*
*
Töötasin aastast 2013 Eesti Maaülikoolis keskkonnafilosoofia ja eetika õppejõuna. Sel kevadel vallandati mind ilma hoiatuseta.
Selleks, et mis tahes võimukandjad ei saaks meelevaldselt omavolitseda ja türanniseerida, on arenenud tsivilisatsioonides välja kujundatud erinevad institutsioonid.
USA ajaloolase Timothy Snyderi raamatu "Must muld. Holokaust kui ajalugu ja hoiatus" üks keskne sõnum ongi see, et jälgid asjad juhtuvad kõigepealt nendes riikides, kus institutsioonid lagunevad või lakkavad funktsioneerimast. Sestap algab ka demokraatia suubumine diktatuurideks enamasti sellest, et võimud kaaperdavad institutsioone. Genotsiid edenes kõige kiiremini ja tulemuslikumalt seal, kus institutsioonid lakkasid funktsioneerimast.
Viitan sellele raamatule lihtsalt seepärast, et see on hea raamat (näitab muu hulgas geopoliitika ja ökoloogia läbipõimitust jms). Eelöeldu sisu on iseenesest parimas mõttes ebaoriginaalne.
Alljärgnevalt analüüsin võrreldamatult kergemakaalulist näidet – Eesti Maaülikooli kui institutsiooni tõsiseltvõetavuse lagunemist.
Rõhutan: kui institutsiooni. Eesti Maaülikoolis on ja on olnud väga kompetentseid, tarku ja südametunnistusega teadlasi, on olnud ja on praegugi.
Ka meelevaldse vallandamise vastu peaks institutsioonid kaitsma. Näiteks töölepingu seadus ja kohtusüsteem.
Ma vaidlustasin kohtus vallandamise ja menetlus praegu käib.
Siin on nüüd teine maine konks. Kohtuprotsess toimub ajas ja see võtab väga kaua aega st õiglus võib küll võita, aga inimene elab ikka reaalajas.
(Mul oli koroona-ajal üks hästi lihtne kohtuasi. Varjatud puudus kasutatud auto ostmisel, tõesti lihtne, lihtne ja selge mehhaaniline viga - ikkagi võttis kohtuprotsess peaaegu kaks aastat aega! Korduvalt tahtsin kajastada, aga mõtlesin, et ootan tulemuse ära ja nii ei jõudnudki... tülpimus ja tüdimus varjutas isegi kohtuvõidurõõmu.)
Miks mind vallandati?
Ega ma ei tea. Eks käisin kellelegi (juba üle talutavuse piiri) närvidele.
Millega? Eks oletada võib paljugi, aga kohtusse jõuab põhjendus läbi mitme astme "katkise telefoni", kusjuures igas etapis üritatakse põhjus võimalikult legitiimseks põhjenduseks maskeerida. Et mitte otse öelda vassida ja valetada.
Nii nagu mõnele tudengile saan ilgelt närvidele käia sellega, mis ma (kunagi) meedias olen kirjutanud, miska ülikooli raames on ta sunnitud selle ebasümpaatia formuleerima puudusena loenguandmisviisis vms.
Kohtusse andmise üheks plussiks ongi see, et Eesti Maaülikool (EMÜ) peab seda vallandamist nüüd põhjendama. Raske rikkumise korral on vallandamine igati seaduslik, aga siis peab ka see raske rikkumine olemas olema. Ja nüüd seiran juba hea mitu kuud seda vassivat vingerdamist antropoloogipilgul.
Veel. Ega Eesti Maaülikool pole ka mingi ühtses harmoonias hingav kooslus, selles on teravad sisepinged ja vastavalt ka rindejooned.
Üks kaugemalt seirav vana tark akadeemik ütles, et umbes kolmandik on (minu sõnastus) metsaniitmistööstuse käsilased, umbes kolmandik on ökoloogiliselt kompetentsed ja kolmandik konformistlik vahevariant.
Ma arvan, et üksjagu EMÜ probleeme tuleb rahapuudusest. See paneb vingerdama ja kahtlaseid kompromisse otsima, nügib igasuguseid kirjanene nõukogusse ja paneb tudengite ees lipitsema (et neid ikka tuleks ja et keegi ära ei läheks).
Kusjuures viimane probleem on palju üldisem (st ei puutu ainult EMÜsse) ja väga tõsine, mis puudutab kõrghariduse kvaliteeti. Selle probleemi üks juurikas otsapidi demograafias (teine rohkem kultuuriline). Kui mina (s. 1982) ülikooli läksin, siis olid põlvkonnad suured ja ülikoolid said lausa kasvada. Ja kasvasidki. Aga nüüd on põlvkonnad väikesed, aga ülikoolid ikka suured.
Kui kunagi oli nii, et ülikoolidesse oli (suur) konkurss ja ülikool sai valida võimekamaid (ning ähvardada seanaha vedajaid ja spikerdajaid välja viskamisega), siis nüüd meelitatakse õppima keda iganes, sest pearaha on pearaha. Ja välja juba naljalt kedagi ei visata.
Põlvkondade arvuline erinevus on minu ajaga võrreldes kõva kolmandik, umbes 22000lt vähem kui 14000 peale, kusjuures praegu konkurentsi pakuvad ka välisülikoolid rohkem konkurentsi (minu ajal ikka keegi naljalt omal rahakotil välismaale ei läinud).
Lühidalt: ülikoolides on tudenginappus ja eriline nappus on võimekatest tudengitest.
(praegused põlvkonnad on üldse alla 10000! Mida ülikoolid veel 20 aasta pärast teevad?)
Ühelt poolt on igati humanistlik anda maksimaalselt paljudele võimalus end harida, aga ülikoolidiplomil on ka teine funktsioon. See on n.ö. garantiikiri teatava (haridus/intelligentsus)taseme kohta.
Kõnekeelsemalt: lollide läbilohistamine (pearaha nimel) devalveerib kõrgkoolidiplomit kui kvaliteedimärki. Pole midagi kummalist kui formaalselt ülikooliharidusega inimene on vaevu poolkirjaoskaja.
Kui loengukursus on lõppenud ja hinded väljas või arvestused käes, saab tudeng jätta õppeinfosüsteemi (ÕIS) tagasiside. Seal on rida küsimusi ja saab jätta ka sõnumi järgmise aasta tudengitele.
Kopeerin siia ilma väljajäteteta mu loenkursuse kohta jäetud tagasiside (kokku on selle jooksul olnud tudengeid paarsada).
Need on siis vastused küsimusele: "Mida Te ütleksite selle õppeaine kohta tulevastele õppijatele?"
Ülikooliaja kõige paremini veedetud tunnid. See ei ole mingi tavaline filosoofia, vaid midagi palju enamat |
Võtke ristsõna kaasa, hea lahendada :D |
Soovitan kohal käia, väga põnevad loengud. |
Väga põnev ja vajalik õppeaine, kindlasti käige kohal ja saage uusi teadmisi! Õppejõud on väga tark ning inspireerib õpilasi saama uusi teadmisi. |
Tore aine. Soovitan kohal käia, siis on endal hiljem lihtsam. Paneb teistmoodi mõtlema. |
Ideaalne aine inimestele, kel meeldib humanitaari loodusteadustega siduda. Oli loengutest alati nädala tipphetk |
Käia kõikides loengutes kohal. Kui kohal ei käi peab suuliselt ühe raamatu vastama. |
Hariv |
Paneb mõtlema erinevatele asjadele elus, avardab maailmapilti. Hea vaheldus kõikidele teistele ainetele, kus on üks kindel eesmärk ja on vaja teha referaate, esseesid jms või pähe õppida tohutus koguses materjali. |
Rahulik aine. Aktiivne arutelu. |
Väga huvitav ja silmiavav aine, tasub kuulata ja kaasa mõelda. |
Kõik loengud olid äärmiselt huvitavad. |
väga põnev aine |
Käid ilusti kohal, siis kõik hästi. |
Väga tore aine ja õppejõud väga professionaalne! :) |
Stressivaba õppeaine, kus saab rahulikult teadmisi omandada ilma mingisuguse pingeta. |
Võtke vabalt ja mõelge kaasa. Siin aines esitatakse küsimusi, millele pole varem pole tulnud. Paneb mõtlema kohe. |
Käige kohal, algus on segane aga lõpp on huvitav ja kasulik. |
Suurepärane aine, tekitab põnevaid mõtteid! Tuleb käia vaid kohal ja kaasa mõelda. |
Annab väga palju juurde kriitilisele mõtlemisele ka erialavaldkonnast väljaspool, mis on rohkem eluks vajalik kui tuim tuupimine. |
|||
Huvitav ja mõtlemapanev aine. |
|||
Huvitav aine. Käige kohal ja rääkige kaasa, siis saab aine väga lihtsalt läbitud. |
|||
Väga paneb mõtlema ennast ümbritseva maailma üle. Väga õpetlik ja tore. |
|||
ok |
|||
Väga põnev õppeaine, annab uue niši filosoofiasse ja loob vaheldust kohustuslikesse ainetesse. |
|||
Osalege
loengutes.
|
Väga põnev aine! Käsitletavad teemad väga aktuaalsed. Õppejõud antud valdkonna suhtes väga kirglik, hea kuulata. |
kindlasti seda väärt, silmaringi arendav ning mõnus aine |
Äärmiselt põnev aine, aga peab ka põhjalikult kuulama, et järg ära ei kaoks. |
Õppejõud on ebameeldiv, aga ainet on lihtne läbida: pole vaja muud teha kui lihtsalt klassis kohal olla. |
Kuulake, mõelge kaasa, kuna selliste teemadega teistes ainetes kokku ei puutu. |
vahva |
Arvestuse saamiseks soovitan ilusti lihtsalt kohal käia |
Väga huvitav aine! |
Sel aastal aga oli üks, ütleme, väga negatiivne tagasiside.
Tudeng leidis, et õpetaja Kunnus on täiesti ilge inimene ja tuleks lahti lasta.
Järgnevad sündmused lühidalt: instituudi direktor allus tudengi korraldusele ja lasi õppejõu lahti.
Kas see oli ainus või peamine põhjus, on raske öelda (motivatsioonianalüüsi klassiku Maslow järgi on monokausaalne motivatsioon väga haruldane).
Häda on muidugi selles, et päris nii lihtsalt ametlikult ei tohi.
Oleks väga mugav, kui ma oleks lahkunud n.ö. poolte kokkuleppel.
Ega mul polekski selle vastu väga midagi, sest mu koormus oli väike (0,2 kohta, palk ca 260eur/kuu) ja pole ka väga isu töötada kohas, kus väiklasele tigedusele antakse institutsionaalne jõud taha, aga osad kolleegid leidsid, et ma peaks asja ikka kohtusse andma. Et saaks pingeid maha ja pildi selgemaks. Et oleks selge, millistel tingimustel tohib vallandada ja millisel mitte.
No eks ma siis andsin.
Ja nüüd läks eriti ilgeks vingerdamiseks. Sest hoiatuseta vallandada võib ainult raske eksimise korral.
Ja nüüd on vaja see mulle kuidagi külge pookida ja kohtus vett pidaval kombel. Et konkreetseid rikkumisi ei ole, ei jää EMÜl muud võimalust kui panustada abstraktsetele.
Näiteks väita, et ma rikkusin head akadeemilist tava ja mu väärtused pole Eesti Maaülikooli omadega samad. Vat, ilmnesid järsku sellised rasked eksimused.
Üks näide. Maaülikooli jurist Marit Seesma kirjutas kohtule (st institutsioon institutsioonile) põhjenduseks järgmist:
„Puudub vähimgi teave selle kohta, mis teeb uuringute läbiviijate arvates uuringuga hõlmatud alast Lõuna-Eestile omase külakalme," kirjutab Seesmaa. Tema arvates ei ole võimalik väita, et tegemist on keskaegse kalmega: „Meie arvates peaks leiud olema dateeritavad pigem Põhjasõja ajaga".
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ants Kraut tänab oma (samuti 5 lehekülje pikkuses) põhjalikus teadusliku sisuga vastuses ettevõtjaid elava ajaloohuvi eest.
/.../
Tagatipuks leiab ettevõte, et kaitse alla võtmise käskkirjas kasutatud terminid „keskaegne külakalmistu", „arheoloogilised eeluuringud ja „olulise väärtusega kinnismälestise tunnustega kinnisasi" on määratlemata õigusmõisted. Kraut märgib, et mainitud terminid ei ole ei määratletud ega määratlemata õigusmõisted, vaid rahvusvaheliselt aktsepteeritud teaduslikud mõisted.
Ettevõtte selgitustaotluse raames arheoloogiateaduse mõistet selgitades soovitab Kraut aga muuhulgas lugeda 5. ja 6. klassi ajalooõpikuid.
/.../
Miks see kõik nii läks? Asjaosaliste eriarvamuste põhjal võib püstitada mitu versiooni:
"
Ilmus toimetatult ajakirjas "Akadeemia" 7. 2024
(toimetamata kujul panen blogisse sel igaval põhjusel, et just sel kujul on tekst mul failina olemas)
Eksistentsiaalne häda ajab teadushärja kunstikaevu
Kireva
elukäiguga ning mitmekülgne täppisteadlane Jüri Liiv on
kirjutanud kolm müügihitti. Keemia õhtuõpiku, Füüsika
õhtuõpiku ja Suure rohepesu käsiraamatu (SRK). Esimesed
kaks on ausad õhtuõpikud sõna parimas tähenduses, nende eest
saadud riiklik teaduse populariseerija auhind igati õigustatult
välja teenitud ning ka müügihiti staatus ikka omas žanris.
Viimane aga hälbib mustrist järsult. See suutis olla kõige müüdum
lausa üldarvestusesi
ning küllap ka üks kõige enim käsitletud raamat ajakirjanduses.
Kusjuures avalikkuse reaktsioon raamatule ongi ehk huvitavam ja
kultuurilooliselt kõnekam kui raamat ise n.ö. objekttasandil.
Sellel on funktsionaalselt suure algustähega Kunsti tunnused st
(tagantjäreletarkusega) saab öelda, et see mõjus kunstiteosena.
Suure algustähega Kunsti all pean siin silmas kultuurifenomeni, mis
on suure algustähega Teadusega ühel pulgal, kuid vastastikku
konverteerimatud, olemuslikult ühismõõdutud.
Ometi
käsiraamat (või õhtuõpik – formaat, mida tellijad ootasid)
peaks olema loomuldasa üks kõige Kunsti kaugemaid raamatužanre.
Selline maksimaalselt asine tarbetekst, ühel pulgal sõna- ja
telefoniraamatuga. SRK ei ole seda teps.
Raamatu väljaandmist
toetanud Eesti Teadusagentuur põhjendab oma distantseerumist
järgmiselt:
„Arvestades
nii taotluse sisu kui ka autori tausta (Jüri Liiv on varasemalt
kirjutanud nii keemia- kui füüsika õhtuõpikud, mille eest on teda
ka tunnustatud kui head teaduse populariseerijat), siis on täiesti
mõistetav, et komisjon tegi [raamatu
kirjutamise tellimist] toetava
otsuse. Tegemist on ju olulise teemaga, mis laiemat käsitlust vajab
ning ka õhtuõpiku formaat ja varasem kogemus toetas antud taotlust.
Nüüd
on aga kahjuks selgunud, et 2023. aastal andis OÜ Hea Lugu välja
Jüri Liivi raamatu „Suur rohepesu käsiraamat“, kus on taandutud
esialgsest õhtuõpiku sarja kaubamärgist ja kuvandist. Sellega
nõustusid ka taotlust konkursil hinnanud eksperdid.”ii
Raske
on nende ekspertidega mitte nõustuda. SRK on formaadilt ebaühtlane,
parimas mõttes õpikulikud lõigud ja peatükid vahelduvad
sarkastilise huumori ja blogiliku muljetamisega, asjaliku
käsitluslaad vaheldub lajatavate lihtsustuste ja üldistustega.
Tulemus sai igatahes nii mõjus, et omaette saatelõigu sai raamat ja
autor ka rahvusringhäälingu ühes kõige vaadatuma saates
„Pealtnägija”iii,
rääkimata sotsiaal- ja peavoolumeediast.
Nõnda
reageeritaksegi mõjusale Kunstile, see puudutab, raputab, tekitab
kirgi ja poleemikat. Üks osa on siin kindlasti selles, et kõik
rohepöördesse puutuv on hetkel poliitiliselt väga tundlik ja
laetud. Teine osa, mis kinnitab üle suguluse Kunstiga, on see, et
teema on kõige raskemal kombel eksistentsiaalne, ignoreerimatu ja
lahenduseta.
Etteruttavalt
võib öelda, et mida olulisem-võtmelisem-fundamentaalsem on teema
loodusteaduslikus mõttes, seda õpikulikumalt
see raamatus esitatud
on. Õpikulik tähendab siis seda, et teemaga kursis olevale
inimesele on see teada (seega subjektiivselt igav); seda,
et öeldu
on parimas mõttes ebaoriginaalne ja vanamoodsas
kõnepruugis: tõene.
Näiteks
EMÜ makroökoloogia professor Lauri Laanisto kirjutab oma blogis:
„Kui
Liiv kirjutab aineringetest, või näiteks sellest, kuidas metsaraie
ei aita mitte kuidagi süsinikusidumist suurendada – siis need
tõesti kõik on enamvähem õpikutõed ja need osad raamatust
kvalifitseeruksid igati õhtuõpikusse”iv.
Keskkonnateadlane
Erik Puura kirjutab Facebooki-postituses: „Esimesel
sirvimisel oli äratundmisrõõm suur, sest paljud joonised
(erinevate ajalooliste ühiskondade energiatarbimine, maailma
energiatarbimine liikide ja riikide kaupa jne) on täpselt samad,
mida olen õpetanud juba 30 aastat keskkonnageoloogia õppeaines.”
(postitus
17.nov. 2023)
Bioloog
ja teaduse populariseerija Urmas Tartes alustab oma esseistlikku
arvustust nõnda: „Lugesin
«käsiraamatu» läbi. Pean nentima, et poole pealt muutus minu
jaoks lugemine õhinast rohkem sundimiseks. Sest enda kui valdkonda
tundva inimese jaoks ma sealt uut teada ei saanud. Kõik minu jaoks
läbikäidud ja uuritud ja jätkuvalt jälgimisel teemad.”
(PM 2.11.2023)v
Minu
kätte sattus raamat kohe pärast ilmumist ja ega ma sealt põhimises
midagi uut tõesti teada ei saanud, kuid huvitav oli ikka (näiteks
selles on palju koduloolisi fakte ja näiteid, mida inglise keelses
materjalis pole). Lugesin ja rõõmustasin, et selline ajastu
olulisima teema kokkuvõtlik käsitlus on nüüd ka eesti keeles
olemas, ning kartsin – nagu tulevik näitas, siis maksimaalse
ekslikkusega – et see raamat ei saa üldse tähelepanu ja upub
jõulueelse kirjastamistulva alla sootuks. Sestap valisin sõnu
hoolikalt. Pealkirjaks panin: „Roheummiku kokkuvõtteraamat –
tumedam kui tuhat Thunbergi” (PM 6.9.2023), sest see, mida Jüri
Liiv kirjeldab, on just nimelt ummik,
eksistentsiaalne-tsivilisatsiooniline ummik. Ta näitab praeguseid
ökoloogilisi ja klimaatilisi trende, mis viivad kiirelt katastroofi,
ning värvide ja kujunditega ta tagasi ei hoia. Samuti näitab ta, et
ükski praegu olemas olev tehnoloogia sellest välja ei aita.
Arusaadavalt ei saa selline sõnum kuidagi sobida neile, kes
erinevaid tulevikutoredusi pakkudes demokraatlikus valimiskampaanias
osaleda tahavad. Samuti pole temas gretathunbergiliku lühinägelikkust
ja kitsapilgulisust, mis näeks probleemi lahendusena näiteks
fossiilkütuste kasutamise kohest lõpetamist vms.
„Tartu
Ülikooli keskkonnasõbralike materjalide keemia teadur Jüri Liiv on
ühtede kaante vahele koondanud peamised võltslootused, mis seotud
praeguse rohepöördega. Tulemuseks on väga aktuaalne, õpetlik ja
musta huumorit täis lugemisvara, sest suurt midagi peale
võltslootuste nimetatud valdkonnas polegi,” kirjutasin arvustuse
juhtlõiguks.
Võib
sõnastada raamatu talumatu tuuma: Jüri Liiv ütleb täppis- ja
loodusteaduslikus keeles, selles samas keeles, milles on ikka
jutustatud inimkonna progressi ja edu, viimase paarisaja aasta
Lootuse keeles, et lootust ei ole. Ta on nagu „Saladusliku saare”
Cyrus Smith, kes järsku laiutab käsi ja ütleb, et olukord on
objektiivselt lootusetu, lahendus puudub ja siia me kõngeme.
Nüüd
lähebki asi psühholoogilseks. Kui ennist tsiteerisin Lauri Laanisto
blogipostitusest lõiku, kus ta kinnitas peamise õpikulikkust, siis
postitus ise algab resoluutse distantseerumisega: „Seda
raamatut ei saa lihtsalt tõsiselt võtta! Kasvõi Nemvaltsi tehtud
jooniste pärast. Need on täpselt sellised "naljapildid",
nagu ajakirjades Torkaja jne ”,
Erik Puura Facebooki-postituses järgneb eeltsiteeritud tunnustavale
lõigule aga see: „Kui
aga minu käest küsida, kas seda käsiraamatut tohib kasutada
õppematerjalina ülikoolis või isegi algkoolis – siis vastus on
resoluutne ei, mitte mingil juhul”.
Järgnevalt toob Erik Puura rea näiteid Liiva toodud näidetest, kus
Liiv on olnud liiga lihtsustav ja vähenüansseeritud (elektriauto vs
diiselauto, paber- vs kilekott) ning heidab ette maitsetut huumorit.
Ma olen kindel, et kui Lauri Laanisto või Erik Puura oleks kirjutanud mõnes väärikamas ja nõudlikumas formaadis, siis oleks vastumeeluse põhjendused olnud samuti märksa soliidsemad. Umbes taolised nagu näiteks Urmas Tartesel (samas)vi. Aga söandan oletada, et see oleks vaid, ütleme, rafineeritum ebasiirus.
Suur psühholoogiaklassik William James aitab selgitada:
„Filosoofia ajalugu on suurel määral inimtemperamentide kokkupõrgete ajalugu. Kuigi niisugune käsitlus võib mõne mu kolleegi silmis paista alavääristav, püüan ma neid kokkupõrkeid arvesse võtta ja seletada nende abil suurt hulka filosoofidevahelisi lahknevusi. Olgu professionaalse filosoofi temperament milline tahes, püüab ta filosofeerides temperamendifakti igati varjata. Temperament ei ole konventsionaalselt tunnustatud põhjendus ja seega püüab filosoof oma järelduse toetuseks rõhuda umbisikulistele põhjendustele. Ometigi annab filosoofi temperament ta mõtlemisele märksa tugevama kallaku kui ükski tema rangelt objektiivsetest eeldustest. Temperament, nii nagu ka mõni fakt või printsiip, muudab teatud tõendid tema jaoks kaalukamaks, mille tulemuseks on tundelisem või kalgim maailmavaade. Filosoof usaldab oma temperamenti. Ihates universumit, mis tema temperamendiga sobiks, usub ta iga universumikujutust, mis sellega sobib. Ta tunneb, et vastupidise temperamendiga inimesed ei taba maailma iseloomu, ja ta peab neid oma südames ebapädevaiks ja tõelise filosoofia suhtes „kõrvalseisjaiks“, olgugi et nad võivad oma dialektilise võimekuse poolest temast kõvasti üle olla.
Ometigi ei saa filosoof avalikul foorumil pretendeerida ülemale tunnustusele või autoriteedile ainuüksi oma temperamendi põhjal. Sellest sugenebki meie filosoofilistesse aruteludesse teatav ebasiirus: kõikidest meie eeldustest kõige võimsamat ei mainitagi.”vii
Pikema,
põhjalikuma ja kaasaegsema seletuse (koos ohtra viitestikuga
empiirilistele uurimustele) leiab moraalipsühholoog Jonathan Haidit
värskest eestindusest „Õiglane meel” (orig. 2012, e.k. 2023)
esimesest osast, mille pealkiri on täpne sisukokkuvõte: „Kõigepealt
tekivad intuitsioonid, strateegiline analüüs järgneb pärast”
(lk 19-113).
Kõigepealt on tugev intuitiivne vastumeelsus Jüri
Liiva raamatu-sõnumi vastu ning strateegiline analüüs tuleb
pärast. Ja mõistagi on see „strateegiline analüüs” ehk
vastumeelsuse põhjendus seda ratsionaalsem ja argumenteeritum, mida
ratsionaalsem, haritum ja sõnaosavam on põhjendaja ning mida rohkem
on tal aega oma seisukohta sõnastada. Sel põhjusel on vahetumad ja
kiiremad, spontaansemad ja kerglasemad reaktsioonid raamatule isegi
informatiivsemad, lõdva randmega visatud põgus blogipostitus või
sotsiaalmeediakommentaar kõnekam kui aeglaselt settinud artikkel.
Nagu on kõnekas Eesti kõrgeima lennuga rohepöördeametniku,
Cambridge’i
ülikooli kliimamuutuste poliitikate uurimisgrupi juhi, Euroopa Liitu
ÜRO kliimaläbirääkimistel esindanud
Annela Anger-Kraavi ebamugavustunnet kiirgav puterdamine
„Pealtnägijas”, kus ta peamine sõnum on, et nii ei tohi öelda,
nii lootusetu ei tohi olla.
Kui Anger-Kraavi kirjutab, et Jüri Liivi „ raamat on ilmselges vastuolus IPCC raportitega, mis põhinevad tuhandete teadusartiklite sünteesil,” siis selle väite võib parimal juhul lugeda demagoogiliseks (karmimalt: valeks või laimuks). Ei suutnud ma tuvastada mingit vastuolu, ei leidnud seda ka üheltki kriitikult (samuti ei vastanud Anger-Kraavi vastavale järelpärimisele). Võib öelda, et IPCC põhjal ei saa üheselt järeldada (ega välistada!) Jüri Liiva kõige süngemaid prognoose, aga see on ka kõik. Soliidsem ja viisakam oleks muidugi lihtsalt öelda, et inimkond liigub paraku üldjoontes ikka Rooma Klubi esimese raporti business-as-usual stsenaariumi järgi. Ilmar Vene oletab üsna veenvalt, et Thomas Manni imetlus Oswald Spengleri suhtes moondus vastandmärgiliseks just seetõttu, et viimane seiras tõsiasju sobimatul ilmel, ütleme, et vastikuks ei muutnud teda igati tunnustusväärne analüüs ja läbinägelikkus, vaid seda saatev heroilis-pidulik pilk ja solvav leinapuudulikkusviii. Miski, millele valgustjärgne mõistuspärasus apelleerida ei saa. Eks Jüri Liivi psühholoogiline enesekaitse – rämedavõitu vehmihuumor – mõjub sarnaselt.
Seda, miks Jüri Liiv tegelikult nii vastumeelne on, on raske intelligentselt väljendada, siiram väljendus kõlaks paratamatult nii teoloogilis-arhailiselt, et see ei sobiks kuidagi valgustuslik-ratsionaalsesse üldraamistikku.
Albert
Camus
on
elegantselt sõnastanud, et teispooluse kaduses transtsendeerub
tulevik.
Jüri Liiv
on
ses küsimuses talumatu lapsesuu, ta osatab igasuguse
taktitundetuseta
seda
täielikult paralüseerivat
valu, mida tunnevad Platonovi tegelased lapse surma juures. See
on totaalne
lootusetus ja tummus, ilmaliku
Jumala – tuleviku – surm. Need
on muidugi mõtleja vaevad ja piinad, normaalne inimene on tegude
inimene tegutseb,
mitte ei mõtle.
Tsiteerides Oswald Spenglerit: „Kõik
maailmaparandajad, preestrid ja filosoofid [sealhulgas Rooma Klubi –
minu lisandus, MK] on ühel meelel selles, et elu väärib kõige
tõsisemat järelemõtlemist, kuid ilmaelu käib omateed ega tee
väljagi sellest, mida temast mõeldakse. Ja isegi kui mõnel
kogukonnal õnnestub „järgida õpetust“, siis saavutavad nad
sellega parimal juhul seda, et mõnes tulevases maailma-ajaloos on
neist juttu joonealuses – pärast seda kui tõeliselt tähtis on
käsitletud. Sest lõppeks elab üksnes tegutseja, saatuseinimene,
tegelikus, poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste
maailmas, kus ei räägi kaasa mõisted ja süsteemid [sealhulgas
IPCC – minu lisandus, M.K.]. Siin on rohkem väärt tubli hoop kui
hea järeldus.”ix
Kui paneme kõrvuti rahvusvahelised kliimakonverentsid ja maailma süsihappegaasi emissioonid – või veel hullem: Rooma Klubi stsenaariumid ja Stockholmi Keskkonnainstituudi raportid – , siis peame tunnistama, et vähemasti seni on de facto antud õigus Spenglerile: kuskil on mingid paksude prillidega ja valgetes kitlites hädakraaksujad, aga elu kulgeb ikka neist sõltumata tegelikus, tähendab poliitiliste, sõjaliste ja majanduslike otsuste maailmas. Rohelisusest räägitakse juba ammu nii söögi alla kui söögi peale, aga kalgid mõõtmised kinnitvad: vähemasti siiani pole üldplaanis rohepesust suurt kaugemale jõutud, värskeid rekordeid teevad nii süsihappegaasi emissioonid kui temperatuur.
Mõistagi pole tegelik elu ka nii skemaatiliselt mustvalge, vaim ja mõistus ei määra riikide ja inimeste saatust, kuid mõnevõrra kujundab ikka. Ja et plaane tehakse ikka mingil (alateadlikult) tulevikuhorisondil, siis viimase radikaalne teisendamine võib mõjuda väga häirivalt. Nõnda tallub Jüri Liiv õige talumatult ka kohalikuma tähtsusega konnasilmadel, osutab lapsesuiselt sellele kui kontraproduktiivne on majanduslikus ja-või ökoloogilises mõttes praegusel kujul kavandatav Rail Baltic ja metsaniitmine, saati hõllandused vesinikuenergeetikast või totaalsest elektriautondusest.
Lõpetuseks
Jüri
Liiv ütleb inseneride keeles et insener on läbikukkunud. Kuid ei
suuda ka sõnades paradigmat vahetada (võib-olla on see ka veel üks
põhjus, miks ta paljudele nii häirivalt mõjub: teda ei saa
süüdistada kõige laiemas mõttes füsikalismist hälbimises, see
annab immuunsuse uhuu-süüdistuse ees). Kui küsisin talt positiivse
programmi kohta, siis tuli vastus ikka „inseneri-paradigmas”,
lootus on küll kaduvväike, aga sulasoolareaktorites ja
sünteetilistes
süsinikkütustes midagigi ikka terendab ja lootust annaks veelgi
tulevikutehnoloogia keskuse loomine, kuhu ka kohalikud ärimehed oma
raha võiks suunatax.
Võitlus termodünaamika seadustega on küll võimatu, aga proovima
peab! Usun
rohepöördesse, sest see on absurdne. (Siin
meenub Tolstoi kommentaar Nietzsche suunal: räägib endale vastu,
järelikult siiras).
„Suure
rohepesu käsiraamatu”
lõpus aga leiab soovituse realistlikuma inseneri-hoiaku suunas,
viimasel lehel on üks soovitus lisalugemiseks: J. Bendell.,
„Süvakohanemine: kliimatragöödia teejuht” Akadeemia nr 11.
2022
See soovitus mõjub eriti realistlikult, kui sõna
„tragöödia” juurde võtta kõik see, mis Nietzsche kirjutab
„Tragöödia sünnis”. Kliimatragöödia teejuhile on
soovitatav seega
lugeda kõrvale Hardo Pajula kureeritud Tähenduse Teejuhtexi.
Kui insener on läbi kukkunud, siis aitab muusika.
ihttps://raamatud.postimees.ee/7886872/raamatute-edetabeli-esikohale-tousis-eesti-teadlaskonnas-palju-koneainet-tekitanud-raamat
iihttps://etag.ee/etag-selgitab-suur-rohepesu-kasiraamat-asjaolusid/
iiihttps://novaator.err.ee/1609136729/rohepoorde-skeptiline-rahvaraamat-ajas-teadlased-tulli
ivhttps://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2023/11/12-november-2023-juri-liiv-suur.html
vhttps://arvamus.postimees.ee/7888834/urmas-tartes-rohepesu-sunnib-siis-kui-teaduspohist-sisendit-hakkab-asendama-haaletuspohine
vi „Raamatu üks keskne paradoks seisneb selles, et Rohepööret «kataklüsmiks» nimetades on autor ise järjekindel Rohepöörde toetaja,” kirjutab Tartes. Pean tunnistama, et mina raamatut lugedes midagi paradoksaalset ei tajunud. Küllap on asi selles, et Tartes tajub sõna „rohepööre” üsna üheselt European Green Deali eestikeelse vastena. Siis muutub Liivi jutt kohati paradoksaalseks tõesti. Mul on aga tunne, et nii ametlik keeletaju nagu Tartesel on lugejaskonnas pigem vähemuses ning Liiva esitatav sisuline kriitika on just nende „rohepöörajate” suunas, kes, nagu ütleb Tartes, „majanduskasvu eeldused ja kasvu piirid sujuvalt mainimata jätavad”. See on psühholoogiliselt igati mõistetav seisukoht, kuid ei anna siiski alust süüdistada Liivi ebateaduslikkuses. Nii lootus kui lootusetus on mõlemad väljaspool teaduslikkust.
vii James, William 2005. Pragmatism. Uus nimi mõne vana mõtteviisi jaoks. Rmt-s Pragmatism ja elu ideaalid Vagabund lk 14
viii Ilmar Vene „Mann contra Spengler” Sirp 15.3.2012
ix Oswald Spengler, Õhtumaa allakäik. II köide. Maailma-ajaloolised perspektiivid, Ilmamaa, 2012, lk 32
xJüri Liiv „Ükski tehnoloogiline lahendus ei luba seniselt tarbivat eluviisi kuidagi jätkata” Postimees 4.10.2023
xiKord kuus ilmuv „Postimehe” vaheleht.
Ilmus Postimehes 30.01.2024
Fragment pärispatu individuatsioonist: tütarlapsest sirgub naine
Mis on luule? Väike kange kraam. Ses mõttes on eelkõige luuletajana tuntud Carolina Pihelgase teine proosateos aus luuletajaraamat – väike kange kraam. Teos on mahult väga napp, vaevu 90 õhurikast lehekülge. Napp aga kange, ütleb kirjanduskriitik Mihkel Kunnus Carolina Pihelgase «Lõikejoont» tutvustades.
Kirjastuse lühitutvustus on adekvaatne: «Loo peategelaseks on noor naine Liine, kes sõidab maale, et tõmmata joon alla ummikusse jooksnud kooselule. Lisaks lahingutele tema hinges käivad (õppe)lahingud ka selle väikese Lõuna-Eesti küla ümber.» Väliseid sündmusi on vähe, tummfilmina oleks «Lõikejoon» väljakannatamatult igav, sest kõik oluline jääb eelkõige minategelase sisemaailma.
Kui aga pingutan
kriitiku tegutsemisväljal – kirjeldaval ja analüüsival
metatasandil – teosega samaväärse kokkuvõtlikkuse suunas, siis
saaks tulemuseks midagi järgmist: «»Lõikejoon» on fragment
pärispatu individuatsioonist». Selgitan nüüd veidi lahti.
Mis
on pärispatt?
See arhailine sõna tekitab paljudes
mõistetava äratõukereaktsiooni, aga kasutaksin seda siiski ja
taotluslikult. Mis on pärispatt? See on üks vana sõna, mis
tähistab inimese väljapääsmatult puudulikku olukorda. Sel puudub
algupäraselt igasugune sotsiaalselt süüdistav mõõde. Pärispatt
pole isiklike eksimuste tagajärg, pole sinu enda süü, vaid
kaasasündinud paratamatus. Paratamatus tähendab seda, et see pole
ka teiste, pole ühiskonnakorralduse süü, vaid eksistentsiaalne
antus.
Laenan ühe sõnastuse Joseph Ratzingerlilt (hilisem Benedictus XVI ), kes selgitas teoloogilistest kõrgustest, aga enne ilmeksimatuks saamist: «Pärispatu asukohta tuleb otsida just sellest kollektiivsest võrest, mis on iga üksikeksistentsi vaimne etteantus, mitte mingist bioloogilisest edasikandumisest üksikult eraldiseisvalt isikult teisele. Pärispatust rääkimine tähendab just seda, et ükski inimene ei saa enam alustada nullpunktist, status integratisest’est (= ajaloost täielikult puutumatuna).» (Sissejuhatus kristlusesse Johannes Esto Ühing, 2006, lk 208-209)
Lühimalt: enne, kui inimesel «pilt ette tuleb», on ta juba pikalt mingitel rööbastel olnud, mingid nooruse paratamatus rumaluses endale ise valinud, mingitele teiste poolt pandud. Jah, ükski inimene ei saa alustada nullpunktist. Inimene ei alga, inimene ilmub tasapisi oma minevikuhämarusest. «Me elame ainult ettepoole, aga mõistame ainult tagantjärele,» nagu ohkas üks kristliku eksitentsialismi alusepanija.
«Lõikejoon» ongi väike sissevaade sellesse hetke, kui ühel inimesel – Liinel – hakkab pilt ette tulema, ta hakkab kvalitatiivselt paremini aru saama endast ja oma kujunemisloost. Ta analüüsib oma traumaatilist lapsepõlve ja seda, kuidas ta kukkus 18 aastasena suhtesse endast viisteist aastat vanema mehega, mille eest ta nüüd, neliteist aastat hiljem välja hüppas. Lihtne matemaatika näitab, et Liine on praegu 32-33. Jungiaanliku süvapsühholoogia järgi täiesti paras aeg (et mitte öelda ennustatav aeg) pöördeks, arengu- ja individuatsioonihüppeks. Liine võtabki jõu kokku ja tõmbab lõikejoone oma endise ja tulevase elu, endise ja tulevase mina vahele. Teose pealkiri on lõikavtäpne.
Oled tehtud oma voolija ainest
Nii Liine kui Carolina Pihelgas on üle keskmise intelligentsed, selgelt keskmist ületava reflektsiooni- ja artikuleerimisvõimega (nooremapoolsed eesti naised). Paluks seda mitte võtta kiituse ja tunnustusena, vaid kiretu analüütilise järeldusena, sotsiodemograafilise kategoriseeringuna. Hinnaguvabalt tuleks võtta ka tõdemust, et nende tunnuste alusel kuuluvad nad selgesse vähemusse. Kes on siin kandis masside hääl? Umbkaudu osutades (sest täpsemalt ei oska), küllap ikka Mallukas, Birgit Susanne Hunt ja teised, kelle populaarsust ei kvantifitseeri tiraaž vaid follower’id. Aeg ja kommunikatsioonitehnoloogiad soosivad ekstravertset reageerimist, hõikumist, säutsumist. Liine tunneb, et ta kooselu on muutunud väljakannatamatuks ning ta võtab auto ja sõidab kadunud vanatädi tühjalt seisvasse maamajja, lülitab telefoni ja arvuti välja, teeb füüsilise tööga eneseteraapiat ja mõtleb oma elu üle järele. Carolina Pihelgas vilunud sõnastusvõime laseb lugejal Liine sees toimuvast osa saada. Liine läheb oma päritolusse ja asub seal korrastama, rohima, niitma, leiab peidetud soppidest ammu surnud naissugulaste kirju jne. Sisemaailmas teeb ta sama. Väline tegevus ja sisemine tegevus on kenasti koos,
Kui võtta udune projektsioon Eesti kirjandusväljalt, siis võiks öelda, et Carolina Pihelgas on Imbi Paju laps (veelgi avaramalt: Ene Mihkelsoni lapselaps).
Kitsa raja privileegid
«Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.» (Mt 7:14)
Liine on privilegeeritud. Tal on võimalus võtta auto ja sõita tühja maamajja oma elu üle järele mõtlema (erinevalt neist, kes on näiteks lastega ja-või pere ainsal kinnisvaratükil lõksus jne). Ma siiski ei jääks sellesse kinni, sest seda võib võtta ka kirjandustehnilise võttena loomaks raamistikku selliseks enesessesüübimiseks. Sest pigem haruldaseks võib lugeda ka võime selliseks «traumatööks», võime läbi näha, millised käitumismustrid ja tundemallid on pärit õrnast lapsepõlvest. Liine näeb domineeriva ja võimeka ema varju, seda, kuidas ta pidi liiga vara võtma üle osad ema funktsioonid, mis puudutavad ta väikest õde. Näeb, kuidas mõjus isa lahkumine pere juurest, oskab analüüsida seda, mis tõukas ta sellisesse suhtesse, mille eest nüüd põgenema peab jne. Teos, nagu öeldud, on mahult õige napp. Sestap ei jätku seal eriti ruumi arendada teemat «Minu ema kui vaevatud üksikema» või „Minu mehe pärinemine tema lapsepõlvest”. Tee sinna on ahtake ja vaid pisut on neid, kes selle leiavad. Ja selle lõpus on Ivan Karamazovi meeleheide: näen ainult, et kannatused on, aga süüdlasi ei ole! Võime taludainimlikke kannatusi ilma inimsüüdlaseta on rist, mida ainult Jeesus suudab kanda.
«Lõikejoonest»
tulev esimene kiir valgustab eelkõige Liine hinge, mõned veel
hämarusse jäävad suunad markeeritakse, aga nendeni ei jõuta
(mitte, et Liine poleks selleks võimeline, ei, selgelt on, aga
raamat lõppeb enne ära).
Aga, nagu öeldud, on Liine
intelligentne ja refleksioonivõimeline, kujundlikult: ta ei lähe
laiast väravast, millel on silt «Heteronormatiivne patriarhaat
põlistab domineerivaid võimusuhteid kõige muu hulgas sellega, et
ei lase tüdrukutel sündida iseseisvate ja elutarkadena!» või muu
taoline.
Ses mõttes võib just nimelt väheintelligentse ja refleksioonivõimetuma inimese siiras eneseväljendus olla märksa representatiivsem (üks hea ja väga mõtlema panev näide on Laurie Penny «Seksuaalrevolutsioon» vt «Autor pole surnud, aga satiir on koomas»), aga Pihelga lugu Liinest on seevastu isiksustarendava potentsiaaliga, sobiv ka «kirjanduskliikusse,» mitte ainult toormaterjalina kultuuripsühholoogi töölauale(või neile, keda painab küsimus, miks on nii palju 30+ lastetuid naisi). Pihelgas täidab hästi ühte hea kirjaniku funktsiooni – sõnastab selgelt ja tabavate kujunditega mõtteid, mis lugeja hinges ja teadvuses vaid hämarate piirjoontega on aimatavad.
See on
alles algus
Teosest saaks küllaga noppida üsna kategoorilisi ja lõplikena mõjuvaid tsitaate, aga see oleks vägivald konteksti vastu. Ja kontekstiks on valutav hing, kust tervenemis- ja selginemisprotsessis hüppab sõnadesse seisukohti, mis õige varsti ümber nähakse, sest «Kui ma end vaatan, näen vastuolusid, traumasid, näen, et kõik see, millest tahan lahti lasta, on ju mind teinud selleks, kes ma olen.»
Pihelgas on öelnud, et võib-olla moodustab «Lõikejoon» koos veel kirjutamata teosega triloogia. No loodame!
Arenguromaanidest meenub mulle ikka üks mu lemmikuid, William Somerset Maughami «Inimorjusest». Maugham alustas selle kirjutamist käigu pealt, siis elu segas vahele ja lõpliku teostuseni jõudis juba küpsemas eas. Aga ammendavuse taotlemisel on oma hind, mis pealegi nõuab realiseerumiseks veelgi haruldasemat privilegeeritust. Nii on Maughami biograafiline «Inimorjusest»(e.k. 2002) üle seistmesaja lehekülje tihedat teksti, selget ja analüütilist. Olgu see majakaks Carolina Pihelgasele – lühemalt juba ühte inimese kujunemislugu kirja ei pane.