28. oktoober 2017

Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole

Ilmus ajalehes „Postimees“ 28.10.2017


Häirivalt veenev raamat lootusest, kui lootust ei ole

Kaupo Vipp „Lokaalravitsus. Eeldused ja võimalused progressi üleelamiseks“. DS Varahaldus OÜ, 2017, 256 lk

Kaupo Vipi „Lokaalravitus“ on üks kõige häirivamalt veenevamaid teoseid, mida ma lugenud olen, võib-olla isegi häirivamalt ja veenvamalt kui selle eelkäija, nüüdseks neljanda trükini jõudnud „Globaalpohmelus“.

Mihkel Kunnus

Teaduse arengulugu on tihti nimetatud ka inimese võõrandumise looks. Ja õigusega, sest sageli pole järjekordne teaduslik kirjeldus inimesest vastuvõetamatult keeruline, vaid just vastuvõetamatult võõristusttekitav. Nii võõristusttekitav, et sellele ei suuda alla kirjutada ka muidu teaduse vastu väga suurt austust tundev inimene. Suured nihked inimese enesepildis toimuvad väga aeglaselt. Mõelgem vaid kui palju põlvkondi pidi vahelduma, et inimene võtaks omaks tõsiasja, et Maa polegi universumi keskpunkt. Ja et isegi Päike pole.
Samuti ärritab paljusid vastuvõetamatuseni Charles Darwini nimega seostatu, Eestis vahest veel isegi ebarepresentatiivselt vähe. Inimesepilt, mis joonistub välja „Lokaalravitusest“, on veel mitu pikka sammu edasi selles suunas: inimene on siin veelgi vähem eriline, jumalik, loodusest irduv. Kui juba Darwini, selle 19. sajandi teadlase, puhul peab toonitama, et vastava muutuste tähistamine tema nimega on vägagi tinglik, siis edasi ei oska mõnda vähegi keskset nime välja tuuagi, sest teadus on läinud sedavõrd hajutatuks ja kollektiivseks. Ja olgu Kaupo Vipi suureks tunnustuseks öeldud, et selles raamatus pole ta sugugi originaalne, tema suur teene meile on suure koguse teaduskirjanduse läbi töötamine ja sellest eestikeelse koondesituse andmine.

Posthumanismist dissipatiivsete struktuurideni
Parema puudumisel nimetaksin seda maailmapilti ja elutunnet posthumanistlikuks ja ikka toonitusega, et see ei tähenda humanistlike väärtuste eitust, vaid humanistliku ontoloogia eitust, sügavamat ja praktilisemat äratundmist, mida see ikkagi tähendab, et inimene on üks evolutsiooniline sattumus teiste seas. See on kaugelt rohkem kui lihtsalt teaduslik-ilmaliku maailmapildi tunnistamine endale kohaseimaks enesemääratluseks. Nii nagu religioossus saab hõlmata suuremat või väiksemat osa elust ja maailmapildist, nii saab ka ilmalikkus ja teaduslikkus. Ent olgu ka öeldud, et karmilt kainestava kõrvakiilu saab siin ka evolutsioon ise. Kui varem kirjeldati elu teket kui uskumatult vähetõenäolist juhust, nii vähetõenäolist, et see jättis imedesse ja üleloomulikkusesse uskujatele lahedalt ruumi, siis 2014. aasta lõpus sai päris suurt tähelepanu Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi biofüüsiku Jeremy Englandi teooria elust kui dissipatsiooni survel käivituvast kohastumuslikust isekorrastumisest. England suutis „luua toimiva matemaatilise mudeli, ühendamaks evolutsioonilise molekulaarbioloogia, mitteorgaanilise keemia ning füüsika ühtseks elu tekkimist kirjeldavaks selgituseks. Varasemad elutekke hüpoteesid kõnelesid meile ürgsupist, välgulöögist ning suure hulga uskumatult õnnelike asjaolude juhuslikust kokkusattumusest. [...] Teooria näitab, kuis molekulide grupid iseorganiseeruvad viisil, mis lubab neil efektiivsemalt hajutada ümbritsevas keskkonnas leiduvat seostuvat energiat. Aja jooksul suudavad sellised süsteemid üha kasvatada oma võimekust energia käsitlemisel, muutudes seejuures oma organiseerituse iseloomult järjest sarnasemaks elusainele“(lk 26). Kuigi Jeremy Englandi on ähvardatud selle eest Nobeli preemiaga, võib ka lihtsalt öelda, et England suutis termodünaamiliste protsesside matemaatilisel modelleerimisel sammukese Ilya Prigogine'ist edasi astuda ja Prigogine sai juba Nobeli preemia (1977). No suures plaanis vahet pole, sest, nagu öeldud, isegi Darwini kirjelduse omaksvõtmine on kogu inimkonna ulatuses vaid vähemusele jõukohane, mis siis veel rääkida nii järjekindlalt loodusteaduslikust kirjeldusest, mis sugulustab meid – nagu kõiki teisigi eluvorme – kõigi dissipatiivsete struktuuridega.

Mis asjad need dissipatiivsed struktuurid on?
Hästi lihtsustatult öeldes on need isetekkelised korrapärad, mis tekivad mingi mittetasakaalulise oleku minekul tasakaaluoleku suunas, kusjuures nende teke kiirendab tasakaalulise oleku saabumist. Näiteks kui atmosfääris on väga suur õhurõhkude erinevus, siis nende ühtlustumisel võib tekkida korrapärane struktuur – tormikeeris – ja selle teke kiirendab õhurõhkude ühtlustumist. Samuti jookseb vann kiiremini veest tühjaks kui äravooluavasse tekib lokaalne korrastatus – keeris (seda nippi kasutavad õlle võistujoojadki: õlu voolab pudelist kiiremini välja kui see keerlema panna).
Hõlmavaim on siin termodünaamika teine seadus, mis ütleb, et isevoolulistes protsessides entroopia ehk korrapäratus kasvab (isevooluliselt läheb soojus ainult kuumemalt kehalt külmemale). See isevooluline protsess võib enesega kaasa tuua lokaalset korrastatust, mis kiirendab energia hajutamist ja neid energiat hajutavaid lokaalseid korrastatusi kutsutaksegi dissipatiivseteks struktuurideks. Päike on üks suur tuline keha, mis isevooluliselt kiirgab soojust ja sellele energivoole ettejääval planeedil nimega Maa on tekkinud spetsiifilised lokaalsed korrastatused, erilised dissipatiivsed struktuurid, mida kutsume elusorganismideks.
Sellise tasandi seletus pole iseendest juurde andnud liiga palju uut. Bioloogid teavad juba ammu ja ilma igasuguse termodünaamikata, et iga elusorganism vahetab keskkonnaga ainet ja vajab elus olemiseks energiat, tähendab, saab funktsioneerida ainult siis, kui teda läbib energiavoog. Samuti on ökoloogiast teada, et ökoniši hõivab see liik, kes selle energiat tõhusaimalt kasutab. Mis tahes korrapära loomine vajab energiat ja termodünaamika teine seadus ütleb, et seda saab teha ainult selle arvel, et kusagil mujal korrapäratus kasvab.

Elu ja tsivilisatsiooni termodünaamilised raamid
Energia jäävuse seadus ütleb, et energiat ei teki ega kao, see ainult muundub ühest vormist teise. Termodünaamika teine seadus ehk entroopia kasvu seadusest järeldub, et kasutada saame üksnes kõrge kvaliteediga energiat (ainet) ja kasutamise käigus muutub see ilmtingimata madalama kvaliteediga energiaks (aineks); meile vajalikud tulemused saame ainuüksi selliste muundumiste käigus ja tulemusel. Ei ole teist teed midagi saavutada või üldse muuta. Igasugune muutumine ja liikumine üldse on alati seotud entroopia kasvuga, energia ja aine kvaliteedi langusega. Kõige madalama kvaliteediga energia on soojus. Kõik protsessid kipuvad isevoolu soojuse suunas liikuma, aga soojusest kõrgema kvaliteediga energiat saab ainult kuskil veel suuremat soojust tekitades. Kes loob korda, loob sellega kaasnevalt alati rohkem korratust. Biofüüsikaline majandusteadus ongi selline distsipliin, mis püüab arvestada fundamentaalsetest loodusseadustest tulenevate piiridega. Need seadused ei determineeri vääramatult ühiskondlikke struktuure, kaugel sellest, küll aga seavad üsna konkreetsed piirid, vahemiku, milles saavad sattumuslikud ja ka kavandatud võimalused teostuda.

Inimmõistus geoloogilise tegurina
Aastal 1926 ilmus ukraina päritolu vene teadlase Vladimir Vernadski raamat „Biosfäär“. Nüüdseks on see mõiste üsna laialdaselt tuntud, aga Vernadskil, kes oli eelkõige geokeemik, oli selle mõiste puhul rõhuasetus sellel, et elu on geoloogiline jõud. Hiljem lõi ta ka vähemtuntud mõiste „noosfää“r ja sel puhul on geokeemiline teisendusjõud (inim)mõistusel. „Biosfääri“ ilmumisele järgnenud 90 aastat on näidanud üha veenvamalt, et tal oli õigus. Planeedi geokeemia ongi muutunud ja üha ägedamalt muutumas ja sellest on nüüdseks saanud põletavaim globaalprobleem, millest, tõsi küll, on eelkõige esiplaanil term(odünaami)lisem aspekt – temperatuuritõus – , mitte niivõrd mullastiku hävinemine ja nihked atmosfääri keemilises koostises. Kena oleks ka öelda, et „Lokaalravitsusest“ suurema osa moodustab õige keerukas teadusfilosoofia ning küllap oleks lihtsam alustada praeguse ajastu põletaivama probleemiga tuvumist ajakirja „Akadeemia“ 1990. aasta kolmandast numbrist (netis saadaval). Seal on ära toodud ENSV Teaduste Akadeemia pikaaegse presidendi füüsik Karl Rebase (1926–2007) kõne, mille ta pidas aastal 1988 noortele teadlastele - „Energia, entroopia, elukeskkond. Miks on keskkonna kaitse ka objektiivselt raske“. Selle algusest võib leida lõigu, mis on Kaupo Vipi vastse raamatu lihtsustatud kokkuvõte:
Oma ebaharilikkuse tõttu oleks entroopia seaduse maine just nagu ebakindel: üsnagi tihti esineb ütlusi, seisukohavõtte, otsuseid, mis seda seadust ei arvesta. Arvatakse, nagu oleks entroopia kasvu seadust erinevalt energia jäävuse seadusest siiski võimalik mõnevõrra ignoreerida, sellest mööda hiilida. Aga ei ole. Ja sellest tulebki süvaraskus keskkonnakaitses. Kas entroopia seaduse tõttu on tänapäeva tsivilisatsioonil perspektiivi väga kaua eksisteerida ja edasi areneda? Just nimelt — ka edasi areneda. Vastaksin, et tuhandeid aastaid kindlasti mitte — see oleks vaevalt tõenäoline. Entroopia kasvu seadus ei lase: ebastabiilsus elukeskkonnas suureneb paratamatult. See viib tsivilisatsiooni varem või hiljem kriisi, hääbumise või katastroofini. Mõnikümmend aastat tsivilisatsiooni tasemel hoida ja edasi viia on aga täiesti võimalik. Ja kui väga mõistlikult asju arendada, on mõeldav isegi paarsada aastat. Kui toimuks tõepoolest kardinaalne progress väärtushinnangutes, süvamuudatused inimeste mõtteviisis, siis võiks tsivilisatsiooni iga olla oluliselt pikem.“
Lokaalravitsus“ koosneb kahest osast: „Eeldused ehk haiguslugu“ ja „Võimalused ehk ravikava“. Teine osa keskendubki siis praktilistele näpunäidetele, kuidas paremini kohanduda tööstustsivlisatsiooni kollapseerumisega madalamale komplekssustasandile. Lisaks endale toob Kaupo Vipp ka rea välismaiseid allikaid, kus antakse näpunäiteid, kuidas tulla väiksemate kahjudega välja protsessist, mis juba praegu on käimas ja mille aspektide kirjeldused jõuavad meieni igapäevases uudisvoos, alates äärmuslikest ilmastikunaähtustest ja kliimapagulaste massidest, lõpetades heaoluühiskondade destabiliseerumise ja radikaalsete-populistlike liikumiste esiletõusust.

Kui meediast on saanud pelgalt üks meelelahutusžanr teiste seas
Ülisünged prognoosid on muutunud nii tavaliseks, et neid ei panda eriti enam tähelegi. 2015 aasta sügisel ilmus Eesti aimekirjanduse tippajakirja „Horisont“ keskkonnaajaloo erinumber „Antropotseen. Maakera inimeste meelevallas“ (september-oktoober) ja ajakirja „National Geographic“ kliima erinumber „Palavik! Kuidas jahutada ülekuumenevat koduplaneeti“ (november). No enam peavoolumaks nagu minna ei anna! 2016. aasta suvel ilmus ka ajakirja „Vikerkaar“ antropotseeni erinumber (nr 6, 2016) ja pretsedentitult populaarse esseisti Valdur Mikita triloogia
läbiv tundetoon on informeeritud inimesele omaselt ränksünge: „Praegu on toimumas maakera eluslooduse üks suuremaid väljasuremislaineid, mis on umbes tuhat korda loomulikust foonist kiirem. Suurte ajastute piire on alati märgistanud mastaapsed hingeheitmised. Võimalik, et uusaegkond, mis kestis dinosaurustest korilaseni, hakkab lõppema ja saabumas on täiesti uus ajastu – antropotseen [...] Me ületame praegu piirjoont, kus eluslooduse kadu ja kultuurikadu pole iial olnud nii suur kui praegu. Kaovad liigid, kooslused, maastikud, kaovad mõtteviisid, keeled ja kultuurid. Ilmselgelt ei ole see kokkusattumus juhuslik ning on alguse saanud inimesest. Rünnaku all on inimene kui bioloogiline organism ja mõtlev olend.” („Lingvistiline mets“,lk 115-116). Lühimalt: meie ainus ja asendamatu elukeskkond põleb särinal, aga poliitiline põhiaur läheb pisiskandaalide ja seksuaalmoraali peale.
Kel silmad, see nähku, kel kõrvad see kuulgu!




6. oktoober 2017

Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.

Ilmus pisut kärbitult ajalehes „Sirp“ 06.10.2017


Häda polariseerumise pärast. Kogemusi ja õpetussõnu vanemalt vennalt.



Sallijaskond versus väärtuskonservatiivid. Arvamusi lahe põhjakaldalt“. Koostajad Timo Vihavainen, Markku Hamilo ja Joonas Konstig. Tõlkija Ene Kaaber, K&K Kirjastus, 2017, 278 lk



Seda raamatut ajendas kirjutama arusaam, et ühiskondliku arutelu polariseerumine väärtuskonservatiivide ja väärtusliberaalide vaheliseks kaevikusõjaks ei ole Soomele kasulik“ (lk 19).
Raamatupoes Rahva Raamat




Mitmekülgne publitsist ja kultuurikorraldaja Kulle Raig on operatiivselt eesti keelde vahendanud 2015 aasta märtsis Soomes ilmunud tähelepanuväärse ja meidki aktuaalselt kõnetava esseekogumiku „Mitä mielta Suomessa saa olla. Suvaitsevaisto vs. Arvokonservatiivit“. Olgu ta kiidetud!
See raamat on tähelepanuväärne väga mitmes mõttes. Esiteks, see on keskendunud väärtuskonfliktile, mis meiegi ühiskonnas praegu väga tuline. Teiseks, see käsitlus on oma konkreetsuse tõttu pilkuavardavalt nihkes – Soome ühiskond on parasjagu sarnane, et analoogiad töötaks, ja parasjagu erinev, et analoogiad oleks veidi kummastavad ja kriitilisele läbimõtlemisele kutsuvad. Samuti on Soome jõudnud mitmes aspektis euroopaliku tsivilisatsiooni sisemises arenguloogikas kaugemale kui meie ja seega on nende kogemusel teatav prognoosiv väärtus. Kolmandaks, see raamat tundub olevat – kuna Soomet liialt ei tunne, ei julge kindlamalt väita – mingis mõttes representatiivne läbilõige sealsest väärtuskonservatiivsemast seltskonnast, sest siin kirjutavad inimesed on ikka üsna erinevad, tähendab, nad pole treenitud üheülbaliseks ühtse mõisteväljaga, ega ammugi mitte ühtse akadeemilise haridusega, mistõttu on teos kohati tavatult isiklik, tähendab, alati pole ronitud objektiivsustaotlusega metatasemele, vaid on ka vahetult „valatud oma hinge välja“.
TLÜ professor Rein Ruutsoo kirjutab: „Aja märkidele omaselt on see esseede kogumik välja kasvanud netikogukondade aruteludest. Sel viisil eostatud raamatud püüdlevad avarama mõistetavuse poole. Sellest johtuvalt põrkame ka lausa provokatiivse reljeefsusega sõnastatud seisukohtadele. Samas teeb poleemilisus, autorite esseistlik keelekasutus ja kohatine kategoorilisus raamatu mitmeti haavatavaks.“i Mitmeti haavatav on väga peenetundeline ja delikaatne väljendus selle raamatu puuduste kohta. Näiteks kaanelakkadel olevates autoritutvustustes on öeldud muu hulgas: „Teose „Kes on kes“ järgi on Vihavainen parteitu tagurlane“. Eks see ole pandud sinna taotlusega näidata, kuidas „peavool“ teda vaenab, aga tema tekstidega tutvunult kirjutaks sellele pigem alla. Timo Vihavainen tundub käesoleva kogumiku põhjal tõesti üks kibestunud ja pahur tagurlane, kes kirjutab analüütiliselt küündimatuid noorus-on-hukas-tüüpi lühiesseesid. Samas sisaldab kogumik asjalikke raporteid hetkeolukorrast Soomes, parimas mõttes rahvavalgustuslikke refereeringuid (nt Joonas Konstig Jonathan Haidti moraali põhialustest) ja üsna mitmesuguseid ühiskonnakriitilisi ja kultuuripsühholoogilisi analüüse. Eriti just psühholoogilise aspekti jõulisemat sissetoomist pean selles debatis oluliseks, sest kõik, mis puudutab tulevikukujutelmi ja hirme, mis seostuvad teiste rasside ja usunditega, immigratsiooniga, ebaõiglusega ja muu säärasega on suuresti psühholoogilised fenomenid, millel on õige lõdvad kokkupuuted reaalsusega, statistika ja faktidega, ent ometi määravad paljus inimeste ühiskondliku ja poliitilise käitumise.
Eelneva saab väheinformatiivselt kokku võtta tõdemusse, et kogumik on väga ebaühtlase tasemega, miska poleks kiuslikumal arvustajal kuigi raske teha tsitaatitega põhistatud hävitavat arvustust. Näiteks Timo Vihavaineni neljaleheküljelise tühimoralismi „Eidelikkuse võidukäik“ ainus väärtus on antropoloogilise toormena, dokumendina, et ka nii mõtlevaid inimesi on olemas. Kuigi ta defineerib eidelikkuse lausa poliitiliselt korrektselt, tähendab, soo- ja vanusneutraalselt – „Eidelikkus ei ole seotud vanusega ega isegi mitte sooga, see on vaimne seisund, kus saavad kokku vaimustuse ja ilutaju puudumine ning karjamentaliteet“ (lk 169) – laskub ta sellise sõnavalikuga nende radikaalfeministide tasemele, kes teostavad oma kujutelma sotsiaalsest õiglusest muu hulgas sõnaloomega, mis seob inimlikud puudused seksistliku essentsialismiga, täpsemalt siis misoandriaga (toksiline maskuliinsus, mansplaining, male gaze, manspreading jms.).
See kogumik ei ole midagi sellist, millele saaks viidata kui autoriteetsele allikale (kuigi sellest endast võib leida hulganisti viiteid igati autoriteetsetele allikatele), küll aga nõustun täielikult Rein Ruutsoo iseloomustusega, et sellel „ladusalt kirja pandud esseekogumikul on potentsiaali väga tähendusrikaste mõttevahetuste algatamiseks meilgi. Esiteks pole teos dotseeriv traktaat, vaid elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil.“

Konservatiivi sõnastik
Suureks boonuseks on „Konservatiivi sõnastik“ raamatu lõpus. Seal antud märksõnad on defineeritud tähendusfinitistlikult, teisisõnu, sõnade tähenduse on määratud nende kasutamise kaudu, miska määratlustena ongi toodud nende sõnade tähendus (väärtuskonservatiividele) üldrahvalikus debatis. Nii algab sõna „fašism“ definitsioon lausega: „Fašism - paremäärmuslusele viitav sõna, mille algupärane sisu on laiendatud tähendama peaaegu kõike“(lk 253). Sõnastiku väärtus tuleb suuresti sellest, et seal on küllaga märksõnu, mida eesti keeles ja kultuuris pole. Osalt seetõttu, et mõned neist on täiesti Soome-spetsiifilised, ent sõnastik tervikuna annab hea heuristilise kaardistiku. Näiteks on seal märksõna „Kõva pauk“, mis tähendab Põlissoomlaste erakonna „maavärinat meenutavat võitu 2011. aasta Eduskunta valimistel“ (lk 261) ja „mittedramatiseerimine“, mis pärineb Tarja Haloneni 2009. aasta uusaastakõnest, kus ta soovitas soomlust mitte dramatiseerida ja mittedramatiseerimisest sai väljend, mis tähendab Soome rahvusriigi ja -kultuuri halvustamist. Taolisi kultuurispetsiifilisi märksõnu, millele meil on rohkem või vähem kauged analoogiad olemas, on selles sõnastikus üksjagu (nt „maailmanuhtleja“, „orjalaevatõrv“, „võlusein“, „bussijänes“ jms).
Kuna sõnastik on koostatud väärtuskonservatiivide positsioonilt, siis peegeldab see ühtlasi nende hirme ja neuroose. Näiteks märksõna „Väärtusliberaalne ülimina“ on järgmise selgitusega:
1980. aastatel võttis Erkki Lampn kasutusele termini feministlik ülimina. See on feministlikuks peetav sisehääl, mis kontrollib mehe mõtteid, tundeid ja tegevust ning normib kõike seda. Suhetes naistega põlistab feministlik ülimina mehe alaväärsus- ja süütunnet. Argikeeles võib seda kutsuda sisenäägutajaks.
Mõiste värske laiendus on väärtusliberaalne ülimina, mis paneb häbenema väärtuskonservatiivseid mõtteid ja tundeid ning väärtuskonservatiivset tegevust. Aeg-ajalt mõjutab väärtusliberaalne ülimina uuskonservatiivi psüühikat. Ta ei söanda enam toetada sõjaveterane, kuna väärtusliberaalne ülimina tembeldab sellise teo esimeseks sammuks fašismi teel“(lk 277).
Eks see ole koht, kus täieliselt kehtib ütlus, et see on tundjale tragöödia ja mõtlejale komöödia. Ei saa salata, et naersin isegi mitmel korral seda kogumikku ja sõnastikku lugedes. Aga näiteks ka kujutluspilt Eero Epneri sõbrast, kes EKRE „kümne käsu“ peale nutma hakkabii, on sama skeemi järgi kas hingelõikavalt liigutav või grotesksuseni koomiline.
Polariseerumise sügavust, mis ühtlasi tähendab mõlemasuunalist radikaliseerumispotentsiaali, näitabki see, et kumbki poolus tunneb ennast reaalselt ohustatuna, tunneb siiralt, et vastaspool on millimeetri kaugusel riiklikult represseerivast ülemvõimust. Üks pool kardab, et tuuakse sisse tohutud kogused immigrante ja kohe-kohe hakkab riik peredelt lapsi ära võtma ja homodele jagama, ja teine pool kardab sama reaalselt, et kohe-kohe rakendub riiklik tsensuur kunstile ja ajakirjandusele, keelatakse abort, suletakse piirid jne. Mõistuslikult võib ju tunduda ebaloogiline, et muna on korraga mõlemas lauaservas ja ähvardab korraga mõlemale poole maha kukkuda, aga psühholoogilise kliima mõttes on see igati seaduspärane. Juri Lotman on rõhutanud, et kiire tehnoloogia, mäluvahendite, kommunikatsiooniviiside ja ühiskonnaeluvormide muutumine desorienteerib rahvahulki, sest harjumuslik ja tavaline lakkab olemast efektiivne ning see sünnitab massilisi stressi- ja hirmusituatsioone ning reanimeerib väga arhailisi teadvusmudeleid. Üha suuremat mõju saavutav sotsiaalmeedia, mis väga palju muudab kommunikatsiooni ja mälu, on siin veel ekstratõhus barbariseerija, sest oma reaalajalisuse tõttu soodustab see nii öelda „kiiret mõtlemist“ (Daniel Kahneman) ehk kognitiivset protseduuri, millel pole logos'e ja ratio'ga eriti mingit pistmist.

i Rein Ruutsoo „Soome sõltumatu haritlaskonna manifest“, „Postimees“ 8. IX 2017
ii Eero Epner „Kurjuse normaliseerumine“, „Postimees“ 8. IX 2017



Kus on meie punarohelised?
Selles kogumikus toodu on õpetlik just oma reljeefsuses. Tendentsid, mida selles käsitletakse, on Soomes üksjagu rohkem välja arenenud. Meil on kõik mahedam, pisem ja lahjem. Meie äärmused on väiksema mõjuga ja rohkem tsentris ning käremeelsemad neistki on pelgalt kehvalt juurduv importkraam, olgu siis Odini või sotsiaalse õigluse sõdalased. See muidugi ei tähenda, et psühholoogilised reaktsioonid oleks lahjemad, ei, ka eestlane tahab oma kodu pagulashordide eest kaitsta, võidelda religioossete fanaatikute ja vahkvihas sallimatutega – ka meie oleme eurooplased!
Pean ütlema, et üldiselt see lahjendatus mulle väga meeldib, Eesti on oma suhtelises tuimuses märksa õdusam. Meil on olnud ainult üks euroopalik mäsu ja seegi kümnekonna aasta eest ja tekitas trauma, mis siiani vaikselt veritseb. Ka see on tore, sest mu arust pole midagi debiilsemat kui protesti märgiks oma kodu segi peksta. Aga ühe nähtuse puudumisest on mul siiralt kahju. Nimelt kogumikus mainitakse sageli selliseid tegelasi nagu punarohelised. Olen ise korduvalt väljendanud mõtet, et tulevik peaks olema punaroheline. Roheliselt mõtleb iga ühiskondlik mõtleja, kel reaalsustaju olemas ja punane toon peaks tulema arusaamisest, et rohelisus peab kindlasti hõlmama tarbimise vähendamist, see on aga tsirkulaarselt seotud majanduslanguse ja-ehk vaesusega ning kõige vähem tigestav ja rahvamasse radikaliseeriv vaesumine on tõenäoliselt punane, sotsiaalsele õiglusele apelleeriv (pooldan kodanikupalka kui kiiret ja kõige rõõmsamat üldist vaesumist). Meie sotsid on aga, jumal paraku, rohelisest mõtteviisist veel väga kaugel, kuigi Ida-Virumaal on need teemad täiesti lahutamatult seotud ja iseärnis Eestis peaksid rohelised ja punased koopereeruma. Ometi meie sotsid toetavad põlevkivi tööstuse subsideerimist, samas Eestis tekib inimese kohta ohtlikke jäätmeid 35 korda rohkem kui EL-is keskmiselt, neist 98% on tingitud põlevkivi põletamisest ja rafineerimisest ja selle tõttu on Ida-Virumaal sündinud laste oodatav eluiga keskmisest viis aastat lühem, rääkimata selle piirkonna rahvuspõhisest getostumisest. Ja ma isiklikult ei suuda neile (ega ühelegi teisele poliitilisele jõule) andestada Rail Balticu toetamist – toimiv ökosüsteem on ainus, mis meie järglastele elujõu ja -võimaluse võib tagada, seega on selle kahjustamine kuritöö põhiseaduse vaimu, et mitte öelda elu enese vastu. Ja meie rohelised – hoian neile kõvasti pöialt! – on paraku veel embrüonaalses faasis.

Jääda alati mõõdukaks!
Enim kõrva taha panemist väärivadki selles kogumikus toodud hoiatused ja näited sellest, kuidas ilma igasuguse irooniata progressiivsed liikumised muutuvad liialduste läbi tagurlikeks, autoritaarseteks, repressiivseteks ja ka enda vastanditeks. Jällegi, tihti on tegu psühholoogiliste aspektidega, aga tuletaks meelde, et nii õnn kui ebaõiglustunne, nii viha kui hirm on eelkõige psühholoogilised fenomenid, tähendab, mingis mõttes on inimese psühholoogia mõistmine üks olulisemaid asju ühiselu korraldamisel.
Tsiteerin näiteks Tocqueville'i efekti konservatiivide sõnastikust (see on Alexis de Tocqueville'i enese tsitaat): „Inimeste viha eesõiguste vastu kasvab sedamööda, kuidas need vähenevad ja muutuvad väiksemaks. Võikski öelda, et demokraatlikud tunded löövad lõkkele just siis, kui demokraatia eest seisjatel on kõige vähem põhjust rahulolematuseks./.../ Kui olud on igas suhtes ebavõrdsed, ei torka ka suur ebavõrdsus silma, ent kui need on peaaegu ühesugused, jahmatab ka väike erinevus. Erinevuse nägemine muutub seda väljakannatamatumaks, mida vähem seda inimeste vahel on. Järelikult on täiesti loomulik, et armastus võrdsuse vastu kasvab pidevalt koos võrdsuse suurenemisega. Võrdsusjanu rahuldades toodetakse seda samal ajal juurde.“(lk 272)
Näited liialdamisest ja Tocqueville'i efektist on ühed informatiivsemad. Näiteks Marko Hamilo artikkel „Miks homotrummi tagumine ärritab. Vana homopropagandisti meenutus“ on hoolimata ettevaatlikuks tegevast pealkirjast üks asjalikumaid. Hamilo pole oma seisukohti muutnud, ta jätkuvalt pooldab homode õigust registreeritud kooselule – see ongi juba Soomes seadusesse kirjutatud – ja igakülgsele võrdsusele, aga teda ärritab see, et „geid ja lesbid on juba kätte saanud kõik need õigused, millele neil liberaalsete põhimõtete järgi on õigus. Kui hakatakse nõudma midagi rohkemat, rikutakse kellegi õigusi. Sama on kogetud feministide puhul. Kui võrdsus on saavutatud, ei pane vabastusliikumine pille kotti ega lõpeta tarbetu organisatsiooni tegevust. Vastupidi, nüüd alles kõik algab – süües kasvab isu.“(lk 160). Probleem sellega, et revolutsionäärid ei lepi kuidagi oma töötuks jäämisega, on muidugi ammutuntud. Hamilo viitab ka Sayre'i seadusele, mille järgi mistahes tüli tundepinge on pöördvõrdeline mängus olevate asjade tähtsusega, ning tsiteerib SDP liiget Mikael Jungerit, kes võrdsustab homopaaride lapsendamisõiguses kahtlejad orjanduse pooldajatega. „Sellised ajaloolise reaalsustaju täielikku puudumist väljendavad lausungid on üks põhjus, miks homopropaganda hakkab ärritama neidki, kellele see probleem üldse korda ei lähe või kes isegi toetavad seaduseuuendust. Kui ühiskondlikus arutelus peetakse vastuvõetavaks sisutühje sõnu, millega nii absurdsel viisil tembeldatakse inimõigustevastasteks kõik eri viisil mõtlevad inimesed, ei ole oodata midagi head.“(lk 161-2)
Tundub, et Tocqueville'i tähelepanek oli tabav, sest ka meie sotsiaalse õigluse sõdurite sõnavara kangus näib suurenevat seda enam, mida võrdsemaks olud muutuvad. Kui kriminaliseeritud homoseksuaalsusega ühiskonnast välja kasvav Tõnu Õnnepalu on segaduses ja hämmelduses, siis vallali kapiustega ent abiellumisvõimaluseta Risto Kübar tunneb, et Varro Vooglaid tahab teda tappai. Ometi sooneutraalse perekonna ideed realiseerides luuakse maailmaajaloolist pretsedenti, mitte ei tagastata mingeid õigusi, mis alatult röövitud.
Mõneti sarnane on Heidi Marttila artikkel „Miks ma ei ole feminist“. Kuigi ta oma omaduste poolest võiks olla lausa stereotüüpne feminist: pigem noor (s. 1978), naine ja ühiskonnateaduste magister, siis asjalood on ta kodumaal nüüdseks arenenud nii kaugele, et sotsiaalne õiglustunne ei lase tal ennast enam nii määratleda. Eestis pole olud nii kaugele arenenud, akadeemilised feminismikonverentsid, mida ma võimalusel ikka külastan, on õige asjalikud ja praktiliselt sotsiaalse mõjuta (palju üldse on kuuldud ajakirjast „Ariadne lõng“?) nurgas nokitsemised ja suurema sotsiaalse mõjupotentsaaliga sotsiaalmeedia liikumised (näiteks ajakirjanduseski populariseeritud Facebooki grupp „Virginia Woolf sind ei karda“) kipuvad oma radikaalsuse ja hegemooniataotlusega end ise täis tegema, sest istuvad oma aksiomaatilisel ohvristaatusel nagu suveräänitroonil, lõug uhkelt püsti, üleolev-põlglik pilk silmis ja muudkui mõistavad kohut, kellel on vale särk seljas, kes teeb valet nalja, kelle tekste ei peaks toimetajad enam avaldama (olgu öeldud, et kuulun nende hulka), kes tuleb naelutada häbiposti jne. võrdsetest õigustest on asi ammu väga kaugele veerenud. Rootsis on aga lausa feministlik partei Feministisk Initiativ (FI) ja Soomes Naisasialiitto Unioni ning need ajavad „ulatuslikumat positiivse diskrimineerimise poliitikat, lähtudes seisukohast, et naine on ohver ning et mees ja üldiselt patriarhaat on naiste õiguste jalge alla tallaja. Eesmärgina ei taotleta naiste ja meeste võrdseid võimalusi, vaid lõpptulemust, mis peab olema poliitiliselt korrektne feministidele meeldival viisil. Soomes on näiteks börsiettevõtete juhtkondades praegu naisi 25-30 protsenti, kuid feministidele on see tohutu probleem, mille nad tahaksid lahendada seadusandlike vahenditega.“(lk 147) Kergus, millega autoritaarseteks relativistideks arenenud väärtusliberaalid taotlevad riigi sekkumist, ongi see, mis väärtuskonservatiive väga ärritab. Marko Hamilo on sellele protsessile pühendanud terve essee, „Kuidas väärtusliberalismist sai autoritaarne relativism“. Ta kirjutab seal: „Peamine eristaja on riigisse suhtumine. Klassikalisele liberaalile tähendab sallivus seda, et ta ei kasuta riigivõimu teiste eluviisidele piirangute seadmiseks, kuid teised samuti hoiduvad riigivõimu abil tema eraellu sekkumast.“(lk 38)
Heidi Marttila kirjutab: „Ameerika filosoof ja ennast võrdsusfeministiks nimetav Christina Hoff Sommers kutsub seda FI ja sõprade esindatud suunda gender-feminismiks ja ohvrifeminismiks. Sommersi sõnul viivad ohvrifeministide meestevihkamine ja faktide moonutamine põhja alt kõigelt sellelt healt, mille eest võrdsusfeministid, equity feminists on omal ajal tööd teinud. Seades naised vaid süütute ohvrite ja rõhutud õnnetukeste rolli, ei ole nad süüdi mitte meeste alusetus needmises, vaid ka naiste alahindamises: naistel nagu puuduks eripära ning võime ja soov teha oma valikuid ja olla ise oma õnne sepp.
Pisut karikeerides võib öelda, et ohvrifeminist on õnnelik alles siis, kui kõik maailmas – ülesanded, ametid, staatused, varandused ja jõuvahekorrad – on meeste ja naiste vahel võrdselt ära jagatud, olenemata sellest, mida keegi elult tahab. Võrdsuse saavutamist mõõdetakse numbriliselt: riigis on võrdsust seda rohkem, mida lähemal on kõik näitajad meeste ja naiste tööjaotusele seisuga 50:50.“ (lk 148)
Samuti on Marttilale ülimalt vastukarva see suhtumine, et väärtuslikuks peetakse eelkõige „sugupoolesisest normist kõrvale kaldunud erinevust“ (stereotüübi praktiline purustamine, eks) ja eriti selle suhtumise avaldumist lastekasvatamise juures: „Feministi unelmatelapsed on vallatu ja enesekindel tüdruk, kes tahab mängida röövlit ja politseid, ja õrnahingeline poiss, kes tingimata tahab saada roosat talvekombinesooni. Printsessi mängivat tüdrukut feministist ema veidi häbeneb ja mõtleb, mis on läinud valesti. Autodega mängivale poisile ostab ta poliitkorrektse mustanahalise nukubeebi ja soovib, et poiss selle eest hoolitsema hakkaks.
Ajal, mil rõhutatakse erinevuste rikastavat mõju, pole niisugune mõtteviis mitte ainult ebaloogiline, vaid halvimal juhul hukatuslik nii tüdrukutele kui poistele. Sugu on oluline osa inimese identiteedist ja seepärast võib soo eitamine tekitada suurt kahju omailmelise isiksuse arengule.“(lk 151)
Ütleksin, et Heidi Marttila on klassikaline liberaal, sümpaatne mõõdukas väärtuskonservatiiv nagu enamik kogumiku teisigi autoreid. Nad toovad ka päris palju konkreetseid näiteid (mõistagi Soomest, vahel ka Rootsist), mis on head hoiatused ja õpetlikud näited sellest, milliseid vigu meie kordama ehk ei peaks.

Loe ja mõtle kaasa!
Kogumikus vastustatakse ka teiste moekate progressiivsete tendentsidega liialdamist, millest üks on see sama erinevus-rikastab mentaliteet, mida meilgi üritatud propageerida. Jukka Aakula näitab artiklites „Hea ühiskonna alus on usaldus“ ja „Identiteet, signaliseerimine ja ühiskonna polariseerumine“ mitmetele sotsioloogideleii, majandustealastele, bioloogidele ja psühholoogidele toetudes, et liigsel mitmekesisusel on kahjustav mõju grupiidentiteedile ja eelkõige sidususele ja usaldusele, aga tõhusat ühiskonda iseloomustab just nimelt kodanikevaheline usaldus ja sellest tulenev sotsiaalne kapital (see on ka põhjus, miks multikultuursetes ühiskondades spontaanselt tekivad rahvuse-, usundi- jms põhised kogukonnad).
Teemasid, mida käsitletakse on muidugi rohkem, näiteks see, miks rahvusülest identiteeti on nii raske luua, miks au-kultuurist tulijaile on suur häbi olla riigi ülalpeetav (ja häbi transformeerub väga kergelt vägivallaks), kuidas ja miks seksrevolutsioon tõi kaasa lähisuhte vägivalla tõusu (1920-29 oli Helsingis 94% tapetutest mehed, 2003-2012 vaid 64%), kuidas poliitilise korrektsusega liialdamine asendab teadmise tahtmisega, kust pärineb komme pidada igasugust võimu vägivaldseks rõhumiseks, kuidas varanduslik kihistumine hävitab sotsiaalset sidusust (väärtuskonservatiiv ja väärtusliberaal on muidu majandusmõõtmest lahutatud mõisted), kuidas mingi väite (nt kliimasoojenemine) muutumine grupiidentiteedi osaks lahutab selle tõeväärtusest ja nii edasi ja nii edasi. See raamat on kaugel täiusest, siin on palju koomilist ja tobedatki, aga samuti on see tõesti „elava mõttevahetuse „sünnimärkidest“ pungil“. Ma võiks sellest mitu kummist „Sirpi“ täis kirjutada!
i Risto Kübar „«Ei ebanormaalsusele» ehk kuidas Varro Vooglaid mind tappa tahab“, „Postimees“ 6. X 2014
ii Muu hulgas viitab ta Robert Putnami raamatule „Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd“ Hermes, 2008. vt selle arvustust Triinu Pakk „Kas vastuvoolu edasi?“, „Sirp“ 8.VIII 2008


5. oktoober 2017

Kiri Andrei Hvostovile

Ilmus ajalehes „Sirp“ 29.09.2017

Andrei Hvostov, Šokolaadist prints. Toimetanud Helle Raidla. Kujundanud Ande Kaalep. Hea Lugu, 2016. 384 lk.



Andrei,
kas mäletad, et „Šokolaadist printsi“ esitlusel palusin raamatusse sisse kirjutada „Autor kinnitab, et kõik siin on tõene /allkiri/“? Sa põrnitsesid mind tükk aega veidra pilguga ja kirjutasid „Miski pole juhuslik“. Mul läks mitu kuud, enne kui taipasin selle pilgu tähendust! Milline tobe kokkusattumus! Õigemini pihtasattumus. Ma tahan autoritelt enamasti just sellist kinnitust, sest midagi peab sinna ju kirjutama.
Hiljem kohtusime Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel. Olin selleks ajaks juba raamatu läbi lugenud. Võtsin Sul nööbist ja ütlesin, et suurepärane teos, aga peategelane pidanuks olema naine. Naised ei saa frontaalselt rünnata (evolutsioon ei soosi selliseid), seepärast nad ründavad rohkem või vähem psühhopaatiliselt. Solva meest ja ta sõidab sulle kümpi (vajadusel koos kambajõmmidega), solva naist ja miskipärast hakkavad sind ümbritsema ärapööravad seljad, su sotsiaalvõrgustik mureneb. Pedagoogikakoolitusel räägiti ka sellest, kui erinev on poiste ja tüdrukute koolikius. Sa üritasid midagi seletada, et peategelane on seksuaalne deviant ja nii edasi, aga ma mõtlesin vaikselt ikka, et no milleks selline kujund. Ah, ühes raadiosaates ütlesid ka, et naislugejatele on peategelane sümpaatne tundunud, muidugi.
Rahvusraamatukogu referendi ehmatasid ikka üsna ära. No küllap on ta kena inimene, kindlasti on, mina aga lugesin äratundmismelanhooliaga. Mul polnud dokumentaalsetest aspektidest või prototüüpidest vähimatki aimu, sest mina olin toona, kirjeldatud sündmuste toimumise ajal, positivismist vaimustunud poisike, kes sellest valdkonnast üldse ei huvitunud.
Aga!
Ei läinud väga palju aega mööda, kui hakkasid tilkuma esimesed arvustused. Ja Sinu Facebooki märkused à la protagonist jalutas vastu ja rõõmus ta ei olnud.
No mida kuradit, Andrei!
Las ma tsiteerin nüüd karistuseks pikemalt Milan Kunderat.
Tšehhi poeedid jumaldasid Prousti loomingut, kuid nad ei tundnud tema elulugu. Ivan Blatny ei teadnud sellest midagi. Ja ka minagi kuulsin alles tükk aega hiljem, et Albertine’i tegelaskuju olevat inspireerinud hoopis noormees, kellesse Proust oli armunud.
Aga mis te räägite! Pole oluline, kes teda inspireeris, kas mees või naine. Albertine on Albertine, ja jäägu see nii! Romaan on alkeemia, mis teeb mehe naiseks, naise meheks, kõntsa kullaks, anekdoodi draamaks! Tegu on jumaliku alkeemiaga, mis annab igale kirjanikule jõu ja tema kunstile salapära ja hiilguse!
Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsioon end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“
Andrei, vennas, miks Sa tapsid mu Šokolaadist Printsi!?
Muidu aus mehelik rünnak – frontaalselt, selge ja nimi all. Aga, kurat ... Nojah, küllap oli põhjust.
Pealegi homo homoks, ka nemad võivad olla meie vennad. On sagedaminigi. Võtame näiteks suurima, Thomas Manni, mehe, kes elas terve elu, käsi pigistatud rusikasse, nii et nukid valged. Ühte kõrva närib eetiline kreedo, teise kõrva siugutab keelt maise ihu elajalik taak, ihunälg, mis leevendust ei saa saada. Vahel mõtlen, et kas tema korgiks oli tõesti moraalne veendumus? See eeldab ebainimlikku jõudu. Mihhail Lotman tunnistab, et oli vapustatud, kui sai pärast ta päevikute avaldamiskeelu möödumist teada, et Mann ei realiseerinud iial oma homoseksuaalsust.
Šokolaadist printsi“ lugedes võib aga veenduda, et autor on hetero. Oi, kui hetero! Nii hetero, et viskaks korgi maha kui saaks, rsk! Suuta nii pikalt ja barokselt kirjeldada naise suguelundit ja ...
No see paistab juba Su teistestki tekstidest, et autor kannatab raskekujulise heteroseksuaalsuse all.
Selsamal Edmund Burke’i seltsi kirjandusüritusel kommenteerisin ma Maarja Vaino ettekannet Tammsaarest, et Anton oli end mehena ise välja praakinud, oma raske haiguse pärast. Sul lõi silma särama, vennas. Tavahuvitatud publiku hulgas paistis see silma.
Naistele on sõnaosavus väga külgetõmbav, üks külgetõmbavamaid asju mehe juures. Me arendame endas selle omaduse välja. Antongi oli särav jutuvestja, salongitäht. Ja siis, prauh, selline haigus, selline kehaline haavatus, et pärast sööki pead mõni aeg kaldu lamama, et söök õiges kohas püsiks! Selline mees ei sobi meheks, ei sobi abikaasaks, seda mõistis Anton selgelt. Aga õrnuse- ja armuigatsus jääb ju ometi alles! Külm teeb mõistusele head, kohe väga, aga, noh, külm on.
Kui lugesin Ilmar Vene põhjalikku esseed „Don Juani ja Wertheri armastus“, mille ta lõpetab tõdemusega, et Tammsaare „Elu ja armastus“ on suurmehe ebaõnnestumine, siis sain aru, et Ilmar on vist gei (seda veendumust kinnitab ta pisarateni heldimus Thomas Manni pihtimuse juures, et temagi on suudelnud). Ilmar Vene toob välja, et Rudolf on korraga elukauge targutaja, parandamatu melanhoolik ja meeleline don Juan ning see komplekt ei ole veenev, sest komponendid ei sobi kokku. Eh, ometi on see täpse pealkirjaga teos, verega kirjutatud autobiograafiline meistriteos, mida lugedes võib noogutuslihase üle koormata. Rudolf on ju viljatu, tal on kork peal, ta tunneb, et ta ei tohi armastada, aga armastada ihkab. Manngi küsib „Võlumäes“, kas suguvõimetutel hauaeelikutel on õigus võrgutada, tantsida paaritustantsu. Ja siis Rudolf lendabki põgusalt õielt õiele, keelates endale kiindumist nagu Kundera Tomaš. Vaadake või seda, millise pilguga Anton Petrovitš „Varjundites“ vaatab järele elavale elule, mis temast eemale triivib!
Ja no keela sa naisele oma ihuvilja, kui naises kisab titenälg! Pea lõikab otsast! Seepärast „Juudit“ ongi nii veenev. Anton teadis väga hästi naise tahtmisi. Samuti on Marta Sillaots, naine, eks, kiitnud Antonit selle eest, kui hästi ta oskab kujutada sigitust ihkava naise traagikat. Et Tammsaare naiskarakterid on väga veenvad ja elavad, on tunnistanud paljud naislugejad. No muidugi, Anton oli neist ju väga huvitatud. Kuni üks arvas, et aitab küll, ja pani lehte kuulutuse, et Anton on nüüd tema omand. Paljud on arvanud, et see kuulutus oli Antonile sihitud. Ullikesed, see oli naiskonkurentide eemalepeletamiseks. Käthe pidi Antoni võimalusi kärpima, ta sulgu suunama.
Andrei, vennas, mis on Sinu kork?
Sul on ülihea eestikeelne sõnavaldamine, tähendab, sa oled ülihästi välja arendanud eesti naiste võlumise organi, aga vene nimi ... ega ometi mitte see? Et sa tahtsid eesti naisi, aga sind tõrjuti su nime pärast nõukogude venevihasel ajal? Veneviha vastu oled ka ülitundlik (ma lausa võpatasin Liivi muuseumis!). See on muidugi selline väga peentel ja habrastel savijalgadel oletus. Jah, liigagi. Rahvusteema ei tule ilukirjanduses sisse. Pigem siis haigus? Sest loengul rääkisin haigusest. Astma?
No las jääb oletuseks.
Antoniga võrreldes on Sul igatahes liha, luid, sooni ja mahlu kõvasti rohkem, kohe kõvasti rohkem.
Kui asetada Sind mõttelise punktina punkt Antoni kõrvale ja sealt sirge läbi tõmmata, siis tabab see Lev Tolstoid. Stefan Zweig kirjutab: „Kui silmapiirile ilmuvad naised, hakkab verejanuline loomakari ulguma ja raputab raudseid trelle. Üksnes Tolstoi märatseva mungahirmu, tema fanaatilise õudusetunde tõttu isegi terve ja rõõmsa, alasti ja loomuliku meelelisuse ees võib aimata temas peidetud paanilikku mehelikkust, loominimese kiimalisust, mis ennast tema nooruses veel vabalt ja väga metsikutes ekstsessides välja märatses – end Tšehhoviga võrreldes nimetas ta ennast „väsimatuks hoorajaks“ –, et siis vägivaldselt viiekümneks aastaks keldrivõlvide alla kinnimüürituks jääda, kinni müürituks, aga mitte maha maetuks; et tal seda ülitervet meelelisust terve eluaja üle jäi, seda reetis tema rangelt kombelises loomingus ainult üks asjaolu: just nimelt see tema paaniline hirm „naise“ kui kiusaja ees – tegelikult aga omaenda ja pealtnäha piiritu iha ees“.
Tolstoi kork oli haiglaselt hüpertrofeerunud surmahirm, mis annab kristlusega segatult kõva pitseri küll. Sinu looming on mõistagi rangelt mittekombeline, eks ajad ole muutunud. Sina omakorda ei saa astma tõttu kasutada Tolstoi leevendusmeetodit: „Ta ohjeldab ennast kindlasti rohkem kui teised inimesed, aga ta teab: venelane ei saa olla karistamatult, ka mitte rahva hulgast pärit liialdaja, ekstsesside fanaatik, äärmuste ori. Seepärast rahustab tema tahtetarkus omaenda keha maha, seepärast annab ta alatasa oma meeltele tegevust, laseb neil ennast tühjaks joosta, pakub neile ohutuid mänge, õhu- ja lõbutoitu. Ta väsitab oma lihaseid viimse võimalusi vikatiga niites ja põllul adra taga astudes, rammestab neid võimlemismängudega; nende pinge mahalaadimiseks.“ Oimetuks sportimine on tõhus leevendi tõesti.
Alkohol. Alkohoolsus kumab läbi. Andrei, Sulle saaks viidata skeemiga: purjus astmaatiline Tolstoi ja tema mälestused – selles peaaegu mõistelises vastuolus (Tolstoi ja astma!) näib mingi selgituslik mõõde olevat küll. Tolstoil ju ka korraga mootor huugab täistuuridel, ent pidur on peal.
Muidugi, kunsti ja surve nimel võib endale ise korgi peale panna. Thomas Mann oli veendunud, et Nietzsche nakatas end ise süüfilisega. See on korralik kork, naah! Armuorganist saab surmaoda, õrnus keelatud. Ega väga lahjematega saagi, pöördumatus on kork par excellence. Muidu on nagu enese isude eest sahvriukse lukkukeeramine, endal võti kaelas. Armastada sa ei tohi, see soojendab, oli punkt Adrian Leverkühni lepingus. Jaa, soojus on keelatud! Külm peab olema, mida külmem, seda parem, külm teeb mõistusele head.
Mõned aastad enne oma surma, aastal 1877, on Dostojevski kirjutanud oma jutustuse „Teisik“ kohta, et see ei õnnestunud tal üldse, „kuid selle idee on küllaltki helge, ja midagi tõsisemat sellest ideest ei ole ma iial kirjanduses väljendada püüdnud“. See on allegooriline jutustus alkoholismist, sõltuvusest: su kõrvale ilmub su teisik, kes teeb sinu näoga kõikvõimalikke jõledusi, ometi vastutad tema eest sina. See pinge lõhub, lammutab ja moonutab isiksust. Alkohol on tõeline häbisahk! Sahk, mis lükkab häbi - selle olulise sotsiaalse regulaatori - järgmisesse päeva kuhja, kuid enne laseb tänase joobunud häbituses vaadata inimhinge nendesse soppidesse, kuhu kombeline kunagi ei näe. „Šokolaadist printsis“ on selle saha jäljed sügavad. Andrei, räägime sellest mõnikord õlleklaasi taga (minul, tõsi, alkoholivaba).

Tervisi,
Mihkel