Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega

 Ilmus "Vikerkaares" 7-8, 2011. Teksti suurimateks voorusteks on Platonovi tsitaat alguses ja vägev naabrus (see "Vikerkaare" number on väga sisukas, soovitan).

Muide, "Majevski laskis end rongis maha, kuid ta meeleheide oli nii suur, et ta suri enne, kui pauk käis".

Suur narratiiv, näljas, kiimas ja õigustega

„Sõda oli Majevski ära tüüdanud, tal puudus usk inimühiskonnasse ja teda tõmbas raamatukogudesse.
„Kas neil on tõesti õigus?“ küsist ta iseendalt ja surnutelt. „Ei, kellelgi ei ole õigus: inimsoole jääb veel vaid üksildus. Me piiname üksteist sajandist sajandisse, järelikult peame laiali minema ja ajaloole lõpu tegema.“
Oma eluõhtu viimase tunnini ei mõistnud Majevski, et palju kergem on lõppu teha iseendale kui ajaloole.“

Andrei Platonov „Inimene iseendas“

1.

Lugedes Mihhail Epsteini futuristlikku fantaasiat inimkonna tulevikust („Vikerkaar“ 4-5, 2011) meenus Uku Masingu Nagardžuna tõlgendus (käsikiri), mille järgi „tervemõistuse põhiviga või inimkonna õnnetus“ on eeldus, et „kosmost tuleb võtta suurendatud või vähendatud inimesena, omistada talle kõik inimese kvaliteedid ja arutella siis neid kvaliteete“. Epstein on intellektuaal ja seega samastab ta maailma telose intellektuaali spetsiifiliste vajadustega ning ajaloo lõpuks oleks nende maksimaalne rahuldus – olla unustusse vaibunud ihuga kartesiaanlik subjekt hiiglavõimsas raamatukogus. Houellebeqc on „Elementaarosakestes“ märksa demokraatlikum: tema tulevikuinimene pole mitte ihust vabaks rabelenud hiigelaju, kellel on silmapilkne juurdepääs igale teadusartiklile, vaid üleelusuurune genitaal, mis ei jää hellaks ka konstantse hõõrdumise peale, tema kujutluses suubub maailm permanentsesse orgasmi.

2.

Umbusk suurte narratiivide vastu on vist asendunud umbusuga postmodernismi vastu. Mainitakse ka tüdimust. Postmodernismiapologeetide puhul on see mõistetav, sest neiks on sageli popkultuuri austajad ning kino ja kontserdi puhul on tüdimus tõepoolest üsna üheselt hinnangutandev, lõpp ja kriis. Ja kui meelelahutus on kunsti ja kultuuri non plus ultra, siis on ka mõistetav, et tüdimus täiesti eneseküllane epistemoloogiline lähtekoht. Ma küll ei kujutaks ette keemikut, kes teataks, et ta on perioodilisustabelist tüdinud ja nüüd on keemia kriisis.

3.

IT-mehed futuroloogid on ikkagi intellektuaalid ja nad teavad seega, et inimolemuseks on ratsionaalne mõistus. Inimhing on intellekt ja selle sissepuhumine ränisse ja tekstoliiti võib olla ohtlik. Intellekti kaudu poevad ka sisse teised, madalamad inimlikkused. Näiteks sõjakus, jonn ja trots. Ikka hoiatavad futuroloogid, et Internet võib jonnima ja trotsima hakata. Kui ühendatud integraallülitutse arv ületab miski kriitilise piiri, siis läheb kvantiteet üle kvaliteediks ning internet võib hakata pahurdama. Võibolla läheb kiimagi või muutub üleannetuks. Jäämäe tipp kasvatab endale mäe külge. 

4.

Kas Kasparov kaotas „Deep Blue’le“, arvutile? Ei, Kasparov kaotas pundile arvutiinseneridele, kes kasutasid pisut keerukamat käepikendust.

5.

Humanist Settembrini nokkis jõuluõhtul veidi proua Stöhri kallal ja „kõneles siis pisut puusepapojast ning inimsoo-õpetajast, kelle sünnipäeva pühitsemist täna teeseldi. Kas too mees tõesti elas, olevat ebakindel. Sündinud aga olevat toona üksikhinge väärtuse aade ühes ühetaolisuse aatega, – ühe sõnaga individualistlik demokraatia, mille võidukäik katkematult edasi kestvat kuni tänapäevani.”
Ja kestab veel praegugi anno Domini 2011. Homoabielude seadustamine on selle sama protsessi jätk. Sellesse Suurde Narratiivi usutakse massiliselt ja fanaatiliselt. Hoolimata välisest ilmalikkusest tõesti usutakse, et igal inimesel on võõrandamatu väärtus ja kaasasündinud õigused. Näiteks ideoloogid rõhutavad, et tähtsaim on see, et tegu inimesega, seksuaalne orientatsioon on teisejärguline. Inimsus on põhiväärtus. Loomulikult ei ole „inimene“ siin bioloogiline takson. Muidu legitimeeruks ka pedofiilia, sest laps on bioloogilises mõttes kahtlemata inimene. Inimene tähendab siin Autonoomset Tahet. Lapse tahe pole veel küps. Ja Autonoomne Tahe on liberalistliku demokraatia kõrgeim väärtus. Ei ole väärtust, mis võiks põhjendada Autonoomse Tahte piiramist. Ses mõttes võiks pereseaduse juba ühe raksuga tervenisti kaasajastada ning loobuda arvulisest piirangust ühiseluliste üksuste komplekteerimisel. See avaks ka uusi majanduslikke varuteid.

Ka meditsiinis on patsiendi tahe üha määravam.

6.

Kas oleks võimalik mingi õhtumaade hääbumine spenglerlikus mõttes? Mingis mõttes küll. Moraalsed muundumised võivad hääbumisele suunata küll, aga kindlasti pole sel midagi pistmist seksuaalse menüü laienemisega. Seksuaalsest tegevusest on nii kui nii ainult kaduvväike osa reproduktiivsusele suunatud. Hääbumisse saab suunata ainult see moraal, mis peab sigimist ebamoraalseks. Kui lapse saamine pole enam Jumala või Looduse tahe, vaid inimese enda tahteakt, siis on inimene ise elu andja ja nietzschelik küsimus, kas ma võin elu anda, muutub üsna aktuaalseks. Lastetu Lionel Shriveri raamatut „Me peame rääkima Kevinist“ võib lugeda emahirmude entsüklopeediaks. Oriana Fallaci „Kiri sündimata jäänud lapsele“ ilmus ka hiljuti maakeelde, rääkimata netifoorumites peegelduvast.

Motivatsioonidünaamikas on olulisel kohal ka ratsionaalsus. Laps tähendab tänapäeval muu hulgas väga suurt väljaminekut. Ühtlasi kirjutab kõnealune Suur Narratiiv ette ka üha enam õigusi lapsele ning lapse autonoomset tahet võetakse üha enam arvesse. Soomes sai hiljuti üks ema kohtulikult karistada tutistamise eest, meilgi on juba räägitud vajadusest formuleerida loote õigused. Seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejad ei kahjusta perekonna vitaalsust kuidagi, küll aga lapseõiguslased, kes pingestavad vanemate ja laste suhteid üha enam. Vanemastaatust koormatakse üha rohkem majanduslikult ja vastutuslikult st see muutub üha ebaratsionaalsemaks ja ka moraalselt pingelisemaks. Eks need tendentsid kajastuvad ka iibestatistikas.

Eks elu keskteelembuse tõttu saab iga tendentsi saab ekstrapoleerida hukatusse, või ütleme parem, sellest destilleerida ideaali - ilus on (välja) surra (üksikisiku) vabaduse nimel!
See võib olla pisut harjumatu, aga ka Spengleril tähendas Õhtumaa loojang täisküpsuse saavutamist ja mitte midagi pessimistlikku.

7.

Interneti tulek on kehutanud pööraseid fantaasiad, võrku kolimisest matrixini, sellele on lisandunud veel biotehnoloogilised fantaasiad. Esimesi iseloomustab see, et unustatakse, et kogu maailm pole välisärrituste summa, rääkimata meeleorganite bioloogilisest päritolust, funktsioonist ja kohastumuslikkusest. Naha sees on inimene ikka sama ja kui vaadata, kuidas konkretiseerub see üliväärtus Autonoomne Tahe, siis on ülevus kui käega pühitud. Ikka peab pidevalt hingama, kolm korda päevas sööma jne. Ja virtuaalne õun ei toida ja sooleotse binaarne opositsioon on ümberpööramatu. Kalorite virtualiseerimatuse mõistmine saadab enamiku eelkirjeldatud futurismist ulmekirjanduse riiulisse. Viimase kohta ütles Uku Masing kord pahuralt, et teda äritab hirmsasti, et inimesed tahavad nendes fantaasiamaailmades ikka samu ja labaseid asju. Ja kogu see pöörane tarbijalikkus on ju Autonoomsete Tahete tagajärg. Inimesed tahavad igasugu pudi-padi ja seda nad ka ostavad.

8.

Maslow ütles, et tahtmine ei lakka kunagi, ühe soovi täitmine annab alati teatepulga üle järgmisele. Maslow ütles ka, et vajadused tuleks samastada õigustega. See ettepanek ei ole vähimalgi määral kunstlik, tegu pole mitte mingi (originaalse) ideega, vaid ühe moraalse intuitsiooni artikuleerimisega. Pole ühtki teaduslikku viisi, kuidas eristada ihasid vajadusest, või kuidas üldse vajaduse olemaolu tõestada. Maslow klassikaline käsitlus on enam-vähem lagi (erinevaid tüpoloogiad on aga välja mõeldud monograafiate kaupa). See võimaldab ka sellistel diskussioonidel elus püsida. Kui homoseksuaalsus on vajadus, siis on see õigus, kui iha, siis mõistagi patt jne. Nii see moraal käib. Ja ega see pole päris juhus, et moraal on alati seotud ihadega, indiviidiüleste käitumise reguleerimise viiside internaliseerimisega. Askees tähendab oma vajaduste vabatahtlikku käsitamist allasurumisväärste ihadena.

9.

Postmodernismiks nimetatud nähtus on kõnealuse Suure Narratiivi osa, kristluse ilmalikustumisprotsessi loogiline faas(Ilmar Vene essee „Pahustumine“ on väga veenev), demokraatlike kõlbeliste intuitsioonide levimine epistemoloogiasse ja kultuuri naiivsemasse eneserefleksiooni. Pole väga suur liialdus öelda, et see Suur Narratiiv lausa jälestab bioloogilist paljunemist, sest bioloogilise paljunemisega on seotud ühe inimese sõltumine teisest ja jälestuste jälestus — pärandumine ja pärilikkus (geneetilisest epigeneetiliseni, kultuurilisest varanduslikuni). Ühiskondlikke institutsioone muudetakse nii, et pärilikkuse ja pärandumise mõjud oleks võimalikult väiksed. Nii kui vastne individuus pea platsentast välja pistab, peavad tal iga saatusekaaslasega võrdsed võimalused olema, koolivalikust huvialaringideni.

10.

Bioloogilistele determineeritustele viitamine on a priori kahtlne. Ideoloogiliselt korrektne Autonoomne Tahe katab õnneks küllaltki hästi kinni selle piinliku tõsiasja, et motivatsioonidünaamikas on pärilikud ja mälulised komponendid nii olulised, et sarte’ilik tahteakt päädib ikka heroilise valikuga toidupoes. Tahtevabadus on algupäralt süüatahtevabadus ja näljageeni knock-out’imisele pole mõelnud sõgedamadki algeenikud. Ja seksuaalvähemustele on vaja õigusi just seetõttu, et nad on sama võimetud oma päritud seksuaaltungi ümberstruktuureerima kui heterodki, taga hullemaks, oma loomuomases lapsikuses (neoteenia) ei jõuagi inimene küpse isendi faasi, mistõttu tuterdab ta aastaläbi kiimaudus ringi, mitte ei pea selgeid paaritusperioode nagu täiskasvanud imetajale kohane. Autonoomne Tahe my ass! ütleme, tal on see õigus!