Autorifunktsioonist

„Seda piinlikum, et kuueteistkümne aastaga ei ole Mattheus midagi õppinud. Kõik see, mida Hasso Krull kirjutas 1992. aasta märtsis, kehtib ka praegu sõna-sõnalt. Või on siiski lootust? Kordame igaks juhuks üle. Kirjanduskriitika ei ole poliitilise hinnangu andmine. Ilukirjandusteos ei ole valimisprogramm. Tegelane ei ole sama, mis autor. Novell ei ole arvamusartikkel. Kirjanik ei ole ajakirjanik, isegi kui tal on sama nimi,“ pragab Marek Tamm Ülo Mattheusiga (sest viimane ei ole Hvostovi teost arvustades arvesse võtnud kunagist Hasso Krulli samasisulist pragamist).

„Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde – autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab,“ pragab Berk Vaher Kaarel Tarandiga.

Nii-nii..

Kas Kaarel Tarand on pigem loll või mölakas (st kas ta tegi arutlusvea või eksis moraalselt)?

Kas Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas (st moraalselt eksida)?

Täpsustame:

 Kas Kaarel Tarand kui kriitik on pigem loll või mölakas?

Kas autor Kristiina Ehinil on üldse võimalik olla mölakas? Veel täpsemalt: kas Kristiina Ehini luulekogu jutustajal on võimalik olla mölakas?

Kas Tarand on loll, sest kärgib instantsiga, millel puudub moraalne agentsus?

On üks kujutlus romantilisest loojast kui meediumist, (oma) Geeniuse ripatsist, kes on väljaspool head ja kurja, sest ta on (oma) Geeniuse ees võimetu.  Luule räägib läbi tema ja Poeet oma deemoni eest ei vastuta.
Teispool head ja kurja peaks olema ka osutaja (meenub Walter Benjamin: „Mul ei ole midagi öelda, ainult näidata[loe: osutada]“.), sest, lühimalt: ta kuulub samasse perekonda teadlasega.
Milan Kundera sugulastab romaani just sel viisil teadusega: „romaanil on oma moraal (seda ütles Hermann Broch: romaani ainus moraal on teadmised; romaan, mis ei suuda paljastada kas või osakest mingist seniajani teadmata eksistentsist, on ebamoraalne; seega on „asjade hinge tungimine“ ja hea eeskuju näitamine kaks erinevat ja lepitamatut eesmärki); tal on eriline suhe autori „minaga“ (et võida kuulda „asjade hinge“ salajast, vaevu kostvat häält, peab romaanikirjanik, erinevalt poeedist või muusikust, oskama vaigistada omaenese hingekarjeid);“ („Eesriie“ lk 61)

NB! Kundera teeb siin olulise eristuse poeedi ja romaanikirjaniku vahel.

Ene Mihkelson laidab (tema romaanitegelaste) prototüüpide otsimise maha: „Prototüüpide otsimine ise on mulle arusaamatu ja mõjub nõnda, nagu tahetaks mingi teoses kirjeldatud nähtus, situatsioon või tegelane tirida või maandada tagasi ellu, et tekiks teose valdamise illusioon“. 

Ja üldistus taandatakse heuristiliselt vähemväärtuslikuks konkreetsuseks.

„Romaanide liigtugev kaldumuslik seotus tõsi- või omaeluloolisusega, väljamõeldise vahetu ja otsene seostamine nö välise teglikkusega ei anna nendele teostele midagi juurde, vaid, vastupidi, nõrgendab nende kui kirjandusteoste autonoomiat, sügavamat mehhanismi, mille kaudu need just nimelt kui kirjandus tegelikkuse pinnal toimivad,“ annab poolthääle kirjandusteose autonoomiale ka Jaak Tomberg („Kirjanduse lepitav otstarve“ lk 102)

Milan Kundera kirjutab kui pöördumatult mõjus talle teadmine, et Prousti Albertine’i kuju oli inspireeritud ühe noormehe poolt:
„Polnud midagi parata; ma andsin endast parima, et pidada Albertine’i üdini unustamatuks naiseks; aga hetkest, mil mulle teatati, et tema prototüüp oli mees, istutas see informatsionn end mu pähe nagu mingi viirus, mis mürgitab arvutiprogramme. Minu ja Albertine’i vahele oli end libistanud mees, ta purustas Albertine’i kuvandi, õõnestades tema naiselikkust, ühel hetkel nägin teda ilusate rindadega, järgmisel aga lameda rinnaga ja ühtäkki ilmusid tema õrna nahaga näole vuntsid.
Nad tapsid mu Albertine’i. Ja ma meenutaksin siin Flaubert’i sõnu: „Kunstnik peab panema järeltulevad põlved uskuma, et teda ennast polnud üldse olemas.“ Püüdke aru saada selle lause tähendusest: see, keda kirjanik üritab esmajoones kaitsta, pole mitte tema ise. Need on Albertine ja Madame Arnoux.“

Kas „Viimase monogaamlase“ ja „Emapuhkuse“ oleks saanud kirjutada jässakas, seasilmne ja lastetu talutütar Mall Pütt, kes tõstab 32-se mannergu sirge käega piimapuki otsa?

Vist ikka mitte. Autorifunktsioon on siin sootuks teine kui (kunderaliku) romaani puhul.

Albert Camus’ meenutab „Sisyphose müüdi“ alguses Nietzschet: lugupidamisväärne filosoof õpetab eeskuju kaudu, tegu on mõtteautentsuse garant.
 

Kas Camus on „Sisyphose müüti“ kirjutades siiras? See on oluline küsimus!
Kas Tolstoi on „Pihtimustes“ siiras? Jällegi väga oluline küsimus!

Kas Dostojevski on „Idioodis“ või „Vendades Karamazovites“ siiras? Kas Thomas Mann on „Doktor Faustuses“  siiras?  Kas Andrei Hvostov on „Võõrastes lugudes“ siiras?

„Lollakad küsimused! Elementaarne: nad ei räägi ju oma häälega!“

„Ja et tuntud USA kirjandusajakirja „The Bitter Oleander” ülejärgmises numbris on Kristiina Ehin „featured poet” – see tähendab, et ajakiri pühendab 30 lehekülge tema loomingule. Neid kirjastusi ei huvita Sirbis ilmunud kriitika, neid ei huvita ka autori isik, nemad on lähtunud tekstist,“ teavitab Tarandi arvustust tasakaalustanud Ilmar Lehtpere.

Küllap ikka huvitab „The Bitter Oleandrit“ päris kõvasti autori isik. Jässakas seasilmne Mall Pütt, kes tõstab sirge käega 32-se mannergu piimapuki otsa, ei läheks mitte.  Julgen oletada ka eksotiseerimist (ugrimugri ja otseühendus maavaimudega etc), aga päris kindel olen selles, et seal on autori foto.

„Niisiis, XIX sajandi alguseks kinnistub vene kultuuris seisukoht, et eelkõige just poeedil on õigus biograafiale. Teisejärguliseks, kuld iseloomulikuks nüansiks seejuures oli komme lisada väljaandele autori portree. Varem tehti seda vaid surnud või eluajal klassikuks tunnistatud kirjanike puhul. Ja kui varem portree rõhutas riiklike või muude ühiskondlike volituste atribuute — loorberipärga, poeedi viibet ülistatava riigipea büstile, tema raamatuid (= õpetatust), ordeneid (= teeneid), siis nüüd pakutakse lugejale võimalust süveneda poeedi näkku. See sarnaneb olukorraga, kus me tundmatult inimeselt tähtsat teadet saades uurime tema näojooni ja miimikat, et leida kinnitust teate usaldusväärsusele,“
kirjutab Lotman artiklis "Õigus biograafiale" (kui iganenult see pealkiri kõlab!).
Ja veel:
„Semiootilise situatsiooni komplitseerudes ei esine teksti autor enam puhtpassiivse, igasugusest oma käitumisest ilmajäetud tõekandjana, vaid omandab sõna otseses mõttes looja staatuse. Tal tekib valikuvabadus ja autoris hakatakse nägema aktiivset jõudu. Ühelt poolt viib see olukorrani, et tema suhtes saab rakendada kavatsuse, selle realiseerimise strateegia, valiku motivatsiooni jms. kategooriaid, s. t. — autor omandab käitumise , kusjuures seda käitumist hinnatakse kui erandlikku. Teiselt poolt — tema loodud tekst kaotab oma aprioorse tõesuse: üheaegselt valikuvabadusega tekib eksimise või tahtliku vale võimalus.
Mõlemad nimetatud seigad on ajendeiks, mis lõppkokkuvõttes kindlustavad teksti autori õiguse biograafiale . Esiteks — teksti loomine muutub isikliku aktiivsuse aktiks ja tõstab autori nende universaalsetest koodidest väljalangevate isikute kategooriasse, kellele on tunnuslik biograafia olemasolu. Teiseks — tema loodud teosed ei pälvi enam automaatselt lugeja usaldust. Aktualiseerub teate tõesuse kriteerium. Kui varem oli teksti tõesuse tagatiseks tema looja kultuuriline staatus, siis nüüd satub see sõltuvusse autori enda isiksusest. Autori isiklik inimlik ausus ja laitmatu reputatsioon on tema teate tõesuse kriteeriumiks.

Autori biograafiast kujuneb tema teoste varjatud või nähtav, ent igal juhul lahutamatu kaaslane.” 

Tänapäeval tähendab see muuhulgas seda, et autor peab paratamatult oma guugel-hügieeni eest hoolitsema. Ja blogosfääriliste mõjude eest. Johanna Rossilt on hea analüüs Nirti blogi mõjust tema esikromaani kirjanduslikule toimivusele ("Vikerkaar" nr 6, 2010).

„Valus elu andis aluse raamatuks“ on pealkirjaks leheloole, mis tutvustab Nirti romaani. Selle seosega taotletakse teose kaalukust.

Või kuidas üldse mõista seda va (uus)siirust – luulele praegu nii igatsetud kvaliteeti – kui empiiriline autor on tagandatud teose läbi tunnetamatuks an sich’iks?

Romaanile ja Poeedi/Poetessi loomingule rakenduvad siin sootuks erinevad vastuvõtumehhanismid. 

Siin on oluline teha märkus, et luule saab samuti olla autorist täiesti lahus, aga räägin siin praegu just sellisest luulest, mis on loojaga seotud ning kus see suhe on võtmeline.

See, et Galilei ja Newton olid liialdamata täielikud tõprad ja väga vastikud ja reetlikud inimesed, ei pisenda neid teadlastena kuidagi, poeediga on aga hoopis teisiti, sest “ilukirjandusliku ja teadusliku teksti lugeja psühholoogia [on] printsipiaalselt lahkuminev. Teadusliku teksti ideaalne lugeja on üdini kahtlev skeptik. Sõnapealt ei usu too midagi ning emotsionaalsed veenmismeetodid üksnes suurendavad ta umbusaldust. Saadud teksti omaksvõtt sõltub siin tulemuste kontrollist kogu mõttekäigu kordamise teel. Teksti korratavus, lugeja võimalus seda ise üksipulgi kokku pannes jõuda autoriga samade järeldusteni, kõigi andmete ja tuletuste kontrollitavus on teadusliku teksti tõesuse tagatiseks.

Ilukirjanduslik tekst seevastu pole põhimõtteliselt ei korratav ega kontrollitav. Kui lugeja suhet teadusliku tekstiga valitseb kõikehõlmav kahtlus, siis ilukirjandus eeldab samavõrd jäägitut usaldust. […]Täiesti loomulik, et seeläbi koondub tähelepanu isikule, kes enese vastu nii suurt usaldust nõuab. Tavasuhtluse küsimus "Mida ta endast kujutab, too sõnumitooja?" omandab nüüd sootuks erilise tähenduse. Kirjaniku isiksusest saab otsekui põhiteksti usaldusväärsust kinnitav — või kummutav — tekstilisa. Tunnuslik on huvi tärkamine kirjaniku isiku vastu ainult siis, kui tegemist individuaalloominguga.” (Juri Lotman “Kirjaniku biograafia kui loomeakt”)

Muidugi kriitik võiks keskenduda eelkõige tekstile, kuigi ühiskondlikus vastuvõtus on nägu ja guugel-pilt vältimatult olulised, peaks kriitik järgima Sokratese nõuannet: jätame keha ja tema meeled kõrvale. Vähemalt kirjanduskriitikas! Mein Gott! Olgu logosel kuskilgi kuiv saareke kesk võimsalt pealetungivat AudioVisuaalia pasamerd!

-------------------------

Autorifunktsioonist on üpris inspireeriv Foucault’ „Mis on autor?“ (kogumikus „Teadmine, võim, subjekt“, Varrak, 2011), Barthes’i „Autori surm“ ei vääri eriti poleemikat.

Üpris huvitav on see, et kui Strahhov (kirjas Tolstoile) materdab Dostojevski romaane, siis toob ta ühe argumendina välja selle, et Dostojevski oli sügavalt õnnetu inimene, seevastu nooremapoolsel Puškinil oli jällegi hädaks see, et ta oli liiga õnnelik! Teadagi, mis romantiline poeet see on, kes elab õnnelikku pereelu?!
(Lotman toob oma Puškini monograafias kellegi J. Ušakova kommentaari: „Nad olid jälkuseni õnnelikud!“)

Ka Piigi-Oidsalu jutt enesetehnilisusest taaselustab (täpsemini: püüab kanoniseerida!) XIX sajandi romantilist kujutelma Luuletaja ja tema loomingu lahutamatusest.

Sellele tasub juurde lugeda Hasso Krulli esseed "Mis on luule?"

----------------------

Käesoleva sissekandega tahtsin õigupoolest edasi arutleda eelmise sissekande kommentaariumis pooleli jäänud mõtet, aga osutusin oma deemoni ees kaitsetuks...

"Ja kui ma vaatan, kui resoluutselt Berk Vaher väidab, et "[Tuleb välja, et Tarand ei oska kirjandust lugeda, ega tunne kriitika algtõde –] autor ja teksti peategelane ei ole kunagi üks ja sama isik. Isegi kui nii tundub või isegi kui autor nii väidab", siis tuleb mõte, et ehk see (ja ainult see) ongi see põhimine ilukirjanduslikkuse-kunstitekstilikkuse (vaikivkokkuleppeline) tuum.
Dennett peab oma sõnade eest vastutama, olema nendede väljaütlejaga identne, aga kunstitekstide autor, mitte ainult ei pea, vaid lausa ei saa... [pean seda mõtet veel edasi arendama..]"