10. veebruar 2018

#MeToo ja Neverland

Ilmus 10.02.2018 ajalehes „Postimees“. Kirjutatud kolm nädalat varem.


#MeToo ja Neverland


Miski ajab nad jalule. Kõik muu taandub, peale tuleb see lämmatav, kogu maailma enda alla mattev ärevus. Nad tunnevad läbematut vajadust tegutseda, sest midagi peab ju ometi tegema! Aga mida? Seda nad veel ei tea. Kuid teistmoodi ka ei saa, nad on juba jalul ja ärevus aina kasvab.“

Nii algab Urmas Vadi võrratu „Neverland. Romaan inimeste vahelistest suhetest“. Just oma ebamäärasuses on see epiloog väga tabav ning annab edasi seda sihti ja süüdlast otsivat ärevat rahulolematust, milles tänapäev elab. Erinevad nõiajahid ja lintšimismeeleolud, mille üheks avalduseks loeks ka paljukajastatud #Metoo, on selle väljendused. Kuna elame just nimelt psühholoogilises reaalsuses ja just nimelt see mõjutab enim meie isiklikke ja ka poliitlisi otsuseid, siis ei saa seda kuidagi ignoreerida.

Kes on õige kaasarääkija?
Üks esimesi kohalikke reaktsioone #MeToo'le oli küsimus, miks mehed (kõrvulukustavalt) vaikivad. Küsimus oli mõneti õigustatud. Kuigi üldiselt peetakse elementaarseks, et argument ja selle esitaja tuleb hoida selgelt lahus, siis see teema on nõnda tundlik ja psühhologiseeritud, et nii ranget kainemõistuslikkust on siin raske nõuda. Küsimus, kellel on pädevus rääkida, seguneb kiirelt ja lahutamatult küsimusega, kellel on õigus rääkida. Kui kaugele peab ulatuma kaasarääkija elukogemuslik ja moraalne neitsilikkus? Kui füüsika nobelist Niels Bohr võis rahus öelda, et ekspert on see, kes on teinud oma kitsas valdkonnas kõik võimalikud vead, siis soosuhtluse kohalt ollakse tihti vastupidisel seisukohal. Eks see teema puudutab paljusid nii sügavast ja arhailisest kihistusest, kus mõistus ja südametunnistus ei ole veel eristunud.
Kahtlemata on kuival maal ja merele minemata kerge karisid vältida ning samuti saab see inimene tõesti siiras eneseusus vanduda, et ta ettekujutlus endast kui superkaptenist ei kahjustuks ka tormiseimal merel. Tõsi, seda kujutlust ei saa a priori ümber lükata. Ega ka kinnitada. Nii võib ka soosuhtluse ideaalversioone kõige siiramalt jutlustada see, kes karisid on vältinud koos merega. Samuti puudub sugudevahelisi suhteid vaagides neutraalne positsioon – ole, kes oled, alati saab sind süüdistada oma soo eelistamises. Või vihkamises. Võiks ju mõelda, et küllap oleks sooelust rääkima kõige õigem see inimene, kel on pikaajaline (nt ühe lapse täisealiseks saamise kestus) edukas suhe parasjagu edasi kestmas, aga seegi „kõige õigem“ oleks siin üsna tinglik, sest tegureid on väga palju ja iga isikliku kogemuse üldistusjõud väga madal. Enda positsiooni põhjalik teadvustamine on vajalik aga just seetõttu, et enne üldistamist see õigest kohast maha lõigata.

Mahataandamatu isiklikkus
Sooeluga mõneti nagu kooliga: kõigil on selle kohta arvamus – õige kõigutamatu ja veendunud sealjuures – ning see arvamus on väga tugevalt seotud isikliku kogemusega: kellele oli kool koht sõpradega kohtumiseks ja eduelamuse saamiseks, kellele sunnipõrgu alanduse ja kiusamisega. Isiklik koolikogemus võib olla nii radikaalselt erinev, et ühise keele leidmine sel teemal pea võimatu.
Sarnaselt on soosuhtlusega. Maailmapilti sügavaimalt mõjutava isikliku kogemuse värving võib olla akommunikatiivsuseni erinev. Seksuaalselt atraktiivne ja seksuaalselt eemaletõukav inimene elavad täiesti erinevates kogemuslikes omailmades. Ja just kogemused vastassooga – see, kuidas nemad suhtuvad sinusse – annavad põhihäälestuse suhtumises vastassoosse ja esmase kujutluse sellest, millised nad on. Üks neiu võib olla veendunud, et mehed on ühed igavesed kiimakotid, kes muudkui jõllitavad ja käperdama kipuvad, teine võib olla veendunud, et nad ei tule hädavajadusteta rääkimagi. Ja mõlemal on õigus, lihtsalt nende sooline sotsialiseerumisprotsess on radikaalselt erinev olnud. Samuti ei saa seda protsessi läbi teha kiirelt ega mõne (pagulastele mõeldud) flirtimiskursuse raames, sest kultuuriliselt etteantud võrdlemisi laiad piirid peavad kitsenema vägagi erinevate individuaalstete omaduste tõttu.

Soosuhted on pinges. #MeToo kolm aspekti.
Väga üldiselt sõnastatuna: meie ühiskonnas on soosuhted kriisini pinges ja kreenis. #MeToo on selle üks ilming. Selle teine, suuremahulisem aspekt on üksindus, üha rohkemate inimeste suutmatus leida endale paariline ja luua perekond. Ilmekaks näiteks probleemi mastaapsusest on tõik, et käesoleva aasta alguses andis Briti peaminister Theresa May spordi- ja kodanikuühiskonna ministrile Tracey Crouchile ka niinimetatud üksindusministri ülesanded. Selle sammu lähtekohaks olid uuringutulemused, mis näitasid, et üksindus pole vanade inimeste probleem nagu võiks arvata, vaid suurim 15-34 aastaste seas.Siin olekski hea koht juhtida tähelepanu #MeToo debati kolmele tähenduslikule aspektile.

Esiteks, ületamatu sotsiaalne noorus
Kogu debatt ja poleemika toetub olukorrale, mis on normaalne enne püsisuhte ja perekonna loomist, tähendab, partnerivalik, otsimine, huvitatud soole lähenemine jms. See eluetapp, mis on veel lähiaajalooliseltki olnud üsna lühike, on saanud normaalseks vaikeolekuks kirjeldatavale olukorrale. Kasvatuspsühholoogia rajaja, ameeriklane Stanley Hall avaldas aastal 1904 mahuka raamatu pealkirjaga „Adolescence“, adolestsentsus. Ta lõi selle mõiste tähistamaks sotsiaalset iga, mil inimene pole sotsiaalses mõttes enam laps, aga ei ole ka veel täiskasvanu. Ta osutas sellele, et veel 19. sajandil (Ameerikas) astuti lapsepõlvest enamvähem otse täiskasvanuellu. Ühiskonnas olid rollid ja tööd sedavõrd vähekeerukad, et sai (loomulikult vajaduse tõttu ka pidi) nii noor inimene kohe astuda tööellu. 20. sajandi alguseks aga venis küpsemine vastava sotsiaalse valmiduseni 20nda eluaastani. Toonased täiskavanulikkuse viis põhitunnust tunduvad tänapäeval üsna iganenutena – haridus on omandatud, vanematekodust on lahkutud, töökoht on olemas, on abiellutud ja lapsed on olemas. Eriti iganenutena mõjuvad nad sellises sõnastuses, tähendab, lõpetatud tegevustena. Ometi on see ajalooliselt nii olnud. Tänapäeval on aga elutempo sedavõrd kiirenenud, ühiskond ja selle nõutud oskused sedavõrd keerustunud, et sellises mõttes täiskasvanuks ei saagi enam saada. Ei küsita ju enam ametit, vaid kus sa hetkel töötad. Kunagine rahvatarkus „kakskümmend kaks – viimane taks“ kõlab täieliku anakronismina ning ka Martin Helme kasutatud kurikuulus maamärk 27 aastasest lastetust naises kõlas nii eelajaloolisena, et seda kasutati võidukalt ja mõnuga demonstratiivseks solvumiseks.
See näitab Vadi romaani pealkirja täpsust. „Neverland“ oli ju fiktsionaalne asukoht, kus ei vananetud, see oli kodumaa Peeter Paanile, poisile, kes keeldus suureks kasvamast. Sisemisest keeldumisest on aga saanud paljude jaoks väline võimatus.

Teiseks, väljapääsuta diskosaal
#MeToo debatt ei suuda kohe kuidagi püsida nö ajendprobleemi juures, tähendab, sellise ahistussituatsiooni juures, kus keegi mõjukal positsioonil olija kuritarvitab oma mõjuvõimu seksuaalsetel eesmärkidel. Väga kiirelt läheb jutt kõikvõimalike muude ebameeldivate kokkupuudeteni, alates traumeerivatest hääletamiskogemustest ja lõpetades kollegi jultumusega firmapeol. Kõnekas on seegi, et mitte üks Feministeeriumilei saadetud isiklik lugu ei kirjelda juhtumit, kus ülemus või mõni muu võimupositsioonil olev inimene nõuaks seksuaalseid teeneid. Ikka räägitakse ärritatusega sellest, kuidas keegi käitus ööklubis või hämaral tänaval vastikult. Nii resümeerib ka Aet Kuusik #MeToo'd kritiseerivatest artiklitest ülevaadet andes, et „#metoo ei ole erikohtlemise nõudmine, see on turvalise keskkonna nõue. Kus saab muu hulgas vabalt flirtida, seksida ja kanda, mida tahad“ii. See on turvalise keskkonna nõue, miski, mida pole raske mõista, sest soosuhtlus raskestivälditavas ja möödumatus teismeeas võib olla talumatuseni rabe ja neurootiline. „Noorelt pole häbi olla noor,“ on tabavalt öelnud A.H. Tammsaare. Kui ühiskondlik formatsioon sotsiaalse ja bioloogiline vanuse juba liiga lahku käristab, võib tekkida parandamatu frustratsioon küll.

Kolmandaks, lahendusi ei pakuta.
Tähenduslik on seegi, et kogu selle moraalipaanika konstruktiivne osa on praktiliselt olematu. Kui küsida, et mida siis ette võtta, siis moraliseeriv marukoor vaibub mõneks üksikuks vaikselt pobisevaks hääleks ja kui mõni ettepanek ongi, siis on see nii hädine ja elukauge, et meel läheb neid kuuldes haledaks. Näiteks äsja ahistamisteemalise doktoritöö kaistnud Katri Lamesoo vastab küsimusele, mida saaksime kohe ära teha järgmiselt: „Sellise küsimuse esitamine iseeneses viitab asjaolule, et palju pole enam teha jäänud. On märgiline, et „kas“ küsimuste asemel „kuidas“ küsimusi esitatakse, ainiti veel teemal mis sugude vahelist ebavõrdsust puudutab.“iii Kõik. Punkt. Ma arvan, et rohkem optimistlikult ja entusiastlikult polegi võimalik sõnastada, et pole õrna aimugi.
Eks näis, mida võtab ette Briti üksindusminiser. Igatahes see heaoluühiskondlik tee, mida mööda siingi juba päris pikalt on sammutud, tunneb eelkõige ühte meetodit: tuvastada rõhutud ja kapata siis neile riigiga appi. See on rakendatav enam-vähem kõikjal, kus asi on lahendatav rahaga. On ju raha kogumine maksudena ja ümbes jaotamine üks riigi kõige põhilisem instrument. Aga raske on ette kujutada valdkonda, kus see meetod põruks totaalsemalt kui sooelu reguleerimine. Kõik, mida tsentraalvõim siiani heaoluühiskonna loogika järgi selles sfääris on teinud, on taandumine. Sooneutraalne abielu oleks veel üks taandumisnõksakas – enam ei kirjuta riik abiellujatele ette ka erisoolisuse nõuet. Kuidas ja millise instrumendiga peaks appi tulema riik, kui inimene ei suuda rahuldada oma soovajadusi, kui ta ei suuda leida partnerit, kui vastassugu käitub talumatuseni ebameeldivalt? Kas ka soovajaduste rahuldamine peaks olema ka rahaliselt vahendatud ja vajadusel riigi doteeritud? Viimasele ei julge jaatavalt vastata vist ka kõige radikaalsemad ja loogiliselt järjepidevamad riigiusklikud.



ii„Keegi ei keela flirtimist“ http://feministeerium.ee/keegi-ei-keela-flirtimist/ vaadatud 2. I 2018

iiiKatri Lamesoo „Kuidas siis ahistamisega tegelikult on?“ Sirp 22. XII 2017

1. veebruar 2018

Derrida, Foucault, marksism, feminism jms

Mõned tsitaadid koos allikaviidetega.

„Kriitilise teooria ja marksismi vahekorra ajalugu on olnud küllalt keerukas. Ühelt poolt on olnud neid, kes näevad siin aksiomaatilist sidet, s.t marksism ongi kapitalistliku ühiskonna kriitiline teooria. Sellest vaatepunktist kaldutakse marksismi nägema totaliseeriva diskursusena, mille alla saab paigutada kõikvõimalikud ühiskonnak riitika vormid (nt taanduvad klassi-, rassi- ja sooküsimused kõik kapitalistlikule ekspluateerimisele). Teiselt poolt on neid, kes väidavad, et kriitiline teooria esindab kujunevat (postmodernset) intellektuaalset traditsiooni, mis, põlates ära kõik naturalismi ja paratamatuse vormid, ei saa leida ühist keelt marksistliku mõttega ja muudab selle lisaks kõigele ka üleliigseks. Mõlemad seisukohad on ühtviisi juurdunud. Jacques Derrida jaoks – keda paljud peavad nüüdisaegse kriitilise teooria filosoofiliseks arhitektiks – pole eraldusjoon marksismi ja kriitilise teooria vahel siiski nii selge. Ta rõhutab, et tema enda äärmiselt mõjukas dekonstruktsiooniteooria on miski, mis juba oma nimetuses kannab sügavat sidet marksistlike avangutega: „Dekonstruktsioonil pole vähemasti minu jaoks kunagi olnud muud mõtet ja eesmärki kui teatud marksistliku vaimu radikaliseerimine“ (Derrida 1994: 92)*. Kuigi marksismi ortodoksne tõlgendus viitab vastupidisele, pole marksism kunagi kujundanud ühtset õpetust, mis vajaks lihtsalt lähemat selgitamist, et selle universaalne tõelevastavus ja olulisus muutuksid arusaadavaks. Marksism on sama ajalooline nagu iga teinegi diskursus ning pidevalt uuenev ja muutuv, et korrigeerida oma piiratust ja sisemisi vastuolusid, mis iga ajaloolise ettevõtmisega vältimatult kaasnevad. Peatükk algab hinnanguga mõnele Karl Marxi põhilisele uuendusele, eriti just tema radikaalselt uuele rõhuasetusele konteksti- ja võimuküsimuses. Seejärel on vaatluse all Frankfurdi koolkond ja selle katsed arendada välja kontekstil põhinev kriitiline teooria kui meetod, mis võimaldaks uurida moodsat kapitalismi ja selle ühiskondlik-kultuurilisi vorme. Seejärel tuleb juttu diskursuseteooriast, mille eesmärgiks oli võimaldada sotsiaalse reaalsuse integreeritumat analüüsi. Kuigi seda tüüpi analüüsi seostatakse tavaliselt mõtlejatega nagu Michel Foucault ja Derrida ning nende poststrukturalistlike vaatenurkadega, on diskursuseteooria tähtsus kasvanud ka marksistlikus ja postmarksistlikus traditsioonis tänu sellistele teoreetikutele nagu Antonio Gramsci, Stuart Hall, Ernesto Laclau ja Chantal Mouffe. Peatüki lõpp vaatleb Slavoj Žižeki mõtte mõningaid aspekte, mis vähemalt teatud moel tähistavad tagasipöördumist Marxi juurde.“

Glyn Daly „Marksism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 56-57, esiletõsted originaalis
*Derrida, Jacques 1994. Specters of Marx: Th e State of the Debt, the Work of Mourning, and the New International. Trans. Peggy Kamuf. London: Routledge.
NB! Mart Kanguri täpsustus:
 "see käsiraamatus olev tsitaat on natuke valesti tõlgitud, mul on siin toimetajana ka süüd, kuigi ma enam ei mäleta, kes millise variandi pakkus, ka oli originaali lausest tükk puudu, nii et algne lause on:
 "La déconstruction n'a jamais eu de sens et d'intérêt, à mes yeux du moins, que comme une radicalisation, c'est-à-dire aussi dans la tradition d'un certain marxisme, dans un certain esprit de marxisme."
 Inglise tõlkes: "Deconstruction has never had any sense or interest, in my view at least, except as a radicalization, which is to say also in the tradition of a certain Marxism, in a certain spirit of Marxism."
 Seda võiks tõlkida nt nii: "Vähemasti minu silmis ei ole dekonstruktsioon kunagi tähendanud muud kui radikaliseerimist, ja seda ka teatava marksismi traditsioonis, marksismi teatavas vaimus." Niisiis mitte marksismi vaimu radikaliseerimine, vaid radikaliseerimine  k a  t e a t a v a s marksimi vaimus - ja "teatavas" selles mõttes, et D. räägib siin marksismi mitmest erinevast vaimust (ja/või kummitusest), Marxi seesmisest heterogeensusest, ja distantseerub selgelt igasugusest totalitarismist marksismis."


„Kui liberalismi järgi on võimu asupaigaks valitsus, siis marksismi järgi on selleks majandus. Karl Marxi jaoks asub võim nende käes, kes kontrollivad majanduslikke tootmisvahendeid; järelikult muudaks võimu asukoha muutmine ühiskonna struktuuri. Mida see naiste jaoks tähendab, mõtestas lahti Marxi kaastööline Friedrich Engels raamatus „Perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine“ („Der Ursprung der Familie, des Privateigenthums und des Staates“, 1884, ee 1935). Engels väitis, et meeste domineerimine naiste üle algas koos eraomandi tekkimisega inimühiskonnas. Ta järeldas sellest, et eraomandi ja eelkõige kapitalismi kaotamisega kaasneks naiste vabastamine. Sellest järeldub, et naised peaksid töölistega samal moel taotlema kapitalismi kukutamist.
20. sajandil kasutasid paljud feministid Marxi teooriaid marksistlik-sotsialistliku feminismi väljakujundamiseks. Juliet Mitchell töötas välja „kahe süsteemi teooria“: seisukoha, et naisi ei rõhu mitte üksnes kapitalism, nagu Engels oli väitnud, vaid ka patriarhaat. Kahe süsteemi teooria poolehoidjad järeldasid, et naiste vabastamine nõuab seega mõlema mainitud struktuuri lammutamist. Nancy Hartsock töötas Marxi proletaarse seisukoha eeskujul välja „feministliku seisukoha“. Hartsock kinnitas, et rõhutuks olemine avab naistele ühiskonna tegelikkuse kohta ainulaadse ja tõepärasema vaate. Mitchelli kombel väidab ta, et naised peavad vabanemiseks ründama nii patriarhaati kui ka kapitalismi.
Marksistlik-sotsialistlik feminism läheb liberaalsest feminismist kaugemale, uurides pigem naiste allutatuse ühiskondlikke, mitte kitsalt poliitilisi ja õiguslikke juuri. Väites, et naisi rõhub just patriarhaalne struktuur, aitab ta laiemalt mõista naiste rõhumise põhjuseid. Kuid liberaalse feminismi kombel piirdub ka marksistlik-sotsialistlik feminism ühiskonna objektiivsete struktuuride uurimisega. Alles feminismi järgmise faasi saabumisega arenes feministik mõte kriitiliseks teooriaks ühiskonnast. Radikaalne, psühhoanalüütiline ja postmodernne feminism uurivad, kuigi küll eri viisil, kuidas said naistest meie ühiskonnas „naised“. Nad vaatavad kaugemale ühiskonna majanduslikest, juriidilistest ja poliitilistest struktuuridest, et analüüsida, kuidas soo tähendust luuakse ja põlistatakse ühiskonna kõigis aspektides.“

Susan Hekman „Feminism“ kogumikus „Kriitilise teooria käsiraamat“ koostanud Simon Malpas ja Paul Wake. TLÜ Kirjastus, 2015. lk 150-151, esiletõsted originaalis

*

„Ent seegi vähene lootus, et mingi püsiv tarkusetera võiks siiski peituda ka humanitaaride töödes, pudenes põrmuks, kui häälekas 20. sajandi õpetlaste koor, osalt motiveeritud naiste ja vähemuste nõudmisest suurema väärikuse järele, kuulutas, et väidetavad tõed valgete Euroopa meeste teostes – nagu Montaigne, Locke, Hume, Kant, Dostojevski, Flaubert, Gibbon või Tolstoi – olid mõjutatud nende soo, ajastu ja kohaga seotud eelarvamustest ning kujutasid endast „sotsiaalseid konstruktsioone“. Need kriitikud, keda sageli nimetati postmodernistideks, väitsid, et ükski väärtussüsteem ega mingi teksti tõlgendus pole loomupäraselt tõesem kui teine. Rühm, kes juhtus domineerima, kuulutas oma väärtushinnanguid, meetodeid, kontseptsioone ja seletusi, et säilitada võimu teiste üle, kes järgisid mõnda teist eetikakoodeksit. Ehkki kateedrites ja kutsealaliitudes on alati võisteldud mõjuvõimu pärast, otsustasid postmodernistid muuta igasuguse intellektuaalse jõupingutuse poliitiliseks.
Ei läinud kaua, kui humanitaarteadused killustusid sektideks, kes hakkasid uurima pigem inimeste kategooriaid – naisi, muslimeid, latiinosid, homoseksuaale – kui ideede kategooriaid. Postmodernistid ehk dekonstruktsionistid, kes pidasid oma vanavanemateks Nietzschet ja Heideggeri ning vanemateks Derridad ja Foucault'd, kuulutasid oma katekismuses, et ühelgi autoril pole ligipääsu tõele, sest semantilise kirjelduse ja tegelikkuse vahel pole mingit seost. Iga sõna tähendus sõltub teistest sõnadest lauses ja iga lause tähendus teistest lausetest narratiivis. Iga õpetlane takerdub lõputusse regressi sõnade labürindis, mis kunagi ei suuda täpselt tabada reaalsust. Sõnu, nagu on märkinud Joyce Appelby, tuleks võrrelda pigem metsikult karglevate pallidega löökkuulimängus kui juveelidega šeifikarbis.
Järele mõeldes pole see skeptiline vaade sugugi nii radikaalne, kui esmapilgul tundub, sest selle põhitees ulatub tagasi Francis Baconi, Ludwig Wittgensteini ja Virginia Woolfini. Põhiline idee, millest eespool juttu oli, seisneb selles, et igal lausel on võimalike tähenduste väli ja ühelgi tähendusel pole eelisseisundit ega muutumatut refernti. Seepärast on seos keele ja tegelikkuse vahel alati mitmetähenduslik. Ehkki mõned dekonstruktsionistide sõnumi aspektid olid paikapidavad, olid need vähem revolutsioonilised, kui nad ise ja nende järgijad arvasid. Ent nad läksid oma semantilises suurpuhastuses nii hoogu, et hakkasid puruks peksma ka hinnalist kristalli. Nende äärmuslikult teravad kallaletungid tõelevastavuse tähendusele, teaduslike väidete karikeerimine ja kriitiline suhtumine seisukohta, et mõningaid vaimuseisundi ilminguid võib põhjendatult pidada vaimuhaiguseks, olid osalt ajendatud tõsiasjast, et humanitaarid hakkasid staatuselt alla jääma teadlastele, kellest olid saanud kiindumuse, helduse ja tähelepanu objektid nii kolledžijuhtide kui ka meedia silmis. Tuletagem meelde, et kui Uue Salemi elanikud hakkasid ohustama traditsioonide küljes kinni olevaid Vana Salemi kodanikke, süüdistasid viimased neid nõidumises.
Kui kõik laused on loomupäraselt mitmetähenduslikud, siis usk, et mõni tekst võiks millegi kohta tõe esile tuua, on illusoorne. Kuna loodusteadlased uskusid, et avastavad tõeseid fakte looduse kohta, olid postmodernistide rünnakud ajaloolaste, filosoofide ja kirjanduskriitikute vastu ühtlasi väljakutse loodusteadlastele, kes väitsid end omavat erilist eesõigust looduse kohta kehtivatele tõdedele. Ent põhjus, miks füüsikud loobusid mõttest, et eeter võiks olla keskkond, milles valgus levib, ei ole võrreldav põhjusega, miks Jacques Derrida väidab, et iga narratiiv sisaldab ebaamäärasust. Ehkki uurijatel on võimalik teada vaid seda, mida nad vaatlevad, ja nad ei saa kunagi tundma õppida sündmusi nii, nagu need looduses tegelikult aset leiavad, teevad nad sellegipoolest endiselt olulisi avastusi, mis aitavad parandada nende kriitikute tervist ja heaolu. Dekonstruktsionistid näisid kuulutavat, et kui neil pole võimalik saada kõike, siis ei taha nad midagi.“

Jerome Kagan „Kolm kultuuri. Loodusteadused, sotsiaalteadused ja humanitaarteadused 21. sajandil“ TÜ Kirjastus. 217. lk 303-305

*

„Ma elan Ameerikas, kus aina diskuteeritakse postmodernismist, dekonstruktivismist, ent minu reaktsioon sellele on äärmiselt negatiivne. Mind hämmastab nende tendentside, mille tunnistajaks ma nooruses olin, teatud hilinemisega levitamine.
Millest ma räägin? Historismist, see tähendab veendumusest, et tõtt ei ole olemas, et kõik tõed tulenevad antud ühiskondlik-majanduslikust olukorrast. Me saime selle koos marksismiga, eks ole? Kogu postmodernism on minu arvates samasuguse mõtlemise jätk, et kõik sõltub ühiskondlikust, ajaloolisest jne tingitusest. Historism täie rauaga. Postmodernism on ju lõpuks veendumus, et mingigi usk või maailmavaade ei ole täna enam võimalikud. Sellega käib kaasas kõige taandamine huvide konfliktile ja sellised nähtused nagu näiteks äärmusfenimism, mis kuulutab, et kogu kirjandus on seni olnud domineeritud valgete isaste poolt. Minu jaoks on need asjad, millel ei ole mingit tulevikku, need kaovad sama äkki kui ilmusidki. Aga siiski on need tugevalt esil.
Me teame hästi, et sellised doktriinid hävitavad inimest sisemiselt. Need on kahjulikud, sest inimene vajab tõde, vajab usku, ta ei saa rajada oma elu liivale. Siin tuleb kohe ka märkida, et postmodernismi kõige destruktiivsemad elemendid – nõndanimetatud dekonstruktivism – tulid Prantsusmaalt.“
Czesław Miłosz „Rzeczpospolita“ 1992, nr 286 (aitäh Hendrik Lindepuule)


"Ameerika pakub kultuurilisest küljest üsna kentsakat vaatepilti, sest siia ulatuvad prantsuse intellektuaalide moevoolud. Selliste filosoofide nagu Derrida mõjul on dekonstruktivistid teinud endale pesa mitmes ülikoolis ja hakanud hukka mõistma kõiki, kes nende arvates on “vanad kalossid” ega mõista dekonstruktivismi. Kirjanduskateedrites suhtutakse põlgusega teadusesse ja filosoofiasse, sest dekonstruktivistide jaoks on üksnes kirjandusuuringud tähtsad, neid võetakse kui inimkonna avangardi. Need on Prantsuse haigused. Aga samasugune haigus oli ju ka marksism."
Czesław Miłosz „Gazeta Wyborcza“, 1991, nr 132 (aitäh Hendrik Lindepuule)

*



“Sexuality is to feminism what work is to marxism: that which is most one’s own, yet most taken away. Marxist theory argues that society is fundamentally constructed of the relations people form as they do and make things needed to survive humanly. Work is the social process of shaping and transforming the material and social worlds, creating people as social beings as they create value. It is that activity by which people become who they are. Class is its structure, production its consequence, capital a congealed form, and control its issue.
Implicit in feminist theory is a parallel argument: the molding, direction, and expression of sexuality organizes society into two sexes: women and men. This division underlies the totality of social relations. Sexuality is the social process through which social relations of gender are created, organized, expressed, and directed, creating the social beings we know as women and men, as their relations create society. As work is to marxism, sexuality to feminism is socially constructed yet constructing, universal as activity yet historically specific, jointly comprised of matter and mind. As the organized expropriation of the work of some for the benefit of others defines a class, workers, the organized expropriation of the sexuality of some for the use of others defines the sex, woman.”
Catharine A. MacKinnon “Toward a Feminist Theory of the State.“ 1989. Harvard University Press. lk 3