Ole kiidetud. Laudato si.

Ilmus ERRi portaalis 21.06.2018

Vt ka Jaan Kaplinski "Paavst Franciscuse öko-entsüklika"

Ole kiidetud, paavst Franciscus!

Üsna täpselt kolm aastat tagasi (18.VI 2015)a valdas paavst Francisus oma teise entsüklika „Laudato si – „Ole kiidetud“. Nüüd on olemas selle väga märgilise teksti eestikeelne tõlge.

Jorge Mario Bergoglio Ole kiidetud. Laudato si. Gallus 2018. 198 lk.

Mulle tundub, et meil ollakse pigem uhked selle üle, et mõnede uurigute järgi on Eesti üks sekulariseerunumaid maid maailmas, ja samuti tundub, et (katoliku) kirik kehastab enamike jaoks eelkõige tagurlikkust. Ainus koht, kus kohalikud katoliikliku taustaga aktivistid suudavad laiemat ühiskondlikku resonantsi tekitada, on vastuseis kooseluseadusele, tähendab, võetakse kõige ebakonstruktiivsem, vimmakam ja puhtformaalsem aspekt nn „traditsioonilise perekonna kaitsmise“ kujutlusest. Isegi kõige elukaugem ja naiivsem poliitpopulist ei ürita samasugust printsipiaalsust üles näidata näiteks abielulahutuse või abortide küsimuses. Kirikukristluse kunagisele kõige olulisemale eksistentsiaalile ehk surmajärgsusele aga ei apelleeri avalikus diskussioonis üldse keegi.

Seda liigutavam on näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet – võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet – on progressiivne selle sõna parimas mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem. „Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab ta, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Küllap ma isiklikult olen juba tsipa vana selliseks imestamiseks, miska ma saan pigem pahaseks kui mõni ealt täiskasvanu tuleb tõsimeeli järjekordse ideekavandiga, kuidas taas kord keskkonna arvelt majandust kasvatada (tselluloositehas ja Rail Baltic on siin kohalikeks musternäideteks). Tõsi, nii on tehtud tööstusrevolutsioonist saati, aga selle traditsiooni jätkamine tähendaks halvima võtmist konservatiivsuselt, nimelt nürimeelset käitumisinertust, ühe haige vea tegemise jätkamist selle põhjendusega, et sedaviisi on tehtud juba kakssada aastat tehtud. See on sedavõrd halb konservatiivsus, et mingis mõttes on see pseudo-, või isegi antikonservatiivsus. Eriti kui määratleda konservatiivsust edmundburke'ilikult, tähendab hoiakuna, mille järgi elujõuline ühiskond on partnerlus surnute, elavate ja tulevikus sündivate vahel. Tööstusühiskond rikub sellist parnerlust seda rohkem, mida kauem vanaviisi jätkab, sest ta ei anna edasi seda, mille ta ise päranduseks sai, vaid jätab tulevastele põlvkondadele tühjad maardlad, kõrbestunud maastiku ja meeletu reostuse. Paavst Franciscus rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133).

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.

Kuna tegu on ringkirjaga, mis on mõeldud võimalikult laiadele hulkadele, siis korratakse seal üle mitmed aabitsatarkused, mis on küll üsna lihtsalt mõistetavad, aga paraku üsna raskelt rakendatavad.

„Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.

„Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50). Kas ei kõla see tuttavalt?

Nagu ka osutus sellele, et sageli võivad „just üksikisikud ja kohalikud rühmitused tegelikult midagi muuta. Nad suudavad ilmutada tugevamat vastutus- ja kogukonnatunnet, loomingulist vaimu ja sügavat armastust oma maa vastu ning näitavad valmisolekut kaaslasi kaitsta. Samuti paneb neid muretsema see, mida nad lõpuks oma lastele ja lastelastele maha jätavad. Sellised väärtused on eriti sügavalt juurdunud põlisrahvaste juures“ (lk 148). Selliste lokaalset laadi lojaalsussuhete olulisust keskkonnakaitses on rõhutanud ka Briti konservatiiv Roger Scruton ning nooremast keskeast vanem lugeja ehk mäletab isiklikultki põlisrahvusliku ja keskkonnakaitselise aktiivsuse lahutamatut ühtepõimitust kaheksakümnendate lõpul.
Aasta eest seda ringkirja tutvustav Jaan Kaplinski ütles, et tema „jaoks räägib paavst siin üsna sama, mida meil näiteks Valdur Mikita oma „Läänemeresoomlase viimases karjes“. Vatikani entsüklikas on koos katoliiklik teoloogia, ökoloogia ja inimkonna muistne elutarkus, millega meie uue aja ideoloogia on rängas vastuolus. Me oleme juba mitu põlve masinavärgi teenrid, mis muutub vähehaaval aina totalitaarsemaks.“ („Paavst Franciscuse öko-entsüklika – religioonil ja teadusel on meile sama sõnum“, Sirp 2. VI. 2017)

Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“

Ringkirja kolmanda peatüki pealkiri on „Ökoloogilise kriisi inimlikud juured“. Siin võib näha dialoogi Lynn White juuniori artikliga „Meie ökoloogilise kriisi ajaloolised juured“, selle ajakirjas Science aastal 1967 ilmunud artikliga(e.k. 2008, kogumikus Keskkonnaeetika võtmetekste), mille lõpus White tegi ettepaneku kuulutada Franciscus ökoloogide kaitsepühakuks. Nii on ka läinud.

„Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse mäletada küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139)

Jah, paavst kõneleb lootusest.