Hierarhia ülaotsast. Kaupo Vipp ja Valdur Mikita Üdi-klubis

Kutsusin pühade puhul (23. XII. 2013, kell 20.00) Jüri Üdi klubisse selle aasta kahe olulisema raamatu autori (nende olulisus ületab mõistagi kaugelt lõppeva aasta): Valdur Mikita, kes kirjutas „Lingvistilise metsa”, ja Kaupo Vipi, kes kirjutas „Globaalpohmeluse”.

”Globaalpohmelusest” ilmus õigupoolest sel aastal teine trükk. Aga paremal paberil ja paremas köites. Ja nüüd on see saadaval ka e-raamatuna. „Sirpi” kirjutatud arvustus on siin.

Kui „Postimees” küsis detsembri alguses raamatusoovitusi, siis kirjutasin nende kahe kohta nõnda:

Kaupo Vipp „Globaalpohmelus”

Kaupo Vipp on pikaajalise pühendumise tulemusena koondanud referatiivselt ühtede kaante vahele olulisima aktuaalsetest teadustöödest. Tulemuseks on raamat täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest selle kohta, millistesse eluoludesse on inimkond suundumas, nii globaalselt kui lokaalselt.

Valdur Mikita „Lingvistiline mets”

Viimaste aastate üks olulisemaid tekste, millel on võime üsna isiklikult ja sügavalt kõnetada väga erinevaid inimesi, rahvsuslastest kosmopoliitideni, enesekesksetest teismelistest minatute askeetideni. See on puhas positiivsus tumemeelses ja sünge tulevikuga maailmas olemata samas vähemalgi määral naiivne.

Viimase puhul on vähemasti see üha rohkem kinnitust leidnud, et see raamat kõnetab väga erinevaid inimesi ja väga positiivselt.

Kohe väga erinevaid. Näiteks

„Sirbi” haritlasvaenulikkuse erinumbris kirjutas sellest tunnustusega Mikk Pärnits, vaimustust avaldas äsja debüteerinud luuletaja Sveta Grigorjeva (intervjuule „Värskes Rõhus”), väga hea arvustuse kirjutas igitark ja iginoor Hasso Krull („Vikerkaar”, siin), siis näiteks veel riigikohtunik Eerik Kergandberg („Postimees”, siin).
ERRi kultuuriportaalis pidasid „Metsikut lingvistikat” üheks 2013. aasta tähelepanuväärseimaks teoseks veel Märt Väljataga, Heli Allik, Marek Tamm, Margus Haav ja Triinu Tamm.
Positiivsest vastukajast kubiseb ka blogosfäär (guugelda ise!).

Ka Kaupo Vipi raamat on omas žanris olnud üllatavalt edukas ja ikka vastava žanri (aime ja filosoofia) müügiedetabelites. Aga tegu on siiski, kordan, raamatuga „täiskasvanutele, neile, kes ei otsi unustust, lohutust, süüdlasi, vandenõusid ja moraali, vaid arusaamist, teadmisi, fakte ning parimat ülevaadet hetkeolukorrast ja teaduslikest prognoosidest” – see kitsendus kahtlemata kärbib lugejaskonda.

Kummatigi on need raamatud üsna komplementaarsed. Ökoloogiliselt väga teadlik Mikita võtab „Globaalpohmeluses” kirjeldatut aksioomina ja teatavate reservatsioonidega võib öelda, et „Lingvistilises metsas” sisaldub see meie tuleviku elujõud ja elurõõm. Rõhutan, see elujõud ja elurõõm on hoopis teistsugune kui praegu domineeriv. Tarbimis- ja reisimislustil ja kõigel sellel linna- ja tööstustsivilisatsiooni ja heaoluriikide elujõul ja elurõõmul pikka iga enam pole ning neile, kellele nende hüvedeta ja naudinguteta elu täiesti mõttetu tundub, võib sellest teosest küll optimismi ja eluindu leida.

Võib mõneti öelda, et „Lingvistilises metsas” on (taas)juurdumise rõõm, deglobaliseerumise ehk lokaliseerumise rõõm. On ju nii pikalt rõõmustatud juurte käristamise ja globaliseerumismõnude üle, inglish, reisimine ja emigratsioon, banaan ja sushi, ja kõik muu, mis koha-tunnetust ja kohamälu kaotab ja kõhetab. Internet on (oma kaheldamatute hüvede kõrval) seda protsessi – tunnet, et asukoht üldse ei loe – veelgi süvendanud.
Kristlus ja humanism on ka seda süvendanud – indiviidi väärtus on kohe kindlasti asukohast sõltumatu. Olgu riik, linn või maa. Ja kindlasti ei sõltu inimõigused kuidagi inimeste hulgast. Sellisele juuretuse eetikale tuleb lõpp, sest... inimesel ikkagi on juured. Isegi kui ta neid ei tunneta ja isegi kui ta on need transporditehnika abil hiiglapikaks venitanud. Nii pikaks, et siin Eestis ringi sibavatel inimestel on näiteks ka mõni palmijuureke Aafrikas, mõni tubakajuureke Lõuna-Ameerikas ja mõni teepuujuureke Aasias. Rääkimata neist võtmelistest juuretusjuurikatest, mis otsapidi naftas, või siis igasugused North-Streami taolised. Jaa, kui need pikad juurikad läbi raiutakse või kui need ära kuivavad, küll siis inimene hakkab jälle oma lokaalseid juuri hindama!

Kaido Kama kirjutab viimases Akadeemias (nr 12, 2013):
” Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni

teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks

küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane

tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise

sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed

üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,

varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel

linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua

mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast

põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast

märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel

vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai

ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva

vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem

on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes

siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis

praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.

Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui

praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.

Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem

osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu

naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise

peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise

plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane

elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama

pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.

Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva

jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine

on teatud määral nagu ellujäämisõpetus.”

***

Klubisse sai kutsutud ka luuletaja (:)kivisildnik.
Temalt ilmus hiljuti luuleõpik ja –kogu „Õpetaja ütles”.
Väga vaimukas teos. Kirjutasin sellele äsja midagi arvustuse- ja kommentaarilaadset (ilmub ehk juba järgmises „Vikerkaares”).
Arutlesin seal muu hulgas hierarhilisuse üle (väga laias mõttes, väärtushierarhiatest ja domineerimissuhetest majandusliku kihistumiseni), sest ka (:)kivisildnik kaitseb väärtustuslikku hierarhilisust kultuuris.

Tsiteerin katkendi kogumiku/õpiku avaluuletusest:

(:)õpetaja ütles
kes väidab, et kõik

raamatud on võrdsed

see solvab rängalt geeniusi

no see raibe ei ole hea inimene

õpilased haukusid meil pole kelleltki

õppida

(:)õpetaja ütles

isegi loll sportlane

saab aru et üks

mats suusatab

kiiremini  kui teine

Tõin seal esile ühe ajastuliku veidruse, mille võiks lühidalt kokku võtta järgmiselt:
Väärtustava hierarhiseerimise vastu tuukase tihti kõrvutamist spordiga a la „ega kirjandus või haridus mingi sport ole, et mõõdad stopperi või mõõdulindiga ja teed paremusjärjestuse!”
Iroonia on selles, et õigupoolest on just spordis – inimeste hierarhiasse jaotumise tüüpnäites! – inimesed de facto kõige võrdsemad. Kiireks enesekontrolliks võtke mõni lihtsalt mõõdetav spordiala ja lahjendage maailmarekordit näiteks kümnekordselt. No neid inimesi, kes jooksevad 100m üle saja sekundi on ikka päris vähe, eks. Või neid, kes heidavad ketast alla 7m.

Just teatati, et nüüdsest riigieksami läbimiseks piisab ühest punktist sajast. 1p ja 100p vahel on sajakordne erinevus, eks.
(Hiljuti Paabeli raamatukogus peetud ettekandes lähtusingi teesist, et inimeste vaimne võimekus on võrreldamatult suuremal skaalal kõikuv kui füüsiline suutlikkus – see mõjust teadagi väga üllatavalt).
Majanduslike ressursside jaotumise hierarhilisus annab juba päris drastilisi erinevusi, võtame või paari päeva taguse uudisnupu: „Ühe mehe aasta: 83-aastane USA ärihiid teenis 22 820 dollarit minutis”. Mitmega peaks selle saavutuse jagama, et saaks sama suure protsendi inimkonnast sisse haarata kui kümnekordselt lahjendatud spordimaailma globaalsete tippude korral? Ah?

Vat.
Lühimalt väljenduks siis ajastu sümtomtotrus järgmiselt:

Hierarhilise korralduse vastu võideldakse (kõige vähem hierarhilist korraldust – sporti –  näiteks  tuues!) edukalt seal, kus see on enam-vähem ainsana kasulik ja vältimatult vajalik –  kultuuris ja hariduses.
Seal, kus hierarhiline jaotus on kõige halvem ja hukatuslikum – varanduslik kihistumine, globaalmajanduslikud kuristikud – seal see mürinal võimendub.

(:)õpetaja ütles

see kas auto

sõidab või ei sõida

pole maitse küsimus

(lk 96)

[:]kunnus ütleb: iga kunstiteos on ainult sedavõrd väärtuslik, kuivõrd see ei ole maitseasi. Reptiilidel ei ole kultuuri, nemad maitsevad. Soojaverelised õpivad. Inimene õpib. Inimene saab aru. Putukad ja ämblikud maitsevad. Eluõigus on kõigil. Isegi neil, kes suhtuvad umbusuga suurde narratiivi antropotseenist ja liikide väljasuremisest, mis on tuhat korda kiirem kui looduslik foon. Maitse asi. Raiu maha viimane puu, see va vertikaal, nah, kas maitseb pikali teisiti kui püsti...

[:]kunnus ütleb: maitseorgan on seedetrakti, mitte seljaaju ülemine ots, fakt.

(:)mõned harjutused inimteele asunule

ürita erineda loomast

ürita erineda taimest

ürita erineda seenest

kui sa ei jõua erineda

kõigist erine pooltest

(lk 26)

[:]kunnus kordab: tõsidus ja olulisus on kolimas mujale. Kultuuriline imperatiiv võidakse hääletada sisedemokraatlikult maitseasjaks.

P.S.

Stiili näitlikustamise ja kongeniaalsuse markeerimise huvides kirjutasin arvustuse (:)kivisildniku teosele autorinimega [:]kunnus.

Rein Raual ilmus hiljuti kaks teksti: „Kultuurilineimperatiiv”, kus ta selle terminiga tähistab „olusid, kus (1) humanitaarsel teadmisel ja kunstilisel loomingul ei ole vaja oma olemasolu teiste diskursuste abiga põhjendada, (2) mõningast osadust neis peetakse oluliseks iga inimese jaoks tegevusalast sõltumata ja sellise osaduse täielikku puudumist vastavalt nõrkuseks või veaks ning (3) olukorras, kus mõnel inimesel on raskusi mõne kultuuriteksti mõistmisega, peab ta seda vaikimisi iseenda, mitte aga teksti puudujäägiks,”

ning teine, mõtisklus pealkirjaga „Mis ohustab eesti kultuuri?”, kus ta ütleb, et peamine oht eesti kultuurile tuleb seestpoolt.