Hetero Pride. Sugude ja soostereotüüpide surematusest Andrew Tate'i näitel

 

Alljärgnevast suurem osa (umbes kaks kolmandikku) ilmus Postimehe nädalalõpulisas 27.01.2023. Kirjutatud suuresti detsembri lõpus (see on oluline, sest pärast ta arrteeriti süüdistatuna inimkaubanduses jms, aga praeguseks 17.03.2023 pole ses asjas veel selgust tulnud).

Ilmus toimetatult-tihendatult, aga ma ei viitsi üksipulgi kontrollida, kus ja mis.

Andrew Tate on ajastu haigus ja selle täpne diagnoos korraga, ravi pakub ta vähe ja sedagi kõigest sõnades, ometi näitab ta fenomenaalne populaarsus, et paljudele noortele meestele on ta parim, mis valdavalt maskuliinsusvaenulikul ühiskonnal pakkuda, leiab kultuurikriitik Mihkel Kunnus.

Detsembri lõpus küsiti mu käest kommentaari Andrew Tate’i teemal. Tundsin ebamugavust, sest eeldati, et sobin kommenteerima seda kõmulist fenomeni, aga ma kuulsin seda nime esimest korda. Guugeldasin ja andsin sellega oma pisku Andrew Tate’i ühele tähelepanuväärsemale omadusele – ta oli 2022. aasta üks kõige guugaldatum inimene. Kes ta siis on?
Ühe lausega: Andrew Tate (s. 1986) on endine tippkikkpoksija, multimiljonär ja kiirelt sotsiaalmeedia superstaariks tõusnud eluõpetaja, kelle tänulikuks publikuks on eelkõige teismelised poisid ja noored mehed. Tal oli ja on miljoneid järgijaid erinevatel sotsiaalmeediaplatvormidel. Oli ja on, sest olulisematelt on ta välja visatud ning üheks keskseks põhjenduseks on süüdistus misogüünias ja seksismis. Vähemasti viimasega on küll üsna võimatu vaielda. Ta tõesti on rõhutatult ja uhkusega mees ning rõhutatult ja uhkusega heteroseksuaalne. Sisuldasa on ta Hetero Pride  ja seda LGBT Pride’ide ajastul ning see on tõesti kõplahoop herilasepessa.

Mida siis öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?

Esiteks: tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, mõjutajale selle sõna algupärasemas tähenduses. Võib pikalt vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse ja järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset võimuaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks ta sõnum puudutab nii paljusid?
Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema potentsiaalselt kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.
Kolmandaks. Alljärgneva analüüsi seisukohalt pole oluline, et ta on nende ridade kirjutamise ajal arreteeritud (vt „Andrew Tate – kiire tõus ja kiire langus” PM 7.01), sest tema populaarsus ja ühiskondlik resoneerivus ei ole sellega seotud, pigem vastupidi. Tema jüngrid kahtlustavad siin vandenõud ja ei usu ta süüd jne. Samuti jääb käsitluse alt välja tema kujunemislugu ja kõik muu, mis pole tema ühiskondliku kõnetavuse seisukohalt nii oluline. Üritan analüüsida miks ta on nii resoneerivalt mõjuv, mitte aga kuidas ta nii resoneeruvaks kujunes.

Seesama jõgi

Kui ma paari aasta eest analüüsisin ja tutvustasin „ajastu kõige kõneldatumat intellektuaali Jordan Petersoni”, siis võtsin ta fenomeni lühidalt kokku lausega „Jordan Peterson esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimine.” (SIIN)

See kehtib täieliselt ka Andrew Tate’i kohta. Ta on mürgisesuni robustne vastureaktsioon ema-arhetüübi üha agressiivsemale domineerimisele avalikus ja instiutsionaalses sfääris.

Kui kirikupapilikult Jumala vanatestamentlikuks suuks hakata, siis oleks sõnum umbes järgmine: „Vaat patused, saatsin teile meeleparanduseks Jordan Petersoni, tema oli tark ja sõnaosav, aga teie, tänamatud lojused, ei võtnud teda kuulda, vaid tagusite tal aju mõlki, nüüd saadan teile karistuseks Andrew Tate’i!”

Kiire selgitus: ema-arhetüüp on süvapsühholoogiline (ehk evolutsiooniliselt arhailisem ja väheteadvustuv) seadistus, mille juurde kuulub hingeliste kategoriseerimine kolmeks: lapsed ehk need, keda tuleb kaitsta ja nunnutada; kiskjad ehk need, kelle eest tuleb lapsi kaitsta; isa ehk see, kellele esitatakse nõue kaitsta lapsi ja neile toitu varuda.

Ema-arhetüübi domineerimine avalikus ja istitutsionaalses sfääris tähendab sellise ootusstruktuuri välja ekstrapoleerumist selle loomulikust toimevallast (st emadusäärist sõna otseses mõttes), selle bürokratiseerumist, seadustesse ja institutsioonidesse kristalliseerumist. Kultuuripatoloogiad tulevad aga järgmistest kohtadest: isa rolli paigutub riik (riik peab tagama turvalisuse ja toiduvaru!). See on veel väike viga (millele majandusseadused seavad oma piiri), laste rolli satuvad igasugused vähemused (neid koheldakse nagu lapsi, iga nende tuju on püha, neid peab kõigiti kaitsma ja poputama ja samuti ei laiene neile samad moraalsed ootused, mis täisealistele) aga kõige problemaatilisem on praeguse essee teema puhul see, et empiirilised mehed on sattunud kiskjakategooriasse ja mehelikkus on samastatud kiskjalikkusega. Viimase ägedamateks sümptomiteks on näiteks kogu see jutt toksilisest maskuliinsusest, üha varjamatumast misoandriast, keskealise heteromehe sõimamisest jne. James Cameroni hiljuti välja öeldud seisukoht, et testosteroon on toksiin, millest tuleb vabaneda, ainult kinnitab suure kunstniku võimet tajuda ajastu „õhus lendavaid ideesid”. Andrew Tate’i fenomenaalne resoneerivus on siin ilmekas näide. Ta esindab kontrakultuuri, mille järgi on noorte meest hulgas väga suur nälg. See on maskuliinsuse mäss. Vastuhakk maskuliinsuse häbistamisele.

Poisid tahavad saada meheks

Intervjuusettevõtjale Patrick Bet-Davidile (viietunnine intevjuu! Üle kümne miljoni vaatamise vähem kui kolme kuuga!) vastab Tate küsimusele, miks ta tema arvates noorte meeste hulgas nii populaarne on. Sest on miljoneid poisse, kes ei taha kanda make-up’i, kes ei taha olla androgüünsed ja pehmed, kes ei taha omal mune maha lõigata ja võtta puberteediblokaatoreid, vaid tahavad olla hea füüsisega, tugevad ja edukad, kes tahavad kiiret autot ja ilusat tüdruksõpra. Ma arvan, et selle diagnoosiga võib julgelt nõustuda. Tate sülitab mahlaka läraka selle suure ja mõjuka kultuurisuundumuse näkku, mille kangelaseks on roosas kleidis presidendi vastuvõtule ilmuv mittenaine. Andrew Tate on kväärideoloogia antitees, uhkusega mees, uhkusega hetero, uhkusega macho. See on tõesti väga suurele ja mõjukale konnasilmale astumine, mida kinnitab ka see üksmeel, millega suuremad sotsiaalmeediaplatvormid teda välja lülitada üritasid.

Tate’i 41 baasväärtust

Detsembris avaldas Tate 41 baasväärtust, millesse ta usub (Andrew Tate 41 Tenets). Neist esimene sedastab, et [mina, Andrew Tate] usun, et mehel on püha kohus arendada end nii võimekaks, asjatundlikuks ja võimsaks kui võimalik. Kõik järgnevad on samuti erinevad arenemisnõuded ja väärtusorientiirid, mida võib nimetada neutraalselt nimetada nii moodsateks kui konservatiivseteks. Täielikult ajastuvaimu eirav on aga see, et need käsulauad on selgelt ja rõhutatult soolised. Ta räägib mehest ja mehelikkusest, mitte aga inimesest ja inimlikkusest. Ja just see teeb Tate’i skandaalseks. Ta on sama ebakväärlik kui noorkotkaste liikumine 1930ndatel. Kes on siin kväär (queer)? Kultuuriline autokastraat, sooeitaja. Tate on aga väga äge soojaataja, ühtlasti terav vastureaktsioon suundumusele, mis käsitleb maskuliinsust haigusena. Selle järele on suur nõudlus.
(ägeda naiseliku soojaatuse näiteks soovitan vaadata Solana Joy teksti „Meie viljakus on kõik” https://mamadentata.substack.com/p/our-fertility-is-everything )

Tate on problemaatiline, on

Kui piirduda Tate’i 41-punktilise manifesti lugemisega, siis on oht, et temast jääb täiesti eksitavalt hea mulje. Ta on problemaatiline ja seda ka mehelikkuse eeskujuna. Sest ta küll jutustab väärikusest, austavast suhtumisest ja stoitsistlikke väärtuste olulisusest ning perekonna tähtsusest, aga ta ise kehastab neid väga valikuliselt ja tihti vägagi groteskses vormis. Lühim kokkuvõte Tate’i problemaatilisusest olekski see, et ta sõnad ja käitumine ei kattu. Ta suuline eneseväljendus – ja sotsiaalmeedias muud sõnalist polegi – on lausa hüsteeriline ja lõugav, ta praalib mõõdutundetult ja on eluviisilt pigem superrullnokk kui väärikas pereisa. Rõhutan: ta on ka ise selleks ühiskondlikuks haiguseks, mille ravivajadusele ta tohutu populaarsus osutab. Ta on omakolmekümnendate eluaastate teises pooles, aga pole abielus, pole isa, küll aga on tal 33 luksuslikku sportautot, eralennuk ja luksusjaht ning ta ei väsi kiitlemast oma kaklusoskusega (NB! see kõik on autentne ja ehe). Eks see selgitab samuti tema populaarust noorte meeste ja poistehulgas. Macho-teismelisena on ta üleelusuurune.

Teise ajastuhaigusliku tunnusena peeterpaanilikkuse kõrval ei saa mööda tema patoloogilisuseni küündivast nartsissimist (siin võib olla pärilik mõõde, sest intervjuus Patrick Bet-Davidile tunnistab, et ta isal, kes, muuseas, oli mustanahaline tippmaletaja, oli nartissitlik isiksusehäire). Detsembri lõpul postitas ta rohkem kui tunnise monoloogi pealkirjaga „Andrew Tate’i viimane sõnum”, kus ta nimetab rünnakut tema vastu kuningahäbistamiseks (kingshaming). See võiks olla väga tabav teravmeelsus, briljantne kõverpeegeldusvõte, aga pole seda teps, sest kogu tiraadis puudub igasugune iroonia. Igasuguse eneseirooniata nimetab ta end ka planeedi kõige kuulsamaks inimeseks ja tunnistab – samuti igasuguse irooniata –, et isegi temasugusel geniaalsel intellektil on raske luua videosid, millest ei saa lõigata kontekstist välja rebitavaid klippe jne. Ei ole kerge vaatamine, ei, ei ole.

Sugude jäävuse seadus

Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt ja häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata. Ta võib aidata noortel meestel end kokku võtta, nii kehaliselt kui vaimselt, ent ta võib põlistada ka teatud arengupeetust, kinni jäämist sellesse „noore kuke” ikka, kus ta ise paigal tammub. Ta on selge ja kõlav maskuliinsuse hääl (ja sellest tema kõnetavus), aga see on tsiviliseerimata (sellest tema problemaatilisus).
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus samuti eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele (Kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ohtralt ilutarbivad). Ses mõttes on Kylie Jenner ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja ja noorte naiste lihakehastaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?
Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi. Andrew Tate’i koheldakse karmimalt, sest mehi koheldaksegi karmimalt (ja Tate ütleb ka selle lapsesuiselt välja).
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad kütavad üles neid metsikuid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime paremal meelel kodustatuna.

Vastuhakk kastreerimiskultuurile

Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist. Viimast mõistagi süvapsühholoogilises-psühhoanalüütilises tähenduses (mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri aina kasvavale kastreerivale survele (vt Warren Farrell,John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What WeCan Do About It”) Jordan Petersoni populaarsus on sama nähtuse sümptom. Kui maskuliinsus on samastatud kiskjalikkusega ja institusioonidele on pandud kaitsjaootus, siis saabki tulemuseks selle, mida võib nimetada kastreerimiskultuuriks, vaenulikkuseks maskuliinsuse kui sellise vastu.

Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits ja nn sookorrigeerimine selle groteskselt reaalsusesse tõusev vorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja. Nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad, täpsemalt soospetsiifilised. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on regulaarselt 160-tähemärgises lordoodis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni) ning samaealised mehed visklevad ja „kõvatavad” oma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm kastreerimiskultuurile.

Natuke küpsemal inimesel on üsnagi ebamugav selle tunnistajaks olla. Seksuaalse konkurentsi möllust (ea tõttu) distantseerunu tunneb küllap midagi sarnast nagu Hans Castorp „Võlumäe” V peatükis, kui meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.

Seksuaalne konkurents on julm
Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021) Uuspuritaanlus on üks kastreerimiskultuuri atribuute (soovitan siin juurde lugeda Anne Applebaumi esseed „The New Puritans” The Atlantic 31.VIII 2021)
Tõsi on loomulikult ka see, et metsik ja kulturiseerimata maskulniinsus on ohtlik ja pimesi oma instinkte järgivad noored mehed saadavad korda palju sigadusi. Isafunktsioon on vajalik. Noor vallaline mees on loomuldas kõige antisotsiaalsem ja ohtlikum sotsiodemograafiline grupp, pika puuga parim vanglakandidaat. Aga ka parim sõduri-, turvamehe- ja politseinikumaterjal. Ja parim – et mitte öelda ainus – isamaterjal. Maskuliinsus vajab positiivset integreerimist. Taoistlikult: kuidas kastreerida kastreerimata? See on abielu ja isadus, see transformeerib agressiivsuse kodukaitseks jne. mitte aga lakkamatu jutlus konsensusnõudest iga voodiliigutuse eel. Praegune vohav konsensusjutlus on üks abitu ja lühinägelik katse muuta maskuliinsus ohutuks, aga see on paraku väga lühinägelik viis (peale selle, et tehniliselt võimatu). Selle puhul ei suudeta näha, et kaitstes vankumatult naise õigust öelda igal hetkel ei, kaitstakse samal ajal mehe õigust öelda igal hetkel ei. Ka pärast seksi, eostamist, laste sündi, naise vananemist jne. See pakett annab rohkem võimu kahekümnendates naisele ja kolmekümnendates ja vanematele meestele. Korraga. Noored mees-incelid ja 35+ üksilduses antidepressante krõbistavad naised on ühe ja sama mündi eri küljed. Mehel on võimalik igal hetkel öelda ei, ka mees võib igal hetkel ümber mõelda, sest ka mehel puudub tulevikku ulatuv vastutus. See on isaduskriisi järjekordne tahk. Emantsipeerunud agentidega sooturul on tõesti jõhker konkurents.

Mis on misogüünia?

On väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht olevat üheselt misogüünne. See on vägagi kahtlane väide. Ütleksin pigem, et see on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab tänapeval üha kergekäelisemalt ja igasuguse analüütilise sisukuseta. Andrew Tate ütleb igasuguse taktitundeta välja erinevad tõdesid soosuhete dünaamika kohta, aga see ei ole veel misogüünia.
Lapsi tuleb teadagi kaitsta karmide tõdede eest, milleks nad veel valmis pole, tutvustused elutõdedega peavad olema eakohased. Aga üleaktiveerunud ema-arhetüüp näeb lastena ka (noori) naisi (ja juba üha enam tudengeid).
Näiteks esseist, Mama Dentata autor Solana Joy misogüüniamääratlus tundub palju veenvam. Vähemasti süva- ja evolutsioonipsühholoogilisest vaatenurgast. Tema sõnul on misogüünne kõik, mis pisendab ja alavääristab emadust, sealhulgas kõik need praegu nii mõjukad femisnimiharud, mis ütlevad, et suguorganid ja reproduktiivsus ei tähenda midagi st selles mõttes on hoopis kväärideoloogia misogüünne, kuna see tühistab ja relativeerib naiseks olemise eksistentsiaalse tuuma, ütleb Solana Joy, hammastega emaⁱⁱⁱ.

Munade jäävuse seadus

Eestis, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Sõda Ukrainas? Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses). Juhin tähelepanu sellele, et hoolimata pikalt kestnud feministlikest kampaaniatest on see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (NB See ainus sooline kohus, mis on seadusesse raiutud!) Pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse folklooris aina ta munade suurusest. Internet kubiseb meemidest, kus Zelenskõil on terasest munad, kus ta munad on nii suured, et on kosmosest nähtavad, nii suured, et nende raskusväli määrab Maa orbiidi jne. Sõda on operatiivselt meelde tuletanud munade väärtuse.Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed, mitte ei kutsuta üles enesekastratsioonile..

Kõnekas on ka üks viimane furooripuhang Andrew Tate ümber. Nimelt Tate provotseeris täiesti rullnokalikult Greta Thunbergi ja adresseeris talle Twitteris foto, kus ta tangib ühte oma meeletu kütusekuluga sportautodest, ja soovitas saata Thunbergil talle postiaadress, kuhu ta saaks saata kõigi oma autode pöörase kütusekulu. Greta Thunberg vastas, et – tõlgin kultuuriliselt – hangi endale elu, väikeste munadega mees! („please do enlighten me. email me at smalldickenergy@getalife.com.” )
Greta Thunberg torge teenis marulised ovatsioonid. Tuntud feministlik autor Rebecca Solnit kirjutas The Guardianile artikli pealkirjaga „Greta Thunberg lõpetas aasta ühe ajaloo suurima säutsuga” (GretaThunberg ends year with one of the greatest tweets in history 31.XII).
Aga pange tähele, kuhu ja kuidas Thunberg torkab. Munadesse. Ta ütleb, et mees, sul pole piisavalt mune [mu tähelepanu jaoks]. See on väga arhetüüpne ja ürgne, seksistlik ja instinktieluterve ehk antifeministlik ja antikehapositiivne torge.

Põige kodukamarale
Küllap paardumiskriis (mating crisis) ja maskuliinsuskriis (masculinity crisis) kõigi oma metastaasidega esineb meil pehmemas vormis( nagu kõik muudki lääne kultuuri parasjagu akuutsed hädad). Aga ehk paneb vähemalt see mõne ohutule põlema, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei (SALKi andmetel). EKRE kohta võib öelda paljut, aga selle noored on eksklusiivselt mitte-kväärid, suund on diametraalselt teine. „Sinise äratuse” eetoses on šamaanitrummid, mitte kväärburlesk.

Võib tõmmata mõttelise joone kahe punkti vahele. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neistsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kordan, kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivne tähendab siin seda, et siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.
Uuspuritaanlik kastreerimiskultuur ei ole midagi, mille ideoloogiaga argumenteeritult vaielda, see sülitatakse instinktiivselt välja. Andrew Tate on üks selline süljelärakas. Ja kui vaadata Sinise Äratuse toimetamisi, siis võib näha, et ka see kalake ujub instinktiivselt vastu seda voolu.

MACHO (ja misogüün) [macho (et misogyne)]. Ma­cho jumaldab naiselikkust ja soovib valitseda, mida jumaldab. Ülistades alistatud naise arhetüüpset naiselikkust (tema emadust, viljakust, nõrkust, koduhoidja loomust, tundelisust jne), ülistab ta omaenda mehelikkust. Seevastu misogüün tunneb naiselikkuse vastu vastikust, ta väldib liiga naise moodi naisi. Macho ideaal: perekond. Misogüüni ideaal: olla vallaline, omades arvukalt armukesi, või siis olla abielus armastatud naisega, ilma lasteta.

MISOGÜÜN [misogyne]​. Igaüks meist on oma elu esimestest päevadest saadik silmitsi ühe ema ja ühe isaga, ühe naiselikkuse ja ühe mehelikkusega, ning seega märgistatud harmoonilise või disharmoonilise suhtega mõlemasse arhetüüpi. Naistevihkajaid (misogüüne) pole üksnes meeste, vaid ka naiste seas, ning naistevihkajaid on sama palju kui meestevihkajaid (mehi ja naisi, kes elavad disharmoonias mehe arhetüübiga). Need hoiakud on erinevad ning inimese olukorra igati seaduspärased võimalused. Feministlik manihheism pole kunagi esitanud küsimust meestevihkamisest ja on muutunud misogüünia lihtsalt sõimusõnaks. Nii on osavalt välditud selle mõiste psühholoogilist sisu, seda, mis ainukesena huvi pakub.

Milan Kundera, «Romaanikunst» LR 1998, nr 11–12, lk 113–115. Tõlkinud Triinu Tamm

Uuspuritaanluse vari, Andrew Tate'i juhtum

 

Mult küsiti, kas oleksin nõus vestelma Andrew Tate’i teemal. Olen vabalt, aga paraku mitte siis, kui selleks Tallinna pean sõitma (põhjus on puhtproosaline, ainuüksi sõit võtaks koduuksest-koduukseni üle kuue tunni st põgus vestlus pealinnas oleks mulle terve kulutatud päev).

Paar esmamuljet siiski formuleerin.

Just esmamuljet, sest tutvusin selle fenomeniga alles küsimise peale ja põgusalt. Tegu on interneti välksuperkuulsusega, sööstinfluentseriga, kelle varasem keskpärane veebitähelepanu ületas 2022 aastal UKs nt Donald Trumpi ja Kim Kardashiani viimase paari aasta teravamad tipud.

 Allikas: The Guardian. Inside the violent, misogynistic world of TikTok’s new star, AndrewTate

Niisiis. Mida öelda Andrew Tate’i tähelennu kohta?

Esiteks. Tegu on eelkõige sümptomiga ja nii äge sümptom väärib kahtlemata uurimist, fenomen mõtestamist. Sümtomit vastandaks siin voolijale, loojale, mõjutajale selle sõna algupärases tähenduses. John Fowles on kenasti öelnud, et Kolmanda Reichi traagika ei seisnud Hitleris, vaid kümnetes miljonites sakslastes, kes temaga kaasa läksid. Samuti võib praegu vaielda Putini ja rohkem kui saja miljoni venemaalase vastutuskoorma jagunemise üle, aga Andrew Tate’il pole mingit muud jõuhooba peale avaldatud sisu, tähendab, teda jälgitakse-järgitakse täiesti sunnivabalt, tal pole Gestapot ega OMONi ega kogu riiki läbistavat repressiivset bürokraatiaaparaati, mis mittelojaalsuse eest karistab. Tema jüngrihordid on tekkinud igasuguse sunnita. Sestap on õigustatud küsimus, et mis see on, mis nii võimsat resonantsi tekitab ja miks. Miks selline sõnum puudutab nii paljusid?

Teiseks. Andrew Tate’i blokeerimine ja väljaviskamine sotsiaalmeediaplatvormidelt ei kaota põhjust, miks ta nii paljudel nii kõnetav on. Seda öeldes ma vähimalgi määral ei eita tema kahjulikku, negatiivseid tendentse võimendavat mõju jms.

Kolmandaks. Andrew Tate’i kohta võiks öelda, et ta näitab, miks teatud soostereotüübid kunagi täielikult ei kao. Ei kao, sest need on paljus tõesed (pragmatistlikke psühholoogiliste koolkondade tähenduses). Andrew Tate artikuleerib teatud mehelikke tunge, aga teeb seda robustselt, kultiveerimata, häbitult. Ta ei häbene ega suru alla neid aspekte, mida hingeliselt arenenum mees ise teeb. See mõju on ära tuntud ja tema kritiseerimisel rõhutatakse õigustatult sellele, et ta võib noortele meestele halvasti mõjuda. Võib jah, kahtlemata.
Selgituste huvides võiks kõrvutada teda sellise sotsiaalmeedia superstaariga nagu Kylie Jenner. Arenenud hingeeluga naine häbeneb oma tungi valitseda oma kehakurvidega maailma. Tõenäoliselt ainuüksi selline sõnastus tekitab paljudes protesti, ometi on Kylie Jenneri röögatu populaarsus eiramatu antropoloogiline fakt. Kylie Jenner on paarkümmend korda populaarsem kui Greta Thunberg (soovitan siin Bill Maheri lühikest klippi „OK, Zoomer”) Kylie Jenner kruiisib ringi eralennukiga, propageerib ohjeldamatut tühitarbimist ja priiskav-luksuslikku elustiili, moodsat printsessilugu kõigile tüdrukutele... kui nad vaid oma keha õigetele standarditele vastavaks treivad ja ilutarbivad. Ses mõttes ökoloogiline ja psühholoogiline kurjategija par excellence, mürgiste unistuste superturundaja. Ometi vihata Kylie Jennerit on mingis mõttes misogüünne (täpsemini: soospetsiifiline misantroopia). Kuidas vihata kedagi, kes heliseb kaasa nii paljudes tüdrukuhingedes?

Andrew Tate’iga on lugu sarnane. Ta kehastab primitiivsel ja robustsel kombel midagi, mis kõnetab väga palju noori mehi.
Nii Tate’i kui Jenneri kohta võib öelda, et nad nuumavad neid loomi noorte inimeste hingedes, keda näeksime parema meelega dieedil olevat.

Neljandaks. Psüühilised tahud, mida Tate puudutab, vajavad kultiveerimist, mitte välja juurimist. Nende välja juurmine tähendaks kastreerimist (psühhoanalüütilises tähenduses: mehe sookuritegu on vägistamine, naise sookuritegu on kastreerimine), aga Tate’i populaarsus on vaadeldav just nimelt vastureaktsioonina kultuuri kastreerivale survele (vt Warren Farrell, John Gray „The Boy Crisis: Why Our Boys Are Struggling and What We Can Do About It”) Jordan Petersonipopulaarsus on sama nähtuse sümptom. Kujundlikult, kui vägistamise ärahoidmiseks peetakse sobivaks meetmeks massiivset ja preventiivset vaipkastreermist, siis on vastureaktsioonid täiesti ennustatavad. Mõistagi käib kemplus eelkõige ideoloogilisel tasandil ja sealhulgas enesekastratsioonile kutsuvalt, nt võukluses ja kväärideoloogias on see mõõde selgelt olemas (et mitte öelda otsesemalt, et kväärideoloogia on enesekastratsiooni loits nn sookorrigeerimine selle aktualisatsioonivorm). Arusaadavalt sülitavad tugevamate instiktidega noored selle kohe välja, nii naised kui mehed. Lihtsalt robustse instinktijaatuse väljundid on erinevad. Varajastes kahekümnendates ja hilisteismelised instinktinaised signaliseerivad Twitteris oma sugulist naksakust, on 160-tähemärgises lordoosis ja esitavad meestele üha kõrgemaid standardeid (puhtfüüsilistest parameetritest (nt pikkus) staatuseni), samaealised mehed visklevad ka „kõvatavad” oma julma sooloogika kohaselt. Andrew Tate on üks reljeefne näide ja (pelgalt kõrvalnähuna ja-või vaistlik) vastuhakuvorm uuspuritaanlusele.

Natuke vanemal inimesel on seda arusaadavalt häiriv (sekkumata) näha.
Thomas Manni „Võlumäe“ V peatükis meenutab Hans Castorp meenutab seda normaalset argielu, mida ta ka ise enne sanatooriumisse saabumist elas, ning resümeerib: „Kui ma siin nii laman ja seda kaugelt vaatan, siis on see minu meelest toores“ ja Settembrini lisab: „Ma ei taha ilusamaks teha neid erilisi ilmnemisvorme, mida elu loomulik julmus omandab teie seltskonnas. Ükskõik, julmust ette heita on võrdlemisi sentimentaalne. Kohal olles oleksite seda vaevalt ette heitnud, kartuses iseenda ees naeruväärseks saada. Õigusega jätsite selle etteheite elu põgenikkudele. Et te selle etteheitega nüüd esinete, see tõendab teatavat võõrdumist, mille suurenemist ma heameelega ei tahaks näha, sest kes harjub seda etteheidet väljendama, see võib hõlpsasti kaotsi minna elule ning eluvormile, mille jaoks ta on sündinud. Kas teate, insener, mis see tähendab: elule kaotsi minna?“.

Nagu varem olen kirjutanud: „Uuspuritaanluses võib näha instinktiivset ja kohmakat vastureaktsiooni olukorrale, kus traditsiooniliste sooturupiirangute kadumisest ja erakordsest e-vabadusest tulenev seksuaalse konkurentsi ägenemine on jõudnud määrani, kus (eriti naiste) soomarkerite signaliseerimine läheneb juba pornograafia ja ekshibitsionismi piirile ning sellega paralleelselt levivad samavõrd otsekohesed ja robustsed zoosemiootilised kontakteerumiskatsed (eriti meestelt). ” (Vt „Uuspuritaanlik mõtlemine” PM 7.4.2021)
(Näiteks on väga kõnekas, kuidas nii mitte-woke ajakirjanik nagu Piers Morgan grillib Tate’i väite eest, et meestele meeldivad 18-19 aastased naised rohkem kui 25-aastased, sest nendel on vähem seksuaalsuhteid jms seljataga. Et selline seisukoht on üheselt misogüünne. Kus siin see misogüünsus on?! See on primitiivne evolutsioonibioloogia (rõhutan: primitiivne) ühendatud rämeda taktitundetusega, mitte misogüünia, süüdistus, mis lendab üha kergekäelisemalt.)

Viiendaks (ja siin võib mu kõhutunne olla põlvkondlikult kõige iganenum). Eesti, nagu ikka, ilmnevad Lääne kultuuri äärmused märksa leebemas ja lahjemas vormis. Võimalik, et sõda Ukrainas mahendab seda veelgi. Miks? Sest sõda tuletab meelde, et „mehe roll on olla naiste ja laste kaitsja ja tema auks ja kohuseks on vajadusel ka selle nimel hukkuda”. Tate artikuleerib seda korduvalt (mõistagi mitte riigikaitselises tähenduses) Et see ürgne sooline rollijaotus on ka seadusesse raiutud (seaduse ainus sooline kohus!) näitab ühelt poolt igasuguse sootundlikkuse ja feministliku diskursuse valiknägemist. (Ja pole juhus, et Zelenskõi puhul räägitakse ta munade suurusest jne st kastratsioon on ei ole praegu väga in. Vene vägistajatele seatakse vastu eriti suurte munadega mehed).

Võib-olla paneb siis vähemalt see kellelgi mingi anduti tööle, et EKRE on noorte (meeste) hulgas pika puuga populaarseim partei.

Võib tõmmata selgitusliku joone kahe mõttelise punkti vahele psühhogeograafilisel maastiul. Ühes otsas on kontorivalguse-teadvusega sekspositiivne ekspert, kelle karmi ja ranget jutlust konspekteerivad neitsilikkusesse hirmunud neiud ja ennast kastreerinud (kväär)noormehed, teises otsas on tõrvikurongkäigu-psüühe ja šamaanitrummid, ekstaatiline sootants niiskes metsaöös. Arenev seadusandlus annab õiguse üha rohkem esimestele, Darwin üha rohkem teistele. Valmiskastide juures eelistavad noored samuti pigem viimast, tähendab vitaalset barbaarsust kastreeritud kontoritöötajale. Kväärideoloogial on kastreermiskultuse elemendid ja see tekitab vitaalsemates isendites instinktiivse äratõukereaktsiooni. Instinktiivse st siin ei aita grammigi veel põhjalikum ja kannatlikum „sekspositiivne konsensuskoolitus” veelgi eredemalt valgustatud auditooriumis, sest, ütleme, see on psühhofenomenoloogiliselt ööklubi vastand.

(rohkem ei jaksa praegu visandada...)

Ekspess Grupi sotsipojast ideoloogiasõdur ründab

 

Siim Nestor tegi 24.09.2020 järgmise FB-postutse.

"MUL PUUDUB OMA ARVAMUS: olen märganud kuidas Eesti paremäärmuslased ja nende toetajad kasutavad neile vastumeelsete arvamuste ja arvajate tasalülitamiseks selliseid väljendeid nagu: propagandist, propagandatöötaja, propagandalause, ideoloogiasõdur.

Neid kasutatakse siis ennekõike nende inimeste madaldamiseks, kes kuskil erakonnas ei ole.

Võibolla on see juba väga vana tendents, aga ma olen registreerinud umbes viimase poole aasta jooksul sellist kõnepruuki. Ja otseloomulikult kõlavad need väljendid ka Fox Newsis, paremäärmuslke YouTube-staaride ja Trumpi suus.

Näiteks mina, minul ei ole nende jaoks oma arvamust, oma vaatenurka ja maailmavaadet, on ainult propaganda.

Triinu, Teetu, Raini ja teisi tervitades, peace!"

Kes on ideoloogiasõdur? No see, kes käitub nagu ideoloogiasõdur. Mida pidevamalt, seda rohkem on.

Üks näide, mille Nestor toob on järgmine:

Siin käitub Siim Nestor nagu ideoloogiasõdur. Milles see seisneb? Noh, sattumuslik grupikuuluvus seatakse defineerivaks. See kuvatõmmis on tehtud tema FB-seinal toimunud vestlusest ja välja toodud sõnade autor on Mihkel Kunnus (st mina). Selle postitusega aga Siim Nestor taandab Mihkel Kunnuse - inimese, kes ei ole talle kontvõõras ja kelle maailmavaade pole mingi saladus - Postimehe arvamusosakonna töötajaks. See saab mind defineerivaks ja sedavõrd, et pärisnimelisuse võib ära jätta. Sõnade autoriks saab isikuloota ja isikliku maailmapildita grupikuuluvus - Postimehe arvamusosakonna töötaja ja kõik. Kusjuures sinna lisatakse sulgudes veel väga suunav märkus.
Kui ma ei kirjeldaks seda kui Siim Nestori käitumist, vaid kui (tüüpilise) ekspressgrupi töötaja käitumist, siis vastaksin samaväärselt, tähendab, laskuksin samale tasemele.

Mis puudutab ta välja toodud tsitaadi sisu, siis selle kontekst on järgmine:
Siim Nestor tegi 21.09.2020 järgmise FB sissekande:

„EHH... : vaatasin Objektiivi saadet "Vestlused Einar Laignaga: perekonna pühadus".Ta on puhas Eesti Jordan Peterson ju. Huvitav miks meie kodumaa lobsteritel on vaja üldse võõrast popstaari nii väga tarvis. Kodustki kenasti võtta. Aah, okei, jaa-jaa...“

Mina reageerisin järgmise kommentaariga:

„ma saan aru, et Jordan Petersoni materdamine on üks olulisemaid identiteedikinnisteid teatud seltskonnale, aga selliste ekvivalentsuseoste (Laigna-JBP) loomisega kinnistad ühtlasi enda kuvandit kui tõest ja nüansitundlikkusest mittehoolivat ideoloogiasõdalasest.
Tee või tina, aga iga jopski ikka Harvardis ei õpeta, JBP-l on kõige muu kõrval ka korralik teaduspagas.“

Kuigi ma olen väljenduses tinglik: nii käitudes kinnistad ideoloogiasõduri kuvandit, mitte ei väida, et Siim Nestor on ideoloogiasõdrur, tunnistan, et oleks pidanud olema sõnastamisel hoolsam ja kasutama täpsemat etteheidet nt polariseerumist soosiv kraaka vms.

Kummati on eelöeldu üks, mida Jordan Peterson ei väsi rõhutamast: alati tuleb vaadata indiviidi enne grupikuuluvust, indiviid on olulisem kui tema grupi-identiteet. Ja mõistagi see on ka põhjus, miks ta progressiividele nii närvidele käib. Sest progressiivne ideoloogia vaatab defineerivana just (identiteedilisi) grupikuuluvusi (sugu, seksuaalne orientatsioon, rass jne). Viimases on nad paras paar paremäärmuslastega, meetod on sama, aga grupikuuluvustunnused osalt teised (rahvus, rass, sugu). Seepärast pole paremäärmuslased saanud JBP-st rohkem tuge kui argumente oma peegelpiltvastaste tümitamiseks. Ja punkt.

Veel üks märkus.
 Hiljuti tegi üks ekreiit end kunsti teemal lolliks. Demonstreeris ilma igasuguse häbenemiseta oma harimatust. Lausa praalis sellega.
Tarmo Jüristo kirjutas kena kommentaari, kus ta meenutas, kuidas talle omal ajal kunstiõpetaja asja selgemaks tegi. Tsiteerin Jüristo FB-kommentaari:

„ega ma täpselt enam nii kaugele aastate taha ei mäleta, aga põhimõtteliselt ta haaras sellest võimalusest, et avada selline asi, nagu kunsti dialoogilisus - see, kuidas kunst on nagu üle aastakümnete ja -sajandite ulatuv vestlus millest võibki mõnikord keeruline aru saada, kui sa poolelt sõnalt ruumi sisse jalutad, kus inimesed on omavahel päevi ja nädalaid (või siis sajandeid) vestelnud. ja kui sa lihtsalt lambist satud theo van doesburgi kompositsioone nägema, siis on "kus siin see lehm on?!" tegelikult täiesti loomulik ja õigustatud küsimus.“

Jüristole sekundeeris Aro Velmet:
„See on ühtlasi väga hea viis seletamaks üleüldse tekstidega suhestumise keerukust - umbes seda analoogiat kasutan igal semestril selgitamaks tudengitele, miks ka pealtnäha tuttavlike tekstide puhul on mõistlik küsida "mis vestlusesse ma praegu jalutanud olen", sest, piltlikult öeldes, ka tuttav sõna nagu "lehm" võis 19. sajandi elsassi talumehele tähendada midagi hoopis teistsugust, kui 21. sajandi Paulsonile.“  

Jah, nii on. Kultuur on dialoogiline, vestluslik nähtus ning olla haritud, tähendab olla vestluse ajalooga kursis.

Kui kunstivõhiklik ekreiit oli oma harimatuses siiras, siis Siim Nestor tegi sarnase liigutuse teadlikult ja propagandistlikel kaalutlustel. Rebis ühest ajalooga vestlusest killu ja dehistoriseeris selle. NB! ta tegi seda propagantistlikel kaalutlustel ja teadlikult.

Lisamärkusena: mina olen osalenud vestluses JBP-ga palju pikemalt kui Nestor ja sellest ka rea artikleid eesti keelde vahendanud (nt SIIN ja SIIN ning hiljuti üks pikem käsitlus SIIN).

Ja ka Laignaga on mul teatud avalik kultuuriline vestlus (ma ei eelda, et keegi seda mäletaks ning kahjuks on netist kadunud Jaan Kaplinski mälestuse kokkupuudetest Laignaga). Kutsusin ühte "Jüri Üdi klubi" saatesse erusõjaväelase ja teoloogi Einar Laigna ja Eesti esimese soovahetusoperatsiooniga tuntuks saanud Kristel Regina Sitzi. Aga, noh, selle liigutusega olin ma pool dekaadi ajast ees.  

Lühimalt: Laigna ja JBP tõmbamine ekvivalentsusseosesse on sama nõtke ja haritud liigutus nagu ekreiidi tervemõistuslik ja reibas lehmaotsing. Aga see ei puutu õigupoolest teemasse. 

Jaah, pealkiri on clickbait, ideoloogiasõdurlik clickbait. Kes seda ka nende ridadeni jõudnult sõnasõnalt võtab, on peast soe.

Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

 

Kirjutatud 2020 aasta alguses, enne koroonakriisi.

Ajastu kõnelduim psühholoog. Võimestava Isa kaksteist heatahtlikku tähendamissõna

Mihkel Kunnus

Kanada psühholoogiaprofessori ja kliinilise psühholoogi Jordan Bernt Petersoni raamat „Elu 12 mängureeglit“ on vältimatu lugemisvara neile, kes püüavad mõista käesoleva ajastu psühholoogilisi tendentse. Jordan B. Petersoni (edaspidi JBP) tohutu populaarsus on eiramatu fakt. Olgu ta sümptom, ravim või mõlemat, aga ta tabab ajastu närvi. Samas on see raamat väga soovitatav ka neile, kes tahavad lihtsalt inimesi ja iseennast paremini mõista, teha läbimõeldumaid eluvalikuid ning elada täisväärtuslikumalt.

Tartu Rahva Raamat, 13. august 2020

Õnnelikus pole mingi siht

Kuigi žanrilt võib „Elu 12 mängureeglit“ liigitada eneseabiraamatuks, on see mitmes mõttes oma poeriiulikaaslastele sisuldasa lausa diametraalselt vastanduv. Kipuvad ju eneseabiõpikud jutlustama lihtsaid nippe, kuidas kiirelt õnnelikuks saada. JBP poole aga pöördus kõnealuse raamatu kirjutamise ideega üks kirjastusagent, kui oli kuulnud raadiosaadet pealkirjaga „Just Say No To Happiness“ („Lihtsalt ütle õnnelikkusele ei“), kus JBP kritiseeris õnne elueesmärgiks seadmist. JBP rõhutas saates, et õnn ei ole psühholoogiliselt adekvaatne eesmärk ning et vaja on pigem elu mõtestatust, püüdlemist sügavama tähenduse poole, osutades sealjuures asjaolule, et inimkultuuris talletatud suurtes lugudes on niisuguse tähenduse sisu üha uuesti lahtimõtestatud ja et peatähtis on pigem iseloomu karastamine kannatuste läbi, mitte niivõrd õnne poole püüdlemine. JBP ei glorifitseeri siinjuures kuidagi kannatust, lihtsalt tähendusrikkus on tema jaoks olulisem kui õnn. Eesti keeles saab ta mõtet sõnamängeldes sõnastada: see on lihtsalt puhas õnn, kui sind sügavama tähendustaotluse juures juhtumisi õnn tabab.

Nii öeldes JBP ei moraliseeri, vaid teeb pigem empiirilise üldistuse: hea psühholoogilise tervisega inimesi motiveerib pigem tähendusrikkus kui õnn. See klapib kenasti kokku ka Maslow peateose „Motivatsioon ja isiksus“ sõnumiga. Samuti on Goethe „Fausti“ paatos sellega kenasti kooskõlas.

Heaks näiteks on ka noorte kliimastreigid või loomakaitseliikumised: neis osalejaid ei motiveeri isiklik õnn, vaid nad on selgelt orienteeritud millelegi nende jaoks veel olulisemale (kui protestiaktisooni käigus kohtutakse mõne toreda inimesega või juhtub midagi muud meeldivat, on see lihtsalt boonus, vedamine – õnn). Võib öelda ka teisti: inimene ei suuda niikuinii õnnelik olla, kui ta elul ja tegevusel puudub sügavam siht peale puhtisikliku õnne. Muidu võiks ju tundidest vabalt poppi teha ja minna lihtsalt kuhugi hängima või õlut jooma ja pidutsema. Ometi suudavad vähesed leida kuigi kauaks lohutust personaalsest õnnemullist maailmas, kus on nii palju valu ja viletsust. Võib öelda ka nii: inimene on moraalne loom ja kui pole tegu just psühhopatoloogilise juhtumiga, siis ei suuda keegi taluda end teadmises, et ta pole moraalne, hea. Tervet inimest motiveerib eelkõige kõlbeline kohusetunne ja suutmatus selle järgi joonduda võib põhjustada neuroose. Võib nagu ütles Uku Masing: kui kas või ükski hing põrgus kannatab, siis pole kristlase jaoks mingit paradiisi. Viimast võib veel täiendada Dostojevki märkusega, et inimese hing on kristlane.

Isa-arhetüübi olulisus

Raamatus on toodud „kaksteist elu mängureeglit“, mida oleks ehk sobivam nimetada tähendamissõnadeks, sest pikema lahtiseletava loota jääks need kas truismideks või lihtsalt mõistatuslikeks veidrusteks. Võtame näiteks elureegli number 11: „Ära sega rulatavaid lapsi!“ See on suurepärane näide kahel põhjusel. Esiteks jääks sellest lahtiseletuseta järele pelgalt veidruseni spetsiifiline ja väikse mõjuulatusega ettepanek. Teiseks võimaldab see osutada väga sügavale põhimõttelisele hoiakule, mis tekitab instinktiivselt tugevaid tõrjereaktsioone JBP fenomenile.

Peatükk algab meenutusega sellest, kuidas kunagi lapsed rulatasid ta töökoha lähedal. Võtsid pikalt hoogu, libistasid end mööda trepikäsipuud ja tihti kukkusid valusalt hulljulgeid trikke katsetades.

„Mõni võib seda rumalaks pidada. Võib-olla see oligi rumal. Aga see oli ka julge. Minu arust olid need lapsed hämmastavad. Minu silmis olid nad välja teeninud õlalepatsutuse ja siira imetluse. Loomulikult oli see ohtlik. Oht oligi asja mõte. Nad tahtsid ohust üle olla. Kaitsevarustusega oleks olnud turvalisem, aga see oleks asja samas lörri ajanud. Nad ei tahtnudki liigset turvalisust. Nad püüdsid saada osavaks (competent)– ja just osavus on see, mis teeb inimesed nii kaitstuks, kui üldse olla saab.“ (lk 348, tõlge muudetud – M.K.)

JBP-d häirib see, et turvalisuse nimel kaotakse üha enam ja enam sellist laadi enesearendusvõimalusi. Laste rulatamispaikadesse hakkas turvalisuse nimel ilmuma kõikvõimalikke tõkkeid.

„Kui mänguväljakud tehakse liiga turvaliseks, siis lapsed kas lõpetavad seal mängimise või hakkavad mängima teistmoodi, kui lubatud. Lastele on vaja piisavalt ohtlikke mänguväljakuid, et need pakuksid väljakutseid. Inimesed, sealhulgas lapsed (kes on lõppude lõpuks ka inimesed) ei püüdle riski minimeerimist. Nad püüdlevad riski optimeerimist.“(lk 349)

Siin võib nüüd sõnastada, miks JBP on korraga nii populaarne ja samas nii vihatud. Või nagu ingliskeelses kultuuriruumis kombeks on öelda – ta on polariseeriv. Süvapsühholoogilisemalt väljendudes: JBP esindab isa-arhetüüpi ühiskonnas, kus pikka aega on süvenenud ema-arhetüübi domineerimineⁱ. See vajab selgitust. Ema-arhetüüpne suhtumine lapsesse on umbes selline: „Mees (loe: riik), tee aed täiesti turvaliseks, et laps saaks seal täiesti ohutult mängida! Seal võib olla madu, tapa see!“. Isa-arhetüüpne suhtumine on umbes selline: „Poiss, seal võib olla madu, tule, lähme koos, ole ettevaatlik, sa pead õppima temast jagu saama, et kunagi ise kaitsjarolli asuda!“.

Igaks juhuks rõhutan, et tegu on süvapsühholoogiliste arhetüüpidega, mitte otseses mõttes ema- või isarolliga, ammugi mitte millegi otseselt bioloogilisest soost tulenevaga. Ühiskondlikul tasandil näeb esimene hoiak välja muidugi nõudena, et riik ja institutsioonid peaksid kõik maksimaalselt – et mitte öelda täiesti – turvaliseks tegema. Seda tendentsi saab arendada väga kaugele ja Põhja-Ameerikas ongi kohati arendatud, nii et kõrvalt vaadatuna tunduvad paljud näited täiesti anekdootlikud (safe spaces, trigger warnings jne).

Ei peagi tingimata kahtluse alla seadma täielikku turvalisust kui taotletavat lõppväärtust, probleem ilmneb juba palju varem -- selles, et keskpärasegi turvalisuse tagamiseks on vaja neid, kes suudavad turvalisust tagada, tähendab neid, kes on valmis ohule vastu hakkama. Samuti ei pea minema nii kaugele nagu Alasdair MacIntyre, kes on andnud mõista, et mingis mõttes väärtusliberaalid parasiteerivad patriootidel, kes on valmis oma kodumaa nimel surema ning nõnda väärtusliberaalidele üldse turvaruumi võimaldavadⁱⁱ. Piisab, kui osutada Hannah Arendti kombel faktile, et inimesed sünnivad siia maailma, ehk siis peab elujõulises ühiskonnas pidevalt toimuma laste saamine täiskasvanuks. Ja seda ühiskondlikus, sotsioloogilises mõttes, mis erinevalt bioloogilisest kasvamisest ei toimu automaatselt ⁱⁱⁱ. Laste turvalisuse tagamiseks peab ühiskond tootma täiskasvanuid, neid, kes suudavad ise ohule vastu astudes teistele turvalisust luua. Ja JBP on täiskasvanulikkuse õpetaja par excellence.

Arhetüüpide tasandil aitab beebist teismeliseks eelkõige ema (täpsemini: emme) ja teismelisest täiskasvanuks eelkõige isa. Sügavam hoiakuline polarisatsioon tulebki sellest, kas ühiskonnas ja riigis nähakse eelkõige isakuju ehk täiskasvanuks aitajat, või emakuju (täpsemalt isegi emmekuju) ehk kedagi, kes alati andestab, toidab ja turvatunnet pakub. Maailmavaatelisel skaalal väljenduks see ootuses, mil määral riik peaks üle võtma isa-arhetüübi või ema-arhetüübi funktsioone. Pean ema-arhetüübile orienteeritud ühiskonna voorusi ilmseks – need väljenduvad suuresti selles, mida oleme harjunud nimetama (põhjamaiseks) heaoluühiskonnaks –, sellel on aga ka vari, ema-arhetüübi türanlik pool, mis seisneb isikuvabaduse piiramises isiku enese heaolu nimel^iv. Kujundlikult: ema võtab lapsel pudeli käest ja koni hambust, isa ütleb, et las õpib esimesest mürgitusest, nii et isu igaveseks üle läheb.

See metafoor on paraku ekstrapoleeritav ka märksa sügavamal ja eksistentsialistlikumal tasandil kui pelgalt päevapoliitiline temperamendipärane arusaam sellest, milline peaks olema optimaalne vahekord isikliku vastutuse ja hoolekanderiigile omase turvavõrgu vahel. Kui Nietzsche pani 19. sajandil tähele, et (Taeva) Isa on surnud, siis nüüd hakkab üha selgemini kohale jõudma, et ka Emake (Maa) on suremas. Inimesel on vaja kähku täiskasvanuks saada, sest nii punased kui pruunid kärbsed siluvad juba tiibu.

Jordan Petersoni vend

Möödunud aasta kevadises „Sirbis“ tutvustab Tauno Vahter Nassim N. Talebi peateost „Antihabras“^v. „Taleb norib ülbelt tüli kõigi ja kõige kallal, lööb pidevalt iseendale patsi, kuid on tõusnud viimase kümne aasta üheks maailma mõjukaimaks vabamõtlejaks,“ kirjutab Vahter ja toob kõrvutuse JBP-ga: „Peterson ja Taleb on ühismeedias ühed kõige tsiteeritumad aimeraamatute autorid ja hoolimata konfliktist on neis ka üksjagu sarnast – peale ideede levimise platvormi ka näiteks kriitiline meel intelligentsustestide osas.“ Nad tõesti on ühed kõige tsiteeritumad. The New York Times nimetas JBP-d 2018. aasta kevadel lausa kõige mõjukamaks avalikkusele tuntud läänemaailma intellektuaaliks. Ma tooksin veel ühe sarnasusena välja, et aus ja avatud lähenemine mõlemale ajastu suurkujule (või suursümptomile) nõuab nii mõneltki isiksusetüübilt suurt eneseületust. Taleb on lausa pöörane praalija ja ülbitseja, kes enda tunnustamisega juba tagasi ei hoia. Vaimuaristokraatlikumate maneeridega harjunud inimesele on ta vormilt seega üsna eemaletõukav. JBP üheks suureks trumbiks on ülimeisterlik suuline eneseväljendus ja sõnastusvõime, samas on ta tämber kõrge ja kimedavõitu. Seda ei saa talle loomulikult kuidagi ette heita, mõneti taktitu on seda väljagi öelda, aga tõrgettekitav on see paljudele ometi (ka mulle) ning ta väljenduslaad on häirivuseni intensiivne. Ometi on mõlemaga tutvumine väga tulus.

Muus osas tuleb Vaheri võrdlusele teha määravad täpsustused^vi. Kriitilised pole nad mõlemad mitte intelligentsustestide osas (JBP on lausa öelnud, et see, kes praagib välja intelligentsusuuringud, võib samahästi välja praakida ka suurema osa kaasaegsest psühholoogiast^vii), vaid intelligentsuse võimekuse osas teha täppiminevaid ennustusi ja tagada ühiskonna ladus toimimine. Nad mõlemad lähtuvad veendumusest, et elus ja ühiskonnas sisaldub alati ja vältimatult ennustamatu komponent, teatav määrmatus. Me elame kaose ja korra piiril ning kaos on maailmast kaotamatu, intellekt aga suudab opereerida ainult seaduspärade raames (sealhulgas kaosest ja tundmatusest uusi korrapärasusi ja mustreid tuvastades). Vasakpoolsemate vaadetega lugejale võib siin kinnituseks soovitada Ulrich Becki raamatut „Riskiühiskond“.

JBP ja Taleb on selles mõttes komplementaarsed, et esimene tegeleb rohkem psühholoogilisse ja eraaelusfääri puutuvaga, teine ühiskondlike ja majanduslike küsimustega. Talebi üks tuntumaid metafoore on „must luik“ (tema sama pealkirjaga raamat on samuti bestseller). Epistemoloogiliselt viitab must luik induktiivse tuletusmeetodi paratamatule puudulikkusele: kuigi luiged on alati eranditut valged, võib ühel hetkel juhtuda, et näeme kuskil musta luike (ja nii tegelikult läkski: kõik luiged olid valged, kuni Austraalias kohati musti luiki). Must luik tähendab Talebil üldistatult ennustamatut nähtust, millel on väga suur mõju (ja mille ilmnemise põhjused loendamatud tagantjäreletargad alles pärast ära seletavad) -- must luik oli ka näiteks 2008. aastal alanud majanduskriis. Mõneks hiljutiseks näiteks võib tuua uue viiruse ilmumise Hiinas, mis tõi kaasa silmapilkse börsilanguse, või Trumpi otsus tappa kindral Soleiman – prauh, ja kogu julgeolekuolukord maailmas on teine ning analüütikud seisavad nõutult silmitsi täiesti ootamatu olukorraga. Keegi ei osanud seda ennustada, sest mõistus on juhuslikkuse ja määramatuse ees kaitsetu. Ometi sekkub juhus me ellu iga päev.

JBP räägib eelkõige isiklikust elust. Järsku ja ootamatult võib sind või su perekonda tabada ränk haigus, surm või roolijoodiku tappev uljus. Võib ilmneda, et su abielu oli lagunemas, et su abikaasa läheb järsku teise juurde, võib ilmneda, et just see kena inimene, kellesse armusid, osutub psühhopaadiks või siis et pank, milles hoidsid elu jooksul kogutud sääste, läheb pankrotti, võib ilmneda, et kloun saab presidendiks, et pensionisüsteem lammutatakse, et ootamatu maksutõus viib su perefirma pankrotti, võib ilmneda, et sul on vähk. Meie elus on kaosekomponent paratamatu ja ükski institutsioon ei saa kunagi tagada täielikku turvalisust. Võib-olla saab Putin homme insuldi. Võib-olla ilmub äkki ootamatu viirus. [ilmuski :)]

Ainus võimalus on treenida end sitkeks, hoopidele vastupidavaks. Taleb läheb veelgi kaugemale. Ta loob mõiste, mis on hapruse vastand – antihaprus. Kui habras läheb löögi mõjul katki ja sitkega ei juhtu midagi, siis antihabras on see, mis saab tugevamaks. Vähemalt mingi piirini. Taleb toob antihapruse näiteid loodusest. Näiteks meie keha, olgu selle lihaskond või immuunsüsteem, on mingi piirini antihabras, sest stressorid muudavad seda tugevamaks. Teisalt aga viib stressorite puudumine viib mandumise, nõrgenemise, lagunemiseni.

Jõutõmme, N.N. Taleb

Räägi tõtt!

Ka kaheksas reegel on selline, et lähema seletuseta tunduks see lihtlabaselt enesestmõistetav. Reegel on järgmine: „Räägi tõtt, või vähemalt ära valeta“. Ometi sihib see nõuanne väga otsustavalt tõsiasja, mis JBP ümber nii polariseerivaid reaktsioone tekitab. Nimelt võib tõde olla talumatu ja lüüa parandamatu valukoha pihta, hävitades sel moel ainsa leevenduse – illusiooni. Või siis lootuse, mis elab määramatusest. Seepärast kaasnebki pehmendav soovitus vähemasti mitte valetada. Vait olemine on aktsepteeritav võimalus. Tulles taas arhetüüpide juurde, siis võib küsida: kellele valetamist peetakse üldjuhul õigustatuks, eetilisekski? Eks ikka lastele. Valetamine on ehk liiga vänge sõna, aga lastele (tihti ka n-ö riigi lastele) räägitakse tihtipeale lohutavaid muinasjutte, et säästa neid liiga karmist reaalsusest. Ja kuigi see on tihti nii ka otseses mõttes, pean eelkõige silmas ikkagi süvapsühholoogilisi arhetüüpe. Ühiskonna tasandil peetakse tõe pehmendamist ja vältimist õigustatuks eelkõige kahel põhjusel. Esiteks massipsühholoogiliste reaktsioonide ennetamiseks ja ärahoidmiseks, näiteks võib masside ebaadekvaatne reaktsioon riigijulgeolekulistes kriisisituatsioonides asja palju hullemaks teha. Teist põhjust on meisterlikult kujutanud Dostojevski oma poeemis suurinkvisiitorist. Käputäis tugevaid inimesi vaatab karmile tõele näkku, ja hoiab ülejäänud inimesi lohutavas illusioonis -- need vähesed n-ö täiskasvanud tagavad ühtlasi ka selle lohutava illusiooni taastootmise ja ühiskonna toimivuse.

Aktuaalseks näiteks on praegu keskkonnatemaatika. Kas ikka tasub alles gümnaasiumiealistele tõe ja faktidega näkku lajatada? Nad kaotavad õigustatult ootuse toredale tulevikule, langevad depressiooni ja võib-olla lähevad veel koolitunnist streikimagi? Ja nagu elu näitab, on tõde liiga ebameeldiv ja kange ka paljudele hallpeadele. Lühidalt: tõerääkimisnõue ei ole kindlasti midagi üheselt selget ja endastmõistetavat.

JBP on paarikümne aasta kogemusega kliiniline psühholoog ja ta alustab selle reegli lahtikirjutamist isikliku meenutusega, kuidas ta hakkas harjutama tõe rääkimist ja kui raske see algul oli. Harjumus valetada nii teiste säästmiseks kui ka iseendale on meis kõigis tugevasti juurdunud. Muide, kuigi jutt käib siin laia määratluse järgi eneseabiraamatust, siis paljud eneseabiraamatud õpetavad täpselt vastupidist, need õpetavad just nimelt endale valetama (võrratuks näiteks on Rhonda Byrne ülimenukas „Saladus“, täiuslik näide nartsissismi käsiraamatust ja enesele valetamise õpikust).

Lohutavast ja kaitsvast valetamisest keeldumine on üks peamisi põhjusi, miks JBP n-ö vasakprogressiividele närvidele käib (paremtiib aga ei võta tema nime üldiselt suhu seetõttu, et ta ei pea etnilisi kategooriaid ja rahvuslust suurt millekski).

Rasvumine võib olla ehk piisavalt neutraalne näide. Emme-arhetüübi pooldajad räägivad siin kehapositiivsusest, sellest, et tähtis on eelkõige inimene ja kehakaal ei loe midagi ja et tuleb lõpetada paksude häbistamine jne. Mitmes mõttes on ju õigegi, et paksule tõe näkkuütlemine teeb asja tihti ainult hullemaks, tõukab inimese depressiooni, mis võib panna omakorda õgima jne. Samas on ohtlik jätta inimene illusiooni küüsi, et tema kehaga on kõik hästi. Isa-arhetüüpne käitumine oleks siin lapse tõega vastakuti asetamine – rasvumine on väga paljude negatiivsete tagajärgedega ning tuleb endaga midagi ette võtta. Omaette häda on veel nende julmade jõnglastega, kes endast erinevaid ja õnnetumaid kiusama kipuvad. Ja vahel on tõesti parem vait olla. Ei ole mõtet luua paksule illusiooni, et temaga on kõik hästi, aga tõe võib ka lihtsalt maha vaikida.

Ka seksuaalvähemuste küsimuses on probleemiks eelkõige teised lapsed, need kasvatamatud, kiuslikud ja „kaabudega“.

Inimene on koormaloom

Veel üks näide JBP polariseerivusest: paarisuhtele omistab ta suurt tähtsust. Ka selles mõttes ujub ta päris kaaluka psühholoogilise tendentsiga vastuvoolu, sest palju on liikumisi ja jõude, mis tahavad paarisuhet muuta kergemaks, kergemini lahutatavaks, hõlpsamini ümbermängitavaks ja nii edasi (võib öelda, et Milan Kundera ja Michel Houellebecq näitavad selle kerguse talumatust). Kui liikumine, mis tahab teha ööklubimoraalist soosuhtluse üldmoraali, on mõistetavalt võtnud oma lipukirjaks loosungi „Igal hetkel võib öelda ei!“, siis JBP tõstab psühholoogilisest ökonoomiast esile vastupidiseid seisukohti. Ta ütleb, et suhtes, kus lahkumisvabadus on alati kindel, ei ole kunagi täielikku turvatunnet ja usaldust, ning et suhtes, kus uks alati lahti jääb, struktureerib see lahkumisvõimalikkus suhet nõnda, et see jääb olulistes aspektides puudulikuks -- näiteks selles, mis puudutab kindlustunnet. JBP ei ole õhulosside ehitaja ega asukas, tema arutluskäigud on argised ja praktilised.

Võtame näiteks kokkuvõtva lõigu viiendast reeglist „Ära luba oma lastel teha midagi sellist, mille pärast tunneksid nende suhtes vastumeelsust“. See lõik käib laste kasvatamise kohta ja on heaks näiteks nii tõele näkku vaatamisest kui ka konstruktiivsusest:

“Distsiplineerimispõhimõte 1: piira reeglite arvu. Põhimõte 2: kasuta nii vähe jõudu kui võimalik. Siin on kolmas: lapsevanemateks tuleks saada paaridena.^viii Väikeste laste kasvatamine esitab palju nõudmisi ja on kurnav. Seetõttu on vanemal lihtne vigu teha. Magamatus, nälg, vaidluse järelkaja, pohmell, halb päev tööl – vaid üks neist põhjustest põhjustest võib muuta inimese ebamõistlikuks, samas kui nende kombinatsiooni tagajärjel võib lapsevanem muutuda ohtlikukski. Sellistes oludes on hädavajalik, et läheduses oleks veel keegi, jälgimas ja sekkumas ja probleeme analüüsimas. See vähendab tõenäosust, et provotseeriv laps ja tema tüdinud tujukas vanem ärritavad teineteist sinnamaale, kust ei ole enam tagasiteed. Lapsevanemateks peaks saama ikka kahekesi koos, et vastsündinu vanemad saaksid teineteisel silma peal hoida. ja teineteise mõtlematuid tegusid ära hoida. Ma ei väida, et peaksime olema vastikud üksikemade vastu, kellest paljud eluraskustega vapralt võitlevad – ja kellest osa on pidanud omal käel jõhkrast suhtest põgenema –, aga see ei tähenda, et tuleks teha nägu, nagu oleksid kõik peretüübid võrdselt elujõulised. Ei ole. Punkt.“ (lk 192-193, tõlget muudetud – M.K.)
Jah, täiskasvanud ei peaks teesklema ega lähtuma muinasjuttudest. Seepärast näeb JBP üksikvanemluses probleemkohta, aga toetab ka homoabielu koos lapsendusvõimalusega, sest kaks vanemat on alati parem kui üks. Ja kummalgi juhul ei soni ta midagi õigustest või pühadest printsiipidest, vaid on väga praktiline ja maine. Nagu ju elu isegi.

Tutvu temaga!

Agressiivsemad ema-arhetüübi igatsejad kasutavad JBP nime ka oma kujutletava moraalse üleolekuga dkelkimiseks -- selle autori demonstratiivne mittelugemine on teatud idealistlik-nartsissistlikule seltskonnale lausa prestiižiküsimus. Niisugune psühholoogiline mudel sarnaneb sellega, mis tagab meie sotsiaaldemokraatia alatise läbikukkumise, sest selles paljastub sedalaadi vasakpoolsuse varjatud aristokraatlikkus: rõhutuid armastatakse ainult senikaua, kui need ei hakka täieväärtuslikeks ja oma peaga mõtlevateks inimesteks, vaid on kenasti rõhutud ja seda kuulekalt, ütleme, vasakliberaalse mudeli järgi. Kuna ka naistesse suhtub JBP samal moel, tähendab võimestavalt ja sitkemaks saamist toetavalt, siis on ta arusaadavalt konfliktis ohvrifeminismiga, mis modelleerib mehe ja naise konflikti kui täiskasvanu ja lapse konflikti.

Teda niivõrd ei kritiseerita, kuivõrd temast peletatakse eemale, püütakse naeruvääristada ta isikut ja kuulutada, et nn normaalne ja progressiivne seltskond temaga tegemist ei teeks. Aga teda kuulatakse siiski. Kes inglise keelt oskab, sellel soovitan otsida Youtube'ist üles tema kurikuulsa intervjuu Cathy Newmaniga aastast 2018^ix (praeguseks juba ca 19 miljonit vaatamist!). Esimene küsimus talle on järgmine: „Dr. Peterson, te ütlete noortele meestele, et nad peaksid täiskasvanuks saama. Miks see on oluline?“

i Vt nt „Nii lõkendavadki hetkele keskendumine, sügavama ja püsivama perspektiivi nihilistlik minnalaskmine ja see, mida Fisher nimetab "isaautoriteedi asemele tulnud kõikelubavaks emalikuks nautimiskohustuseks". Selline on ülimodernsuse ajastu kapitalistlik realism.“ https://kultuur.err.ee/1033558/valle-sten-maiste-kapitalistliku-realismi-selgrootuse-ja-tooruse-avaldumisest-uues-autoriteatris

ii„Oma loengus defineerib Alasdair MacIntyre patriotismi järgmiselt. Patriotism selle sõna tõelises tähenduses tähendab teatud hoolivat suhet oma maasse ehk poliitilisse rahvusesse sellepärast, et see on 1) minu oma ning 2) samas väärtuslik teatud kindlate omaduste ning saavutuste poolest. Liberaalne moraal see-eest nõuab moraalselt tegutsejalt oma isepärasusest kõrgemale tõusmist ning asjade hindamist erapooletu vaatleja positsioonilt, lähtudes üldistest protseduurilistest reeglitest õigluse kohta. MacIntyre väidab, et nende moraalisüsteemide vahel on sügavad erimeelsused. Samas ei tähenda see MacIntyre’i arvates, et meil oleks tänapäeval enam võimalik nende vahel valida – vastupidi, tema arvates ei ole ükski riik, sh ka liberaalne riik, ilma patriotismita mõeldav. Iga riik vajab kodanikke, kes oleksid valmis oma eluga riskides seda kaitsma (selle eest surema). Liberaalsed printsiibid, mis eeldavad, et inimeste peamiseks tegutsemismotiiviks on ratsionaalne omahuvi, ei suuda aga riigi kodanikke selleks motiveerida. Liberaalne riik parasiteerib seega inimestel, kelle printsiibid erinevad selle ametlikust ideoloogiast.“ Eva Piirimäe „Patriotism, rahvuslus, liberalism. Sissejuhatus“, kogumikus „Rahvuslus ja patriotism. Valik kaasaegseid filosoofilisi võtmetekste“, koostaja Eva Piirimäe. TÜ kirjastus 2009

iii Vt Mihhail Lotman „Vaenlase pale: järelkaja Jokela draamale“ PM 8.XII 2007
„Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse ka keskealiste inimeste lapsikut käitumist. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.

Ameerika publitsist Diana West pani oma viimasele raamatule „Täiskasvanu surm“ sünge alapealkirja: „Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni“. Raamat pole veel Eesti poelettidele jõudnud, seega lähtun vaid meediakajastustest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.“

ivSiia sobivad nii metafoori kui osutuse mõttes näiteks kaks Hardo Pajula artiklit: „Maternalistide unenäod“, PM 4.II 2014 ja „Suure kanaema saabumine“, PM 19. XII 2016.

v„Ettenägelikkuse lühinägelikkusest“ Sirp, 12. IV 2019.

vi Tauno Vahteri tutvustus Eesti Ekspressis (26. IX 2018, „Jordan Peterson: tagurlane või tunglakandja?“) on paraku üsna esinduslikuks näiteks JBP suhtes kriitilisest retseptsioonist: kantud ebamäärasest vimmakast eelarvamusest, täis ebarepresentatiivseid näiteid ja vigu. Kuigi mööndakse autori tavatut ja erakordset populaarsust, siis tema ideedega ei suhestuta ega asetata neid kultuuri- või vaimuloolisse konteksti, vaid püütakse teda diskrediteerida, noppides ta kõnedest täiesti suvalisi üksikuid libastumisi viisakuse vastu.

vii „If you don't buy IQ research, then you might as well throw out the rest of psychology“. https://www.youtube.com/watch?v=TJuSc_PZEIA

viii

^ Krein, S. F., & Beller, A. H. (1988). “Educational attainment of children from single-parent families: Differences by exposure, gender, and race”. Demography, 25, 221; McLoyd, V. C. (1998). “Socioeconomic disadvantage and child development”. The American Psychologist, 53, 185–204; Lin, Y.-C., & Seo, D.-C. (2017). “Cumulative family risks across income levels predict deterioration of children’s general health during childhood and adolescence”. PLOS ONE, 12(5), e0177531. https://doi.org/10.1371/journal.pone.0177531; Amato, P. R., & Keith, B. (1991). “Parental divorce and the well-being of children: A meta-analysis.” Psychological Bulletin, 110, 26–46.

ix https://www.youtube.com/watch?v=aMcjxSThD54

Valge mees on surnud

Ilmus kohandatult ajalehes „Sirp“ 17.07.2020

Valge mees on surnud

Mida kaugemale läheb ilmalikustume, seda sõnakõlksumaks muutuvad ideed, mis pärinevad metafüüsilisest sfäärist. Sealhulgas idee kõigi inimeste võrdsusest.

Mihkel Kunnus

George Floydi tapmisest ajendatud rahutused ja selle resoneerumine Eesti (sotsiaal)meedias toovad meelde ühe anekdoodi. Rahvaloendaja uurib küsitletavalt, et kes on nende leibkonnas perepea, tähendab inimene, kes otsustab kõige tähtsamate küsimuste üle. Mees vastab, et tema, kindlasti tema. Küsitluse käigus aga selgub, et pere eelarve, laste kooliküsimuste, eluaseme ja sisseostude üle otsustab naine. Küsitleja satub sagadusse. „Oot-oot, ennist ütlesite, et Teie olete perepea ja Teie otsustate kõigi tähtsamate küsimuste üle.“ Mees vastab: „Jah, mina olen perepea. Naine tegeleb eelarvega, rahakott on tema käes, laste koolitamine, ostud ja muu tühi-tähi on tema otsustada. Mina otsustan tõeliselt tähtsate küsimuste üle, näiteks kas Trump peaks kohtuma Putiniga, kas kliima soojeneb, kes peaks võitma järgmised USA presidendivalimised jne“.

Üldiselt arvan, et USA peab oma siseprobleemidega hakkama saama ilma Eesti youtube'i-põlvkonna abita, aga pole võimatu, et olen ise selles arvamuses üsnagi perepealikus rollis. Pealegi kultuurianalüütiliselt väärtuslikku on selles diskursuses väga mitmel sügavusastmel.

Alustan teadusest.

Õhtumaisel kultuuril – mis on üha enam saanud ja saamas maailmakultuuriks – on teadusega kahetine, õnnestav ja valuline suhe. Esimest ilmestab igasugune tehnoloogiline progress, toiduhankest meditsiinini, üha suuremate inimhulkade välja aitamine kirjeldamatust viletsusest. Selle sügavamaks kihiks pole aga midagi vähemat kui inimese jumalikustumine, nii moraaliseaduste andja kui tehnoloogilise kontrolli osas (siin võib viidata nii Dostojevskile kui ülipopulaarse Yuval Noah Harari raamatule „Homo Deus“). Kuigi praeguseks on selge, et selle progressi hind võib olla lausa talumatult, et mitte öelda hukutavalt ränk, jätan selle vaatluse alt kõrvale ja keskendun identiteedivalule, sellele, miks on öeldud, et kogu teaduse arengulugu on ühtlasi inimese võõrandumise ja alandamise lugu. Näiteks Darwini nimega seotud alandus on olnud nii ränk, et selle poolenistigi läbi seedimine käib veel väga paljudel kaugelt üle jõu. Ja see on mõistetav, sest see jätab unistusele (ühtse) inimkonna lakkamatust progressist lausa talumatult ahtad rajajooned. Ometi ka koduplaneedi konkreetsele füüsilisele piiratusele ja liigilise võiduvõimaluse põhimõttelisele võimatusele on veel suhteliselt lihtne otsa vaadata – sest need pole kuidagi käegakatsutavad – võrreldes inimindiviidide parandamatu ebavõrdsusega. Sest see pole vähemat kui ühe õhtumaise baasväärtuse otsene eitus. Laenan turvalisuse kaalutlusel siin leebe erudiidi Ilmar Vene sõnastust:

„Vaatame siis, mis kujuneb tulemuseks, kui ammuste arusaamade asemel rakendada ajakohasemaid. Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimloomus] teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahulava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.

/.../ Teadmisi vajame selles maailmas rohkem kui midagi muud, kuna scienta vis est; selles mõttes peaks siis teaduslikkuse vaimuga olema kooskõlas ka inimestevahelise erinevuse selgitamine; kuid samas me ennekõike hindame kasulikke, elujaatavat hoiakut süvendavaid teadmisi, iseäranis sääraseid, mille toel saab uskuda, et kõik sõltub meist endist. Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“ (Ilmar Vene, Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266)

Kes tahab moekamat viidet, siis Yuval Noah Harari ülimenuk „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (e.k. 2017) sisaldab samu osutusi. Kahvel on siis selles, et mida enam ilmalikustume ja mida enam kaotab tähtsust metafüüsiline sfäär, seda sõnakõlksumaks muutub ka võrdsusidee, mis täieliselt metafüüsilisest sfäärist pärinebki.

Arusaadavalt ärritab igasugune ebavõrduse paratamatusele osutamine neid, kes tahavad ebavõrdsust leevendada (pärinegu see siis, kust tahes). See ärritus on õigustatud ka ajaloolise kogemuse kaudu, sest tõepoolest on igasuguseid kultuuriliselt sattumuslikke hierarhiad ja rõhumisviise püütud põlistada väites neid Jumalast või Loodusest seatud paratamatusteks. Ometi on määrav eristus vajalik, kuigi see on väga ebameeldivas kohas. Nimelt selleks, et päritud ebavõrdsusi leevendada, tuleks need kõige pealt tuvastada, aga raske on midagi tuvastada või eritleda selles kohas, mille olemasolu idealistlikult eitatakse. Küllap see on ka põhjus, miks näiteks eristus sooneutraalsuse ja soopimeduse vahel on laiemas teadvuses nii hiline, kehvalt juurduv ja segadusse ajav.

Nüüd üks konkreetne rakendusnäide.
Eelöeldu põhjal võisin ilma igasuguseid teadusartikleid lappamata öelda, et kultuuriliselt korrektne on kaitsta seisukohta, et USAs lokkab süsteemne rassism. Ka politseis. Sest fakt on see, et vanglates on neid proportsionaalselt rohkem kui ühiskonnas läbilõikeliselt. Ja täiesti selge on ka see, et kui keegi söandab kahelda teesis, et USA politsei on olemuselt rassistlik – näiteks teadusuuringutele toetudes – siis saab sellele tulema kiire vastulöök. USAs sobib siin näiteks Steven Pinkeri kaasusⁱ, kohalikuks näiteks aga Joonas Kiige julgete üldistustega maruline traktaat „Udukudumisest ja teaduspesust ajakirjanduses“ (Sirp 19.VI 2020) vastuseks Marti Aaviku mahult seitse korda lühemale ja ettevaatlikule kommentaarile (Keda politseinik tulistab? PM 3. VI 2020), kus viimane söandab kirjutada, et „Kas on siis nii, et USAs tulistavad valgenahalised politseinikud eriti mustanahalisi ja nende ajend on rassistlik? Osutan eelmisel aastal teadusajakirjas PNAS ilmunud ja seejärel igast küljest läbi vaieldud artiklile «Officer characteristics and racial disparities in fatal officer-involved shootings». Olgu üksikjuhtumid millised tahes, on vastus üldjoontes siiski ei.“ Joonas Kiik süüdistab seepeale Aavikut ei milleski vähemas kui teaduspesus ja kardab ajakirjanduse täielikku allakäiku.

Ja kuigivõrd lepitav pole ka see, et Marti Aavik jääb järgmisel lõigus üsna skeptilisele positsioonile „Kummastavaim ongi vast see, et nii võimekas riigis pole suudetud koguda täpsemat statistikat, mis võimaldaks vähemalt haritud ameeriklastel jõuda ühisele arusaamisele, kumba pidi asjalood on.“

Muigamisi võiks öelda, et ka haritud ameeriklasel on asi väga selge ka ilma igasuguste uuringuteta. Pole vaja mingit uuringu-udu selge moraalse seisukoha ette. Pealegi parem haridus annab paremad tööriistad uuringute kritiseerimiseks ja oma maailmavaateliste hoiakute kaitsmiseksⁱⁱ.

Sest kui uuringutest selguks, et USA politsei poleks rassistlik, siis oleks see üldhumanistlikule pilgule lihtsalt täiesti talumatu. See tähendaks ju, et õiglase ja erapooletu politseitöö (või taga hullemaks – õiglase ühiskonnakorralduse) tulemuseks oleks mustanahaliste suurem proportsioon vanglates ja nii edasi. Siis võiks argikeeles öelda, et mustanahalised on loomult kriminaalsemad ning sellist väidet juba võrdsusaade välja ei kannataks. Keeleliselt korrektsem väljendus ehk natuke päästaks – mustanahalised ei ole loomult kriminaalsemad, vaid kriminaalsete indiviidide hulgas on mustanahalisi proportsionaalselt rohkem kui teisi – aga see lause on argikasutuseks liiga pikk ja lohisev. Nagu ka analoogne väide meeste kohta. Või üldse kellegi. Ja muidugi alati päästab viide sotsiaalsetele oludele, sest need on tõesti olulised ja ilma igasuguse irooniata. See udune lõtk päästab ka teadlasi, sest näiteks Võrdsuse Impeeriumi rohmakamas versioonis (NSVL) löödi geneetikud lihtsalt pikemalt mõtlemata maha. Humanistlikud istinktid olid siin õiged – kui pärilikkus (saati klasterduv!) talumatult selgelt ja jäigalt välja joonistub, siis saab Inimsuse religioon surmahoobi.

Harari noogutab:„ Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“. (Sapiens lk 308). Ma arvan, et see sein püsib siiski kõvasti visamalt kui mõni valge mehe pronkskuju.

Naksakamatel sõssidel soovitan kas või mõtteharjutuse korras käia kogu struktuurse ja süstemaatilise diskrimineerimise udukudumiga üle faktist, et vanglates on mehi vaat et 20 korda rohkem kui naisi. Miks me seda diskrimineerimiseks ja seksismiks ei pea? No sest see seda pole. Kuigi ei saa ka täieliku tõsikindlusega eitada, et ainult valge mees suudab oma „statistilisele loomusele“ stoiliselt otsa vaadata. Ainult tihedas ideoloogilses udupilves saab valutult unistada, et diskrimineerimisvabas ühiskonnas on kõikjal samad jaotused nagu sünnitusmajas, olgu riigikogus või vanglas, teetöödel või salsaringis.

Ja veel: kellel on tõestamiskohus kui selgub mingi sotsiaalne disproportsioon? Kas teadusliku empiirikaga on vaja tõestada (süsteemset rassismi) või selle puudumist?

Kui loobuda rassismieeldusest, siis võib juhtuda nagu palgalõhega, mida teaduslikumalt uurides kipub ikka selguma, et soolisele diskrimineerimisele jääb nurgakeseks ainult murdosa murdosast ja sedagi oletuslikult kategooria „seletamata palgalõhe“ üha kitsenevas varjus.

Lähenemise robustsust näitlikustab ilmekalt see, et erinevusi suudetakse möönda ainult päevselges, lausa käega katsutavas, näiteks keskmises lihasjõus ja keskmises eluea pikkuses. Vaimu ja motivatsioonistruktuuri ees aga peatutakse sügavas neokreatsionistlikus vakatusesⁱⁱⁱ.

Kust me teame, et rassiline disproportsioon karistusasutustes on rassismi tagajärg? Eks ikka eeldame moralistlikus pahameeles. Ent kui võtta eelduseks, et disproportsioon ise ongi süsteemne rassism^iv, siis kaob sealt suurem moralistlik sugulus selle eelarvamusliku ja eksliku kõrkusega, mida muidu rassismi mõistega argikõnes tähistame ning kaasub selline kena uperpall, et meie – ja mitte ainult meie – ühiskond osutub räigelt mehi diskrimineerivaks, sest meie ühiskonna struktuuur on selline, et nende hulgas, keda see jõuga represseerib, on proportsionaalselt palju rohkem mehi ning see disproportsioon on kõvasti suurem kui mustanahaliste oma USA politsei- ja kohtusüsteemis.

Milline on lähtepositsioon, mille taustal anda hinnang, olgu siis soolistele või rassilistele disproportsioonidele ühiskondlikes struktuurides? Näiteks soosüsteem pole 250 aastat vana, pole isegi 2500 aastat vana, vaid suurusjärgus miljard aastat vana^v. Ning õhtumaine kultuur, mida parimas Toqueville'i efekti vaimus on progressiivide poolt harjutud juurelt patriarhaalseks sõimama, saab evolutsioonilises perspektiivis sootuks pahupidistunud värvingu. Lääne kultuur pole patriarhaadi ja rõhumisstruktuuride leiutaja, vaid nende kõige edukam leevendaja, kultuur, mis on jõudnud kõige kaugemale oma lõppsihina lootusetus mässus indiviidide võrdsustamise teel. Kas seda selle pärast needa või ülistada on jällegi perspektiiviküsimus. Kristlikule humanismile on see olnud pöörane edulugu, aga kardetavasti tuleb vääramatu ja õige halastamatu tagasilöök ökoloogia kirjeldatud rindelt.

Lõpetada võiks ka anekdoodiga. Karuisa küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud ja karulaps küsib pahaselt, et kes on tema kausi tühjaks söönud. Seepeale karuema nähvab, et mis te jaurate, ma pole teile mingit putru keetnudki. Peenema kujundiga: pole leidunud veel Frigitte Nietzschet, kes oleks öelnud, et valge mees on surnud. Et teda pole tahtelise ja omnipotentse ebavõrdusgeneraatorina kunagi olemas olnudki. Elu ebatäius pole Eedeni ära rikkumise tagajärg, vaid inimlikult puudulik katse kohandada evolutsiooniliselt kujunenud etteantus oma parimate ja ometi vastuoluliste unistuste järgi.

iÜlevaate leiab näiteks siit: https://whyevolutionistrue.com/2020/07/05/the-purity-posse-pursues-pinker/

iiVt Toomas Lott „Uskumise eetika ja polarisatsioon“. Müürileht 20. II 2019

iii Mõiste neokreatsionism loob Hollandi etoloog, USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liige Frans de Waal raamatus Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad? (e.k. Tänapäev 2018). Neokreatsionism "seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes" (lk 146)

iv„Mainisin süsteemset rassismi pigem selles mõttes, et kui me lepime kokku, et disproportsioon eksisteerib - ja selle kohta on palju andmeid ja käsitlusi, raske eitada -, siis see ongi süsteemne rassism. Mitte põhjus, vaid asi ise.
Küllap võiks seda nimetada ka rassistlikuks süsteemiks, struktuurseks rassismiks või kasutada veel mingeid kolmandaid sõnu, kui soovida tingimata vältida sõna 'rassism'. Öelda näiteks 'süsteemi rassiline kallutatus'. Aga ma ei näe, kuidas see meid probleemist rääkimisel sisuliselt edasi aitaks.“ , Joonas Kiik, Facebook 27. VI 2020

v Ilmekaks, et mitte öelda skandaalseks näiteks, milliste õletuustidega võideldakse darvinismi pähe on näiteks Kadri Aaviku arvustus Gina Ripponi raamatule The gendered brain: The new neuroscience that shatters the myth of the female brain. Sirp 19. VII 2019. Näiteks võib sealt lugeda: „XIX sajandil sai mõjukaks Darwini evolutsiooniteooria, mis rõhutas naiste ja meeste vahelisi bioloogilisi erinevusi ning meeste bioloogilist ülimust naistest ja loomadest. Darwini käsituse järgi on naiste ja meeste erinevused bioloogilised ja seega paratamatud.“ Sic! Bioloogiline ülimus! Darwini öeldu ajas omal ajal (ja ajab siiani) nii paljusid marru, sest see saatis kuu peale mis tahes bioloogilise ülimuse, ja tõstis muutuse muutumatusest ontoloogiliselt kõrgemasse staatusesse vt John Dewey „Darvinismi mõju filosoofiale“ Akadeemia nr 2012, nr 7.