Nädalakommentaar: sõnavabadus

Nädalakommentaar Raadio Kukus 20.12.2019

Tere. Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „sõnavabadus“.

Otse lähenedes tuleb alustada tavatu positiivsusega. Sõnavabadusega on Eestis lood väga hästi. Eriti kui vaadata seda ajaloolisel võrdlusalusel. Või ka reaalajas teiste riikidega võrreldes. Meie põhiseaduse 45. paragrahv algab lausega „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“
Ja lõppeb lausega „Tsensuuri ei ole“.

Kas kõigil on võimalik väljendada oma ideid? On, enam-vähem maksimaalselt on.

Selle võimalikkuse üks tingimus on see, et väljaöeldule ei järgne riiklikud repressioonid, tsensuuri ei ole. Ja nii ka praegu on.

Järgmiseks: kas väljendusplatvorme on? Taas tuleb tunnistada, et rohkem kui ei iial ajaloos.

See aga ei tähenda, et kõik on hästi sellel väljal, mida sõnavabaduse kontseptsioon kaitsma on mõeldud. Selle sama tehnoloogilise uuendusega, mis on pretsedenditult võimendanud ideede ja veendumuste väljendamist, on kaasnenud ka sama pretsedentitult võimendunud pahupool.

Miinimumi on keeratud riiklikud repressioonid, aga võimendunud on sotsiaalsed, isetekkelised repressioonid. See toores ja barbaarne sotsiaalne kontroll, mis on samavõrd objektiivne ja kaalutletud nagu lintšikohus muiste. (vt SIIA!)

Kordan: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Probleem, tõsine probleem, on hoopis selles, et ühiselu regulatsioonis on kogu selle kogu selle sõnakeskse komplekti , mõistuse ja logose keskse komplekti roll üha väiksem. Tehnoloogiliselt transformeerunud avalikus ruumis domineerivad hoopis afektid ja massipsühoholoogia, instinktid, tungid, hirmud. Kui käistleda sõna mõistuse koondsümbolina, siis võib öelda, et sõna vabadust ei piirata, vaid sõnast minnakse mööda.

Avalik debatt ei toimi sugugi hästi, aga mitte seetõttu, et sõnavabadust piirataks, vaid seepärast, et sõnavabadust ei kasutata sihtotstarbeliselt. Sõnade vabadust kasutab üha vähem mõistus ja üha rohkem domineerib arhailisem psühhoregulatiivne tasand.

Kujundlikumalt väljendudes: avalik sfäär meenutab üha vähem tõele orienteeritud filosoofide argumenteeritud väitlust ja üha rohkem omade ja võõraste eristamisele keskendunud primaadikarja. Ütlen seda analüütiliselt, mitte patroneerides. Ma ei taha siin kõiki peente sõnadega lollideks sõimata ega moraliseerida.

Ärevates ja segastes oludes ongi kõige pealt omade üles leidmine kõige olulisem ja loomulikum. Ja olgu veel rõhutatud, et suhtun primaatidesse suure poolehoiu ja sugulustundega ning soovitan Aleksei Turovski ja Frans de Waali raamatuid väga.

Moraal puutub aga asjasse küll, aga siin tuleb temaatiliselt täpsustada.

Üldelvinud määratluse järgi on moraal „ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum“. Ühiskondliku sidususe ja sotsiaalse õdususe seisukohalt on ühise moraali miinimum ülioluline.

Ometi sellest ei piisa. On ka sügavam sisim veendumus ja äratundmine, mis on õige. See on südametunnistuse hääl, mis võib ühiskondlike tavade ja harjumustega selgesse vastuollu sattuda. Umbes nii nagu Lev Tolstoi meenutab oma moraalset vapustust, kui nägi pealt surmanuhtlust. Toona oli see ja oli aegade algusest saati olnud tavaline praktika, isegi Rooma paavstil oli isiklik timukas. Tolstoi tajus aga iga oma ihurakuga, et surmanuhtlus on sügavalt väär ja öelgu traditsioonid ja tavad siin mida iganes. Tolstoi kehastas toona inimkonna moraalset arengut.

Siis on veel valdkonna- ja tsunftisisesed moraalid ja moraalikoodeksid, kutseeetikas. Olgu siis arsti või sõduri või ajakirjaniku.

Kordan. Minu arust on avaliku debati murekohaks mitte sõnavabaduse vähesus, vaid sõnavabaduse vale kasutamine. Mis peaks olema sõnavabaduse kasutaja keskne moraalne imperatiiv? Arvan, et see on lihtsalt väljendatav. Sa ei tohi valetada.

Sellest, kui hukutavad tagajärjed vabale ja demokraatlikule ühiskonnale on valetamisel, on kirjutanud paljud, Solženitsõnist ja Orwellist Jordan Petersonini. Valetamine on tõesti hukutav ja lühinägelik strateegia. Ometi on ka see tasand üksinda ebapiisav. Internetiajastul tahaks siia juurde kirjutada käsud „ära tooda müra!“, „ära eksita!“, „püsi teemas!“ jne. Need keelud osutaks siis käitumisstrateegiatele, mis pole otseselt seotud valetamisega, aga ometi lõhuvad väga oluliselt seda sama avaliku arutelu võimalikkust, mida sõnavabadus peaks kaitsma.

Need nähtused on alati olemas olnud, aga uus tehnoloogia on seda meeletult võimendanud.

Teine asi, mda uus kommunikatsioonitehnoloogia on teisendanud, on häbistruktuur. Häbi on väga oluline sotsiaalne regulaator ja see on just nimelt sotsiaalne. Ning sotsiaalmeedia on seda muutnud.

Seda hüpet võib võrrelda linnastumise psühholoogiaga. Külaühiskonna liikmete häbi- ja afektistruktuur on hoopis teistsugune kui anonüümse suurlinna elanike oma. Näiteks antropoloog John Bodley näitab teoses „Suurusjärgu võim“, et inimloomus muutub drastiliselt sõltuvat sellest, kui suures ühiskonnas ta elab. Ka Marxi eksituseks võib lugeda selle, et ei arvestanud suurusjärguga. Näiteks normaalses perekonnas toimib suurepäraselt printsiip „Kõigilt tema võimete järgi ja kõigile vastavalt tema vajadustele“. Lihtsalt suures grupis see ei toimi, saati kogu inimkonna raames.

Väikeses kogukonnas pole eriti probleemi ka Garret Hardini kirjeldatud ühisvara tragöödiaga. Sest seal toimib, Bodley sõnadega, „funktsionaalne häbitunne“.
Ja see on nüüd miski, mis kohe kuidagi ei tööta anonüümses netikommentaariumis või mõnes sellises erakondlikus meediakanalis, mille eesmärk pole mitte informeerimine, vaid signaliseerimine, omade ja võõraste eristamine, sidususe loomine oma grupus ja nii edasi. Kõik see, mis käib zoosemiootika uurimisvalda.
See on sotsiaalpsühholoogiline mehhanism, mille puhul tavapärane kaitsekõne sõnavabadusele selle fuktsionaalsust ei päästa.

Sotsiaalne organiseeritus ja kompetentsushierarhiad ei kahjustu seetõttu, et uulitsakraade lärmab nagu uulitsakraade, vaid et nüüd lärmab nõnda ka funktsionaalsest häbist vabastatud ajaloodoktor ja erakonna esimees.

Veel: uus tehnoloogia on muutnud ka mälumehhanisme. Kui kunagi jäid kõrtsis räusatud labasused kõrtsi ja neid jäädvustas vaid ebakindel ja vaieldav mälu, siis elektrooniliselt vahendatult salvestuvad need tihti algkujul ja lunastav unustamine enam appi ei tule.
Kui ministrihärra oma kõrtisraadios laial lõual praalib ja sõimab, siis ei saa ta hiljem korraks mõistusele tulles seletada, et tegelikult mõtles ta hoopis teisiti ja hoopis tunnustas nende sõnadaga. Sest salvestuse saab kohe käima panna ja häbitu vale on paljastatud.

Voltaire' olla öelnud „Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda“. Seda aatelist hüüatust on õige raske kohandada inimestele, kes ei austa tõde. Voltaire ei osanuks ettegi kujutada, et nõnda hüüdes kaitseks ta õigust küüniliselt valetada.

Sõnavabadusest pole midagi kasu, kui truudus omadele on tähtsam kui truudus tõele. Inimene loomastumise suund ei viita koopale või puule, vaid väikestele sõdivatele primaadikarjadele. Alguses võib neid ka erakondadeks kutsuda.

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Ilmus „Õhtulehes“ 9.12.2019.

Vaata ka esimese osa arvustust SIIN!

Kuidas jääda inimeseks ebainimlikul ajal?

Mart Sander Litsid. Naiste sõda. III 257 lk

Mihkel Kunnus

See võib kõlada pentsikult või isegi üleoleva sildistamisena, aga meie kultuuriruumis toimetavad mõned isikud, kellel on suur museaalne väärtus. Nad kehastavad kogu oma olemusega mingit kadunud ajastut. Mart Sander on üks neist. Aastal 1984 asutati „Modern Fox“, 1930ndate ja 1940ndate tantsu-, lava- ja filmimuusikat ning selle aja lööklaule esitav rohkearvuline ansambel, mille solistiks sai juba õige alguses (1985) Mart Sander. Mart Sander on nagu ajarändur, ta oleks nagu selle ajajärgu suurkodanluse reinkarnatsioon ning kõik, mida ta teeb, loob või puudutab – olgu see film, kujutav kunst, muusika, lavakunst või kirjandus – kannab selle ajastu vesimärki. Sellise andega õnnistatult (või neetult) on talle arusaadavalt kõige kohasem just selle ajastuga ka tegeleda. Ja nii ongi ta enamasti teinud. Nüüd on ta valmis saanud kolmanda raamatuga romaanisarjast „Litsid. Naiste sõda“, kus jätkab möödunud sajandi kolmekümnendate aastate lõpu ja neljakümnendate alguse keeruliste ajaloosündmuste kujutamist läbi „härrastemaja“ elanike ja kundede silmade.

Üheks iseloomulikuks jooneks Sanderi loomingus on miski, mis ühte fraasi surutuna võib paista lausa mõistelise vastuoluna, nimelt põlislinlik isamaalisus. Ometi ei kätke see sõnamoodustis vastuolu, vaid on pelgalt harjumatu. Eesti identiteet on tihedalt seotud maa ja talupoeglikkusega – ja see on demograafilise ajaloo seisukohalt igati representatiivne – , aga ka omamaine linnakultuur on meil sajandeid vana, lihtsalt see on ajalooliselt olnud kõvasti väiksema arvuline. Mart Sander on persoonilugudes korduvalt öelnud, et ta on põlistallinlane, et ta sugupuu on vähemalt seitse põlve Tallinnas elanud. Kummati on meie kirjanduslooline enesekujutlus petlik. Näiteks meie identiteedi kirjandusliku kujundamise ilmasammas – Anton Hansen Tammsaare – on empiirilisemal uurimisel rohkem linna- kui maakirjanik. Isegi tema peateose viiest osast kolme tegevus toimub täiesti linnas, rääkimata teistest teostest, millest enamiku tegevus leiab aset samuti linnas. Ka Jaan Kross on järele mõeldes pigem linlik, rääkimata hilisematest klassikutest, Mati Undist või Mihkel Mutist. Ometi Mart Sanderi linlikkus on täiesti erinev ja omanäoline. Parema puudusel nimetaksin seda suurkodanlikuks, millekski, mis assotsieerub rebasenahkse krae ja elegantsete õhtutualettidega, peene sigaretsuitsu ja swing-tantsuga. Ka see kõik kuulub meie rahva ajalukku. Raimond Valgre jalutab läbi „Litside“ härrastemaja nii kirjanikufantaasias kui atmosfääriloomes.

Teiseks tuleks ära märkida kvaliteet, milles Mart Sanderile eesti kirjanduses on raske võrdset leida. Ja küllap lugejale on see kvaliteet keskseim. See on nimelt põnevus. Lisaks filmilikule kujutluslaadile on Sanderi suurimaks andeks luua sündmustekäike, mis haaravad lugeja täielikult endasse ning on tihedalt täis ootamatud süžeepöördeid ja olnud sündmuste tagantjärele osutumisi hoopis millekski muuks. Ja nii korduvalt ja korduvalt. See resoneerub eriti hästi toonase jõhkra ajastuga, kus keegi ei saanud kedagi ega midagi lõplikult usaldada. Valitsused ja režiimid vahetusid kiiresti ja etteaimamatult ning tavalisel inimesel lihtsalt puudus igasugune võimalus ellujäämisgarantiiks või isegi aru saamiseks, mis toimub ja kust suunast ajalootuuled nüüd puhuvad. Aeg oli nõnda sõge ja etteennustamatu, et isegi täiesti ebaheroiline ja ideoloogianeutraalne koostöövalmidus ei garanteerinud ellujäämist. Vanglast päästetud härra Metsla, kelle puhul on võimatu otsustada, millised on ta ideed ja aated, kas ta on n-astme topeltmängur või kameeleonlik ellujääja, kelles on nii palju psühhopaatseid kihistusi, et lõpuks saab ainult heas usus loota, et ka temas on mingi inimliku kiindumuse ja lojaalsuse alge kõigi nende instrumentaalsete ellujäämismehhanismide all, pihib proua Kukele:

„Ma tean, et sulle on räägitud minust igasugu asju. Palju sellest on tõde. Olin valmis, et sa näitad mulle ust või vähemalt karistad mind teatud aja osavõtmatuse ja jahedusega. Mul ei ole öelda midagi, millega end õigustada. Me mängisime üksteisega, aga tegelikult mängis poliitika meie kõigiga. Ükskõik millise tee keegi valis – mitte ükski neist ei garanteerinud turvalisust. Langes neid, kes võitlesid kompromissitult endise eest ja kõige võõra vastu; langes neid, kes uskusid, et uus võim toob meile võrdsuse ja õigluse. Langes neid, kes panid ukse lukku ja uskusid, et kui nemad ei puutu kedagi, ei puutu keegi neisse. Nende langemine oli eriti kurb, sest nad ei saanud ealeski aru, miks nad langema pidid. Vähemalt meie teadsime, et meie ei ole kõrvaltvaatajad!“ (lk 68)

Kas siin on mingi siiruse garantii? Ei. See on aeg, kus garantiisid ei olnud, sest neid ei saanud olla.

„Proua Kukk tahtis olla toetav ning eitada või vähemalt pisendada kõiki neid nooli, mida Elmar iseenda pihta tulistas, kuid nende noolte selge siht, mehe teesklematu enesekriitika, muutsid ta relvituks – ühtviisi relvituks nii süüdistama kui ka andestama. Elmari kiretu eneseanalüüsi emotsioonitus nakkas ka temasse; nii suutis ta vaid istuda ning kuulata monoloogi, mida mehel oli olnud mitu kuud aega välja mõelda, kuid mis näis sündivat selsamal hetkel.“ (lk 68)

Kui Tammsaare looming on muu hulgas tuntud selle poolest, et seal on palju hirmpikki, lausa omaette esseedeks paisuvaid filosoofilisi mõtisklusi kõige eksistentsiaalsematel teemadel, siis „Litsides“ on selgelt esikohal sündmuste peadpööritav ja ennustamatu tormlemine, filosoofilised tõdemused on poetatud sisse harvadel hingetõmbehetkedel ja kontsentreeritud nappidesse dialoogidesse. Üheks hõredaks aga tugevaks punktiirjooneks on sõja ajal inimeseks jäämise küsimus, reetmise ja lojaalsuse küsimus; küsimus, mille vastus on sama, mis sageli Tammsaarelgi – paradoks.

„Ma tean, et sa pead minu järel luurama,“ ütles ta. Proua Kukk ajas end küünarnukile. „Miks sa seda tead?“ küsis ta. „Sest täna peavad kõik kõigi järel nuhkima,“ ütles Elmar. „Mind vabastati, et ma nuhiksin sinu järele.“ Proua Kukk vajus aeglaselt voodile tagasi. „See on selleks, et me kardaksime üksteist – rohkem kui me kardame uut võimu,“ jätkas Elmar. „Aga meie sinuga – meie oleme teineteise saladustega kokku liidetud nagu käeraudadega. Kui langeb üks, viib ta kaasa ka teise, tahtlikult või tahtmata. Hetkel pole meil teineteise jaoks olemas ühtegi ohtlikumat – ega turvalisemat inimest.“ (lk 69)

Nagu ikka on sündmusse põimitud tähtsad ajaloolised tegelased, näiteks Himmleri ihuarst Felix Kersten ja Ida-alade Riigikomissariaadi Eesti kindralkomissar Karl-Siegmund Litzmann. Kirjandusteos on vormilt mõneti sarnane kujutletuga – see on segu äärmisest kergusest ja äärmisest raskusest, pauguvad vaheldumisi šampanjakorgid ja kohtuotsuseta kuulid kohapeal; on vältimatu põnevik ajal, mil keegi ei ihalda midagi enamat kui rahu ning õli kallavad aina tulle ka noored huupi armuvad südamed, mis loovad sama stiihilisi koalitsioone nagu suurriike juhtivad vuntsikandjad.

„Kusagil oli alati keegi, kes teadis, kes võis kaevata ja koputada; veelgi rohkem oli neid, kes olid varmad karistusi määrama ja neid ellu viima. Viia ellu surmanuhtlus – kas polnud see absurdne sõnaühend täiuslik sümbol kogu sõgedale, mõistuse kaotanud ajastule?“ (lk 242)

Kümme raamatusoovitust

Ilmus formaatikohendatult ajalehes Postimees 13.12.2019. 

Eesti keeles ilmub jooksvalt nii palju kvaliteetset lugemisvara, et see ületab kuitahes võimeka kultuurihuvilise lugemisvõimsuse. Pealegi tegu on kuhjuva nähtusega, sest ega väärt teosed ju ei aegu. Seepärast peaks igasugust kaanonit ja tüve ehitavaid jõude toetama, sest killunemise jõud on neist tänapäeval loomuldasa üle. Seepärast kasutaks alustuseks võimalust ja annaks ühe üldisema soovituse: tellige Eesti kultuuriajakirjandust! Või näiteks „Loomingu Raamatukogu“ – see on lausa alandavalt odav ja ülendavalt tuumakas. Natuke nagu meie PISA-tulemusega. Alla keskmise rahastuse eest täielik tipp! Ja olgu „Vikerkaar“ või „Looming“ või „Värske rõhk“ ja nende tellimuse saab ka kingitusena kellegi postkasti sokutada.

Novembris ilmusid Mihkel Muti kommentaarid A.H. Tammsaarele („Töö ja armastus. Tammsaaret tuulates“). Tegu pole akadeemilise kirjandusteadusega, vaid just nimelt kommentaaridega, mis on sündinud kord süvenenud tähelepanelikkusest kord lihtsalt inspireeritusest, need on nõtke sule ja selge pilguga kirja pandud tähelepanekud ja üldistused sellest „kõige olulisemast“, mida üle mõtiskles ka A.H. T., tähendab inimeseks olemisest, väärikusest, elust ja armastusest ning tööst, mis seda mõtestab. Või siis ei mõtesta teps.

Tammsaarest ja tema suurest mõjust on juttu ka Andrei Hvostovi isiklikes mõtisklustes, mis on sündinud äratundmisest, et kui inimene jõuab ikka, mil teda hakkavad huvitama tema juured, pole enam neid, kellelt otse küsida. „Kirjad Maarale“ on sündinud ideest kirjutada selgituskiri lapselapsele, kes jõuab kolmekümnendatesse 2050.aasta paiku. Neid arutlusi inimsuhetest, poliitikast ja rahvuslikust enesekaitsest on väga huvitav lugeda ka praegu.

Kui hakata siit punktist ilukirjanduse suunas minema, siis Mudlumilt ilmus suurepärane romaan „Poola poisid“, sealsete elukohmakate boheemlaste prototüüpidena võib aimata lähiajaloolise ZA/UMi ümber toimunut, aga teos on väga hea (võib-olla isegi paremgi) kui sest seosest midagi ei hooli ega tea. Inimlik olemishaprus ja ideaalipüüdlus on sest lähiajaloolisest konkreetsusest kõvasti universaalsem.

Mart Sanderi romaanisarjas „Litsid. Naiste sõda“ ilmus äsja kolmas osa. See võiks olla maiuspala neile, kes hindavad põnevust, ootamatust ja intriige. Kaanekujundus on hästi valitud – värvilisest ja sensuaalsest naisaktimaalist mõraneb läbi mustvalge diktaatori kalk silmavaade. Lisaks väljamõeldud karakteritele tegutsevad teoses reaalsed ajaloolised isikud, kelle reaalse elukäigu kunstiline väärtus ületab vahel parimagi looja fantaasia (nt Felix Kersten, Heinrich Himmler).

Kui ilukirjanduslikkust juba päris hooga peale keerata, siis soovitaks Kaur Riismaa värsket romaani „Väike Ferdinand“. Aga see on juba päris kange kraam, selline, mis peaks enne veidi aega märsis laagerduma ja eelistatult nõnda, et märss lohiseb kolksudes mööda raamatukogutreppi üles ja alla. Siin on romantilist kujutlusulma ja möödaniku Kesk-Euroopa eksotiseerimist, mihhailšiškinlikku loitsimist ja paavomatsinlikku hermeetilisust. Sõnavara on rikas ja maailm hoomamatuseni detailne.

Möödunud aastasse jääb ka ühe tõelise modernistliku tellise ilmumine. Hermann Brochi romaanitriloogia „Kuutõbised“ (tõlkinud Mati Sirkel) eeldab puhanud pead ja treenitud mõistust, sest „see romaan eeldab, et kirjandus peab tegelema nende inimprobleemidega, mille ühelt poolt välistab teadus, sest nad pole ratsionaalsele käsitusele ligipääsetavad ning elavad näilist elu üksnes väljasurevas filosoofilises esseistikas, teiselt poolt nende probleemidega, milleni teadus pole oma aeglasemas, täpsemas edenemises veel jõudnud“ (H. Broch).

Teadus on vahepeal siiski ka vahepeal kõvasti edenenud ja seepärast soovitan ka Christopher Ryani ja Cacilda Jethá aimeraamatut „Seks koidikul. Meie seksuaalsuse ürgne allikas“ (tõlkinud Liis Tiirmann). See on nüüd selline raamat, mille suurim väärtus ei seisne selle peamises teesis. Rangemalt võttes on see isegi päris halb aimeraamat, sest küllap müügiedu ootuses on poleemikavint ülearu peale keeratud, revolutsioonilise avastusena serveeritakse hüpoteese, mis on vanemad kui Darwin, punutakse klassikalistest evolutsioonilistest psühholoogidest õlgnukk ja sinna juurde vaimutsetakse ohtralt, ometi on see raamat väga lugemisväärne, sest seal on palju fakte ja viiteid ning kindlasti aitab see raamat mõtiskleda meie bioloogilise antuse ja selle paindlikkuse üle. Õnneks seksile ei keskenduta nii palju kui pealkirjast võiks arvata.

Teine teaduslähendane raamat, mille puhul soovitan kindlasti kokkuvõtete ja sekundaarkäsitluste asemel teose enese lugemist, on Jordan B. Petersoni „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ (tõlkinud Ave Põlendik). Ingliskeelses netikultuuris on see nimi praegu ülituntud. Käesolevatki teost müüdi ilmumisaastal (2018) üle kolme miljoni eksemplari ja seda on tõlgitud pea pooldesajasse keelde. See pretsedenditu populaarsus on andnud ka tagasilööke, näiteks eksklusiivsema elitaarsustaotlusega vasakpoolsetes ringkondades. Tema demonstratiivne mittelugemine on teatud seltskonnale prestiižimärk ja ennetavat põlgust tema suhtes kasutatakse ka oma kujutletava üleoleku demonstreerimiseks. Ometi on Jordan Peterson tunnustatud akadeemiline teadlane ja paarikümneaastase kogemusega kliiniline psühholoog. See raamat ei ole maailmaparandusõpik, vaid praktiline enesetõhustusõpik, mis aitab saada paremaks ja küpsemaks isikuks. Ja seda realistlikult (et mitte öelda pessimistlikumalt), mitte aga mõnda järjekordset nartsissistlikku enesesisendusloitsu müües. See on laiema filosoofilise haardega süvapsühholoogiline käsitlus, mis väärib kindlasti tutvumist. Jordan Petersoni sünteesiv haare ulatuv evolutsiooni- ja neuropsühholoogiast analüütilise psühholoogia ja budismini.

Rääkides budismist tahaks aga esile tõsta möödunud detsembris ilmunud, Ivar Tröneri koostatud kogumikku meie kõike mitte-esoteerilisemast budismivahendajast Linnart Mällist. Kogumik Linnart Mäll „Tõe tee. Mõtteid ja mälestusi“ (SE&JS 2018). See kogumik on oluliseks täienduseks ühe väga mõjuka ja tähtsa lõime mõistmiseks Eesti kultuuriloos.

Ja kes ei ole ikka veel lugenud Eva Koffi „Sinist mäge“, siis soovitan veelkord üle, sest see on tõesti väga huvitav ja isikupärane romaan, mille retseptsioon on aga siiani na napi võitu. Kui paar auhinda välja arvata. Selles on maailmasõda ja üheksakümnendaid, on tundeid ja kirge sõgedas ajas ja kõige kiuste ning sügavamaid arutlusi identiteedi üle. Loe ning tunne ja mõtle kaasa!