Sobib hästi ühiskondlikult mõtlevale inimesele jõulukingiks :)
Olgu asjaosalised kiidetud!
Sel puhul on autori (Mats Volberg) loal all ära toodud raamatu saatesõna.
Kui lääne filosoofia ajalugu
esitatakse poliitikafilosoofia perspektiivist, öeldakse mõnikord,
et pärast John Stuart Milli ja Karl Marxi oli kogu valdkond
sisuliselt varjusurmas kuni 20. sajandi teise pooleni, mil John Rawls
selle ellu äratas. Olenemata sellest, kas see väide on täpne või
mitte,1paistis vähemalt Robert Nozick umbes nii arvavat,
sest ta kirjutab, et Rawlsi “A Theory of Justice” (1971) on
panus, mille väärilist pole nähtud “pärast John Stuart Milli
kirjutisi, kui üldse kunagi” (lk. 271), ja seetõttu peavad
poliitikafilosoofid edaspidi “kas töötama Rawlsi teooria raames
või siis selgitama, miks nad seda ei tee” (lk. 271–272). Nozick
ise valib teise tee ning kuigi sissejuhatavates filosoofiakursustes
reklaamitakse käesolevat teost kui vastust Rawlsi teosele, pühendab
Nozick Rawlsile vastamiseks ja oma poolse alternatiivse õiglusteooria
esitamiseks vaid ühe peatüki kogu raamatust. Nozicku peamine
eesmärk on hoopis leida õigustus riigi eksisteerimisele (millele
viitab ka raamatu esimene rida).2
Siiski on meeldiv nentida, et teatud mõttes saab eesti lugeja seda
ligi poolsajandit tagasi toimunud debatti nüüd ise sarnasel moel
kogeda, sest Rawlsi 2015. aastal ilmunud teose “Õiglus kui
ausameelsus: taasesitus”3
ja Nozicku käsitluse tõlke ilmumise
vahele jääb umbes sama pikk ajaline vahe kui Rawlsi ja Nozicku raamatute
esmaväljaannetel 1970. aastatel. Kuna Nozicku teos “Anarhia, riik
ja utoopia” (1974) on
niivõrd mahukas ning see on olnud niivõrd mõjukas, ei ole mul mingit
lootust pakkuda lugejale ammendavat konteksti ja kirjeldust kõigele,
mis seda vääriks või vajaks.4
Alustan paari kommentaariga Nozicku ning tema teose kohta üldiselt.
Seejärel järgin pealkirja poolt antud kolmikstruktuuri ning vaatan
lähemalt anarhia-küsimust ehk kas üldse mingi riik on õigustatud,
küsimus, millele
Nozick vastab jaatavalt, ent nendib, et ainult minimaalne riik; seejärel
pöördun riigi-küsimuse juurde ehk kas võiks olla õigustatud
ulatuslikum riik kui minimaalne, millele Nozick vastab, et mitte ilma
inimeste õigusi rikkudes; ning viimaks jõuan utoopia-küsimuseni
ehk kas selline minimaalne nägemus pole liialt kahvatu, millele
Nozick vastab eitavalt. Kuna Rawlsi ja Nozicku vahelised erinevad
seisukohad tulevad väga hästi välja 7. peatükis, tundub sobilik
mainida mõnd sama olulist sarnasust nende mõtlemises. Lõpetan
saatesõna sellega, et püüan vaadata, kuidas Nozicku mõtted
sobituvad tänasesse poliitilisse diskussiooni sotsiaalse õigluse
vallas.
I
AUTORIST
Robert Nozick (1938–2002) oli väga
omapärase ning elava stiiliga autor, olen kindel, et lugejale
paistab see kohe esimestelt lehekülgedelt hästi välja. Nagu ta ise
eessõnas ütleb, olevat tema eesmärk esitada filosoofiline uurimus
(exploration), mitte traktaat ega lõplik tõde (lk. 11). See
tähendab, et ta jätab tihti küsimused lahtiseks, annab lugejale
vaid esialgsed tulemused või lihtsalt tõstatab hulga küsimusi.
Selle viimase võtte puhul on mõnikord keeruline mõista, kas need
on mõeldud retooriliste küsimustena, mis peaksid Nozicku
argumentatsiooni edasi viima, või on need küsimused, mida Nozick
esitab lugejale, kutsudes teda kaasa mõtlema, või esitab Nozick
siiralt küsimusi, millele ootab lugejalt vastuseid. Samas ei peaks
lugeja arvama, et teda ootab ees raamat, kus puudub argumentatiivne
rangus ning analüütiline lähenemine. Kaugeltki mitte. Nagu Nozick
ise eessõnas kirjutab (lk. 8), on ta valinud sellise laadi, mis on
omane kaasaegsetele filosoofilistele töödele epistemoloogias või
metafüüsikas. Nozick on igati õigustatud oma tööd selliselt
iseloomustama, eriti kuna ta ise aitas nende valdkondade arengule
kaasa, lisaks veel teadusfilosoofiale ning aksioloogiale
(“Philosophical Explanations” (1981), “The Examined Life”
(1989), “The Nature of Rationality” (1993), “Socratic Puzzles”
(1997), “Invariances” (2001)). Eric Mack (2018) kirjutab
Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias, et nooruses pooldas Nozick
sotsialismi ning asutas Columbia ülikoolis õppides üleriigilise
vasakpoolse liikumise Students for a Democratic Society kohaliku
haru. Kuid Princetoni ülikoolis kraadiõppes tutvus ta Murray
Rothbardiga, kes kallutas Nozicku libertaarlike vaadete poole. Mack
(2018) lisab, et Nozicku raamat šokeeris
filosoofilist maailma (sest on ju
üldteada, et ülikoolid on pigem vasakpoolsed, aga käesolev teos
üsna parempoolne). Nozick paistis seda šokki täiesti ette aimavat,
ta märgib teose eessõnas (lk. 7–8), et kindlasti leidub lugejaid,
kes ei taha uskuda tema järeldusi, ning enamik inimesi, keda ta
tunneb ja austab, temaga ei nõustu. Kuid ta tuletab lugejale meelde,
et pelgalt sellele osutamine, et esitatud vaade on vastuolus vaatega,
mida lugeja soovib omaks võtta, ei ole veel vastuväide esitatud
vaatele. Mis loevad, on argumendid, ning Nozick usub, et argumendid
on tema poolel. Kahtlemata on see tõsi, et argumendid on need, mis
loevad. Aga iga argument koosneb eeldustest ja kuigi võib leiduda
alamargumente üksikute eelduste kaitseks ja omakorda nende
argumentide alamargumente jne., siis ühel hetkel peab põhi vastu
tulema. Selline uute argumentide leidmine ei saa minna “kuni
alguseni välja” (all the way down). Ühel hetkel tuleb
öelda: “Siin on minu aluseeldused ja nende põhistamiseks ei ole
enam argumente.” Juhul kui keegi võtab omaks teistsugused
aluseeldused, siis võib ta tunnistada, et Nozicku argumendid on küll
kehtivad, aga kuna arvamused aluseelduste osas lähevad lahku (ning
sinna pole midagi parata),siis ei peata Nozickuga tingimata nõustuma.
Probleemiks on siin muidugi see, et Nozicku aluseeldused on
kahtlaselt sarnased Rawlsile (sellest pikemalt hiljem). Nagu juba
mainitud, on käesolev raamat üsna mahukas ning hõlmab hulga
erinevaid teemasid. Raamatu oluliseks vooruseks on see, et mitmed
selle osad on täiesti iseseisvalt loetavad, eraldi kogu ülejäänud
raamatust. Sellise võimaluse tuntuim näide on 3.peatükis
käsitletav kogemusmasina mõtteeksperiment, (mis on ilmselt see
tekst, mille järgi Nozickut kõige enam tuntakse) (lk. 76–79) aga
ka avaliku teadustussüsteemi mõtteeksperiment 5. peatükis (lk. 146
jj.) või Wilt Chamberlaini näide 7.peatükis(lk. 241jj.). See, et
viimaks on ilmunud neist (ja teistest sarnastest osadest) eestikeelne
tõlge, mis on kergelt kättesaadav, on kindlasti meeldivaks uudiseks
kõigile neile, kes ühel või teisel tasemel filosoofiat õpetavad.
Kuid huvi selle raamatu vastu ei peaks piirduma vaid filosoofidega,
siin on palju huvitavat ka õigus- ja majandusteadlastele ning
kõigile teistele, keda huvitab ühiskonna toimimine.
II
ANARHIA
Kuigi Nozicku raamatust mõeldakse
tihti kui tema õiglusteooria detailsest esitusest, pühendab ta
konkreetselt õigluse küsimusele vaid kaks peatükki, ning raamatu
peamiseks küsimuseks on, nagu juba mainitud, hoopis riik ja selle
olemasolu õigustamine. Probleem kerkib Nozicku ette sellisel kujul
seetõttu, et ta alustab olulise aluseeldusega, et “indiviididel on
õigused”. Kui lugeja sooviks siinkohal teada, kust need õigused
tulevad või mis on nende õiguste aluseks, siis selles
osasjääbNozickuvastusüsnanapiks(vt.nt.lk.66),sellele juhtis
tähelepanu juba Thomas Nagel (1975: 142–144) raamatule kirjutatud
retsensioonis. 1. peatüki lõpus mainib Nozick, et toetub John
Locke’i kirjeldusele loomuseisundist ning et täielikku seletust
loomuseaduse alustele ei leidu ka tema “Teises traktaadis”,
mistõttu sellise täieliku aluse pakkumine jääb igal juhul mõneks
teiseks korraks (lk. 27). Siiski selgub hiljem, et neil õigustel on
kantiaanlik alus, “indiviidid on eesmärgid ja mitte pelgalt
vahendid; ilma nende nõusolekuta ei või neid ohverdada või
kasutada muude eesmärkide saavutamiseks” (lk. 59). Sellise aluse
puhul teame, et need õigused on võrdselt kõigil ratsionaalsetel
olenditel ning niivõrd, kuivõrd isiku mõiste hõlmab
ratsionaalsust, teame, et need õigused on võrdselt kõikidel
isikutel. Kuna õiguste mõiste taandub mitte pelgalt vahendiks
olemisele, siis ütleb Nozick, et “on asju, mida ükski isik või
isikute rühm ei tohi [teistele] teha (nende õigusi rikkumata)”
(lk. 7). Kuna meil kõigil on õigused ja need õigused on võrdsed
ja kuna need õigused piiravad meie tegutsemist, siis on küsimus,
mida Nozick püüab lahendada see, kuidas üldse saab eksiteerida
mingeid võimu- või alluvussuhteid isikute vahel (ilma et neid
õigusi rikutaks). Inimeste ühenduses, kus poleks võimu- ega
alluvussuhteid, ei oleks tavaarusaama järgi riiki, seega vastates
sellele küsimusele, vastab ta ka eelmisele küsimusele. Sisuliselt
seda sama küsimust, olgugi et teistsuguses sõnastuses, on hiljem
püüdnud lahendada ka Rawls. Tema lähtepunktiks oli see, et isikud
on vabad ja võrdsed, mis tähendab, et neil on teatud omadused ja
staatus, mis nõuab nende teatud viisil kohtlemist. Rawlsi jaoks saab
isikute staatus kui vaba ja võrdne algusesarnasest kantiaanlikkust
algest (vt. pikemalt Volberg (2013) ja Volberg (2015),
eriti4.peatükk). Ning “Poliitiliseliberalismi”(Rawls1993: 4)
keskseks probleemiks on “kuidas on võimalik püsivalt eksisteeriv
õiglane ja stabiilne ühiskond, mis koosneb vabadest ja võrdsetest
isikutest, kes on jäädavalt ja sügavalt lahutatud mõistlike
lahkarvamuste poolt religioossetes, filosoofilistes ja moraalsetes
doktriinides”. Hiljuti on Gerald Gaus (2011: 1) püüdnud seda
probleemi, olgugi et jällegi teises sõnastuses, lahendada küsides:
“Kuidas saavad vabad ja võrdsed isikud nõuda endale voli teha
ettekirjutisi teistele vabadele ja võrdsetele isikutele?”
Nozicku vastus sellele probleemile,
kokkuvõetuna ühte lausesse, on, et riik kerkib loomuseisundist ilma
kellegi õigusi rikkumata esile seeläbi, et iga üksik ratsionaalne
agent taotleb omahuvi (ja mitte riigi loomist). Veidi pikemalt
seletatuna käib see protsess umbes järgnevalt. Alustades
locke’ilikust loomuseisundi kirjeldusest, märgib Nozick, et
sellisel elul oleks mitmeid ebamugavusi ning raskusi. Eelkõige
seonduvad need oma õiguste maksmapanekuga ning kohtumõistmisega.
Olles üksikisikud loomuseisundis, oleks meil kõigil õigus mõista
kohut nende üle, kes meile või teistele on liiga teinud, aga see
oleks tihti keeruline,sest üksikisiku jaoks oleks korraliku
kohtuprotsessi läbiviimine pikk ja vaevaline.Lisaks tekib probleeme
sellega, et loomuseadust saab mitmeti tõlgendada, seega peame enne
loomuseaduse rakendamist püüdma lahendada konfliktid erinevate
tõlgenduste vahel. Kui Locke hüppab selle juurest üsna otse
seisukohani, et järelikult tuleksid inimesed kokku ja sõlmiksid
ühiskondliku lepingu riigi asutamiseks, siis Nozick märgib, et seal
peaks olema vahepeal veel üks etapp. Kuigi ühiskondlikku lepingut
ei ole, toimub siiski koondumine, selleks, et loomuseisundi
ebamugavustega hakkama saada, aga see koondumine ei ole ühte
kesksesse riiki, vaid mitmetesse väiksematesse kaitseühendustesse.
Kaitseühenduse liikmed lähevad teistele liikmetele appi, kui neil
on vaja oma õigusi maksma panna; kuna ühenduses peitub jõud, siis
on selline ühendus kõigile liikmetele vastastikku kasulik. Vajadus
panna mõnikord oma õigusi maksma oma kaitse ühingu mõne teise
liikme vastu tekitab teatud raskusi. Kui kaitseühenduse eesmärk on
pakkuda oma liikmetele vastastikku kaitset, siis kumma poolel peaksid
teised liikmed olema? Killustumise vältimiseks arendaks iga
kaitseühing välja mingi kindla ühtse protseduuri sisemiste
konfliktide lahendamiseks. Kokkupuuted teiste kaitseühingutega
viivad loomulike protsesside tulemusel selleni, et ühe piirkonna
enamik elanikke on ühe ja sama domineeriva kaitseühenduse liikmed.
Domineeriv kaitseühing on küll väga sarnane riigile, kuid ei ole
veel päris riik, sest ei taotle jõumonopoli, ta ei proovi keelata
teiste kaitseühingute tegutsemist. Mõned kriitikud (Childs (1977)
ja Mack (1978)) on sellel kohal välja toonud, et kuna domineeriv
kaitseühing on vaid väiksemate kaitseühenduste konföderatsioon,
siis on see riigist isegi veelgi kaugemal, kui Nozick arvab. Sest
selleks, et säiliks vaba konkurents erinevate võimalike
kaitseteenuste ning nende hindade vahel, peaks konföderatsiooni
kuuluma mitmeid erinevaid ja enam-vähem võrdseid kaitseühinguid.
Aga juhul, kui domineeriva kaitseühingu alamühingute vahel on terve
konkurents, ei saa ju nende vahel olla sellist ühtsust, et olla
riigile nii lähedal, kui Nozick arvab, et me oleme. Teine asjaolu,
millele siin mõelda, on see, et võib-olla oleks domineeriv
kaitseühing just lähemal riigile, kui Nozick arvab. Sest
asjaajamise efektiivsuse mõttes oleks võib-olla lihtsam ja kergem
nõuda kõigilt teatud piirkonnas olevatelt inimestelt hinda
kaitseteenuse eest ning siis kõigile üht ja sama teenust pakkuda.
Selle asemel, et sõlmida individuaalsed lepingud ning hakata siis
õiguste kaitsel kindlaks tegema, kes ja kas millise kaitsepaketi
eest on maksnud, nagu Nozick ette kujutab, et domineerivas
kaitseühingus tehtaks. Juhul kui piisava hulga inimeste ja mingi ala
hõivamisel võtaks domineeriv kaitseühing kasutusele kõiki hõlmava
lahenduse, lihtsalt selle tõttu, et see oleks bürokraatia mõttes
lihtsam, oldaks palju rohkem riigile sarnane, sest maksud ning
universaalne kaitse on need tunnused, mida Nozick mainib (lk. 39 ja
49). Esimene asjaolu, millele tahaksin lugeja tähelepanu suunata
selle peatüki (ja laiemalt kogu I osa) juures, on Nozicku
ideaalteoreetiline eeldus, et meil on tegu piisavalt informeeritud ja
ratsionaalselt tegutsevate ning oma individuaalset kasu taotlevate
agentidega. Kui iga isik tegutseb nii, nagu seda ennustavad
mänguteoreetilised ja majanduslikud mudelid, siis saame tõesti
rääkida sellise loo sellise tulemusega. Aga tegelike riikide
olemasolu põhjendamine ei pruugi siiski väga hästi läbi minna,
kui hakkame arvesse võtma seda, et inimesed ei ole alati piisavalt
informeeritud ja ratsionaalselt toimivad ega taotle alati isiklikku
kasu. Nozick võiks vastata, et sellest pole lugu, sest tema otsib
potentsiaalset seletust ehk seletust “mis oleks korrektne seletus,
kui kõik temas mainitu oleks tõene ja teostunud” (lk. 25); veelgi
enam, Nozick arvab, et potentsiaalne seletus, mis on fakti-vigane
“kannab endas suurt valgustust” (lk. 26). Seega empiiriline
ebatäpsus ei ole tema jaoks suur probleem. Kuid kuidas siis
domineerivast kaitseühingust saab riik nii, et kellegi õigusi ei
rikutaks? Kuidas domineeriv kaitseühing saavutab jõu monopoli ja
tõrjub välja kõik teised kaitseühingud? Lühidalt: kuigi
õigustest tulenevad lisapiirangud, mis toimivad absoluutsete
keeldudena, on õiguste rikkumine lubatav nii kaua, kuni rikkumisi on
võimalik kompenseerida ja need ka tegelikult kompenseeritakse. Seega
rikub domineeriv kaitseühing küll teiste kaitseühingutesse
kuuluvate isikute õigusi olla omaette, aga samas saavad nad
kompensatsiooniks olla domineeriva kaitseühingu liikmed, seega ei
ole nende neto-olukord kehvem. Selle protsessi tulemusel olemegi
jõudnud minimaalse riigini, mis “piiratud kitsastele
funktsioonidele kaitsmaks meid jõu, varguse, pettuse eest,
jõustamaks lepinguid jne.” (lk. 7). Õiguste rikkumise
kompenseerimine on omaette huvitav mõte. Nozicku jaoks on oluline
eeldus, et kompenseerimine on alati põhimõtteliselt võimalik,
kuigi tuleb ette
olukordi, kus see pole praktiliselt
võimalik (ning sel juhul pole järelikult ka õiguste rikkumine
lubatav). Kuid mulle tundub, et on olemas olukordi, kus
kompenseeritavatel õiguste rikkumisel on mitte-kompenseeritavaid
tagajärgi. Kui keegi võtab ilma minu loata minu auto ning järgmisel
päeval tagastab selle, pakkudes kompensatsiooniks näiteks rendiauto
ühe päeva hinna või 24 tunni jooksul tehtud taksosõitude
hüvitamist, siis on mul sellest väga vähe abi, kui mul jäi selle
puuduva auto tõttu osalemata ülikooli sisseastumiskatsetel või
nägemata oma lapse sünd. Ükski rahasumma ega muud teened ei saa
heastada seda, et jäin ilma võimalusest sel konkreetsel aastal
nende konkreetsete kaastudengitega ülikoolis käia või olla oma
elukaaslase kõrval olulisel hetkel meie pere elus. See ei pruugi
iseenesest olla probleem Nozicku teooria jaoks, sest ta on juba
arvestanud õiguste keelatud rikkumisega, kui kompenseerimine pole
võimalik. Küll aga teeb selliste juhtumite olemasolu tegelikult
kompenseeritavate rikkumiste tuvastamise oluliselt keerulisemaks.
Õiguste rikkumise kompenseerimine võib tekitada veel teisigi
probleemseid olukordi, nimelt siis, kui keegi on õiguse rikkumisest
saanud rohkem kasu kui kompenseerimiseks kulub. Näiteks kui A
varastab B-lt 1000 eurot ning investeerib selle C ettevõttesse. C on
väga edukas ning investeering toob A-le 5000 eurot tulu. Kui A
kompenseerib B-le algselt varastatud summa ning väikse lisa, näiteks
500 eurot,siistallejääbikkaveel3500eurotalles.Õigusterikkumisest
tulu teenimine ei tundu õige, mis tähendab, et A peaks rahast
loobuma, kuid kelle kätte see võiks minna? B-l pole sellele rahale
justkui mingit nõuet, sest tema on oma kompensatsiooni saanud, kuna
ka C on kaudselt saanud tulu kellegi õiguse rikkumisest, siis ei
tohiks too 3500 eurot ka talle minna. Üks kandidaat oleks riik, kes
võiks sellise ebaõiglaselt teenitud tulu konfiskeerida, et
kompenseerida õiguste rikkumisi, kui muud võimalused
kompenseerimiseks puuduvad. See aga võib olla juba minimaalse riigi
funktsioone ületav.5
Ühtlasi peaks siin ära märkima selle, et kompensatsioon on ette
nähtud vaid õiguste rikkumise eest, selle eest kui A on tekitanud
B-le kahju, ning kompensatsioon on B asetamine endisesse olukorda.
Kuid ei ole selge, et selline nägemus piiraks või keelaks isikute
ellu sekkumist nende elu paremaks tegemise nimel. Kui keegi peseb
minu auto või minu maja aknad ilma minu teadmata ja ilma minu
nõusolekuta,siisolenmakahtlemataparemasolukorraskuima olin enne,
sest mul on nüüd hüve, mida mul enne polnud. Paternalistlike
poliitikate eesmärk on parandada selle poliitika subjektide heaolu
nende autonoomia arvelt. Kui konkreetne paternalistlik poliitika P ka
tegelikult heaolu kasvatab ning kasvatab seda rohkem kui on kaotus
autonoomias, siis ei pruugi üldse midagi olla, mida kellelegi
kompenseerida. Niivõrd, kuivõrd Nozick eelistab maksimaalset
vabadust, siis ta peaks olema paternalistlike poliitikate vastu.6
Nozickul on vähemalt kaks viisi, kuidas sellele vastata. Esiteks
võiks ta öelda, et pelk teadmine, et on võimalik, et sekkutakse
minu ellu (keegi tuleb minu akna taha ämbri ja harjaga), on piisav,
et kahandada minu heaolu selliselt, et saadav hüve ei ole piisav
ning on vaja mingit lisakompensatsiooni. Teiseks võiks ta öelda, et
igasugune paternalistlik poliitika kohtleb oma subjekti kui pelka
vahendit, sest ei võta teda kui isikut, kelle “elu on tema enda
juhtida” (lk. 64), vaid kui vahendit, saavutamaks paternalisti enda
eesmärki. Michael Sandel (2013) heidaks aga Nozickule seoses tema
eeldustega isikute ja õiguste kompensatsiooni kohta ette hoopis
midagi muud. Sõltumata sellest, kas inimesed niimoodi mõtlevad ja
tegutsevad, ei tohiks me sedalaadi majanduslikku mõtlemist (mis
püüab kõike numbritesse ja tihti just rahanumbritesse panna)
rakendada alati ja igal pool. Sandel leiab, et kui me sotsiaalsete
probleemide lahendamisel mõtleme stiimulite või tegevuste hinna7
peale, siis me rikume tihti tolle tegevuse olemuse. Seda nii
praktiliselt kui moraalselt. Näiteks majanduslik mõtlemine
liiklustrahvide puhul rikub olemust selliselt, et trahv kaotab oma
negatiivse hinnangu ja muutub pelgalt ostetud õiguseks parkida
valesti; pulmakõne, mille ostad mõnelt firmalt (sest leiad, et
isekirjutatud kõne hind on liiga kõrge), rikub sinu sõpruse
olemust. Kui elame ja tegutseme maailmas, kus me tunnistame kõigi
teiste isikute õigusi, aga teame, et nende õiguste rikkumine on
lubatud eeldusel, et me neile isikuile selle kompenseerime, siis
Sandeli positsioonilt oleme ära rikkunud kogukonnana elamise
olemuse. Teised inimesed pole enam minu võrdsed kaaslased, vaid
olendid, kellega ma võin teha igasuguseid asju, eeldusel et olen
nõus selle eest vastava hinna tasuma. Olles alustanud sellest, et
isikutel on õigused, aga ilma neid rikkumata on võimalik minimaalse
riigi tekkimine, peab Nozick järgmisena küsima, kas võib olla
põhjendatud veelgi ulatuslikuma riigi teke.
III
RIIK
Raamatu II osa eesmärk on näidata, et
laiem kui minimaalne riik ei ole õigustatud. Üks põhjus, miks
ulatuslikum riik võiks olla õigustatud, on see, et selline riik
oleks vajalik jaotava õigluse saavutamiseks. Seetõttu kulutab
Nozick raamatu 7. peatüki oma õigustatustel (entitlements)
põhineva õiglusteooria esitamisele, mis ei vaja tingimata
ulatuslikku riiki (kuigi on erandeid, millest räägin hiljem).
Samuti kritiseerib Nozick pikalt Rawlsi õiglusteooriat, näitamaks,
et ei leidu head alternatiivset teooriat, mis siiski paksu riiki
vajaks. Raamatu 8. peatükk, nagu selle pealkirigi viitab, koondab
endasse mitmeid väiksemaid teemasid, mis kõik võiksid pakkuda
piisava aluse paksu riigi loomisele, kuid mis Nozicku hinnangul
siiski selleks alust ei anna. Selle osa viimases peatükis vaatleb
Nozick kolme võimalikku protsessi, kuidas minimaalsest riigist võiks
paksem riik välja kasvada, aga ükski neist ei paistaks Nozicku
arvates osalevatele isikutele piisavalt atraktiivne, et sellel
juhtuda lasta. Kahtlemata lasub raskuskese 7. peatükil. Lähtudes
aluseeldusest, et isikutel on õigused (seal hulgas õigused
omandile), on igasugune ümberjaotamine ehk võrdsustamine (isegi kui
võrdsustame võimalusi ja mitte tulemusi) probleemne, sest nagu
Nozick kirjutab: “On kaks viisi … otseselt halvendades nende
olukorda, kellel on soodsamad võimalused, või parandades nende
olukorda, kellel on vähem soodsad võimalused. Viimane nõuab
ressursside kasutamist ja toob seega samuti kaasa kellegi olukorra
halvenemise: nende olukorra, kelle valdustest võetakse selleks, et
parandada teiste olukorda.”(lk.345) Seega peab õiglusteoorial
olema mingi teine siht kui kindla lõpptulemuse saavutamine. Nozicku
õiglusteooria põhiline mõte seisnebselles, et õiglase maailma
puhul ei ole oluline mitte üks või teine konkreetne jaotus kui
lõpptulemus, vaid selle jaotuse ajaloolisus. Ei ole oluline, kui
palju kellelgi midagi on, oluline on, et kuidas need, kellel midagi
on, said selle, mis neil on. Seega kui näiteks Rawlsi teooria järgi
dikteerib õiglus, et neil, kellel on kõige vähem, oleks kõige
rohkem, võrreldes iga teise võimaliku jaotusega, siis maailm, kus
see tingimus on täidetud, sõltumata sellest, kes on need
konkreetsed isikud, kellel on kõige vähem, oleks õiglane. Nozick
aga ütleks, et võib vabalt olla nii, et maailm, kus isik A omab
kõige vähem (aga siiski kõige rohkem kui kõige vähem omav isik
võiks omada) on õiglane, samas kui maailm, kus isik B on isikuga A
täpselt samas positsioonis, ei ole. Ja seda põhjusel, et teod ja
tehingud, mis viisid A tema tulemuseni, olid õiglased, samas kui
teod ja tehingud, mis viisid B tema tulemuseni, ei olnud õiglased.
Nozicku teooria on ajalooline, sest ta hoolib sellest protsessist,
kuidas tulemuseni jõuti, ning ei ole sisuline, sest ei määratle
ette ära ühtki konkreetset tulemust. Nozicku peamine argument
igasugust konkreetset mustrit või lõpptulemust taotlevate jaotava
õigluse teooriate vastu seisneb selles, et need pole kunagi
tegelikult teostatavad. Selle argumendi ilmestamiseks kasutab ta
tuntud Wilt Chamberlaini näidet, kus algne õiglane jaotus (olgu see
milline tahes) asendub väga teistsuguse jaotusega, kui miljon
inimest annavad kõik vabatahtlikult Wilt Chamberlainile 25 senti.
Teisiti öelduna, kui vaid kindel muster või lõpptulemus on
õiglane, siis igasugune isikute vaba tegutsemine tegutsemine kaldub
häirima neid mustreid. Rawlsilik vastuväide sellele Nozicku
argumendile võiks olla, et Nozick on esitanud liialt lihtsa pildi
mustripõhistest õiglusteooriatest. Sest kui meil on õiglusteooria,
mis püüab kehtestada printsiipi “jaota kõigile vastavalt nende
IQ-le”, siis selle kehtestamine ei seisneks suure keskse valitsuse
organisatsiooni, mis pidevalt mõõdab inimeste IQ-d ja nende omandit
ning siis seda vajadusel ümber jaotaks, loomises. Rawlsiliku
lähenemise mõte oleks teha nii, et kõik põhistruktuuri kuuluvad
institutsioonid oleks selliselt kujundatud, et vaba tegutsemise
tulemusel need, kellel on kõrgem IQ, jõuaksid tippu ja need, kellel
on madal IQ, langeksid põhja. Mõelgem korraks korvpalli kui mängu
peale, mis selgelt eelistab pikki mängijaid. Kuskil ei ole reeglit,
mis ütleks, et “jaota edu korvpallis vastavalt mängijate
pikkusele”, ning ei ole ühtki institutsiooni, mis võrdleks kahe
võistkonna mängijate pikkusi ja annaks võidu selle põhjal ühele.
Pigem on nii, et korvpall kui mäng on selliselt kujundatud, et mängu
erinevad aspektid pakuvad pikkadele mängijatele eeliseid, sest on
lubatud blokeerida viskeid, haarata lauapalle ning visete
sooritamisel ollakse korvile lähemal. Selle tulemusel on nii, et
pikad mängijad
onajalooliseltolnudedukamad,kuidlühikeolemineeitähenda tingimata
ebaedu.8
Seega rawlsilik õiglusteoreetik võiks
vastata Nozickule, et oluline ei ole mitte pidev ja äkiline
sekkumine isikute eraellu ja nende otsustesse, selleks et soovitud
mustrit saavutada või seda hoida, vaid oluline on ehitada
institutsioonid selliselt, et isikud oma tavalises toimimises
jõuaksid soovitud mustrini. Nozicku vastus aga sellisele argumendile
oleks, et kuna maailm on pidevalt muutuses — nii võimalused kui
eelistused ei ole staatilised — tuleks siiski pidevalt sekkuda
isikute eraellu. Sest kui tänase tehnoloogia ning käitumisharjumuste
juures nõuab soovitud mustri saavutamine ühtmoodi institutsioone,
siis homsete tehnoloogiate ja käitumisharjumuste puhul võib meil
hoopis midagi muud vaja olla. 7. peatüki teises pooles võtab Nozick
juba konkreetsemalt Rawlsi teooria sihikule ning tõstatab mitmeid
olulisi teemasid, mis viitavad Rawlsi teooria teatud puudustele või
vähemalt küsitavustele. Esiteks, Rawlsi teooria ja argumentatsioon
selle kaitseks keskendub gruppidele, s.t. nt. kõige vähem
kindlustatutele või kõige enam kindlustatutele. Nozick, kelle
lähtepunkt on väga individualistlik, küsib, miks eelistada gruppe
indiviididele (lk. 281)? Miks mitte sõnastada erinevusprintsiipi
selliselt, et kõige kehvemas positsioonis olev indiviid peaks olema
kõige paremas võimalikus positsioonis, milles ta saaks olla? On
selge, et sellisel kujul oleks erinevusprintsiibi rakendamisel
probleem, et kuidas me teame täpselt, kes on see üks kõige
kehvemas positsioonis olev isik. Kuid ka oma praegusel kujul ei ole
erinevusprintsiip väga palju kergemini rakendatav, sest vastus, kes
täpselt kuuluvad kõige vähem kindlustatute gruppi, paistab olevat
üsna hägune. Samal teemal jätkates küsib Nozick, miks ülepea on
nii, et Rawlsi argumentatsioon sisaldab vaid kaht rühma: vähem- ja
enamkindlustatuid. See viitaks justkui sellele, et kogu ühiskond on
jaotatav kaheks, mis tooks eelnevalt mainitud hägususe selle kohta,
kes kuulub millisesse gruppi, veelgi teravamalt esile. Sest kõige
vaesem enam kindlustatu võiks ju vabalt olla kõige rikkam
vähemkindlustatu ja vastupidi. Juhul kui kogu ühiskond ei ole
keskelt pooleks jaotatav, kerkib küsimus, mis saab keskmistest. On
selge, erinevusprintsiip nõuab kõige vaesematele kõige paremat
võimalikku jaotust, kuid kui neile lisaks eksisteerivad veel ka
keskmised, siis millise osa jaotusest peaksid saama nemad?
Samas jällegi kui Nozick käsitleb
Rawlsi teooriat ja neid kaht gruppi, siis kohati paistab, nagu poleks
ta Rawlsi täielikult mõistnud. Eeldatavasti polnud Nozick ainus,
sest Rawls (2015: 122–123) on oma hilisemas töös esitanud
täpsustusi, mis peaks selle segaduse kõrvaldama. Nimelt paistab
Nozick võtvat kirjeldusi “kõige vähem kindlustatud” ja “kõige
enam kindlustatud” kui jäikasid tähistajaid, mis viitavad
konkreetsetele isikutele, kes on ette teada juba enne, kui ühiskond
nii-öelda käima läheb. Sellele viitavad mitmed kohad Nozicku
argumentatsioonis (vt. nt. lk. 286, 290). Kui need sildid oleks
sellised, et viitaksid konkreetsetele isikutele, saaks tõesti leida
nende vahel aset selline arutelu ja kauplemine, nagu Nozick palub
meil ette kujutada. Kuid Rawlsi jaoks on need sildid vaid kohatäited;
mitte ühelgi hetkel enne kui ühiskond toimima hakkab (näiteks
algpositsioonis) ei ole meil ette teada, kes moodustavad kõige vähem
kindlustatute grupi. Samuti kui me võrdleme kaht maailma, ei ole
kumbki neist meie jaoks nii-öelda baasmaailmaks, mis kõige vähem
kindlustatute või kõige enam kindlustatute grupi fikseeriks, et
meil oleks siis võimalik öelda, kummas maailmas saavad
vähemkindlustatud rohkem. Üks teema, mida nii Nozicku enda
õiglusteoorias kui Rawlsi teooria kriitikas korralikult ei
käsitleta, on empiiriline küsimus, kui palju sellest, mida keegi
teeb või saavutab, on tema enda tehtud ja kui palju on talle
nii-öelda antud geenide või muu sattumuslikkuse poolt. Ühelt poolt
on see küsimus Nozicku jaoks muidugi ebaoluline, sest tema teooria,
mille kaks peamist printsiipi keskenduvad valduste algsele
omandamisele ning valduse üleminekule, ei hooli õnnest ja
vedamisest. Algse omandamise puhul on piiranguks locke’ilik
lisatingimus, et teiste olukorda ei tohiks oma omandamisega kehvemaks
teha ning minu vedamine geneetilises loteriis või milleski muus
sarnases seda lisatingimust ei riku. Valduste ülemineku printsiip
nõuab, et ei pandaks toime pettustega kasutataks sunnijõudu ja et
kõik tehingud oleksid vabatahtlikud ning jällegi minu hea õnn ei
paistaks seda kuidagi rikkuvat. Samas mängivad geenid ning näiteks
vanemate majanduslik olukord olulist ajaloolist rolli selles, kuidas
kellegi valdused välja kujunevad. Ma usun, et paljudel inimestel on
tugev intuitsioon, et ei saa olla õiglane, kui kaks inimest töötavad
võrdselt palju ja hoolsalt, kuid üks saavutab palju paremad
tulemused kui teine pelgalt selle tõttu, et tal on paremad geenid.
Võimaluste aus võrdsus, millest räägib Rawls (2015: 87),
tähendab, et neil, kellel on võrdne sünnipäraste annete jaotus,
peaksid olema võrdsed eduväljavaated. Kuid selles küsimuses
Nozicku teooria vaikib, see teooria on õnnejavedamise osas pime.
Sellega seonduvalt kerkib veel üles küsimus selle kohta, millised
isikute teod on vabatahtlikud. Sest kui valduse üleminek peab
toimuma vabatahtlike tegude tulemusel, peaks kindlasti olema mingid
kriteeriumid, mille alusel vastata empiirilistele küsimusele, kas
üks või teine tegu oli vabatahtlik või mitte. Esmapilgul võib see
küsimus tunduda triviaalne: kui puudus otsene sunnijõud ja/või
pettus, siis oli tegu vabatahtlik. Kuid Michael Sandel (2013: 45) on
hiljuti sedalaadi mõtlemist kritiseerinud ja väitnud, et kaasaegse
kapitalistliku vabaturu tingimustes pole paljud sellised tehingud
tegelikult vabad. Probleem on selles, et inimesed, kelle majanduslik
olukord on väga kehv, võivad küll formaalselt vabatahtlikke
tehinguid teha, kuid tegelikult on asjaolud sundinud neid selliseid
valikuid tegema. Täpselt nagu inimene, kes hüppab põleva maja
aknast, et päästa oma elu, või meremees, kes heidab kauba üle
parda, et vältida laeva uppumist. Nozicku definitsiooni (lk. 379)
järgi ei muuda looduslikud piirangud kellegi tegusid
mittevabatahtlikeks ning see, kas teised inimesed teevad minu teo
mitte-vabatahtlikuks, “sõltub sellest, kas neil teistel oli õigus
tegutseda nii nagu nad seda tegid” (lk. 383). Sandel (2013: 43)
toob üheks praktiliseks näiteks USA organisatsiooni, mis maksab
narkootikume tarbivatele naistele raha, et nood end steriliseeriks.9
Pakkuda kellelegi raha, et ta sooritaks mingi tehingu, paistab
mahtuvat inimeste õiguste piiresse, seega ütleks Nozick, et siin
pole vabatahtlikkuse ega sunniga mingit probleemi. Samuti tegutseb
prokurör oma õiguste piires, kui pakub süüdistatavale
kokkuleppemenetlust,kuidkassüüdistatav,keseisuudaendalelubada
piisavalt kvaliteetset õigusliku kaitset, et tõestada oma
süütust,tegutsebsiisvabatahtlikult,kuitunnistabendsüüdi, et mitte
riskida kümme korda pikema karistusega? Kolmas eelnevaga seotud
empiiriline küsimus puudutab töölisi ja nende võimalusi olla
iseenda tööandjad. Kui see, millest hoolime, on mõttekas töö või
et töölisi ei kasutataks ära või et töölistel oleks kontroll
oma keskkonna üle, siis Nozick leiab, et selleks pole paksu riiki
vaja, sest minimaalses riigis oleks kõigil neil töölistel vabadus
asutada oma enda ettevõtted ning kui neil pole võib-olla endil
piisavalt oskusi ja teadmisi kasumliku ettevõtte juhtimisest, siis
võivad nad alati kellegi teise palgata (lk. 365–366, 368–369).
Nozick täiendab, et lisaks formaalsele vabadusele seda kõike teha,
on töölistel kaasajal ka võimalused seda teha, sest ametiühingute
pensionifondides on piisavad sularahareservid. Meie oma tänapäevas
võime mõelda ka erinevate ühisrahastusplatvormide nagu Hooandja
või
Kickstarter peale, mis võimaldavad
tehniliselt lihtsalt koguda paljude inimeste käest kokku suuri
summasid. Selle kõige juures jääb aga lahtiseks küsimus, kas iga
töötaja osak oleks piisav, et selle ettevõtte kaasomanikuna saada
piisavat sissetulekut. Eesti näitel võiks teha järgmise
arvutuskäigu: 2017. aastal oli keskmine brutopalk Statistikaameti
andmetel 1221 eurot, terve aasta peale teeb see 14 652 eurot.
Äripäeva edukaimate ettevõtete edetabelis (TOP 100) viimastel
aastatel väga kõrgetel kohtadel oleva Olympic Entertainment
GroupAS-i puhas kasum oli 2017. aastal 30,6 miljonit eurot. Seega,
kui sellel ettevõttel oleks 2088 võrdset omanikku, võiks neist
igaühe saadav kasum olla võrdne keskmise palgaga. Ettevõtte
aktsiakapital oli 2017. aasta seisuga veidi üle 60,7 miljoni euro.
Kui kõik 2088 omanikku peaksid selle kapitali oma taskust maksma,
peaks neil kõigil olema umbes 29 000 eurot. Kas neil töölistel,
kellest Nozick räägib, oleks selline raha olemas, et sobiva
suurusega osak osta? Loomulikult peaksime arvestama sellega, et
varasemate aastate kasumi arvelt saab kapitali laiendada. Aga isegi
kui ettevõte teeniks igal aastal poole kapitali jagu kasumit ja me
alustame kümme korda väiksema kapitaliga, siis peaksid 2088
omanikku ikkagi esimesed viis aastat kogu tulu kapitali
suurendamiseks kulutama, et jõuda alles miinimumpalga suuruse
sissetulekuni. Nozick ütleks siinkohal, et iga kapitali kogunemine
on toimunud selle arvelt, et keegi on loobunud oma tulust, seega miks
e ivõiks töölised sama teha. Muidugi ei tõesta see lühike näide
midagi, sest ettevõtted on erinevad ning inimeste palgaootused
samuti, lisaks lähtusime eeldusest, et ettevõtte omanik olemine
oleks nende ainus tuluallikas. Aga suurimaks takistuseks sellise
töötajate poolt omatud ettevõtte puhul on kaasomanike-vahelise
koordineerimise väga kõrge kulu. Nagu
Nozick isegi raamatu 9. peatükis
kirjeldab, kui on väga palju võrdseid aktsionäre, siis on
igasugune otsustusprotsess kohmakas ja aeganõudev ning loomuliku
protsessi käigus kujuneksid välja teatud võimu koondpunktid.
Ettevõtte juhtimise puhul tähendaks see aga töötajaist omanikele
üsna sarnast positsiooni kui enne omanikuks saamist. Olles näidanud,
et distributiivset õiglust on võimalik saavutada ilma ulatusliku
riigita ning samuti pole ulatuslikku riiki vaja selleks, et lahendada
mitmeid tööturuga seotud küsimusi (mõttekas töö, tööliste
ekspluateerimine jne.) jääb Nozickul lahendada küsimus: “Olgu,
aga mis nüüd edasi saab?”
IV
UTOOPIA
UTOOPIA
Raamatu viimases osas soovib Nozick
vastata küsimusele, kas eelnevalt kaitstud nägemus minimaalsest
riigist ei ole liialt kahvatu. Kuna selline nägemus riigist ei oma
väga palju funktsioone ega kirjuta ette väga palju tegutsemisviise,
siis muretseb Nozick, et selline riik ei suuda pakkuda
inspiratsiooni, see lihtsalt ei paista välja kõigi teiste
utoopiliste riikide kirjelduste hulgast. Selleks, et probleemi
lahendada, asub Nozick uurima seda, milline oleks üks tõeline
utoopia ning kuidas minimaalne riik sellega suhestub. Uurimise käigus
selgub, et “utoopia ei vii mingit ühte liiki kogukonna olemasoluni
ega ühte liiki eluni” (lk. 452). Teiste sõnadega “utoopia on
meta-utoopia: keskkond, kus utopistlikke eksperimente saab järele
proovida; keskkond, kus inimesed on vabad ajama oma asja; keskkond,
mis suurel määral peaks olema esmalt teostatud, et konkreetsemaid
utopistlikke nägemusi saaks realiseerida püsivalt” (lk.453)
Sellise utoopia puhul oleks riigi peamiseks rolliks “jõustada
raamistiku toimimist — näiteks takistada ühtesid kogukondi sisse
tungimast ja vallutamast teisi, nende isikuid või varasid”(lk.477).
Mis tähendab, et Nozicku minimaalne riik on täpselt see, mida on
vaja, et tagada toimiv raamistik utoopiaks. Selline raamistik eeldab
üksjagu erinevate maailmadega eksperimenteerimist ja pidevat parima
maailma otsingut. Hiljuti on sellist parima maailma otsingute
protsessi veidi süsteemsemalt käsitlenud Gaus (2016). Üks tema
mõte, mis Nozicku optimistliku utoopia leidmiste raamistikus
tähelepanuta on jäänud, on naabruskonna piirang. Lühidalt öeldes
on mõte selles, et kuigi teoreetiliselt võib meil olla erinevaid
ettekujutusi parimatest võimalikest maailmadest, siis reaalselt
suudame me ette kujutada ning täpselt hinnata vaid maailmu, mis ei
ole liialt erinevad meie enda omast. Ehk siis vaid need võimalikud
maailmad, mis on meie praeguse maailma naabruskonnas, on need, mille
hindamisel saame olla kindlad. Selline piirang paneb meid aga dilemma
ette: kas liikuda lokaalse optimaalse maailma suunas (mille hinnangus
saame olla kindlad) või püüda liikuda globaalse optimaalse maailma
suunas, mis asub väljaspool meie naabruskonda ja mille hinnangus me
ei saa kindlad olla ning mis isegi võib meid viia kaugemale
lokaalsest optimaalsest maailmast. Minu jaoks on Nozicku kõige
olulisem samm argumentatsioonis utoopiate osas see, kus ta selgitab
püsivate ühenduste olemust ning väidab, et “sinu otsus, kas
jääda minu ühendusse A1 või algatada teist A’1, mis hõlmaks
kõiki teid, aga ei hõlmaks mind, on sama otsus kui see, kas võtta
mind uue liikmena vastu ühendusse A’1, millesse te kõik juba
kuulute” (lk. 436). Selle sammu järgselt liigub arutelu fookus
agendi ja ühenduste vahelisteks läbirääkimisteks, mis mõneti
sarnanevad töötaja ja tööandja vaheliste läbirääkimistega, kus
mõlemad pooled kaaluvad, kui palju nad peavad andma ning kui palju
nad saavad vastu. See samm aga paistab minevat vastuollu sellega,
mida Nozick ise varasemalt ajaloolisuse kohta ütles. Olgugi, et
mingis formaalses mõttes on need kaks valikut ekvivalentsed — kas
lahutada hulgast X selle alamhulk Y, on tõesti samaväärne
küsimusega, kas liita hulgale Y teine hulk X — siis maailmade
loomisel on juures olulised erinevused. Kui olen mõne ühenduse
liige ja kaalun, kas sellest ühendusest lahkuda ja asutada uus
ühendus, siis pean võtma arvesse seda, et see ühendus, kus olen,
on juba olemas ning lahkumisel peaksin ma uue ühenduse looma. Seega
kui kaalun, kas olla sinuga samas ühenduses või mitte, siis lisaks
sellele hinnale, mida maksan sinuga koos elamise eest, pean oma
lahkumisotsusesse juurde arvutama hinna, mis läheb uue ühenduse
loomiseks. Samas kui ma olen mõne ühenduse liige ja kaalun, kas
sind sinna ühendusse vastuvõtta, siis on otsusega kaasnev hind
hoopis teine, isegi kui lõpptulemus on sama. Sest sinu vastuvõtmisel
peaksin kaaluma vaid sinuga koos elamise hinda, mingeid lisakulutusi
ei teki, sest see ühendus, kus ma olen, on juba olemas ja ma ei pea
ühtki uut juurde looma. See on täpselt sedalaadi ajalooliste
tingimuste (kuidas varad tekkisid ja kes nad lõi) märkamine, mida
Nozick teistele õiglusteooriatele (mis keskenduvad vaid jaotuse
mustrile, arvestamata olemasoleva jaotuse ajaloolist teket) ette
heidab. Nozicku vastus võiks siinkohal olla, et kuna raamatu III osa
on I ja II osa argumentidest sõltumatu, siis ei tohiks sellist
ülekannet teha (lk. 476). Arvestades tänapäeva maailma
tegelikkust, paistab, et Nozickul on veel teinegi aspekt tähelepanuta
jäänud. Nimelt on raamistiku puhul hästi oluline see, et kellelegi
ei tohi ühtki maailma peale suruda ning kõigil peab olema õigus
lahkuda, et liituda mõne teisega või luua enda oma. Kuid mida
arvata sellistest maailmadest, mis soovivad keelata inimestel sinna
siseneda? Vaadates meie tegelikku maailma, siis näeme, et leidub
selliseid inimesi, kes soovivad, et nad elaksid ühenduses, millel
oleks väga suur võime piirata seda, kes väljastpoolt saab nende
ühenduse liikmeks astuda. Kasutades tavapärast turuloogikat, siis
paistab selline olukord totter ja ebaratsionaalne: kui on nõudlus
sinu kauba järele, siis on mõistlik seda pakkuda. Samuti kui keegi
küsib oma kauba eest (s.t. oma liikmeks olemise eest) madalamat
hinda, kui on selle kauba väärtus sinu jaoks (s.t. immigrant toodab
ühiskonnale rohkem kasu, kui ta ise maksma läheb), siis jällegi on
turuloogikast lähtuvalt ebaratsionaalne keelduda. Seega võiks
Nozick ehk siinkohal vastata, et minu poolt kirjeldatud
immigratsiooni piirav olukord oleks ebaratsionaalne. Kuigi ühenduse
püsivusega seotult tõstatub veel teinegi küsimus. Kui püsivus on
defineeritud selliselt, et ühenduses ei tohi olla pärisalamhulka
isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas olukorras, ning
keegi ei tohi oma ühenduse nägemust kellelegi peale suruda, siis
paistab, et tõeliselt kirglike rassistide10
olemasolu blokeeriks alati ühe konkreetse utoopia realiseerumise.
Sest kui rassisti nägemus parimast maailmast hõlmaks osa inimeste
rõhumist tulenevalt nende rassist, oleks sellises maailmas
pärisalamhulk isikutest, kes oleks omaette ühenduses, paremas
olukorras ning tollele vähemusgrupile tuleks rassisti nägemust
peale sundida. Samas kui rassist peab elama maailmas, mida ta peab
jagama teiste rassidega võrdselt, siis jällegi on meil
pärisalamhulk isikutest, kes oleksid omaette ühenduses paremas
olukorras ning neid tuleks sundida omaks võtma maailma, kus rasse
koheldakse võrdselt. Samas, niivõrd kuivõrd Nozicku peamine huvi
utoopia vastu on metatasandil, siis konkreetse utoopia realiseerumine
on mõnes mõttes teisejärguline ning ta jätab selle võimalikkuse
lahtiseks (vt. 10. peatükist “Kuidas utoopia õnnestub”).
Sellega on Nozick oma avastusretke lõpetanud. Ta on saavutanud
endale sissejuhatuses püstitatud eesmärgid. Meil on aga veel kaks
teemat, mida käsitleda.
V
NOZICK JA RAWLS
Kuigi alustasin seda saatesõna,
märkides Nozicku ja Rawlsi vahelist debatti ning rõhutades nende
vaadete erinevusi õiglusteoorias, on nende vahel ka mitmeid olulisi
sarnasusi, mis on väärt äramainimist. Esiteks juba mainitud
kattuvus püstitatavas probleemis: mõlemad olid huvitatud
küsimusest, kuidas võrdsete isikute (kellega ümberkäimise osas
kehtivad piirangud) vahel on võimalikud võimu- või alluvussuhted.
Juhul kui on soov kahe autori vahel punkte lugeda, võiks selles
küsimuses anda eelise Nozickule just sellepärast, et Rawls hakkas
seda küsima alles palju hiljem — siis, kui kirjutas “Poliitilise
liberalismi” (1993). Teine oluline sarnasus puudutab mõlema autori
metodoloogilist lähenemist. Ma ei pea siinkohal silmas seda, et
mõlemad on osa angloameerika filosoofia traditsioonist ja seega
kasutavad hoolikaid argumente, mõtteeksperimente, formaalseid
meetodeid jne. See sarnasus on palju spetsiifilisem
poliitikafilosoofiale, millele on kirjanduses hakatud tähelepanu
pöörama alles hiljuti (vt. eelkõige Valentini (2012), aga ka Sen
(2009) ja Simmons (2010)). See on vaidlus, mis puudutab eristust
ideaalteooria ning mitteideaalteooria vahel. Valentini (2012: 654)
mainib, et selle nimetuse all on käimas vähemalt kolm erinevat
vaidlust, mis kõik puudutavad kas eeldusi, millele teooria loomisel
toetutakse, või loodava teooria laadi. Üks neist vaidlustest
puudutab seda, kas loodav teooria taotleb anda kõige õiglasema
ühiskonna kirjelduse, mis oleks ideaalteoreetiku eesmärk,11
või kas teooria taotleb anda juhiseid selle kohta, kuidas tegelikku
maailma vähehaaval õiglasemaks muuta, mis oleks
mitte-ideaalteoreetiku eesmärk. Illustreerimaks seda erinevust
kasutab Sen (2009: 16) näidet olukorrast, kus tuleb valida kauneim
maal. Ideaalteoreetik ütleb, et me peame esmalt teadma, mis on kõige
kaunim maal (näiteks “Mona Lisa”), enne kui saame otsustada
Picasso ja Dalí maalide vahel. Mitte-ideaalteoreetik aga püüab
sõnastada tingimusi või tunnuseid, mille alusel saaksime koheselt
Picasso ja Dalí vahel valida, püüdmata üldse vastata küsimusele,
milline on kõige kaunim maal. Rawls on üsna selgelt ideaalteoreetik
selles tähenduses, et tema siht on leida õiglusprintsiibid, mis
kirjeldavad täiuslikult õiglast ühiskonda ning ta ei hooli väga
sellest, mida tegelikus maailmas peaks tegema, et seda veidi
õiglasemaks muuta, vähemalt mitte enne, kui on leitud vastus
küsimusele, milline on ideaalselt õiglane ühiskond (Rawls 1999b:
90). Olgugi, et Nozicku õiglusprintsiibid justkui lubaks võrdlust
kahe maailma vahel, tundub et mingil moel oleks võimalik hinnata,
kui palju on õiglase soetamise printsiipi ühes maailmas järgitud
ja kui palju teises. Tegelikult ei ole Nozicku teoorias konkreetseid
juhiseid näiteks selle kohta, millist suhtelist kaalu omavad
valduste soetamise ja valduste ülemineku printsiibid ehk et kuidas
võrrelda kaht maailma, kus ühes on puudujäägid ühe printsiibi
järgi ja teises teise järgi. Seega peaksime võtma Nozicku teooriat
ka kui näidet ideaalteooriast, mis püüab anda kirjelduse
ideaalselt õiglasest maailmast, hoolimata konkreetsetest sammudest,
mida tegelikus maailmas peaks tegema, et selle poole liikuda. Teine
viis ideaalteooria ja mitte-ideaalteooria vahelist vaidlust mõista
on vaadata eeldusi, mida teooria loomisel kasutatakse. Täpselt nagu
koolimatemaatika ülesandes, kus peame arvutama paadiga mööda jõge
edasi-tagasi aerutamisele kuluvat aega, ei arvesta me vastuses
näiteks paadi ümberpööramisele kuluvat aega või lisaks
voolukiirusele tuule mõju; õiglusteooria loomisel lähtutakse tihti
idealiseeritud eeldustest, näiteks et kõik isikud käituvad alati
ratsionaalselt (mida nad ei tee) või et nad on piisavalt hästi
informeeritud (mida nad alati pole). Nii Rawlsil kui Nozickul on
mõlemal selles osas hulga eeldusi, eriti isikute psühholoogia
kohta, omistades isikutele kindlaid üheseid motiive või
käitumismustreid. Kolmas oluline sarnasus puudutab nende vastasseisu
utilitaristlikule õiglusteooriale. Rawls soovib utilitarismi kõrvale
heita, sest see teooria ei võta tõsiselt eristust isikute vahel.
Ühel moel ei ole utilitaristi jaoks oluline, kas minul on kaks maja
ja sinul mitte ühtki, kui kogu heaolu on sama; teisel moel ei hooli
utilitarist sellest, et sinu maja antakse mulle, kui see toodab
kokkuvõttes rohkem heaolu. Mõlemal juhul ei arvestata sinuga kui
isikuga piisavalt. Nozicku üks peamisi vastuväiteid utilitarismile
tuleneb sellest, et tegu on mitte-ajaloolise ja lõppseisundi mustrit
eelistava teooriaga (lk. 233). Utilitaristi jaoks ei ole oluline,
et sina oled oma maja ise ehitanud
materjalidest, mille sa oled õiglaselt omandanud, kui sinu maja minu
omandis toodaks rohkem heaolu, siis see peaks saama minu omaks.
Neljanda huvitava sarnasuse leiame Nozicku utoopiakirjeldusest. Kuna
utoopia seisneb tema jaoks selles, et erinevad inimesed saavad välja
mõelda ning eksperimenteerida erinevaid viise parimaks eluks
eeldusel, et selle käigus austatakse teiste liikmete õigusi, on
Nozicku jaoks olulised kaks tingimust. Kirjeldades üldist mudelit
parima võimaliku maailma leidmiseks, ütleb Nozick, et see “on
kujundatud selleks, et lasta sul valida seda, mida sa tahad,
kusjuures ainsaks piiranguks on, et teised võivad enda jaoks teha
sedasama ja keelduda jäämast maailma, mille sa oled kujutlenud”
(lk. 438). See tähendab, et püsiva utoopilise maailma kujundamisel
peaksid sa pakkuma välja sellised koostöötingimused, millega
teistel oleks põhjust nõustuda, nagu Nozick märgib “sa ei oleks
suuteline looma ühendust, milles sa oleksid absoluutne monarh, kes
ekspluateerib kõiki teisi ratsionaalseid asukaid” (lk. 434). Üks
viis seda sama mõtet ümber sõnastada on, et “isikud on valmis
välja pakkuma printsiipe—või neid tunnustama, kui pakkujateks on
teised —, mida on vaja selliste koostöötingimuste
paikapanemiseks, mida kõik võiksid pidada ausaks”, mis on Rawlsi
(2015: 36–37) definitsioon mõistlikkuse kohta. Seega saab öelda,
et Nozick esitab samasugused tingimused isikutevahelisele koostööle,
rawlsilikus terminoloogias peavad need olema mõistlikud. Eelnevaga
seotud sarnasus on see, et Nozicku jaoks on oluline, et ükskõik
millise maailma keegi kujundab, siis “mitte keegi ei saa oma enda
utopistlikku nägemust teistele peale sundida” (lk. 452). Teiste
sõnadega, iga konkreetne utoopia kehastus, selleks et olla püsiv,
“peab võitma oma liikmete vabatahtliku poolehoiu ja seda hoidma”.
Kui Rawls (2015: 287–289) käsitleb stabiilsuse küsimust, s.t.
Küsimust, kas ja kuidas kindel poliitiline kord suudab taastoota
toetust iseendale, märgib ta, et liberaalne kontseptsioon ei soovi
seda toetust tekitada sunnijõu ega indoktrineerimisega. Seega tuleb
see toetus leida veenmise kaudu, kasutades avalikku mõistust (public
reason).Sarnasusselle vahel, kuidas mõlemad autorid soovivad, et
potentsiaalne režiim oma püsivuse saavutaks, tundub mulle ilmselge.
Viimaks tahan üle korrata selle, et mõlemal autoril on sarnased
kantiaanlikud aluseeldused isikute kohta, ja et me ei tohiks neid
kunagi pelgalt vahendiks teha.12
VI
NOZICK JA KAASAEGNE
POLIITILINE DISKUSSIOON SOTSIAALSEST ÕIGLUSEST
Aeg-ajalt on kuulda etteheiteid, et
filosoofid nii Eestis kui mujal maailmas, ei ole piisavalt tõsiselt
võtnud Marxi üleskutset maailma tõlgendamise asemel tegelda
maailma muutmisega. Teiste sõnadega, avalikus arutelus võiks või
peaks elukutseliste filosoofide häält rohkem kuulda olema. Selleks,
et keerukate probleemide olemust selgitada või diletantide sõnavõtte
parandada. Mida kergem on inimestel jõuda laia publiku ette, seda
enam justkui lasuks filosoofidel kohustus hoolitseda selle eest, et
kuulsate filosoofide mõtete väärtõlgendused ei leviks ning et
inimesed ei jääks filosoofiliste probleemidega üksi. Seega
kaasajal võiksid filosoofid veelgi aktiivsemalt ühiskondlikus
arutelus osaleda kui 19. sajandil. Fraas “sotsiaalne õiglus”
(social justice) on viimase paari aasta jooksul saanud üsna
teistsuguse tähenduse kui see, mida omistasid sellele näiteks
Nozick (lk. 272) ja Rawls (1999a: 6). See tähendus on muutunud lausa
sellisel viisil, et sõna, mis tähistab sotsiaalse õigluse eest
võitlevat inimest — sotsiaalse õigluse sõdalane ehk SÕS (social
justice warrior ehk SJW) — on muutunud lausa
sõimusõnaks. Väga paljude vaidluste puhul, kus üks pool teist
niimoodi kutsub, on nii, et ühel pool on pigem vasakpoolsed ehk
progressiivsed ja teiselpool pigem parempoolsed ehk konservatiivid.
Esimesed leiavad, et senine neoliberaalne (mis on vaid veidi teine
sõna libertaarluse kohta) kord on viinud selleni, et mitmed erinevad
vähemused on mitmel erineval moel rõhutud (näiteks oma rassi või
seksuaalse sättumuse tõttu) ning ühiskonda ja selle toimimist
tuleks oluliselt reguleerida, et olukorda parandada. Näiteks tuleks
rakendada kvoote ning on õigustatud nn. poliitiline korrektsus,
mille abil püütakse keelekasutust reguleerida, et eemaldada
igasugune pool nähtamatu rõhumine. Ning see kõik toimuks suurema
vabaduse nimel, sest kui võitleme rõhumisega, siis suurendame
vabadust. Teised seevastu leiavad, et just nemad on need, kes
tegelikult vabaduse eest seisavad, ning suurema ja võimsama
valitsus- ja regulatsiooniaparaadi ehitamine on oht vabadusele.
Lisaks peaksid inimesed võtma vastutuse oma enda elu eest, mis
tähendab, et ei tohiks toetuda pelgalt teiste poolt antule, vaid
tuleb ise olla ettevõtlik, oma ressursid ja positsioon tuleb välja
teenida. Sellise, väga pinnapealse ja lihtsustatud, kirjelduse13
järgi võiks arvata, et Nozick oleks just parempoolsete
konservatiivide teoreetilise arsenali üks põhivarasid ning
vasakpoolsete progresiivsete põlisvaenlane. Raamatu peamist sõnumit
silmas pidades paistab, et selline tõlgendus on täpne. Kuna Nozick
leiab, et vaid minimaalne riik on põhjendatud, siis iga selline
riik, mida oleks vaja, et vasakpoolsete võrdsustamis- või
jõustamisprogrammi läbi viia, ei oleks enam minimaalne ning ei
oleks seega õigustatud. Samas aga leidub mitmeid selliseid mõtteid,
mis seda tõlgendust ei toeta. Esiteks, tulgem tagasi Nozicku kõige
põhilisema aluseelduse ja sellest kerkiva probleemi juurde. Kui
isikutel on õigused (ning nende õiguste aluseks on kantiaanlik
nägemus isikutest kui eesmärkidest ja mitte pelgalt vahenditest),
siis oleme silmitsi probleemiga, et kuidas üldse saab isikute vahel
olla mingeid võimu- või allumissuhteid. Nozicku järeldus, et
lahenduseks on minimaalne riik, mille tekkimine ja institutsioonid
ise otseselt ei riku ühegi isiku õigusi, ei ole aga ainuvõimalik
järeldus. Samast lähtepunktist on võimalik jõuda seisukohani, et
kuna inimestel on õigused, siis peaksime riigi korraldama just
selliselt ,et igal üksikul isikul on maksimaalne võimalus oma
õigusi teostada, mis ühildub iga teise isiku samasuguse
võimalusega. Mis omakorda tähendaks, et juhul kui mõni isik
(ükskõik mis põhjusel) ei ole võimeline oma õigusi teostama,
siis peaks riik sekkuma, et teda aidata. Ning kui see käib kellegi
teise arvelt, siis see on, vähemalt mõnikord igati õigustatud.
Seega võiksid vasakpoolsed leida toetust vaid Nozicku aluseeldusest,
kuid kogu tema teooriat teisiti tõlgendades. Teiseks, vaadates mõnd
konkreetsemat küsimust, võime aga leida väga otsest toetust
vasakpoolsetele vaadetele, muutmata midagi Nozicku teoorias. Üks
tähtis küsimus kaasaegse sotsiaalse õigluse diskussioonis on
ajalooliste ebaõigluste heastamine. Isegi kui me vabastame tänased
rõhutud praeguse rõhumise alt, siis ei kustuta see fakti, et
minevikus said nad ebaõiglaselt väikse osa pirukast. Nozicku
õiglusteooria üks kolmest printsiibist, õgvendamisprintsiip, ongi
just selliste olukordade jaoks. Selle mõte on minevikus teostatud ja
juhtunud ebaõigluste ning nende järelduste parandamine, andes
“ühiskonnas eksisteerivate valduste [õiglase] kirjelduse” (lk.
230). Selleks, et saaksime seda printsiipi Nozicku enda teooria
piirides rakendada, peaks parandatavad ebaõiglused tulenema Nozicku
kahe esimese printsiibi rikkumisest. Ameerikas eksisteerinud orjuse
puhul poleks ilmselt keeruline näidata, et nii valduste soetamise
kui ka valduste ülemineku printsiipi rikuti (vt. ka Mills 2005:
180); tõenäoliselt oleks võimalik sama näidata mitmete teiste
vähemuste ja naiste puhul. Kui nii, siis saaksid sellest
vasakpoolsed olulist toetust oma eesmärkidele. Veelgi enam, Nozick
lisab, et “mineviku ebaõiglused [võivad] olla niivõrd suured, et
teevad nende õgvendamiseks lühiajaliselt vajalikuks palju
ulatuslikuma riigi” (lk. 339). Eespool mainitud palkamiskvoodid ja
toetav toimimine üldiselt paistavad mulle kui just täpselt selle
näited. Vasakpoolne, kes leiab, et erakondade valimisnimekirjades
peaksid mees-ja naiskandidaadid esinema vaheldumisi, et suurendada
naiste osakaalu poliitikas, ei tee seda sellepärast, et tagada
mingit ranget sugudevahelist võrdsust, hoolimata erinevate inimeste
tegelikust võimekusest. Ta teeb seda selleks, et murda olemasolevaid
stereotüüpe ja pakkuda naistele positiivseid eeskujusid. Maailmas,
kus naiskandidaate hinnatakse meeskandidaatidega võrdselt, ei oleks
sellisel piirangul kohta, sest seal koostataks erakondlik nimekiri
tulenevalt sellest, kes on võimekam poliitik. Kuna me vasakpoolsete
hinnangul ei ela sellises maailmas, tulenevalt ajaloolisest kombest
naisi poliitikas mitte küllaldaselt arvestada, siis olevat praeguses
maailmas selliste piirangute rakendamine õigustatud. Kolmandaks, kui
keskendume taas sellele, et isikutel on õigused, siis peame märkima,
et isikutel on muuhulgas enesekaitseõigus. Näiteks ebausaldusväärse
või ebaõiglase kohtumõistmise puhul(lk.139) ja nende suhtes, kes
on isikule süüta hädaohuks (lk. 65). See viimane tähendab, et kui
keegi on “põhjuslik agent säärases protsessis, mis teeks temast
agressori siis, kui ta oleks sellise agendi rolli endale isevalinud”,
on minul õigus end tema eest kaitsta. Niikaua kuni jutt on
füüsilisest vägivallast, on ilmselt kõik inimesed enam-vähem
ühte meelt, et selle eest enda kaitsmine on enamasti lubatud.14
Aga kui me laiendame vägivalla kirjeldust ning mõistame agressiooni
laiemalt kui igasugust õiguste rikkumist või õiguste teostamise
võimaluse ebaõiglast kahandamist, siis oleme leidnud Nozickus
olulise liitlase vasakpoolsetele. Sest üks asi, mida viimastel
aastatel tihti tehakse, on mitmesuguste avalike sõnavõttude
takistamine, sest väidetavalt on see vägivald teatud inimeste
(tavaliselt mõne vähemusgrupi) vastu.
Nozick kaalub isegi lühidalt kõnelemise keelamise küsimust (vt. 8.
peatükist “Vabatahtlik vahetus”) ja leiab, et pelgalt öeldava
sisu pärast ei saa olla põhjendatud keelata kellegi kõnelemise
keelamine, vaid see saab toetuda ainult sellele, mida kõneleja on
teinud. Siinkohal jääb aga ebaselgeks, kas näiteks eelnevad
sõnavõtud (mille sisuks on ühe või teise vähemusgrupi
pisendamine, mõnitamine, selle vastu viha ässitamine vms.) võiksid
minna arvesse kui miski, mida kõneleja on teinud ja mitte kui
öeldava sisu. Samuti ei julge ma väita, et Nozick üldse tunnistaks
sõnavõtte kui kellegi õiguste rikkumisi. Aga kui sellist
tõlgendust on võimalik leida, siis oma õigustele toetumine võiks
olla põhjendus, mida vasakpoolne kasutab, et kellegi avalikku
esinemist takistada (või vähemalt nõuda kompensatsiooni õiguste
rikkumise eest). Viimaks tuleks mainida veel seda, et kuna Nozicku
eesmärk on kaitsta minimaalset riiki, siis on ta väga mures, kui
keegi püüab oma majanduslikku võimu tõlkida ümber poliitiliseks
võimuks, et seeläbi kasvatada oma majanduslikku võimu. Üks
mehhanism, mis aitab selle vastu kaitsta, ongi minimaalse riigi
olemus, sest mida vähem riik saab, suudab ja tohib teha, seda vähem
kurja ja omakasupüüdlikku on võimalik riiki juhtides teha (lk.
392). Nozick nendib siiski, et mõned inimesed januneksid võimu
järele ka siis, kui riik ei võimaldaks neil oma taskuid täis
toppida. Seega teine vastumürk võimu kuritarvitamise vastu on
sobivalt valvas kodanikkond, kes demokraatlikus süsteemis saab oma
poliitilise aktiivsusega selliseid võimu kuritarvitajaid kontrollida
(vt. 8 peatükist “Mitteneutraalne riik” lk. 392). Kaasaegse
poliitilise diskussiooni kontekstis paistab, nagu oleks esimene
mehhanism võetud üks-ühele üle parempoolsete programmidest, sest
riigi
sekkumise vähendamine (sh. maksude
alandamine) on parempoolsete erakondade üks peamisi seisukohti.
Samas, kui vaadata vasakpoolsete kriitikat, siis paistab, et sellise
riigi sekkumise vähendamise eesmärgiks (või vähemalt tulemuseks)
on väga tihti just rikaste rikkuse kasvatamine. Ehk siis täpselt
see, mida Nozick kartis ja soovis vältida. Seega selles punktis
võiksid Nozickult toetust leida mõlemad pooled. Mis puutub teise
vastumürki, siis vähemalt USA kontekstis toetab Nozicku nõue
valvsa (ja eeldatavasti poliitiliselt aktiivse) kodanikkonna järele
pigem vasakpoolsete kui parempoolsete seisukohti. Esiteks
sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond peaks
ja võiks tulla vajadusel tänavatele meelt avaldama. Kui lugeda
uudiseid meeleavaldusi reguleerivate seaduste ja määruste kohta,
jääb mulje, et pigem otsivad parempoolsed viise, kuidas
meeleavalduste arvu ja neil osalejate hulka vähendada.15
Teiseks sellepärast, et valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond
peaks ja võiks osaleda valimistel. Kuid jällegi leidub kaasaegses
USA-s rohkelt näiteid selle kohta, kuidas pigem Vabariiklik Partei
on see, kes püüab leida viise kuidas valimistel osalemine
keerulisemaks teha. Eriti heaks näiteks on mitmesugused fotoga
isikut tõendavate dokumentide nõudmine, mis mõjutab
ebaproportsionaalselt pensionäre, tudengeid ja madalama
sissetulekuga isikuid, kes on pigem demokraatide valijad. Kolmandaks
sellepärast, et kui valvas ja poliitiliselt aktiivne kodanikkond onl
äinud valimistele, siis võiks nende häälel ka mingi kaal või
mõju olla. Kuid gerrymandering16
teeb selle tihti väga keeruliseks, sest valija on juba algusest
peale sellises vähemuses, et ta häälel pole mõju. Või on küll
tema ja tema mõttekaaslased ühes valimispiirkonnas suures
ülekaalus, ent kogu valitava kogu lõikes saab tema eelistatud
erakond vaid üksikud kohad, olgugi et koguti pool kõigist häältest.
Ja jällegi on vähemalt tänases USA-s seis selline, et
gerrymandering on pigem Vabariikliku Partei pärusmaa.
VII
KOKKUVÕTTEKS
Lõpetuseks soovin üle korrata oma
märkuse selle kohta, et käesolev teos on väga rikkalik ja
detailne, mistõttu kogu olulise põhjalik käsitlemine vajaks
kindlasti rohkem lehekülgi, kui on selles raamatus endas. Samal ajal
aga on raamatu erinevad osad kirjutatud selliselt, et neid onv
õimalik lugeda ja läbi töötada üksteistest sõltumatult. Samuti
soovin jäädvustada oma tänusõnad tõlkijale sellise pika ja
keeruka raamatu eesti keelde ümberpanemise eest.
Childs, R. A.(1977). “The Invisible
Hand Strikes Back”, Journal of Libertarian Studies 1: 23–33.
Gaus,G.(2011). The Order of Public
Reason A Theory of Freedom and Morality in a Diverse and Bounded
World, Cambridge University Press.
Gaus, G.(2016). The Tyranny of the
Ideal: Justice in a Diverse Society, Princeton University Press.
Ingraham, C. (2017). “Republican
Lawmakers Introduce Bills to Curb Protesting in at Least 18 States”,
The Washington Post 24.02.2017.
Mack, E. (1978). “Nozick’s
Anarchism”, Anarchism, J. Chapman ja J. Pennock (toim.), New York
University Press.
Mack, E.(2018). “Robert Nozick’s
Political Philosophy”, The Stanford Encyclopedia of Philosophy
(suvi2018), Edward N. Zalta (toim.).
Mills, C. W.(2005). ““Ideal Theory”
as Ideology”, Hypatia 20: 165–184.
Nagel, T.(1975). “Libertarianism
without Foundations”, The Yale Law Journal 85: 136–149. Nozick,
R.(1973). “Distributive Justice”, Philosophy & Public Affairs
3: 45–126.
Nozick, R.(1981). Philosophical
Explanations, Harvard University Press.
Nozick,R.(1989). The Examined Life,
Simon&Schuster.
Nozick,R.(1993). The Nature of
Rationality, Princeton University Press.
Nozick, R.(1997). Socratic Puzzles,
Harvard University Press.
Nozick, R. (2001). Invariances: The
Structure of the Objective World, Harvard University Press.
Rawls, J.(1971). A Theory of Justice,
Harvard University Press.
Rawls, J.(1993). Political Liberalism,
Columbia University Press.
Rawls, J.(1999a). A Theory of Justice,
parandatud väljaanne, Belknap Press.
Rawls, J.(1999b). Law of Peoples,
Harvard University Press.
Rawls, J.(2005). Political Liberalism,
täiendatud väljaanne, Columbia University Press.
Rawls, J. (2015). Õiglus kui
ausameelsus: Taasesitus, Valgus.
Sandel, M.(2013). What Money Can’t
Buy: The Moral Limits of Markets, Penguin Books.
Sen, A. (2009). The Idea of Justice,
Harvard University Press.
Simmons, A. J.(2010). “Ideal and
Nonideal Theory”, Philosophy & Public Affairs 38: 5–36.
Thaler, R. ja Sunstein, C. R.(2008).
Nudge: Improving Decisions about Health, Wealth, and Happiness, Yale
University Press.
Valentini, L. (2012). “Ideal vs.
Non-ideal Theory: A Conceptual Map”, Philosophy Compass 7:654–664
Volberg,M.(2013).“PersonsasFreeandEqual:Examining
the Fundamental Assumption of Contemporary Liberal Political
Philosophy”, Diacritica 27/2: 15–39.
Volberg, M. (2015). The Foundation and
Nature of Contemporary Liberalism, doktoritöö, University of York.
1
Muidugi pole selline esitus päris täpne, sest marksism arenes
jõudsalt edasi Frankfurdi koolkonna töödes, ning samuti ei saa
ära unustada Karl Popperit, Leo Straussi, Hannah Arendtit, Leonard
Trelawny Hobhouse’i, Friedrich von Hayekit ja teisi
poliitikafilosoofe, kes 19. sajandi lõpus ning 20. sajandi alguses
kirjutasid.
2
Täpselt nagu Rawlsi raamatu esimene rida (“Õiglus on
sotsiaalsete institutsioonide tähtsaim voorus, nagu tõde on
mõttesüsteemide oma”) viitab sellele, et tema on huvitatud
õiglusest.
3
Tõe huvides tuleks ära märkida, et kuigi seal esitab Rawls oma
teooria põhipunktid, siis tegu on ühelt poolt lühendatud ning
teiselt poolt täiendatud versiooniga, mis sisaldab mitmeid
vastuseid ja täpsustusi Nozicku ja teiste kriitikale
4
Olgu see minu poolne üldine vabandus kõikidele lugejatele, kes
küsivad: “Aga miks sa asjaolust X ja Y oma saatesõnas ei
kirjutanud?”
5
Tänan Eve Kitsikut, kes juhtis sellele asjaolule minu tähelepanu.
6
Kuigi viimaste aastate jooksul on kirjandusse toodud mõiste
“libertaarlik paternalism”, mis põhineb sotsiaalteaduslike
teooriate kasutamisel inimeste keskkonna kujundamisel, et inimesi
vaikselt nügidasoovitudtulemusepoole.Vt.nt.ThalerjaSunstain(2008).
7
Sandel kasutab seda mõistet väga laialdaselt; see ei hõlma ainult
raha või mõne muu materiaalse ressursi kulutamist, vaid igasugust
kulu, mida isik kannab mingi hüve saavutamisel, nt. aeg, sotsiaalne
tunnustus, tähelepanu jne.
8Näiteks
Muggsy Bogues, kes on vaid 160 sentimeetrit pikk, kuid saavutas
märkimisväärset edu, toetudes tihti sellele, et oli teistest
mängijatest palju kiirem.
9
Organisatsiooni eestvedajad on motiveeritud religioossetest
põhjendustestningusuvad,etsteriliseerimineonheaviisvältimakskehvadesse
elutingimustesse sündivaid beebisid.
10
Või ükskõik milliste selliste isikute, kelle jaoks on ääretult
tähtis see, et nad saavad vähemalt mingit osa ühiskonnast sundida
elama oma nägemuse järgi. Nozicku terminoloogias oleks tegu
imperialistlike utopistidega (vt. 10. peatükist “Raamistik kui
utopismi ühisalus”).
11Seni
(2009: 8) terminoloogias oleks tegu “transtsendentaalse
institutsionalismiga”.
12Kuigi
Rawls(2005:xli) püüdis hiljem loobuda toetumast väga konkreetselt
kantiaanlikule autonoomia mõistele, millest see “mitte pelgalt
vahend” printsiip on tuletatud.
13Siin
pakutud määratlused on mõeldud deskriptiivsena ning mitte
normatiivsena. Seega kirjeldamaks seda, kuidas silte “parempoolne”
ja “vasakpoolne” tavaliselt kasutatakse, mitte andma kirjeldust,
mida keegi peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui üks või teine.
Potentsiaalne põhjus, miks Nozickust on võimalik leida toetust
vasakpoolsetele (deskriptiivses mõttes), on see, et parempoolsed
deskriptiivses mõttes ei lange kokku parempoolsusega normatiivses
mõttes. Teiste sõnadega need, keda kutsutakse parempoolseteks, ei
usu kõike seda, mida nad peaks uskuma, et kvalifitseeruda kui
parempoolsed.Tänan Jaana Eigit, et ta juhtis sellele eristusele
minu tähelepanu.
14
Probleemseks osutuvad ennetava rünnaku juhtumid, kus mõlemal
poolel justkui oleks õigus enesekaitseks. Vt. 6. peatükist “Tõrjuv
rünnak”.
15
Näiteks kirjutas Washington Post (Ingraham 2017), et Vabariikliku
Partei esindajad on vähemalt 18 osariigis püüdnud vastu võtta
seadusi, mis meeleavaldamise keerulisemaks ja kulukamaks teeks.
16Valimispiirkondade
piiride meelevaldne muutmine, et jagada valijaskond selliselt, et
ühele poolele on võit garanteeritud. Praktika, mis sai oma nime
19. sajandi Massachusettsi kuberneri Elbridge Gerry ja tema poolt
heakskiidetud salamandrit meenutava valimispiirkonna kuju järgi.
