22. september 2018

Franciscus I - täiskasvanud maailma paavst


Ilmus Postimehe nädalalõpulisas „AK“ 22.09.2018.
Kirjutasin ruumikitsikuses, mistõttu allikaviited ei pannud ja kärpisin välja täpsustused (Franciscus ei toetu teoloogilises plaanis luterliku Bonhoefferi filosoofiale, võtsin Bonhoefferilit eelkõige metafoorid jne).
Tema ökoentsüklikast olen kirjutanud veidi pikemalt ERRi 21.06.2018.




Franciscus I – selle maailma paavst

Mihkel Kunnus

Paavst on meie poole üle tulnud – sellise kokkuvõtte tegin ma mõttes pärast tema entsüklika „Laudato si“ läbi lugemist (e.k. „Ole kiidetud“, Gallus 2018). Ja nende samade sõnadega olen tutvustanud seda väikest raamatut ka oma mõttekaaslastele ja sõpradele. Kes on need meie, kelle poole ta on üle tulnud? Ei, sellega ma ei pea silmas põliseestlasi ümber Kalevipoja, kes vapralt ristirüütleid pillutas, ei pea ka silmas mõnda kodusemat vaenuleeri kristluse sees. Ei osuta ka praegusele „tolerantsuse“ mõiste ümber moodustunud rindejoonele nn kultuurisõjas, kus oma vahel piike murravad kristluse erinevad ilmalikustumisfaasid. Ehkki sõna ise oli olemas juba ladina keeles, muutus tolerantsus ühiskondlikuks probleemiks Euroopas XVI sajandiil seoses religioossete lõhenemistega ja nendest tekkinud sõdadega. Tolerantsus tähendas toona lihtsalt seda, et kedagi ei kiusata taga usuliste veendumuste pärast. Tolerantsuse sõdalased tahtsid seadust reformida nii, et riik ei kaitseks mõõgaga valitsevat religiooni, nad selgitasid XI ja XVII sajandil, et me ei peaks erinevate vaadete pärast Pühale Kolmainsusele, armulaua sakramendile või jumalikule ettemääratusele üksteisel kõri läbi lõikama. „Jumal ei küsi meilt viimasel kohtupäeval meie õigete või valede teoloogiliste vaadeteke kohta, vaid seda, kas püüdsime oma elus järgida Evangeeliumi Õpetusi,“ nagu selgitab Poola filosoof Leszek Kołakowski raamatus „Miniloenguid maksiprobleemidest“. Ometi on Franciscus läinud veel kaugemale. Vähemasti kui selle entsüklika järgi otsustada. Nimelt viimane kohtupäev – üks kristliku usu keskseid kontseptsioone – ei tule enam üldse arvesse, see argument ei vääri isegi mainimist. Ei keelitata siin paradiisiga ega hirmutata põrgutulega, teispoolsus ja surmajärgsus ei tematiseeri maist elu enam üldse. Ometi on ajalooliselt olnud kristlus surmajärgsusele orienteeritud religioon (nagu sugulasreligioonid islam ja judaism). Eestis – ja Euroopas laiemaltki – on see üsna kodune positsioon. Meil ei apelleeri surmajärgsusele ka kõige häälekamad ja innukamad kristlikud sekkujad (SAPTK ei ähvarda homosid põrguga ja eeskujulik ja kindlameelne kristlane Toivo Tänavsuu korjab maiseid annetusi vähihaigete maise elu pikendamiseks, mitte ei panusta lahkujate hingede eest palvetamisele, ometi on kunagi liigset leinagi peetud patuks, uskumatuse märgiks, mis kahtleb surmajärgses taaskohtumises lähedasega).Kui kunagi pidi kirik hoidma tähelepanu igavestel väärtusetel ja hoiatama ajaliku ületähtsustamise eest, siis see entsüklika keskendub täielikult siinpoolsusele, ajalikule maailmale. Paavst on üle tulnud siinpoolsuse kaitsjate leeri ja kaitseb ajalikku elu kogu selle liigilises mitmekesisuses.

Oswald Spengleri sõnadega: „Minu riik ei ole sellest ilmast – vaid inimene, kes jaksab mõõta kogu selle tõdemuse raskust, võib mõista Jeesuse sügavamaid ütlusi“. Üks sõnaosavamaid ja populaarsemaid katoliiklike apologeete Gilbert Keith Chesterton kirjeldas aastal 1908 oma ärkamist kristlusele järgmiselt: „Olin ennast sageli optimistiks nimetanud, vältimaks pessimismi blasfeemilisust. Aga praegusaegne optimism on võlts ja eemaletõukav, sest see pääab ikka tõestada, et me sobime ikka siia maailma. Kristlik optimism aga põhineb faktil, et me ei sobi siia maailma. Olin üritanud olla õnnelik, öeldes endale, et inimene on loom nagu iga teinegi, kes Jumalalt oma igapäevast toitu ootab. /.../ Tänapäeva filosoofid kordasid mulle ikka ja jälle, et ma olen õiges kohas, ja ma tundsin isegi sellega nõustudes masendust. Nüüd aga kuulsin, et olen vales kohas, ja mu hing laulis rõõmust nagu lind kevadel.“
Franciscuse entsüklika sõnumi aga võiks kokku võtta järgnevalt – Sa kuulud siia, sellesse maailma, see maailm on Sinu kodu, ainus kodu, ja selle pöördumatu äralagastamine on suurim mõeldaiv katastroof. Ning sellise hoiakuga on ta igasuguste ökoloogide, loodusteadlaste, keskkonnakaitsjate ja teiste taoliste siinpoolsuse kaitsjate poole „üle tulnud“. Seepärast ongi mulle – ilmalikule inimesele – nii liigutav näha, et katoliku kiriku suurim autoriteet (võib ehk öelda, et maailma suurim vaimne autoriteet) on progressiivne selle sõna ilmalikus mõttes ning mõistab, mis on praegusel ajal kõige olulisem.
Laiadelt üldistades võib öelda, et Teine maailmasõda seadis inimkonnale pretsedenditu nõude käituda täiskasvanulikult. Ja ma ei pea silmas koonduslaagreid ja enneolematuid massimõrvu – liigikaaslasi on inimene alati maksimaalse olemasoleva tehnoloogilise jõudlusega hävitanud – , vaid esimeste tuumaplahvatustega koitma löönud arusaama, et inimene on võimeline oma koduplaneedi keskkonda sedavõrd kahjustama, et see võib saada kogu inimkonnale saatuslikuks. Enne neid sündmusi oli see ettekujutamatu.

Neli kuud enne märgilist kärgatust Hiroshimas hukati Flossenburgi koonduslaagris Hitlerile atendaadi kavandamises osalenud 39 aastane Dietrich Bonhoeffer, koguduseteenija ja teoloog, kes küsis eneselt täie rangusega, mis on kristlus tänapäeval. Ta leidis,et maailm on saanud täisealiseks, et kirik leiab end maailmast, kus inimesed tegutsevad autonoomselt, ilma et tunneks vajadust jumaliku armu või jumaliku tõe järele. Ta lükkas otsustavalt kõrvale „lünkade Jumala“, Jumala, keda oli vaja selleks, et toppida kinni lünki oma teadmistes, süütundes, kannatuses. Täiskasvanud inimene, täiskasvanud maailm peab võtma vastutuse oma eksistentsitingimuste eest. Me ei saa enam lükata vastutust kõiketeadva ja kõikvõimsa Taevaisa kaela, kelle teed on äraarvamata.

Noored nõuavad meilt muutust,“ kirjutab paavst ringkirjas „Laudato si“, „Nad imestavad, kuidas saab keegi väita, et ta ehitab paremat tulevikku, samal ajal mõtlemata keskkonnakriisile ja tõrjutute kannatustele“(lk 19). Ta rõhutab, et „Põlvkondade vaheline solidaarsus ei ole valikuvõimalus, vaid pigem põhilise õigluse küsimus, kuna maailm, mille meie oleme saanud, kuulub ka neile, kes tulevad pärast meid“(lk 133). Ta räägib otsesõnu ökoloogilises pöördumisest (176-180).
Oma ametinimeks ökoloogide kaitsepühaku Püha Franciscuse nime võttes osutas ta vaesusele ja ökoloogiale kui oma teenistuse tähtsaimatele suundadele. Juhin siin tähelepanu sellele, et ka vaesus on selle maailma asi, vaesus tähendab vilestust selle maailma mõõtude mitte igavikulise järgi. Vaesus ja inimeste kannatused selles maailmas lähevad talle rohkem korda kui surematu hinge saatus ja patuvabadus. Fundamentalistid vihastaski ta välja sellega, et homoseksuaalidest rääkides ei mõistnud ta neid hukka, vaid lausus retooriliselt: „Kes ma olen, et olla neile kohtunik?“ (ka Eestis on meediapildis eelkõige fundamentalistid ning nii võibki jääda mulje, et katoliku kiriku põhiasi on võitlus homoseksuaalsusega, vaenlasega, mida ta ei suuda oma püsivaks alanduseks ja frustratsiooniks isegi oma pühakojast tõrjuda).
Vaesuse eest põrgu ei lähe, homoseksuaalsuse või abielulahutuse eest aga küll. Franciscus näeb aga vaesuses suuremat probleemi.

Kui jätta kõrvale see atribuutika, mis tuleb autori staatusest, tähendab, ohtrad viited Piiblile ja kiriklikele dokumentidele, siis võiks paavst olla 
mutatis mutandis üks neist rohkem kui 15 000 teadlasest, kes mullu sügisel ajakirjas „BioScience“ avaldasid hoiatuse selle kohta, et kui inimkond kurssi ei muuda, terendab tema jaoks ees katastroof. Põhjuseks on ikka elupaikade kadu ja metsade häving, reostamine ja põhjavee saastumine, kliimasoojenemine, ookeanides laienevad surnud alad, kontrollimatu inimkonna kasv ja muu selline.

Keskkond on üks neist kaupadest, mida turu mehhanismid ei suuda piisavalt kaitsta ja edendada“ (lk 156) ütleb ta ja rõhutab rahvusvahelise dialoogi vajalikkust tulemuslikuks keskkonnakaitseks.
Pikas perspektiivis lükkab majanduslik ja tehnoloogiline liit kõrvale kõik, mis ei ole vahetult seotud nendevaheliste huvidega. Parimal juhul võib selle tulemusena oodata pealiskaudset retoorikat, kordineerimatut heategevust või pealiskaudselt väljendatud muret keskkonna pärast, samas kui sisuliste muutuste nimel tegutsevaid ühiskondlikke rühmitusi vaadatakse kui romantilistel illusioonidel põhinevat tüütust või takistust, keda tuleks vältida“ (lk 50).
Kohtudes teadlastega novembris 2016 Paavstliku Teaduste Akadeemia koosoleku puhul, ütles Franciscus veel: „Inimesed kaasaja maailmas on kasvanud mõeldes, et me oleme looduse omanikud ja isandad, kel on voli seda laastada, hoolimata tema varjatud võimalustest ja evolutsiooni seadustest, otsekui oleks loodus inertne aine; selkombel kahaneb tõsiselt ka biodiversiteet. On tarvis ökoloogilist pöördumist (konversiooni), kus inimesed mõistaksid oma vastutust kõige loodu ja tema ressursside ees, vajadust saavutada sotsiaalne õiglus ja saada üle süsteemist, mis toodab viletsust, võrdsusetust ja hüljatust.“
Poliitika ja äri on aga olnud aeglased reageerima meie maailma ees seisvatele kiireloomulistele probleemidele. Ehkki tööstusrevolutsiooni järgset maailma võidakse küll mäletada kui üht vastutustundetumat, on siiski põhjust loota, et 21. sajandi koidiku inimkonda meenutatakse sellisena, kes soostus oma raskeid ülesandeid ise kandma.“ (lk 139) Loodame siis koos paavstiga, et inimkond võtab mõistuse pähe ja ... Parandan! Võtame mõistuse pähe ja saame täiskasvanuks, võtame ise vastutuse oma arvukuse ja keskkonnamõju eest, tulevaste põlvkondade elutingimuste ja surma eelse elu võimalikkuse eest.


P.S. Kahtlus on inimese pärisosa ja Jeesus, kes oli tõeline inimene ja tõeline Jumal, kahtles veel ristilgi. Kui meie ökoloogiline päästeprojekt siiski luhtub ja inimesel tuleb miljardite suurusjärgus kiirkõngemist hakata harrastama, siis kuluks hädasti ära see vana hea surmajärgsusele orienteeritud kristlus, mille edu ja tugevus seisneski surijate nägudele naeratuse toomises.

6. september 2018

Faktitäius. Meeleselguse käsiraamat igale maailmaparandajale


Ilmus ERRi kultuuriportaalis 06.09.2018


Meeleselguse käsiraamat nii algajale kui edasijõudnud maailmaparandajale

Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund. Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad. Tänapäev. 2018. Tõlkinud Helen Urbanik. 319 lk

Hans Roslingi „Faktitäius“ näitab ilmekalt kui kiirelt iganeb maailmapilt kiirete muutuste ajastul, aga annab ometi väga aegumatuid nõuandeid adekvaatsema maailmapildi saamiseks ja selle järgi käitumiseks.

Mihkel Kunnus

Hans Rosling (1948-2017) oli Rootsi akadeemik, pikalt arstina praktiseerinud meditsiiniteadlane ja statistik ning väga menukas teadusele ja andmetele tuginemise populariseerija. Sel kevadel ilmus postuumselt (poja ja minia abil) tema raamat Factfulness: Ten Reasons We're Wrong About the World--and Why Things Are Better Than You Think ning see tõlgiti kiiresti ka eesti keelde.

Ei saa salata, et võtsin raamatu kätte mõningase eelarvamusega ja mitte ainult seetõttu, et hiiglaslike keskkonnaprobleemide ajastul tundub alapealkirja teine pool parimal juhul naiivne. Agressiivse vähivormi tõttu ootamatult surnud populaarse inimese nimi tekitab paratamatult kahtluse, et kaubastatakse leinameeleolusid. Ka Bill Gatesi sõnades, et tegu on kõige olulisema raamatuga, mida ta on lugenud, nägin eelkõige järelhüüdu sõbrale ja aatekaaslasele. Aga pärast lugemist pidin oma arusaamu korrigeerima ja nii ei näinud ma selles, et Bill Gates kinkis selle raamatu e-versiooni kasutusõiguse igale USA kolledžiõpetajale, enam liigutavat matusežesti, vaid filantroopilist rahvavalgustust selle parimas mõttes. See on tõepoolest selline raamat, mida võiks lugeda võimalikult paljud. See teeks kindlasti maailma paremaks kohaks (vähemasti sedavõrd, kuivõrd see raamatute abil võimalik). Miks?

Tänapäeval vananevad andmed üha kiiremini
Aastate eest koostas Hans Rosling valikvastustega testi, milles küsis erinevaid küsimusi maailma inimarengu kohta, et kui suur hulk maailma lastest on vaktsineeritud, mitmel protsendil inimestest on juurdepääs elektrile, kuidas on muutunud looduskatastroofides hukkunute arv jne. Ta pani tähele, et isegi väga haritud inimesed vastavad halvemini kui šimpansid (s.o. keegi, kes vastab huupi).
Ta küsis endalt, et miks see ometi nii on?
„Ahhaa! Taipasin! Mul on tegemist – nii ma vähemalt palju aastaid arvasin – uuendamise probleemiga. Minu globaalse tervishoiu tudengitel ja kõikidel teistel inimestel, kes mu testi aastate jooksul tegid, olid teadmised, kuid need olid vananenud, sageli mitmekümne aasta vanused. Inimeste arusaam pärines ajast, mil nende õpetajad kooli lõpetasid“. (lk 17)
See on tõepoolest üks väga oluline põhjus. Tööstusrevolutsiooniga alanud tehnoloogiline progress on üha kiirenenud ja sellega käib kaasas väga paljude ühiskondlike parameetrite kiire muutumine ja seega ka mõõdetud andmete kiire aegumine.
Üks raamatu plusse ongi see, et ta annab koos viidetega suure koguse värskeid andmeid maailmas toimuvate inimarenguliste protsesside kohta. Näiteks kuivõrd vananenud on kõigest mõnekümne aastaga maailma jaotamine arenenud maadeks ja arengumaadeks (näiteks 1980 vaktsineeriti umbes 22% maailma lastest, 2016 juba 88%, 1970 käis kõigest 65% maailma tüdrukutest koolis, 2015 90%, 1965 oli keskmine laste arv naiste kohta 5, 2017 aga kõigest 2,5, viimase kahekümne aastaga on sügavas vaesusel olevate inimeste hulk vähenenud 29%-lt 9%-le jne).
Ometi pole „Faktitäius“ pelgalt laiendatud analoogia meie igaaastasele inimarengu aruandele.
Andmeid tuleb pidevalt uuendada, selles pole vähimatki kahtlust. Aga sellest ei piisa. Probleem on sügavamal.
„Ent pikkamööda hakkasime aru saama, et tegu on millegi enamaga. Võhiklus, mida me ikka ja jälle kohtasime, ei olnud seotud ainult teadmiste värskendamise probleemiga. Seda ei saanud lahendada andmete selgema esitamise või paremate õppevahenditega“ (lk 17)



Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks on asjad paremini, kui sa arvad
See on nüüd osa, mida võiks nimetada näiteks (uue) meedia lugemise koolituseks. Rosling toob välja kümme peamist tunnetuslikku automatismi, mis koostöös (uue) meediaga kipub meie maailmapildi kujunemist oma loogikale allutama. Selles on tema raamatu universaalsem ja aegumatum osa.
Rosling teeb raamatu alguses põgusad viited evolutsioonipsühholoogilistele aabitsatarkustele, sellele, et meie evolutsiooniline pärand veab kaasas kohastumuslikku taaka, mis drastiliselt muutunud elukeskkonnas vajab teadlikku ja pingutavat kohaldamist. Antud valdkonda ehk siis meediatarbimisse puutuva võtab ta kokku kujundiga „dramaatilised instinkid“ (lk 21), miski, mis on intuitiivselt mõistetav igaühele, kes kas või korra on mõelnud selle üle, miks Õhtulehe esikaanel on alati tragöödia ning seda iga päev ja ka kõige leigemal ja soigemal hapukurgihooajal.
Rosling toob välja kümme dramaatilist instinkti (neid võiks nimetada ka tõlgenduskalduvusteks, tunnetuslikeks filtriteks, mõtteautomatismideks vms). Ta alustab tavaliselt isikliku näitega, siis üldisema näitega, toob rea andmeid, mis näitavad selle instinkti eksitavust ning lõpuks annab paar head kokkuvõtlikku nõuaannet, kuidas sellist tüüpi vigu vältida. Viimases sarnaneb ta trenniraamatuga – ei aita selle läbilugemine ja mõistmine, vaid pidev treenimine ja praktiseermine.
Näiteks üheksas peatükk lõppeb järgmiselt:
Faktitäius on ... äratundmine, kui kedagi tehakse patuoinaks, ja meelespidamine, et kellegi süüdistamine röövib sageli fookuse teistelt võimalikelt selgitustelt ning takistab meid tulevikus sarnaseid probleeme vältimast.
Süüinstinkti vältimiseks olge vastu patuoina otsimisele.
*Otsige põhjuseid, mitte kurikaelu. Kui miski ebaõnnestub, ärge otsige mõnda üksikisikut ega gruppi, keda süüdistada. Tunnistage, et halvad asjad võivad juhtuda ilma, et keegi neil meelega juhtuda laseks. Kulutage oma energia hoopis olukorra põhjustanud üksteisega seotud põhjustest või süsteemist arusaamiseks.
*Otsige süsteemi, mitte kangelasi. Kui keegi väidab end olevat põhjustanud midagi head, küsige, kas tulemus oleks saavutatud ka siis, kui see isik ei oleks midagi teinud. Jagage süsteemile tunnustust.“ (lk 211).
Rosling demütologiseerib maailmatunnetust, ta kutsub üles olema kainemõistuslik ja tasakaalukas. Otsida süüdlase asemel andmeid, põhjuseid, kaugemalt tulevaid seoseid, struktuure ja süsteeme on üsna vastumeelne inimese loomusele, see nõuab vägevat meeleparandust, põhjalikku askeesi ja pühendunud enesekasvatust. Vähesed on selleks võimelised ja kaduvvähesed keset valimismöllu.



Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu
Pole liialdus öelda, et kiirenev uudisvood pöörab tunnetuslikus plaanis tsiviliseerumisprotsessi vastassuunda ja Hans Rosling püüab hoida inimesi tsiviliseerumisprotsessiga pärivoolu. Selle väite ilmestamiseks toon tsitaadi sotsioloogiaklassik Norbert Eliase 1939 aastal ilmunud peateosest „Tsiviliseerumisprotsess“:
“Seal, kus ühiskondlike suhete struktuur võimaldab üksikisikul suuremal määral hetkeimpulsside ajel toimida kui õukonnas, ei ole vajalik ega võimalik väga põhjalikult tegelda küsimusega, kuidas on lood teise inimese teadvuse- ja afektistruktuuriga ning missugustel varjatud motiividel, missugustel arvestustel põhineb tema käitumine. Ühel juhul järgneb arvestusele arvestus, teisel juhul afektile afekt. Selline vahetu tugev afekt jätab aga inimesele vähe võimalusi käitumiseks: teine inimene on kas sõber või vaenlane, hea või paha. Ja vastavalt sellele, kuidas teist afektide mustvalges pildis nähakse, ka toimitakse. Inimene tajub kõike iseenda kohta käivana. See, et päike paistab või parajasti müristab, et keegi teine naerab või kulmu kortsutab – see kõik apelleerib sellise afektistruktuuri puhul vahetult selle inimese tunnetele, kes seda näeb. Ja nii, nagu nähtu teda parajasti sõbralikult või vaenulikult erutab, nii ta seda ka võtab – enda suhtes kas siis sõbralikult või vaenulikult mõelduna. Tal ei tule mõttesse, et seda kõike – välku, mis teda peaaegu tabab, näoilmet, mis teda solvab – võiks seletada ka kaugemate seostega, millel ei ole tema endaga otseselt midagi tegemist. Nii looduse kui ka inimeste suhetes omandavad inimesed ettenägelikkuse alles sel määral, kuidas süvenev funktsioonijaotus ja igapäevane põimumine järjest pikematesse inimahelatesse üksikisikut selle ettenägelikkuse ja afektide suurema talitsemisega harjutab. Alles siis hakkab aegamööda kerkima loor, mille kired on silme ette mananud, ja pilgule avaneb uus maailm – maailm, mis kulgeb üksikisiku jaoks sõbralikult või vaenulikult, ilma et see oleks otseselt tema jaoks sõbralikult või vaenulikult mõeldud, sündmuste kokkusattumine, mille seoste avamine vajab kaugeleulatuvat kiretut jälgimist.”
(II köide. Varrak. 2007. lk 320-321)

Maailm on parem ja halb üheaegselt“
Rosling ei ole vankumatusse progressi uskuv ullike. Ta ütleb korduvalt, et maailm on parem ja halb üheaegselt. „Eelmisel aastal suri 4,2 miljonit beebit. See on kõige värskem näitaja, mida UNICEF-i andmetest leiab alla aasta vanuste laste surmade kohta kogu maailmas,“ toob Rosling ühe näite ja küsib retooriliselt „Kes suudaks 4,2 miljonit surnud beebit üldse ettekujutada?“, ent kiirustab kontekstualiseerima: Just sellepärast ma seda näitajat mainisin, sest see ei ole tohutu suur: see on meeldivalt väike,“ sest veel aastal 1950 oli see näitaja 14,4 miljonit. 4,2 miljonit surnud beebit aastas on väikseim arv mõõtmisajaloos. Maailm on parem ja halb üheaegselt ning et muuta seda veelgi paremaks, või miinimumprogrammina aeglustada maksimaalselt selle muutumist hullemaks nagu kliimasoojenemise puhul „mõtleme inimeste kannatustest parem selge peaga“ (lk 127).
Selge peaga mõtlemise nõue on tal alati esikohal ja tal on ohtralt isiklikke näiteid, kus talle kui praktiseerivale arstile on see edu toonud. Kusjuures tegu pole mingi heaoluühiskonna jõukas haiglas iluoperatsioone teinud doktoriga, vaid inimesega, kes on töötanud rasketes epideemiakolletes ja maades, kus ressursid ja tehnoloogiad on ülimalt piiratud.
Rousseau'likust hägust on vaba ka ta pilk minevikku. Kommenteerides kunagist loodusega tasakaalus elamist ütleb ta: „Tõsi, tasakaal valitses. Kuid vältigem roosasid prille. Kuni 1800-ndateni sünnitasid naised keskmiselt kuus last. Seega oleks rahvastik pidanud iga põlvkonnaga kasvama. See püsis aga enam-vähem stabiilsena. Mäletate laste säilmeid endisaegsetes surnuaedades? Keskmiselt suri neli last kuuest enne ise vanemaks saamist, nii et ellu jäi ainult kaks last, kes pidid panema aluse uuele põlvkonnale. Valitses tasakaal. See ei olnud tingitud sellest, et inimesed elasid loodusega tasakaalus. Inimesed surid loodusega tasakaalus. See oli äärmiselt jõhker ja traagiline.“(lk 87)
Hans Rosling toob näiteid ka enda elust, sellest, kuidas elasid ta enda vanemad ja vanavanemad ning seda ikka selleks, et näidata kui kiired ja drastilised saavad olla muutused. Ja kui palju muudab elusviise ja -kombeid aineline heaolu.
„Tööstusrevolutsioon päästis miljardeid elusid mitte selletõttu, et sünnitas paremaid juhte, vaid kuna see tootis keemilisi pesuaineid, mida sai kasutada automaatpesumasinates.
Olin nelja-aastane, kui nägin esimest korda, kuidas mu ema pesumasinasse pesu laadis. See oli mu emale suurepärane päev; tema ja mu isa olid aastaid raha säästnud, et seda masinat osta. Vanaema, kes oli uue pesumasina sisseõnnistamistseremooniale kutsutud, oli isegi rohkem erutatud. Tema oli kogu elu puudega vett soojendanud ja käsitsi pesu pesnud.“(lk 209)
Inimkonna edusammude tõelised kangelased „on proosalised ja igavad,“ ütleb Rosling, „Sellest hoolimata tahan neid kiita, seega laulgem kiidulaulu globaalse arengu tunnustamata kangelastele: institutsioonidele ja tehnoloogiale“ (lk 208).
Tulipäise maailmaparandaja dramaatilistele instinktidele ei passi selline selgepilgulisus kohe teps.

Lugeda enne valimisi!
See raamat pakub oma teema ja näitevalikuga meeliselgindavat abi just inimühiskonna osas. Fakt on see, et globaalses plaanis läheb inimkonnal tervikuna paremini kui iial maailma ajaloos. See, mis Roslingu pilgu alt välja jääb (õigemini: satub sinna ainult riivamisi), on teiste liikide ja looduskeskkonna käekäik. See ei tee raamatut kuidagi halvemaks, vaid lihtsalt piiritleb fookuse. Samuti jääb fookusest välja indiviidi isiklik areng ja heaolu (selleks, komplementaarseks paarikuks sobib hästi Jordan Petersoni 12 Rules for Life. An Antidote to Chaos, menuk, mis kuulujärgi samuti eestindamisel).
Eriti sobilik oleks selle raamatuga tutvuda enne valimisi, sest valimiskampaania ajal püüavad konkureerivad parteid üksteise võidu pressida inimese dramaatilistele instinkidele. Enam-vähem iga punkti juurde, mis Rosling toob, saab tuua hea näite meie poliitkampaaniatest.
Näiteks esimese tõlgenduskalduvusena toob Rosling välja „Lõheinstinkti“, mille all ta peab silmas vastupandamatut kiusatust „jagada kõik kahte, sageli vastuolulisse rühma, mille vahele jääb kujutletav lõhe – tohutu ebaõigluse kuristik“(lk 26).
Samuti kalduvus kujutleda realiseerumas kõige hullemat mõeldavat stsenaariumit ja tegutseda sellest lähtuvalt ja kiirelt, kuigi selle stsenaariumi realiseerimise tõenäosus on kaduvväike.
„Kui tunneme hirmu ja aeg avaldab survet ning mõtleme halvimatest võimalikest stsenaariumitest, kipume tegema väga rumalaid otsuseid“ (lk 217).
Siin meenuvad paljude viimaste aegade paljude poliitiliste valimiseelistuste indutseerimise põhivõtted, eks.

* Olge ettevaatlikud lihtsate ideede ja lahenduste suhtes. Ajalugu kubiseb visionääridest, kes õigustasid kohutavaid tegusid lihtsate utoopiliste visioonidega. Tervitage keerulisust. Ühendage ideid omavahel. Tehke kompromisse. Lahendage probleeme juhtumipõhiselt.“(lk 193)
See on täpselt vastassuund moraalipaanikale ja valimiskampaania aegsele õhustikule!
Väga tervistav ja hea raamat. Soovitan!



P.S. Küllap tõlkimise kiiruse ja teadustoimetaja puudumise tõttu on sisse lipsanud mõni näpukas (nt lk 77 on „kahekordne kiirus“ seal, kus peaks olema eksponentsiaalne kasv või ruutvõrdeline seos), lk 124 dehüdrateeriva lahuse asemel rehüdreeriv lahus, lk 82 on tollid arvulise teisendamiseta sentimeetriteks tõlgitud), aga mõistmist need ei sega. Tekst on lobedalt loetav ja Roslingu anne selgitada lihtsustavalt keerukamaid nähtusi ei lähe kaotsi.