Nädalakommentaar: sõnavabadus

Nädalakommentaar Raadio Kukus 20.12.2019

Tere. Mina olen kultuurikriitik Mihkel Kunnus ja see on minu nädalakommentaar teemal „sõnavabadus“.

Otse lähenedes tuleb alustada tavatu positiivsusega. Sõnavabadusega on Eestis lood väga hästi. Eriti kui vaadata seda ajaloolisel võrdlusalusel. Või ka reaalajas teiste riikidega võrreldes. Meie põhiseaduse 45. paragrahv algab lausega „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“
Ja lõppeb lausega „Tsensuuri ei ole“.

Kas kõigil on võimalik väljendada oma ideid? On, enam-vähem maksimaalselt on.

Selle võimalikkuse üks tingimus on see, et väljaöeldule ei järgne riiklikud repressioonid, tsensuuri ei ole. Ja nii ka praegu on.

Järgmiseks: kas väljendusplatvorme on? Taas tuleb tunnistada, et rohkem kui ei iial ajaloos.

See aga ei tähenda, et kõik on hästi sellel väljal, mida sõnavabaduse kontseptsioon kaitsma on mõeldud. Selle sama tehnoloogilise uuendusega, mis on pretsedenditult võimendanud ideede ja veendumuste väljendamist, on kaasnenud ka sama pretsedentitult võimendunud pahupool.

Miinimumi on keeratud riiklikud repressioonid, aga võimendunud on sotsiaalsed, isetekkelised repressioonid. See toores ja barbaarne sotsiaalne kontroll, mis on samavõrd objektiivne ja kaalutletud nagu lintšikohus muiste. (vt SIIA!)

Kordan: „Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.“ Probleem, tõsine probleem, on hoopis selles, et ühiselu regulatsioonis on kogu selle kogu selle sõnakeskse komplekti , mõistuse ja logose keskse komplekti roll üha väiksem. Tehnoloogiliselt transformeerunud avalikus ruumis domineerivad hoopis afektid ja massipsühoholoogia, instinktid, tungid, hirmud. Kui käistleda sõna mõistuse koondsümbolina, siis võib öelda, et sõna vabadust ei piirata, vaid sõnast minnakse mööda.

Avalik debatt ei toimi sugugi hästi, aga mitte seetõttu, et sõnavabadust piirataks, vaid seepärast, et sõnavabadust ei kasutata sihtotstarbeliselt. Sõnade vabadust kasutab üha vähem mõistus ja üha rohkem domineerib arhailisem psühhoregulatiivne tasand.

Kujundlikumalt väljendudes: avalik sfäär meenutab üha vähem tõele orienteeritud filosoofide argumenteeritud väitlust ja üha rohkem omade ja võõraste eristamisele keskendunud primaadikarja. Ütlen seda analüütiliselt, mitte patroneerides. Ma ei taha siin kõiki peente sõnadega lollideks sõimata ega moraliseerida.

Ärevates ja segastes oludes ongi kõige pealt omade üles leidmine kõige olulisem ja loomulikum. Ja olgu veel rõhutatud, et suhtun primaatidesse suure poolehoiu ja sugulustundega ning soovitan Aleksei Turovski ja Frans de Waali raamatuid väga.

Moraal puutub aga asjasse küll, aga siin tuleb temaatiliselt täpsustada.

Üldelvinud määratluse järgi on moraal „ühiskonna poolt aktsepteeritud käitumisnormide, tavade ja seaduste kogum“. Ühiskondliku sidususe ja sotsiaalse õdususe seisukohalt on ühise moraali miinimum ülioluline.

Ometi sellest ei piisa. On ka sügavam sisim veendumus ja äratundmine, mis on õige. See on südametunnistuse hääl, mis võib ühiskondlike tavade ja harjumustega selgesse vastuollu sattuda. Umbes nii nagu Lev Tolstoi meenutab oma moraalset vapustust, kui nägi pealt surmanuhtlust. Toona oli see ja oli aegade algusest saati olnud tavaline praktika, isegi Rooma paavstil oli isiklik timukas. Tolstoi tajus aga iga oma ihurakuga, et surmanuhtlus on sügavalt väär ja öelgu traditsioonid ja tavad siin mida iganes. Tolstoi kehastas toona inimkonna moraalset arengut.

Siis on veel valdkonna- ja tsunftisisesed moraalid ja moraalikoodeksid, kutseeetikas. Olgu siis arsti või sõduri või ajakirjaniku.

Kordan. Minu arust on avaliku debati murekohaks mitte sõnavabaduse vähesus, vaid sõnavabaduse vale kasutamine. Mis peaks olema sõnavabaduse kasutaja keskne moraalne imperatiiv? Arvan, et see on lihtsalt väljendatav. Sa ei tohi valetada.

Sellest, kui hukutavad tagajärjed vabale ja demokraatlikule ühiskonnale on valetamisel, on kirjutanud paljud, Solženitsõnist ja Orwellist Jordan Petersonini. Valetamine on tõesti hukutav ja lühinägelik strateegia. Ometi on ka see tasand üksinda ebapiisav. Internetiajastul tahaks siia juurde kirjutada käsud „ära tooda müra!“, „ära eksita!“, „püsi teemas!“ jne. Need keelud osutaks siis käitumisstrateegiatele, mis pole otseselt seotud valetamisega, aga ometi lõhuvad väga oluliselt seda sama avaliku arutelu võimalikkust, mida sõnavabadus peaks kaitsma.

Need nähtused on alati olemas olnud, aga uus tehnoloogia on seda meeletult võimendanud.

Teine asi, mda uus kommunikatsioonitehnoloogia on teisendanud, on häbistruktuur. Häbi on väga oluline sotsiaalne regulaator ja see on just nimelt sotsiaalne. Ning sotsiaalmeedia on seda muutnud.

Seda hüpet võib võrrelda linnastumise psühholoogiaga. Külaühiskonna liikmete häbi- ja afektistruktuur on hoopis teistsugune kui anonüümse suurlinna elanike oma. Näiteks antropoloog John Bodley näitab teoses „Suurusjärgu võim“, et inimloomus muutub drastiliselt sõltuvat sellest, kui suures ühiskonnas ta elab. Ka Marxi eksituseks võib lugeda selle, et ei arvestanud suurusjärguga. Näiteks normaalses perekonnas toimib suurepäraselt printsiip „Kõigilt tema võimete järgi ja kõigile vastavalt tema vajadustele“. Lihtsalt suures grupis see ei toimi, saati kogu inimkonna raames.

Väikeses kogukonnas pole eriti probleemi ka Garret Hardini kirjeldatud ühisvara tragöödiaga. Sest seal toimib, Bodley sõnadega, „funktsionaalne häbitunne“.
Ja see on nüüd miski, mis kohe kuidagi ei tööta anonüümses netikommentaariumis või mõnes sellises erakondlikus meediakanalis, mille eesmärk pole mitte informeerimine, vaid signaliseerimine, omade ja võõraste eristamine, sidususe loomine oma grupus ja nii edasi. Kõik see, mis käib zoosemiootika uurimisvalda.
See on sotsiaalpsühholoogiline mehhanism, mille puhul tavapärane kaitsekõne sõnavabadusele selle fuktsionaalsust ei päästa.

Sotsiaalne organiseeritus ja kompetentsushierarhiad ei kahjustu seetõttu, et uulitsakraade lärmab nagu uulitsakraade, vaid et nüüd lärmab nõnda ka funktsionaalsest häbist vabastatud ajaloodoktor ja erakonna esimees.

Veel: uus tehnoloogia on muutnud ka mälumehhanisme. Kui kunagi jäid kõrtsis räusatud labasused kõrtsi ja neid jäädvustas vaid ebakindel ja vaieldav mälu, siis elektrooniliselt vahendatult salvestuvad need tihti algkujul ja lunastav unustamine enam appi ei tule.
Kui ministrihärra oma kõrtisraadios laial lõual praalib ja sõimab, siis ei saa ta hiljem korraks mõistusele tulles seletada, et tegelikult mõtles ta hoopis teisiti ja hoopis tunnustas nende sõnadaga. Sest salvestuse saab kohe käima panna ja häbitu vale on paljastatud.

Voltaire' olla öelnud „Ma ei ole nõus sellega, mida sa ütlesid, aga ma olen valmis surema sinu õiguse eest seda öelda“. Seda aatelist hüüatust on õige raske kohandada inimestele, kes ei austa tõde. Voltaire ei osanuks ettegi kujutada, et nõnda hüüdes kaitseks ta õigust küüniliselt valetada.

Sõnavabadusest pole midagi kasu, kui truudus omadele on tähtsam kui truudus tõele. Inimene loomastumise suund ei viita koopale või puule, vaid väikestele sõdivatele primaadikarjadele. Alguses võib neid ka erakondadeks kutsuda.