Darwini ohtlik idee

Ilmus Eesti Päevalehes 03.09.2011
See on tutvustus Daniel Dennettiraamatule „Darwini ohtlik idee“. Vaevasin päris pikalt pead, kuidas seda päevalehes tutvustada, sest tegu on väga mahuka, akadeemiliselt kuulsa ja raskusastmete ebaühtluse tõttu väga raskesti lühiülevaate formaadile allutatava teosega. Toimetaja ja kujundaja tegid aga päris põhjaliku lihvi: pildid-skeemid, ports õrritavaid teese ja koloriitsemaid tsitaate nii autorilt kui tuntumatelt oponentidelt, pealkirjaks märksa kutsuvam: „Kas kõik on tõepoolest vaid algoritm?“ jne. Hea töö, pole midagi öelda, tulemus sai märksa päevalehekõlbulikum. Seekord sain tiitliks biosemiootik...
Pealkirja minupoolne versioon - „Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist“ - vihjas sellele, et kui keegi midagi nii pööraselt ja fanaatiliselt jaatab ja absolutiseerib, on tulemus risti vastupidine, nagu keegi ei kahjusta islami või kristluse mainet rohkem, kui selle marulised ja andunud jaatajad.

Paar head sisulist (ja seetõttu päris pikka) arvustust on näiteks:
AllenOrr Boston Review (lühem)
Rod Swenson EcologicalPsychology (pikem)

Väljajuhatus adaptsionistlikust selektsionismist

Mihkel Kunnus

Daniel Dennetti “Darwini ohtliku idee” tõlke ilmumist saab ainult tervitada, sest nii on viisakas. Tegu on (bioloogia)filosoofide seas hulganisti tähelepanu ja tsiteerimist pälvinud säravalt orginaalse teosega. Selles originaaluses peitub aga nii tugevus kui nõrkus. Tugevuseks on uudsuse meelivärskendav ja perspektiive avav toime, nõrkuseks aga suhteline põrumine selles, mida autor õigupoolest taotlenud: anda ammendav ülevaade evolutsioonimehhanismidest ja nende rakendusvõimalustest teistes teadustes ning on sümptomaatiline, et viimases ta mingeid piire ei näe: jäise põlgusega suhtub ta neisse, kes arvavad, et “[L]oovutage moodene bioloogia osaliselt või kasvõi tervikuna Darwinile, kuid sealt kaugemale taganeda ei tohi! Hoidke darvinistlik mõtteviis eemal kosmoloogiast, psühholoogiast, inimkultuurist, eetikast, poliitikast ja religioonist!” (lk 79). Siinjuures on oluline märkida, et darvinistlik mõtteviis ei ole siin argiteadvuslikult sünonüümne evolutsiooni reaalseks tunnistamisega, mis vastandub mõnele mütoloogilisele vaatele (nt kreatsionismile), vaid üsna spetsiifiline teoretiseerimislaad erinevate evolutsioonikäsitluste seas, mille pärgamine Darwini nimega on paljus pelgalt ajalooline sattumus ning viisil, kuidas seda teeb Dennett, lausa “äärmiselt eksitav, sest mida ka ei öelda Darwini ja tema rolli kohta evolutsiooniteooria ajaloos, polnud ta kohe kindlasti mitte neo-pütagoorlik reduktsionist nagu Dennett (või Dawkins)” (Rod Swenson,”Evolutionary Theory Developing:The Problem(s) With Darwin's Dangerous Idea”, ECOLOGICAL PSYCHOLOGY, 9(l), 1997, lk 50)

Dennetti sõnul “Darwin oli avastanud algoritmi väe” (lk 62) ning kõnealuse raamatu keskne idee seisneb revolutsioonilises rõõmusõnumis, täpsemalt Dennetti veendumuses, et mistahes protsessi saab vaadelda algoritmilise protsessina (lk 73).
Kui pütagoorlaste usu võttis kokku maksiim “Maailm on arv”, siis Dennetti nägemusele vastaks: “Maailm on algoritm”. Paraku pole sellised kvaasireligioossed usutunnistused ise kuigi kõrge heuristilise väega ning on palju sagedamini mõne konkreetse suurvaimu juba selja taha jäänud tunnetusliku odüsseia lühikokkuvõtteks, õndsaks surmaohkeks, mis suudab kihevile ajada ainult neid kärsituid ja üliusaldavaid noviitse, kes ainuüksi veendumust õiges suunavalikus peavad kohalejõudmisega samaväärseks. Tõsi, reklaam on võimas, nimelt Dennetti pakutud “[a]uhinnaks on - esimest korda maailmas - püsikindel seletuste kompleks, mis ei keeruta end lõputult tagasi mingisuguste müsteeriumite juurde”(lk 28).Selliste vekslite välja käimine teaduse sildi all võib osades inimestes kutsuda esile sama mürgist sarkasmi kui kellegi püüe veenda, et tal on nüüd töötava igiliikuri projekt või et ta lahendas lõpuks keha ja vaimu probleemi. Aga ainult osades! Dennetti ideedel on ka küllaga tänulikke vastuvõtjaid. Nii nagu James Lovelocki Gaia hüpotees või Elisabeth Sahtourise maailmatants pakub Dennetti pütagoorlik neodarvinism teatud vaimutüübile rahustavalt tervikliku ja koduse maailmanägemuse.

Dennetti “Darwini ohtlik idee” ei ole tervikuna kohe kindlasti lihtsakoeline, siin on terveid peatükke, mis polemiseerivad nüüdisaegse (vaimu)filosoofia eesliinil olevate elukutseliste filosoofidega ning ideedega, mis vaevalt suudavad kõnetada kedagi väljaspool akadeemilisi ringkondi. Samas selgitatakse aga mõnes teises peatükis vanemliku kannatusega bioloogia aabitsatarkusi ja puistatakse sekka üldharivaid peatükke kolmandal ja neljandal teemal ning üpris spetsiifilisi mõtteharjutusi analüütilise filosoofia vaimus. Siit kerkib probleem, millele on osutanud ka mitmed varasemad selle raamatu arvustajad ja tutvustajad - millisele lugejale mõeldes see raamat õieti kirjutatud on?

Kui palju on neid, kes kirjutaksid alla sellele, et “Alan Turing ja John von Neumann olid 20.sajandi kõige väljapaistvamad teadlased” (lk 266) või et “[a]rvutite tulek on arvatavasti kõige olulisem epistemoloogiline edasiarendus pärast täpsete ajamõõtmisseadmete leiutamist” (lk 223)? Selliste väidete mõistev omaksvõtt eeldab päris avaraid taustateadmisi ning üsna spetsiifilist intellektuaalset eelseadistust.
Rõhutades seda, et on palju neid, keda Dennett ei hakka kunagi veenma, ei taha ma teda üheselt marginaliseerida, vaid osutada tõsiasjale, et on küllaga dialektiliselt sama võimekaid erudeeritud inimesi, kelle arusaamadega soosivaks suhestumiseks puudub neil Dennettiga sellegi poolest adekvaatne metakeel. Headeks näideteks sobivad nii ees pool mainitud Lovelock kui Sahtouris või ka Andreas Weberi, kellelt ilmus äsja samas sarjas raamat “Kõik me tunneme”. Viimane on veel iseärnis paslik, kuna ka Weber usub, et bioloogia seisab teadusrevolutsiooni künnisel, ent tema nähtud murrang on kardinaalselt erinev Dennetti omast. Väga jämedates joontes: Weber ihkab absolutiseerida elule lähenemise seest poolt, Dennett väljaspoolt. Kainem ja vähem kirglik inimene, kellel on suurem võime taluda teadmatust ja püsida agnostilisel positsioonil (mida ei maksa siiski segi ajada kõige tavalisema nürimeelsusega), suudab vast näha neid vaatepunkte komplementaarsete ja õpetlike liialdustena. Kõrvutamiseks sobivad nad küll ainult kui näited väga erinevatest lähenemissuundadest elule, sest nii erudiidi kui dialektikuna on Dennett Weberist ainuüksi vanuse tõttu mitu suurusjärku üle ning suudab oma suunas palju kaugemale minna, arendada välja oma hoiaku viimasedki konsekventsid, teisisõnu ekstrapoleerida oma teooria absurdi, mis on filosoofiline suursaavutus ilma igasuguse irooniata.

Kui mõne raamatupoe otsingumootorisse sisestada sõna “kvant”, siis on tulemuseks üheksal juhul kümnest mingi lihtsakoeline esoteeriline eneseabiõpik. See Teadmist markeeriv sõnavargus kõneleb ajast, mil füüsika oli suurima metafüüsilise mõjujõuga teadus. Enne füüsikat oli selleks astronoomia ning väide Maa asukohast või liikumisest ilmaruumis võis inimese enesetadvuses kutsuda esile pöördumatuid tagajärgi. Nüüd on kord bioloogia käes ja iga suuremat hõlmavust taotlev bioloogiateooria omandab paratamatult religioosse maigu.

Sarja “Roheline Raamat” aga soovitan soojalt, Clive Ponting’i “Uut maailma rohelist ajalugu” lausa tungivalt.