17. detsember 2014

Suhtumisi muulastesse

Eritlen põgusalt mõningaid pürgimusi, mis avalikes sõnavõttudes silma on paistnud. Võibolla on (enese)analüüsiks ja paremaks kommunikatsiooniks pisut tolku. Inimese hoiakut iseloomustaks siis see, milline pürgimus ja-või intuitsioon domineerib. Eks komponente ole nii ühest kui teisest, aga ökonoomiaprintsiip kehtib ikka. Kes tunneb kaasa kurjategijale, ei tunne kuigi palju kaasa ohvrile ja vastupidi(Dos.), eks. See, kes näeb kohalikus venelases okupandi järeltulijat, ei näe (vaikimisi) diskrimineeritut ei näe vanemate hauale sülitamist ei näe eestlast kui vähemust suuremas geopoliitilises mastaabis ei näe süütu vene lapse pisaraid ei näe ... 
Lisa puuduvad ise! 

I. Õiglane suhtumine
1.1. Sünkrooniline õiglus. Moraalseks intuitsiooniks on: iga inimene sünnib moraalses mõttes puhta lehena, vanemate patud lastele ei laiene, sisserändaja poeg on igas mõttes samaväärne põliselaniku pojaga. Nullist alustajatena ja moraalse pärilikkuseta oleme kõik inimesed võrdsed. Siinsündinu on siinsündinu. Kes minevikku meelde tuletab, sel silm peast välja kärr-kääks!
1.2. Diakrooniline õiglus. Õiglus avaldub ajaloolisel taustal ja ajalugu on ikka põlvkondadeülene. Tsiteerin siin Poola filosoofi Leszek Kolakowskit (rmt „Miniloenguid maksiprobleemidest”):
„Lihtne näide: sõjajärgsetel aastatel asutsati Eestisse ja Lätisse järjest enam venelasi, kindlasti lootuses, et lõpuks need väikesed rahvad lahustuvad ja kaovad vene massi sisse. See oli sihilik poliitika ja mõlemad Balti riigid leidsid end impeeriumi lagunedes silmitsi neile vägisi kaela saadetud migrantide massiga. Õnneks ei läinud massiliste väljasaatmisteni; kui aga eestlased nõuavad, et venelased peavad kodanikuks saamiseks õppima ära eesti keele, kas võib siis sellist nõuet pidada talumatuks natsionalistlikuks ekstravagantsuseks? Võõramaalasi, kes on tulnud elama Suurbritanniasse, ei pea veenma ega sundima, et nad õpiksid ära inglise keele, nad teavad ise, et see on hädavajalik, aga kui venelased Eestis ei taha õppida selle maa keelt, siis on nad ju elav tõend sellest, et on endiselt oma imperialistlike unelmate kammitsas.”

Ei pea vist märkima, et need kaks õiglust on omavahel antagonistlikud. Pluss muidugi see, et õiglus on vastandlik sellisele moraalsele pürgimusele nagu halastus ja tihti vastuolus pragmaatilisusega.

II. Rassistlik suhtumine
2.1. „Parempoolne rassim”. Rassism on väga intellektitundlik st seda esineb väga robustsetest ja vulgaarsetest vormidest üsna peenteni. Alates suhtumisest, et venelane on nõme rahvus, sellel on nõmedad omadused, venelane on loomult agressiivne, ekspansionistlik jne., kuni EV põhiseaduse preambulani, milles võib samuti näha teatud rassismi tunnuseid, eriti kui jätta kõrvale dualistlik eristus kultuuri ja selle kandja vahel.
Eestlane on põlisrahvus, seega peremeesrahvus ning seega suuremate õiguste ja privileegidega.
2.2. „Vasakpoolne rassism”. Vasakpoolne rassism on üldjoontes laiendatud enesepõlgus, mis võib tihti tunduda kristlik-voorusliku alandlikkusenagi.
2.2.1.Põlisrahvus on küll peremeesrahvus, aga tuleb olla lahke peremees ja anda kõik, mida külaline soovib, sest külaline, erinevalt meist, on kultuurne ja seda kultuursemaks saab, mida paremini teda kohelda.
2.2.2. Ühele rahvusele esitatakse kõrgemad moraalsed nõudmised: eestlane peab mõistma ajalootõlgenduste paljusust ja venelase õigust oma ajalooversioonile, punkt. Vasakpoolne rassist materdab oma rahvust, ta on omaks võtnud seisukoha, et ainult tema rahva hulgas on lollpead, kitsarinnalised, harimatud ja agressiivsed jõmmid.
Piltlikult: kui parempoolne rassist arvab, et eestlane on parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne, siis vasakpoolne rassist tahab, et see saaks nõnda, et parempoolse rassisti ulm olekski tõelus ja pahandab eestlasega, et see pole ikka veel parem/targem/töökam/mõistvam/väärikam jne.

III. Pragmaatiline suhtumine
Kuna moraalseid hoiakuid inimene eriti hõlpsalt ei muuda, on parim vahend nende vastu nende välja lülitamine st näitamine, et need on (küll õilsad ja põhjendatud, aga) ebapragmaatilised. Näiteks, tühja need õiglused ja rassismid, käitume nii ja nii, sest
3.1. siis nad pole enam viies kolonn
3.2. rahvastikku on hädasti juurde vaja ja mis tahes muu immigrant oleks veel hullem
3.3. siis nad ikka sõdivad Eesti eest, kui Venemaa ründab
jne

VI. Traumaatiline suhtumine
Olen seda kohanud paljude vanema põlvkonna esindajate seas. Elav isiklik mälestus nõukogude-ajast, vene keele peale sundimisest, küüditamisest, repressioonidest jne
Aga ka päris hilised „Rossija! Rossija!” hüüded toimivad päris tõhusalt. Sellised traumad toimivad päris hästi kujutlusliku essentsina, mis terve rahvuse iseloomuks saab ja suhtumise määrab...

V. Dialoogiline suhtumine
Need eelmised ei ole seda kuigivõrd.



11. detsember 2014

Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised ka.

Idee koosviibimiselt TulevAeg 25-28.07., kirjutatud 25.11., ilmunud 11.12.2014 „Postimees+”


Kõik noored elumalevasse! Pehmod ja naised kaasaarvatud


Mihkel Kunnus


Johannes Kert ja Leo Kunnas pidasid hiljuti (20. XI) maha online-väitluse teemal, kas ka naistele peaks ajateenistus kohustuslik olema. Riigikaitse on kahtlemata väga aktuaalne teema. Võitjat välja selgitav väitlusformaat on poliitiliseks debatiks aga küllalt kehv. Hea valitsus võtaks mõlemalt parima, mitte võitjakomplekti koos saba ja sarvedega. Eriti kui võit on napp. Rohkem riigimehelikku ideevargust!

Pakun ka ise välja ühe idee, millele ei taotle mingit autoriõigust. Iseäranis arvestades seda, et ma pole selle idee ainuautor (idee sündis sel suvel,  Kaupo Vipi kokku kutsutud mõttetalgutel TuleVAeg).

Leo Kunnas ütleb: „Ajateenistus ei ole asi iseeneses. Selle eesmärk on sõjaaja kaitseväe ettevalmistamine. Seega sõltub ajateenistuse maht ehk aastas teenistusse kutsutavate kutsealuste arv esmajoones sõjaaja relvajõudude suurusest.”

See on kahtlemata nii. Aga see ei pruugi olla ajateenistuse ainus funktsioon. Viimasele viitas hiljuti ka Indrek Tarand öeldes, et ka naistele peaks olema ajateenistus kohustuslik, sest see annab noortele vajalikku ühistunnet. Ta sõnastas pealkirja üsna tähenduslikult: „Unistus Eesti noorte ühisest kogemusest” (PM 16. XI). Tähenduslikuks teeb selle sõnavalik: just unistus, mitte idee, saati siis ettepanek. See on arusaadav, sest on ju meie pikaajalisel võimuerakonnal põhjalikumate reformidega sama palju pistmist kui Robin Hoodi hiiglasekasvu sõbral Väiksel Johnil väiksusega. Ometi kinnitavad ühiskonnateadlased, et liigume kindlalt edasi(!) demograafilise vetsupoti, sotsiaalsüsteemi jätkusuutmatuse ja muu taolise suunas. Tahaks kindlasti midagi muud!

Üheks väikseks abinõuks oleks idee, mis on mõneti sarnane Indrek Tarandi omale: kõik gümnaasiumi (või vastava ametikooli) lõpetanud saata kohustuslikus korras ajateenistusse. Sest, parafraseerides ühte totakat poliitmetafoori, praegu karistatakse noori mehi hea füüsilise vormi pärast. Võiks ajada saba pahaselt kohevaks ja küsida: miks neile, kes hoiavad oma tervist, käivad kehalises kasvatuses ja teevad sporti, saab osaks diskrimineeriv sundus, millest igasugused pehmod, lödipüksid ja hädakägarad vabastatakse? Ah?

Loosung „Kõik kohustuslikult ajateenistusse!” kõlab tõenäoliselt ehmatamapaneva protofašismina, eriti tänapäeval, mil on kombeks rääkida igal võimalikul hetkel õigustest (kuidas neid muudkui riivatakse ja kuhu neid kohe juurde vaja on jne), aga arusaadavalt nii kõikehõlmav ajateenistus peab olema praegusest niivõrd mitmekesisem, et korrektsem oleks anda sellele ka teine nimetus, näiteks "elumalev". Üks osa võiks sellest ollagi midagi kunagise EÜE-laadset. Sinna mindi ju lausa õhinaga. 

Ajateenistusse selle praeguses tähenduses pääseks ainult füsioloogiline eliit (küllap muutuks seegi sportlikumale kontingendile omamoodi auasjaks), teistele oleks see eelkõige tööpraktika, võimalikult universaalne ellujäämiskursus ja sissejuhatus iseseisvasse ellu.
Ainult väga piiratud mõtlemisvõimega inimene hakkaks nooremates põlvkondades asetleidvaid suundumusi vaadates nende kallal hurjutama ja moraliseerima. Nagu ütleb universaalesindaja A.H.Tammsaare, et kõige vähem on selles süüdi noorsugu ise: pole ju nemad teinud neid olusid, millesse nad sünnivad ja mis neid vormivad (vt „Meie noorsoo arengust” KT nr 17). Ega lapsed ise roni linnakorterisse kuvarivalgusesse, kus ei saagi areneda ei lihased ega asised oskused.
Sellisel kõikehõlmaval „gümnaasiumi 13. aastal” oleks väga palju voorusi. Loetleksin siin oletamisi mõned.

1. Ajateenistuse nõrgaks kohaks on peetud seda, et on liiga palju võimalusi sellest kohustusest kõrvale hoida. Kui elumalevast kellelgi pääsu pole, kaob mõte ka kõlbmatust simuleerida. Sobiv koht leitaks maksimaalselt kõigile, puuetega inimestele, rasedatele, väikelastega inimestele jne.

2. Noored ei kaoks pärast koolikohustuse lõppu joonelt välismaale, olgu seiklema või õppima, vaid kasvataksid aastakese juuri ja nuusutaksid kodumaa metsasid ja rabasid (ehk isegi paarduksid...).

3. Elumaleva rühmad kompletkteeritaks segarahvuslikult: nõnda integreerutaks ja kümmeldaks keelt, vennastatukse ühistes katsumustes ja saadaks mõningast isamaalist kasvatust selle sõna parimas tähenduses.

4. Eelneva elu materiaalne tase elumalevasse ei ulatuks. See tähendab, et integratsioon toimuks ka sotsiaalsete kihtide vahel, peale keelekümbluse oleks see ka klassikümblus.

5. Elumalev oleks rangelt tubaka-, alkoholi- ja narkootikumide vaba ning juurutaks positiivseid sõltuvusi (nt sport, eneseharimine). Nagu üks mu sõjaväeringkonnas töötav tuttav ütles: enamikule siit läbikäinutele on see nende elu kõige tervislikum aasta. Noored saaksid aimu elust ilma meelemürkideta ja ennasthävitava elustiilita. Küllap paljud jääksidki suitsupriiks jne.

6. Selline põrutav ja traumeeriv kogemus (vt punkt 5), iseärnis sel juhul, kui piirata osaliselt juurdepääs internetile (meedia muidugi jääks), mõjuks tugevalt ühteliitva initsiatsiooniriitusena, nõnda, et elumaleva läbi teinud inimesed saaksid põhjendatud üleolekuga vaadata nende peale, kes kelgivad, et „septembris ta ei joo”.

7. Noortele inimestele oleks niiviisi organiseeritud minimaalnegi praktikakogemus, kena linnuke CV-s. Ja mis väga oluline – tööharjumuse alge, praktilised oskused, koostöökogemus.

8. Elumalev võiks toimida elureipust süstiva impulsina nn neet’idele (akronüüm ingliskeelsest vastest sõnadele „ei käi tööl, koolis ega koolitustel“), noortele, kes näevad tulevikku päris lootusetuna (elumalev hõlmaks ka tänavalapsi ning oma sektsioon võiks olla ka narkomaanidel jms kontingendil, mis ilma rehabilitatsioonita on ühiskonnale väga suureks koormaks).

9. Lapsevanemad saavad võsukese materiaalsest toetamisest aastakesegi puhata, kui mitte päris vabaks. Teevad endal hambad korda ja siis sisetarbivad nii, et koduturg ragiseb.

10. Õigused, mis saab kodanik praegu 18-aastaseks saamisega, saadaks elumaleva lõpus (juhilubade tegemine võiks olla üks elumaleva osagi).

Ka poliitikutel pole vaja ülemäära karta, et kaotavad elumaleva planeerimisega hääli. Need, keda see seadus vahetuimalt puudutab, on veel hääleõiguseta (pealegi, see ei ole mingi õuduste aasta, vaid ka tore seiklus ja telklaager). Ja vanemad inimesed on ehk pigem poolt, et noortele kuluks ära üks aasta distsiplineerivamat keskkonda ja selgrookasvatust. Pealegi, tuleviku pensionärid ei vaja lihtsalt järgmist, emigreerumisaldist põlvkonda, vaid põlvkonda, kes suudab riigisüsteemi püsti hoida (kari neete on ainult koormaks ja toidukonkurentideks sotsiaalsüsteemis).

Kuna rahvastik on kahanenud juba mõnda aega kindlalt edasi!, siis on ehk ka olemasolevatel sõjaväekasarmutel vaba ruumi küllaga, eriti arvestades seda, et viimati tunnistati kasarmukõlbulikuks alla neljakümne protsendi meestest (vt PM 9.VI  „Noorte meeste vilets tervis sunnib kutsealuste tervisenõudeid leevendama”).

Kulusid hoiaks kokku ka see, et oma ülalpidamisega kõige laiemas mõttes  tegeleks elumalevlased võimalikult palju ise (puulõhkumisest ja hooneehitusest toidu kasvatamise ja valmistamiseni).

Samuti tasuks teha koostööd mitmete organisatsioonidega, kohe kindlasti Kaitseliiduga, aga miks ka mitte mõne ökokogukonnaga. Ehk võtaks näiteks Lilleoru küla mõne eriti hapra introverdi oma juhendamise alla. Kellele aga sõjavägi liiga pehmoks jääb, saadetaks Priit Pulleritsu juhendatavasse erilaagrisse.



Ilmus Delfis/EPL’is 18.11.2014



Ebademokraatlik moraal


Mihkel Kunnus


Kuidas olla moraalselt karm kahekümnenda sajandi lõpus? Kuidas, kui seda, millesse karmilt suhtuda, on nii palju; kuidas, kui meil on arusaamine kurjast, kuid pole enam ei religioosset ega filosoofia keelt sellest intelligentselt rääkimiseks?

Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees „Haigus kui metafoor”, kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.

Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks, sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus, demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene, kes käitus A.
Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt moraali kui sellise põlu alla panemist.

Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali. Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.

Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid. Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale”.
Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel tasandil, näiteks ümbernimetamisega.

Demokraatlik loogika on töötab täpselt vastassuunas: inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid võimalikult võrdselt jagada.

Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.

Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna „lontrused” ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida” ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida – valikut, kellega abielluda.
Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte patustajat”, küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)

Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad”. Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.

Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt, tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides.

Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.
Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka, olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus.
Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!”

Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka labaselt väljendujaid).

Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest.
14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust! 

P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.


4. november 2014

Infantilism.fm: Pärnits rukkis


Hiljutise traagilise sündmuse mitmekesistest kommentaaridest jäi ehk üksmeelseimalt kõlama soovitus: kuula last ja räägi temaga.

Liiale ei maksa minna, aga olgu.

Kaur Kender ütles hiljuti ühes intervjuus  EPLile:
„Nurklik kirjutas kuskil, et põlvkondadevahetus jääb ära. Mulle tundus sama, et eesti kirjandus jäeti täiesti jubedate inimeste kätte ja muutus mutantkirjanduseks. See tuli nüüd tagasi võtta. Põhjus, miks põlvkondadevahetust ei toimunud, oli selles, et eelmine põlvkond on värvanud jubedaid noori vanainimesi nagu Mihkel Kunnus. Tema sobib väga hästi seda põlvkonnavahetuse ärajäämist illustreerima – põhimõtteliselt räägib ta sama juttu, milleni jõudmiseks läks Rein Veidemannil 60 aastat.”

Seda, et Kender&co kirjanduse headesse kättesse tagasi võttis (ja pahad vanurikäed tühjaks jättis), ma ei kommenteeri, aga põlvkonnavahetuse problemaatika väärib väikest ääremärkust küll. Eriti seoses paari sissekandega tagasivõidetud nooruse esindussaidil Nihilist.fm.

Mikk Pärnits kirjutab seal: „Nüüd on nii, et meie noored peame asju ajama järjekordselt omakeskis. Ausalt saame arutada omavahel ja need onud ning tädid telekas elavad täiesti teises, külmas reaalsuses. /.../ Suruge meid tõerääkijaid alla või andke menti kuni lõpmatuseni: ühel hetkel ei saa te tõest mööda vaadata ja tulete ise abi küsima. Sest te ei saa ise hakkama. Te politiseerite, te mängite mänge millest noored läbi näevad./.../ Me teeme Kauriga teie silmakirjalikkusest müügiartikli. Mingi hetk variseb teie pask kokku ja varemetes seisavad ellujääjad, mina ja need noored kes praegu vaikides loevad ja taipavad.”

Olgu. Nemad on nemad. Tõde laksust käes ja puha, värsked silmad pole ähmastatud ei elukogemuse ega haridusega.
 Aga kes on need, kellele vastandatuna see meie on konstrueeritud? Sealt samast võib lugeda: „Teie, õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud, olete JUBA loonud olukorra, mille viljad näitasid end 27. oktoobril: skisofreeniline ühiskond, mis on teie endi kätetöö.”
No üsna selge.

Mul täitub septembris 2015 kümme aastat õpetajana ja veebruaris 33. eluaasta. See ei jäta just suurt lahtrivalikut.

Oma mõtteid aga pole mul ikka veel, vabandust, enam pole ja seepärast tsiteerin Mihhail Lotmanit:
Teenager’ite (millele eesti «teismelised» ei vasta täielikult) kontsept tekkis alles möödunud sajandi neljakümnendatel aastatel. Kui lapsel täitub kolmteist eluaastat, satub ta vahepealsesse maailma, mis ei ole veel täiskasvanute ega enam laste oma. Tegu on n-ö teise või pikendatud lapsepõlvega. Protsess on laiem ja selle üldnimetajaks võib pidada mässu täiskasvanute vastu. Mäss toimub mitmel rindel – esiteks kärbitakse täiskasvanuks olemise aega, teiseks soodustatakse lapsikut käitumist ka keskealistel inimestel. Infantiilsus ei ole enam individuaalne omadus, vaid oluline sotsiaalne trend.
Ameerika publitsist Diana West pealkirjastas oma viimase raamatu «Täiskasvanu surm» ja pani sellele sünge alapealkirja: «Kuidas Ameerika takerdunud areng viib Lääne tsivilisatsiooni allakäiguni». Raamat pole veel Eestisse jõudnud ja lähtun vaid meediakajadest. Ehkki osa autori seisukohti näivad ülereageeringutena, on tema põhihoiatus asjakohane – Lääne tsivilisatsioon on ohus, kuna ei produtseeri enam täiskasvanud inimesi.
Jokela koolipoiss, «nooruk», oli 18-aastane mees. 16-aastasel Aleksander Suurel oli juba märkimisväärne valitsemis- ja lahingukogemus; samas vanuses Richard Lõvisüda oli tuntud väejuht. Blaise Pascal oli selles eas väljakujunenud matemaatik, Jacob Skytte pidas Academia Gustavianas rektoriametit. 17-aastane Napoleon alustas oma ohvitserikarjääri, Julius Caesar oli abielus ja pidas ülempreestri ametit. 21-aastaselt hukkunud Lermontov oli 18. eluaastaks kirjutanud suure osa oma teostest. Ja keegi neist ei olnud Mozarti-taoline imelaps. Kui 16-aastane Romeo tahab abielluda 14-aastase Juliaga, siis pole see lugu pedofiilist ja ta ohvrist, vaid kahest noorest, kuid juba täiskasvanud inimesest. Arusaamatuste vältimiseks: mitte abiellumine ei tee lapsest täiskasvanut, vaid täiskasvanu olemine lubab luua perekonna.”

Põlvkonnavahetusega võib olla pisut kehvasti küll, kui kohe kolmekümnene mässaja (saati 40+ „noorkirjanik”) astub 15-aastase kõrvale ja käratab koos temaga: „Meie, noored! Aga teie - õpetajad-politseinikud-direktorid-lapsevanemad-ajakirjanikud... ”

Eluaastatesse ei maksa muidugi liialt klammerduda. Põlvkonnavahetus peaks tähendama ju ikka seda, et pealekasvavad inimesed võtavad üle väljakasvavate inimeste funktsioonid. Mõistagi on siin vanusega tugev korrelatsioon, aga kindlasti ei ole põhjuseks üldine varaküpsus, vaid pigem ikka see, millele osutab ka Mihhail Lotman.

Selles oma noorusaja-essees (siis mul natuke veel oli oma arvamusi ja mõtteid), millele viitab ka Kender, kasutasin järgmist kujundit: [mässajad noored on kui] „räpparid, väga allegoorilised vennikesed: nad keelduvad põlgusega püksirihmast kui eelmise põlvkonna ahistavast igandist, kuid ei saa siis oma allavajunud pükstega trepist üles ja porisevad tigedalt rütmis, justkui vaistlikult tajudes, et viisistatus mõjub mõistusele halvavalt ja asetab oma lüürilise mina maailma keskpunkti. Sedaviisi nõudes ja süüdistades vabastavad nad end korraga (kaas)vastutusest ja ühtlasi apelleerivad ühiskonna vanemlikule südametunnistusele. Samamoodi käituvad igasugused õiguslased, kelle ihus kumiseb ebateadliku mälestusena kogemus, et kui piisavalt lõuata, siis ilmub söök suhu ja tagumik isepuhastub.”

See on looduslikult nii, et inimene sünnib väga abituna ja tema eest peab keegi hoolitsema. Beebil on karjumine pea ainus väljendusvahend ja sellega nõuab ta siis tähelepanu ja hoolitsust, olgu tal siis kõht tühi, olek jahe või püksid täis. Loomulik on ka see, et sellest faasist välja kasvatakse.
Nukraks läheb asi siis, kui inimene jääb väga pikalt faasi, kus tema peamine suhe ühiskonda on: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”.
Laps teatab oma hädast, täiskasvanu lahendab. Selline on funktsioonijaotus.

Kuna ma olen isikliku arvamuse faasist täiesti välja kasvanud, siis pean jälle tsiteerima. Seda puhku Jiri Opeliki, kes kirjutab: „Kundera noorukid on põhimõtteliselt edevad lollpead, joobunud ainsast, mis neil on, tasuta saadud bioloogilisest vitaalsusest ja vähepruugitusest, vaid iseendale keskendunud ekshibitsionistid, kes seetõttu on nii kergesti manipuleeritavad. /.../ Aga see pole veel kõige  hullem. Nii nagu ikka, on kõige haletsusväärsemad need, kes on paavstist paavstilikumad, seetõttu valib Kundera pilke tõeliseks märklauaks täiskasvanud, kes on omaks võtnud vaid noorte puhul mõistetava ilmavaate /.../”

Siin rõhutaksin ikka A.H. Tammsaare sõnu: „Noorelt pole häbi olla noor”. Just. Aga ainult noorelt.
Kui kuuekuune endal mähkud täis teeb ja siis kisab, pole selles midagi häbiväärset, ilma igasuguse irooniata.

*
Üks asi, mis teeb lastearsti elukutse nii keeruliseks, on see, et laps ei oska hästi oma kaebusi väljendada, väike laps võib oma valu lokaliseerda täiesti mööda. Murdeiga pole palju parem – hingeline segadus on murdeealisele endale sageli väga arusaamatu. Analoogia on rakendatav ka ühiskonnale tervikuna, sestap on läbinägelik analüüs alati vajalik ja hinnatud.

Ikka on ka kirjandus olnud üheks selliseks vahendiks, mis tegeleb ühiskonna eneserefleksiooniga. Aga mõistagi mitte iga kirjandus. Kirjandus võib tegeleda samuti meelelahutusega, utoopiliste visoonidega, keelemängudega jne. Ja kaugeltki mitte iga kirjanik pole „kanaarilind kaevanduses” või ajastu ja inimhinge üldtendentside teravapilguline läbinägija. Viimases on A.H. Tammsaare tänini ületamatu, Mihkel Mutt enam palju sõna ei võta, Mats Traat ja Ene Mihkelson pole argimeediasse vist üldse trüginud. Avaliku intellektuaalina ütleb sõna sekka vahel Rein Raud, iganädalasi kommentaare annab Andrus Kivirähk jne

Mikk Pärints tajub sõnavabaduse ahistamist ka ropendamise taunimises. Siin ei oska muud öelda, kui et t**a, p**s, m**n, v**t jms on kenad rahvakeelsed sõnad küll, aga nende analüütiline väärtus pole just teap kui suur.
Ega ka esteetiline. Ja ma ei taha siin niiväga moraliseerida kuivõrd osutada tõsiasjale, et ropendamine ei aita kuidagi kaasa, kui taotluse all on analüütiku staatus.

Sõnavõtud a la „Tra, ühiskond on täiega p*tsis ikka! Süsteem imeb täiega, kõigil saja p***ga kopp ees!”  pole just eriti läbinägelikud ühiskonna-analüüsid. Pigem on tegu poolartikuleeritud variatsiooniga juveniilfaasi peamisest eluavaldusest: „Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!”

*

Samuti ei taha ma kuidagi pisendada (kirjasõnalist) tegevust, mille sisuks on mingile vähemusele või rõhutud grupile hääle andmine. Näiteks arst, kes oskab hästi hinnata, kust lapsel valutab, on tõeliselt vajalik inimene. Ja oleks suurepärane, kui oleks keegi, kes annaks hääle segaduses noorukitele, suudaks artikuleerida nende hinge. Salingeri „Kuristik rukkis” on selles vallas üks paremaid näiteid, nii hea, et enamik noorteromaane tunduvad variatsioonidena sellest.

Titekisaga on see asi, et ikka peab täiskasvanu, see va lapsevanem mõistatama, mis lapsel on viga. Ja siis olukorrale lahenduse otsima. See on lapsevanema üks funktsioone. NB! See on: lahendada probleeme, mis pole tema tekitatud. NB2! Kui väikse lapsega midagi juhtub, siis vastutab just ja ikka täiskasvanu. Selline on funktsioonijaotus.

Põlvkonnavahetus jääb ära siis, kui lastest ei saa enam täiskasvanuid ehk inimesi, kes võtavad vastutuse (hädade eest, mida nemad pole põhjustanud), inimesi, kes hakkavad ühiskonnas täitma konstruktiivset funktsiooni.


Mikk Pärnits selgitab:
„Jaoskonnas küsiti: kas ma tunneks end süüdi või vastutavana kui keegi eelmise loo tõttu nüüd tulistama läks? Mida? Mina olen siiani elanud arusaamaga, et mõrva eest vastutab mõrvar ja vägistamises on süüdi vägistaja. Süü lasub teo toimepanijal. Filmid, muusika ja kunst üldisena kedagi vägivallaks ümber ei proge, pohhui mida see vana känd oma vanainimese uuringuga pobiseb. Seda müüti on kedranud konservatiivid juba aastasadu. Praegu on see periood, kus kõik tahavad süüd endalt ära veeretada: vanematelt, koolilt ja meedialt. Vaadata tuleks just kõigepealt nende otsa.”

Lühemalt: mina ei saa süüdi olla, sest üks inimene ei saa teist inimest kuidagi käituma panna, aga süüdi on teised, sest nad panevad teised nõnda käituma ja tahavad siis süüd endalt ära veeretada.


Veel lühemalt: Ääääää! Mul on miskipärast halb! Tehke see asi korda!



Veel pisut läbinägelikku ühiskonna-analüüsi ja  teravapilgulist sotsiaalkriitikat:


3. november 2014

Ene Mihkelson 70

Ilmus ajalehes „Sirp” 17.10.2014




Ene Mihkelsoni sünnipäeva puhul


Mihkel Kunnus


 Sel aastal sai Nobeli kirjandusauhinna Patrick Modiano. Ma ei teadnud temast suurt midagi, aga kõik lühiiseloomustused, mida ta kohta nüüd näinud olen, sobivad kohe päris hästi ka peatse sünnipäevalapse Ene Mihkelsoni kohta. „Kirjaniku romaanide põhiteemaks on traagilised inimsaatused nii sõja, okupatsiooni kui rahu tingimustes, kuid ka süütunded ja identiteediotsingud,” vahendab „Postimees” (9.okt) „Le Monde’i”. „Modiano ütles 2013. aastal, et ta inspiratsiooni allikaks on autobiograafiline materjal, kuid sellega tuleb osata ringi käia ning õigesti välja mängida.” Sobib Ene Mihkelsoni kohta kenasti. Ja näiteks Holger Kaints on öelnud, et Nobeli preemiale  kõlbaks Eestis üldse vist vaid Mihkelsoni üles seada. Ei saa eriti vaielda.
Üks, kellele taas mõningase tõenäosusega Nobeli auhinda ennustati, oli Milan Kundera. Mõtlen, et Mihklesoni ja Kundera kõrvutamine aitaks ehk põlvkondi pisut lähendada. Teda on Mihklesoniga  on temaga ilmekas võrrelda, sest neil on suuri kattuvusi ent ka kardinaalseid lahknevusi. Näiteks julgen üsna kindlalt väita on neil väga sarnane arusaam romaanikunstist ja romaani eetikast. Milan Kundera kirjutab kompromissitult ja defineerivalt: „Algusest peale on romaani vallanud see „tunnetuskirg” (mida Husserl) peab euroopaliku vaimsuse tuumaks, mis sunnib teda uurima inimese konkreetset elu ja kaitsma seda „olemise unustamise” eest, pidevalt suunama oma valgusvihke „eluilmale”. Selles mõttes mõistan ja jagan ma kangekaelsust, millega Hermann Broch kordas: avastada seda, mida ainult romaan võib avastada – see on romaani ainus õigustus. Romaan, mis ei avasta mõnd senitundmatut eksistentsi osa, on immoraalne. Tunnetus on romaani ainus moraal”[1].
Pean seda vajalikuks rõhutada ja tsiteerida, sest mul on tunne, et vähemasti nooremale põlvkonnale pole see kaugeltki mitte iseenesestmõistetav ning võib vahel isegi üllatav-ootamatu alternatiivina tunduda.
Kundera kirjutab veel: „Olles mudel maailmast, mis põhineb inimlike asjade suhtelisusel ja kahemõttelisusel, on romaan totalitaarse süsteemiga kokkusobimatu. See sobimatus on sügavam kui see, mis eraldab dissidenti aparatšikust, inimõiguste eest võitlejat julmast piinajast, sest see pole mitte üksnes poliitiline ja moraalne, vaid ka ontoloogiline. See tähendab: maailm, mis põhineb ühel ja ainsal Tõel, ning kahemõtteline ja suhteline romaanimaailm on vormitud täiesti eri materjalist.[2]
Dostojevski kirjutas juba õige noorukesena oma vennale, et teda huvitab inimese saladus ja ta tahab pühendada oma elu selle mõistatuse lahendamisele isegi siis, kui pole suuremat lootust tulemuslikkusele. See hoiak on siin defineeriv. Ja on ka mõistetav, et puhtformaalselt on see raskesti määratletav ja kuhugi Kulka aruandesse või põhikirja seda ei kirjuta. Ütleme, Mihkelson on päris kirjanik. Kes mõistab, see mõistab ja häda bürokraatidele!
Milan Kundera on ka päris kirjanik, ütleme, kirjutab verega.

Mis puudutab aga vormi, siis siin on Kundera ja Mihkelsoni erinevus radikaalne. Milan Kundera on sihtinud omamoodi nullstiili, maksimaalset selgust ja ühetimõistetavust, valguse-ilma ja mõistuslikku haaratavust maksimaalsel tasandil. Mihkleson seevastu on kirjeldatavaga maksimaalselt ühte sulanud, unenäoline ja lausa loitsiv. Kui Kundera järgib mõtlemise kutset, siis Mihkelson järgib unenäo kutset. Aga mõlemad otsivad uurivad inimese tegu, seda palju on inimese teos kaalutlust, palju olusid, palju vaistu, palju sundi, palju spontaansust, palju printsiipe, palju ennast, palju teisi... kas inimene on süüdi kõiges (Kierkegaard?) või ei milleski (Camus?).

Mulle oleks meeldinud, kui Milan Kundera oleks saanud selle „maksimaalse tunnustuse”. Sest ta on arendanud lõppu ühe eksitentsi võimalikkuse, mis on tänini sireenina kutsuv ja aktuaalne. See on, ütleme, maksimaalne antifašism, veresideme radikaalne eitus, põlnevuse ja pärilikkuse hääle täielik vaigistamine, kõlbeline keeldumine igasugusest „nime vaevast”. Ja seda ka elu hinnaga ja ristile ronivalt. See on ehk üks põhjus, miks Kundera noortele nii hästi peale läheb, sest noorus on oma vanematest sõltumatuse igatsemise elufaas.
Kundera tuntuima teose ”Olemise talumatu kergus” alguses on peategelase Tomaši maailmas-olu ja elutunde lahtikirjutus: ta on naisest lahutatud, pojaga ei suhtle ja ka tema vanemad on tast lahti öelnud. Naisi ta korraga ihakab ja pelgab ning Tomaš kultiveerib kõlbelist hoiakut, mille keskmes on keeldumine mis tahes pretensioonidest teiste inimeste eludele. Ta sihiks on atomaarne tahe ja eetikaks teise inimese samasuguse tahte austamine.
Ja kohe romaani alguses turgatab Tomašile ühel kõhklushetkel pähe, et „et tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab: Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega korrigeerida seda tulevastes eludes. Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi? Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistuseta”[3].
Nõndaviisi artikuleerib Kundera ühte väga aktuaalset intuitsiooni, mille kõlbeline mõõde on igati relevantne, selle edasiarendus on näiteks mitmesugune loomaõiguslus (milleni jõutakse ka „Olemise talumatus kerguses”) kui ka veresideme teisejärguliseks muutumine eesrindlikes perekonnamääratlustes. Aforistlikult: ema ja isa on rassistlikud ja fašistlikud kategooriad.
Või kui kasutada Oswald Spengleri sõnastust, siis „[m]aailmalinnas ei elutse rahvas, vaid rahvamassid, [keda iseloomustab] taipamatus kõige pärandatu suhtes, mistõttu nad võitlevad kultuuri vastu (aadli, kiriku, privileegide, dünastia, kunstis konventsioonide, teaduses tunnetuspiiride vastu)”[4].

Kui aga läheneda inimesele loodusteaduslikumalt, siis avaneb sootuks teistsugune pilt. Inimene ei ela esmakordselt, keegi ei ela. Õigupoolest elu polegi üldjoontes midagi muud kui kordamine. Evolutsioonibioloog näeb igas tunnuses aastamiljonite sadestust, korduvusi ja kohanemisi, käitumismustreid ja sättumusi. Psühholoogid näevad lapsepõlve ja personaalse mineviku kaja igas tänapäeva tundes ja valikus,  iga inimese olemine lohiseb (inim)olemusel sabas. Justkui prantsuse kõõrdsilmade kiuste.
Inimloomus pole tühjagi muutunud, kipuvad erudiidid kinnitama. Ikka korduvad samad kired, samad arhetüübid, samad situatsioonid. Ka Mihkelson on öelnud, et kirjanduse temaatikas võib sajandite lõikes võib näha muudkui korduvusi, mistõttu vorm saab väärtuseks ja pilguvärskendajaks.

Hannah Arendt on nimetanud romaani tõeliselt uusaegseks kunstivormiks. Tõsi, siin  on ta Mihkelsoni ja Kunderaga samas paadis. Kui Dostojevskil veel vertikaal valutas, siis neil see enam isegi ei valuta. Selleks pole aega. Vaadake või seda, kuidas Proust rapsis, eks ole. Mida sa siin vertikaalitsed, kui horisontaalgi libiseb pöördumatulkt kättesaamatusse olematusse. Nagu ütleb Arendt, et „kindlalt ankrus olevast traditsioonist ilma jäädes – ning  see kindlus kadus juba mitusada aastat tagasi – on ohus kogu mineviku mõõde. Meil on oht unustada, ning unustamise konkreetset sisu kõrvale jättes tähendaks see, et jääksime ilma inimelu sügavuti suunduvast mõõtmest. Sest mälu ja sügavus on üks ja seesama, või pigem – sügavuseni on inimesel võimalik jõuda ainult mäletades.[5]"

Ene Mihkelson on lõinud siin tõesti sügavale, teda innustab tung minna lausa „läbi põhja”. Eks sel ole oma hind, näiteks see, et ta on teenitult akadeemikute ja asjatundjate poolt üks enimtunnustatud eesti kirjanikke, toimuvad pühenduskonverentsid ja ilmuvad artiklikogumikud, ent raamatukogu laenutuste pingereas mitte just kuigi ees otsas. Aga see pole ka põhiline.
Ene Mihkelson kehastab parimat osa Tartu vaimust, süvenemist, mida võib nimetada ka eskapistlikuks või vandlitorni ronivaks. No nimetatagu!

Indrek Paasi kummitas pidevalt tundmus, et kõik suur on möödas. Mulle meeldib vahel müelda, et see on optiline pete, mis kaasub minevikku vaatamisega. Seal ju torkavad silma ju eelkõige suured ja möödas nad ju on, sest pilk on ju minevikku. Tammsaaret tahtsin mainida seetõttu, et tema loomeaeg jäi enne Teist maailmasõda ja Pearu sai häbenemata „vänget verd” oma Bodenile taotleda. Arne Merilai koostatud pühenduskogumik „Päevad on laused. Ene Mihkelson” (TÜ Kirjastus 2005) algab Janika Kronbergi esseega, millel on väga tabav pealkiri – „Tõu tõlk”. Toredaks kokkukõlaks oli ka see, et selle sõnaga – tõug – vältisid „Õhtumaa allakõigu” tõlkijad seda Teise maailmasõja järgsest  ülitabu, mida ma siin isegi ei maini. Aga Spengleri jaoks, kelle suurteose vajutatud jäljed on sügaval ka Tammsaare loomingus, tähendab „rahvas hingelist ühtsust. Õigupoolest pole ükski suur sündmus ajaloos rahvaste kätetöö, vaid rahvad tulid esile tänu neile sündmustele.[6]
Vat eesti rahva selliseid sündmusi ongi Ene Mihkelson uurinud ja seda haruldase pühendumuse ja julgusega.




[1] Milan Kundera „Romaanikunst” LR 11-12, 1998, lk 13

[2] Samas, lk 19
[3] Milan Kundera „Olemise talumatu kergus” Monokkel, 1992, lk 9
[4] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, I kd, lk 63
[5] Hannah Arendt „Mineviku ja tuleviku vahel” Ilmamaa, 2012, lk 116-117
[6] Oswald Spengler „Õhtumaa allakäik” Ilmamaa ,2012, II kd, lk 217 Rõhutus originaalis. P.S. Spengler ütleb seal ka: „Tuleb ikka ja jälle korrata, et see füsioloogiline päritolu on olemas ainult teaduse ja mitte kunagi rahva teadvuse jaoks, ning et ükski rahvas pole kunagi vaimustunud sedalaadi [st bioloogilis-daevinistliku – M.K.] „puhta vere” ideaalist.” Lk 218

20. september 2014

Võrdõiguslus ja õigus armastusele

Kirjutatud 2014 augusti alguses. Ilmus kärbitult Postimehe laupäevases kultuurilisas 20.09.2014. Veidi vähem kärbitult netiversioonis ja puhta kärpimata nüüd siin, ohoo!


Võrdõiguslus ja õigus armastusele.

Mihkel Kunnus


Üks kristluse tänini elujõulisemaid aateid on olnud kõigi inimeste võrdsuse aade. Omal ajal oli see täiesti revolutsiooniline idee. Selle aate nimel on suurema või väiksema edu ja verega on kristlased hävitatud tohutult traditsioone ja traditsioonilisi kultuure, mõeldagu või iidsele India kastisüsteemile, kus oli tuhandete aastate pikkused traditsioonid, mis määrasid kes võis kus käia ja kes kellega abielluda jne.  
Taeva tühjenemisega tühjenes mõistuslikust sisust ka see suur aade ning see jäi tühja sõnakõlksuna õhku rippuma. Ja nüüd ta siis ripub ja kummitab, ajab inimesi tigedaks ja tülli.
Häda selles, et Jeesusel oli tuline õigus, kui ütles, et minu riik ei ole sellest maailmast.
Planeedi Maa bioloogilises elus ei valitse võrdsuse, vaid selle vastandi – erinevuse – printsiip.
Hea ninaga kristlased ja humanistid just seetõttu instinktiivselt jälestavad kõike bioloogiaga seonduvat. Kristlane võib õige resoluutselt käratada, et inimene pole loom ja määrav on kultuuritasand ning maine ebaõiglus kompenseeritakse surmajärgse superõiglusega. Humanist vidutab silmi, tõstab lõua ja ütleb, inimene on küll loom, aga  seisab loomast kõrgemal ja määrav on kultuuritasand ja seega on kogu ebavõrdsus ja ebaõiglus sotsiaalselt konstrueeritud.

Probleemi tuum on sügavalt seotud paljunemisega, sugulise paljunemisega (selle tabasid oma aja kohmakusega ära ka kommunistid). Mõningate reservatsioonidega võib öelda, et erinevuse genereerimine on üks sugulise paljunemise põhifunktsioone. Iga paljunemisaktiga segatakse kaardid uuesti. Nii öelda „liigi loogikast” lähtuvalt on see väga mõistlik, sest see näiteks ei lase vaenlastel (viirustel, parasiitidel) spetsialiseeruda. Samal moel toimib erinevate isendite erinev sünniaeg ja koht, aga NB! selle kõigega kaasnevad erinevad edukusvõimalused.
Loodus opereerib liigi, mitte isendiga, populatsiooni, mitte indiviidiga ning seda üsna vabalt käib-kah-suhtumisega. Igas aastakäigus on küllaga neid, kel nina kõver, nägemine puudub, kes põristab r-i, kes on düslektik, kes düsgraaf, kes viljatu, kel sigimisorgani sihik kõver, kes tajub end Jumala pulmaelundina. Sama suvalt jaotatakse positiivseid omadusi (positiivsus on mõistagi alati kontekstuaalne). Erinevuse genereerimine on sugulise paljunemise korral nii valdav printsiip, et mingist keskmisest isendist saab vaid teatud lähenduses rääkida.
Kuid fraas „mehhanism, mille funktsiooniks on tagada isendite edukus- ja eluvõimaluste erinevus (ehk ebavõrdsus!)” kõlab tänapäeva õhtumaalasele enamvähem täpse ebaõigluse definitsioonina ning üha rohkem leiutatakse institutsioone, mis töötaks täpselt vastassuunas – tagaks kõigile võrdseid võimalusi, haridusvalikutest kurkide kõveruseni.

Väga ilmekas on hüüdlause „Erinevus rikastab!”, sest see on lihtne eitusvorm humanistliku võrdusideaali ületamatust sisevastuolust. Sest ka selle sildi all käib ikka see sama tegevus – luua selline olukord, kus erinevus haihtuks, muutuks tähtsusetuks, kaotaks praktilise kaalu.
Inimeste vahelise erinevuse kaotamise arsenal on õige lai. See võib olla sümboolne, näiteks lihtsalt mitte tunnistada inimeste nahavärvide erinevust, luua „värvipimedaid” institutsioone jne. Traagilis-koomilised on lood kurikuulsatest Rootsi lasteaedadest, kus üritatakse isegi keelest mõnedele erinevusele viitavaid sõnu kaotada.
Üsna representatiivse pildi saab pika ajalooga erinevuse kaotamise tööst mehe ja naise vahel (siia käib ka kurikuulus sooline palgalõhe ehk taas üks erinevus, mis rikastab... erinevalt).

Väga tähtis on mõista tõsiasja, et võrdsete õiguste deklareerimine jääb narritavaks sõnakõlksuks, kui sellega ei kaasne erinevuste praktiline nullimine ja tühistamine. Selle tegemiseks peab esmalt muidugi erinevust tähele panema. Trepi kõrval olev kaldtee on hea näide – erinevus tuvastatakse ja luuakse praktiline olukord, kus jalgadega inimeste ja ratastooliga-lapsekäruga inimeste liikumivõime vaheline erinevus maksimaalselt kaoks. Pange tähele: ideaaliks on luua olukord, et (saavutus)võimete vaheline erinevus kaoks, et võime ja võimalus sulaksid ühte ja kõigil võrdseks.

Naisõiguslastel võib olla seda raske tunnistada, aga selle valdkonna edenemine on päris palju elanud tehnoloogiliste saavutuste armust, mitte feministlikest traktaatidest. Ühiskond sai muutuda kõvasti võrdõiguslikumaks, kui see muutus nii mehhaniseerituks, et praktiliselt kaotati mehe üks olulisim erinevus naisest – suurem ihuramm. Loodi võrdsus Samuel Colt’i viisil. Ka naistel oma reproduktiivsust kontrollida aitatavad tõhusad rasestumisvastased vahendid olid jällegi just tehnoloogilised saavutused.

Kas tehnoloogia saab muuta keskkonna (kunagi) selliseks, et saabubki täielik võimaluste võrdsus kõigi inimeste vahel, et kogu maailm on üks suur kaldteega trepp? Ainult ühel tingimusel – tuleb kaotada ka igasugune inimeste vaheline erinevus. Selgitan retoorilise küsimusega. Mida arvaks bioloog püüust luua selline kasvukoht (loe: ühiskondlik korraldus), kus oleks ühesugused eluvõimalused nii riisil kui kaktusel?

Mõistagi absurdseks läheb asi ainult siis, kui võrdsusest teha ülim ja totaalne eesmärk igas eluvaldkonnas. Ja seda ei taha keegi. Näiteks sport on valdkond, kus inimesed naudivad inimestevahelist ebavõrdsust ja ei protestita ka soolise segregatsiooni vastu.
Samas sellised valdkonnad nagu valitsus ja tööturg (palgalõhe) peaks ju ideaalis olema sooneutraalsed. Siin nähaksegi kurja vaeva, et sooilminguid eemal hoida. Kõik oleks lihtne, kui tööl või valitsuses käiksid mehed ja naised. Aga käivad hoopis mehed, naised, emad, isad. Ja see eristus on tõeline Pandora laegas.

Lühiperspektiivis on asi lihtne: tuleb loobuda sugulisest paljunemisest ehk ainsast paljunemisest, mis meil on. Viljatus on ka kenasti võrdõiguslik. Lühimalt: mehe ja naise võrdsuse ja võrdõiguslikkusega on õige vähe probleeme. Tõelistesse raskustesse satume siis, kui tahame võrdsustada ema ja isa võimalusi. Ja kes läheneb emale ja isale õigluse aatega, see ei leia peagi enda ümbert muud kui ulgumist ja hammaste kiristamist. Suguline paljunemine ei ole ainult järgmise põlvkonna vahelise erinevuse genereerimise mehhanism, vaid selle ontoloogilises eelduses – soolisuses – on ka mehe ja naise põhimõttelise ja taandamatu erinevuse ürgkodu, mis ulatub aastamiljardeid möödanikku. Häda sellele naiivsele idealistile ja õiguslusest hullunule, kes läheneb emale ja isale kui eraldi indiviididele, kui inidiividele, kellel peavad olema võrdsed õigused ja võrdsed võimalused!
Sest ema ja isa pole indiviidid vaid suhe! Indiviid tuleb ladina keelsest sõnast in-dividuus, mis tähendab jagamatut, atomaarset (nagu meil õiguste subjektki, eks). Ema ja isa aga sugurakkepidi ühenduses, emaks ja isaks saadakse ühise lapse saamise läbi. Ja siin on jahvelik evolutsioon olnud nii sügavalt seksistlik, et seda juba mingi tehnoloogilise kaldteega ei paranda.
Tõsi, mõni väike tehnoloogiline leevendus on saavutatud. Toon ühe üsna esindusliku näite. Mees sai hakata jääma väikelapse juurde koju, kui tehnoloogiline leiutis – lutipudel ehk kunstrind –  kompenseeris tema kaasasündinud imetamispuude. Aga seegi on üsna pinnapealne, sest rinnaga imetamine on pikaajaline evolutsiooniline kohastumus, mille jooksul naisel ja ainult naisel on kujunenud vastavad neuraalsed rajad ja imetamisel vallanduv hormoonistik (peamiselt oksütotsiin), mis võimaldab tal lapse näolt paremini emotsioone lugeda (pluss tugev positiivne mõju mõlema immuunsüsteemile). Katsed on näidanud, et kui mehed hingavad oksütotsiini sisse, siis paraneb ka nende võime näolt emotsioone lugeda. Seega võiks teha ettepaneku, et härrased poliitikud peaks seda sisse hingama ja tagama isadele riikliku varustatuse oksütotsiiniga. Aga palju ei aitaks seegi, sest paraku on imik nii primitiivne olevus, et tema geenekspressiooni(!) mõjutab palju rohkem teda imetava persooni lõhn kui see, kas hoolitseja on end Judith Butlerist segi lugenud. Rahvusvaheline rinnaga toitmise nädal on sügavalt seksistlik, aga ometi humanistlik üritus.

Bioloogia tunneb emaefekti (maternal effect): ema fenotüübi mõju järglase fenotüübile, see tähendab seda osa lapse arengust, mis viljastamisel kokku klopsitud ja elu lõpuni muutumatust genoomist üheselt ei sõltu, seevastu isaefekt (paternal effect) on nii haruldane, et sellest kuuleb teadusmaailmas harva ja ka siis ei jõua selle nähtuse mõjusfäär (mõne veidra putuka) spermast kaugemale.
Muide, mõningate narkosõltuvuste uurimiseks kasvatatakse rotte nõnda, et noores eas eemaldatakse nad korduvalt ema juurest, sest nii kasvatatud rottidel arenevad narkosõltuvused kergemini välja. Ei peagi vehkima peente bioloogiaterminitega (nt epigeneetika), see on ammu rahvatarkuses teada, et mees võib kohe pärast rasket viljastamistööd sigari ette panna, end täis kaanida, nuusutada liimi ja jääda siis ootusärevusest sarlakitesse ja punetistesse ühte jutti ning seejärel ravida end kõige karmima keemiaga – last see kuidagi ei mõjuta. Ema aga peab järgnevad üheksa kuud käima kui nööri mööda, lapsele mõjub pea kõik alates dieedist ja rockkontserdist lõpetades stressi ja adrenaliinitasemega (viimased panevad juba töökohta valima, eks). See see ülitugev bioloogiline asümmeetria kestab vähemalt kaks aastat. Ja selle trepi äärde (vähemalt lähisajanditel) juba kaldteed ei ehita.
Mehe ja naise individuaalsust kaotava sideme (ehk lapse) õigused, millega juba hoogsalt tegeletakse, tekitavad seda suuremat ebasümmetriat ema ja isa võimaluste juurde, mida rohkem õiguslased loodusteadusi ja meditsiini uurivad.

Ühelt poolt on ema võimalused kõvasti piiratumad (ei saa minna kõrgepalgalisele teetööle bituumeniaurudesse), teisalt on pärast viljastamist mees tal „mune pidi peos”. Naise bioloogiline panus on tema sees, mehel aga jällegi vaid tühjad pihud. Piltlikult öeldes võib isase pärast viljastamisakti nahka pista, nii nagu mitmed putukad teevadki.

Abordiküsimuses on samuti trumbid naise käes. Mida on mehel teha, kui naine otsustab „tappa tema lapse”? Ainult laulda (vt nt Aventura „ElAborto”) või kirjutada märatsevaid moralistlike traktaate.
Või vastupidine juhtum: mees ei taha last (loe: alimente kaela), aga naine lihtsalt „paneb ta fakti ette”. Seda karjuvalt ebaõiglast võimujaotust on võrdõiguslased loomulikult märganud ja ühe leevendusstrateegiana on käidud välja isegi selline hunnitu mõiste nagu „finantsiline abort”. Oo, õiguslus, see on oivaline! Tõsi, kui mehel puudub bioloogilise abordi puhul igasugune kaasarääkimisvõimalus, siis peab tal olema võimalus teha oma poolne katkestus vähemalt materiaalsel tasandil.

Ent sügav ebaõiglus siiski jääb. Isaks vägistada saab, emaks vägistada ei saa (ajaloolisel väga hiline nähtus). Kuigi on juba mõnda aega välja töötamisel meestele mõeldud rasestumisvastased pillid, mille võtmise saaks sobival hetkel „unustada”,  jääb lõppsõna siiski naisele (abort või mitte). Õiguslane võiks siin öelda, et vat, selline eksistentsiaalne suurvõim ongi naise tasu üksikemaduse (ja palgalõhe) eest, selle eest, et mehed ei saa öelda oma analoogiat naise sagedasele eluvalikule: „Laps peab olema, mees võib olla”.

Nii kui visata õhku küsimus, et kumb sugu on halvemas seisus või kas riik või ühiskond kohtleb sugusid ebaõiglaselt, siis ei ole lahigutulel ega vastatikustel süüdistustel lõppu.
Kui vaadata kõiksugu perefoorumeid või artikleid, milles neil teemadel arutletakse, siis seal kujunevad kohe välja tulised sõjarinded, kus vastassugu sõimatakse kõige hullemate sõnadega. Seega pole empiiriliselt pole kuigi vale nimetada feministe vaenuõhutajateks mehe ja naise vahel. Puud tuntakse tema viljadest, eks.
Küllap on asi suuresti inimese loomuldasa väikses võimes eristada erinevaid elusfääre. Avalikus elus, poliitikas, tööturul jms on feministlik hoiak kõigiti õigustatud. Õiglus on kahtlemata suur väärtus. Näiteks globaalmajanduslik ebaõiglus ressursside jaotamisel on praegu lihtsalt kohutav (et mitte öelda hukutav).
Aga mitte kõikjal. Emale ja isale ei tohiks võrdõiguslast liiga lähedale lasta, sest õiguslus, nimelt õhtumaine õiguslus, mis käsitab inim- ja võrdõiguste subjektina indiviidi, hakkab lõhkuma seotust pereliikmete vahel. Siin peab moraali ja õiguste subjektiks olema mingi suurem üksus või tuleb läheneda probleemile õigluse asemel mõne muu positiivse printsiibiga.
Kuulsast Prantsuse Revolutsiooni aegsest kolmikust sobiks kõige paremini Fraternité- vendlus. Sõna-sõnalisest tähendusest tasub mööda vaadata. Vendlus tähendab siin andvat, mitte nõudvat printsiipi. Seda, mis asendab nõudmise: „Mul on õigus sellele viimasele koogitükile!”, dialoogiga: „Võta sina!”, „”Ei-ei, võta hoopis sina!”, „Oh, mis, ikka sina!”. See on see printsiip, mis ütleb: „Oh, las seda teen mina, sest mul on hetkel rohkem aega!”, „Oot, ma tulen sulle appi!”.

1863 avaldas Fjodor Dostojevski oma mälestused Euroopa reisist. Seal ütleb ta, et vendlus tähendab eneseohverdust, andmisrõõmu, aga Lääne inimeses ta (ühiskondlikul tasandil) midagi sellist ei näinud. „Lääne indiviid ei ole asjade säärase käiguga harjunud: ta nõuab võitluses, ta nõuab õigust, ta tahab eralduda – noh, ja vendlust ei tulegi”.
Loomulikult piisab tervest mõistusestki, et loobuda  väiklasest õiglusenõudmisest oma perekonnas, suhtuda üleoleva põlgusega euroopalikesse õhutustesse mõõta stopperiga tasustamata (sic!) kodutööde hulka ning veel suurema põlgusega neisse riiklikult rahastatud struktuuridesse, mis pole muud kui institutsiooni staatusesse ülendatud peretüli.
Lühimalt: õiguslus on vendluse psühholoogiline vastand; õiguslus kätkeb alati nõudmist, aga ei saa  nõuda, et keegi tunneks su suhtes vabatahtlikku andmisrõõmu. Jõuga välja pressitud vabatahtlikkus on absurd. Õigus armastusele on mõisteline vastuolu.



30. august 2014

Kurjade vaimude jaam

Ilmus Sirbis 28.08.2014 üsna täpselt poole lühemana.


Kurjade vaimude jaam

Mihkel Kunnus

Elo-Maria Roots, Vaimude jaam. Toimetanud Tiia Penjam. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2013. 478 lk.

Tartu Linnaraamatukogust paluti mul teha ettekanne Elo-Maria Rootsi raamatust „Vaimude jaam”. Nõustusin olemata raamatut lugenud, osalt seetõttu, et olin kohanud paari huvi äratavat arvustust „Sirbis” ja „ÕpetajateLehes” ja et raamat oli saanud Eduard Vilde nimelise auhinna. Pooletuhande leheküljeline raamat on pühendatud „Emale, kes lubas mul sageli koolist koju jääda, et ma saaksin enda arendamisega tegeleda”. Juba teisel leheküljel ilmneb inspireerijana Pink Floydi muusikavideo „Another Brick In The Wall”. Veel paar lehte ja mul oli täiesti selge, millest ja kuidas selles raamatus jutt. Amerikanistlikult väljendudes: Holden Caulfield kohtub Rousseauga. Lubatud pooletunniseks ettekandeks oleks sellega materjali rohkem kui küll. Aga ma (lähi)lugesin siiski terve raamatu läbi, tehes hoolega märkmeid ja surudes endas alla püsivat vastumeelsust. Ma ei praali siin lihtsalt oma töökusega, vaid, ütlen seda õela mõnuga: ma loobusin Oma Tõelisest Tahtest kohustunde tõttu. Nii öelnuna olen ühtlasi üldjoontes visandanud raamatus esindatud ideoloogia antiteesi ja suurima patu indiviidi tasandil.

Raamatu lugemine oli tüütu osalt just eetõttu, et kogu sisu oli täielikult ette ennustatav, juba esimeste lehekülgedega oli arusaadav, millisele ideoloogiale siin kiidulaulu esitatakse – solistiks on pahempoolne revolutsionäär, nihilistlik sotsialist dostojevskilikus mõttes. Nii võiski ettekannet alustada tõdemusega, et sellele teosele on kirjutatud adekvaatne, detailne ja põrmustav kriitika umbes 150 aastat tagasi.
Sotsioloogilised mudelid võimaldavad teha teatud ennustusi, mis annavad ühelt poolt tunnetuslikku rahuldust ja tõstavad reageerimisvõimet, teisalt on nende ilmingutega kokku puutumises midagi kõhedaks võtvat ja võõritavat. Näiteks on loogiline, et üldise poliitkorrektsuse ajastul peavad esile kerkima karakterid, kes sellele teravalt vastanduvad ja nõuavad kangekaelselt „neegerdamist”, kiire usuline liberaliseerumine soodustab fundamentalisme jne. Ometi on nende esindajatega kokku puutumine elulises konkreetsuses võõristusttekitav, sest nende inimeste liiga täpne „allumine teoreetilistele ettekirjutusele” mõjub kuidagi dehumaniseerivat – kohates natsi humaansuse peavoolus sa ei kohtagi nagu inimest oma valikutega, vaid pigem nagu loodusnähtust..
  
Raamatu sündmustiku lühikokkuvõte oleks järgmine: pealinna eliitkoolis käiv presidendi tütar läheb inkognito maagümnaasiumisse ja algatab sealt ülemaailmse haridusrevolutsiooni.

Ideelise tasandi kokkuvõtte ja kriitika saaks küllalt ammendavalt anda kahe järgmise tsitaadiga:

„Pahempoolse eluhoiaku alustoeks on pärispatu eitamine; inimloomuse metafüüsiliselt jäädav riknemine pehmendatakse keskkondlikuks, ajutist laadi moonutustööks. Täie selgusega juhindub sellest tõekspidamisest juba suhtumise põhjendaja, Rousseau ise: „Emile’i“ autor kordab, et nood, kes laste kujunemist kõige rohkem mõjutavad, teenrid, tallipoisid ja muud majakondsed, isandaist sootuks kõnelemata, on puha kaabakad, kuid samas pole kahtlust inimloomuse jumalikkuses. Seesama hoiak kordub iga kutsumusliku maailmaparandaja puhul.“[Ilmar Vene „Trotsija. Katse mõista Uku Masingut“]

„Kõik nihilistid on sotsialistid. Sotsialism (eriti vene variant) nõuab nimelt kõigi sidemete läbilõikamist. Nad on ju täiesti kindlad, et nad rajavad tabula rasa kohale sedamaid paradiisi. Fourier oli ju veendunud, et niipea kui üks falansteer on rajatud, kattub terve maakera kohe falansteeridega; need on tema sõnad. Ja meie Tšernõševski kõneles ikka, et tarvitseb tal veerand tundigi rahvaga rääkida, kui ta pöörab nad jalamaid sotsialismi. Meie omadel aga, venelastel — vaestel kaitsetutel poistel ja tüdrukutel, on veel oma igavesti püsiv põhipunkt, millele sotsialism veel kaua tugineb, nimelt nende südamete puhtus ja heategude vaimustus. Sulisid ja paharette on nende seas tohutu hulk. Aga kõik need gümnasistid ja üliõpilased, keda ma olen nii palju näinud, on nii puhtalt, nii ennastsalgavalt au, tõe ja tõelise kasu nimel nihilistiks hakanud! Nad on ju kaitsetud nende lolluste vastu ja aktsepteerivad neid kui täiusetippu.”[Dostojevski M. N. Katkovile, 1866]

Dostojevski tsitaat on iseärnis täpne. Tõepoolest, peategelane katkestab kõik sidemed (rõhutab, et ta on täiesti eraldiseisev indiviid, ei tädil ega isal pole õigust tema pärast muretseda, tema eest vastutada jne); arvab, et kui kogu kultuuriline etteantus puruks peksta, siis kerkib loomulikkusest ehk tabula rasa’st paradiis; tema algatatud edukas revolutsioon (falantseer) süütab samalaadsed nähted kõikjal üle maa (esimesena järgneb Pariis, siis Brasiilia); „veerandtunnise” kõnega pöörab ta rahva sotsialismi (groteskseim näide on see, et 30-aastase staažiga keemiaõpetaja loeb läbi peategelase manifesti, kuulab ta kõnet, saab äkki „valgustunuks” ja läheb süütab seejärel haridusministeeriumi!); tugipunktiks on aiva südamete puhtus ja heategude vaimustus.

Olgu ka öeldud, et kui teoreetikud, kes autoris positiivselt vastu kajavad, on enamjaolt teoses nimeliselt esile tõstetud (erilisemal kohal on Ivan Illich teosega „Deschooling Society”), siis Rousseaud nende hulgas pole. Loomulikult saab iga ideestiku viitestada mitme erineva komplekti autoritega, ent Rousseau tundub siin kuidagi eriliselt sobiv (või siis vastupidi – eriliselt mittesobiv, kuna tema lähem tundmine teeks nii järjekindla matkimise piinlikuks).
Näiteks viidatakse taoismile: „Hiina vana õpetuse taoismi kohaselt on nii, et mida rohkem reegleid tehakse, seda rohkem kurjategijaid see sünnitab. Usaldada tuleb loodust inimeses, sest loodusel on  alati tung kasvada ja areneda. Kõik halb sünnib looduse loomuliku kulgemise  takistamisest”(lk 307). Arusaadavalt on sel juhul igasugune kulturiseerimine kurjast, sest loodus pole andnud meile ei pükse jalga ega sulge pihku. Inimene ei sünni kirjaoskajana, liigilises mõõtkavas on tegu ülimalt hilise ja puhtkultuurilise leiutisega, mille püsimist peab iga põlvkond vaevaga taastootma. Ja kui kõik halb  sünnib looduse loomuliku kulgemise takistamisest, siis on selge, et tuleb hävitada looduse piiramise ehk kulturiseerimise peamine institutsioon – kool. Õilsateks metslasteks, kes näitena tuuakse, on semaid (lk 345)(arooniaks tordil on tõik, et semaid elavad puuotsa ehitatud onnides). Ja tõesti-tõesti! – neil puuduvadki tsivilisatsioonipahed! Ei nühi nende lapsukesed aastast aastasse koolipinki ja näe! – pole neil bemmidega rallivaid rullnokki, ülekaalulisust, sünteetilisi narkootikume ja masstarbimist! Vot, milline seesmine areng! Tõesti, nad on suurepärane eeskuju, reformigem oma koolid nende kasvatusmeetodite järgi...

„Vaimude jaama” põhipaatos (koolisüsteemi kohta) on kokkuvõetav sama lausega, millesse koondab Ilmar Vene Rousseau õpetuse lihtsaimal kujul: „Kõik senine on läbinisti võlts, see tuleb kaotada, et oleks võimalik pöörduda tagasi esialgse täiuse juurde”[„Tuuled Vahemere hüperboreas”,].
Elo-Maria Roots kinnitab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata.”[„Pere ja Kodu”, juuni 2014]
Tabavuse tõttu väärib ära toomist ka Vene kommentaar: „Selline hoiak on püsinud tänini ja päris kindlasti jätkab ta oma võidukäiku ka homme. Kõik vabaduse poole püüdlejad, anarhistid ja punkarid ja igasugu muid nimesid kandvad rühmitused on nii või teisiti Rousseau lapselapsed. Kõik nad on väsinud inimsusest ning ihkavad tagasi esialgse loomulikkuse juurde. Nad kõik põlgavad teesklust, hindavad otsekohesust ning näevad vaeva, et kinnitust saaks Rousseau suurtõde: loomalikkuse ülemsus inimlikkusest”[samas].

Eneserefleksioon mõjub teadupärast siirusele õige hävitavalt, aga sellega siin liialdatud pole, miska on sotsialismi- ja revolutsioonivastastele relvad üsna kergelt kätte antud. Pole kahtlust, et autor on tõepoolest raamatus jutlustatava ideoloogia taga. Seda on ta ise tunnistanud nii sotsiaal- kui muidumeedias[nt „Pere ja Kodu”, juuni 2014].
Nii ongi, et teos võtab õlemehe staatuse mitmetelt tüüp-pattudelt, milles vasakrevolutsionääre tihti süüdistatakse, näiteks:
a) armastab rõhutuid, mitte inimesi;
b) tema headus on jagada laiali võõrast raha;
c) ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks;
d) revolutsionääri „odav suuremeelsus”: temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu.

Armastab rõhutuid, mitte inimesi
Seda punkti on hea vaadata laiendavalt koolikiusamise kontekstis. Peategelane Helen võtab enda mentorluse ja hoole alla väga närustest oludest pärit algklassiõpilase, püüab teda aidata palju aga saab, kaitseb võimaluste piires kiusajate eest jne. Samuti on tema kirjutatud „21. sajandi kooli manifestis” sees punkt, mis ütleb: „Põhiseadus ütleb, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele ning kedagi ei tohi julmalt või alandavalt kohelda.[...] Iga  väiksemagi koolivägivalla juhtumiga tuleb põhjalikult tegeleda, kaasates lapsevanemad, õpetajad, direktori, psühholoogi, sotsiaaltöötajad ja politsei” (lk 265).
Tüdruk, kelle kaitseks Helen välja astub, on tõeliselt alandatud ja solvatud – joodikust isa, jõuetu ema, äärmine vaesus. Iroonia on selles, et samas on Helen ise lausa sadistlik koolikiusaja. Kui ilmneb, et tema silmarõõmust julgeb unistada mõni heal sotsiaalsel järjel kooliõde, siis unustatakse see manifesti punkt täielikult ja psühholoogiline vägivald puhkeb elujõuliselt õide (pean tunnistama, et lähivaated naiselikule bitchimisele olid mulle kõige huvitavamad-uudsemad). Samale isasele konkureerides allajäänud suguõe kõige hellematel kohtadel talludes tunnistab Helen: „Täitsa mõnus oli ennast välja elada” (lk 334). Tüdrukutevahelise koolivägivalla analüüsimiseks sobib see raamat küllalt hästi, sest see on selgelt olemas, aga kõrvalteemana st nagu päriskooliski. Näiteks juba raamatu alguses murrab Helen vastleitud sõpradega sisse tibi Gerli tuppa ja huulepulgaga kirjutatakse peeglile, et mis tunne on teada, et sinu  toas on olnud võõras (lk 29).
See võib olla aga vähemalt osaliselt seotud aspektiga, mis selle raamatu puhul väärib kindlasti eraldi tähelepanu, nimelt selle ülimalt pinnapealne feminism käsikäes selge meesšovinismiga. Kuigi võib leida feministlikke loosungeid nagu: „Taipasin, et naisi nähakse ühiskonnas ikka veel meestest sõltuvana. Isegi kui olin täiesti iseseisev ja omaenda tõekspidamiste eest võitlesin, arvasid paljud, et kõige taga on vanemad mehed ja nende kahtlane mõju. Mingi noor tüdruk ei saa ju oma peaga mõelda ja veel vähem saab ta süsteemi vastu mässata!”(lk 436), siis raamatu fiktsionaalse maailma on kujundanud ikka meesšovinist. Väike iroonia on ka selles, et eeltoodud tsitaat vastab suuresti tõele: Heleni suureks toeks ja ühtlasi raamatu positiivseimaks tegelaseks oli õpetaja Elmar, leebe erudiit, kes pistis Helenile olulisimaid teoseid pihku (sh Illichi „Deschooling Society”) ja rääkis ka ideaalkoolist Summerhillis. Kui Elmar sureb, siis käib Heleni peas järgmine monoloog: „Tänu Elmarile olingi kooliteemaga sellesse punkti jõudnud, kus olin. Mõistsin sel hetkel, et mina ei olnud kunagi juht olnud, tegelik juht oli Elmar. Tema andis mu aktsioonile sisu ja mõtte. Aga teda enam polnud. Mitte keegi ei näinud haridussüsteemi nii geniaalse pilguga kui tema. Elmar oli tark ja hea, ta oli minu Õpetaja” ja Helen resümeerib: „Kõik on läbi. Ilma Elmarita pole millelgi mõtet” (lk 366).
Õnneks on seal teine naiselikust jõuetusest päästev mees – Fred –, kes revolutsionääritari taas jalgele tõstab ja teda jätkama veenab ja igati tuge ja selgroogu pakub.
Kõnekas on ka tõik, et pärast ümberkehastumist presidendi tütrest tavagümnaasiumi õpilaseks, nägi Helen peeglis „mingit rohelise nokkmütsi, ketside ja laigulise dressikaga poisstüdrukut” (lk 10), tähendab, ta aktiivsus algas oma naiselikkuse sümboolse hülgamisega. Samuti suhtutakse kõige vaenulikumalt rõhutatult naiselikesse klassiõdedesse – need on nõmedad tibid, kes väärivad ainult põlgust, ning neid esitatakse selgelt karikeerituna. Kõige positiivsemad tegelased on raamatus mehed – õpetaja Elmar, Fred, isa. Nad kehastavad puhast positiivsust (eelkõige mõistvus, (elu)tarkus, toetavus, tasakaalukus jne). Positiivseim naissooline on vahest meheliku hüüdnimega poisstüdrukust sõbranna Mäx, aga temaga on ikka tülliminekuid ja solvumisi ka (naiselik tunnetestiihia, teadagi). Kõige nõmedamad ja puudulikumad inimesed on aga naised, eesotsas puhast kurjust ja irratsionaalset türanlikkust kehastava naisõpetaja Mülleriga.

            Ideoloogiline positsioneeritus tuleb hästi välja ka siis, kui vaadata, millistele tegelastele antakse nende isiksust dramatiseeriv biograafia. Markantseim näide on Fred, kelle CV on esmapilgul lihtsalt kohutav: ilma hariduseta, endisest murdvargast ja politseitapjast eksvang, kes teeb juhuslikke lihttöid (stabiilsemalt kaevab haudu). Ometi näidatakse just tema puhul, et inimene on alati enamat, kui esmapilgul paistab, tema motiivistik ja kujunemislugu palistatakse pisarate ja suurte draamadega, ülikurvast armuloost sügavalt läbitunnetatud pöördumiseni budismi. Samas kuri ja kiuslik naisõpetaja Müller on igasuguse kujunemisloota, ta on lihtsalt komplekt vastikuid omadusi nüüd ja praegu. See kehtib õpetajaskonna kohta üldiselt. Representatiivse näite õpetajatele omistatavast inimlikkuse määrast võib leida järgmisest kirjeldusest: „Ta oli lühikest kasvu ja masajas, range potisoengu ja suurte prillidega tädi – nagu maakooli reaalaineõpetajate koondkuju. Kui kõik maakoolide reaalaineõpsid kokku panna ja keskmine arvutada, tuleks välja ilmselt midagi väga sarnast õpetaja Valve Väljatagaga”(lk 59). Samuti on mendid lihtsalt mendid ning inimese staatust ei vääri ka ametnikud ja liiga naiselikud kooliõed. Kuigi Helen enamike inimeste kujunemisloost midagi ei hooli ja lahterdab nad ülimalt pinnapealselt, on ta ise vägagi varmas karjatama: „Mida kuradit te üldse mu elust teate?”(lk 125). Aga see kõik on muidugi vaadeldav nooruse loomuliku egotsentrismi realistliku kujutamisena.

Tema headus on jagada laiali võõrast raha
Kui Helen hakkab koos teiste õpilastega koostama 21. sajandi kooli manifesti, siis saavad nad ka paberile „kõige tähtsama põhimõtte: igal inimesel on õigus olla vaba, see tähendab, otsustada ise oma elu ja tegevuse üle”(lk 253).
Dostojevski kommenteerib seda Prantsuse Revolutsiooni suurväärtust järgmiselt: „Mis on liberté? Vabadus. Missugune vabadus? Ühesugune vabadus kõigile teha seaduse piires kõike, mida tahetakse. Millal võib teha, mida tahetakse? Kui sul on miljon. Kas vabadus annab igaühele miljoni? Ei! Mis on inimene ilma miljonita? Inimene ilma miljonita ei ole see, kes teeb seda, mida ta tahab, vaid see, kellega tehakse kõike, mida tahetakse.”[Dostojevski „Talviseid märkmeid suviseist muljeist”]
See ebaesteetiline nüansike, lausa solvavalt ebaidealistlik miljoniprobleemike on Heleni puhul lahendatud tõelise teismelise-elegantsiga: issi on miljonär, issi annab. Ja issi annabki, sest issi on mõistev ja hea.
Mis puutub rahakotti, siis on Helen ja tema miljonärist papa üks isik (Helen on mõistagi ainult kulutaja rollis), mis puudutab aga tegutsemisvabadust, siis rangelt erinevad ja täiesti sõltumatud. Kui ajakirjanik küsib Heleni kommentaari isa tagasiastumise kohta (Heleni korraldatud miiting väljus kontrolli alt), siis Helen selgitab, et peab seda „nõmedaks ja ebavajalikuks”, sest „mina ja mu isa oleme eri inimesed” (lk 435), kui aga Helenil tekib õilis plaan maksta kinni Fredi reis Tiibetisse ja Mäxi sõit Inglismaale Summerhilli, siis ütleb ta isale: „Sa oled miljonär, see raha ei tee meid kumbagi vaesemaks” (lk 441, minu rõhutus – M.K. ). Briljantne!

Ta ei taha saada vabaks, vaid orjapidajaks
Nn positiivse programmi kohta kehtib täieliselt ütlus, et kujutlusvõime tuleb odavalt kätte, kui endale detailidega tüli ei pea tegema. „Nägin  vaimusilmas sellist kooli: suur ja avatud maja, kus kõik on vabad ja tegutsevad nii, nagu neile sobib,” kirjeldab Helen: „Minu meelest oleks normaalne, kui kool oleks näiteks nagu suur raamatukogu või labor, kus kõik võivad vabalt oma aega sisustada. Õpetajad on lihtsalt olemas, kui vaja”(lk 306). Kui liigutav! Õpetajad on lihtsalt olemas, kui neid vaja! Küllap saaks neid kellukese helistamisega kutsuda... Õpilased uitavad mõnusalt ja jõude hiiglaslikus raamatukogus või laboris ja neid teenindavad vajadusel lahked ja kuulekad õpetajad! Tõesti liigutav! Küllap jookseks kellukese helina peale kohale ka lahke sööklatädi kandikuga... Selline on siis Heleni/autori arusaam vabadusest, mida pole võimusuhetega mürgitatud.
Siin  tuleks korraks tagasi pöörduda russoistliku pärispatueituseni, mille Roots sõnastab: „Lastele ei saa vabadust anda, nad on juba vabana sündinud. Seda vabadust saab piirata või mittepiirata”. Jälle hajub va vabadus õhku nii pea kui natukenegi detailidesse laskuda.
Kui jätame korraks kõrvale teenindava personali motivatsiooni, siis de facto lapsel on teenijad ja orjad; sõna otseses mõttes pistetakse talle toit suhu ja pühitakse pee puhtaks ja lapsuke ei pea seda kuidagi välja teenima, nõudmisest piisab täiesti. See ongi see vabana sündimine. Sünnitakse aadellikesse oludesse, kust täiskasvamisega peaks ise väljuma. Helen ei pane ju ka tähele, et ta ei pea end ülal pidama, et teda pidevalt teenindatakse ja et ta olmemuresid lahendavad püsivalt teised inimesed – ema, isa, tädi.
Pärispatu kõige ilmalikum selgitus olekski viide Maslow püramiidile. Nälg ei ole sotsiaalne konstruktsioon, kiim ei ole ideoloogia, eks.
Helen arvab, et kõik see inimlik maailm oma institutsioonidega on eelnavate põlvkondade võimurite loodud uute inimeste kaasasündinud vabaduse piiramiseks („kool on vangla analoog, sest see võtab inimeselt vabaduse tema tahte vastaselt” (lk 56), ollakse „põhimõtteliselt koolikohustuse vastu” (lk 258)), mitte samm-sammult, põlvkond põlvkonnalt ehitatud tugistruktuurid inimese kaasasündinud vajadustesüsteemiga toime tulemiseks. Helen on nagu sant, kes arvab, et kargud on ta lombakuse põhjus.
Hannah Arendtil on tuline õigus, kui ütleb, et on suur eksitus arvata, et lapsepõlv on eraldiseisev maailm, miski, mis tuleb lastele jätta. Lapsepõlv on (inimesel nagu igal teisel liigil) ettevalmistus täiskasvanueaks ja seega peavad reegilid koolis muutuma vanuseastme kasvades üha sarnasemaks täiskasvanumaailma reeglitele[Hannah Arendt „Kriisist hariduse vallas”]. Ja Rootsile tuletaks meelde, et seisusevabas ühiskonnas peab iga inimene ise endale ninaesise muretsema ning täiskasvanumaailm ei ole selline jõude-eluline uitamine, kus teenindajad on alati olemas kui neid vaja. Selline inimene ei taha saada vabaks ehk saada täiskasvanuks. Ta tahab jääda lapseks ehk jääda teenindatavaks.Ta ei taha saada vabaks, ta tahab jääda orjapidajaks. Issi maksab.

Temalt on Hea Tahe, teistelt olgu kõik muu
Selleks, et kõige üldisemas mõttes midagi reaalselt teha, on vaja ainelisi ressursse (raha), vaimseid ressursse ja oskusi (know-how) ja tahtmist seda teha. Idealistlik revolutsionäär arvab ikka, et sellest komplektist on puudu õige tahe, hea tahe, täpsemini – just tema hea tahe. Nii usub ka Helen, et „parima tahtmise korral saaks kõike teha” (lk 307). Sellest pole midagi, et sa oled vaene (ainelise võimeta) ja loll(vaimse võimeta), tahtmisest piisab, ühiskonnas on tööjaotus ju. Puud on kokku kuhjatud, süütevedelik valatud, tikutoos vedeleb kõrval, aga oh oleks vaid keegi, kes tikku tõmbaks!
Dostojevski kirjutab jutustuses „Tasane”: „[Noorte] suuremeelsus on kaunis, kuid – mitte krossigi väärt. Miks mitte? Sellepärast, et ta selle odavasti kätte saab; saab kätte elu elamata. Kõik see on nii-ütelda „olemasolu esimesi muljeid”, aga kui õige vaadata teid vaeva nägemas! Odav suuremeelsus on alati kerge. Isegi elu anda — ka see on odav, sest et siin on ainult vere pulbitsemine ja jõudude ülejääk — kirglikult ihatakse ilu! Ei, te võtke raske, vaikne, kuuldamatu ning kuulsusetu, laimatud suuremeelsuse vägitegu, milles on palju ohvrit ja mitte kübetki au, mille puhul te, särav inimene, olete kõikidele lurjuseks tembeldatud, sellal kui te ise olete ausam kõikidest inimestest siin maa peal. Noh, kuidas oleks? — proovige kord seda vägitegu! — ei, te keeldute!“[Dostojevski "Tasane"]
Helen kangelastegu on mõistagi imeodav. Ei kätke see aastaid kestvat pingutust või impersonaalsuseni väikse killukese panustamist mõnda hiiglaslikku kollektiivi. Ta saavutab väikse protestiponnistuse ja paari idealistliku loosungiga tohutu au, lausa rahvusvahelise superstaaristaatuse. Uudistes raporteerib prantsuse protestija „säravi silmil: „Kõik nagu järsku ärkasid! See läks väga kiiresti. Alguses me ei uskunud, et rahvas nii ruttu kaasa tuleb. Me täname Eesti sündmuste eestvedajat ja toetame teda.””(lk 417)
Oli vaja pelgalt tema jumaliku individuaalsuse tahet ja kõik järsku ärkavad ja maailm paraneb väga kiiresti ...

P.S. Raamat on ka heaks näiteks sellest, kuidas indiviidi vabaduse tõstmine ülimaks väärtuseks („„Inimese tahe on püha,” teatas ta veendunult”(lk 239)) hävitab igasuguse vendluse ja solidaarsuse, ohvrimeelsuse ja armastuse st selle, mis üldse Helenile annab ainelise vabaduse – isa ja tädi ennastsalgava hoole.





4. august 2014

Kultuuritolm ja SAPTK

Kultuuritolm ja SAPTK? Väidetav politseivägivald ja kooseluseaduse vastaste peastaap? Neid ühendab midagi märksa enamat sõnamängulisest irooniast. Teatud tsiviliseerumise etapil kultuurist jääbki vaid tolm. Kasutasin neid mõitseid siin üsna spenglerlikult-eliaslikult. Kultuur on valdavalt teadvustamatu, elav traditsioon, miski, mis ei vaja kuidagi õigustamist  ja kaitsmist.

Sotsioloogiaklassik Norbert Elias toob ühe olulise näitena tsiviliseerumisprotsessist jõukasutuse tsentraliseerimise, koondumise riigi monopoliks ja „kui kujunevad välja füüsilise vägivalla kasutamise organisatsioonid ja pidevate vaenuste ja sõdade surve asemel võtavad üksikisiku üle võimust rahumeelsete, raha või prestiiži omandamisele suunatud funktsioonide pidevamad sunnid, hakkavad afekti-ilmingud aegamööda oma tervavust kaotama. Käitumise ja afekti-ilmingute ebastabiilsus ei kao, kuid muutub mõõdukamaks. Üles-alla kõikumised ei ole enam nii suured ega järsud muutused nii äkilised. /.../ Füüsilise vägivalla monopoliseerimisega muutub ka üksikisiku füüsiline ohustatus umbmäärasemaks; see ei ole enam nii vahetult sõltuv hetkeafektidest, vaid allutatakse tasapisi järjest enam täpsetele reeglitele ja seadustele”.
Kui selline protsess on piisavalt kaugele arenenud (nagu see on jõukates demokraatiates), siis kujuneb välja selline üldine afektistruktuur, mis võtab enesestmõistetavusena seda, et kui sa seadusi ei riku, siis oled füüsilise vägivalla eest kaitstud. See inimtüüp on keskmistatult väga seaduskuulekas ja vastutasuks saab turvatunde.
See kõik on aga keskmistatus, üldtüübi kirjeldus – alati leidub populatsioonis küllaga isendeid, kes on raskesti-tsiviliseeritavad. Neid püütakse ravida, isoleerida jne.

Samuti  reageerib selline ühiskond üliallergiliselt nii omaalgatuslikule vägivallale (nt rünnak avalikus ruumis) kui sellele, et tunnustatud jõustruktuur kasutab vägivalda väljaspool seadust. Need mõlemad ründavad sellise ühiskonna vermitud ülimina üht kesksemat tuuma: „Seaduste piires käituja vägivalda ei koge!”
Ja reaktsioon selle printsiibi rikkumisele on üliallergiline. See tuleb eriti esile siis, kui vaadata asja pisutki ajaloolises perspektiivis. Millised olid „Kultuuritolmul” toimunud „brutaalse politseivägivalla” tagajärjed? Null hukkunut, null rasket kehavigastust, mõni marrastus ... Tõsi rünnati ka ametlikke jõustruktuure: null hukkunut, null rasket kehavigastust, pisut tõukimist, midagi jalavibutuse taolist...
Skandaalse intsidendi kestvus on mõõdetav minutitega...
Ajaloolise perspektiiviga vaadates oli vägivalla määr sel sündmusel grotesksuseni naeruväärne.

SAPTK’i peamise meediakuju Varro Vooglaidi isa Ülo Vooglaid meenutab mälestusteraamatus „Vanaisa” oma vanaisa sõnu:
„Kui mehe au on riivatud, siis seda nii ei jäeta; siis peab juhtuma üks kahest vöimalusest; solvaja peab andestust paluma või võtma vastu keretäie. [...] Mees austab ennast, köiki teisi mehi ja eriti naisi. Pea meeles, et mees ei solva teisi ja muidugi ei lase ta ka ennast ja oma pruuti solvata. Asi tuleb ära klaarida, saad aru, üksi või teiste abiga selgeks rääkida. Vöitlema läheb mees siiski ainult pruudi pärast ja siis ka kindlasti paljaste käte ja täie jöuga. Seda vöitlust ei tohi teised segada. Vöitlus on aumeeste asi …”
See on elava kultuuri meenutus – vanaisa räägib lapselapsele elutõdesid.

Tsiviliseerumisprotsess hävitab selle – vägivald muutub üha enam riigi monopoliks (duellide traditsiooni traditsionalistid vist enam ei mäletagi) ja sellega kaasnevad teatud muudatused ka psühholoogilises struktuuris – au mõiste peab lendama ajaloo prügikasti, sest see on eelmise elukorradusliku funktsioonijaotuse osa.

Õigusriigis on au atavism, relikt.
Kui au andis traditsioonilises ühiskonnas indiviidile eelised, rohkem juurdepääsu ühiskondlikele hüvedele sh kogukondlikule võimule, siis õigusriigis muutub au kiviks kaela. Õigus riigis jokitajad „ruulivad täiega”, raha kühveldavad tihti kokku kõige paremini need, kes tegutsevad autult seaduse piires (täpsemalt, nende ebaseaduslikkust ei suudeta tõestada).
Kuidas on vastanud nii mõnigi poliitikud ahastavale hüüdele: „Kas Teil häbi pole?”. Õigusriiklikult: „Ootame ära kohtuotsuse, siis selgub, kas mu käitumises oli midagi ebaseaduslikku.”
See on õigusriigi aluseks oleva ülla printsiibi „Seadused kehtivad kõigile ühtemoodi!” pahupool – see seaduse-ühtemoodi kehtib nii aumeestele kui aututele lurjustele.

Seda üleminekut kirjeldab ka A.H. Tammsaare Pearu ja Andrese vaheliste protsessimistega. Andres oli alguses aumees, aga pidi muudkui tunnistama, et seaduse ees jääb ta Pearule alla. Pearu oli moodsam tüüp, Pearu oskas tõde väänata, end seaduse silmis õigeks jätta.

Korraks veel SAPTKi murede juurde. Mis puudutab perekonda, siis seda lammutatakse praegu küll. Sama tsiviliseerumisprotsessi loogikaga. Pean silmast jätkuvat vägivalla koondamist riigi kätte st lähisuhtevägivalla vastast seadust.
Soomes on pretsedent olemas, kus teismeline andis oma ema kohtusse, sest see olla tutistanud teda, kui ta oli keeldunud koristamast. Jah, ainult riikliku jõustruktuuri esindajal on õigus tutistada ja alles pärast vastavat kohtuotsust.
Kuidas see perekonda lõhub? No vaevalt, et üks perekond veel kuigivõrd õdusalt ühise laua taga istub, kui üks pereliige on teise kohtusse andnud.
(Õigus on miski, mida nõutakse st armastuse vastand).

Pedagoogika koolitaja Godi Keller naljatles: „Rootsis on õpetajate ja lastevanemate kohtumine selline, et õpetaja advokaat kohtub lapsevanema advokaadiga”.
Pärast PISA testide avaldamist läbis Rootsi ühiskonda hariduspaanika – meie tase on juba aastaid kivina kukkunud.
Riik saab anda ainult seaduslikke õigusi, aga ei au ega häbi. Meil on õigusriik, mitte hõim...




P.S. SAPTKile on mul üks tore uudis ka. Majanduslikud prognoosid on nii kehvad, et pensionitest ei maksa pealekasvavatel põlvkondadel enam unistada. Riiklik ehk seaduslik pension teadupärast mõjub perekondadele lagundavalt (nagu ka lasteaiad, saati seadusliku kohusega need igale soovijale tagada!)