Elusus on kujunemislugu. Von Baeri bioloogiatraditsioonist

Ilmus kärbitult ajalehes “Sirp”01.09.2017

Elusus on kujunemislugu

Karl Ernst von Baer Teateid härra salanõuniku dr Karl Ernst von Baeri elu ja kirjatööde kohta, edastatud tema enda poolt. Ilmamaa. 2015. 424 lk. Tõlkinud Anti Lääts

Mihkel Kunnus

Kaunis kindlalt võib öelda, et vihikumahtu doktoritöö „Eestlaste endeemilistest haigustest“ on Karl Ernst von Baeri (1792-1876) loetuim kirjatükk eesti keeles. See on ühelt poolt mõistetav – kuidas saakski mõni teadusteoreetiline arutlus olla nii üldhuvitav kui üks kõrvaltpilk enesele –, ent samas on sellest ka väga kahju, sest see on tõenäoliselt ta kõige aegunum ja väheväärtuslikum kirjutis, mis takkapihta põlistab eestikeelse lugeja teadvusesse meie esindusülikooli suurimast kasvandikust täiesti ebarepresentatiivse ja halvas mõttese karikatuurse pildi. Baeri enese sõnadega on sel tööl „umbes sama palju väärtust kui teistel töödel, mis noored kogenematud inimesed kirjutavad – nimelt üsna vähe“(lk 144). Küll oleks hea, kui tema autobiograafia saavutaks osagi sellest loetavusest! Lausa võrratu oleks aga kui loetaks juba tõlgitust ta kõnet „Milline vaade elusloodusele on õige? Ning kuidas rakendada seda entomoloogias?“ⁱ . Samuti saab mõned pidepunktid olulisemast kätte tema loomingu kõige hilisemast eestindusest, 1830ndatel peetud kõnest – „Üldine seadus looduse arengus“ⁱⁱ.

Aga mis on see oluline, mille pärast Baeri – seda 19. sajandi teadlast – üldse lugema peaks? No selleks on ikka kõige olulisem ja eksistentsiaalsem asi üldse – elu! Baeri kirjatööd aitavad heita valgust elu olemusele kõige sügavamas mõttes. Seega iseenesestmõistetavalt ka inimolemusele, inimloomusele. Ning kujutelmad inimolemusest – olgugi, et enamikel meist vaikselt sissekasvanud ja sõnastamata – ei tapitseeri ainult eeterlike vaimude vandlitorne, vaid suunavad paljus ka argipoliitilisi hoiakud.

Tsiteerin siin illustratsiooniks ühte Toomas Pauli isiklikumat, otsapidi mälestuste vormi võtvat esseed „Uskumatu Tooma lugu“:

„Miks ma sellest inimese lahkamisest nii pikalt pajatan? Aga seepärast, et sellele mõtlemine ongi olnud mu elu. Välised asjad ja sündmused jäävad väliseks, fooniks, mis neist ikka meeles pidada või teistele rääkida. Olen lakkamatult otsinud vastust küsimusele: kui palju on inimene muudetav? Kas inimisiksus ja ühiskond saaks olla ka teistsugune ja mis selle nii- või teistpidi „arengut“ tingib? Olin kunagi optimistlik inimloomuse muudetavuse suhtes. Järk-järgult olen pidanud loobuma lootmast, et kõik on võimalik, ning otsima seda, mis on võimalik.[autori rõhutused – M.K.]“ⁱⁱⁱ

Tõesti, küsimus, kui palju on inimene muudetav, on väga oluline küsimus. Ja mitte ainult teoloogile. Näiteks vägagi aktuaalseid ühiskondlikke hoiakuid lahkav Mihkel Muti raamat „Eesti ümberlõikaja“ polemiseerib ju paljuski sama küsimuse ümber.

Kui muudetav on siis inimene?

Küsimus ise on aga väga mitmeti mõistetav, sest sõltub sõna „inimene“ vaikemääratlusest. Peetakse „inimese“ all vaikimisi silmas inimliiki, inimühiskonda või inimindiviidi, kogu inimindiviidi elukaart või mingit lõiku sellest – see on tavaliselt kriitiliselt teadvustamata, ent määrab väga palju. Näiteks rousseaulik jutustus vabana sündinud inimesest ja igasugused liiladustesse kalduvad emantsipatsioonijorud saavad mu arust kõlada veenvalt ainult neile, kes on autentseimaks inimolemiseks – ehk siis intuitiivseks inimese määratluseks – kogenud äsja vanemate sõltuvusest vabaks kiirendava nooruki elutunde. Abitul lapsel takistab selle arusaama omaksvõttu puudulik mõistus, vananev inimene või järglaste eest hoolitsev inimene aga tajub sõltuvust teistest ja üksilduse abitust märksa teravamalt.

Samuti paistab heaks ja kõnekaks näiteks olema Hannah Arendti ühiskonnafilosoofia. Minu arust on Hannah Arendt üks sügavamalt (siin: baerilikumalt) elu mõistnud poliitiline mõtleja, kes on üsna aksiomaatiliselt adunud, et inimkond on pidevalt voolav paljuline eluprotsess, mis koosneb ühekordselt tõusvatest-kestvatest-vajuvatest ja osaliselt hargnevatest ontogeneesidest. Kui see äratundmine on mõistmisena juurdunud, mitte pelgalt kinnitava allkirja saanud isoleeritud faktiväide, siis on võimatu võtta ühiskondlikku lepingut (Hobbes, Rousseau) millegi enamana kui väga halva metafoorina, nii halvana, et see eksitab rohkem kui seletab. Toon kõrvutuseks teise kujundi. Kujutlegem ette tänavat, kus jalakäijad liiguvad pideva voona, mis korrakski ei peatu, ning seadke ülesandeks saavutada mingis keerukas küsimuses kokkulepe ühel tänavalõigul. Seal tänavalõigul on igal ajahetkel inimesi küll umbes sama palju, aga kogu aeg lahkub osa inimesi seltskonnast oma tahtmiste ja veendumuste osakaaluga ja kogu aeg tuleb osa inimesi juurde, kes ei tea kokkulepitavast küsimusest midagi ja kellele tuleb asjad nö jooksu pealt selgeks teha. See metafoor on juba palju parem ühiskonna või riigi metafoor, aga kaugeltki mitte hea. Baer ütleb otsesõnu, et „[l]oodus paigalseisu ei tunne, vähemalt mis puudutab elavaid organisme. Seepärast, kui usume eluslooduses paigalseisu nägevat, on süüdi selle mõõdupuu väiksus, mida me tarvitame“^iv Näiteks ei piisa sellest, et jõuame kokkuleppele ühises eesmärgis, elu pole matemaatiline võrrand, kus lahenduse õigsus ei sõltu lahendamise kiirusest. Tempo on eluprotsesside – ja seega ka ühiskondlike protsesside – mõistmisel ja kujundamisel väljataandamatu faktor. Näiteks ta meenutab, kuidas ta isa püüdis igati kergendada oma talupoegade elu ja nii oli Baeri isa „meie provintsis üks esimesi, kes juurutas ristikukasvatust ja turbalõikust (1801-1802) ning võttis mõisas metsa säästmiseks põhilise küttematerjalina kasutusele turba. Külades hakati kasvatama kartulit, talupoegade vastuseisu tõttu tehti seda ka sunniviisil“(lk 44) ja hiljem Baer üldistab: „Olen küll näinud oma isa tegutsemist olude parandamise nimel, ent iial ei kuulnud ma temalt mingeid vabameelseid kõnesid. Vabameelne vaim haaras mind kaasa – küllap ülearugi – mu teise õpetaja juttude mõjul, hiljem olen pidanud jällegi meelt muutma, mitte küll ajaloo uurimise või valitsemisalaste kogemuste, vaid pideva eluosolendite arengulooga tegelemise ning poliitiliste sündmuste mõjul. Minus süvenes veendumus, et sotsiaalsed arengud ei saa kulgeda teisiti kui orgaanilised, seega järk-järgult, ning arengud saavad olla mõistlikud vaid siis, kui neiks vajalikud tingimused on täielikult välja kujunenud ja kestnud pikemat aega. Igasugust progressi kiirendamist võrdleksin ma oma kunstliku haudemasina ülekütmisega, mis samuti läheks katki, ning iga seisakut võrdleksin tule kustumisega, mis ei põhjustaks küll äkksurma, ent siiski aeglast väljasuremist“ (lk 46). Jah, inkubaator on ka hea kujund illustreerimaks mõõdukuse võtmelisust.

Niisiis, kui paindlik on inimene? Vastamiseks peame tegema eristuse: inimliik on lausa väga paindlik – asustab kõrgmäestikke ja erinevaid orge, kõrbeid ja polaaralasid, pea kõik laiuskraadid on inimasustusega ja elukorraldust toetavad kultuurid on väga erinevad. Seevastu indiviidi paindlikkusega on lood märksa komplitseeritumad – kui beebi ees avaneb võimalike arengustsenaariumite kirev kaardistik, siis märkimisväärseid tagasihüppeid individuaalsel elukaarel siiski teha ei saa. Iga indiviidi elulugu on kahaneva paindlikkuse lugu. Õppimise sisu terminites „põhiharidus“ ja „elukestev õpe“ on kaunikesti erinev. Pisikestest lasteaiaeelikutest saab vormida kohe väga erinevaid täiskasvanuid, inimene on siin väga paindlik. Näiteks isegi XX-kromosoomipaar ei määra üheselt soolisi omadusi ja ka imetoredast tüdrukbeebist, kelles särab õigusega suur lapselapse-lootus, võib saada hoopis turjakas viljatu jõmm, kui ta satub näiteks keskkonda „Ida-Saksamaa kergejõustikukoondis“ (NB! Geenijärjestus sealjuures ei muutu!) ning kui see juba juhtunud on, siis tagasi tavapärasema naise elurajale enam ei saa. Nagu ei saa tuhandeid tööta jäänud hiliskeskealisi kaevureid nagu naks koolitada ametnikeks Euroopa Liidu eesistumise ajaks ja pärast omakorda kellekski muuks.

Arenemisasutused

Karl Ernst von Baeri eluloo teeb nii huvitavaks ja väärtuslikuks päris suur komplekt plusse, mida see korraga hõlmab. Esiteks: tegu on tõeliselt silmapaistva suurvaimuga täiesti globaalses mõõtkavas; teiseks: tema kutsumuslik uurimissuund – indiviidi arengulugu ja selle seos keskkonnaga kõige laiemas mõttes – kattub antud juhul objektiga; kolmandaks: tema lokaalsus on juhtumisi meie kodukohas, ta kuulub meie kodulukku. Raamat on kirjutatud enda 50ndaks juubeliks, tähendab tagasivaatev pilk on tippvormis arenguteadlase oma ning eraldi tasub siin esile tõsta ta väga head ja detailitäpset mälu. Oma arengutingimused suudab ta rekonstrueerida alates väga varajasest lapsepõlvest, samuti kirjeldab põhjalikult haridusteed, alates koduõpetajatest lõpetades ülikoolidega. Lõikude kaupa võiks välja tuua tsitaate, mille aktuaalsus pole sugugi kahanenud.

Näiteks meenutab ta, et päris väiksena teda tavapäraase kooliõpetusega ei koormatud, lugema õppis pigem hilja ja meenutab võrdlevalt varaküpseks praetud õpetlase Karl Witte elulugu: „Ei tea, kas tulevane professor oli oma isale rõõmsa noorpõlve lühendamise eest ka tänulik, kuid ma kahtlen selles. Selline sõgedus on õnneks haruldane, ent pahatihti utsitavad vanemad lapsi liialt palju õppima ega taipa, et suur sund ei tekita õpirõõmu. Ja kui puudub rõõm, siis pole õpilastelt palju loota – ka see, mis õpitud, läheb peagi kaotsi“(lk 30). Heade sõnadega meenutab ta Tallinna Rüütli- ja Toomkooli, kus „[s]eisuslikest vahedest või eelarvamustest polnud juttugi. Õpetajad ja kuraatorid olid siis kindlat seda meelt, et õpilased on ikka õpilased, keda tuleb hinnata teadmiste ja võimete järgi“ (lk 71) ning kuidas talle seal „avaldasid väga soodsat mõju kaks asjaolu. Koduga võrreldes pakkus kool ja linn mulle hoopis rohkem raamatuid. Eriti soodsalt mõjus see, et koolis oli meil sarnaste huvidega noorukite ring“ (lk 73). Nagu ikka teeb ta meenutades ohtralt esseistlikke kõrvalepõikeid ning annab nõu, näiteks, et „inimesse ei tohi suhtuda kui vormitusse taignasse, mida võib vägisi suruda nõutavasse vormi. Inimeses on peidus eeldused, mida on tarviis toita ja arendada nagu õiepungi, et need võiks puhkeda. See nõuab aga üldarendavat hoolitsust. Seega oleks ilmne anakoronism, kui tulevasele elukutsele pannakse liigset rõhku mõttetöö arvel – iseärnis nooremates klassides, kus koolipingis istuvad veel puhkemata pungad, kelle kohta ei või ka kõige kogenum koolmeister teada, mis neist ükskord saada võib“(lk 97). Väga kaasaegselt mõjuvad ka mõtted pedagoogide ja haridusfunktsionäride vahekorrast: „Kui kuratooriumi ja vaated üksteisest liiga palju lahknevad, siis võib see tõsiselt mõjutada kooli käekäiku. Selliste konfliktide vältimiseks ei oska ma anda muud nõu, kui et kooli tuleb võtta võimalikult häid ja tublisid õpetajaid ning seejuures ei maksa ka palgaga koonerdada. Kuratoorium peaks usaldama pedagoogide pädevaust ja kogemusi“(lk 85).

Samuti võib mürgiselt resümeerida, et juba toona õitses vaim pigem ülikoolide administratiivsüsteemi kiuste kui toel, näiteks meenutab Baer: „Enne kaitsmist ja doktrordiplomi kaitsmist pidin vastavalt eeskirjadele läbi tegema veel ühe suurema laibalahkamise operatsiooni. Laipu polnud aga anatoomikumis saada. /.../ Asjatult püüdsin selgitada, et mul pole ju olnudki võimalust operatsioonikursust kaasa teha ja ja ma ei tahagi opereerijaks saada. Dekaan ei tahtnud sellest midagi kuulda; seadus pidavat kehtima kõigi jaoks. Niisiis jooksin nagu näljane kaaren linnas ringi, et leida mõnd surijat. Ühest sõjaväehospidalist leidsin haige, kes heasüdamliku sõjaväearsti kinnituse kohaselt pidi surema kahe päeva pärast. Tudeng pidi ju vana praktikut ometi uskuma! Kindluse mõttes arvestasin kolme või nelja päevaga ning lasin väitekirja kaitsmise kuupäevaks märkida 24. augusti. Kuid haige polnud ka selleks päevaks veel surnud. /.../ Mees, kelle surma ma suure igatsusega ootasin, suri alles 26. või 27. augustil, päev pärast seda lõikasin tal jala maha ning lasin selle kohta anda endale tunnistuse, pärast aga pidin Balki presideerimisel sooritama veel eraldi operatsiooni“(lk 145)^v.

Millal algab inimese elu?

See küsimus tundub nii mõistlik, et üks meie praegu tegusamaid biolooge, Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets on võtnud vaevaks kirjutada sellele küsimusele vastuseks põhjaliku ülevaateartikli („Millal algab inimese elu?“ Akadeemia, 2008, nr 8). Maimets resümeerib: „Praeguste teadlaste ja filosoofide seisukoha võib lühidalt kokku võtta ainult nii, et ühtse seisukohani inimelu alguse kohta ei ole jõutud, ja tõenäoliselt see ei olegi võimalik“ (lk 1671).

Sellele artiklile järgnenud diskussioon Toomas Vooglaiuga (Akadeemia, 2009, nr1), kus viimane süüdistab Maimetsa mitmes akadeemilises patus ning toob rea allikaid, kus määratakse inimelu alguseks seeme- ja munaraku ühinemine. See, et katoliikliku taustaga Vooglaid kaitseb (eelkõige aborditemaatika tõttu) sellist seisukohta, on igati loomulik, huvitavaks teeb artikli ja selle diskussiooni just nimelt see, et igati ilmaliku Toivo Maimetsa positsioon on milleski sarnane. Ta küll laiutab nõutult käsi ja ütleb, et inimelu algust pole võimalik (praegu) üheselt määrata, aga ta nagu ei tulekski selle bioloogiliselt korrektse seisukoha peale, et inimelu ei algagi ja just seepärast pole võimalik seda määrata! Bioloogide hulgas on kaunis konsensuslik, et elu on alanud Maal üks kord (või täpsemini – kõik kes me praegu Maal elame, oleme ühest algusajast pärit). Lühimalt: elu(sus) ei ole loendatav entiteet (või kui, siis et Maal on üks elu), see, mille algusest Maimets räägib, on organismi, mitte elu algus ja tõepoolest, ka selle määramine pole lihtne, sest see toimub pideva protsessina (üks organism kasvab sujuvalt välja teisest). Organismid on mõistagi loendatavad, aga neisse mingi jagamatu terviklik-loendatava elususe projitseerimine on võimetus loobuda elust kui kristliku hinge sekulaarse ekvivalendist. Elu algas üks kord, mõni miljard aastat tagasi ja on seejuures hargnenud paljudeks organismideks ja elususe seisukohalt on see hargnemine olnud alati pidev ja mitte katkeline.

Siin on lihtsalt oluline tähele panna, et uue indiviidi tekkel pole bioloogiliselt relevantne ei inimese ega elu mõiste! Mida tähendab bioloogilises mõttes inimene? See on liigimääratlus ja seega on sel tähendus ainult suhtes teiste liikidega. Aga kogu paljunemisprotsess käib ühe liigi sees (see ongi liigi tavalisim määratlus), teisisõnu, paljunemisprotsessist rääkides on kategooria "inimene" sisutühi. Igale etapile võib ette kirjutada täpsustuse „inim-“: inimsperm ühineb inimmunarakuga tekib inimsügoot jne.

Kogu paljunemisprotsess on ühe liigi sees, seega selle protsessi erinevate etappide kirjeldamisel ei saa teha inimene-mitteinimene eristust, sest inimene-mitteinimene on liikidevaheline eristus, aga paljunemine on tervikuna liigisisene. Samuti ei ületata paljunemisprotsessi kordagi elus-eluta piiri, ei ole mingit hetke, kus mingile ainekogumile järsku „elu sisse puhutakse“. Toimub lihtsalt elusate rakkude ühinemine, pärilikkusaine rekombineerumine ja siis omakorda jagunemine ja jagunemine. Kus juures oluline on tähele panna, et viljastatud munarakk võib ka pärast viljastumist hargneda mitmeks organismiks (ühemunamitmikud).

Von Baer nägi meie paljunemisprotsessi sugulust taimsega väga selgelt: „Aga kui võrsete ja muna[rakku]de vahel pole olulist erinevust, siis ei saa ka kõiki paljunemisi pidada absoluutselt uute olendite sündimiseks, vaid juba olemasolevate eluprotsesside jätkumiseks – võrse iseseisvub lihtsalt hiljem, muna aga varem“(lk 288). Tõsi, organismi, indiviidi alguse küsimus pole küsimus liigi piiri järele, pole küsimus eluta ja elusa piiri järele, vaid küsimus iseseisvuse, ontogeneesi autonoomia järele. See autonoomus aga pole kuidagi kvantifitseeritav või loendatav, vaid ühtlaselt kasvav ning selle maksimum sõltub liigist ja elutingimustest. Kusjuures inimisend saavutab autonoomia lausa rekordaeglaselt, ei ole mõtet teda võrrelda suurte rohusööjatega, kes platsentast välja astudes kohe rohtu näksivad või munadest kooruvate röövikutega, kes ei vaja mingeid eluõpetusi elukogenumatelt generatsioonidelt. Õigusega on inimbeebit nimetatud kehaväliseks looteks, võib kujundlikult öelda, et pärast sündi on nabanöör eeterlikum ja perioodilisem, toitub ta ju nüüdki emaihust, kuigi hingab iseseisvalt.
Enamikul meist on ettekujutus, et paljunemises tekivad loendatavad elud, organismid, mis on „otsekui veemullid, mis pole üksteisega seotud. Aga see mõte tekib üksnes inimese ja kõrgemate loomade pealiskaudsest vaatlusest, sest tõeline eluseos läbib tegelikult kõiki järelpõlvi ning kogu jada võib võrrelda pigem kokkusõlmitud nööriga. Viljastamine nimelt ei tähenda uue moodustamist, vaid ümberkujundamist, see on vaid kasvamise erivorm, organiseerumise alamatel astmetel on see osa kasvamisest [autori rõhutused – M.K.]“^vi. Tõepoolest, hulkrakulisus ja suguline paljunemine on nii vanad evolutsioonilised leiutised, et nende mehaanika on meil taimedega sama. Niisiis, uue inimese paljunemine pole järjekordse autonoomse (surematu) hinge sisenemine seemne- ja munaraku ühinemisel, vaid pigem üle käte läinud võrsumine, üsnagi taimne protsess. Selles võimalikus identiteediriives, mis kaugelt ületab Darwini tehtu, kannatab mehelik kõrkus rohkem, sest emakas jääb emakaks, aga meheliige degradeerub tolmuka lähisugulaseks. Huvitava faktina võib veel märkida ära, et 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest (vist võib öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda), mis maakeeli tähendaks, et elu on mõneti tule laadne nähtus ja seega loomulikult pidev protsess ning leekide (loe: organismide) loendamine kui atomiseeritud tulede loendamine vägagi tinglik. Sel on siis baerliku vaatega natuke klappi.

Mis siis see indiviid on? Kant ja seesmisus

Üks tänapäeva juhtivaid vaimufilosoofe Daniel Dennett näitab raamatus „Darwini ohtlik idee“, et evolutsioon on suurepäraselt modelleeritav algoritmina. Tõsi. Ma ütleks, et Dennett on hiilgavalt täitnud mõtteharjutuse proovida seletada evolutsiooni ja elu nii nagu elusorganismid poleks elus. Sellel teoorial on ainult üks, aga see-eest ületamatu puudus – see ei vasta tõele. Kuidas ma sellist ülbet hinnangut põhjendan? Ega eriti saagi. See on see koht, kus veendumus kasvab välja, nagu William James ütles, sellest kõige võimsamast eeldusest, mida filosoofilistes aruteludes üldse ei mainitagi, nii öelda filosoofilisest tempermendist. Tuletan siinkohal meelde, et William Jamesi temperamendimõistest kumab läbi selle märksa arhailisem ja kosmilisem taust ning sel pole midagi pistmist koleerikute, sangviinikute ja muu puhtpsühholoogilisega, temperament on temal rohkem „muusikaline termin, mis tähendab häälestust, ning see kuulub sisult ja etümoloogiliselt kokku temperatuuriga. Temperamendimõistes väljendub muistne arusaam mikro- ja makrokosmose, meeleolu ja atmosfääri harmooniast, taevaliku ja maise muusika kooskõlast“^vii.

William Jamesi sõnutsi see „ei ole mingi tehniline asi; see on meie enam-vähem väljendamatu aimus, mida elu kõige ausamas ja sügavamas mõttes tähendab. See pärineb ainult osaliselt raamatutest; see on meie isikupärane viis lihtsalt näha ja tunda kosmose totaalsuse tõuget ja survet[minu rõhutus – M.K.]“^viii.

Kui professionaalne filosoof Peter Singer jõuab kohani, kus tunneb, et peab argumenteeritult tõestma, et ka teised loomad peale inimese tunnevad valu, siis teeb ta džentelmenliku žesti: „Lugejad, kelle tavamõistus ütleb, et ka loomad kannatavad, võivad eelistada selle osa vahelejätmist ning liikuda edasi leheküljele 79, kuna vahepealsetel lehekülgedel ei tehta muud, kui kummutatakse seisukohta, mida nad ei jaga“^ix. Peter Singeri pedagoogiline kannatlikkus teeb talle au, aga suuremat kasu sellest siiski pole, sest descarteslik-dennetliku argumentatsiooni see ei kõiguta. Kõik, mis puudutab organismi seesmisust, ei saa kuidagi mööda teadusmetodoloogiliselt talumatult ebarangest pudelikaelast, mille lühisõnastus kõlab nagu teaduse objektiivsust taotleva põhimeetodi kolmekordne eitus – „tundub nagu mul/mina“, st seal on korraga nii ebarange tunnetusmeetod nagu tundumine, ühemõtteline subjektiivsus ja siis analoogiaprintsiip. „Kust sa tead, et koer tunneb ka valu?“ „Sest ta tundub nagu mina“. Loodusteaduslikule meetodile nui neljaks truuks jäädes saabki elusorganismi modelleerida kui algoritmilisi masinaid, aga üldiselt jäetakse see epistemoloogiline buldooser siiski enda teadvuse ees seisma ning siis hämmeldutakse teadvuse kui filosoofilise Suurprobleemi ees. Baeriliku pilguga vaadates on teadvus loomse virgeoleku spetsiifiline erivorm (mis inimindiviidil pole püsiv – see lülitub välja magades (kolmandik elust!) ja on näiteks mõjutatav keemiliselt lausa taimse koomani), mis on sama sujuvalt ja mitmekesiselt evolutsioneerunud kui kogu väliselt vaadeldav elurikkuski. Et mitte seda seisukohta von Baerile inkrimineerida pean tunnistama, et dennetlik analüütiline vaimufilosoofia, mis jändab kujutlustega ajust purgis või kardab, et internet või liiga kiire arvuti hakkab ise mõtlema, tundub mulle hüpertroofiana sellest kognitiivsest puudest, mis vajab pikka formaalset tõestust, et kõhtu pussitatud koer tunneb valu, mitte ei krigse nagu kell, millesse on sattunud liiv.

Kui ma ennist näitasin, et baerilik vaade elule naerab välja küsimuse „Millal algab inimene?“, siis võib jääda mulje, et Baer eitab üldse individuaalsust. Tegelikult on muidugi vastupidi, Baer jätab seesmise subjektsuse ka teistele organismidele, lihtsalt subjektsus on protsessuaalne entiteet, mis on seotud eluvormi iseseisvusega, mitte elususega. Lõpeks Baer ju avastas imetaja muna. Baer mitte ei võta inimeselt hinge, vaid jätab selle kõigile elusorganismidele, jätab kõigile seesmisuse, kogemis- ja valikuvõime ehk elu fundamantaalsed tunnused. See vaade on õhtumaise teaduse peavoolule nii võõraks jäänud, et seda aksioomina võttev Valdur Mikita peab end väljendama vigurades ja keel põses. Näiteks

„Lingvistilist metsa“ arvustav Hasso Krull nimetab kõige vahetuma kogemuse pagendatust tänapäeva teadusest Philippe Descola eeskujul „naturalistliku ontoloogia probleemiks”. Krull kirjutab: „Naturalistlik ontoloogia, mis valitseb niihästi loodusteadusi kui kogu tänapäeva Lääne kultuuri, eeldab täielikku pidevust füüsilisel, välisel tasandil, sellal kui sisemust omistatakse ainult inimesele ja see on täiesti individuaalne“^x.
Akadeemiline traditsioon, mis sellist ontoloogiat omaks ei võta, on biosemiootika ning selle distsipliini üks elavaid legende on Kalevi Kull. Karl Ernst von Baer kõrval on teoreetilisele bioloogiale (ja biosemiootikale) tohutu pause andnud teinegi kohalik baltisakslane - Jakob von Uexküll (1864-1944). Viimase loodud omailmateooriat on nimetatud ka subjektiivseks bioloogiaks, mille üks lühimääratlus võikski olla see, et see on bioloogia, mis põhjendab seda, et ka teistel elusolenditel on seesmisus, ka neil on liigiomane mälu ja maailmasuhestus, poeetilisemalt öelduna, et ka neil on hing. Tunne aukartust elu ees!

• P.S. Von Baeri bioloogiatraditsiooni elujõulisusest ja järjest saab kena ülevaate selle aasta teoreetilise bioloogia kevadkooli kogumikust Schola Biotheoretica 43. 2017 toimetajad Lauri Laanisto jt.

i Akadeemia, 2002, nr 12, lk 2556-2589

iiKarl Ernst von Baer Üldine seadus looduse arengus. 2017, TÜ Kirjastus, ilmumas ka ajakirjas Akadeemia 2017

iiiToomas Paul Uskumatu Tooma lugu LR 2009, nr 1-2, lk 72

iv„Milline vaade eluselusloodusele on õige? /.../“ lk 2564jj

vÕigluse huvides olgu mainitud, et kergem polnud ka vägevaimatel: „Sajandi lõpus tõi Königsbergile suurimat kuulsust surematu Kant, kes viis tippu selle teaduse, milles peale kreeklaste näikse kõige võimekamad olema just sakslased. Otseallikast vaimutoidu ammutamiseks pidid sakslased rändama Ida-Preisimaale. Kanti kõrvaal oli suur mõju ka J. Krausil, äärmiselt haritud ja teravmeelsel mehel, kes lõpuks pühendus peamiselt majandusteadusele. Kraus pooldas vabakaubanduse põhimõtteid ja üliõpilased olid temast vaimustuses.

Kõik need mehed saavutasid kuuluse aainuüksi omal jõul. Riik ei aidanud selleks kuigi palju kaasa. Ülikoolis oli vähe õppetoole, raamatukogu oli üsna vaene. Ülikooli puudutavad seadused olid üle saja aasta vanad ja keskaegsest mõtteviisist kantud. Näiteks pidi teaduskonna dekaan jälgima, et dissertatsioonides ei esitataks mingeid uusi seisukohti (ne quid novi insit)“ (lk 229).

viÜldine seadus looduse arengus. lk 15

viiMärt Väljataga „William Jamesi temperamentne konstruktivism“, järelsõna raamatule William James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 374

viiiWilliam James Pragmatism ja elu ideaalid. Vagabund 2005, lk 14

ixPeter Singer „Kõik loomad on võrdsed“ kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste. Koostanud ja toimetanud Aire Vaher Riste Keskpaik Külli Keerus. TÜ Kirjastus 2008, lk 74

xHasso Krull, „Lugu mehest, kes kukkus oma sokiauku“.“Vikerkaar“ 2013, nr 10–11, lk 156

Miks on nii vähe paremintellektuaale?

Sõna „vasakintellektuaal“ võib kohata päris sageli, sõna „paremintellektuaal“ aga väga harva. Miks on see nii?

Arvan, et see sõnakasutus pole üldjoontes ebaõiglane, sest seda, kes peaks asetuma „paremintellektuaali“ positsioonil, on korrektsem nimetada konservatiivseks haritlaseks või konservatiivseks mõtlejaks ja nii ka tehakse. (mõistepaari ajalooline pärinemislugu on siin)

Kui vasakintellektuaali poliitiline aktiivsus seisneb püüus muuta maailma, tavaliselt ühiskonda õiglasemaks (nt Occupy Wall Street!), siis konservatiivse haritlase võib hädaga saada meeleavaldusele, mis taotleb midagi säilitada (nt vastuseis Rail Balticule).

Kitsendan siin vasakintellektuaali sellise tunnusteparvega:

a)arvab, et kommunism on põhimõtteliselt hea idee, paraku selle elluviijad osutusid türannideks

b)arvab, et rahvuslus ja religioon on primitiivsed jäänukid algelisematest aegadest

c)arvab, et kõik hierarhiad on halvad, kuivõrd need põhinevad võimul ja kuivõrd võim on kõikide meie hädade peapõhjus, siis tuleb see maailmast kaotada.

d) arvab, et bioloogial ei ole inimloomuse kohta midagi öelda (pigem on õigus Sartre'il sel asjas).

Raskematel juhtudel (SJW) võib lisada ka:
d) arvab, et fallogotsentrism on mõistlik kontseptsioon

e) arvab, et soo- ja queerteooria peaks olema ülikoolis alusmooduli aine

f) arvab, et sotsiaalne õiglus peaks olema ülikoolides kõrgeim väärtus

Valisin need, sest siis on see nii hõlmav, et sisse mahuvad ka paljud ühiskondlikult aktiivsed vasaknoored, keda intellektuaaliks nimetada oleks palju. Sealhulgas arvamusliidrid, aktivistid, sotsiaalse õigluse sõdalased ehk sõssid (SJW-d) jne.

Nii.

Sõssid on õigusega tajunud, et Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson nende suur vaenlane. (Peterson on hea näide, kuna ta on väga tuntud hetkel ja ta videoloengud vabalt saadaval).

Mis on see, mis iseloomustab Petersoni kõige rohkem. Ta on praktiseeriv psühholoog, kes on dostojevskiliku innu ja võimekusega pühendunud INIMLOOMUSE tundmaõppimisele. Ja nagu suur psühholoog Dostojevskigi on ta jõudnud seal väga kaugele. Ja jälle – nagu Dostojeskigi muutunud igasuguste vasakutopistide üliveenvaks oponendiks.
Mäletatavasti suur ja mõjukas, innukalt kommunistidega flirtiv vasakintellektuaal Jean-Paul Sartre kuulutas, et kuna Jumalat ehk Loojat pole olemas, siis inimese puhul tema eksistents eelneb olemusele, miska inimene ise loob ennast. Eesti ilmalikus kontekstis oleks selgitavam seda veendumust kirjeldada nii: inimloomus pole bioloogiliselt determineeritud.
Seega sobib Jean-Paul Sartre hästi esindama tüüpi, kes inimloomuse olemasolu eitab ja usub, et meil on võimalik seda meelepäraselt vormida. See suhtumine on ka praegu sõsside ja vasakintellektuaalide hulgas väga levinud: inimene ei ole bioloogiliselt determineeritud, miska kultuuri muutes muudame inimest ja nii saame muuta kogu ühiskonna selliseks, kuidas aga tahame.

Lühim vastus sellele, miks vasakutopistid on inimvaenulikud, ongi selles, et nad ei tunne praktiliselt üldse inimloomust, sest nad selle olemasolu eitavad. Loomulikult on neil paar triviaalset aksioomi, näiteks, et põhiloomuselt on inimene hea, ainult ühiskondlikud olud teevad ta kurjaks, või et inimene on sündinud vabana.

Nüüd tuleb lihtsalt välja mõelda – seda tehakse mõistusega, eks –, milline see uus uljas maailm olema peaks.

Eelkõige muidugi õiglane, mida iganes see ka ei tähendaks.

Loomulikult hindavad ka konservatiivsed haritlased väga kõrgelt mõistust. Mõistus on vägev tunnetusvõimendi ja mõistuslikkusel on väga kõrge kommunikatiivne funktsioon. Viimane tähendab täpsemalt seda, et hea mõtlemise atribuudid (selgus, mittevasturääkivus, koherentsus, järjekindlus) kuuluvad ka hästi toimiva kommunikatsiooni struktuuri, aga inimese vabatahtelist käitumist ei saa iial struktureerida nende printsiipide järgi (kuigi, möönan, meil kõigil on hetki, mil käitume mõistuspäraselt).

Sellepärast vasakpoolsed intellektuaalid, utopistid ongi suurimad totalitarismide loojad – nad üritavad korraldada maailma nii, et seal oleks kõik võimalikult mõistuspärane, mõistuspärane nagu Jaapani autotehases, pluss kõik oleks võrdsed ja vabad ja valitseks üldine õiglus. Aga inimene tahab ja ka suudab elada ainult oma vajaduste, tahtmiste, tujude, tunnete, spontaansuse, esteetiliste kiindumuste ja kõige muu säärase mittemõistusliku ajel, lühimalt oma loomuse ajel. Inimese loomusel aga on üüratu bioloogiline inerts ja väga suur kultuuriline inerts, täpsemini, see ongi inimloomus.

Vasakpoolne sellele lausele kuigivõrd alla ei kirjuta, konservatiiv küll. Siin ongi võtmeline vahe.
Sest ühel juhul tuleb selle hiigelrongi vääramatu kulgemisega lihtsalt kohaneda, kusjuures see väiksema inertsiga kultuuriks kutsutud nähtus ise ongi kohanemismehhanism pluss infoallikas selle kohta, kuidas enese hiiglasliku bioloogilise inertsiga kohaneda, kuidas oma loomusega kohaneda (nagu Piiblis on öeldud – linna on lihtsam valitseda kui iseennast). Siit johtub kaks asja.
A) see sama kultuur (traditsioonid, tavad, religioon st eluviis kõige üldisemalt) olgu see kuitahes ebatäiuslik – on ainus kaitsemehhanism, mis meil enda bioloogilise loomuse ees on. See tähendab, kui selle kultuuri puruks peksame (sest see on ebatäisulik ja eelkõige ebaõiglane), siis me ei saa tõeliselt vaba ja autentset inimlast või mida iganes need vasak-rousseaud kujutlesid, vaid metsiku karvutu ahvi, kes ei oska istuda ega astuda ning ammugi ei saa endast aru.

Muidugi peab vapper vasakinsener tundma oma materjali. Ülesehitus inimesel ju on, nii lihalik kui psühholoogiline.Vasakintellektuaal püüab inimloomuse pigem ise välja mõelda, leiutada oma peas. Alates Jean-Jaques Rousseaust lõpetades Lacanide Žižekite ja Butleritega igasuguse postmodernistliku jampsimiseni välja. Mõni võib küll „käed mustaks teha“, näiteks Freud mõtles ilusti oma teooria välja (sai paljus täppi) ja püüdis siis sellega ka ravida. Muidugi pidi ta enne patsiendile selgeks tegema, kuidas selle teooria järgi haige olla. Nii nagu feministid on tohutult higi valanud, et teha teistele naistele selgeks, et nad peaksid end 24/7 rõhututena tundma. Sellest, et tänamatu töölisklass osutub kommunistidele ikka ja jälle väga suureks pettumuseks, võiks omaette raamatu kirjutada...

Paraku see, mida me võiks kutsuda oma hingeks, oma psüühiliseks sisestruktuuriks, on samuti evolutsioonivanune (arusaadavalt öeldi kunagi igavikuline).
Seega meest ja naist, musta ja valget, noort ja vana samasuguseks treivale sõssile, ütleks lihtsalt Orgeli teise seaduse: evolutsioon on targem kui sina.
Meie psüühiline seesmisus, afektsistruktuur ja motivatsioonidünaamika on kujunenud samuti aastamiljonitega ja sel on vastav inerts. Sellega kohanemise, selle tundmaõppimise kogemus on talletatud müütidesse ja religioonidesse, akadeemilises mõttes siis teoloogiaosakonda.
Seda määratut bioloogilist inertsi on kristluses kutsutud pärispatuks ja vasakpoolsuse lühimääratlus ongi pärispatu eitus.

Näiteks seksuaalsuse inerts on 1,2 miljardit aastat, nälg aga oligi see, mis meid põrmust kergitas 3,5 miljardi aasta eest. Viimase ees oleme täiesti kaitsetud.

Muidugi on meil väga suur vabadusaste, muutus avaldub eelkõige pingena. Hiigelinertsiga elu ei tiri meid edasi jäigalt, vaid justkui kummi otsas. Söömisvajadus avaldub sisemise tungina ja vähemalt mõni aeg suudame sellele vastu panna. See siis ongi me kuulus tahtevabadus.

On, väga palju on meie teha ja me saame valida väärtusi, mille nimel.

Kujutan seda ühe mõistuloona.

Jordan Petersoni kuulutustöö langeb sama kõvale kivile kui Dostojevski oma.

Judith Butleri nimelise ülikooli asutaja, 22. sajandi suur õpetlane, 7. laine feminist ja uusfallogotsentristliku queerteooria rajaja Mia-Muhhin Pedro-Ylgem VI loob teooria, mis on lühidalt järgmine:
See, miks ei oldud siiani – ikka veel! – täielikult suudetud välja juurida meeste domineerimist, seisnes viimases instantsis faktil, et nende vertikaalmõõde on keskeltläbi suurem (loe: nad on keskmiselt pikemad) ja on läbiv kultuuriuniversaal, et kõrge on väärtustatum kui madal (jumalad on alati kõrgel), siis selle diskrimineeriva, patriarhaalset domineerimstruktuuri taastootva sotsiaalse konstruktsiooni (beebide jälgimisel tehti kindlaks, et vertikaalasend pole kaasasündinud) dekonstrueerimineks peaks kogu progressiivne inimkond jätkama oma eksistentsi neljakäpukil, sest juba 20. sajandil oli tõestatud (Lakoff-Johnson), et meie väärtusmaailm tuleneb meie kehaehitusest. Esimese asjana ehitatakse ümber WCd, reaktsionäärid ja teised püsti hullud jms paigutatakse paranduskarpidesse.

Olgu, nali-naljaks, aga on ilmne, et tehniliselt on võimalik selline kultuur. Miks me aga seda üldse ei taha? Sest kuigi meil on võime käpuli käia, me seda pikalt ja püsivalt teha ei taha. See pole meie loomuses.
Aga sarnaselt on psüühiliste protsessidega: meil on väga raske muuta püsivalt mitmeid psüühilisi struktuure ka. Näiteks nõukaaegsetele paneelelamutele projekteeriti väikesed köögid, sest olid veendunud, et kommunismi jõudnud inimesed käivad ainult ühissööklas ning teevad kodus ainult hädapäraseid snäkke. 19. sajandi Venemaal panid ka ratsionaalselt mõtlevad vasakinsenerid talupojad elama taolistesse ühiselamutesse. Neid põletati vihaga mahagi. Inimesel pole selliseid instinkte, ütles Dostojevski, ta ei ole sipelgas. Inimese jaoks on need elamud sõjaväebarakid.

Bioloogiaklassik Edward O. Wilson suutis ühe väga lühikese lausega formuleerida kommunismi põhivea: „Hea idee, vale liik“.

Kommunism pole inimsusevastane, vaid inimloomusevastane kuritegu. Umbes nagu jääkaru pidamine soojas ja kuivas puuris või pardi pidamine õrrel. Ega ära ei sure, aga hirmsasti tahaks kuidagi teisiti.



P.S. 

Edward O. Wilson viitas oma kuulsa tsitaadiga sellele, et kommunism sobib ühiselulistele putukatele – sipelgatele, mesilastele, termiitidele jms.

Ühiselulistel putukatel puudub (töölistel) seksuaalne konkurents. Inimesega on aga see häda, et iga liige on seksuaalne, igal liikmel on sugutung ja seksuaalvajadused (ja populatsiooni säilimiseks peab enamik osalema sigimisprotsessis). Kõlab täiesti triviaalselt, aga arvestada sellega ei osata.

Kirjutasin 2015 aasta septembris (ÄP) üsna lihtsa inimloomusest tuleneva ennustuse:

Õuduspilt laevatäiest tumedatest noormeestest.

Kas nad on keskmisest agressiivsemad ja kriminogeensemad? Loomulikult, aga seda mitte nende rassi pärast, vaid selle pärast, et noored mehed on igas populatsioonis kõige agressiivsemad ja kriminogeensemad. Vanglad on lõviosas täidetud just noorte meestega ja seda üle maakera. Kuna neil puudub võimalus omakultuuriliseks sooliseks suhtluseks, siis on ka seksuaalne frustratsioon garanteeritud.

Jah, võib ju küll humanistlik-õilsalt importida tugeva soolise disproportsiooniga inimgrupi, aga milline MTÜ või riiklik institutsioon tagaks nende seksuaalsete vajaduste rahuldamise?

2015/2016 aastavahetusel toimus Kölnis teadupärast kurikuulus massiahistamine.

08.12.2016 kirjutab Airi Keller Feministeeriumi blogis põhjaliku artikli "Vaikus feministide rindejoonel".
See on feministide kimbatusest, sest ei suudeta siiani luua korrektset ohvrimaks olemise hierarhiat.

„Kui Wagenknecht täiesti õigustatult avaldas pahameelt naiste massilise ahistamise kohta, nägi tema kodupartei enamik kriitilises sõnavõtus pigem ohtu põgeniku kui ülima ohvri mainele“.

P.P.S. vt ka "Seksuaalse emantsipatsiooni kuritöö ja karistus". See on pikem ja põhjalikum lahtiseletus feministlikust kanapimedusest seksuaalse konkurentsi suhtes.

Vasakintellektuaalid ja homode kalifaat

„Parempoolsetel pole peale loosunglikkuse ja labase populismi midagi ühiskonnale pakkuda ning nad jäävad intellektuaalselt vasakpoolsetele alla, leiab ajaloolane Veiko Berendsen.“ "Postimees" 25.07.2017

Ma olen Berendsiga nõus selles osas, et intelligents, eriti see verevaesem ja raamatutargem osa sellest, kaldub loomuldasa vasakule. Siin on orgaanilise seos. Inimmõistuse jumalikustamisel ja vasakpoolsusel on tugev korrelatsioon, aga lahknevus tuleb väärtustavas hinnagus sellele. Mõistuse-usklikule tähendab arusaadavalt suurema mõistuspärasuse tuvastamine ju ühtlasi paremuse, et mitte öelda moraalse üleoleku tuvastamist. Kellele aga intellekt iseenesest jumalik ei tundu, ei võta ka seda hierarhiseerimist nii iseenesestmõistetavalt.

Nii vastaksingi Berendsile Dostojevski põrandaaluse sõnadega:

„Jahah, aga just siin see konks minu meelest ongi! Andke andeks, härrased, et ma kangesti filosofeerima kipun; nelikümmend aastat põranda all oldud, lubatagu mul nüüd veidi fantaseerida! Vaadake, härrased, mõistus on hea asi, selle vastu ei saa vaielda, ent mõistus on ainult mõistus ja rahuldab ainult inimese mõistuslikke potentse, tahtmises aga avaldub elu tervenisti, see on kogu inimelu, kaasa arvatud mõistus ja kõik muu enesesügamine. Ja kui ka meie elu selles oma avalduses osutub tihtipeale näruseks, siis on see ikkagi elu, ja mitte lihtsalt ruutjuure leidmine! On ju näiteks täiesti loomulik, et ma tahan elada just selleks, et rahuldada kõiki oma elupotentse, aga mitte selleks, et rahuldada ainuüksi oma mõistuslikke potentse, mis on kõigest kahekümnendik mu elupotentsidest. Mida teab mõistus? Mõistus teab ainult seda, mida ta on jõudnud teada saada (on asju, mida ta arvatavasti iial teada ei saa; see ei ole küll mingi lohutus, kuid miks mitte seda otse välja öelda?), inimloomus aga toimib tervikuna– koos kõigega, mis sinna kuulub, toimib nii teadlikult kui ka mitteteadlikult, toimib valesti, aga elab. Mul on tunne, härrased, et te silmitsete mind kahetsevalt; te kordate mulle ikka ja jälle, et haritud ja arenenud inimene, ühe sõnaga selline inimene, nagu on tulevikus ette nähtud, ei saa teadlikult midagi tahta, mis talle kasulik ei ole, et see on lihtne matemaatika. Olen täiesti päri, et matemaatika. Aga ma kordan teile sajandat korda, et ühel juhul, ühelainsal juhul võib inimene meelega, teadlikult tahta endale kas või halba, või lollust või koguni lolluste lollust– ja nimelt selleks, et tõestada oma õigust tahta kas või lolluste lollust ja et mitte olla kohustatud ainuüksi mõttekalt tahtma. Sest see lolluste lollus, see isiklik tuju, härrased, võib tegelikult meiesuguse meelest ollagi kasulikum kui kõik muu, mis maa peal olemas on, teatavatel juhtudel kindlasti. Ja erandlikult võib ta olla kõigist kasudest kasulikum ka sel juhul, kui ta toob meile ilmset kahju ja on vastuolus meie mõistuse kõige arukamate kasumäärangutega, sest vähemasti jätab ta meile alles kõige põhilisema ja kõige kallima – meie isiksuse ja meie individuaalsuse. Ja näete, on neid, kes väidavad, et see on tõepoolest inimesele kõige kallim; tahe võib muidugi, kui ta tahab, ka mõistusega kooskõlas olla, eriti kui viimast ei kuritarvitata, vaid mõõdukalt pruugitakse; see on kasulik ja mõnikord koguni kiiduväärt. Ent väga sageli ja isegi enamasti läheb tahe isekalt ja täielikult mõistusest lahku ja... ja... ja kas teate, et seegi on kasulik ja mõnikord koguni väga kiiduväärt?“

Või Edmund Burke'i sõnadega: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

Veel üks sõnastus: vasakintellektuaal on maniakk ja hull chestertonlikus mõttes. Katoliiklik apologeet C.K. Chesterton ütleb, et normaalne inimene „hoolib tõest alati rohkem kui maailmavaate kooskõlalisusest. Kui ta näeb kahte tõde, mis näivad teineteisele vastu rääkivat, võtab ta omaks mõlemad ja vasturääkivuse ka veel” lisades teisal, et „enamik moodstest mõttetarkadest meenutab mulle maniakke”, sest „hull ei ole mõistust kaotanud. Hull on kaotanud kõik peale mõistuse”.

Loomulikult kogu Twitteri avangard ei kannata laiutava mõistuse käes, vaid enamik neist asendab nii inimloomuse tundmise kui mõistuse idealistliku nooruspõlve universaalvasaraga – võrdsus-aatega. Ei ole fakti ega loogikat, mida ei saaks võrdsusaatega põrmu taguda, samas ei vaja sellega relvastumine ei mõistust ega elukogemust.
(Õigluse huvides tuleb muidugi öelda, et enamus paremnoortest pole mitte inimmõistuse piiratust ja pärispatusust tunnetanud vaimuinimesed, vaid pigem hea loomaliku tervise ja libiidoga olendid, kelle hormoonide ja tungide meelevalda mõistus ja universaalsed eetikaprintsiibid liialt ei kõiguta. Kui feminist-emantsipeerijad on seksuaalse konkurentsi suhtes kanapimedad (vabadus ja enesemääramisõigus päästab kõik!), siis paremnoored on selle suhtes ülitundlikud).

Olgu vahemärkusena öeldud, et liiga hea mõtlemine on mu arust ka Ahto Lobjaka põhiviga st prognoosides tulevikku ei vaata ta niivõrd ühiskonna psühholoogilises kliimas ilmnevaid tendentse, vaid pigem ekstrapoleerib puhtmõistuslikult õhtumaise tsivilisatsiooni seesmist arenguloogikat. Ja veel olgu öeldud, et tema demoniseerimine häirib mind samavõrd kui Varro Vooglaiu demoniseerimine.

Utoopiad on toredad asjad. Vähemasti senikaua kuni neid realiseerida ei üritata. Ikka on olnud nii, et kui püütakse ühiskonda väga mõistulikult korraldada, on tulemuseks midagi üsna talumatut (pikemalt pajatab sellest näiteks Mihhail Lotman selles raadiosaates).

Inimene tahab käituda nii nagu ta tahab ja tema motivatsioonidünaamikal ja afektistruktuuril on mõistusega õige vähe ja õige harva pistmist. Mõistus pääseb domineerima ja asju korraldama neil haruldastel hetkedel, mil on tagatud turvalisus ja põhimised baasvajadused igati rahuldatud; nii ühiskondlikus kui individuaalses plaanis, kusjuures mõnede ressursside ümberjagamine on riiklikult põhimõtteliseltki võimatu, siin sõnastuspunkt Lauri Vahtrele – „Alatihti juhtub, et Jüri armastab Marit, aga Mari hoopis Matit, ning selle vastu ei saa isegi Saint-Just ega Dzeržinski. Ehkki muidugi käed sügelevad seda üritama: Mati tuleb maha lüüa ja Marile selgeks teha kus tema õnn peitub. On üsna naiivne arvata, et see kurb paratamatus, mida võiks nimetada armuõnne riikliku garanteerimise võimatuse seaduseks, ei laiene ühiskondlikele oludele ja jääb piirnema üksnes n.-ö. erasfääriga“.
Isegi surmasuust pääsenud migrant ei ela üksnes leivast, kui kõht elemantaarselt täis, kerkivad esile uued vajadused ja tungid – mis skandaalsel kombel mõistusega üldsegi ei konsulteeri! – eriti ägedalt veel siis, kui tegu on nooremapoolsete meestega. Olgu Kölnis neil kõigil kerge!

Toronto ülikooli psühholoogiaprofessor Jordan Peterson on dostojevskiliku kirega pühendunud inimloomuse uurimisele ja ta on teinud palju selleks, et avastatut kommunikeerida.
Ühes videos (ei suutnud seda hoobilt leida, sest neid on tal tänuväärselt palju) analüüsis ta vanu India jumalakujutisi ja tõi illustratsiooniks ühe karikatuuri, mis tema hinnangul oli psühholoogiliselt väga täpne. Sellel karikatuuril oli tubane linnakass sattunud metsa ja see, millise kujutluse maalisid kassi vaimusilma kõik need võõrad lõhnad, mida ta metsas kohtas, oli tõeliselt hirmuäratav komplekt kihvadest, sarvedest, küünistest, mürgihammastest jne. See oli selle kassi psühholoogiline reaalsus hoolimata sellest, et ühtegi sellist elukat pole olemas. See oli teatud afekti visualiseeritud representatsioon ja see on reaalselt käitumist mõjutav, see on tugevam kui mõistus.
See loeng tuli mulle meelde, kui lugesin Jakko Väli kartust „homode kalifaadi“ ees.(EPL 16.08.2017)  Mõistuslikult täielik nonsenss (sest islam ja homoseksuaalsus klapivad veelgi kehvemini kui homoseksuaalsus ja katoliiklus, eks), aga psühholoogiliselt reaalne. See mõjutab valimiskäitumist ja ühiskondlikke protsesse rohkem kui mingi teadus ja loogika.
Sattusin lugema ka Anna-Maria Penu raamatut „Eesti veri“. See on samuti ühe hirmumustri (et mitte öelda arhetüübi) artikulatsioon, kenasti mõistuse ja loogikavaba, aga psühholoogiliselt realistlik. Peategelaseks on Eeva Ligi, partei Maarjamaa Vasak Vaim juhi tütar, kes emale kõnesid kirjutab, ajal, mil valitseb Valge Eesti Neoliberaalne Erakond, kes on keelustanud abordi jne (kõik õudused ja hirmud kokku kuhjatud nagu linnakassi või Jakko Väli fantaasiaski, eks).


„Vaidlused, mis on varustatud näidete ja teoreetiliste argumentatsioonidega, on alati jäänud viljatuks“ Uku Masing („Elpida Echomen“)

Seepärast kordan Edmund Burke'i sõnu: „Poliitikas ei tuleks lähtuda mitte inimmõistusest, vaid inimloomusest, millest mõistus moodustab vaid ühe ja kaugeltki mitte suurima osa“.

Jüri Kolk "Roheline süü"

Ilmus pisut lühendatult ja liigendatult ajalehes "Sirp" 28.07.2017.

Kuhi kujunditest kasvanud monolooge

Jüri Kolk, Roheline suits, Post factum, 2017, kujundanud Kalle Müller, 171 lk

Mihkel Kunnus

Heidan aeg-ajalt pilgu raamatupoodide ja kirjastuste netilehekülgedele, et omada mingit ülevaadet ilmuvast kirjandusest. Vaevalt, et see on kuigi originaalne käitumine. Nii: Jüri Kolk „Roheline suits“. Ütlen kohe ära, et kartes rikkuda avastamisrõõmu ei taha loo südmustiku ja sisu kohta öelda rohkemat, kui et selleks on üks kummaline pantvangistamine Vatikanis ja sellega otseselt või kaudsemalt seotud isikute reaktsioonid, mõtted ja käitumised. Sündmustikku ise on pigem vähe ja keskendutud on rohkem tegelaste sisemaailmas toimuvale.Kirjastuse kaastekst algab nõnda: „Eesti kaasaegse kirjanduse ühe mitmekülgsema ja põnevama autori Jüri Kolgi mosaiikromaani „Roheline suitsˮ võib võtta kui psühholoogilist põnevikku, teravmeelset jäädvustust ebakindlast tänapäevast või groteskset rännakut suures maailmas seiklevate väikeste eestlaste jälgedes.“

Nii seda kirjastuse antud tuvustust kui raamatut on võimatu hinnata arvestamata žanrit, kuhu see umbkaudugi kuulub (iga tekst on mitmekordselt kodeeritud, ütleks semiootik). Žanrid on aga ähmaste piiridega ja tihti ongi mitte ainult paratamatuks vaid ka viljakamaks lugemiseks mõningane žanriline möödalugemine (mis võib mõnel piirjuhtumil lausa kohtusüsteemiga kokkupuutesse viia). Näiteks kui kirjastuse kaasteksti lugeda kui objektiivsust taotleva kriitiku iseloomustust, siis oleks see üsna eksitav.

Põnevus põnevuseks, aga kas Jüri Kolk on mitmekülgne autor? No ei. Pigem vastupidi. Jüri Kolgil on üsna selge ja isikupärane käekiri, loojapaatos ja tekste hingestav elutunne. „Minu mulje järgi pole Jüri Kolgi laad ja n-ö tehnikate repertuaar aja jooksul eriti muutunud, küll aga selgema kuju võtnud,“ kirjutab Aare Pilv Kolgi senise loomingu üldiseloomustuseksⁱ. Rauno Alliksaar alustab luulekogu „Igapidi üks õnn ja rõõm“ (2016) arvustust järgmiselt: „Jüri Kolgi uut luuleraamatut süvenemata sirvides on esimene emotsioon „ta tegi seda jälle“. Pealtnäha on tegemist üpriski klassikalise Kolgiga“ ja lõpetab lausega: „Kolk on edukalt jätkanud oma seniste kogude vaimus“ⁱⁱ.

Siiani ongi Kolk avaldanud tekste oma andelaadile sobivaimates formaatides – (proosalises) luules ja proosa lühivormides. Kas „Roheline suits“ on psühholoogiline põnevik? Ei. Teravmeelne jäädvustus ebakindlast tänapäevast? No seal on paar pikemat esseistlikku lõiku, mis ehk vastaksid sellele määratlusele. Groteskne rännak? No ei.

On see mosaiikromaan? Kujutan ette kirjastaja kimbatust ja jagan tema tõrget nimetamast „Rohelist suitsu“ romaaniks. Eesliide „mosaiik-“ näib siin veel päris heatahtliku kompromissina. Kui Märten Rattasepp lõpetab oma asjatundliku ja põhjaliku analüüsi Jüri Kolgi loomingust (konkreetsemalt lühitekstide kogumikule „Suur võidujooks“) lausega „Ja lõpuks – ootan huviga, mis küll saab, kui Jüri Kolk kirjutab kunagi romaani“ⁱⁱⁱ, siis „Rohelise suitsuga“ ma seda ootust täidetuks ei loeks.

Kordan siin igaks juhuks üle, et selline kategoriseerimine pole mingi kuri arhaism ja Prokrustese säng Loojate kallal jõhkrutsemiseks, neile kriitiku positsioonilt koha kätte näitamiseks vms., vaid toimiva kommunikatsiooni eeldus ja juba ammu on suuremaks probleemiks (omale sobiva) jalgratta üles leidmine, mitte selle olemasolu või taasleiutamine kuskil. Ei ole kerge töö raamatukoguhoidjatel või kauba riiuleisse tõstjatel raamatupoodides, ei kellelgi, kellelt palutakse soovitada näiteks mõnda head kaasaegset kodumaist romaani.

Mõistagi on romaani defineerimine ja formaalne piiritlemine komplitseeritud ja tänamatu, aga mõne tarviliku tunnuse tuvastamisega on siiski veidi lihtsam. Esiteks maht. Romaan ei saa olla väga väike. Romaan on pikem terviklik proosateos. Kui pikkusega on „Rohelisel suitsul“ enam-vähem hästi (171 lk) , siis terviklikkusega enam mitte. Maht on saavutatud rohkem kuhjamise, kui orgaanilise kasvamise läbi. Kui organismis on osad üksteist vastastikku defineerivad ja neil puudub põhiolemus ilma seoseta teiste osadega (süda on süda ainult organismis, see tähendab, seoses teiste orgenitega ehk organismi tervikuga, välja lõigatud süda on pelgalt lihatükk, koemass), siis kuhjas puudub osade vahel vastastikku defineerivad seosed ja osa põhiolemus ei sõltu sellest, kas ja millises kuhjas ta on.

„Rohelise suitsu“ alamosad ongi väga lõdvalt seotud ja üsna iseseisvad. Need on suuresti erinevate tegelaste sisekõned ja just sisemonoloogid, tähendab, need pole omavahel dialoogis ja läbi põimitud, nad on üksteisest üsna sõltumatud ja iseseisvad, tähendab, nad moodustavad rohkem kuhja kui organismi. Näiteks kui peaminister Kadi Kivivilla asemel oleks mõni teistsuguse maailmapildiga peaminister, siis mingeid muutusi mujal see kaasa ei tooks. Isegi kui kõik ta väärtushinnangud diametraalselt vastandlikega asendada, siis ei juhtuks ülejäänute maailmapildis ega käitumises midagi. Üks suletud purk riiulil oleks vahetatud teise vastu ja kõik. „Roheline suits“ koosnebki suuresti kuhjast sisemonoloogidest, millele annab raami üks väline sündmus, aga ka selle kokkusiduv jõud on väike, kuna tegelased elavad ikka väga autonoomselt ja suletult oma peas ning suur taustasündmus ei moodusta kuigivõrd ühist teadvuste kohtumise välja. Liialdamisi võiks öelda, et need lood on üheks raamatuks on sõna otseses mõttes kokku köidetud. Ja jällegi: see pole tingimata hinnang, vaid pigem määratluspüüd.

Teiseks. Romaani vaimsus, see formaalselt määratlematu asi, mille artikuleerimisele Milan Kundera nii palju oma sõnaosavust on kulutanud, „Cervantese pärand“, see traditsioon, mis laseb Hannah Arendtil nimetada romaani kõige uusaegsemaks kunstivormiks, ja millest lähtub see iseenesestmõistetavus, millega Tzvetan Todorov teeb järgmise märkuse: „[Vjatšeslav] Ivanov hindas õigesti [Marina] Tsvetajeva annet ja intelligentsust, kuid eksis, pidades teda suuteliseks romaani kirjutama. Romaan eeldab paljude teadvuste tundmist, kuid Tsvetajeva, kes suutis oma vaatlustes ja analüüsides minna äärmiselt kaugele, tundis ainult ühte teadvust: enda oma“^iv.

„Rohelises suitsus“ on erinevaid teadvusi justkui omajagu, aga see jääb siiski mõneti väliseks. Kõigi karakterite sisekõne on antud edasi jutustavalt, vestluslikus ja just isikupäraselt jürikolgilikus maneeris. Jutustavus seisneb omamoodi kirjalikus suulisuses. See tekst sobiks suurepäraselt kuuldemänguks, elavaks esitluseks, sest erinevate tegelaste sisekõned on emotsionaalsed (enamasti on emotsiooniks mingit laadi rahulolematus maailma või inimeste mingi aspekti nõmedusega) ja suulise kõne markeritega, täis hüüatusi ja emotsiooniväljendusi, nohhe, mhhe, pffe ja muud sellist. „Eestlased olla tuim rahvas. Peldikusse sõitke selle jutuga ja puhastage oma vaim,“ kostub Mirjami peas (lk 126) „Kui platsi ühes servas oli igivana hoone, mis oli – vähemalt ametliku teooria kohaselt – mõeldud vaimu puhastamiseks ja selgitamiseks, siis teise serva jäi plastmassist putkade rida, kus keha pidi taas kergemaks saama. Pff. Kuidagi ähvardav oli see kontrast, kuidagi vastik,“ kostub Petri peas(lk 78). „Kui keegi sai surma keskmisest ägedamal viisil, oli see automaatselt uudis. Kõige suurem uudis oli terrorism. Tapke inimesi keset linna ja avalikult, tapke mitu tükki korraga, ja olete saavutanud midagi mainimisväärset. No ei ole ju! Inimeste tapmine on nõme,“ kostub Kadi peas(lk 112).

Kõik tegelased „Rohelises suitsus“ on mingis mõttes Jüri Kolgi jutustused. See äratuntav Jüri Kolgi jutustusmaneer võtab juhtohjad ikka enda kätte ja tulemuseks on vaimukas eksalteeritud pragamine, emotsionaalsed hüüatused ja seda kõik õige sarnaselt, õige jürikolgilikult. Anname veel ühe võimaliku tagakaanemääratluse: „Roheline suits“ - meie ühe isikupärasema kirjaniku teravmeelne raamjutustus.

Jüri Kolk on loojatüübilt luuletaja, poeet. Kasutan seda sõna siin kunderalikult, eristava kõrvutusena romaanikunstnikust. Kui Milan Kundera on öelnud, et romaanikunsti ainus moraal on tunnetus, tähendab, selle eetos mõneti sarnane teadusele (Dostojevski noogutaks siin ägedalt), siis

„Luule on territoorium, kus iga väide saab tõeks. Luuletaja ütles eile: elu on tühine nagu nutt, täna ütleb ta: elu on lõbus nagu naer, ja mõlemal korral on tal õigus. Ta ütleb täna: kõik lõpeb ja kaob vaikusesse, homme ütleb ta: miski ei lõpe ja kõik kaikub igavesti, ja mõlemad väited on tõesed. Luuletaja ei pea midagi tõestama; ainus tõestus on tema tunnete intensiivsus“^v.

Näiteks tundub, et Jüri Kolk tabab järgmise lausega „Rohelise suitsus“ ka enda loomisviisi: „Mõneski peas, eestlastest näiteks Mirjami omas, tekkis mõte, et pantvangis ei olda sedapuhku mitte inimeste, vaid pigem jumala käes, see mõte kõlas nii poeetiliselt, et sellest oli raske loobuda“(lk80). Jääb mulje, et „Roheline suits“ on tervikuna sündinud ühest ideest, mis kõlab nii poeetiliselt, et sellest on raske loobuda, ja samuti paljud selle ehitusklotsid suuremal või vähemal määral.

Näiteks „Aleks tundis, praegu väga selgelt, et see hale punt kehastab maailma kurjust ja mannetust. Kui suurus seisab gigantide turjal, siis kurjus kerkib maast veidi kõrgemale magedike massi tuimal toel, seisab väikeste inimeste peal ja sel ei ole muljetavaldavat vertikaalmõõdet. Kurjus on horisontaalne nähtus“(lk 14-15).

Kena kujund, kena aforism, aga hoopis teisest materjalist, kui „Ilu päästab maailma“ või „Kui Jumalat ei ole, siis on kõik lubatud“. „Kurjus on horisontaalne nähtus“ on sattumuslik poeetiline kujund, mitte mingi romaanikunstilise tunnetusskeemi koondsõnastus. „Rohelises suitsus“ ei muutuks midagi, kui Aleks oleks arutlenud umbes nõnda, et kogu maailma kurjus ja mannetus on võimuiha, tung ronida kellelegi kukile ja et lõppkokkuvõttes kurjus on vertikaalne nähtus.

Ent tasub meelde tuletada, et „Rohelist suitsu“ romaani-liistule tõmmata tähendab olulises mõttes ikka mööda arvustamist. Jüri Kolki kui loojat ei iseloomusta romaanikirjaniku läbinägelikkus, vaid vaimukas sõnakasutus ja kujundiloome, mida hingestab üsna sümpaatne eetiline põhihoiak, melanhoolne humanism, leebus ja traagilisus. Ta vahendab eelkõige elutunnet, mitte tarkust.

Lõpetuseks võib öelda, et „Rohelise suitsu“ kohta kehtib üsna täpselt see, mida Jüri Kolgi loomingu kohta on öelnud kaks põhjalikumat ja analüütilisemat arvustust, nimelt eeltsiteeritud Märten Rattasepa ja Aare Pilve oma. Kummaltki üks tsitaat:

„Endast suuremaga rindapistmine on veel üks motiiv, olgu see siis allegoorilise kõnekujundina või otsesõnu – lõpptulemus pole aga üldiselt üleliia helge. Klassikalise Vana-Kreeka kirjanduse tragöödiažanr (millele Kolk kord vihjab, teisal otseselt ümber kirjutab, nii käesolevas jutukogus kui ka mitmetes varasemates luuleteostes) seisnes ennekõike indiviidist suurema ja võimsama saatuse kiuslikkusel, inimlikult ebatäiuslike kangelaste sattumuslikult õnnetutel eksivalikutel, millel kippusid olema teenimatult kurvad tagajärjed.“

„Asjad, mida Jüri Kolk tegelikult öelda tahab, on ju väga lihtsad: kas sul on hing? kas su elul on mõte? kas sa suudad inimeseks jääda? Puhas klassika, igihaljad küsimused, ei mingeid idiosünkraasiaid. Just see pateetikavaba vaimukas pretensioonitus ja samas võrdselt positsioonilt esitatud küsimuste fundamentaalsus on see, miks minu meelest tasub Kolki lugeda.“^vi

„Roheline suits“ on Jüri Kolgi esimene pikem proosateos, Jüri Kolgi tema tuntud headuses.

i Aare Pilv „Pretensioonitu puudutus“, Looming, nr 11, 2016

ii Rauno Alliksaar „Igapidi üks Jüri ja Kolk“ Sirp. 02.IX.2016

iii Märten Rattasepp „Tänapäevatragöödia“ ERR 13.07.2015 http://kultuur.err.ee/307208/arvustus-tanapaevatragoodia

iv Tzvetan Todorov “Elu Tules. Marina Tsvetajeva pihtimused” Sinisukk, 2007, lk 55

v Milan Kundera, Elu on mujal Tänapäev, 2009, lk 254

vi Enam-vähem sajaprotsendilise täpsusega sobib „Rohelise suitsu“ kohta ka kirjandusblogis „Loterii“ kogumiku „Suur võidujooks“ kohta kirjutatust järgmine lõik: “Tundub, et autorile on eelkõige oluline jutustamine ise, loo algus ning seejärel proosajoru ja lugejaga vestlemine. Puänt kui selline pole vist primaarne, paistab, et kogu energia lähebki jutustamistegevusele. Jah, loo lõpud võivad olla igati dramaatilised, aga need pole sellised, mis paneks lugeja üllatunult juukseid katkuma. Pigem on see banaalsusse sumbumine? Või kes teab. Ma ei ütle, et see on negatiivne või puudus – selline lihtsalt on Kolki tekstimaailm. Kui siit midagi paistab puuduvat... siis ehk teravate dialoogide olematus. See tekstimaailm on pigem jutuvestmine, autor esitab oma nägemust, siin ei hakka tegelased oma elu elama, omavahel suhtlema, see on pigem formaalsus nö suures narratiivis.“ https://loterii.blogspot.fi/2015/06/juri-kolk-suur-voidujooks-2015.html

Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne.

 Ilmus ajalehes „Sirp“ 14.07.2017 kõvasti lühemana, kirjutasin Helen Fisheri toodud statistika lahti, mudisin sõnastus ja kirjutasin lõppu paar peatükki juurde ja kärpisin väite, et alkohlijoove on karistusseadustikus

Isiklik on poliitiline.

Lähisuhtevägivalla pimetähne.

Ainus viis vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad vägivaldse käitumise esinemise tõenäosust.

Mihkel Kunnus

Perevägivalla terminist täpsem oleks lähisuhtevägivald - asjad väljuvad kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ja füüsilise ja vaimse vägivalla ilmingud on enamasti põimunud, siinjuures ei maksa primitiivselt polariseerida (naisednäägutavad-mehedpeksavad). Mõnikord aitab paariteraapia - kui paar varakult adub, et suhe võib käest ära minna...Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.

Tiina Jõgeda, Facebook 22. detsember 2016

Käesolevas kirjutises ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele, vaid proovin keskenduda mõndadele olulisematele aspektidele, mida avalikus arutelus on erinevatel põhjustel kõige vähem käsitletud. Lähisuhtevägivalda käsitlev arutelu katab tavaliselt kõike asjassepuutuvat sama hõlmavalt nagu harjased hambaharja – ühest otsast, ühes suunas ja ühekülgselt. Heaks – ma ütleks et täiesti representatiivseks – näiteks sobib lähisuhtevägivallale pühendatud „Sirbi“ eriumber (30. juuni 2017), milles hästi põhjalikult, mitmekordselt, liiaselt ja emotsionaalselt korratakse üle see, milles välitseb enam-vähem täielik üksmeel – „Vägivallale ei ole õigustust, vägivald tuleb lõpetada ja vägivallatsejad vastutusele võtta“. Ja siis tuuakse selle vaidlustamata teesi toetuseks hulganisti konkreetseid näiteid, osutatakse majanduslikule kahjule, korratakse üle femisnistlikud klišeed ohvrisüüdistamisest jne. Praktiliselt üldse aga ei puudutata vägivaldsuse põhjuseid, ei tehta ettepanekuid, kuidas vägivaldust vältida ja ennetada ning isegi selles, mida tagantjärele teha, ollakse üsna napi- ja üldsõnalised, lühimalt, puudub pea igasugune analüütilisem vaade, mis annaks suuniseid mõistmiseks, ammugi siis praktiliseks tegutsemiseks.

Sina ei tohi mitte põhjuseid otsida!

„Võim. Kontroll. Allutus. Need ajendid on seksuaalvägivallatseja käitumise taga“ – sellise põhjuste postuleerimisega algab Kristina Birki artikkel „Süüdi on süüdlane“ⁱ. Niiviisi poole säutsu pikkusena välja tooduna paistab feministliku diskursuse analüütiline küündimatus eriti selgelt välja. Ometi väärib see siin esile toomist kahel põhjusel. Esiteks on see väga levinud ja teiseks võrsub see suurema kandepinnaga kohast, mis teeb põhjuste analüüsi eriti raskeks: nimelt ei suudeta eristada õigustamist ja põhjuste välja toomist. See on mõneti mõistetav, sest teaduslik meetod ja õigustamine ongi paljus sama ülesehitusega: mõlemad korraga depersonifitseerivad vaadeldava ja ehitavad põhjusahelaid, mis ulatuvad kaugemale konkreetsest vägivallaaktist ja selle sooritajast. Kuna süü hajumist kardetakse nagu tuld, siis visatakse pikemata üle parda kõik, mis ähvardab hälbida tautoloogiast „Süüdi on süüdlane“, kusjuures viimase teeb eriti piinlikuks asjaolu, et sellega üritatakse (enamasti ühese seksistlikkusega) mööda hiilida süütuse presumptsioonist. Igasugune pikem menetlmine ja arutelu on ju vähemasti potentsiaalne ohvrisüüdistamine! Küsimus „Kes on süüdi?“ on a priori kahtlane, sest teadagi ju, et süüdlane on süüdi. Samuti loetakse talumatult õõnestavaks selline küsimus nagu „Kui palju on keegi süüdi?“ (ammugi on ketserlik nii pikki seoseahelaid loov analüütilisus, mis ähvardab ivankaramazovlikus meeleheites: „Oo, omast arust, oma viletsa, maise, Eukleidese mõistuse järgi ma tean ainult seda, et kannatus on, et süüdlasi pole, et kõik tuleb üksteisest, otse ja lihtsalt, et kõik voolab ja tasandub.“ ). Moekas malakas „See on ohvrisüüdistamine!“ peksab arutelust välja igasuguse põhjuste analüüsi ja katab selle lahenduste otsimisel võtmeliselt olulise valdkonna kinni mõne feministliku klišeega nagu „Vägivalla juured on toksilises maskuliinsuses“,„Süüdi on süüdlane“, „Patriarhaalsus tegi!“ vms.

Mis põhjustab vägivaldsust lähisuhetes?

Loomulikult pole ühte ja kontekstitut põhjust – nimetatagu seda siis toksiliseks maskuliinsuseks, kurjuseks, võimuihaks, saatanaks või milleks iganes – vaid on palju vägivaldsuse ilmnemise tõenäosust soodustavaid tegureid. Triviaalseks näitkes sobib alkohol, legaalne narkootikum, mille mõju agressiivsuse tõusule ja impulsikontrolli kahanemisele on teaduslik aabitsatarkus, aga mille tarvitamine on kultuuris nii sügavalt sees, et selle suure vägivallasoodustaja vastu ei söandata kuigi valjuhäälselt astuda. Õilis poliitik võib küll ennastsalgava pingutusega panna valge lindi rinda, aga alkoholitöösturite lobi ees säilitab siiski „kainemõistuslikkuse“. Alkoholitarvitamine on sügavalt kulturiseeritud – see on siiski meie kultuuri olulisim ja massiivselt kasutatav legaalne narkootikum –, aga selle mõjubaas on loomulikult looduses.

„Täna on riigipüha. Politsei teab – pühade ajal saavad inimesed kõige rohkem peksa. Saavad seal, kus peaks olema kõige turvalisem: kodus. Nii on see jõulude ajal, jaanipäeval. Nii on see ka täna, vabariigi aastapäeval.“ president Kersti Kaljulaid Eesti vabariigi aastapäeva kõnes 24. II 2017

Pühad käivad paraku ikka käsikäes alkoholiga, mis omakorda soodustab vägivaldsuse esilekerkimist. See selleks. Presidendi tundelist sedastust tuleks aga vaadata selle alternatiivide valguses. Kui ühiskonnas on kõik hästi, siis kodu ongi kõige ohtlikum koht nii naisele kui lapsele. Lõviosa traumasid ja hukkumisi, mis (väike)lastele osaks saab, juhtub kodus, sest lasteaiad ja koolid peavad vastama märksa kõrgematele turvalisusnõuetele. Kui kodus juhtub traagiline õnnetus ja laps saab raskelt viga või suisa hukkub, siis tuntakse vanemaile südamest kaasa, kui aga institutsionaliseeritud lastehoiuasutuses juhtub midagi sellist, siis vallandub üleriigiline skandaal ja vastutajal pole asu. Kui tänav või töökoht on naisele ohtlikum kui kodu, on selle riigi ja ühiskonnaga midagi tõsist lahti, tõenäoliselt on tegu poliitilise kaose või sõjaolukorraga. Kodu on ikka olnud privaatsääri kuuluv nähtus, koht, kuhu riiklik, seadustest lähtuv elukorraldus ulatub väga piiratult. Niisiis analüütilisele, alternatiividega kõrvutavale pilgule on tõdemus, et kodu on naisele kõige ohtlikum koht, tegelikult positiivse sisuga raport.
Sama on lähisuhtega. Kui tegu ei ole sõja, näljahäda või muu täiesti ekstreemse olukorraga, siis peamiseks vägivalla ilmnemisvallaks mehe ja naise vahel on just nimelt lähisuhe ja seksuaalsus. Triviaalsus on ju seegi, et inimesi paneb ühiselulise paare moodustama just nimelt selline ürgne instinkt nagu sugutung, ehk miski, mille üle inimesel üsna piiratud voli (see on ka selge argument sooneutraalse abielu poolt – inimese võime oma seksuaalsust ümber kujundama on nii väike, et on korraga mõttetu ja julm teha prokrustesesänglik nõue teha siin sellisele riiklikule institutsioonile nagu abielu heteronormatiivne kitsendus või karta mingit „homoideoloogiat“). Ja kuigi see hirmutav, süüst vabastatud kategooria – loodus – võib ärritada ja selles võib näha jälle õigustajat, siis peab kardetavasti ikka natuke ka vaatama ka seda, millise loodusliku antuse kulturiseerimisega me antud juhul kimpus oleme.
NB! Loodus ei õigusta midagi, küll aga aitab seletada!

„Oh, miks me oleme löödud seksuaalsuse risti?“ (D.H. Lawrence)

USA väljapaistev antropoloog Helen Fisher annab oma monograafias „Miks me armastame? Romantilise armastuse olemus ja keemia“ (e.k. 2006) rohkesti empiirilisi andmeid, millest toon siin natuke asjassepuutuvat välja:

„Mees seisab vastamisi märkimisväärse riskiga, kui talle sarved tehakse – ta võib kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele./.../ Kui mehed kardavad petetud saada, siis naised kardavad hülgamist – nii emotsionaalset kui rahalist. Seega, kui suhe hakkab kokku varisema, otsivad naised võimalusi takistusest üle saamiseks. Naised vaatavad meestest suurema tõenäosusega läbi sõrmede abikaasa üheöösuhetele või ajutistele seksisuhetele rivaaliga. Kui naine võib muutuda äärmiselt armukadedaks, kui ta teab, et mees kulutab väärtusliku aega ja raha võistleja peale või loob teise naisega tõsist emotsionaalset suhet.
Selline käitumine on loogiline ka Darwini teooriast lähtudes. Miljoneid aastaid vajasid esiemad kaaslasi, kes aitaks järglasi kasvatada. Järelikult on naistel arenenud ajumehhanismid, mis muudavad nad eriti omamishimuliseks olukorras, kus kaaslane ähvardab vähendada ressursse või emotsionaalset tuge või teise pärast suhte lõpetada.
/.../

USA justiitsministeerium kinnitab, et igal aastal jälitatakse enam kui miljonit ameeriklannat (enamasti vanuses 18-39 eluaastat). 59 protsendil juhtudest on jälitajaks poiss-sõber, abikaasa, endine abikaasa või elukaaslane. Iga neljandat neist jälitajad löövad, tõukavad, annavad neile kõrvakiile või ründavad füüsiliselt mõnel muul moel. Viis sõltumatut uurijat kolmelt mandrilt teatavad, et umbes 55-89 protsendil juhtudest muutuvad jälitajad oma endise seksuaalpartneri suhtes vägivaldseks. /.../
Mehed ka peksavad. Kolmandik kõikidest kiirabiteenustest vajavatest ameeriklannadest, üks neljast enesetappu üritavast naisest ja umbes 20 protsenti sünnituseelset hooldust soovivatest rasedatest on intiimpartneri käest peksa saanud./.../Ja mehed ka tapavad. Umbes 32 protsenti kõikidest mõrvatud naistest Ameerika Ühendriikides sureb oma abikaasa, endise abikaasa, poiss-sõbra või endise poiss-sõbra käe läbi. Tegelikult usuvad eksperdid, et see näitaja võib ulatuda isegi 50-70 protsendini./.../
Olukorda, kus mees valvab, et rivaalid tema paarilist üle ei lööks või naine meest ei hülgaks, on soositud ajalooliselt paljudes ühiskondades. Inglise tavaõigus pidas abielu rikkunud naise tapmist mõistetavaks või isegi õigustatuks, kui seda oli tehtud kirehoos. Armukadeda abielumehe sooritatud mõrv andestati või seda ignoreeriti nii Euroopa, Aasia, Aafrika, Melaneesia kui ka Ameerika indiaanlaste õigussüsteemis. Kuni 1970. aastateni oli mitmes Ameerika Ühendriikide osariigis abielu rikkunud naise tapmine seaduslik tegevus.“

See tunnustatud (nais!)anrtopoloog võtab need leheküljed õõvastavat statistikat kokku üsna omapärase metafooriga, aga iva see ei muuda:
„Kogu selle vägivalla taga peitub meeste ürgne tung kaitsta end sarvede saamise eest ja hoida anumat, mis võib kanda tema DNA-d“ ja „seega on armukadedusel reproduktiivsed eelised.“

Ei pea nõustuma Helen Fisheri evolutsioonipsühholoogilise kontseptualiseerimisega (see ei ole väga hea teooria), aga armukadeduse ja omandi-istinkti rolli ühe lähisuhtevägivalda soodustava tegurina on raske ülehinnata (Helen Fisheri raamat peaks humanitaaridele siiski meeldima, sest ta toob ohtralt näiteid ilukirjandusest).

Kõike eelnevat oleks võinud rääkida ka näiteks Tartu Ülikooli käitumisökoloogia professor Raivo Mänd, aga piisas tal vaid suu lahti teha, kui kogu feministeerium oli hoobilt tagasõrgadel ja igasugune natukenegi loodusteaduslikuma algupäraga diskussioon kisati surnuks, professor naelutati tiitli „Aasta šovinist“ kandidaadina Feministeeriumi häbiposti ja TÜ oli sunnitud tema kaitseks sõna võtma.
Ometi pole raske näha, et näiteks ühe sellesse kompleksi kuuluva ürgse, vägivaldsust soodustava hirmu – „kulutada äärmiselt palju aega ja energiat teise mehe DNA-ga lapse kasvatamisele“ – saaksks tänapäeva tehnoloogilise arengu juures väga lihtsalt ja ka mitte kuigi kallilt neutraliseerida: korraldada riiklikult iga vastsündinu isaduskontroll.

Käepäraselt võib osutada näieks Aimée Beekmani 1978 aastal ilunud romaanile „Valikuvõimalus“, mis jutustab loo naisest, kes abiellub heasüdamliku pehmoga, aga teeb „talle“ kolm last meelepärasema geneetilise potentsiaaliga isasega. Kätlin Kaldmaa kirjutas „Päevalehes“ sellele romaanile viidates: „minu arvates on “Valikuvõimalus” eesti kirjanduses kõige naisemeelsem romaan. Jah, olen isegi ämmaga selle raamatu alusel eetikast ja südametunnistusest ja muist valupunktidest kõnelenud, aga enda juurde ma jään ja peategelase valiku kiidan kõigel häälel heaks"ⁱⁱ. Kui siia kõrvale panna tugev sooline kallutatus laste hooldusõiguse jaotamisel ja valdav võimetus tagada isade õigus näha oma lapsi, siis võib mürgiselt nentida, et kui üldse kasutada nii valuslolli mõistet nagu vägistamiskultuur, siis meil on isade või isaks vägistamise kultuur, sest ainult sellel on seaduse soosing ja ühiskondlik tabukaitse. Millise paragrahvi alla läheb valetamine antipeebipillide võtmise kohta või kondoomi salajane läbitorkamine? Selline „fakti ette panemine“ võib olla jällegi üks vägivaldse käitumise aktualiseerumist soodustav tegur.
Vägivald on ju tihti eskaleerunud erimeelsus ja lapse saamine par excellence näide kompromissi võimatusest. Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (nt Aventura „El Aborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.

Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on mõned feministliku ajukahjustuseta võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana välja käinud sellise idee nagu „finantsiline abort”. Sest, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil. Kes võtab valimisprogrammi, nooh? See oleks tõenäoliselt üks lähisuhtevägivalda vähendav tegur.

Truudus on juhuse puudus. Seksuaalne konkurents ja armukadedus.

Armukadeduses pole midagi loogilist ja ratsionaalset. Isegi vastupidi – trenn hoiab organid toonuses ja nii ongi need, kes on liialt uskunud, et instinkte saavad kuigi paljud inimesed mõistuse ja õiglustundega kantseldada, püüdnud (kahtlemata rõhuvpatriarhaalse) armukadeduse kui kodaniku igandi ajaloo prügikasti saata. Nii nagu ülemöödunud sajandil näiteks Tšernõševski oma kambajõmmide- ja jõmmitaridega, hipid eelmisel sajandil ja vaprad polüamoristid tänapäeval, aga ikka põrkutakse seesmiste tungide ja mõistusega jaatatud ideaalide piinavale vastuolule. Jaan Kapliski kirjutab pihtimuses „Isale“: „Vaba armastus on kena, aga mulle tundub, et inimestel ei ole võimet armukadeduse ja mahajäetuse valust üle saada. Mõlemad võivad inimese hävitada ja ma ei usu, et meil on õigust seda niisama, oma õnne või mõnu nimel teha. Kuigi reegleid siin anda ei saa, neid saab anda vaid oma südametunnistus“ⁱⁱⁱ. (Selliseid inimesi muidugi on).
Hästi lühidalt: inimeses on korraga nii mono- kui polügaamsed tungid. Vana klišee, et truudus on juhuse puudus, viitab, ütleme, keskkonna aktiveerivale toimele. Analoogselt võiks sõnamängeldes öelda, et saledus on suhkru ja rasvase puudus. Analoogia sobib eriti hästi veel seetõttu, et on selgelt näha, et rasvumistendents on üldine ja seda just nimelt statistiliselt vaadatuna. Igasuguste ano- ja ortorektikute ning fitness-fanaatikute olemasolu ei väära kuidagi üldist tendentsi rahvastiku rasvumisest.

Armukadedus ja (võimalik, potentsiaalne) truudusetus on järjekordselt pelgalt üks võimalik vägivaldsuse soodustaja ja vallandaja lähisuhetes. Selle võimalustevälja plahvatuslik avardumine seoses infotehnoloogilise arenguga on kindlasti andnud oma osa lähisuhtevägivalla jätkuvale kestmisele ja ka võimendumisele rikastes, tiheasustusega liberaalsetes demokraatiates („Põhjamaade paradoks“, eks). Toon suvalise näite: „End Suurbritannia juhtivaks lahutusteenuseks nimetav Divorce-Online tuli lagedale hämmastava statistikaga: peaaegu üks viiest paarist toob lahkumineku põhjuste seas viiteid Facebooki sotsiaalvõrgustikule. Olete kuulnud ütlust, et truudus on võimaluse puudus? Lahutusadvokaadid kinnitavad, et täpselt nii ongi: Facebooki ja Bebo sarnaste keskkondade plahvatuslikult kasvanud populaarsus ahvatleb inimesi kallimaid petma“^iv.
Abielutruudus pole midagi loomulikku, see ilmneb juba põgusas pilgus sellele, kui suurt kultuurilist ressurssi on pandud selle tagamisse ja ikkagi põrutud. Tiheasustus, Tinder, alkohol, porno ja pihuarvuti – milline võimas survekompleks ja afektistruktuuriteisendi monogaamia vastu! (Tean isiklikult kahte üsna pikaajalist abielu, mis on purunenud brauserisse unustatud paroolide tõttu.) Püsiühendusega sotsiaalmeedia võimaldab aktualiseerida ja salvestada iga seljaajuimpulsi, mis mobiiltelefoni- ja internetieelsel ajastul oleks lihtsalt välja magatud.

Kas mõni kultuur on vägivaldsem kui teine? Alanduseprobleem.

Jah, on kultuure, mille liikmed on vägivaldsemad ja agressiivsemad. Kõnekeel kattub siin õige hästi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase sõnavaraga – need on vähemtsiviliseeritud kultuurid. Siin tasuks muidugi meelde tuletada, et Elias tõi tsiviliseerumisprotsessi ühe tunnusjoonena välja jõukasutuse üha suurema koondumise riigi kätte. See tendents on imbunud üsna sügavale meie moraalsesse intuitsiooni (selle ilmingu üheks hilisemkas näiteks on ka õpilase ja õpetaja vahelise jõukasutuse delegeerimine riigile – mida vanem generatsioon peab moetotruseks ja progressiivsem põlvkond elementaarsuseks). Väga lühidalt kõlaks üldistus järgmiselt: mida tähtsamal kohal on indiviidi käitumise reguleerimisel au, seda vägivaldsem on kultuur: aukultuur on vägivaldne kultuur^v (üllatunud lugeja, kes on harjunud pidama aud läbibi positiivseks asjaks, võib siinkohal mõelda aumõrvadele, rüütliaule, duellidele, au kaitsmisele, au haavamisele jne). Haavatud au kaitsmist ei saa põhimõtteliselt delegeerida riigile. Häbi ja hirmu vahekorda käitumise regulatsioonil luges Juri Lotman nii oluliseks, et pidas seda heaks kultuuritüpoloogia lähtekohaks, lühimalt: kui teisi saab survestada seaduse jõuga (seadus on siin siis hirmul põhinev käitumisregulaator), siis „ „au“ eeldab kõikide küsimuste lahendamist kollektiivisiseste jõududega“^vi (alates sellest „pere asjadest võõraste ees ei räägita“ kuni selleni, et au-mõrva peab sooritama just nimelt perekonnaliige).

See mudel seletab osaliselt ka seda väga suur psühholoogilist tõrget kutsuda riigimuskel peretülisid lahendama st miks see on nii suur häbi, ja osalt ka seda, miks karistusmäärade karmistamine nii ebaefekiivne on. „Nii nagu ei lahenda liiklusummikuid signaali andmine, ei ole ka vägivallaprobleemi lahendamisel paragrahviga signaali andmisest suurt kasu,“ lõpetab Jako Salla artikli, milles annab ülevaate lähisuhtevägivallale suunatud seadusloomest^vii.

See selgitab ka seda, miks karistus ei peaks olema kriminaalkorras. Lähisuhtevägivalla esmajuhu dekriminaliseerimine on igati mõistlik, sest siis ei teki süüdlasele täiendavaid piiranguid tööturul ja seega on vähem tõenäoline, et ta jääb riigi ülal pidada – olgu või töötu abiraha näol – vaid vastupidi, saab anda ühiskonnale rohkem tagasi juba maksude näol, rääkimata võimalikest alimentidest. Aga isegi sellise täiesti mõistliku ettepaneku arutelu alla võtminegi on avaliku diskursuse sügavalt feministliku vaikehäälestatuse tõttu tugevalt raskendatud. Kusjuures see on lähisuhtevägivalla „kuradi keerulisi“ probleeme (wicked problems) – kuidas lõhkuda perekond, et kõik tükid jääksid omadele jalgadele. Siin lähedal on teine suure mõjuulatusega pimetähn:

Can't live with them can't shoot them – vägivallatsejaprobleem

Mul on täna olnud väga hea päev. Tänud proksile ja head esimest krimkaristust minu poolt ühele ilasemale tropile, keda eesti meedia näinud on:) neid keisse tuleb veel, armsad pruudipeksjad, ma luban:) Kunnus, musklike, tee yks aumehe tegu - laena kelleltki veidi häbitunnet ja poo end kempsus üles nädalavahetusel, ma jõuludeks muud ei oskagi tahta nagu:)

Sass Henno Facebook 21. detsember 2016

See Sass Henno teade kogus kiirelt kolmekohalise arvu „laike“ ja see on väga mõistetav, sest traagilisel kombel on sellesse nappi juubeldusse kätketud kontsenteeritud kujul kogu lähisuhtevägivalla avalik diskursus ja selle edenemus tsiviliseerumisprotsessis. Nagu ilmekalt näitab ka „Sirbi“ lähisutevägivalla erinumber on kogu arutelu suunatud kõigele ohvriga seonduvale ning rohkem või vähem toetutakse sealjuures vaikivale tööhüpoteesile, et vägivallatseja „kaob pildilt“, läheneb enese olemasolu-probleemile sasshennoliku konstruktiivsusega. Lähisuhtevägivallast rääkides on üks pool tervikuna pildilt väljas ja hääletu! Hääletu olemine on muidugi mõistetav, sest kes teks kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks öelnud, et jah, mina vägivallatsesin ja see on õigustatud. Null! Lähisuhtevägivallaga vahele jäämine on totaalne häbi ja sellega kaasneb igakülgne sotsiaalne degradatsioon. Mind kurvastab, kuidas Eestis koduvägivalda nii vastutustundetult käsitletakse, kuidas diskursuse on enda kätte haaranud täielikult faktiresistentne ja sotsiaalselt kanapime feministlik diskursus, pinnapeale deklaratiivsus ja just selline paneme-valge-lindi-rinda tüüpi rituaalkäitumine, mistagatipuks, nagu eelpool näidatud, käib komplektis keeluga otsida põhjusi. Kõrvutava näitena võib tuua igasugused seksiskandaalikesed – need jätavad vähemalt Eestis sotsiaalse närvi suhteliselt külmaks ning isegi presidendiametis saab suurema kärata abikaasa „noorema mudeli“ vastu välja vahetada, aga ka üksikepisoodiline lähisuhtevägivallajuhtum on absoluutselt andestamatu ja sotsiaalselt täiesti hävitav isegi siis, kui kohus on oma sõna öelnud ja kannatanu karistusega rahul. Ometi pühendatakse lähisuhtevägivalda käsitlevates artiklites õlemehike „vägivalla õigustus“ tampimiseks ohtralt energiat ja ruumi, kuigi see õlgmehike on juba ammu nii ületapetud, et pole enam surnud, vaid juba antielus.

Häbi ja vägivald. Sotsiaalmeedia.

Kui ma läksin saatesse „Suud puhtaks“, mis rääkis lähisuhte vägivallast, siis läksin sinna peamiselt kahel põhjusel (loomulikult ma teadsin, et paljude jaoks on see täiesti häbitu käitumine), ühelt poolt selleks, et näidata, et ma olen olemas, ma olen pildil, et see saade ei oleks samuti nii täielikult ühekülgne kui kogu diskursus, teiseks, et näidata ühte raamatut, mida katsusin kogu saate aja hoida nähtavana (mitte see polnud manspreading, oh vaesekesed!). See on Jon Ronsoni „Ah et sind onavalikult häbistatud“. See raamat räägib häbistamisest ja sellest, kuides see sotsiaalne regulaator on saanud sotsiaalmeediaga pretsedenditu võimenduse, kuidas see on taaselustanud rohujuure tasandilt võrsuva omakohtu, mis on spontaanne, iseorganiseeruv ja metsik ning halastamatu; väli, mis mis mõjutab inimeste elu üha rohkem ja millega tänapäeva institutsioonid pole kuigivõrd kohanenud. Süüdistataval pole seal mingeid õigusi, kaitsjast rääkimata.

Raamatut kirjutades vestles Jon Ronson paljude teiste hulgas psühhiaater James Gilliganiga, raamatu „Vägivald: mõtteid meie ohtlikumast epideemiast“ (Violoence: Reflections on our Deadliest Epidemic, 1999) autoriga. „Gilligan on üks maailma paremini informeeritud arhivaar sellel teemal, kuidas häbistamine võib meie sisemist elu mõjutada,“ kirjutab Ronson. Oma psühhiaatriapraksises oligi ta keskendunud vägivaldsetele inimestele, võtab oma kogemuse kokku lausega „kogu vägivald on inimese püüe häbi eneseväärikusega asendada“. Gilligan meenutab ühe kurjategija sõnu: „„Sa ei kujuta ette ka, kui palju sind austatakse, kui sa oled relva mõnele tüübile näkku surunud.“ Meeste kohta, kes on kogu elu kogenud vaid põlgust ja halvakspanu, võib sel moel hoobilt austuse ära teenimine üles kaaluda vangiminemise või isegi surma.“ (lk 188)

Inimesse on sisse kasvanud vajadus on arvata halvasti inimestest, kelle tahetakse haiget teha, häbistada ja sotsiaalselt hävitada. Hirm halvab igasuguse empaatia, ei saa omistada sisemust, ammugi olla empaatiline nende suhtes, keda kardetakse. Aga motiivid on tihti ju just sisemised.
See on veel üks põhjus, miks lähisuhtevägivalda käsitlev diskursus on nii läbini ühekülgne ja instrumentaalselt küündimatu. Mis puudutab lähisuhtevägivalda, siis seal tundub olevat usk inimese moraalsesse eneseregulatsiooni suuremgi kui SAPTKi arhailis-heroilistel eestkõnelejatel - keerata juurde häält hüüdele "Oldagu vähem vägivaldsed! Kohe!" on instrumentaalselt sama tõhus kui käsk "Oldagu 100% heterod ja kõik!"

Kardetavasti pole ühiskond kuigi aldis lähenema lähisuhtevägivallale nii külma kõhuga ja insenerliku asisusega, emotsioonid, eriti hirm, on nii raskesti talitsetavad, et tihti ollakse „valmis tiiki kargama vihma eest“ (Goethe), see tähendab, et häbistamine jätkub sama hooga isegi kui see vägivaldsusega võitlemist raskendab.

Mis siis oleks lahendus? Treeningsolvamine ja -solvumine? (Sotsiaalmeedia on igatahes tõeline treenigväli) Oma häbistruktuuri ümber kasvatamine. Õpitud autus. Muide inimkond ongi seda tsiviliseerumiprotsessis teinud ja selle protsessi jätkumine ärritab kohutavalt osasid inimesi. Arhailisema mõtteviisiga inimese jaoks on moodne õhtumaalane autu limukas – sa võid talle mida iganes otse näkku öelda, aga vat duellile ei kutsu! Ei ole valmis oma nahaga oma au kaitsma! Aumõrvast rääkimata.

Jon Ronson jätkab: avaliku häbistamise vastane liikumine oli juba täies hoos 1787. aasta märtsis, kui Ühendriikide üks rajajatest, Benjamin Rush, kirjutas essee, milles ta kutsus üles neid ebaseaduslikeks nimetama – jalapakke, häbiposti, piitsutamist, kogu kupatust:

Avalikku teotust peetakse kõikjal jubedamaks karistuseks kui surma. Näib kummaline, et avalik teotus võeti kasutusele surmast leebema karistusena, kas me siis ei teadnud, et inimmõistus jõuab igas valdkonnas tõeni harva enne, kui see on kogenud eksimuse äärmust.

Juhuks kui te Rushi liialt nõretava südamega liberaaliks peate, tasub ära märkida, et ta tegi muuhulgas avalikule häbistamisele alternatiive välja pakkudes ettepaneku viia kurjategija eraldiseisvasse ruumi – eemale avalikest pilkudest – ja tekitada talle „kehalist valu“.

Nagu teame, eelistavad inimesed enamasti ka tänapäeval ses asjas kehalist valu eraldiseisvas ruumis avalikele pilkudele. Ja siin võib anda tunnustava patsutuse feministidele – isiklik on poliitiline! Valige avalik tähelepanu! Ohvreid julgustatakse kapist välja tulema jne
On muidugi ka vastassuunaline liikumine st häbistamisvastane (igasugused fatshaming'u jms vastu liikumised, eks).
Homoseksuaalsus enam häbiasi ei ole ja pean seda väga heaks, sest näiteks NSVL kasutas seda ühena paljudest repressioonivahenditest.

*
Kärt pooldas muidugi konservatiivset liini, aga NB! - veel üks probleem häbiga – see on kollektiivne st ta ei saanud valida, mida tema tahtis:
„Pöördusin mitme loo avaldanud väljaande poole, et need loo ära korjaksid. Selgitasin, et ma ei taha sellega kaasnevat tähelepanu. Kui ise võinuksin häbi- ja aupaistet kanda, siis mu lähedaste jaoks oli tegemist vastiku tähelepanuga. Suurem osa väljaannetest, kuhu pöördusin, isegi ei reageerinud. Küll aga sain rääkida telefonitsi kahe BNS-i töötajaga.

Neist esimene ütles, et Mihkel Kunnus on avaliku elu tegelane ja isegi kui nad saaksid loo kustutada, ei teeks nad seda. Teine aga pidas mulle maha pikema kihutuskõne: ühiskonna parandamise nimel pead sa selle rolli välja kandma! Täna ehitame me paremat homset! Sa oled kangelane!“.

Meie õigussüsteem on indiviidipõhine, aga häbitunne pole. Inimtunded ei tule parema homse ehitajatele järele! No siis paneme! Kärdi heaolu ja rohkemgi ta pereliikmete heaolu ohverdati progressi nimel!

Ja miks ma selles kaasuses nii paljusid ärritan? Sest, jah, võtsin karistuse vastu, kõigi seadusest tulenevate sanktsioonidega, võtsin vastutuse igal pool, aga loobusin avaliku demonstaratiivsusega häbist. Pläran lehtedes, TV-s, blogis jne

Tegin Kärdile ettepaneku, et peaksime abiellumise asemel kooselluma, sest meil on nii ülimalt progressiivne peremudel, et p***kukub küljest. Riigimuskliga silutud konflikt ja puha.
Aga see tsirkus on Kärdist õige käreda antifeministi teinud (ma olen selline retrofeminist, neil on kunagi tõesti teeneid olnud, no nagu vapsidel vms).

Lühimalt: hirmu ja häbi dünaamikat peab ka mõistma, vägivalla tekkemehhanismides on see ülioluline. Lugege Ronsonit, lugege Dostojevskit - häbi, hirmu ja alanduse mõju suurmeistrit!.

Postkriptum. „Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on.“Tiina Jõgeda,

Neile, kes samamoodi on puntras, soovitaks AA-d. Seal tuntakse kõige paremini häbi ja alkoholismi seoseid. Paljutögatud stampvormel: „Tere, olen X, ja alkohoolik“ seob toetava mikrokollektiivi ees alkoholismi häbist lahti (sa saad kollektiivi, kus ei ole häbi alkoholismi põdeda). Seda on vaja teha palju kordi ja see peab teadvuse osaks kuluma – mina olen alkohoolik (inimesel on kohutav häbi seda teadvustada) ja mulle pole tilkagi alkoholi lubatud. Sest alkoholism on ainevahetushaigus – no nagu suhkruhaigus, aga ilma insuliinita. Seda ei saa ravida, aga selle saab kappi panna (see võib olla päris pikk ja vaevaline protsess).

Alkohol ei kaota häbi, vaid lükkab selle kuhja enda ette. Nii on alkohoolikul vaheldumisi liiga palju ja liiga vähe häbi. Ja see lammutab lõpuks inimese ära.

P.S. Mäletan, kuidas istusime kord pärast teatrietendust ja mõnede näitlejatega ja suur konjakipudel käis ringi ja pakkusin Mihkel Rauale. Ta vastas nagu muuseas, ei, ma olen alkohoolik.
Tekitas imestust. Ja hiljem respekti. Suurepäraselt õpitud häbitus!

iKristina Birk „Süüdi on süüdlane“, Sirp 30. juuni. 2017

ii Kätlin Kaldmaa, Hüpake tundmatusse ja kartke, kui tahate. Eesti Päevaleht, 22.09.2006

iii Jaan kaplinski Isale 2003 Varrak, lk 165

ivhttp://forte.delfi.ee/news/digi/facebook-ajab-paare-lahku?id=28081673&l=fplead

v Richard E. Nisbett, Dov Cohen Culture of Honor: The Psychology of Violence in the South Boulder, CO: Westview Press

viJuri Lotman „Mõistete „häbi“ ja „hirm“ semiootikast kultuurimehhanismis“ kogumikus Hirm ja Segadus Varrak 2007 lk 94

vii Jako Salla „Vägivallavastane poliitika kui paragrahviga signaali andmine“ Sirp 30. juuni. 2017