11. juuli 2018

Maailmanaba kui tahe ja kujutlus


Kirjutatud „Eesti Ekspressi“ suvisesse rubriiki „Filosoof päevitab“. Ilmus 11.07.2018.



Maailmanaba kui tahe ja kujutlus
Eelhormoonitatud kananaha probleem


Mihkel Kunnus


No kellele ei meeldiks päike! Ja kui palju on kultuure, kus Päikest on kummardatud! See on lausa kultuuriuniversaal teatud tsiviliseerumise arenguetapis. Meie kehalises olemises on selgelt taimne aspekt ja päikesekiirguse loomisele virgutav toime avaldub alateadlike meeleolude eeterlikust fluidumist konkreetsete keemiliste ühendite sünteesini. Viimastest üldtuntuim on ehk D-vitamiin. Siin on paslik meelde tuletada, et vitamiinid pole mingi selge keemiline rass. See sõna sündis käepärase mõistena nende ainete kohta, mille puudumine põhjustab vaevusi. Puudumine! See oli õige hiline avastus. Arvati, et toitumisest tulenevad hädad on ikka seotud mingite mürgiste ainete sisaldusega, mitte aga millegi üliväikses koguses puudumisega. Kuna esimene selgelt määratletud aine, mille puudumisel sureksime, oli tiamiin, siis keemik Kazimierz Funk liitis sõnad „amiin“ ja „vital“ terminiks „vitamiin“. Tiamiin – tuntud ka kui vitamiin B1 – on aus amiin. Seevastu näiteks C-vitamiin on askorbiinhape, ühend, kus pole ühtegi lämmastikuaatomit, tähendab, see ei klassifitseeru amiiniks parimagi tahtmise korral. D-vitamiin pole ka mingi amiin. Ja biofunktsionaalses mõttes on ta eelhormoon. Nõndaviisi võiks selle ka humanitaarsem vaim meelde jätta. D-vitamiin on eelhormoon.
Selle metafoori laiendamine päikesele pole ka liiga poeetiline – eelhormooni füüsikalised eeldused võib ju samuti lugeda selle osaks. Ja see kujund läheb isegi täpsemaks, kui võtta arvesse sterotüübid, mis käibivad hormoonide kohta. Ütleme kokkuvõtlikult: päevitamine eelhormoonitamine. Ja see on väga mõnus ja tervislik protseduur. Näiteks võtad ühe vahva kana kaenlasse – sellise vähemkaagutava – teise kätte toeka köiteSchopenhauerit ja lähed Eestimaa suvesse eelhormoonitama (et suvi on just nimelt Eestimaa suvi, siis tasub raamat panna vihmakaitseks õhukesse läbipaistvasse kilekotti). Elu mõtegi võib niiviisi tagasi tulla! Või noh, kui mitte mõte, siis vähemasti elujõud, sõnastamatu äratundmine, et eksistents on õigustatav vähemasti esteetilise fenomenina.

Kui näiteks „Võlumäe“sanatooriumis looduslikust päikesest väheks jäi, siis veeti kohale veel üks „kunstliku kõrgustikupäikese“ seadeldis, et „rahuldada nende nõudlust, kes tahtsid end elektriga pruuniks kõrvetada lasta, mis naistele ja neidudele hästi sobis ja meestele horisontaalsest eluviisist hoolimata sportlasliku vallutajavälimuse andis“, Thomas Mann jätkab: „Jah, see välimus kandis tõeliselt vilja: kuigi naistele oli täiesti selge selle mehelikkuse tehiskosmeetiline päritolu, olid nad rumalad või kavalad küllalt, ihkasid meelepettust nii kangesti, et lasksid endid illusioonist joovastada ja naiselikult kaasakiskuda. „Jumal!“ ütles proua Schönfeld, punajuukseline ja punasilmne haige Berliinist, ühel õhtusel koosviibimisel pikkade jalgadega ning lohkuvajunud rinnaga kavaleri[-] aplalt silmitsedes, „kui toredasti pruun on ta kõrgustikupäikesest! See kurat näeb välja nagu kotkakütt!“ – „Oota, näkk!“ sosistas Enseigne tõstukis talle kõrva, nii et tal kananahk ihule tõusis, „ma tahan teid teie hukutava silmademängu eest karistada!“ Ja rõdude kaudu, klaasvaheseintest mööda minnes, leidis kurat ning kotkakütt tee näki juurde ...“.

Filosoofiliseks küsimuseks jääb siin – kas kana vastutab kananaha eest? Kierkegaardlik vastus oleks võib-olla selge: tuleb suhtuda oma loomusse kui isiklikku valikusse, võtta enese eest vastutus. Ma pole end teinud selliseks, milline ma olen, aga ma käitun nii, nagu oleksin valinud ennast, nagu oleksin valinud oma sellise loomuse, tähendab, inimesena inimloomuse, kanana kanaloomuse. Üldprintsiibiline saatusearmastus olgu siin teiseks eksistentsiaalseks karguks. Samas üleskutse „Tunne iseennast!“ täidetavushõlpsus sõltub täpsusastmest. Liigi täpsusega panevad praktiliselt kõik pihta. Edasi on juba keerukam. Sotsiaalsed kategooriad on just nimelt sotsiaalsed. Neid ei saa oma isikliku tahtega kehtestada. Sest need on sotsiaalsed, mitte isiklikud. Iga üksikisik avastab need, mitte ei leiuta või kehtesta. Isegi maailma suurima asümmeertilise kommunikatsioonivõimusega isikud, need, kellel on suurim võimalik mõju ülisuurte meediakanalite üle, no näiteks Xi Jinping või Kim Jong-un, ei valitse kuigivõrd selle üle, kuidas teised neid kategoriseerivad ja kelleks peavad. Mida siis veel arvata vaprast feministkunstnikust, kes tahab isikliku tahteaktiga kehtestada selle, kuidas suhtutakse kogu kultuuriruumi piires alasti naiserindadesse?

Leiame selle sotsiaalse väärtusmaailma valmis reeglipäradega eest ja neil reeglipäradel puudub keskvõim ja just see puudumine teeb siin reeglid. Valges riisis ei sisaldu mingit mürki, mis põhjustaks Beriberi tõve, beribeerit. See tuleb vitamiinipuudusest. Nagu skorbuut ei ole spetsiifiline mürgistus, vaid vaegus. Kas mind päästaks see, kui saadaksin mässumeelses innus põrgusse Théophile Gautier', kes kirjutas, et ta poleks nõus „pidama lüüriliseks luuletajaks kedagi, kes kaalub rohkem kui üheksakümmend üheksa naela“? Ei, selleks olin teismelisenagi liiga seisuseteadlik.
Kahvatuks kuuvalguse poeediks polnud mul annet, antust. Seda märkasin rohkem kui kolmkümmend kilo tagasi, ületades juba toona Baudelaire'i kujundaja seatud massipiiri enam kui kahekordselt. Tagantjärele võiksin sõnastada, et juba teismelisena sain aru, et mis on lubatud fs-ile, pole lubatud Mihkel Kunnusele. Mis öelnuks mulle peeglike-peeglike seina peal? „Ei, šokolaadipoiss, sind ei tunta sellena ära, sinu saatuseks on meeldida naistele siis, kui nende luteiniseeriva hormooni vabanemine järsult tõuseb, see on sinu aeg kosmilises rütmis, sina ei pea harjutama tantsimist ja kitarrimängu öös, sina pead harjutama kaklemist ja jooksmist. Armasta oma saatust ja ära otsi tema salamärke pelgalt peopesast, vaid kogu füsiognoomiast ja kehaehitusest, sellest hinge ettehooldavast esmaliidesest sotsiaalsesse maailma, otsi jumest ja soontesitkusest, otsi koidu- ja ehavalgusest! Heatahtliku ärevusega tunnustavad sind terved, ent barbaarsed instinktiinimesed ja vaid hirmu ja ärritust saad sa tekitama tõus, kes loodib kogu maailma oma kängunud selgroo vihavimmas, läbi „nõrkuse heroismi“ õigluseprisma, mis näeb isiklikus intiimhügieeniski tasustamata majapidamistöid; ära jahi kuuvalguse viirastusi, ööõhu tundevirvendusi, sind ei päästa isegi neelatud paelussimunad või kopsu tõmmatud tiisukusemäda, sina oled keskpäevalaps ning päikesekõrbenud karjapoisist, kes udarasooja piima peal kasvanud, ei saa iial kahvatut emohipsterit, sel teel moondud värdjaks, karikatuuriks, ent siingi karikatuuriks, kes naerab viimasena!“

Päevitatakse, et olla ilus. Ent ilu on selle maailma kutse ja jaatus. Kõik, mis on ilus, on olnud kunagi evolutsioonis kasulik, ütles Ernst Haeckel, ent ilu, erootiline ilu, kehalik ilu on kõige ebakristlikum asi üldse, see tekitab kiindumust selle maailma vastu ja selles elab seksuaalne konkurents, ürgvana nõiduslik vägi, mis paneb sookaaslast vihkama, põdrapullid pusklema ja mehed kaklema, naised intrigeerima ja üksteiselt mehi üle lööma, see on miski, mille ees tuntakse kananahka ja mille ees võrdõiguslus on kanapime, sest ainult kanapime ta olla saabki, sest seksuaalne konkurents ütleb, et võrdsust pole, on võitjad ja kaotajad. Ilu paneb meid maailmas kodus tundma, sõnastab Scruton täpselt, olles sealjuures tähelepanu kõrvale pööranud sellelt, et Jeesuse riik pole sellest maailmast, et kristlik apologeet Chesterton tundis kristuse tõde just selles äratundmises, et me ei ole selles maailma kodus, et tundis end siin üdini võõrana. Nii nägi ka „intellektuaalide teoloog“ Tillich prantsuse ateistlikus ja kõõrdsilmses iivelduses kristluse uut elujõudu tärkamas.
Ilusas võitleb kurat jumalaga, lahinguväljaks meie südmed, resümeeris Dostojevski ja talle sekundeeris Tolstoi: mida rohkem andume ilule, seda enam kaugeneme headusest.
Kanadel tekitab D-vitamiini puudus valgeid laike harjal ja selgroonõrkust, võta nad kaenlasse ja vii nad päikese kätte eelhormoonitamisele, päiksesevalguses on Schopenhaueri naeratus.


























 foto: Vallo Kruuser, EE

10. juuli 2018

Ole kiidetud. Laudato si.




Ole kiidetud, paavst Franciscus!

Üsna täpselt kolm aastat tagasi (18.VI 2015)a valdas paavst Francisus oma teise entsüklika „Laudato si – „Ole kiidetud“. Nüüd on olemas selle väga märgilise teksti eestikeelne tõlge.

Jorge Mario Bergoglio Ole kiidetud. Laudato si. Gallus 2018. 198 lk.



Mulle tundub, et meil ollakse pigem uhked selle üle, et mõnede uurigute järgi on Eesti üks sekulariseerunumaid maid maailmas, ja samuti tundub, et (katoliku) kirik kehastab enamike jaoks eelkõige tagurlikkust. Ainus koht, kus kohalikud katoliikliku taustaga aktivistid suudavad laiemat ühiskondlikku resonantsi tekitada, on vastuseis kooseluseadusele, tähendab, võetakse kõige ebakonstruktiivsem, vimmakam ja puhtformaalsem aspekt nn „traditsioonilise perekonna kaitsmise“ kujutlusest. Isegi kõige elukaugem ja naiivsem poliitpopulist ei ürita samasugust printsipiaalsust üles näidata näiteks abielulahutuse või abortide küsimuses. Kirikukristluse kunagisele kõige olulisemale eksistentsiaalile ehk surmajärgsusele aga ei apelleeri avalikus diskussioonis üldse keegi.
Seda liigutavam on näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet – võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet – on progressiivne selle sõna parimas mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem. „Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab ta, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Küllap ma isiklikult olen juba tsipa vana selliseks imestamiseks, miska ma saan pigem pahaseks kui mõni ealt täiskasvanu tuleb tõsimeeli järjekordse ideekavandiga, kuidas taas kord keskkonna arvelt majandust kasvatada (tselluloositehas ja Rail Baltic on siin kohalikeks musternäideteks). Tõsi, nii on tehtud tööstusrevolutsioonist saati, aga selle traditsiooni jätkamine tähendaks halvima võtmist konservatiivsuselt, nimelt nürimeelset käitumisinertust, ühe haige vea tegemise jätkamist selle põhjendusega, et sedaviisi on tehtud juba kakssada aastat tehtud. See on sedavõrd halb konservatiivsus, et mingis mõttes on see pseudo-, või isegi antikonservatiivsus. Eriti kui määratleda konservatiivsust edmundburke'ilikult, tähendab hoiakuna, mille järgi elujõuline ühiskond on partnerlus surnute, elavate ja tulevikus sündivate vahel. Tööstusühiskond rikub sellist parnerlust seda rohkem, mida kauem vanaviisi jätkab, sest ta ei anna edasi seda, mille ta ise päranduseks sai, vaid jätab tulevastele põlvkondadele tühjad maardlad, kõrbestunud maastiku ja meeletu reostuse. Paavst Franciscus rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133).

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.
Kuna tegu on ringkirjaga, mis on mõeldud võimalikult laiadele hulkadele, siis korratakse seal üle mitmed aabitsatarkused, mis on küll üsna lihtsalt mõistetavad, aga paraku üsna raskelt rakendatavad.
„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.
„Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50). Kas ei kõla see tuttavalt?
Nagu ka osutus sellele, et sageli võivad „just üksikisikud ja kohalikud rühmitused tegelikult midagi muuta. Nad suudavad ilmutada tugevamat vastutus- ja kogukonnatunnet, loomingulist vaimu ja sügavat armastust oma maa vastu ning näitavad valmisolekut kaaslasi kaitsta. Samuti paneb neid muretsema see, mida nad lõpuks oma lastele ja lastelastele maha jätavad. Sellised väärtused on eriti sügavalt juurdunud põlisrahvaste juures“ (lk 148). Selliste lokaalset laadi lojaalsussuhete olulisust keskkonnakaitses on rõhutanud ka Briti konservatiiv Roger Scruton ning nooremast keskeast vanem lugeja ehk mäletab isiklikultki põlisrahvusliku ja keskkonnakaitselise aktiivsuse lahutamatut ühtepõimitust kaheksakümnendate lõpul.
Aasta eest seda ringkirja tutvustav Jaan Kaplinski ütles, et tema „jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks.“ („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“, Sirp 2. VI. 2017)
Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“
Ringkirja kolmanda peatüki pealkiri on „Ökoloogilise kriisi inimlikud juured“. Siin võib näha dialoogi Lynn White juuniori artikliga „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“, selle ajakirjas Science aastal 1967 ilmunud artikliga(e.k. 2008, kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste), mille lõpus White tegi ettepaneku kuulutada Franciscus ökoloogide kaitsepühakuks. Nii on ka läinud.
„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse mäletada küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139)
Jah, paavst kõneleb lootusest.