22. november 2017

Vana naturalist Ernst Mayr

Alljärgnev on Kalevi Kulli järelsõna äsja TÜ kirjastuses ilmunud mahukale (1032 lk!) Ernst Mayri monograafiale „Bioloogilise mõtte areng: mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus”.
Hind kirjastuses 37eurot, raamatupoodides ca 50 eurot.



Vana naturalist Ernst Mayr


Kalevi Kull


Saksa-ameerika bioloog Ernst Mayr (1904–2005) oli kahtlemata 20. sajandi eluteadust tugevasti mõjustanud õpetlane. Võib-olla sama tähtis bioloogiale, kui oli tema eakaaslane, samuti sajandivanuseks elanud Claude Lévi-Strauss (1908–2009) antropoloogiale. Mõlema töö järelmõju ulatub möödapääsmatult ka käesolevasse sajandisse. Ent jäägu nende võrdlus teiseks korraks.

Ernst Mayri puhul on oluline ja eriline see, et ta tundis loodust. Selle esiletoomine võib paista ülepaisutatud, kuid tõepoolest – elust kirjutavate teadlaste puhul on järjest haruldasemaks jäänud oskus orienteeruda välibioloogina ökosüsteemi paljude liikide ja nende elusuhete keskel. Mayri võib aga igati päris bioloogiks pidada. Sellest siis ka see, et ütlen tema kohta lugupidavalt „vana naturalist”.1 Ent huvitavat on tema puhul veel mõndagi – ka neile, kes tema teoreetilisi vaateid päris ei jaga.


Elukäigust ja teadustööst


Gümnaasiumi läbis Mayr Dresdenis, esimese astme meditsiiniõpingud Greifswaldi Ülikoolis, seejärel zooloogia stuudiumi Berliini Ülikoolis. Õpingute järel töötas ta Ameerika loodusmuuseumis New Yorgis ning siis pikka aega Harvardi Ülikoolis. Niisiis olid Saksamaa ja Ameerika Ühendriigid Mayri peamised elu- ja tööpaigad.2 Greifswaldi lahte suubuva Rycki jõe suudmeala on võrratult linduderohke – olen seda seal ise kogenud – ning Ernst Mayri lindudevaimustust, mis Dresdeni ümbruses alanuna Läänemere kaldal lahtuda ei saanud, on kerge jagada. Arstiteadusest zooloogiasse üle läinuna sai Berliinis tema mentoriks ornitoloog Erwin Stresemann – üks parimaid linnuteadlasi tollal.

On tähelepanuväärne, et Mayri lähedane kolleeg Berliinis oli Bernhard Rensch, kelle tugevat mõju enda vaadetele on Mayr ka tunnistanud. Rensch tegeles nagu Mayrgi lindude, süstemaatika ja evolutsiooniteooriaga. Renschil oli eriline huvi eluslooduse seaduspärade vastu, mõned neist hakkasid hiljem koguni kandma tema nime.3 Ka Mayri nime järgi tuntakse mitut bioloogilist reeglit.4 Näiteks Mayr’i asutajaprintsiip ehk rajaja efekt, sõnastatud aastal 1942: seaduspära, mille kohaselt uute alade asustamisel algselt väheste isenditega kujunevad väga väikese mitmekesisusega populatsioonid.

Lapsest peale palju looduses – varakult naturalistiks olemise tähtsust on Mayr ise hiljemgi rõhutanud, tuues esile, kui oluliselt see võib mõjustada teadlase teoreetilisi vaateid. Näiteks on ta ühes intervjuus nimetanud, et tema sõber ja kolleeg, paleontoloog George G. Simpson sai evolutsioonilise liigikontseptsiooni (mida Mayr ei jaganud) sõnastada küll vaid seetõttu, et tal polnud välibioloogilisi kogemusi.

Mayr oli esmalt ornitoloog. Aastail 1928–1930 osales ta ekspeditsioonidel Uus-Guineal ja Saalomoni saartel. Seal tehtud ornitoloogilised välitööd andsid materjali, millel põhinesid tema esimesed raamatud ja paljud hilisemad mõttekäigud. Hiljem Ameerika loodusmuuseumis lisandus mahukas tegevus Whitney-Rothschildi linnukollektsiooni läbitöötamisel.5

Mayr kirjutas palju: üle kümne mahuka monograafia peale arvukate artiklite. Neist raamatuist esimesed on ornitoloogilised: Uus-Guinea, Filipiinide ja Melaneesia lindudest (Mayr 1941, 1945; Delacour, Mayr 1946; hiljem veel ka Mayr, Diamond 2001). Ta toimetas samuti oma ornitoloogiamentori Erwin Stresemanni juubeliteost (Mayr, Schüz 1949).

Esimene evolutsiooniteemaline raamat ilmus temalt aastal 1942 – „Systematics and the Origin of Species: From the Viewpoint of a Zoologist”. Selle pealkiri teeb viite Theodosius Dobzhansky 1937. aastal ilmunud raamatule „Genetics and the Origin of Species”. Sellega astus Mayr neodarvinismi ehk moodsa sünteesi ehk sünteetilise evolutsiooniteooria rajajate ritta. Järgnevalt toimetas ta sel teemal kaks kogumikku (Jepsen, Simpson, Mayr 1949; Mayr, Provine 1980), avaldas mahuka valimiku oma artikleist (Mayr 1976) ning hiljem ka veidi populaarsema evolutsioonialase käsitluse (Mayr 2001).

Väga suurt tähelepanu pööras Mayr loomade süstemaatikale, kirjutades süstemaatika printsiipidest paljudele zooloogidele käsiraamatuks saanud teose (Mayr, Linsley, Usinger 1953; Mayr 1969; uuendatud versioonis Mayr, Ashlock 1991). See on mitmekülgne, taksonoomia eripärast tähtsust bioloogiale rõhutav, klassikalist bioloogiat oskuslikult arvestav ülevaade.

Mayri autoriteedile andis olulise lisa raamat liigist – „Animal Species and Evolution” (Mayr 1963; lühendatud versioonis Mayr 1970). Sellele eelnevalt oli ta juba toimetanud liigiprobleemile pühendatud kogumiku (Mayr 1957). Bioloogiline liigikontseptsioon ongi vist Mayri kõige laialdasemalt tuntud bioloogiateoreetiline saavutus. Selle kohaselt saab liik moodustuda vaid omavahel viljakalt ristuda võivate isendite alusel.

Aastal 1982 ilmus käesolev raamat, mis küpse Mayri jaoks tähendas bioloogia ajaloo tõlgendamist darvinlikust vaatevinklist (Mayr 1982; evolutsioonibioloogia ajaloole on pühendatud ka Mayr 1991). Jaotades bioloogia põhjuslikkuse järgi evolutsiooniliseks (ehk ultimaatsete põhjuste bioloogiaks) ja funktsionaalseks (ehk proksimaalsete põhjuste bioloogiaks, mis haarab füsioloogia, arengubioloogia ja neurobioloogia), võtab ta selles raamatus käsile esimese, s.o evolutsioonilise bioloogia ideede ajaloo. Funktsionaalse bioloogia ajalugu ehk siis selle teose teine köide jäi aga tegemata, see oleks tähendanud süvenemist valdkondadesse, millega Mayril oli suhteliselt vähe kokkupuudet.

Bioloogia arengulukku süvenemise tulemusel nägi ta võimalust uuendada ka bioloogia filosoofiat (Mayr 1988). Oma kogemusi kokku võttes on Mayri viimaste raamatute peamine teema bioloogia autonoomia põhjendamine (Mayr 1997a, 2004a). Nii leiab ta, et bioloogias ei ole eriti midagi peale hakata füüsikalise essentsialismi, determinismi, reduktsionismi ja universaalsete seadustega. Ning ta koguni lisab: „ükski 20. sajandil tehtud suurtest avastustest füüsikas pole lisanud midagi elusmaailma mõistmiseks” (Mayr 2004a: 35). Bioloogia teeb eripäraseks bioloogiliste süsteemide iseära neid iseloomustab suur keerukus ja avatus, duaalne põhjustatus (peale loodusseaduste ka geneetilised programmid), juhuse suur roll, holistlikkus ning eriti ajaloolisus.

Üpris huvitav on Mayri suure produktsiooni puhul märgata, et ta ei kirjutanud peaaegu mitte millestki muust kui bioloogiast, ka oma artiklites mitte. Väga teisejärgulised on teemade hulgas ökoloogia ja looduskaitse, humanitaarsem temaatika (peale selle, mis bioloogia kui teaduse ja selle konteksti kohta käib, vt näiteks käesoleva raamatu viimast peatükki6) puudub enam-vähem sootuks.

Tema mõju(võim) 20. sajandi bioloogiale oli hämmastavalt suur. Oma osa ses domineerimises on ta õpikuliselt jõulises kirjutamisstiilis. Täie kindlusega paigutab ta ka iseennast bioloogia ajaloo ülevaateisse.7 Tema viis eristada mõisteid ei ole ei liiga jäme ega liiga peen, vaid selge ja arusaadavana just paras kasutamaks õpikutes – mida on ka palju tehtud. Ometi, teisalt, just tähelepanu bioloogia mõistetele ja nende erinevusele füüsika mõistetest on olnud üks tähtsaid Mayri panuseid. Mayri arusaam oli, et mõistete kaudu kujuneb bioloogia iseseisvus.8

Mayri hinnangud on olnud mõjusad.9 Teaduses on ikka olemas teatav arusaamisulatuse professionaalne keskmine, ja just sellele on Mayri kirjutised suunatud või hästi sobivad – bioloogilist kirjandust hästi tundes, parajal määral uuenduslikuna. See on üks ilmseid põhjusi, miks ta on nii populaarne. Tema käsitlused bioloogia filosoofilistes küsimustes – bioloogia metodoloogias, epistemoloogias jm – on aga pigem bioloogiapoolsed sissejuhatused. Seejuures leiab ta, et teadusfilosoofia küsimuste lahendamiseks on empiiriline tee parem kui loogiline (Mayr 2004a: ix). Enesekindel tervemõistuslikkus – nii võib ehk Mayri vaateviisi iseloomustada.

Ometi, ka bioloogia filosoofias arendas ta mõisteid, mille tundmisest tuleb nüüd igal bioloogil läbi käia, et järgmisele arusaamisastmele jõuda. Näiteks tõi ta esile, et elussüsteemide põhjuslikkuse kirjeldamiseks on vaja mõisteid, mida füüsikas pole. Mayri artikkel põhjuslikkusest bioloogias oli üks, mille Conrad H. Waddington diskussiooniks laiali saatis enne „Towards a Theoretical Biology” esimest sümpoosioni 1968. aastal (Waddington ka taasavaldas selle artikli koos oma kommentaariga10).

Veel 100-aastasenagi kirjutas Mayr artikli (Mayr 2004b; eesti keeles Mayr 2004c). Selles ajaloovaatelises loos rõhutab ta veel kord, et Darwini tegelik mõjulepääs sündis alles 70 aastat pärast „Liikide tekke” ilmumist – niisiis algas monopoolse darvinismi periood bioloogias 1930. aastail. Praegu, mil see paistab lõppema hakkavat,11 on hea sellele tagasi vaadata.


Põhilised vaated


Mõned Mayri seisukohad väärivad eraldi esile toomist: neid tähele pannes on kogu tema vaateviisi lihtsam mõista. Püüan järgnevalt lühidalt sõnastada loogiliselt kesksemad põhimõtted, millel Mayri vaadetesüsteem rajaneb.

Populatsionism
Populatsioonilise mõtlemise vastandamist tüpoloogilisele peab Mayr üheks kõige olulisemaks lahutuseks bioloogilistes arusaamades. Populatsiooniline lähenemine, mis saab alguse 19. sajandil, märkab ja rõhutab organismide individuaalsust ja unikaalsust, hakates kirjeldama varieeruvust. Tüüp on populatsionismi kohaselt mittereaalne abstraktsioon, arvutatud keskmine. Seevastu tüpoloogilist vaadet kirjeldab ta kui naiivset seisukohta, mis peab tüüpi reaalseks, varieeruvust aga illusiooniks (Mayr 1976: 28). Indiviidide unikaalsusest järeldub liigi populatsiooniline käsitlus, mille kaudu saab lahti liigiteoorias varem domineerinud essentsialismist. Populatsionismiga seob Mayr ka oma teised põhiseisukohad.

Antifüsikalism
Mayr kõneleb ja põhjendab oma viimases raamatus (Mayr 2004a) võrdlemisi üksikasjaliselt, et bioloogia on autonoomne teadus ja seda ei tule ära segada füüsikaga. Evolutsionism on füsikalismi vastane, ütleb ta. Kritiseerides füsikalismi bioloogias rõhutab ta, et bioloogilised „seadused” on alati eranditega. Muidugi kehtivad füüsikaseadused ka elu kohta, kuid bioloogilised süsteemid ise põhinevad teistsugustel seaduspäradel. Bioloogia sarnaneb Mayri vaates pigem sotsiaalteaduste kui füüsikaliste teadustega. Mayr peab õigeks käsitleda teadust laiemalt kui angloameerika traditsioon seda silmas peab; talle on sümpaatne vaimuteaduste (Geisteswissenschaften) arvamine teaduste sekka. Matemaatika rakendamist bioloogias ei pidanud ta tarvilikuks (ja ta ei tundnud ka põrmugi huvi ei matemaatika ega matemaatilise bioloogia vastu). Nii paigutabki Mayr bioloogia lähemale arheoloogiale ja lingvistikale kui füüsikale (Mayr 1976: 14), pidades evolutsioonibioloogiat peaaegu vaimuteaduseks (Mayr 2004a: 33).

Evolutsionism
Bioloogiliste seletuste aluseks on evolutsioon. See põhimõte on kogu neodarvinismile keskne, sarnasena esineb ta ka Theodosius Dobzhanskyl. Mayr seejuures detailiseerib Darwini vaadet, eristades selles viit teooriat, nagu ta neid nimetab. Mayri evolutsionism on kindlalt materialistlik ja monistlik. Olles ühtaegu nii antikartesiaansete kui antivitalistlike vaadetega (seejuures Hans Drieschi ja Henri Bergsoni varakult lugenuna – Mayr 2004a: 3) – st organism pole masin ega evi ka erilist elujõudu –, sobib Mayrile midagi vahepealset, mis parajal määral toetub elusolendi autonoomsusele ja rõhutab relatsioonilisust ehk suhtepõhisust.

Bioloogiline liik
Liiki määratleb Mayr sisemise ristumise ja välise reproduktiivse isolatsiooni kaudu (lisades ka seotuse nišiga). Liikide moodustumise aluseks on ristumisvõime. See liigimudel saab nimeks „bioloogiline liigikontseptsioon” ning selle põhjendamisele pühendab Mayr palju oma töid (alates Mayr 1942). Suurt tähelepanu pöörab ta liikidevahelistele isolatsioonibarjääridele, pidades neid liikide eristumisel määravaiks. Bioloogilist liigikontseptsiooni võib näha järjekindlast populatsioonilisest lähenemisest tulenevana.

Hüppeline liigiteke
Uute liikide teke lähtub enamasti väikestest populatsioonidest ja on suhteliselt kiire. Siin on Mayr tabanud olulise aspekti: looduslik valik saab olla efektiivne väikestes isoleeritud populatsioonides, suurtes populatsioonides on ta aga väga aeglane. Seda seisukohta saab seostada paleontoloogide Niles Eldredge’i ja Stephen J. Gouldi (1972) kirjeldatud punktualistliku evolutsiooniteooriaga.

Kladistika vastasus
Mayr peab kladistikat ja sellest tulenevat formaalset taksonoomiat ebaõigeks ja asendab selle evolutsioonilise taksonoomiaga. Taksonoomia puhul ei pea Mayr ranget genealoogilisust (monofüleetilisust) alati tarvilikuks.12 Kladistika rajaja Willi Hennigi töid kritiseeris ta tublisti.

Geenikesksuse vastasus
Mayri vaate järgi on elus tervik organism, ja see pole taanduv geenidele. Tema kriitika on seejuures otsene ka näiteks Richard Dawkinsi käsitluse suhtes. Mayr väidab, et loodusliku valiku ühiku (unit of selection) ja replikaatori (replicator) mõistete kasutamine ja rakendamine geenipõhisena ei ole Darwini lähenemisele vastav (Mayr 1997b: 2093). Samuti ei pea Mayr õigeks meemi termini kasutamist, leides, et õigem oleks rääkida ikka arenevatest kontseptidest ehk mõistetest (ibidem).


Mayr Eestis


Mayri võimsusega teadlasi – kes tunnevad hästi oma materjali, on oma eriala teooria ja ajaloo suurepärased tundjad, kirjutavad väga palju ning mõjustavad oma valdkonda üleilmselt – on Eestist vähe vastu panna. Viimasel poolsajandil meil taolisi biolooge pole olnud, ka muudest teadustest ulatuvad selleni ehk vaid Juri Lotman semiootikas ja Jaan Valsiner psühholoogias.

Mayri materialism, evolutsionism ja populatsionism sobisid hästi paljudele mu õpetajate põlvkonnast Tartus. Mayri hindas kõrgelt zooloog Kalju Paaver ning samuti tema õpilane Toomas Sutt. Zooloogia ja Botaanika Instituudi filosoofiaseminaridel Tartus, mida 1970. aastatel juhatas Kalju Paaver, kes ka diskussioonis tugevasti domineeris, oli üldine teoreetiline lähenemine mu meelest väga Mayri-laadne ja -meelne.13 Võib-olla vaid veidi rõhutatumalt organitsistlik ja ökologistlik oli vaade, mis valdas Tartu bioloogias. Toomas Sutt pidas Mayriga minu teada ka veidi kirjavahetust.14

Huvitavaid teid pidi on mu riiulisse jõudnud eksemplar sellesama siinse raamatu esmatrükist (1982), mille Ernst Mayr omakäelise pühendusega Tartusse saatis: „To T. Sutt and the Estonian S.S.R. evolutionists with warm regards and best wishes – Ernst Mayr".

Kriitikat Mayri pihta on meie teoreetilise bioloogia aruteludel küll samuti olnud, peamiselt üldisemas neodarvinismi kriitika kontekstis. Maie Valt pühendab oma raamatus Baerist ja darvinismist terve peatüki Mayri käsitluse analüüsile.15 Vastandades populatsioonilist ja tüpoloogilist vaateviisi, näib Mayr pidavat tüpoloogilist ühtlasi alati essentsialistlikuks. Ent ilmselt on võimalik ka tüpoloogiline mitteessentsialistlik vaade – see, mis on omane näiteks Karl Baerile ja samuti Juri Lotmanile.

Eesti bioloogide mõjust Mayrile on teada vähemalt üks tähelepanuväärne fakt. Nimelt Mayri ühe kõige tähtsama tulemuse, bioloogilise liigikontseptsiooni põhjendamisel oli üks eellasi Eesti entomoloog Wilhelm Petersen.16 Mayr koguni alustab oma isolatsioonimehhanismide käsitlust tsitaadiga Peterseni tööst17 (Mayr 1963: 89).

Kahepoolseid eesti teadlaste mõttevahetusi Mayriga on mulle teada vaid üks. Nimelt käis Mayr 1972. aastal Leningradis ja kohtus seal Kirill Zavadski rühmaga, Zavadski kutsel oli kohal aga ka Maie Remmel.18 Huvitava seosena toob Maie Remmel esile, et Stephen Jay Gouldi uurimistöö Baeri ja Darwini suhetest (Gould 1977) sündis Mayri ettepanekul, mille ta tegi ilmselt pärast nimetatud Leningradi-reisilt naasmist (Remmel 2017: 34–35). Peale selle kohtumise Mayriga on eesti teadlastel olnud vist vaid mõned silmsidemed temaga, aga neidki napilt.19 Ent muidugi on ta teoseid loetud ja loetakse veelgi.

Bioloogilise teooria klassika on eesti keelde jõudnud kaunis vaevaliselt ja vähehaaval. Baeri on napilt, Darwin jõudis hiljuti, Uexküll samuti.20 Väärt oleks tõlkida Stephen Jay Gouldi esseesid. Et aga huvi meil on, tõendavad kasvõi teoreetilise bioloogia kevadkoolid, mis alates 1975. aastast toovad igal maikuul eluteaduse teooria huvilised kokku ja kus ka selle raamatu tõlkija Ülo Maiväli üks põhilisi osalisi on. Igatahes tänu talle ja tema abilistele väärt kingituse eest! Seni oli eesti keeles tõlgetena ilmunud vaid paar Mayri artiklit (Mayr 1989, 2004c).

Ja lõpetuseks – loodust saab tunda veel palju paremini. Loodust ei tunne keegi kunagi küllalt hästi. Niivõrd suur on liikide hulk, et parimgi tundja ei tunne pooligi oma koduümbruses elavaid liike nimepidi, rääkimata nende elukommetest ja ehitusest. Ometi on just ehe loodusetundmine tähtsamaid tugesid iga bioloogi teaduslikule orienteerumisvõimele. Reeglipärade rikkus elussüsteemides on suur, nende leidmiseks tuleb elukoosluste endiga suhelda. Ent ikka ja alati, hoolimata parimatest püüdlustest – kõik teadlased elavad poolikus mõistmises. Nii Mayr kui meie.



Kirjandus

Baer, Karl Ernst von 2002 [1864]. Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas seda rakendada entomoloogias? Akadeemia (12): 2556–2589.
Baer, Karl Ernst von 2017 [1834]. Üldine seadus looduse arengus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
Bock, Walter J. 1994. Ernst Mayr, naturalist: His contributions to systematics and evolution. Biology and Philosophy 9(3): 267–327.
Delacour, Jean; Mayr, Ernst 1946. Birds of the Philippines. New York: The Macmillan Co.
Dobzhansky, Theodosius 1937. Genetics and the Origin of Species. New York: Columbia University Press.
Eldredge, Niles; Gould, Stephen Jay 1972. Punctuated equilibria: an alternative to phyletic gradualism. In: Schopf, Thomas J. M. (ed.), Models in Paleobiology. San Francisco: Freeman and Cooper, 82–115.
Glaubrecht, Matthias 2002. The “experience” of nature: From Salomon Müller to Ernst Mayr, or the insights of travelling naturalists toward a zoological geography and evolutionary biology. Verhandlungen zur Geschichte und Theorie der Biologie 9: 245–282.
Gould, Stephen Jay 1977. Ontogeny and Phylogeny. Cambridge: Harvard University Press. 
Haffer, Jürgen 2008. Ornithology, Evolution, and Philosophy: The Life and Science of Ernst Mayr 1904–2005. Berlin: Springer.
Jepsen, Glenn L.; Simpson, George Gaylord; Mayr, Ernst (eds.) 1949. Genetics, Paleontology, and Evolution. Princeton: Princeton University Press.
Kull, Kalevi 2008. Elu enese reeglid. Schola Biotheoretica 34: 5–35.
Kull, Kalevi 2014. Adaptive evolution without natural selection. Biological Journal of the Linnean Society 112(2): 287–294.
Kull, Kalevi 2015. Liigipiirist. Schola Biotheoretica 41: 27–39.
Kull, Kalevi 2017. Õppijad evolutsiooniteooria keerus. Schola Biotheoretica 43: 215–232.
Laland, Kevin; Uller, Tobias; Feldman, Marc; Sterelny, Kim; Müller, Gerd B.; Moczek, Armin; Jablonka, Eva; Odling-Smee, John; Wray, Gregory A.; Hoekstra, Hopi E.; Futuyma, Douglas J.; Lenski, Richard E.; Mackay, Trudy F. C.; Schluter, Dolph; Strassmann, Joan E. 2014. Does evolutionary theory need a rethink? Nature 514(7521): 161–164.
Lovejoy, Arthur O. 1936. The Great Chain of Being. Cambridge: Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1941. List of New Guinea birds: A systematic and faunal list of the birds of New Guinea and adjacent islands. New York: American Museum of Natural History.
Mayr, Ernst 1942. Systematics and the Origin of Species: From the Viewpoint of a Zoologist. New York: Columbia University Press.
Mayr, Ernst 1945. Birds of the Southwest Pacific. New York: The Macmillan Co.
Mayr, Ernst (ed.) 1957. The Species Problem: A symposium presented at the Atlanta meeting of the American Association for the Advancement of Science, December 28–29, 1955. Washington: American Association for the Advancement of Science.
Mayr, Ernst 1963. Animal Species and Evolution. Cambridge: The Belknap Press of Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1968 [1961]. Cause and effect in biology. In: Waddington, Conrad Hal (ed.), Towards a Theoretical Biology, vol. 1. Edinburgh: Edinburgh University Press, 42–54.
Mayr, Ernst 1969. Principles of Systematic Zoology. New York: McGraw-Hill.
Mayr, Ernst 1970. Populations, Species, and Evolution: An abridgment of Animal Species and Evolution. Cambridge: The Belknap Press of Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1976 [1977; 1997]. Evolution and the Diversity of Life: Selected Essays. Cambridge: Belknap Press of Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1982. The Growth of Biological Thought: Diversity, Evolution and Inheritance. Cambridge: The Belknap Press of Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1988. Toward a New Philosophy of Biology: Observations of an Evolutionist. Cambridge: Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1989 [1961]. Põhjus ja tagajärg bioloogias. (Hein, Kalle, tõlk.) Akadeemia 9: 1869–1887.
Mayr, Ernst 1991. One Long Argument: Charles Darwin and the Genesis of Modern Evolutionary Thought. Cambridge: Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1993. Fifty years of progress in research on species and speciation. Proceedings of the California Academy of Sciences 48(6): 131–140.
Mayr, Ernst 1997a. This is Biology: The Science of the Living World. Cambridge: Harvard University Press.
Mayr, Ernst 1997b. The objects of selection. Proceedings of the National Academy of Sciences of the USA 94(6): 2091–2094.
Mayr, Ernst 2001. What Evolution Is. (Diamond, Jared, foreword.) New York: Basic Books.
Mayr, Ernst 2004a. What Makes Biology Unique?: Considerations on the Autonomy of a Scientific Discipline. Cambridge: Cambridge University Press.
Mayr, Ernst 2004b. 80 years of watching the evolutionary scenery. Science 305(5680) (2 July): 46–47.
Mayr, Ernst 2004c. 80 aastat vaatlusi evolutsioonimaastikul. (Hein, Kalle, tõlk.) Akadeemia 12: 2596–2603.
Mayr, Ernst; Ashlock, Peter D. 1991. Principles of Systematic Zoology. (Revised edition.) NewYork: McGraw-Hill.
Mayr, Ernst; Diamond, Jared 2001. The Birds of Northern Melanesia: Speciation, Ecology, and Biogeography. Oxford: Oxford University Press.
Mayr, Ernst; Linsley, E. Gorton; Usinger, Robert L. 1953. Methods and Principles of Systematic Zoology. New York: McGraw-Hill.
Mayr, Ernst; Provine, William B. (eds.) 1980. The Evolutionary Synthesis: Perspectives on the Unification of Biology. Cambridge: Harvard University Press.
Mayr, Ernst; Schüz, Ernst (eds.) 1949. Ornithologie als biologische Wissenschaft: Festschrift zum 60. Geburtstag von Erwin Stresemann. Heidelberg: Carl Winter.
Noble, Denis 2016 [2006]. Elu muusika: Bioloogia teispool geene. Tallinn: Varrak.
Petersen, Wilhelm 1905. Über beginnende Art-Divergenz (Hadena adusta Esp. – Lepidopt.). Archiv für Rassen- und Gesellschaftsbiologie 2: 641–662.
Queiroz, Kevin de 1992. Principles of Systematic Zoology, 2nd ed. Systematic Biology 41(2): 264–266.
Remmel, Maie 1984. Baeri paradigma, ehk kas morfogeneesi refleksioon peab järgima morfogeneesi omaaega? Schola Biotheoretica 10: 62–72.
Remmel, Maie 2017. Teaduslikust uurimisprogrammist „Baer ja Darwin”. Schola Biotheoretica 43: 13–79.
Rensch, Bernhard 1975. Evolutsiooni seaduspärasus (bionomogenees). Eesti Loodus 18(3, 4): 181–183, 241–244.
Shapiro, James A. 2011. Evolution: A View from the 21st Century. Upper Saddle River: FT Press Science.
Uexküll, Jakob von 2012. Omailmad. Tartu: Ilmamaa.
Valt, Maie 1977. K. E. v. Baer ja darvinism: Etüüd arenguideede draamast bioloogias. Tallinn: Valgus.
West-Eberhard, Mary Jane 2003. Developmental Plasticity and Evolution. Oxford: Oxford University Press.


1 Empiirilise töö rolli Mayri arusaamade kujunemisel rõhutab samamoodi Bock 1994.
2 Mayri elukäigust annab põhjaliku ülevaate Haffer 2008.
3 Renschi bioloogiliste seaduspärade kohta käiv töö on eesti keeles ilmunud Toomas Sutti tõlkes (Rensch 1975).
4 Vt Kull 2008.
5 Vt ka Glaubrecht 2002.
6 Samuti teine peatükk, kus Mayr muuhulgas märgib, et „bioloogia ei peaks mitte ainult traditsioonilisi väärtusi hävitama, vaid ka uusi väärtussüsteeme looma. Kõik bioloogid on religioossed selle sõna sügavamas mõttes [...]”.
7 Enesekindlust ja ambitsioonikust on Mayr enda iseloomujoontena ka ise esile toonud (Haffer 2008: 283).
8 On märkimisväärne, et selles andis Mayrile palju ideedeajaloo rajaja Arthur Lovejoy (1936) raamatu lugemine.
9 Mayri autoriteedi tõttu oli tema kriitilistel hinnangutel ka märkimisväärne teaduspoliitiline kaal. Näiteks oma kirjavahetusest Hugh E. H. Patersoniga tean, et Mayri kriitika liigi tuvastuskontseptsiooni suhtes (näiteks Mayr 1993: 134), mis ei olnud selle kontseptsiooni autori seisukohalt pädev, päädis selle liigimudeli kõrvalejätmisega paljudest edasistest analüüsidest (vt ka Queiroz 1992: 264).
10 Mayr 1968; eesti keeles Mayr 1989.
11 Märke ja argumente selle kohta vt näiteks Noble 2016; West-Eberhard 2003; Shapiro 2011; Kull 2014, 2017; diskussiooni teravusest annab aimu Laland et al. 2014.
12 Mayr siiski ei paista märkavat, et ühtki ühise eellasega põlvnemispuud ei saagi rangelt võttes jaotada mitmeks kattumatuks rühmaks nii, et kõik rühmad oleksid monofüleetilised (st nii et ükski rühm poleks parafüleetiline või polüfüleetiline). Sellest järeldub, et ainult monofüleetilisi taksoneid sisaldava süsteemi taotlus pole mitte üksnes (empiiriliselt) saavutamatu, vaid on koguni (loogiliselt) absurdne. (Näiteks, järeldusena: kui elu on monofüleetiline, siis ei ole põhimõtteliselt võimalik teda jaotada mitmeks riigiks nii, et kõik riigid oleksid monofüleetilised ning iga organism seejuures kuuluks vaid ühte riiki.) Niisiis – monofüleetilise taksonoomia ideaal on loogiliselt vigane ega saa seega olla teaduslik.
13 Mayr oli tollal kättesaadav peamiselt venekeelsete tõlgete kaudu, ent siia jõudis ka originaale. Suur bioloogilise kirjanduse raamatukogu oli tollasel ZBI teadusdirektoril Eerik Kumaril. TÜ raamatukogust võib praegu leida näiteks köite (Mayr, Provine 1980), millel tiitli nurgal on kiri: „From ‘Udvardy Miklós 1981’ to Erik Kumari, 1982”. Toomas Suti raamatute seas oli ka näiteks Mayr 1976 (1977. aasta trükk).
14 Millegipärast ei kajastu see küll Toomas Suti isikuarhiivis Tartu Ülikooli raamatukogus.
15 Peatükk „Tüpoloogilisest ja populatsionistlikust mõttelaadist”, Valt 1977: 159–165.
16 Lähemalt sellest vt Kull 2015.
17 Petersen 1905.
18 Remmel 1984: 69.
19 Raivo Mänd meenutab: „Mina kohtasin Mayri 1994. aastal Viinis 21. Ülemaailmsel Ornitoloogiakongressil, kus ta juhatas avaplenaaristungit. Sellest mul eriti mälestust pole, sest mu tähelepanu koondus peamiselt esinejale – teisele kuulsale ornitoloogile Chris Perrinsile. Aga mis mul eluks ajaks meelde jäi, oli see, kui sellelsamal kongressil anti Mayrile mingi tunnustus (ma täpselt kahjuks ei mäleta, kas Viini Ülikooli audoktori tunnistus või midagi muud – ta sai samal aastal veel autasusid). Mäletan, et kui Mayr kongressisaali ees seisis ja see asi teatavaks tehti, siis tõusis tohutu suures saalis paar tuhat inimest kogu maailmast püsti ja aplodeeris püsti seistes lõputult kaua aega, minu arvates vähemalt viis minutit. See oli esimest korda mul näha, kuidas läänemaailmas sõna otseses mõttes jumaldati kedagi, kes ei olnudki NLKP esimene sekretär :-). Igatahes jättis see mulle, noorele äsja raudse eesriide tagant maailma piiluma pääsenud teadusjüngrile väga sügava mulje – usun, et mu seljakarvad olid kogu selle aja pisut püsti.” (Raivo Männi kirjast Kalevi Kullile, 8. aprill 2015.)

20 Eesti keeles on ilmunud K. E. v. Baeri olulisemast teadustööst kaks artiklit (Baer 2002, 2017), C. Darwinilt hiljuti kaks põhiteost ja mõned katkendid varem, J. v. Uexküllilt valimik (Uexküll 2012); natuke on K. Lorenzi ja N. Tinbergenit, veidi S. Meienit. Teistelt bioloogia klassikutelt on kas üksikud artiklid või väiksed katkendid, või siis populariseerivad käsitlused. Elukutseliste bioloogide ettevalmistuseks ülikoolis väärib tõlkimist märksa rohkem eluteaduse klassikat. 

17. november 2017

Rein Raud "Kell ja haamer"

Ilmus ajalehes „Sirp“ 17.11.2017



Tunnustatud humanitaarentsüklopedisti järjekordne kirjanduslik mäng

Rein Raud. Kell ja haamer. Mustvalge Kirjastus 2017. Kujundanud Asko Künnap. 425 lk.

Mihkel Kunnus

„"Kell ja haamer" on Rein Raua kaheksas romaan, kuigi võinuks olla esimene. Selle sünd jääb aastasse 1987,“ kirjutab ERRi kultuuriportaalis Janika Läänemets ja lisab, et „[t]äna on "Kella ja haamri" ilmumine Raua staatuses kirjaniku raamatule kohaselt tähelepanuväärne sündmus“i.
Kirjutan sellele alla. Vähemalt kirjalikult. Suulises kõnes oleks mu hääletoon ja rõhutus vist Janika Läänemetsa omast vastandlikkuseni kaugel. Tõele au andes pean tunnistama, et ei suuda kuidagi tõrjuda tunnet, et just nimelt Rein Raua staatus selle raamatu ilmumise sündmuseks teebki. Kui selle teose autoriks oleks mõni noor inimene, kelle suhtes peaks kriitik üles näitama ka vanemlikku ja ettehooldavat suhtumist, siis tsiteeriks ma vist hoiatusena William Somerset Maughami autobiograafilist meistriteost „Inimorjusest“, kus monsieur Foinet' annab peategelase maalikunstilistele katsetustele järgmise hinnangu: „Teil on teatavat manuaalset osavust. Ma ei näe põhjust, miks hoolsa töö ja visadusega ei võiks teist saada korralik, tehniliselt pädev maalija. Maailmas leiduks sadu kunstnikke, kes maalivad teist halvemini – ja sadu, kes maalivad täpselt samamoodi. Ma ei näinud kübetki annet üheski töös, mida te mulle näitasite. Ma nägin töökust ja intelligentsi. Teist ei saa kunagi midagi enamat kui keskpärane kunstnik.“ii

Nii ebapidulik ja jahe hinnang vajab kiiresti põhjendust, millest ehk kergeim ja kultuuriliselt aktsepteerituim oleks oma isikliku piiratuse tunnistamine – see žanr tervikuna jätab mind suhteliselt külmaks. Ometi on „žanr“ siin natuke ebatäpne kitsendus. Tegu on millegi suuremaga, ütleks lausa, et tunnetusliku põhihäälestusega, modaalsusega. Nii nagu elulisest vaatepunktist tähendab millegi ära tundmine kirjandusena just väärtuse, mitte humantiaarteadusliku kategooria ära tundmist. Määrava eristuse sõnastamine pole sugugi lihtne. Laenan siin osaliseks näitlikustamiseks Toomas Haugi oma: „Ühel valgustuslikul hetkel sain aru, et Tammsaare juurde kuulub koer, Tuglasel on aga mingi seos ahviga. Mis on selles valgustuslikku, küsite teie. Ja mina vastan: see kujund väljendab kimbatust, mis tekib inimesel, kes tahab lühikesse vormelisse kokku suruda Tammsaare ja Tuglase kardinaalse erinevuse. Mis on nii suur, et esmapilgul ei näi kokkupuutepunkte olevatki. Muidugi, professor Liiv ütleks meile kohe ühe oma lemmikterminiga: neid, s.t Tammsaaret ja Tuglast, ühendab eestikeelsus. Aga millega eestikeelsus neid omakorda ühendab? See on tegelikult peaküsimus.
Minu lihtsakoeline võrdlus vihjab kahe loojatüübi silmanähtavatele erijoontele: ahv kui eksootiline, koer kui kodumaine olend. Ahv kui mängur, esteet, koer kui vahenditu ja siiras. Ahvi näost vaatab ikka vastu mingi inimlik uudishimu. Aga koera nn kurvas näos peegeldub midagi muud. See on n-ö Kristuse kurbus, kui ta Ketsemani aias on teinud otsuse minna surma. Kui ta on elu ja inimkonnaga hüvasti jätnud. Ja selles kurbuses varjab end samal ajal truudus, sest kohe üritab ta eneseohverduse kaudu sellesama kurvakstegeva inimkonna ära lunastada. Niisugune kurbus ja truudus heiastub vahel koera pilgus. Kuigi järgmisel hetkel võib ta teile hambaid näidata. See on paradoks ja paradoks on teatavasti Tammsaare. Ma ei ütle, et ahv ei oleks truu. Aga mul on kuri kahtlus, et koer on truu inimesele, ahv on aga truu millelegi muule, mis on küll inimese tehtud, aga ei ole inimene. Ahv on sisse võetud asjadest. Tuglase puhul tähendaks see ilmselt truudust kirjandusele kui asjale – kui vaimu kõrgeimale vormile. Ja selles truuduses on Tuglas kindlasti ületamatu.“iii

Mu isiklikku piiratust märgib siis teatud reesuskonflikt Tuglasega. Ning tundub, et Tuglas-Tammsaare kujutluslikul heuristilisel teljel on Rein Raud Tuglasestki tuglaslikum, veelgi truum kirjandusele kui kirjandusele ning veelgi vähem kantud Tõe ja Inimese otsingust. Kui loen Tolstoi või Dostojevski, Musili või Manni arutlusi kirjanduse üle, siis tunnen kohe ära, et põhimõtteliselt räägivad nad samast asjast – sellest, mis sugulustab nendega A. H. Tammsaare ja Mati Undi, sellest, miks on elementaarne, et ülikoolis on kirjandusteaduskond, aga pole arvutimänguteaduskonda. Romaan on kõige uusaegsem kunstivorm, ütleb Hannah Arendt ja Milan Kundera kirjutab: „Romaan saadab inimest püsivalt ja truult uusaja algusest peale. Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg“ (mida Husserl peab euroopaliku vaimsuse tuumaks), mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise“ eest, pidevalt suunama oma valgusvihku „eluilmale“. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal.“iv
Uusajal on filosoofia romaani toatüdruk. Ja ma võtaks seda aforismi defineerivana: romaan on see, mille toatüdruk uusajal on filosoofia. Arusaadavalt võib selline usutunnistus valele „raudvarale“ laadituna anda õige inkvisiitorliku kriitikupositsiooni, sestap paluks käesolevat kirjutist võtta kindlasti selle ääremärkusega.

Vabandav kitsendus tuleb (tänapäeval) teha ka autori isiku suhtes, et oleks üheselt selge, et see hinnang ei laiene ta teistele tegvusvaldkondadele. On ju võimalik, et Rein Raud kirjutab raamatuid lõõgastuseks, meelelahutuseks, umbes nii nagu paljud tippteadlased tegelevad ajupuhkuseks pillimänguga. Pole ses ju midagi erakordset. Vabalt võib olla, et Rein Raua ja kirjanduse seos on midagi sarnast nagu Roomet Jakapil laulmisega või Leo Luksil huumorimeelega, lühimalt, vähemalt oma ilukirjanduse autorina Rein Raud vaimuinimene ei ole. Kirjanikuna on ta kombinaator, meelelahutaja, (oma) mängu ilu nautija. Vähemasti tema viimased teosed pole „tunnetuse puust“. „Kell ja haamer“ (nagu ka „Vend“ või „Rekonstruktsioon“) pole romaan ülalkirjeldatud, kahtlemata kõvasti kitsendavas ja piiratud mõttes. Kuigi raamatust võib leida suurel hulgal ajaloofakte, nimelisi viiteid filosoofidele ja nende teooriatele, mimekülgset eruditsioonidemonstratsiooni, siis kõik see jääb eelkõige puhtdekoratiivseks ja rekvisiitlikuks. Need on kulissid, vigurid, atribuudid eneseküllasele mängule, mis on seotud reaalse ajaloo ja maailmaga kasutades fantaasiakirjanduse elemente. Rein Raua ajalooline ja kultuurilooline erudeeritus väljendub selles teoses puhtentsüklopeediliselt (et mitte öelda puhtillustratiivselt) ning entsüklopeediad on teadupärast teosed, mis on tunnetusliku sügavusmõõtmeta faktikuhilad. Olen detailsemast sisukirjeldusest siin loobunud, sest selle raamatu suurimaks vooruseks (hea keele ja kodumaise tegevusruumi kõrval) on just põnevus, mõistatuslikkus. Üldisemaks ja põnevust mitterikkuvaks tutvustuseks võib öelda, et „teos koosneb viiest omavahel põimunud süžeeliinist, mis koonduvad Virumaal, otse Eesti põhjarannikul paikneva fiktsionaalse Undivere mõisa ümber. Ajaliselt hõlmab "Kell ja haamer" perioodi 18. sajandi lõpust tänapäevani: tegevus toimub vaheldumisi 19. sajandi esimesel poolel, stalinismiaja lõpul, 1970. ja 1980. aastate vahetusel ning praegusel kümnendil. Inimesed tulevad ja lähevad, aga mõis jääb ning seob enda ja üksteisega aina uusi elusaatuseid ja lugusid“v.

Kogu rahulolematu nihelemine ja ebamugavustunne, mis siinses arvustuses ehk domineerima jääb, tuleb siinkirjutaja (võimalik, et täiesti ebaadekvaatsest) ootusest. Nii auhinnatud ja kõrge staatusega kirjanikult eeldaks juba mõnda sügavusmõõtmega teost! Raamat on füüsiliselt objektina lausa suurepäraselt teostatud, võrratu kujundus, paber ja köide. Keel on samuti väga hea ning lugu haarab kaasa. „Kell ja haamer“ on igati kvaliteetne meelelahutus. Kas see on kiitus või laitus, kas kaalukeele liikumissuuna määrab rõhk sõnale „kvaliteetne“ või rõhk sõnale „meelelahutus“, sõltub juba lugejast.



i Janika Läänemets Unustamatu Undivere, 13.X.2017 http://kultuur.err.ee/636233/arvustus-unustamatu-undivere
ii William Somerset Maugham Inimorjusest, Canopus, 2002, tõlkinud Inta Soms, lk 285-286
iii Toomas Haug „Tammsaare ja Tuglas“, Sirp 22. XII 2006
iv Milan Kundera „Romaanikunst“ LR 1998, nr 11-12, tõlkinud Triinu Tamm, lk 13
v Janika Läänemets samas. Põhjalikuma tutvustuse võib leida Sehkendaja blogist https://sehkendaja.wordpress.com/2017/10/20/35-rein-raud-kell-ja-haamer/

28. oktoober 2017

Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole

Ilmus ajalehes „Postimees“ 28.10.2017


Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole

Kaupo Vipp „Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks“. DS Varahaldus OÜ, 2017, 256 lk

Kaupo Vipi „Lokaalravitus“ on üks kõige häirivamalt veenevamaid teoseid, mida ma lugenud olen, võib-olla isegi häirivamalt ja veenvamalt kui selle eelkäija, nüüdseks neljanda trükini jõudnud „Globaalpohmelus“.

Mihkel Kunnus

Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks. Ja õigusega, sest sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest vastuvõetamatult keeruline, vaid just vastuvõetamatult võõristusttekitav. Nii võõristusttekitav, et sellele ei suuda alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev inimene. Suured nihked inimese enesepildis toimuvad väga aeglaselt. Mõelgem vaid kui palju põlvkondi pidi vahelduma, et inimene võtaks omaks tõsiasja, et Maa polegi universumi keskpunkt. Ja et isegi Päike pole.
Samuti ärritab paljusid vastuvõetamatuseni Charles Darwini nimega seostatu, Eestis vahest veel isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, mis joonistub välja „Lokaalravitusest“, on veel mitu pikka sammu edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv. Kui juba Darwini, selle 19. sajandi teadlase, puhul peab toonitama, et vastava muutuste tähistamine tema nimega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Ja olgu Kaupo Vipi suureks tunnustuseks öeldud, et selles raamatus pole ta sugugi originaalne, tema suur teene meile on suure koguse teaduskirjanduse läbi töötamine ja sellest eestikeelse koondesituse andmine.

Posthumanismist dissipatiivsete struktuurideni
Parema puudumisel nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus. Ent olgu ka öeldud, et karmilt kainestava kõrvakiilu saab siin ka evolutsioon ise. Kui varem kirjeldati elu teket kui uskumatult vähetõenäolist juhust, nii vähetõenäolist, et see jättis imedesse ja üleloomulikkusesse uskujatele lahedalt ruumi, siis 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest. England suutis „luua toimiva matemaatilise mudeli, ühendamaks evolutsioonilise molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks elu tekkimist kirjeldavaks selgituseks. Varasemad elutekke hüpoteesid kõnelesid meile ürgsupist, välgulöögist ning suure hulga uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumusest. [...] Teooria näitab, kuis molekulide grupid iseorganiseeruvad viisil, mis lubab neil efektiivsemalt hajutada ümbritsevas keskkonnas leiduvat seostuvat energiat. Aja jooksul suudavad sellised süsteemid üha kasvatada oma võimekust energia käsitlemisel, muutudes seejuures oma organiseerituse iseloomult järjest sarnasemaks elusainele“(lk 26). Kuigi Jeremy Englandi on ähvardatud selle eest Nobeli preemiaga, võib ka lihtsalt öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda ja Prigogine sai juba Nobeli preemia (1977). No suures plaanis vahet pole, sest, nagu öeldud, isegi Darwini kirjelduse omaksvõtmine on kogu inimkonna ulatuses vaid vähemusele jõukohane, mis siis veel rääkida nii järjekindlalt loodusteaduslikust kirjeldusest, mis sugulustab meid – nagu kõiki teisigi eluvorme – kõigi dissipatiivsete struktuuridega.

Mis asjad need dissipatiivsed struktuurid on?
Hästi lihtsustatult öeldes on need isetekkelised korrapärad, mis tekivad mingi mittetasakaalulise oleku minekul tasakaaluoleku suunas, kusjuures nende teke kiirendab tasakaalulise oleku saabumist. Näiteks kui atmosfääris on väga suur õhurõhkude erinevus, siis nende ühtlustumisel võib tekkida korrapärane struktuur – tormikeeris – ja selle teke kiirendab õhurõhkude ühtlustumist. Samuti jookseb vann kiiremini veest tühjaks kui äravooluavasse tekib lokaalne korrastatus – keeris (seda nippi kasutavad õlle võistujoojadki: õlu voolab pudelist kiiremini välja kui see keerlema panna).
Hõlmavaim on siin termodünaamika teine seadus, mis ütleb, et isevoolulistes protsessides entroopia ehk korrapäratus kasvab (isevooluliselt läheb soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale). See isevooluline protsess võib enesega kaasa tuua lokaalset korrastatust, mis kiirendab energia hajutamist ja neid energiat hajutavaid lokaalseid korrastatusi kutsutaksegi dissipatiivseteks struktuurideks. Päike on üks suur tuline keha, mis isevooluliselt kiirgab soojust ja sellele energivoole ettejääval planeedil nimega Maa on tekkinud spetsiifilised lokaalsed korrastatused, erilised dissipatiivsed struktuurid, mida kutsume elusorganismideks.
Sellise tasandi seletus pole iseendest juurde andnud liiga palju uut. Bioloogid teavad juba ammu ja ilma igasuguse termodünaamikata, et iga elusorganism vahetab keskkonnaga ainet ja vajab elus olemiseks energiat, tähendab, saab funktsioneerida ainult siis, kui teda läbib energiavoog. Samuti on ökoloogiast teada, et ökoniši hõivab see liik, kes selle energiat tõhusaimalt kasutab. Mis tahes korrapära loomine vajab energiat ja termodünaamika teine seadus ütleb, et seda saab teha ainult selle arvel, et kusagil mujal korrapäratus kasvab.

Elu ja tsivilisatsiooni termodünaamilised raamid
Energia jäävuse seadus ütleb, et energiat ei teki ega kao, see ainult muundub ühest vormist teise. Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadusest järeldub, et kasutada saame üksnes kõrge kvaliteediga energiat (ainet) ja kasutamise käigus muutub see ilmtingimata madalama kvaliteediga energiaks (aineks); meile vajalikud tulemused saame ainuüksi selliste muundumiste käigus ja tulemusel. Ei ole teist teed midagi saavutada või üldse muuta. Igasugune muutumine ja liikumine üldse on alati seotud entroopia kasvuga, energia ja aine kvaliteedi langusega. Kõige madalama kvaliteediga energia on soojus. Kõik protsessid kipuvad isevoolu soojuse suunas liikuma, aga soojusest kõrgema kvaliteediga energiat saab ainult kuskil veel suuremat soojust tekitades. Kes loob korda, loob sellega kaasnevalt alati rohkem korratust. Biofüüsikaline majandusteadus ongi selline distsipliin, mis püüab arvestada fundamentaalsetest loodusseadustest tulenevate piiridega. Need seadused ei determineeri vääramatult ühiskondlikke struktuure, kaugel sellest, küll aga seavad üsna konkreetsed piirid, vahemiku, milles saavad sattumuslikud ja ka kavandatud võimalused teostuda.

Inimmõistus geoloogilise tegurina
Aastal 1926 ilmus ukraina päritolu vene teadlase Vladimir Vernadski raamat „Biosfäär“. Nüüdseks on see mõiste üsna laialdaselt tuntud, aga Vernadskil, kes oli eelkõige geokeemik, oli selle mõiste puhul rõhuasetus sellel, et elu on geoloogiline jõud. Hiljem lõi ta ka vähemtuntud mõiste „noosfää“r ja sel puhul on geokeemiline teisendusjõud (inim)mõistusel. „Biosfääri“ ilmumisele järgnenud 90 aastat on näidanud üha veenvamalt, et tal oli õigus. Planeedi geokeemia ongi muutunud ja üha ägedamalt muutumas ja sellest on nüüdseks saanud põletavaim globaalprobleem, millest, tõsi küll, on eelkõige esiplaanil term(odünaami)lisem aspekt – temperatuuritõus – , mitte niivõrd mullastiku hävinemine ja nihked atmosfääri keemilises koostises. Kena oleks ka öelda, et „Lokaalravitsusest“ suurema osa moodustab õige keerukas teadusfilosoofia ning küllap oleks lihtsam alustada praeguse ajastu põletaivama probleemiga tuvumist ajakirja „Akadeemia“ 1990. aasta kolmandast numbrist (netis saadaval). Seal on ära toodud ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926–2007) kõne, mille ta pidas aastal 1988 noortele teadlastele - „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonna kaitse ka objektiivselt raske“. Selle algusest võib leida lõigu, mis on Kaupo Vipi vastse raamatu lihtsustatud kokkuvõte:
Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses. Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda. Vastaksin, et tuhandeid aastaid kindlasti mitte — see oleks vaevalt tõenäoline. Entroopia kasvu seadus ei lase: ebastabiilsus elukeskkonnas suureneb paratamatult. See viib tsivilisatsiooni varem või hiljem kriisi, hääbumise või katastroofini. Mõnikümmend aastat tsivilisatsiooni tasemel hoida ja edasi viia on aga täiesti võimalik. Ja kui väga mõistlikult asju arendada, on mõeldav isegi paarsada aastat. Kui toimuks tõepoolest kardinaalne progress väärtushinnangutes, süvamuudatused inimeste mõtteviisis, siis võiks tsivilisatsiooni iga olla oluliselt pikem.“
Lokaalravitsus“ koosneb kahest osast: „Eeldused ehk haiguslugu“ ja „Võimalused ehk ravikava“. Teine osa keskendubki siis praktilistele näpunäidetele, kuidas paremini kohanduda tööstustsivlisatsiooni kollapseerumisega madalamale komplekssustasandile. Lisaks endale toob Kaupo Vipp ka rea välismaiseid allikaid, kus antakse näpunäiteid, kuidas tulla väiksemate kahjudega välja protsessist, mis juba praegu on käimas ja mille aspektide kirjeldused jõuavad meieni igapäevases uudisvoos, alates äärmuslikest ilmastikunaähtustest ja kliimapagulaste massidest, lõpetades heaoluühiskondade destabiliseerumise ja radikaalsete-populistlike liikumiste esiletõusust.

Kui meediast on saanud pelgalt üks meelelahutusžanr teiste seas
Ülisünged prognoosid on muutunud nii tavaliseks, et neid ei panda eriti enam tähelegi. 2015 aasta sügisel ilmus Eesti aimekirjanduse tippajakirja „Horisont“ keskkonnaajaloo erinumber „Antropotseen. Maakera inimeste meelevallas“ (september-oktoober) ja ajakirja „National Geographic“ kliima erinumber „Palavik! Kuidas jahutada ülekuumenevat koduplaneeti“ (november). No enam peavoolumaks nagu minna ei anna! 2016. aasta suvel ilmus ka ajakirja „Vikerkaar“ antropotseeni erinumber (nr 6, 2016) ja pretsedentitult populaarse esseisti Valdur Mikita triloogia
läbiv tundetoon on informeeritud inimesele omaselt ränksünge: „Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.” („Lingvistiline mets“,lk 115-116). Lühimalt: meie ainus ja asendamatu elukeskkond põleb särinal, aga poliitiline põhiaur läheb pisiskandaalide ja seksuaalmoraali peale.
Kel silmad, see nähku, kel kõrvad see kuulgu!




6. oktoober 2017

Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

Ilmus pisut kärbitult ajalehes „Sirp“ 06.10.2017


Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.



Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt“. Koostajad Timo Vihavainen, Markku Hamilo ja Joonas Konstig. Tõlkija Ene Kaaber, K&K Kirjastus, 2017, 278 lk



Seda raamatut ajendas kirjutama arusaam, et ühiskondliku arutelu polariseerumine väärtuskonservatiivide ja väärtusliberaalide vaheliseks kaevikusõjaks ei ole Soomele kasulik“ (lk 19).
Raamatupoes Rahva Raamat




Mitmekülgne publitsist ja kultuurikorraldaja Kulle Raig on operatiivselt eesti keelde vahendanud 2015 aasta märtsis Soomes ilmunud tähelepanuväärse ja meidki aktuaalselt kõnetava esseekogumiku „Mitä mielta Suomessa saa olla. Suvaitsevaisto vs. Arvokonservatiivit“. Olgu ta kiidetud!
See raamat on tähelepanuväärne väga mitmes mõttes. Esiteks, see on keskendunud väärtuskonfliktile, mis meiegi ühiskonnas praegu väga tuline. Teiseks, see käsitlus on oma konkreetsuse tõttu pilkuavardavalt nihkes – Soome ühiskond on parasjagu sarnane, et analoogiad töötaks, ja parasjagu erinev, et analoogiad oleks veidi kummastavad ja kriitilisele läbimõtlemisele kutsuvad. Samuti on Soome jõudnud mitmes aspektis euroopaliku tsivilisatsiooni sisemises arenguloogikas kaugemale kui meie ja seega on nende kogemusel teatav prognoosiv väärtus. Kolmandaks, see raamat tundub olevat – kuna Soomet liialt ei tunne, ei julge kindlamalt väita – mingis mõttes representatiivne läbilõige sealsest väärtuskonservatiivsemast seltskonnast, sest siin kirjutavad inimesed on ikka üsna erinevad, tähendab, nad pole treenitud üheülbaliseks ühtse mõisteväljaga, ega ammugi mitte ühtse akadeemilise haridusega, mistõttu on teos kohati tavatult isiklik, tähendab, alati pole ronitud objektiivsustaotlusega metatasemele, vaid on ka vahetult „valatud oma hinge välja“.
TLÜ professor Rein Ruutsoo kirjutab: „Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks.“i Mitmeti haavatav on väga peenetundeline ja delikaatne väljendus selle raamatu puuduste kohta. Näiteks kaanelakkadel olevates autoritutvustustes on öeldud muu hulgas: „Teose „Kes on kes“ järgi on Vihavainen parteitu tagurlane“. Eks see ole pandud sinna taotlusega näidata, kuidas „peavool“ teda vaenab, aga tema tekstidega tutvunult kirjutaks sellele pigem alla. Timo Vihavainen tundub käesoleva kogumiku põhjal tõesti üks kibestunud ja pahur tagurlane, kes kirjutab analüütiliselt küündimatuid noorus-on-hukas-tüüpi lühiesseesid. Samas sisaldab kogumik asjalikke raporteid hetkeolukorrast Soomes, parimas mõttes rahvavalgustuslikke refereeringuid (nt Joonas Konstig Jonathan Haidti moraali põhialustest) ja üsna mitmesuguseid ühiskonnakriitilisi ja kultuuripsühholoogilisi analüüse. Eriti just psühholoogilise aspekti jõulisemat sissetoomist pean selles debatis oluliseks, sest kõik, mis puudutab tulevikukujutelmi ja hirme, mis seostuvad teiste rasside ja usunditega, immigratsiooniga, ebaõiglusega ja muu säärasega on suuresti psühholoogilised fenomenid, millel on õige lõdvad kokkupuuted reaalsusega, statistika ja faktidega, ent ometi määravad paljus inimeste ühiskondliku ja poliitilise käitumise.
Eelneva saab väheinformatiivselt kokku võtta tõdemusse, et kogumik on väga ebaühtlase tasemega, miska poleks kiuslikumal arvustajal kuigi raske teha tsitaatitega põhistatud hävitavat arvustust. Näiteks Timo Vihavaineni neljaleheküljelise tühimoralismi „Eidelikkuse võidukäik“ ainus väärtus on antropoloogilise toormena, dokumendina, et ka nii mõtlevaid inimesi on olemas. Kuigi ta defineerib eidelikkuse lausa poliitiliselt korrektselt, tähendab, soo- ja vanusneutraalselt – „Eidelikkus ei ole seotud vanusega ega isegi mitte sooga, see on vaimne seisund, kus saavad kokku vaimustuse ja ilutaju puudumine ning karjamentaliteet“ (lk 169) – laskub ta sellise sõnavalikuga nende radikaalfeministide tasemele, kes teostavad oma kujutelma sotsiaalsest õiglusest muu hulgas sõnaloomega, mis seob inimlikud puudused seksistliku essentsialismiga, täpsemalt siis misoandriaga (toksiline maskuliinsus, mansplaining, male gaze, manspreading jms.).
See kogumik ei ole midagi sellist, millele saaks viidata kui autoriteetsele allikale (kuigi sellest endast võib leida hulganisti viiteid igati autoriteetsetele allikatele), küll aga nõustun täielikult Rein Ruutsoo iseloomustusega, et sellel „ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi. Esiteks pole teos dotseeriv traktaat, vaid elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil.“

Konservatiivi sõnastik
Suureks boonuseks on „Konservatiivi sõnastik“ raamatu lõpus. Seal antud märksõnad on defineeritud tähendusfinitistlikult, teisisõnu, sõnade tähenduse on määratud nende kasutamise kaudu, miska määratlustena ongi toodud nende sõnade tähendus (väärtuskonservatiividele) üldrahvalikus debatis. Nii algab sõna „fašism“ definitsioon lausega: „Fašism - paremäärmuslusele viitav sõna, mille algupärane sisu on laiendatud tähendama peaaegu kõike“(lk 253). Sõnastiku väärtus tuleb suuresti sellest, et seal on küllaga märksõnu, mida eesti keeles ja kultuuris pole. Osalt seetõttu, et mõned neist on täiesti Soome-spetsiifilised, ent sõnastik tervikuna annab hea heuristilise kaardistiku. Näiteks on seal märksõna „Kõva pauk“, mis tähendab Põlissoomlaste erakonna „maavärinat meenutavat võitu 2011. aasta Eduskunta valimistel“ (lk 261) ja „mittedramatiseerimine“, mis pärineb Tarja Haloneni 2009. aasta uusaastakõnest, kus ta soovitas soomlust mitte dramatiseerida ja mittedramatiseerimisest sai väljend, mis tähendab Soome rahvusriigi ja -kultuuri halvustamist. Taolisi kultuurispetsiifilisi märksõnu, millele meil on rohkem või vähem kauged analoogiad olemas, on selles sõnastikus üksjagu (nt „maailmanuhtleja“, „orjalaevatõrv“, „võlusein“, „bussijänes“ jms).
Kuna sõnastik on koostatud väärtuskonservatiivide positsioonilt, siis peegeldab see ühtlasi nende hirme ja neuroose. Näiteks märksõna „Väärtusliberaalne ülimina“ on järgmise selgitusega:
1980. aastatel võttis Erkki Lampn kasutusele termini feministlik ülimina. See on feministlikuks peetav sisehääl, mis kontrollib mehe mõtteid, tundeid ja tegevust ning normib kõike seda. Suhetes naistega põlistab feministlik ülimina mehe alaväärsus- ja süütunnet. Argikeeles võib seda kutsuda sisenäägutajaks.
Mõiste värske laiendus on väärtusliberaalne ülimina, mis paneb häbenema väärtuskonservatiivseid mõtteid ja tundeid ning väärtuskonservatiivset tegevust. Aeg-ajalt mõjutab väärtusliberaalne ülimina uuskonservatiivi psüühikat. Ta ei söanda enam toetada sõjaveterane, kuna väärtusliberaalne ülimina tembeldab sellise teo esimeseks sammuks fašismi teel“(lk 277).
Eks see ole koht, kus täieliselt kehtib ütlus, et see on tundjale tragöödia ja mõtlejale komöödia. Ei saa salata, et naersin isegi mitmel korral seda kogumikku ja sõnastikku lugedes. Aga näiteks ka kujutluspilt Eero Epneri sõbrast, kes EKRE „kümne käsu“ peale nutma hakkabii, on sama skeemi järgi kas hingelõikavalt liigutav või grotesksuseni koomiline.
Polariseerumise sügavust, mis ühtlasi tähendab mõlemasuunalist radikaliseerumispotentsiaali, näitabki see, et kumbki poolus tunneb ennast reaalselt ohustatuna, tunneb siiralt, et vastaspool on millimeetri kaugusel riiklikult represseerivast ülemvõimust. Üks pool kardab, et tuuakse sisse tohutud kogused immigrante ja kohe-kohe hakkab riik peredelt lapsi ära võtma ja homodele jagama, ja teine pool kardab sama reaalselt, et kohe-kohe rakendub riiklik tsensuur kunstile ja ajakirjandusele, keelatakse abort, suletakse piirid jne. Mõistuslikult võib ju tunduda ebaloogiline, et muna on korraga mõlemas lauaservas ja ähvardab korraga mõlemale poole maha kukkuda, aga psühholoogilise kliima mõttes on see igati seaduspärane. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki, sest harjumuslik ja tavaline lakkab olemast efektiivne ning see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Üha suuremat mõju saavutav sotsiaalmeedia, mis väga palju muudab kommunikatsiooni ja mälu, on siin veel ekstratõhus barbariseerija, sest oma reaalajalisuse tõttu soodustab see nii öelda „kiiret mõtlemist“ (Daniel Kahneman) ehk kognitiivset protseduuri, millel pole logos'e ja ratio'ga eriti mingit pistmist.

i Rein Ruutsoo „Soome sõltumatu haritlaskonna manifest“, „Postimees“ 8. IX 2017
ii Eero Epner „Kurjuse normaliseerumine“, „Postimees“ 8. IX 2017



Kus on meie punarohelised?
Selles kogumikus toodu on õpetlik just oma reljeefsuses. Tendentsid, mida selles käsitletakse, on Soomes üksjagu rohkem välja arenenud. Meil on kõik mahedam, pisem ja lahjem. Meie äärmused on väiksema mõjuga ja rohkem tsentris ning käremeelsemad neistki on pelgalt kehvalt juurduv importkraam, olgu siis Odini või sotsiaalse õigluse sõdalased. See muidugi ei tähenda, et psühholoogilised reaktsioonid oleks lahjemad, ei, ka eestlane tahab oma kodu pagulashordide eest kaitsta, võidelda religioossete fanaatikute ja vahkvihas sallimatutega – ka meie oleme eurooplased!
Pean ütlema, et üldiselt see lahjendatus mulle väga meeldib, Eesti on oma suhtelises tuimuses märksa õdusam. Meil on olnud ainult üks euroopalik mäsu ja seegi kümnekonna aasta eest ja tekitas trauma, mis siiani vaikselt veritseb. Ka see on tore, sest mu arust pole midagi debiilsemat kui protesti märgiks oma kodu segi peksta. Aga ühe nähtuse puudumisest on mul siiralt kahju. Nimelt kogumikus mainitakse sageli selliseid tegelasi nagu punarohelised. Olen ise korduvalt väljendanud mõtet, et tulevik peaks olema punaroheline. Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldist vaesumist). Meie sotsid on aga, jumal paraku, rohelisest mõtteviisist veel väga kaugel, kuigi Ida-Virumaal on need teemad täiesti lahutamatult seotud ja iseärnis Eestis peaksid rohelised ja punased koopereeruma. Ometi meie sotsid toetavad põlevkivi tööstuse subsideerimist, samas Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest ja selle tõttu on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga keskmisest viis aastat lühem, rääkimata selle piirkonna rahvuspõhisest getostumisest. Ja ma isiklikult ei suuda neile (ega ühelegi teisele poliitilisele jõule) andestada Rail Balticu toetamist – toimiv ökosüsteem on ainus, mis meie järglastele elujõu ja -võimaluse võib tagada, seega on selle kahjustamine kuritöö põhiseaduse vaimu, et mitte öelda elu enese vastu. Ja meie rohelised – hoian neile kõvasti pöialt! – on paraku veel embrüonaalses faasis.

Jääda alati mõõdukaks!
Enim kõrva taha panemist väärivadki selles kogumikus toodud hoiatused ja näited sellest, kuidas ilma igasuguse irooniata progressiivsed liikumised muutuvad liialduste läbi tagurlikeks, autoritaarseteks, repressiivseteks ja ka enda vastanditeks. Jällegi, tihti on tegu psühholoogiliste aspektidega, aga tuletaks meelde, et nii õnn kui ebaõiglustunne, nii viha kui hirm on eelkõige psühholoogilised fenomenid, tähendab, mingis mõttes on inimese psühholoogia mõistmine üks olulisemaid asju ühiselu korraldamisel.
Tsiteerin näiteks Tocqueville'i efekti konservatiivide sõnastikust (see on Alexis de Tocqueville'i enese tsitaat): „Inimeste viha eesõiguste vastu kasvab sedamööda, kuidas need vähenevad ja muutuvad väiksemaks. Võikski öelda, et demokraatlikud tunded löövad lõkkele just siis, kui demokraatia eest seisjatel on kõige vähem põhjust rahulolematuseks./.../ Kui olud on igas suhtes ebavõrdsed, ei torka ka suur ebavõrdsus silma, ent kui need on peaaegu ühesugused, jahmatab ka väike erinevus. Erinevuse nägemine muutub seda väljakannatamatumaks, mida vähem seda inimeste vahel on. Järelikult on täiesti loomulik, et armastus võrdsuse vastu kasvab pidevalt koos võrdsuse suurenemisega. Võrdsusjanu rahuldades toodetakse seda samal ajal juurde.“(lk 272)
Näited liialdamisest ja Tocqueville'i efektist on ühed informatiivsemad. Näiteks Marko Hamilo artikkel „Miks homotrummi tagumine ärritab. Vana homopropagandisti meenutus“ on hoolimata ettevaatlikuks tegevast pealkirjast üks asjalikumaid. Hamilo pole oma seisukohti muutnud, ta jätkuvalt pooldab homode õigust registreeritud kooselule – see ongi juba Soomes seadusesse kirjutatud – ja igakülgsele võrdsusele, aga teda ärritab see, et „geid ja lesbid on juba kätte saanud kõik need õigused, millele neil liberaalsete põhimõtete järgi on õigus. Kui hakatakse nõudma midagi rohkemat, rikutakse kellegi õigusi. Sama on kogetud feministide puhul. Kui võrdsus on saavutatud, ei pane vabastusliikumine pille kotti ega lõpeta tarbetu organisatsiooni tegevust. Vastupidi, nüüd alles kõik algab – süües kasvab isu.“(lk 160). Probleem sellega, et revolutsionäärid ei lepi kuidagi oma töötuks jäämisega, on muidugi ammutuntud. Hamilo viitab ka Sayre'i seadusele, mille järgi mistahes tüli tundepinge on pöördvõrdeline mängus olevate asjade tähtsusega, ning tsiteerib SDP liiget Mikael Jungerit, kes võrdsustab homopaaride lapsendamisõiguses kahtlejad orjanduse pooldajatega. „Sellised ajaloolise reaalsustaju täielikku puudumist väljendavad lausungid on üks põhjus, miks homopropaganda hakkab ärritama neidki, kellele see probleem üldse korda ei lähe või kes isegi toetavad seaduseuuendust. Kui ühiskondlikus arutelus peetakse vastuvõetavaks sisutühje sõnu, millega nii absurdsel viisil tembeldatakse inimõigustevastasteks kõik eri viisil mõtlevad inimesed, ei ole oodata midagi head.“(lk 161-2)
Tundub, et Tocqueville'i tähelepanek oli tabav, sest ka meie sotsiaalse õigluse sõdurite sõnavara kangus näib suurenevat seda enam, mida võrdsemaks olud muutuvad. Kui kriminaliseeritud homoseksuaalsusega ühiskonnast välja kasvav Tõnu Õnnepalu on segaduses ja hämmelduses, siis vallali kapiustega ent abiellumisvõimaluseta Risto Kübar tunneb, et Varro Vooglaid tahab teda tappai. Ometi sooneutraalse perekonna ideed realiseerides luuakse maailmaajaloolist pretsedenti, mitte ei tagastata mingeid õigusi, mis alatult röövitud.
Mõneti sarnane on Heidi Marttila artikkel „Miks ma ei ole feminist“. Kuigi ta oma omaduste poolest võiks olla lausa stereotüüpne feminist: pigem noor (s. 1978), naine ja ühiskonnateaduste magister, siis asjalood on ta kodumaal nüüdseks arenenud nii kaugele, et sotsiaalne õiglustunne ei lase tal ennast enam nii määratleda. Eestis pole olud nii kaugele arenenud, akadeemilised feminismikonverentsid, mida ma võimalusel ikka külastan, on õige asjalikud ja praktiliselt sotsiaalse mõjuta (palju üldse on kuuldud ajakirjast „Ariadne lõng“?) nurgas nokitsemised ja suurema sotsiaalse mõjupotentsaaliga sotsiaalmeedia liikumised (näiteks ajakirjanduseski populariseeritud Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“) kipuvad oma radikaalsuse ja hegemooniataotlusega end ise täis tegema, sest istuvad oma aksiomaatilisel ohvristaatusel nagu suveräänitroonil, lõug uhkelt püsti, üleolev-põlglik pilk silmis ja muudkui mõistavad kohut, kellel on vale särk seljas, kes teeb valet nalja, kelle tekste ei peaks toimetajad enam avaldama (olgu öeldud, et kuulun nende hulka), kes tuleb naelutada häbiposti jne. võrdsetest õigustest on asi ammu väga kaugele veerenud. Rootsis on aga lausa feministlik partei Feministisk Initiativ (FI) ja Soomes Naisasialiitto Unioni ning need ajavad „ulatuslikumat positiivse diskrimineerimise poliitikat, lähtudes seisukohast, et naine on ohver ning et mees ja üldiselt patriarhaat on naiste õiguste jalge alla tallaja. Eesmärgina ei taotleta naiste ja meeste võrdseid võimalusi, vaid lõpptulemust, mis peab olema poliitiliselt korrektne feministidele meeldival viisil. Soomes on näiteks börsiettevõtete juhtkondades praegu naisi 25-30 protsenti, kuid feministidele on see tohutu probleem, mille nad tahaksid lahendada seadusandlike vahenditega.“(lk 147) Kergus, millega autoritaarseteks relativistideks arenenud väärtusliberaalid taotlevad riigi sekkumist, ongi see, mis väärtuskonservatiive väga ärritab. Marko Hamilo on sellele protsessile pühendanud terve essee, „Kuidas väärtusliberalismist sai autoritaarne relativism“. Ta kirjutab seal: „Peamine eristaja on riigisse suhtumine. Klassikalisele liberaalile tähendab sallivus seda, et ta ei kasuta riigivõimu teiste eluviisidele piirangute seadmiseks, kuid teised samuti hoiduvad riigivõimu abil tema eraellu sekkumast.“(lk 38)
Heidi Marttila kirjutab: „Ameerika filosoof ja ennast võrdsusfeministiks nimetav Christina Hoff Sommers kutsub seda FI ja sõprade esindatud suunda gender-feminismiks ja ohvrifeminismiks. Sommersi sõnul viivad ohvrifeministide meestevihkamine ja faktide moonutamine põhja alt kõigelt sellelt healt, mille eest võrdsusfeministid, equity feminists on omal ajal tööd teinud. Seades naised vaid süütute ohvrite ja rõhutud õnnetukeste rolli, ei ole nad süüdi mitte meeste alusetus needmises, vaid ka naiste alahindamises: naistel nagu puuduks eripära ning võime ja soov teha oma valikuid ja olla ise oma õnne sepp.
Pisut karikeerides võib öelda, et ohvrifeminist on õnnelik alles siis, kui kõik maailmas – ülesanded, ametid, staatused, varandused ja jõuvahekorrad – on meeste ja naiste vahel võrdselt ära jagatud, olenemata sellest, mida keegi elult tahab. Võrdsuse saavutamist mõõdetakse numbriliselt: riigis on võrdsust seda rohkem, mida lähemal on kõik näitajad meeste ja naiste tööjaotusele seisuga 50:50.“ (lk 148)
Samuti on Marttilale ülimalt vastukarva see suhtumine, et väärtuslikuks peetakse eelkõige „sugupoolesisest normist kõrvale kaldunud erinevust“ (stereotüübi praktiline purustamine, eks) ja eriti selle suhtumise avaldumist lastekasvatamise juures: „Feministi unelmatelapsed on vallatu ja enesekindel tüdruk, kes tahab mängida röövlit ja politseid, ja õrnahingeline poiss, kes tingimata tahab saada roosat talvekombinesooni. Printsessi mängivat tüdrukut feministist ema veidi häbeneb ja mõtleb, mis on läinud valesti. Autodega mängivale poisile ostab ta poliitkorrektse mustanahalise nukubeebi ja soovib, et poiss selle eest hoolitsema hakkaks.
Ajal, mil rõhutatakse erinevuste rikastavat mõju, pole niisugune mõtteviis mitte ainult ebaloogiline, vaid halvimal juhul hukatuslik nii tüdrukutele kui poistele. Sugu on oluline osa inimese identiteedist ja seepärast võib soo eitamine tekitada suurt kahju omailmelise isiksuse arengule.“(lk 151)
Ütleksin, et Heidi Marttila on klassikaline liberaal, sümpaatne mõõdukas väärtuskonservatiiv nagu enamik kogumiku teisigi autoreid. Nad toovad ka päris palju konkreetseid näiteid (mõistagi Soomest, vahel ka Rootsist), mis on head hoiatused ja õpetlikud näited sellest, milliseid vigu meie kordama ehk ei peaks.

Loe ja mõtle kaasa!
Kogumikus vastustatakse ka teiste moekate progressiivsete tendentsidega liialdamist, millest üks on see sama erinevus-rikastab mentaliteet, mida meilgi üritatud propageerida. Jukka Aakula näitab artiklites „Hea ühiskonna alus on usaldus“ ja „Identiteet, signaliseerimine ja ühiskonna polariseerumine“ mitmetele sotsioloogideleii, majandustealastele, bioloogidele ja psühholoogidele toetudes, et liigsel mitmekesisusel on kahjustav mõju grupiidentiteedile ja eelkõige sidususele ja usaldusele, aga tõhusat ühiskonda iseloomustab just nimelt kodanikevaheline usaldus ja sellest tulenev sotsiaalne kapital (see on ka põhjus, miks multikultuursetes ühiskondades spontaanselt tekivad rahvuse-, usundi- jms põhised kogukonnad).
Teemasid, mida käsitletakse on muidugi rohkem, näiteks see, miks rahvusülest identiteeti on nii raske luua, miks au-kultuurist tulijaile on suur häbi olla riigi ülalpeetav (ja häbi transformeerub väga kergelt vägivallaks), kuidas ja miks seksrevolutsioon tõi kaasa lähisuhte vägivalla tõusu (1920-29 oli Helsingis 94% tapetutest mehed, 2003-2012 vaid 64%), kuidas poliitilise korrektsusega liialdamine asendab teadmise tahtmisega, kust pärineb komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks, kuidas varanduslik kihistumine hävitab sotsiaalset sidusust (väärtuskonservatiiv ja väärtusliberaal on muidu majandusmõõtmest lahutatud mõisted), kuidas mingi väite (nt kliimasoojenemine) muutumine grupiidentiteedi osaks lahutab selle tõeväärtusest ja nii edasi ja nii edasi. See raamat on kaugel täiusest, siin on palju koomilist ja tobedatki, aga samuti on see tõesti „elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil“. Ma võiks sellest mitu kummist „Sirpi“ täis kirjutada!
i Risto Kübar „«Ei ebanormaalsusele» ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab“, „Postimees“ 6. X 2014
ii Muu hulgas viitab ta Robert Putnami raamatule „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ Hermes, 2008. vt selle arvustust Triinu Pakk „Kas vastuvoolu edasi?“, „Sirp“ 8.VIII 2008