18. august 2011

Autorifunktsioonist

„Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi,“ pragab Marek Tamm Ülo Mattheusiga (sest viimane ei ole Hvostovi teost arvustades arvesse võtnud kunagist Hasso Krulli samasisulist pragamist).

„Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab,“ pragab Berk Vaher Kaarel Tarandiga.

Nii-nii..

Kas Kaarel Tarand on pigem loll või mölakas (st kas ta tegi arutlusvea või eksis moraalselt)?
Kas Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas (st moraalselt eksida)?

Täpsustame:

 Kas Kaarel Tarand kui kriitik on pigem loll või mölakas?
Kas autor Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas? Veel täpsemalt: kas Kristiina Ehini luulekogu jutustajal on võimalik olla mölakas?
Kas Tarand on loll, sest kärgib instantsiga, millel puudub moraalne agentsus?


On üks kujutlus romantilisest loojast kui meediumist, (oma) Geeniuse ripatsist, kes on väljaspool head ja kurja, sest ta on (oma) Geeniuse ees võimetu.  Luule räägib läbi tema ja Poeet oma deemoni eest ei vastuta.
Teispool head ja kurja peaks olema ka osutaja (meenub Walter Benjamin: „Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata[loe: osutada]“.), sest, lühimalt: ta kuulub samasse perekonda teadlasega.
Milan Kundera sugulastab romaani just sel viisil teadusega: „romaanil on oma moraal (seda ütles Hermann Broch: romaani ainus moraal on teadmised; romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seniajani teadmata eksistentsist, on ebamoraalne; seega on „asjade hinge tungimine“ ja hea eeskuju näitamine kaks erinevat ja lepitamatut eesmärki); tal on eriline suhe autori „minaga“ (et võida kuulda „asjade hinge“ salajast, vaevu kostvat häält, peab romaanikirjanik, erinevalt poeedist või muusikust, oskama vaigistada omaenese hingekarjeid);“ („Eesriie“ lk 61)
NB! Kundera teeb siin olulise eristuse poeedi ja romaanikirjaniku vahel.

Ene Mihkelson laidab (tema romaanitegelaste) prototüüpide otsimise maha: „Prototüüpide otsimine ise on mulle arusaamatu ja mõjub nõnda, nagu tahetaks mingi teoses kirjeldatud nähtus, situatsioon või tegelane tirida või maandada tagasi ellu, et tekiks teose valdamise illusioon“. 
Ja üldistus taandatakse heuristiliselt vähemväärtuslikuks konkreetsuseks.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ annab poolthääle kirjandusteose autonoomiale ka Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ lk 102)

Milan Kundera kirjutab kui pöördumatult mõjus talle teadmine, et Prousti Albertine’i kuju oli inspireeritud ühe noormehe poolt:
„Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsionn end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Kas „Viimase monogaamlase“ ja „Emapuhkuse“ oleks saanud kirjutada jässakas, seasilmne ja lastetu talutütar Mall Pütt, kes tõstab 32-se mannergu sirge käega piimapuki otsa?
Vist ikka mitte. Autorifunktsioon on siin sootuks teine kui (kunderaliku) romaani puhul.

Albert Camus’ meenutab „Sisyphose müüdi“ alguses Nietzschet: lugupidamisväärne filosoof õpetab eeskuju kaudu, tegu on mõtteautentsuse garant.
 
Kas Camus on „Sisyphose müüti“ kirjutades siiras? See on oluline küsimus!
Kas Tolstoi on „Pihtimustes“ siiras? Jällegi väga oluline küsimus!

Kas Dostojevski on „Idioodis“ või „Vendades Karamazovites“ siiras? Kas Thomas Mann on „Doktor Faustuses“  siiras?  Kas Andrei Hvostov on „Võõrastes lugudes“ siiras?
„Lollakad küsimused! Elementaarne: nad ei räägi ju oma häälega!“

„Ja et tuntud USA kirjandusajakirja „The Bitter Oleander” ülejärgmises numbris on Kristiina Ehin „featured poet” – see tähendab, et ajakiri pühendab 30 lehekülge tema loomingule. Neid kirjastusi ei huvita Sirbis ilmunud kriitika, neid ei huvita ka autori isik, nemad on lähtunud tekstist,“ teavitab Tarandi arvustust tasakaalustanud Ilmar Lehtpere.

Küllap ikka huvitab „The Bitter Oleandrit“ päris kõvasti autori isik. Jässakas seasilmne Mall Pütt, kes tõstab sirge käega 32-se mannergu piimapuki otsa, ei läheks mitte.  Julgen oletada ka eksotiseerimist (ugrimugri ja otseühendus maavaimudega etc), aga päris kindel olen selles, et seal on autori foto.
„Niisiis, XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuld iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele,“
kirjutab Lotman artiklis "Õigus biograafiale" (kui iganenult see pealkiri kõlab!).
Ja veel:
„Semiootilise situatsiooni komplitseerudes ei esine teksti autor enam puhtpassiivse, igasugusest oma käitumisest ilmajäetud tõekandjana, vaid omandab sõna otseses mõttes looja staatuse. Tal tekib valikuvabadus ja autoris hakatakse nägema aktiivset jõudu. Ühelt poolt viib see olukorrani, et tema suhtes saab rakendada kavatsuse, selle realiseerimise strateegia, valiku motivatsiooni jms. kategooriaid, s. t. — autor omandab käitumise , kusjuures seda käitumist hinnatakse kui erandlikku. Teiselt poolt — tema loodud tekst kaotab oma aprioorse tõesuse: üheaegselt valikuvabadusega tekib eksimise või tahtliku vale võimalus.
Mõlemad nimetatud seigad on ajendeiks, mis lõppkokkuvõttes kindlustavad teksti autori õiguse biograafiale . Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.
Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.” 

Tänapäeval tähendab see muuhulgas seda, et autor peab paratamatult oma guugel-hügieeni eest hoolitsema. Ja blogosfääriliste mõjude eest. Johanna Rossilt on hea analüüs Nirti blogi mõjust tema esikromaani kirjanduslikule toimivusele ("Vikerkaar" nr 6, 2010).

„Valus elu andis aluse raamatuks“ on pealkirjaks leheloole, mis tutvustab Nirti romaani. Selle seosega taotletakse teose kaalukust.

Või kuidas üldse mõista seda va (uus)siirust – luulele praegu nii igatsetud kvaliteeti – kui empiiriline autor on tagandatud teose läbi tunnetamatuks an sich’iks?

Romaanile ja Poeedi/Poetessi loomingule rakenduvad siin sootuks erinevad vastuvõtumehhanismid. 
Siin on oluline teha märkus, et luule saab samuti olla autorist täiesti lahus, aga räägin siin praegu just sellisest luulest, mis on loojaga seotud ning kus see suhe on võtmeline.

See, et Galilei ja Newton olid liialdamata täielikud tõprad ja väga vastikud ja reetlikud inimesed, ei pisenda neid teadlastena kuidagi, poeediga on aga hoopis teisiti, sest “ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.
Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. […]Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.” (Juri Lotman “Kirjaniku biograafia kui loomeakt”)

Muidugi kriitik võiks keskenduda eelkõige tekstile, kuigi ühiskondlikus vastuvõtus on nägu ja guugel-pilt vältimatult olulised, peaks kriitik järgima Sokratese nõuannet: jätame keha ja tema meeled kõrvale. Vähemalt kirjanduskriitikas! Mein Gott! Olgu logosel kuskilgi kuiv saareke kesk võimsalt pealetungivat AudioVisuaalia pasamerd!

-------------------------

Autorifunktsioonist on üpris inspireeriv Foucault’ „Mis on autor?“ (kogumikus „Teadmine, võim, subjekt“, Varrak, 2011), Barthes’i „Autori surm“ ei vääri eriti poleemikat.

Üpris huvitav on see, et kui Strahhov (kirjas Tolstoile) materdab Dostojevski romaane, siis toob ta ühe argumendina välja selle, et Dostojevski oli sügavalt õnnetu inimene, seevastu nooremapoolsel Puškinil oli jällegi hädaks see, et ta oli liiga õnnelik! Teadagi, mis romantiline poeet see on, kes elab õnnelikku pereelu?!
(Lotman toob oma Puškini monograafias kellegi J. Ušakova kommentaari: „Nad olid jälkuseni õnnelikud!“)

Ka Piigi-Oidsalu jutt enesetehnilisusest taaselustab (täpsemini: püüab kanoniseerida!) XIX sajandi romantilist kujutelma Luuletaja ja tema loomingu lahutamatusest.
Sellele tasub juurde lugeda Hasso Krulli esseed "Mis on luule?"

----------------------

Käesoleva sissekandega tahtsin õigupoolest edasi arutleda eelmise sissekande kommentaariumis pooleli jäänud mõtet, aga osutusin oma deemoni ees kaitsetuks...

"Ja kui ma vaatan, kui resoluutselt Berk Vaher väidab, et "[Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde –] autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab", siis tuleb mõte, et ehk see (ja ainult see) ongi see põhimine ilukirjanduslikkuse-kunstitekstilikkuse (vaikivkokkuleppeline) tuum.
Dennett peab oma sõnade eest vastutama, olema nendede väljaütlejaga identne, aga kunstitekstide autor, mitte ainult ei pea, vaid lausa ei saa... [pean seda mõtet veel edasi arendama..]"

12. august 2011

Süva- ja pinnakriitika ja -pimedus

„Järgmine kord kohtas Ulrich Clarisse'i tolle sõprade pool maaliateljees, kuhu rühm inimesi oli kogunenud musitseerima. Clarisse ei torganud selles ümbruses silma, pigem jäi veidriku roll Ulrichile. Ta oli tulnud vastu tahtmist ja tundis tõrget inimeste keskel, kes kuulasid hurmatult ja kookutõmbunult. Need üleminekud armsa, tasase, leebe juurest sünge, heroilise ja mühiseva juurde, millega muusika saab hakkama paar korda veerand tunni sees – muusikud seda ei märka, kuna nende jaoks on sündmus samatähenduslik muusikaga ja niisiis millegi läbi ja lõhki suurepärasega! –, aga Ulrichile, keda sel hetkel üldsegi ei ahistanud eelarvamus, et muusika peab olemas olema, paistsid need niisama halvasti põhjendatud ja ootamatute juhtumusetana nagu möll mõnes purjus seltskonnas, kes jõuab hetkega härdameelsusest kakluseni. Ta küll ei tahtnud ette kujutada suure muusiku hinge ja selle üle otsust langetada, aga see, mis tavaliselt kehtib suure muusika kohta, ei paistnud talle üldse mitte teistsugune kui kapp, milles on sees kõik hingesisud ja mis väljaspoolt on väga ilusti nikerdatud, aga millest kõik sahtlid on välja tõmmatud, nii et seespool on kogu sisu läbisegi pillutud. Tavaliselt ei suutnud ta mõista, et muusika on hinge ja vormi sulam, sest ta nägi liiga selgesti, et muusika hing, välja arvatud täiesti harv puhas muusika, pole muud kui igaühelt laenuks võetud ja hulluks aetud hing.
Ometi oli ta nagu teisedki pea kätele toetanud. Ta ainult ei teadnud, kas see sündis sellepärast, et ta mõtles Walterile, või et endal kõrvu kinni hoida. Tegelikult ei hoidnud ta ei päriselt kõrvu kinni ega mõtelnud ka üksnes Walterile. Ta tahtis ainult üksinda olla. Ta ei mõtisklenud sageli teiste inimeste üle, tõenäoliselt sellepärast, et ta iseendagi „kui isiku“ üle harva järele mõtles. Harilikult talitas ta arvamuse kohaselt, et see, mida sa mõtled, tunned, tahad, kujutled ja teed, võiks teatud asjaoludel tähendada elu rikastamist, kuid see, mis sa oled, ei tähenda mingitel asjaoludel enamat kui selle tootmisprotsessi kõrvalprodukti. Musikaalsed inimesed on aga väga tihti vastupidisel arvamusel. Nad küll loovad asja, mille kohta kasutavad muusika isikupäratut nimetust, kuid see asi koosneb ometi suurimas või vähemalt neile tähtsaimas osas neist endist, nende tundmustest, tunnetest ja ühisest elamusest. See on rohkem olemine ja vähem nende muusikas püsimine, mis kõigist vaimsetest tegevustest sarnaneb enim näitleja rolliga. See kõrgenemine, mille tunnistajaks Ulrich pidi olema, äratas tas vastumeelsust, ta istus nende keskel nagu öökull laululindude seas.“
(Robert Musil „Omadusteta mees“)


Kas Ulrich võiks kirjutada muusikakriitikat?
Kas kastraat võiks olla missivalimiste žüriis?
Kas Felix Krull võiks olla teatrikriitik?
Kas Ervin Õunapuu võiks hinnata missa või palvuse kvaliteeti?
Kas sünnist saati täiskarsklane saaks juhtida AA-d või karskusliikumist?
Kas Ülo Mattheus võiks arvustada Andrei Hvostovi?
Kas Kaarel Tarand võiks arvustada Kristiina Ehinit?*
[*ka see küsimus on retooriline nagu eelmisedki; pole Ehini teosega tutvunud ja ei saa konkretiseerida ning käesolev sissekanne ei polemiseeri Berk Vaheri kriitikagaTarandi aadressil, vaid on sellest pelgalt inspireeritud]

Kardetavasti ei kõlbaks Felix Krull eriti teatrikriitikuks, sest mäletab oma etendusejärgseid muljeid nõnda: „Järelikult see võietega kokkumääritud, kärnane indiviid – umbes nii arenesid tollal mu mõtted – on too südametevaras, kelle poole hall inimmass äsja igatsedes ja unistades üles vaatas! See tülgastav vaglake on siis tolle õndsa liblika tõeline kuju, kelles veel natuke aega tagasi tuhat petetud silma uskus teostununa nägevat oma salajast unelmat ilust, muretusest ja täiuslikkusest! Kas ei sarnane ta täiesti selle ilge molluskiga, kes õhtutunni saabudes võimeline on muinasjutuliselt hõõguma? Need täiskasvanud ja tavalisel määral elutargad inimesed aga, kas ei teadnud nad, et neid petetakse? Või ei pidanud nad vaikival kokkuleppel seda pettust pettuseks?“

Ulrich arvatavasti muusikakriitikuks ei sobiks, sest teda „ei ahista üldse eelarvamus, et muusika peab olemas olema“.

Ulrichil ja Krullil on siin sarnane viga – nad ei suuda kaasa minna asjaga, mille toime ongi selles, et sellega kaasa minna. See osa, mis muusikas peaks lahustuma, Ulrichis ei lahustu: muusika ei haara teda kaasa, muusika ei suuda lavastada ta meeleseisundit, ta pole võimeline laenama hinge, tema afektistruktuuri üheks komponendiks on emotsionaalne ja temporaalne autonoomia, afekti-inertsus, mistõttu väline viisistusjõud ei suuda ta seesmust kiigutamiseks sülle haarata ning seetõttu vaid väntsutab ja rebib. Laulupeol ei kandu ta võimsa tundetulvaga kaasa, vaid ootab kärsituse ja piinaga, millal see üldpaanika läbi saab.
Felix Krull ei suuda meigist ja kulissidest mitte läbi näha. Tal on teatav süütus kadunud ning ta on teatrielamuseks sama võimetu kui siiraks jõuluvanaootuseks.
Ja kui loeb kuulutuselt, et Hedvig Hanson hakkab kuupäeval XX, kell YY, sel laval siirast igatsust ja hingevalu tundma, siis kergitab korraks kulme ja läheb edasi.

Võibolla võrdlus wrestlinguga oleks kõnekas. Ma nimelt ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes suudab wrestlingule hingega kaasa elada ja seda tõsiselt võtta. Ometi paljud ameerikamaal suudavad.

Iluuisutamine on väga paljudele kaasahaarav, kui midagi kaunist, õhulist, imelist, muinasjutuline kergus ja kooskõla, kahe inimese harmoonia... mitte aastatepikkuse treenigu järel terassitkeks vinnutatud musklite ränk pinge, punnitatud kolmminut.
Üpris kõnekas on ka see, kas glamuur tähendab sellele inimesele midagi positiivset või negatiivset, teatavat perfektsust või totruse maksimumi.

eneseTEST: Kas vasak või parem pilt on keskmisega sarnasem?




Hea kultuurikriitik või hea kirjanduskriitik (see, kes analüüsib Kirjandust) peaks olema arvatavasti just eriti läbinägelik ja suure analüüsivõimega. Kui tegu on inimtüübilt sellise inimesega, siis pind ongi talle läbipaistev. Nii nagu wrestling on meile totter ilma analüüsita („oot-oot, kui 100+ kg musklihunnik lööb teisele kinnastamata rusika või saapaga näkku ja teine ei saa isegi sinikat, siis on midagi mäda ja ...“).
Teiselt poolt võib öelda, et see habitueerunud süvapilk on pinnapimedus, võimetus näha pinda ja seega ka võimetus olla sellest lummatud (kujutage ette inimest, kellele nt hülgebeebi ei mõju üldse nunnuna).
Kas selline inimene sobib arvustama, ütleme, pinnakunste? Näiteks lüürilist luulet (või on heal lüürilisel luulel ka midagi pinna all? Mitte ainult kaasahaaratavaid kaasahaarav eneseimetlus).
Ühelt poolt: selline kriitik on pinnapime, ta vaatab põhilisest mööda! Teiselt poolt: ta lisab midagi, mida süvapime pinnanägija ise kätte ei saaks.
Aga kas need on komplementaarsed pilgud või sööb üks vaatenurk teise vaatenurga ära nagu „süvaanalüütiku“ poolt maha rebitud habe hävitab jõuluvana, muudab ta pöördumatult naabrionuks?

8. august 2011

Proosakirjaniku töö

On väga tore, et ka kaks proosakirjanikku on hiljutise Norra õnnetuse puhul sõna võtnud. Need on Andrus Kivirähk (artikkel siin) ja Mihkel Mutt (artikkel siin).
Kõige rohkem häiris mind selle sündmuse kajastamisel see vastik pööbellik elevus, õhin ja pidulikkus. Esteetiline nauding Suurest Sündmusest, joovastus tragöödiast.
Kui vaadata Kiviräha ja Muti reaktsioone, siis on need vastassuunalised, sellist meeleseisundit pärssivad: rahustavad, kainestavad (vastandlik hoiak muusikalis-teatraalse modaalsuse/afektistruktuuri joovastusele) ning demütologiseerivad. Joovastunud Mass hüüab – Saatan on meie seas! Kurjuse kehastus! See on Märk! Kivirähk ütleb: „Phväh.. tavaline kaabakas..“, Mutt ütleb: „Njah, kiiksuga..“. Mõlemad pisendavad (ka Mihhail Lotman lähenes kainestavalt, pisendavalt, demütologiseerivalt).
Mida märgilisemaks see kiiksuga kaabakas tehakse, seda mütologiseerivam on hoiak (eriti ilmekad olid selle natsionalistliku parteijuhi omad, kes B.-d väikeseks etturiks nimetas üleilmses suurvandenõus või, et see on märk, et multi-kulti/Euroopa kurss/ilmalikkus/vms on saavutanud viimase piiri).

Seda hoiakut võiks-peaks nimetama proosakirjaniku hoiakuks – kaine, läbinägelik, demütologiseeriv, empaatiline.
(või lihtsalt mõistlikuks-täiskasvanulikuks hoiakuks)

Olen seda arusaama pidanud truismiks, iseenesestmõistetavuseks, ses mõttes, et igaüks, kes midagigi kirjandusest oimab, teab, et just need karakteristikud iseloomustavad proosakirjanikku ehk romaanikirjanikku ehk Kirjanikku [see peab olema ikka harukordne geenius, kes muus kirjandusžanris saavutaks Kirjaniku taseme].
See muidugi ei ole enam ammu truism. Demokraatlik „minu arusaam on sama hea kui kestahes teise!“ on siin oma lamestava ja kommunikatsioonilõhkuva töö teinud.

„Iga hea kirjandusteose tagaplaanil peitub suur suur psühholoogiatõde,“ kirjutab Paul Borget.
Mihkel Mutt meenutab kurba faasi oma nooruseast, mil talle tundus, et tal pole ühtki annet (ning tuleb seetõttu kõrvale jääda elu suurest peost), kuid aegamisi selgus, et tal on üks anne, nimelt: ta näeb inimesi läbi. Oli selge, aha, proosakirjanik!
Milan Kundera essee „Romaanikunst“ ja „Eesriie“ esitavad selle kunstižanri genealoogia
(ühtlasi kirjutab Kundera seal lahti muusikalisuse ehk tragöödiast joovastumise [sh enesetragöödiast joovastumise ehk lüürilisuse] vastandlikkuse romaani vaimuga. Olin ka seda truismiks pidanud [humanitaarharitlaste hulgas mõistagi], sest see on üks „Tragöödia sünni“ põhisõnumeid, millega nt Th. Mann ja Musil ja Kundera ja.. nii palju mänginud on. Ometi tundub, et  empaatia ja lüürilisuse (modaalne) opositsioon on kõike muud kui enesestmõistetav..)

Ühes vanemas ajaleheartiklis ütleb Mutt: „Ma olen kindel, et pooled maailma pahedest johtuvad empaatia puudumisest“ ning toob võrdluse inimesest, kes peab kogu eluks jääma sellisesse kooliõpilase-staatusesse, kellel vanemad ei luba diskole minna, kuigi kõik klassikaaslased lähevad. Mutt näitlikustas sedaviisi, mis tunne on olla homo homofoobses ühiskonnas.

Ka kõnealuses artiklis norrakast rääkides mainib ta empaatiat: „Tegemist oli totaalse empaatiavõime puudulikkusega, mis harilikult kaasneb, kui mõeldakse suurtes kategooriates ning mis avaldub pea kõikide suurte revolutsionääride ja ühiskonnamuutjate juures“.

See on täpne üldistus. Muti artikkel on suurepärane näide motivatsioonidünaamika analüüsist ehk püüdest (välja) selgitada, miks üks inimene käitub nii nagu ta käitub.
Empaatia on selleks väga oluline, empaatia on võime sisseelada teise inimese motivatsioonidünaamikasse ehk teisisõnu mõista, miks ta nii käitub.

Käitumine on kõige keerukam, komplekssem ja holistlikum fenomen, nagu ütleb Turovski.
Inimkäitumine veel eriti.
Inimkäitumise analüüsil tuleb arvestada motivatsioonidünaamika, afektistruktuuri ja üldise ühiskondliku funktsioonijaotuse(vt Elias) sulamiga (puhtintellektuaalselt tahab see liiga vinget protsessorit).

See Muti üldistus, mida äsja tsiteerisin, sobib nagu rusikas silma-auku kirjeldamaks seda õnnetut homodebatti, mida siin blogis päris mitme sissekandega õnnistanud olen. Nii lärmakamaid jaatajaid kui eitajaid iseloomustab eelkõige empaatiapuudus st võime mõista oponendi käitumise ajendeid, nendest eelkõige kõlbelist dimensiooni. Kumbki pool ei saa aru, et nii homoõiguslased kui nt kristlikud konservatiivid on mõlemad suuresti motiveeritud kõlbelistest ajenditest. Ja mõeldakse suurtes kategooriates - Õiglus! (indiviidi) Vabadus! vs Patt! Loomuseadus! (abielu) Pühadus!

Totaalne empaatiapuudus iseloomustab samuti mõlemaid.



Seetõttu pole võimetus kujutada teise inimese sisemaailma ja ajesid, lihtsalt üks puudus, mida ma romaani pretentsioonidega kirjandus-idudele ette olen heitnud, vaid Puudus Põhilises[kirjaoskus on eel-elementaarsus, mida on alandav isegi nii väikselt mainida]. Mida arvata rütmitundeta ja rühita võistlustantsijast, nõrgast sportlasest, lauluhääle ja viisipidamiseta lauljast?
(Nojah, nii Mutt kui Kundera on otse välja öelnud, et noorelt ei tule empaatia eriti välja).

Empaatia on muidugi ka suur inimlik voorus. Eriti liberalistlikus demokraatias, kus vendlus, solidaarsus, enese huvide koomale tõmbamine teiste heaolu arvelt jms jäetakse indiviidi,mitte institutsioonide reguleerida.

Võimetus mõista Teise motivatsioone (st vajadusi, tahtmisi, ihasid, kinnisideesid, traumade kaja, kõlbelisi veendumusi, temperamenti jne jne) võib võtta üpris kentsakaid vorme. Mainisin neid pisut selles Vikerkaare essees. Arvamus, et intelligentseks kumuleerunud internetile, võivad tulla mingid pentsikud motivatsioonid, on futuroloogide seas üllatavalt sage.

„Bandiit Stalin ja tema käsilased tapsid ära suure osa „põlevate silmade ja selge südametunnistusega” revolutsionääre, ja see päästis Venemaa. Bandiidid on paremad kui fanaatikud…“ (M.Lotman siin)

Revolutsionääri ehk hukatusliku fanaatiku lühivalem: empaatiavõimetus + kõrge idealism ja suur kõlblus.

3. august 2011

Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega

 Ilmus "Vikerkaares" 7-8, 2011. Teksti suurimateks voorusteks on Platonovi tsitaat alguses ja vägev naabrus (see "Vikerkaare" number on väga sisukas, soovitan).
Muide, "Majevski laskis end rongis maha, kuid ta meeleheide oli nii suur, et ta suri enne, kui pauk käis".


Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega



„Sõda oli Majevski ära tüüdanud, tal puudus usk inimühiskonnasse ja teda tõmbas raamatukogudesse.
„Kas neil on tõesti õigus?“ küsist ta iseendalt ja surnutelt. „Ei, kellelgi ei ole õigus: inimsoole jääb veel vaid üksildus. Me piiname üksteist sajandist sajandisse, järelikult peame laiali minema ja ajaloole lõpu tegema.“
Oma eluõhtu viimase tunnini ei mõistnud Majevski, et palju kergem on lõppu teha iseendale kui ajaloole.“
Andrei Platonov „Inimene iseendas“


1.
Lugedes Mihhail Epsteini futuristlikku fantaasiat inimkonna tulevikust („Vikerkaar“ 4-5, 2011) meenus Uku Masingu Nagardžuna tõlgendus (käsikiri), mille järgi „tervemõistuse põhiviga või inimkonna õnnetus“ on eeldus, et „kosmost tuleb võtta suurendatud või vähendatud inimesena, omistada talle kõik inimese kvaliteedid ja arutella siis neid kvaliteete“. Epstein on intellektuaal ja seega samastab ta maailma telose intellektuaali spetsiifiliste vajadustega ning ajaloo lõpuks oleks nende maksimaalne rahuldus – olla unustusse vaibunud ihuga kartesiaanlik subjekt hiiglavõimsas raamatukogus. Houellebeqc on „Elementaarosakestes“ märksa demokraatlikum: tema tulevikuinimene pole mitte ihust vabaks rabelenud hiigelaju, kellel on silmapilkne juurdepääs igale teadusartiklile, vaid üleelusuurune genitaal, mis ei jää hellaks ka konstantse hõõrdumise peale, tema kujutluses suubub maailm permanentsesse orgasmi.

2.
Umbusk suurte narratiivide vastu on vist asendunud umbusuga postmodernismi vastu. Mainitakse ka tüdimust. Postmodernismiapologeetide puhul on see mõistetav, sest neiks on sageli popkultuuri austajad ning kino ja kontserdi puhul on tüdimus tõepoolest üsna üheselt hinnangutandev, lõpp ja kriis. Ja kui meelelahutus on kunsti ja kultuuri non plus ultra, siis on ka mõistetav, et tüdimus täiesti eneseküllane epistemoloogiline lähtekoht. Ma küll ei kujutaks ette keemikut, kes teataks, et ta on perioodilisustabelist tüdinud ja nüüd on keemia kriisis.

3.
IT-mehed futuroloogid on ikkagi intellektuaalid ja nad teavad seega, et inimolemuseks on ratsionaalne mõistus. Inimhing on intellekt ja selle sissepuhumine ränisse ja tekstoliiti võib olla ohtlik. Intellekti kaudu poevad ka sisse teised, madalamad inimlikkused. Näiteks sõjakus, jonn ja trots. Ikka hoiatavad futuroloogid, et Internet võib jonnima ja trotsima hakata. Kui ühendatud integraallülitutse arv ületab miski kriitilise piiri, siis läheb kvantiteet üle kvaliteediks ning internet võib hakata pahurdama. Võibolla läheb kiimagi või muutub üleannetuks. Jäämäe tipp kasvatab endale mäe külge. 

4.
Kas Kasparov kaotas „Deep Blue’le“, arvutile? Ei, Kasparov kaotas pundile arvutiinseneridele, kes kasutasid pisut keerukamat käepikendust.

5.
Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Ja kestab veel praegugi anno Domini 2011. Homoabielude seadustamine on selle sama protsessi jätk. Sellesse Suurde Narratiivi usutakse massiliselt ja fanaatiliselt. Hoolimata välisest ilmalikkusest tõesti usutakse, et igal inimesel on võõrandamatu väärtus ja kaasasündinud õigused. Näiteks ideoloogid rõhutavad, et tähtsaim on see, et tegu inimesega, seksuaalne orientatsioon on teisejärguline. Inimsus on põhiväärtus. Loomulikult ei ole „inimene“ siin bioloogiline takson. Muidu legitimeeruks ka pedofiilia, sest laps on bioloogilises mõttes kahtlemata inimene. Inimene tähendab siin Autonoomset Tahet. Lapse tahe pole veel küps. Ja Autonoomne Tahe on liberalistliku demokraatia kõrgeim väärtus. Ei ole väärtust, mis võiks põhjendada Autonoomse Tahte piiramist. Ses mõttes võiks pereseaduse juba ühe raksuga tervenisti kaasajastada ning loobuda arvulisest piirangust ühiseluliste üksuste komplekteerimisel. See avaks ka uusi majanduslikke varuteid.
Ka meditsiinis on patsiendi tahe üha määravam.

6.
Kas oleks võimalik mingi õhtumaade hääbumine spenglerlikus mõttes? Mingis mõttes küll. Moraalsed muundumised võivad hääbumisele suunata küll, aga kindlasti pole sel midagi pistmist seksuaalse menüü laienemisega. Seksuaalsest tegevusest on nii kui nii ainult kaduvväike osa reproduktiivsusele suunatud. Hääbumisse saab suunata ainult see moraal, mis peab sigimist ebamoraalseks. Kui lapse saamine pole enam Jumala või Looduse tahe, vaid inimese enda tahteakt, siis on inimene ise elu andja ja nietzschelik küsimus, kas ma võin elu anda, muutub üsna aktuaalseks. Lastetu Lionel Shriveri raamatut „Me peame rääkima Kevinist“ võib lugeda emahirmude entsüklopeediaks. Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“ ilmus ka hiljuti maakeelde, rääkimata netifoorumites peegelduvast.
Motivatsioonidünaamikas on olulisel kohal ka ratsionaalsus. Laps tähendab tänapäeval muu hulgas väga suurt väljaminekut. Ühtlasi kirjutab kõnealune Suur Narratiiv ette ka üha enam õigusi lapsele ning lapse autonoomset tahet võetakse üha enam arvesse. Soomes sai hiljuti üks ema kohtulikult karistada tutistamise eest, meilgi on juba räägitud vajadusest formuleerida loote õigused. Seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ei kahjusta perekonna vitaalsust kuidagi, küll aga lapseõiguslased, kes pingestavad vanemate ja laste suhteid üha enam. Vanemastaatust koormatakse üha rohkem majanduslikult ja vastutuslikult st see muutub üha ebaratsionaalsemaks ja ka moraalselt pingelisemaks. Eks need tendentsid kajastuvad ka iibestatistikas.
Eks elu keskteelembuse tõttu saab iga tendentsi saab ekstrapoleerida hukatusse, või ütleme parem, sellest destilleerida ideaali - ilus on (välja) surra (üksikisiku) vabaduse nimel!
See võib olla pisut harjumatu, aga ka Spengleril tähendas Õhtumaa loojang täisküpsuse saavutamist ja mitte midagi pessimistlikku.

7.
Interneti tulek on kehutanud pööraseid fantaasiad, võrku kolimisest matrixini, sellele on lisandunud veel biotehnoloogilised fantaasiad. Esimesi iseloomustab see, et unustatakse, et kogu maailm pole välisärrituste summa, rääkimata meeleorganite bioloogilisest päritolust, funktsioonist ja kohastumuslikkusest. Naha sees on inimene ikka sama ja kui vaadata, kuidas konkretiseerub see üliväärtus Autonoomne Tahe, siis on ülevus kui käega pühitud. Ikka peab pidevalt hingama, kolm korda päevas sööma jne. Ja virtuaalne õun ei toida ja sooleotse binaarne opositsioon on ümberpööramatu. Kalorite virtualiseerimatuse mõistmine saadab enamiku eelkirjeldatud futurismist ulmekirjanduse riiulisse. Viimase kohta ütles Uku Masing kord pahuralt, et teda äritab hirmsasti, et inimesed tahavad nendes fantaasiamaailmades ikka samu ja labaseid asju. Ja kogu see pöörane tarbijalikkus on ju Autonoomsete Tahete tagajärg. Inimesed tahavad igasugu pudi-padi ja seda nad ka ostavad.

8.
Maslow ütles, et tahtmine ei lakka kunagi, ühe soovi täitmine annab alati teatepulga üle järgmisele. Maslow ütles ka, et vajadused tuleks samastada õigustega. See ettepanek ei ole vähimalgi määral kunstlik, tegu pole mitte mingi (originaalse) ideega, vaid ühe moraalse intuitsiooni artikuleerimisega. Pole ühtki teaduslikku viisi, kuidas eristada ihasid vajadusest, või kuidas üldse vajaduse olemaolu tõestada. Maslow klassikaline käsitlus on enam-vähem lagi (erinevaid tüpoloogiad on aga välja mõeldud monograafiate kaupa). See võimaldab ka sellistel diskussioonidel elus püsida. Kui homoseksuaalsus on vajadus, siis on see õigus, kui iha, siis mõistagi patt jne. Nii see moraal käib. Ja ega see pole päris juhus, et moraal on alati seotud ihadega, indiviidiüleste käitumise reguleerimise viiside internaliseerimisega. Askees tähendab oma vajaduste vabatahtlikku käsitamist allasurumisväärste ihadena.

9.
Postmodernismiks nimetatud nähtus on kõnealuse Suure Narratiivi osa, kristluse ilmalikustumisprotsessi loogiline faas(Ilmar Vene essee „Pahustumine“ on väga veenev), demokraatlike kõlbeliste intuitsioonide levimine epistemoloogiasse ja kultuuri naiivsemasse eneserefleksiooni. Pole väga suur liialdus öelda, et see Suur Narratiiv lausa jälestab bioloogilist paljunemist, sest bioloogilise paljunemisega on seotud ühe inimese sõltumine teisest ja jälestuste jälestus — pärandumine ja pärilikkus (geneetilisest epigeneetiliseni, kultuurilisest varanduslikuni). Ühiskondlikke institutsioone muudetakse nii, et pärilikkuse ja pärandumise mõjud oleks võimalikult väiksed. Nii kui vastne individuus pea platsentast välja pistab, peavad tal iga saatusekaaslasega võrdsed võimalused olema, koolivalikust huvialaringideni.

10.
Bioloogilistele determineeritustele viitamine on a priori kahtlne. Ideoloogiliselt korrektne Autonoomne Tahe katab õnneks küllaltki hästi kinni selle piinliku tõsiasja, et motivatsioonidünaamikas on pärilikud ja mälulised komponendid nii olulised, et sarte’ilik tahteakt päädib ikka heroilise valikuga toidupoes. Tahtevabadus on algupäralt süüatahtevabadus ja näljageeni knock-out’imisele pole mõelnud sõgedamadki algeenikud. Ja seksuaalvähemustele on vaja õigusi just seetõttu, et nad on sama võimetud oma päritud seksuaaltungi ümberstruktuureerima kui heterodki, taga hullemaks, oma loomuomases lapsikuses (neoteenia) ei jõuagi inimene küpse isendi faasi, mistõttu tuterdab ta aastaläbi kiimaudus ringi, mitte ei pea selgeid paaritusperioode nagu täiskasvanud imetajale kohane. Autonoomne Tahe my ass! ütleme, tal on see õigus!