Kaido Kama. Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus

Ilmus ajakirjas „Akadeemia” 2013, nr 12. Kogu number vabalt kättesaadav Digaris.

Kaido Kama

PÄRIMUSKULTUUR KUI

ELLUJÄÄMISÕPETUS

Hakkame kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri

mõistet ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri

all inimeste elamise viisi kõige laiemas tähenduses. S.t et kultuur

on see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,

kas tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad

ehitatakse puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse

või põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või

mitut naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära

ka kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.

Kultuur on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.

Iga inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri

valida. Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud

ja vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka

meie maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles

ainult soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega

polnud eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —

Põhjamaade saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud

ka ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei

kuulunud tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,

rääkimata siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud

hõimuliikumise tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole

asetada. Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise

kohta. Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide

tütardel. Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud

tunda huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast

sellega samastada.

Miksmesiis üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,

kui kultuur on nii või teisiti seotud pärimusega? Aga sellepärast, et

maailm on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja

diskod on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks

veel ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad

üle maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida

tantsis keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem

pole inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi

aset leidnud ka varem. Aga siis on need muutused

või ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms

tulemusena ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—

üks päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud

kultuuri. Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime

regilaulu laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”

ja “vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase

tantsu nimetada korea kultuuriks?

Ja kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam

ei ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda

esivanemate oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis

pärimuskultuuri sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline

näitab, et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest

päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga

tegeldakse. Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,

aga igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,

see pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu

mõnes Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele

neegritantsu, siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,

panevad teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.

Nüüd siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu

suri Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu

metsaneenets Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri

Vella maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele

on kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste

peale raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,

ostavad teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,

kõigil on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,

kui vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.

Igal juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole kummist. Tuleb

aeg, mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha

lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui Põhi ei paku enam

ärimeestele huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.

Esivanematelt päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja

kalapüük — on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,

et nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.

Laagrisse naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju

kütta, kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära

õppida.” Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis

nad uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.

Aga samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja

kummalt poolt põdrale ligineda.

See ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel

juba üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.

Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks

vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud

meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja

sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,

mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame

avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,

loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul

tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,

kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida

elamiseks päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat

(2013): “Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni

neljakordistumine 20. sajandil võimalikuks üksnes

tänu meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada

see arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil

toiduks. Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi

tuntud pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast

esoteerilist hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk seisnebki:

inimesed on õppinud naftast porgandeid tegema.

Veel sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,

kus peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere

jõududega. No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures

ja aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole

asi ka enam selles, et inimesed ei oska teha eluks vajalikke asju.

Rahvusvaheline ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,

et mitte ükski inimene isegi ei tea ega hooma enam kogu tootmise

protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate asjade valmistamiseks.

Võtame näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik

külma ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast

tuleb riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast

trukid. Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja

selletaolist olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem

olnud.

“Ahjukütmise oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi

ühiskondades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen

lugusid Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse

tarvis kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua

ära imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata

vilja, ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid

selliseid elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks

põhjusi ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse

sissetung hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud

jõed, kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi

selles, et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus

poekraami järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest

ja ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.

Muidugi on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad

ka siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse

kinni”. Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad

ja neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides

müüakse. Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,

paiksed põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga

oluliselt rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini

olemas veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga

vähe kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase

ülemjooksul vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks

Uus-Guineas või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel

(nt Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud

ka kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.

See jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.

See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku

ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada

nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India

on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on

väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka

oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat

tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.

Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes

järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia

eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist

ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide

jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,

kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta

sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele

halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus

kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.

Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole

ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.

Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni

teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks

küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane

tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise

sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed

üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,

varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel

linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua

mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast

põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast

märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel

vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai

ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva

vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem

on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes

siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis

praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.

Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui

praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.

Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem

osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu

naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise

peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise

plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane

elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama

pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.

Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva

jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine

on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur

koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida

oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse

pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad

eluspüsimisel marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,

nagu traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või

kõikvõimalikud kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt

kaasa sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel

olulisem—kudumiskunsti valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni

algusest lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja

trukke ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia

tudeng teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.

Kas nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale

küll.

Ja söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll

siis hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva

hobused ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).

Olen sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil

inimestel häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra

tekkides on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet

teha, ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja

kalameeste eelisseisundist ei maksa rääkidagi.

Jutu alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab

ära meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks

mõeldav, et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis

palkehitust nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks

uhiuusi suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.

Et tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult

“Valget jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal

üks igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele

vägisi peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas

Tartu seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot, siis oli

see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu, et noored ja kaas-

aegsed inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine

uhke ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.

Sellist küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki

lühikese ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks

kirjutanud oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.

Neid viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,

kui varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige

sai tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune

maailmanägemine on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning

50 aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla

hoopis teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega

olla nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.

Eespool räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis

optimistlikumaks. Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii

lootusetu kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest

eurooplaseks saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.

Isegi kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel

sügisel metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi

purki panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult

pole enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel

meeldib eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või

kurk kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje

villaseid sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga

tappa, ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.

Lõpetuseks tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas

ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks

kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi

ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve

suplema” (Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene

oma varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti

pärimuskultuuriga selles tegelemise tähenduses, elame siiski mitmeski

mõttes ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.

Ja mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud

kultuuris, mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad

on meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa

saab ja poeke kinni pannakse.

Kirjandus

E l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse Akadeemia, nr 4–

7, 27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar, 1990, nr 3; samuti teoses

Maarahva elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]

Ma s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest

hoiakust. — Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;

nr 3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega

enne esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja meelest.

Tartu: Ilmamaa, 2004]

Mi k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader

P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. — Postimees, 17.09.