21. juuni 2015

Kaido Kama. Pärimuskultuur kui ellujäämisõpetus


Ilmus ajakirjas „Akadeemia” 2013, nr 12. Kogu number vabalt kättesaadav Digaris.




Kaido Kama


PÄRIMUSKULTUUR KUI
ELLUJÄÄMISÕPETUS


Hakkame kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri
mõistet ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri
all inimeste elamise viisi kõige laiemas tähenduses. S.t et kultuur
on see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,
kas tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad
ehitatakse puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse
või põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või
mitut naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära
ka kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.
Kultuur on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.
Iga inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri
valida. Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud
ja vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka
meie maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles
ainult soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega
polnud eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —
Põhjamaade saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud
ka ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei
kuulunud tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,
rääkimata siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud
hõimuliikumise tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole
asetada. Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise
kohta. Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide
tütardel. Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud
tunda huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast
sellega samastada.
Miksmesiis üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,
kui kultuur on nii või teisiti seotud pärimusega? Aga sellepärast, et
maailm on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja
diskod on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks
veel ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad
üle maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida
tantsis keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem
pole inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi
aset leidnud ka varem. Aga siis on need muutused
või ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms
tulemusena ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—
üks päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud
kultuuri. Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime
regilaulu laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”
ja “vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase
tantsu nimetada korea kultuuriks?
Ja kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam
ei ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda
esivanemate oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis
pärimuskultuuri sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline
näitab, et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest
päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga
tegeldakse. Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,
aga igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,
see pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu
mõnes Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele
neegritantsu, siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,
panevad teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.
Nüüd siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu
suri Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu
metsaneenets Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri
Vella maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele
on kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste
peale raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,
ostavad teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,
kõigil on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,
kui vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.
Igal juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole kummist. Tuleb
aeg, mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha
lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui Põhi ei paku enam
ärimeestele huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.
Esivanematelt päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja
kalapüük — on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,
et nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.
Laagrisse naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju
kütta, kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära
õppida.” Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis
nad uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.
Aga samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja
kummalt poolt põdrale ligineda.
See ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel
juba üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.
Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks
vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud
meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja
sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,
mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame
avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,
loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul
tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,
kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida
elamiseks päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat
(2013): “Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni
neljakordistumine 20. sajandil võimalikuks üksnes
tänu meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada
see arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil
toiduks. Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi
tuntud pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast
esoteerilist hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk seisnebki:
inimesed on õppinud naftast porgandeid tegema.
Veel sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,
kus peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere
jõududega. No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures
ja aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole
asi ka enam selles, et inimesed ei oska teha eluks vajalikke asju.
Rahvusvaheline ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,
et mitte ükski inimene isegi ei tea ega hooma enam kogu tootmise
protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate asjade valmistamiseks.

Võtame näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik
külma ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast
tuleb riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast
trukid. Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja
selletaolist olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem
olnud.
“Ahjukütmise oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi
ühiskondades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen
lugusid Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse
tarvis kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua
ära imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata
vilja, ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid
selliseid elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks
põhjusi ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse
sissetung hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud
jõed, kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi
selles, et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus
poekraami järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest
ja ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.
Muidugi on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad
ka siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse
kinni”. Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad
ja neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides
müüakse. Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,
paiksed põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga
oluliselt rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini
olemas veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga
vähe kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase
ülemjooksul vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks
Uus-Guineas või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel
(nt Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud
ka kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.
See jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.
See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku
ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada
nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India
on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on
väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka
oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat
tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.
Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes
järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia
eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist
ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide
jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,
kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta
sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele
halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus
kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.
Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole
ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.
Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni
teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks
küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane
tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise
sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed
üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,
varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel
linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua
mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai
ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva
vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem
on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes
siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis
praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.
Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.
Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem
osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu
naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise
peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise
plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane
elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama
pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.
Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva
jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine
on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur
koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida
oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse
pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad
eluspüsimisel marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,
nagu traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või
kõikvõimalikud kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt
kaasa sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel
olulisem—kudumiskunsti valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni
algusest lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja
trukke ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia
tudeng teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.
Kas nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale
küll.
Ja söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll
siis hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva
hobused ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).
Olen sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil
inimestel häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra
tekkides on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet
teha, ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja
kalameeste eelisseisundist ei maksa rääkidagi.
Jutu alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab
ära meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks
mõeldav, et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis
palkehitust nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks
uhiuusi suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.
Et tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult
“Valget jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal
üks igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele
vägisi peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas
Tartu seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot, siis oli
see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu, et noored ja kaas-
aegsed inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine
uhke ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.
Sellist küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki
lühikese ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks
kirjutanud oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.
Neid viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,
kui varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige
sai tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune
maailmanägemine on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning
50 aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla
hoopis teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega
olla nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.
Eespool räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis
optimistlikumaks. Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii
lootusetu kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest
eurooplaseks saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.
Isegi kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel
sügisel metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi
purki panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult
pole enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel
meeldib eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või
kurk kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje
villaseid sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga
tappa, ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.
Lõpetuseks tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas
ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks
kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi
ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve
suplema” (Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene
oma varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti
pärimuskultuuriga selles tegelemise tähenduses, elame siiski mitmeski
mõttes ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.
Ja mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud
kultuuris, mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad
on meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa
saab ja poeke kinni pannakse.


Kirjandus
E l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse Akadeemia, nr 4–
7, 27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar, 1990, nr 3; samuti teoses
Maarahva elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]
Ma s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest
hoiakust. — Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;
nr 3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega
enne esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja meelest.
Tartu: Ilmamaa, 2004]
Mi k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader

P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. — Postimees, 17.09.

1 kommentaar:

  1. Kõik õige, kuid eestlased kasvavad otsekui kahte harusse. Lugesin tänavuste jaanipäevapidude kava. Palgatud esinejad, palgatud õhtu(möla)juht, viina- ja õlleputkad (peenemalt küll paviljonid), šaslõkiküpsetamise ving üle jaanikuplatsi. Hea, et rehvide põletamine on keelatud, muidu oleks ka see "jaanipeotraditsioon" kindlalt kasutusel. Olen vestelnud koolides noortega 10-18 a. Kõik tunnevad hästi ameerikaliku kõrvitsapeo Halloweeni kombeid, kuid peaaegu üldse mitte mardi- ja kadrikombeid ning tagapõhja. Möödunud aastal sõitsime läbi 8 jaanikut. Haapsalus möllas u 3000 inimest, valdades 100-200 vahel. Kas see vaikne ja tõelistesse traditsioonidesse panustav kogukond, kes mõne pere või külaringis peab jaanikut koduõlle, munaveeretamise, lõõtspilli saatel paljajalu murul tantsides ja koos lauldes, suudab olla teenäitajaks ja traditsioonide taastajaks? Mille poolest Õllesummer erineb jaanikust? Vist ainult lõkketule puudumise poolest. Aga see on ju peajoon, mille enamik rahvast, eriti nooremad põlvkonnad omaks võtavad

    VastaKustuta