Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis

Ilmus ajalehes „Postimees“ 25.01.2019 kärbituna ja toimetatuna.

Selle teksti kirjutamisega läks mul kiireks ja ette antud maksimaalpikkus sai täis enne kui jõudsin analüüsini. Eks oma osa on sellel, et alustasin eelmärkustest, kus tõin punkt haaval välja, miks selline kõrvutamine väga palju valijat ei aita (selline algus ei ole ka kirjutajale kuigi hea enesemotivaator). Asjalikuma ülevaate saab Ott Karulinilt sama kuupäeva „Sirbist“.

Parteide valimisprogrammidest ja natuke kultuurist neis
Mihkel Kunnus

Miks võrrelda valimisprogramme?

Valmisprogrammide kõrvutamine on üks tore kujutlusvõimeharjutus, selline humanitaarne sudoku. Valimisotsuse kujunemisel on nende roll üsna väike ja üldjooneline, ammugi siis mingite kitsamate valdkondade kõrvutus. Seepärast teeksin meeldetuletuseks mõned ülisemad märkused. Valimisprogramme ei tasu ülearu tõsiselt võtta, sest:

a) Üks väheseid asju, milles kindel võib olla, on see, et pärast valimisi tulevad koalitsioonikõnelused ja seega on ette teada, et mitte ühtegi erakonda ei ähvarda oht, et ta peab kõik oma lubadused ellu viima. Vastutus on ette välistatud. Iga koalitsioonipartner saab oma valijatele öelda, et meie küll tahtsime, aga vaat nemad, kellega me oleme sunnitud koalitsiooni minema, ei lasknud. Mul on miskipärast tunne, et kultuurivaldkond on üks kergeima südamega ohverdatavaid valdkondi sealjuures.

b) Programm võib olla kena ja maailmavaadegi sümpaatne, aga ometi võib n.ö. valitsusteenus olla täiesti talumatu kvaliteediga. Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus (vähemasti Savisaare aegne) on siin musternäiteks. Keskerakonna ametlik ideoloogia on ju täiesti kena vasaktsentrism, aga tulemus oli massiivse korruptsiooni ja vankumatult lojaalse (suuresti venekeelse) valjaskonna tõttu päris hull.

c) „Täiesti arvestamata jääb valimiste juures tahtmise intensiivsus. Statistika inimese kohta suudab seda faktorit niisama vähe arvesse võtta kui teadmist, kogemust ja muud selle sarnast.“ (Erik Kuehnelt-Leddihn „Demokraatia analüüs“ §62). Eks praegu ole määravam mingi vastumeelsuse, mitte tahtmise intensiivsus, aga põhimõte jääb samaks. Ületamatu vastumeelsus võib olla mõne religioosse tabu rikkumise vastu (näiteks kooseluseadus) või keskkonna pöördumatu kahjustamise vastu üha aktuaalsemaks muutuva ökoloogilise kriisi tingimustes (näiteks Rail Baltic praegu kavandataval kujul). Samuti võib protest kurdi teerullipoliitika suhtes olla nii intensiivne, et kõik muud lubadused muutuvad selle kõrval tühiseks.

d) „Parteide valimisprogrammid olid kunagi makulatuur niipea, kui nad paberile trükiti, ning sellest staatusest pole nad pääsenud. Pigem vastupidi, maad võtval sotsiaalmeediaajastul liigutavad valijate masse üha rohkem lubadused, millega neilt võetakse ära seda, mida nad tegelikult tahavad. Vaadake Brexitit, lugege Donald Trumpi säutse. Programmidega on meie ajale kuju andvatel sündmustel üha vähem pistmist,“ kirjutas Ahto Lobjakas arvamusloos „Eesti poliitilise komberuumi ärataks vaid kõva raputus“ (PM 16.01.2018). See võimaldab osutada kahele asjale. Esiteks sellele, et Ahto Lobjakal on siin õigus. Ja teiseks sellele, et üha tähtsam on see, kes ütleb, mitte see, mida öeldakse. Ahto Lobjakas on suurepärane näide autorist, kelle tekstide suhtes võetakse üha sagedamini hinnnang ilma teksti lugematagi. Sarnaselt on ka parteilise kuuluvusega.

e) Valimisprogrammides on omajagu populismi. Populismil on erinevaid versioone ja raskusastmeid. Aga antud juhul on puutuvad asjasse siis need juhud, kui lubatakse vastastastikku välistavaid asju, võimatud asju, tühje sõnu jms. Tühjad sõnad on igasugused parendamised, süvendamised, jätkamised ja muu taoline aga ka lubadused teha midagi targalt, mõistlikult või nutikalt.Vastastikku välistavad asjad paigutuvad reeglina erinevate valdkondade vahele aga on üldjoontes sellised, mis lubavad samaaegset säästmise ja kulutamise suurendamist, väiksemat maksukoormust ja suuremat ümberjagamist, ka majanduskasvu ja keskkonnasäästlikkuse samaaegne lubamine on võimatu, kui sellega ei käi komplektis õige radikaalsed kontseptuaalsed muudatused. Võimatustega torkavad ennekõike silma muidugi valimisloosungid, aga see on juba omamoodi traditsioon, võimatus võib olla sisulis-loogiline nagu näiteks Keskerakonna puhul – ei saa olla õiglast riiki kõigle, sest pole ühtset arusaama õiglusest (seepärast üldse ongi erinevad parteid, et inimeste arusaamad õiglusest on tihti radikaalselt erinevad). Võimatus võib olla konkreetsetest oludest tulenev, näiteks Reformierakonna kombel paremat tulevikku saab lubada ainult küünik või informeerimata sinisilm. Eesti 200 loosungi lühikriitika kõlaks umbes nii: lühinägelike pikk plaan ei ole tegelikult pikk plaan, vaid parimal juhul lapsik unistus (mis tulevikuhorisondi taustal on kasumlikud Tartu Arena ja Rail Baltic praegu kavandataval kujul?! See eeldab ikka päris kangelaslikku enesepimestust nii demograafiliste, majanduslike kui ökoloogiliste prognooside suhtes!).

d) tundub, et need valimised toetuvad rohkem kui eelnevad tõmbejõudude asemel tõukejõududele. Mitte ei meelitata enda juurde, vaid hirmutatakse alternatiividega. Määravaks on pigem intensiivne vastumeelsus millelegi suhtes, kui vastupandamatu lubadus ja ära meelitamine. Seetõttu üritatakse võtta imagoloogiliselt mingi erakonna antiteesi vorm. Ilmekaim on muidugi Reformi- ja Keskerakonna dueti asendumine sotside ja EKRE duetiga, täpsemalt siis SDE katse olla mitte-EKRE, kuigi valimiskasti ääras on kõik erakonnad peale EKRE mitte-EKREd (või rangemalt võttes kõik need, kes on välistanud koalitsiooni EKREga) ja vastupidi.

Võrdlevaid tähelepanekuid kultuuripoliitikast

Olgu kohe öeldud, et alljärgnev pole võrdlev analüüs, vaid pigem praktiseeriva kultuuri-inimese katse selles üldsõnalises lugemisvaras orienteeruda ja mõningaid tähelepanekuid jagada.

Tundub, et mõni asi tehakse üsna kindlalt ära ja seda hoolimata sellest, kes saab võimule. Näiteks olemasolevate kultuuriväärtuste ja loomingu digiteerimist lubavad praktiliselt kõik erakonnad. Ja see on hea. Vabaerakonna lubaduseks oli ka kogu avaliku raha eest loodud digikraami tasuta e-laenutus, sellele saab ainult takka kiita. Aga milline konkreetselt e-loomingu õiglane autoritasu, mida nad ka lubavad, jääb selgusetuks. Taoline lubadus on ka rohelistel.

Mitmel korral peeti ka vaevaks rõhutada raamatukoguvõrkude tähtsust ja laulu- ja tantsupeotraditsiooni suurt rolli, aga need seisukohad on küllalt elementaarsed ja sellised, mida keegi ei vastusta.

Eestikeelse teaduse toetamine leidis samuti üldist toetust.

Hoolimata suhtelisest üldsõnalisusest võib siiski öelda, et maailmavaatelised värvingud tulevad esile küll. Näiteks sotsid lubavad igale lapsele sajaeurost kultuuriranitsat (võimalust selle summa eest omal valikul kultuuriasutusi külastada) ja sõidukompensatsiooni keskustest kaugemal elavatele lastele (Reformierakond lubab tasuta külastusi riigimuuseumidesse kuni 19. eluaastani). Isamaa aga rõhutab eraalagatuse ja erarahastuse tähtsust. Seda lubavad ka teised, aga eks eraalgatus peagi tulema eraalgatuslikult, miska riigil pole siin teha muud, kui astuda eest. Näiteks muuta annetused Kultuurkapitalile maksuvabaks (sotside lubadus).

Olen nõus Ott Karulini märkusega (Sirp 25.I 2019), et Isamaa lubadus tundub veidi vastuoluline, sest ühelt poolt kinnnitatakse, et „kultuuri arengu aluseks on isikuvabadus ja inimeste soov ennast teostada“ ning „ainult vabalt arenev looming on mitmekesine ja tugev“, mistõttu seisab Isamaa „vastu igasugustele vaba sõna ja vaba mõtte tsenseerimise katsetele“, aga samal rõhutatakse, „et riikliku toetusega peab kaasnema ka tulemus“. Et sellist rõhutust peetakse vajalikuks, teeb ettevaatlikuks. Liiga vähe fantaasiat läheb vaja, et kujutada ette käratust: „See pole kunstiline tulemus, vaid üks järjekordne purkis**mine! See pole looming vaid Lääne laguse importimine!“ Niisamuti nagu EKRE lubaduses „Jätkame ja suurendame eesti kultuurielu valdkondade riiklikku toetamist nii moraalselt kui materiaalselt“ mõjub riiklik moraalne tugi pigem ähvardavalt kui kutsuvalt, mida iganes see ka konkreetselt ei tähendaks. Keskerakond mainib ära nii kirikute väärtustamise kui rahvusliku ja etnilise mitmekesisuse, koos vabadusega integreeruda. No vaevalt, et paremini annakski sõnastada keskteed kohalike venelaste ja eestlaste huvide vahel.

Eesti 200 alustab oma kultuuriplatvormi viitega Jakob Hurda soovitusele saada vaimult suureks. See on liigutav, sest Margus Tsahkna viimane üleskutse IRLis – saada ikka hoopis lihalt suureks – oli korraga piinlikum ja utoopilisem. Eesti 200: „Praegusajal on rahvuskultuuri jätkusuutlikkus suuresti seotud võimega globaliseeruvas virtuaalmaailmas ellu jääda, kuid meie eesmärk ei peaks olema mitte pelgalt ellu jääda, vaid luua midagi enamat, luua virtuaalruumist eesti kultuuri võimendi!“ Siin jään kõhklevaks, sest virtuaalruum pigem võimendab globaliseerumist ja ühtlustumist, Matteuse printsiip ja Pareto jaotus panevad end maksma ka siin – seal, kus on sinna antakse. Juba meie praegune põlvkond loodushuvilisi eristab pahatihti Madagaskari leemureid paremini kui künnivarest ja hakki. Me suudaks luua halenäruse Uus-Hollywoodi, aga siiski maailma parimat Eesti kultuuri. Sestap mina näen trumpi just tugevamas pinnasesse juurdumises, mitte suuremas sõltumatuses sellest. Aga nii öeldes olen selgelt valinud poole matsi ja vurle vastanduses ehk vastasseisus, mis on poliitikas üha teravam ja määravam.

Kui sotsid lubavad Tallinna linnahalli asemele kaasaegset ooperi- ja koverentsikeskust ja transporditoetust kaugemal elajatele, siis on see linliku mõtlemise või vurleliku mentaliteedi ilming. Sama üldhoiak kumab läbi ka Eesti 200 rahvusvahelistumisidees. Vastandtendentse võib märgata EKREl, kes lubab näiteks regionaalseid toetusi, Vabaerakond, kes toob eraldi väärtusena välja pärandmaastikud – see on matslus par excellence, põhimõtteline kolimatus, need on väärtused, mida ei saa ruumiliselt teisaldada ega digiteerida), ja kõige originaalsemalt rohelised, kes viimase punktina kaheteistkümnest annab järgmise lubaduse: „Reguleerime põliskultuuridest pärinevate psühhedeelsete loodussaaduste rituaalse kasutuse – potentsiaalselt positiivse sotsiaal-kultuurilise mõjuga kombestiku, mis on viimastel aastakümnetel levinud Euroopasse ja üle maailma.“

Meelelaad, mis sünnitas selle lubaduse – julgen arvata, et kõige originaalsem lubadus üldse sel aastal –, väärib aga sügavamat järelemõtlemist igal juhul. Sest heaolu, mis on paljuski psühholoogiline fenomen, tuleks maksimaalselt lahti haakida ainelisest tarbimisest ja tootmisest. Üha ägedamaks muutuva keskkonnakriisi taustal pole vist anakronistlikumat (et mitte öelda kuritegelikumat) ettepanekut, kui soovitus loovisikutel – või kellel iganes – minna tootvale tööle.

Rohelisi ja vabakaid ühendab veel see, et tahavad kultuuri rahastuse lahti haakida tubaka-, alkoholi- ja hasartmängu aktsiisist.

Ainus, kellel võis näha mingit vihjet realistlikule arusaamale tulevikuhorisondist, millele vähegi adekvaatne pikk plaan võiks toetuda, oli Piret Ränil Elurikkuse erakonnast, kui ta vastas Kanuti Gildi saalis toimunud ürituse Poliitikapidu ankeedile. Aga see võib olla ka poliitikasse astuja kogenematus, mis pole jõudnud veel loomlollakat optimistimaski ette tõmmata, et muudkui lubada paremat tulevikku.

Üldjoontes olen aga jällegi nõus Ott Karuliniga (Sirp, 25.01.2019), et loosungite tasandil osatakse kultuuri ning ennekõike hariduse ja majanduse kokkupuutepunkte välja tuua, kuigi veenvat tegevusplaani, laia haardega kultuurikäsitlust ei ole veel ühelgi erakonnal. Aga see pole kindlasti etteheide. Kui riik hakkasks väga jõuliselt ja otsustavalt kultuuritegevust korraldama, siis midagi head sealt ei tuleks. Parim on seista eesti keelse hariduse elujõulisuse eest ja sellelt pinnalt võrsub ka Eesti kultuur. Ekspordist ja loomemajandusest on siin raske rääkida, eestikeelsuse turg on alati väike. Meie kultuur on ja jääb meile väga kalliks.

Maimu Berg "Meie hingede võlad"

Ilmus ERRi kultuuriportaalis 22.01.2019

Inimesem kui inimene

Maimu Berg Meie hingede võlad Hea Lugu 2018. 224 lk

Mihkel Kunnus

Pärast „Hingesugulaste“ lõpetamist oli ta tõesti arglik ja on alles hiljem õppinud seda teost nii kõrgelt hindama, nagu see kahtlemata väärib. Siiski on ta kiitusele vastuvõtlik ja laseb ennast meelsasti veenda, et ta on meistriteose loonud, kuigi ta selles veel hetk tagasi kõvasti kahtles. Muidugi ei tohi unustada, et tema tagasihoidlikkusega käib paaris iseteadlikkus, mis ulatub lausa nõmeduseni. Ta on võimeline oma kummalistest kalduvustest, oma loomuse nõrkustest ja raskustest rääkima ja siira ilmega lisama: „Need pole muud kui minu vägevate eeliste pahupool.“ Ma kinnitan teile, kes seda kuuleb, jääb seisma, suu lahti, ja sellel inimesel hakkab nii suurest lihtsameelsusest peaaegu õudne, kuid tuleb tunnistada, et just erakorralised vaimuanded koos erakorralise naiivsusega ongi see, mis kutsub esile maailma vaimustuse.
- Thomas Mann „Lotte Weimaris“

Loomingulisusest ja loovusest padratakse mis tahes humanitaarsääri valdkonnas nõrkemiseni. Eriti, mis puudutab tööhõivet või pedagoogikat. Need igikorduvad ja lõppematud tiraadid loovuse tähtsusest hariduses ja töös on äravahetamiseni ühesugused ja sedavõrd nürimeelsed ja pinnapealsed, et neid võiks genereerida arvutiprogramm. Õnneks elu ja haridus sest zombikoorist ei hooli. Loovaid inimesi on igas inimpopulatsioonis haruldaselt vähe ja see on hea. Harva taibatakse, mis on selle isikuomaduse sisu ja hind. Juba mõned head sajandid tagasi hoiatas Helvetius lapsevanemaid, et need oma võsukesi liialt ei kasvataks, nimelt suured anded ja mõistuslik käitumine olevat peaaegu vastandlikud omadused (hoiatus on suuresti asjatu, sest kasvatuse roll on siin väike). See intuitiivselt üsna hästi hoomatav tõsiasi on nüüdseks juba korduvalt ka sotsiaalpsühholoogide poolt empiiriliselt tõestatud ja kokku võetud tõdemusse, et head õppedukust koolis ei ennusta kõige paremini mitte see vaidlust äratav IQ, vaid enesevalitsus ja allumine, teisisõnu: etteantud süsteemi ja esitatud nõuete kuulekas järgimine, mitte vaimne võimekus ja loovus. On ju loovuse üks sagedamini esile toodavaid tunnuseid lausa vastupidine – võime murda etteantud süsteemist ja mõttemustritest välja.

Tsiteerides Abraham Maslow'd: „Kui mõttetegevusel on üldse mingi tähendus, siis definitsiooni järgi on see loovus, ainulaadsus, vaimukus ja leidlikkus. Mõtlemine on tehnika, läbi mille inimene loob midagi uut, mis omakorda tähendab, et mõtlemine peab olema murranguline selles mõttes, et satub aeg-ajalt vastuollu sellega, mida on juba järeldatud. Kui see vastandub vaimsele status quole, siis on see harjumuse või mälu või juba õpitu vastand sel lihtsal põhjusel, et see peab definitsiooni järgi vastanduma sellele, mida me oleme juba õppinud. Kui meie eelnevalt õpitu ja meie harjumused töötavad hästi, saame reageerida automaatselt, harjumuslikult, tuttavalt. See tähendab, me ei pea mõtlema. Sellest vaatenurgast vaadatuna on mõtlemine õppimise vastand, mitte üks õppimise tüüp. Kui meile lubataks väike liialdus, siis võiks mõtlemist defineerida peaaegu kui võimet murda oma harjumusi ja eirata oma varasemaid kogemusi.“(„Motivatsioon ja isiksus“ Mantra, 2007, lk 364-365)

Võime eirata varasemaid kogemusi sobib aga ühtlasi eufemistlikuks määratluseks õppimisvõimetusele, et mitte öelda rumalusele. Pealegi n.ö. süsteemist pigem kukutakse kui murtakse välja. Kui tuua üks vihjeline kujund bioloogiast, siis rõhuvalt valdav osa „loovast“ geeni-kopeerimisest ehk ebaõnnestunud matkimisest (kopeerimisest) ehk mutatsioonidest on organismile kahjulikud, kui mitte saatuslikud. Isikuomadusena võib loovust vaadelda suutmatusena püsida ühiskondlikes tugistruktuurides, arengupsühholoogiliselt võib seda aga vaadelda kui teatud infantiilsust, ühe juveniilfaasi komponendi möödumatust.

Maimu Berg vestleb Vaintsa mälestusega: „Kui te Matiga meie kehvas korteris istusite, Mati põrandal soolaga üle puistatud keedukartulit mugides ja sina mingis kohmakas imelikus lamamistoolis, millest ma tekkide ja patjade abiga katsusin vormida tugitooli, siis ma muidugi ei mõelnud teie geniaalsusele. Enamjaolt olite te tüütud, lapsikud, epateerivad ja teesklevad. Sina iseloomustad Unti: „Unt on salakavalam, kui arvatakse. Ta pole primitiivne, sensuaalne hüsteerik, ta on keerulisem.“ Muidugi oli Unt keerulisem, mul ei tulnud kunagi pähe teda primitiivseks pidada, aga mitte ka salakavalaks. Unt oli sümpaatne poisike, igavene titt, armas ja väga andekas. Aga pueriilsus olemuses, pehme nunnu välimus ei tähenda tingimata primitiivsust mõtetes.“ (lk 205-206). Jah, ei tähenda. Isegi vastupidi, tihti pueriilne olemus on lausa mitteprimitiivsete mõtete eelduseks ja hinnaks. Geeniuse tarkvara passib pahatihti kõige paremini raudvarale, mis leiab just sellise vimmaka iseloomustuse – igavene titt. See sobib ühtlasi kujundlikuks kokkuvõtteks inimese evolutsioonilisele kujunemisloole, neoteenia-aspektile selles. Homo sapiens sapiens on oma eellase igavene titt, juveniilvormis suguküpsuse saavutanud arengupeetus.

Arengupeetusel võib olla suuri esteetilisi väärtusi. Ka kunstlikult esile kutsutus aregupeetusel. Hinnati ju kunagi väga kõrgelt kastraatide heledat, meheikka jõudmata häält, mille saamiseks oli piinarikka operatsiooniga üks arenemistee ära lõigatud.

Eelöelduga ei taha ma teha muud, kui tuletada meelde loovuse hinda (küsimuse, kas kool peaks tegelema arengu või arengupeetuse toetamisega, jätaksin mõneks teiseks korraks).

Eks Maimu Berg tea sest hinnast nii mõndagi.

„Väljas oli hakanud sadama. Läksin mäest alla, tänavatel levis sooja tolmu imal lõhn, mis algava suvevihmaga ikka kaasas käib. Tahtsin sind armastada, lihtsalt, ilma Spiel'ideta, ilma alati sisse sadada võivate külalisteta, ilma sinu ja enda edevuseta, ilma sinu armukadeduseta, ilma enda pealiskaudsuseta, ilma sinu pilketa, mis tegelikult varjas su argust. Tahtsin olla truu. Tahtsin usaldada, uskuda. Tahtsin saada sinuga palju lapsi. Minu lapsik soov, mis lootusetu armastus. Vihm tihenes, äike lähenes, varsti vett lausa kallas. Mööda rentsleid jooksid ojad pori ja prügi edasi kandes. Kiskusin kingad jalast ja pistsin jooksu.“ (lk 81-2)

Ka edevus on nimekirjas, jah, see käib tihti komplekti juurde.

Thomas Mann paneb juuksuri hoole all viibiva Goethe pähe näiteks järgmised mõtted: „Juuksur püüab mulle mu edevuses mett mokale määrida. Vaevalt ta mõtleb, et on erineva formaadi ja impetus'ega edevust, et edevus võib olla sihipärane tegutsemine, tõsiselt mõtlik enesekaemus, autobiograafiline furoor, kõige pakilisem uudishimu sinu füüsilise ja moraalse olemuse vastu, looduse avarate ning seletamatute käikude ja pimedas toimunud protsesside vastu, mis on tulemuseks andnud selle olendi, kes sa oled ja keda maailm uudistab, – niisiis ei mõju Carli meelitussõna meie iseloomulikku olemust puudutades kerge, pinnapealse enesekergitusena ja -kõditusena, nagu ta arvab, vaid õnnelike ning raskete saladuste häiriva meeldetuletusena. Ma olen puust, millest loodus on mind valmis nikerdanud. Punctum. Olen, nagu olen, ja elan, pidades meeles ütlust, et vaistu varal jõuame kõige kaugemale, otse tundmatusse. Õige küll, tubli küll. Ja kogu see suure rõhu panemine autobiograafilisele ettevõtmisele? See ei sobi kokku resoluutsuse printsiibiga. Ja mis puutub arengusse, didaktilisse kujunemisloosse, kuidas sünnib geenius (mis on juba teaduslik edevus), siis põhiosa etendab siin ikkagi uudishimu arengu, olemise substatsi vastu, mis on saanud teoks ja kujuneb elu resultaadiks.“

Tsiteerisin jällegi Thomas Manni romaani „Lotte Weimaris“, kuna seal õiendab Mann arveid oma suure armastuse Goethega, ning geniaaluse ja lapsikuse seos on üks tuikavamaid teemasid selles.

Vaino Vahingu looga on seal kokkupuutepunkte ja laiemadki kattuvusi küllaga. Resoluutsuse printsiip ja teaduslik edevus.

Mann sai Goethele vaadata siiski turvaliselt distantsilt, Maimu Berg aga oli Vaino Vahinguga lausa abielus, ühes ajas, ühes ruumis. Maimu Berg näeb Vahingut ja Unti lähemalt kui ehk psüühilise integraaluse kohalt otstarbekas: „Kaks maapoissi. Kaks pooljumalat. Kaks kirjanikku. Kaks igavest poisikest. Kaks kompleksides vaevlevat mehikest. Kaks argpüksi. Kaks naeruväärselt edevat inimest. Kaks teineteist imetlevat ja kadestavat poolt, mis parimatel hetkedel moodustasid üsna täiusliku terviku, kui kummagi suur egoism sulas ühisesse vaimususesse, sarnastesse arusaamadesse, võrratusse dialoogi“ (lk 159-160).

Ometi võib Maimu Bergi teadvus ja sisekõne olla ikka veel nii paljuski dialoog Vaintsaga ja selle jäädvustus trükisõnasse moodustab raamatust lõviosa. Käesolevast tutvustuses olen käsitlenud sellest ainult ühte tahku, mis on ülimalt ebaõiglane kitsendus ja lihtsustus, sest raamatu kunstiväärtuslikum osa on parimas mõttes psühholoogilises realismis, inimlike tõuke- ja tõmbejõudude dialektikas. Maimu igatses kunagi lihtsust, truudust, armastust ja lapsi, aga Vaintsa takerdus lapsikusse loomingulisse faasi, mis nakatas lõppeks ka Maimu.

Käesolev tutvustus kõike muud kui kongeniaalne, nii stiililt kui meelelaadilt. Küllap on see osalt seetõttu, et autor ja arvustaja on väga erinevad inimesed, alates ainuüksi põlvkondlikust kuuluvusest või soost, aga ka näiteks visuaalsuse osatähtsusest. Maimu Berg on inimeste välimuse, jume, soengu ja eriti riietuse suhtes väga tähelepanelik (see on anne, mis siinkirjutajal puudub pea täielikult) ja moeajaloolisi fragmente on siin küllaga. Seepärast soovitaks kindlasti ka Asta Põldmäe arvustust viimasest „Loomingust“ (nr 1. 2019). Tsiteerin sealt lõpetuseks paar lõiku:

„Autor ei suuda kuidagi maha salata oma sarmi, kui see tal õnnekombel olemas on, olgu sihiseade nii range kui tahes! Teos tuikab elust ja vaimusärast. Maimu Berg on ellu armunud inimene. Raamatu ülesehitus on lihtne. Esimene jagu „Mandariinpart“ on loomult alajaotus „... ja teised“ ning järgnev, kolm korda pikem osa peamiselt epitaaf Vaino Vahingule (mahutab see muidugi ka meenutusi meie tänastest kaasteelistest, kuid nende kõneksvõtt tuleb siiski seotud olemisest nimetatuga). Ja pöördumise intensiivsus ei jäta teist võimalust kui sinavorm.

/.../

Süü süüks ja võlg võlaks, igas umbejooksnud ühenduses on see osa, mida kumbki pool enese veaks loeb, ikkagi määratlematu ja täiesti isikliku tunnetuse ning ehk teadmise asi, keegi teine seda kõrvalt päris täpselt mõõta ei saa. Kahetsust, et tema ise, Maimu, võinuks olla parem, on autor raamatus, nagu öeldud, mitmel korral avaldanud, sellega mitte liiale läinud, kuid see heliseb kaasa. Ent mis siiski väga tugeva ja puhta põhihelina raamatut läbib ja märkamata jääda ei saa, on sügav kahjutunne teisega toimunu pärast, tema lühikeseks jäänud anderikka elu pärast. See on enam kui kurbus, see on aus ja valus lein. On suur asi suuta teisest inimesest sel moel kahju tunda“(lk 147-8).

Kui naised olid terasest ja autod malmist

Ilmus ERRis 08.01.2018

Kui naised olid terasest ja autod malmist

Eeva Park „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ Hea Lugu 2018, 160lk

Tagakaanelt võib lugeda: „Kirjanikud omavahel“ on raamatusari, milles kümme eesti kirjanikku kirjeldavad olnud ja olevat kirjanduselu loojate omavaheliste suhete kaudu. See on sari andekatest ja omanäolistest Eesti inimestest. Huvitavad isiksused, kes on aegade jooksul omavahel põrkunud, armastanud, vihanud ja leppinud. Erakud ja suhtlejad, riigimehed ja katlakütjad, loojad ja nende muusad, kostitajad ja külalised, aga kõik ka kirjanikud, kelle sõna kõlab luules ja proosas."

Kuigi Eeva Pargi raamat „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ kuulub just nimelt sellesse sarja ja Eeva Park on lausa „geneetiline kirjanik“, julgen öelda, et see sarjakirjeldus selle raamatu kohta ülekohtuselt pisendav. See teos ei ole sugugi kitsalt kirjanike siseringi asi. Kujutan ette, et sellel raamatul on väga lai kõnetuspotentsiaal. Eeva Pargi (s 1950), ta sugulaste ja kaaskondsete elu on olnud nii tähendusrikas, et sellest on saanud dokumentaalses ja mälestuslikus vormiski panna kokku teose, milles esitlub unversaalne inimsaatus konkreetses elukäigus ja seda parima romaanikunsti vääriliselt. See on üks neid paradoksaalseid olukordi, kus erakordsus ühendub representatiivsusega, üldinimlikkusega.

See raamat on loetav väga kergelt, ka lihtsalt ajaviitena. Aga samas on siin otsivamale vaimule ka väga palju mõtteainet. Kergelt loetavas tekstikoes on rebendeid, millesse piiludes võib uppuda neist avanevasse maailma. Võtame näiteks järgmise lõigukese: „Vanaisa majapidamises olid need loomad, mida kolhoosnikue lubati: lehm, mullikas, kanad, lambad, siga. Aias õunapuude vahel kasvatati viljagi, sest maad – põldu – ju enam polud. Heinagi tehti kust sai, kõik kraaviperved kraabiti üle, sest vanaisa majapidamisest pidi söögikraami jätkuma ka meile kõigile, kes me seal suvel pika söögilaua ümber istusime ja sügisel suurte toidukoormatega linna sõitsime.“ (lk 52-3)

Kui pööraselt kaugeks ja võõraks, kui raskesti ettekujutatavast maailmast on see kirjeldusekatke pärit!
Või siis selline:

„Mingit dramaatilist tuha päheraputamist Debora [Vaarandi] ei harrastanud. Ta kinnitas, et oli alati – igas olukorras – toiminud oma veendumuste järgi, kuid ega me sellesse teemasse ülearu ei süüvinudki. Üks lugu, mida ta meenutas, oli aga vägagi otseselt kommunistliku parteiga seotud. Nimelt olid kaks vene madrust üritanud teda vanalinna treppidel röövida ja vägistada. Päris viimasel hetkel katkise näo ja lõhutud riietega pakku pääsedes avastas Debora, et koos muhvi ja kotiga oli kadunud ka tema parteipilet. Just seda – parteipileti kaotust –, mitte jõhkrat kallaletungi, meenutas ta kui tõelist katastroofi. Nimelt ei järgnenud sellele intsidendile mitte süüdlaste kinnivõtmine ega vabandav kaastundeavaldus, vaid hoopis parteiline noomitus, mis oli siis kommunistile väga karm karistus.“ (lk 31)

Ei ole kindel kui suurt mõistmist Debora tänapäeva feministide hulgas leiaks, sest lisaks eelöeldule ütles ta Eeva Pargile sedagi „et tal on – kogu kurbusest hoolimata – hea meel, et tal laps oli, ning et emaks saamise ja olemise kogemuseta jääb naisel – inimesel – maailma mõistmine paratamatult puudulikuks.“(lk 24)

Või kas ei kajastu okupatsioonikogemuse kunstiline kontsentratsioon ilmekalt selles lausekatkes, kus ta kirjeldab lapsepõlveseltsilist, väikest Roti nimelist koera, „kes millegipärast alati ainult kolmel jalal ringi lidus ja kodus üldse toitu ei puutunud, vaid meie Pääsküla naabritelt lõbusate trikkidega maiuspalu välja lunis, [Roti] ajasid vene sõdurid üsna pea ühel varakevadisel päeval (sügavas Põllu tänava rattaroopas, kust ta jooksu pealt välja ei suutnud hüpata) kogu ümbruskonna laste silme all suure naeru saatel sõjaväe veoauto ratta all surnuks“ (lk 59)

Samas käib elu ikka omi mustreid mööda, on (sari)abielu(probleemi)d ja vastastikused lapseröövid lahutatud abikaasade vahel.

Vilja Kiisler kirjutab:

„Eeva Park joonistab oma ema, luuletaja Minni Nurme ilmasambakuju välja nõtke ja liigutavana. Nurme toimetab poolmüütilise esiemana, kes ei karda ei keravälku ega Aadu Hinti, suudab vabakutselise heitlikus elus ära toita viis last, hoiab kindla käega teel Halli Ruuna nimelist autoloksu ja säilitab imelikult rõõmsa meele koos mõistatusliku mõtlikkusega.“
(„Kirjanduse kollane“ Postimees 7. XII 2018)

Nii on. Mootoritehnikast teadlikumale võin täpsustuseks öelda, et Hall Ruun polnud mingi autoloks, see oli midagi palju ettearvamatumat ja deemonlikumat, see oli Moskvitš 400. Võhiklikumale lugejale võin öelda, et taolisega sõitmine on midagi raskejõustiku ja seiklusspordi vahepealset, ja et sel oli mõjuvaid põhjusi, miks „naine oli autoroolis tol ajal üsna haruldane“ (lk 56). Ja keskne põhjus võib-olla polnudki saadana patriarhaat, mis Lääne kultuuri Willendorfi Veenusest saati punase niidina läbib ja tänaseni aina võimsamaid tuure võtab, vaid näiteks see, et seda tuli vändast käima lüüa (raskejõustiku komponent) ja tõenäosus jõuda sihtpunkti oli kulli-kirja küsimus (seiklusspordi komponent). „Tänu Ruunale tundsime meiegi varsti igat maanteeveerset oja, kust sai ikka ja jälle tühjaks visisenud radiaatori jaoks vett võtta“ (lk 57)
Raamatus küll seda ei mainita, aga sel mudelil puudub salongiküte ja klaasipuhastil polnud eraldi elektrimootorit nagu tänapäevastel, vaid selle pani tööle sama mootor, mis autot ennastki (sic!). Sellest johtus oluline viga: just vihma ja lumega, kui aeglaselt pidi sõitma, töötas ka klaasipuhasti mootori madala töökiiruse tõttu aeglaselt ning ei jõudnud esiklaasi puhtana hoida. Jälle objektiivne fakt ja ajastu kunstiline kujund korraga.

„Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt enam elusana koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma lapsed üles ja suudles neid hüvastijätuks.“(lk 56)

Oluliseks teemaks on ka reetmine ja seda väga mitmel tasandil ja erineva kujundlikkuse astmega, osalt muidugi ajastust lähtuvalt. Lisaks inimhinge reetlikkusele, soodustas seda reetmist (ideede, riigi, vanemate, kodumaa, perekonna jne).
*
„Siis aga selgus, et esmasündinu oli sünnitusmajas vahetusse läinud ja teine ema nõudis kohtu kaudu (siis juba aastaseks saanud) laste vahetust“(lk 125).

Jajah, siis elas terasnaiste sugu, ei ole enam selliseid...

2018 raamatusoovitusi ERRi

Koos teiste soovitajatega on SIIN.

Raamat on tarkuse, hariduse ja harituse sümbol. Ja praegu, 2018. aasta lõpul läheb sel sümbolil võrratult paremini kui sellel, mida ta sümboliseerib. Kliki- ja sotsiaalmeedia koostöö valimiseelsel ajal on iseäranis vaenulik järelemõtlikkuse suhtes, miska sujuvamaks üleminekuks soovitaks alustuseks paari sellist raamatut, mis sobivad ka hästi neile inimestle (jõulukingiks), kes muidu eriti raamatuid ei loe, aga muidu on igati ärksa ja arutleva vaimuga.

Mihkel Muti „Kõik on hästi“ (Fabian) on järg tema menukale kogumikule „Mõtted“ (LR, 2017), seal on sellised lühikesed miniesseed ja laastukesed, tähelepanekud elust, ühiskonnast, poliitikast ja inimestest. Ideaalne öökapiraamat. Samuti on ideaalne öökapiraamat eelmisega žanrilt väga sarnane Sławomir Mrożeki valitud teoste V köide „Vested“, mille on tõlkinud loomulikult Hendrik Lindepuu. Selle aasta sisse jääb ka teine tema tõlgitud ja väga lugemisväärne teos: Poola nobelisti Czesław Miłoszi päevaraamat „Jahimehe aasta“ (Edmund Burke'i Selts ja Hendrik Lindepuu kirjastus).
Kindlasti soovitaks veelkord üle raamatud, millest olen ERRi portaali tutvustused juba kirjutanud. Üheks on paavst Franciscuse entsüklika „Ole kiidetud. Laudato si“ (kirjastus Gallus, tõlkija Helve Trumann) ja teiseks Hans Roslingi, Ola Roslingi ja Anna Rosling Rönnlundi raamat „Faktitäius“. Viimane on eriti hea üle lugeda praeguses, täieliku sõgeduseni langevas valimislärmis, sest seal on metoodilised retseptid meeleselguseks ja rahunemiseks.

Detsembri alguses käis Eestis Hans Roslingu sõber, Rooma Klubi auliige Anders Wijkman, kes tunnustas Roslingut igati, ent rõhutas, et ökoloogiline mõõde tema töödes ja maailmapildis oli kõige puudulikum. Sellega saab ainult nõustuda, aga see polnud ka Roslingu raamatu teema. Seepärast soovitaks lisaks paavsti entsüklikale juurde lisaks hankida äsja ilmunud Eesti Rooma Klub toimetiste esimene number „Mõõt või meelevald“ (Eesti Rooma Klubi, koostanud ja toimetanud Tuuli Stewart). Selles kogumikus on ühtede kaante vahel õige eriteemalised ja erineva raskusastmega tekstid. Seal on näiteks Andres Tarandi ülevaade Rooma Klubi Eestisse tulekust, professor Kalevi Kulli (inimkondliku) maharahunemise retsept, Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessori Sirje Keevalliku ülevaade kliimaga toimuvast, kaks tulevikku vaatavat artiklit Tallinna Ülikooli strateegilise juhtimise ja tuleviku-uuringute professorilt, Riigikogu Arenguseire Keskuse eksperdilt Erik Terkilt, mitu artiklit hariduse (tuleviku) teemadel jne. Lühimalt: tegu on väga mitmeharulise ja hõlmava kogumikuga, mille hankimine väärib hankimisvaeva (selleks tuleb minna Eesti Rooma Klubi lehele).
Samasse perekonda kuulub ka Valdur Mikita värske raamat „Eesti looduse kannatuste aastad“ (Välgi metsad). Tegu on Mikita sellise teosega, milles on ilukirjanduslikku pehmendamist märksa vähem kui ta eelmistes teostes ja praegune metsanduspoliitika saab siin kõvasti ja õigustatult pihta. Isegi sedavõrd, et peeti vajalikuks algatada Mikita vastu eriti jälk ja madal diskrediteerimiskampaania, mille käigus paisati ajakirjandusse inimeste süvenemisvõimetusele (põhjendatult) apelleerivad klikikorjepealkirjad, kus refereeriti valikuliselt ja suunava pahatahtlikkusega Mikita kunagist artiklit Eesti Ekspressis, kus ta rääkis oma väiksemahulisest, pettumust valmistanud metsamüügist ja vajadusest teha metsamüügietehingud läbipaistvaks. Seepärast soovitan Eesti rahva, kultuuri ja looduse tulevikust hoolivatel inimestel kindlasti lugeda seda raamatut ka.

Ettevõtlikuma pilguga elule vaatavatele inimestele soovitaks aga ÜROd ja eri riikide valitsusi nõustanud ettevõtja ja majandusuuendaja Gunter Pauli raamatut „Sinine majandus 3.0. Kasumlikud ärimudelid, mis taastavad planeeti“ (Lilleoru keskus OÜ, tõlkija Vahur Lokk), see ei paku mingit imerohu, sest ainult eluvõõras utopist saab pakkuda tõsimeeli imerohtu, küll aga võib siit leida inspiratsiooni ja näiteid sellest, kuidas hapuks kiskuvat olukorda leevendada. Ja see on juba päris suur asi. Võimalik, et isegi parim asi, sest nagu ökoloogiliselt tundlik Briti konservatiiv Roger Scruton ütleb igati soovitatavas raamatus „Kuidas olla konservatiiv?“ (EKSA, tõlkinud Mart Trummal)läbi lord Salisbury suu: „Viivitus on elu“. Kui maailm liigub (öko)katastroofi suunal, siis viivitus on elu, on.
Et aga ühiskonnamure ja maailmasaatus päris enda alla ei mataks – kui hädakraaksumine ja apokalüpsisepasunad ei põhjusta muud kui tegutsemishalvatust, siis olgu nad pigem vait! – siis soovitaks lõpetuseks kahte suurepärast raamatut sarjast „Kirjanikud omavahel“. Ei maksa sest nimetusest end heidutada lasta. Eeva Pargi „Minu kuninglikud kaelkirjakud“ ja Maiu Bergi „Meie hingede võlad“ (kirjastus „Hea Lugu“) on väga üldinimlikud ja hingehariduslikud, kirjanduselust ei pea sealjuures üldse huvituma.