Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi

Ilmus ERRis 19.04.2019

Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi

Frans de Waali populaarteadusliku teose tõlge on üks parimaid inimolemust puudutavaid raamatuid, mis viimasel ajal eesti keeles on ilmunud

Frans de Waal Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?
Tõlkinud Olav Renno ja Tiina Randus. Tänapäev, 2018. 382 lk

Mihkel Kunnus

Kirjastus „Tänapäev“ alustas 2016. aastal väga sümpaatse loodusraamatute sarjaga – „Looduse lood“. Selle akadeemiline raskusaste on üsna kõikuv ja ka teemadering päris lai. Näiteks Katharina Vestre raamat „Esimene saladus“ on tore, sajakonnale leheküljele mahtuv kerge ja ladus ülevaade inimese üsasisesest arengubioloogiast, meie ühe tuntuma folkloristi Marju Kõivupuu „Loomad eestlaste elus ja folklooris“ on erinevalt teistest aga spetsiifiliselt kohaliku ainesega ja läbini humanitaarvaldkonda kuuluv. Seevastu sarja kõige nimekamaks autoriks võib pidada Hollandist pärit etoloogi, väga paljude akadeemiliste tunnustega pärjatud USA ja Hollandi Teaduste Akadeemia liiget Frans de Waali. Ühtlasi on ta midagi rahvusvahelise Aleksei Turovski taolist – hea sulega ja laialdaste teadmistega loodusteadusliku taustaga haritlane (Youtube'ist võib leida ka rea tema loenguid ja TEDx-e). De Waali teos „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?“ on lasteraamatulikust pealkirjast hoolimata üks viimaste aastate sügavama filosoofilise – ja pole ka liialdus öelda teoloogilise – haardega teos, mis eesti keeles ilmunud.

Marek Tamm alustab selle raamatu tutvustust nõnda:
„Võimalik, et kõige olulisem ülesanne, mis inimkonnal ees seisab, on ümber mõtestada enda ja loomade (ehk laiemalt – teiste eluvormide) suhted. Tõepoolest, tänapäeval on raske leida tähtsamat küsimust kui see, kes on loom (ja sellest johtuvalt– kes on inimene?). Ehk nagu Darwin tõdes juba 1838. aastal: „See, kes mõistab paaviani, võib metafüüsikale anda enam kui Locke.”“ (Postimees 22. II 2019)

Kes ma olen? Kes on inimene? De Waali „Kas oleme küllalt nutikad...“ on raamat neile, keda huvitavad kõige sügavamad tasandid neile küsimustele vastuseid otsides. Lähendusastmeid saab olla õige mitmeid, aga ikka kipuvad olema ühtedeks peamisteks vastusteks olema päritolu, ning sugulusuhted ja -laadid. Kujundlikult võib öelda, et de Waal asub ilmaliku ajastu teoloogia eesliinil, ta kuulub paradigmasse, kus mütoloogiline loomislugu on asendunud üha suuremal määral evolutsioonilise kujunemislooga. Ütlen üha suuremal määral, sest see protsess pole ei hüppeline ega lõpule jõudnud ja ammugi mitte valdav. Isegi paljudes akdameemilisemates ringkondades on valdavaks ikka mingi neokreatsionistlik maailmavaade. Selle peletisliku mõise loob Frans de Waal selles samas raamatus. Neokreatsionism „seisneb selles, et see tunnistab evolutsiooni, ent ainult poolenisti. Selle keskne tõekspidamine on, et põlvneme ahvidest küll keha, aga mitte mõistuse poolest. Otsesõnu välja ütlemata eeldab see, et evolutsioon seiskus inimpea juures. See idee on jäänud valdavaks paljudes sotsiaalteadustes, filosoofias ja humanitaarteadustes“ (lk 146).

Rahvusehelise aimemenuki autor Yuval Noah Harari kirjutab samast äratundmisest lähtuvalt oma hittteoses „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“(Imeline Teadus 2017): „Näib, et inimese käitumise määravad ära pigem hormoonid, geenid ja sünapsid, kui vaba tahe – ehk need samad jõud, mis määravad ära ka šimpanside, huntide ja sipelgate käitumise. Meie õigus- ja poliitilised süsteemid üritavad selliseid ebamugavaid tõdesid üldiselt kalevi alla peita. Siiski oleks aeg otse küsida, kui kaua suudame me hoida püsti seina, mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“ (lk 308). Olgu veel öeldud, et Harari ei tegele siin mingi pimeda determinismi jutlustamise või inimese masinlikustamisega, vaid pigem – ja eriti selge ja metoodiline on ses asjas de Waal – teiste liikide hingestamisega, inimesestamisega. Viimast ei tasu segamini ajada pimeda antropotsentrismiga, see tähendab teatud eeldusliku pimedusega, mille puuduste paljastamisele kulutab de Waal palju energiat. Ta toob ridamisi näited, mis on konstrueeritud teadvustamata eeldusel, et katseloom on nagu inimene (näiteks antakse haaramisvõimet eeldav ülesanne loomale, kel puudub haaramisvõimeline jäsegi, tehakse peegeltesti elevandile, aga nii suure peegliga, mis on paras inimesele jne). „Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal“(lk 27).

De Waal ütleb, et antropoeitus (antrophodenial) on samasugune viga nagu antropotsentrismgi ja „meie terminoloogia peaks austama ilmseid evolutsioonilisi seoseid“ (lk 36).

De Waal lähtub arusaamast, et inimlikkus – mida iganes selle sisuks siis me ka ei pea – ei saanud tekkida kuidagi hüppega ja ei kusagilt, meie tunnetus, meie psüühika, meie sotsiaalsed tungid ja kõik muu on sama evolutsiooniline nagu meie väliselt vaadeldav kehagi. Ning samal moel kannab see kõik endas kaasa evolutsioonivanust ülesehituslikku ja funktsionaalset mälu.

Õigupoolest on de Waal päris edukalt juba lammutanud seina, „mis eraldab bioloogiat õigusest ja politoloogiast“ ja seda juba aastal 1982 ilmunud raamatuga „Šimpanside poliitika“, kus ta kirjeldas šimpanste võimusuheteid ja seksuaalkäitumist. Talle enesele üllatuslikult osutus raamat väga menukaks ja mitte ainult kaasprimatoloogide hulgas, vaid see tõlgiti paljudesse keeltesse ja näiteks USA esindajatekoja spiiker pani selle värsketele kongresmenidele mõeldud soovitusliku kirjanduse nimistusse. Raamatu sünnilugu väärib siin autori enese sõnadega edasi andmist.

„Kui ma 1975. aastal hakkasin Burgersi loomaaias vaatlema maailma suurimat šimpansikolooniat, polnud mul aimugi, et töötan selle liigiga terve oma elu. Puust taburetil istudes ja metsase saarel umbkaudu 10000 tundi primaate vaadeldes polnud mul ühtlasi aimu, et sellist luksust ei naudi ma enam kunagi. Samuti ei teadnud ma, et mul tekib huvi võimusuhete vastu. Neil päevil olid üliõpilased veendunud riigivastased ja mul olid selle tõendamiseks õlgadeni juuksed. Me pidasime ambitsioonikust naeruväärseks ja võimu kurjuseks. Minu šimpansivaatlused aga pand mind kahtlema idees, et hierarhia on on vaid kultuuriline institutsioon, sotsialiseerumise tagajärg, nähtus, mille saaks iga hetk minema pühkida. Näis, et see on siiski sügavamalt pärit. Mul polnud mingeid raskusi leida samu tendentse ka kõige hipilikumatest organisatsioonidest. Reeglina juhtisid neid noored mehed, kes õrritasid võimu ja jutlustasid võrdsust, kuid neile polnud mingi probleem teisi käsutada ning kamraadide pruute üle lüüa. /.../

Minu täheldatud sotsiaalsete manöövrite mõistmisel bioloogiateemalisest kirjandusest kasu ei olnud, seepärast pöördusin Niccolò Machiavelli poole.“(lk 197-198)

Machiavelli 400 aastat tagasi kirjutatud tähelepanekud võimumängudest inimeste vahel osutusid šimpansite juures väga tabavateks ja nii ka Machiavelli „Valitseja“ ootamatult heaks abimeheks „tõlgendamaks šimpanside metsasaarel nähtut, ehkki olen üsna kindel, et Firenze filosoof ei näinud oma ideedele ette säärast rakendust.
Šimpanside seas on hierarhia kõikjal. Kui toome väljast tuppa kaks emast – nagu katsete puhul ikka tehakse –, on üks valmis ülesandega pihta hakkama, teine aga passib eemal. Teine emane ei kipu preemiat haarama ega puutugi mõistatusekasti, arvutit ega üldse midagi, mida kasutame. Ta võib olla sama agar kui teinegi, kuid ta on „ülema“ suhtes aupaklik. Nende vahel eile pinget ega vaenulikkust ning väljas rühmas võivad olla nad parimad sõbrad. Aga üks emane lihtsalt on teisest üle. Isaste seas seevastu käib võim pidevalt käest kätte. Liikumise aluseks ei ole vanus ega ükski muu omadus, vaid selle eest tuleb võidelda ja seda tuleb konkurentide eest kiivalt kaitsta.“(lk 198-199).

Loomulikult ei saa me šimpanse jälgides avastada, „milline on inimene tegelikult“. Mitte ühegi liigiga võrreldes ei saa (tuvastatud nähtus võib ju olla ka liigispetsiifiline erinevus), küll aga saab teisi liike tähelepanelikult jälgides ja uurides tuletada üldisemaid seaduspärasusi, mis heidavad valgust ka meie enda olemusele. Kusjuures tegu ei pea sugugi olema evoutsioonilise lähisugulusega, tähendab sellega, et põlvnetakse ühisest eellasest ja ollakse säilitanud eneses mingi sama tunnus. Analoogiad võivad tekkida ka siis, kui erinevad loomad arenevad teineteisest sõltumatult samas suunas (seda nimetatakse konvergentseks evolutsiooniks). Näiteks nägude äratundmise võime herilastel ja primaatidel tekkis teineteisest sõltumatult ja põhineb vajadusel tuvastada rühmakaaslasi (lk 92).

De Waali miinimumnõue uurijale on lihtasti sõnastatav, aga sageli raskesti teostatav: „Minu arvates peaks igaüks, kes kavatseb korraldada katseid loomade tunnetuse alal, esmalt veetma paar tuhat tundi jälgides liigi spontaanset käitumist.“ (lk 74). See on parim vahend igasuguste stereotüüpsete eelarvamuste vastu, millega inimese kujutlus loomadest – eriti tänapäeva linnastunud maailmas – on raskelt üle koormatud. See on see mõtlemisega piirduja laisk sõgedus, mida Uku Masing iseloomustas kui katset kärbse mõistest tuletada kärbse jalgade arvu. Kas pole näiteks kurisoosne, et praegugi väga populaarne ja laialdaselt tuntud aktiivselt publitseeriv filosoof Peter Singer peab vajalikuks ühes oma tuntumas teoses „Loomade vabastamine“ (Animal Liberation, 1975) pikalt tõestada, et ka loomad tunnevad valu ja kannatavad?

Muide, eelmisel suvel kohtasin Anne kanali ääres õngitsevaid poisikesi, kellele nende kalastusõpetaja (!) oli öelnud, et kalad ei tunne valu. Miska nad lihtsalt lõbustasid end sellega, et koukisid kalu konksuga veest ja loopsid siis puruks kistud suuga tagasi.

Kui üldised inimõigused on ilmalikustuva kristluse kaunimaid õisi, siis sõna otses mõttes tööstuslikuks paisutatud sadism teiste liikide suhtes on selle inimerilisuse religiooni üks kõige võikamaid moraalseid lubavusi.

Milan Kundera lakoonilises sõnastuses:
„Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud.

Üks mullikas lähenes Terezale, jäi seisma ja vahtis teda kaua oma pruunide silmadega. Tereza tundis teda. Kutsus teda Marketaks. Meeleldi oleks ta nimed andnud oma kõikidele mullikatele, kuid ei suutnud. Neid oli liiga palju. Kunagi ammu, kindlasti veel enne neljakümnendaid aastaid, olid kõikidel lehmadel selles külas siin nimed olnud. (Ja kuna nimi on hinge tähiseks, siis võin ma ütelda, et Descartes’ist hoolimata oli neil hing.) Aga siis tehti küladest suur kooperatiivne vabrik ja lehmad elasid ära kogu oma elu kahel ruutmeetril lehmalaudas. Sellest ajast peale pole neil enam nimesid ja neist on saanud „machinae animatae.“ Maailm on andnud õiguse Descartes’ile.“ (Olemise talumatu kergus, Monokkel 1992, lk 175)

Neis paaris eeltoodud lõigus on ehk kõige paremini välja joonistatud kõnealuse teose teoloogiline aspekt, see, kuidas ilmalik moraal on läinud end ületava kaastunde teed (umbes nõnda nagu seda on kujutanud Dostojevski oma romaanide jeesuslikes protagonistides), samas kui kiriklik fundamentalism üritab tänapäeval üha ägenevas vanatestamentlikkuses kogu pühaduse püksi ära mahutada.

De Waali teose heaks täiendajaks on samas sarjas ilmunud Karseten Brensingi „Loomade mõistatus,“ mis on de Waali teosega üsna kongeniaalne, kuid sõltuvalt erialaspetsiifikast (Brensing on saksa merebioloog) hästi täiendav. Eriti, mis puudutab näiteid. See on samuti väga hea raamat, mida kindlasti soovitan.
Kuna nad mõlemad on teadlased, siis moraalne mõõde on nende teostes pigem kõrvalteemaks, kuid kaheldamatult olemas.

De Waal räägib, et pärast loengut tullakse vahel tema juurde ja küsitakse: „Aga mida siis ikkagi tähendab olla inimene?“.
„Lause alustamine aga-ga on kõnekas, kuna lükkab kõrvale kõik sarnasused, et jõuda ülitähtsa küsimuseni ehk mis siis meid eristab. Tavaliselt kasutan vastamiseks jäämäe metafoori, mille kohaselt on meie ja meie primaatidest sugulaste vahel suur hulk tunetuslikke, emotsionaalseid ja käitumuslikke sarnasusi. Ent sel jäämäel on ka tipp, mis hõlmab mitut tosinat erinevust. Loodusteadlased püüavad haarata kogu jäämäge, samas kui ülejäänud akadeemiline ringkond rahuldub tipu vahtimisega.

Läänes ollakse sellest tipust ammuaegu ja lõpatult lummatud. Meie ainulaadsuse tunnuseid peetakse alati positiivseteks, isegi õilsateks, ehkki poleks raske leida nende sest ka mõningaid ebameeldivaid. Me otsime alati ühte suurt erinevust, olgu selleks vastanduvad pöidlad, koostöövõime, huumorimeel, ehe altruism, seksuaalne orgasm, kõne või kõri ehitus.“ (lk 149-150)

No siin üldistab de Waal muidugi pisut liiga käristult. Kardan, et ta peaks seda „ülejäänud akadeemilist ringkonda“ enne paar tuhat tundi nende spontaanses käitumises jälgima (muide, seda on teinud näiteks teadmissotsioloogid Bruno Latour ja Steve Woolgar, kes juhtumisi lähtusid just nimelt samast hoiakust, mida soovitas de Waal st jälgisid laboris askeldavaid teadlasi nende spontaanses ja loomulikus käitumses. Tulemusid sarnanesid märkimisväärselt de Waali ja Machiavelli omadele, kujundlikult: laboris töötavat teadlasi ja šimpanse eristab omavahelises suhtluses peamiselt kittel ja artikuleeritud kõne). Ometi tabab de Waali kärsitu üldistus suures osas märki. Selle on akadeemiliselt korrektseks, tsitaatide ja viidetega varustatuks formuleerinud Tartu Ülikoolis sellesisulise doktoritöö kaitsnud Silver Rattasepp („The Human Mirror: A Critique of the Philosophical Discourse on Animals from the Position of Multispecies Semiotics“ ehk siis maakeeli „Inimese peegel: filosoofilise loomadiskursuse kriitiline analüüs paljuliigilise semiootika positsioonilt“ TÜ 2018)

Kui peaksin soovitama raamatud inimloomuse tundma õppimiseks, siis viimasel ajal eesti keeles ilmunuist soovitaks just nimelt Frans de Waali, Brensingi „Loomade mõistatust“ ja Harari raamatut „Homo sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Harari hilisemad teosed on üksjagu nõrgemad, aga seda käitletava ainese – tuleviku – tõttu).

Inimloomust on aga kasulik tunda. Mitte ainult seetõttu, et„Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“ (Edmund Burke), vaid ka seetõttu, et oleme ise inimesed ja meie lähedased on inimesed. Näiteks inimbeebil, nagu paljudel teisel imetajabeebidel on kandmisrefleks (Karsten Brensing,“Loomade mõistatus“ lk 49): „Refleks vallandub enamikul imetajatest ja võimaldab vanematel pojad kiiresti kindlasse kohta viia. Teadmiseks kõigile isadele ja emadele, kes langevad meeleheitesse, kui nende beebi, kes kätel kandmise ajal on täiesti rahulik, hakkab uuesti nutma, kui ta voodisse panna: see on tal täiesti loomulik, sest kandmisrefleks enam ei vallandu. Tegelikult võib ka kätel kandmisest loobuda, sest selle probleemi põhjust – nälga, janu või täistehtud mähet – see ei kõrvalda. Oleme ju kõik lihtsalt väikesed loomakesed.“

Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele

Ilmus ajakirjas ajakirjas „Keel ja kirjandus“ 04.2019, kirjutatud kuuke kaks varem.

Madam Verhovenskaja keeletundlik vastuhakk unustamisele

Tiina Kirss. Sõel. Käsitlusi kirjandusest, kirjanduskriitikat ja arvamuslugusid. Koostanud Aija Sakova. Tallinn: EKSA, 2018. 587 lk.

Erinevus ja empaatia

„Ühes eksperimendis kasutasid uurijad peeglikatset – määramaks, kas loom tunneb ära omaenese peegelpildi. Nad asetasid peegli väljapoole elevandiaedikut põrandale. Peegel, mille mõõtmeteks oli kõigest 105x240 cm, oli seatud sellise nurga alla, et elevant nägi tõenäoliselt enamasti oma jalgu, mis liikusid kahekordsete trellide taga (kuna peegel neid kahekordistas). Kui elevandi kehale oli tehtud märk, mida võis teha ainult peegli abil, ei õnnestunud tal seda kombata. Otsustati, et sel liigil puudub eneseteadvus.“¹ See on üks väga paljudest vigadest, millega tunnustatud etoloog ja primatoloog Frans de Waal näitlikustab seda tohutut empaatiapuudust, millega on teadlased teistele liikidele lähenenud. „Keerukas eesmärk on leida katsemoodused, mis sobiksid looma iseloomu, huvide, kehaehituse ja tajuvõimetega. Kui satume silmitsi negatiivsete tulemustega, peame pöörama täit tähelepanu erinevusele motivatsiooni ja tähelepanuvõime vahel. Põrkasime selle probleemi otsa, kui uurisime näotuvastamist šimpansite juures. Tol ajal oli teadus kuulutanud inimese ainulaadseks, kuna olime nägude eristamises hulga osavamad kui mis tahes teised primaadid. Mitte kedagi ei näinud häirivat tõsiasi, et teisi primaate on kontrollitud enamasti pigem inimnägude kui nende liigikaaslaste nägude põhjal.“²

Frans de Waal on võrratu empaatiaõpetaja ning just see on ühisosa, mille pärast pean heaks alustada Tiina Kirsi kogumiku tutvustamist teda tsiteerides. Teine märksõna, mis mulle nende mõlemaga seostub, on erinevus ja selle ületamine. Nende empaatiakoolitus seisneb millegi esmapilgul ja harjumuspäraselt väga kauge lähemale toomises ja mõistetavamaks tegemises.

De Waal loetleb näiteid: „Viimase sajandi jooksul on tehtud üha rohkem katseid siseneda teiste liikide omailma ja see kajastub sellistes raamatupealkirjades nagu „Hõbekajaka maailm”, „Inimahvi hing”, „Kuidas ahvid maailma näevad”, „Koera sisemus” ja „Sipelgapesa”, milles E. O. Wilson oma järeleaimamatus laadis pakub võimaluse näha ühiselu ja kangelaslikke võitlusi läbi sipelga silmade. Järgides Kafka ja Uexkülli radu, püüame meiegi piiluda teiste liikide sisemusse, püüdes neid mõista nende oma oludes.”³ Toodud tsitaadi viimases lauses tuleb de Waali ja Kirsi sugulus hästi esile. Inimliik on muutnud oma eluolusid mõnes paigas nii kiirelt, et juba eelmisegi põlvkonna elukogemus võib käesolevast radikaalselt erineda. Kurikuulus küsimus, miks küüditajatele politseid ei kutsutud, on hea näide võimetusest kujutleda end vähegi adekvaatselt enda omast väga erinevasse omailma.

Võimalik, et nii mõnigi lugeja peab primatoloogi ja kirjandusteadlase kõrvutamist vähemasti provokatiivseks kui mitte lausa solvavaks (nii nagu sageli peetakse solvavaks inimese liialt tõsimeelset kõrvutamist mõne teise liigiga), ometi pole ma hetkel üldse provokatiivne, küll aga püüan selle kõrvutusega markeerida enese autoripositsiooni.

Ainuüksi empaatia all võib mõista vägagi erinevaid asju. Üsna levinud, eriti sotsiaalmeedias kajastuvana, onn-ö afektiivne empaatia, mis samastab empaatia ägeda protestitunde ja raevuga, mis tekib süütute ja nunnude olevuste füüsilistest piinadest videosid nähes. Selle rafineeritum versioon oleks pieteediga suhtumine kellegi teise olemiskannatusse, sellele on lähedal ka lojaalsus ohvrile (või ohvristereotüübile), aga tunnetuslikuks empaatiaks loeks ma enese võimalikult adekvaatset kujutlemist teise olevuse kehasse ja psüühikasse. Tunnetuslik empaatia – teise elava olendi motivatsioonidünaamika ja kognitiivsete mustrite äratabamine – on anne, mis on möödapääsmatult vajalik nii etoloogile kui ka kirjandusteadlasele (ja ajaloolasele), ent samas on see miski, mida on ääretult raske formaliseerida metodoloogiliseks algoritmiks või bürokraatlikuks aruandeks ehk millekski, mida akadeemiline maailm üha ägedamalt nõuab.

Kas lunastab amnestia või amneesia?

Kogumiku koostaja ja Tiina Kirsi õpilane Aija Sakova kirjutab eessõnas: „Et tegemist on esimese puhtal kujul Tiina Kirsi enda mõttemaailma esindava raamatuga, ei ole ehk asjakohatu peatuda mõnel Tiina elu ja loominguga seotud faktil, mis vaieldamatult on vorminud tema kujunemist mõtlejaks ja uurijaks. Ehkki „Sõel“ ei ole kuidagi isiklik või elulooline raamat, väljendavad selles sisalduvad artiklid väga sageli (või peaaegu alati) ka Tiinat ennast, tema mõtlemist ja maailmas olemise tunnetust. Ja just nii see peabki olema, sest nagu hea kirjandus on enamasti isiklik, ei välista ka hea kirjandus- või muud laadi uurimus kirjutajat-uurijat ennast.“ (lk 12)

Olen Sakovaga väga nõus. Tunnetusliku empaatia üks osa on adekvaatne kujutelm sellest, kust jookseb piir puhtisikliku ja üldinimliku vahel, mil määral ja kus saab öelda „nagu mina“. Uurijana tähendaks see oma autoripositsiooni võimalikult head teadvustamist (taas miski, mida ei ole lihtne formaliseerida või algoritmi põhjal teha). Siinkirjutaja on juba kõige esmaselt nähtavate tunnuste alusel käsitletavast autorist väga erineva elutajuga – ma olen vähemasti põlvkonna jagu noorem, teisest soost, olen sünnist saati elanud kodukultuuris, üdini paikne ja kohalik jne. Aga võib-olla suurimaks erinevuseks oleks vaistlikult vastandsuunaline suhtumine unustusse ja ebaõiglusesse, katkuhauda.

Selgitan seda veidi pikemalt, sest see tundub olevat suurema üldistusjõuga osutus. Milan Kundera kirjutab romaanis „Nali“: „[E]namik inimesi laseb end petta kahest väärast usust: nad usuvad igavesse mälusse (inimeste, asjade, tegude, rahvaste mälusse) ja sellesse, et olnut (teod, vead, patud, ülekohus) saab olematuks teha. Mõlemad usud on väärad. Tegelikkuses on kõik just vastupidi: kõik unustatakse ja miski ei muutu olematuks. Olematuks muutmise ülesannet (kättemaks ja andeksandmine) täidab unustamine. Keegi ei tee tehtud ülekohut olematuks, kuid kogu ülekohus vajub unustuse hõlma.“⁴

Kuidas sellesse suhtuda? Kas ikkagi panustada mäletamisele ja heastamisele või hoopis lunastavale unustamisele? See küsimus on kõike muud kui triviaalne. See küsimus on väga sügav. Sügav, nõnda nagu Niels Bohr seda määratles, tähendab seda, et kui triviaalse väite antitees on absurd, siis sügava tõe antitees on teine sügav tõde (siin võib tõe asemel öelda ka näiteks eksistentsiaalne häälestus või hoiak).

Romaani „Nali“ kirjutas Kundera aastal 1965, aga unustuse ja mälu vahekorra selitamine on saatnud teda kogu teadliku elu (nagu Tiina Kirssigi, võib siin vist öelda). Nelikümmend aastat hiljem kirjutatas ta mahuka essee „Eesriie“ (e.k 2008), kus leidub lausa alapeatükk pealkirjaga „Romaan kui utoopia maailmast, milles puudub unustamine“.

Aastal 1994 kirjutas Milan Kundera, olles traumeeritud sellest, kui vabalt tõlkijad käisid ümber ta romaaniga „Nali“, seletuse kuuekümne kahele sõnale, mis on ta loomingus olulised. Tsiteerin ühte:

„UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui selle romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.“⁵

Mul on tunne, et kuskil siin on see radikaalne erinevus olemishäälestustes, millele osutasin ja mida eeltoodud Kundera tsitaadid aitavad ehk välja valgustada. Keskne erinevus on lausa teoloogiline: selles ristuvad suundumused, mille lõppekstrapolatsioonides on katse unustada unustamatut ja katse taluda talumatut. Kui Kundera näeb unustuses ravimit, lunastajat ja lohutust, siis Tiina Kirsi mõttemaailm esindab pigem vastandsuunda – sellised võimed omistatakse mäletamisele. Käsitledes Siberisse küüditatute elulugude kogumikku, kirjutab Kirss lõpetuseks: „Niisiis mõjuvad elulood nagu Ariadne lõngakera labürindis ekslevale Theseusele, võimaldades tal ohuta väljuda Minotauruse mürgisest puurist. Kui labürindile vastab eesti rahva kollektiivne mälutrauma ühel pöörasel sajandil, siis ehk pakuvad Siberi-lood oma raviva jutulõngaga teed tagasi päikese juurde.“ (lk 369) Ja kui rääkida Tiina Kirsist kui õpetajast – ja ta on mu hinnangul Õpetaja suure algustähega –, siis seisneb tema mõju just selles, kuidas ta isikliku karisma ja eeskujuga juhatab inimest unustuse ja unustamatuse pingeväljas. Näiteks, mille ta on edasi andud oma õpilasele Aija Sakovale? Mul on tunne, et see on just nimelt suhe isiklikkusesse ja mäletamisse, mitte aga mingi teoreetiline instrumentaarium. Kas vaadata pimedusse, võidelda sellega, või keerata nägu valguse poole ja minna lihtsalt selles suunas? Kas vooruste taotlus või pahedega võitlemine? Kas Freud või Jung?

Kui isiklik on poliitiline?

Teemad, mida Tiina Kirss käsitleb, on rohkem või vähem isiklikud. Ja pigem ikka rohkem. Kogumiku alguses on pühendus ema perekonnale, kellest peaaegu kõik hukkusid 1944. aastal, kui neid vedanud põgenikelaev põhja lasti. Tiina Kirsi ema elas ainsana oma perekonnast selle laevahuku üle, ent sellest saadud trauma ja sellega võimsalt resoneeruv kodumaa kaotamise trauma ning sellest omakorda väga tugevalt mõjutatud kodune atmosfäär on kaheldamatult andnud põhihäälestuse Tiina Kirsi kui akadeemilise uurija kujunemisloole ja eluvalikutele. Raamat on jagatud viieks osaks, millest ainult viimane ja lühim räägib spetsiifilistest ühiskondlikest kitsaskohtadest, täpsemalt ülikooli põhifunktsioonide kahjustumisest üha kiirenevas kaasajas, teised neli osa on ikka kuidagi seotud üksikinimese kannatusega suurtes üleisikulistes ajalooprotsessides. Siberi-lood, paguluse ja küüditamise traumad ning neile näkku vaatamine, nendega toime tulemine jne. See kõlab võib-olla küüniliselt ja jõhkraltki, aga see, et ta enese elulugu sisaldab neid asju, tuleb kogumikule tunnetuslikus mõttes kasuks. Ometi tasub meenutada Mary Ellmani teravmeelset vastust süüdistusele, et naised võtavad kõike isiklikult: „Minu meelest võtavad mehed kõike nii ebaisiklikult. Kui neid haavata, teevad nad sellest Boyle’i seaduse!“⁶

Inimene, kelle elukogemus kattub arvestataval määral uurimisobjekti omaga, satub ju paratamatult vastakuti tunnetusliku probleemiga: mil määral on mingi kogemus ja sisekaemuslikult kaardistatud fenomen universaalne ja vähemalt tüübi tasandil üldinimlik ning mil määral ainukordne ja puhtisiklik?⁷

Siit johtub Tiina Kirsi puhul mitu traagilist tõsiasja. Näiteks neid inimesi, kes vajavad sedalaadi pagulusest ja küüditamisest üle saamise teraapiat, jääb üha vähemaks. Traagilisus ei seisne muidugi mitte selles, et uusi küüditamiskogemusi ei tule peale, vaid selles, et need tekstid muutuvad ravimist hauakivide kaaskirjadeks. Teatud leinapaatos on Kirsi tekstides üsna valdav (ses mõttes on kogumiku pühendus iseäranis tabav ja kõnekas) ja ma ei taha sellega öelda, nagu oleks siin mingit sentimentaalsust ja pisaraid (sest neid pole), vaid osutada sellele, et Tiina Kirsi kirjutatu kohta kehtib sama, mida ta ütleb Maire Jaanuse kohta – need on „Harold Bloomi mõttes „jõulised lugemised“: neile on raske, kui mitte võimatu vastanduda, neis on sisendav veenvus, ilma et nad välistaksid teisi (näiteks uushistoorilisi) võimalikke samade tekstide lugemisi“ (lk 192).

Kui võtta tema tekstide suhtes tubli filosoofiatudengi hoiak ehk selline lugemisviis, millega loetakse teaduslikke tekste, teisisõnu hoiak, mis on maksimaalselt kriitiline ja ebausaldav, siis ei ole oht paljastada enese või Tiina Kirsi loogiline küündimatus või arutlusvead, vaid olla taktitundetu ja ebaviisakas. Nii nagu paadunud insener oleks matustel ebaviisakas („Surnd mis surnd, siin pole midagi teha. Auk kinni ja eluga edasi!“). Seega leinapaatos on siin kohmakas koondtähis hoiakukompleksile, milles põimuvad trauma, pöördumatus, psühholoogiline reaktsioon ja kaduvikku pööratud pilk, miski, millega vaidlemine oleks mingit sügavamat sorti kategooriaviga.

Madam Verhovenskaja traagika

Oma romaani „Kurjad vaimud“ tegelasse Stepan Trofimovitš Verhovenskisse on Dostojesvki koondanud jooni Aleksander Herzenilt ja Timofei Granovskilt, ta on idealistlik liberaal, kes oma õnnetuseks inspireerib hulga nihilistlikke revolutsionääre. Tiina Kirsi ja Verhovenski võrdlus on ebamugav eelkõige seetõttu, et Dostojevski kujutab Verhovenskit üsna õela satiirilisusega, aga see paradoks, kuidas mingid parimas mõttes õilsad ideed muutuvad väikese lihtsustuse ja „pööbeldumise“ tingimustes lausa enese vastandiks ja hakkavad algsetele sihtidele vastu töötama, tundub olevat adekvaatne ja tabav. Eriti mis puudutab Tiina Kirsi ühte peateemat, nimelt feminismi: see on teinud praeguseks läbi üsna sarnase teisenemise, mille tegid Stepan Trofimovitši õilsad ideaalid Dostojevski kirjeldatud ajal. Aga see iseloomustab näiteks ka inglise keele rolli ülikoolis. Hea inglise keele oskus on rahvusvahelistumiseks hädavajalik, aga selle pöördumine maises ebatäiuslikkuses enese vastandiks tuleb Kirsi kogumiku lõputekstides hästi välja: „Kuigi ideaalis tähendab ingliskeelne õppekava, et kõrvuti ja õlakuti istuvad seminaris eesti ja välisüliõpilased, kes koos sünergiliselt üksteist täiendavad, on samahästi võimalik, et nad saavad veelgi poolikuma hariduse“ (lk 559). Kaks aastat hiljem kirjutatud artikli pealkiri kõneleb juba enda eest: „Estlish ja no-language“ (lk 561).

Heaks näiteks on ka artikkel „Vaiksest kõrgharidusrevolutsioonist“, kus (õigustatult!) kurdetakse õppesüsteemi liigse formaliseerumise üle, väliste mõõdikute ja muu taolise domineerimise üle. „Õppejõu, kahe õppekava juhi ja professorina tean, et õppekava täitmine ei ole haridus. See on vaid hariduse väline ja ametlik vorm, millele on hakanud viimase viie aasta jooksul kuluma üha rohkem õppejõu jõudu. [---] Õppekava täitmine (ehk „mõistlik edasijõudmine kraadi poole“) tähendab paratamatut akadeemilist raamatupidamist ja mõõtmist (üliõpilaste atesteerimist). Tegelikult ja elulähedasemalt tähendab see halastust, isiklikke kokkuleppeid, pikenduste andmist ning suvepuhkuse ajal magistrantide ja doktorantide kirjatööde lugemist.“ (lk 557–558).
Halastus on üks voorus seaduse ja normi eiramiseks. Isiklik kontakt tähendab mitteformaliseeritud kontakti, sellist bürokraatikast puutumata ruumi tudengi ja õppejõu vahel, millesse mahub sooline diskrimineerimine. Nagu ka valik, kelle töid vabast ajast, suvepuhkusel lugeda. Verhovenskilik traagika seisnebki kujundlikult selles, et „Sõela“ viies, ülikoolis toimuvaid murekohti kajastav osa kirjeldab vähemasti osaliselt seda lämbumistunnet, mille on tekitanud neljandas, naisküsimusi käsitlevas osas esitatud soovide ja kõlbeliste ideaalide realiseerumispüüd. Igasugusest inimlikkusest tulenevaid diskrimineerimisi saab bürokraatlike mehhanismidega kaotada, aga selle hinnaks on ka muude inimlikkuste võimaluste – näiteks halastamise ja isiklike kokkulepete – kadu. Ma saan aru, miks Marju Lepajõe – üks võimsamalt inspireerivamaid isiksusi praeguses humanitaarias – pidi oma õpetamisõiguse säilitamiseks kaitsma doktoritöö, aga midagi üheselt juubeldamisväärset ei näe ma selles, et ta selleks sunnitud oli.

Lõpetav joonealune

Kõik eelöeldu oli kirjutatud eeldusel, et Keele ja Kirjanduse lugejale ei pea kuidagi Tiina Kirssi tutvustama. Need olid mõned tähelepanekud, mis olid tehtud ühelt küllaltki kaugel asuvalt mättalt. Ja ehk neidki tasub vahel tähele panna. Tiina Kirsi feministlikud aluseeldused tunduvad mulle sarnased, nagu aiman Marek Tamme aduvat Lauri Vahtre positsioone, või teisisõnu: Simone de Beauvoiri ja Hannah Arendti kõrvutuses olen selgelt viimase poolel, või kolmandat moodi: Sherry Ortner kehastab mu jaoks üpris kontsentreeritult seda, mis feminismis valesti („Pean naiste universaalset sekundaarset staatust eelduseks ja jätkan juba sealt“⁸). Ent Tiina Kirss on üks neist, kes on mind pannud sookvootidesse pisut tõsisemalt suhtuma. Ja seda mitte oma sõnade, vaid isiksusega. Või täpsemalt: oma õpilastega. See, et kõige suurema pedagoogilise mõjuga on karismaatiline isiksus, mitte aga n+1 kraadiga ja meetripikkuse CV-ga igavene täiendkoolituja, on minu jaoks päevselge⁹. Aga tundub, et see innustav eeskuju ja isiksus kipub paremini toimima, kui õpilane on samast soost (umbes nii nagu „tüdrukute kümnest populaarsemast juutuuberist kaheksa on naissoost, poiste kümne eelistatuma sekka ei mahu naisi aga üldse“¹⁰) . Vaja on mõistagi nii nais- kui ka meesisiksusi, kvoot saab aga määrata pelgalt sugu, sest sugu on formaliseeritav, aga isiksus pole, seega ega kvoot nüüd mingi eriti funktsionaalne vahend kindlasti pole. „Sõela“ neljanda osa „Kui küsimusi esitavad naised“ aluseetost lahutab vimmakoolkonnast¹¹ vist just selline varjundierinevus ja põlvnevussuhe, mille geniaalne psühholoog Dostojevski püüdis Verhovenski kujusse ja mõjusse.

Aga pole ka võimatu, et totaalse sooneutraaluse igatsust mäletatakse ehk juba sajandi pärast pelgalt kui  veel ühte XX sajandi utoopilist püüdlust, mitte nii väga kauges suguluses rassipuhtushõllanduste ja tuhandeaastase kommunistliku rahuriigiga. Ja mulle ei meeldi see, mida ma usun.

1F. de Waal, Kas oleme küllalt nutikat mõistmaks, kui nutikad on loomad? Tlk. O. Renno ja T. Randus. Tänapäev 2018, lk 26

2Samas, lk 27

3Samas, lk 21

4M. Kundera, Nali. Tlk L. Remmelgas. Tallinn: Eesti Raamat, 1991, lk 221.

5M. Kundera, Romaanikunst. Tlk Triinu Tamm. – Loomingu Raamatukogu 1998, nr 11–12, lk 123.

6E. F. Keller, Mõtisklusi soost ja teadusest. Tlk M. Hinrikus. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2001, lk 23

7Selle ängi, mis tekib hirmust, et üldinimlikuks on üldistatud mingi puhtisiklik omapära, idiosünkraatiline sattumus, olen nimetanud originaalsusängiks või unikaalsusängiks (inglise keeles võiks see olla anxiety of idiosyncrasy). Paarismõiseks (või õigemini vanemmõisteks) on loomulikult Harold Bloomi mõjuäng (ingl anxiety of influence), poeedi painav õudustunne võimaliku avastuse ees, et ta on kõigest koopia või jäljend. Vt M. Kunnus, Päästepaadieetika. Pärnu: Ji, 2018, lk 172.

8S. Ortner, Kas naise ja mehe suhe on sama mis looduse ja kultuuri suhe? Tlk K. Kaer. –Ariadne Lõng 2004, nr 1, lk 129.

9Soovitaks siia illustratsiooniks Vilja Kiisleri järelhüüdu Tõnu Luigele. Sirp. 1. III 2019

10M. Kalev, „Tere-tere kõik see pere! Neegrinülgija 14 siin!“ – Kes on laste lemmikjuutuuberid? – Eesti Ekspress 20. II 2019.

11 Panen siin selle sõna ühendama Harold Bloomi School of Resentmenti ja grievance studies'i, millele osutab Märt Väljataga Vikerkaare blogi oktoobri 2018 lugemissoovitustes: „Helen Pluckrose, James A. Lindsay ja Peter Boghossian [---] süvenesid postmodernistliku kultuuriteaduse literatuuri ning hakkasid produtseerima varinimede all hulgi jampsartikleid (ühes näiteks tõsteti ümber lauseid „Mein Kampfist”, asendades „juudid” „meestega”). Kiiresti valmisvorbitud 20 artiklist aktsepteeriti eelretsenseeritavates teadusajakirjades seitse. Veel mõned olid teel avaldamise poole, enne kui autorid pidid oma blufi paljastama. Müstifikaatorite sihtmärgiks olid soouuringud, maskuliinsuse uuringud, queer studies, seksuaalsuse uuringud, tüseduse uuringud, sotsioloogia (tõsi, selles distsipliinis ei õnnestunud jalga ukse vahele saada) ja pedagoogika. Raske on salata, et midagi peab olema mäda nende valdkondadega, mille müstifikaatorite trio ristib – ilmselt liiga laia joonega, sest seal tegeldakse küllap ka muude asjadega – „vimmateadusteks” (grievance studies). Täpsema ülevaate avaldatud absurdsustest ning eelretsensentide positiivsetest hinnangutest saab Areo võrguajakirjast.“ (http://www.vikerkaar.ee/archives/23773)

Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90

Ilmus Postimehe nädalavahetuse lisas AK 06.04.2019

Suure antitotalitaristi jõudmine raugaikka. Milan Kundera 90

Möödunud esmaspäeval, 1. aprillil sai üheksakümne aastaseks Milan Kundera, üks XX sajandi silmapaistvamaid Euroopa romaanikirjanikke.

Mihkel Kunnus

Eesti lugejal õnnestus Milan Kundera loominguga formaalselt tutvuda juba 1965. aastal, mil Loomingu Raamatukogu avaldas kolm tema lühijuttu. Ütlen formaalselt, sest need lood olid väga napid ja kirjutatud enne Praha kevadet, sündmust, mis mõjutas sügavalt ja pöördumatult Milan Kundera elu ja loomingut. Praha kevade kuulutajana visati ta välja kommunistlikust parteist, kuhu ta Saksa okupatsiooni mäletava hilisteismelisena oli esmakordselt astunudⁱ, ja tema loomingu avaldamine keelustati [tema eluloost ja loomingust saab hea maakeelse ülevaate SIIT]. Seitsmekümnendate alguses emigreerus ta Prantsusmaale ja pidi seal jahmatusega avastama, et ta on sealsete inimeste jaoks „Ida-Euroopa põgenik“. „Tõepoolest, prantslaste jaoks kuulus minu kodumaa Euroopa orienti. Ma ruttasin kõigile selgitama meie olukorra skandaalsust: omariiklusest ilmajäetuna oli meid annekteerinud mitte ainult teine riik, vaid terve teine maailm, Euroopa idaosa, mille juured ulatusid antiikajastu Bütsantsi, millel on oma ajaloolised probleemid, oma arhitektuuriline välimus, oma usk (õigeusk), oma tähestik (kirillitsa, mis pärineb kreeka kirjapildist) ning oma teatud tüüpi kommunism (keegi ei oskaks iial oletada, milline oleks välja näinud Kesk-Euroopa kommunism, kui poleks olnud Vene ülemvõimu, kuid igal juhul poleks see sarnanenud kommunismiga, mille me läbi elasime).

Aegamööda hakkasin mõistma, et minu sünnimaa oli see a far away country of which we know littleⁱⁱ. Mind ümbritsenud inimesed pidasid poliitikast kõrgelt lugu, kuid geograafiateadmisi neil peaaegu polnudki: nende silmis olime me “kommunismistatud”, mitte annekteeritud.“ⁱⁱⁱ

Milan Kunderast kolm päeva varem sündinud Lennart Mere esimesel surma aastapäeval kirjutas MihkelMutt, kuidas Meri tegi pühendunult tööd, et „Lääs aduks, et Eesti ei ole midagi muud kui nemad ise, on üks nende kaotsiläinud suguvõsadest /.../Ja Lennart tegi kõik, et Lääs saaks aru, et me oleme nendega üks veri, et me kuulume Euroopasse ja Lääne tsivilisatsiooni. Ta tõestas seda parimal mõeldaval viisil, omaenda isiku najal.“^iv Selles asjas käisid Meri ja Kundera ühte sammu.

*

Kundera järgmine teos jõudis eesti keelde alles 1991. aastal, olles selleks ajaks tõlgitud juba kahekümne nelja keelde. Selleks oli romaan „Nali“, teos, milles erinevate minavormis esitatud tegelaste kaudu „on näidatud „reaalse sotsialismi“ inimvaenulikkuse ja moraalse allakäigu põhjusi. Selles mõttes on „Nali“ eesti lugejale lähedane ja arusaadav, teos nagu meie endi elust“.

„Nali“ oli jõudnud trükki 1967. aastal ja samal aastal asus Lembit Remmelgas seda ka tõlkima, ent kui Brežnevi tankid 68. aasta augustis Tšehhoslovakkiasse tungisid, jäi töö pooleli, sest Moskva glavlit keelas kõigi Praha kevadet ennustanud ja kuulutanud kirjanike mainimisegi, rohkemast rääkimata.

Hiljem on Kundera öelnud, et sel ajal oli ta hinges tulekahju ja tema eksistentsiaalmällu graveeriti teadmine, mida „ükski prantsalne või ameeriklane ei saa iial teada: ma tean, mida tähendab inimesele üle elada oma rahva surm“. Ja ta kirjutab: „väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on neist vägevam, ei arvesta ega isegi märka neid.“^v

Eeltoodud tsitaatides peaks hakkama aimduma tasand, millel Kundera toimetab. See on fenomenoloogiline vaade maailmale seda kogeva subjekti seisukohalt ning seda ka siis, kui ta kirjeldab suuri ajalooprotsesse – Kundera ei elanud üle oma rahva surma, tal oli tunne, et elab üle oma rahva surma. See on valdkond, kuhu positivistlikul ajalooteadusel on raske ligi pääseda. „Näiteks aastatel pärast 1968. aasta Vene invasiooni Tšehhoslovakkiasse eelnes inimeste vastu suunatud terrorile koerte ametlikult korraldatud hävitamine. See episood on täiesti unustatud ega oma ajaloolase või politoloogi jaoks mingit tähtsust, kuid selle antropoloogiline tähendus on erakordselt suur! Selle ainsa episoodiga lõin ma „Lahkumisvalsi“ ajaloolise õhustiku. Teine näide: otsustaval momendil romaanis „Elu on mujal“ sekkub ajalugu maitselagedate ja inetute aluspükste näol; teistsuguseid polnud sel ajal saada; oma elu kõige kaunima armuelamuse lävel kardab Jaromil aluspükstes naeruväärne olla, ei julge lahti riietuda ning põgeneb. Maitselagedus! Veel üks unustatud ajalooline seik, ja kui tähtis inimese jaoks, kes pidi elama kommunistliku režiimi all.“^vi

Kommunistlik režiim on kadunud, aga on jäänud Jaromili hinge vallanud tundespekter, mille kujutamise ja kaardistamise nõtkus võidab Kunderale ka tänapäeval tänulikke austajaid.

*

Vabas Eestis on praeguseks kenasti järele tõlgitud kõik Milan Kundera loomingulise kõrgvormis ilmunud romaanid ja küllalt operatiivselt ka need, mis on jooksvalt ilmunud (viimati „Tühisuse pidu“, orig. 2013, e.k. 2016). Kundera stiili on nimetatud nullstiiliks. Tema laused on lihtsad ja lühikesed, kujundid täpsed, aga napid. Ses mõttes hästi tõlgitavad. Küllap on see keeleline lihtsus üks tema populaarsuse allikaid. Kuigi see lihtsus on pindmine. Küsimused, mis ta esitab, on rasked ja keerulised. Tema kohta teoste kohta võiks öelda: kergelt neelatav, aga raskesti seeditav.

Kui ilmus romaani „Teadmatus“ tõlge, kirjutas Valle-Sten Maiste sel puhul põhjaliku ja avava essee („Elu kui tantsuõhtu“, Sirp 4. VIII 2006), kus alustab Žižekile viidates kujundliku uperpalliga, mille järgi suur truudus mingile mõtlejale võib seisneda just nimelt selle pahupidi pööramises ja „nii pole võimatu, et keegi ka Kundera veenvalt vaoshoitud konservatiiviks või milleks tahes väänab. Ilmutas Kundera ju silmatorkavaid kainusehetki juba ka oma kuulsamates romaanides postmodernse orgia palavamatel päevadel. Täna tundub siiski, et Kundera oli postmodernse lahtisuse ja lodevuse lipukandjate seas, lastes ila tilkudes (mõnuga ähkides) voolata kõigel, millele iha külge hakkab. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, sõda konkreetse ja selge tõega, iroonia, maailma mitmemõttelisuse ilmsikstoomine ja seisukohtade tõsikindluse välistamine, mida meiegi suurhedonist Kalev Kesküla (Vikerkaar 1992, nr 7) joovastunult ja lummavalt on kiitnud, näib aastaid hiljem aga üsna ühepoolsena.“

Nüüd, tagantjärele targana võin ehk öelda, et eks see pidigi aastal 2006 nõnda paistma. Nõukogude aja rusutust mina omal nahal ei mäleta (s. 1982), sest liivakasti raudse kardina vari ei langenud, küll aga mäletan 2006. aasta eufoorilist õhustikku, Ansipi võidukalt vibutavat kätt ja kahekohalist majanduskasvuprotsenti, meeletut kinnisvarabuumi ja üldist joovastuseisundit. Küllap need aastad enne pronksiööd (2007) ja 2008. aastal alanud suurt majanduskriisi olid omal nahal kogemiseks kõige kaugemad võimalikud kogemused totalitarismisurvest ja stagnatsioonisumbusest – vabadus, jõukus ning veelgi jõukamana terendav tulevik. Sellesse õhustikku sattununa pidigi Kundera „üsna ühepoolsena“ paistma, sest totalitaarne režiim oli põrmu varisenud ja avatud aknasse pole mõtet õhuauke lõhkuda. Kogu see suhtelisuse, küsimise ja kahtluse vaim, mida Kundera “Romaanikunstis” postuleerib, on ju ühtlasi vasturohi totalitarismile ehk millelegi, mida siin uue milleeniumi esmakümnendi esimese poole joovastuspäevadel ohuna ettekujutadagi ei suudetud.
Kunderat iseloomustab veel see, et antitotalitaristlikkuse põimis ta ka orgaaniliselt romaanikunsti teooriasse: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.“^vii

*

Kunstiteose retseptsioon on ju paljus ajastu nägu ning iseloomustab sageli rohkem oma ajastu mentaliteeti kui konkreetset kunstiteost – nii nagu ühel ajal tundub Pearu sümpaatsem kui Andres ja teisel ajal vastupidi. Kui klassikat iseloomustab aegumatus ja püsiv värskus, siis Kunderat võib klassikuks pidada küll. Tema kohta kehtivad iseäranis hästi sõnad, mida kirjandusteadlane Daniel Palgi ütles Tammsaare kohta: „Tal oli tohutult palju tähelepanekuid inimestest, ta elas valuliselt kaasa inimese pimesikumängule maailmas ja ta ei väsinud sellest rääkimast, ta ei väsinud seda kujutamast“. Ühes tema peateoses on lausa toodud sõnastik mõistetest, mida erinevad inimesed radikaalselt teist moodi mõistavad. Inimeskistentsi suurte küsimuste, soosuhtluse ja vananemisega seonduvad teemad teevad ta teosed üsna aegumiskindlaks, kuid kindlasti on seal ka mõõtmed, mille saatuseks olla eelkõige ajastudokument.

Näiteks Milan Kundera tekstikorpusesse on kätketud moraalne aegruum, millele võib oletada hääbumist koos vanameistri enesega, kuigi neid initsieerinud seesmised impulsid on inimhinges jäävad. Üks mõõde selles on poliitilis-ideoloogiline. Näiteks oli Kundera üks kolmekümnest Euroopa intellektuaalist, kes kirjutas alla käesoleva aasta jaanuaris ilmunud Euroopa manifestile^viii (Kundera elab üldiselt varjus, ei võta avalikult sõna ega anna intervjuusid), kus hoiatatakse Euroopa idee nõrgenemise eest, totalitaristlike ilmingute taastuleku eest.

Aga teeksin siin väga milankunderaliku tähelepanunihke ja liiguks üksikisiku ihule lähemale, intiimsfääri. Selles liigutuses on Kundera kui psühholoogi suurus – ta oskab meisterlikult lahata seda, kuidas totalitaristlikud ilmingud avalduvad intiimsfääris ja kuidas intiimsed psühholoogilised impulsid motiveerivad totalitaristlikke süsteemide ehitajaid (viimase heaks näiteks sobib ka meie oma „Seltsimees laps“).

Ka selles pingeväljas võime näha ühe moraalse aegruumi vajumist perifeeriasse (et mitte väljenduda dramaatilisemalt). Siin võib näitlikustamiseks võtta ühe ta tuntuima teose, raamatu, mille pealkiri on nii lummav, et on praeguseks vist parafraseerituim raamatu pealkiri üldse – „Olemise talumatu kergus“. Seda raamatut võib ka üsna julgelt nimetada mitme põlvkonna kultusteoseks.

Kohe selle teose alguses antakse ülevaade peategelase Tomaši maailmas-olust ja elutundest: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihkab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ja vastupidi – keegi ei tohi tema elule pretensioone esitada. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.

See maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. Lapsed arusaadavalt sellesse maailma ei mahu, sest lapse suhe vanemasse on sõltuvussuhe. Kõik suhted tuginevad rangele vabatahtlikkusele ja (mis tahes) vägistamine on rängim kõlbeline eksimus. Samas selles vabade indiviidide vabade tahete raamistuses on aga kõik lubatud. Küllap see on üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas. Muidugi Kundera on kõike muud kui idealist või utopist ja see moraalne pürgimus on just nimelt moraalne, mitte aga mingi õndsuse saavutamise retsept. Tomaš on traagiline, kannatav karakter. Nii ta peab ja teisiti ta ei saa.
Traditsioonilisemale kristlikumale pilgule võib Tomaš paista moraalse langemise maksimumina, ta on vaat et patoloogilisuseni liiderlik, samas on see ühe emantsipatsiooni-igatsuse kristallatsioon^ix ning ühe moraalse pürgimuse loomulik jätk (see temaatika on põhjalikumalt lahti kirjutatud SIIN). Kuna seksuaalsus on (tehnoloogiliselt) lahutatud sigimisest, siis see ei kuulu enam üldse moraalsfääri – intuitsioon, mis katoliiklikumale meelelaadile täielikult üle jõu käib –, ning moraalse ranguse teravik suundub sootuks mujale, sinna, kus võime ka praegu näha erinevaid noori, moraalsetest tunnetest ajendatud aktiviste, tähendab loomakaitsesse ja loomaõiguslusse: „Inimkonna tõeline moraalne eksam, see kõige põhilisem (mis on paigutatud nii sügavale, et meie nägemisvõime sinna ei ulatu) seisneb tema suhtumises nendesse, kes on antud tema meelevalla alla: loomadesse. Ja siin on inimest tabanud täielik krahh, nii põhjalik, et just sellest tulenevad kõik ülejäänud,“kirjutab Kundera.^x

***

Ütlesin, et tõenäoliselt taandub see eetika perifeeriasse. Siin võiks küsida, et kust siis see uuspuritaanlus peale tungib, vasakult või paremalt? Selline küsimus on sama ekistav, kui küsimus, kas XX sajandi esimesel poolel ohustas Euroopat punane või pruun katk, parem- või vasaktotalitarism? Loomulikult mõlemad ja korraga. Nõnda mingis mõttes ka praegu.

Seksuaalmoralistlik puritaanlus tungib peale nii vasakult kui paremalt. Selle pealetungi edukus kummalgi rindel on omaette teema nagu ka see, kellel selle suundumusega lihtsam või raskem kohaneda. Paremkonservatiivse tiiva puhul see ei üllata, sest see tendents sisaldub seal loomuldasa ning valimisõhustukus suudeti lausa abordi-debatt hauast üles kaevata ja ellu äratada. Kõnekam on aga vasakrinde innukas suubumine uuspuritanismi. Kui traditsioonilisemaid ühiskondi iseloomustab muu hulgas väga rangelt reglementeeritud seksuaalkäitumine, siis nüüd – eelkõige #MeToo-liikumise tuules – taotlevad seda liikumised, mida varasemalt seostati emantsipatsiooniga, musternäiteks on siin feminism. Läänes käivad asjad paar sammu meist ees ning seal on juba küllaga suurkorporatsioonides ametijuhendeid, kus on reguleeritud kallistamise ja silmavaatamise lubatud kestused töötajate vahel, progressiivsemate maade vägistamis- ja ahistamisvastased seadused teevad üsna rangeid ettekirjutusi sellele, milline on lubatud flirt ja eelmäng. Progressiivse portaali „Feministeerium“ üks administraator on meilgi välja andud kenauuspuritaanliku regulatsiooni sookäitumisele^xi. Seksuaalses lävimises „on tõesti halle alasid. Ja sellepärast on vaja entusiastlikku nõusolekut. Kui on nii palju inimesi, kes ei suuda teise inimese suhtumist välja lugeda, ja nii palju neid, kes arvavad, et kui üks osapool ei soovi, on lihtsalt tegemist halva seksiga, siis on vaja see hall ala mustvalgeks teha. Amnesty Internationali andmetel on Euroopas kaheksa riiki, kus vägistamine on defineeritud nõusoleku kaudu, ja veel kolmes riigis on see arutluse all. Eesti ei ole üks neist. Aga võiks olla,“ kirjutab teine Feministeeriumi vedaja Kadi Viik vasakpooleses kultuuriajakirjas^xii ning seal kõmisev range puritanistlik paatos on õige sama kõlaga kui katoliklikust fundamentalismist tõukuvatel SAPTKi-poistel. Sama on sihtki – allutada seksuaalkäitumine rangele reeglistikule ja sanktsioneerimisele. Ja see on igati mõisetav, sest kiirelt muutuvas ühiskonnas peab iga põlvkond ise ja omal nahal avastama, et vabaduse hinnaks on ka ses vallas tagasilöögid turva- ja kindlustundes ning erootilise kapitali jaotuse võrdsuses^xiii. Ja nii on mõistetav, et viktoriaanlikkuse ja hipinduse vahel kõikuv pendel liigub taas teises suunas.

***

Veebiväljaanne Quillette pealkirjastab Milan Kundera juubelit tähistava artikli pealkirjaga: „Milan Kundera hoiatas meid ajaloolise amneesia eest. Ometi nüüd see juhtub jälle“^xiv. Ewan Morrison arutleb seal selle üle, et kuidas on juhtunud, et kommunism on noorte seas jälle pop. Kuidas nii kiirelt unustatakse kuriteod, mille puhul mitte kuigi ammu vannuti, et ei iial enam? Morrison osutab sellele, kuidas kommunistlikud režiimis on ise aidanud oma kuritööde unustamisele aktiivselt kaasa ja kuidas dokumentide hävitamise funktsiooni on astunud vastupidine tendents – faktid uputatakse tohutusse ja vastuolulisse infolaviini. Info üleküllus võib asetuda samasse funktsiooni info puudusega.Aga lasen parem Kunderal endal viidata allikate suunas. Läbinägeliku psühholoogina mõistab ta suurepäraselt, et nähtus ei juurdu mingis idees, ajuviiruses. Idee on kaugelt liiga tserebraalne nähtus.

„Prantsuse revolutsioonist peale nimetatakse üht poolt Euroopast vasakpoolseks ja teist seevastu märgistatakse kui parempoolset. On peaaegu võimatu defineerida nii ühe kui ka teise puhul mingeid teoreetilisi printsiipe, millel nad baseeruksid. Selles pole midagi kummalist: poliitilised liikumised ei baseeru ratsionaalsetel seisukohtadel, vaid kujutlustel, piltidel, sõnadel arhetüüpidel, mis ühtekokku moodustavad ühe või teise poliitilise kitši.

Suure Marsi kujutelm, mille kaudu laseb end joobnustuda Franz, on poliitiline kitš, mis ühendab kõikide aegade ja suundade vasakpoolsete vaadetega inimesi. Suur Marss, see on suurepärane teekond edasi, teekond vendluse, võrdsuse, õigluse, õnne poole ja veel edasi üle kõikide takistuste, sest takistused peavad olema, kui marss peab olema Suur Marss.

Proletariaadi diktatuur või demokraatia? Tarbimisühiskonna tagasilükkamine või või tootmise suurendamine? Giljotiin või surmanuhtluse kaotamine? Asi pole üldse selles. See, mis teeb vaskpoolse inimese pole üks või teine teooria, vaid selle inimese võime teha mistahes teooria kitši koostisosaks, mida kutsutase Suur Marss“^xv

See tsitaat on fragment pikemast esseistlikust arutelust Suure Marsi kitši üle, mis moodustab kuuenda osa romaanist „Olemise talumatu kergus“^xvi, mida soovitan koos „Nalja“ ja „Naeru ja unustuse raamatuga“ (e.k. 2014) praegusel, ühiskondlikult äreval ajal meelekosutuseks üle lugeda. Sest tundub, et kui võtta omaks Kundera tunnetuslikult nõudlik romaanimääratlus^xvii, siis võib nõustuda selleski, et „filosoofia poolt hüljatud ja sadade teaduslike spetsiifikatega lõhestatud moodsas maailmas püsib romaan kui viimane vaatetorn, millelt saame haarata inimelu tervikuna“^xviii.

UNUSTUS [oubli]. „Inimese võitlus võimu vastu on mälu võitlus unustuse vastu.“ Seda Mireki lauset „Naeru ja unustuse raamatust“ tsiteeritakse tihti kui romaani sõnumit. Sest lugeja tunneb romaanis kõigepealt ära selle, mis on „juba teada“. Selle romaani „juba teada“ on Orwelli kuulus teema: totalitaarse võimu poolt pealesunnitud unustamine. Kuid mina nägin Mireki loo omapära hoopis mujal. Mirek, kes kõigest jõust võitleb selle eest, et teda ei unustataks (teda, tema sõpru ja nende poliitilist võitlust), teeb samal ajal kõik võimaliku, et unustataks teine inimene (tema eksarmuke, keda ta häbeneb). Enne kui unustamistahe muutub poliitiliseks probleemiks, on see antropoloogiline probleem: alati on inimesel olnud soov kirjutada ümber oma elulugu, muuta minevikku, kustutada jälgi, nii enda kui ka teiste omi. Unustamistahe pole sugugi labane kiusatus petta. Sabinal pole mingit põhjust midagi varjata, ometi tõukab teda tagant irratsionaalne soov panna end unustama. Unustus: ühtaegu nii absoluutne ebaõiglus kui ka absoluutne lohutus.

- Romaanikunst 

***

iDetailsemalt elulooga tuvumiseks soovitan Kaarel Kressa artiklit „Milan Kundera – kui olemise kergus muutub talumatuks“ EPL 28. III 2009

ii„Kauge maa, millest teame vähe“, nende sõnadega olevat Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain õigustanud Tšehhoslovakkia loovutamist Saksamaale Müncheni lepingule alla kirjutades.

iiiMilan Kundera „Eesriie“ Tänapäev, 2008, prantsuse keelest tõlkinud Martin Kala, lk 45-6

ivMihkel Mutt „Õnnelik inimene Lennart Meri“ PM 14. III. 2007

v„Eesriie“, lk 144 ja 36

viMilan Kundera „Romaanikunst“ LR 1998, nr 11-12, prantsuse keelest tõlkinud Triinu Tamm, lk 37-38

vii„Romaanikunst“ lk 19

viiiEesti keelne tõlge on leitav: https://eestinen.fi/2019/01/intellektuaalide-appikarje-euroopa-laguneb-koost/

ixOlen selle teema pikemalt lahti kirjutanud artiklis „Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus“ Sirp 12. II 2016

x„Olemise talumatu kergus“ Monokkel 1992, tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar, lk 175

xiJaan-Magnus Tammepuu „Lühike õpetus: kuidas mitte ahistada“ EE 27. XII 2017

xiiKadi Viik „Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast“ Vikerkaar nr 12, 2018

xiiiVt „Appi, ma vajan armasust“ #metoo #incel“ raamatus Mihkel Kunnus „Päästepaadieetika“ Ji 2018, lk 205-224

xiv „Milan Kundera Warned Us About Historical Amnesia. Now It’s Happening Again“ https://quillette.com/2019/03/31/historical-amnesia-and-kunderas-resistance/

xv„Olemise talumatu kergus“ lk 156

xvi Kundera suur lemmik ja imetlusobjekt on Austria kirjanik Robert Musil (1880-1942), modernismi säravaim tipp, kes üritas loodusteadusliku täpsuse viia hinge fenonomenoloogiasse. Ja võib öelda, et Musil sai sellega hakkama, kuigi peateos „Omadusteta mees“ (e.k. 2006) jäi autori surma tõttu umbes 1800 lehekülje pealt pooleli.

xvii Vt „Romaanikunst“ ja „Eesriie“

xviii „Eesriie“ lk 83

Mis on Ruuben Kaalepi tehtud käemärgi tegelik tähendus?

Ilmus 05.04.2019 EPLi arvamusküljel


Mis on Ruuben Kaalepi tehtud käemärgi tegelik tähendus?

Mihkel Kunnus

Natsimärgist

Vastne riigikogu liige Ruuben Kaalep tegi ametivande andmisel käega žesti ja peagi rullus üle sotsiaalmeedia võimas vulgaarsemiootika laine. Kas tegu on natsi-märgiga või mitte?

Selle selgitamiseks on enne hea üle korrata semiootika ehk märgiteaduse baasteadmised.

Esiteks tuleb rõhutada, et märgi tähendus ei ole märgi omadus (nagu mass või pikkus-laius on keha omadused), vaid suhtlusakti mõõde. See tähendab, et kõik vaidlused selle üle, mis on mingi märgi tegelik tähendus, on juba eos valedel alustel. Märkidel ei olegi iseseisvat tähendust, mis oleks suhtlusaktist eraldi. Märk ise polegi midagi muud kui suhtlusprotsessi osa.

Teiseks tuleb rõhutada, et märgi tähendus sõltub kontekstist, ütleme, märgi tegijast ja märgi nägijast. Näiteks märkide või sõnade tähenduse suhtelisust teadvustavad ka rahvuskonservatiivsed inimesed päris hea meelega, kui on vaja seletada, et sõnal „neeger“ pole eesti keeles ajalooliselt halvustavat tähendust olnud, või et Lihula monumendil kujutatud SS-mundris mees ei tähendanud austusavaldust natsi-režiimile, vaid meil, eestlastel, on sel teine tähendus ja meile tähendab see vabadusvõitlejat.

Kolmandaks tuleb ka öelda, et iga sõnum on mitmeselt kodeeritud. Näiteks üks tasand kodeerib lause sisu, teine selle, millena seda lauset tuleb võtta (naljana, ähvardusena, faktiväitena jne).

Neljadaks. Erinevatele vastuvõtjatele on märk erineva tähendusega ning üks ja sama märgi kasutaja võib korraga saata välja erinevaid sõnumeid sõltuvalt märgi adressaadist.

Küllap on kõige tulemuslikum vaadata seda konkreetset žesti konkreetses kasutuses.

Niisiis on kõige esmasem märgi lahti seletamise struktuur järgmine: kui A näitab B-le C, siis see tähendab D.

Näiteks, kui Ruuben Kaalep teeb OK-žesti, siis Sinise Äratuse kambajõmmidele (ja teistele, kellele ütleb midagi 4chan jms) tähendab see iroonilist viidet valgete ülemvõimu tunnistamisele. Nad näevad seda ja itsitavad vandeseltslaslikult pihku. Enamikele inimestele, kes selle spetsiifilise koodiga kursis pole, tähendab see lihtsalt OK-žesti – „kõik on korras“. Natsikütid aga teavad ka seda koodi, mille järgi tähistab see žest sinise ärataja käega näidatuna valgete ülemvõimu taaskinnitust ning nad ärrituvad. NB! Märgil ongi siin mitu tähendust ja seda sõltuvalt vastuvõtjast.

Sekundaarsed koodid

Jääb üle küsida veel teisese koodi järele. Miks Ruuben Kaalep selle žesti tegi? Ei andud ta ju selle märgiga mingit erilist infot (a la „Revolutsioon algab sel ajal ja sel kohas“), vaid tegi just sellise kelmika märguande. Sellega sai ta korraga lüüa meeldivalt klaase kokku kambajõmmidega ning ühtlasi naerda näkku natsiküttidele. Kui viimased lärmi tõstavad – mida nad kindlasti teevad – siis saab aga jällegi näidata, et vaadake, see on ju sõgedus, natsikütid on peast puhta lollakad, näevad tavalises OK-žestis natsi-märki. Ja et enamikule inimestele see ongi pelgalt OK-žest, siis nad siin nõustuvad Kaalepiga ja tulevad teda kaitsmagi ning trolliv meediaoperatsioon on õnnestunud.

Ja oligi.

Kui foto selle žestiga FB-s levis, siis nii mõnigi Kaalepi mõttekaaslane väljendas rahulolu, vastates kinnitati üle sõnumi mõistmist (nt „Top kek!“ - otsene viide subkultuurile, kust Ruuben Kaalepi taktika pärineb. Ja kui Mikk Salu artiklid EE-s muud ei tõestanud, siis vähemalt seda, et Kaalep on selle subkultuuriga kindlasti ja lähedalt tuttav), Selliste sõnumite suhtes tundlikud vasakpoolsed reageerisid omakorda protestiga ning lõviosa inimestest, tähendab mass, teatas veendunult, et selle märgi tegelik tähendus on ju see, et kõik on korras, ning toppisid oma FB-vood täis erinevaid fotosid sellest, kuidas erinevad lugupeetud inimesed seda žesti teevad. Ka see on igati ennustatav ja loomulik käitumine. Hispaania filosoof José Ortega y Gasseti sõnadega: „Mass on iga säärane inimene, kes ei hinda ennast – kas heas või halvas mõttes – eripära alusel, vaid tunneb end „nagu kõik“ ega valuta sellest hoolimata südant; kes tunneb end mõnusasti, tundes, et on teistega ühesugune“. („Masside mäss“, Vagabund, 2002, lk 15). Mass tunneb, et nii, kuidas nemad selle märgi tähendust tajuvad, ongi õige, et see ongi tegelik tähendus. See on mõistagi semiootiline kanapimedus, aga mis parata.
Selles mõttes võttis Ruuben Kaalep siin PR-operatsiooni maksimumpunktid. See oli väga õnnestunud trollimine, meediatähelepanu kaaperdatud nagu naks.

Aga tasub teha veel mõned tausta avavad märkused.

Punkar Kaalep

Mingis mõttes on tähelepanuväärne ka see, kus ta oma vigureid tegi. Kui traditsioonilisemas mõttes konservatiivset eluhoiakut iseloomustab muu hulgas aukartus väärikate institutsioonide ees, siis noort Kaalepit see ei iseloomusta. Ta vigurdab Eesti riigi ühes tähtsaimas institutsioonis ametivannet andes (NB! vande andmine on seotud pühadusmõõtmega). See käitumine iseloomustab rohkem punk-mentaliteeti, demonstratiivset mittehoolimist ühiskondlikest tabudest ja korrast.

Ma arvan, et Ruuben Kaalep ei sobi hästi riigikokku, sest ta on veel liiga noor ja ebakompetentne ning samuti tundub, et ta ei saa hästi aru, kuidas kuskil sobib käituda. Ta ei taipa, millised tagajärjed ta naljadel ja rollimängudel võivad olla. Eriti ohtlikud on igasugused natsi-naljad välissuhtluses ning Venemaa on iga sellise kingituse eest väga tänulik, mis võimaldab Eestit näidata väikese natsiriigina. Vanemad parteikaaslased peaksid teda üksjagu kantseldama. Ometi on Ruuben Kaalepi poisikeselikud üleannetused mitmes mõttes palju ohutumad asjad, kui näiteks Peeter Ernitsa täiesti külma näoga teadlik valetamine (sellele osutas ka Urmas Vaino viimases „Suud puhtaks“ saates) ja muu taoline.

EKRE postmodernistlikkus

EKRE imagoloogia juures tuleks tähele panna ka seda, et tegu on de facto vägagi postmodernistliku kooslusega, kus on uus ja vana segamini nagu puder ja kapsad. EKRE koloriitsemad mõjutajad mängivad oma identiteediga sama loovalt ja disainivalt kui sõgedaimad vikerkaarlased oma seksuaalsuse ja sooga. EKRE kehandiks on hulk endisi rahvaliitlasi, maa soola selle sõna parimas tähenduses, need on lõviosas tublid ja asjalikud inimesed, märgiline on aga seegi, et aupresidendiks on piltlikult öeldes valgete juustega suurkolhoosnik (et mitte öelda ekskommunist), esiotsas kaks disainitud identiteediga „musta kaabut“ – trumpiliku populismi eeskujulikd õpilased. Neid toetab kodanikuühendus SAPTK, kus paar kohalikku eesti meest on ennast nietzscheaaliku tahtega Ibeeria ristirüütleks disaininud. Identiteedid virdavad ja vulavad nii, et vähe pole! Noorteliikumist veavad USA-netikogukondadest innukalt õppivad punkarid, kellel vana nahktagi asemel on pintsak ja kukeharja asemel korralik soeng.

Tuleb rõhutada ka seda, et pungil on elujõulises ühiskonnas oma funktisoon. See peabki ärritama, pilku värskeks lööma, uinumist takistama.

Klanitud ja viisakas välisvorm võimaldab korrumpeerida palju tõhusamalt, sest väliselt on kõik korrektne ja sujuv. Praegu hakatakse unustama, miks liikumine Aitab Valelikust Poliitikast kunagi ellu kutsuti, kuidas Sirpi on juba korralikult räsitud ja suukorvistada püütud, kuidas täitevvõimu tegevuses juba oli ideoloogiline panetumine ja kuidas personalipoliitika juba põlistas teatud negatiivseid suundumusi. Seepärast ma ka tervitan virila näoga praegust koalitsiooni (kuigi minu isiklik valiku saanud erakond ei ületanud künnistki), sest see on praegustest kehvadest valikutest parim. Muidugi konservatiivusega pole EKRE-l suurt midagi pistmist. EKRE on kõrvakiil klanitud vormi taga toimuvale roiskumisele. EKRE toimib mõnes mõttes nõnda Pussy Riot Putiniga lähedalt kokku mängivas Vene õigeusu kirikus.

Igati viks, viisakas ja poliitkorrektselt kombeline Reformierakond on hunt lambanahas. EKRE on aga pigem lammas hundinahas. Tekitab hirmsalt ärevust ja lärmi, aga tegelikult üsna kahjutu loom ning üheselt paremaid alternatiive meil selle valimistulemuse pealt võtta ka polnud. Ning öeldes, et EKRE on lammas hundinahas, kardan, et see kujund on palju tabavam kui mulle meeldiks.

Rail Balticu „maaletooja“ kõverpeeglis maailm

Kuna alljärgneva teksti avaldamine on ajakirjanduses toppama jäänud, siis pistan selle autori loal siia.

Rail Balticu „maaletooja“ kõverpeeglis maailm

Endel Oja, majandusdoktor

Ainult nii saab kirjeldada emotsioone, lugenud Tartu Postimehes 23. märtsil ilmunud artiklit „Kristjan Kaunissaare: Rail Balticu rahastamine seisab tugeval vundamendil.“ Artikli autor, olles töötanud tänaseks juba mitu aastat Rail Balticu (RB) koordinaatorina Majandus - ja Kommunikatsiooniministeeriumis, peaks teadma kõiki selle projektiga seotud elementaarseid fakte. Kuna ta neist suurt osa, mis tekitavad põhjendatud kahtluse selle „projekti“ vajadusest Eestile, järjekindlalt eirab, siis siinkohal temale ja lugejatele asjakohane faktivärskendus.

Esiteks - siiamaani ei ole keegi ümber lükanud Eesti spetsialistide kollektiivi (P.Humal, K.Lambot, I.Paul, R.Vibo) poolt juba 2018.a. jaanuaris RB tasuvusanalüüsis leitud 4 miljardi euro suurust viga, mille tulemusena kogu RB projekt tegelikult ei vasta EL kaasrahastamise tingimustele. Enamgi veel - MKM ja Rail Baltic Estonia OÜ on järjekindlat eiranud kõiki ettepanekuid RB tasuvusanalüüsile sõltumatu auditi tellimiseks. Miks? Muide, Taani firma COWI analüüs näitas juba 2007.a., et RB sotsiaal-majanduslikult kõige elujõulisem variant ei ole mitte uue 1435 mm laiusega raudtee rajamine Muugalt Iklani ja edasi Riiga, vaid olemasoleva 1520 mm raudtee rekonstrueerimine trassil Tallinn-Tapa-Tartu-Valga -Riia kiirusele 160 km/t. EL andiski Eestile selle teemaga edasiminekuks 2007.a. 1 miljoni euro ja Eesti riik pani juurde sama summa. Mida selle raha eest telliti, on teadmata. 2008. aasta detsembris otsustas Euroopa Komisjon anda 9,3 miljonit EUR toetust Tartu-Valga piiriülese lõigu rekonstrueerimisele maksumusega 34,3 miljonit EUR. Sellest hoolimata toimetas „uue Rail Balticu“ lobigrupp omasoodu edasi ja 2010. aastal tellis seekord Läti Transpordiministeerium Briti uuringufirmalt AECOM töö, et otsustada, mitte kas, vaid juba kuhu oleks Balti riikides otstarbekas rajada uue, 1435 mm rööpmelaiusega otsetrass Muugalt Poola piirini. Tähelepanu: selle töö lähteülesandes olid Tartut läbiv trass ja olemasolev 1520 mm rööpmelaius välistatud, seega reaalsete alternatiivide võrdlemisest töö tellija loobus, teades suurepäraselt fakti, et samal aastal jõustunud EL määruses konkurentsivõimeliseks kaubaveoks kasutatava Euroopa raudteevõrgustiku kohta loeti Eestis vastavaks kaubaveo koridoriks Tallinn-Tartu-Valga lõik.

Teiseks - K.Kaunissaare väidetes prevaleerivad seisukohad „ ...Euroopa Liidu prioriteet“, „...Euroopa raudteevõrgustiku arendamine“ jms. Sõnagi pole juttu sellest, millist lisaväärtust võiks Eestile tuua Baltimaade olemasoleva raudteesüsteemiga mitteühilduva RB raudteeniidi rajamine 2 miljardi euro eest paralleelselt juba olemasoleva raudteega (mis vajab olulisi investeeringuid), Via Baltika maanteega (mis vajab 4-realiseks ehitamist) ja mereteega. Tuletagem siinkohal meelde, et kui näiteks rekonstrueerida olemasolev 1520 mm Tallinn-Pärnu raudtee kiirusele 160 km/t, siis jõuaks reisija Tallinnast Pärnusse 20 minutit hiljem kui RB-ga. Kas see 20 minutit on ikka „Euroopa proriteet“, mille eest Eesti peaks välja käima miljard eurot oma maksumaksja raha?? Lisaks on tänaseks selgunud, et loodetud kaubavooge Arktika mereteelt Soome kaudu saabuma ei hakka, veoautode koormad RB-le ei koli ja Venemaalt Hiina kaupu RB-le samuti saabuma ei hakka. Keegi ei hakka ka sõitma 15 tunniga ja pileti maksumusega 150 eurot Berliini, nagu RB välja pakub. Milleks meile siis see raudtee? Ka Vabadussõda, kus Eesti kasutas edukalt soomusronge, on tehnoloogiline minevik.

Kolmandaks - K.Kaunissaare nagu unustaks ära, et kõik Eestis elluviidud suuremad ehitus-ja taristuprojektid on võrreldes prognoosituga oluliselt kallinenud. RB maksumuse prognoosides on toimunud alljärgnevad „arengud“: 2016.a. mai 3,68 miljardit eurot, 2016.a. oktoober 5,0 miljardit eurot, 2017.a. aprill 5,9 miljardit eurot. Eesti trassi maksumuse järjekordne prognoos tõusis 2018.a. oktoobris 1,3-lt miljardilt eurolt 1,6 miljardi euroni ehk 23%. Seejuures prognoositakse investeerimisprojekti maksumust, millel puudub ehitusprojekt, st. ükski ehitaja ei ole antud numbrite paikapidavust kinnitanud. Tõde kipub olema, et planeeritav ehitus osutub peale reaalsete hinnapakkumiste saamist oluliselt kallimaks. Kui palju? Järelemõtlemiseks: KUMU ehitusmaksumuseks planeeriti 33 miljonit eurot, tegelikuks maksumuseks kujunes 47 miljonit eurot, kallinemine 42%. ERM-i maksumuseks planeeriti 37,8 miljonit eurot, tegelikuks maksumuseks kujunes 63 miljonit eurot, kallinemine 67%, Reidi tee maksumuseks planeeriti 29 miljonit eurot, odavaim hinnapakkumine oli 40 miljonit eurot, kallinemine 38%. Eesti idasuuna kontrolljoone ehitamismaksumus peale reaalsete ehituspakkumiste saamist erines prognoositavast koguni 2,5 korda! Euroopa Kontrollikoda (tervitusi Juhan Partsile!) tõi ühes oma auditis välja, et kõigil 19 auditeeritud raudteelõigul täheldati projekti olulist kallinemist. Kas K.Kaunissaare koos RB „maaletoojetega“ tõesti arvab, et EL muudkui maksab kinni lõviosa RB jätkuvast kallinemisest, kui see suure tõenäosusega reaalsuseks osutub? Kõike seda ilmselt teades on RB „maaletoojad“ asunud rakendama strateegiat: „asume hoogsalt kulutama, et edaspidi oleks projekti peatamine keerulisem!“.

Neljandaks – Eesti riigi omaosaluse raha, mis eeltoodut arvestades on vähemalt 1 miljard eurot, tuleb laenata, mis negatiivse kõrvalmõjuna viib alla riigi edasise laenuvõime, pärssides seeläbi tõeliselt vajalike investeeringute tegemist. Sellise suurusjärguga omafinantseeringu eest saaks rekonstrueerida kõik Eesti raudteed kiirusele 160 km/tunnis, mis oleks nii kaupade kui elanike transportimiseks optimaalne ja hulk raha jääks veel ülegi. Samal ajal kiratsevad olemasolevad ühendusteed, mitte ainult raudteevõrk. Näiteks kruusateedele katete ehitamise mahud on 2017.a. 125 km ja 2018.a planeeritavalt 80 km, kusjuures kruusateid on Eestis 4876 km. Tallinn-Tartu maantee rekonstrueerimine 4-realiseks meenutab juba põlvkondadeülest epopöad. Teede Tehnokeskus AS andmetel oli riigiteede akumuleerunud remondivõlg 2018.a. ca. 840 miljonit eurot. Kahel viimasel EL finantseerimisperioodil on teehoiu investeeringuid (eriti põhiteedel) suures osas rahastatud EL vahenditest suurusjärgus ainult ca. 30 miljonit eurot aastas. Järgmisel finantsperioodil teede rahastamise võimalused EL toetusfondidest vähenevad oluliselt ja asemele tuleb leida uus rahastamismudel või rahastamisallikad.

Viiendaks - K.Kaunissaarel ei ole teadmata, et EL uuel eelarveperioodil väheneb EL toetusraha Eestile 40% , st. praeguse perioodi 4,5 miljardi euro asemel saame 2,7 miljardit eurot, kusjuures Eesti kavatseb ise EL eelarvesse maksta 1,25 miljardit eurot, seega “puhas” EL toetus on ainult 1,45 miljardit eurot. Ca. 85% RB ehitamise kuludest langeb just sellesse perioodi, mis tähendab, et Eestil kuluks RB-le selle “maaletoojate” juhtimisel üle poole kogu järgneval eelarveperioodil EL-st saadavast rahastusest. Arvamus, nagu saaks Eesti RB tarvis EL abi väljastpoolt seda summat, on tagasihoidlikult öeldes ebakompetentne. Kokkuvõttes – läbinisti väär on K.Kaunissaare kõiki tema etteasteid läbiv kinnitus, nagu poleks Rail Balticu tõttu ka teised vajalikud projektid tegemata jäänud. Vt.https://meieeesti.postimees.ee/6471395/priit-humal-rail-balticut-ei-anta-meile-kingituseks.

Täna ei ole veel hilja tagasi pöörduda mõistliku RB lahenduse juurde ilma, et Eestile sellest EL-i ja naabritega probleeme tekiks.