11. veebruar 2015

Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist

Ilmus pisut kohendatuna ajalehes „Eesti Ekspress” 11.02.2015


Kiri Ludiitide ja Masinistide Parteist


Mihkel Kunnus


Viimase sajakonna aasta pöörane tehnoloogiline areng on kaasa toonud suure sisemise pinge sellisesse moraalsesse kategooriasse nagu töö.
See, kui keskne oli töö ja töölise mõiste kommunistlikus ideoloogias, on üldtuntud. Nüüd oleme juba paarkümmend aastat kultuuriruumis, mille kujunemislugu kirjeldas Max Weber sotsioloogiaklassikasse kuuluvas teoses „Protestantlik eetika ja kapitalismi vaim” (1904-5). Marthin Lutheri arvates on töö inimese hingeline kutsumus (mõelge kui pateetilise sisuga on eestikeelne sõna „elukutse”!) ja John Calvin rõhutas, et tööd peavad tegema kõik inimesed, ka rikkad, sest jõudeelu on iseenesest patune. Töö on püha ja püha on ka õiglane tasu. Eesti kirjanduskaanoni keskne kuju Vargamäe Andres oli elajalik töörügaja, Kalevipoja kündmisetüüdid olid vägilasele vastavad. Ütlused „kes ei tööta, see ei söö”, „kuidas töö, nõnda palk”, „vara tööle, hilja voodi, nõnda jõukus majja toodi” jne on väga kodused.

Suur häda ongi nüüd aga selles, et tehnoloogia ja rahandussüsteemi arengud on töökuse ja tulemuslikkuse (tasu) pea täielikult lahutanud. Inimese sissetulekud sõltuvad ta töökusest väga vähe, suures plaanis vaat et üldse mitte. Kui tehnoloogia oli meile kunagi mitte küll täiuslikuks, aga tõhusaimaks vahendiks loodusjõudude stiihia vastu, siis praegu on tehnoloogilis-bürokraatlik süsteem kasvanud ise nii suureks ja võimsaks, et kangelaslik töörügaja on tema ees kui lepaleht tuules. Üks vene naine kirjeldas, kuidas mõne nädalaga kahanes ta ostujõud neli-viis korda. Kas sel oli midagigi pistmist ta töökusega? Kurikuulsad on võrdlused Soome ja Eesti palkade vahel. Kas Soome karge õhk mõjub eestlasele nii, et ta väledus ja võimsus kasvab suurusjärgu võrra? Nonsenss, loomulikult mitte. Lihtsalt inimese enda töökuse osakaal on tühine. See ei ole alati nii olnud ja muutus on olnud järsk. Moraalsed hoiakud on aga loomuldasa inertsed ja kui vaadata praegustki valimiseelset debatti, siis palkade ümber veheldakse täisti sarnaste moraalsete väidetega: edukuse karistamine, vaesus kui süü, töötus kui laisklemine, tööjõupuudus kui vereimejalikkuse tagajärg jne.

Kui kartuleid võtta käsitsi või riisuda heina rehaga, siis oleneb tulemus inimese töökusest ja töövõimest. Aga see ei ole enam ammu nii. Sellised mõisted nagu tootlikkus, efektiivsus ja konkurentsivõimelisus on ammu kaotanud oma inimmõõtmelise sisu.
Marxil oli oma ajal paljus õigus, aga ammu enam ei võistle va kapitalistid-tööandjad selles, kes suudab oma töölisi tõhusamalt ekspluateerida ja tühjaks pigistada. Kõige edukamad on need, kes suudavad tööprotsessi kõige rohkem mehhaniseerida, edukas ettevõtja pole see, kes suudab hoida endal orjade armeed, vaid see, kes suudab inimtööjõust maksimaalselt lahti saada. Inimene on kohutavalt kallis, tülikas, vähetöökindel ja kapriisne, mistõttu vähegi motoriseeritumas ühiskonnas peab ta saatusel olema palju ühist hobuse omaga.

Õigus on neil, kes ütlevad, et meil pole piisavalt tootlikkust ja efektiivsust, seepärast on palgad madalad, aga siin tuleks täpsustada, et see tuleb tehnoloogia, mitte inimtöökuse puudusest. Lühimalt: õigus on ka neil, kes ütlevad, et inimesed ei kannata oma laiskuse ja süü tõttu.
Selgitan kassiiri näitel, sest kurikuulus on nii nende palkade väiksus, kui ka töökoormuse suurus.
Ütleme, et firmal kulub kassiiri peale kõigi maksudega kokku 1000eurot kuus. Tark ettevõtja võtab laenu ja ostab robotkassiri, ütleme 12000 euroga, pärast laenu tasumist toob üks selline robotkasiir ettevõtjale tulu võrreldes eelmise olukorraga 1000 eurot kuus. Samas inimkassiirid kaotasid töö ja ettevõtte palgal on üks korraliku palgaga robotihooldaja. Tulid juurde mõned töötud, aga ka üks kõrgepalgaline ametikoht.
Selline ongi mehhaniseerimise kahetine loomus: see kaotab töökohti, aga tõstab tööviljakust. Tõstab palku ja suurendab töötust.  
Ja veel: mida robotiseerunum on ühiskond, seda efektiivsem, tootlikum ja konkurentsivõimelisem see on, samas on seda väiksem inimese enda panus töö tulemuslikkuse osas. Soomes on palgad niipalju kõrgemad, sest see ühiskond on tehnoloogiliselt sedavõrd paremal järjel. Ja masinate kõrval on inimesel mõnus.
Lõpmatuseni see protsess jätkuda mõistagi ei saa, aga selline elukorraldus ei varise kokku mitte selle pärast, et üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kel pole midagi kaotada peale ahelate, vaid üle kriitilise piiri kasvab nende inimeste hulk, kes ei suuda endale ahelaid leida. Tööpuuduse tont käib mööda Euroopat ja tema nimeks saab Leegion.

Miinimumpalga seadusandlik tõstmine suurendaks tööpuudust kiirendatud korras, sest ellujääksid ainult need ettevõtjad, kes on mehhaniseerimises osavad. Mida teevad asutused, kes hakkavad majanduslikkesse raskustesse sattuma? Alati inimesi koondama, vähendama neid suuru kuluartikleid, mitte otsima inimesi juurde, sest need on tootlikud jõud. Ei ole, masinad teevad tööd, ei nõua palka, ega putka konkurendi juurde.

Kui süsteem kui tervik enam ei kasva – ja me oleme kasvupiiridel – , siis jäävad efektiivsuse tõstmise tõttu töö kaotanud inimesed üle. Neil ei ole kuhugi minna. See tekitab frustratiooni ja tigedust, revolutsioonilisi meeleolusid.

Inimene on alati ja pidevalt kulutaja, sünnist surmani vajab ta riideid, süüa, eluaset jne. Mingil etapil ja headel oludel on ta ka teenija. Olud on muutunud selliseks, et elu esimeses otsas on inimene pea kakskümmend aastat puhas kulutaja, mingid aastad enne surma on ka inimene üldiselt puhas kulutaja. Süsteem püsib püsti siis, kui kulutajate ja teenijate suhe on tasakaalus. Päris hapuks võivad lood minna siis, kui süsteem on nõnda üles ehitatud, et teenijad (ehk tööjõud) saavad liikuda vabalt, aga kulutajad (lapsed, pensionärid jt)  ei saa. See on ränk miinus eelarvereal, kui inimene, kellesse on ca kolmkümmend aastat investeeritud (näiteks on koolitatud arstiks), lahkub just sel hetkel, mil temast oleks pidanud saama teenija. Vat kui oleks tööjõu liikumise vabaduse kõrval ka pensionäri liikumise vabadus, nii et iga ELi kodanik võiks valida, milline riik talle oma tariifi järgi maksaks! Küll see aga ühtlustaks!

Siimani farmis tehti hiljuti suur investeering, osteti miljoni eest traktoreid. Mis tunne peaks peremehel küll olema, kui need traktorid ühtäkki lihtsalt lahkuksid? Ei, masin on investeerijale truu, sest elutul asjal pole vaja elutingimusi. Aga inimtöölisel on vaja elutingimusi ja samuti on tal võime neid isepäi otsida, miska on ta sellises süsteemis kohutavalt halb investeering. See on lihtne matemaatika ja tasuvusarvutus: mida vähem inimtöölisi, seda efektiivsem ja tootlikum. „Rahva töövõimelise osa väljavool riigist on rahvastikukatastroofi mõõtmetega, aga propaganda räägib aina edasi Eesti eduloost,” pahurdab Mati Hint taipamata, et inim(tööli)stest lahti saamine ongi majanduse edulugu.



-------------------------------------

Mati Hindi tsitaat pärineb 6.II.2015 "Sirbi" loost "Eesti Nokia - negatiivne sünergia". LOE!