ingl releasing) mudel, kus paisu kõrgus oleneb ooteajast ja kaugusest naabriga.
Lorenz soovitab ikka seletusi ümber vaadata. Proovida igatahes tasub. Kas neid käitumisviise, mida Lorenz kirjeldab, annab ka teistmoodi seletada, kui Lorenz ise kolmandast peatükist alates teeb? Mu meelest annab küll – ja see on siis ju väga huvitav.
Kindlasti väärib tähelepanu, et need nähtused, millele Lorenzi raamatu pealkiri viitab, on enamiku loomade elus harvad. Suurem osa igapäevaelust on rahulik, ei mingeid kokkupõrkeid. Vildakas mulje, et agressiivsuseks nimetatu on tavaline, võib tulla kokkupuutest hoovikoertega, kes hauguvad iga võõra peale, ning ka loodusfilmidest, mille eriliseks huviks on otsitud dramaatilisus.
Ent mis see konflikt või kokkupõrge siis ikkagi on? Kas seda tuleb ette ka rakkude käitumises? Mis erinevus on siin selgrootute ja selgroogsete loomade vahel? Lorenz sellist küsimust peaaegu ei käsitle. Niisiis võib siit midagi uut välja tulla.
Lorenz näitab, et võitlus leiab aset eelkõige liigikaaslaste vahel. Järelikult on see seotud just omasuguste äratundmisega. Omasuguse äratundmine on biparentaalsete organismide üldine iseärasus, sellega saadakse hakkama sõltumata sellest, kui vaesed on liigi sensoorika ja mälu mehhanismid. Need on selleks parajasti piisavad.
Nii võib siis öelda, et „agressioon“ loomadel pole muud kui eemalehoidmine millegi ähvardamise taolise kaudu. Lihtne zooprokseemika. Enamaks võib see vahel saada vaid siis, kui teine tõrjuvatele märguannetele ei allu. Kust on see tõrjumine ehk ähvardamine aga pärit? See on äratundmisprotsessi pidur. See on mehhanism, millega hoitakse ära äratundmisele muidu järgneda võiv käitumine – ennekõike seksuaalne. See on piiri kujundav mehhanism.
Lorenz ütleb tihti, et liik püüab end alal hoida, ja siis tehakse seda või teist, „täites ülesannet säilitada liik“. Ometi, miks peaks liik ennast püüdma alal hoida? Kust see idee tuleb, kuidas seda põhjendada? Sellele aga Lorenz jällegi tähelepanu ei pööra. Liikide säilimine ei tulene sellest, et neil on säilimise püüd. See on üsna eksitav metafoor, sest säilimist taotleda saavad need, kel on teada enda suremise võimalus. Peale inimeste seda vaevalt teistel on.
Väärib üle vaadata seitsmendas peatükis koht, kus Lorenz väidab, et „päris ilmselt ei ole olemas seda, mida tervikuna võiks nimetada „emainstinktiks“ või „poegade eest hoolitsemise tungiks“, puudub isegi kaasasündinud võime tunda ära omaenda poegi“. Tegelikult on käitumise ja ümbruse „koostoime süsteemitervikuna selline, „nagu“ teaks asjaomane loom, mida tal tuleb liigi ja selle isendite ellujäämise huvides teha“. Võib tähele panna, et see ongi see, mida Uexküll nimetas plaaniks ja millega Lorenz ei mõistnud midagi peale hakata. Õieti on Lorenzil plaani asemel see „liigi ellujäämise nimel tehtav“, mis on veelgi eksitavam. Seda, mida me teeme, ei või ajada evolutsiooni kaela. Seletuste lihtsus on haarav, ent tihti petlik. Paraku just lihtsate seletuste poole teadus suures osas püüdlebki.
Olgu mis on, Lorenzi kutse käitumisvaatlusi teha on võrratu. Neid võimalusi on juurde tulnud, kas või pesakaamerate näol. Käitumise mõistmine juhatab meid arusaamisele, kuidas elada koos kõigi teiste liikidega me maal. Loodus on lähedal.49 Tundes ja eristades ka väärtustame.
Lorenzi seletusi väärib uurida. Ise käitumisvaatlusi teha. Mõelda.
Tartu–Puhtu
suvi 2017


KIRJANDUS
Anderson, Myrdene (ed.) 2004. Cultural Shaping of Violence: Victimization, Escalation, Response. West Lafayette: Purdue University Press.
Ardrey, Robert 1961. African Genesis: A Personal Investigation into the Animal Origins and Nature of Man. New York: Delta.
Baer, Karl Ernst von 1828. Entwickelungsgeschichte der Thiere: Beobachtung und Reflexion. Erster Theil. Königsberg: Bornträger.
Brentari, Carlo 2009. Konrad Lorenz's epistemological criticism towards Jakob von Uexküll. Sign Systems Studies 37(3/4): 637–659.
Brentari, Carlo 2015. Jakob von Uexküll: The Discovery of the Umwelt between Biosemiotics and Theoretical Biology. (Biosemiotics 9.) Dordrecht: Springer.
Brier, Søren 2008. Cybersemiotics: Why Information is not Enough! Toronto: University of Toronto Press.
Brier, Søren 2011. Ethology and the Sebeokian way from zoosemiotics to cyber(bio)semiotics. In: Cobley, Paul; Deely, John; Kull, Kalevi; Petrilli, Susan (eds.), Semiotics Continues to Astonish: Thomas A. Sebeok and the Doctrine of Signs. (Semiotics, Communication and Cognition 7.). Berlin: De Gruyter Mouton, 41–84.
Burkhardt, Richard W. 1992. Patterns of Behavior: Konrad Lorenz, Niko Tinbergen, and the Founding of Ethology. Chicago: The University of Chicago Press.
Burkhardt, Richard W. 1997. The founders of ethology and the problem of animal subjective experience. In: Dol, Marcel; Kasanmoentalib, Soemini; Lijmbach, Susanne; Rivas, Esteban; Bos, Ruud van den (eds.), Animal Consciousness and Animal Ethics: Perspectives from the Netherlands. Assen: Van Gorcum, 1–13.
Dewsbury, Donald A. (ed.) 1985. Leaders in the Study of Animal Behavior: autobiographical perspectives. Lewisburg: Bucknell University Press.
Eibl-Eibesfeldt, Irenäus 1972–1973. Galápagos. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus 1972, (8): 501–504; (9): 568–574; (10): 630–636; (12): 754–759; 1973, (1): 52–57; (2): 120–124; (3): 185–190; (4): 250–254.
Eibl-Eibesfeldt, Irenäus 1979. Ritual and ritualization from a biological perspective. In: Cranach, Mario von; Foppa, Klaus; Lepenies, Wolf; Ploog, Detlev (eds.), Human Ethology: Claims and Limits of a New Discipline. Cambridge: Cambridge University Press, 3–55.
Frisch, Karl 1974 [1963]. Mesilased ja lilled. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus (6): 339–342.
Frühmann, Edmund 1947. Mit anderen Augen. Umwelt: Zeitschrift der biologischen Station Wilhelminenberg (3): 130–132.
Gams, Helmut 1947. Aus der Geschichte der Umweltforschung und ihrer Grundbegriffe. Umwelt: Zeitschrift der biologischen Station Wilhelminenberg (10): 377–379.
Gorokhovskaya, Elena 2001 = Гороховская, Елена Анатольевна 2001. Этология: рождение научной дисциплины. Санкт-Петербург: Алетейя.
Gorokhovskaya, Elena 2002 = Гороховская, Е. А. 2002. Жизнь в советском плену и две версии «русской рукописи» Конрада Лоренца. Вопросы истории естествознания и техники 3: 529–559.
Gorokhovskaya, Elena 2007 = Гороховская, Е. А. 2007. Лоренц. In: Левит, С. Я. (ed.), Культурология: Энциклопедия. Т. 1. Москва: Российская политическая энциклопедия (РОССПЭН), 1180–1183.
Grzimek, Bernhard 1973–1974 [1962]. Loomad on ju hoopis teistsugused. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus 1973, (8): 496–501; (9): 565–568; (11): 694–699; 1974, (1): 46–52; (2): 110–114; (3): 186–190. [Tõlge teosest "Wir Tiere sind ja gar nicht so!"]
Hinde, Robert A. 1970 [1966]. Animal Behaviour: A Synthesis of Ethology and Comparative Psychology. 2nd ed. New York: McGraw-Hill Book Company.
Keskpaik, Tiiu 1980. Konrad Lorenz, mees Altenbergist. Eesti Loodus (2): 112–114.
Kleeberg, Bernhard 2004. Die vitale Kraft der Aggression: Evolutionistische Theorien des bösen Affen 'Mensch'. In: Bröckling, Ulrich; Bühler, Benjamin; Hahn, Marcus; Schöning, Matthias; Weinberg, Manfred (eds.), Disziplinen des Lebens: Zwischen Anthropologie, Literatur und Politik. Tübingen: Gunter Narr Verlag, 203–222.
Kriszat, Georg 1958. Biologie und Umweltlehre. In: Uexküll, Jakob; Kriszat, Georg, Streifzüge durch die Umwelten von Tieren und Menschen. Bedeutungslehre. Hamburg: Rowohlt, 163–169.
Kukk, Toomas 2009. Looduse uurimine algab sageli Puhtust: Zooloog Jüri Keskpaika küsitlenud Toomas Kukk. Eesti Loodus 60(6): 34–40.
Kumari, Eerik 1969. Konrad Lorenz. Eesti Loodus (8): 498.
Kumari, Eerik (toim.) 1978. Lindude käitumine. (Ornitoloogiline kogumik 8.) Tallinn: Valgus.
Kuresoo, Rein 2001. Loodus on lähedal. Tallinn: Maalehe Raamat.
Ling, Ruth 1978. K. Lorenz ja N. Tinbergen – kaasaegse etoloogia rajajad. In: Kumari, Eerik (toim.), Lindude käitumine. (Ornitoloogiline kogumik 8.) Tallinn: Valgus, 9–18.
Lorenz, Konrad 1935. Der Kumpan in der Umwelt des Vogels (Der Artgenosse als auslösendes Moment sozialer Verhaltungsweisen). Journal für Ornithologie 83(2, 3): 137–213, 289–413. [Inglisekeelne tõlge – Lorenz 1957.]
Lorenz, Konrad 1941. Kants Lehre vom Apriorischen im Lichte gegenwärtiger Biologie. Blätter für Deutsche Philosophie 15: 94–125. [English trans. in General Systems 7: 23–35 (1962); and in H. C. Plotkin (ed.), Learning, Development, and Culture: Essays in Evolutionary Epistemology. Chichester: Wiley (1982).]
Lorenz, Konrad 1957. Companionship in bird life. In: Instinctive Behavior: The Development of a Modern Concept. Claire H. Schiller (ed.), 83–128. New York: International Universities Press. [Lorenz 1935 tõlge.]
Lorenz, Konrad 1960a [1958]. Methods of approach to the problems of behavior.
In: The Harvey Lectures: Delivered Under the Auspices of The Harvard Society of New York, 1958–1959, Under the Patronage of the New York Academy of Medicine. New York: Academic Press, 60–103.
Lorenz, Konrad 1960b. Comments on professor Piaget's paper. In: Tanner, J. (ed.), Discussions on Child Development. Vol. 4. New York: International Universities Press, 28–34.
Lorenz, Konrad 1963. Das sogenannte Böse: zur Naturgeschichte der Aggression. Wien: Dr. G. Borotha-Schoeler Verlag.
Lorenz, Konrad 1966a. Das sogenannte Böse: zur Naturgeschichte der Aggression. Wien: Borotha-Schoeler.
Lorenz, Konrad 1966b. Über tierisches und menschliches Verhalten: aus dem Werdegang der Verhaltenslehre: gesammelte Abhandlungen. Bd. 1–2. München: Piper.
Lorenz, Konrad 1968. Vom Weltbild des Verhaltensforschers: drei Abhandlungen aus "Über tierisches und menschliches Verhalten". München: Deutscher Taschenbuch Verlag.
Lorenz, Konrad 1969a [1963]. Niinimetatud tigedus. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus (8): 499–502; (9): 562–565; (11): 696–700; (12): 765–768. [Eessõna, vt. Kumari 1969.]
Lorenz, Konrad 1969b [1964]. Vihaleajavad loomalood. Eesti Loodus 12: 768. [Originaal: Lorenz, K. 1964. Zorn über Tiergeschichten. Das Tier 6.]
Lorenz, Konrad 1973. Die Rückseite des Spiegels. München: Piper.
Lorenz, Konrad 1975a. Die Rückseite des Spiegels: Versuch einer Naturgeschichte menschlichen Erkennens. München: Piper.
Lorenz, Konrad 1975b [1950]. Inimene leiab sõbra. (Ling, Ruth, tõlk.) Tallinn: Valgus.
Lorenz, Konrad 1978. Vergleichende Verhaltensforschung: Grundlagen der Ethologie. Wien: Springer-Verlag.
Lorenz, Konrad 1980–1981 [1949]. Kuningas Saalomoni sõrmus. (Keskpaik, Tiiu, tõlk.) Eesti Loodus 1980: (2): 114; (3): 191; (4): 258; (6): 404; (7): 468; (8): 530; (9): 602; (10): 678; (11): 736; (12): 814; 1981: (1): 46; (2): 116. [Eessõna, vt Keskpaik 1980; raamatuna Lorenz 1984. Originaal: "Er redete mit dem Vieh, den Vögeln und den Fischen".]
Lorenz, Konrad 1981. The Foundations of Ethology. (Lorenz, Konrad Z.; Kickert, RObert Warren, trans.) New York: Springer.
Lorenz, Konrad 1984 [1949]. Kuningas Saalomoni sõrmus: loomade käitumisviisidest. (Keskpaik, Tiiu, tõlk.) Tallinn: Valgus.
Lorenz, Konrad 1985. My family and other animals. In: Dewsbury, Donald A. (ed.) 1985: 258–287.
Lorenz, Konrad 1996 [1963]. Harjumus, tseremoonia ja nõidus (peatükk raamatust "Niinimetatud kurjus. Agressiooni loodusloost"). (Keskpaik, Tiiu, tõlk. ja järelsõna.) Vikerkaar 1/2: 145–164.
Lõhmus, Alo 2011. Ööbikut ei tohi reeta: Rein Marani elu filmides. Tallinn: Hea Lugu.
Maran, Timo; Martinelli, Dario; Turovski, Aleksei (eds.) 2011. Readings in Zoosemiotics. (Semiotics, Communication and Cognition 8.) Berlin: De Gruyter Mouton.
Maran, Timo; Tønnessen, Morten; Armstrong Oma, Kristin; Kiiroja, Laura; Magnus, Riin; Mäekivi, Nelly; Rattasepp, Silver; Thibault, Paul; Tüür, Kadri 2016. Animal Umwelten in a Changing world: Zoosemiotic Perspectives. (Tartu Semiotics Library 18.) Tartu: Univeristy of Tartu Press.
Masing, Viktor 1974. Nendest, kes mõistavad loomade keelt: Nobeli preemia kolmele etoloogile. Eesti Loodus (6): 337–339.
Mildenberger, Florian 2005. Worthy heir or treacherous patricide? Konrad Lorenz and Jakob v. Uexküll. Rivista di Biologia 98(3): 419–433.
Morris, Desmond 1967. The Naked Ape: A Zoologist's Study of the Human Animal. New York: McGraw-Hill.
Röell, D. René 2000 [1996]. The World of Instinct: Niko Tinbergen and the Rise of Ethology in the Netherlands (1920–1950). (Kofod, Margaret, trans.) Assen: Van Gorcum.
Schroeder, Leopold von 1888. Die Hochzeitsbräuche der Esten und einiger anderer finnisch-ugrischer Völkerschaften in Vergleichung mit denen der indogermanischen Völker: Ein Beitrag zur Kenntniss der ältesten Beziehungen der finnisch-ugrischen und der indogermanischen Völkerfamilie. Berlin: Verlag von A. Asher.
Sebeok, Thomas A. (ed.) 1977. How Animals Communicate. Bloomington: Indiana University Press.
Sokolov, Vladimir E.; Baskin, L. M. 1992 = Соколов, Владимир Е.; Баскин, Л. М. 1992. Конрад Лоренц в советском плену. Природа 7: 125–128.
Sokolov, Vladimir E.; Baskin, L. M. 1993. Konrad Lorenz: A prisoner of war for three years. International Journal of Comparative Psychology 6(3): 178–182.
Tallis, Raymond 2011. Aping mankind: Neuromania, Darwinitis and the Misrepresentation of Humanity. London: Acumen.
Tamm, Marek; Kull, Kalevi 2015. Eesti teooria. Akadeemia 27(4): 579–624, 761–763.
Tilitzki, Christian 2002. Die deutsche Universitätsphilosophie in der Weimarer Republik und im Dritten Reich. Teil 1. Berlin: Akademie Verlag.
Tinbergen, Niko 1968. Mesilasehuntide jahimaadel. (Masing, Viktor, tõlk.) Eesti Loodus (9): 562–566; (10): 622–627; (11): 687–692; (12): 752–756.
Velmezova, Ekaterina; Kull, Kalevi 2016. Tõlkimine kui zoosemiootika põhiküsimus: Aleksei Turovski ja Tartu–Moskva koolkond. Acta Semiotica Estica 13: 197–210.
Weber, Andreas 2011. Kõik me tunneme: Inimene, loodus ja eluteaduste revolutsioon. Tallinn: Varrak.  

1
Vt Anderson 2004.
2
Erich Klinghammer (1930–2011) – Saksa-Ameerika zooloog, muuhulgas Brehmi „Loomade elu“ tõlkija inglise keelde.
3
Jakob von Uexküll (18641944) baltisaksa-Eesti bioloog, üks biosemiootika rajajaid.
4
Sõna „etoloogia“ on muidugi vanem – käitumisuuringute tähenduses pärineb see juba 19. sajandist. Näiteks baltisaksa indoloog Leopold Schröder (18511920) nimetab oma väitekirjas eestlaste pulmakommete võrdlevast analüüsist seda uurimust kuuluvaks etoloogiasse ehk käitumiskommete teadusesse, mis tuleb veel luua (Schroeder 1888: v).
5
Eerik Kumari (19121984) – Eesti bioloog, ornitoloog ja looduskaitsetegelane.
6
Ruth Ling (s 1926) – Eesti bioloog, ornitoloog.
7
Sven Onno (19321974) – Eesti bioloog, ornitoloog. kalakajakate uurija.
8
Rein Maran (s 1931) – Eesti loodusfilmide tegija.
9
Viktor Masing (19252001) – Eesti bioloog , ökoloog, üks mitmekülgsemaid Eesti loodusetundjaid.
Jüri Keskpaik – Eesti bioloog, ornitoloog (sünd 1936), tegelenud lindude ökofüsioloogia ja etoloogiaga.
Pjotr Anohhin (1898–1974) – Vene neurofüsioloog, Ivan Pavlovi tuntumaid õpilasi.
Abram Slonim (1903–1986) – Vene ökofüsioloog, uuris termoregulatsiooni ja instinktiivset käitumist.
Selle ametlik nimi oli „Первое всесоюзное совещание по экологическим и эволюционным аспектам поведения животных“.
Aleksei Turovski (s 1946) – Eesti bioloog, etoloog, parasitoloog ja zoosemiootik.
Vambola Maavara (1928–1999) – Eesti bioloog, entomoloog, sipelgate uurija.
Ants-Johannes Martin (19462017) – Eesti bioloog, entomoloog, sipelgate uurija.
Vilju Lilleleht (s 1939 – Eesti bioloog, ornitoloog, etoloog.
Kalev Rattiste (s 1955) – Eesti bioloog, ornitoloog.
Raivo Mänd (s 1954) – Eesti bioloog, loomaökoloog.
Aivar Leito (s 1954) – Eesti bioloog, ornitoloog.
Juri Lotman (19221993) – Eesti semiootik, kirjandusteadlane ja kulturoloog, üks Tartu-Moskva semiootikakoolkonna rajajaid.
Karl Bühler (1879–1963) – Saksa psühholoog ja keeleteadlane.
Postimees nr 241, 20. okt. 1943, lk 3.
Otto Antonius (1885–1945) – Austria zooloog, Viini Schönbrunni loomaaia direktor.
Otto Koehler (1889–1974) – Saksa zooloog ja etoloog.
Erwin Stresemann (1889–1972) – Saksa ornitoloog.
Henry Eliot Howard (1873–1940) – Inglise ornitoloog, lindude territoriaalse käitumise uurija.
Anton Frederik Johan Portielje (1886–1965) – Hollandi etoloog.
Bernhard Rensch (1900–1990) – Saksa ornitoloog, evolutsioonibioloog.
Friedrich Walter Goethe (1911–2003) – Saksa bioloog, ornitoloog.
Gustav Kramer (1910–1959) – Saksa zooloog, ornitoloog, allomeetria uurija.
Hans Löhrl (1911–2001) – Saksa ornitoloog.
Günter Tembrock (1918–2011) – Saksa etoloog ja zoosemiootik.
David Lambert Lack (1910–1973) – Briti evolutsioonibioloog, etoloog ja ornitoloog.
Jan Verwey (1899–1981) – Hollandi bioloog.
Gerrit François Makkink (1907–2006) – Hollandi etoloog.
Etoloogia kujunemise kohta vt nt Röell 2000; Gorokhovskaya 2001; Burkhardt 1992.
Ludwig von Bertalanffy (19011972) – Austria bioloog, üks üldise süsteemiteooria rajajaid.
Maiskondlikust traditsioonist Eesti teaduses ja ka laiemalt vt Tamm, Kull 2015.
Osa Uexkülli ja Lorenzi kirjavahetusest (sh mõned kirjad, mis teadusloolastel veel lugemata) on hoiul Jakob von Uexkülli Keskuse arhiivis Tartus.
Uexkülli kolleeg, Rootsi zooloog Georg Kriszat püüdis hiljem Lorenzi ja Uexkülli lähenemisi omavahel siduda (Kriszat 1958; ka Brentari 2015: 36). Lorenzi ja Uexkülli suhetest on rohkem kirjutanud teadusajaloolased Florian Mildenberger (2005) ja Carlo Brentari (2009; vt ka Brier 2008: 314).
Jean Piaget (18961980) – Šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja.
Tollal nimega Irenäus Eibl.
Thomas A. Sebeok (1920–2001) – Ameerika keeleteadlane ja semiootik, üks maailma semiootika kauaaegseid liidreid. Tema isiklik raamatukogu, mis sisaldab palju loomade kommunikatsiooni teemalist kirjandust, saadeti pärast tema surma Tartusse ja on Tartu ülikooli semiootika osakonnas hoiul.
Peter R. Marler (1928–2014) – Inglise-Ameerika zooloog, loomade kommunikatsiooni uurija,
linnulauluspetsialist.
Robert Ardrey (19081980) – USA kirjanik ja antropoloog.
Edward Osborne Wilson (s 1929) – USA bioloog, entomoloog.
Rituaalide etoloogilisest tõlgendamisest vt Eibl-Eibesfeldt 1979. Vrd nt Weber 2011.

Viide raamatule Kuresoo 2001.