18. juuli 2015

Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast?

Ilmus neljandiku võrra lühemalt ajalehes „Sirp” 17.06.2015


Miks ma ei kirjuta Andrus Kivirähast? Mõtteid kirjanduslikust käibes ja staarkriitikutest[1]

Mihkel Kunnus



Lugejale teadmiseks, et käesolev tekst on üldistatud vastuseks küsimusele, mille püstitas Jürgen Rooste oma vastukajas „Keeles ja Kirjanduses” ilmunud Janika Kronbergi 2013-2014 aasta kriitikaülevaatele[2]. Tsiteerin: „Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle [kriitilise analüüsi – M.K.] esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile.”

Kivirähk, Õnnepalu, Mutt – suurepärane näitevalik. Vastan. Ma ei ole kirjutanud Andrus Kivirähast, sest ma olen tema positsiooniga kõigiti rahul. Ta on kultuuriväljal puhas positiivsus. Ta kirjutab hästi, mõnusas mahlakas, pisut talupoeglikus keeles, öeldu on mõistlik jne. Ma kirjutaks temast siis, kui ta kuidagi varju kipuks jääma, aga ta on vist kõige rohkem tähelepanu pälviv kirjanik üldse ja seda täiesti teenitult (seda muidugi ka raadio, teatri ja kolumnide tõttu).
Tõnu Õnnepaluga on ka kõik hästi. Tema lugejad lausa armastavad teda. Selline armastus aga tähendab kahte asja. Armastajatele kriitikat kirjutada pole teda mõtet, sest sel pole mingit positiivset mõju, teiseks, mida Õnnepalu ka ei kirjutaks, seda loetakse ikka mõnuga ja tänulikult. Ja see kõik on jällegi väga kiiduväärt, sest ta valdab suurepäraselt keelt, on erudeeritud, selgelt arutlev, jne. Tõsi, tema „Raadio” kohta pole ma väärilist retsensiooni kohanud ja sellest kirjutamist olen korduvalt mõelnud. Hunnik märkmeidki tehtud.
Mulle on jäänud mulje, et Mihkel Mutiga on see häda, et noorem põlvkond teda eriti ei tunne, ometi on tema teostes nii palju ajaülest, mis noorintelligentsi võiks puudutada. Ja see on väga kahetsusväärne, mistõttu olengi Mutist ka pikemalt kirjutanud.

Niimoodi alustanuna peaks pilt olema juba üsna selge – selles lahingus (mitte sõjas!) olen lihtsalt Roostega vastasrindel. Mul puudub igasugune huvi neid kuidagi „maha rebida”, lausa vastupidi.
Miks?

Lisaks juba toodu põhjendustele on asi „kirjanduslikus käibes”. Nagu Rein Veidemanni kirjast tänavuse kirjandusteaduste suvekoolist osavõtjatele võis lugeda: „Me peame täna rääkima samamoodi „kirjanduslikust käibest”, nagu see on tähtis turumajanduse tekitajana. Tõsi, mõnikord võib-olla küll käive suur, aga firma ikka kahjumis, nagu Estonian Airiga juhtus mõne aasta eest. Eesti kirjanduse käive on samuti enneolematult suur, aga küsimus, mis jääb sõelale (mis on selle esteetiline kasum?), üha aktuaalsem.”
Nõus. Ja pole mingit vajadust kirjaduslikku käivet suurendada. Viimane asi, mida kirjandusellu vaja, on tempo lisamine. Kirjandus on üks neid valdkondi, kus eesliide kiir-, on eesliite rämps- sünonüüm (vrdl kiirtoit, kiirkõrgharidus jms).

Selles asjas satuvad Jürgen Rooste poolele erinevatel põhjustel veel kirjastajad, raamatukauplused, noored ja ambitsioonikad uustulijad ning võibolla ka mingi klikimeedialikult pidevas uudsusnäljas lugejaskond (viimase olemasolu on küll vist pelgalt loogiline võimalikkus).

Kolmandaks, kas kirjandus on pigem jalgpall või 100m jooks? Kas tähelepanuväärseks sündmuseks on uus supertulemus või lihtsalt see, mis parasjagu toimub? Kui aega jagub siis mõistagi mõlemat – klassika ja uudiskirjandus – , aga kui aega vähem ja peab valima, siis isiklikult kaldun pigem supersooritusi eelistama. 

Selle punkti juures kügeleb ka visahingeline kultuuriklišee tolmunud ja kuivast klassikast ning nooruse mahlakast värskusest („Värske Rõhk”,eks!). See kultuuriklišee on adekvaatne kirjanduselulises (ja autorifunktsioonilises) aspektis. Noortel autoritel on tõesti uued näod peas ja reeglina ikka rõõsamad ja säravamad. Kummatigi kirjanduse enda aspektist on lugu pigem vastupidine. Epigoonlus on kirjanduse uustulijate põhižanr ja erinevad klišeed põhivõtteiks (mõistetav, nad ju näitavad: ”Näete, ma pole kehvem, ka mina suudan niiviisi!”). Samuti on noorte tulijate teemadering reeglina väga konservatiivne. Võtame või näiteks enimkiidetud ja tunnustatud (põhjendatult!) noorautori Kaur Riismaa, keda Jürgen Roostegi täiel jõul promonud. Tema viimased kaks raamatut – „Pühamägi” ja „Pimeda mehe aiad” – on kaks suurepärase keeletunnetusse ja kompositsioonioskusega variatsiooni täiesti klassikalistele romantilistele motiividele.
Oh kullatolmune noorus! Ent kellelt leiame läbinägelikku kujutust viimase aja elutunde suurimast ja revolutsioonilisemast tegurist – sotsiaalmeedia tulekust ja mõjust? Mihkel Mutilt (s. 1953)! Romaanis „Kooparahvas läheb ajalukku” on sel teemal omaette miniessee. Ehk kelleltki veel? No pagan, Erik Tohvri (s. 1933!) üllitab romaani „E-armastus” ja Rein Kilk (s. 1953) vormieksperimentaalse asja armastusloost e-kirjades[3]!
Pigem teenimatult palju tähelepanu pälvinud Janar Ala debüüt „Ekraanirituaalid” on samuti kaugelt rohkem uusmeedia mõju näiteks kui selle (kriitiliseks) reflektsiooniks või esteetiliseks üldistuseks. Ütleme, kuigi ka tõsine maamees võib tunnistada, et viiksuv kiisupoeg on armas, paneb ta adra ette siiski hobuse. 
Luules imiteerivad trenditeadlikumad noored fs-i, veelgi vähem eruditsioonist rikututel riimuvad kuupaistel arm ja saatus karm, romaanid kipuvad olema variatsioonid „Kuristik rukkile”, vaeslapse-tuhkatriinuloole vms. Need on muidugi liialdavad ja kiuslikud üldistused[4], aga siiski palju vähem elukauged kui see surematu ja igitotter stamp tolmunud klassikutest ning erksa- ja värskepilgulistest noortest. Mitte bioloogiline noorus, vaid eruditsioon ja lugemus teevad vaimu nooreks ning võimaldavad välja murda stampidest ja klišeedest. Näiteks Tartu noorte kirjandusüritustel on tihti lõviosa kogu ruumi vaimuerksusest, teravmeelsusest ja sõnaosavusest koondunud ühele toolile, nimelt sellele, millel istub klassikaline filoloog, kreeka ja ladina mõtlejate ja kirikuisade tekstide süvauurija Marju Lepajõe (s. 1962).

Kelle tundlad aistivad kõige ergumalt ajastu hõngu, hoiavad kätt elu pulsil? Küll mõõtkavalise ja huvialase varieeruvusega, ent siiski tunduvad ka selles asjas nii Kivirähk, Õnnepalu kui Mutt kuuluvat parimate hulka. See pole karvavõrdki noorus-on-hukas-stiilis papatsemine. Lihtsalt noorel inimesel puudub paratamatult piisav ajaline perspektiiv, samuti on raskem teha vahet endast ja keskkonnast pärinevatel mõjuritel, sest ka ise muututakse parasjagu väga kiiresti.
Nooruse trumbiks võib tuua küll eredaid tundeid, ent need ise pole ju veel looming! Loomingu veel üheks vältimatuks eelduseks on keskmist ületav (kirjalik) väljendussuutlikkust, mis omakorda eeldab ande ja töökuse sünergiat. Nii meenubki „isiksust piiravate õpside” surve alt pääsenud teismeliste eluavaldusi lugedes (Nihilist.fm-ist leiab keni näited hulgi) Jaan Oksa laused aastast 1908:
”Sealt kusagilt ei jaksa vana põlenu enam tagasi tulla, kui neitsipuhastes ajudes igasugused tüütavad käärimised on olnud – pärast seda, kui toores ilmaelu järelejätmata nooruse vaimustuse kallal valusat vägivalda on tarvitanud. Nooruse ihade ummistunud väljakäikudel haudub sügelev valu.”[5]

Mõistagi kirjandus vajab kirjanduselu ning staarikultuslik üldsuundumus januneb püsivalt just noore liha, mitte erksa vaimu järele. Seega on Jürgen Rooste järeldus igati loogiline: „Head kirjandust on suht palju, üsna palju, aga see ei pääse kunagi lugejateni, kui igapäevameedias ei hakka troonima staarkriitikud (mitte, et ma usuks, et seegi päästaks, aga neid võiks mõned olla), kes on sama andekad ja teravad (nagu parimad kirjanikud) ja kes viivad kirjanduse massidesse”[6]. Paraku on see järeldus eelkõige loogiline, nii nagu on loogiline see, et parim rohi gravitatsioonilise tõmbumise vastu on gravitatsiooniline tõukumine. Ei saa vaielda, aga praktikut see järeldus ei aita.
Näiteks kuidagi ei paindu keel Marcel Reich-Ranickit staarkriitkuks nimetama. Reich-Ranicki oli pigem Autoriteet suure algustähega, aga igasuguse autoriteetsusega on üha laieneva demokraatlikkuse ajastul kehvasti. Vabadusjoovastust võib tunda ainult senikaua, kui jõuab kohale arusaam, et hierarhiapuudulikkusega kaasnevad ka kõik need demokraatia puudused, mille kurikuulsad lühisõnastused pärinevad Winston Churchillilt (parim argument kirjadusdemokraatia (et mitte öelda lugemise!) vastu on 15 minutiline tutvumine keskmise raamatuga jne).
Eesliidet „staar-” sõna „kirjanik” või „kriitik” küljes on raske ettekujutada muu kui deminiuitiivina, tõsiseltvõetavuse ja autoriteetsuse vähendajana. Kuigi teatud populariseerimisele viitav iva siin kahtlemata on ja just sellele viitab ka Rooste: „kes viivad kirjanduse massidesse”. Loomulikult ei ole populaarsuse ja kirjanduskvaliteedi vahel vääramatult pöördvõrdeline seos, vabalt saab kirjandus olla korraga nii kõrgkvaliteetne kui populaarne, näiteks Kivirähk, Õnnepalu ja Mutt. Njah. Tundub, et ring sai jälle täis.

Aga mitte täiesti. Alles rääksime noortest ja värskest lihast! Jah, kirjanduselu, koht, kus autori liha, nägu ja tegu, elulugu ja looming ühte sulavad, meediakära, persoonilood ja seltskonnakroonika. See on lektüüriselektsiooni suunav valdkond, kus konkurents käib hoopis teistel alustel, kus analüütilise kirjanduskriitika alusteesides väidetu – empiiriline autor ja teose minajutustaja ei ole samastatavad, prototüüpide seostamine reaalsete inimestega on viga jne – ei kehti absoluutselt. Vastupidi, need on ühed suurimad tekstivääristajad ja lugejamagnetid.

Masse võiks mõjutada siis ehk just selline kriitik, kes hoopis selle tõsiasja aksioomiks võtab (st ideaalis oleks nagu karismaatiline rahvaversioon Elli Soolost). Ometi karistab Jürgen Rooste Janika Kronbergi ettevaatliku piiriületuse kohe ära. Tsiteerin:
” Küsimus ongi, miks Kunnus, kes võiks olla selle esirinnas, ei rebi maha me loetud lektüüri esiklassikuid, kes on laisaks muutunud – ma ei jaksa küll neid lugeda lõpuni –, vaid piirdub Kiviräha, Õnnepalu, Muti ettevõtmise asemel noorte algajate kirjanike tõmbamisega tollele oma Prokrustese sängile (seda sängi – ühe Kelly Turgi luuletuse kaudu – mainib ka Janika Kronberg, öeldes, et kas see liialt elu ja kirjanduse piiri ei lõhu, aga Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest, seda on öelnud mu moodi kriitikud, samas kui Kunnus oma arvustustes küll ilukirjanduse piiridel võbeledes ja siukest fiktsioonesteetikat luues ikkagi kõneleb päris autoreist. Kronberg astub siin totaalselt ämbrisse, ilusasse sügavasse ämbrisse, sest Turgi tekst on puhas ilukirjandus, mida Kunnuse ega Kronbergi omad ei ole!!!)”.

Sellised ülivõrded on kummalised, kui arvestada kuivõrd ettevaatlikus ja tingivas sõnastuses ja nö allikakriitiliselt Janika Kronberg selle „totaalse” sammu teeb: „Kriitik saab oma obaduse ka Kelly Turki luuletuses „Mõlgutused pärast trenni” (2014). Suuliselt levinud pärimuse (et mitte öelda klatši ning anda mõttekäigule folkloorne ülevus!) järgi võiks siin näha kirjaneitsite ja poetesside ringkaitse sõnastust kriitik Mihkel Kunnuse vastu, teisalt märgib see ühtlasi luule ja elu ning kriitika ja elu piiride ohtlikuvõitu ületamist.”[7]

Tõesti, Turk ei ütle ses luuletuses kuskil, et ta kõneleb Kunnusest. Kui Turgi kogumikku arvustav Rooste kirjeldab oma samastusmeetodit veel lihtsalt ära tundmise kaudu „Jah, lõbus on ära tunda ülevõlliaasimist Mihkel Kunnuse kallal („mõlgutused pärast trenni“, lk 53-54)”[8], siis Sveta Grigorjeva ei jäta oma arvustuses mingit muud võimalust:
”Seetõttu on rolliluuletustest minu absoluutne lemmik „mõlgutused pärast trenni“, mis räägib Mihkel Kunnusest (lk 53). (Siinkohal tuleb aga paratamatult tõdeda – ilma Mihklita oleks Eesti kirjanduselu vist ikka üsna igav./.../).”[9] 

Võimalik, et Kronberg peab oma totaalämbrist välja astuma, et väärilisematele ruumi teha,  aga ka on võimalik, et Rooste ja Grigorjeva kriitika on erinevalt Kunnuse ja Kronbergi omast puhas ilukirjandus, aga samuti pole võimatu, et Sveta Grigorjeva ongi see oodatu – esimene staarkriitik! See, kes analüütilise kirjanduskriitka alusteesides väidetu põlglikult kõrvale lükkab ning ilukirjanduse, kriitika ja elu igandlikust eristamisest suveräänselt üle on.
Ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama. Selline kriitikaviis põlistaks kirjanduselulist status quo’d veelgi, peaksid noored andekad tulijad nüüd ju silmapaistva kirjutamisoskuse kõrval omama ka silmapaistvat elu. Tõesti ei oska öelda, kas Jürgen Roostet peaks see hüpotees hirmutama või rõõmustama.









[1] Kirjutise aluseks on osaliselt Kirjandusteadlaste V suvekooli ettekanne
[2] Jürgen Rooste: kirjanduskriitika allakäik. 30.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/arvustused/22a10a76-fd5a-4767-8b8a-b3ff1c3248dd
[3] Erik Tohvri „E-aarmastus”, Varrak, 2011;Rein Kilk „Armastus e-postis”, Ilmamaa, 2013
[4] Teaduslikuma ja objektiivsema ülevaate noor(te)kirjandusest saab näiteks Ave Mattheuse artiklist „Noor(te)kirjanduse plahvatus”, „Looming” nr 9, 2010
[5] Jaan Oks „Otsija metsas”, Ilmamaa, 2003, lk 152
[6] samas
[7] Janika Kronberg: Parnass ja agoraa. Hajamärkmeid eesti kirjanduskriitikast 2013–2014, 27.04.2015 http://kultuur.err.ee/v/db4792bd-a8a3-440d-bc46-30d1a172f234

[8] Jürgen Rooste. „Esimene idee pole alati parim”, 19.11.2014, http://kultuur.err.ee/v/kirjandus/8c553778-1a2a-4ef8-ab24-206a0bab7196
[9] Sveta Grigorjeva „Edasiskrollimisest ja kirjanduse tegemisest”, „Vikerkaar” nr 4-5, 2015

10. juuli 2015

Kaur Riismaa "Pühamägi" ja "Vaese mehe aiad"

Ilmus ajalehes EPL 10.06.2015 nii sõnastuselt kui vormistuselt pisut toimetatuna.


Kaks kerget suvelugemist romantilistele hingedele

Mihkel Kunnus

Kaur Riismaad on kõvasti kiidetud ja tunnustatud. Õigustatult. Võib-olla küll mitte kõige paremate ja täpsemate põhjendustega alati, aga tema populaarsus ja loetavus peaks head meelt tegema igaühele, kellele eesti kultuuri ja keele saatus korda läheb. Populaarseks saada on tal head eeldused seetõttu, et ta keelekasutus on lihtne ja ei nõua pingutust, samas täpne ja elegantne. Küllap lood ise kõnetaks eelkõige temaealisi ja nooremaid, tähendab, gümnaasiumi- ja ülikooliealisi.
Kõige teravamalt on minu mälu järgi Kaur Riismaad arvustanud Eugen Põld[1]. Samuti õigustatult. Kirjutasin ja küsisin temalt arvamust ka nende kahe raamatu kohta. Autori loal toon siin ära ta (enda toimetatud) vastuse. See on järgmine:
  
„Kaur Riismaa on romantik. Võiksin isegi öelda, et lootusetu romantik. Ja ikkagi poleks ma võimaliku lugeja jaoks veel midagi ära rikkunud. Õige lugeja jaoks vähemasti. Sest romantikaarmastajale on mõlemad sõnad positiivse kõlaga – nii lootusetus kui romantik. Olgu, nüüd juba olen natuke rikkunud.  Esiteks ma kasutasin sõna „sest”, mis tähistab pahatihti intellektuaalset järeldusseost (ehk siis midagi antiromantilist), teiseks tekitasin nõnda võimaluse seada kahtluse alla veendumus, et romantik ja lootusetus on positiivsed nähted. Tõestuseks võite ise veenduda, et eelmine lause kõlas pigem antiromantiliselt. Isegi kuidagi tigedalt või õelalt. Nii ongi.

Lootusetusi on muidugi mitut tüüpi ja kõik pole kaugeltki romantilised.
Aga no Koidu ja Hämariku armastuse lootusetus on nii romantiline, et tee või püksi. Just, tee või püksi! Ütlen seda teadliku (vastu)mürgisusega, sest püksi tegemine on karjuvalt ebaromantiline. See on ju proosa ja titemähe! Võtke või selline mõtteeksperiment: Romeo mürgikogus ei osutunud piisavaks ja surma asemel saabus pidurdamatu kõhulahtisus. Vaat, just! Romantilisi suitsiidikuid ei ravi miski paremini kui detailne kujutlus nende laiba esteetlisest tülgastavusest. Surm ise on kohutavalt romantiline, eriti veel vastamata armastuse pärast või vägivaldselt takistatud armastuse pärast.

Romantilise poeedi üks keskseid unelmaid on olla maetud vaatluspunktis, aga seda justkui Lumivalgeke klaaskirstus (närbumatu ilu ja noorus!) või siis maetuna sammaldunud hauakivi alla, millesse on graveeritud igavese etteheite ja õhkena –  „See, keda ei mõistetud”.

Mittemõistmine on taas väga romantiline. Saladuslikkus üldse. Seepärast romantikud kasutavad sõnu pigem varjamiseks kui näitamiseks. Mõistatuslikkuse ja salapära loomisega romantilised loojad tegelevadki ja selle pärast neid armastatakse. Ja sellepärast ongi nad vaenujalal analüütilise intellektiga, mis muud ei teegi kui aina paljastab ja analüüsib, see tähendab, hävitab mõistatuslikkust ja salapära.

Teadmine, et poodu nägu pundub üles ja sooled tühjenevad mõjub romantilisele suitsiidikule palju hirmutavamalt kui panustamine mingile vastutustundele või mahajääjate leinale. Vastutustunne puudutab eetikat ja mahajääjatele kaasatundmine empaatiat, aga need on ebaromantilised omadused. Romantik jumaldab ilu ja selle ilu altarile toob ta kõik.
Seepärast mind häiribki, kui Riismaa puhul toonitatakse tema empaatiavõimet. Empaatia on võime tajuda teise tundeid, emotsioone ja vajadusi, aga romantik loob erinevaid kujutlusi oma peas. Kui romantik näeb, kuidas hilisel õhtutunnil istub üksik neiu bussijaamas ja vaatab pinevil pilgul kaugusesse, siis ta kujutleb, kuidas see neiu ootab oma kallimat, suurt armastust või muud säärast. Eriti kui see neiu on ilus ja kurb (ah, pole midagi romantilisemat kui ilus ja kurb neiu!). On võimatu, et see „romantiku emptaatia” tuleks millegi proosalise ja argise peale, selle peale, mis on palju tõenäolisem. Näiteks, et pinev nägu tuleb pingul põiest, ebamugavatest kingadest või sellest, et telefoni akul on „ainult üks pulk”.
Kujutlus on romantiku päriskodu ja kokkupuude reaalsusega on selle suurim vaenalne. Empaatia aga tähendab kontakti saavutamist teise inimese reaalsete tunnetega. Ja mitte ainult armuohetega, vaid ka proosaliste ja labaste tundmuste, olmemurede ja muu sellisega.

Kõnealused raamatud pakuvadki romantilisi kujutelmi. Kuna paljud inimesed tahavad olmest põgeneda, kaotada korrakski kontakt reaalsusega, tahavad ajupuhkust ja empaatiapuhkust (on võrratult kergem „olla empaatiline” romantilise kujutelma vastu kui majanaabri vastu, kes on vastu ühisele torude vahetusele).
Heaks võrdlevaks kõrvutuseks oleks Eestiski väga populaarse Alessandro Baricco teosed. Ka kunstilistes võtetes on palju kattuvusi, näiteks karakterite loomine mõistatuslike kinnisideede või konkreetsuste kaudu. See on hea viis lülitamaks analüütiline register kujutluslikule, sest kui inimest kirjeldatakse sellega, et ta kannab endaga alati kaasas üht klaaskuulikest, jutustab memuaare oma taimedele, maalib merega merd vms, siis üldistuste ja eritluste peal töötav intellekt kukub rööbastelt ja kujutlusvõime pääseb vabadusse ja õhkab lummatult, et see peab olema märk Kirjeldamatust Sügavusest, Kohutavast Saladusest vms.

Niisiis, Riismaa raamatud sobivad romantikutele. Tal ei ole midagi öelda, aga ta teeb seda võluvalt. Kui kogu eeltoodud selgitus ärritas, siis on see hea märk, sest romantik mõõdab ka analüüsi tõeväärtust esteetilistes kategooriates, mistõttu arenev mõistus tõstab ilu vastu mässu end inetusega relvastades, tihti lausa tülgastusse viskudes. See on aga veel ikka romantiline (nagu ka taoline stseen „Pühamäes”).

”Pühamäe” lõpus tundub autor viitavat pöördele kujutlusest elu suunas, proosa suunas. Samas on ka see suureline hüvastijätt ja suurelised hüvastijätud on ikka romantilised. Ja „Pimeda mehe aiad” on jätkuvalt paduromantiline. Võimalik, et romantilise kujutlusvõime ja keskpära ületava kirjaoskuse tõttu ongi Kaur Riismaa lootusetult romantikuks aplodeeritud (inimene on nii sotsiaalne loom, et järjekindla kiitusega saab tast teha mis tahes värdja). Need Riismaa teosed on lihvitud kujutlused, sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad nagu Byroni püksid sitast.”





[1] „Sa ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!!!”, „Müürileht” nr 20, kevad, 2012. lk 22-23