26. aprill 2017

Isiklikke teadaandeid 2


See oli eelmisel nädalal. Mõlgutasin parajasti tööst, sest isaks saades ei saa ma enam nii askeetlikult ja nii väikse käibega elada, kui helistas mu oma isa ja kutsus metsa appi. Vähemalt tavaliselt on see mets. Tööks on liinikaitsevööndi markeerimine. Eesti Energia on otsustanud liinikaitsevööndit laiendada (metsa võetakse selle käigus kõvasti maha, sest liinide kogupikkus on suur).
Mina kõnnin ultrahelisaatjaga liini all ja isa vastuvõtjaga liini kõrval. Või no mis nii väga kõrval – 40m kaugusel.

Seekord sattusime aga asustusele. Mõtlesin mõrult, et Mikita maavanaemade surmasaadik on igati sobiv amet inimesele, kel on head teadmised taimedest, kes seaduse järgi õpetada ei tohi ja kes enam liialt muretsema ei pea, mida hulgad tast arvavad. Eks need liinid olid nõukogude ajal veetud nii nagu plaan kaardil ette näeb ja punkt. Kui mõni talu ette jääb, siis häda talule. Nüüd liinikaitsevöönd laienes ja sellesse jäävad puud läksid mahavõtmisele.

Lähedalt annab sakraalrajatise mõõdu välja küll

Isa märkis üles iga mahavõetava puu, selle liigi, kõrguse ja tüve läbimõõdu rinna kõrguselt (seda mõõtsin mina) ja nii kogu kaitsevööndi ulatuses eramaal.

Ühtegi meest ei kohanud, ühtegi noort ei kohanud, ainult maavanaemad. Mõnel vedeles isegi mänguasju hoovil. Üldiselt oldi väga leplikud (eriti üks, vene keelt kõnelev, see suhtus meisse vist nagu tsaari esindajatesse), ainult ühel valgusid silmad vett täis ja hakkas paluma, et tal mees surnud (olid vist mehe istutatud puud) ja lõigaku siis pool, ainult latv, kui nii väga lõikama peab. Isa seletas, et meie ainult kirjutame üles ja tähistame ega lõika midagi, tema on pensioneerunud taksaator, kes teeb alltöövõttu. Ja et need, kes lõikama tulevad, ei puutu ka õigupoolest asjasse, vaid on teisele firma alltöövõtjad. Mis on tõsi. Vahetult puutub inimene kokku ainult nendega, kellest otsustajateni on päris mitu lüli.

Üldiselt olid memmed jutukad ja rääkisid heal meelel puude lugusid. Isale puud meeldivad ja ta räägib neist heal meelel.

„Mihkel, mõõda see ... pirn?!“
„Ca 35! See on üks pagana suur pirn.“
„Ei tea, kui vana see puu on?“
„Oi, väga vana. See on kohe talu ehitamise ajast. Mujaltki käidi siin korjamas, näe, siin neid mitu. Sellised väiksed, millest kompotti tehti. See on mu isa istutatud, neli põlve on siit söönud.“
„Nojah, see jääb igatahes teile. Pirnist saab asju nikerdada, kvaliteetpuit. Kas see on see Tartu sort?“

Mõni pärn ja tamm oli nii jäme, et pidi kahekesi mõõtma, sest üksi ei saanud mõõdulinti ümber. Äkki ka Eesti Energia valmistub kliimasoojenemiseks, sest see peab olema ikka vähemalt troopiline tsüklon, mis 40m kauguselt selliseid puid kõrgepingeliinidesse virutaks...
Taluõued olid elavaks tõendiks Kalevi Kulli kreedole, et aias olgu ainult põlisliigid. Liigirikkus oli väga suur ja läbipõimunud. Mõnes kohas takerdus isagi, ometi tunneb ta taimi väga hästi.

"See on selline väikeste valgete õitega ja magusate lehtedega"


Kujund „Mikita maavanaemade surmasaadik“ hakkas kohe esimese talu juures kummitama. Sisuliselt käisime talust tallu (oli ka selliseid väiksemaid, suvilalaadseid elamisi) ja teatasime, millises ulatuses see peagi lagedaks tõmmatakse. No kellele see meeldiks. See töö on veel hullem kui kohtutäituri oma vms.

Ajauksed muudkui sulguvad. Eile matsin oma maavanaema (Linda Kunnus 5.II.1925-21.IV.2017). Ei usu ma mingisse karmasse. Vanaisa suri eelmisel suvel st 2016 ja nad olid abiellunud 1949. Kuuekümne seitsme abieluaastaga kasvab päris kokku, eriti talus, kus loomad hoiavad sunnismaisena. Ja kui üks sureb, hääbub ka teine kiirkorras.

Matus oli luterlik. See üllatas mind, aga ainult korraks. Vanaema oli ju usklik. Või vähemasti nii oli ta kaude öelnud. Ega see millestki välja ei paistnud. Kirikus ta ju ei käinud. Võimalik, et see oli abikaasa Johannese pärast. Oli viimane ju Waffen-SSi relvagrenader, „musta märgiga valge lind“ ja pidi „olema madalam kui muru“ nagu ütles matusetalitust läbiviiv kirikuõpetaja, kes on ühtlasi ajalooõpetaja. „Rääkimine hõbe, vaikimine kuld“ oli igatahes praktiliseks eluprintsiibiks. Või pigem praktiliseks ellujäämisprintsiibiks. Igasugune kurtmine oli ka nulli keeratud. Vanaema ei hädaldanud kunagi, imestas, rääkis kaasa, aga üldiselt oli suhtumisega, et mis tema neist uue aja asjadest. Kui Ott Sepp mängis „Tujurikkujas“ Jumalat, siis küll ütles, et nii poleks pidanud tegema. Kogu kommentaar.

Kuigi ta pärines väga vaestest oludest (seegi maja ehitati saunas elades), oli neil siiski vähemalt üks raamat, mis oli soetatud juba õige ammu. Uus ja Vana Testament, 1739. Tähendab, Eesti kirjakeele kanoniseerinud piiblitõlge. Selle pärandas ta mulle juba mõne aasta eest (kuigi mul juba on raamat).
Ja see tohutu lüpsmine. „Lehmal ei ole pühapäeva,“ ütles ta ikka. Lehmade kaupa randmemaratoni, päevast päeva (õigemini poolööst, esimeseks lüpsiks ärgati viie paiku). Eredalt on meeles, kuidas ta tõmbas udarast otse tassi ja ma jõin seda. Ja mis kõige uskumatum, ma mäletan, et mulle maitses see (praegu tekitab mõtegi sellisest lehmakuumast piimast kerget iiveldust).

Heina sai teha muidugi pikali kukkumiseni ja heintes magades võis end päris sügavale ära magada, kui kuhi oli korralikult sõtkumata.

Ja kurja kuke käest päästis mu ära. Mu esimene tõsisem fight oli kurja kukega ja ma olin selgelt alla jäämas, veritsesin päris kõvasti.


Kärt ütleb, et meie lapsel süda juba lööb. Ta hoiab end nende asjadega väga detailselt kursis. Näiteks sellise video linkis mulle eelmisel nädalal.


23. aprill 2017

Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale

Ilmus ajalehes „Postimees“ 22.04.2017


Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale


MIHKEL KUNNUS

Jon Ronson. Ah et sind on avalikult häbistatud. Tõlkinud Hels Hinrikson. Kirjastus Hea Lugu. 2017. 240 lk.

Sotsiaalmeedia puhul oli suurepärane see, et see andis hääle hääletutele inimestele. Ärgem muutkem seda maailmaks, kus kõige targem viis ellu jääda on taas hääletu olla.

Valdavas osas õhtumaades kadus avalik häbistamine 18. ja 19. sajandi vahetuse paiku. Humaansed väärtused võitsid aegamisi barbaarseid praktikaid, kus kiiremini, kus aeglasemalt. Üks Ameerika Ühendriikide rajaja, peenetundeline Benjamin Rush kirjutas 1787. aastal essee, milles kutsus üles kuulutama ebaseaduslikeks jalapakke, piitsutamist, häbiposti ning kogu seda jäledat ja barbaarset vaatemängu, mida toonased karistuspraktikad hõlmasid. Ta soovitas selle asemel viia kurjategija kuhugi varjatud kohta ja teha talle kehalist valu, sest avalik alandamine on liiga julm. Benjamin Rush arutleb: „Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui on kogenud eksimuse äärmust“.
Aastal 2015 avaldas Briti ajakirjanik ja publitsist raamatu „Ah et sind on avalikult häbistatud“ (e.k. 2017) ja see leidis elavat ja tunnustavat vastukaja. Selle arutleva uurimuse lühisõnum kattub ühe peatüki pealkirjaga - „Inimene laskub tsivilisatsiooniredelil mitu astet madalamale“. Jon Ronson käsitleb avaliku häbistamise tagasitulekut seoses sotsiaal- ja netimeediaga. Ta toob ridamisi näiteid, kus avalik häbistamine või isegi hirm selle ees on nii suur ja talumatu, et inimesed eelistavad kergemat karistust – (vaba)surma. See teema pole ka meile võõras: nii mõnigi juhtum teismelistest, kes valivad netihäbi eest põgenemiseks vabasurma, on meil meediast läbi jooksnud (peaaegu iga laps, keda laste psühholoog nüüdsel ajal kohtab, on saanud haiget millegi pärast, mis juhtus sotsiaalmeedias).
Jon Ronson käsitleb eelkõige siiski vähem fataalseid juhtumeid, kus hävivad „pelgalt“ töökohad, perekonnad ja saavutusvõimalused.

Võtame ühe kohaliku näite. Septembris 2016 ilmus erinevatesse uudisportaalidesse järgmine pealkiri: „Järvamaal teipis sobitusrühma õpetaja autistlikul lapsel suu kinni“. Sekunditega mobiliseerus hord tugitoolikohtunikke ja hiireklikitimukaid ühes isikus ning kogu kommentaarium tõusis hoobilt tagasõrgadele, silmad verd täis ja hinges pidulik õiglusjanu ning asuti võistlema selles, kes suudab „sadistkasvatajale“ õiglasema (loe: julmema) saatuse välja mõelda.
Möödus mõni aeg ja ilmus teine uudis: „Lapsel teibiga suu sulgenud kasvataja jäi tööta“.
Ja viimaks novembris ilmus veel üks uudis, milles anti teada, et prokuratuur lõpetas kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. „Kriminaalasja materjalidest selgub, et erivajadustega 4-aastane poisslaps, hakkas lasteaias uinaku ajal hääli tegema, millega segas teisi lapsi. Kasvataja üritas last sõnadega maha rahustada, kuid see ei mõjunud. Pärast seda võttis kasvataja umbes 3 cm pikkuse maalriteibi tükikese ja palus lapsel seda oma sõrmega suu peal hoida. Laps pidas sellist tegevust mänguks ning jäi rahulikult magama.“ ja „lisaks sellele jõuti järeldusele, et kõnealust sündmust kirjeldanud meediakajastused olid eksitavad “(Õhtuleht, 24. XI. 2016).
Ei midagi erilist, lihtsalt lühinägeliku karjainstinki laviin ja üks hävitatud psüühika, ei muud. „Mõnikord tundub, et me eelistame pigem, et keegi end ära tapaks, selmet sotsiaalmeedias oleks igav päev,“ nendib Ronson mõrult.
Üle mitmesaja aasta on meil jälle võimalus määrata kui karm on karistus. Ja seda ilma vähimagi kompetentsita, toetudes kuulujuttudele ja üleväsinud netilehetoimetaja pealkirjavalikule.

Jon Ronsoni raamat aitab teadvustada, milline julm ja barbaane monstrum võib olla uudne tehnoloogia, kui see annab võimenduse inimese sotsiaalse loomuse tumedamatele tungidele. Alalises klikinäljas internetimeedia sõnastab uudisnupu võimalikult skandaalselt, isegi kui selles nime ei kasutata, guugeldatakse see minutitega välja ja sotsiaalmeedias vallandub primitiivsest ja nartsissistlikust õiglusjoovastusest kantud nõiajaht.
„Kas Twitterist on saanud omakohus?“ küsib Ronson ja vastab, et „meist kellelgi ei tulnud pähe mõelda, kas inimene, keda olime äsja häbistanud, tundis end hästi või oli omadega läbi. Kui häbistamine toimub nagu kaugjuhtimise teel tehtud droonirünnak, siis ei ole vaja vist kellelgi mõelda, kui metsik see ühine jõud võib olla. Lumehelbel pole kunagi vaja tunda, et ta on laviinis süüdi.“






"Alistumine" ja "Eesti ümberlõikaja"

Ilmus ajalehes "Sirp" 07.04.2017


Quo vadis, Euroopa? Quo vadis, Eesti?
Michel Houellebecqi ebaveenev resignatsioon ja Mihkel Muti melanhoolne antifanaatikum

Michel Houellebecq, Alistumine. Prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, toimetanud Leena Tomasberg. Kujundanud Toomas Niklus. Varrak 2016, 208 lk
Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja. Toimetanud Hille Lagerspetz. Kujundanud Tiina Tammetalu.
Fabian, 2016. 206 lk.

MIHKEL KUNNUS


Küllap on Michel Houellebecqi „Alistumine“ (edaspidi: A) ja Mihkel Muti „Eesti ümberlõikaja“ (EÜ) Eestis ajakirjanduslikult kõige kajastatumad kirjandusteosed möödunud aastast, miska ma ei hakka siin neist tutvustavat ülevaadet andma, vaid eeldan, et lugejal on see juba olemas. Vaimuilma fragmenteerumise ja kajakambritesse sulgumisel ajastul on väga vajalik, et oleks mõningad teosed, mida on lugenud võimalikult paljud ja mis kasvatavad seeläbi üksteisemõistmiseks vajalikku ühisosa. Seega rääkigem neist ikka ja veel. Pealegi on antud teoste teema ülimalt aktuaalne.

Pärilikkus ei ole poliitiliselt korrektne
Üks ideoloogiliselt laetud ja mitmetähenduslik sõnaühend, mida Houellebecqi retseptsioonis sageli kohtab, on „poliitiline korrektsus“. Houellebecqi poleemilisus tulevat tema teoste suurest poliitilisest ebakorrektsusest. Sellesse ujuva tähendusega fraasi koondub palju probleeme küll, sest ideologiseeritakse nii poliitilist korrektsust kui ka rünnakuid selle vastu. Ometi on nii poliitilist korrektsust kui ka selle mõningast eiramist vaja. See tuleb sellest, et õhtumaise kultuuri alusväärtused on seesmiselt vastuolulised.
Tihedaimalt on vastuolu pakitud ehk mõistesse „inimene“. Ilmar Vene sõnadega: „Kõigepealt ilmuks ülesanne asendada [inimese] essents teadusliku definitsiooniga, ja seepärast küsime: kuidas määratleda inimest? Sajandeid on seda tehtud, ilma et oleks jõutud rahuldava tulemuseni; ja juba ette võime olla kindlad iga järjekordse katse ebaõnnestumises. Sest kui paindlikuks ja hõlmavaks me definitsiooni ka ei muudaks – alati võib ilmuda oponent, kes mõnele erilisele puuetega inimolendile viidates küsib: kas siis tema inimene ei olegi? Ja säärast küsimust kardetakse kõige rohkem; me ju teame, et niipea, kui vihje inimestevahelisele erinevusele on langenud, jääb fašismini veel ainult kiviga visata. Siin kohtume uusaja põhivastuoluga kogu ulatuses: inimsuse religioon seab end otsustavalt vastu (loodus)teaduslikule üldsuundumusele.“i
Mõtleja ja analüütikuna on Houellebecq üsna keskpärane, tema aktuaalsus ja kõnetavus seisnebki eelkõige selles rollis, et hüüab „Kunigas on alasti!“. Selles mõttes on ta nagu ilukirjanduslik Thilo Sarrazin, Saksamaa endine poliitik ja tippametnik, kelle suurus ja märgilisus ei seisne samuti mõtlemise nõtkuses ja keskpära ületavas eristusvõimes, vaid teatud intellektuaalses aususes, mis ületab kohalike kultuurinormide piiri.
Muti teose alguses arutlevad kaks kõrget euroametnikku Ida-Euroopa probleemide üle. Ida-Euroopast rääkides peavad nad olema poliitiliselt korrektsed, aga mitte sedavõrd nagu Aafrika maade suhtes, millega „olid reeglid karmid, nende kohta ei tohtinud ühelgi juhul öelda, et nemad on „ora seal samuseski“, isegi kui nad seda olid“ (EÜ, lk 14). Vanem ametnik ütleb seal idaeurooplaste kohta nõnda: „Peaks olema selge, et see rong, mille pealt neid pool sajandit tagasi maha kisti, on vahepeal väga kiiresti sõitma hakanud. Loomulikul teel nad järele ei jõua. [---] Ida-Euroopa elu ei tõuse tervikuna kunagi samale tasemele nagu vanades maades. Aga teate, paradoksaalsel kombel liigutab mind sel puhul, et keegi ei ütle, mismoodi asjad on. Just selles väljendubki Euroopa suur solidaarsus! Ühed ei tunnista, et nad on kehvemad ega saa kunagi vanadega võrdseks – see on nende panus solidaarsuspakti. Teised aga teevad näo, et nad ei olegi paremad ning et Ida-Euroopa on kõige kiuste nendega võrdne. Selles hoiakus väljendub nende solidaarsus.“
„Kui kaval, ja kui ilus!“ õhkas Janosz.
„Jah, selles on tõesti midagi lausa religioosset,” lausus van der Velde mõtlikult“ (EÜ, lk 22, rõhutus originaalis – M.K.).
Mutt on siin väga täpne. Samuti on kõnealune struktuur küllalt universaalne. Õhtumaine kultuur – see, mille võimaliku hääbumist kõnealused teosed käsitlevad – kätkeb endas teatud religioosset laadi tabusüsteemi, et mitte öelda tõe-eiramist, mis ongi parim ja kultuurseim lahendus sellele insenertehniliselt lahendamatule probleemile, s.o inimsuse religiooni ja (loodus)teadusliku üldsuundumuse vastuolule.ii Loomulikult lööb see (loodus)teaduslik üldsuundumus kõige tervavamalt sinna, kus puudutab kõige otsesemalt inimloomust, tähendab, bioloogia kaudu. Vene: „Lihtsamaid ja sagedasemaid näiteid pakub ootuspäraselt argipäev; tuletagem kas või meelde, missuguse hoolikusega jagatakse tervishoiualaseid tarkusi. Alles viimasel ajal on ilmunud uus tegelane, loomulikult kõhklemisi tehtava vahelepoetuse kujul, „pärilikkuse faktor“; ja kui ta on korraks vilksatanud, tuleb häälekas heastamine: palju, väga palju siiski on ka meie endi teha! [---] Peaks aga mõni tegema kindlaks, et paljuski oleme sõltuvad looduslikust paratamatusest, siis sellist teadmist meile vaja ei ole. Oleme ju inimesed, igaüks osake praegusest ülimsusest, ja mis kõige tähtsam: võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake. Näpuga näitama hakata, et see või too isik on ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane.“iii
Selle valukoha pidevalt tuikavat akuutsust markeerib Muti teoses eri tegelaste aeg-ajalt korduv repliik „Mina olen ka inimene!“, s.t „võrdväärne ja ülejäänute suhtes võrdsete võimalustega osake“.
Houellebecqi bioloogilised teadmised on õige triviaalsed, aga see ei tähenda, et valed. „Alistumise“ peategelase François’ ühe kolleegi abikaasa töötab Prantsuse siseluures ja selgitab Islamiliidu eripära: „[M]itmed poliitilised teemad jätavad neid samahästi kui ükskõikseks, ja eelkõige ei näe nad kõige keskpunktina majandust. See osa rahvastikust, kes kõige arvukamalt järglasi saab ja kes suudab edukalt oma väärtusi edasi anda, on võitja. Nende silmis see just täpselt nii lihtne ongi, majandus, isegi geopoliitika, on ainult puru silma ajamine: see, kes kontrollib lapsi, kontrollib tulevikku ja kogu lugu“ (A, lk 56).
Lühimalt: Islamiliit panustab igasuguse häbita „pärilikkuse faktorile“, nii lihalikule kui ka vaimsele – omad lapsed, omad väärtused. Geneetiline pärilikkus ja mittegeneetiline pärilikkus.
Bioloogia on siin üleüldse üsna halastamatu, sest ütleb, et elu polegi suuresti muu kui pärilikkus, küll väikeste muudatustega (ja biparentaalsuse korral geneetiliselt rekombineeruv), aga siiski pärilikkus. Ning kultuuri üks laiemaid definitsioone on samuti pärilikkusele toetuv – kultuur on mittegeneetiline pärilikkus.
Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.
Houellebecqi teoste peategelaseks on ikka blaseerunud keskealine mees, kes on võõrdunud oma vanematest ja kel pole lapsi, s.t keegi, kes on elu ehk pärilikkuse voost välja lõigatud. „Eesti ümberlõikajale“ pealkirja andud tegelane mässab oma kultuurilise pärilikkuse vastu – tahab oma päritud rahvust vahetada oma valitud rahvuse vastu. Samuti figureerib seal omamoodi pärilikkuse vastu mässamise karikatuurne apoteoos – persoon, kes tutvustab end nõnda: „Hi, saame tuttavaks, mina olen Mia Muhhin! Mul on teine nimi ka, Pedro Ylgem. Ma olengi kahesooline. Mitte trans ega bi, vaid just kahesooline. Mul on kogu aeg kaks sugu, nagu kõigil on kaks kõrva. [---] Mina olen pidevalt kahesuguste sekundaarsete, tertsiaarsete ja isegi kvaternaarsete sugutunnustega. Sugu on ju konstrukt ja miks ma peaksin poolega leppima, kui võib kogu värgi konstruida? Kordan, mul on kaks komplekti konstrukte. See on minu äriidee. Palun austage minu erilisust!“ (EÜ, lk 123)
Kui Muhhin/Ylgem end tutvustab, siis ta ütleb, et tal on x rahvusest isa, y rahvusest ema ja z rahvusest vanaema, ning keeldub täpsustamast, „sest sellega võivad kaasneda eelarvamuslikud assotsiatsioonid“ (A, lk 124). Tõsi, oma minevikku ei saa valida ja ainult valikuvabaduses saab olla võrdsus, seega parim, mis teha saab, on päritolu juures silmad kinni pigistada. Et esivanemate erinevusest ei tuleks diskrimineerivat ebavõrdsust, tuleb kõik esivanemad peita võrdteadmatuse burkadesse. See on üks insenertehniline meede, millega muuta maisemaks aade inimeste sünnipärasest võrdsusest. Kristlus kui islami sugulasreligioon nõuab seevastu vaimseid burkasid – näpuga näitama hakata, et see või too isik on oma päritud välimuse tõttu ilmselges halvemuses, saab ainult (nagu üteldi Prantsuse Revolutsiooni ajal) inimsuse vaenlane. See on räige matslikkus, mölaklikkus ja ebaviisakus ehk poliitiline ebakorrektsus mikrotasandil, ühtlasi veel üks Houellebecq'i leitmotiiv.

Ka meie oleme eurooplased!
„Eesti ümberlõikaja“ on võtnud Dostojevskilt kaks suurt romaanikunsti voorust. Esiteks, see on polüfooniline, ilma domineeriva autorihääleta erinevate, loogiliselt sidusate subjektiivsuste paljusus. Teiseks, erinevad maailmanägemised on kehastunud reljeefselt, olemuslik on võimendunud karikatuursuseni, nii nagu Dostojevski teoste ideoloogiliste karakterite suurimateks ärritajateks (s.t kriitikuteks) on nende endi moonutatud teisikud, karikatuurid. „Eesti ümberlõikaja“ annabki komplekti ausaid kõverpeegleid, mis moodustavad kokku üsna universaalse antifanaatikumi – siit leiab kainestava doosi eneseirooniat nii tagurlikkuseni rahvuslusse kapselduja kui ka igasugust põlisust põlgav juurtetu kosmopoliit, vähematest vennikestest rääkimata.
„Alistumisele“ annab ilukirjanduslikku mõõdet eelkõige see, et see üks hääl, mis lugu jutustab, on mõneti ebausaldusväärne ja ebaveenev, ning see, kellele-millele „Alistumises“ alistutakse, on päris paljus enese moonutatud lähisugulane, et mitte öelda kõverpeegelpilt. Olen igati nõus Tõnu Õnnepaluga, kui ta ütleb, et „Houellebecq on ikkagi katoliiklik kirjanik. „Alistumine“ on katoliiklik hoiatusromaan, isegi kui autor pole seda just nii tahtnud.“iv Seda aitab illustreerida üks teine Houellebecqi romaan, „Platvorm“, mille tõlge ilmus samuti hiljuti ning mille tagakaanelt võib lugeda: „Avalikkuses tekitas ägedat vastukaja ennekõike raamatu „poliitiline ebakorrektsus“ – peategelase äge islamivastasus, mida on paratamatult kiusatus üle kanda autorile endale, seksiturismi õigustamine ja Läänemaailma allakäigu ilustamata kirjeldamine“v Selle lõpus ütleb peategelane (mõistagi jälle blaseerunud üksik keskealine isane erotomaan): „Läänemaailma vastu ei tunne ma vihkamist, vaid äärmisel juhul tohutut põlgust. Ma tean ainult seda, et me kõik, niipalju kui meid on, lehkame egoismi, masohhismi ja surma järele. Me oleme loonud süsteemi, milles pole lihtsalt enam võimalik elada; ja pealekauba ekspordime seda jätkuvalt ka mujale“ (lk 262).
Kui selle „meie“ asemele panna siin „teie“ või „nemad“, siis võiks saada üsna kena võimaliku näite läänemaailma vihkava islami(terrori)sti motivatsioonikõnest või sisemonoloogist.
Selles pole midagi üllatavat, sest islam ja katoliiklus ongi ju sugulasreligioonid.
François’d uue elukorraldusega tutvustav professor Rediger seletab: „Kogu 20. sajandi vaimse debati võib kokku võtta vastasseisus kommunismi – mis on ütleme hard versioon humanismist – ja liberaalse demokraatia vahel – mis on humanismi pehme variant“ (A, lk 175). See jäme üldistus viitab olemuslikule aspektile küll. Neid õnnetuid, kes julgesid pärilikkusest teha teaduse, piinati ja tapeti kommunistlikus kalifaadis barbaarsuse parimate traditsioonide järgi, näiteks geneetik Nikolai Vavilovit küpsetati elusalt päikese köetud tsisternis.vi Vene selgitab: „See tähendab: Nõukogude Liidus kaitsti inimsuse religiooni nii algeliste vahenditega, et need tsiviliseeritud maailmas ei tule kõne allagi. Kui äsjaöeldu mõistmine põhjustab raskusi, siis suuresti ka mõtlejate tõttu, kes ebameeldivaid isikuid varmalt fašistideks kuulutavad: seegi pole muud kui inimsuse religiooni primitiivne kaitsmine.“vii
Sellele ideoloogilisele sugulusele viitab ka „Eesti ümberlõikaja“ enesedisainija Muhhin/Ylgem: „[T]eed endale keha ja lood profiili. Me ei oota looduselt armuande, nagu keegi ütles. Igaüks võib oma sätteid muuta“ (EÜ, lk 125). Jah, kui varem pidi oma soo, rahvuse, gender’i jms puhul lootma looduse armuannile, siis nüüd võib võtta ise, mida tahad – kas või mitu korraga, komplekteeri kuidas tahad!
Mutt avab probleemi märksa sügavamalt ja mitmetahulisemalt kui Houellebecq. Lisanäide: Rooma langemist praeguse migratsioonikriisiga võrdlev akadeemik Archibald Aristotelyev kirjutab: „IV–V sajandil olid mõned germaani hõimud (nt. goodid ja vandaalid) juba ristiusu vastu võtnud ja peagi tegi seda enamik hõime. Ja kuigi nad olid roomlastest lihtsamad ja koredamad, siis oli vahe ikkagi kvantitatiivne, mitte kvalitatiivne. Kultuuride konflikti selles mõttes ei olnud. Seevastu tänaseid Euroopasse asujaid eristab eelkõige teistsugune religioon. Sellest polekski lugu, kui islam oleks traditsiooniline usund. Ent islam on üldjuhul terviklik eluvaade, väärtussüsteem ja käitumiskoodeks – laias laastus nagu ristiusk keskajal. Seega on Euroopas praegu tegemist eri ajastute kollisiooniga“ (EÜ lk 197).
Houellebecqi teoses viivad võimule tulnud moslemid läbi hulga ühiskonnakorralduslikke muutusi, kusjuures „[k]õigi nende reformide eesmärk oli „anda tagasi tema õige ja väärikas koht perekonnale, meie ühiskonna algrakukesele““ (A, lk 139). See kõlab ju nagu meie katoliiklike juurtega traditsioonilise perekonna kaitsjate suust!
Kokkuvõtlikult: nii nagu sotsiaaldemokraatia on mutatis mutandis pehme versioon kommunismist, on (praegune, pehmenenud) katoliiklus mutatis mutandis pehme versioon islamist, ühisosaks totaalsusetaotlus elukorralduses ja järeleandmatus sigimispoliitikas.viii

Häda rahvuse pärast
François’ suhtumine rahvustesse eristusi ei tee. Ta suhtub neisse nagu rahvusülese religiooni kandjale kohane: „Rahvused olid kogu täiega üks mõrvarlik absurd ja alates aastast 1871 oli seda taibanud iga vähegi mõtlev inimene“ (A, lk 178). Võimalik, et Daniel Cohn-Bendit ja Guy Verhofstadt oleks mõne teise daatumi valinud, aga üldiselt hulbib nende „Rahvuslusejärgse Euroopa moodustamise manifest“ samas vaimuvoos.
Eurokuratoorium, mille töötajad olid ka eeltsiteeritud ametnikud, oli seotud „üpris salajaste ja hämarate projektidega, nagu näiteks need, mis püüdsid ette näha võimalikke riikidevahelisi pingeid, ühe või teise rahvuse kadumisega seotud valulike protsesside minimeerimist ja muud taolist“ ja – poliitkorrektsuse nimel – on neile ametnikele muidugi hästi teada, et „otsuste tegemise tõelisi põhjusi tuleb soovitavalt lahus hoida argumentidest, millega neid avalikkuse ees põhjendada ja reklaamida“ (EÜ, lk 11–12).
Eesti ümberlõikaja – Rähn – arutleb selle üle, kuidas inimestele aina „müüakse magusat valet“ ja „siia kuulub ka kõige hirmsam vale: et suured ja väikesed rahvad on võrdsed“ (EÜ, lk 48). Rähni arutelu meenutab Milan Kundera esseed „Die Weltliteratur“ ehk „Maailmakirjandus“, kust võib lugeda: „Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris. Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“ix
Nii Kundera kui Mutt toetuvad sellele eristusele ning see võimaldab Mutil „Eesti ümberlõikajas“ õigusega öelda, et mingis mõttes näevad ida-eurooplased Euroopat adekvaatsemalt ja oskavad seda ka rohkem väärtustada. Selleks kohaks on täpsemalt Ida-Euroopa manifest (EÜ, lk 141–146), omamoodi vastu- või alternatiivmanifest Cohn-Benditi ja Verhofstadti omale. „Vähimagi soovita vastu vaielda, et meil on paljudes valdkondades läänelt palju õppida, tuleks näha ka seda positiivset, mis samuti johtub meie erinevast ajaloost. Tundub, et just tänu viimasele oleme paremini positsioneeritud osutama teatud tendentsidele, selmet neid ähmastada või ilustada. Kui juba kasutada laste metafoori, siis on meil nii-öelda rikkumata pilk, mis lubab meil hõigata, et kuningas on alasti. Ühtlasi rõhutagem, et see, mis Lääne-Euroopas praegu toimub, afekteerib meid, idaeurooplasi, ülimalt ja kaugelt rohkem kui kõik muud maailmasündmused kokku!“ (EÜ, lk 142)
Tõepoolest, ka meie ühis- ja klikimeedia afekteerib meeletult igale Kölni- ja Malmö-uudisele ning kuskil ei vannutud tulisemalt truudust Euroopa Liidule kui Maidanil.
„ Tänu mälestustele ja kõrvutusele oma praeguse hoopis teiselaadse olevikuga teab säärase riigi elanik kõige paremini, mis on kaotatu õige väärtus. Muidugi on tal oht seda idealiseerida, ent meile tundub, et mitmekülgse kogemuspagasi tõttu pole siiski õigemat Euroopa väärtustajat kui idaeurooplased. Kaugelt näeb kaugemale – niihästi ajas kui ruumis. Seetõttu on meil võib-olla teravam pilk kui seesolijatel endil tabamaks seda, kuidas nad uute asjaoludega kohanevad,“ võib lugeda manifestist (EÜ, lk 143).
Võib ju ka öelda, et „Alistumisega“ annab Houellebecq prantslastele tunda, mis tunne on olla väikerahvus kunderalikus mõttes, s.t rahvus, mille puhul olemasolemine ei ole iseenesestmõistetav ja mis peab end tundma „kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on tast vägevam“.
„Alistumine“ lõppeb François’ sõnadega, kui ta vaagib oma tulevast tööd ja eraelu islamiseerunud ühiskonnas: „Igaüks neist tüdrukutest [st François’ tudengitest], olgu ta kui kaunis tahes, oleks õnnelik ja uhke, kui ta osutunuks minu väjavalituks, ja tunneks end austatuna võimalusest minu sängi jagada. Nad oleksid väärt, et neid armastada; ja mina omalt poolt suudaksin neid armastada.
Umbes sama asi oli juhtunud mõned aastad varem mu isaga, nüüd avaneks minulegi uus võimalus; ja see oleks teise elu võimalus, millel pole midagi suurt ühist eelmisega.
Mul ei ole midagi kahetseda“ (A, lk 206).
No ei kõla usutavalt! Ja olen üsna veendunud, et see on Houellebecqil teadlik võte. Tema peategelane kaotab vähemasti oma „positiivses programmis“ psühholoogilise veenvuse. Nii nagu Dostojevskile ei mahtunud pähe, et Iiob unustas oma eelmise perekonna ja suutis olla uuega õnnelik.
Eesti ümberlõikaja kalkuleerib küll „oma eukleidese mõtlemisega“ välja (nagu Cohn-Bendidt või Verhofstadt), et eestlane pole ratsionaalne olla, aga „liha ei tule järele“. Rähni ümberlõikamisprojekt nurjub väga suurtest pingutustest hoolimata.
Ja Issand õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest; ja tal oli neliteist tuhat lammast ja kitse, kuus tuhat kaamelit, tuhat paari härgi ja tuhat emaeeslit. Ja tal oli seitse poega ja kolm tütart. Ta pani ühele tütrele nimeks Jemiima, teisele Ketsia ja kolmandal Keren-Hapuuk. Ja kogu maal ei leidunud nii ilusaid naisi kui Iiobi tütred; ja nende isa andis neile pärisosa nende vendade keskel. Pärast seda elas Iiob veel sada nelikümmend aastat ja nägi oma lapsi ja oma laste lapsi neli põlve. Ja Iiob suri, olles vana ja elatanud.x
No ei veena.

P.S. Võimalik, et see kõlab pugejalikult või kolkapatriootlikult, aga söandan siiski väita, et „Eesti ümberlõikaja“ kirjanduslik väärtus on mitmeti kõrgem kui „Alistumise“ oma, maht on täpselt sama, aga vaatenurkade paljusus, autori eruditsioon ja vaimukus ületavad ilmakuulsa nüüdisprantslase oma. Siinjuures ei taha ma „Alistumist“ pisendada: selle suur ja taandamatu voorus on just see diskussiooniline ühisosa, mis haarab oma päritolu tõttu kõiki õhtumaid, seevastu kui „Eesti ümberlõikaja“ jääb siiski kohalikuks nähutuseks – just selle sama väljajuurimatu ebaõigluse tõttu, mida romaan ise kirjeldab („Riias elanud Roberts Musilsist poleks maailm kuulnudki“, EÜ, lk 48). Mõlemad teosed on selgelt ideelise ja arutleva kandeteljega, sestap pean igasugu vormilisi ja ülesehituslikke tähenärimisi („see pole romaan, vaid kimp följetone!“, „miks need pornolõigud muudkui?!“ jms) täiesti teisejärguliseks. Isiklikult on aga sümpaatsem Muti esteetiline dominant – huumor. Huumor on tõhus antifanaatikum ja seda on hirmu-, ärevuse- ja ebakindluseaegadel väga vaja.

P.P.S. „Eesti ümberlõikaja“ kõige parema tutvustuse leidsin Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referendi Maire Liivametsa lugemistest.xi


Väljavõte
Mäss pärilikkuse vastu – et mitte öelda mäss elu olemuse vastu –, mis sai erilise hoo sisse Prantsuse revolutsiooniga, on õhtumaise kultuuri pärisosa.


i Ilmar Vene Pahustumine, Ilmamaa 2002, lk 265–266.
ii Houellebecq pakub mõningaid ulmelisi lahendusi nagu indiviidide erinevuste kaotamine totaalkloonimise teel „Elementaaroakestes“ ja midagi informatsioonilise inkarnatsiooni taolist „Saare võimalikkuses“.
iii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 265–266.
iv http://www.burke.ee/2017/02/11/tonu-onnepalu-igavuse-ja-valu-vahel/
v Michel Houellebec Platvorm. Tlk Indrek Koff. Varrak, 2016.
vi Hea ülevaate sellest, kuidas ja milliseid teadlasi kommunistid tõurastasid, leiab Rein Veski äsja ilmunud raamatustTappev Mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.
vii Ilmar Vene, Pahustumine, lk 267
viii Üksmeel valitseb ka selles, et mehe pilgu ja naise vahel peab olema burka. Robustsed moslemid panevad selle materiaalselt naise ümber, rafineeritumad kristlased (ja nende ilmalikud järeltulijad) leiavad, et burka peaks olema internaliseeritud mehe vaimusilma: mehe pilk ei saa esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada vs. mehe pilk ei tohi esteetiliselt hierarhiseerida-seksobjektistada.
ix Milan Kundera, Eesriie. Tlk Martin Kala. Tänapäev 2008, lk 35–36.
x Ii 42:10.

19. märts 2017

Meie komberuum Vernadskiga ja Vernadskita

Sattusin väga huvitavale raamatule – Rein Veski „Tappev mõistus. Elus- ja surnud aine, bio- ja noosfäär, inimkonna autotroofsus Vernadskiga ja Vernadskita“.

Raamat jaotub laias laastus kolmeks. Esimene osa on tutvustab suure teadlase, Ukraina päritolu mineraloogi ja geokeemiku Vladimir Vernadski elukäiku. Ja see elukäik oli lihtsalt pöörane! midagi sellist juba välja ei mõtle, eks eluaastad (1863-1945) on juba iseenesest päris heaks vihjeks.
Nagu Veski napisõnaliselt resümeerib: „Suurte vene teadlaste elulugudes varieeruvad vangistuskohad ja kestus, kui oli õnne, et kiiruga maha ei lastud“.
Või vana Vernadski enda sõnadega: „Ma sündisin (12.03.1863) Peterburis Milionnaja tänaval ... Poola ülestõusu ajal. Ei osanud varem küll endale ette kujutada, et suurem osa minu elust, kui mitte kõik, möödub sõja ajal.“ Absurditaluvus, uskumatu psühholoogiline kohastumisvõime, saatusearmastus pidi olema iga teadlase standardvarustuses.
Teine mahukam osa raamatust vaatleb Vernadski ideid ja nende tänapäevaseid edasiarendusi (biosfääri mõiste on muutunud argisõnaks, Vernadskist inspireeritud Juri Lotmani teooriad on humanitaaride hulgas küllalt tuntud jne, rääkimata siiretest loodusteadustes).
Kolmandas osas üldistab ja sünteesib Rein Veski ise.



Rein Veski on juba kenasti üle kaheksakümne (s. 1933) ning ennast teadlasena igati tõestanud

"Tehnikakandidaat (1969), vanema teadusliku töötaja kutse erialal kütuste ja gaasi keemiline tehnoloogia (1973). NSVL Kõrgem Atestatsioonikomisjon vastavalt 1970. ja 1973. a. Avaldanud üle 300 teaduspublikatsiooni, s.h ühe monograafia ja brošüüri, saanud 4 NSVL autoritunnistust ja 3 patenti; 1986, Rein Veski, D. I. Mendelejevi nimelise Üleliidulise Keemia Seltsi diplom monograafia eest, VI rahvusvahelise messi Enerex 2002 konkursil enim tähelepanu äratanud biokütustealase tegevuse arendaja diplom ja rändkarikas" jne
– lühimalt: ta ei pea end enam vähimalgi määral tõestama ja saavutanud auga vanaduse vabaduse mitte järgida žanripiire.
Natuke meenub Ilmar Vene, kes oma esseedes ei püsi ka kuidagi teema raames, miska tekstid kubisevad märkustest, kõrvalepõigetest, vabadest assotsiatsioonidest ja muust sellisest. Aga kui autor on erudeeritud ja, ütleme, huvitavate huvidega, siis pole sellest midagi, vastupidi, tulemuseks on väga lugemisväärne kirjavara.

Kui Rein Veski oleks näiteks kraadi taotlev tudeng, siis juhendaja seda tööd kaitsmisele ei laseks, sest töö ei ole vormistatud korrektselt ja viitamine logiseb kohati familiaarsusenigi (nt Ortega y Gasseti oli lühenenud Ortegaks ja Teilhard de Chardin lihtsalt Teilhardiks jms), kuigi mõistetavus seepärast ei kannata. Samuti on palju isiklikke mälestusi ja muljeid (samas pika karjääriga teadlane nii ju võib). Samuti võib vorm ärritada inimest, kes otsib mingit väga konkreetset infot, ometi raamat tervikuna on väga hariv ja inspireeriv, väärtuslik just viitestikuna, sõlmpunktina, kus kohtuvad väga paljud lõimed.
Kohati läheb ka mõte nii lappama ja-või kontsentreerituks, et žanr nihkub alale „Märkmed iseenesele, et püsiks meeles, mis teemad kõik lahti tuleb kirjutada“[horribile dictu, ei saa salata, et viimasel ajal ägenenud suremislaine viib vägisi häirivale mõttele, et võib-olla surma läheduse tajumine paneb autori nõnda kiirustama].

Kui Vernadski elu- ja mõtteloo kohta saaks lugeda muudest raamatutest (mille loetelu leiab kenasti Rein Veski raamatust), siis ohtraid paralleele siinse eluga ja Eesti teadus(aja)looga väliskirjanduse hulgast ei leia. See on veel üks kõnealuse raamatu suur voorus.

See raamat on kindlasti huvitav loodusteadlastele, aga väga soovitav oleks just humanitaaridele, eriti sellistele, kes kipuvad piirduma väga vaimse sfääriga, ideedeajalooga, mis ainelis-tehnilised olud kõrvale jätab (see kehtib näiteks eelmainitud Ilmar Vene kohta iseärnis), või siis need, kes Kanti-Heideggeri kanti sulguvad ning eriti-eriti need, kes arvavad, et teadus peaks olema allutatud mingile ideoloogiale. (Nõukogude maal oli ikka päris kurioosseid juhtumeid: kui geneetikute lintšimisest saan ma veel aru – need sindrid üritasid ju nii antimarksistlikku nähtust nagu pärilikkus teaduse rüüsse mähkida! – siis näiteks Tšiževski pisteti pokri ionisatsiooni (!) uurimise eest(lk 109)).

Vernadski esindab maailmavaadet, kus elu ja mõistus ilmnevad kõige sügavamalt maiste nähtustena, lausa geokeemiliste jõududena (vastavalt siis bio- ja noosfäärina), teadmine, mis on ilmne ainult sügavale ökoloogilisele mõistmisele, Vernadski ideede õigsus on jõudnud ringiga massidesse kõige ebameeldivamal moel – kliimasoojenemisena, tõdemusena, et jah, tõepoolest, inimese mõju oma keskkonnale on nii suur, et jätab selge geokeemilise jälje, nii suur, et võib saatuslikult mõjutada enese elusolemise tingimusi. Puhtalt vaimusfääris unelejad võivad unustada, kui radikaalselt sõltume Boden'ist. Soovitan väga ka David R. Montgomery raamatut „Muld. Tsivilisatsioonide häving“ , milles on ilmekalt näitlikustatud, kui habras, unikaalne ja asendamatu (ja inimlikul ajaskaalal ka taastumatu) on nii argine asi nagu muld.
Need raamatud ehk aitavad sügavaimas mõttes Maa peal püsida.

Kui Marek Tamm diagnoosis presidendi kõnes lahenduseta pinge Herderi ja Heine (Ahto Lobjaka hinnangul rohkem Herderi ja Kanti), rahvusromantiku ja maailmakodaniku vahel, siis Vernadski seob elu maapinnaga (planeedi geokeemiaga) niivõrd fundamentaalselt, et ka Herder on tema kõrval samavõrd idealistlik abstraktsioonides hõljuja kuivõrd Kant Herderi kõrval. Selline pilk on vajalik, sest selle ignoreerimisega ollakse kliimasoojenemise eitajatega ühes paadis.


P.S. Sain raamatu selle trükkijalt, ühestki poest ei suutnud leida küll aga sisekaanelt märkuse: Arvamused, täpsustused ning hugi- ja üksiktellimused raamatule saata rein.veski@mail.ee.
[Esimese reaktsioonina antud sissekandele sain teada, et varsti siiski on poodides ka]

P.S.2. Lisan siia vormistusvabalt raamatu sisukorra.

Vladimir Vernadski ja tema aeg
Sissejuhatus 11
Pärinemine Leedu feodaalaadelkonnast ja Zaporožje Setši kasakkonnast. Vaarisa needus 16
Vernadski: ma sündisin Poola ülestõusu ajal Millionnaja tänaval 21
Peterburi ülikool: Dokutšajevi ja Mendelejevi õpilane 27
Nurjunud atentaat. Vendlusliit 31
Abielu. Arreteerimishirm. Teadustöö Vene- ja välismaal 36
Vernadski: kadett ja tsaaririigi reformija. Verine pühapäev. Tudengite mäss 45
Raadium. Meteoriitika. Kulik ja Ivan Reinwald 57
Esimene Maailmasõda. KEPS. Veebruarirevolutsioon 61
Oktoobrirevolutsioon. Kodusõda. Põgenemine bolševike eest 65
Vernadski Ukraina Teaduste Akadeemiat asutamas 72
Põgenemiste jada kodusõja ajal: Harkov–Rostov–Jekaterinoslav–Krimm 76
Tüüfus ja ärkvelolekuunenäod 81
Krimmi poolsaarele. Tauria ülikool Simferoopolis. Struved 85
Tapivagunis bolševistlikkusse Moskvasse. Petrograd. Arreteerimine 88
Pikaks venitatud Euroopa lähetus 95
Moskva. Stalin bolševiseerib Teaduste Akadeemiat. Filosoofide turmkriitika 104
Aleksandr Tšiževski. Šahtõ protsess, saraškad. Akadeemikute kohtuasi 110
Stalini massilised arveteõiendamised teadlastega. Vernadski tegevust piiratakse 114
Panslavistide kohtuasi Vernadski juubeliaastal. Sõber Litškov 121
Raadiumiinstituut. Vernadski ja aatomipomm 125
Sillamäe osa aatomipommi valmistamisel 131
Teine maailmasõda algas Vernadskile Teaduste Akadeemia Uzkoje sanatooriumis 138
Vernadski Kasahhi NSV Akmolinski oblasti kumõssisanatooriumis 142
Biograaf Anna Šahhovskaja ja Maksim Gorki „lesk“ Maria Andrejeva 146
Stalini preemia. Abikaasa surm ja uue elukaaslase otsingud 151
Tagasi Moskva. Mõtted USA-s – pojal, tütrel ja lapselapsel 153
Vernadski viimased ettevõtmised oodatud noosfääri nägemata 157
Arusaamade kujunemine geo-, bio-, antropo- ja noosfäärist ning -süsteemidest: kronoloogia 161
Vernadski-eelse perioodi mõttearendused 168
Vernadski lülitub mõttevahetusse mõistetega elu ja elusaine 181
Vernadski raamatud biosfäärist ja geokeemiast ning artikkel inimkonna autotroofsusest 191
1930. aastad 197
1940. aastad 206
Viis köidet Vernadski valitud teoseid jäid laiemale teadusüldsusele tähele panemata 208
1960. aastatel ilmus Vernadski elu raamat 212
1970. aastate mõttearendused 221
1980. aastal ilmus Vernadski 1939. aastal kirjutatud raamat 230
Mullad ja muistsed biosfäärid 233 Geograafia ja maastikud Innokenti Gerassimovi käsitluses 241 Bio- ja viirussfääri tõlgendusi 244
Juri Lotmani semiosfääri kontseptsioon 253
Gumiljovi passionaarsus 268
Biosemiootika ja veel üks Vernadski raamat 273
Maastike geneetiline klassifikatsioon 276
Füsioloogiliselt aktiivsed mõjurid 284
Aastad 2000–2009, eestlased arutamas bio- ja noosfääri üle 294
Aastad 2010–2011 309
Eesti loodus 314
Aastad 2012–2016 320
Kronoloogia lühikokkuvõte: universumi arengutasandid, biosfäär, noosfäär, geoloogilised aegkonnad, inimene versus keskkond 350
Endaga hakkamasaamine ja hakkamasaamatus 367
Hulgatunnetus ja sõda kui elusorganismi hakkamasaamise viise 368
Sümbioos. Inimene – mikroorganismide, viiruste ja lihtsamate hulkraksete katusorganism. Gnotobioloogia. Feromoonid 378
Loomad ja inimesed: erinevusi ja sarnasusi 388
Inimese ja inimkonna hakkamasaamatus 398
Närvivõrk ja endaga hakkamasaamine. Tabula rasa, info, mõistus ja veelkord noosfäärist 404 Tagantjärele tarkus universumi temperatuuri alanemise ja elu tekke kohta 413
Maailma, ajaloo ja inimkonna algus ja lõpp? 422
Kirjandus 433
Olulisemad terminid ja nende selgitus 449

Autorist 459

31. detsember 2016

Ühe armastuse lugu












































 Pildid: neiu K. 2012-2016
Modellid: neiu K. ja M.K.

7. detsember 2016

2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Ilmus kolmandiku võrra lühemana ajalehes ”EestiEkspress” 07.12.2016


2016: suurepärane aeg kollektiivseks ja individuaalseks sõgestumiseks

Mihkel Kunnus

Aasta 2016 võib tinglikult lugeda pöördepunktiks, mil õhtumaine tsivilisatsioon tegi kvalitatiivse hüppe kollektiivse barbaarsuse suurenemise suunal, nii tervikuna kui ka kunagise Eesti Vabariigi aladel, ” võiks lugeda kujutletavast tulevikus kirjutatud kodulooraamatust (mis on kirjutatud praegu hoogsalt juurduvas lingua francas ehk bääd inglishis).
Pikalt arvati, et üks esimesi ”hukas nooruse” üle kurtjaid oli vananev Platon ”Seaduste” kaheksandas raamatus, aga siis kraabiti Sumeri aladelt välja 4000 aasta vanune savitahvel samasuguse hädaldamisega. Sellele väärikale traditsioonile viitamisega on lihtne naeruvääristada iga näpuviibutust, mis hoiatab üldise vaimse allakäigu eest. Käesoleva esseega ma aga ei väida, et XXI sajandi teisel kümnendil läks noorus kuidagi erakordselt hukka, vaid ma ei saa lahti tundest, et just täisealiste kollektiivne arunatuke tegi hiljuti kõva kolksu allapoole.
Taolisi hüpoteese kiputakse sageli pareerima osutusega teholoogilisele progressile ja teaduse kumulatiivsusele. Seda ma ei eita vähimalgi määral. Aga vastuolu siin pole. Pigem see toetab hüpoteesi.
Juri Lotman kirjutab essees ”Nõiajaht. Hirmu semiootika”, et ”otse Euroopa tsivilisatsiooni kõige valgustatuma ajastu hakul, ajal, mil tehnika, kunsti, maadeavastuste, tootmise alal tehti silmapaistvaid edusamme, saavutas hirm nõidade ees ja nende julm tagakiusamine sellise hoo, millist keskajal polnud nähtud ning millega ei kaasnenud mitte üksnes taandareng kohtumenetlustes, vaid ka väga arhailiste kujutelmade taassünd” ja essees ”Tehnikaprogress kui kulturoloogiline probleem” lisab ta, et ”kiire ning plahvatuslik progress teaduse ja tehnika vallas pöörab segi kogu argise elukorra ja muudab niihästi ajastu sotsiaalset kui psühholoogilist struktuuri”. Kui ühiskondlikud muudatused on liiga kiired, siis ”harjumuslik, tavaline lakkab olemast efektiivne; see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Teadusliku progressi taustal võib aset leida psühholoogiline regress, mis oma potentsiaalsete võimalustega viib kontrollimatute tagajärgedeni. Teadus suurendab sündmuste ennustatavust, reaalelus aga võib ilmneda midagi täiesti ennustamatut”.
Juri Lotman suri aastal 1993 ja siis polnud kommunikatsioonitehnoloogiline plahvatus veel toimunud, sotsiaalmeediast rääkimata, ometi tunduvad ta üldistused häirivalt täpsed. Ilusti käsikäes on tulnud kiire tehnoloogiline progress, psühholoogiline regress ja ennustamatud üllatused Lehman-Brothersist Brexiti ja Trumpini.
Aastal 1996 avaldas XX sajandi sotsiloogiaklassik Pierre Bourdieu arutluse ”Televisioonist”, kus ta muuhulgas, televisioonis valitsevale pidevale ajanappusele viidates, küsib, kas kiirustades on võimalik mõelda.Vastus on loomulikult eitav. Kiirsüvenemine on mõisteline vastuolu, pelk sõnamäng. Niinimetatud kiirmõtlejad, kelle pildisolekut televisioon soodustab, mõtlevad käibetõdedega, ütleb Bourdieu. See on loosungitega vehkimine, mitte arutelu ja diskussioon.
”Maailmas, kus edu seisneb aja võitmises, on mõtlemisel ainult üks, aga see-eest parandamatu puudus: mõtlemine on aja kaotamine,” võtab tendentsi kokku 1998 aastal surnud postmodernismi teoreetik Jean-François Lyotard. Ometi elasid nemad praegusega võrreldes aeglases infovoos. Delfi raporteerib uudiste uuendustest minutilise täpsuse ja hüüumärgiga ning sotsiaalmeedia on sisuliselt simultaanne.
Eelnevale tuleks lisada kka antropoloogiaklassiku Claude Lévi-Straussi 1971 UNESCO rassimivastasel konverentsil peetud kõne, kus ta rõhutas, et mingite perioodiliste heatahte avalduste kuhjamisega seda probleemi ei lahenda, et vastastikune sallivus ja hea läbi saamine eeldab ”et on täidetud kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa”. Jah, ka siin on asi hullemaks läinud. Varanduslik kihistumine on süvenenud ja (eriti Kesk- ja Lääne-Euroopas) on ka inimeste ruumiline kontsentreeritus suurenenud.
Kokkuvõtlikult: elame praegu ideaalsetes tingimustes minemaks kollektiivselt lolliks ja kurjaks ning päevauudiste ja üldiste trendidega kursis olev inimene võib täheldada, et seda suurepärast võimalust ei ole jäetud kasutamata.
Nõiaprotsessidest rääkiv Juri Lotman kirjutab: „Hirm dikteerib kujutluse vaenlasest kui mingist ohtlikust kollektiivist. Millisena siis kangastub hirmust traumeeritud ühiskonnale see vaenlane?
Esimese alustpaneva kujutluse nõidadest võiks sõnastada nii: nad on ohtlik
organiseeritud vähemus.
Hirmu objekti esmane tunnus on – olla vähemus. Ühiskond valib välja oma reaalselt kõige kaitsetuma osa – need, kellele langeb osaks kõige enam sotsiaalset ülekohut – ja ülendab ta vaenlaseks”[rõhutus originaalis – M.K.].
Kes on tänapäeval see ”organiseeritud vähemus”, kes on ülendatud vaenlaseks? Eks oleneb vaatepunktist, aga kaks kõige representatiivsemat on ehk homoseksuaalid ja EKRE, sest need tunduvad ühed semiotiseeritumad. Selgitan. Semiootika keskse kategooria ”märk” üheks olemuslikumaks tunnuseks on mitteidentsus iseendaga. Homoseksuaalsus ei ole homoseksuaalsus ja punkt, vaid on ühele inimgrupile märgiks müütilisest ”homoideoloogiast”, ”multikultist” ja manduvast perverssest kultuurist. Nn progressiivsed jõud aga demoniseerivad sarnaselt EKREt. EKRE pole EKRE ja punkt, vaid mingi pärisnimeline tont, mille abil saab stigmatiseerida ilma igasuguse edasikaebamisõiguseta kõike, mis julgeb hälbida poliitilisest, üldinimsus-ideoloogilisest peavoolust.

Siin on oluline rõhutada, et see, mida kirjeldasid eespool Lotman, Bourdieu ja Lévi-Strauss, on täiesti poliitika ja ideoloogiaülene, üldinimlik. Seega üldisel lolliksminemise ajajärgul muutub mis tahes universaalsusele pretendeerivate ideoloogiate juures väga oluliseks selline mõõde nagu lollikindlus. Traditsioonilised religioonid on siin ühed kohanenumad, sest neil on väga pikaajaline ajalooline kogemus harimatusega ja väga madalal vaimsel tasemel olevate inimestega.Näiteks traditsioonilise kristluse funktsionaalsus ei alane kuigivõrd kui kohtub väga rumala inimesega, see saab lihtsalt kimbu väga lihtsaid käitumisjuhiseid (Ära tapa! Ära valeta! Jne). Seevastu liberaalne võrdõiguslikkus-humanism muutub intellekti maha keerates üsna kiirelt naeruväärsuseni totraks, tulevad seadused, mis lubavad paar korda aastas (!) juriidilist sugu vahetada, soopimedad lasteaiad ja progressijoovastus sellest, kui mõni poisike paneb kleidi selga või mõni tüdrukutirts haarab mängukraana järele. Milline üldinimlikkus!
Või näiteks feminism kui liikumine, mis oli kunagi progressiivne ilma igasuguse irooniata, on praegustes tigejuhmistavates tingimustes mandunud omamoodi soojuutluseks, antisolidaarseks ideoloogiaks, mis üritab soopõhiselt monopoliseerida ohvripositsiooni ja ajaloolist ülekohtut (sellest see kõrvutus juutlusega) ning üha rohkem ka lihtsalt elamise vaeva. Naiste diskrimineerimine ei ole enam nähtus, mida ühes või teises kohas avastatakse, sest pole veel kõikjalt välja juurida suudetud, vaid see on feministlik dogma, aksioom, mida ei saagi ümber lükata või vaidlustada. Seega ei saa feminism ka ”võita” või oma tööd tehtuks lugeda, sest aksioom ”Mehed domineerivad ja naisi diskrimineeritakse” hõljub kenasti ja turvaliselt religioosses sfääris ja maised faktid seda ei kõiguta.
Ometi on ajastu üldfoon nii läbini feministlik, et kui näiteks kostub sõna ”palgalõhe”, siis on täiesti iseenesestmõistetav, et meessool tuleb häbi tunda in corpore, kuigi patriarhaalses ühiskonnas oleks see loomulik ja ei tõstatuks probleeminagi, misogüünses ühiskonnas oleks see iseenesestmõisetav ja positiivnegi. Aga mõeldamatugi on, et siin hakkaks keegi naisi süüdistama, et need on nii väheettevõtlikud, ei trügi raskematele ja paremini tasustatud töökohtadele, vaid maksavad vähem makse ja tiksuvad pärast pikalt pensioni peal, samas kui mehed on ennastohverdavalt end surnuks töötanud. Mõeldamatu ja naeruväärne arutluskäik, eks.
Samasugune kapak primitiivsuse suunal on toimunud ka nendega, kes immigratsioonivastaseid rassistideks ja ksenofoobideks sõimvad. Või islamofoobideks. Nad näiteks rõhutavad, et Eestis on ammusest ajast, vähemalt 19. sajandist kohalik moslemikogukond ja nende rahulikkus on islami rahulikkuse tõestuseks. Tõsi, aga need on eeskujulikud moslemid st poliitiliselt täiesti inaktiivsed, hoiavad moka maas ja ei ürita ühiselulisi baasväärtusi puudutavates diskussioonides (moslemi positsioonilt) kaasa rääkida nagu võrdne võrdsega. Aga kui moslemist märksa kodusem katoliiklane üritab kaasa rääkida katoliiklasena (näiteks, et abort on patt ja abielu ainult mehe ja naise vaheline liit), siis kostub liberaalide hädakisa taevani ja Varrost on saanud Kurjuse pärisnimeline sünonüüm, mis ei vaja enam perekonnanimegi. Parafraseerides tuntud vanasõna: suuga sallivad islamit, käega ei katoliiklustki.

Aga tundub, et hetkel on koondunud kollektiivse (ja valitsuse tasandil individuaalse) juhmistumise aktuaalseim teravik Rail Balticu temaatikasse, mille kriitika üks olulisemaid pareerimistaktikaid on suhtumine, et mis siis, et see on tulevikku hävitav ja pöördumatult Eesti loodust ja majanduslikku võimekust kahjustav lollus, aga seda on juba alustatud ja seega tuleb ka lõpule viia. Kui lisada siia veel kuritegevuslikkuseni röövellik uus metsamajandusseadus, siis võime nentida, et koos oma praeguse ja eelmis(t)e valitsusega oleme täiuslikult põrnunud vaadatuna edmundburkeliku konservatiivsuse ühe keskse veendumuse sisukohalt, mille järgi ”elujõuline ühiskond on leping elavate, surnute ja nende vahel, kes veel tulemas”. Surnud surnuteks, aga tulevastele põlvkondadele on inimkonna kõige piinlikum ja häbiväärsem sajand – XX sajand – juba jätnud tühjad maardlad, lagastatud keskkonna, pika nimekirja välja surnud liikidest ja ohtlikult soojust siduva atmosfääri. Lokaalselt tahetakse sellele liita veel maha võetud põlislaante kändude vahelt kulgev kiirraudtee, millega saavad need vähesed alles jäänud põliselanike järeltulijad kimada Berliini halal-liha järele või Kölni uusaastapeole.


Mart Sander. "Litsid. Naiste sõda. II raamat"

Ilmus ajalehes „Postimees“ 10.2016


„Enesepetmine on kunst, mis rasketel aegadel lihvitakse õõvastava täiuslikkuseni.“

Mart Sander, Litsid. Naiste sõda. II raamat. Kirjastus Paradiis 2016. 237 lk.

Mihkel Kunnus

Mart Sanderi ajaloolise romaani „Litsid. Naiste sõda“ teine köide käsitleb aastat 1941. Elavaid mälestusi sellest ajast jääb praegu kiiresti üha vähemaks ja see õudne aeg muutub järjest abstraktsemaks ja ebatõelisemaks.
Toon ühe esmapilgul kummalise paralleeli. Internetiühendus ja mobiiltelefon on imbunud ellu ja elutunnetusse nii sügavale, et oma suhet aega, mil neid olemas ei olnud, ei oska ma muul moel kirjeldada, kui öeldes, et tean, aga ei usu. Ma tean, et enne ülikooli jõudmist mul polnud mobiiltelefoni ja netti sain harva, aga see tundub uskumatu ja abstraktne, kuidagi ebatõeline – nii ei saa ju elada, nii ei saa ju suhelda! Aga ometi nii oli. Ka aasta 1941, mis on ju väga lähedane ja põhjalikult dokumenteeritud ajalugu, tundub kuidagi taoline – tean, aga päris hästi ei usu. Ühe inimeluea pikkune rahuperiood – mis on siinse maalapi ajaloos kaunis pretsedenditu! – on elutunnet ja loomulikkusetaju muutnud nii kardinaalselt, et on raske ette kujutada, kuidas sellised sündmused oli võimalik hulluks minemata üle elada. Õigusriik on muutunud millekski nii iseenesestmõistetavaks, et lääne inimese kurikuulus anekdootlik reaktsioon küüditamisloole – et miks te küüditajatele politseid ei kutsunud – muutub juba täiesti normaalseks reaktsiooniks.
Fakt on see, et 1941 aastal juhtusid paljud täiesti väljakannatamatud sündmused, ja fakt on see, et täiesti paljud inimesed kannatasid need välja.

Proua Kukk viiakse ülekuulamisele ja talle antakse üheselt mõista, et ta võidakse maha lasta ja vara konfiskeerida kui ta koostööd ei tee ja õigust pole otsida kusagilt.
Proua Kukk neelatas; tema pea hakkas ringi käima.
Aga mida ma olen teinud?“ sosistas ta. Krupenin patsutas toimikule. „No aga vaadake ise! Terve teie elu on olnud üks suur eksimus paragrahvi 58 vastu. Oma nooruses otsustasite te astuda rahvavaenlaste klassi, kes võitlesid aktiivselt nõukogude võimu vastu. Kas eitate? Te olite halastajaõde teie niinimetatud Vabadussõjas, kus aitasite neid, kes relvaga töörahva ja Punaarmee vastu sõdisid. Kas eitate? Te olete osalenud mitmes kodanlikus seltsis, mis olid kõik NSVLi vastased organisatsioonid. Te olite abielus kapitalistiga, kulaku ja kurnajaga, kes tootis varustust, mida kasutas kodanlik politsei võitluses rahva ja kommunistide vastu. Kas eitate?“
Trakse…“ sosistas proua Kukk.
Mida? Trakse?“ tõstis Krupenin häält. „Pole tähtis, kas trakse või tanke: kui toodetakse midagi, millega minnakse kommunismi vastu, siis ollakse Nõukogude Liidu vaenlane!“
(lk 59)
Andrei Hvostov on kirjutanud mõtlema paneva essee Eesti kirjanduse tabudest (Sirp 12.XII.2013). Ta rõhutab seal, et „kui mõne rahva eluloos ning seda elulugu edastavas rahvuslikus kirjanduses on olulisel kohal okupatsioon, see tähendab võõrvõimutsemine, siis peab seal olema lahti kirjutatud ka okupatsiooniga kaasas käiv kollaboratsioon” ning eesti kirjandus pole selles mõttes kaasaegselt täisväärtuslik, kuna eestlane pole suutnud oma minevikule ausalt näkku vaadata. Sanderi romaanis vajutatakse sellele hellale pimetähnile lakooniliselt, aga seda täpsemalt ja teravamalt.
Näiteks tavaline nägelemine klassikaaslaste vahel lõppeb sellega, et solvatud enesearmastusele vastatakse priiküüdiga Siberisse.
Ta pöördus punaarmeelase poole ja osutas poistele. „Эти три мальчика? Из-за них мы ехали сюда?“ küsis see kahtlevalt.
Tomberg noogutas. Venelane raputas nördinult pead.
Эх.Эстонцы.“
(lk 115)
Jah, mis võiks olla teravam kujund kollaboratsionismile kui venelasest nõukogude sõduri ohe ja peavangutus kui eskordib eestlaste üles antud poisiohtu eestlasi küüditusvagunisse.

Tundub, et Mart Sander on võtnud kuulda romaani esimesele osale väga tunnustava arvustuse kirjutanud Paavo Matsinit, kes oleks „oodanud seda ajalooperioodi ilmselgelt hästi tundvalt Sandrilt ehk rohkemgi erootilisust, pikantseid seiklusi, voodikirjeldusi jne“, sest just see mõõde on esimese osaga võrreldes pisut kasvanud. Aga siiski üsna sõnasõnaliselt on kriitikule vastu tuldud, sest erootikast ja pikantsusest ei liiguta labasuse ja vulgaarsuse suunas kriipsukestki, miska võiks ka päris konservatiivse maitsega kirjandusõpetaja alla kirjutada Paavo Matsini teisele ettepanekule, kui ta tabas „end lugedes mõttelt, et see raamat madaam Kuke tüdrukutest sobiks ilmselt päris hästi gümnaasiumi kohustusliku kirjanduse nimekirja ja looks omapärase sümmeetria seal juba ees Krossi „Wikmani poistega“. Midagi rüvedat ja pornograafilist teoses ei ole. Litsimaja sarnaneb pigem mingi vabariigiaegse lenderliku tüdrukute eragümnaasiumiga.“(Paavo Matsin „Sirp“ 8.VII.2016 „Putru hooradele!“)
Nagu ka esimeses osas ristuvad siingi proua Kuke peente tüdrukute ja mitmete Eesti kultuuriloos oluliste inimeste teed, nii kohtume siin nii noore Georg Otsaga kui Raimond Valgrega, pöördumatud jäljed jätab endast ka toona Tallinnat külastanud tulevane president John Kennedy.
Võimalik, et romaanist võib leida ka vihjeid, või vähemasti kujutlusalgeid sellest, kuidas see sõge aeg siiski üle elati.

Proua Kukk vaatas lõbutsevaid noori nukra naeratusega. Ta igatses Metslat – või Jeani – või ära viidud härra Kukke – või kas või ammu kadunud tõbrast Franzi; kedagi, kes sellel romantilisel, kuid samas nii ohtlikul ööl oleks tema kõrval, võtaks ta ümbert kinni ja sosistaks talle valesid, mida ta oleks valmis uskuma. Ta igatses noorust selle kõikevõitva rumalusega, mis lubas jäägitult keskenduda muretule lõbutsemisele isegi siis, kui ümber möirgas sõda. (lk 138-9)