Mati Unt 70. Vähem pugemist noorte ees!

Vähem pugemist noorte ees!

Mati Unt

Kirjandusliku nimega abiturient Kristjan Jaak Arkaadias: “Kohustuslik kirjandus tekitab vastikust.” Minagi olin Arkaadia teel – mäletan, et osa teoseid olid vastikud. Vilde realistlikud romaanid ei läinud ja ei lähe nüüdki peale. Ka “Don Quijote”, mida lugesin viieaastaselt (kohustuseta muidugi!) jättis ebameeldiva mulje, millest pole siiani päris üle saanud.
Jah, laps ei taha kohustusi, ainult õigusi? Kuid kas too “laps” on siis päris täisõiguslik? Kohtulikult küll teda karistada ei tohi. Kuid kas ta pole juba olemuselt deviantne, nagu XIX sajandil arvati? Kas ta ei vajagi suunamist ja sundust?
Ei saa asja nii kitsalt vaadata. “Lapsepõlv” ja “noorus” on eelkõige kultuurikonstruktsioonid. On teistsuguseid aegu olnud. Platon võrdles lapsi loomade ja orjadega. Keskajal polnud Philippe Aries’ järgi üldse “lapse” kontseptsiooni. Seitsmeaastaseks saanu oli täiskasvanud ja kõik. Talupoja poeg läks põllule, rüütli poeg hakkas õppima mõõgavõitlust. Täiskasvanud ja lapsed kandsid samu riideid, mängisid ühtviisi pimesikku, keksu ja lumesõda. “Laps” tekkinud alles XVI sajandil. Aga – “lapse” ja “täiskasvanu” vahele mahub veel uuem leiutis – “noorus”, mida polevat enne XIX sajandit üldse olnud. (See ongi “must auk” laste ja täiskasvanute vahel, millest räägib Kristjan Jaak. “Noorust” polnudki, ta leiutati umbes Petersoni eluajal.)
Teame, kuhu see kontsept on välja viinud. Nähtus, mis sai alguse mõnisada aastat tagasi tänu progressile, valgustusele, Prantsuse revolutsioonile, romantismile ja siis industrialiseerimisele, on ammu jõudnud noore ülistuseni (“kõik, kes lapseks jääda tahavad...” hüüdis luuletaja) ja tänapäeval – tohutu turunähtuseni (mängud, muusika, mood). Loodetakse õigusega, et noored (olles ühtlasi kriitikavabamad) teenivad rohkem ning suudavad enam osta nende jaoks välja mõeldud uusi asju. Kapitalistid püüavad infantiilset ellusuhtumist kaela määrida ka keskealistele, provotseerides neidki šoppama, reisima ja tantsima. Ajakirjandus halvustab regulaarselt vanemat muusikat ja aina kiidab uut. Rootslane mõnitas mingisugust eesti raadiojaama, kes mängis Chris Read. Tühja sest Reast, kuid mis ütleksid rootslased, kui mõni jaam mängiks Mistinguette’i (1875 – 1956) või Joe Oliveri (1885 – 1938)? Magnaatidele on “kõik uus parem kui kõik vana” (Brecht).
Vanasti märkisid üleminekut täiskasvanueale julmad initsiatsiooniriitused. Praegune armee on vaid selle kahvatu vari. Ühiskond ei nõua lastelt angroo enam midagi. Ole aga laps ja naudi! Individualismi kasvuga on kaasnenud üksildased arvutimängud, mis pikendavad kunstlikult infantiilsuseiga (olles escape, kuid teadmata, millest eskeipitakse). Isegi elitaarne Kristjan Jaak (abiturient!) nõuab “omavanustele” mõeldud kirjandust. Need on siis õigused.
Vastupidine tendents, millele on kord juhtinud tähelepanu ka Priimägi, seisneb üleskutses võimalikult ruttu sotsialiseeruda, täiskasvanuks saada, kiiresti pumba juurde jõuda. Need on siis kohustused.
Esimene tendents viitab lapsepõlve venitamisele, teine lühendamisele. Kahtlemata tekitab see dilemma frustratsiooni. Muidugi, ka pankur võib vaibil titte mängida, proletaarlasneiut piitsutada, kuid ta peab hommikul siiski panka jõudma ja arvuti taga nägu tegema.
Taas kohustusliku kirjanduse juurde. Arvan, et kooli kirjanduskavad on siiani valed. Püütakse õpetada kirjanduse ajalugu ja kirjanike elulugusid. Sel pole küll mõtet. Samas on vale, et peaks õpetama kirjandust, kus õpilane “ennast peategelasega lähedasena saab tunda”. Lugegu sellist toodangut see, kes ise tahab. Õpetatagu eelkõige konstantseid vaimlisi entiteete. Näiteks “Huckleberry Finni”, “Kuritööd ja karistust”, Jüri Üdi, “Stepihunti”, “Silma”, “Daodejingi”... Ja mitte nii, et “noorukil” (kes – kordame – enda teadmata on vaid üks kultuurikonstruktsioon) oleks suva valida “lastekirjandust”, vaid teda lausa sunnitakse väärtteoseid lugema, sülitades selle peale, mis ta asjast arvab.
Ah et keeruline – vähe tegevust, palju mõtteid? Ei saa millestki aru? Siis minegi sõjaväkke, lihtsale tööle, ära tüki kõrgemale. Niikuinii on liiga paljud “need, keda enne kuskil polnud, hakanud äkki olema kõikjal” (Ortega y Gasset). Pole vaja haritud Kristjan Jaagul neile advokaadiks olla. Inimesed pole ju ometi võrdsed!
Kuna “noored” ise on kultiveeritult häbematud, võiks “vanad” neid julgemalt vastu sõimata.
“Kuule sina, adolestsent! Mis sa kurat õige ruulid! Pea lõuad, sa juveniil, kui seniil räägib! Oled üks faking konsumerismi produkt,” hüütagu neile, “meie, aduldid, su leiutasime, ja meie su ka tapame, kui vaja! Point!”
 
(2000)