31. detsember 2013

Mati Unt 70. Vähem pugemist noorte ees!



Vähem pugemist noorte ees!

Mati Unt

Kirjandusliku nimega abiturient Kristjan Jaak Arkaadias: “Kohustuslik kirjandus tekitab vastikust.” Minagi olin Arkaadia teel – mäletan, et osa teoseid olid vastikud. Vilde realistlikud romaanid ei läinud ja ei lähe nüüdki peale. Ka “Don Quijote”, mida lugesin viieaastaselt (kohustuseta muidugi!) jättis ebameeldiva mulje, millest pole siiani päris üle saanud.
Jah, laps ei taha kohustusi, ainult õigusi? Kuid kas too “laps” on siis päris täisõiguslik? Kohtulikult küll teda karistada ei tohi. Kuid kas ta pole juba olemuselt deviantne, nagu XIX sajandil arvati? Kas ta ei vajagi suunamist ja sundust?
Ei saa asja nii kitsalt vaadata. “Lapsepõlv” ja “noorus” on eelkõige kultuurikonstruktsioonid. On teistsuguseid aegu olnud. Platon võrdles lapsi loomade ja orjadega. Keskajal polnud Philippe Aries’ järgi üldse “lapse” kontseptsiooni. Seitsmeaastaseks saanu oli täiskasvanud ja kõik. Talupoja poeg läks põllule, rüütli poeg hakkas õppima mõõgavõitlust. Täiskasvanud ja lapsed kandsid samu riideid, mängisid ühtviisi pimesikku, keksu ja lumesõda. “Laps” tekkinud alles XVI sajandil. Aga – “lapse” ja “täiskasvanu” vahele mahub veel uuem leiutis – “noorus”, mida polevat enne XIX sajandit üldse olnud. (See ongi “must auk” laste ja täiskasvanute vahel, millest räägib Kristjan Jaak. “Noorust” polnudki, ta leiutati umbes Petersoni eluajal.)
Teame, kuhu see kontsept on välja viinud. Nähtus, mis sai alguse mõnisada aastat tagasi tänu progressile, valgustusele, Prantsuse revolutsioonile, romantismile ja siis industrialiseerimisele, on ammu jõudnud noore ülistuseni (“kõik, kes lapseks jääda tahavad...” hüüdis luuletaja) ja tänapäeval – tohutu turunähtuseni (mängud, muusika, mood). Loodetakse õigusega, et noored (olles ühtlasi kriitikavabamad) teenivad rohkem ning suudavad enam osta nende jaoks välja mõeldud uusi asju. Kapitalistid püüavad infantiilset ellusuhtumist kaela määrida ka keskealistele, provotseerides neidki šoppama, reisima ja tantsima. Ajakirjandus halvustab regulaarselt vanemat muusikat ja aina kiidab uut. Rootslane mõnitas mingisugust eesti raadiojaama, kes mängis Chris Read. Tühja sest Reast, kuid mis ütleksid rootslased, kui mõni jaam mängiks Mistinguette’i (1875 – 1956) või Joe Oliveri (1885 – 1938)? Magnaatidele on “kõik uus parem kui kõik vana” (Brecht).
Vanasti märkisid üleminekut täiskasvanueale julmad initsiatsiooniriitused. Praegune armee on vaid selle kahvatu vari. Ühiskond ei nõua lastelt angroo enam midagi. Ole aga laps ja naudi! Individualismi kasvuga on kaasnenud üksildased arvutimängud, mis pikendavad kunstlikult infantiilsuseiga (olles escape, kuid teadmata, millest eskeipitakse). Isegi elitaarne Kristjan Jaak (abiturient!) nõuab “omavanustele” mõeldud kirjandust. Need on siis õigused.
Vastupidine tendents, millele on kord juhtinud tähelepanu ka Priimägi, seisneb üleskutses võimalikult ruttu sotsialiseeruda, täiskasvanuks saada, kiiresti pumba juurde jõuda. Need on siis kohustused.
Esimene tendents viitab lapsepõlve venitamisele, teine lühendamisele. Kahtlemata tekitab see dilemma frustratsiooni. Muidugi, ka pankur võib vaibil titte mängida, proletaarlasneiut piitsutada, kuid ta peab hommikul siiski panka jõudma ja arvuti taga nägu tegema.
Taas kohustusliku kirjanduse juurde. Arvan, et kooli kirjanduskavad on siiani valed. Püütakse õpetada kirjanduse ajalugu ja kirjanike elulugusid. Sel pole küll mõtet. Samas on vale, et peaks õpetama kirjandust, kus õpilane “ennast peategelasega lähedasena saab tunda”. Lugegu sellist toodangut see, kes ise tahab. Õpetatagu eelkõige konstantseid vaimlisi entiteete. Näiteks “Huckleberry Finni”, “Kuritööd ja karistust”, Jüri Üdi, “Stepihunti”, “Silma”, “Daodejingi”... Ja mitte nii, et “noorukil” (kes – kordame – enda teadmata on vaid üks kultuurikonstruktsioon) oleks suva valida “lastekirjandust”, vaid teda lausa sunnitakse väärtteoseid lugema, sülitades selle peale, mis ta asjast arvab.
Ah et keeruline – vähe tegevust, palju mõtteid? Ei saa millestki aru? Siis minegi sõjaväkke, lihtsale tööle, ära tüki kõrgemale. Niikuinii on liiga paljud “need, keda enne kuskil polnud, hakanud äkki olema kõikjal” (Ortega y Gasset). Pole vaja haritud Kristjan Jaagul neile advokaadiks olla. Inimesed pole ju ometi võrdsed!
Kuna “noored” ise on kultiveeritult häbematud, võiks “vanad” neid julgemalt vastu sõimata.
“Kuule sina, adolestsent! Mis sa kurat õige ruulid! Pea lõuad, sa juveniil, kui seniil räägib! Oled üks faking konsumerismi produkt,” hüütagu neile, “meie, aduldid, su leiutasime, ja meie su ka tapame, kui vaja! Point!”
 

(2000)

28. detsember 2013

Enter riimis rindade vahel



See tekst ilmus vana hea „Sirbi” viimases numbris (14.11.2013). Ja see revolutsioonimäsu mõjus nagu uni st nagu katkestus teadvuses, mis eraldab eilse tänase pidevusest. Seega see ilmus vähemasti minu jaoks justkui möödunud ajaloosündmus.

Pisut polemiseerin siin autoripositsiooniga, empiirilise autori ja minajutustaja samastamisest ja samastamatusest. Aga kohtasin nii kapitaalset möödalugemist, et tundsin pedagoogi igipõlist ahastust kontroll- ja eksamitööde parandamisel.
Kirjanik ja kriitik (!) Reet Kudu suudab ilmutada sellist funktsionaalse kirjaoskuse puudumist, et pedagoogipisar tuleb silma, tsiteerin:
„ikka sessamas Kenderi-eelses "Sirbis" jagas Mihkel Kunnus muljeid iseendagi eraelust, kuidas ta olla töötanud paar aastat tagasi klienditeenindajana Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru Keskuses, kus ta olevat vaid kuus kuud vastu pidanud, sest "kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud" ostjatele ehk "lihtinimestele" väsitas. Lisaks julgenud boss teda ja teisi saianäppajatele häbistada kui "nahaalseid kratte". Solvatud saiavaras ähvardas kultuurilehe kaudu, et "päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab ka nahaalseid luuletusi kirjutada)"”.
Ei samastata mitte luuletuse minategelane empiirilise autoriga, vaid empiiriline kriitik tsiteeritava luuletuse minategelasega – vot, see on otselugemine!

Üpris huumoritajuta otselugemist ja kihilisusepimedust harrastab ka Kätlin Kaldmaa, kes kirjutab „Loomingus” (XII.2013) alloleva tekstiga suhestudes Liina Tammiste luulekogust. Seal sisalduvad otsesõnu kõik klišeed, millega siin otsesõnaliselt polemiseerin.
Nt „Žanridega on kaasaja kirjanduses just nii, nagu on. Kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on, kui ütleb, et kirjutas romaani, siis nii see ka on” (lk 1706) ja siis veel: „Võtkem arutelu aluseks kriitika algtõde, et luuletuse mina ja autori mina ei ole üks ja sama isik”.
Igatahes ühe oma tõe vastu Kaldmaa eksib. Sest ma kuulutan oma teksi kohe alguses luuletuseks ja „kui inimene ütleb, et ta kirjutas luuletuse, siis nii see ka on”, eks, ent hiljem Kaldmaa vaidleks justkui Mihkel Kunnusega, tähendab, eksib kriitika algtõe vastu, daah!

Aga, et pedagoogianaloogia oleks täielik, siis tuleb tunnistada, et oli ka vähemasti üks õpilane (loe: lugeja, suhestuja) tänu millistele võib ikka klassi ette minna, selline, kes sai aru ja oli võimeline kaasa rääkima (ja lausa edasi arendama, parandama, täiustama) – Hasso Krull „Vikerkaares” 12.2013.



Enter riimis rindade vahel. Paar tähelepanekut värskema luule asjus.

Kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumiga, siis on väga ootuspärane, et need annavad mingeid ristandeid, näiteks lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

Mihkel Kunnus

*
Proloogselt kinnitan, et ajastuvaimulikel oludel on kujunenud nõnda, et luulet ja mitte-luulet võib eristada ainult nürimeelne ja passeistlik võimukehtestaja (eeldatavasti isane) ning mitte ühelgi institutsioonil ei ole, tähendab, ei tohi olla võimu määratleda, kes on kunstnik ja kes mitte, sest see on, tähendab, tohib olla ainult iga inimese enda deklareerida. Seega teatan järgneva teksti preventiivseks kaitseks, et selle näol on tegu luulega, vormiuuenduslikult artikuleeritud kaebehüüuga mu murtud tiivaga hingelinnult (albatross). Selle valu ehedus on nende sõnade autentsuse garantii ja tõesuse viimne instants. Empaatiatu võib mind mitte mõista, kuri ja amoraalne isegi arvustada, aga mu öeldut ei saa ümber lükata, ega isegi vaidlustada. Kui esseistika isa Montaigne ütles „mina”, siis tähendas see pisendust, alandlikku auku lauses, mis imes sellest igasuguse autoriteetsusepretensiooni, ent minu hingevalu mina on Arhcimedese punkt (naba), millele toetudes võin nihutada paigast Maa. Sinu ka.
1.
Olen ikka pidanud luulet sõnakunsti kõrgeimaks avaldumisvormiks (romaanis ja esseistikas domineerib vaim). Seda võiks võtta isegi defineerivana, kui selline aristokraatlik määratlus poleks demokraatlik-bürokraatlikul ajastul kõlbmatuseni düsfunktsionaalne. Ka wikipedia on üsna arglik: „Poeesia ehk luule on värss- ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur”. Teadagi, mis häda on nende selgepiiriliste määratlustega – need on alati liiga prokrusteslikud ja paljud loovisikud on teinud neist välja murdmisest kui mitte eesmärgi iseeneses, siis vähemasti advokaatliku meelelahutuse. Kuna mul isiklikult pole olnud vajadust luulet formaalselt defineerida, näiteks teha akadeemilises või avalikus sfääris eristust luule ja mitte-luule vahel, siis olen püsinud vaikiva eelduse juures, et poeet on see, kes valdab sõna paremini kui mittepoeet, et sõna „poeet” tähistab keelevaldamise meistriklassi ja luule on keelekasutus, mis ületab osavuselt ja keerukuselt tavapärase, proosaliku keelekasutuse.

2.
Liina Tammiste debüütkogu „Refresh” esitlusel (Tartus 22. X 2013) tabas mind mitu ahhaa-elamust, millele söandan oletada mõningat kultuurikriitilist kaalu. Kui Tammiste käest küsiti, kuidas ja miks ta luuletama hakkas, siis ta vastas umbes nii et „tundsin, et mul on mingi mõte, aga lause on nii keeruline ja siis veel need komad”. Ma ei taha siin autorit kuidagi pisendada või halba valgusesse jätta, see on praegu mälu järgi ja lõdvalt tsiteeritud, kus juures tuleb kindlasti rõhutada, et suulises vestluses, iseärnis sellises pingevabas ja lõbusas meelolus nagu sellel esitlusel, me väljendumegi väga lihtsakoeliselt ja vabalt (hiljem ta selgitas mulle, et ta tsiteerinud oma lugejaid, kellele komadega tekst kippus üle jõu käima). See „ülestunnistus” nihutas mul toona pusletükid paika ja osalt vist seetõttu, et teiste noorte õppejõududega (sealhulgas TÜ humanitaaralade omadega!) isekeskis tudengite funktsionaalse kirjaoskuse üle arutledes olin tihti kasutanud kirumisi fraasi „paljude jaoks on lause juba liiga keeruline struktuuriüksus”. Oletasime, et osalt on see seotud sotsiaalmeedia ja kergeklahvilise klaviatuuri laialdase levikuga, sest suurt trükikiirust lubav klaviatuur on tehnoloogia, mis võimaldab peas valitseva assotsiatsioonipuntra üsna vahetult tähejadaks taguda. Ning õigest klahvist mööda toksamine on tohutu allikas sõnanaljadele, aiva trüki, köida ja pista saamaturiiulisse.
Muidugi ei pea ma sellist luulet keelelise lodevuse eestvedajaks, aga mitte ka järellohisejaks, pigem ikka ausaks kaasteeliseks, mis nõnda kindlasti oma kompanjone kõnetada võib. (:)kivisildnikule teeks siin hoiatuse – luuletamine ei päästa loomastumisest, ka loomad luuletavad, otsi viiendat kolonni!

3.
Siinkohal teeksingi järgmise üldistuse: kui traditsiooniliselt on luule tähendanud keelekasutust, mis on rohkem struktureeritud, rohkem kodeeritud kui proosakõne (ropendamisi: poeetilises diskursuses semantiseertitakse keele formaalseid, grammatilisi ja süntagmaatilisi elemente, poeetiline funktsioon projitseerib ekvivalentsuse printsiibi selektsiooni teljelt kombinatsiooni teljele jne), teisisõnu, luules on keelekasutus olnud traditsiooniliselt keerulisem ja komplitseeritum kui proosas, siis nüüdne vabavärss on keelekasutus, mis on lihtsam, vähem struktureeritud, vähem kodeeritud kui tavakeel ja proosatekst, teisisõnu, kui luuletaja oli varem selline sõnavaldaja, kelle konstrueerimisoskus ületas tavalise, grammatiliselt korrektse lause, siis moodne luuletaja võib vabalt olla nii vilets sõna valdaja, et ta ei küündi enam sellise konstruktsioonini nagu lause. Reljeefselt: kui traditsioonilne luuletaja ületab lause, siis moodne luuletaja ei küündi selleni.
Selles tendentsis võib kindlasti näha uue meedia mõjutusi ja chat-kultuuri pealetungi. Ütleb ka Tammiste, et hakkas kirjutama otse Facebooki-seinale.

4.
Siin tuleb teha mõni täpsustus. On ka öeldud, et vabavärss on keerukam kui riimluule. See võib tõesti nii olla. Seda juhul, kui jääb alles see tingimus, et luuletekst on keerukam ja rohkem kodeeritud kui proosatekst. Sel juhul ei tule proosalisust ületav struktureeritus näiteks sõnade perioodiliselt korduvast kõlast vms, vaid mõnest subtiilsemast korrastatusest, muusikalisemast rütmistatusest, tähendusliku tasandi korduvusest või ka struktureeritud lünklikkusest või grammatiliste korrastusmehhanismide tähendusloovast puudumisest. Näiteks Ene Mihklesonilt (vabalt võiks olla keegi teine) võib leida vabavärsse, mille kunstilisus on loodud just nimelt grammatiliste elementide puudusega. Toon näiteks ühe isikliku lemmiku:

Kui sind on löödud On sul mitu võimalust
Ellu jääda Või kõndida eemale
Ainult lööjal ei ole valikut

(kogumik „Torn”, Varrak, 2010, lk 44)

On üsna selgelt näha, et sõdurtubli keeletoimetaja mõjuks sellele tekstile vaesestavalt. Konstrueerin ad hoc vahest ilmekama näite:

laena mulle kirvest
raskolnikov meis jäätunud
mere tarvis liivast
enam ei piisa täiskui
ehin jääkillustikuga
sa tulid nagu päike

Reeglipärase interpunktsiooni, lauseehituse ning suure ja väikese algustähe kasutamine lõhuks kunstilise vormi ja tähenduse mitmemõõtmelisuse.

5.
Jätan siin kõrvale Jaan Kaplinski (vabalt võiks olla keegi muu, aga ta on märgilisim) mõtlikud sõna- ja fraasitilkumised, kus grammatika puudumine ei tule pähegi. Tahtsin esile tuua paar üldistavat tähelepanekut just sellisest, ütleme, nüüdisluulest, mida võiks küllalt täpselt kirjeldada kui uut kommunikatsioonivormi, millele on tunnuslik vaevumatus areneda korrektse lauseni, teatud lause-eelsus. Ütlen, vaevumatus, sest silmaspeetavatele tekstidele ei teeks pedantliku keeletoimetaja parandused tähenduslikus plaanis midagi. Pigem teeks lugemist kergemaks. Tulemuseks oleks siis midagi sellist – kui tuua näiteks midagi tõeliselt head –  nagu Kalev Kesküla kogumikus „Elu sumedusest”.  Toon siia näite Sveta Grigorjevalt (jälle: vabalt võiks olla keegi teine), see on tekst pealkirjaga „Musta pori näkku”  kogumikus „Kes kardaks Sveta Grigorjevat?” (MTÜ Värske Rõhk, 2013, lk 38-9). Toon selle keeletoimetatult st sõnade järjekorda ei muuda, aga ridade murtuse kaotan ära, samuti panen kirjavahemärgid ning kasutan suurt algustähte. Sulud ja jutumärgid (va „Rehepapi” ümber) on originaalis.

Töötasin klienditeenindajana paar aastat tagasi Rahva Raamatu kolmandal ja neljandal korrusel Viru keskuses. Pidasin kuus kuud vastu enne, kui jalga lasin. Kõik see naeratamine ülesöönud ja üleslöödud uusrikaste naistele ja nende huiamisele stiilis: ”Neiu, tellisin Caesari salati kanaga, mitte kalaga”, „See, et ma oma kakao maha pillasin, on Teie süü, sest lusikas oli vales asendis”. Te ei kujuta ette, mis enesedistsipliini pidin järgima, et mõnele kassa tagant vastu vahtimist mitte virutada.
Kuna klienditeenindamine on ilmselgelt sitt töö, siis iga teine töötaja pani enda premeerimiseks ilma maksmata pihta natuke siit ja natuke sealt. Ka mina võtsin õhtuks üle jäänud saiakesi koju (hommikul sai neid juba tasuta süüa, aga siis nad olid juba kõvaks läinud. No andke andeks, tõesti). Kuni üks hetk luges bosside boss igakuisel koosolekul ette katkendi „Rehepapist”, vihjates meile kui nahaalsetele krattidele, sest see kõik tuli kord videolindilt välja. Kusjuures luges nii vihaselt ja solvunult, et kõrvaltvaatajale oleks kindlasti jäänud mulje, et tegu pole saiakestevaraste, vaid uut tüüpi Breivikute armeega.
Ja siis veel need kõik noored trendikad näitlejad ja telekuulsused. Ei, ma ei ütle midagi halba, ehk vaid seda, et see ülicool trupp, kes paar aastat tagasi pillas loosungeid „fakk poliitika, vaadakem inimesi”, noh, mõni teist võiks alustada iseendast (sõbralik ja viisakas olla ning end üliüllate põhimõtete kinnistumise eest võiks vastutavaks pidada ka väljaspool reklaame ja oma teatrimaja. Või, oota, õigus-õigus – selle eest teile palka ju ei maksta).
Oli muidugi ka palju häid inimesi, kelle pärast tööle tulla oli vahel isegi rohkem kui tore. Mõnest kujunesid teatud aja jooksul „minu” inimesed – kõik nende naeratavad tervitusmaneerid ja toitumisrutiinid (ühele armsale vanale prantslasele teadsin juba  teda kaugelt nähes ette valmis panna topeltkohvi ja kaks croissanti).
Nii et jätke meelde, Eestis tuntud inimesed ja ülejäänud lihtsurelikud, päkapikud on igal pool ja jõuluvanale teist ette kanda nad ei karda (mõni neist oskab isegi nahaalseid luuletusi kirjutada ja siis saadab avaldamiseks Vikerkaarde).
PS! Arvake ära, kes on kõige sõbralikum ja viisakam Eesti meediatäht, kes minu tööajal sinna kohvikusse juhtus? Jah, see oli Mihkel Raud.

6.
Üsna problemaatiline on taolise luule kriitika ja analüüsimine. Kui ütlesin, et tegu on lause-eelses vormis jutustusega iseendast ja et tekst pole kuigi sügavamõtteline  (vt nt Jüri Üdi klubi: Lihtsalt luule või noorte naiste luule?, esmaeeter 4. XI 2013), järgnes sellele sotsiaalmeedias nädala väldanud äge poleemika (luule üle! sic!), kus lõid kaasa nii praktikud kui teoreetikud.
Millise „taolise luule”? Seda pole lihtne määratleda, sest selleks peab koolitatud kriitik ja analüüsija nii mõnelgi korral sulgema selle silma, mis tal lahti treenitud, ning avama selle, mis tal kinni treenitud. Näiteks sooaspekti suhtes on tänapäeva väärtusi kandev kriitik kui mitte pime, siis teadlikult kõrvale vaatav. Teiseks, iga natukegi koolitatud kriitiku ABC-sse kuulub teadmine, et minajutustajat ja empiirilist autorit ei tohi samastada st ta silm on selle koha peal lahti.

7.
Julgen arvata, et saame päris hästi aru, milline on see perekondlik sarnasus nende luuletajate vahel – Andra Teede, Triin Tasuja, Tuuli Velling (Taul), Helena Läks, Sveta Grigorjeva jmt –  , kelle kohta Jürgen Rooste kasutas (mõneti provokatiivselt) terminit naisluule (pean silmas eelmainitud Jüri Üdi klubi).
Igaks juhuks hüüataks siin kohe „naisuurimus!”, sest see nais-liiteline sõna mõjub ärritunud feministidele rahustavalt. Võiks ka öelda, et eesliide „nais-” sõnas „naisluule” viitab genderile, mitte sexile.
Jürgen  Roostega istusid lauas Sveta Grigorjeva ja Carolina Pihelgas. Hea valik, sest esimene on naisluuletaja ses mõttes ja teine mitte. Selgitan näitega. Pihelga öeldut oleks võinud öelda kes tahes teine vastava ala asjatundja, aga kui Rooste pöördus Grigorjeva poole umbes nõnda, et oh, päris karmid ja pungid luuletused sul, siis Grigorjeva vastas täpsustavalt, et ta on ikka ka üsna romantiline inimene. Grigorjeva täpsustas Rooste kommentaare ta luuletuste kohta enda põhjalikuma iseloomustamisega.
Niisiis, asi on autorifunktsioonis. Korralikult treenitud kirjanduskriitik pimestab end siinpuhul  loomingu vastuvõtu kõige olulisemas osas. Kena, kõlbeliselt motiveeritud tööhüpotees kunstiteksti autonoomiast kallutab siin täieliku suutmatuseni võime nende tekstide vastuvõttu ja toimimisviise analüüsida. Carolina Pihelgase (ja tema mainitud Maarja Pärtna) luuletused on autonoomsed kunstiteosed, eelmainitud naisluuletajate omad mitte. Viimaste puhul nende tekstid toimivadki pihtimustena, oma elu eellauseliste dokumentidena, mille puhul kunstiline struktuur ja esteetiline iseväärtus ongi täiesti teisejärguline. Nende luule on luule seepärast, et see on Luuletajate kirjutatud, mitte seepärast, et neil oleks mingid formaalsed luuletunnused. Need mõjuvad nende lugejatele haaravalt mitte esteetilise meisterlikkuse pärast, vaid seepärast, kes kirjutab ja mida kirjutab.

8.
Ma ei pea termineid naisluule ja meesluule kuigi headeks seetõttu, et need nõuavad adekvaatseks kasutamiseks liiga palju analüütilist ressurssi. Kuigi viide meeste- ja naisteajakirjadele kõrvutatuna sootute (kultuuri)ajakirjadega võib olla heuristiliselt küllaltki seeditav. Pealegi on näha seal ka tugev kvanitatiivne asümmeetrilissus – naisteajakirju on palju rohkem kui meeste-. Aga see ei tohiks häirida, sest naised teadupärast ongi palju usinamad lugejad.
Hea näide nõnda määratletud meesluuletajast (ja meeskirjanikust) on Martin Plaser (küllap võiks olla ka keegi muu, aga hetkel ei turgatanud meelde). Tema tekstidel puudub igasugune autonoomne väärtus, aga vastuvõtt vägagi muljetavaldav: kajastused Sirbis, Vikerkaares, Jüri Üdi klubis, Kirjandusministeeriumis, Klassikaraadios jne.
Selgitus on muidugi lihtne – vinge biograafia ja muljetavaldav välimus.
Luulekogu („Üraski hääl läbi küproki” Ji, 2013) tagakaanel olev tutvustus algab kõnekalt: „Martin Plaser on sõdur, luuraja, maadleja, ihukaitsja, turvamees, piraadikütt, ettevõtja, langevarjur, modell, stsenarist, proosakirjanik ja nüüdsest ka väljapaistev luuletaja”. Kõnekas (ja täpne!) on ka see, kuidas Kaupo Meiel alustab Plaseri proosaraamatu „Minu teine miljon” tutvustamist: „Martin Plaser sai kirjanikuna tuntuks juba enne, kui tema esikteos ilmuda jõudis” (Vikerkaar, 9, 2013, lk 103).

9.
Mõistagi see diskursus, kus toimib eelkirjeldatud mees- ja naisluule, on seksistlik. See on väljaspool kirjasõnavabariiki. Tajuväljas toimib ilusti ürgne hierarhiline gradatsioon: mees, naine, laps (see peab ikka päris kartesiaanivaim olema, kes arvab, et see on idee!). Võtame mõne tajutava karakteristiku, näiteks suuruse: mees, naine, laps. Võtame lihasjõu: mees, naine, laps. Võtame hääle: mees, naine, laps. Võtame füsiognoomia: mees, naine, laps.
Vaimus, kirjasõnamaailmas aga tajutavad karakteristikud ei loe, seal on intellekt intellekti kõrval, sõna sõna kõrval, seal sugu ei loe. Lühimalt, need, kes pooldavad soolist võrdsust, mis vaimuvallas on tematiseerimatu iseenesestmõistetavus, peaksid toetama intellekti ja selle põhiatribuuti – sõnalisust. Sõnakesksust ka luules.
Hea vastandnäide on meeli maksimaalselt haarav popmuusika. Aga sellega ollakse nii harjunud, et peale mõne spetsiifilise veidriku ei tunne end keegi häirituna, et see on grotesksuseni seksistlik.

10.
„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ kaitseb kirjandusteose autonoomiat  Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ TÜ kirjastus 2011, lk 102, rõhutus originaalis – M.K.).
Eelmääratletud nais- ja meesluulega on täpselt vastupidi. Nad on väärtused eelkõige just niipalju, kuivõrd nad on seotud tõsi- või omaeluloolisusega. Seda tuleb võtta eelnevale määratlusele lisaks. Loomulikult võib tõsi- ja omaeluloolisus olla ka esitatud viisil, millel on  suur (ja autonoomne) esteetiline väärtus, pluss suur representatiivsus. Aga siin vahel puudub seos. Sellised teosed on loetavad nii kunstiteosena kui omaeluloojutustusena. Kui viimast lugemisviisi harrastab kriitik, võivad konservatiivid talle kergelt kraesse karata. Kaarel Tarandi kurikuulus arvustus Kristiina Ehini „Viimsele Monogaamlasele” (Sirp 20. VII 2011) oli just selline. Ja Berk Vaher „karistas kohe ära”: „Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab” (Postimees 11. VIII 2013)
Kui mõelda natuke sotsioloogilisemas plaanis, siis on ju õige ootuspärane, et kui lihtsakeelne ja –meelne chati-ajastu kohtub elulookirjutuste ja pihtimusbuumi ajastuga, siis on tulemuseks oodata mingeid ristandeid – lause-eelses vormis kirja pandud minajutustusi.

11.
Lugedes Elli Soolo arvustust(?) Indrek Hirve kogule „Tiivavalu” (Sirp 7. XII 2012) meenus  Mihkel Muti romaanist „Hiired tuules” lõik, kus Victor Kakk ja Kalle Jermakoff satuvad kõrvuti WC-sse: „Victor urineeris väga viisakalt ja hääletult. Nagu seda taibates ja teise delikaatsuse üle irvitades kogus Jermakoff suus sülge, paiskas selle mahlaka lärtsatusega põrandale otse Victori kinga kõrvale ning peeretas valjult. Victor läks üle keha higiseks ja tundis kummalist nõrkust. See oli esimesi kordi, kus ta pidi tunnistama vaimu täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees” (Eesti Raamat, 1982, lk 23).
See, et Elli Soolo on kirjaoskaja ja kirjutas oma truudusevande luuletajale, kes mõjub oma vormi- ja sõnameisterlikkuses vaat et anakronistlikultki, ei muuda tõsiasja, millise aplausi saatel (Sirbi aastaauhind!) sunnib ta vaimu tunnistama oma „täielikku abitust jõhkra elu bioloogilise jõu ees”. 

23. detsember 2013

Hierarhia ülaotsast. Kaupo Vipp ja Valdur Mikita Üdi-klubis



Kutsusin pühade puhul (23. XII. 2013, kell 20.00) Jüri Üdi klubisse selle aasta kahe olulisema raamatu autori (nende olulisus ületab mõistagi kaugelt lõppeva aasta): Valdur Mikita, kes kirjutas „Lingvistilise metsa”, ja Kaupo Vipi, kes kirjutas „Globaalpohmeluse”.

”Globaalpohmelusest” ilmus õigupoolest sel aastal teine trükk. Aga paremal paberil ja paremas köites. Ja nüüd on see saadaval ka e-raamatuna. „Sirpi” kirjutatud arvustus on siin.

Kui „Postimees” küsis detsembri alguses raamatusoovitusi, siis kirjutasin nende kahe kohta nõnda:

Kaupo Vipp „Globaalpohmelus”
Kaupo Vipp on pikaajalise pühendumise tulemusena koondanud referatiivselt ühtede kaante vahele olulisima aktuaalsetest teadustöödest. Tulemuseks on raamat täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest selle kohta, millistesse eluoludesse on inimkond suundumas, nii globaalselt kui lokaalselt.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets”
Viimaste aastate üks olulisemaid tekste, millel on võime üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvsuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni. See on puhas positiivsus tumemeelses ja sünge tulevikuga maailmas olemata samas vähemalgi määral naiivne.

Viimase puhul on vähemasti see üha rohkem kinnitust leidnud, et see raamat kõnetab väga erinevaid inimesi ja väga positiivselt.

Kohe väga erinevaid. Näiteks
„Sirbi” haritlasvaenulikkuse erinumbris kirjutas sellest tunnustusega Mikk Pärnits, vaimustust avaldas äsja debüteerinud luuletaja Sveta Grigorjeva (intervjuule „Värskes Rõhus”), väga hea arvustuse kirjutas igitark ja iginoor Hasso Krull („Vikerkaar”, siin), siis näiteks veel riigikohtunik Eerik Kergandberg („Postimees”, siin).
ERRi kultuuriportaalis pidasid „Metsikut lingvistikat” üheks 2013. aasta tähelepanuväärseimaks teoseks veel Märt Väljataga, Heli Allik, Marek Tamm, Margus Haav ja Triinu Tamm.
Positiivsest vastukajast kubiseb ka blogosfäär (guugelda ise!).

Ka Kaupo Vipi raamat on omas žanris olnud üllatavalt edukas ja ikka vastava žanri (aime ja filosoofia) müügiedetabelites. Aga tegu on siiski, kordan, raamatuga „täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest” – see kitsendus kahtlemata kärbib lugejaskonda.

Kummatigi on need raamatud üsna komplementaarsed. Ökoloogiliselt väga teadlik Mikita võtab „Globaalpohmeluses” kirjeldatut aksioomina ja teatavate reservatsioonidega võib öelda, et „Lingvistilises metsas” sisaldub see meie tuleviku elujõud ja elurõõm. Rõhutan, see elujõud ja elurõõm on hoopis teistsugune kui praegu domineeriv. Tarbimis- ja reisimislustil ja kõigel sellel linna- ja tööstustsivilisatsiooni ja heaoluriikide elujõul ja elurõõmul pikka iga enam pole ning neile, kellele nende hüvedeta ja naudinguteta elu täiesti mõttetu tundub, võib sellest teosest küll optimismi ja eluindu leida.

Võib mõneti öelda, et „Lingvistilises metsas” on (taas)juurdumise rõõm, deglobaliseerumise ehk lokaliseerumise rõõm. On ju nii pikalt rõõmustatud juurte käristamise ja globaliseerumismõnude üle, inglish, reisimine ja emigratsioon, banaan ja sushi, ja kõik muu, mis koha-tunnetust ja kohamälu kaotab ja kõhetab. Internet on (oma kaheldamatute hüvede kõrval) seda protsessi – tunnet, et asukoht üldse ei loe – veelgi süvendanud.
Kristlus ja humanism on ka seda süvendanud – indiviidi väärtus on kohe kindlasti asukohast sõltumatu. Olgu riik, linn või maa. Ja kindlasti ei sõltu inimõigused kuidagi inimeste hulgast. Sellisele juuretuse eetikale tuleb lõpp, sest... inimesel ikkagi on juured. Isegi kui ta neid ei tunneta ja isegi kui ta on need transporditehnika abil hiiglapikaks venitanud. Nii pikaks, et siin Eestis ringi sibavatel inimestel on näiteks ka mõni palmijuureke Aafrikas, mõni tubakajuureke Lõuna-Ameerikas ja mõni teepuujuureke Aasias. Rääkimata neist võtmelistest juuretusjuurikatest, mis otsapidi naftas, või siis igasugused North-Streami taolised. Jaa, kui need pikad juurikad läbi raiutakse või kui need ära kuivavad, küll siis inimene hakkab jälle oma lokaalseid juuri hindama!

Kaido Kama kirjutab viimases Akadeemias (nr 12, 2013):
Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni
teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks
küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane
tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise
sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed
üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,
varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel
linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua
mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai
ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva
vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem
on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes
siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis
praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.
Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.
Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem
osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu
naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise
peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise
plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane
elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama
pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.
Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva
jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine
on teatud määral nagu ellujäämisõpetus.

***

Klubisse sai kutsutud ka luuletaja (:)kivisildnik.
Temalt ilmus hiljuti luuleõpik ja –kogu „Õpetaja ütles”.
Väga vaimukas teos. Kirjutasin sellele äsja midagi arvustuse- ja kommentaarilaadset (ilmub ehk juba järgmises „Vikerkaares”).
Arutlesin seal muu hulgas hierarhilisuse üle (väga laias mõttes, väärtushierarhiatest ja domineerimissuhetest majandusliku kihistumiseni), sest ka (:)kivisildnik kaitseb väärtustuslikku hierarhilisust kultuuris.
Tsiteerin katkendi kogumiku/õpiku avaluuletusest:

(:)õpetaja ütles
kes väidab, et kõik
raamatud on võrdsed
see solvab rängalt geeniusi
no see raibe ei ole hea inimene

õpilased haukusid meil pole kelleltki
õppida

(:)õpetaja ütles
isegi loll sportlane
saab aru et üks
mats suusatab
kiiremini  kui teine


Tõin seal esile ühe ajastuliku veidruse, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt:
Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuukase tihti kõrvutamist spordiga a la „ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”
Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100m üle saja sekundi on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7m.
Just teatati, et nüüdsest riigieksami läbimiseks piisab ühest punktist sajast. 1p ja 100p vahel on sajakordne erinevus, eks.
(Hiljuti Paabeli raamatukogus peetud ettekandes lähtusingi teesist, et inimeste vaimne võimekus on võrreldamatult suuremal skaalal kõikuv kui füüsiline suutlikkus – see mõjust teadagi väga üllatavalt).
Majanduslike ressursside jaotumise hierarhilisus annab juba päris drastilisi erinevusi, võtame või paari päeva taguse uudisnupu: „Ühe mehe aasta: 83-aastane USA ärihiid teenis 22 820 dollarit minutis”. Mitmega peaks selle saavutuse jagama, et saaks sama suure protsendi inimkonnast sisse haarata kui kümnekordselt lahjendatud spordimaailma globaalsete tippude korral? Ah?
Vat.
Lühimalt väljenduks siis ajastu sümtomtotrus järgmiselt:
Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti –  näiteks  tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik –  kultuuris ja hariduses.
Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud – seal see mürinal võimendub.

(:)õpetaja ütles

see kas auto

sõidab või ei sõida

pole maitse küsimus

(lk 96)

[:]kunnus ütleb: iga kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti...
[:]kunnus ütleb: maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

(:)mõned harjutused inimteele asunule



ürita erineda loomast

ürita erineda taimest

ürita erineda seenest

kui sa ei jõua erineda

kõigist erine pooltest

(lk 26)

[:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.



P.S.
Stiili näitlikustamise ja kongeniaalsuse markeerimise huvides kirjutasin arvustuse (:)kivisildniku teosele autorinimega [:]kunnus.

Rein Raual ilmus hiljuti kaks teksti: „Kultuurilineimperatiiv”, kus ta selle terminiga tähistab „olusid, kus (1) humanitaarsel teadmisel ja kunstilisel loomingul ei ole vaja oma olemasolu teiste diskursuste abiga põhjendada, (2) mõningast osadust neis peetakse oluliseks iga inimese jaoks tegevusalast sõltumata ja sellise osaduse täielikku puudumist vastavalt nõrkuseks või veaks ning (3) olukorras, kus mõnel inimesel on raskusi mõne kultuuriteksti mõistmisega, peab ta seda vaikimisi iseenda, mitte aga teksti puudujäägiks,”
ning teine, mõtisklus pealkirjaga „Mis ohustab eesti kultuuri?”, kus ta ütleb, et peamine oht eesti kultuurile tuleb seestpoolt.

13. november 2013

Arhitektuur ja Boden

Ilmus ajalehes "Sirp" 31.10.2013
Kajastatav sündmus toimus ise augustis. Külastasin seda ekspertvõhikuna. Ilmad olid nii soojad, et ma seda praegu enam ei usu. Ainult tean.


Hiliseid uitmõtteid arhitektuurist ja biennaalist

 Mihkel Kunnus

Mulle tehti ettepanek kirjutada hiljutisest Tallinna arhitektuuribiennaalist, sest „TABi mastaabis sündmuse puhul on oluline mõista, kuidas (ja kas üldse) saavad teematõstatusest aru ka inimesed teistest valdkondadest”. Siinkohal kinnitan, et olen tõesti täiesti teisest valdkonnast ja mul puudub igasugune erihariduslik kokkupuude arhitektuuriga (kunstiajaloolist ABCd jms ei pea ma mainimisväärseks), olen arhitektuuriprofaan, nagu nõutud. Seega palun siinse muljenduse puhul sellega arvestada.



Mu vanaisal on neli talve haridust, ta võitles Teises maailmasõjas sakslaste poolel ning pidi sõja lõppedes ja sõjavangist naasnuna alustama elu varanduseta ja hariduseta. Sellest, kuidas ta maja ja millised kõrvalhooned hiljem ehitas, ma ei räägi, sest selle üldistusaste poleks kujundina siin, arhitektuurist rääkides, kuigi suur. Küll aga räägin pisut tema mesilastest. Esimese perekonna tõi vanaisa metsast, pea kümmekonna meetri kõrguselt puuõõnest. Mesilased olid seal juba päris kaua pesitsenud. Vanaisa sai sellest kärgede järgi aru. Kärjed olid tumedad ja paksude seintega, sest iga kasutuskorraga jääb kärjekann koguneva mustuse tõttu pisut väiksemaks. Mesilased olid ise ka pisikesed ja tumedad. Aga kui vanaisa mesilasperekonna puuõõnest välja raius (immuunsus nõelamise vastu kestab tänini) ja tarru pistis, siis koorusid seal üksjagu heledamad ja suuremad isendid. Ometi ei erinenud nende geenid väikeste ja tumedate omast: paaritub ju emamesilane ainult ühe korra, s.t need heledad ja suured olid nende tumedate ja väikeste lihased õed. Võime pidulikult resümeerida: erinevus tuli arhitektuurist. Muidugi mitte üleminekul puuõõnest tarru, vaid kitsast kärjekannust normaalsuurusesse. Tähendab, on olemas sellises mõõtkavas arhitektuur, mis ei loe, ja sellises, mis loeb. Nende kohtumispunkti võib ühtlasi näha kui fašismi ja kommunismi kohtumispunkti. Arhitektid üritavad neid vaistlikult sünteesida (bioloogid, täpsemalt epigeneetikud, üritavad seda kirjeldada). Fašistid karjuvad Blut und Boden! ja kommunistid karjuvad, et õiges keskkonnas kasvab ka vasikast hobune. Arhitektid mõtlevad, et kuidas peaks Boden’it vormima, et seal vasikast hobune kasvaks.
Olgu-olgu, liialdasin natuke üldistusega heuristilise provokatiivsuse huvides. Igatahes nõukogude arhitektid – need ideoloogiliselt valgustunud – üritasid kuulu järgi küll nõnda Boden’it, tähendab, keskkonda vormida, et seal kasvaks vormitust inimalgest korralik kommunist. On ju võimatu ette kujutada, et Väike-Õismäe on üks suur kulakupesa. Lääne inimene on aga pärast Teist maailmasõda Blut’i vastu nii hüsteeriliselt allergiline, et kui entomoloog ja sotsiobioloog Edward Osborne Wilson kommenteeris Marxi kommunismi-ideed repliigiga, et hea idee, aga vale liik, siis pidasid paljud seda eelkõige teravmeelsuseks.
Humanist ei salli, kui inimest mõne teise liigiga – ja veel putukaga! – liiga tõsimeelselt võrreldakse ja bioloogilisest determineeritusest rääkimine võib lausa marru ajada. Võtkem näiteks kas või see va Jean-Paul Sartre (eksistentsialism on humanism), kes otsesõnu deklareeris, et inimesel pole olemust, inimesel eksistents eelneb olemusele. Sartre oli oma jonnis nii järjepidev, et vihkas isegi oma lapsepõlve, tähendab, ontogeneetilist kujunemislugu ja pärilikkust, saati siis fülogeneetilist, mis lohistab olemuslikkust kaasa aastamiljonitegi tagant.
Praegune esiprantslane Michel Houellebecq on agronoomiharidusega ja sestap on ka ta lahendus loodusteaduslikum. Ja just lahendus! Ideaalile jääb ta truuks. „Elementaarosakestes” tuleb lunastus valgustuse vaimus (s.t loodusteaduslik) ja superema luuakse laboratoorselt, loobutakse seksuaalsusepõhisest paljunemisest ja vendlus luuakse geneetiliselt, sest „just see sama geneetiline individuaalsus, mille üle me mingi traagilise eksituse tõttu nii naeruväärselt uhked oleme, ongi enamiku meie hädade põhjustajaks” (Michel Houellebecq, „Elementaarosakesed”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2008, lk 259). Ühiselulistel putukatel on see tõesti paremini korraldatud. Kohe kaks kärbest ühe hoobiga: töölisklass on geneetiliselt ühtne ja puudub seksuaalne konkurents, sest nad üldse ei seksi (selline ohverdus ei tule prantslase puhul kõne allagi, miska Houellebecq annab oma laboris disainitud Übermensch’ile genitaalse tundlikkuse üle kogu keha). Marx ja Engels lahendasid selle nüansi saksapärase insenerimõtlemisega ehk laste sundriigistamisega. Mesilaskärjeliku arhitektuurini – selle realisatsiooniks on ka nõukogudeaegsed magalarajoonid – jäi veel üks insener-tehniline kukesamm.

Kuigi tänavuse TABi alapealkiri oli „Taaskasutuses nõukogude ruumi­pärand”, võib mu heietus jätta täiesti kõrvalise mulje – ja seda hoolimata pidevatest viidetest kommunismile, nõukogude kultuuripärandi rahvameelsele sünonüümile. See võib tuleneda intellektuaalsele meelelaadile omasest kalduvusest ideed ja ideoloogiad ruumist ehk kehast lahus hoida. Prantslane Descartes lahutas need asjad eriti järsult, aga sama hästi võiks selle lääne mõtte suurpatriarhi Platoni kaela ajada. Või inimese üldse. Selleks, et prantslasi nüüd natuke rehabiliteerida, teeme lepitava ühenduse ka prantslase kaudu. Claude Lévi-Strauss meenutab oma UNESCO konverentsi kõnet „Rass ja kultuur” kui kenakest skandaali. Ta andis seal üsna selgelt mõista, et rassismi vastu ei saa mingite hooajaliste hea tahte avalduste ja teavituskampaaniatega, ei aita psühholoogid ja haridussüsteem, vaid „vastastikune sallivus [eeldab], et täidetud on kaks tingimust, mille realiseerumisest tänapäeva ühiskonnad on kaugemal kui kunagi varem: need on suhteline võrdsus ja piisav füüsiline vahemaa” („Rass ja ajalugu. Rass ja kultuur”, tlk Indrek Koff, Varrak, 2010, lk 103). Lahendus ei ole mitte vaimus, vaid ruumis. Käib ju ka üks standardküsimus sallivust kaardistavates ankeetides tihti naabrite kohta, et kas naaber võiks olla homoseksuaal, moslem, teisest rassist jne. Küllap tekitaks siin vastaja (maastiku)arhitektuuriline täpsustus hämmingut. Sallivust peetakse ideeks ja seega ruumilisest mõõtmest sõltumatuks. „Jah, muidugi on kõik rassid võrdsed – juhul, kui nad paiknevad minust piisavalt kaugel”.

Oswald Spengler pidas vaimu vormimisväge veelgi hädisemaks kui hiline Lévi-Strauss (et mitte öelda lausa olematuks) ning oskas hästi hinnata eluviisi ja -korralduse mõju inimvaimule ning (maastiku)arhitektuurilist mõju seesmisele, vaistlikule äratundmisele.* Spengleri linna- ja maamoraali eristus on tänapäeval üha aktuaalsem. Paraku üha ägeneva konfliktsuse tõttu, kuhu järjest enam peavad paratamatult suubuma nende ilmalikustunud vormid, see tähendab a) humanism, mis väärtustab inimest arvuta ja maata, ning b) biofüüsikaline ökoloogia, mis piiravalt loendab ja ankurdab maasse. Ainult linnas ehk kompaktses tiheasustuses saab tunduda iseenesestmõistetav idee, et võimalused peavad olema kõigile võrdsed – ruumilised mõõtmed on nii väiksed, et need võib maha lahutada. Ainult linnamoraalile võib tunduda igati loomulik, et ühisteenused nagu tuletõrje ja kiirabi on kõigile võrdselt kättesaadavad. Ja kui maapõu andis palju odavat naftat, siis sai ka maal geograafilise distantsi maha lahutada. Need ajad hakkavad nüüd ümber saama (rõhutan – otsa ei hakka saama nafta, vaid odav nafta, odav energia).
Midagi sellist, mis eelneva aruteluga pisutki kokku kõlksuks, ei suutnud ma sellel biennaalil leida. Ei leidnud ka püüdu esitada arhitektuurne lahendus, mis oleks inimhinge tõelise loomusega kõige rohkem kooskõlas. Noh, umbes nii nagu Nikolai Tšernõševski kirjeldab utoopilises romaanis „Mida teha?” sellist tubade paigutust, kus mees ja naine elaksid harmoonias. Tšernõševski materdaja Dostojevski sõimas fourieristide arhitektuuriunelmaid kasarmuiks, kus elamist ükski inimene vabatahtlikult välja ei kannata. Temal on ruum alati tugevalt psühhologiseeritud. Spengler õppis vene keele ära, et lugeda Dostojevskit originaalis. Muide, Peeter Toropi Dostojevski tõlkevalimikus („Inimene on saladus”, LR 1981, nr 27–30) on üks osa pealkirjastatud „Sipelgapesa vastu”. Sugulasmõtteid ei kohanud ka siin, kuigi biennaali visioonivõistlus oli just ühe „sipelgapesa” ehk Väike-Õismäe arhitektuuri taaskasutamisest.

Aga kunsti oli palju. Selliseid ainelisusest maksimaalselt lahti haagitud kujutelmi, mis meenutasid tihti lapsepõlve fantaasiamängu „Mis ma teeks, kui mul oleks kogu maailma raha?”.
Õde-venda Tuuli ja Kivi Sotamaa jäid meelde, sest infosildil nende sürrealistlik-kurvilise maketi juures oli selgitustekst, kus öeldi palju- ja peenesõnaliselt, mida nad uurivad (explore). See ärritas mind (ja seepärast jäi see ka meelde). See ärritas, sest ma ei näinud kusagil midagi, mis viitaks mingile tunnetuslikule pingutusele. Igasugust pöörast ja lennukat fantaasiat, jah, seda oli küll, aga uurimist?!
Rõhutan, et Sotamaade esiletõstmine on täiesti meelevaldne, minu puht­idiosünkraatiline kiiks, aga ometi just nende õdevendlus meenutas Thomas Manni novelli „Völsungite veri”, kust laenaksin kokkuvõtliku sõnastuse oma muljele sellest biennaalist (just sellest biennaalist, mitte arhitektuurist!): „Nad [õde-venda Sieglind ja Siegmund – M. K.] võtsid oma jalutuskäikudele kaasa värskeid lilli, kimbu kannikesi või maikellukesi, mida nad vaheldumisi nuusutasid, vahel ka mõlemad korraga. Käies hingasid nad ihara ning hooletu andumusega sisse peent aroomi, kosutasid end sellega nagu egoistlikud haiged, joobusid sellest nagu lootuse kaotanud, pöörates sisimas selja haisvale maailmale, ning armastasid teineteist oma elegantse tarbetuse pärast” (LR 2006, nr 7-8, lk 18-19, tlk Heli Mägar).

* Hiljuti ilmus ühtede kaante vahel eesti keeles Erwin Panofski kuulus teos gooti arhitektuuri ja too­nase mõttemaailma analoogiast, kuid siin soovitaksin A. H. Tammsaaret hoopis, sest tema mõistis Spenglerit paremini.

15. oktoober 2013

Reaalpoliitik tegutseb jälle 6. Keda valida?



Mõne päeva eest (11. X) algas Tartus „A-festival”. Veider aeg absurditeatri lavastamiseks. Enne valimisi tuleb seda uksest ja aknast, tasuta ja vägisi.

Marko Pervi mäletate veel? Seda lihtsat meest, kes tahtis lihtsalt ehitada maja.
Tsiteerin:
”Tavalise meediatarbijana leian sedagi, et enamik seni meedias ilmunud uudislugudest on olnud tasakaalustamata ning nendes ei ole esitatud täielikku ja reaalset infot.
Mina ei ole blogipidaja ega õppinud meediaspetsialist nagu minu naaberkrundi rahvas. Olen lihtne inimene, kes soovis ehitada maja.”

Info on olnud valikuline tõesti. Näiteks pidid kurjad meediaspetsialistid ja kuri blogipidaja enne üksjagu vaeva nägema, et tuleks esile see võrgustik, milles lihtne majaehitaja töötab. Et õde oli arhitektuuri- ja ehitusosakonna juhataja. Et krundil asunud garaažide lammutamise eest sai arendaja vend linnalt kena kopika. Et linnavalitsus tegi arendajale lõpuni kaitset ja seljatagust. Et...

25.09.2013 anti muudetud projektile ehitusluba. 26.09.2013 andis lihtne arendaja Herne 21 omaniku kohtusse. Et takistab maja ehitamist.
Kena hagi. Ilus absurditekst.
Lihtsal ehitajal on ka siin hea know-how. Sest - oh seda väikest maailma! – mitte ainult õde pole õige koha peal, mitte ainult vend pole õige koha peal, ka ema on õige koha peal! Astrid Perv töötab Tartu kinnistusosakonnas kohtunikuabina.
Küllap hagi on tema koostatud. Või siis õe.

Hagis nõutakse „omandiõiguse rikkumise lõpetamist”. Mustast on saanud kenasti valge. Ja vastupidi. Herne 21 rikub Oa 10c omandiõigust!
Tuletan lugejale meelde, et kogu skandaal puhkes sellest, et ehitajad konkreetselt lõhkusid luba küsimata Herne 21 omandit (aed, puud), aga nüüd on asi arenenud nii kaugele, et hoopis Herne 21 kahjustab Oa 10c-d! Sellega, et ei tee midagi. Iroonia on veel selles, et kohtusse antud inimene resideerub Soomes. Kaugelt kodumaalt tuleb kiri, et ta lõpetaks oma naaberkrundil oleva omandi kahjustamise.
Ohjah..

Tsiteerin hagi:
”1.27 Hageja palub kohtul menetluskulude osas otsuse langetamisel arvestada hageja poolt asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) §147 sätestatud õiguse saamiseks tehtud pingutusi ning kostja poolset koostöö puudumist.”

Tõsi, arendaja on teinud pingutusi. Saatis p***sse, ähvardas, pakkus raha, tõi lilli ja ähvardas, ähvardas kriminaalsüüdistusega. Soomes resideeruv majaomanik sai sõnumi, et kui maad kasutada ei anta, siis on ta sunnitud esitama ta tütrele kriminaalsüüdistuse ja see rikuks kõvasti ta tulevikku. Tore konstruktsioon - on sunnitud.
Idealistlikud supilinlased aga olid oma naiivsuses kindlad, oh, tõele ja õigusele. Usule, et kui pole midagi teinud, siis midagi ka ei saa kraesse määrida. Siiski. Lihtne arendaja teab asju paremini (ju küsis empsilt või õelt või). Kärt Rebane on igatahes praegu kriminaaluurimise all. Süütamiskatse! Ehitajad nägid ja kinnitavad.
Noneh, tule siis veel lihtsat ehitajat häirima!

Jätkan hagi tsiteerimist
Kostja[st Herne 21 omanik – M.K.] on valinud tee, kus ühe kuulise maa kasutamise ettekäändel nõuab Herne 21 krundi hüvanguks mahukate investeeringute tegemist hagejalt. Hageja leiab, et selline käitumine naabri poolt on ajendatud soovist põhjustada hagejale võimalikult palju takistusi ning selle arvelt saada omale kasu ning oma heaolu parandada. Nimetatud tegevus ei ole kooskõlas AÕS  §147   sätestatud naaberkinnisasja kasutamise sättega.” [esiletõst ja allajoonimine hagi koostajalt – M.K.]

Need mahukad investeeringud, mida kuri ja õel Herne 21 nõuab, on drenaaž, täpsemalt, ehituseelse olukorra taastamine. Iroonilisel kombel nõuab seda ka AÕS §147.

Tsiteerin.

§ 147. Naaberkinnisasja kasutamine
Kui ehitada või ehitist parandada saab ainult nii, et naaberkinnisasjale või selle kohale tuleb ehitada tellingud või et üle selle kinnisasja tuleb vedada või sellele asetada ehitusmaterjali või kinnisasjast üle käia või sõita, peab naaberkinnisasja omanik seda lubama, kui see on hädavajalik, tingimusel, et temale tagatakse kahju hüvitamine.

Hageja on sellest teadlik. Ja teeb ka korrektse märkuse hagisse.

Tsiteerin hagi:

1.16 Tartu Linnaviletsuse [minu täpsustus – M.K.] 24.09.2013 korralduses nr 955 (lisa 8-12) on nimetatud, et „6.augustil 2013.a. toimus kõikide huvitatud naabrite osavõtul ehitusprojektide tutvustamiseks avalik koosoleks. Oa 10b,10c hoonete mahu, kõrguse, ehitustehniliste lahenduse ja arhitektuurse ilme osas ei jäänud naabrite poolt üles vastuväiteid. Küll aga tõstatasid kruntide omanikud liigniiskuse ja sademevee ärajuhtimisega seonduvad küsimused.” Korralduse lõpposas on linnavalitsus sademevee ja naabrite seisukohtadega seoses konstateerinud, et „Linnavalitsus on uurinud kõiki piirkonna veevarustuse-, kanalisatsiooni- ja sademevee torustike projekte ja jõudnud veendumusele, et Herne 15, 17, 21, 23b kinnistutelt ei ole lähtunud ühtegi dokumenteeritud veetoru, millega oleks tulnud Oa10b//10c kinnistul toimunud ehitustööde käigus arvestada”. [esiletõstud hagi autorilt – M.K.]

Täpne. Väidetavalt ei suutnud ametnikud tõesti leida ühtegi dokumenteeritud veetoru. Küll aga tunnistasid eravestluses nii abilinnapea Raimond Tamm kui uus ehitusosakonna juht Andrus Mäesepp, et seal oli üks vana kanalisatsioon, mis toimis drenaažina. Marko Perv ei kaevanudki ühtegi toru katki. Ühe kaevu ajas küll kinni. Seda ta ka tunnistas. Aga, noh, dokumeti pole, probleemi pole.

Üks täpsustus veel. Jäi küll naabrite poolt vastuväiteid. Kärt Rebane kirjutas 08.08 Andrus Mäesepale vastavasisulise kirja. Siiani pole see vastust saanud. Kodanikelt nõuti vastust seitsme päevaga, ametnikele on 30 päeva nõue... aga ka see polnud piisav.
Allkirju ka pole naabrid andnud. Ametnikud olid seekord niivõrd targad, et kirjutasid kutsesse märkuse, et vastuväidete puudumine loetakse nõusolekuks. Noh, ja kui siis vastuväiteid ignoreerida... noh, siis ju ongi asi korras. (Ja palju sealt Supilinnast ikka hääli võidaks...)
Veeolukorra halvenemine pole piisavalt hästi dokumenteeritud – hah! no seda enam!


 (foto: Aldo Luud)





Muide, linnavalitsuse tööeetikat näitab ka kena jõu-patike arendajaga. Arendaja ei esita linnavalitsusele kahjunõuet seoses ehitusloa tühistamisega (noh, see oli küll korruptiivsel teel saadud, aga see on ju linnavalitsuse probleem) ja arendaja õde pääseb lihtsalt töö kaotusega. Kodanikele üheselt valetanud ehitusjärelevalve ametnik Eduard Alaver on kenasti ametis. Arendaja õde läks erapraksisele ja aitab ehituslube jms jonksu saada.

"Töötades 9 aastat maakorraldajana ja 8 aastat ehitusvaldkonna juhina kohalikus omavalitsuses, olen lahendanud igapäevaselt erinevaid maa, planeerimise-ja ehitamisega seotud olukordi. Järjepidev töö samas valdkonnas on andnud mitmekülgse kogemustepagasi, asjajamise tundmise ning kvaliteetsed koostööpartnerid." Eks ta ole.

Anna Haava juhtumiga ennast kompromiteerinud Jüri Mölder on valimiskomisjoni esimees.
Urmas Kruuse on kogu juhtumi ajal teinud eeskujulikult savisaart – st jama esile kerkides olnud lihtsalt vait ja tegelenud muude asjadega.
Mõtlesime, et kutsume ta selle drenaaži asjus naabritega kohtuma. Ütles, et muidu kohtub ta inimestega hea meelega, aga antud juhul ei taha. Nojah, vaevalt, et siit eriti hääli võidaks.

2. oktoober 2013

Vabandus Jüri Üdi ees



Õige mitmed inimesed on mu käest küsinud, et mis seos on „Jüri Üdi klubil” Jüri Üdiga. On küsitud ka siiralt, aga pigem ikka retooriliselt ja häiritusega, moraalse pahameelegagi.

Mis ma oskan kosta. Ega, jah, suurt polegi.
(Jätan kõrvale pisilase eneseõigustused nagu „sel nimevalikul pole minu isikuga mingit pistmist!” jms.).


Televisioon on ülimalt demokraatlik meedium. Kino on kõige demokraatlikum kunst, kinnitas Lenin.

Lenini ettekuulutaja, Vene revolutsiooni prohvet Dostojevski laseb „Kurjades vaimudes” revolutsionääridel öelda:
„Haridust pole vaja ja aitab juba teadusest! [...] Haridusjanu on juba aristokraatlik janu. [...]  me lämmatame iga geeniuse väikelapseeas. Kõik läheb ühise nimetaja alla – täieliku võrdsuse alla. „Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis. [...]
Peaasi on võrdsus. Kõigepealt langeb hariduse, teaduse ja andekuse tase. Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid! Suuremad võimed on alati võimu haaranud ja despoodid olnud. Suuremad võimed saavad paratamatult despootideks, nad on alati rohkem laostanud kui kasu toonud; nad pagendatakse või hukatakse. Cicerol lõigatakse keel suust, Kopernikul torgatakse silmad peast, Shakespeare visatakse kividega surnuks”


Jah, haridusjanu on aristokraatlik janu. Kui see oleks üldine, poleks mingit koolikohustust vaja. Kool mõistagi on sõna otseses mõttes klassiühiskond. Range hierarhia esimesest klassist üheksandani, siis kümnendast kaheteistkümnendani. Klassid!
Ja siis veel need õppimiskallakuga koolid, koolid, mis komplekteeritakse selle aristokraatliku janu järgi – eliitkoolid. Mis? Mis? „Teaduse ja andekuse kõrge tase on kättesaadav ainult suurematele võimetele. Ärgu olgu siis mingeid suuremaid võimeid!”
Seame siis vähemalt oma kultuuripraktikad nii nagu ei oleks mingeid suuremaid võimeid. Keelustame koolikatsed jne.
Loodusteadus  ütleb, et elu pole midagi muud kui pärilikkus ehk sündimine ebavõrdsetena. Humanism nõuab moraalikaalutlustel võrdseteks sündimist.



Mulle väga meeldis Jüri Tallinna jutt viimases saates. See iseenesestmõistetav vaen võrduse vastu. Kasutas spordianaloogiat. Suurimad ressursid tippudele, andekatele. Massidele piisab valgustatud jooksurajast.


Jüri Üdi kirjutas aastal 1973:


Ta teab, et kord ta põrmust kasvab õisi puus,

muust ilmast äraminekuni teadlik

ja ilmast ilma muutumatu mees

mu isand Õpetaja süngevõitu aadlik

sääl kaetud päi ta seisab jalad vees




Jajah. Mu isand Õpetaja. Süngevõitu aadlik.

Eesti inimene vaatab keskmiselt neli tundi televiisorit päevas.


Kuidas sünteesida aristokraatlikku haridusjanu ja kõige demokraatlikumat meediumi? On see üldse võimalik?
”„Me oleme ameti selgeks õppinud, me oleme ausad inimesed ja meile pole midagi muud vaja” – nii ütlesid hiljuti Inglismaa töölised. Vaja on vaid vajalikku – see on nüüdsest peale ülemaailmne deviis.”

Sellel, kes on ameti juba ära õppinud, sel pole rohkem vaja. Sel on vaja lõõgastust, mitte vaimu pingutamist, tal on vaja meelelahutust.

Nõnda saabki meelelahutuslikkusest universaalmõõt loovkultuurinähtuste hindamisel.
Panem et circenses.

Kirjutas Lao-zi:

Vanaaja paremad taolased
ei teinud Tao nõul rahvast targemaks,
tegid hoopis rumalamaks.
Rahvast on raske valitseda,
kui tal on tarkust palju.


Jätad suurmehed ülendamata –
ja rahvas ei riidle.
Ei pea kalliks vaevaga saadut –
ja rahvas ei röövi.
Ei jäta nähtavale ihaldatavat –
ja rahva meel pole segi.
Sellepärast pühamees korraldab nii:
tühjendab nende meeled,
täidab nende kõhud,
teeb nõrgaks nende tahtmised,
teeb tugevaks nende kondid.


Jeesus tuli väidetavalt vana lepingut – Vana Testamendi käsuseadust – täide viima. Televisoon on aga Lao-zi „Daodejingi” Jeesus. Tuli ja viis Seaduse ellu – tühjendas rahva meeled.  

Pierre Bourdieu’lt on tõlgitud suurepärane essee – „Televisioonist” (LR, 1999, nr 30).
Toon ühe katkendi:

„Ütlesin algul, et televisioon ei soodusta eriti mõtete väljendamist. Ma väitsin, et ajanappus ei soodusta mõtlemist. See on filosoofilise arutelu vana teema: Platon vastandab filosoofi, kellel on aega, ja ajanappusest kannustatud inimesed avalikul platsil, agoraal. Ta ütleb umbes nõnda, et ajanappuses ei saa mõtelda. See ütlus on avameelselt aristokraatlik. Vaatepunkt kuulub privilegeeritule, kellel on aega ja kes ei arutle liialt oma privileegi üle. Siin aga pole koht selle aspekti arutamiseks; kindel on see, et mõtlemisel ja ajal on seos. Ja üks peamisi probleeme, mille püstitab televisioon, on küsimus mõtlemise ja kiiruse suhetest. Kas kiirustades on võimalik mõtelda? Kas pole nii, et kui televisioon annab sõna mõtlejatele, keda arvatakse mõtlevat kiirendatud tempos, jäävadki tema osaks igavesti ainult kiirmõtlejad, fast-thinkers – mõtlejad, kes mõtlevad enese varjustki kiiremini...

Tuleb aga tõepoolest küsida, miks need inimesed suudavad täita neid erilisi tingimusi ja miks neil õnnestub mõelda olukorras, kus keegi enam ei mõtle. Vastus on minu meelest see, et nad mõtlevad „käibetõdedega”. „Käibetõed”, millest räägib Flaubert, on üldiselt omaks võetud, nad on labased, kokkuleppelised ja ühised; kuid ühtlasi on nad tõed, mis on sel ajal juba käibel, kui teie nad omaks võtate, nii et vastuvõtu probleemi ei tekigi. Niihästi kõne, raamatu kui ka televisuaalse sõnumi puhul on kommunikatsiooni põhiprobleemiks teada, kas vastuvõtu tingimus on täidetud; kas kuulajal on olemas kood, millega dekodeerida seda, mida ma ütlen? Kui te aga toote kuuldavale „käibetõe”, oleks kõik nagu tehtud; probleem on lahendatud. Kommunikatsioon on silmapilkne, sest teatavas mõttes seda polegi. Või on ainult näiline. Labaste tõdede vahetamine on kommunikatsioon, millel pole muud sisu peale kommunikatsiooni fakti. „Labastel tõdedel”, millel igapäevavestluses on nii suur osa, on see voorus, et kõik võivad neid vastu võtta ja teha silmapilkselt: oma banaalsuse tõttu on nad saatjal ja vastuvõtjal ühised. Mõtlemine seevastu on juba loomu poolest õõnestav: ta peab alustama „käibetõdede” lammutamisest ja seejärel tõestama. Kui Descartes räägib  tõestamisest, peab ta silmas pikki põhjenduste ahelaid. See võtab aega, tuleb lahti kerida hulk lauseid, mida seovad väljendid nagu „järelikult”, „eelnevat arvesse võttes”, „kui on selge, et” ... Niisugune juurdleva mõtlemise arendamine on olemuslikult seotud ajaga.

Kui televisioon privilegeerib teatavat hulka fast-thinker’eid, kes pakuvad kultuurilist fast-food’i, ette ära seeditud, ette ära mõeldud kultuuritoitu, siis pole see nii üksnes sellepärast, et neil on (seegi moodustab osa ajanappusele alistumisest) oma aadressimärkmik, mis muide on alati üks ja seesama (Venemaa kohta proua või härra X., Saksamaa  kohta härra Y.): kohustuslikud kõnelejad on olemas ja sellega langeb ära vajadus otsida kedagi, kellel on tõesti midagi öelda, s.t. enamasti noori, alles tundmatuid tegelasi, kes on hõivatud oma uurimistööst ega satu nii hõlpsasti meediasse ja keda tuleks ise otsima minna, sellal kui on käeulatuses harjumuspärased meediakujud, kes alati on võimelised valmis munema kirjutise või andma intervjuu. Oluline on ka see, et tegemist peab olema erilist tüüpi mõtlejaga, kes suudaks „mõtelda” tingimustes, kus mitte keegi enam ei mõtle.”


Võimendava efekti eeltoodule annab ka tänapäeva antiintellektuaalne ja antipedagoogiline käibemoraal, moraal, mis eitab igasugust ekspertteadmist. Õigupoolest igasugust teadmist. Ning taandab moraalsetel kaalutlustel kogu tunnetusliku välja võrdväärsete  arvamuste ühishauaks.

Tsiteerin Charles Taylorit:
„[Allan Bloomi raamat The Closing of the American Mind] võttis tänapäeva haritud noorsoo karmi kriitika alla. Nende eluvaate peamiseks tunnuseks osutus üpris pinnapealne relativism: igaühel on omad „väärtused” ja nende üle ei saa väidelda. Kuid Bloom täheldas ka, et see pole üksnes epistemoloogiline seisukoht, arusaam mõistusega haaratava piiridest; see on ka kõlbeline hoiak: teise väärtusi ei tohigi vaidlustada, sest need on teise mure, tema valik, millest tuleb lugu pidada”.

Nii peabki iga diskussioon manduma erinevate, aga võrdsete arvamuste raportiks. Igaüks teatab oma arvamusest, neid respekteeritakse vastastikku viisakalt, sest kritiseerimine, argumenteerimine ja kõik muu, mis võiks viia ühe seisukoha, pardon, arvamuse ülimuslikkusele teise suhtes, on antidemokraatlik amoraalsus. Kuna arvamus on isiksuse väljendus ehk isiksuse osa ja isiksused on teadupärast võrdsed, siis on ka arvamused võrdsed. Punkt.
Ja häda sellele, kes seda kõlbelist positsiooni kõigutab!
Patuks osutub ka tsiteerimine, sest see on enese isiksusest vabatahtlik loobumine, võrdsusideaali eituse masohhistlik ja suitsidaalne vorm.

Tsiteerisin kord lausa mitut inimest korraga. Sain representatiivselt käibemoraalse kommentaari: „Issand Jumal, Mihkel Kunnus. Kedagi ei huvita, mida sa lugenud oled, kedagi ei huvita, mida keegi öelnud on. Räägi palun oma sõnadega oma mõtteid. Kui ei ole, ole vait.”

Oma sõnadega ja oma mõtteid!

Selline käibemõistuslik käibemoralist võib teise inimese arutluskäiku hinnata küll. Tema tunnustus kõlab sel juhul vägagi kõnekalt. Ta ütleb siis: „Oh! Täpselt minu mõte!”


Anna meile andeks, Jüri Üdi!

24. september 2013

Keda valida kohalikel valimistel?



(Seda teksti pidas Tartu Postimehe vanemtoimetaja Vahur Kalmre, kellega on varemgi erimeelsusi olnud, liiga propagandistlikuks ja trükki ei lasknud)



Demokraatia tähendab teadupärast rahva valitsust, ideaali, mille järgi kõik osalevad valitsuses. Või vähemasti võimalikult paljud. Selle otseseim vastandäärmus on ühe inimese valitsus, ainuvalitsus. Olgu tipus siis vaarao või keiser, Führer või Duce. Loomulikult on mitmesugused vahevariandid, näiteks mingid valitsevad klassid või oligarhiad. Võib üldistada – mida väiksema grupi kätte on koondunud võim, seda vähem demokraatlik see on.

Paraku kogu rahvas end ise otse juhtida ei saa, see on tehniliselt võimatu. Seetõttu delegeeritakse võim valimise käigus võimalikult usaldusväärsele isikutele so vähemusele. Seda saaks isegi väljendada paradoksaalsena – demokraatlikel valimisetel vähendatakse demokraatlikkust, sest valimised pole miski muu, kui võimu koondamine mingi grupi kätte.
Võime resümeerida: meid valitseb paratamatult mingi väike grupp. 

On siis demokraatia sootuks võimatu? Ei, mõistagi mitte. Leevendus tuleb ajamõõtmest. On ju ilmne, kui suur on erinevus selles, kas üks ja sama grupp valitseb viiskümmend või viis aastat. Siin võib teha teise üldistuse – mida kauem üks grupp võimul on, seda ebademokraatlikum on võim. (Just sellepärast on kõigis demokraatlikes riikides seadusega määratud mingi aeg, millest üks valitsus või valitseja ei tohi kauem võimul olla.)

Seega lühim vastus küsimusele, keda valida, oleks: vali kedagi muud!
Ära Tallinnas Keskerakonda vali! Ära Tartus Reformierakonda vali! Vali kedagi muud!
Demokraatlikkus väheneb kestvusega eelkõige seetõttu, et üha rohkem kinnistuvad mitmesugused kindlad võimusuhted ja soosingud, omad inimesed. Kuusteist aastat võimul olevatel inimestel on kuusteist aastat samad onupojad ja seega ka kuusteist aastat üks ja sama onupojapoliitika. Kui võim vahetub, siis tuleb uus grupp, uute onupoegadega, kes hakkavad omakorda ääri-veeri üha rohkem ja julgemalt oma eesõiguslikkust kinnistama. Korruptsioonivõrgustikud vajavad välja kujunemiseks aega. Stabiilne valitsus toob stabiilse korruptsiooni.

Kohaliku omavalitsuse valimisel tasub ka meeles pidada seda, et tegu pole maailmavaateliste valikutega ja erakond kui maailmavaate kandja siin erilist rolli ei oma. See paistab valimisprogrammides ka ilusti välja.

Samuti ei maksa lasta end lollitada tüüpilisest retoorikast. Lausetest, mis  algavad „Meie teeme ...” ja „Meie tegime ...”. Nad ei tee muud, kui suunavad ümber avalikku ressurssi, maksumaksja raha. Linnavalitsus pole ehitanud ühtegi lasteaeda ega meetritki kõnniteed. Need on ju kõik maksumaksja raha eest, avaliku raha eest. Ning lõviosa eelarvest on juba seadusega paika pandud. Seal pole enam midagi suunata.
Ega väga palju muud polegi valijal tahta, kui tahta ausust, ausat linnavalitsust ja korrumpeerumata ametnikke. Sestap, kordan, ära Tallinnas vali Keskerakonda! Ära Tartus vali Reformierakonda!

Tsiteeriksin lõpetuseks Andrus Kivirähki:
„Eriti just kohalike valimiste kontekstis on täiesti arusaamatu, miks peaks valija andma oma hääle mõnele elukutselisele poliitikule, kes on kõiki ammu surmani ära tüüdanud ja kandideerib lihtsalt sellepärast, et see on tema „töö” ja seda nõuab parteidistsipliin, kui ometi siinsamas, kõikjal meie ümber, igas linnaosas, on aktiivseid ning toimekaid kodanikke, kellele linna probleemid ka tegelikult korda lähevad.
Need on mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, kes on vabatahtlikult moodustanud kõikvõimalikke seltse ja ühinguid, kes tahavad, et linn areneks ning oleks kena ja kodune. Ja kes selle nimel reaalselt tegutsevad – hoolimata linnavalitsuses laiutavatest broileritest ja bürokraatidest. Just nemad oleksid ainuõiged inimesed linna juhtima ja ma loodan südamest, et nad oma nimekirjad oktoobris üles seavad. Palun, tehke seda!
Muidugi, nad pole nii „tuntud näod” kui need isikud, kelle naeratavad maskid parteikontorite käsul peagi majaseinu ehtima hakkavad ja kes kandideerivad ilma igasuguse südametunnistuse piinata ametikohtadele, mida nad iialgi täita ei kavatse. Lihtsalt selleks, et hääled kotti korjata ning siis pisematele sortsidele üle anda. Kuid ega vabaühenduste ja asumiseltside inimesed pole ka päris tundmatud. Vähemalt oma linnaosas on nad teada ja tuntud. Ja isegi kui me mõnda neist nime- ja nägupidi ei tunne, peaks juba ainuüksi see, et tegemist pole parteilasega, olema piisav põhjus, et neid valimistel toetada. Erakonda mitte kuulumine on tänases Eestis (kahjuks) kvaliteedimärk.
” (EPL 10.08.2013)

Ära vali peibutusparti, vali üksikandidaat! Ära vali broilerkonda, vali vabakond!
Peaasi – vali midagi muud!



-----
Kes vajab meelde tuletust praeguse linnavalitsuse korrumpeeritusest, võib meelde tuletada seda sissekandesarja või nt seda artiklit. Praeguse seisuga on asi kenasti umbes, arendaja ähvardas hiljuti kohtusse kaevata, kui teda ehitamiseks krundile ei lubata, ehitusosakonnast ei vastatud järelepärimisele ka 30 päeva jooksul (neil on kohustus vastata kirjale esimesel võimalusel, aga mitte hiljem kui 30 päeva möödumisel); kodanikele (käsu korras?) valetanud ehitusjärelevalve ametnik on kenasti tööl, lahkunud töötaja - pätt-arendaja õde - läks üle erapraksisele, mida reklaamib muuhulgas heade kogemuste ja tutvustega jne
Tsiteerin: "17 aastat olen tegelenud maa-ja ehitusvaldkonna küsimustega. Töötades 9 aastat maakorraldajana ja 8 aastat ehitusvaldkonna juhina kohalikus omavalitsuses, olen lahendanud igapäevaselt erinevaid maa, planeerimise-ja ehitamisega seotud olukordi. Järjepidev töö samas valdkonnas on andnud mitmekülgse kogemustepagasi, asjajamise tundmise ning kvaliteetsed koostööpartnerid."