Kaur Riismaa "Pühamägi" ja "Vaese mehe aiad"

Ilmus ajalehes EPL 10.06.2015 nii sõnastuselt kui vormistuselt pisut toimetatuna.

Kaks kerget suvelugemist romantilistele hingedele

Mihkel Kunnus

Kaur Riismaad on kõvasti kiidetud ja tunnustatud. Õigustatult. Võib-olla küll mitte kõige paremate ja täpsemate põhjendustega alati, aga tema populaarsus ja loetavus peaks head meelt tegema igaühele, kellele eesti kultuuri ja keele saatus korda läheb. Populaarseks saada on tal head eeldused seetõttu, et ta keelekasutus on lihtne ja ei nõua pingutust, samas täpne ja elegantne. Küllap lood ise kõnetaks eelkõige temaealisi ja nooremaid, tähendab, gümnaasiumi- ja ülikooliealisi.
Kõige teravamalt on minu mälu järgi Kaur Riismaad arvustanud Eugen Põld[1]. Samuti õigustatult. Kirjutasin ja küsisin temalt arvamust ka nende kahe raamatu kohta. Autori loal toon siin ära ta (enda toimetatud) vastuse. See on järgmine:

  

„Kaur Riismaa on romantik. Võiksin isegi öelda, et lootusetu romantik. Ja ikkagi poleks ma võimaliku lugeja jaoks veel midagi ära rikkunud. Õige lugeja jaoks vähemasti. Sest romantikaarmastajale on mõlemad sõnad positiivse kõlaga – nii lootusetus kui romantik. Olgu, nüüd juba olen natuke rikkunud.  Esiteks ma kasutasin sõna „sest”, mis tähistab pahatihti intellektuaalset järeldusseost (ehk siis midagi antiromantilist), teiseks tekitasin nõnda võimaluse seada kahtluse alla veendumus, et romantik ja lootusetus on positiivsed nähted. Tõestuseks võite ise veenduda, et eelmine lause kõlas pigem antiromantiliselt. Isegi kuidagi tigedalt või õelalt. Nii ongi.

Lootusetusi on muidugi mitut tüüpi ja kõik pole kaugeltki romantilised.

Aga no Koidu ja Hämariku armastuse lootusetus on nii romantiline, et tee või püksi. Just, tee või püksi! Ütlen seda teadliku (vastu)mürgisusega, sest püksi tegemine on karjuvalt ebaromantiline. See on ju proosa ja titemähe! Võtke või selline mõtteeksperiment: Romeo mürgikogus ei osutunud piisavaks ja surma asemel saabus pidurdamatu kõhulahtisus. Vaat, just! Romantilisi suitsiidikuid ei ravi miski paremini kui detailne kujutlus nende laiba esteetlisest tülgastavusest. Surm ise on kohutavalt romantiline, eriti veel vastamata armastuse pärast või vägivaldselt takistatud armastuse pärast.

Romantilise poeedi üks keskseid unelmaid on olla maetud vaatluspunktis, aga seda justkui Lumivalgeke klaaskirstus (närbumatu ilu ja noorus!) või siis maetuna sammaldunud hauakivi alla, millesse on graveeritud igavese etteheite ja õhkena –  „See, keda ei mõistetud”.

Mittemõistmine on taas väga romantiline. Saladuslikkus üldse. Seepärast romantikud kasutavad sõnu pigem varjamiseks kui näitamiseks. Mõistatuslikkuse ja salapära loomisega romantilised loojad tegelevadki ja selle pärast neid armastatakse. Ja sellepärast ongi nad vaenujalal analüütilise intellektiga, mis muud ei teegi kui aina paljastab ja analüüsib, see tähendab, hävitab mõistatuslikkust ja salapära.

Teadmine, et poodu nägu pundub üles ja sooled tühjenevad mõjub romantilisele suitsiidikule palju hirmutavamalt kui panustamine mingile vastutustundele või mahajääjate leinale. Vastutustunne puudutab eetikat ja mahajääjatele kaasatundmine empaatiat, aga need on ebaromantilised omadused. Romantik jumaldab ilu ja selle ilu altarile toob ta kõik.
Seepärast mind häiribki, kui Riismaa puhul toonitatakse tema empaatiavõimet. Empaatia on võime tajuda teise tundeid, emotsioone ja vajadusi, aga romantik loob erinevaid kujutlusi oma peas. Kui romantik näeb, kuidas hilisel õhtutunnil istub üksik neiu bussijaamas ja vaatab pinevil pilgul kaugusesse, siis ta kujutleb, kuidas see neiu ootab oma kallimat, suurt armastust või muud säärast. Eriti kui see neiu on ilus ja kurb (ah, pole midagi romantilisemat kui ilus ja kurb neiu!). On võimatu, et see „romantiku emptaatia” tuleks millegi proosalise ja argise peale, selle peale, mis on palju tõenäolisem. Näiteks, et pinev nägu tuleb pingul põiest, ebamugavatest kingadest või sellest, et telefoni akul on „ainult üks pulk”.

Kujutlus on romantiku päriskodu ja kokkupuude reaalsusega on selle suurim vaenalne. Empaatia aga tähendab kontakti saavutamist teise inimese reaalsete tunnetega. Ja mitte ainult armuohetega, vaid ka proosaliste ja labaste tundmuste, olmemurede ja muu sellisega.

Kõnealused raamatud pakuvadki romantilisi kujutelmi. Kuna paljud inimesed tahavad olmest põgeneda, kaotada korrakski kontakt reaalsusega, tahavad ajupuhkust ja empaatiapuhkust (on võrratult kergem „olla empaatiline” romantilise kujutelma vastu kui majanaabri vastu, kes on vastu ühisele torude vahetusele).

Heaks võrdlevaks kõrvutuseks oleks Eestiski väga populaarse Alessandro Baricco teosed. Ka kunstilistes võtetes on palju kattuvusi, näiteks karakterite loomine mõistatuslike kinnisideede või konkreetsuste kaudu. See on hea viis lülitamaks analüütiline register kujutluslikule, sest kui inimest kirjeldatakse sellega, et ta kannab endaga alati kaasas üht klaaskuulikest, jutustab memuaare oma taimedele, maalib merega merd vms, siis üldistuste ja eritluste peal töötav intellekt kukub rööbastelt ja kujutlusvõime pääseb vabadusse ja õhkab lummatult, et see peab olema märk Kirjeldamatust Sügavusest, Kohutavast Saladusest vms.

Niisiis, Riismaa raamatud sobivad romantikutele. Tal ei ole midagi öelda, aga ta teeb seda võluvalt. Kui kogu eeltoodud selgitus ärritas, siis on see hea märk, sest romantik mõõdab ka analüüsi tõeväärtust esteetilistes kategooriates, mistõttu arenev mõistus tõstab ilu vastu mässu end inetusega relvastades, tihti lausa tülgastusse viskudes. See on aga veel ikka romantiline (nagu ka taoline stseen „Pühamäes”).

”Pühamäe” lõpus tundub autor viitavat pöördele kujutlusest elu suunas, proosa suunas. Samas on ka see suureline hüvastijätt ja suurelised hüvastijätud on ikka romantilised. Ja „Pimeda mehe aiad” on jätkuvalt paduromantiline. Võimalik, et romantilise kujutlusvõime ja keskpära ületava kirjaoskuse tõttu ongi Kaur Riismaa lootusetult romantikuks aplodeeritud (inimene on nii sotsiaalne loom, et järjekindla kiitusega saab tast teha mis tahes värdja). Need Riismaa teosed on lihvitud kujutlused, sädelevad romantilised klaaspärlid, empaatiast ja kriitilisest mõistusest vabad nagu Byroni püksid sitast.”

---

[1] „Sa ei tea, mis tunne see on, sa ei tea!!!”, „Müürileht” nr 20, kevad, 2012. lk 22-23